küberturve

Kas peaks sellist üritust pidama pelgalt üksikute muusikaõpetajate erihuvi saaduseks või võib selle tagant näha mingeid laiemaid suundumusi eesti kultuuris? Kui võtta arvesse “Viljandi folgi” aasta-aastalt kasvavat populaarsust ja kas või fakti, et kõrge külalise, kuninganna Elizabeth II auks peetud “minilaulupidu” algas vana rahvalaulu võtmes, siis tundub, et rahvapärasuse element on meie muusikakultuuris üha kaalukam. Niisuguseid nähtusi uuritaksegi Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonnas. Tähelepanu keskmesse on viimastel aastatel rahvamuusikapalade analüüsimise kõrval tõusnud just musitseerimine kui spetsiifiline tegevus (folklooriliikumine, mida tänapäeva Eestis võib käsitleda omalaadse subkultuurina) ja muusikasündmused (eelkõige pärimusmuusika festivalid).

“Regilaul uues kuues” sai alguse 2005. aastal Paide huvikeskuses, kui selle direktor Garis Pihelgas otsis võimalust leida rahvamuusikaringides osalevate laste tegevusele mingi huvitav väljund ning ühtlasi rahvamuusikat laiemalt tutvustada. Kahe järgmise festivali korraldamise ning üha uute kaasalööjate leidmise taga on olnud Väätsa põhikool eesotsas muusikaõpetaja Ulvi Tammega.

“Regilaul”, mis meil vanema rahvalaulu märkamiseks käibele on võetud, tundub siinkohal (nagu ka rahva seas üldisemalt) esindavat kogu meie etnilist omapära, n-ö eestlust. See on märk, mida on kasutatud magnetina tõmbamaks noori rahvamuusika juurde: selle taga pole mitte lihtsalt vanamoodne laul, vaid laul, mis on eestlastele igiomane ja eristab neid teistest rahvastest, sidudes meid seejuures lähemate sugulasrahvastega. “Uues kuues” on kujundlik väljend, mida on sageli kasutatud miskipärast just muusika kohta, nt ilmus hiljuti album “Parimad Eesti laulud uues kuues” (Downtown Records, 2006). Folklooriõpikus “Regilaulust netinaljadeni” on seda kujundit kasutatud juba regilaulu põhiolemuse selgitamisel: regilaul kuulub suulisse kultuuri, kus vanad tuntud lood rüütatakse pidevalt uude kuube vastavalt pärimusrühma soovidele ja vajadustele. Niisiis polegi folkloristide sõnul regilaulu “uues kuues” tegelikult midagi uut, on vaid see erinevus, et kui ennemalt põhines vanade lugude tuntus suulisel pärimusel, siis nüüd tunneme neid kirjapanekute ja trükiste vahendusel.

Pärimusrühm võiks laieneda laienenud külakogukonnast või pühapäeviti kihelkonnakirikus ning kõrtsis kohtujatest tervele eestikeelsele meediaruumile (see jaguneb pigem huvirühmadeks, mitte elukohajärgseteks gruppideks). Ning selle rühma soovid ja vajadused oma muusika “kuue” osas on mitmekesised ning kahtlemata tugevasti mõjutatud väljastpoolt Eestit tulevatest moe- ja maitsehoovustest. Tõsi küll, sellele, missuguse fassongiga kuube vana rahvalaul meie seas üldse tohib kanda, on spetsialistid teinud nii leebemaid kui karmimaid piiranguid. Näiteks kutsub Veljo Tormis “Viljandi folgi” kodulehel üles regilaulu mitte moderniseerima: “Regilaul on oma loomuliku ajaloolise arenemistee kord juba läbinud. Meil pole tarvidust teda uuesti arendama hakata. Kutsun üles mitte lõhkuma asju, mis on nii hästi säilinud. Meie oma antiiki ei tohi asendada selle odav imitatsioon või tööstuslik masstoodang.”

