Toeta

küberturvalisus

  • Meie relv on lalin

    ERKKI LUUK

    Näitus „Kaheksajala rokokoo“, kuraator Šelda Puķīte. Kunstnikud Kateryna Berlova, Eike Eplik, Alexei Gordin, Ivars Grāvlejs, Krišs Salmanis, Sabīne Vernere, Elīna Vītola. Kogo galeriis 19. I 2024 – 2. III 2024.

    Kogo galerii näituse „Kaheksajala rokokoo“ märksõnadena on kuraatoritekstis välja käidud muu hulgas „huumor“, „dada“ ja „iroonia“. Teostes avalduv huumor on valdavalt must, naer murrab omale teed läbi pisarate. Selline positsioon eeldab teatavat distantsi, mille võib tekitada ka iroonia. „Dada“ (sõna) päritoluks on kahe enam levinud etümoloogia järgi kas lapse lalin või mänguhobune. Eks needki loovad materjali suhtes teatava distantsi, kuigi omaaegne (s.t sajanditagune) radikaalne värskus dadal tänapäeval mõistagi puudub.

    Dada sündis mäletatavasti/väidetavalt Zürichis ja New Yorgis igavlevate intellektuaalide, kunstnike ja emigrantide seas reaktsioonina Esimesele maailmasõjale. Paralleel siinkandis (Tallinnas, Riias, Berliinis, Tartus jne) igavlevate intellektuaalide, kunstnike, emigrantide ja põgenike reaktsiooniga Ukraina sõjale on igati sobiv ja selge. In your face näitab seda Alexei Gordini maal „Pikk teekond“, kus rühm sõdureid on puruks pommitatud linnas jõudnud galeriini, kus parasjagu toimub näituse avamine. „They serve champagne!“ kõlab ühe sõduri suust, millest võib järeldada, et (juba niigi menukale) avamisele saabub kohe ka täisrelvis publikut. Tõepoolest, kes ei riski, ei joo ka šampust – ja kes riskiks rohkem kui sõdur sõjas. Võib-olla ainult tsiviilisik sõjas.

    Eelkõige on tegu iroonilise kommentaariga kohalikule kunstimaailmale, mis üritab lõputu püüdlikkusega jätta läänelikku, s.t (üli)normaalset muljet, jätkates oma kaasaegse kunsti jms simulaakrumiga ka siis, kui mürsk juba galeriiseinu lõhub. Ehk siis viide sellele, et sellises maailmas pole nn kaasaegsele kunstile lihtsalt kohta. Parimal juhul piirdub tema roll sellega, et esitlusele sattunud sõdurid kogu šampuse ära joovad. Halvemal juhul … tuleb Izoljatsija – omaaegne kultuuritehas Donetskis, millest on nüüdseks saanud piinakambritega kontsentratsioonilaager. Ses mõttes on näituse toimumispaik Aparaaditehases asuvas Kogo galeriis igati sobiv. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et Izoljatsija saatus ähvardab nähtavas tulevikus ka Aparaaditehast. Aga sellise mõttega mängida, eriti just selle (ja sellises kohas toimuva) näituse retseptsioonis, muidugi võib.

    „Kaheksajala rokokoo“ Kogo galeriis. Näitusevaade.

    Kui mõelda, kuidas võiks kunst reageerida sõjale nii, et sellest mingit tolku oleks, tuleb pähe paar mõtet. Esimene võimalus on ühiskonnakriitika, mille arsenal ulatub iroonilisest, sarkastilisest või satiirilisest kommentaarist tõsimeelse (ning siin maanurgas eelkõige Ida-Euroopat tabava) geopoliitilise või dekoloniaalse analüüsini à la Tanel Rander (võib-olla ka Art Allmägi). Teiseks puhas eskapism: anda võimalus põgeneda masendavast tegelikkusest. Kolmas variant on jõuda sõja, selle tekitatud tunnete vms kaudu mingi sisekaemuse ja selle kunstilise üldistuseni, mis ei saa ilmselgelt piirduda tõdemusega „sõda on kohutav“ vms, vaid peab olema midagi märksa ebaselgemat. Või raputavamat.

    Selle mõõdupuuga näitusel ringi vaadates (ja selle kuraatoripositsiooni arvestades) on kunstiga sõjakahjude kompenseerimise, sublimeerimise rubriigis saadaval ainult irooniline, satiiriline ühiskonnakriitika. Gordinist oli sellega seoses juba juttu. Umbes samas suunas liigub ka Krišs Salmanise installatsioon (põhimõtteliselt makett) „Täistulevik“. Mõte barbarite sissetungist ja Rooma hävingust põimub siin ad hoc materjalikasutusega (kivimass, naelad, montaaživaht jne). Tegemist on, nagu öeldud, väikese maketiga, mille mõningad detailid (nt käsi-torso-hobusepea või vaht, millest naelad läbi on löödud) oleksid monumentaalkunsti teostena kahtlemata märksa mõjuvamad, kuid materjali-produktsiooni-transpordi-ekspositsiooni plaanis mõistagi palju kallimad.

    Eike Epliku „Ameerika naeratus“ sobib sellesse tendentsi, kuigi on algselt (2017) mõeldud (ma pakun) paljastama pigem Ameerika naeratuse groteskset olemust ja kiskjalik-lihalikku loomust, mille skulptuur seda naeratust (sõna otseses mõttes) pahupidi pöörates ilmsiks toob. Sõjaga tekib sel väga pahaendeline paralleel, kuigi töö algne mõte pidi olema midagi hoopis muud.

    Ülejäänud kunstnike (Kateryna Berlova, Ivars Grāvlejs, Sabīne Vernere, Elīna Vītola) tööde puutumus sõjaga on kaudsem, kuigi Grāvlejsi oma on pealkirjastatud „Sõda territooriumi pärast“. Viimasel osutab Riia tänavakassi välimus tõepoolest kaudselt sõjale territooriumi, otsesemalt ilmselt pigem emaste pärast. Tänavakassidest on kahju, aga selline nende elu kord juba on, nii Riias kui ka 2024. aasta kultuuripealinnas (milleks on arvake ära, mis). Ebameeldiva detailina saadab kassivideot ilmselt samuti sõjale viitav hevimuusika.

    Dirty Romanticsi (Berlova ja Grāvlejs, samuti Sunny Bumbulitis, kes ses töös vist ei osalenud) video saatemuusika on, vastupidi, äärmiselt meeldiv, kuigi paha sõna ei saa öelda ka Prahas filmitud visuaali kohta, ehkki nähtu seos näitusega jääb ähmaseks. Tegu näib olevat kahvatu kommentaariga abielu institutsioonile pulmatordi viieminutilises, kontseptuaalselt äparduvas rulaseikluses.

    Krišs Salmanise teise tööni jõudmiseks tuleb tõmbluku avamise järel läbida Elīna Vītola galerii otsaseina kattev abstraktne, tapeedina mõjuv pannoo (ruumikujunduslik-kontseptuaalselt hea mõte). Maali sisenenu leiab end väikesest ruumist, mille (sedapuhku originaal-) otsaseinas on väikses formaadis video, kus kellegi töökas käsi vett täis klaasi tunni aja jooksul veelgi väiksemaid raud­klambreid lisab. Video kulminatsioon, kui ma õigesti oletan, peab seisnema klaasi üleajamises. Igaüks saab aru, mis klaasiga on tegu – nimetagem seda nt kannatuste klaasiks. Autorile olla Läti kaitseliidus öeldud: „Kui sa arvad, et enam ei suuda, on sul veel 60% jaksu järel“. Kas nüüd just 60, aga mingi protsent, ütleme (näiteks) 71, kindlasti – igatahes on märksa turvalisem saada sellele ebamäärane kinnitus kontseptuaalse video kui isikliku kogemuse kaudu.

    Sabīne Vernere „Hoiatuslipumees“ kujutab endast obsessiivselt joonistatud häbet, millest allpool tolknev viinerilaadne graafika, nagu võib lugeda saatetekstist, jalgade mõõdu välja andma peab. Pean tunnistama, et teose mõte jäi mulle hämaraks – kui mitte arvestada iseenesest küllaltki banaalset tähelepanekut, et pildil on kujutatud n-ö põhiasja. Ja selle eest (lippudega) ka väga põhjalikult hoiatatud. Saatetekstis on millegipärast peetud vajalikuks veel täpsustada, et häbe on soovoolav.

