küberturvalisus

Näitus „Kunstisõltlane kunstiruumis“ galeriis Positiiv kokkuleppel kuni 25. III, kuraator Kristel Schwede.

„Kunstisõltlane kunstiruumis“ on kõike- ja mittemidagiütlev pealkiri. Näitustega on õnneks lihtne: pealkirjade taha on suhteliselt lihtne vaadata, tuleb vaid galerii uks lahti teha ja sisse astuda.

Esmapilgul on see näitus nagu näitus ikka. Kuraator Kristel Schwede on teinud valiku Taavi Valdlo (1950) (reisi)-fotodest ja lisanud oma fotomaalid linnaplaanidest – lihtne, korrektne ja vaoshoitud. Aknalaual on mõned pisemad trükised. Ei mingit kisa ega kära. Mitte ühestki nurgast ei kostu karjumist: „Olen kunst! Naudi mind!“

Kui enamasti tekitavad näitused küsimusi või annavad vastuseid, siis seekordne väljapanek on natukene ebaharilik. Loomulikult on dialoog vaatajaga, kuid näitusse süvenedes tekib eelkõige tunne, justkui oleks juhuslikult liitunud vestlusega. Vestlusega, mis on juba pikemat aega käinud ning suure tõenäosusega kestab edasi ka pärast vaataja lahkumist. Teemaks on kunst ja selle kogemine. Schwede on võtnud materialiseerida näitusel informaatikainsenerist Taavi Valdlo juba viiskümmend aastat kestnud kunstiarmastuse ja lisanud kunstiruumi enda kohaloleku.

Fototaustaga inimesena leidsin näituselt üksjagu mõtlemapanevat. Näiteks, miks on valitud näitusele fotod, kus tänavakunstnik ja õhupallimüüja on tõsise tööinimese olekuga, kui Oscar Wilde’i ja Corto Maltese skulptuur on mõnusalt muretus olekus? Muretu puhkus peegeldub ka Taavi Valdlo autoportrees. Kas kunst on töö või nauding? Või on see hoopis lõõgastav kogemus? Kui Corto Maltese on Itaalia koomiksiautori Hugo Pratti väljamõeldud tegelane ning Oscar Wilde päris inimene, kelle ümber tiirleb siiani terve hulk müüte, siis kes on Valdlo? Kas tavaline inimene, kelle roll on mängida selle näituse skaalal müütilise pagasita osa? Või on tegu siiski poolmüütilise olevusega, inimesega, kes muutub kunsti nautides osakeseks kunstist?

Küsimusi võib esitada lõpmatult. Kes on pildil oleva kompositsiooni autor? Kas inimene, kes on teinud pildi, või hoopis tänavakunstnik, kes on ennast sättinud just täpselt sellist rohelist tooni grafiti ette, mis täiendab tema enda riietust ja kaasa võetud objektide tonaalsust? Kas fotograaf on looja või kirjeldaja?

Sõnas „reisifotograafia“ on mul osis „reisi“ meelega sulgudes. Kas selles kontekstis on tegemist reisifotograafiaga? Esmapilgul tekib seos asukohtadega Kristel Schwede linnaplaanidest tehtud fotomaalide tõttu. Need on sätitud paari fotodega (galeriis on suisa paberil spikker, millises linnas on tehtud üks või teine pilt), kuid nende töötlus ja abstraktsus lülitab välja asukoha tähtsuse, andes ajendi vestluseks, kas kunsti puhul on asukoht üldse tähtis. On seal suurt vahet, kas nautida kunsti Brüsselis või Tallinnas?

Kuna fotod on piisavalt erinevad, võib vestlus liikuda täpselt selles suunas, kuhu vaatajad selle parasjagu tahavad nihutada: tänavafotograafiast skulptuurideni, skulptoritelt asukohtadeni, asukohtadelt … .

Astun korra sammu tagasi ja üritan end sest vestlusest galeriiruumis lahti rebida. See ei olegi nii lihtne, sest iga natukese aja tagant on tunne, et tahaks suu lahti teha ja midagi lisada, või lihtsalt vestlust jälgida ja vaadata, kuhu see viib. Elu on aga õpetanud, et sellest jäneseurust välja ei tulda.

