küberturve

See kõik ei tähenda, et peaks olema näiteks netivabaduste vastu. Iga avalik infojagaja, rääkija või kirjutaja peaks aga pruukima keelt tööriistana samuti nagu meisterkokk, kelle puhul ju üldjuhul eeldatakse, et ta teab, millisteks töödeks millist oma arvukatest nugadest tarvitada tuleb. Loomulikult on kõik noad head, kui need on teritatud ja töökorras.

 

Vilmos Voigt on üks väljapaistvamaid ungari folkloriste ja semiootikuid, kelle peamiste uurimisvaldkondade hulka kuuluvad rahvajutud, folkloori esteetika ning etnosemiootika. Õpetanud ungari folkloori ka Tartu ülikoolis, on Vilmos Voigtil tänaseni tihedad sidemed sealsete folkloristidega, sealhulgas Ülo Valguga. Voigt külastas Tartut taas möödunud aasta detsembri keskel, oli üks peaesinejaid rahvusvahelisel konverentsil „Naming in Text, Naming in Culture”. 

Mis tõi teid folkloristika juurest semiootikasse?

Noore filoloogi ja folkloristina sattusin 1961. aastal poolillegaalselt suhtlema Thomas Sebeokiga. Toona tegeles Sebeok, kellest hiljem sai üks XX sajandi mõjukamaid biosemiootikuid, keeleteooriaga. Raudse eesriide taga oli juba alanud poststrukturalism, Ida-Euroopa semiootika oli pigem strukturalistlik. Oma teadusliku tegevuse algusest peale olen pidanud oluliseks suhtlemist eri maade ja koolkondade esindajatega. Kuuekümnendatel tekkisid mul ka esimesed kokkupuuted Leningradi ja Moskva teadlastega, olin isiklikes suhetes Meletinski, Bogatõrjovi, Ivanovi, Uspenskiga. Toporov töötas ju omaette kodus ja oli nõus kohtuma ainult inimestega, kes talle sanskriti keele kohta midagi uut kõnelesid. 1964. aastal Soomet külastades kohtusin esmakordselt Vladimir Proppiga. Oma õppejõukarjääri alustasin 1960. aastatel Helsingis, pidades märgiõpetuse, mitte semiootika loenguid, kuna soomlastel on kombeks kõik oma keelde tõlkida.

 

Milline oli semiootika olukord raudse eesriide taga Ungaris?

Ungaris oli 1960. aastatel teadlastele huvitav ja viljakas periood, toimusid mitmesugused rahvusvahelised konverentsid. Olukord oli vabam kui nii mõneski teises sovetlikus riigis, kuigi strukturalistliku meetodi kasutamine lingvistikas ja semiootikas keelati; endiselt oli see lubatud folkloristidele. Keelatud autoriteks olid näiteks Husserl, Ingarden, Mukařovský.

Ungaris toimis mitteametlik semiootika komitee. Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni esimene maailmakongress peeti Milanos, selle eelkongress aga Budapestis. Milano kongressi üks peakorraldajaid Umberto Eco nägi kõvasti vaeva, et kohale saaksid sõita ka teadlased raudse eesriide tagant. Ta helistas nii saatkondadesse kui ametkondadesse, kuid Juri Lotmanil kongressile sõita ei lubatud.

Ka tänapäeval on assotsiatsioonil tähtis positsioon teadusharu tutvustamisel, edendamisel ja esiletõstmisel, rahvusvaheline semiootika on elav Hiinast Patagooniani, loodud on mitmeid ühisõppeprogramme ülikoolides.

 

Millised on semiootikas olulised faktid või peasündmused?

Väga oluline on semiootika arengu seisukohalt ajakirja Semiotica ilmumahakkamine ning sealsete toimetajate rangus. Semiootika maailmas tagasid tuntuse ka Poola strukturaalse poeetika konverentsid ja esimesed maailmakongressid Milanos. Autoritest väärivad esiletoomist Eco tekstid ning Algirdas J. Greimase käsitlused, kõrgelt hindan ka Charles Morrise töid. Kuigi ma temaga enamasti ei nõustu, oli ta kindlasti suur õpetlane.

Kõige olulisemateks teineteisest sõltuvateks semiootilisteks faktideks pean aga Tartu-Moskva koolkonda ja Juri Lotmani isikut. Võime olla õnnelikud, et Jumal lõi Lotmani ja Tartu.

 

Millised on teie isiklikud kokkupuuted ja mälestused Lotmanist?

1964. aastal esmakordselt Soomet külastades otsustasin ka Tallinnas ära käia. See sai teoks peaaegu illegaalselt ning täiesti illegaalselt külastasin väliskülalistele suletud Tartut. Kui võimud oleksid sellest teada saanud, oleksid sel käigul olnud tõsised tagajärjed, eriti vastuvõtjatele. Kahjuks sattus minu esimene Eestis käik jaanuarikuusse ja nii ei kuulnudki ma midagi Kääriku suvekoolidest, kuid Ungarisse naastes küsiti mult nende kohta palju. Kõik teadsid Lotmanit, kelle kuulsus hakkas kiiresti kasvama seoses esimeste kogumikkude „Труды по знаковым системам” ilmumisega. Ungari ja Eesti teaduste akadeemia vahel käis tihe tekstide vahetus.

Kohtusin Tartus Paul Aristega ning käisin ka Juri Lotmanil kodus külas. Mäletan, tal oli Hannibali-nimeline koer. Ungarlane oli siin ju tõeline haruldus, nii et mind võeti huviga vastu. Tartus õppisid ka mõned ungarlased Karpaatidest, kes sooritasid eksameid ungari keeles Paul Aristel tuli neid tõlkida – ta muidugi valetas nende kasuks. Näiteks vastasid ungarlased küsimusele, kes oli Peeter I, et pole õrna aimugi, Paul Ariste aga tõlkis õige vastuse.