    Üritades kontseptuaalselt kokku võtta, võiks öelda, et see on segadus. Segadus ses osas, mida siin kandis (ütleme Ida-, täpsemalt rinde-Euroopas) viimase kahe aasta jooksul kujunenud tegelikkuses või tegelikkusega peale hakata, kuidas suhestuda. Näitus pakub selleks mõningaid võimalusi: ei midagi põhjapanevat, aga üksikuid pudemeid mingitest alles välja kujunevatest hoiakutest ja tendentsidest. Pakun, et umbes samas seisus on praegu kogu rinde-Euroopa identiteet (välja arvatud Ukraina, mida defineerib sõda) – identiteet, mis peaks oma olemuselt olema midagi täiesti uut senise Ida-Euroopaga võrreldes.

     

  • Solfedžo õpetamine muutuste tuules

    ELIISE TANI

    Solfedžo ja muusikalise kuulmise foorum 26. ja 27. I Heino Elleri muusikakoolis.

    „On selge, et noodiõpetus, solfedžo ja kuulmise arendamine on sel sajandil teise tähendusega. Õpetajad üle Euroopa ei tegele enam testimisega, vaid proovivad saada aru, kuidas ühe või teise õpilase taju töötab, mida ta omaks võtab ja kuidas tema eelteadmised teda toetavad ning millistele õpiteedele nad avatud on. Õpetajad on tunnis selleks, et anda oma õpilastele tööriistad ja õpetada nende kasutamist – isegi kui õpitav on ülimalt abstraktne, näiteks harmooniatunnetus, laaditaju või rütmide identifitseerimine“ (töötubades osalenud Elleri kooli õpilane Reet Ristmägi).

    Solfedžo peamine eesmärk muusika­õpetuses on muusikalise kuulmise arendamine, aga ka noodikirja tundmine ning oskus kuulmise järgi muusikat analüüsida, seda üles kirjutada ja lugeda. Muusikaline kuulmine on ilmselt üks vältimatumaid eeldusi, et olla hea muusik või ka muusika tarbija. Kuidas on juhtunud nii, et solfedžost on kujunenud kõige kardetum ja raskem õppeaine? Kas viga on lastes, kes pole suutelised enam keskenduma ja kelle mälumaht on muutunud tibatillukeseks, liiga nõudlikes õppekavades või veel hoopis milleski muus?

    Nendel teemadel on arutletud juba aastaid. Selleks et motiveerida lapsi muusikakoolist mitte lahkuma, antakse neile tihti võimalus minna üle vaba­õppele, kus nõudmised on nii eriala kui ka muusikaliste üldainete puhul märksa väiksemad – kuni selleni, et solfedžost võib üldse loobuda.

    Praegust solfedžoõppe olukorda Eesti muusikahariduses kirjeldab Piret Rips-Laul, muusika- ja teatriakadeemia muusikateoreetiliste ainete õppejõud, endine muusikakoolide liidu ase­esimees ja Võru muusikakooli direktor: „Solfedžo muusikakoolides ei põhine riiklikul õppekaval ja iga kool võib ise otsustada, millises mahus seda ainet õpetatakse. Selline segane olukord on kestnud viimased paarkümmend aastat ning viinud selleni, et mitte keegi ei hooma, kui palju ja mida solfedžo ainetundides õpetatakse. Ka õpetamise metoodika on koolides erinev ning kui õpilane muudab elukohta ja läheb ühest muusikakoolist teise, siis võib erinevus solfedžo aines olla väga suur.

    Solfedžofoorum oli õpetajatele oluline üritus, et näha, mis mujal riikides tehakse ja milliseid metoodikaid kasutatakse. Tähtis on ju see, et õpilasel oleks tunnis huvitav ja õpetaja oleks ise vaimustunud sellest, mida ta õpetab.

    Noodist laulmisel oli keskne sisemise kuulmise arendamine: lühikeste meloodiate nägemine, peas läbilaulmine ja siis noodita järelelaulmine.

    Solfedžo aine võib tunduda vahel raske seetõttu, et Eestis puudub üle­riigiline tasemesüsteem ja kõik õpilased peaksid muusikakoolides sama kiiresti klassist klassi edasi liikuma. Kui õpilased saaksid minna edasi ühelt tasemelt teisele neile sobiva tempoga ning õppimises ei tekiks lünki, siis ei tunduks see aine enam ka õppimiseks liiga raske.“

    Aja muutudes muutuvad ka inimesed, vajadused ja võimalused eluga hakkama saada. Nii ei saa tänapäeval enam lähtuda 150 aastat tagasi paika pandud reeglitest. Just nii ammu anti välja esimene diktaatide kogumik, kus kirjeldatakse ka diktaadi kirjutamise kriteeriume. Ja need ei erine märgatavalt praegustest nõudmistest, mida õpilastele esitatakse.

    Küsimustega, mida solfedžoõpetus peaks sisaldama ja kuidas seda kõige paremini teha, on silmitsi seistud ka mujal maailmas, ent mujal on juba ammu edasi mindud ning leitud viise ja võimalusi muusikalist kuulmist arendada hoopis leidlikumal moel, mis teeb ka õppijaile rõõmu.

    Itaalias Parmas toimub 2015. aastast just muusikalise kuulmise arendamisele orienteeritud rahvusvaheline foorum ja töötuba „Sentiamoci a Parma“. Seda korraldab sealse konservatooriumi muusikateoreetiliste ainete ja muusikalise kuulmise professor Fabio Ferrucci. Ta on loonud üleeuroopalise tipptasemel õpetajate võrgustiku, mis hõlmab 25 riiki ja rohkem kui 150 kuulmiskoolituse õpetajat. Näinud, milliseid metoodikaid kasutatakse mujal Euroopas muusikalise kuulmise arendamiseks, sai Heino Elleri muusikakooli õpetajatele Mariell Piispeale ja Küllike Joosingule selgeks, et kõiki neid ideid tuleks tutvustada ka Eesti muusikaõpetajatele. Mõeldud – tehtud!

    Euroopa kultuuripealinna „Tartu 2024“ avanädalavahetusel 26. ja 27. jaanuaril Heino Elleri muusikakoolis peetud foorumile tuli kohale üle 110 solfedžo- ja muusikaõpetaja üle Eesti. Nii suur huvi teema vastu annab väga selgelt märku, et valdkond vajab muutusi ning uusi ja loovaid lahendusi.

    Kahe päeva jooksul käsitleti laadi­taju, sisemise kuulmise, rütmiliste oskuste, harmooniatunnetuse ning improvisatsiooni õpetamise eri metoodikaid. Oma meetodite ja ideedega astusid publiku ette Põhjamaade ja Hollandi ülikoolide tunnustatud kuulmiskoolitajad (ingl eartrainers). Loengute asemel eelistasid esinejad avatud töötubade formaati: kõike, mida nad esitlesid, praktiseeriti laval Elleri kooli õpilastega ja tihti ka publikut kaasates.

    Kaasaelava atmosfääri lõi esimesest hetkest Gro Sheteligi (Oslo muusika­akadeemia emeriitprofessor) jäämurdmine: pubikust moodustati kolmehäälne koor, mis laulis Sheteligi käemärkide järgi harmoonilisi järgnevusi. Ühislaulmine tõi saali koostegemise rõõmu ja usalduse ning nõnda oli ka kõigil teistel esinejatel hõlbus saada koolitusel osalejad kaasa laulma ja aktiivselt tegevusest osa võtma.

    Just isetegemisest ja -kogemisest lähtusid kõik juhendajad. Laaditaju ja sisemise kuulmise puhul keskenduti laulmisele, lauldu teadvustamisele ja analüüsile. Noodist laulmisel oli keskne sisemise kuulmise arendamine: lühikeste meloodiate nägemine, peas läbilaulmine ja siis noodita järelelaulmine.

