Toeta
Otsi

küberturvalisus

  • Juta Kivimäega suures skulptuuritoas

    PILLE-RIIN LARM

    Jaanipäeva eel selgusid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Esikohti anti välja kaks: selle pälvisid Juta Kivimäe ja Loone Ots.

    Juta Kivimäe on hariduselt kunstiajaloolane ning ametilt Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja. „Kui ma midagi olen kirjutanud, siis need teosed on mulle midagi väga olulist tähendanud. Ma näen seal põnevaid lugusid ja väga tugevaid emotsioone,“ on Kivimäe täheldanud kujude ja nende autorite kohta, see näib aga kehtivat ka tema romaani „Suur tuba“ puhul. On tuline kahju sellest, et suudan leheveergudele mahutada vaid killukesed külaskäigust Juta Kivimäe juurde Kumu skulptuurihoidlasse.

    Kuidas sündis romaan „Suur tuba“? Mil määral on selle taga päris inimeste lood ja mil määral kujutlusvõime?

    „Suure toa“ käsikiri kujunes esialgu mitme novellilaadse jutustusena umbes nelja aasta jooksul. Ei söandanud mõelda, et kirjutan romaani, ent viimasel aastal enne romaanivõistlust hakkasid need lood kokku kõlama ja muutuma terviklikuma suurema teose osadeks. Olen aastakümneid kirjutanud, kuid avaldanud vaid tekste, kus kujutlusvõimel on oma kindel piiratud roll. Need on olnud tekstid kunstist ja kunstnikest. Viimastel aastatel on olnud õnne avaldada peamiselt muuseumi kirjastuse kaudu väikesi monograafilisi katalooge jms. Minu romaan tegelikult ju ei vasta päris klassikalise romaani ülesehitusele, aga tundub, et praegused nõudmised kirjutajale on leebemad.

    Olen alati väga lapsepõlve väärtustanud. See on isiksuse kujunemise aeg ja mälestused lapsepõlves kohatud inimestest, ajastu iseärasustest ja keskkonnast sööbivad tugevalt mällu. Ka mõned esimesed väga olulised raamatuelamused kuuekümnendate lapsepõlvest on seotud raamatutega, kus peategelasteks või olulisteks kõrvaltegelasteks on lapsed. Algkoolis laenas lapsepõlvesõbranna Livia Viitoli skulptorist ema mulle kauni Noor-Eesti köite. See oli Aino Kallase romaan „Katinka Rabe“, kus Kallas on maalinud suurepärase pildi jõukate soomlaste mereäärsest suvemõisast. Raamat on autobiograafiline. Sealgi kohtuvad eri põlvkondadest, rahvustest ja ühiskonnakihtidest inimesed ja väike peategelane peab üle elama oma isa uppumissurma, nagu pidi ka Aino Kallas oma lapsepõlves. Hector Malot’ romaanis „Perekonnata“ elasin väikeste orbude rännakutele meeletult kaasa ning Mark Twaini „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused“ on muidugi saatnud lausa mitme põlvkonna eestlaste lapsepõlve.

    Eesti kirjanduses hindan ülimalt Oskar Lutsu mälestusi omaaegsest lapsepõlvest Paunveres ja muidugi Friedebert Tuglase „Väikese Illimari“ isiku- ja olustikukirjeldusi, mis jäädvustavad nüüdseks juba väga kaugesse minevikku jäänud Esimese maailmasõja eelse Ahja kandi talupoja- ja mõisaelu nagu imeväärset muinasmaailma. Hindan väga Viivi Luige romaani „Seitsmes rahukevad“. Ehk on minu tulevane raamat isegi oma vaatenurgalt pisut sarnane ning selle peategelane justkui Luige romaani maatüdruku linnalapsest õde. „Seitsmendas rahukevades“ on suudetud luua helge lootusrikas õhustik eriti tänu autori isakujule. On ju vähe maamehi, kes kannavad oma unistuste võrdkujuna kaasas tikutopsi õunaseemnetega, kujutledes tulevast suurt õunaaeda. Ka mina ise olen püüdnud luua oma romaanis helget atmosfääri, kuigi raamatus kohtab mitmel korral surma. Lapsepõlves ei osata tihtipeale näha end ümbritsevat sügavat ebaõiglust, sest lihtsalt ei tunta muid võimalusi kui neid, milles parasjagu elatakse.

    Olen oma käsikirjas püüdnud ehk kaudselt taas luua mitmeid mulle senini väga lähedasi isiksusi minu enda lapsepõlvest. Enamasti on nad tänaseks juba lahkunud, ent olen tundnud kogu elu puudust nende inimeste armastusest ja kaitstusest, mis mind kunagi on ümbritsenud. Lapsepõlves saab inimene ka oma esimesed kogemused inimelu ajalikkusest ja kogeb esimesi väga tugevaid tundeid, mis võivad olla vapustavad ja samal ajal avardada vaadet elu olemusele. Mõningane tagasivaade minu enda lapsepõlvele ja kujutlusvõime eksisteerivad tekstis käsikäes. On üksikud isikud, kelle nimedki olen säilitanud, ja on neid, kelle tegelaskuju on kasvanud mingist hetkemälestusest, mingist unustatud situatsioonist, mis alles teksti kirjutades on kusagilt alateadvusest välja kasvanud ja vormunud.

    Kirjanduses on tihtipeale ka realistlikuna tunduvad isikud ja situatsioonid utreeritud ja pea peale keeratud, kuid ajastu olen küll püüdnud usutavana säilitada. Viiekümnendate lõpuaastad, mil eesti inimestele petlikult tundus, et algaks nagu kevad, et asjad lähevad tõepoolest paremuse poole ja tasub pealesunnitud ühiskonnakorrale n-ö vähemalt sõrm ulatada. Oldi ka väga kurnatud hirmust, vihkamisest ja vastasseisust. Samal ajal oli nii palju sõjaeelsest veel inimestes alles, nagu on meie endi elus praegugi ülesaamatuid märke möödunud enam kui pool sajandit kestnud nõukogude ajastust. Osa eelmisest formatsioonist kandub lastele üle põlvkonna, vanavanemate kaudu. Nüüd on põlvkondadeülest suhtlust tunduvalt vähem.

    Juta Kivimäe hinnangul domineerivad Eesti Kunstimuuseumi skulptuurihoidlas, aga ka üldse eesti skulptuuris rindportreed ja pead. Eestlased on tavaliselt piirdunud pea tellimisega, kuna elutingimused on olnud kitsad ja kuju valmistamine kallis töö, kuid eriti laste puhul on seda püütud endale siiski lubada. Olukord muidugi muutus 1960.–1970. aastail modernismi õitsengus.

    Mitmel naissoost kunstnikul, kelle erakordsest elukäigust ja loomingust olete alles hiljaaegu kirjutanud põhjaliku raamatu, on olnud lähedane ja südamlik suhe oma pojaga – võib-olla osalt „tänu“ sellele, et nad on pidanud lapse üksi üles kasvatama. Maire Männik, Linda Sõber … Või teistpidi: kunstnikud Jaak Soans ja Ülo Õun olid vaprate sõjas üksi jäänud naiste lapsed. Kas käsitlete perekonna- ja naise eneseteostuse teemat ka „Suures toas“?

    Selles raamatus on peategelaseks tüdruk. Mintsi peaks olema juba koolilaps, ent mitmel põhjusel on tema kooliminek lükkunud paari aasta võrra edasi. Ta on varajane lugeja, nagu ma isegi olin ja on ka minu poeg ja mitmed tuttavad lapsed. Raamatud on käeulatuses ja vahel loetakse ka tekste, mis ehk ei olegi lapsele päris arusaadavad. Eneseteostusest rääkides olen käsitlenud olulise teemana noorte naiste pürgi haridusele, aga ka püüdu elada oma ajas võimalikult hästi.

    Kirjeldan „Suures toas“ juudi perekonna väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis. Nad on jäänud ellu, sest perel on olnud julgust astuda 1941. aasta suve lõpus vene ešelonile, vaid käsipagas kummaski käes. Tagasi pöördudes tõdevad nad, et kogu omaaegne elumaailm, omand ja kodu on kaotatud. Aga nad on elus, tagasi kodumaal. Mintsi ema ja tädid soovivad iga hinna eest astuda ülikooli, kuid selle ukse ees seisab mäeahelikuna isa kunagine väike jalatsivabrik. Lõpuks saab unistus võimalikuks, selle hind on aga ühe noore naise komsomolikarjäär ja juunikommunistist perekonnatuttava teed sillutav abi. Selles uues sõjajärgses Eestis ei olda isegi omaenda vanemate ja õdede ees alati päris ausad: tuleb vaikida maha ühe peigmehe soomepoisiaastad ja teise astumine Saksa sõjaväkke, olgugi et koolipoisina ja vaid lühikeseks ajavahemikuks sõja lõppemiseni. Neil noortel naistel tuli leida sõbrad, kelle uskumatult kiire kohandumine ja vaated nõukogulikule elule tunduvad nüüd distantsilt pehmelt öeldes mitte just otsemaid aktsepteeritavad.

    „Suure toa“ peategelane Mintsi kasvab mitmerahvuselises perekonnas ning püüab ümbritsevaga kohaneda. XXI sajandil elame kõik justkui ühes suures toas, kokkupuuted teiste keelte ja kultuuridega on praegustel lastel arvatavasti tihedamad kui kunagi varem. Mulle näib aga, et nad võtavad seda rahulikult – tõelised mured on pigem mujal.

    Mintsi on vahepeal päris murelik, et kes ta siis on. Kuulumistunne väiksemasse ja suuremasse ringi on üllatavalt oluline.

    Olen kindel, et rahvusprobleemid, kultuurilised eripärad ja arusaamatused pole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Tajun kas või oma kogemustele tuginedes ülemäära idealistlikuna tänapäeval vägagi aktsepteeritud entusiastlikku ettekujutust, mille järgi „elame kõik justkui ühes suures külas, ühes suures toas“. Oleme paratamatult erinevad. Usun, et kultuuriliselt on suur erinevus rahvaste vahel, kelle ajaloolises kujunemises on toimunud midagi, mida võiks tinglikult nimetada selle keskkonna või rahvuse reformatsiooniks, ja teiste vahel, kel pole sellist valgustavat kogemust veel olnud. See on ajaloofilosoofiline probleem, millega on tegelenud minu abikaasa. Üks pole teisest parem ega halvem, ent lihtsalt kultuurilised kogemused on erinevad ja neist tulenev võime sallivuseks, mõistvaks suhteks võõrastesse, kes ei tarvitsegi olla nii võõrad. Minu enda lapsepõlvekogemus piirnes juutide, slaavlaste ja eestlaste vaheliste suhetega. Pean tunnistama, et minu vanad juudi sugulased olid rahvuslikes küsimustes väga suletud ja see ei tulenenud sugugi mitte ainult nende isiklikest kogemustest juudivaenulikkusega, vaid mingitest kindlatest põlvkonnaülestest põhimõtetest, millest nad ei olnud nõus loobuma. Aga ka tollases eesti sootsiumis oli päris kõvasti juurdunud arusaam, et nad on siiski võõrad.

    Tänastest probleemidest on kahtlemata tõsiseim planeedi ressursside ammendumine. Eeskätt puhast vett, elamissõbralikku kliimat ja toitu ei tarvitse jaguda kõigile. Neist kitsaskohtadest võivad vanad vaenud saada taas tuule tiibadesse ja ongi juba saanud. Ning muidugi on täna üks sõlmküsimusi migratsioon, mida õhutab rahvusvaheline inimkaubandus ja poliitiline manipulatsioon. Ja siin ei paista olevat universaalseid lahendusi.

    On tõsi, et alles mõnikümmend aastat tagasi olid sunnitud oma kodudest väga rändama ka eestlased, aga nemad ei läinud omal tahtel. Lugesin hiljuti Ernst Enno lapselapse Elin Toona suurepärast mälestusteraamatut „Pagulusse“, kus väike tüdruk rändab läbi kaoses Euroopa koos juba üsna eaka vanaemaga, et jõuda Inglismaale, kus tema ema on hõivatud tollase Briti pagulusprogrammiga „Balti luiged“. Olin jahmunud tollaste brittide arrogantsist ja lausa uskumatutest eelarvamustest „võõraste“ suhtes. Britid on hiljem vabandust palunud, ent painav märk tollastele Balti pagulastele oli juba vajutatud.

    Minu enda tekstis on suur tuba esialgu vaid üks tõepoolest suur tuba Tartus Pargi tänava omaaegses kodanlikus korteris, mis sõjajärgses natsionaliseerimiskeerises on jagatud mitme üürilise vahel. Selleski toas kohtuvad pereliikmete erinevaid teid hargnevad elud ja eri rahvustest inimeste tõekspidamised.

    Hiljem muutub kogu eesti elumaailm noore peategelase jaoks suureks toaks, mille piirid üha avarduvad seeläbi, kuis lisandub uusi kogemusi, uusi sõpru, kokkupuuteid muusika ja kirjandusega.

    Missugused raamatud on teid enim mõjutanud või paelunud?

    Väga raske lühidalt kokku võtta. Ehk rõhutada autoreid ja raamatuid, mille poole olen mõne aja jooksul taas pöördunud ja neid taas lugenud või lehitsenud? Põhiliselt on minu lemmikud suured romaanikirjanikud.

    Kummalisel moel loen kõige enam tõlkekirjandust, kuigi ka Viivi Luik ja Vahur Afanasjev kuuluvad minu arvates eesti nüüdiskirjanduse kõrgeimasse tippu. Samuti eesti naisluuletajad, Doris Kareva, Marie Under, Betti Alver ja mõned teisedki. Vaatan aeg-ajalt taas Lion Feuchtwangeri romaane, mis on kõik kirjutatud põhjalike ajaloouuringute ja sotsiaalsete kogemuste pealt. Stefan Zweigi „Eilne maailm“ on parimaid tagasivaateid kahes maailmasõjas põhjalikult hävitatud euroopalikule kultuurile, eriti selle õitsengule Viinis.

    Mannide perekonna suured autorid on samuti minu lemmikud, Klaus Manni „Mefisto“ kindlasti eelkõige. Kuigi autor jäi oma nobelistist isa ja tolle venna varju, peaks see raamat olema lausa kohustuslik igale intellektuaalile. Loovisiku müüdavus parasjagu võimul olevale ideoloogiale, isiklikud suhted võimuinimestega jne on „Mefistos“ silmiavavad: olen näinud sarnaseid koostööalteid loojaid nii omaaegses Nõukogude režiimis kui ka tänapäeva Eestis. Kindlasti tuleks eesti keelde tõlkida ka Klaus Manni „Der Wendepunkt“ – lugu perekonnast, autorist endast ja tema õest Erikast lastena ning kõige kaotamisest.

    Aeg-ajalt loen taas Saul Bellow „Herzogit“, kus peaaegu juba ameeriklaseks kasvanud juudi kirjandusprofessor peab hädavajalikuks kirjutada kirju ammu lahkunud tuttavatele ja nendega põhjalikult vaielda. Samalaadne, ent veelgi sügavam piiride kaotamine reaalsuse ja möödaniku ning esoteerika vahel toimub üha G. G. Márqueze romaanis „Sada aastat üksildust“, samuti J. L. Borgese raamatuis.