 

Milline on semiootika koht tänapäeva teadusmaailmas?

Kahe tänapäeva teadusilmas üliolulise mõiste, interdistsiplinaarsuse ja rahvusvahelisuse kombineerimine pole semiootika puhul mitte pelgalt silt, vaid reaalselt toimiv põhimõte. Semiootikakogumike ja käsiraamatute koostamise puhul on oluline, et need kannaksid teatud maailmavaadet (mental school), vastasel korral jäävad need teosteks, mis ei ütle „mitte midagi millegi kohta”. Ma ei pea võimalikuks üldiste universaalsete suundade eksisteerimist, olulised on erinevad, muutuvad lähenemised, mistõttu hindan kõrgelt Winfried Nöthi käsiraamatut „Handbuck der Semiotik” (1985). Semiootikas ei saagi olla ühte või ühtlast teooriat, vastasel juhul leiaks semiootika ennast surnuaialt. Oluline on süveneda paljudesse tekstidesse ning teha nendest oma järeldused, jõuda oma teooriani. Parimaks katusterminiks pean sotsiosemiootikat, mitte kultuurisemiootikat, kuna ühiskond on võti semiootikasse ning semiootika on üks võti ühiskondlike protsesside mõistmiseks. Teatavasti ei ole märgid steriilsed, vaid tekivad ja omandavad tähenduse ainult ühiskondlikus suhtlemises. Seetõttu on semiootika parimaks metodoloogiaks „meie” ja „nemad” küsimuste lahendamisel, arutlemisel, kes on eestlased ja kes ungarlased, mis meid tegelikult eristab, mis on rahvuse olemus.

Semiootikal võiks olla perspektiivi ka moodsate tehnoloogiate mõtestamisel.

 

Kõige rohkem olete tuntust kogunud muinasjuttude uurimise valdkonnas. Ka Teie konverentsiettekanne käsitles pärisnimesid muinasjuttudes. See teema on semiootikas võrdlemisi vähe teoreetilist käsitlemist leidnud. Millest on tekkinud huvi nimeprobleemide vastu ja mida võib folkloori tõlgendamisele juurde anda nimede uurimine ja nende omavaheliste seoste mõtestamine?

Muinasjutud on külakeskkonnas kujunenud tekstid, kus nime andmine on igapäevane tegevus. Eesti muinasjuttudes näiteks on väga vähe pärisnimesid, seetõttu võib eestlasele jääda ekslik mulje, et see ongi üldine tendents. Tegelikult tuleneb see ajaloolisest tõigast, et eestlastele anti perekonnanimed suhteliselt hilja, alles XIX sajandil. Külaühiskonnas oli alati nimi ka hobusel ja lehmal, ei saa öelda lihtsalt „loom” või lihtsalt „kass” või „koer”, kuid rahvajuttudes esinevad pärisnimed ainult erandkorras. Näiteks „Saabastega Kassi” ei saa pidada igapäevaseks nimeks.

Muinasjuttude uurimine eeldab väga suurte tekstimassiivide läbitöötamist ja võrdlemist. Nii peaks eesti muinasjuttude tõlgendamiseks tutvuma kindlasti soome-ugri ja läti tekstidega. Tänu folkloori tundmisele saan allikmaterjalidena kasutada vanemaid tekste, ei pea tuginema Grimmide pseudomuinasjuttudele. Nimede kaudu on hea saada viiteid tekstide algversioonidele, isegi kui näiteks lõppe on muudetud või kohandatud ajastu normile või situatsioonile sobivamaks. Nimesid võib muinasjuttudes pidada usaldusväärseks allikaks. Neid tuleks võrrelda ka ballaadides, mõistatustes ja kõnekäändudes esinevatega. Kuna eri žanrite nimekasutus erineb, võimaldab see teha mitmesuguseid järeldusi. Ainuke tõepoolest üldisemas kasutuses nimi on Cinderella ehk eesti keeles Tuhkatriinu, mis on paljudes keeltes analoogne.

Muinasjutud tunneb ära mitme eritunnuse esinemise järgi: 1) viide toimunule kui reaalsele sündmusele, 2) tegevuse toimumise ko
ht ei ole konkreetselt määratletud, 3) alguse- ja lõpuvormelite kasutamine ja mitmed korduvad motiivid. Viimased annavad teatava poeetilise vihje, et tegemist on muinasjutuga, romaan näiteks ei saa alata fraasiga „elasid kord seitsme maa ja mere taga” — sellised konstruktsioonid viitavad juba muinasjutu semantilisele maailmale, kus on küll oluline koht ka teataval kohamääratlusel (seitsme maa ja mere taga, kaugel maal jne) ning isikunimedel. Muinasjutu tegevus ei saa toimuda naabermaadel või lähedastes piirkondades. Oluline on ka hierarhia tundmine vastava rahva juures, näiteks pole Eestis ega Soomes kunagi olnud kuningaid erinevalt Ungarist, need ei sobi vastava maailmapildiga kokku. Samamoodi ei ütle ungarlastele oluliselt midagi väljend „meretagused kuningriigid”, sest Ungaris ei ole merd.

 

Kas on oluline teha vahet semiootiku ja folkloristi uurijaidentiteedil?

Ei, kindlasti mitte, seesugune enesemääratlemine pole tähtis. Siinsel konverentsil puudusid allikapiirangud ja seetõttu sain vabalt kõneleda folkloori uurimisest semiootika meetoditega.

