küberturve

Mu iva on osutada, mis allikast, millisest “vaimsest atmosfäärist” see sõna pärineb – tollelt infoühiskonna narrikarnevalilt. Varaseim leitud otsinguvaste on juba oktoobrist 2005, kommentaaris Veidemanni kolumnile, milles ta protestis Langemetsa Sirbi artikli vastu, kus too ründas “kommarisärgi-afääri” järellaines Veidemanni, Ruutsood ja Jõerüüti. Aga esimest korda kerkis väljend kommentaariumitasandilt “päris” ajalehte, s.t arvamuslugude rubriiki möödunud aasta kuumadel päevadel, 4. mai Postimehes Urmas Sutropi artiklis “Toetame oma põhiseaduslikku valitsust”, mis vastustas 12 professori avalikku kirja ja mõne ühiskonnateadlase kommentaare toimunule. Tsiteerin: “Aga plaan oligi selline, et kukutada meie põhiseaduslik valitsus. Ja eks nii mõnigi punane professor või sotsioloog oleks tänutäheks saanud oma kolmkümmend seeklit, mille eest saanuks osta ministrikoha uues Barbaruse valitsuses.” Siin on tegelikult lühidalt ära öeldud sõna “punaprofessor” konnotatsioon: see on Venemaa sabarakk, riigikukutaja, reetur (kes on veel eriti reeturlikult teaduse ja intellektuaalsuse maski taha pugenud – “professor” on selles sõnas sama halvustav kui “punane”). Kui me kasutame täna kellegi kohta sõna “punaprofessor”, siis ütleme just seda. Kas tahame siis seda öelda?

Teiseks. Mulle ei meeldinud Maiste kirjutise üldistav anonüümsus. Jääb mulje, nagu oleks neid nn punaprofessoreid terve plejaad, aga tegelikult on ju inimesi, kellele Maiste kirjeldus võib osutada, vaid kindel peotäis. Igal juhul jäi mulle mulje, et kirjeldati paari üsna konkreetset inimest, samas aga nime nimetamata, võttes neilt võimaluse reageerida, ilma et nad paistaksid seejuures paranoilised. Mu meelest see üldistav toon – hoolimata sellest, et kirjutise eesmärk on avaldada sümpaatiat – süvendab toda stigmatiseeritust. “Punaprofessor”, nii nagu seda mõistet kasutatakse, on ju müüt, kus ühtedele või teistele inimestele (või lihtsalt mingile umbmäärasele grupile) projitseeritakse oma hirmud ja ängid asjade ees, mis tegelikult lähtuvad hoopis mujalt. Ainult et kuna Venemaal või isegi Eesti getodes toimuv on liiga raskesti ligipääsetav ja mõjutatav (rääkimata psühholoogilisest aspektist: meie kollektiivsete ängide allikad on raskesti ligipääsetavad, pinnale pääsedes ähvardaksid need meie identiteediterviklust – aga see on omaette pikk teema), on vaja ohutunne kanaliseerida kellessegi, kes on käegakatsutav, on vaja enda hulgast leida patuoinas. Et see leida, peab temast tuleva ohu kirjeldus olema piisavalt umbmäärane ja samas küllalt kergesti metafoorselt või sõnamänguliselt assotsieeritav (on sotsiO, järelikult sotsiA – juba härra Mauruse “kõrralikus majas” teati, et seal vahet polegi; on vasakpoolne, järelikult Vene agent – kuigi, mis on tänasel Venemaal pistmist vasakpoolsusega; oli kompartei liige, järelikult automaatselt kaabakas – selle lühise lahtiharutamine on väga keeruline ja nüansimeelt nõudev, kuid lühis see on; selliseid müüti toestavaid võrrandeid on veelgi). Müüti on alati lihtsam hallata kui üle pea kasvanud tegelikkust. Ja mitte ainult seda, müüdi abil on alati lihtsam inimesi hallata kui komplitseeritud tegelikkuse teadvustamise abil. See tõde on ju tegelikult elementaarne. Punaprofessoriteks nimetatavate inimeste “ühine süü” on aga ainult see, et neil on praeguste ühiskondlikult fetišeeritud teemade suhtes enamusest erinev arvamus. Küll aga osutavad nad vahel neile põhjustele, miks ühiskond võib haavatavaks osutuda – paraku nähakse neid seetõttu haavajatena.