Samm tagasi tähendab lähenemist aknalauale pandud trükistele: ühes kirjeldatakse Oscar Wilde’i skulptuuri tausta ja asukohta, teises Corto Maltese lugu.

Valikust satuvad pihku Taavi Valdlo mõtisklused kunstiteemal, täpsemalt „Kogemused, ideed, mõtisklused ja hajusad kunstialased tähelepanekud“. See väike trükis on üks huvitavamaid asju, mida olen sattunud üle pika aja näitusesaalis lugema. Trükisesse on koondatud Valdlo mõtted, mis on kirja pandud, nagu sealt lugeda võib, innustatuna kõnealuse näituse ettevalmistamise protsessist. Need mõtted on mõnusalt hajevil, ilmselgelt ei ole tekstist üle käinud toimetaja karm käsi. See on üdini ehe. Ja seda lugedes on võimatu vaadata näitust edasi sama pilguga. Iga rida tekitab jälle uue teema või argumendi, millega vestlust jätkata.

Enamik mõtteid puudutab kunsti ja selle kogemist: „Kunst on vajalik, isegi hädatarvilik, eluliselt vajalik osa elust. Kunsti puudumine on hädaolukord, selleks tuleb valmistuda ja kunstivarud soetada.“ Esineb ka humoorikamaid pärleid, nagu „Elu ja ka kunst on komöödia, millest arusaamine nõuab (üle)loomulikku huumorimeelt“.

Nüüd, päevi hiljem, mõtlen veel ikka sellest näitusest. Vestluse vorm, mis sel näitusel on suudetud saavutada, on põnev. Tasub aega varuda: see vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, on põhjust poole kõrvaga vähemasti kuulata, mida räägivad teised.

„Pärnu fotofest“ Pärnu Linnagaleriis Raekojas ja Kunstnike Majas, Pärnu keskraamatukogus, Pärnu kontserdimajas, Endla teatris ja #Piilurgaleriis kuni 2. IV, festivali kuraatorid Marian ja Jan Leo Grau.

Tänavune „Pärnu fotofest“ on tänuväärselt sisukas ja ilus ülevaade fotomeediumist. Kuigi võib vaielda, kas maailma esimene foto, prantsuse leiutaja Joseph Nicéphore Niépce’i heliogravüür sündis just praegu kaks sajandit tagasi või pigem ikka mõni aasta hiljem, on tervitatav, et fotoajaloo dateerimise ja tähistamise kaudu avatakse uksed „valgusega kirjutamise“ arhailisse maailma.

Juba see, kas pidada esimeseks fotoks kõigest väidet selle teostamise kohta või säilinud kujutist paberil, osutab, kuivõrd keeruline on defineerida fotot, rääkimata kunstfotost ja fotokunstist. Kui täispildistatud filmilinti mitte kunagi ei ilmutata, kas siis on foto olemas? Kas foto sünnib autori kavatsusest ja sureb selle ebaõnnestumise korral? Kas võib väita, et murdunud puu ei ole teinud häält, kuna keegi seda ei kuulnud? Kas puudub ka fotokujutis, kui keegi seda ei näe? Kas foto on kunstnikule vahend näha, näidata või olla hoopis ise nähtav? Aga kuraatorile, galeristile, külastajale, kollektsionäärile või kriitikule?

Sel fotofestivalil neid küsimusi küll ei esitata, kuid pakutakse piisavalt materjali mõtisklemiseks ja meelisklemiseks asjatundjale, asjaarmastajale ja ka juhukülastajale. Sisuline uurimistöö on olemas, kuid vorm selle all ei kannata: näitusekomplekti teeb eriti sümpaatseks, et seda pole surutud kuraatoripositsiooni alla ja teoseid saab tarbida instruktsioonis näpuga järge vedamata. Iga näitus hingab omas rütmis, aga toetab siiski ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.

Kuraatoriprojektid. Festivali tuumiku moodustavad kuraatoriduo Marian ja Jan Leo Grau näitused Pärnu Linna­galerii ruumides raekojas ja Kunstnike Majas. Esimene neist „Improviseeritud reaalsus: kaameravaba fotokunst“ algabki pilgupööramisest ajalooliste tehnikate ja tänapäevase sellekohase praktika poole. Tähelepanu all on foto kui protsess, mis leiab aset plekkpurgis või katseklaasis, kompostihunnikus või otse näitusesaalis, igal juhul klassikalise kaamerata. Abivahenditeks on raud ja ultraviolett, alumiinium ja hõbeželatiin, kõrkjad ja kivid, pigment- ja digitrükk, aga ka Photoshop ning muidugi (taaskasutatud) paber.