 

 

 

Templiülikoolist ettevõtlikuks ülikooliks

Humboldti haridusmudel teaduse ja õpetamise ühtsusest ning õpetamise ja õppimise vabadusest, millele toetub traditsiooniline ülikooliharidus, on eelkõige professori- ja õpetlasekeskne kõrgharidus. Professor on see, kes ütleb, mida, miks ja kuidas õpetada. Traditsioonilise ülikooli kõrgeimaks eesmärgiks on rahvusliku eliidi kasvatamine ja õpetamine. Arvatakse, et eliit teab ja näeb alati teistest kaugemale ja rohkem. Seetõttu on eliidi ülesandeks näidata massidele teed vabadusele, rikkusele ja õnnele. Arvan, et selline professorikeskne ülikoolimudel pole veel täielikult kuhugi kadunud. Vähemalt Euroopast. Ja jumal tänatud, sest paljusus on see, mis elu edasi viib. Euroopa ja eriti Inglismaa kõrgharidussüsteem on olnud näiteks USA oma kõrval alati eliidikesksem. Teatavasti oli Inglismaal veel kuni 1960ndate aastate alguseni kõrghariduses osalejate määr vaid 5% vastavast eagrupist (18–23 aastased). Vaatamata sellele, et mitmes vanas ja väärikas Euroopa ülikoolis võib aeg-ajalt tunda ka praegu veel heas mõttes keskaja hõngu ja „professori-õpetlase vabariigi” nostalgiat, on siiski suurem osa ka nendest vanadest ja traditsioonilistest ülikoolidest kaasa läinud uute ühiskondlike väljakutsetega, mis on tihedalt seotud üleminekuga massikõrgharidusele. Berkeley ülikooli professor Martin Trow juhtis juba 1973. aastal tähelepanu kõrghariduse massistumisele. Tema arvates võib nende riikide kõrghariduse puhul, kus kõrghariduses hõivatud 18–23aastaste noorte hulk jääb 15 ja 50% vahele, rääkida massikõrgharidusest. Seal, kus protsent ületab 50, on tegemist juba universaalse kõrgharidusega ja seal, kus see on väiksem, kui 15%, saab rääkida elitaarkõrgharidusest. See tähendab, et kõrgharidus on kättesaadav vaid suhteliselt väikesele hulgale vastavast eagrupist.

Üleminekut massikõrgharidusele näitab eelkõige üliõpilaste arvu tohutult kiire kasv viimasel 20–25 aastal. Ja seda kogu maailmas. UNESCO kuulutas üleminekut massikõrgharidusele oma 1998. aasta üleilmsel kongressil. UNESCO andmetel on üliõpilaste arv vastavast eagrupist (18–23aastased) kasvanud 13 miljonilt 1960. aastal 79 miljonini 2000. aastal ning 2020. aastaks prognoositakse üliõpilaste arvu kogu maailmas 125 miljonit. Kõrghariduse massistumise all mõistetaksegi seda, et keskmiselt üle 40% keskkooli lõpetanutest üle maailma jätkab õpinguid kõrgkoolis. Rikastes OECD riikides on kõrgkoolis õppijate arv viimase 25 aasta jooksul näiteks kahekordistunud.

 

 

Kõrgkoolis õppijate määr eagrupis 18–23 aastat (%)

 

  1975  1998

OECD  22  41

Soome  32,2  74,1

Rootsi    30,8  50,3

Norra    25,5  65

USA  55,5  80,9

Inglismaa  19,1  58

Hiina  1,6  6

India  5,2  8

 

Allikas: UNESCO ja Maailmapank

 

Kõrghariduse massistumise protsess on kaasa haaranud ka arengumaad. Ladina-Ameerikas on näiteks üliõpilaste arv kasvanud 270 000-lt üliõpilaselt 1950ndatel 9 miljonini 2004. aastal. Ka Aasia vähem arenenud riikides on üliõpilaste juurdekasv olnud suur. 1990ndatel suutis Hiina oma üliõpilaste arvu kahekordistada. Hiina kõrghariduse massistumisele suunatud programm on muljetavaldav. Selleks on kavandatud terve riiklike vahendite süsteem. Üks osa sellest on seotud ka võimekamate noorte õppima suunamisega lääne ja eriti Ameerika Ühendriikide nimekamatesse ülikoolidesse, kusjuures õppima suunatute kodumaale tagasitoomise pärast nad, erinevalt ameeriklastest, eriti ei muretse. USA paljude nimekate ülikoolide õppetoolid on nimelt suures osas „vallutanud” Aasiast ja eelkõige Hiinast tulnud andekad noored, kuna nemad on töökamad, rohkem õppimisele pühendunud ja seetõttu ka konkurentsivõimelisemad. Sama teed püüab käia ka India. Kuigi arvud näitavad, et Hiinal ja Indial on sellel teel veel väga pikk maa minna.

Lääne ja eriti Euroopa riikidele on Hiina ja India haridusturg kujunenud aga tõeliseks magnetiks seoses rahvaarvu kiire vananemise ja vähenemisega lähiaastatel. Mul oli eelmisel aastal Hiinas viibides võimalik külastada suurriikide haridusmessi, kus teiste seast paistsid oma kohalolekuga eriti silma Jaapan, Venemaa, Inglismaa, Hispaania ja Skandinaavia riigid. Tundus, et suurriigid on mõistnud, mis võib lähitulevikus oodata nende kõrgharidussüsteemi ja selle kaudu ka kogu majandusarengut, kui paljude ülikoolide auditooriumid jäävad tühjaks. Muide, huvitav oli see, et Skandinaavia ülikoolid reklaamisid end sellel messil Euroopa majandusruumina, kuhu olid haaratud ka Balti riigid. Ja seepeale mõtlesin, et kui Hiina poolt vaadatuna võib meid käsitleda ühise majandusruumina, miks siis pole nn Skandinaavia tänaval esindatud ühtegi Balti riikide ülikooli. Hiina noorte eriti suurt huvi ja tunglemist oli näha aga Inglismaa tänaval. Ilmselt oli see seotud sellega, et inglased paistsid silma oma parema organiseerituse poolest bürokraatias. Isegi migratsiooniametnikud olid kohal, kellelt võis kohe saada ka kompetentset infot viisa- ja elamisloataotluste kohta ning täita sealsamas ka vastavad blanketid. Nii et kiire ja kompetentne info ja asjaajamine on kujunenud üheks oluliseks konkurentsieeliseks.