    Kahekümnendate eluaastate algul lugesin innukalt Selma Lagerlögi „Gösta Berlingi saagat“ ja „Jeruusalemma“ ning sain aimu, kui sügav võib olla suure naiskirjaniku elutunnetus, kui põhjamaine. Kusagil keskea piiril avastasin E. L. Doctorow’ ameerika elulaadi ja loovuse võimaluste kirjeldused tema romaanis „Ragtime“. Muide, ka seal on olulisteks kõrvaltegelasteks väike poiss ja tüdruk, kes suudavad kokku viia oma väga erinevatest kultuurikeskkondadest pärit vanemad. Hindan ülikõrgelt Ingmar Bergmani „Laterna Magicat“ ja nüüd Loomingu Raamatukogus uuesti välja antud raamatut „Fanny ja Alexander“. Ka Bergman vaatleb ses raamatus tinglikult oma lapsepõlvemaailma, mis on siirdatud kiriklast provintsiaalsesse teatriperekonda. Ja muidugi Marguerite Yourcenari „Opus nigrum“, mida olen korduvalt taas lehitsenud, Giuseppe Tomasi di Lampedusa „Gepard“ jpm.

    Olen ka Margaret Atwoodi fänn. Lugesin huviga tema raamatut „Tehingud surnutega“, kus on veenvalt, irooniliselt ja väga sarmikalt analüüsitud kirjaniku võimalusi ja kirjaniku vajadust pöördumisel klassika poole. On väga võluvaid tsitaate ja ausust end kirjanikuna esitleda.

    Olete kirjutanud väga mitmesuguseid tekste: teadusartikleid, arvustusi, ilukirjandust jm. Kui palju need üksteisest erinevad, mil määral täiendavad ja tasakaalustavad?

    Need on eri maailmad. Võimalust skulptuurist vabalt, esseistlikult kirjutada ei ole mulle kuigivõrd osaks langenud. Uurimistöö puhul tuleb fantaasiat ja kujutlusvõimet kõvasti ohjeldada, kuigi ka seal on seda vaja. Küll aga võib ilukirjandusse näpata midagi uurimustes ilmsiks tulnut või arhiivides loetut, mis on alati väga rikastav.

    Kui skulptuur oleks kirjutatud tekst, siis kas pigem luuletus, novell, romaan, essee, näidend või …?

    Pigem võib-olla novell. Romaan on nii mitmest eri kihist koos, aga skulptuurid on klassikalistest kunstiliikidest kõige otsekohesemad. On neid, kes isegi põlgavad skulptuuri, ka näiteks kolleeg Jüri Kuuskemaa nimetab skulptuure raiesteks. Skulptuurid ehk ei ole nii nüansseeritud, kui on näiteks hästi läbi maalitud maal. Mitmed „vana kooli“ kunstikuraatorid tahaksid jätta skulptuurid näitustelt välja või eksponeerida neid võimalikult vähe, sest „skulptuurid takistavad vaateid maalidele ja tekitavad segavaid varje“.

    Kas mõni skulptuur on teil kohe eriliselt südame küljes või on kõik ühtmoodi armsad?

    Parimad skulptuurid on üsna poeetilised. Armastan väga 1960.–1970. aastate modernismi paremikku, mis on Eestis küllaltki omanäoline. Meie suured skulptorid ammutasid muidugi Euroopa ja USA kunstist, ent oskasid seda teha nii, et oma loomingulisus prevaleeris: näiteks Edgar Viies, Ülo Õun, Jaak Soans, Ekke Väli ja 1970. aastate algul ellu astunud naisskulptorid. Pärast sõda Pariisis silmapaistvaid teoseid loonud Maire Männiku loomingut tema eluajal Eestis kahjuks ei tuntud. Alles 2019. aasta suvel nähti esmakordselt tema võimsaid meil restaureeritud kipsteoseid kogu säras.

    Viimaks küsimus ühelt noorelt kunstihuviliselt: kuidas alustate oma päeva?

    Ilmselt üsna rutiinselt. Tõusen suhteliselt vara, et jõuda tööpäeva alguseks Nõmmelt Kumusse. Väike hommikulauavestlus abikaasaga, siis pikem bussireis ja kohtumine skulptuuridega.

    Katkendeid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse käsikirjadest saab lugeda ajakirja Looming augustinumbris. Raamatuna annab Juta Kivimäe romaani „Suur tuba“ välja kirjastus Varrak.

    „Mikiveri lips on alati väga suures ohus“ ja teised lood

    Tänase Sirbi esiküljefoto on tehtud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurihoidlas. Juta Kivimäe tõdes, et tal on väga raske valida välja ühtainsat lemmikteost, ent paar temaga koos pildile jäänud skulptuuri on talle siiski eriti armsad. Kivimäe paremal käel on Anu Põdra „Keerus“, vasakul Ülo Õuna „Mikk Mikiver“. Selja taga paistavad August Weizenbergi „Noormees oja ääres“, Ülo Õuna „Isa ja poeg“ ning Ferdi Sannamehe „Keevitaja“, omakorda nende taga aga paistab fragmente Maire Männiku teostest.

    Ülo Õuna „Mikk Mikiveri“ kohta on Juta Kivimäel tore lugu rääkida: „Mikk Mikiver abiellus minu esimese klaveriõpetaja Riina Põdraga ja me elasime kuni minu 10. eluaastani Kivimäel samas majas. Mikiver oli imetore, ta käitus minuga, nagu ma oleksin ka noor daam. Mõnikord ostis ta mulle muusikakooli sõitmiseks 10 kopika eest rongipileti ja minu 10-kopikaline jäi alles. Siis ma sain selle eest pärast osta jäätist.“ Skulptuuri kohta märgib ta, et Mikiveri lips on alati väga suures ohus ning mitu korda katki läinud. Anu Põdra pehmete skulptuuride juures, mis meenutavad suuri nukke, ütleb Kivimäe: „Vahel tundub endalegi, et ma mängin siin suurte nukkudega.“ Vaene Jaan Koorti „Metskits“ elas üle pommitamise, kuid pääses kokkuvarisenud rusudest siiski nii õnnelikult, et restaureerida tuli ainult tema taguots … Lustakaid ja mõnikord ka traagilisi lugusid kuuleme skulptuurivaramus pea iga teose kohta, millel pilk pikemalt peatub. Need on aga siiski vaid head jutuvestmisnipid, mis juhatavad sisse Kivimäe erudeeritud ülevaate mis tahes teosest Eesti skulptuuri kullafondis.

    Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Taavi Kanguri kommentaar 

    https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-juta-kivimae-kasikiri-suur-tuba

  • Loone Otsa „Armastus“ on Lugu

    PILLE-RIIN LARM

    Loone Ots on kirjutanud paljudes žanrides, tema sulest on ilmunud nii luulet, dokumentalistikat kui ka aimekirjandust. Enim tuntakse Otsa kultuurilooliste näidendite autorina, mille eest on ta pälvinud ka hulga auhindu. Loone Otsa teoste hulk küündib juba üle poole­saja, näib aga, et romaani nende seas veel ei ole olnud – kuni tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud käsikirjani „Armastus“.

    Loone Ots Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. Esikohti anti välja kaks, peale Loone Otsa pälvis selle ka Juta Kivimäe.

    Kuidas sündis otsus valada „Armastus“ just nimelt romaanivormi?

    „Armastus“ on Lugu. See eeldab juba iseenesest proosažanri. Lugu mängib suurelt jaolt Tartus. Näidendisse oleks raske põimida kogu selle 1942. aasta talve linna­kaarti, nagu ka pikki sise­monolooge ja tagasivaateid. Novelli ei oleks mahtunud kõik, mida ma öelda tahtsin, lihtsalt ära. Niisiis romaan.

    Ent Salme Niilendist olen juba ammu kirjutanud ka näidendi „Üks­ainus Araabia öö“. Selle tegevus toimub kolm aastat hiljem ja hoopis teisel maal. Siiski on neil puutepunkte, muu hulgas ka armastuse vallas.

    Mil määral segunevad „Armastuses“ fiktsioon ja ajalugu? Mainisite Salme Niilendit. Kas tegelaste galeriis vilksatab ka teisi kultuuriloost tuntud (suur)kujusid, nagu teie varasemas loomingus?

    Loomulikult. Kogu galeriis on välja mõeldud üksainus inimene ja üks … ma ei hakka põnevust ette paljastama.

    Lool on kolm peategelast, kelle silme läbi seda jutustatakse: Uku Masing, Isidor Levin ja Salme Niilend. Kõrval tegutsevad näiteks Eha ja Agnes Masing, Rein Sepp, Kersti Merilaas, Jaak Taul – ja paljudest teistest on riivamisi juttu. Neljandaks tegelaseks võime lugeda seda, kes on väga tugevalt taustal – Salme armastatu Karl Ristikivi.

    Kusjuures minult on küsitud just Salme kohta, et kas tema on välja mõeldud. Eesti kultuurilool on selle naise ees küll suur võlg tasuda, kui keegi teda ei mäleta, küll aga teatakse kõiki tema kaaslasi Veljestost ja üldse Tartust.

    Romaanis tegutsevad need igati reaalsed, eesti kultuuriloole väga tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene. Põhimaterjali olen ammutanud Salme Niilendi kirjadest. Kasutasin ka teiste tegelaste kirjutisi, mälestusi ja loomingut. Kuid see, mida nad tunnevad päriselt, dokumenteeritult öeldut vormistades, mis mõtted ajendavad neid midagi kirjutama või rääkima meieni jõudnud sõnadega – see on minu väljamõeldis, nagu on olnud mu teisteski teostes.

    Tõenäoliselt on „Armastuse“ vastu huvi tundnud mõnedki kirjastajad. Oskate ehk öelda, millal teos lugejate ette jõuab?

    Usun ja loodan, et oktoobri lõpu poole. Üllitab Rahva Raamat. Kohe pärast suure romanisti Karl Ristikivi sünnipäeva.

    + Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Andrei Hvostovi kommentaar

    https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-loone-otsa-kasikiri-armastus/

  • Pandeemia ja tööelu mutatsioonid

    EEVA KESKÜLA

    Covid-19 pandeemia on toonud ühiskonnas kaasa muutusi, mille kohta võime küsida, kas tagasi „vanasse normaalsusesse“ minemine on üldse veel võimalik või isegi soovitav. Üks suure muutuse läbi teinud eluvaldkond on töö: pandeemia on muutnud nii töö asukohta, riski eesliinitöötajatele kui ka hooletöö intensiivsust.

    18.-19. juunil korraldasin Eesti Teadusfondi toetusel Tallinna ülikoolis virtuaalse töötoa „(Kaug)töö ja koroona: mobiilsus ja tööohutus pandeemia ajal“. Töötoas tutvustasid ligi 20 antropoloogi oma värskeid etnograafilisi uurimistöid koroona mõjust eri ühiskonnagruppide tööle. Miks (kaug)töö? Huvitas, millised muutused tõi pandeemia liikumises ja ruumikasutuses. Osale töötajaist sai põhiliseks töövormiks kaugtöö kodukontorist, kuid ettekanded käsitlesid ka neid, kelle töö laevadel ja naftapuurtornides või koduabilisena India linnades oli kaugel oma kodust. Osa liikumist linnades lakkas, kui paljud valgekraed jäid kodukontoritesse, kuid seda rohkem oli näha kullerite liikumist. See, kas keegi oli kaugel ja liikuv või püsis paigal, näitas tihti ka kuulumist teatud sotsiaalsesse klassi. Ruumi ning kaugel ja lähedal olemise tähendus pandeemiaolukorras muutus, nagu muutus ka see, kuidas tajusime aega.

    Paljudel majandus- ja tööantropoloogidel ei lasknud pandeemia kasutada tavapäraseid teoreetilisi ja metodoloogilisi tööriistu. Teoreetilises plaanis oleme harjunud küsima, kuidas mõjutavad majandustsüklid ja kapitalistliku majanduse toimimine inimeste elu ja tööd eri kultuurikontekstides. Näiteks on palju uuritud 2008. aasta majanduskriisi mõju perede toimetulekule, inimeste leidlikkust hakkamasaamisel ja mitteametlikke abivõrgustikke, ka laenude ja kasinuspoliitika hammasrataste vahele jäämist.

    Aga kui tegemist on hoopis looduslikest põhjustest tuleneva kriisiga, mis justkui ei allu kapitalismi loogikale? Oma avakõnes kasutas Austraalia globaliseerumisuurija Brett Neilson mutatsiooni metafoori. Nagu muteerub viirus, kogeme pandeemia käigus ka kapitalismi muteerumist. Loodusest alguse saanud kriis tekitab tööelu mutatsioone siiski käsikäes kapitalismi toimimise mustritega. Teiseks oli antropoloogidel raske materjali koguda: tavapärane osalusvaatlus, pikaaegne elamine koos uuritava kogukonnaga oli tihti võimatu ning appi tuli võtta näiteks interneti­etnograafia ehk netnograafia või koguda materjali pandeemia vaibumise hetkedel.

    Kiirenemine, intensiivistumine ja venimine

    „Vabandust, et ma ei saanud kogu konverentsi aja kohal viibida, sest pidin osa ajast olema teisel koosolekul. Selle asemel, et Tallinna sõita ja ennast täielikult ühele tegevusele pühendada, pidin samal ajal Barcelonas olema ja tegelema mitme asjaga korraga. Koroonapiirangute ajal kõik tegevused intensiivistusid, eriti arvestades, et kapitalismis on aeg raha, sõu peab jätkuma isegi siis, kui oleme füüsiliselt piiratud ja oma kodudes kinni. Me üritame rohkem asju oma päevadesse toppida, produktiivsemad olla. See on aja mitmemõõtmelisus, mida ma tõesti varem kogenud ei olnud,“ pani tähele üks konverentsi ettekandjaid, Barcelona ülikooli antropoloog Fabiola Mancinelli.

    Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi. Hetkeks tekkis küll paus, osa töid ja tegevusi mõnes majandussektoris seiskus, kuid selle järel tekkis nii mõneski eluvaldkonnas tööd hoopis juurde. Ise tegin koroona esimese laine ajal välitöid Tais diginomaadide hulgas. Noored professionaalid, kelle töö programmeerimise, digitaalse turunduse või coaching’u vallas ei sõltu asukohast, kogesid tööpakkumiste arvu kasvu. Järsku oli kõigil poodidel vaja veebilehte internetikaubanduse jaoks, tööta jäänud või kodus karantiinis olevad inimesed tahtsid õppima hakata midagi uut, saada näiteks internetipõhiseks fitness-treeneriks, või vajasid mentorit, et oma karjäär ümber kujundada, haridusasutused vajasid uusi õppevideoid. Minu intervjueeritavatest jäi töö ajutiseks soiku vaid ühel inimesel, kes tegeles kruiisi­laevade ja luksushotellide personali värbamisega. Samal ajal kui saarel, kus kohvikud ja joogastuudiod suleti ning gruppidel keelati rannas koguneda, elu vaikis ja aeglustus, klõbistasid üksi oma bangalotes istuvad nomaadid lakkamatult klaviatuuridel.

    Riigiti oli väga erinev, keda peeti eesliinitöötajateks, kas määratleti kategooria essential worker (hädavajalik või oluline töötaja) ning missugune tähendus sellele omistati.