Väätsa festivalil rõhutakse aga sellele, et lapsed peavad saama oma mõtteid välja öelda ka vormis, mida kasutasid nende esivanemad; nii on neil kergem ühtlasi esivanemate vaimumaailmaga tutvuda. Muidugi võiksid nad sealjuures huvituda ka omaaegsetest oludest ning laule looma ajendanud probleemidest, ent kui praegusaega ja minevikku väga rangelt lahus hoida, juhtub kardetavasti see, et noor inimene nähvab üleolevalt: “Kellele on vaja tänapäeva oludes mitte midagi tähendavat pärisorja lohutanud laulukest “Lõpe, lõpe, põllukene”?” Selle aasta festivali jälgides tundus, et muusikaõpetajad on ühe ülesandena näinudki just vana rahvalaulu ja tänapäeva vahele tähendussideme tekitamist – ning et see on neil üldjuhul ka õnnestunud.Mis on etnomusikoloogide ülesanne?

Etnomusikoloogide ülesanne ei ole esitada reegleid või nõudmisi rahva seas levivale muusikale, vaid erapooletult registreerida kõik nähtused ning leida seoseid nende ja ühiskonna üldisemate kultuuriliste ja sotsiaalsete protsesside vahel. Väätsa festivali puhul tuleb tõdeda, et “uus kuub” torkas seal rohkem silma kui regilaul – üha laienevast harrastajate hulgast hoolimata on vana rahvalaul meil siiski marginaalne nähtus.

Siinkohal põgus ülevaade festivalist. Kokku oli neliteist etteastet peamiselt Järvamaa õpilastelt, kaugemad külalised Tahkurannast, Paldiskist ja Tartust, lisaks esinesid rahvapillimehed Tarmo Noormaa, Enrik Visla ja Tarmo Kivisild. Lapsed said ka tantsida ja mängida, osaleda meisterdamistoas ning tutvuda Kristo Kesküla juhendamisel eksootiliste pillidega. Õhtul oli populaarse folk-metal-bändi Metsatöll kontsert. Seega raamistasid uues kuues regilaule mitmesugused (peamiselt uuema ja mitte ainult eesti) rahvakultuuri nähtused.

Esinejatele saadetud üleskutses olid kirjas järgmised juhised regilaulu uude kuube riietamiseks: regilaulu tunnused peaksid alles jääma; regilaulu viisile võib luua uue teksti, mis annab edasi meie tänapäeva aktuaalset sõnumit; kasutada võib igasuguseid saateinstrumente ja fonogramme; esituse ilmestamiseks võib lisada tantsu, liikumist jms. Saateinstrumendid ja/või lavaline liikumine olid sees kõikides etteastetes, aktuaalse sõnumiga uut teksti oli kasutatud neljas laulus, ülejäänud olid kombineerinud üht või mitut rahvaliku laulu ja/või arhiveeritud regilaulu teksti ja viisi meelepärase muusikalise seadega. Traditsioonilisest arvamusest hoolimata, et regilaulus on esmatähtis tekst ja viis teisejärguline (suuline laulukultuur ei saa olla keerukas mitme tunnuse poolest: et regivärss on poeetiliselt väga komplitseeritud, peab viis olema lihtne, kõnemeloodiale lähedane), olid noored endale sealt palju just muusikaliselt köitvat leidnud.

Kuna ei improviseeritud, tekst esitati varem kindlaks määratud (päheõpitud) kujul, võiski keskenduda ennekõike viisile – ning Kehtna õpetaja Krista Oleski sõnul pididki tema õpilased seda igal esitusel vastavalt hetkesoovile ise valima. Kui festivali muusikalisele küljele hinnangut anda, siis oli see kuulajale (ning paistis, et ka tegijatele endile) huvitav ning elamusrohke. “Uueks kuueks” nn autentse regilauluga võrreldes oli siinkohal just pillisaade ning domineeriv mitmehäälsus, samuti see, et ühelt laulutekstilt teisele üleminekul vahetati ka viisi (regilaulus on eriteemaliste tekstide sidumine vabadel assotsiatsioonidel küll traditsiooniline loomemeetod, ent lauldes kasutati siiski vaid ühte viisi korraga). Laule saatev liikumine või lavastus pole aga kindlasti uus nähtus, näiteks eesti vanemad laulumängud kujutasidki endast regilaulu koos dramaatilise tegevusega.