 

Konkurents kohustab

Üha ägenev konkurents, mis on seotud üleminekuga teadmuspõhisele ühiskonnale, ja suurriikide võitlus hegemoonia pärast maailmas on elavdanud konkurentsi ka ülikoolides. Ülikoolid võistlevad omavahel paremate üliõpilaste, suuremate uurimisgrantide, välisturu, erasektori investeeringute jms pärast. Kiire majanduskasv mitmes OECD riigis 1990ndate lõpus on toonud uusi ja küllaltki suuri investeeringuid ülikoolidesse ka erasektorist. Erasektor on viimastel aastakümnetel üha enam hakanud siduma oma majanduslikku edu investeeringutega kõrgharidusse. Ei investeerita ainult inimestesse, vaid ka laboratooriumidesse, raamatukogudesse, tehnilisse infrastruktuuri jms. Erasektori aktiivne sekkumine ülikoolihariduse kujundamisse on valvsaks teinud traditsioonilise ülikooli mudeli pooldajad, kes vahel võitlevad lihtsalt oma kaotsiläinud positsiooni pärast ülikoolis. Seetõttu võib tihti kuulda jutte massistuva ülikoolihariduse allakäigust, kvaliteedi langusest jms.

Mis seal salata, vahel on aga need kurtmised seotud ka lihtsalt võitlusega oma koha eest päikese all. Siit ka „vana hea professorikeskse ülikooli ülistamine”, kus üliõpilased olid targemad ja pühendunud õppimisele, kus professorite palgad olid kõrgemad ja töökoormus väiksem, kus professori akadeemiline vabadus oli garanteeritud kõrge elueani ja kus professor ei pidanud sekkuma kõikvõimalikesse oma tööga vahetult mitte seotud küsimuste lahendamisesse. Ülikool oli professorile justkui tempel, mis kaitses teda välismõjude eest ja laskis tal pühenduda oma „igavesele akadeemilisele palvusele”. Professorite akadeemilisest konservatismist aga enam ei piisa. Elu läheb oma rada mööda edasi. Kõrghariduse olemus on paljus muutunud. Üliõpilane sõltub täna hoopis vähem õppejõududest ja nende loengutest. Paljud õppematerjalid on kättesaadavad Interneti teel. Transnatsionaalse kõrghariduse innovatiivseks vormiks on kujunenud Interneti-põhine distantsõpe. J.-F. Lyotard on märkinud, et Humboldti tüüpi ülikoolide ja suurte loenguvoorude aeg sai otsa juba 1960. aastatel.

 

Kuidas tegutseda globaalsel turul  Kuidas on uues olukorras lood kõrghariduse kvaliteediga, millele viimasel ajal nii suurt tähelepanu on pööratud? Mida kvaliteedi all mõista? Keskseks põhimõtteks kaasaegses kvaliteedifilosoofias on saanud kliendikesksus. Klient on kuningas! Klient on see, kes ütleb, milliseid eesmärke peab kõrgharidus teenima, et jõuda teatud pädevuseni. Institutsionaalsel tasandil leiavad need eesmärgid väljundi kõrgkooli mis
siooni kaudu. Õppeprogrammide tasandil aga eeldatavate õpitulemuste (teadmised, oskused, hoiakud) kaudu. Õpitulemused on tähis üliõpilastele ja tööandjatele. Õpetamise kvaliteet peab tihedalt olema seotud õpetamise ja õppimise tulemuslikkuse ja efektiivsusega. Viimane sõltub aga ainekursuste eesmärkidest ja tulemustest. Viimasel ajal on palju rõhutatud, et selline standardiseeritud ja utilitaarne lähenemine kõrghariduse kvaliteedile on tegelikult tihedalt seotud suurtootmisele rajatud ühiskonna mudeliga, kus püütakse kõike ratsionaliseerida, efektiivselt ette määrata ja kontrollida.

G. Ritzeri arvates on tänapäeva ülikool muutunud justkui kiirtoidurestoraniks ja kõrgharidus ise burgeriks, mis võib küll kiiresti ja efektiivselt viia meid eesmärgini, aga õige pea tekib vajadus uue burgeri järele. Massikõrghariduse kvaliteeti on võrreldud ka Lada autoga, mis on asendamas Rolls Royce’i. Kui esimese tootmise puhul on lähtutud põhimõttest „kiiresti, odavalt ja palju”, siis Rolls Royce oli tõeline insenertehniline meistriteos, imeline ja kallis. Seetõttu oli ta kättesaadav vaid vähestele ja kõige väärikamatele. L. Harvey on rõhutanud, et kliendikeskne ja instrumentaalne lähenemine kõrgharidusele on teinud sellest tavalise masstootmise produkti. Ühesõnaga, kõrgharidusest on saanud tootmisharu. Üleminekul industriaalühiskonnast infoühiskonda on aga ka tootmine ise muutumas. Kulupõhine majandus on asendumas innovatsioonipõhise majandusega. Mida see tähendab kõrgharidusele?