    Kuid tööd tuli juurde ka vähem privilegeeritud ja prekaarsematel töötajatel. Konverentsipaneel platvormitöötajatest näitas selgelt, et Wolti- ja Bolti-suguste platvormide töötajad tegid pandeemia ajal rohkem tööd. Paljudele oli see hea võimalus näiteks toidukullerina lisaraha teenida. Antropoloog Petra Žišti uuritud Venezuela päritolu toidukullerid, kes olid uute võimaluste ootuses Madeira saarele reisinud, kogesid esialgu restoranidele kehtivate piirangute tõttu head teenistust. Tööd oli nii palju ja tellimusi tuli täita nii kiiresti, et mootorrattaliiklusega varem mitte harjunud Madeira teedel toimus palju õnnetusi, üks kuller kaotas koguni käe ning sai platvormilt ainult imeväikse valuraha. Hea teenistuse perioodidele järgnesid aga kuni järgmise üldkarantiinini kasinad ajad. Juba ongi näha, et niisamuti nagu kapitalistlikul majandusel, on ka pandeemial oma tsüklid, mis mõjutavad töötajate teenimisvõimalusi.

    Samuti tuleb välja tuua, et suurenenud tööhulk ei tähendanud alati lisaraha. Eesti tööuurija Kaire Holts näitas, et Eesti taksojuhtidel tuli pandeemiaeelse sissetuleku tagamiseks olla taksos tööpostil rohkem tunde, enamik neist lihtsalt uut klienti oodates. Tööd oli rohkem ja see oli pingelisem ka neil, kelle palgatöö ei muutunud palju, kuid kolis koduseinte vahele. Uuringud kogu maailmast kinnitavad, et eriti kannatasid pandeemia ajal naised, kelle õlule langes koolide-lasteaedade sulgemise järel enamjagu hooletööd. Ei olnud kasu ka muidu privilegeeritud seisuses olemisest.

    Fabiola Mancinelli ja kolleegide uurimus töötavatest keskklassiemadest Barcelonas näitas, et isegi kui muidu said pered hästi hakkama, st neil olid majanduslikud vahendid, et saata oma lapsed heasse kooli, tugevad sotsiaalsed võrgustikud ning võimalus maksta lapsehoiuteenuse eest, siis pandeemiaolukorras, kui need hüved kadusid, olid emad need, kelle õlule jäi koduõpe, kuna õpetajad suhtlesid eelistatult ainult emadega. Kannatas ka nende päevatöö, sest emad töötasid tihti elutoast, kus lapsed edasi-tagasi saalisid ning abi palusid. Isad aga kippusid hõivama korteri eraldi ja suletava ruumi, põhjendades seda sagedaste videokonverentsidega. Ei aita ka suhteliselt kõrge positsioon ühiskonnas, sotsiaalset klassi tuleb pandeemia raamistikus uurida koos ristuvate näitajajatega, nagu sugu ja rahvus, seletasid teadlased. Igatahes intensiivistus naiste jaoks tihti nii oma töö kui ka hooletöö ning pandeemia ei lubanud kuidagi puhata ega aega maha võtta.

    Tööperioodide pikenemist näitasid ilmekalt kaks merel töötamisega seotud ettekannet. Põhjamere naftapuurtornide töötajad, keda uurib Londoni majanduskooli doktorant Connor Watt, on juba aastakümneid töötanud USAs välja töötatud lepingute alusel, mis jätavad töötajatele vähe õigusi ning ametiühinguid pole vaestest industriaaltöö traditsioonita Šotimaa piirkondadest tulnud töötajatel kunagi olnud. Riskantsed, sotsiaalsete garantiideta lepingud ning jutt sellest, et kohe saab nafta otsa ning nende töö lõpeb, oli neid saatnud pikka aega. Niisiis polnud kriisiteema nende jaoks midagi uut.

    Mis juhtus aga siis, kui pandeemia tavalise töörütmi sassi ajas? Need töötajad olid harjunud olema 2–3 nädalat korraga merel, töötades 12tunnistes vahetustes, ning siis jälle 2–3 nädalat kodus. Pandeemiaga venisid kodust eemal oldud ajad 5–6nädalasteks, aga koos karantiinidega kuni 16nädalaseks. Tööaeg venis ja pikenes. Veelgi tõsisemalt kannatasid selliste mittesoovitud aja väljavenimiste all aga konteinerlaevade töötajad: Johanna Markkula uuring filipiinlastest laevatöötajate kohta tõi näiteid, kus laevalt lahkumise piirangute tõttu oli üks tema uuritav konteinerlaeval kinni 20 kuud. Ei toimunud midagi uut, väitis Markkula, ebavõrdsus filipiinlastest ja eurooplastest laevameeskonna liikmete vahel ainult suurenes. Laevalt maale lubamine sõltus ka enne sellest, kas meremehel oli Filipiinide või mõne Euroopa riigi pass, ning pandeemia süvendas ebavõrdsust veelgi.

    Süvenesid ka tervisehädad, mis olid ainult kaudselt koroonaviirusest tingitud: meremehed olid isoleeritud ja kannatasid depressiooni ja üksilduse all. Kui neid tabas mõni haigus, ei olnud võimalik maale minna ega abi saada. Nagu ka kullerite ning paljude teiste ametite puhul kandusid tööga seotud riskid veelgi enam tööandjalt töötajatele. Võib küsida, kas pandeemiaaegne töö intensiivistumine toob kaasa rohkemate töötundide ja viletsamate tingimuste legitimeerimise. Juhtub ju kriiside, eriti majanduskriiside varjus tihti see, et töötajate õigusi jääb vähemaks. See muutus toimub segastes oludes nagu muuseas, märkamatult. Niisiis võis intensiivistumine tähendada küll ajutiselt suurenevat rahavoogu, kuid tihti isikliku aja ning vaimse ja füüsilise tervise arvelt.

    Eesliinitöötaja tunnustamata töö

    Riigiti oli väga erinev, keda peeti eesliinitöötajateks, kas määratleti kategooria essential worker (hädavajalik või oluline töötaja) ning missugune tähendus sellele omistati. Brett Neilson tõi välja, et tema meelest kerkis pandeemiaga seoses esile kaks hädavajalikku töötajakategooriat: need, kes tagasid kaupade ja teenuste globaalse ringluse jätkumise, ning need, kelle kanda oli hooletöö nii haiglates ja vanadekodudes kui ka tasustatud või tasustamata töö kodudes. Vältimatu tähtsusega tööle ei järgnenud siiski alati väärilist tunnustust.

    Kui Inglismaal plaksutati pandeemia esimese laine ajal igal õhtul riikliku tervishoiuteenistuse vaprate töötajatele tänu avaldamiseks, siis filipiinlastest laevameeskondadele ei plaksutanud keegi. Lendude vähenedes muutus laevaliiklus pandeemia käigus endisest veelgi olulisemaks, kuid keegi ei pööranud tähelepanu töölistele, kes end ohverdades maailmakaubanduse käimas hoidsid. Eks mängib siin olulist rolli ka see, kui palju pandeemiaoludes oluline töö välja paistab. Kaugel merel olnud meremeeste ning kodudes lakkamatult lasteaeda-kooli-sööklat-kodukontorit pidavate lapsevanemate töö jäi üldiselt nähtamatumaks kui näiteks arstide või kullerite oma. Kuid ega nähtavuski ei tähenda tingimata pandeemia oludes riskantse töö tunnustamist.

    Sonja Ruud, kelle doktoritöö keskendub tasuta transpordi käikulaskmisele Luksemburgis, näitas, et kuigi bussijuhte ametlikult ülistati kui oma eluga riskivaid töötajaid, kes vaatamata haigestumisohule tööle tulevad, toimus nii bussijuhtide kui ka nende töötajate, kes endiselt bussidega sõitma pidid, häbimärgistamine. Olid need ju valdavalt töölisklassi esindajad, kes oma tööd kodust jätkata ei saanud, ning töö, mida avalikkus tavaoludes prestiižseks ei pidanud, ei saanud tegelikku tunnustust ka erakordsetes oludes. Nii mõneski olukorras oli hoopis lihtne süüdistada viiruse levitamises just neid, kes endiselt ringi liikusid.

    Ruud seletas seda rändeantropoloogi Noel Salazari mõttega, et valet sorti liikuvust, olgu see ränne või liikumine linnades, katsutakse tihti jälgida ning liikujaid distsiplineerida ja korrale kutsuda, ning mittesoovitavaid liiklejaid häbistatakse ka avalikkuses ja ühismeedias. Samuti ei kaasnenud eesliinitöötajaks klassifitseerimisega tihti mingisugust materiaalset lisakompensatsiooni ning hädavajaliku töötaja mõiste ununes Luksemburgis üsna kiiresti pärast esimese pandeemialaine vaibumist.

    Hea elu ja elatis keset pandeemiat

    Aga kas pandeemia on siis ainult häda ja viletsus? Taisse diginomaadide hulgas populaarsele saarele „kinni jäänud“ töötajad, keda uurisin, tingimata nii ei arvanud. Varem närviliselt iga kuu tagant uude riiki lendamine peatus ning spirituaalsete huvidega noored kaugtöötajad said pandeemiaoludes tegeleda enesearenguga, samal ajal noppides kasu suuremast nõudlusest oma teenuste järele. Esimese karantiini aeg oli küll üksildane, kuid saare taasavanedes tundsid need noored, et on koos midagi erilist kogenud ning moodustasid veelgi lähedasema ja üksteist hoidvama kogukonna.

    Minu enda välitöö lõppes umbes aasta tagasi, kui lennukid jälle lendama hakkasid, kuid osa minu uuringus osalenud inimesi ongi saarele jäänud (pandeemia olukorras pikendas Tai kuningriik kõigi viisat) ning seal endale kodu loonud. Näiteks Moskvast pärit Larissa, kelle töö naiste interneti kaudu sünnituseks ettevalmistajana sai oluliselt hoogu, kui venelannad enam haiglasse perekooli tundidesse minna ei soovinud või tegid pandeemia tingimustes korraldusi kodusünnituseks. Larissa mehe mööblivabrik töötab Moskva lähedal heade inseneride käe all omasoodu. Pere ostis esimest korda oma mitme Tai-talve jooksul sisustuselemente, et kõle bangalo koduks muuta, nende kuue- ja nelja-aastane laps käivad kohalikus vene lasteaias. Larissa usub, et neil on kindlasti parem, kui olnuks Venemaale naastes.

    Peruu antropoloogi Cristian Terry ettekanne kandis hoopis provokatiivset pealkirja „Pandeemia on parim asi, mis meiega on kunagi juhtunud!“. Terry intervjueeris Peruu välitöö käigus inimesi, kes kaotasid töö turismisektoris, kuid leidsid uue tegevuse, mis neile palju rohkem rahuldust pakkus. Teiste näidete hulgas kirjeldas Terry noort meest, kes kaotas oma töö hotellis, üritas alguses turul teiste toodetud kaupa müüa, kuid leidis siis, et mõistlikum on ise midagi toota. Mehe loodud tšillikastmed ja hoidised muutusid äärmiselt populaarseks, peale selle sai ta turul kaubeldes olla tema ise, kandes meelepäraseid riideid ja näidates oma tätoveeringuid, mida hotellitöös katma pidi.

    Ka teised pandeemia ajal alustanud väiketootjad tundsid oma toodete arendamisest mõnu, kuigi osa neist ei olnud majanduslikult nii edukad ning arvasid, et turismi naastes lähevad nad tagasi oma endise töö juurde. Kasu pandeemiast said aga ka teised, näiteks saksa lapsevanematest üliõpilased, kel oli rohkem paindlikkust oma laste järele vaatamisel, või ülikoolide administratiivtöötajad ning vene keskklassi töötajad, kes said esimest korda rahulikult oma tööd teha ilma kontorisse minemata.

    Niisiis võib öelda, et pandeemia annab võimaluse kritiseerida tööd XXI sajandi kapitalismi kontekstis kahest vaatepunktist: ühelt poolt näeme ebavõrdsuste ja viletsate töötingimuste süvenemist nii tasustatud kui tasustamata hooletöö puhul ning teiselt poolt aitab see tõstatada küsimuse, mis on hea elu ja tähendusrikas töö. Kuidas oleks võimalik samal ajal elatist teenida ning oma elu elamisväärseks ja tähenduslikuks kujundada? Kriis on tihti moment, kus tuleb välja juba olemasolev ebaõiglus, aga ka hetk, kus saab nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis küsida, millist elukorraldust me soovime, mida tuleks tööelus muuta, et see oleks võimalikult paljudele inimestele mugavam, rahuldust pakkuvam ja turvalisem.

    Viimaks soovitan mõelda, kuidas on kulgenud aeg pandeemia tingimustes. Ühest küljest aeglustus liikumispiirangutega seoses elu ning päevad perega korteriseinte vahel ei paistnud lõppevat. Teisest küljest pidime erinevaid rolle võttes olema samal ajal mitmes kohas ning meie töörütm tihti hoopis kiirenes. Samuti tundub, et nagu toidukulleridki, hakkame kogema kiiremate ja aeglasemate pandeemiaaegade tsüklilist vaheldumist. Kiirenemine, aeglustumine, pidev ootamine, millal piirangud leevenevad, laste tõttu katkestatud tööaeg. Samas ruumis sujuvalt vahelduv töö-, hoole- ja puhkeaeg. Lõpmatu kaupade ja teenuste ringlemine ja päevast päeva kestev tsükliline koduste tühjade kõhtude täitmine, samal ajal kui meie elud kulgevad ka veidrates tingimustes mööda lineaarset ajajoont. Antropoloog Laura Bear arvab, et töö on tihti just see, millega me oma elus üksteise otsas oleva aja ja rütmid üheks seome, olgu see siis töö merel, taksos või kodukontoris.

  • Hallist hiirest Kadriorus ehk Miks on vaja tiksuvat presidenti?

    ÜLO MATTHEUS

    Geeniuste aeg on möödas, suurte presidentide aeg on möödas. Uut Lennart Merd pole kusagilt võtta. Välispoliitika guru, sisepoliitikas köielkõndijat, tugevat ühiskonnakriitikut. Tuntud inimesi muidugi on – on poliitikuid, lauljaid, näitlejaid, teadlasi, on Kaljulaid, Kaljurand, Soomere … Esimene nimetatuist on pannud paljusid küsima, kas meil presidenti ikka on üldse vaja. Kas meil on vaja tiksuvat presidenti, kellel puudub autoriteet ja kes jääb oma kandepinnalt keskmise riigiametniku tasemele?

    President Kersti Kaljulaidi ametiaeg on näidanud, et suuri välispoliitilisi saavutusi ega suurt sisepoliitilist mõju ta ei ole saavutanud, tal on küll tubli sportlase ja tervislikku eluviisi armastava inimese renomee, kuid autori­teet poliitiku ja rahva juhina on jäänud enam kui napiks. Marina Kaljurannal on hea välispoliitiline maine, kuid rahva liidri ja lennartmereliku ühiskonnakriitikuna ei kujuta teda hästi ette. Tarmo Soomere on küll väga auväärne persoon, kuid puudub igasugune teadmine tema poliitilisest võimekusest. Käidi välja ka Jüri Raidla, kuid tema tunnistas ise, et mõnes valdkonnas peab ta oma ettevalmistust presidendiameti täitmiseks ebapiisavaks. EKRE kandidaat Henn Põlluaas on tõestanud oma ebapiisavaid oskusi praktikas, jäädes riigikogu esimehena erapoolikuks parteipoliitikuks.

