küberturvalisus

Tõsimeelsest hernhuutlikust perekonnast pärit protestantliku pastorina, kes andis eestlastele tagasi nende paganliku “vanavara” ja rahvusliku eneseväärikuse, on Jakob Hurt küllap üks eesti identiteedi võtmefiguure. Selles mõttes on isegi kummaline, et tema tekstikogu ilmub “Eesti mõtteloo” sarjas alles 66. numbrina, sest nii kronoloogiliselt kui tähenduslikult peaks ta seesuguses rubriigis kuuluma esikümnesse. Kronoloogiaga ei ole “Eesti mõttelugu” end muidugi üldse sidunud ja kogu XIX sajandisse on varem vaid üks kord juhuslikult põigatud. Ning oleks lausa hull, kui nii väärika pealkirjaga sari üritaks sportliku edetabeli kuju võtta ja eesti mõtlejaid mingite kindlate kriteeriumide järgi headuse pingeritta seada. Aga natuke autahvli hõngu sel sarjal paratamatult küljes on. Vähemalt selles mõttes, et kui keegi juba sarja vääriliseks on tunnistatud, siis ootaks, et temalt on välja valitud eesti mõtteloo seisukohalt eriti olulised tekstid. Hurda puhul näiteks kõne 1869. aasta esimesel üldlaulupeol, 1870. aastal esmakordselt välja öeldud kuulutus, et kui me ei saa suureks jõult ega arvult, siis peame saama suureks vaimult ja kultuurilt, mida Mart Laar on nimetanud eesti rahvusluse kategooriliseks imperatiiviks, või 1888. aasta üleskutse rahvaluule kogumiseks “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”. Need on küll koos paljude teiste oluliste tekstidega Hurda 150. sünniaastapäevast peale mis langes viimase ärkamisaja soodsale pinnasele, kergesti kättesaadavad (esimesed M. Laari valituna Loomingu Raamatukogu 1989. a avanumbris, kolmas Ülo Tedre koostatud ja kommenteeritud rahvaluulealaste kirjutiste kogumikus “Mida rahvamälestustest pidada”). Mida siis Hurdast praegu avaldada? Ideaalis muidugi põhjalikult kommenteeritud kogutud teosed, aga see ei ole ilmselgelt “Eesti mõtteloo” rida.

Selles situatsioonis on Hando Runnel teinud mõnevõrra ootamatu valiku. Isamaaliste kuulutuste asemel või vähemalt ees loeme hoopis ülevaadet heeringa eluviisidest. Raamatu füüsilisse keskmesse on võetud küll ka hulk n-ö krestomaatilisi ja programmilisi tekste, mis on avaldatud kas juba Hurda 100. sünniaastapäevaks (1939) ilmunud H. Kruusi koostatud kogumikus või eespool mainitud 150. aastapäeva kogumikes (lisaks üks seni avaldamata kiri C. R. Jakobsonile ja “Tõine aruanne tööst Aleksandr-kooli kasuks”), kuid üllatava põhitooni annavad väljaandele lõunaeestikeelsed ja hoopis teist laadi tekstid: esimesse ossa koondatud “Tarto Kalendris” ilmunud rahvavalgustuslikud lood ja (peamiselt Otepää kirikus peetud) varem avaldamata õpetlik-manitsevad jutlused raamatu lõpus.

Seda valikut põhjendab koostaja eessõnas sellega, et siin raamatus toodu tahab “olla mälestusmärk Hurda-aegsele lõunaeesti keelele, et seda veel tänapäev uurida ja austada”. Keel ongi kahtlemata kogumiku üheks oluliseks komponendiks, seda enam, et nagu saatesõnast selgub, on lähiaegadel oodata veel Jakob Hurda keelealaste tööde eraldi köidet. Ometi ei ole lõunaeesti keel lingvistilises mõttes nende üllatuslike osade ainus väärtus. Kõrvuti rahvusliku eneseteadvuse programmiliste kuulutustega annavad üksikasjalikku populaarteaduslikku teavet pakkuvad “Heering”, “Inemisest” ja muud maarahva silmaringi avardama mõeldud kalendrilood ning isalikud manitsused kristlikule vagadusele nii ärkamisajast kui Jakob Hurdast palju värvikama pildi kui paljad proklamatsioonid. Ehkki “Inemisest” on faksiimileväljaandena 1990. aastal ka eraldi ilmunud, mõjub üldlevinud Hurda-imago taustal just kogumiku tervikkontekstis eriti mõnusalt näiteks asjalikkus, millega Hurt esitab statistilisi andmeid inimeste suremusest ja õpetab “noorembile lugejile”, et surma tuvastamisel on kõige kindlamaks märgiks “kange koolnu hais”. Kirg populaarteadusliku teabe vastu lööb välja isegi suurel reedel peetud jutluses, kus ta ei suuda hoiduda ristipoomise protseduuri detailide kirjeldamisest.