Käsitööd, aega ja kannatust nõudvates protsessides püütakse ja talletatakse nii abstraktsemal kui ka konkreetsemal kujul loodus- ja tehiskeskkondade kontrastsust (Kristian Saks) ning looduse enda uuristatud vorme (Anna Niskanen, Soome), enesetunnetust ja -määratlust (Noora Sandgen, Soome) ning küllastunud kehalisust (Kristine Krauze-Slucka, Läti), puhast protsessilisust (Tamar Lewinsohn, Iisrael), ühendust universumiga (Indrek Aija) ja selle teket (Marko Toomast) ning viimaks somnambuulseid hetki iseenda intiimsuse seltsis (Herkki-Erich Merila). Teemasid liidab loomine – ja mitte ainult tehnilises, vaid ka sisulises plaanis: siin ei looda üksnes fotograafilist kujutist, vaid tervet maailma ning sellega koos ka ennast. Iga loojangu järel on päike jätnud uue jälje plekkpurki ning iga tõusu eel, veel enne ärkamist, saab sellele jäljele järgneda – kuni järgmise ringini.

Loomisprotsessi muljet toetavad ja täiendavad pooljuhuslikud objektid. Maapõuest pärit põllukivi kaminas haagib hästi Sandgeni looduslike leidobjektidega Pärnu rannast. Kogu näituse vältel on ta neid passiivselt kasutanud kestvas ilmutusprotsessis, hiiglaslik valge muna annab aga uue mõõtme Aija slaididele pingestatud kehaosadest, mis muutuvad ümara vormi peale projitseerituna kummastavalt elavaks. Need, eelmistest näituseprojektidest ja eri põhjusel galeriiruumidesse jäänud objektid on kunsti taaskasutuse heaks näiteks: ökoloogilise jalajälje mõõtmise ajastul on leidlikest lahendustest saanud omaette žanr ja meedium.

Näituse pealkirja viide improviseeritud reaalsusele on tingitud üldlevinud arusaamast, et foto on tegelikkuse ja tõe halastamatu peegeldaja. Soovitakse näidata, et selliste käsitöönduslike ja vanamoeliste vahendite abil ei saa tulemuseks olla isegi mitte tõde kõverpeeglis, vaid vabakava alusel sündinud täiesti uus tegelikkus. Eelkirjeldatud mulje maailma loomisest sobitub sellise osutusega hästi, kuid iseasi on, kas saab nimetada improvisatsiooniks olemuselt üpriski aktiivset ja pealegi kiireloomulist tegevust. Arvestades näitusetööde tegemiseks kasutatud meetodite ajakulukust, protsesside suhtelist kontrollimatust, tulemuse tinglikku isetekkelisust ning ka pooljuhuslikke objekte saalis, oleks asjakohasem rääkida ehk hoopis sattumuslikust reaalsusest.

Teine näitus „Fragmente Eesti XX sajandi fotokunstist“ on harmoonias esimesega, sest ka selle puhul on lähtutud ajaloo loogikast ning demonstreeritakse vanamoelisi võtteid ja motiive, alates sajandialguse dekoratiivfotodest (Erna Kreischmann, J. E. Cattley) ja nõukogudeaegsest kontseptualismist (Silver Vahtre, Tanja Dobrovolskaja, Villu Jõgeva) 1990ndate kollaažide (De Studio), koloreeringute (Tõnu Noorits) ning tänavadokumentalistikani (Arne Maasik). Esimese näitusega võrreldes on siin abstraheerituse tase märgatavalt langenud, vormimänge etendavad arhitektuur ja aktid.