Tekstid ja regilaulukeele eripära

Keerulisem on anda ülevaadet festivalil kõlanud laulutekstidest. Traditsioonilise regilaulu põhilised vormielemendid on teatavasti alliteratsioon ja parallelism, kusjuures mõnevõrra eriilmelised on analoogiaparallelism (näiteks loeteluvärsid) ja sünonüümiaparallelism (sama asja eri sõnadega esitavad värsid); viimane taandus regilaulu järkjärgulisel muutumisel lõppriimiliseks rahvalauluks esimesena. Omaloodud tekstidest olid nii alliteratsiooni kui parallelismi (ka sünonüümiaparallelismi) kasutanud võõrustaja Ulvi Tamme õpilased. Värsisepad Paidest ja Türilt olid aga eelistanud teha hoopis riimilisi vemmalvärsse: ilma õpetaja kindlakäelise suunamiseta on selline moodus lastele kindlasti esimene pähetulev võimalus laulu tegemiseks. Küll esines mõlemas žanris loodud laulutekstides toredaid ja vaimukaid sõnamänge (nt “Jaan läeb riigikogusse, surub jalga gaasile, kaasike”) – sõnadega mängimise rõõm on just see, mis seob meie esivanemate regilauluvormis sõnaloomingut nii meie suurepärase lasteluule kui ka tänapäeva täiskasvanut
e sõnalise pärimuse mitmete vormidega.

Vanemate arhiivitekstide ettekandmisel jäi silma püüdlik murdejoonte kasutamine (Audrust ja Harglast pärit tekstide kombineerimist võiks isegi sobimatuks nimetada, kuid noorte kaasaelav esitus tõmbas vähemalt esmakuulamisel tähelepanu sellelt vastuolult kõrvale). Kui vanas traditsioonis ei olnud ühe teksti jaoks üht kindlat viisi, siis praegu tundub, et seoses kirjapanemisega on tekst omandanud peale kindla viisi ka kindlad murdejooned. Murdekeel on paikkondliku identiteedi kandjast paljudel juhtudel (mõned Eesti äärealad ehk välja arvatud) muutunud pigem arhailisuse tunnuseks.

Teine küsimus on aga regilaulukeele eripära. Ühe õpetaja sõnul oli laulude õpetamisel kõige olulisem, et lapsed aru saaksid, millest laul räägib, ning selleks sai otsitud abi nii sõnaraamatutest kui asjatundjateltki. Kuid sõnamäng põhinebki ju sõnade-väljendite mitmetähenduslikkusel, mitte ühesel tõlgendusel. Asjadest arusaamine tänapäeva mõttes on midagi muud kui regilaululoogikas: seal ei olegi kõik konkreetne ning sõnaseosed võivad põhineda hoopis kõlal või juhuslikel assotsiatsioonidel teiste lauludega. Nii võisid XIX sajandi lõpu regilaulutundjad vastata rahvaluulekogujale, kes mõne sõna tähendust küsis: “See on niisama laulu pandud.” Kuid ilmselt peab lauluteksti sõnasõnalist lahtimõtestamist pidama samuti üheks regilaulu uude kuube riietamise mooduseks, kusjuures see kuub on veel üpris vanamoodsa lõikega, pärinedes juba vähemalt saja aasta tagant.

Siiski: miks oli regilaulufestivalil niivõrd palju uuemat laulu – nii omaloomingulist kui traditsioonilist? Žürii esimehe Ingrid Rüütli sõnul polnud selles tegelikult midagi halba: lauluhimulistele lastele on lubatud kõik (ilmselt siiski vaid kõik sündsuse piiresse jääv – juba Jakob Hurt kirjutas 1890. aastal, et osa rahvaluuleteoseid on sellised, “mis koledad ja kihvtised ja hinge-elu võivad rikkuda. Lastest hoitagu see hoolega eemale”). Festivali avamisel rõhutas Rüütel, et kui meie noorsugu teeb veel uusi laule regilauluvormis, on meie kultuur elujõuline ja kohanemisvõimeline, ning elava regilaulutraditsiooni hääbumist kompenseerivad suured rahvaluulekogud, mille abil võime kunagist vaimset pärandit alati meelde tuletada.