    Nii võikski leppida mõttega, et pole meile seda presidenti vaja ja neid mõnda põhiseaduslikku funktsiooni, mis tal on, saaksid vabalt täita ka teised ametkonnad või võimuesindajad: erapooletu valimiskomisjon võiks teha toimingud, mis seotud valimiste, riigikogu kokkukutsumise ja valitsuse ametisse nimetamisega; kohtunike nimetamine võiks jääda tervikuna riigikohtule, riigikaitse küsimused valitsusele, seaduste õiguslikku järelevalvet teostab õiguskantsler juba niikuinii … Ka teenetemärke võiks vastava komisjoni ettepanekul jagada valitsus, või veelgi parem – jätta jagamata, sest nende arvukuse tõttu on need varsti kõigil Eesti elanikel ja seda funktsiooni pole enam vaja täita.

    Me oleme harjunud presidendikanditaate otsides vaagima nende isikuomadusi ja võimekust, kuid jätnud kõrvale küsimuse, kas muutunud aeg üldse võimaldab esitada presidendile väga kõrgeid nõudeid ja kas sellist isikut enam olemaski on. Võib-olla polegi juhus, et presidendiks sattus hall kuju kõrvalpingilt, kes valiti sellesse ametisse hädalahendusena, sest tuntud poliitikuid kimbutasid kas luukered, nad olid ühele või teisele poliitilisele jõule vastuvõtmatud või pelgasid põletada saada presidendivalimise protsessis, mille mõjutamiseks oli neil vähe võimalusi. Võib-olla ongi meil vaja presidenti, kes kükitab Kadriorus nagu hall hiir urus, vaikselt riigiasjade kallal krõbistades. On ju president vaid üks riigiametnikest, kes täidab teatud funktsioone. Tema asi pole riiki juhtida, nagu see on presidentaalses riigis. Eesti põhiseaduse kohaselt teevad seda valitsus ja peaminister. Et president võiks täita veel mingit ülesannet riigivõimu tasakaalustajana või rahva isa/emana, selleks meil rahva poolt tunnustatud ja poliitilises teflonkuues võimekaid tegelasi ju ei ole.

    Toimunud on kultuurirevolutsioon

    Tegelikult pole ainult üks asi valesti, vaid kõik asjad on teise kohta nihkunud. Me ei ole seda märganud. Me pole märganud, et toimunud on revolutsioon, väärtuste revolutsioon, kus vanad arusaamad on asendunud uutega. Seda võib nimetada ka kultuurirevolutsiooniks, mis ei toimunud nii nagu kultuurirevolutsioon Hiinas, kiirkorras ja buldooseritega kõike vana põrmu lükates, vaid aeglaselt ja pikkamisi. Revolutsioonide, rahvaülestõusude või ka uute ideoloogiate pealetungi üheks esmaseks tunnuseks on kas olemasoleva kultuuri hävitamine või selle asendamine uuele ideoloogiale sobivaga. Kristlus hävitas antiikkultuuri, reformatsioon tõi kaasa omakorda kirikute rüüstamise, siinsed talurahvamässud lõppesid mõisate põletamisega ja hävitustööga vihatud mõisakultuuri kallal. Suurte muutuste ajal otsustab ju ikka lihtne inimene, mida seniste väärtustega peale hakata. Enamasti ei ole neil nende silmis mingit väärtust.

    Jah, meil on kultuur kitsamas tähenduses ikka veel olemas – tehakse teatrit, maalitakse maale, kirjutatakse muusikat ja kirjandusteoseid –, aga see on taandunud sinna, kus see aegade jooksul ikka on olnud – see kuulub eliidile, mitte rahvale. Sest vana tõde on see, et rahvas vajab vaid tsirkust ja leiba, nagu ilmselt Juvenalis on selle sõnastanud. Tõsi, kultuuri ja tsirkuse vahel on raske piiri tõmmata. Lõpuks otsustab publik, mida vaadata ja mida on võimalik talle müüa. Nõudlus dikteerib toote. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem küllastunud demokraatiast, kus arvamusi ja väärtusi on nii palju, et ükski neist ei eristu ega kehti. Just see on toimunud kultuurirevolutsiooni sisu. Sellest tulenevalt ei leia me ka ühtegi sobivat presidendikandidaati, sest arvamuste paljusus ja sellest tulenev arvamuste konflikt välistab selle.

    Suurmehed on anakronism

    Hoolimata isiksusi mittesoosivast ajast ootab tsirkusepublik ometi tugevaid natuure, sõumehi ja -naisi, žonglööre ja köielkõndijaid, jumalaid poliitika­tegemise kirikus. Ootused on kõrged, aga ei poliitiline süsteem ega kultuurirevolutsiooni läbinud ühiskond vasta neile ootustele. Parteide broilerikasvandusele tuginev poliitikategemine toodab küll juhte, kuid need on keskpärased ega küüni ühiskonna liidriks. Need on inimesed, kes on harjunud süsteemile kuuletuma, vihmavarjukandjast välja kasvanud isikupäratud (mitte)mõtlejad, kellele on ametisse asudes parim-enne-kuupäev peale kirjutatud. Nad ei ole üleajalised, nende järgi ei nimetata lennujaamu.

    Presidendivalimiste puhul tekib paratamatult küsimus, kas meie põhiseadusse kirja pandud põhimõtted ja rollijaotus on aegunud. On need ehk kultuurirevolutsiooni järgne anakronism ajal, kus ühiskond ei tooda presidendiks sobivaid kandidaate ja kui väärtushinnangutes valitseb kaos. (Tunneme seda küll arvamuste paljususe ja arvamusvabadusena.) Aitaks siis ehk suhtumise muutus? Ootuste läve langetamine? Võib-olla ka pisku parandus põhiseaduses, nagu tehti kaitseväe juhatajaga, keda riigikogu asemel hakkas ametisse nimetama valitsus. Ei ole meil ju ka laidonere käisest raputada ega panda neid juba ammu enam laulusõnadesse.

    Olgu siis ka president lihtsalt üks tavaline kõrge riigiametnik, kes täidab oma rolli, nagu seda teeb õiguskantsler, riigikohtu esimees, riigisekretär, Eesti Panga president, peaprokurör, kaitseväe juhataja jt. Me lihtsalt ootame presidendilt liiga palju. Et ta oleks eesti rahva isa või ema. Et ta oleks jumal kirikus. No ei maksa talle esitada nii kõrgeid nõudmisi. Tulekski sellesse ametisse valida või nimetada ametnik, kes suudab olla poliitiliselt erapooletu ja täita põhiseaduses ette nähtud funktsioone. Kersti Kaljulaid võiks vabalt seda rolli edasi täita või siis saada asendatud teise samaväärsete isikuomaduste ja renomeega isikuga.

    Presidendi otsevalimistele minek oleks libe tee. Siis tuleks presidendile anda ka valitsusjuhi funktsioon, sest kui seda ei tehta, oleks presidendil rahva poolt valituna suurem autoriteet kui peaministril ja see tooks vaid segadust ja kaost. Niisiis, olgu meil lihtne ametnik – Eesti president. Ja olgu see ka vastuseks kohe algul esitatud küsimusele. Jah, meil on vaja tiksuvat presidenti.

  • Lilli Suburg ja feminism Eestit vallutamas

    LEA LARIN

    1. augustil möödus 180 aastat eesti esimese feministi Lilli Suburgi sünnist. Seda tähistati, küll tagasihoidlikult, Pärnu Vallikääru pärnapuu istutamisega. Lilli Suburg oli kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog, kelle unistuseks oli rajada kool eesti tütarlastele. 1882. aastal asutaski ta Pärnusse eesti tüdrukutele mõeldud eraalgkooli, hiljem kolis kool Viljandisse. 1887. aastal täitus teinegi Suburgi unistus, tema käe all alustas ilmumist eesti esimene naiste­ajakiri Linda.

    Lilli Suburgi ajastust saadik on naised väga palju vaeva näinud selle nimel, et maailm muutuks, ja muutunud ta ongi. Eriti suured, justkui kiirendis, on toimunud muudatused naiste õiguste ja nende tajumise osas viimastel aastakümnetel. Tähistame 20. augustil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva ning kui heita pilk taassünniaastasse, siis vanim praegu ilmuv naisteajakiri Eesti Naine kirjutas aastal 1991 näiteks nii: „Tänane Eesti naine on segasooliste ühiskonnast selgelt väsinud. Viimaste aastakümnete jooksul on talt kooritud mitu nahka ja nüüd soovib naine kodus olla ja haavu lakkuda, suppi keeta ja lapsi kasvatada.“

    Tänapäeva Eestis on nii riigistruktuurid kui ka aktsepteeritavad ühiskondlikud normid, mis puudutavad naiste õigusi, arenenud valgusaastate kaugusele. Meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus, sotsiaalministeeriumis on soolise võrdõiguslikkuse osakond ning töötab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Ükski neist ei ole sündinud võitluseta, nagu ka lähisuhtevägivalla või ahistamise eraldi kuriteona käsitlemine.

    Üks asi on struktuurid ja normid, hoopis teine aga sooline võrdõiguslikkus ühiskonnaelus ning arusaamade areng. Jah, meil on Eesti LGBT ühing, Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda!“ ning feministeerium. Siiski näitavad nii avalik arvamusvahetus kui ka kaine pilk tõsiasjadele, et minna on pikk tee. Ikka veel võib Eestis alaealisega, kes ei tohi poliitilises elus osaleda ega alkoholi osta, legaalselt seksida ning vägistamine on juriidilisest küljest vägistamine vaid siis, kui ohver saab kas peksa või on teadvusetu.

    Lilli Suburgi ajast saadik on naised väga palju vaeva näinud selle nimel, et maailm muutuks.

    Üritame 30 aastat Euroopa suurimat palgalõhet kinni mätsida, kuid see ei õnnestu kohe kuidagi ning meil on ajalehtedes pealkirjad nagu „Tokyo olümpia üks seksikamaid sportlasi on nääpsuke Ukraina judokas“. Jah, ikka veel on eduka naise trollimine oma keskpärasust tajuva inimese toime­tulekustrateegia. Otsesõnu öeldes: vohab puhtakujuline seksism ja sellega käsikäes halvustav pisendamine.

    Kui Tōkyō olümpiaks on maailmas jõutud niikaugele, et seal osalevad ka transsoolised ja LGBTQIA-sportlased ning selles ei ole midagi erilist ega iseäralikku, vastupidi, neile hoitakse pöialt ja nii mõnigi neist on medali võitnuna oma kodumaal kangelane, siis Eesti suhtumise võtab kokku olümpia puhul ilmunud karikatuur „Naiste autasustamine“, kus kujutatakse medalitseremooniat ning pjedestaalil eriti karikatuurselt rõhutatud joontega „musklis Meest ja „naiselikku Naist“, juures kiri „Kõik on õige, ta kõigest sündis mehena.“ Kahjuks on riigi tasandil sellise suhtumise vasteks tõdemus, et meil ei ole ikka veel kooseluseaduse rakendusakte ega abieluvõrdsust ning rohujuuretasandil jätkub „pedede“ kiusamine.

  • Ahistav ja utoopiline autoriõigus

    MÄRT VÄLJATAGA

    Autoriõigus peaks edendama äri, kultuuri ja loovust. Samas kätkeb see ahistavaid piiranguid. Samas vaadatakse neile tihti läbi sõrmede, sest need on utoopilised. Kord pannakse fotograafid õmblejannale tema „teoste“ pildistamise eest kopsakat kompensatsiooni maksma, siis jälle lubatakse klassiku nime all levitada suvalisi travestiaid. Paraku ei saa meie sinna suurt parata, sest autoriõigus on rahvusvaheline asi. Eesti pole siin kuigi suveräänne.

    Termin „intellektuaalomand“ loob seose pärisomandiga. Kuid omandiõiguski kätkeb mitut asja: õigust vallata, käsutada, kasutada, välistada, müüa, hävitada jne. Materiaalset omandit on mõistetud aegumatuna ja ammenduvana. „Intellektuaalomandi“ ese aga kasutamisel ei vähene, vaid kasvab: loetavus teeb romaani suuremaks. Pärisomand ei lähe pärast algomaniku surma ühisomandusse; autoriõigus aga aegub. See on pigem privileeg: vastutasuks ühiskondliku kasu eest antakse loojatele ajutine monopol oma teoste kasutamise eest hüvitist saada.

    Termin „intellektuaalomand“ loob mulje, nagu leiduks üks üldine õigus, mis hõlmab mittemateriaalseid häid asju. Kuid õiguslikud ja ärilised probleemid, mis kaasnevad filmide, tekstide, maalide, laulude, aiakujunduse, koodide, andmebaaside, leiutiste ja kaubamärkidega, on väga isesugused.

    Kui paljud Eesti ettevõtted kajastavad bilansis intellektuaalomandit? Kuni see pole teada, pole mõtet rääkida „loomemajandusest“. (Õnneks sellest enam ka ei räägita.)

    Nüüdiskapitalismi mõtestajad on osutanud kolmele trendile: monopoliseerumine, vaba aja kommertsialiseerimine ja intellektuaalomandi agressiivne laienemine. Vanasti nuhiti läänes agaralt hiinlaste siidi ja portselani saladusi. Nüüd pahandatakse, kui Hiina lääne patentidele vilistab. Kui kultuur oli veel väeti, õilmitses Ameerikas piraattööstus, mis trükkis ümber inglaste bestsellereid. Kui Hollywoodist sai suurtööstus, hakati maailmale autoriõigust õpetama. 1998. aastal, kui lähenes 70 aastat Miki Hiire sünnist, tehti konventsioonidesse muudatus ning nüüd lähevad teosed vabasse kasutusse alles 70 aastat pärast autori surma. Ka Eestis, ilma et keegi seda palunud oleks.

    Neid trende suudaks pöörata USA kongress või ehk mõni eurovolinik. Aga midagi annaks ehk siingi teha. Kui tõsta autoriõiguse seadusest eesti­keelne kirjandus välja ja reguleerida selle kasutamist eraldi? Äkki Brüssel ei pahandakski? Õigused võiksid kehtida kuni autori surmani või näiteks 35 aastat pärast teose avaldamist – ükskõik kumb tärmin saabub hiljem. Võib-olla nõuda copyright’i registreerimist spetsiaalses registris.

    Miks autorõigus kehtib 70 aastat pärast surma?

    Antoloogiate koostajad teavad kui lootusetu on avaldada ülevaatlik XX sajandi luule antoloogia. „Elu tule“ (1905) ümbertrükiks tuleks kaugelt üles otsida autori järeltulijad. Parem juba oodata Suitsu õiguste aegumist. See tähtaeg loob iroonilisi olukordi: „tänu“ sellele, et Parijõgi ja Talvik langesid kommunismi ohvriks, said nende teosed rutem vabaks kui kolleegidel, kel õnnestus sünged ajad üle elada. Orbteoste digiteerimistülinast ei maksa rääkidagi.

    Pärijata autori õigused lähevad riigile. Nõnda arvab kultuuriministeerium ennast Viiralti, Elleri, Underi ja Haava autoriõiguse omajaks. Pole kindel, et see arvamus on põhjendatud (nt Underi puhul).* Aegumatuid „isiklikke“ autoriõigusi peaks kaitsma justiitsministeerium. Kas ta on kordagi sekkunud, kui Jane Austeni või Oskar Lutsu nime all ilmub raamatuid, mida need kirjutanud pole?

    Pärijad tohivad keelata teose kasutamise suvalisel põhjusel. 1991. aastal surnud populaarse ameerika lastekirjaniku Dr Seussi pärandit omav korporatsioon kõrvaldas hiljuti müügilt kuus raamatut, kus kujutati neegreid, eskimoid ja hiinlasi nüüdses mõistes kohatult. Poliitkorrektsuse vastased tormasid Dr Seussi muid raamatuid kokku ostma ning tegid tsensori nii ainult rikkamaks. Kui tahta avaldada eesti Lenini-luuletuste antoloogia, kui paljud pärijad annaksid loa?