Juhtimisguru P. Drucker on märkinud, et viimase 30-40 aastaga on paljude suurte ülikoolide kampustest saanud reliikviad. Ka paljud Ameerika teadusülikoolid on pankrotistunud, kuna pole suudetud kaasa minna ühiskonna väga kiirete muutustega. Ameerikas on pankrotistunud ülikoolide asemele tekkinud uusi ja kiiresti arenevaid online- ja eraülikoole, mis vastavad tihti paremini kiiresti muutuva ühiskonna vajadustele, kuna on väiksemad ja paindlikumad. Arvatakse, et juba lähiajal võivad praegust kõrgharidussüsteemi arengut hakata oluliselt mõjutama online-ülikoolid. Üleüldise võrgustumise ajastul on ülikoolide suured kampused kaotamas oma endist tähendust. Tõsisesse ohtu on sattunud ka täisajaga õppijad. Õppejõud pole aga Interneti-põhise massikõrghariduse olukorras enam kõiketeadjad, vaid pigem konsultandid-nõuandjad, kes peavad hakkama saama väga suure hulga üliõpilaste nõustamisega Interneti teel. Kuidas kombineerida uut moodi õpetamist uurimistööga? Kuidas uurimistöö tulemusi mõõta? Kas tõesti vaid CC-artiklite alusel, mille ilmumisperiood võib teinekord ulatuda isegi 5-6 aastani? Ja kuidas üldse mõõta kõrghariduse kvaliteeti olukorras, kus suurem osa maailma ülikoolidest on avanud kõrgharidusele juurdepääsu globaalsel turul. Ja olukorras, kus üha rohkem riike on hakanud mõistma kõrghariduse kui kaasaegse teenindusekspordi sektori majanduslikku potentsiaali.

Uue põlvkonna hariduspoliitika kujundajatele saab lähiaastatel tõsiseks probleemiks, kuidas luua selline transnatsionaalne kõrgharidussüsteem, mis suudaks balansseerida väga hea kõrghariduse ja massikõrghariduse vahel. Kuidas kaasata kaasaegne tehnoloogia nii, et edasi kanda igavesi humaanseid ja ka rahvuslikke väärtusi? Selle küsimuse lahendamine on aga paljus seotud kõrghariduse uue süsteemi, selle organisatsiooni ja finantseerimismudeli loomisega. Kas Eesti on selleks valmis?

 

„Idiocracy” väidab ekslikult lolluse põhjuseks selle, et targad surevad välja ja lollid sigivad nagu küülikud. Vale, kui lollid paljuneksid, siis eesti rahvas ei sureks välja, vaid asustaks juba viie-kuue põlve pärast kogu Lääne- ja Ida-Euroopa. Midagi selletaolist aga ei juhtu, väljasuremise ja lolluse edenemise kõver viskuvad koos taeva poole.

Minul ei ole eesti rahvast sugugi kahju, iga päevaga meenutab nimetatud seltskond aina enam lamba- või seakarja kui tsiviliseeritud inimkooslust. Mina pean inimliigi tunnuseks võimet lugeda Dostojevskit ja anda kirjaoskust edasi oma järglastele. Paraku vastavad noored isendid rohkem lojuse kui inimlapse tunnustele.

 

Inimsusevastased kuritööd jätkuvad

Enesestki mõista on objektiivseid põhjusi. Esiteks genotsiid, metoodiliselt on hävitatud või sunnitud pagulusse põgenema meie helgemad pead. Alates jüriööst ning lõpetades Gulagi ja pangaorjusega. Täpselt sama laastavalt mõjub globaalne loomastumine, kultuuriimperialism, kui soovite.

Globaalküla kurnajate kirg järjest suuremate turgude järele laastab igasuguse vaimse keskkonna. Selge, et mitte ükski verbaalne või vaimset pingutust nõudev kultuurikaup ei leia massilist, veel vähem üleilmset levikut. Kas või juba sel põhjusel, et suurem osa planeedi pinnast on kaetud kirjaoskamatute ja/või orjatööst nüristatud massiga.

Tsivilisatsioon on alati eeldanud vabade inimeste olemasolu. Poeete, bürokraate ja preestreid pole kunagi adra ette rakendatud, selleks pruugitakse tsiviliseeritud ühiskonnas vastavalt võimalustele kas orjasid, tööloomi või masinaid. Tänapäeval on ühiskond jääkideta orjastatud, seega kirjaoskust kui sellist eksisteerida ei saagi.

Kirjaoskus on töö, mitte töö kõrvalt poole persega harrastatav hobiline tegevus. Meie ühiskond ent ei vaja elukutselisi kirjatundjaid, vaid ainult töökaid idioote. Selge, et globaalse külakurnamise tagajärg saab olla ainult üleüldine loomastumine. Sport on üleilmne, klassikaline muusika on üleilmne, tants on üleilmne, tõsielusarjad on üleilmsed, muusika on üleilmne jne, jne.

Kindlasti ei ole üleilmne aga kirjandus, sest kirjandus ei mõju vahetult kehale nagu alkohol, parfüüm või sümfoonia. Kirjanduse tarbimiseks on vaja ennast pingutada. Pingutus ei ole populaarne, sest loomad on lodevad ja laisad. Loomade kuningas lõvi magab päevas kakskümmend kaks tundi. Keskmise eurooplase aju magab muidugi veel palju kauem.

 

Jälk, jälk ja veel kord jälk

Nii me olemegi jõudnud olukorda, kus spordisaated ja -uudised on avalik-õiguslikus televisioonis igapäevased luupainajad, aga kirjandusminuteid ei ole isegi „OP!-is” enam mitte. Kirjanduse kõige kaalukam auhind, kultuuriministeeriumi sadaviiskent tuhhi, anti tänavu XVII sajandi juhuluulekogumikule, mis on tõlgitud heebrea ja ladina keelest. Mitmes sajand meil praegu käsil on?