Mis puudutab sisulist sõnumit, siis seda võib siin lugeda ridade vahelt, aga võib selle ka täiesti tegemata jätta ning piirduda esteetilise elamusega. Kahtlemata on privileeg olla kursis Vahtre kommentaaridega oma eksponaatide kohta, näiteks „Tung ja iseolemine“ on seotud tema tööga Tallinna linnakujundusgrupis 1970ndatel ja 1980ndatel. „Tallinnas pidi toimuma 1980. aasta olümpia purjeregatt, ülemused taipasid, et puudub infosüsteem, linn näeb kehv välja, ning pöördusid disainerite poole, et need midagi välja mõtleksid. Meil tuli leiutada metoodika linnaruumi kujundamiseks, luua teoreetiline alus ja koostada andmebaas plaanidest ja fotodest,“ selgitab Vahtre kunagist lähteülesannet. „Pildipanga koostamine oli peamiselt minu tööks, tegin sadu fotosid. Uusrajoone analüüsides jõudsime järeldusele, et industriaalarhitektuur on keskkond, kus kitsas korteris elav inimene tunneks ennast tänaval mugavalt, kui ta oleks 20 meetri pikkune. Kirjeldasin seda imelikku vastuolu graafilistel lehtedel.“

Intrigeeriv on mõelda, millist tagasi­sidet need võrdlemisi sürreaalsed, ustest-akendest ja isegi läbi seinte tungivad jäsemed olümpiakomisjonilt said, kuid küllap see ongi see osa näitusest, mille võib vaataja fantaasia hooleks jätta. Samamoodi võib fantaseerida disainiajakirja Ruum üle, mille esiknumbri jaoks lõi Vahtre fotolavastuse, veel ühe näite fotograafia kasutusvõimalustest. „Kuna kirjastamine takerdus ning ajakiri jäi ilmumata, jäi kasutamata ka lavastatud materjal. Lavastuses on tsiteeritud hulka kunstnikke, teemaks tühjast ruumist algav teekond, läbimurre uude ruumi ja kriitiline või humoorikas pilk 1980. aastate esemelise keskkonna ja kujundussuundade vahelisele vastuolule.“ Näitusel on eksponeeritud lavastusest üks kaader 30st, rekvisiitide hulka kuuluvad Eesti Ekspress ja Vikerkaar, aga ka Leonhard Lapini „Rahva Hääl“, mis täna toimib juba hommage’ina – taas juhuslikult.

Kõrvalprogramm. Ajalooliini esindab festivalil ka Harry Liivranna koostatud näitus „803aastane Tallinn sajandivanustel postkaartidel“ Pärnu kontserdimaja fuajees. Akadeemilise raamatukogu arhiivil põhinev ringirändav ekspositsioon alustas oma turneed kaks aastat tagasi Riias ning jäi seejärel sinna koroonalõksu. Tagasi Eestisse jõudnuna täidab see sel fotofestivalil mitut funktsiooni. Esiteks on see näide fotograafia funktsioonidest, antud juhul on tegu nii suveniiri kui ka sidepidamisvahendiga. Teiseks näitab see fotograafia töötlusviise, antud juhul koloreerimist, ning kolmandaks astub dialoogi Pärnu muuseumi arhiividest pärit sajandivanuste jäädvustustega suvepealinnast. Just Pärnu materjaliga on toodud mängu ka nii-öelda mitmekordse foto nähtus. Nimelt on originaalfotod skaneeritud, trükitud ning kinnitatud kangale, mille trükimustri moodustavad omakorda skaneeritud fotoribad: tegu pole mitte pelgalt pildiga pildis, vaid neljakihilise kordusega. Selline „mehaaniline reproduktsioon“ lendaks ilmselt isegi üle Walter Benjamini pea …

Instagrami-ajastut, aga ka pressi­fotograafia tausta esindab festivalil Bálint Pörneczi (Ungari) näitus „Figuurid“ Endla teatri Sammassaalis. Fotoreporteri ja -toimetajana töötamise järel tegi Pörnecz kannapöörde, kolis Prantsusmaale ning naasis mõne aja pärast fotograafia juurde juba nutitelefoni ja Instagrami abil. Tema modellideks on inimesed tänavalt ning erihuviks nende amet. Mustade prillide taha varjuv kunstnik Pierre näeb välja nagu Karl Lagerfeld, valges (kunst)karusnahas riidekaupmees Mike aga nagu wannabe-räppar – pildile püütute edevus on korrelatsioonis nende ameti artistlikkusega ning erinevalt Pörneczist ei ole ma üllatunud, et nad on olnud nii meelsasti nõus pildile jääma. Küll aga on usutav tema tähelepanek, et nõus oldi kergemini ilmselt seetõttu, et ta ei käi ringi suure kobaka kaameraga, vaid tavalise telefoniga – seda ei võeta tõsiselt ega muretseta oma kuvandi pärast.