Muide, žüriis, kuhu kuulusid veel Paide huvikeskuse direktor Garis Pihelgas ning pillimehed Tarmo Noormaa, Kristo Kesküla ja Jaan Pehk, polnud sel aastal peale Ingrid Rüütli ühtegi regilauluspetsialisti. Nii keskenduski žürii laulude vaagimisel pigem muusikalistele lahendustele, esitusele, kontekstile. Etteheidetest jäid kõlama, et “Haanja miis” on juba liiga ära leierdatud ning seega mitte parim valik lavaletoomiseks ning et kunagine eurolaul “Tii” kui moodne estraadipala ei passinud hästi sellele festivalile.

Meie kultuurikaanonite kohaselt teeb teksti laulutekstiks just lõppriim. Meenutagem ka sügisese minilaulupeo kajastusi, kus ajakirjanikud tõid kõlanud regilaulu näitena hoopis katkendi uuevormilisest liisusalmist “Inglismaa on lukku pandud”. Ning sõna “regilaul” on ju algselt tulnud saksakeelsest sõnast Reigenlied (ringmängulaul), mis tähendaski lõppriimilist laulu (nagu ka soomlastel tähistab sama päritoluga sõna rekilaulu uuemat lõppriimilist rahvalaulu). Eesti vanema rahvalaulu tähenduses oli see sõna Andrus Saareste murdeatlase järgi omal ajal tuntud üksnes rannikumurde alal ja selle naabruses ning osal Mulgimaast ja selle ümbruskonnas. Jakob Hurtki kasutas oma rahvaluulekogumise üleskutsetes peaaegu ainult “vanade laulude” mõistet, kuigi ta tundis ka sõna “regevärsid”. Tänapäeva inimesele assotsieerub see sõna vältimatult etnograafilise sõiduvahendi reega ning rahvaetümoloogia seletab seda ühtlase katkematu kulgemisega, mis iseloomustab nii rege kui regilaulu. Tahan sellega öelda, et sõnad on siiski vaid sildid, mis teatud nähtustele külge kleebitakse, kusjuures mitte just väga tugeva liimiga. Nii et kui ühed ütlevad, et regilaul on surnud, ja teised, et regilaul funktsioneerib teisenenud vormides ka tänapäevases kultuurikontekstis, siis tuleks esmalt kindlaks teha, kas see nähtus, mis kummagi poole meelest “regilaulu” sildi all seisab, on ikka üks ja seesama.

Üldmulje festivalist jätsid siiski kogu hingest tehtule-toimunule kaasa elanud lapsed. Kõrvus jäi kõlama rahvamuusika selle sõna kõige laiemas tähenduses ning iseolemise lust. Ilmnes ehk see, et rahvamuusika mõistmine nõuab mingil määral ka teiste folkloorinähtuste tundmaõppimist. Õpetajate abivahendiks võiks soovitada ülalmainitud õpikut “Regilaulust netinaljadeni”, mis on varustatud ka CDga ja tekstikogumikuga. Huvi selle vastu, millest meie kultuur tegelikult koosneb ja kuidas kujunenud on, tundus vähemalt festivalil osalenud lastel olevat küll.

Ingrid Rüütli uurimused on näidanud, et rahvamuusikaga tegelemise peamiseks ajendiks on see, et oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlus- ja eneseväärikustunde. Samuti peetakse folkloori huvitavaks ja selle harrastamist lõbusaks. Vana rahvalaul on praegu miski, mis viib juba romantilis-muistsesse minevikku, seega on ihaldusväärne ka noorte jaoks. Sada aastat tagasi, kui regilaul oli veel vanaemade lapsepõlvemälestus, vastandus see palju selgemini “noortepärastele” kultuurinähtustele ning selle algeliseks, arenematuks ühe ja sama nämmutamiseks pidajaid on ajalise distantsi kasvades ilmselt vähemaks jäänud. Ning aina suurema hulga noorte jaoks on regilaul ürgne ja “väega” asi, meie oma muistse kõrgkultuuri pärand.