Ühesõnaga – üldistav, anonümiseeriv sildistamine, kus nagu osutataks kellelegi, ütlemata, kellele konkreetselt (nagu Sutropigi huupi osutav “eks nii mõnigi”), ei suhestuta konkreetse inimese konkreetsete seisukohtadega ega argumenteerita nende üle, tekitab eksitavaid müüte, mis võimendudes (ja seekaudu üha endastmõistetavama ilme võttes) võimendavad ka hirme, mida need müüdid on mõeldud katma. Maiste kirjutis jääb liikuma selle müüdi raamides, kuigi püüab seda omal moel ka kõigutada.

Kolmandaks, olulisim punkt. Mulle tundus kummaline, et üldse on vaja kuidagi eraldi põhjendada seda, miks mingeid autoreid avaldatakse. Tegu pole ju mingite veidrike või külahulludega, vaid igati intelligentsete inimestega, ja peaks olema ülimalt endastmõistetav, et üks vaba ajaleht nende arvamusi avaldab (ja ses suhtes ei saa märkimata jätta, et eri arvamuste mitmekülgsus on Sirbis tõesti hästi läbi viidud). Ma tajusin Maiste artiklis teatavat vabandavat hoiakut, mis mind natuke imestama pani – otsekui tehtaks sellega mingit natuke piinlikku asja, et avaldatakse Ruutsood, Viiki, Hennostet, Allikut jt (kui oletada, keda Sirbi autoreist Maiste võis silmas pidada). Ma ei ütle, et see hoiak päriselt Maistest endast lähtub, pigem näen ma siin ka selle hoiaku tõrjumiskatset (mis küll ülal mainitud põhjustel poolele teele jääb). Kuid ometi, minul tekib väike hirm, kui ma tajun tolles hoiakus analoogiat selle häbitundega, mis tekib tugevalt ideologiseeritud ühiskonnas inimestel teatava enesetsensuuri mehhanismina. Mulle meenub, kuidas Madis Kõiv kunagi kirjeldas Alliksaaresse suhtumist; “ametliku ebasoosingu” all oleva Alliksaarega suhtlemisest hoiduti, aga mitte seepärast, et see oleks olnud kuidagi kardetav või ohtlik või karistatav, s.t süütegu, vaid sellepärast, et seda teha oli kuidagi häbiväärne, ebasünnis – midagi otseselt halba ei juhtu, aga kuidagi ebamugav ja piinlik on. See ei ole mitte loomupärane üldise kultuursusega kaasnev häbitunne, vaid häbi kui teatav spetsiifiline kohanemismehhanism: ühest küljest välditakse sellega üheselt süüdistaja positsioonile sattumist, teisest aga ka otseste süüdistatavate hulka sattumist (ja asja häda seisnebki selles, et peab kindlasti poole valima). Valehäbi on kaitsemehhanism, mis on iseloomulik polariseerunud ühiskondadele, kus alternatiiviks vastaspoolte vahel pole mitte avatud neutraalsus, mis ei vaja väljavabandamist, vaid märgistatuid küll rünnakust säästev, kuid neist distantseeruv häbitunne. See on sümptom, et midagi on ühiskondlikes suhetes valesti. Ma tajun selles vabandavas toonis seda, et nood konkreetsed tegelased, kes näiteks kahtlesid Ansipi tegevuse õigsuses pronksiöö eel, kes kahtlevad Eesti riigi integratsioonipoliitika adekvaatsuses, Eesti ajaloopildi levinud interpreteeringute ainuvõimalikkuses jm sellelaadses, on samuti sattunud nüüd sellisesse positsiooni, kus on natuke häbi nendega tegemist teha, neid avaldada jne. Kui seda häbi tunneb juba vaba mõtet levitava kultuurilehe toimetus, siis pole see mu meelest hea märk.

Olgem siis valvsad, või õigemini, püüdkem lõdvestuda.

Kõiki neid vaidlusi ühendab kolm joont. Esiteks, need on teravad konfliktid kahe poole vahel. Teiseks, need meenutavad pigem kaklust kui vaidlust. Ja kolmandaks, kõik need näitavad ühte: eesti avaliku elu retooriline kultuur on NULL.

Kuigi aastate jooksul on ilmunud karjakaupa kõnepidamise, tekstitegemise jms õpperaamatuid, mis ka maha on müüdud, pole suurem osa ostjaid neid pärast kojutoomist ilmselt kordagi avanud. Eesti parlamendipoliitikute retoorilisest tasemest (kui üksikud erandid välja arvata) pole mõtet üldse kõnelda.