Pärnu kunstide kooli õpilaste näitus „Kostüümidraama“ teatri Küüni galeriis pakub äsja nähtud mustvalgetele võrdlemisi naturaalsetele portreedele oma värvide ja montaažidega värskendava kontrasti ning võimendab edevuse laata veelgi. Pole küllap juhus, et just teatrisse on sätitud festivali näituste seast need, kus tegeletakse ühes või teises võtmes rollimängude ja lavastuslikkusega. Oleks asjakohatu laskuda õpilastööde väljapanekul põhjalikku pildianalüüsi, kuid igal juhul on tervitatav, et pealekasvava põlvkonna ponnistusi tunnistatakse ja tunnustatakse. Täpselt samamoodi, nagu Pärnu keskraamatukogus avatud näitusel „Pärnumaa foto 2022“ esinevad harrastusfotograafid, on ka fotoõpilased lülid fotomaailma hargnevates ahelates.

Festivali eriilmelistest näitusepaikadest viimases, #Piilurgaleriis on majutatud seekord Janno Bergmanni „Kosmiline köök“, valgusplafoonidest koosnev installatsioon, mis reageerib õhtuhämaruses vilkudes ümbritsevatele helidele ning maitseb omal viisil sedasama algainet, mida puudutavad autorid festivali esimesel näitusel. Viimati pealinnas Metropoli galeriis eksponeeritud kosmoseköök on Pärnus leidnud samaväärse pesa, kommuunihõngulise toa väärika ajalooga majakeses. „Fotograafia on eleegiline kunst, videvikukunst,“ mõtiskleb Susan Sontag oma temaatilises esseekogumikus, mille illustreerimiseks sobiks kaader ööpimedusse kaduvatest kosmosetuledest ilmselt hästi – kuni päevavalgus nad üle(s) kirjutab.

Näitus „Hingelähedane sõna“ Tallinna vene muuseumis septembri alguseni. Kuraator Tanja Muravskaja, kunstnikud Alexei Gordin, Kuzja Zverev, Ilja Kabakov, Sandra Kossortova, Raul Meel, Boriss Uvarov, Evi Pärn ja Tanja Muravskaja. Näituse kujundaja Raul Kalvo ja graafiline kujundaja Vladimir Loginov.

15. märtsil potsatas ka minu postkasti kiri, mis kuulutas juba teemareal ajakohast kontseptuaalset käiku: „Nädal Eesti Kunstimuuseumis: Kumus avatakse solidaarsusžestina tühi saal“. Aga millest see tegelikult kõneleb? Kui lugu napilt kokku võtta, siis otsustas muuseum „nõukogude aja võimukriitilisi kunstipraktikaid tutvustava näituse „Mõtlevad pildid“ seoses Venemaa agressiooni ja muutunud ühiskondliku kontekstiga avada ilma kunstiteosteta, et avaldada solidaarsust Ukrainale ning protestida sõja vastu“.

Kahtlane žest

Siinkohal tasub olla tähelepanelik. Kuna näitust korraldati „koostöös Ameerika Ühendriikides asuva Zimmerli Kunsti­muuseumiga, kus paikneb maailma suurim nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioon väljaspool Ida-Euroopat“, siis pole selle puhul kuidagi tegu Venemaa Föderatsiooniga korraldatud kultuurivahetusega, mida tuleks pidada Putini režiimi toetamiseks. Probleem polnud seega järelikult muus kui üksnes selles, et muuseumi juhtkonnas kardeti ilmselt koos baltlastega näidata vene nimesid. See žest ei jää kaugele raamatupoodidest venekeelse kirjanduse ärakorjamisest ja kõneleb institutsiooni pehmest alakõhust, kõikjal õilmitsevast paranoia atmosfäärist ja ilmsest läbimõtlematusest tühistamiskultuuri trendidega kaasaminemisel.