Muidugi on igal ajastul, mil on tuntud vajadust enesehinnangut tõstva muistse kõrgkultuuri järele, kaldutud täitma seda just oma kaasaegsete kultuurikaanonite kohaselt. Ometi kostab praegu rahva seast ka nende hääl, kes soovivad leida seda “õiget” ja “päris” regilaulu. Kuigi regilaulu-uurijad on nii mõnigi kord jõudnud järeldusele, et meie ajal uute “päris” regilaulude tegemine ei saagi õnnestuda, midagi vanade rahvalaulude hõngust jääb ikka tabamata, on meie muusikamaailma etteotsa jõudnud näiteks noor laulja Lauri Õunapuu, kes Metsatölli kõrvalt traditsioonilises vormis regilaule improviseerides on jõudnud sellele “vanale ja õigele” üsna lähedale. Loosung “Regi on popp” on niisiis küll ambivalentse tähendusega, ent mitte sugugi silmakirjalik.

Huvitaval kombel jättis just see uus kõnealusel kontserdil eredama mulje. Sibeliuse “Rakastava” kaunis piano, hästi tabatud kontrastid ja suurepärased solistitööd (Iris Oja ja Aarne Talvik) oli elamus; samuti Bergmani tsükkel “Lapponia”. Lapimaa loodust kirjeldavates lauludes oli ürgset joigu (solistid taas Iris Oja ja Allan Vurma) ning hästi tabatud kõlapilte: “Jaaniöö” kristallselgus ja staatilisus, “Südatalve” sähvivad virmalised ning torm. Viimaselt oleks kohati isegi rohkem impulsiivsust oodanud – kui meeskoor peaks uluma nagu tuul talvel akna taga, siis võiks see ulg olla pisut vähem “tsiviliseeritud”. Kuid osade erinevad karakterid joonistusid selgelt välja ning dirigent kujundas tsüklist kauni terviku.

Sibeliuse “Kuus laulu” meeskoorile jäi kavast kahjuks välja. Kammerkoori meesrühmade meeskoori esituses olnuks seda äärmiselt huvitav kuulata, aga ehk õnnestub see siis mõnel järgmisel kontserdil.

Veljo Tormise “Piiskop ja pagan” on The King’s Singersi tellitud teos, kammerkoori esitatud versiooni solistidele ja meeskoorile tegi helilooja Tõnu Kaljuste palvel. Keskaegse sekventsi ja soome runolaulu põimumise ja vastandamise mängisid dirigent ja koor põnevalt välja, helitöö õnnestus hästi nii vokaalselt kui karakteri väljajoonistumise mõttes.

Cyrillus Kreegi kolm tuntud koorilaulu (“Sirisege, sirbikesed”, “Maga, maga, Matsikene” ja “Mis sa sirised, sirtsukene”) on oma iseloomult vägagi erinevad. Niguliste akustika aga seab oma piirid ja nii kukkusid kõik kolm lugu vähemalt tempoliselt küllalt sarnased välja. Kui “Matsike” sobib Nigulistesse igasuguste probleemideta ning õnnestus ka hästi, siis “Sirbikeste” erinevad tempod olid kõik harjumuspärasest kraadi võrra aeglasemad ning “Sirtsukene” tervikuna aeglasem. Ehkki strihhide poolest olid lahendused mitmekülgsed ja vokaalsele kvaliteedile ei tehtud ka ühtki mööndust, jäi kahe kiire loo puhul karakteersusest aeglasemate tempode tõttu natuke vajaka. Ei teagi, mis oleks parem lahendus, kas võtta õiged tempod ja lasta publikul, alates umbes kolmandast reast, kuulata kokkusulanud helidemassi (nagu mängiks keegi klaveril terve Czerny etüüdi ühe pika pedaaliga) või laulda Niguliste kirikus ainult aeglasi lugusid ja riskida kontserdikava ühekülgsusega…

Tormise “Jaanilaulude” esitus, muide, näitas, et ei olegi ainult kahe eelnimetatud halva vahel valida. Selle kolmanda osa esitus demonstreeris nimelt ühtaegu kiiret tempot ja kerget-täpset strihhi, moodustades teise osaga väga hea kontrasti. Kogu tsükli esitus mõjus hästi läbimõeldult, karakterite rohkus ja värvikus oli veenev. Esimese osa (“Kutse jaanitulele”) lai laulvus, kolmanda osa (“Ei ole püssil püütav”) kergus ja täpsus, viienda osa (“Jaani hobu”) rõõmsameelne mängulisus ning kuuenda osa (“Tulesõnad”) mõjuv mana olid kõik selgelt oma nägu, kuid karakterid vahetusid loogiliselt ja kergelt, nii et tsüklist kujunes väga ilus ja terviklik lõpetus kogu kontserdile.