Ometi on retoorika olnud kaks ja pool tuhat aastat Euroopa juhtimise, valitsemise, vaidlemise, mõnes mõttes kogu ühiskonna ja kultuuri alus. Muudes kultuurides on asjad teisiti. Nii võib isegi öelda: kui tahta olla eurooplane, tuleb retoorikat vallata.

Ometi on parlament olnud sajandeid retoorika keskne kodu. Ja on seda demokraatlikes riikides ka praegu. Lugege või kuulake USA presidendivalimisi, kas või Obama hiilgavaid kõnesid.

Proovin korraks kehastuda õpetajaks ja anda retoorika ja konfliktilahendamise õpetuse ühel veerul.

Retoorika käsiraamatutes on sadu lehekülgi, aga selle alused on armetult lihtsad ega ole aastatuhandete jooksul muutunud.

Retoorika ei ole kaasasündinud anne. See ei ole demagoogiavõtete arsenal, kuigi neid mõnigi kord kasutatakse. Retoorika on kuulajate ja lugejate veenmise võttestik. Veenmisel on kolm põhiviisi: ethos, pathos ja logos.

Ethos toetub autori pildile lugejas. See peab tekitama autori vastu usalduse ja sümpaatia. Osa sellest on muidugi varasemad eelhoiakud, aga seda saab alati ka konkreetses tekstis mõjutada. Eduka ethos’e aluseks on väärtustamine ja samastumine.  Kirjutaja peab näitama enda selliseid omadusi, mis panevad lugeja teda kõrgelt hindama. Kirjutaja peab tooma välja need osad endast, milles ta on lugejaga maksimaalselt sarnane.

Pathos toetub kuulajate emotsioonide ärakasutamisele. See tähendab, et tuleb äratada lugeja emotsionaalne side kuulaja ja faktide vahel. Mida need faktid minu jaoks tähendavad? Kuidas see mind puudutab? Mida mina saan teha? See toimib üksnes siis, kui kirjutaja on sõbralik, konkreetne, selge ja täpne.

Logos toetub loogikale ja argumentidele ning on alati olnud Euroopa retoorika tuum. Selle põhisoovitused on lihtsad. Argumenteeri, ära demagoogitse. Lase faktidel kõnelda, ära esita pelki üldistusi faktide asemel. Ära jäta vastase argumente toomata. Ja ründa alati vastase tugevaid argumente, mitte nõrku.

Siit jõuame konfliktini. Konfliktide lahendamise tee võib olla väga raske ja pikk. Aga sellegi tee käimise alused on sama lihtsad. Esimene neist kõlab: ärge kiirustage, kui tahate tõepoolest lõppu jõuda.

Teine võiks olla: keskenduge tegelikule probleemile. Tehke selgeks, kus on hellad kohad. Milliseid olulisi teise poole põhimõtteid, arusaamu jne konflikt rikub. Muidugi, selleks tuleb probleem ja hellad kohad enne üles leida. Muuseas, probleemi leidmine toob alati välja, et suurem osa arusaamu on pooltel ühised. Ja siit rakendub oluline põhimõte: alustage vaidluses alati sellest, mis teid teise poolega ühendab.

Ja kui probleem on leitud, siis peaks kuklas kogu aeg tiksuma kaks reeglit. Esiteks, otsige lahendust, mitte süüdlasi. Ja teiseks, vältige kaotajaid. Ärge suruge teist osapoolt nurka, kust tal enam väljapääsu pole. Tal peab olema alati võimalus au kaotamata kaotusest välja tulla. Ja teil endal ka.

Ja lõpuks: kontrollige pidevalt, et teine pool ikka kuulis teie selgitusi ja sai neist aru. Inimesel on kalduvus lasta vastase jutt lihtsalt kõrvust mööda. Kuidas seda teha? Siin oleme retoorika juures tagasi.

P. S. Mulle on üha enam hakanud tunduma, et eesti ühiskonnas tooni andvad isikud mõtlevad kaotajakeskselt. Neile ei piisa, et nemad võidavad. Ja mõnikord pole neile isegi võit oluline. Neile on tähtis, et teine kaotaks. Sellisest ühiskonnast ei saa kunagi võitjate ühiskonda ega Euroopat.