    Ka rütmidega töötades oli esikohal kogemine ja tajumine, alles siis teadvustamine ja analüüs. Löögipõhise lähenemise asemel meetrumile soovitas Shetelig kasutada meetrumi allhoovust ja rütmilisi alljaotusi, teisisõnu eelistada baasvältusena kuueteistkümnendikku veerandnoodi asemel, sest see on täpsem! Nii Gro Shetelig kui ka Maria Medby Tollefsen (Norra Arktika ülikool Tromsøs) õpetasid rütmikaartide abil kuulmise järgi rütmide õigesse järjekorda seadmist. Muusika üleskirjutamine, olgu see siis diktaat või akordide järgnevus, soovitati jätta pigem koduseks ülesandeks, kus õpilasel on selle jaoks piisavalt aega. Nii jääb tunnis rohkem aega koos musitseerimiseks ja katsetamiseks, muusika kogemiseks ja eri tehnikate harjutamiseks – need aitavad kuuldut mõista.

    Harmooniaradadel juhiti õpilasi ja publikut samuti laulmise teel. Erik Al­bjerg (Haagi kuninglik konservatoorium) tutvustas aga harmooniataju arendamist improvisatsiooni abil, toetudes pentatoonilisele helireale ja sidudes selle lihtsa harmooniaga.

    Niels Bastrup (Aarhusi kuninglik muusikaakadeemia) tutvustas kuulmiskoolituse tarkvara EarMaster võimalusi. Selle tarkvara suurim eelis vabavaraliste keskkondade ees on õpetajatele mõeldud süsteem, kus saab määrata oma rühmadele või ka õpilastele individuaalselt konkreetseid ülesandeid ja näha nende tulemusi. Õppijate arengut jälgides saab õpetaja mõne õppija nõrgema osaoskuse tuvastamisel tundides õppijale just selle osas rohkem tuge pakkuda.

    Kahepäevase foorumi läbivaks mõtteks kujunes õppijakeskne lähenemine: õpetajal tuleb lähtuda õpilaste tasemest ning jätta ruumi katsetamiseks ja eksimiseks, sest see on ainus viis tagada meeldiv õpikogemus, mis aitab õppija motivatsiooni säilitada. Ütlemine „mis valesti, see uuesti“ kirjeldab väga hästi nende juhendajate suhtumist õpi­protsessi: esimesel korral ei pea kohe olema kõik paigas, tähtis on koos õpetajaga analüüsida, kus viga sisse tuli ning kuidas jõuda järgmisel korral õige tulemuseni. Rõhutati, et tund on harjutamise, mitte testimise koht. Kõikidest esitlustest jäi kõlama soovitus kasutada muusika­näidete ja õppematerjalina päris muusika fragmente, mitte vaakumis loodud harjutusi.

    Töötubades osalenud noored rõhutasid, et said värsket motivatsiooni ja ideid, milliste õpistrateegiatega edasi minna. Ka foorumil osalenud õpetajate tagasiside on olnud ülimalt tunnustav ning paljud õpetajad on juba asunud nähtut-kuuldut rakendama.

    Päris kindlasti oli tegemist väärt üritusega, kus meie muusikaõpetajad said uut hoogu ja häid ideid. Loodetavasti tuleb järgmine juba pisut vähem kui aasta pärast.

     

  • Kui surm koputab uksele

    HELENA STREIMANN

    Mängufilm „Kõik me võõrad“ („All of Us Strangers“, Suurbritannia, 2023, 105 min). Režissöör-stsenarist Andrew Haigh, operaator Jamie D. Ramsay, helilooja Emilie Levienaise-Farrouch. Osades Andrew Scott, Paul Mescal, Claire Foy ja Jamie Bell.

    „Kõik me võõrad“, mille aluseks on jaapanlase Taichi Yamada romaan „Võõrad“ (1987), viib meid sürreaalsele rännakule läbi aja ja tunnete. Andrew Haigh’ filmis uuritakse armastust, kaotust ja eneseleidmist, pendeldades nende vahel unenäosarnases maailmas. Hoolimata peaosatäitjate Andrew Scotti ja Paul Mescali mõjusast, hingekeeli kriipivast esitusest ning arvukatest kiitvatest arvustustest jääb film nii mõneski kohas keskpäraseks ja eesmärgilt ebakindlaks.

    Filmi peategelane Adam (Andrew Scott) on stsenarist, gei, kes elab Londonis avaras korteris. Stsenaariumile inspiratsiooni otsides naaseb ta lapsepõlvekoju, kus kunagi elas koos vanematega, kes surid, kui ta oli 12aastane. Adami ukselävele ilmub naaber Harry (Paul Mescal), kes otsib oma üksildases elus kaaslast ja lohutust. Kohtumisest sünnib kirglik suhe, millest areneb välja eneseleidmise ja läheduse lugu. Adami siirdumisega mälestuste, armastuse ja identiteedi radadele uuritakse filmis inim­suhete tähtsust urbanistlikus isolatsioonis. „Kõik me võõrad“ on enigmaatiline film – just siis, kui hakkame aru saama, missugune on tegelikkus, avastame üllatusega, et ei teadnud mitte midagi.

    Maailmas, kus aega tunnetatakse kolmemõõtmelisena – minevik, olevik ja tulevik – esindab „Kõik me võõrad“ justkui kogemust neljandast dimensioonist ja konstrueerib uue tegelikkuse, kus aeg pole enam lineaarne. Filmis manipuleeritakse peenelt aja piiridega: Adami vanemate surmast möödunud 30 aastat haihtuvad: Adami vanusest hoolimata saab temast taas hingehaavadega 12aastane poiss, kes seisab silmitsi oma vanematega. Uuritakse, kuidas muutuvad ajas arusaamad ja tõekspidamised. Kui Adami vanemad on seksuaalsuse vaadetelt jäänud kinni minevikku, elab Adam oma kaasaja tolerantses maailmas. Samuti on ka sellist, mis ei muutu. Olgu aeg milline tahes, üksildus ei kao.

    Adami (Andrew Scott) ukselävele ilmub naaber Harry (Paul Mescal), kes otsib oma üksildases elus kaaslast ja lohutust. Kohtumisest sünnib kirglik suhe, millest areneb välja eneseleidmise ja läheduse lugu.

    Isegi kui dialoogil on siin tähtsust, toetub film teemade esiletõstmisel visuaalsele esitusele, eriti värvide kasutamisele. Visuaalse keele eelistamine kindlate raamidega dialoogile lisab salapära kihi. Kaadreid küllastavad erksad toonid, mis loovad moodsa neoon-esteetilise aura. Ikka ja jälle korduvad värvid sinine, roheline, punane-roosa, oranž. Näeme neid kõikjal – näitlejate rõivastel, võttepaikade kujunduses, valgustuses, ja kõik need kannavad sümboolset sõnumit. Kuidas tõlgendada neid värve? Sinine võiks tähendada üksindust ja depressiooni, roheline süütust ja üleskasvamist, punane armastust, kirge ja ohtu ning oranž hubasust ja kodu. Omalaadse kaardina juhib värvipalett vaatajat läbi tegelaste tundemaastike ilma dialoogi laskumata. Värvimustrite mõistmine viib ka tegelaste arengu mõistmiseni. Selline looritatud, implitsiitne jutustamisstiil on kiiduväärt ja film säilitab müstilise olemuse, süstides samal ajal erksust peategelase muidu monotoonsesse ellu. Sellises stiilis pole küll midagi uut. Värve on oma filmides ulatuslikult kasutanud juba näiteks Éric Rohmer, ja mitte puudujääkide peitmiseks, vaid narratiivi võimendamiseks. „Kõik me võõrad“ seevastu püüab vaatajat kütkestada erksate toonidega. Film ei pea meenutama muusikavideot. Värskendavalt mõjub, et vähemalt kaamera liikumine ja võttenurk peegeldavad tegelaste tundeid delikaatselt, säilitades distantsi, mis lubab tunnetel takistamatult voolata. Filmis keskendutaksegi lähedusele ja tunnete süvaanalüüsile.

    Haigh’l on õnnestunud kokku panna muljetavaldav näitlejaansambel. Andrew Scott, Paul Mescal, Claire Foy ja Jamie Bell teevad kõik nüansirikkad rollid, puhudes keerulistele karakteritele elu sisse. Otsus piirduda vaid nelja tegelasega võimaldab igaühel teha filmi jooksul läbi tõsiseltvõetav seesmine areng. Või kas ikka võimaldab? Ehk oleks isa ja tema suhe Adamiga väärinud rohkem avamist, film oleks sellest ainult võitnud. Nüüd jääb mulje, et nende suhe on taandatud ainult ühele murrangulisele vestlusele. Kui võrrelda tänapäevast elurõõmsat ja energilist isa mehega, kes Adami noorusajal pojaga emotsionaalset distantsi hoidis, jääb vaataja isa rolli ja mõju määratlemisel kimbatusse.