Asi on veelgi kummalisem seetõttu, et näitusel esinema pidanud „hirmsa vene nimega hirmsate vene kunstnike“ tuumiku moodustavad Moskva kontseptualistid, kes kehastasid omal ajal toonastest Balti vabariikide kunstnikest selgeminigi loovintelligentsi trotsi totalitarismi vastu. Need nimed esindavad eksperimentaalseid loomestrateegiaid ning nonkonformistlikku elustiili, mis kasvas orgaaniliselt välja dissidentlikust kultuurist. Juri Alberti, Erik Bulatovi, Rimma Gerlovina, Ilja Kabakovi, Komari ja Melamidi, Andrei Monastõrski ning Dmitri Prigovi kunst – kui mainida vaid mõningaid Kumu tsenseeritud vene kunstnikest – kehastas toona ja kehastab praegugi „kahtlasi läänelikke väärtusi“, mis on Suur-Vene ekspansionismi ideoloogiaga ilmses vastuolus. Muuseum pidanuks just nüüd tegema kõik selleks, et vene kultuuri sellele osale, millest kuuekümnendike põlvkonna eestlasedki inspiratsiooni hankisid, praegu omalt poolt vunki juurde anda. Selle asemel aga pandi pillid kotti. Ja mis veelgi tobedam, esineti täieliku tühižestiga, millest – oleme ausad – pole mingit kasu ei Ukrainale ega Eestile.

Kõneldes näituse kuraatori Anu Allasega, sai mulle selgeks, et sellest, kuidas näitus osa osa haaval siiski ära näidatud saab, võib kujuneda põnev protsess. Ent asi pole selles. Oluline on, et isegi sellises võimsas institutsioonis nagu Eesti Kunstimuuseum suudab üksnes venekeelsete nimede kõla ning paar maalitud Leninit (mille iroonilisus on ilmne) tekitada moraalse paanika. See karjuvalt ebaadekvaatne reaktsioon on sümptomaatiline ja raamib kogu meie retseptsiooni horisonti. Veel jaanuari algupoolel igati armas Tanja Muravskaja osalusprojekt „Hingelähedane sõna / Родное слово“, mis põhineb venekeelsete meelissõnade korjeaktsioonil, mõjub nüüd palju programmilisema ja poliitilisemana. Muravskaja on taas tõestanud, et tal on oskust ja õnne ühiskonnale olulise esiletoomisel.