Eesti kõnelevas meedias osutub meie suhtlusviis teatud määral sarnane olema. Vahel tahaks ajakirjanikku lausa sundida kahtlaselt käitunud avaliku elu tegelasele esitama otsekoheseid, nõudlikke küsimusi. Selle asemel on aga isegi siis, kui kaks ajakirjanikku ühe küsitletavaga vastamisi panna, tunda, kuidas keegi ei taha kedagi solvata ega ärritada, parimal juhul esitatakse teravaid küsimusi ümber nurga ja kobamisi, ja nii saab intervjueeritav ausast vastusest kõrvale keerutada. Ja tõenäoliselt ei oleks ka see kuulaja, kes rusikaga raadiot taob, tegelikus formaalses situatsioonis suuteline otsesesse konfrontatsiooni astuma, kui ta just isiklikult millegi pärast väga solvatud pole. Nii jääb avalike tegelaste sapine ründamine kirjutava meedia pärusmaaks.

Ilongootide „kõver kõne” on seotud veendumusega, et inimesed on võrdsed indiviidid, kel on üksteisest tihti raske aru saada. Tõe, õigluse või taipamiseni pole ühtainust sirget teed, ja lõpuks saab üksteisest aru saada vaid kuulates ja rääkides. Kuid nagu Rosaldo oma 1960ndate lõpul tehtud välitööle tuginedes osutab, on kaasaegsed haritud ja misjonitööst mõjutatud ilongoodid üle läinud lihtsale kõnelemisviisile, mis enam sellist vastastikust lugupidamist ja arvestamist ei nõua. Uus retoorika on sirgjooneline, selle allikateks on üheselt mõistetavad tõe lätted: piibel, jumal, valitsus, teadus, seadus. Uue aja ilongoodid on vastamisi maailmaga, mida iseloomustab seni tundmata hierarhilisus ja autoritaarne võim. Säärases kontekstis on „otsene kõne” paratamatu valik. Moodne muutus ilongoodi retoorikas on seotud egalitaarse eetose vähenemisega ilongoodi ühiskonnas. Seda aga ei tunnistata Rosaldo sõnade järgi mitte hierarhilisuse ja autoritaarsuse lisandumise, vaid hoopis demokraatia tõusuna – lihtsad ühesed tõed on justkui igaühele kättesaadavad.

Eesti avalikus sõnas on samalaadne muutuse keskmeks Interneti osakaalu suurenemine avaliku sõna väljendajana. Kuigi kirjutav press võimaldab eestlasele palju radikaalsemat vastasseisu kritiseeritava või vastasseisukoha esindajaga kui näost näkku suhtlemine, ohjeldab autori lihtsakoelisi hinnanguid ning raevu või tülgastusväljendusi siiski toimetaja ja enesetsensuur. Online-kogukondadeski leiavad aset sõnaosavust, teemavaldamist, detailitäpsust ja irooniat demonstreerivad „fleimisõjad”, kuid Interneti anonüümne keskkond tähendab, et avalikku ruumi pääsevad ka seisukohavõtud, kus vähene kriitiline mõte koosneb lihtsalt roppustest ning rõvetsemisest.

Nagu Filipiinide lihtsustunud retoorilist keskkonda võrrutatakse demokraatiaga ka Interneti-keskkonna ligipääsetavust, mille osaks on ka toimetamata ja osavuseta keel. Ometi tuleb küsida, kas diskussiooni ja vastastikust lugupidamist pärssiv labasus ja laim ikka on olemuselt demokraatlik. Enese kehtestamine vastaspoolt  paariaks kuulutades on pigem ohtlik samm autoritaarsuse suunas. Osa kirjutajate puhul ei anna viisakust muul moel esile kutsuda kui identifitseeritavuse võimalikkust suurendades. Tõtt-öelda ei tundu selline asjakäik küll vägivallana demokraatia kallal, pigem on see kultuuriliselt adekvaatse konteksti taastamine.

Nii jääbki mulje, et Eesti ja Tiibet on ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt ennekõike vastandlikud. Miks läheb siis Tiibetis toimuv eestlastele nii palju korda? Esimene vastus, mis seepeale antakse, näib olevat enesestmõistetav: nii Eesti kui Tiibet on tugevasti kannatanud võõrvõimu toodud diktatuuri, okupatsiooni ja genotsiidi all. Ometi pole asi nii lihtne. Eestlased ei tunne sugugi alati tugevat solidaarsust okupatsiooni või genotsiidi all kannatavate rahvastega. Kurdistani või Palestiina probleem jätab nad küllaltki ükskõikseks, rääkimata kaugematest paikadest. Rwanda genotsiid läks vaevalt kellelegi korda, ja keegi ei kanna vimma belglaste peale, kelle õudne pärand põhjustab veel nüüdki Kongos konflikte. Sest mis sellest? Eestlane tahab elada „valge inimese” moodi, isegi kui ta ei tea, mida see täpselt tähendab. Seda imelikum on aga Tiibeti väljavalimine. Niisiis, ühed kilid tapavad teisi – ja mis meil sellest?