    Nii ka Harryga – ka teda ei õnnestu tundma õppida ega mõista. Ei saa ju unustada, et kõiki tegelasi kujutatakse kallutatuna läbi Adami prisma ja piiratud ajaraamis. Ruum ja aeg ongi filmi põhiteemad ning me näeme, kuidas kumbagi ei saa lõpuni usaldada. Sel vaheldusrikkal maastikul navigeerides oleme sunnitud seadma kahtluse alla Adami vaimusilmas toimetavate tegelaskujude usutavuse ja veenduma mälu petlikkuses. Hoolimata sellest, kas me neid usume või mitte, või kas nad on realistlikud, ei saa eitada, et neil on ja on olnud tähtis osa Adami tegelaskuju kujunemisloos, mis on üldjoontes esitatud õnnestunult. Ometi on ebausaldusväärsete, välja arendamata tegelaste kujutamine filmikunstis tõsine risk ning Haigh’l paistab olevat meisterlikkuse saavutamiseks veel arenguruumi.

    Loo üks osi on kõrvuti äärelinna ja kesklinna miljöö, rõhuasetusega armastuseotsingule ja kuuluvustundele üksildases linnakeskkonnas. Adam õpib südalinnas tundma oma seksuaalsust, ent äärelinnas otsib vastust, kuidas oma sisimas ravida haavatud last – äärelinn pakub lohutust ja turvatunnet. Ehkki nende teemade esiletoomine on kiiduväärt, kaldutakse hetketi klišeedesse. Mulje neutraliseerimiseks toob Haigh sisse ka õuduse ja salapära elemente, kuid sellised järsud toonimuutused ei mõju veenvalt ja nii mõnigi kord jääb mulje, et eesmärk on hoida vaatajat igavlemast. On ju üldiselt nii, et vaataja sõlmib filmiga metafoorilise lepingu, mida ta ootab ja loodab filmist sõltuvalt žanrist leida. Kui film seda lepingut ei täida, lahkub vaataja kinost rahulolematuna, aga rahule ei jääda paraku ka siis, kui filmi sisu osutub oma žanris liiga hästi ennustatavaks. Nii peabki püüdma jääda delikaatselt truuks žanrile, tonaalsusele ja narratiivi ülesehitusele, tooma sisse uusi elemente, et ei eksitaks liiga kaugele esialgu antud lubadusest. Näib, et „Kõik me võõrad“ on küll delikaatset tasakaalu otsides õigel teel, aga on ka hetki, mil äkiliste pöörete tagajärjeks pole muud kui segadus.

    Ühenduse saavutamiseks filmiga „Kõik me võõrad“ peame vabanema sellest, mida arvame teadvat, ning aktsepteerima filmi „segadust tekitavaid“ stseene, ilma et püüaksime neid selgitada või kõike mõista. Alles siis lööb film särama kui unikaalne analüüs elu teispoolsusest, leinast, traumast, seksuaalsusest, suhetest, kodutundest, endale ja teistele püstitatud ootustest. Meeldetuletusena filmikunsti võimest dekonstrueerida tegelikkust pakub „Kõik me võõrad“ vaatajale mõtlemapaneva reisi inimtunnete ja identiteedi sügavustesse, kutsudes aktsepteerima elu ja surma saladuste enigmaatilist ilu.

     

  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid 2023

    PROOSA

    Joel Jans, „Rõngu roimad“ (Lummur)

    Meelis Friedenthal, „Punkti ümber“ (Varrak)

    Andrus Kasemaa, „Au kolhoosikorrale!“ (Varrak)

    Eve Laur, „Vend Kaspar“ (Rahva Raamat)

    Anti Saar, „Puu põndakul“ (Kolm Elu)

    Urmas Vadi, „Kuu teine pool“ (Kolm Tarka)

    LUULE

    Sveta Grigorjeva, „Frankenstein“ (Suur Rida)

    Jüri Kolk, „Fuuga“ (Puänt)

    Kruusa Kalju, „Üleelamiste vanake“ (SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu)

    Mirjam Parve, „Varjukeha“ (Puänt)

    Piret Põldver, „Suunurgad“ (Kastani Tänava Kirjastus)

    Maryliis Teinfeldt-Grins, „Kivi alla kükakille“ (SA Kultuurileht, Värske Rõhu raamatusari „Värske raamat“)

    Proosa- ja luuležüriisse kuuluvad Katrin Laur (esimees), Saara Liis Jõerand, Igor Kotjuh, Indrek Ojam ja Katrin Raid.

    TÕLKEKIRJANDUS

    Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde

    Maarja Kangro – tõlge itaalia keelest: Valerio Magrelli, „Jää vait, müra!“ (Nähtamatu Ahv)

    Kaarina Rein – tõlge ladina keelest: Pierre Abélard ja Héloïse, „Isiklikud kirjad“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus)

    Liisi Rünkla – tõlge saksa keelest: Ingeborg Bachmann, „Kolmekümnes aasta“ (SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu)

    Tiiu Sandrak – tõlge leedu keelest: Saulius Tomas Kondrotas, „Päikeseloojangute kollektsionäär“ (Salv)

    Sigrid Tooming – tõlge norra keelest: Jon Fosse, „Teine nimi. Septoloogia“, I-II osa (Eesti Raamat)

    Märt Väljataga – tõlge inglise keelest: William Butler Yeats, „Sümbolid. Luuletusi ja esseesid“ (EKSA)

    Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde

    Guntars Godiņš – tõlked läti keelde: „Sürrealism eesti luules“ („Sirreālisms igauņu dejā“, Neputns); Hasso Krull, „Meeter ja Demeeter. Eepos“ („Metrs un Dēmetra. Eposs“, Latvijas Rakstnieku Savienība); Andrus Kivirähk, „Lend Kuule“ („Lidojums uz Mēnesi“, Pētergailis); Janno Põldma, „Leiutajateküla jõulud“ („Izgudrotāju ciema Ziemassvētki“, Zvaigzne ABC)

    Frans van Nes – tõlked hollandi keelde: Rein Raud, „Täiusliku lause surm“ („De dood van de perfecte zin“, Uitgeverij Pegasus); Ilmar Taska, „Elüüsiumi kutse“ („De lokroep van Elysium“, Nobelman)

    Enel Melberg – tõlked rootsi keelde: Jaan Kross, „Kolme katku vahel“, I–IV osa („Mellan tre farsoter. Romanen om Balthasar Russow“, H:ströms)

    Katja Meriluoto – tõlge soome keelde: Elo Viiding, „Tuhandele häälele“ („Tuhannelle äänelle“, Parkko)

    Móni Segesdi – tõlked ungari keelde: Maarja Kangro, „Klaaslaps“ („Üveggyermek“, Polar Könyvek); Kadri Hinrikus, „Taks ja dogi“ („Tacskó és Dog“, Cerkabella)

    Ivaylo Zlatkov – tõlge bulgaaria keelde: Mudlum, „Poola poisid“ („Полски момчета“, Colibri)

    Ilukirjanduse tõlkeauhinna žüriisse kuuluvad Joosep Susi (esimees), Kairi Look ja Ülar Ploom.

    Mõttekirjanduse tõlge

    Eda Ahi – tõlge inglise keelest: Hannah Arendt, „Eichmann Jeruusalemmas. Reportaaž kurjuse banaalsusest“ (Postimehe kirjastus)

    Kalle Kasemaa – tõlked heebrea keelest: Moses Maimonides, „Teadmise raamat“; Šem Tov Falaquera, „Vaidluskiri“ (Ilmamaa); tõlge araabia keelest: Mulla Sadra, „Trooni tarkuse raamat. Metafüüsilisi tõdemusi“ (Ilmamaa)

    Margus Ott – tõlge hiina keelest: Zhuāngzi, „Zhuāngzi sisepeatükid“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus)

    Triinu Pakk – tõlge inglise keelest: Roy A. Rappaport, „Rituaal ja religioon inimsuse saamises“ (Tartu Ülikooli Kirjastus)

    Kai Tafenau, Aivar Põldvee, Kristiina Ross – tõlge saksa keelest: „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732“ (EKSA)

    Märt Väljataga – tõlked inglise keelest: E. J. Lowe, „Metafüüsika ülevaade“ (EKSA); Nelson Goodman, „Kunsti keeled. Käsitlus sümbolite teooriast“ (EKSA)

    Mõttekirjanduse tõlkeauhinna žüriisse kuuluvad Jaanus Sooväli (esimees), Piret Kuusk ja Kristi Viiding.