    Arstidel, ehitajatel ja poliitikutel oma töö viljale autoriõigust (veel) pole. Võib-olla annaks ka kirjanike töö ja vaeva heastamisel panustada teistele viisidele. Tõsi, autoriõiguse kriitikute alternatiivid on jäänud hämaraks. Aga mõelda tasub.

    * 2017. aastal avastaski kultuuriministeerium revisjoni käigus, et luuletajate Marie Underi ja Artur Adsoni teoste autoriõigused ei kuulugi Eesti riigile. Uutel andmetel kuulub 62,5 protsenti Underi ja Adsoni autoriõigustest Saksamaa Baieri liidumaale ja 37,5 protsenti Eesti Kultuuri Koondisele Rootsis.

  • Kokkuhoidlik keha, õrnad poisslapsed ja eri sorti ressursid

    PEETER HÕRAK

    Ühes Aisopose valmis läksid kehaosad omavahel vaidlema. Käed, jalad, suu, hambad ja keel süüdistasid magu, et too ei tee midagi kasulikku ja kuulutasid välja streigi, et magu mitte toita. Lõpuks oli kõigil väga paha ja saadi aru, et magu on siiski ka millekski vaja, streik lõppes ja lauldi hümni koostööle. Aga mõte sellest, et mõni kehaosa võib olla tähtsam kui teine, ei pruugigi olla nii naiivne, nagu Aisopos seda paista lasi.

    Kokkuhoidlik keha ja Triversi-Willardi hüpotees

    Kasvav organism vajab normaalseks arenguks energiat, tasakaalustatud toitu ning sotsiaalset ja vaimset stimulatsiooni, s.t hellust, armastust ja tähelepanu. Teisisõnu, materiaalseid ja mittemateriaalseid ressursse. Mis juhtub siis, kui neid ressursse napib? Kasvaval organismil tuleb sellises olukorras lahendada optimeerimisülesanne, suunata limiteeritud ressurss eelistatult esmatähtsate funktsioonide ja organite arengusse, ohverdades selle nimel vähemtähtsate kehaosade kasvu. Rasketes tingimustes kasvav organism peab valima, kuhu ressursse suunata, ning valmistama ennast ette raskeid aegu taluma. Sellist organismi arenemist vastavaks kehvadele keskkonnatingimustele nimetatakse kokkuhoidliku keha hüpoteesiks (originaalis thrifty phenotype hypothesis).

    Ühes kokkuhoidliku keha hüpoteesi versioonis väidetakse, et ressursinappuse tingimustes ohverdatakse aju ja kopsufunktsiooni eelisarendamise nimel jäsemete kasv. Hüpoteesiga on kooskõlas andmed, mis näitavad, et toidupuudus mõjutab tõepoolest kõige tugevamini laste jalgade kasvu (mis on kõige kiirem enne teismeikka jõudmist). Segasemad on lood sellega, kas kokkuhoid jalgade kasvu arvelt ka aju arengule kasuks tuleb. Veelgi vähem on teada sellest, kas nimetatud kokkuhoiuprintsiip toimib poistel ja tüdrukutel ühtemoodi.

    Üldiselt peetakse kasvueas poisse õrnemaks ja haavatavamaks kui tüdrukuid. Nähtusele on olemas ka evolutsiooniline seletus, mis põhineb Triversi-Willardi hüpoteesil. 1973. aastal püstitatud hüpoteesile toetudes väidetakse, et rasketes tingimustes on emastel imetajatel kasulik sünnitada pigem tütreid kui poegi, ning et sellises olukorras ei tasu vanematel ka sünnijärgselt poegadesse palju investeerida. Põhjuseks on suguline valik, mille kohaselt sõltub emaste imetajate sigimisedukus nende kehasuurusest vähem kui isaste oma, kes peavad paarumiskonkurentsis suuremate sookaaslastega võistlema. (Näiteks ka naised eelistavad partneri valikul pikemaid mehi.) Peale geenide sõltub kehapikkus omakorda otseselt vanemate investeeringutest nii raseduse, imetamise kui lapse kasvu ajal. Suguline valik mõjutab mehi rohkem kui naisi. Seda kinnitavad tulemused, mis näitavad, et meeste sigimisedukus varieerub enamikus seni uuritud populatsioonides rohkem kui naiste oma. Teisisõnu, šansid järglasteta surra (aga ka väga palju järglasi saada) on meestel keskmiselt suuremad kui naistel.

    Briti teadlane Jonathan Wells on Triversi-Willardi hüpoteesi arendamisel läinud veelgi kaugemale, väites koguni, et poiste suurem suremus ja haigestumus on Triversi-Willardi efekti paratamatu järelm.1 Et mitte raisata kasvatamise investeeringuid sellistesse poegadesse, kelle šansid sugulises valikus läbilöömiseks on nõrgad, peab looduslik valik varustama poisslapsed mehhanismidega, mis võimaldaksid emal ressursipuuduse korral neist kergesti vabaneda. Optimaalne lahendus oleks siinkohal meesloodete aborteerumine raseduse varajases staadiumis, kuid Wellsi arvates võib ka poiste kõrgem suremusrisk varajases lapsepõlves olla osutunud meie eellastele (nt nälja tingimustes) evolutsiooniliselt kasulikuks. Ehk siis – poisid peavadki looteeast kuni lapsepõlve lõpuni tüdrukutest õrnemad olema selleks, et neist oleks vajaduse korral lihtsam vabaneda. (Rõhutan siinkohal igaks juhuks, et tegu on Wellsi hüpoteesi, mitte dokumenteeritud loodusseadusega.) Üks viis, kuidas selline stsenaarium võiks käivituda, on varases lapsepõlves poiste haigestumise suurem geneetiline eelsoodumus, mis lülitub sisse ressursipuuduse korral ja võimaldab seeläbi poisse selektiivselt elimineerida. Selline geneetiline haigestumisrisk saab populatsioonis levida ja püsida juhul, kui haigusriski määravate geenide ekspressioon sõltub keskkonnast. Kui ressursse on piisavalt, kasvavad geneetiliselt haigusaltid poisid suurteks tugevateks meesteks, kes pärandavad vastavad haigestumisgeenid (mida ei lülitata õnneliku lapsepõlve korral sisse) oma arvukatele järglastele.

    Seega näeme Triversi-Willardi efekti puhul teravat konflikti ema ja järglaste geneetiliste huvide vahel: strateegia, mis tagab ema sigimisedu maksimeerimise ressursipuuduse korral, võib osutuda poegadele fataalseks. Tuleb tähele panna, et looduslik valik ei suuda sellist konflikti välja juurida, kuna emal on iga lapsega vaid pool geenidest ühine ning mingites olukordades võib talle olla geneetiliselt kasulikum ühe lapse ohverdamine teis(t)e arvelt.

    Lastekodulapsed ja emata lapsed

    Kuidas on kokkuhoidliku keha ja õrnade poisslastega lood meil siin Eestis? Sellele küsimusele asusime koos doktorant Markus Valge ja kolleeg Richard Meiterniga vastust otsima Juhan Auli andmebaasist. Eesti füüsilise antropoloogia rajaja, prof Juhan Aul (1897–1994) mõõtis aastatel 1956–1969 põhjalikult ära mitukümmend tuhat koolilast ja registreeris ka väärtuslikke taustaandmeid nende perekondlike olude kohta. Nii kogunes mahu, kvaliteedi ja tunnuste mitmekesisuse poolest unikaalne andmestik, milletaoliste olemasolu kohta teistes maades pole midagi teada. Aul ise oma tööde kõige magusamaid vilju maitsta ei saanud, muuhulgas ka seepärast, et tollased arvutusvõimsused ei võimaldanud mõõtmistulemuste keerulisemat analüüsi. Nüüdseks on Markusel õnnestunud see andmestik uuele elule äratada ning Richardi abiga kõnelema panna.

    Et testida kokkuhoidliku keha hüpoteesi ning kontrollida, kas poisslapsed on tõepoolest ressursinappusele tüdrukutest tundlikumad, võrdlesime ilma ema, isa või kummagi vanemata kasvavaid lapsi kontrollgrupiga – mõlema bioloogilise vanemaga koos elavate lastega.2 Osa tulemusi olid ootuspärased, kuid selgus ka üht-teist üllatavat. Kontrollgrupiga võrreldes kasvasid kõige kehvemini lastekodulapsed. Nende jalad olid poole standardhälbe võrra lühemad kui kontrollgrupi lastel, kehapikkus ja koljumaht erinesid 0,4 standardhälbe ja kehakaal 0,2 standardhälbe võrra (joonis 1A). Lastekodulaste kehamassi indeks ja rinnaümbermõõt aga ei erinenud kahe vanemaga peres kasvavate laste omast.

    Lastekodulaste kidur kasv on kogu maailmas hästi tuntud nähtus. Enamasti ei tunne seda uurivad pediaatrid huvi selle nähtuse evolutsiooniliste põhjuste vastu. Tõsi, mehhanism, mida tuntakse psühhosotsiaalse kasvu pärssimise all, on üldjoontes teada: krooniline psühholoogiline stress pärsib kasvuhormooni ja kasvufaktorite sünteesi. Mispärast see nii on ja kas nähtusele on võimalik leida ka adaptiivset (evolutsiooniliselt kasulikku) seletust, on siiani lahtine.

    Psühhosotsiaalset stressi võib ehk vähemalt osaliselt pidada ka eesti lastekodulaste kehva kasvu põhjuseks – asjaolu, et nende kehamassi indeks ei erinenud kontrollgrupi omast, osutab selgesti, et energiapuuduse käes nad ei kannatanud. Samuti ei maksa unustada asjaolu, et lastekodusse sattunud laste vanemad ei ole tõenäoliselt juhuslik valim populatsioonist. Osa lapsi satub lastekodusse põhjusel, et vanemad ei saa nende kasvatamisega hakkama ja sellised vanemad võivad ülejäänud rahvastikust erineda ka geneetiliselt, sh kehamõõtmete poolest. Juhan Auli valimi puhul peame aga kindlasti arvestama võimalusega, et mingi osa lastekodude kasvandikke võis sinna sattuda vanemate kaotuse või surma läbi – kas sõjas või stalinlike repressioonide tõttu. Paraku ei ole meie käsutuses andmeid, mis võimaldaksid hinnata selliste laste osakaalu.

    Selgesti näitavad lastekodulaste andmed aga seda, et meie valimi puhul ei ole võimalik rääkida aju kasvu säästmisest jalgade arvelt, sest lastekodulaste koljumaht oli kontrollgrupi laste omast ligi poole standardhälve võrra väiksem. Ometi ei saa nende tulemuste põhjal kokkuhoidliku keha hüpoteesi ka ümber lükata, sest me ei saa välistada, et vähemalt osa lastekodulaste päid võisid väikesed olla eelkõige geneetilistel põhjustel.

    Teine tähelepanuväärne tulemus on see, et lastekodulastel ei leidnud me ühtki märki sellest, et poiste kasv oleks rohkem pärsitud kui tüdrukute oma. Küll aga leidsime poiste ja tüdrukute kasvuerinevuse laste puhul, kelle ema olid surnud. Selliste perede pojad (kuid mitte tütred) olid kontrollgrupi poistest nõrgemad, kergemad, kitsama näo ja õlgadega ning väiksema rinnaümbermõõduga (joonis 1B). Teisisõnu, ilma emata kasvavad poisid olid vähem maskuliinse kehaehituse ja näokujuga, samal ajal kui emata kasvavad tüdrukud ei erinenud kontrollgrupi tüdrukutest pea ühegi tunnuse poolest (v.a see, et nägu oli laiem). Sellised tulemused on Triversi-Willardi hüpoteesi ennustusega justkui kooskõlas, samal ajal tasub tähele panna, et emata kasvavate poiste kasv oli pärsitud vähemal määral kui lastekodulastel ning et tunnused, mis ema puudumisega seostusid, olid teistsugused kui need, mis eristasid lastekodulapsi kontrollgrupist. Huvitaval kombel eristusid poisid, kelle ema oli surnud, teistest selliste tunnuste poolest, mille väljakujunemist pärsib madal testosterooni tase. Küsimusele, miks see nii oli, me vastata ei oska. Võime vaid oletada, et millegipärast võis ema surmaga kaasnev stress aeglustada poiste sugulist küpsemist. Samalaadseid tulemusi on varem täheldatud vaid korra, USAs Alfred Kinsey 1920. aastal korraldatud uuringus. Peamine järeldus, mida me Auli andmete põhjal teha saame on, et stress, mis kaasneb lastekodus kasvamisega, mõjutab laste kasvu teistmoodi võrreldes stressiga, mis kaasneb ema surma ja/või puudumisega. Seega ei ole poisid sugugi mitte igas olukorras stressist tingitud kasvuhäiretele vastuvõtlikumad kui tüdrukud. See tulemus seab kahtluse alla Triversi-Willardi hüpoteesi mõne ennustuse universaalse paikapidavuse.

    Isata lapsed

    Kümme protsenti Juhan Auli mõõdetud lastest teatas uuringul, et isa on surnud. Sellised lapsed (nagu ka lapsed, kelle isa puudus lahutuse tõttu) ei erinenud teistest pea ühegi tunnuse poolest. See tulemus on huvitav seetõttu, et sõjajärgse aja meestenappuse (ja tollase meeste lühikese eluea) põhjal võiksime oletada, et isata lapsed pidid enamasti kasvama ainuüksi ema hoole all, samal ajal kui surnud emaga peredes võib (naiste ülekülluse tõttu) pigem eeldada kasuemade sagedasemat olemasolu (ja seeläbi ehk ka suuremat materiaalset heaolu). Paraku ei tea me, kui suur võis olla kummastki soost kasuvanemate osakaal, sest Aul kasuvanemate olemasolu ei registreerinud.

    Küll on aga varasemates töödes täheldatud ilma kasuisata, s.t emaga üksi elavate laste paremat kasvu võrreldes kärgperedega. Sellised emad pühendavad oma lastele rohkem tähelepanu ja aega kui emad, kes lisaks oma eelmise paarilisega saadud järglastele peavad hoolitsema ka uue partneri järglaste eest. Sellised vanemlikud investeeringud võivad mõjutada ka laste kasvu. Näiteks on Inglismaal Avonis 1991-1992 sündinud laste puhul näidatud, et kasuisaga peredes kasvavad lapsed olid lühemad nii üksikema kui ka kahe geneetilise vanemaga kasvanud lastest.3 Midagi sellesarnast nägime ka Gudrun Veldre aastatel 1997–1999 mõõdetud Tartu koolilastel. Kasuisaga kasvanud ja üksikema lapsed ei olnud küll teistest lühemad, küll aga väiksema koljumahuga kui kahe lihase vanemaga kasvavad lapsed.4 Huvitav on siinjuures see, et üksikema laste koljud kasvasid sama hästi kui kasuisaga laste omad, hoolimata sellest, et nad kaebasid viimastega võrreldes sagedamini lihapuudust ja kehvemat majanduslikku toimetulekut. Eelnevast on võimalik järeldada, et üksikemad kompenseerisid materiaalsete ressursside nappuse mõju mittemateriaalsete ressurssidega, nt tähelepanu ja hoolitsusega. Selline tõlgendus on kooskõlas uuringutega, mis on näidanud hoolivuse ja tähelepanu positiivset mõju laste aju arengule, koljumahule ja vaimsele võimekusele.5

    Kokkuhoidliku keha hüpoteesi ei õnnestunud veenvalt tõestada ega ümber lükata.