Seepeale tulebki anda teine vastus, mis kahjuks pole niisama õilis, vaid natuke piinlik. Meie, eestlased, ei peagi muretsema kõigi maailma okupatsioonide ja genotsiidide pärast, sest meie kannatasime ainult Nõukogude Liidu vallutuspoliitika pärast. Kuna selles impeeriumis oli ametlik ideoloogia marksism-leninism, peame me tähele panema sündmusi, mille on põhjustanud kommunistlik õpetus. Kuigi Hiina kommunism on Hegeli filosoofiast ja Marxi ideedest küllaltki kaugele läinud, esindab see laiemalt võttes ikkagi sama peavoolu. Mujal maailmas võidakse küll tappa ja põletada, peksta ja piinata, kurnata ja küüditada, aga see pole enam meie asi, kui seal ei saa rääkida kommunismist. Mine tea, võib-olla USA hoopis toetab seda tegevust? Sel juhul tuleb olla ettevaatlik ja pidada mokk maas, sest pealtnäha kole vägivald võib tegelikult tähendada demokraatia kaitsmist.

Kogu see halvasti lõhnav eesti ideoloogia tuligi jälle päevavalgele 26. märtsil Hiina saatkonna ees korraldatud meeleavaldusel, mille oli organiseerinud Budismi Instituut. Kohale tulles jättis kogunemine väga hea mulje. Külmetajatele jagati lumesajus kuuma teed. Oli püsti pandud isegi telgiga lava, kus kõnelejatega vaheldumisi esinesid artistid. Kõnesid kuulates hakkas aga painama mingi üksluine monotoonsus. Keegi ei osanud midagi tarka öelda selle kohta, miks lääne juhtivad jõud Hiina vastu midagi konkreetset ette võtta ei taha. Tõepoolest, turumajanduslikus maailmas tuleb paratamatult alluda majanduslike kaalutluste diktaadile. Toogem siis parem estraadile see vana läbipekstud kaltsunukk – kommunistlik ideoloogia, ja tümitagem teda nii kuidas jaksame! Pärast on kõigil hea olla. Ärme räägime midagi sellest, kui kasulik on globaalsele kapitalismile Hiina orjatöö, ärme peatume pikemalt sellel, et tänapäeval juhib just majandus poliitikat ja mitte vastupidi. Ärme mainime poole suugagi näiteks Hiina Nike’i tehaseid, kust alatoidetud töölised ei saa lahkuda ja kus takistatakse isegi vastassugupoolega suhtlemist. See ei puutu tõepoolest meisse, sest kõik „valged inimesed” kannavad ju Nike’i tossusid. Ja üldse, nagu kunagi armastas toonitada üks eesti ideoloogia ikoone: uppuja päästmine on uppuja enda asi.

Tõepoolest, meeleavaldusel poleks saanud öelda: uppuva Tiibeti päästmine on tiibetlaste endi asi. Sel juhul oleks ju tekkinud küsimus, mille eest Eesti Vabariigi valitsust õieti kritiseeritakse? Nemad on ju kogu aeg püsinud liberaalse kapitalismi teel, kus kõiki valikuid määrab turu seadus, halastamatu majanduslik huvi. Miks peaksid nad nüüd äkki sellelt positsioonilt taganema? Mingi Tiibeti pärast? Tapetakse ja piinatakse ju mujalgi maailmas. Ega me ei saa sellepärast loobuda turumajanduse prioriteetidest. Tootmine tuleb ju ikkagi viia sinna, kus see on odavam, ning mis võiks olla veel odavam kui orjatöö? Härrased budistid, virguge ja tulge mõistusele!

Meeleavaldus lõppes sel päeval enne päikeseloojangut. Kuid mulle tundus, et ühte loojangut nägin seal siiski: Tiibeti lipuvärvide taustal hakkas tasapisi kumendama eesti ideoloogia loojang.