    LASTEKIRJANDUS

    Margus Haav, „Hundiema ühepajatoidu saladus“ (Koolibri)

    Maian Kärmas, „Manilundila“ (Varrak)

    Piret Raud, „Järve kiri“ (Tänapäev)

    Anti Saar, „Kuidas istuda, kuidas astuda“ (Kolm Elu)

    Mari Teede, „Ingmar ja meri“ (Tänapäev)

    Leelo Tungal, „Laste maitse“ (Tammerraamat)

    Lastekirjanduse žüriisse kuuluvad Liis Sein (esimees), Krista Kumberg ja René Tendermann.

    ESSEISTIKA

    Viivi Luik, „Kuldne kroon“ (EKSA)

    Mudlum, „Väike tekstimüür“ (Strata)

    Mihkel Mutt, „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ (Fabian)

    Imbi Paju, „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (Gallus)

    Jaak Tomberg, „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime“ (Tartu Ülikooli Kirjastus)

    Tõnu Õnnepalu, „Udu“ (Rahva Raamat ja Edasi.org)

    ARTIKLIAUHIND

    Kristjan Haljak, „Apollinaire’i ja Rummo tumemeelne tripp. Uks subjekti tulevikkude palavike (ja muude kahetsuste) poole“ (Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat „Tõlkija hääl“, nr 11)

    Joonas Hellerma, „Fausti evangeelium“ („Tõlkija hääl“, nr 11)

    Janet Laidla, „Eesti Kirjameeste Selts ja naised“ (Keel ja Kirjandus, nr 12)

    Valdur Mikita, „Jaan Kaplinski – Mutiku mõttetark, südamaa laulik, soome-ugri rändaja“; Tiia Allas, „Lühükene om seo inemise ja puulehekese elo“ (kaksiknominatsioon artiklisarjana; Jaan Kaplinski raamatus „Kultuurist väläh om hää olla. Võromaiseid lugusid ja luuletusi“, Võru Instituut)

    Johanna Ross, „Moodne daam 1910. aastate naiskirjanduses“ (Keel ja Kirjandus, nr 8-9)

    Jaan Undusk, „Karl Ristikivi luulest ja isamaatusest“ (Karl Ristikivi raamatus „Inimese teekond ja muu luule“, EKSA)

    Artiklite ja esseistikaraamatute žüriisse kuuluvad Kadri Tüür (esimees), Mirjam Hinrikus ja Ivo Volt.

    VENEKEELSE AUTORI KIRJANDUSAUHIND

    Andrei Ivanov, „Hella tähe all“ („Под ласковой звездой“, Avenarius)

    Ljubov Kisseljova, „Karamzinistid ja arhaistid. Valitud artikleid“ („Карамзинисты и архаисты. Статьи разных лет“, Tartu Ülikooli Kirjastus)

    Jelena Skulskaja, „4. süžee“ („4 сюжет“, Originaalne Keskus)

    Ekaterina Velmezova, „Tasmu“ („Тасму“, Dialoog)

    Venekeelse autori auhinna žüriisse kuuluvad Grigori Utgof (esimees), Ilona Martson ja Tatjana Stepaništševa.

    Aastaauhindade laureaadid kuulutatakse välja emakeelepäeval, 14. märtsil.

  • Laulupeoga ühte sammu käies

    LISANNA LAANSALU

    Eesti Kooriühingu aastapreemiate gala 11. II Estonia kontserdisaalis. Kunstiline juht Kuno Kerge, lavastaja Jaanika Juhanson, vaheklippide autor Riivo Jõgi, liivakunstnik Madli Luuk, videokunstnik Piibe Piirma, valguskunstnik Sander Paavo ja õhtujuht Kristjan Lüüs. Esinesid Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Bert Langeler), ETV lastekoor (dirigent Aarne Saluveer), Tartu Üliõpilassegakoor (dirigent Küllike Joosing, klaveril Siim Selis), Tütarlastekoor Ellerhein ja ansambel Vox Clamantis (dirigent Ingrid Kõrvits), rahvusooperi Estonia noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva) ning ühendkoor (dirigent Pärt Uusberg).

    Õhtu möödus kui healapselik aktus, mille olemusse on aga sisse kirjutatud veidi teistsugune esinejate tase, auhinnad ja tseremoonia. Kõik oli nii, nagu peab ja nagu see on aastaid olnud – turvaline ja formaalne. Seega tundsin puudust mingisugusestki terviklikust kunstilisest ideest ja selle teostumisest.

    Gala vormis väljendub korduvus, mida sai Estonias sel õhtul kindlasti ka näha – vastupidiselt eelmise aasta koori­ühingu galale, kus kunstiline juht Ode Pürg oli vältinud frekventsi tekkimist taotluslikult luuletekstide ja kooride liikumise abil.1 Sel aastal oli vahetekstidena kasutatud ainult raamatu „Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega“2 tsitaate, mis andsid kooridirigendi ametile eri perspektiive, kuid osutusid lõpuks kunstilise taotluse seisukohalt vaeseks ja repetiitseks. Samuti jäi kogu tegevustik sel korral lava piiridesse.

    Oivalised muusikalised etteasted

    Seekord üllatas galal laulvate kooride erakordselt kõrge tase. Kava poolest jäid enam meelde ETV lastekoori efektne koreograafia lauluga „Tii“ (Priit Pajusaar ja Glen Pilvre, tekst Aapo Ilves, kooriseade Tõnis Kõrvits). Samuti mõjus värske ja hea avanumbrina „Haanja miis“ (helilooja Eduard Tamm) Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkestri esituses ja Bert Langeleri dirigeerimisel.

    Interpretatsiooni ja vokaali poolest olid mõjusad Tõnu Kõrvitsa teose „Skysongs“ ehk „Taevalaulud“ kaks esimest osa tütarlastekoori Ellerhein ja ansambli Vox Clamantis esituses (dirigent Ingrid Kõrvits). Esitus erines niivõrd eelnenud Tartu Üliõpilassegakoori omast, mille puhul jäi meeshäälte vokaal kohati kitsaks ning kavavalik oli hoopiski inspireeritud 2024. aasta Tartu laulupeost. Seega kutsus Ellerheina ja Vox Clamantise koosluse esitatud muusika publiku süvenema Kõrvitsa helikeelde, kuuldu mõjus parimas mõttes hüpnotiseerivalt ja haaras endasse.

    Koori- ja puhkpillimuusika 2023. aasta preemiate laureaadid

    Aasta koor – Saaremaa Meeskoor SÜM (dirigendid Ester Soe ja Mari Ausmees) ja Rahvusooper Estonia noormeestekoor (dirigent Hirvo Surva)

    Aasta puhkpilliorkester – Viljandi Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Bert Langeler)

    Aasta kooridirigent – Kuldar Schütz

    Aasta dirigent-muusikaõpetaja – Mari Ausmees

    Aasta noor dirigent – Leiu Tõnissaar

    Aasta orkestridirigent – Kait Tiitso

    Aasta toetaja – Teatri- ja Muusikamuuseum

    Aasta korraldaja – Neeme Ots ja Kersti Seitam

    Aasta tegu – ühtekuuluvuskontsert „Mina olen olemas“ ja XIII noorte laulupidu „Püha on maa“

    Koostööpreemia – Eesti Filharmoonia Kammerkoor

    Aasta kooriplaat – „Taevalaulud“, tütarlastekoor Ellerhein ja Vox Clamantis, dirigent Ingrid Kõrvits

    Meenutades laulupidu

    Täpselt aasta tagasi oli saalis tunda noorte laulupidu ootavat õhinat ning nüüd meenutati olnud pidu sõnavõttudes, auhindu üle andes, aga ka gala kava ja tervikut kokku pannes. Teiste dirigentidega vesteldes selgus, et kooridele kava koostades oli järgitud laulupeo juhtlauset „Püha on maa“. Loomulikult kõlas seega kontserti lõpetava lauluna ühendkoori esituses „Valgust!“ (dirigent Pärt Uusberg). Mäletan, kui Uusberg dirigeeris 1. oktoobril EMTA segakoori ees sama teost, ning juba siis tõdes ta tänusõnu öeldes, et nüüdsega saab laulupeoaastale panna ilusa punkti. Mitu korda seda punkti siis panna? Kavas tundus teos olevat hea ja lihtne lõpulaul, mida kõik esinenud koorid suvest niikuinii mäletavad. Leian, et kooriühingu galal – hoolimata aastale tagasivaatava sündmuse funktsioonist –, võiks olla iseseisev kunstiline roll ja see ei peaks aastate kaupa sõltuma eelnenud laulupeost.