    Mida uut või kasulikku õnnestus meil teada saada? Kokkuhoidliku keha hüpoteesi ei õnnestunud meil veenvalt tõestada ega ümber lükata, sest hoolimata sellest, et nägime lastekodulaste kolju pärsitud kasvu, ei oska me öelda, kuivõrd oli nende väiksem koljumaht tingitud psühhosotsiaalsest stressist ja kuivõrd võimalikest geneetilistest eripäradest. Tõenäoliselt olid siin mängus mõlemad. Meie tulemused lubavad järeldada, et Triversi-Willardi hüpoteesi versioon, mille järgi on poisid evolutsioneerunud õrnemaks ja stressitundlikumaks kui tüdrukud, ei pea igas olukorras paika. Samuti saame väita, et stress, mis on seotud lastekodus kasvamisega, erineb oma füsioloogiliste mõjude poolest stressist, mis kaasneb ema kaotusega. Kindlasti on huvitav ka see, et isa puudumisega (mis tollastes oludes oli levinud) ei kaasnenud Brežnevi-aegses Eestis laste kasvule pea mingeid negatiivseid mõjusid. On võimalik, et mittemateriaalsed ressursid nagu emaarmastus, hool ja tähelepanu suudavad mingites olukordades suuresti kompenseerida materiaalsete ressursside nappuse mõju laste kasvule.

    1 Jonathan C. K. Wells, Natural Selection and Sex Differences in Morbidity and Mortality in Early Life. – Journal of Theoretical Biology 2000, 202, 65-76. doi:10.1006/jtbi.1999.1044

    2 Markus Valge, Richard Meitern, Peeter Hõrak, Anthropometrics of Estonian children in relation to family disruption: thrifty phenotype and Trivers-Willard effects. – Evolution, Medicine, and Public Health, in press, 2021. doi:10.1093/emph/eoab022

    3 Ruth Mace, The Evolutionary Ecology of the Family. Kogumikus „The Handbook of Evolutionary Psychology“ (toim. D. M. Buss), John Wiley & Sons, Inc. 2015, 561–577.

    4 Velda Lauringson, Gudrun Veldre, Peeter Hõrak, Adolescent Cranial Volume as a Sensitive Marker of Parental Investment: The Role of Non-material Resources? – Frontiers in Psychology 2020, 11. doi:10.3389/fpsyg.2020.602401

    5 Rianne Kok et al., Normal Variation in Early Parental Sensitivity Predicts Child Structural Brain Development. – Journal of the American Academy of Child & Adolescent Psychiatry 2015, 54, 824–831. https://doi.org/10.1016/j.jaac.2015.07.009 (2015).

    VAATA KA JOONIST!

    Joonis 1. (A) Lastekodulaste ja (B) surnud emaga laste kehamõõtmete võrdlus kahe bioloogilise vanemaga kasvavate lastega (kontrollgrupp). Kõik mõõtmed on teisendatud samasse skaalasse, mis näitab lastekodulaste ja surnud emaga laste tunnuste erinevust kontrollperedes kasvanud lastest standardhälbe ühikutes. Vurrud tähistavad 95% usalduspiire. Need vurrud, mis ei puuduta punktiiri, näitavad statistiliselt olulist erinevust kontrollgrupist. Halli taustaga tunnused on need, mis seostusid poiste ja tüdrukute kasvutingimustega erinevalt. Arvud tähistavad valimite suurust.

     

  • Maarjamäe ala on ühismälu tugevdav koht

    MARIA MÖLDER

    Projektis „ELU mõõde Maarjamäe mälumaastikul“ uurisime, milline võiks olla Maarjamäe ala kasutus tulevikus.1 Sel tundlikul mälualal asuvad eri rahvusest inimeste matmispaigad ja mälestamiseks loodud mõjusad arhitektuurivormid. Võib-olla polegi see tulevik kuigi kaugel, sest Maarjamäe memoriaali korrastamisest on viimasel ajal olnud senisest rohkem juttu.

    Kvalitatiivse uurimuse käigus tegime kaheksa intervjuud. Maarjamäe ala kohta jagasid oma arvamust ajaloomuuseumi esindaja, ajaloolane ja veteranide esindaja, arhitektuurivaldkonna esindaja, ruumiloome ekspert, õigusvaldkonna ja kultuurivaldkonna ametnik ning Eesti mälu instituudi ekspert. Küsisime intervjueeritavate enda kogemust Maarjamäe alaga, uurisime nende arvamust, kuidas peaks ala tulevikus kasutatama, ja pakkusime välja kaks tulevikustsenaariumi, mille abil teemat põhjalikumalt edasi arutada. Vastajad olid Maarjamäe ala suhtes hästi meelestatud. Suurem poolehoid kuulus meie välja pakutud esimesele narratiivile, mille järgi sobib Maarjamäe alale kõige paremini vaikne mõtisklusala, kuid toetati ka teist lugu, mille kohaselt Maarjamäe ala võiks toetada aktiivset liikumist.

    Ootuspäraselt olid paljud vastajad, eriti ametnikud, napisõnalised, valisid hoolikalt väljendeid ning suunasid küsijaid teiste ametkondade (nt maaomanike) poole. Intervjueeritud pidasid väga tähtsaks, et Teise maailmasõja mälestust, mälestusmärke ja sõjahaudu koos seal peituvate säilmetega austataks ilma uute lugude, valede ja kallutatud tähenduste loomiseta.

    Tuleb tunnistada, et töögrupi teekond oluliste küsimuste esitamise ja vastuste saamiseni oli põnev ja pikk. Projekti sisse elades selgus, et meie eri vanuses grupiliikmetest suuremal osal ei seostu Maarjamäe ala ideoloogiliste teemadega: seda nähti kõige sagedamini kui üht Tallinna maastikku, kuhu ei olnud seni kuigi palju asja olnud. Emotsionaalsemad mõtisklused seostusid Maarjamäe alaga eelkõige eestivenelastel, keda oli projekti osaliste hulgas kaks ja kes andsid tänuväärse sissevaate tänapäeva eestivenelaste ajalookäsitusse.

    Uurimus hõlmas kogu Maarjamäe ala, kuhu kuuluvad Saksa sõjaväekalmistu, nõukogudeaegne memoriaal koos obeliskiga (arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi, obeliski arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli, 1975 ja 1960) ning 2018. aastal avatud kommunismiohvrite memoriaal (arhitektid Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, skulptor Kirke Kangro ja maastikuarhitekt Lidia Zarudnaja).

    Maarjamäe ala väärtus

    Maarjamäel saavad maastikus kokku mitmed tõekspidamised, usud ja mälestused. Nõukogudeaegne memoriaal ja kommunismiohvrite memoriaal seisavad kõrvuti ja moodustavad tähenduslikult vastuolulise, kuid ruumiliselt mõjusa terviku.

    Intervjuude põhjal nähakse sel alal väärtust eelkõige kvaliteetarhitektuuri ja maastikuarhitektuuri seisukohalt: Allan Murdmaa juhtimisel rajatud memoriaali nimetatakse üheks kogu nõukogude perioodi ja XX sajandi maastikuarhitektuuri parimaks näiteks, aga ka maailmatasemel unikaalseks tippteoseks. Miks on see hea näide? Sest nõukogude ideoloogia survele vaatamata on suudetud luua neutraalne, sümboliteta mälestuskompleks, kus on tähtsal kohal puhas geomeetria, maastik ja ruum. Erinevalt enamikust nõukogudeaegsetest idabloki (sõja)mälestusmärkidest ei ole seal ideoloogilisi sümboleid (sirbid-vasarad, viisnurgad, automaatidega musklis sõdurid, nutvad naised jne, ja nagu juhtis tähelepanu üks intervjueeritutest, puuduvad ka uuel kommunismiohvrite mälestusmärgil Eesti Vabariigi visuaalsümbolid). Mõningaid figuratiivseid elemente ja sotsialismi vaimus tsitaate pidi lisatama pärast avamist ning rohkem skulptuure võib näha samuti memoriaali järgmise, ent teostamata jäänud ehitusetapi joonistel.

    Kuna juba praegu käiakse Maarjamäe ala vaatamas eelkõige arhitektuuriväärtuse pärast, siis nähakse selle tulevikku vaatamisväärsuse ja turismiatraktsioonina. Isegi kui praegu ala veel laialdaselt ei väärtustata, leitakse, et see tuleb kindlasti praegusel kujul säilitada, korda teha ja selle eest hoolitseda, et järgmised põlvkonnad oskaksid seda rohkem hinnata, seda võib-olla ümber mõtestada ja selle teadmise ühiskonnas laiemalt edasi anda. Intervjueeritavad nimetasid Maarjamäe ala suisa võimalikuks õppevahendiks ja ideaalseks kohaks, kus rääkida totalitaarsest režiimist.

    Mitu intervjueeritavat tõid välja, et just tänu Maarjamäe alal paiknevale memoriaalile ja kalmistule on Lasnamäe klindist mereni säilinud meeldiv ja kvaliteetne avalik linnaruum, mis on ideaalne puhkeala, kus vaadata merele ja linnale ning pidada piknikut. Ajal, mil taas on kerkinud arutelu vähesest avalikust ruumist mere ääres, pole see sugugi vähetähtis. See ei ole küll enam looduslik, vaid kunstlikult kujundatud maastik, ent siiski on ala säilinud avatuna ja püsinud hoonestuseta.

    Loomulikult on Maarjamäe alal väärtus vaikse mõtiskluspaigana, kuivõrd seal on ikkagi koos eri võimude ajal rajatud kalmistud ning 2018. aastal avatud uus kommunismiohvrite memoriaal. Selle asemel et maastikusse sobitatud eri osi vastandada, leiti aga, et Maarjamäe alal on potentsiaali olla vastanduvate huvigruppide ühendaja. Ala ja seal paiknevad objektid on ju tähtsad kommunismiohvritele ja nende lähedastele (sh eri rahvastele, kes kõik on olnud totalitaarsete režiimide ohvrid), ajaloolastele ja ajaloohuvilistele, arhitektuuriasjatundjatele ja -huvilistele, aina enam ka lihtsalt vaatamisväärsusena oma inimestele ja turistidele, samuti mõnusa puhkealana, nagu seda juba praegu ilusa ilmaga kasutatakse.

    Maarjamäe ala muutuvas monumendikultuuris

    Meie püüd Maarjamäe ala mõtestada sattus huvitavasse aega, sest parasjagu mõtestab monumente ümber kogu maailm. Peetakse tuliseid arutelusid, kas on õige mäletada ajalugu just nõnda inetuna ja isegi solvavana, nagu see meile seni teada oli, või peaks eemaldama kõik visuaalsümbolid, mis meile pahategusid ja -tegijaid meelde tuletavad. Eestis, nagu mujalgi, ei ole monumentide eemaldamine midagi uut, sest kõik uued võimud on end kehtestanud vanade monumentide eemaldamise ja uute püstitamise kaudu. Eesti iseseisvuse taastamise ajal eemaldati üldjuhul isikumonumendid – Leninid, Stalinid, Pöögelmannid jt –, kuid omal kohal on säilinud mõned maailmasõja abstraktsed monumendid, näiteks fašismiohvrite memoriaal Kuressaares või „Kivijüri“ (skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirp, 1966) Kärdlas. Meil on ka üsna värske pronkssõduri teisaldamise kogemus. Vahest ongi järgmine küsimus, kas mõistame, et iga okupatsiooniajastul tehtud monumentaalobjekti ei pea võtma võõrvõimu sümbolina, vaid seda võib näha kunstiväärtusena, kui sellega kaasneb vähem ideoloogilisi kui kunstilisi tähendusi.

    Palju võimalusi – alates niisama olesklemisest kõikvõimalike väliüritusteni – võiks korda tehtuna pakkuda fantastilise merevaatega memoriaali tribüün.

    Vestlustes tuli jutuks Maarjamäe ala terviklikkus ning üldjuhul leidsid vastajad, et ala moodustab kõrgetasemelise mõttelise terviku: kuigi arhitektuuri­stiililt on ala osad üksteisest erinevad, on see isegi hea, sest nad on ruumiliselt ja visuaalselt eraldatud, ei häiri üksteist ega konkureeri üksteisega. Kolme ala ühendav joon on lihtsus, abstraktsus ja ruumikasutuse monumentaalne mõõde.

    Asjaolu, et kommunismiohvrite memoriaal otsustati rajada just Maarja­mäele, on mitme vastaja arvates loonud meeldiva võimaluse tunnetada seal mitme ajastu ja ideoloogia mõju ja tähendusvälja. Just seepärast on see suurepärane turismiobjekt, mida saab kasutada hariduslikel eesmärkidel.

    Paistab, et suurem osa intervjueerituid näeb Maarjamäe ala ühiskonda liitva ja ühismälu tugevdava kohana, mis aitaks kasvatada empaatiavõimet, kus kõigile ühiskonnagruppidele on tegevust ja kuhu kõik on oodatud meeldivalt aega veetma, sealjuures mitte ainult mälestama. Eriarvamused tekkisid põhiliselt siis, kui arutati seda, kuidas on sobilik seal aega veeta.

    Maarjamäe ala kui vaikne mõtiskluspaik

    Vestluse edenedes andsime intervjueeritavatele kommenteerida kaks Maarjamäe ala arengu narratiivi. Esimese loo pealkiri on „XX sajandi park“2 ja selles vaatlesime Maarjamäe ala kui vaikset mõtiskluspaika. Loo keskmes on ajalooga leppimine. XX sajandi sündmused on meie ajaloo osa: seda jälge ei saa kustutada, aga saab teadvustada, et kõik hukkunud, tavainimestest sõjaväelasteni, on olnud totalitaarse süsteemi ohvrid. Selline park on rahulik koht, kus olla vaikselt, mõtiskleda, jalutada, vaadelda päikeseloojangut või kohtuda sõpradega. Narratiivi paremaks teostumiseks tuleb lisada eelkõige pinke ja valgusteid, ajalugu selgitavaid infotekste, samuti ühendada ala paremini ajaloomuuseumi välialaga.

    Loo eelisena nähti totalitaarsete süsteemide jälje teadvustamist, seda enam, et praegu on need süsteemid uuesti pead tõstmas ja inimeste jälgimine on tehisintellekti abiga saavutanud isegi suurema ulatuse. Ühiskonnas peab sellest rääkima ja Maarjamäe ala on Eestis ideaalne koht, kus seda teha – vahest võib Maarjamäe ala kasutada koguni õppevahendina. Lugu võiks kõnetada eelkõige hukkunute lähedasi ja järglasi ning tekitada ühiskonnas senisest suuremat empaatiat, sest XX sajandi pargi idee võiks ühendada nii praegu vastanduvaid sidusrühmi kui ka pargiosi. Samal ajal oleks see lahendus turismiatraktsioon.