Tänaste veriste vägivallailmingute kõrval kipub sageli ununema, et ahistamise ja kehtestamise võimsaimad vormid on semiootilised, märgilised – üksnes tinglikud. Seepärast on olnud naiivsed või silmakirjalikud katsed käsitleda Tõnismäe mälestussammast kunstiobjektina  ja sealset tegevust mingist kultuuriantropoloogilisest vaatenurgast. Ei, Tõnismäel mängiti rituaalseid kehtestamise ja domineerimise mänge: seal mängiti Eesti „vabastamist” ja okupatsiooni. Sõnum jõudis enamikule eestlastest pärale ja lahendus oli ainuvõimalik. Ei oleks aidanud siin ka välja pakutud „tähenduse ümbermõtestamine”; on ju teada, et „väljastpoolt” pakutud kohustuslikud tähendused ei tööta.

Üks kahtlusi, mis selle sündmuse puhul ikkagi püsima jääb, on seotud sellesama vaimuvabadusega. Võib ju küsida, kas saab ja tohib hukka mõista ja ära keelata mängu, või veel enam – kas mängimise eest võib karistada? Just vabadus mängida, kujutleda ja uskuda, kas või „valesid” asju – vaimne ja kultuuriline vabadus – oli ja on see ülim hüve, mille piiramist peetakse kõigi totalitaarsete ühiskondade suurimaks ahistuseks. Täna on küsimus ka seepärast põhjendatud, et kogu kommertsiaalne meelelahutuskultuur on tulvil sageli inimväärikust riivavat mängulisust (viimane näide on inimeste „tuunimine”) ja ka inimliku traagika, leina või kurbuse ohverdamist kunstilistele ambitsioonidele (film enesetapu teinud noorest inimesest), mille kahtluse alla panekule vastab vaimuvabaduse eest võitlejate kisakoor.

Kõikide nende põhimõtteliste küsimuste pärast ei saagi nn sambaküsimust pidada pseudoprobleemiks. Eriti aga ei saa seda küsimuste ringi pidada pseudoprobleemiks olukorras, kus erinevate kultuuride, uskumuste ja ajalootõlgenduste ning nendega seotud sümbolite ja pühade nimede probleemistik võib tõenäoliselt tulevikuski tuua kaasa konflikte või kriisiolukordi.

Paraku esindavad tugevad, „looga” sümbolid enamasti totalitaarseid ideoloogiaid. Üks kunstiliselt üsna õnnestunud, kuid totalitaarse ideoloogia pühakujuks muutunud mälestuskuju on nüüd surnuaial üsna edukalt sõjasambast leinasambaks „ümber mõtestunud”. Loodetavasti. Teine, kunstiliselt ebaõnnestunud totalitaarse ideoloogia – kristluse – sümbol on Harjumäele kerkimas. Nagu Tõnismäe samba puhul, räägitakse ka nüüd „õigest”, „tegelikust” tähendusest ehk siis Vabadussõja aumärgist ja Eesti iseseisvusest. Reaalselt esindab sammas märksa vanemaid tähendusi: hiiglaslik surnuaiarist tähistab kohta, kus inimliha mullaks määndub, aga rist kui kristluse põhisümbol ei tähista muud kui pärispattu, süüd, mis vajab imet „väljastpoolt”, „vabastamist” ja „lunastamist” – sedasama imelist missiooni, mida kuulutas  sambasekt. Ainult et „vabastamise” objektiks ei ole ristisamba puhul väike fašistlik Pribaltika, vaid kogu inimkond.

Et suur hulk inimesi ei saa kujusid kummardamata hakkama ja et ka demokraatia mantra number üks nõuab vabadust uskuda, mängida, kujusid kummardada ja rituaale läbi viia, siis tuleks ilmselt tegelda üksnes olukorra praktiliste külgedega: püüda vältida olukordi, kus inimesed sümbolite pärast lausa hulluks lähevad ja endale või ligimestele viga hakkavad tegema. Üks lahendus on siin tõesti huvigruppe esindavate pühakujude „õige” ruumilise hierarhia kehtestamine. Aga nende mõtteliste ruumide piiri peal võib alati midagi juhtuda. Seepärast, aga veel enam ka demokraatia sügavaimast mõttest lähtudes oleks ideaalne siiski selline märgiruum, kus ei antaks au ühelegi totalitaarsele ideoloogiale. Paraku, jah, maailm, kus ei kummardataks mingit kiviks, rauaks või klaasiks – ja inimesest suuremaks – saanud ülimat ideed, on utoopia. Sest tõsiasi on, et lõpuks võidab ikkagi see, kelle virtuaalne puuslik on vägevam.