    Esineb ühendkoor Pärt Uusbergi dirigeerimisel, taustal Madli Luugi liivakunst.

    Gala kui vana kontserdi kloon

    Ürituse kunstiline juht vastutab lõpptulemuse eest. Saalis istudes leidsin end silmi peitmast ja silmi tõstes mingitki originaalset kunstilist ideed otsimast. Kogu ettevõtmine oli justkui Tartu Akadeemilise Meeskoori (dirigent Kuno Kerge) märtsikuise sünnipäevakontserdi moondunud vorm: liivakunstnik Madli Luuk oli galaõhtul samas rollis ning kui dirigent Kerge ütles märtsis kava avasõnadena „mõeldes me emakeelele“3, siis nüüd tutvustas õhtujuht Kristjan Lüüs kava nii: „Kontsert kummarduseks eesti muusikale.“ Omamoodi iroonia peitus ka selles, et õhtujuht ütles need sõnad pärast seda, kui avaloona oli kõlanud USA helilooja Samuel R. Hazo teos.

    Silmi sain peita siis, kui õhtujuht luges ette dirigent Raul Talmari tsitaadi: „Üks püsiväärtus, mida pean kõikide elukutsete juures kõige olulisemaks, on käsitööoskuste tähtsaks pidamine ja musta töö mitte pelgamine.“ Öeldut kommenteeris Kristjan Lüüs muigega „no vot, kogemused on tõesti kuld“, vaadates samal ajal lavatehnikute poole, kes äsja lavalt lahkunud orkestri noodipulte eemale tõstsid. Muidugi lahutas see rõkkava saalitäie meelt, kuid selleks teiste inimeste alandamine ei paistnud just gala õhkkonda sobilik. Siiski kasutas õhtujuht kontserdil sagedasti ilmunud helitehnilisi viperusi meisterlikult võimalusena nalja teha.

    Küsimusi tõstatasid ka ürituse laiali­valguvad ning konteksti igatsevad visuaalid. Plakatitel ja kavalehtedel oli pilt lumisest kuusikut, kuid üritusel oli Estonia seintel nagu eelmisel aastalgi sinine laineline valgus. Selge kunstilise taotluse puudumise tõttu ei leidnud justkui ka visuaalid endale sobivaid raame.

    Visuaalsetest lahendustest mõjusid kõige etemini liivakunstnik Madli Luugi valminud kujutised, mis mõjusid mahaloetud kõnede vahele kuidagi eriti südamlikult. Ilmselt oli asi liivakunsti kaduvuses, mis pani publiku hindama aja liigrutaka möödumise ilu.

    Liivakunstniku kõrval kasutati laulude illustreerimiseks ka fotosid, näiteks Veljo Tormise teose „Modaalsed etüüdid“ ajal. Pildid olid valitud Tormise etüüdide osade pealkirjade järgi ning teost oli pildivalikul interpreteeritud liiga otseselt. Jäi mulje, justkui oleks ekraanile kuvatud esimene Google’is või mujal ette juhtuv foto: publikule ei andnud see juurde miskit taidelist peale ilmselge seletuse, millise osaga oli parasjagu tegemist.

    Kokkuhoidev seltskond

    Kooridirigentide ringkond ei ole just suur, kuid see-eest üüratult soe ja armas. Kõik teavad kõiki ning alati on rõõm näha saali, mis tõotab niivõrd südamlikke taaskohtumisi. Nii ei jää õhtule tagasi vaadates kindlasti keegi südant valutama galal esinenud tehniliste viperuste või kasina kunstilise terviku pärast. Meelde jäävad koos üles võetud laulud, isevärki sisenaljad ning pakitsevad ideed, mis loovate inimeste kohtumisel kahtlemata pead tõstavad.

    1 Lisanna Laansalu, Murepisar silmas, kuid naeratus suul. – Sirp 10. II 2023.

    2 Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega. Koost Aivar Leštšinski, Ene Üleoja, Ants Soots, Monika Pullerits, Kristi Kiilu, Katrin Puur. EMTA, 2013.

    3 Lisanna Laansalu, Milline muusika jääb kuulajas (h)elama? – Sirp 31. III 2023.

  • Loe Sirpi!

    Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid 2023

    Viivi Luige „Kuldne kroon“

    Robert Treufeldt, „Kalaranna fort „Katkurongis““

    festival „Dreamscape“

    Eesti Kooriühingu aastapreemiate gala

    solfedžo ja muusikalise kuulmise foorum Heino Elleri muusikakoolis

    näitus „Kaheksajala rokokoo“

    Tuomas A. Laitineni ja Kristina Õlleki näitus „Tsüanookeanid“

    Vanemuise „Lõpp“

    Nuutrumi „Orzel. Laidoneri ööd“

    mängufilm „Kõik me võõrad“

    mängufilm „Mai ja detsember“

    Esiküljel Tartu ülikooli inimese geneetika professor, akadeemik Maris Laan. Foto Gabriela Urm

  • ,

    Kumu kunstimuuseum tähistab oma 18. sünnipäeva ekskursioonide festivaliga

    Laupäeval, 17. veebruaril on sünnipäeva programmi keskmes feministlikud vaatekohad, kehalisus, sooidentiteedid ja naiste kujutamine kunstis. Pildil näituse „melanie bonajo. Kui keha ütleb Jah+“ avamine.

    Kumu kunstimuuseum kutsub sünnipäeva puhul kunstisõpru 17.–18. veebruaril toimuvale ekskursioonide festivalile, mille raames saab osaleda kaheksateistkümnel eri formaadis üritusel. Muuseumikülastajaid ootavad sünnipäeva nädalavahetusel ees ringkäigud näitustel, töötoad, vestlusringid, aga ka iseseisvad avastusretked.

    Kumu kunstimuuseumi direktori Kadi Polli sõnul on Kumu oma parimas vormis. „2023. aastal tehti külastajarekord ja loodi võimsaid näitusi, mis pälvisid nii muuseumide kui ka kultuurkapitali aastaauhinnad. Uus aasta tõotab mainekaid rahvusvahelisi koostööprojekte ja viib Eesti kunsti maailma, kuid pakub palju põnevat ka kohapeal. Kumu jätkab ühiskonda kaasavate, sallivate ja jätkusuutlike teemadega, millest lähtub ka seekordne sünnipäeva programm,“ ütles Kadi Polli.

    Kumu sünnipäeva juhatavad sisse neljapäeval, 15. veebruaril toimuv vestlus kuraatorite Anu Allase, Maria Arusoo, Sirje Helme ja Kadi Polliga ning reedel, 16. veebruaril aset leidev Kumu arhitektuurituur Mihkel Karuga.

    Laupäeval, 17. veebruaril on sünnipäeva programmi keskmes feministlikud vaatekohad, kehalisus, sooidentiteedid ja naiste kujutamine kunstis. Temaatiliste tuuridega heidetakse värske pilk püsiekspositsioonidele. Kuraatorituuri viivad läbi Kadi Polli näitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ ning Maria Arusoo näitusel „melanie bonajo. Kui keha ütleb Jah+“. Samuti saab osaleda Rene Kösteri liikumise töötoas „Queerness in Movement“ ja Eesti LGBT Ühingu paneelvestlusel „Kapist väljatuleku lood“.