Ka keelelisest aspektist on raamat märksa mitmekihilisem materjal kui lihtsalt mälestusmärk. Ehkki Hurda üheks tegevusväljaks, mis siinses kogumikus ka eriti selgelt esile tuleb, oli eestikeelse haridussüsteemi vajalikkuse põhjendamine – julgeima tulevikuunistusena kuni ülikoolini välja –, pakuvad tema keelekohased mõttekäigud järjekordse näite hoopis selle kohta, kui halastamatult oli eesti rahvusluse sünd kõigele vaatamata oma saksa juurtega seotud. Nii kuulutab Hurt kogumiku avaartikliks paigutatud (saksa keeles kirjutatud) autobiograafilises ülevaates varjamatu uhkusega, et gümnaasiumi tertia’s hakkas ta “juba vabalt ja takistuseta saksa keeli rääkima ja mõtlema.” Just saksa keele õppimiseks isa ta kihelkonnakoolist edasi saatiski. Võõrkeelte omandamisest ja võõras keeles mõtlemisest on palju juttu mujalgi. Ühelt poolt kaitseb Hurt emakeelset haridussüsteemi teesiga, et võõras keeles õppides ei saa õppijad tegelikult aru, mis neile räägitakse, ja jäävad rumalaks. Palju energiat kulutab ta nii kadakasaksluse kui ka täieliku saksastumise ja akulturatsiooni pahede hurjutamisele. Samas annab ta endale aru, et tegelikkuses, nii nagu see parasjagu on, ei ole ilma saksa keele omandamiseta võimalik “päriselt” harituks saada. Tema ideaali kohaselt peab eestlane küll õppima saksa keeles mõtlema ning peab saksa keele kaudu omandama euroopaliku kultuuri, kuid oma eesti süütust kaotamata. Eesti rahvakeel ja saksa kultuurkeel ning paganlik pärimus ja kristlus tuleks ristata nii, et selle tulemusel sünniks kultuurne ja kristlik, kuid genuiinselt omanäolise vaimuga eesti rahvas. Seda, et niisugune kavalus läbi ei lähe ning et võõrkeelsest kristlikust kultuurist osasaamiseks on tulnud ja tuleb paratamatult oma olemusest midagi ära anda, XIX sajandi rahvuslikkuse õhinas ei tunnistatud. Seda on tänapäevalgi raske tunnistada, ehkki rahvusluse mõiste on Hurda aegadest peale kõvasti teisenenud ja selle igavikulisus koguni küsitavaks kuulutatud. Seepärast oleks ka ülekohtune eeldada, et Hurt võinuks endale aru anda omaenese eesti keele ja mõtlemismallide saksapärasusest. Aga just sellest aspektist tasuks lähemalt uurida näiteks eesti keele eri variante, mida siin raamatus on vähemasti viis: lõunaeestikeelsete kalendrijuttude keel ja Otepää kogudusele peetud jutluste keel ning XIX sajandi põhjaeesti kirjakeele Hurda versioon, Hurda saksakeelsete originaalide XX sajandi 30ndatel aastatel tehtud eestindused, mis esindavad omakorda kaht selgelt eriilmelist keelevarianti, ja viimaks Hando Runneli eesti keel raamatu eessõnas. Nende kõigi kõrvutamine keelega, mis on alal hoitud Hurda elutöö ühes olulisimas saavutuses, eesti rahvaluule üleskirjutustes, võiks eesti asja kohta mõndagi öelda.