    Mõtisklemis- ja mälestamisala on juba praegu olemas, kuid selle loo nõrk koht on asjaolu, et ala otsene leinafunktsioon väheneb ajas, kui inimeste isiklik side alal käsitletud ajaloosündmustega kaob ja ühiskonna suhtumine nendesse sündmustesse seetõttu mõnevõrra muutub. Paiga olulisuse säilitamiseks pakuti välja, et Maarjamäe ala ei pea aegade lõpuni olema üksnes surmtõsine ja pühalik koht, kus tuleb olla ainult hiirvaikselt, vaid seal peaks olema ka elujaatust. See ruum peaks olema kõigile avatud (sh lastele, kes võivad leinajatele mõjuda lärmakalt) ja kindlasti ei peaks see olema koht, kus ei tohi joosta ega naerda. Paralleelina nimetati Berliini holokausti memoriaali, mis samuti tegeleb ühiskonnas valusa teemaga, kuid mille ruumiline lahendus liidab ühiskonda, on meeldiv ajaveetmispaik ja turismiobjekt. Samuti märgiti ära moodsa väärtarhitektuuriga Stockholmi metsakalmistu, kuhu küll endiselt maetakse, kuid mis on samal ajal hinnatud avalik ruum jalutamiseks. Meie enda Russalka (skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Thamm, 1902) on samuti saanud aja jooksul algse funktsiooniga võrreldes täiesti uue tähenduse.

    Tähelepanu pöörati asjaolule, et Maarjamäe ala ligipääsetavust tuleb parandada, istepinkide arvu suurendada. Seda peaks aga tegema väga delikaatselt, et lahendus oleks spetsiaalselt sobitatud maastikuarhitektuuri ja kõigi sealsete objektidega.

    Liikumist toetav Maarjamäe

    Teine narratiiv sai pealkirjaks „Maarjamäe kohtumispaik ajaloo ristteel“ ning selle eesmärk on toetada aktiivset vaba aja veetmist ja liikumist. Kohtuvad ajalugu ja tänapäev. Selles paigas asuvad XIX sajandil rajatud Maarjamäe loss ja selle taha rajatud skulptuuride park, XX sajandi traagilistes ajaloosündmustes hukkunute hauad ja mälestusala. Maarjamäest saaks kujundada vaba aja veetmise kohtadega tänapäevase aktiivse linnaruumi, kus ristuvad mitmed jalutusrajad.. Maarjamäele võiks tuua elu juurde: avada kohvikud, panna püsti lauatennise­lauad, siduda ala ümbruse asutuste ja matkaradadega, sh Pirita matkarajaga.

    Teise narratiivi eelis on see, et Maarjamäe ala kvaliteetse arhitektuuriga nüüdisaegne linnaruum oleks laiemalt pidevas kasutuses, mitte ei tooks rahvahulka kokku vaid aastapäevadel, kui tullakse näiteks kommunismiohvreid mälestama. See arengusuund julgustaks inimesi kasutama seda ruumi ka muul ajal kui vaid leinamõtetega. Vestlustes toodi esile, et suur ala annab võimaluse leida ruumi meeldivaks vaba aja veetmiseks moodsas hea arhitektuuriga linnakeskkonnas. See narratiiv kõnetab eelkõige aktiivseid ja avalikku ruumi kasutavaid linnakodanikke, keda on üha rohkem, mistõttu on järjest suurem vajadus hea avatud linnaruumi järele.

    Teise loo pooldajaid oli intervjueeritavate hulgas vähem ja ärritust tekitas see rohkem, sest mõningad aktiivsed vaba aja veetmise viisid (nt sportmängud) võivad leinajate-mälestajate tundeid riivata. Aastate möödudes, kui emotsionaalne side represseeritutega muutub abstraktsemaks, see vastuolu siiski järk-järgult väheneb. Osa intervjueerituid ütles, et Maarjamäe ala ei saa olla lärmakas koht ega n-ö uus Telliskivi. Üks vastaja välistas Maarjamäe ala üleüldse vaba aja tegevuste kohana.

    Milline tegevus tundub mälualal siivas?

    Kaheksa vastaja eelistused jagunesid kahe narratiivi vahel peaaegu pooleks, kuid rohkem eelistati Maarjamäe mõtisklusala.

    Mõni vastaja eelistas väga selgelt kas mõtisklusala või aktiivset linnakeskkonda. Mõni oli väga konkreetselt teise narratiivi vastu. Oli neidki, kes toetasid kahe loo elemente üheskoos või pakkusid välja, et Maarjamäe ala kasutus võiks ajas muutuda. Kui praegu on see paik tähtsam mõtisklusalana, siis 10–20 aasta jooksul võib koos tähendusnihkega toimuda muutus ala kasutuses: kui praegu on Teise maailmasõja ohvreid ja nende lähedasi veel elus, siis tulevatel aastakümnetel olukord ja suhtumine muutuvad, mis annab võimaluse uuesti ümber mõtestada ka Maarjamäe ala kasutuse.

    Mingil määral kompasime intervjuusid tehes küsimust, milline tegevus tundub siivas alal, kus asuvad mälestusmärgid ja hauad.3 Kõige sagedamini leiti, et mälestusmärkidest ja haudadest eemal võiks ju tegevus olla järk-järgult aktiivsem: sobivaks peeti pikniku pidamist, raamatu lugemist, päevitamist, jalutamist (sh matkarajal), ehk ka kioskit või kohvikut (siiski kaheldi, kas kohviku pidamine seal ära tasuks). Grillimist ei peetud sobivaks. Sportmänge nagu petank või disc golf peeti sobivaks vahest mõnekümne aasta pärast. Eraldi toodi välja, et alal võiks olla tegevust lastele, kuid selle all ei peetud enamasti silmas standardseid mänguväljakuid ega liumägesid, vaid pigem loomingulist ajaveetmiskeskkonda iseäranis kooli­ealistele, kellel on praegu linnaruumis raske tegevust leida. Palju võimalusi – alates niisama olesklemisest kõikvõimalike väliüritusteni – võiks korda tehtuna pakkuda suurepärase merevaatega tribüün.

    Arendusettepanekud

    Paljud vastajad tegid ettepanekuid Maarjamäe ala arendamiseks. Kõigepealt olgu öeldud, et kõik intervjueeritud toetavad kaua tähelepanuta seisnud ala terviklikku korrastamist ja säilitamist. Eriti ohtlikus olukorras on obelisk ja tribüün, mis on praegu küll turvalintide ja metallpiiretega eraldatud, kuid millel käiakse ikkagi. Keegi vastajaist ei arvanud, et võiks mõnel ala osal lasta edasi laguneda või midagi suisa lammutada. Otse vastupidi, leidus arvamusi, et nõukogudeaegne memoriaal väärib muinsuskaitse alla võtmist.

    Päris mitmest vestlusest jäi kõlama, et oleks loogiline, kui kogu Maarjamäe ala (Murdmaa Maarjamäe memoriaal, Saksa sõjaväekalmistu ja uus kommunismiohvrite memoriaal) oleks ajaloomuuseumi väliala osa. See sobituks mõtteliselt hästi ajaloomuuseumi tagaaeda rajatud nõukogudeaegsete monumentide välinäitusega ja mõlemad täiendaksid teineteist. Moodustuks justkui vabaõhumuuseumilaadne keskkond, kus saab ülevaate pikast perioodist Eesti ja ka natuke laiema maanurga ajaloos ning tajuda eri ajastute vaatenurka mälestamisele. Leiti, et ala võiks muuseumiga paremini ühendatud olla nii füüsilise läbikäigutee abil kui ka muuseumi mis tahes välitegevuse kaudu. Pakuti välja näiteks giidiga ekskursioone, aardejahimänge ja muid muuseumiülesandeid lastele.

    Kuigi üldiselt leiti, et Maarjamäe ala ei vaja väliseid muudatusi (kindlasti ei vaja ala uusi tähenduskihte, sest neid on seal juba niigi palju), siis peeti vajalikuks lisada ajalugu selgitavaid infotahvleid. Ühe arvamuse kohaselt oleks vaja võimalikult suur osa Saksa sõjahaudadest välja kaevata ja säilmed Saksamaale üle anda, kuna Eestil ja Saksamaal on sõjahaudade ja säilmete jagamise kokkulepe. Ühtlasi leiti, et lisaks muuseumile võiksid sel alal mitmesuguseid üritusi teha ka linn ja teised korraldajad.

    Pakuti välja ka mõte kujundada ala järk-järgult mitmekesisemaks mälestusobjektidest kaugemal: ajaloomuuseumist alates kommunismiohvrite memoriaalini kujuneks ala aktiivsemast passiivsemaks.

    Ajal, mil taas on kõne all võimalus, et Maarjamäele kerkib jalgpallihall,4 tuleb eriliselt rõhutada: intervjuudest tuli välja, et Maarjamäe ala kui suurejoonelise maastikuarhitektuuriobjekti ja mäluala väärtuse säilitamiseks ja esile tulemiseks on vaja hoolikalt jälgida, kas ja mida ümbruskonda ehitada. Tuleb õppida ERMi juhtumist, kus kõigepealt ehitati suursugune maastikusse sobituv maamärk ja siis müüdi ümbritsev linnamaa arendajale, kel on nüüd õigus ehitada elamud vahetult muuseumi kõrvale.5 Maarjamäe ala puhul on memoriaalialune maa veel reformimata ja lähedal asuv maa juba eraomandis, kuid veel on võimalik leida lahendus, mis ala piisavalt väärtustaks.

    1 Tallinna ülikooli „Erialasid lõimiva uuenduse“ ehk ELU (https://elu.tlu.ee/) projektis „ELU mõõde Maarjamäe mälumaastikul“ osalesid Theresa Sillar, Siiri Karjus, Maria Mölder, Lauri Lindman, Martin Tomberg, Oliver Puna, Janar Essenson, Ivan Karhanin ja Ilja Schor, juhendasid Katrin Aava, Anni Martin ja Esta Kaal.

    2 Kontseptsioon on edasiarendus Josef Katzi välja käidud mõttest saates „Oma tõde: sõjad monumentidega“. ERR 22. III 2021. https://arhiiv.err.ee/vaata/oma-tode-sojad-monumentidega

    3 Uuringu ajal ei võinud me veel aimata, et kellelgi tuleb pähe kommunismiohvrite memoriaali mälestuskoridoris BMW fotosessioon korraldada. Vt Memoriaalis Maarjamäel tehti autoga fotosessiooni, politsei uurib asja – ERR 9. VII 2021. https://www.err.ee/1608272373/memoriaalis-maarjamael-tehti-autoga-fotosessiooni-politsei-uurib-asja

    4 Tallinn lubab Levadial rajada Maarjamäele jalg­pallihalli. – ERR 22. VI 2021.

    https://www.err.ee/1608255642/tallinn-lubab-levadial-rajada-maarjamaele-jalgpallihalli

    5 Ode Maria Punamäe, Arhitektidele valmistab muret ERMi ümbrusesse kerkiv elamurajoon. – ERR 22. X 2020. https://www.err.ee/1150354/arhitektidele-valmistab-muret-erm-i-umbrusesse-kerkiv-elamurajoon

  • Kuidas elada kaotajana?

    KATARIINA LIBE

    Kui veel paarkümmend aastat tagasi keskendus lääne peavoolufilm pea eranditult võitjatele – noortele, edukatele, ilusatele, jõukatele, tervetele –, siis nüüd on äärmiselt tervitatav, et Oscari nominentide hulka tõuseb viimaseil aastail teoseid, kus on välja toodud luuserid – inimesed, kellele elu pole jaganud kätte trumpässasid. Eesti keeli võime neid nimetada ka kaotajaiks. Just kaotajaid portreteerib nii möödunud aastal parima filmi Oscari-laureaat „Parasiit“1 kui ka selle aasta Oscari-võitja „Nomaadimaa“.2

    Satun „Nomaadimaad“ vaatama järjestikustel õhtutel veel ühe kaotaja-filmi, „Supernoovaga“,3 ja avastan kahe filmi vahel kummalise dialoogi. Kokkupuutepunktide mustris on teatav ühiskonna peegeldus või kommentaar ühiskonnas toimuvale.

    Teekond, kust ei naasta

    Esimene kokkupuutepunkt on loomulikult matkaauto, mis on mõlemas linateoses ühe põhitegelase staatuses, kusjuures „Nomaadimaas“ on peategelane – juhutöödest elatuv ja nomaadi kombel ringi reisiv Fern (Frances McDormand) – andnud oma autole lausa nime.

    Matkaauto võib sümboliseerida ka vabadust, liikumist, põgenemist, mida ta ka teeb, aga ometi muutub auto mõlemas loos vastupidiselt ka vanglaks. Ferni põgenemisiha isoleerib ta teistest inimestest ja takistab loomast pikaajalisi suhteid. „Supernoovas“ aga muutub auto aheldatuse sümboliks – sellega reisiv keskealine geipaar Sam (Colin Firth) ja Tusker (Stanley Tucci) seisab suurte psühholoogiliste katsumuste lävepakul: Tusker kannatab nimelt ravimatu haiguse all ja hooldaja-hooldatava ning elukaaslase rollide segunemine tõotab tuua suuri raskusi. Nende järgnevad aastad võivad kujuneda ühiseks katkematuks reisiks pisikeses halva õhutusega autos.

    Sam ütleb avastseenis filmi motona kõlava lause „ma ei lähe tagasi“, pidades silmas küll seda, et ta ei kavatse minna tagasi juhul, kui Tusker on midagi maha unustanud, kuid peagi rullub lahti tõde, et sellelt teekonnalt ei naastagi. Vähemalt mitte endisena. Ka Fern ei kavatse tagasi minna. Ta sõidab hooajalisi töid jahtides mööda USAd, tutvudes mitmekülgse galeriiga inimestest, kellega ta klapib, sõbruneb ja samastub, ent otsustaval hetkel ühendab ta siiski juhtmed lahti ja kaob tuttavasse üksindusse.

    Mõlemas filmis on ühe põhitegelase staatuses matkaauto. „Nomaadimaas“ on peategelane – juhutöödest elatuv ja nomaadi kombel ringi reisiv Fern (Frances McDormand) – andnud oma autole lausa nime.

    Teiseks ühendab filme leitmotiivina kaotuse, leina ja leppimise teema. Fern leinab oma surnud abikaasat, Sam aga Tuskerit, kelle haigus teda järk-järgult mehest eraldab. Leinast saab mõlemas teoses hetkeline leppimine, kaotusvalu jääb aga pinna alla hõõguma.

    Kahes filmis kõlksub motiive kummaliselt kokku veelgi – mõlemas on stseen, kus selgitatakse, kuidas supernoovana plahvatanud tähtede tolm on sadu tuhandeid aastaid tagasi maakeral settinud ja kuidas meiegi oleme ehitatud ammu elanud taevakehade osakestest, pärandades pärast surma need järgmistele elusolenditele. Aatomite ringkäigu motiiv pakub leinas lohutust. Samuti käib mõlemast loost läbi ravimatu haiguse teema – „Nomaadimaas“ jahib surm Swankiet (Charlene Swankie), keda Fern oma teel kohtab. Ja punase niidina jookseb mõlemast loost läbi ka kodu teema – Sam on hakanud otsima uut kodu, Tusker aga keeldub kolimast; Ferni kodutus jälitab teda läbi kogu loo.