    Pühapäeval, 18. veebruaril on kunstihuvilised oodatud Sirje Helme kuraatorituurile näitusel „Nende meeltes on lõputu universum. Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism“ ning lühitutvustuste töötuppa „Kunstiga sina peale“. Peredel on võimalik osa saada näitusel „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ toimuvast loovtegevusega näitusetuurist „Punased hobused“.

    17.‒18. veebruaril kehtib külastajatele sünnipäeva sooduspilet 7 eurot, millega pääseb kõigile samal päeval toimuvatele üritustele. Ka Kumu muuseumipood pakub 12.‒18. veebruaril mitmeid sünnipäevasoodustusi.

    Ürituste täpsema kava ja lisainformatsiooni leiate muuseumi kodulehelt ja Facebookist.

    Lõppenud 2023. aasta oli Kumu jaoks erakordne. Aasta jooksul avati Kumus kuus vahetuvat näitust ning viis projektiruumi näitust. Näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ pärjati Eesti muuseumide aastaauhindade galal aasta näituseks 2023. Näitusega paralleelselt valmis kestliku näituse mudel, mis aitab muuseumidel ja teistel näituseasutustel hinnata näituste keskkonnamõju ning näitusetegevust rohelisemaks muuta. Näitus „Läbi su silmaterade musta kuru“ pälvis ühe Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiatest.

    Näitusega „teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres“ sündis Kumu kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi vahetuvate näituste uus publikurekord: näitus kogus poole aastaga 95 000 külastust. Kokku külastas eelmisel aastal Kumu kunstimuuseumi 170 000 kunstisõpra.

  • Selgusid aasta kultuurisõbrad ja aasta kultuurikorraldaja

    Manuses foto aasta kultuurisõpradega ja aasta kultuurikorraldajaga.

    Kultuuriministeerium andis täna, 15. veebruaril üle konkursi „Kultuurisõber 2023“ tunnustused, millega tänatakse kultuurivaldkonda rahaliselt või oma tegudega panustanud ettevõtteid ja metseene. Aasta kultuurisõbra tiitli pälvisid Siiri Tamm ja Harviker OÜ, Iute Group AS ning OÜ Telliskivi Maja ja Jaanus-Janek Juss. Aasta kultuurikorraldaja tunnustuse sai Paavli Kultuurivabriku eestvedaja Roman Demtšenko.

    „Ma soovin väga, et kogu ühiskond mõistaks: kultuur ei ole kulurida eelarves, vaid aitab kaasa üldisele heaolule. Mida rohkem on meil põhjust ja võimalusi kokku tulla, seda turvalisem, sidusam ja ka majanduslikult kindlam on meie ühiskond. Mul on hea meel näha, et on ettevõtjaid, kes on valmis seda selgitustööd tegema koos meiega. Ja mis peamine – nad ei tee seda sõnades, vaid tegudega, milleks ongi ettevõtjate ja kultuurloomesektori koostöös sündivad üha uued elamused. Eesti kultuur on tänu erakapitalile tunduvalt mitmekesisem ja kättesaadavam,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.

    Aasta kultuurisõbra tiitli pälvisid Siiri Tamm ja Harviker OÜ, kes on Raplamaa kultuuri- ja spordivaldkonna toetamise üks hingesid, Iute Group AS Eesti esindusorkestri ERSO märkimisväärselt suure summaga toetamise eest ja OÜ Telliskivi Maja juhatuse liige Jaanus-Janek Juss järjepideva rahalise ja mitterahalise toe eest kunsti, muusikasse, sporti ja kultuuri laiemalt. Aasta kultuurisõpradele kingitakse traditsiooniliselt kunstnik Kärt Ojavee teos „Undefined Useful Object“.

    Aasta kultuurikorraldaja tunnustuse pälvis Kultuuriministeeriumis kogunenud komisjoni otsusel Paavli Kultuurivabriku eestvedaja Roman Demtšenko.

    „Igas linnas on üksjagu paiku, mis otsivad uut elu ja väljundit – olgu selleks vanad tehasehooned, laoruumid või midagi muud, kus esialgne funktsioon on kadunud, aga uut veel ei ole asemele tulnud. Aga pärand säilib, kui seda kasutatakse. Miks ei võiks olla just kultuur see, mis tuleb sisse siis, kui muu majandustegevus on otsa saanud ja tootmine mujale kolinud! Roman on kultuurikorraldaja, kes ei karda selliseid hulle ideid ja usub kultuuri käimatõmbava jõu tugevust,“ ütles Purga.

    Roman Demtšenko sõnul on eriti tore, et tunnustuse pälvis noor, vene keelt kõnelevast kogukonnast pärit alternatiivse kultuuri esindaja. „Eelmine aasta oli meie tiimi jaoks erakordselt hull – uue toimumiskoha avamine ei ole kuidagi lihtne. Need inimesed on teinud erakordse pingutuse, andnud kõik, mis neil on anda ja ei oodanud vastu absoluutselt mitte midagi. See tunnustus kuulub kindlasti ka neile, mitte ainult mulle. Mul on au, et mul on sellised sõbrad ja kolleegid,“ lisas Demtšenko.

    Aasta kultuurikorraldaja tiitliga käib kaasas rahaline preemia, mis on võrdne möödunud aastanumbriga ehk tänavu 2023 eurot.

    Kultuuriministeeriumile laekus sel korral tunnustamiseks 28 ettepanekut. Kultuurisõbra valikukomisjoni tööd juhtis kantsler Kristiina Alliksaar, komisjoni liikmed olid lisaks Kultuuriministeeriumi valdkonnajuhtidele EASi ja KredExi ühendasutuse juhatuse liige Liina Maria Lepik, ettevõtja Feliks Mägus, 2022. aasta kultuurkorraldaja Ülle Välimäe ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts.

    Kultuuriministeerium tunnustab valdkonda panustanud organisatsioone ja isikuid alates 2011. aastast.

     

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Tartu ülikooli inimese geneetika professor, akadeemik Maris Laan.

    Geeniteadus meie tervise hüvanguks. Margus Maidla vestles Maris Laanega
    Tartu ülikooli inimese geneetika professor, akadeemik Maris Laan on laia silmaringiga ja aktiivne teadlane, kelle arvamusspekter ulatub tublisti kaugemale erialasest professuurist. Ta on teadlane, kes on selgelt läbi tunnetanud, mis on professori ja akadeemiku olemuslik erinevus. Kui esimene saab elus vabalt hakkama, pakkudes ekspertiisi ainult oma eriala raames, siis akadeemik on laiema haardega, märksa ühiskondlikum. Intervjuu ajalgi kumab läbi sisemine põlemine ja kirg, kuidas oma teadmiste ja tegevusega teadlasena ühiskonda täiustada. Tal on selge ettekujutus, kuidas kasutada geeniteadust ennetavalt paremaks rahva tervise analüüsiks ja edendamiseks ning samuti, kuidas meditsiinigeneetika alaseid teadmisi paremini ja laialdasemalt rakendada patsientide käsitluses ja raviteekonna valikutes.

    INDREK IBRUS: Ühiskondliku loovuse poliitikavõtmed
    Abduktsiooni kasutatakse ennekõike uutes, tundmatutes oludes, kus kõik eeldused ei ole konkreetselt paigas.
    „Loovus“ on sagedasti tühi sõnakõlks, veel sagedamini mõttehägu. See on moodsa ajastu viimane valdkond, kus ebatäpsus ja müstifitseerimine on lubatud. Jätkuvalt on võimalik tõdeda, et keegi lihtsalt on loov, tõsta esile jumalikku annet, see üle kullata ja siis lihtsalt laiali minna – küsimata, et kuidas see kõik ikkagi juhtuda sai.

    TÕNIS ARNOVER: Soome pilk pöördub Moskvalt läände
    Soome rahvas on valinud presidendiks Alexander Stubbi, kes sai Pekka Haavistost ligi 100 000 häält rohkem. Häälte vahekord oli 51,6 : 48,4. Suur oli tema toetus rootsikeelsel Ahvenamaal, Pohjanmaal ja maapiirkondades. Haavistot toetasid kultuuriinimesed, noored ja linlased. 55aastane Stubb mõjub 65aastase Haavisto kõrval energilisema, terasema ja ka teravamana. Konservatiivsetele valijatele ei meeldinud Haavisto homosuhe.
    Pärast Mannerheimi on Stubb teine soomerootslasest president.