Sõnum peaks selge olema: kirjandus on midagi juhuslikku, sajandite-tagusesse udusesse ajalukku kuuluvat, surnud ja võõrkeelset, rämedalt museaalset ja ilma mingi esteetilise või ühiskondliku kaaluta totrus. Kirjandus kui muuseumipedede omavaheline asi ongi Eesti Vabariigi arusaam kirjaoskusest ja selle viljadest.

Minge aga persse, ministeeriumivärdjad, lööge aga sadu miljoneid vastu luteri kiriku kantslit uimaseks, ehk saate oma patud andeks. Ma olen kohe päris kindel, et kui mõni kirjanik peaks kunagi ministriprouaga ühe peolaua äärde sattuma, mis muidugi on ebatõenäoline, siis loksub natuke okset ballikleidile.

Totaalsed režiimid ei talu kirjaoskust ega mõtestatud teksti. Kommunistlikud okupatsioonivõimud eelistasid samuti vabale kirjasõnale klassikalist muusikat, paraade, sporti, miitinguid ja propagandafilme või laulupidusid. Eks ikka sellepärast, et kooris möögijatel või karglejatel pole midagi öelda, kirjanike hulgas on aga ikka mõni, kes su tripperi diagnoosib.

Sellist kehakeskset kultuuriministeeriumi, mis ilmutab kirjaoskuse suhtes jälki ja metoodilist ignorantsust, näljutab kirjanikke ja nuumab sportlaste higist tuharat ning mille formaalne juht oskab rääkida ainult etendustest, palaganist ja muust meelelahutusest (vaata vähe austatud Jänese kõnet aastapreemiate kätteandmisel), ei ole meile iseseisvana vaja.

 

Jänes põllumajandus­ministeeriumisse

Mainitud vaimunõtruse kolle peaks olema põllumajandusministeeriumi osakond, selline nurgatagune koht, kuhu saadetakse võimetud ja pahelised ametnikud surmaotsust ootama. Ma tõesti ei pea lugu kultuuriministeeriumist, mis rahastab ainult lastekirjandust ja klassikat, sest ma pean seda riigireetmiseks. Meie riik ei tekkinud ega püsinud ega taassündinud tänu viiulikääksutamisele ega ka mitte ainult külajuttudele või hiir-hüppas-kass-kargas tüüpi tekstidele.

See, et ametnikurotid ise kirja ei tunne, ei ole mingi vabandus. Enesestki mõista oskavad nad lustida ainult mingitel labrakatel ning kultuur on nende jaoks ainult paaritumise eelmäng, nagu kunagi väga otsekoheselt väljendus üks järjekordne kahjurist minister Signe Kivi. Tammsaare tsitaate pildudes me esimeses ettejuhtuvas voodis ilmselt kuigi edukad ei ole.

Nii et kogu papp jalgpalli ja ooperi edendamiseks! Ime, et kultuurkapitalil ei ole veel moekunsti ja peenisepikendamise sihtkapitali. Mõlemad saaksid kindlasti väga populaarseks ning tagaksid läbilöögi ka väljamaal, ehk isegi värskete kultuurisidemetega ikestatud Venemaal. Igal juhul tasub proovida.

Loomastunud isikud suure raha juures ja tähtsas riigiametis annavadki käesoleva tulemuse – akuutse loomastumise. Spordi-, muusika- ja televisioonikeskse ahvikarja. See meeldib kõigile, aga mitte mulle, mina ei kavatse laskuda loomade tasemele, kellele ainus rõõm on kehaline nauding meelelisest erutusest.

 

 

Vali – kas inimene või loom

Eelistan jääda inimeseks ja kasutada oma inimlikke eeliseid, eelkõige aju. Võimet mõelda, teha järeldusi, sõnastada need igavikulisteks tekstideks ja pärandada need üksikutele valitutele, kes ehk tulevad pärast mind. Ja keda ehk ei tuleks, kui ma ainult meelelistes naudingutes räheldes onanistlikust mõnust oigaksin.

Sport ja muusika on viljatud tegevused, kui need pole rakendatud kõrgemate väärtuste teenistusse. Ideedeta muusika, tants ja muu möögimine ei erine millegi poolest koera haukumisest või ritsika saagimisest. Kui erinevus on, siis ainult selles, et rohutirts on professionaalsem kui keskmine halturtšikust viiuldaja või kõrgushüppaja.

Juhin tähelepanu sellele, milleni meie kultuuriministeerium ei ole veel jõudnud. Keha on ka loomadel: nii veistel kui limukatel, mõistus ja selle viljad, nagu kirjaoskusel püsiv tsivilisatsioon, on ainult spetsiifiliselt inimlik. Kas selle idee peale on siis nii raske tulla? Igal juhul on see nüüd välja öeldud.

Eriti vastik on asjaolu, et meie kultuurielu ei erine mitte millegi poolest „Õllesummerist” või pornopoest. Kogu aur läheb peotuju või peovarustuse ülesajamiseks. Ühesõnaga, kultuurielu ja lihtlabane vegeteerimine on eristamatud. Seepärast ma kultuuriimperialismile sülitangi. Ja tema käsilastele.

 

Persete diktatuur

Vaadake reklaame või teatrit – ikka ainult kehakultus. Ühelt poolt persed, mis väljendavad loomalikke väärtusi: kiima ja sitta. Teiselt poolt kõikvõimalikud kehakultuse viirukid ja mürrid: hambapastad, kõõma- ja higieemaldajad, hilbud, meigid. Ning kolmandaks loomalike tungide ja kehaliste naudingute propaganda, mis viib ikka ühte kohta välja: peod, mugavus, joovastus, sigimistoimingud, tervis, jõud ja ilu.