Dirigentide paraad Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees jätkub aga aasta lõpuni. Juba õpitakse Alfred Schnittke “Patukahetsuse psalme”, mida saab Tõnu Kaljuste juhatusel kuulda oktoobris. Ning novembris ja detsembris musitseerib koor kontsertidel koos Olari Eltsi, Frieder Berniuse ja Peter Dijkstraga.

Mida küll soovitakse hooaja alguses? Head uut aastat? Eesti Filharmoonia Kammerkoorile siis “häid uusi dirigente”! Paraadiga või ilma.

Umbes nõnda see lugu igatahes oli, sest ega ma seda juttu täpselt ka ei mäleta. Kuid mõte on igatahes selge: inimese soov kuulata just sellist muusikat, mida süda ihkab, on igiammune. Ja kui ei saavutata seda loomulikul viisil, siis ehk vägisi ikka. Muudaks muusikat geneetiliselt ja süda oleks rahul.

Haned rivis mõistatus

On sügis ja kui seda muidu ei taipa, siis piisab pärastlõunal minna õue, tõsta nina vastu taevast ja näha hanede V-kujulist mustrit hallivõitu pilvede taustal. Ning tõdeda, et nad lendavad lõunakaarde. Minu kodus Kloogarannas lendavad nad kevadel üle ja sügisel kah, hoides kurssi ikka pigem maa kui mere kohal. Küllap nad kuidagi ikka ka üle Soome lahe on pääsenud.

Kuid kõlakoja kontekstis on huvitav hoopis see, et haneparv ei lenda sugugi mitte vaikselt. Nad ju suhtlevad pidevalt üksteisega, ja nii kaigub hanede kurvavõitu hääl meieni ka metsavahel. Küllap nad julgustavad üksteist. Miks aga haned lendavad V-kujuliselt? Siiani pakutud hüpoteesi kohaselt on seda nõnda mõistetud, et haned hoiavad sel viisil aerodünaamiliselt jõudu kokku. Umbes nii, et iga lind lendab eelmise tuules ja nõnda välditakse õhukeeriseid. Kes aga on pikemalt hanede lendu jälginud, see teab, et aeg-ajalt vahetavad linnud kohta – esimene tõmbub kõrvale ja läheb viimaseks, teerajajaks või õigemini „õhurajajaks” asub järgmine lind. Ent kui see on ainus põhjus, siis peaksid linnud ju lendama lihtsalt jorus üksteise järel.

Hiljuti on välja tuldud hüpoteesiga, et lisaks energia kokkuhoiule on oluline ka lindude omavaheline suhtlemine. Ning et kui lennata V-kujuliselt või J-kujuliselt, siis on iga järgmise linnu vaateväli vaba ja ka omavahelised häälitsused jõuavad sel moel paremini adressaadini. Niisiis on helid ja laul lennu edukuseks vähemalt sama olulised kui tiibade tugevus.

Bioloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt juhtis mu tähelepanu sellele, et hanedki lendavad vahel ühes jorus. Kuid et siis ei häälitse nad omavahel sugugi. Nõnda selgub, et hääl ehk laul, s.t heliline suhtlemine määrab ära ka lindude käitumistava. Teadlased võivad muidugi modelleerida rändlindude rivisid vedeliku mehhaanikaga, ent siin jääb ikkagi midagi kahe silma – võiks isegi öelda, et kahe kõrva – vahele. Nii näiteks pole siiani selge, mille alusel valivad linnud oma rändel juhtlinnu. Kas määrab selle ära linnu vanus, sugu, tervislik seisund või hoopis sotsiaalne staatus? Või tuleb mängu isegi lauluoskus?

Miks kuuleme solisti?