Katseklaasikujund

Aga läheme nüüd ajas tagasi ning vahetame konteksti. 1990. aastate lõpupoole kinnistus kunstimaailmas mõne mõjuka kuraatori, näiteks Maria Lindi, Barbara Vanderlindeni, Hans-Ulrich Obristi ja Hou Hanrou tegevuse toel näituseasutuse kui laboratooriumi kuvand. Paralleelselt suhestuva esteetikaga kunstis toimus näituseinstitutsioonide ideoloogias nihe kuratoorse opera aperta (Umberto Eco), avatud lõppmängu suunas. Näituseformaadiga eksperimenteerimine võis avalduda kas või näiteks püsiekspositsiooni sees pidevalt muutuvate platvormide näol. Selle retoorika pahupooles hakati kommertsiaalsemas sfääris rõhku panema supercool’idele muuseumibaaridele, rulameeste hängimisaladele ja staarkunstnike disainitud nännipoodidele. Dünaamilisemad institutsioonid, näiteks Palais de Tokyo Pariisis, otsisid subkultuuride publikunišše, kellele tasus näitusesaale lahti hoida keskööni. Neoliberalistlikest kõrvalnähtudest oli aga olulisem tunnetus, mille kohaselt tuli näitusesaali „valget kuupi“ käsitleda katseklaasina ühiskondlikeks ja poliitilisteks eksperimentideks. Aja jooksul on selle retoorika optimism suuresti maha käinud ja peale on tulnud uued metafoorid. Kuid katseklaasikujundit takkajärgi neutraalsema pilguga hinnates võib väita, et teatavas mõttes on iga regulaarsesse näituste vahetusesse hõlmatud kaasaegse kunstiga tegelev „valge kuup“ juba iseenesest justkui katseklaas. Siin mängivad oma osa kriitvalged seinad, minimalistlik disain, kontrollitud õhuvood kui ka reglementeeritud valgusrežiim – vähemalt steriilsuse poolest on tüüpilises kunstisaalis laborihõngu küll. Tõsi, kui institutsioonikriitilised sekkumised välja arvata, siis avaldub nägemus laborikeskkonnast ikka suhteliselt sarnaste näitusedooside mehaanilises vaheldumises kindlaksmääratud rütmis, ehk siis rutiinina, kui et aega ja ruumi küsimuse alla seadva eksperimentalismina. Eksponeerimisstrateegiate nivelleerimise ohus näikse eelkõige olevat just Kunsthalle tüüpi näituseasutused, kes ei tegele kogumisega ega evi põhjust vahetada püsinäituste ja vahetuvat väljapanekute temporaalseid režiime. Just tavapärasest erinev temporaalsuse režiim on üks tunnus, mis kõige üldisemal tasandil eristab „Hingelähedast sõna“ tüüpilisest kaasaegse kunsti näitusest. Projekt jääb avatuks kuni septembrini, seega erinevalt keskmiselt neljanädalasest tsüklist, mis iseloomustab näiteks Vene muuseumi vahetus läheduses asuvat Hobusepea galeriid, on siin tegu pea pooleaastase eksponeerimisajaga. See annab võimaluse näituselt korduvalt läbi käia, mis teeb selle põnevaks eelkõige püsikülastajale, kellelt on pärit ka enamik installatsioonis kasutatud märksõnu. Diskreetne ja väljapeetud esitusviis – kujundaja arhitekt Raul Kalvo –, millega eksponeeritakse sõnakorjet ja sõnadega seotud mälupilte, annab võimaluse kestvamaks publikusuhteks. Projektiga, mille puhul perfektse installatsioonina vormistatud arhiiv täieneb tasapisi märksõnadega ka pärast näituse avamist, on Tallinna vene muuseum astunud muuseumitöös väikese, ent veenva sammu „tänapäeva askeesi“ (Hasso Krull). Samuti on muuseumi ruumi­situatsioon märgatavalt erinev kaasaegse kunsti galerii kvaasineutraalsest esteetikast, meenutades valge kuubi asemel kodust atmosfääri, mis küllap oli eksponeerimisel paras väljakutse. Muide, näitus „Hingelähedane sõna“ on suurema projekti „Muuseumi laboratoorium“ osa.

Keelemängud ja antropoloogiline pööre

Juba 2009. aastal, fotoajakirjas Cheese, on Maria-Kristiina Soomre, kirjutades Muravskaja sugestiivsetest videoportreedest, kus pealkirja all „Lucky Loosers“ portreteeriti siinse vene kogukonna liidreid, küsinud, „kas siinses vene diasporaas saab taastoota vene keelel (ja kultuuril) põhinevat identiteeti, mis rikastaks ja ühendaks Eesti ühiskonda tervikuna?“ Kaasates „väikese inimese“ personaalset hääletämbrit – Muravskaja just seda siin teebki –, annab kohati nostalgiline „keelekümblus“ eesti publikule sisevaate vene kõnekeele poeetilisse nüansirikkusesse ja pakub vene publikule võimaluse väärtustada oma lugusid. Toon vaid ühe näite: „Töötasin kunagi Kohtla-Järve teedevalitsuses. Samas toas istus üks ukrainlane – tore mees oli. Kui ukrainlane aevastas, siis ütles ta iseendale kähku „Будьте здоровы, Андрей Андреевич“. Ja kui keegi teine seda enne teda öelda jõudis, siis vastas ta pahaselt „Не ваше дело“. Vaat selline mees oli.“ Sedalaadi argikirjanduse puhul ei saa kohe teisiti, kui et meenuvad Andrei Platonovi ja Vadim Šefneri kirjanduslikud omailmad oma optimismis ja lootusetuses, konstruktiivsuses ja minnalaskmises.