Kehaliste naudingute saavutamiseks aga soovitatakse loomalikku töörabamist, pärast tööd kohustuslikku lõõgastumist ja tarbimist kuni teadvuse kaotamiseni. Kusjuures teadvuse kaotamine näibki olevat kogu meie ühiskonna ja meie ühiskonda orjastavate jõudude eesmärgiks. Emotsioon on jumal. Ei mingeid mõtteid, ainult instinkt. Baasins
tinkt ja selle põhjal välja töötatud tarbimistropismid ja -refleksid.

See, et me toimime nagu loomakari, peaks muidugi ka ilma telekavaatamiseta selgeks saama. Inimesed töötavad kakskümmend viis pluss viis aastat mingi eluaseme laenu heaks. Millega meil tegu on? See on pesapunumine, ei midagi enamat. Seda teevad ka iseäranis madala intellektuaalse potentsiga rämpslinnud, isegi sitikad. Piinlik.

Selge, et kehaline töö on seesama, mida teevad muulad, ent ka vaimne töö pole üldjuhul midagi enamat. Valgekraede tööaja täidavad koosolekud, mis pole ideede, vaid kehade kogunemised. Üleüldine vastutuse hajutamine loogika järgi, et me kõik ju otsustasime nii, on ülearune, kui kõik on võrdselt võimetud ja vastutustundetud. Eesmärgid on kehalised, kõik muu ainult segab.

Kas teie ei ole veel tüdinud kõigest sellest, mis mõjutab meie keha, ilma et ajul oleks kõige selle suure kunstiga vähimatki pistmist? Sport ja ooper on ju ühe paha haiguse kaks külge, Erki Nool ja Arvo Pärt on ühe perse kaks kannikat. Meie vapil ei peaks olema kolme lõvi, vaid kolme persega lõvi, see väljendaks olukorda kõige paremini.

 

Võitsin just vabadussõja, aga sina?

Pole midagigi toredamat, kui vabastada Eesti Vabariik tema üheksakümnendaks sünnipäevaks kasiinodest, ooperitest, pankadest, liberaalsest alkoholi- ja hooramispoliitikast, spordisektantlusest, klassikalisest ja koorimuusikast, per­for­mantsikunstist, laulupeost, pornograafiast, kahjuritest-installaatoritest, pildiraamatutest, huumorist, mõttetutest kultuuribürokraatidest, televisioonist, ööklubidest ja moodsast tantsust.

Kõik mainitud ilmingud ja paljud muud üldlevinud ja mõõdutundetult rahastatud loomastumise vormid on mulle kui inimliigi viimasele esindajale jälgid. Ma ütlen neist lahti, vähemalt mina olen nüüd loomastumisest vaba, ma ei taha enam olla hobune, ehkki mul pole midagi selle vastu, et rakendada mõni tubli mära vankri ette ja sellel peenikest peeru lasta.

Ma loen ikka raamatuid ja kirjutan neid, mis ka ei juhtuks. Ma ei näe muid võimalusi inimväärikuse ja -liigi säilitamiseks. Loomastumisele ei ole mingeid vabandusi. See, et raamatupoes ja raamatukogus valitseb vaakum ja kultuuriministeeriumis dementsus, ei takista teid oma raamatukogu soetamast.

Põhiline on kasutada oma aju, hoida see töös. Kui juhtud miljonimängu, on väga piinlik, kui sa kolmanda kursuse filoloogina ei tea, mis on raglaan ja mis on nagaan. Väike vihje, aju asub peas. Kui sulle loomad meeldivad, soeta hamster. Miks sa peaksid olema iseenda lemmikloom?

2007. aasta suvel toimunud konkursi žüriile esitatud 40 võistlustööst jõudis konsensusega lõppvooru 5 lahendust, praegune võidutöö nende seas. Ehk oleks esiviisik žürii mõnevõrra teistsuguse koosseisu puhul paari-kolme kavandi võrra ka erinenud. Tagantjärele olen üllatunud, kui palju osales nimekaid autoreid, kuid paraku suhteliselt särata töödega. Mis teha, kui viimase 18 aastaga pole vähemalt Tallinnas ei riik ega omavalitsus näidanud head tahet avalikku ruumi skulpturaalsete ja monumentaalsete lahendustega rikastada, kasutamata ametioskused lähevad rooste ka visuaalsete kunstide vallas. EKAs kestis skulptuurieriala õpetamisel aastaid mõõn ja lausa üliõpilaskandidaatide nappus. Uus põlvkond pole sina peal figuraalse plastikaga, kogemused sel erialal tulevad aga vaid konkreetses tööprotsessis, sestap on selist mastaapi, planeerimiselemente sisaldavad konkursid tasapisi nihkunud ambivalentselt ette valmistatud noorte arhitektide kätte. Ja tulemuseks on kord paremad, kord halvemad arhitektoonid.

Võidutöö 28meetrises monoliitses kehamis on piisavalt jõudu saada ka uue Vabaduse väljaku dominandiks, ristikujundis peitub võime luua sakraalset välja ja tähistada traagilist, ülevat, üle aegade kestvat kokkukuuluvustunnet – esiviisiku teised lahendused paraku sama lihtsalt mõistetavat, üldarusaadavat visuaalset retoorikat ei paku! Avalikus ruumis paikneva säidskulptuuri kohta käivad kunstiotsustused ei saa üksüheselt adopteerida kõiki kaasegse kunsti praktikas rakendatavaid mõõdupuid, näitusesaalides kehtivad kriteeriumid kehtivad siin vaid osaliselt. Seda mõtet on väljendanud USA juhtiv kunstiteoreetik ja postmodernistlik filosoof Arthur Danto.