Võiks arvata, et lihtsaid inimesi ahistavat professionaalkretinismi tänapäeval ei esinegi. On ju sund suhelda avalikkusega avalikult ja võimalikult mõistetavas ning lihtsas keeles mõjutanud pea kõiki elualasid. Aga võta näpust! Akadeemilise taustaga avalikku teadmist esindavate ekspertide kõrvale või asemele on tekkinud terve hulk ka eriti salajast teadmist esindavaid eksperte, kes valvavad paljudes nõukogudes ja komisjonides ja kellest me eriti midagi ei tea. Vähemasti kuni midagi väga suurt ära ei virutata.

Tekkinud on ka terve armee eriti avalikke uue aja eksperte: stilistid ja floristid, kaalujälgimise- ja vesivõimlemise, joogi-, söögi- ja müügigurud, raha- ja reklaamispetsid. Uue aja ekspertide sõnavara ja suhtlemisstiil ei ole enamasti kaugeltki nii esoteeriline nagu vana aja akadeemilise taustaga ekspertide puhul, kuid see-eest märksa agressiivsem. Rääkimise asemel nad pigem näitavad. Stilist lehvitab avalik-õiguslikul teleekraanil jubedaid roosasid ja salatirohelisi hilpe, klantsivaid kotikesi ning vannub, just see teeb sind käesoleval hooajal inimeseks. Florist soovitab soojalt hiiglaslikke, kalleid ja koledaid kunstlillede puntraid. Investeerimisspetsialist tõlgendab kogu sinu maist eksistentsi ilma mingi kõhkluseta üksnes rahandusterminites. Ülim ekspert on ka poliitilist kantseliiti viljelev riigiametnik või poliitik. Arengust kõneldes püüab too lihtsate sõnadega üldinimlikku konsensust saavutada. Tekkiv positiivne foon annab tegijale võimaluse asju ühiskonnas omasoodu toimetada. Igati viljakas on siin ka vana tüüpi ekspertlusele viitamine (spetsialistide valitsus, välisekspertide otsus, teaduspõhine Eesti), mille puhul teatud esoteeriline aura tuleb lausa kasuks.

Ametliku kantseliidi puhul on info lihtne ja konsensust taotlev. Enamasti väldib see mis tahes probleemi nägemist, lahendamisest rääkimata. Akadeemiline ekspert näeb küll probleeme, kuid sõnastab need keerukalt ja uurib lõputult. Seegi lükkab lahendust lõputult edasi või delegeerib selle valitud seltskonnale. Ilmne, et suhtlust ja tegutsemist pärsivad mõlemad ? nii hingehoidlik (poliitiline) kantseliit kui ka nähtuste olemusse pürgivad ekspertkeeled. Tõesti vaevarikas on surelikule määratud tõmblemine mõtlemise ja tegutsemise vahel. Nii ongi, et mõned ainult mõtlevad ja mõned ainult tegutsevad. Ametnikud-poliitikud, kes suudavad ühtaegu nii analüüsida, inimkeeles suhelda kui ka arukaid-inimlikke otsuseid vastu võtta ja ellu viia, väärivad lausa lugupidamist. Neid paistab olevat, mitmes erinevas parteis. Õnnetus ongi, et erinevates: võimekad miskipärast ei mahu üksteise kõrvale, vajavad liig palju personaalset ruumi…

Juudid on mõjutanud maailma arengut meeletult. Kuid eelkõige diasporaa juudid. Poliitika, majandus, teadus, kunstid, ajaviide ? need ei oleks sellised, nagu nad on, ilma diasporaa juutideta. Mooses, Maimonides, Nostradamus, Luis de Santangel, Don Isaac Abravanel (kaks viimast on tuntud Kolumbuse Ameerika reisi finantseerijatena) Rothschildid, Spinoza, Jacques Offenbach, Gustav Mahler, Trotski ja Sverdlov, Herbert Marcuse, Max Born, Oppenheimer, Milton Friedman, Ludwig Zamenhof, Abraham Maslow, Proust, Gershwin, Houdini, Isaac Bashevis Singer, Lion Feuchtwanger, Goldwyn ja Mayer, Bernstein, Irving Berlin, vennad Marxid, Modigliani, Marc Chagall, Levitan, Leonid Utjossov, Isaak Dunajevski, Oscar Niemeyer, Leonhard Cohen, Barbra Streisand, Isaac Stern, Gilels, Jascha Heifetz, Horowitz ? jaks lõpeb enne, kui osakegi neist saab nimetatud. Ja veel maletajad, juristid, äri- ja riigimehed.