Inimese uudishimul pole piire ja nõnda on näiteks valmistatud videolindistusi sellest, kuidas kaaren kraaksub. Kaarna sisemine hääleelund ehk kõlakoda on ehitatud nõnda, et lind häälitseb oma meelislaulu umbes samuti, nagu inimene teeb madalat ja karedat hääletooni. USA Utah’ ülikooli teadlane Franz Goller ning ta kolleegid kasutasid kaarna helide saladuse uurimiseks angioskoopi, mis on väike fiiberseade, mida arstid kasutavad inimeste veresoonte uurimiseks.

Ent kui inimesel läbib õhk häälitsemisel ühtainsat pilu, siis linnul on mõlema kopsu jaoks eraldi pilu. Nii ongi laululinnud võimelised tekitama sedavõrd erisuguseid, meie jaoks mõistetamatult kummalisi hääli, mille isegi ligikaudseks jäljendamisekski läheks inimestel vaja päris mitut tegelast.

Ent kuidas saab üks inimene, olgugi ta pealegi ooperilaulja, teha end kuuldavaks sajast pillimängijast koosneva orkestri taustal? Lindude puhul on see vaevalt et võimalik. Kui ikka linnuparv täiest kõrist häälitseb, pole ju üksikut lindu just liiga kerge eristada. Ometi kuuleme me näiteks Jassi Zahharovit ka siis, kui kogu orkester ihust ja hingest pillidega musitseerib. Mis sest, et tema on vaid üks ja ainuke bariton. Või et tuua veelgi markantsem näide – miks ikka kuuleme Mick Jaggeri „vingumist” või Keith Richardsi karjeid, kui taustal rullub räme ja kõrvadele tänu hiiglaslikule võimendusele näiliselt läbitungimatu rock-muusika helikardin?

Asi on selles, et ooperilauljad ja rock-tähed suudavad maksimeerida oma tekitatud heliväljundit nõnda, et nad läbivad orkestri tekitatud helid selles sageduste vahemikus, kus orkestri võimsus on vähim ja kus kuulaja kõrv on kõige tundlikum.

Meie häälepaelad – mis ju polegi niivõrd paelad kui lihased – võnguvad perioodiliselt, ja seega siis takistavad ka perioodiliselt õhu voolu kopsudest välja. Tüüpiliselt võnguvad need sagedusega 100 ja 220 hertsi vahel. Tavaline kõne toimub sagedusel 50 hertsi ehk võnget sekundis – kummalisel moel on selline ka meie vahelduvvoolu sagedus vooluvõrgus. Nii et kui me kuuleme sisseunustatud valjuhääldi surinat, siis ei kohuta see meid ilmselt kuigivõrd, kuna too mürafoon meenutab inimese häält.

Lauldes aga eelistame kõrgemaid sagedusi, mis ulatuvad kuni 1500 hertsini. Nii kõne kui ka laul sisaldavad samuti harmoonilisi helisid, see tähendab põhisagedusest mitmeid kordi kõrgemaid sagedusi (s.t ülemhelisid). Sopranid näiteks suudavad tekitada hääli, mis võivad oma helikõrguselt ületada isegi meie kuulmisvõime piiri.

Orkester on tavaliselt kõige valjem sagedustel 500 hertsi ümber, kõrv aga on kõige tundlikum 3000 ja 4000 hertsi vahemikus. Paljud lauljad on õppinud tekitama võimsaid helisid sagedustel üle 2000 hertsi, mis aitabki inimkõrval nende häält orkestri omast sageduslikult eristada.

Lisaks sellele kasutavad lauljad sageli ka vibraatot, mis tähendab aeglast helitugevuse modulatsiooni, ja seda ulatuslikumalt, kui teevad orkestrandid. See efekt aitab kaasa, et laulja sõnum jõuab kuulajani ning tundub olevat isegi orkestrist kõlavam ja tugevam.

Nii et Hiina keiser polnud siiski kuigi tark – ühe ööbiku asemel oleks ta paela otsa pidanud panema vähemalt kaks hiinlasest lauljat. Ja nende ette pillimängijad, kelle loodud kõladest lauluhääl läbi kostnuks, nagu ööbiku laul kostab läbi kevadisest metsast.