    Korista end eest ja loovuta ruum võitjaile

    Ometi on need kaks lugu fundamentaalselt vastandlikud. Kui 2016. aastal linastus „Mina enne sind“,4 mis käsitles läbi nõretava armastusloo kohmakalt ja pealiskaudselt eutanaasia teemat, tabas filmitegijaid kristlike konservatiivide pahameeletorm. Selleks ei pea ilmtingimata olema usklik ega konservatiiv, et panna kahtluse alla filmist kõlama jäänud mõte: kui ma ei saa elada võitjana, ei kavatse ma üldse elada. William (Sam Claflin) on mees, kellele on antud kuhjaga ja rohkemgi veel – laitmatu välimus, hirmkallis korter suurlinna pilvelõhkujas ja imeilus kihlatu. Ja siis täiesti ootamatult kaotab ta kõik, kui mootorrattaõnnetus aheldab ta halvatuna ratastooli. William ei suuda aga leppida elule allajäämisega. Hoolimata armastusloost meeldiva põetaja Louisaga (Emilia Clarke) ja vanemate piiramatutest rahalistest võimalustest, mis võimaldaksid mehel elada luksuslikult elupäevade lõpuni, otsustab William siiski eutanaasia kasuks. Film paneb tiitrite ajal hämmeldunult küsima: „Kas te tahate öelda, et kui ma ei saa iseseisvalt liikuda, ei ole mu elu enam midagi väärt?“ Eriliseks ninanipsuks liikumispuudega vaatajatele on filmi viimane stseen, kus vaesest perest pärit põetaja Louisa on just saabunud Pariisi, olles saanud eutanaasia teel elust lahkunud Williamilt kopsaka päranduse. Ta imetleb vaateaknaid ja tema pilgus peegeldub joovastus: lõpuks ometi saab ta võimaldada endale kõiki neid nipsasjakesi, mida on alati ihaldanud. See stseen tõmbab joone alla tõdemusele: „Oled kaotaja? Korista end eest ja loovuta koht võitjale!“

    Eestis elab kümneid tuhandeid liikumispuudega inimesi. Kuigi seaduse järgi peaksid kõik üldkasutatavad hooned olema neile ligipääsetavad, siis reaalsus on kahjuks teistsugune. Paljud liikumispuudega lapsevanemad ei pääse ligi koolidele ega lasteaedadele, rääkimata restoranidest, ilusalongidest, ametiasutustest. Kui mitut liikumispuudega vanemaga arvestavat mähkimistuba olete kaubanduskeskuses näinud? Või kui tihti näete linnapildis liikumispuudega inimesi end kaldteeta äärekividelt käsivarte jõuga üles upitamas? „Mina enne sind“ on invaliidsuse paradigmas süüdimatu film. Tahtes avardada eutanaasia mõistmist, süvendab see märkamatult hoolimatust ja möödavaatamist suure osa elanikkonna praktilistest probleemidest. „Ah soo, oled ratastoolis. Aga kas sa eutanaasiast oled kuulnud?“

    Palju peenemalt ja erapooletumalt vaatleb vabasurma ja omastehooldust Michael Haneke „Armastus“,5 kus visatakse õhku terve rida küsimusi sotsiaalvaldkonnale järamiseks. Kuidas toetada hooldajat, kes enam ei jaksa? Mida nimetada elamisväärseks eluks? Kuidas saada teada, mida pöördumatult haige soovib?

    Kui „Supernoova“ käsitleb eutanaasia teemat samast vaatenurgast ja sama psühholoogilise veenvuse ja taktitundega nagu „Armastus“, siis „Nomaadimaa“ näitab, kuidas elada kaotajana. Peategelane Fern põrkub korduvalt võitjate mentaliteediga, kui esitatakse küsimus „kas sa oled kodutu?“ (millele ta vastab, et ei ole kodutu, kuid on majatu) ja antakse soovitus pöörduda kristliku abiorganisatsiooni poole, ent keeldub allumast lääne ühiskonna võitja-kaotaja dualistlikule maailmapildile. Fern sõidab muudkui edasi, otsides sisemist vabadust ja elamise ilu. Kõige kõnekamas stseenis tunnistab Swankie, et ei karda surma, kuna tal on olnud ilus elu ja ta on olnud tunnistajaks imeilusatele hetkedele. Lakooniliselt, aga puudutavalt kirjeldab ta seejärel mäekuru, mille seinad on kaetud sadade pääsukesepesadega. Hiljem saadab Swankie Fernile sellest telefonivideo. Näeme, kuidas kümned ja kümned graatsilised pääsukesed lendavad, häälitsevad ja keerlevad ümber oma hoolikalt valmistatud pesade, samal ajal kui imepisikesed õhkõrnad munakoored maha pudenevad. Et kogeda looduse ilu, ei pea olema jõukas, selleks ei pea isegi omama töökohta ega liikumisvõimet. Nõnda tühistab „Nomaadimaa“ vaatajale jõudu andes piiri võitjate ja kaotajate vahel, pannes meid alistuma elamise piiritule ilule.

    Režissöör Chloé Zhao on öelnud, et film on arvamusavaldus kapitalismi kohta. Tõsi, dollari ülemvõimu puudutatakse filmis mitme nurga alt. Peategelane Fern ei siirdu aga kusagile hipikolooniasse või ökokogukonda uut süsteemi looma, vaid jääb kehtiva sotsiaal-majandusliku hierarhia haardesse, otsides väsimatult võimalusi midagi võitmata siiski mitte pidada end kaotajaks, samal ajal kui „Supernoova“ viskab selliste küsimuste peale õhku uue küsimuse: võib-olla olekski parem mitte olla?

    Kuidas siis ikkagi elada kaotajana? Mul on tugev aimdus, et sellele küsimusele ei leia veenvaid vastuseid kinolinalt, vaid ikka inimestega vesteldes. Näiteks selle 11% eestlastega, kellel on määratud puue, või 9% eestlastega, kes elavad palgavaesuses. Või 22 000 inimesega, kelle elu dikteerib dementsus. Võib juhtuda, et kõik neist ei soovigi end kaotajaks nimetada.

    1 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

    2 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

    3 „Supernova“, Harry MacQueen, 2020.

    4 „Me Before You“, Thea Sharrock, 2016.

    5 „Amour“, Michael Haneke, 2012.

  • Noppeid Viljandi folgimägedelt

    NATALI PONETAJEV

    XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival 22. – 25. VII.

    Kohe esimesel festivalipäeval sai selgeks, et Viljandi folki oli praegu tõesti väga vaja. Õhus oli elev ärevus ja pidulik ootus. Pärast rohkem kui poolt aastat veebikontserte ja -tantsuõhtuid tundus ühekorraga nii paljude sõprade ja tuttavate keskel viibimine unenäolisena. Festivalienergiast laetud kontserdid ja esinejate puhas mängurõõm kiirgasid elujõust. Need olid tõelised pidupäevad.

    Kuigi seekordne festival oli piirangute tõttu varasemast väiksem, oli see ehk seda nauditavam nüüd, kui suuri pidusid pole ammu olnud. Festivaliala oli pisut koomale tõmmatud ja kontserdid toimusid pärimusmuusika aida vahetus läheduses. Kontserdikavas olid loomulikult eesti folkmuusika hiiud nagu Trad.Attack!, Zetod, Curly Strings, Puuluup, Svjata Vatra, Untsakad jt. Kuulamist leidus ka traditsioonilisema muusika austajatele ning üles astus kümmekond välismaist koosseisu. Lisaks põhilavadele oli tihe programm ka rohelisel laval, mis oli välja kuulutatud vaba lavana. Mõistagi leidis siin-seal jämmimas festivali melus tekkinud kooslusi ning tänavanurkadel mängisid noored muusikud – iseäranis visadena jäid kõrva ämbreid taguvad noored trummarid ja väsimatult „Ukuaru valssi“ tõmbav noormees. Omal kohal olid ka kõiksugu söögitelgid – jah, nagu ikka sai aida eest hilisööni nuudleid osta. Kõik nagu festivalil muiste.

    Kodumaised muusikaelamused

    Sel aastal sattusin pärimusmuusika aidas toimuvatele kontsertidele tihemini kui varem, sest samaaegselt toimuvate kontsertide vahel oli vähem valikuid. Üks südantsoojendavaid elamusi oli „Laste etno“ kontsert, kus lavalolijate mängurõõm nakatas publikugi. Üles astus 12–16aastastest noortest koosnev kollektiiv, kes nädalases muusikalaagris olid üksteisele õpetanud eesti pärimusmuusika palasid, mis juhendajate abiga kontserdil ühiselt kõlama pandi. Lastekollektiivi „suure venna“ ehk rahvusvahelise „Eesti etno“ laagri kooslus esines meeleoluka kontserdiga Kirsimäe laval. Nende nooruslikult lahvatav energia oli aga hoopis teise värvinguga ja folgisõprade seas võib-olla ehk rohkem tuntud.

    Kodumaistest muusikutest astusid festivalil üles praegused folgiringkondades teada nimed ja kedagi üllatuslikku nende seas ei kohanud. Nagy Bögö esitles kevadel ilmunud albumit, millelt lemmikud paljudele juba pähe olid kulunud, publik oli täielikult bändi käpa all. Nii sellel kui ka teistel Kaevumäe kontsertidel – juba avakontserdist alates – keerles lavaesine tolm inimeste jalgade alt pilvena üles nagu lavatoss. Niisiis olid tolmuhallid jalatsid kindel märk vilgastest tantsujalgadest. Tuntud headuses esines Duo Ruut, Ruhnu saare kamp (koosseisus Karoliina Kreintaal, Sänni Noormets, Lee Taul ja Kairi Leivo) andis südamliku ja tervikliku kontserdi Ruhnu lugude-lauludega, ning uuema, kuid äärmiselt küpse tulijana astus üles ansambel Pärlin.

    Viljandi folgile omaselt mängisid tänavanurkadel noored muusikud ja siin-seal võis leida jämmimas festivali melus tekkinud kooslusi.

    Täispikad kontserdid andsid möödunud sügisel vabariigi pillimeheks kroonitud kandlemängija Martin Arak ning noorte pärimusbändide konkursi võitja, duo Mann & Juula. Mann ja Juula ehk viiuldajad Maria Mänd ja Juuli Kõrre täitsid pärimusmuusika aida saali salaliku, kohati ehk isegi veidi saatanliku energiaga. Pingestatud kokkumäng ja viiuldajate omavaheline pinev kontakt, märkamatult detailirohked seaded nii omakirjutatud lugudest kui ka eesti ja teiste rahvaste pärimusmuusikast seiskasid festivali äreva melu. Nende esinemine oli nagu film, mis vaataja tooli külge naelutab ja tema üle võimust võtab – nemad kaks seal laval, kollased festivali käepaelad tumeda riietuse taustal poognatõmmete rütmis välkumas, juhtisid täielikult kogu mängu.

    Festivalil peeti kaks mälestuskontserti sel talvel lahkunud suurmeeste auks. Jaak Johansoni mälestuskontserdil kõlanud lood ja laulud puhusid sooja tuulena läbi Pauluse kiriku ning mälestused helgetest hetkedest kulgesid omasoodu. Kõige sügavama jälje jättis mulle Igor Tõnuristi mälestuskontsert, mille kunstiline juht oli Lauri Õunapuu. Kava oli värvikirev, näidati ajaloolisi filmikatkeid, etteasted olid siirad ja südamlikult lõbusad ning kaasa tantsima-mängima haarati ka publik. Nähes oma õpetajaid ja eeskujusid koos laval, tundsin, kuidas Tõnuristi puudutus on lugude ja laulude kaudu jõudnud ka minuni, ring tõmbus justkui kokku. Silmi tõusnud armastuse- ja austusepisarad voolasid ja suul püsis veel mõnda aega vaikiv naeratus. Mälestus­kontsertide kaudu oli veelgi selgemini tajutav see ühine maailm, milles kulgejaid Viljandi kokku toob.

    Köitvad külalisesinejad

    Välisesinejaid oli sel aastal vähem, kuid ka nende seas kohtas tuttavaid nimesid. Mõne aasta eest folgil üles astunud soome lõõtsamängija Antti Paalanen hullutas taas kord publikut tümiseva biidi, rebenemise äärel näiva lõõtsa ja karuse häälega. Soomest oli festivalile saabunud teinegi kooslus, kaasaegselt kodune soome tantsumuusikat ja omaloomingut siduv ansambel 5/5, kes tegi folgil ka õpitoa, kus osalejatele õpetati paar nende repertuaari kuuluvat lugu. Tuttavaid nägusid kohtas flaami ansamblis Trio Dhoore, kelle esituses kõlas lõõtsa ja kitarriga ühte ka rataslüüra. Omanäolistest pillidest jäi siiski vaieldamatuks lemmikuks rohelisel laval artisti A.m.Poogen kavas helisenud ühe bassikeelega vikat.

    Hoogsat traditsioonihõngulist tantsu­muusikat pakkus ungari ansambel PásztorHóra, kelle eeskava tõi sajandi­taguse mängustiili tänasesse päeva. Nende kontserdil valdas mind kahetine tunne. Ühest küljest nautisin muusikat ja kaasa­haaravat esitust väga, teisest küljest mõjusid tumedad teksad ja veidi tänava­poisilik olek nõnda intensiivse ja otse kuulaja vastu pööratud muusika puhul vastuolulisena.

    Mäletan festivalilt hetke, kui tundsin, et tümpsuvat bassi ja gruuvivaid puusi oli tolleks puhuks kuidagi palju saanud. Puhastava elamusena mõjus Viljandi folgil varemgi korduvalt üles astunud Tbilisi, kes esitas gruusia traditsioonilist mitmehäälset koorilaulu. Aegadeülene kindlus meeste kaugele vaatavates pilkudes kinnitas usku ühisesse maailma ja sisendas samal ajal aukartust – kõik oli selge ühegi seletava sõnata.

    Veidi samalaadne elamus, mis südame hõiskama pani, tekkis Iirimaalt pärit koosluse Get up the Wooden Hill kontserdil, kui ühes loos mängisid suurel Kirsimäe laval vaid kaks flööti. Ja sellest publikule piisas: inimesed nautisid esitust ja tantsisid niisama hoogsalt nagu mõne suure tantsubändi järgi. Siinkohal tuleb vahemärkusena lisada, et paar ansambli liiget olid Poolas lennuväljale pidama jäänud ja saabusid Viljandisse alles mõni tund pärast kontserti, mistõttu kutsuti kaasa lööma The Isle of Mani muusikud Elisabeth Davidson-Blythe ja Daniel Quayle, kes esinesid muidu rohelise lava programmis.

    Itaalia lauljanna Maria Mazzotta ja akordionisti Vince Abbracciante kontsert oli omaette värvikas elamus. Laul, mis oma kirglikkusega sikutas sisikonda, vaheldus meeleolukate vahetekstidega. Mazzotta järeleandmatu soov oma pisut puudulikus inglise keeles iga järgmise loo tausta avada oli austust väärt. Akordionistilt pea iga sõna üleküsimine ja seejärel tugeva aktsendiga üksikute sõnade püüdlik mikrofoni lausumine tekitas publiku seas lõbusat elevust, eriti veel, kui lauljanna paljastas seelikuäärt üles käärides oma sääre, et selle peal Itaalia kaarti näidata. Duo ümberlülitumine lõbusalt naerult sügavatele lauludele oli imetlusväärne ning võitjaks jäi ikkagi muusika.

    Igaühe folk on isemoodi. Kõike ei õnnestu kuulata ja kogu kirevust ei jõua kirjeldada. Festivali lõpetuseks täiesti teisest maailmast pärit NOËPi esinemine polnud varasemat ehtsat folgi­meeleolu arvestades vahest kõige sobivam ning oleks passinud mõnele teistsuguse õhustikuga üritusele. Ülejäänud festivali­programm kandis põhijoontes hästi. Ääretult ilus oli näha nii paljusid muusikuid esitamas oma tõelist südame­muusikat ning kokkumäng, mis oli sel aastal ka festivali teema, õnnestus igakülgselt. Mis muud, kui hoiame meile antud „sõprust ja laulu ja melu“ ning rühime kokku mängides järgmiste meeldejäävate kohtumisteni.

Sirp