Iisraeli riik ei ole suutnud produtseerida midagi selletaolist. Kes oskaks nimetada pärast II maailmasõda Iisraeli riigist võrsunud teadlasi, kunstiinimesi jms., kes oleksid mõjutanud maailma elu nagu diasporaa juudid? Teame üksnes poliitikuid, kuid seda tänu pidevale sõjaolukorrale. Iisraeli sulatuskatlas muutub ka juutide välimus ? selle tulemusena näevad nad välja kuidagi militaarsemad ja metsikumad. Kadumas on suursugusus ja väärikus nii välimuses kui olemises. Ehk meenutavad nad euroopalikust tsivilisatsioonist kaugenedes rohkem piibliaegseid juute? Kui varem oli lihtne juuti araablasest välimuse järgi eristada, siis nüüd on see üha raskem. Kuid sama on toimunud (toimumas) ju eestlaste ja eestivenelastega. Enam ei saagi välimuse järgi nii lihtsalt aru, kellega tegemist. Ja juudid määravad üha vähem; ehk rahamaailm, ajakirjandus ja muusika on veel jäänud, kuid see kõik on järellainetus. Ka araablastel on palju raha ja mõnel muul rahval. Ja on Soroski diasporaa juut, samuti vene oligarhid. BBC ja Skandinaavia ajakirjandus on selgelt juutide mõju alt väljas, isegi võib öelda, et juutide vastu ja araablaste poolel. Juudivaen maailmas kasvab. Juudid ei otsusta enam eriti kuskil, v.a. Venemaa majanduses (nagu näha poliitikasse neid seal ei lasta) ja USAs, kus nad võimutsevad muidugi kauem, kuid ainult sinnamaani, kuni anglosaksist presidendi vahetab välja afroameeriklane või latiino.

Äkki Iisraeli minek ei olnudki õige? Võib-olla polnudki ?Umsiedlung? diasporaast Kaananimaale maailma vinklist vaadatuna parim käik? Ehk olnuks Ahhasveerosena igavesti rändamine kõigile parem? Kas me teaksime, kes on Juri, Mihhail ja Aleksei Lotman, kui nad oleksid Iisraelis? Või Zara Mints? Nüüd on juutidel käes hetk, kus tuleb ainult enda kaitsmisega tegelda, müüre ehitada ja kiviklibusest pinnasest toitu välja meelitada. Pärast juutide väljasaatmisi ja -rändamisi tulnud araablased ei kavatsegi ei hea ega kurjaga lahkuda. Me oleme Juudamaast kaugel ja otsest hirmu pole meil vaja tunda, kuid alati lõikab südamesse, kui taas juute õhku lendab. Tundub, et lootust olukorra paranemisele polegi. Kuid eriti kurvaks teeb mind see, et Iisraeli juudid ei loo enam suurt midagi kogu inimkonna hüvanguks ja naudinguks. Nad on kaugenenud, kapseldunud ja isekeskis, olles justkui minetanud oma kunagise loomisjõu. Teiste rahvuste keskel imesid nad endasse mitte ainult teiste raha (viide levinud eelarvamusele), vaid ka kultuuri, jõudu, tarkust, tsiviliseeritust. Juutide loomisjõud pääses maksvusele just siis, kui nad said välja getodest ja asusid teiste sekka; nüüd, kui nad on läinud tagasi oma riiki, mis hakkab üha rohkem getot meenutama, ja on vaid isekeskis, taandub ka loovus. Või õieti ei ole loovusel väljundit. Just sellistes rahvaste paabelites nagu USAs, Venemaal, Austria-Ungaris ja muidugi mõista Saksamaal on juudid olnud viljakad ja mõjukad. Vanal hallil ajal etendasid juudid olulist rolli Hispaanias ja otomanide Türgis. Alati läksid nad uuega kaasa, olles sageli eestvedajaks.