Keelemängud kunstis seostuvad eelkõige kontseptualismiga, ent tahaksin siin tuua paralleeli ka ühe hiljutisema suundumusega. Juba 1990. aastatest on kaasaegses kunstis ilmnenud rida nähtusi, mis sarnanevad olulisel määral sellega, kuidas kultuurilisi erinevusi ja representatiivseid praktikaid tähistatakse antropoloogias. „Kunst on hõivanud ruumi, mida on kaua aega seostatud antropoloogiaga, muutudes üheks põhiliseks distsipliiniks, kus järgitakse, kujutatakse ja esitatakse praegusele elule iseloomulikke erinevuse efekte,“ on 2003. aastal kirjutanud George Marcus ja Fred Myers. Samaaegselt antropoloogilise pöördega kunstis on toimunud ka meeleline pööre antropoloogias, suundumus, mis vastandub varasemalt distsipliinis valitsenud pildipelgusele.

Legendaarse uusvasakpoolse kunstiajakirja October toimetajate ringi kuuluv Hal Foster on aga juba selle tendentsi algusajal, 1995. aastal osutanud meetodi puhul ilmnevatele ohtudele. Foster pani küsimuse all rahvusliku ja kultuurilise Teise nimel loomise protsessi, väites, et Teise paigutamine välisesse maailma, selle objektistamine on tänapäeval üha problemaatilisem, kuna globalismi tingimustes on juba idee millestki puhtalt väljapoole jäävast iseenesest võimatu. See kuidas kunstnik positsioneerib end antropoloogina võib endaga kaasa tuua „etnograafilise kõhurääkimise“ efekti, illusiooni, justkui oleks võimalik kõnelda mitte üksnes Teise eest, vaid suisa Teise seest.

Keelekogukonna habras mentaalne kohalolu

Need ohud on aga siinses projektis maandatud tänu kuraatori lähtepositsioonile – Muravskaja puhul on tegu Pärnus sündinud, Tartus, Tallinnas ja Londonis hariduse saanud ukraina päritolu vene keelt emakeelena kõneleva autoriga. On ilmne, et hoolimata integreerumisest siinsesse kultuuriellu jooksevad ka temast läbi nii mõnedki siinses vene diasporaas laialt levinud hingelised lõhed. Ehk toimib projekt oma põhilisele sihtauditooriumile, siinsele venekeelsele publikule, nagu küla pealt kogutud nõiasõnad, natuke hellad, natuke rõõmsad, natuke irdsed ja natuke arhailised. 26. jaanuaril toimunud näitusetuuril väitis kuraator, et tema tajub juba, kuidas vene keel muutub ühiskondlikest funktsioonidest ilmajäetuna vaid isiklikuks, perekondlikuks asjaks. Efekt, mis tuleneb tagasi lapsepõlve või noorusaega juhatavate sõnade ja lugude meenutamisest, teeb ehk pehme tagurpidipai ilmselgelt lõhestunud elutegelikkusega silmitsi seisvale eestivenelasele. Näitusel on teatav teraapiline mõõde.

Kontseptualismi vormikeelega flirtivale tekstiinstallatsioonile lisandub siin pisike projektiruum, milles on eksponeeritud mõned „kirillitsas Eestiga“ seostatavad teosed. Klassikutest on märgiline Matti Miliuse käest Tartu Kunstimuuseumi kogudesse jõudnud Ilja Kabakov, kelle kunstikeel on ammutanud samuti nagu näitus tervikuna argijutustuste poeesiast ning Raul Meel oma suprematismiklassikale viitavate kirillitsas keelepiltidega. Vastukaaluks neile suurnimedele on välja toodud kaks Tallinna-keskses kunstielus marginaalsena mõjuvat narvakat, naivist Kuzja Zverev ja neoekspressionist Boris Uvarov, kelle maalid osutavad vene kultuuriruumi konservatiivsemale osale iseloomulikule romantilisele autoripositsioonile. Neile sekundeerivad kaks sujuvalt kohalikku kunstiellu integreerunud nooremapoolset autorit, tekstiinstallatsioonidega töötav Sandra Kossorotova ja maalikunstnik Alexei Gordin. Iseloomulik on seegi, et mõlemad näikse oma töös üha enam liikuvat inglise keeleruumi. Eksponeeritud on ka Evi Pärna projekt, kus vaadeldakse kriitiliselt Kumu ekspositsioonipoliitikat, mis on näitustel välistanud venekeelsed infotekstid. Ja polegi vaja palju, et üksiknäidetest tekiks teatav minimaalset õlgõlatunnet genereeriv koondimpulss, keelekogukonna habras mentaalne kohalolu.