Samba neostiilne ekletika on läbitöötamisel mõnevõrra mahenenud, nüüdseks juba lausa nipsasja või tarbekunstiteost meenutav ajatu vorm peaks väljaku kireva arhitektuuriga haakuma, lähimateks naabriteks jäävad XIX sajandist pärit nn Ameerika ärikeskuse saetud paekivist hoone, neobarokne Meyeri trepistik, art-déco’liku dolomiidist fassaadiga endine EEKSi maja (E. Jacoby ), funktsionalistlik kunstihoone (A. Soans, E. Kuusik), stalinistliku dekooriga nn uus kunstihoone (A. Kotli) ja teisel pool väljakut art-déco ornamendiga kaetud punasest klinkerist praegune linnavalitsuse maja (R. Natus). Vabadussõja võidu samba vorm võiks olla primaarsem kui väljaku uus planeering (rajatavad trepistikud, valgusšahtid, parklad), ei näe põhjust, miks kõiki neid detailides tervikuks ei anna siduda? Ei maksa unustada, et võidusamba edasiarendamisega olid seotud ka eksperdid – nii mitmed teoreetikud kui ka praktikud – Eino Mäelt, Raoul Kurvitz, Mart Kalm jpt, kes vastavalt žürii verdiktile noori autoreid kavandi arendusfaasis konsulteerisid. Vabaduse väljaku nüüdseks väljakujunenud, otsekui sakraliseeritud arhitektuuripilt, mida vaevalt et mingid muudatused lähikümnenditel ees ootavad, ongi ise kui läbilõige Eesti elust ja pürgimustest ärkamisajast nüüdisaega välja, postil trooniv Vabadusrist omal kombel otsekui lukustaks selle eklektika tervikuks.

Riigis, kus isegi abstraktne kunst on enamikule uudiseks ja sõimusõna, kus modernismi kohal haigutab tühik visuaalses, ruumilises ja kultuurilises kogemuses ning rahva enamus sõdib uue arhitektuuri ilmingute vastu Tallinna ja Tartu kesklinnas, on transavangardse samba omaksvõtt enam kui tähelepanuväärne. Pean siin silmas juba miljonini küündivat eraannetuste summat ja üle üheksat tuhandet annetajat.

Selleks et vaidlused samba üle oleksid veel konstruktiivsemad, võiks kõik võistlusel osalenud tööd koos makettidega eksponeerida mõnes Tallinna kesklinnale lähemas kohas. Ajutine eksponeerimispaik Laidoneri mõisas Viimsis on viinud selleni, et diskussioonis osalevad ka need, kes kavandeid ihusilmaga näinud pole. Interneti-foorumites ja kommentaarides praegu nähtav räägib ühelt poolt küll arvamusavaldamise mehhanismi toimimisest, sõnavara ja väljenduste eks­pressiivsus (ka erialalinimeste seas) võtab aga massihüsteeria vorme. Kunstiga seotud maitseotsustused on paraku aeg-ajalt sellised: kellegi või millegi väljavalimine tähendab kellegi või millegi mittevalimist. Lähiminevikust meenub Kumu lugu, selle ehitamise vastu esikohale tulnud projekti järgi protestisid nii Eesti arhitektid kui ka eksperdid. Ja ehituse maksumuse üle avaldati pahameelt. Võib-olla polegi muuseumi ruumiprogramm ja asukoht ideaalne, aga jumal tänatud, et see meil olemas on – ei kujutaks meie kunsti- ja kultuurielu enam ilma Kumuta ette.

Kas praegu käib monumendisõda nr 2, kus vend venda ei tunne? Küberkodusõda, kus võitjaid ei ole?

Ei saa mainimata jätta, et monument on seeläbi märgistunud juba enne oma sündi – päris hämmastav areng –, sest tunnistan, et minu puhul oli algne motivatsioon valida „Libertas” teiste lõppvooru pääsenud ideede vähene atraktiivsus. Ristikujundi arhetüüpsus ja postamendi rustikaalne nurgelisus, ja kõige selle kuidagi kontekstist väljaspool seismine, kusagil Tolkieni fantaasiamaailma piiril, samas võime kõnetada masse – see tundus olevat kombinatoorika, mis töötaks. Väheke fantasy’t Tallinna esindusväljaku veerel, midagi nii arvutisõltlastele kui vabadusvõitlejatele, two in one. Hilinenud camp’i ja popkunsti reinkarnatsioon Euroopa serval. Ja see, et poliitikud igasuguse monumentaalkunsti kaaperdavad, sõltumata ühiskonnakorrast ja asukohast maakeral, see ei tohiks ju haritud inimesele üllatus olla? Tahaks loota, et valitsusel kinnitub poliitiline tahe aktsepteerida nii kultuuriministeeriumis praegu kavandatavat avaliku ruumi kunsti nn 1% seadust ja loomeliitude seaduse parandusi, ning need pärast valmimist ka parlamenti toimetada. Vastavad töörühmad on moodustatud ning vähemalt protsendiseaduse käivitumisel peaks meie skulptoritel jt kunstnikel tekkima kunstivõistluste näol (kümnete miljonite eest tellimusi ainuüksi Tallinnas) nii suur valikuvõimalus, et samba-saaga võidurõõm või kaotuskibedus unustusse vajub. Tehkem Tallinn paljude eriilmeliste monumentide linnaks!

Artikkel kajastab kunstniku ja žüriiliikme Jaan Elkeni isiklikku arvamust ega väljenda Eesti Kunstnike Liidu seisukohta.