    ART LEETE: Obi ugri vürstide viimased sõjad
    Nõukogude aja lõpus sattusin tudengina Lääne-Siberis kokku Jekaterinburgi arheoloogidega, kes kaevasid Hullori küla taga metsas välja keskaegset linnust. Nähes seal kolmekordseid linnuse vallide jäänuseid, tekkis minu jaoks suur kontrast oma vahetute muljetega üldiselt vaiksetest ja rahulikest hantidest. „Sõjapidamine oli neil hästi arenenud,“ nentisid arheoloogid. Mõtlesin juba siis, et midagi on meie Siberi sugulaste elus läbi aegade väga palju muutunud.

    AVE KONGO: Diivanist, telekast ja telefoni laadimise kohast ei piisa
    Eestis on arhitektuuri käsitletud üldhariduskoolides kunstiõpetuse osana. Varem läheneti ruumile küllalt konkreetselt perspektiiviõpetuse, linnavaatluste, interjööri ja eksterjööri õpetamise ning mõningate objektide tundmise kaudu. Praegune põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava suunab pigem linnaruumi mõtestama, seda tervikuna tajuma ja tunnetama. Seega seostub ruumihariduse põhimõte kunstiõpetuse üldiste eesmärkidega.

    Kuidas arvutada hoone CO2 jalajälge? Merle Karro-Kalberg vestles Anni Oviiriga
    Pole uudis, et ehitussektor on suur saastaja. 2025. aastal tehakse Eestis kohustuslikuks ehitusloa taotluses arvutada hoone CO2 jalajälg, mille alusel on edaspidi võimalik ehitada säästlikumalt. Mida see tähendab ja kuidas sinna jõuda? Vastab ehituse kliimamõju hindamise ekspert Anni Oviir.

    ROBERT TREUFELDT: Kalaranna fort „Katkurongis“
    Rein Raua sulest on 2023. aastal ilmunud romaan „Katkurong“, mille põhisündmused toimuvad 1911. aastal Mandžuurias ja 1933. aastal Tallinna keskvanglas.

    MARTEN ESKO: On teil hetk aega? Vaatame korra kaasaegsust
    Mul paluti kirjutada midagi selgesõnalist ja ülevaatlikku teemal „Kaasaegne kunst või nüüdiskunst?“ ja hoiduda kuivast erialakeelest, et ei oleks igav – kirjuta, nagu räägiksid mõne teemakauge tuttavaga. Olen sel teemal kaitsnud EKAs magistritöö ning praegused doktoriõpingud samas institutsioonis on samuti osaliselt selle teemaga seotud. Seetõttu ei ole just lihtne selgitada teemat lühidalt, sest palju olulist jääb igal juhul välja, aga proovida ju võib.

    Paaris ja paaritu. Tristan Priimägi vestles Monia Chokriga
    Monia Chokri alustas näitlejana selliste tuntud Québeci filmitegijate nagu Xavier Dolani ja Denis Arcandi filmides, ent liikus siis ka ise vaikselt lavastamise suunas. Nüüdseks on tema kontol juba kolm head täispikka filmi. Neist viimases, praegu kinos jooksvas „Armastuse olemuses“ otsitakse just seda, mida pealkirjas mainitud, ja tehakse seda pealtnäha romantilise komöödia žanri raames. Selle žanri piirest on küll välja murtud, astutud suurema sügavuse suunas.

    Armastusest, armastusega. Tristan Priimägi vestles ka Magalie Lépine-Blondeauga
    Quebeci filmiskeenest on alati tulnud huvitavaid asju ja see seisab muust Kanadast kinematograafiliselt justkui täiesti eraldi, märksa mõjuvamas paigas, ehk ka selle poolest, et prantsuskeelne Kanada ei ole sulanud oma suure lõunanaabri USAga nii märkamatult ühte.
    Lavastaja Monia Chokri uues filmis „Armastuse olemus“i annab keskealine naisterahvas Sophia järele oma ihadele ja petab abikaasat. Loos, mis võiks piirduda melodraamaga, on aga võetud sügavamalt vaatluse alla suhted väljaspool abielu ja oma ühiskonnaklassi. On armastus neil tingimustel võimalik ja mil määral? Peategelase Sophia rollis näeme Xavier Dolani filmidega rahvusvahelise tuntuseni jõudnud Magalie Lépine-Blondeaud, kes räägib veidi pikemalt endast, Sophiast ja „Armastuse olemusest“, mis esilinastus eelmisel aastal Cannes’i filmifestivali alaprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“).

    Usus, et saame maailma kontrollida ja alistada, peitub tohutu ülbus. Jaanus Sooväli vestles Marko Pajevićiga
    Tartu ülikooli kirjastus avaldas hiljuti Marko Pajevići raamatu „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe“ eestikeelse tõlke. Saksa keeles ilmus raamat 2022. aasta oktoobris tuntud kultuuriteooria kirjastuselt Passagen, ingliskeelne tõlge ilmus selle aasta septembris Routledge’ilt. Marko Pajević on praegu Tartu ülikoolis külalisprofessor.

    Loe ka Pajevići raamatu „Poeetiliselt mõtelda“ arvustust Leo Luksi sulest.

    MARGUS OTT: Argidialektika XXIV. Siin ja seal
    Ma olen siin. Puhtalt siin, eikuskil mujal. Sellisena aga puudub siin’il igasugune määrang, ta tühistub. Siin’i, mis pole kokkupuutes mingi seal’iga, pole olemas. Puhas „siin“ on abstraktsioon.

    Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid 2023

    Arvustamisel
    Viivi Luige „Kuldne kroon“
    Tõnis Vilu „Vana hing“
    Jüri Kolgi „Fuuga“
    festival „Dreamscape“
    muusikal „Kabaree“ rahvusooperis Estonia
    Eesti Kooriühingu aastapreemiate gala
    XXIV segakooride võistulaulmine „Tuljak“
    solfedžo ja muusikalise kuulmise foorum Heino Elleri muusikakoolis
    näitused „Kaheksajala rokokoo“ ning Tuomas A. Laitineni ja Kristina Õlleki „Tsüanookeanid“
    Eesti Draamateatri „Luidrik“
    Vanemuise „Lõpp“
    Nuutrumi „Orzel. Laidoneri ööd“
    mängufilmid „Kõik me võõrad“ ning „Mai ja detsember“

    Esiküljel Tartu ülikooli inimese geneetika professor, akadeemik Maris Laan. Foto Gabriela Urm

  • ,

    Ajaloomuuseumi avatakse Konstantin Pätsi 150. juubelile pühendatud näitus

    Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis saab alates 16. veebruarist vaadata meie esimese presidendi Konstantin Pätsi 150. juubelile pühendatud näitust.

    Näitusel on eksponeeritud talle kuulunud esemeid erakogudest ja Eesti Ajaloomuuseumi kollektsioonist.

    Näha saab riigimehe büsti, tema portreega böömi kristallist karikat, toole Kadrioru residentsist ja Oru lossist ning teisi haruldasi esemeid.

    Päästekomitee esimees, mitmekordne peaminister, riigivanem ja esimene president Konstantin Päts on Eesti ajaloo suurkuju, kelle nimega seondub mitte ainult meie omariikluse sünd ja kuldaeg vaid ka selle traagiline kaotus. Olulistel hetkedel võtmepositsioonidel olnud legendaarse riigimehe tegevusele on erinevad võimud ja ajaloouurijad andnud kõikvõimalikke hinnanguid. Sõltumata ametlikest käsitlustest ja hoolimata ekspertide vastuolulistest arvamustest on kahe maailmasõja vahelist iseseisvusperioodi eestlaste seas ikka kuldseks pätsu-ajaks kutsutud.

    Anne Ruussaar on Konstantin Pätsist kirjutanud ka Ajaloomuuseumi ajaveebi.

    Näitus on Maarjamäe lossis avatud 16. veebruarist kuni 3. märtsini.

    Kaarel Eenpalu, Linda Eenpalu, Konstantin Päts ja Johan Laidoner laulupeol, 1938.

    Kuraator: Anne Ruussaar, Mari Luukas, Ivar Leimus, Marju Raabe
    Kunstnik: Aime Andresson
    Projektijuht: Kristi Leps
    Täname: Konstantin Pätsi perekond, Shifara Galerii

Sirp