Ehk ei saa öelda, et juutide kojuminek on viga, kuid muu maailm on sellega ilmselgelt kaotanud. Aga milline rahvas ei tahaks vabadust ja oma riiki? Meiegi, eestlased, tahtsime. Kas me võitsime sellega või kaotasime, näitab aeg. Tahaks juutidele öelda: ?Olgem juudid, jäägem eurooplasteks!? Isegi juudid ei tea ette, mida ajalugu toob. Kindlasti taheti rahvusriiki, rahu, õitsengut ? saadi rahvusriik, sõjajalal olemine; heaolu küll, aga praegu küll ei tundu, et Sauli, Taaveti ja Saalomoni hiilgeajad võiksid juudi riigis korduda. Installatsioonivalgusti paiskamine enesetaputerrorist Snow White?i kujutavasse punase veega täidetud basseini oli Iisraeli saadiku meeleheitlik tegu, samuti nagu Iisraeli müüri rajamine on meeleheitlik tegu. Sellistest asjadest on mul kahju. Kuid eelkõige on mul kahju juutidest, et nad ei tule enam kirgastama ja rikastama meie, goi?de elu. Kuskilt pole näha uusi Yehudi Menuhineid, David Oistrahhe, samuti Eri Klasse, Eino Baskineid, Leo Gense, Hagi ?eine, David Vseviove. Juut võib olla suur juutide seas, kuid sellest ei piisa meile muile.

Suurele osale sionistidest oli juudi minevik midagi, millest pidi end lahti rebima, oli alanduse, vaimupimeduse ja tooruse ajalugu. Nii on sionism üks XX sajandi suurtest ?futuristlikest? liikumistest, mis püüdsid inimesi vabastada mineviku, ?passeismi? koormast ja niimoodi kergendatutena paisata helgesse tulevikku. Selles mõttes on Ida-Euroopa juudid ja eestlased üksteisele palju sarnasemad kui võiks arvata. Mõlemad on püüdnud heita endalt musta mineviku, et nii saada uueks, vabaks, kaasaegseks natsiooniks. Mõlemate energia on pöördunud nii oma rahvusriigi loomisele läbi võitluste mitmete vaenlastega, ent ka oma kultuuri, sealhulgas eriti keele loomisele-uuendamisele. Ida-Euroopa juutide keel oli jidi?, mis on elava keelena säilinud vaid mõnedes ultraortodokside kogukondades, kes leiavad, et püha heebrea keelt (lashon kodesh) tohib rääkida vaid Jumalaga. Need hassiidi ultraortodoksid aga ei tea ega taha teada midagi jidi?i rikkast kirjandusest, Peretzist, Sholom Aleichemist, Singerist. Jidi?i kultuur hävitati, kui ta oli vaevalt jõudnud välja kujuneda, sünnitada kaks põlvkonda silmapaistvaid kirjanikke. Eesti-juudi kultuuriparalleelidest võiks nimetada veel keelekonverentse, mis on olnud olulised sündmused mõlema rahva kultuuriloos. Jidi?i konverents peeti 1908 T?ernovtsõs, niisiis samal aastal, kui eestlased pidasid oma esimese keelekonverentsi Tapal. Nii eestlased kui juudid kalduvad olema egotsentrilised, kinni oma kannatuslugudes ja üsna võimetud aktsepteerima seda, et ka neil, mõnelgi nende rahva liikmel võis olla mingi osa teistele osaks saanud kannatustes. Kuigi juutide hulgas olen kohanud rohkem neid, kes on võtnud oma südameasjaks teiste, olgu Rwanda tutside, Palestiina getode asukate või Sudeedimaalt minema kihutatud sakslaste traagilise saatuse. Tean Iisraeli psühhiaatrit, kes on püüdnud aidata nii holokausti ohvrite kui natsifunktsionäride lastel oma traumadest üle saada. Tunnen California juuti, ülikooli professorit, kes ütles mulle, et ei ole inimest, kellel mõnes asjas ei oleks õigus. Küsisin, kas see käib ka Hitleri kohta. Ka Hitleri kohta, arvas tema. Juute, kes nii arvavad, ei ole palju, kuid oluline on, et neid ometi on. Neilt oleks meil midagi õppida.

Kuehnelt-Leddihni esseistika on kindlasti külm du?? neile viimastele, kes veel jagasid usku (mis oli kord tüüpiline postkommunistlike maade elanikele), et valimiste fiktiivsus ja sõnavabaduse puudumine on õnne ja vabaduse peamine takistus. Kuehnelt-Leddihni üks peamisi järeldusi on, et tulevikus on väljavaateid vaid kahe partei süsteemil, kusjuures neil on ühine filosoofia ja maailmavaade (lk. 45). Mille poolest see koos autoritaarse ja ebademokraatliku panganduse, tööstuse ja neile toetuva sõjamasinaga erineb juba meile tuttavast süsteemist, selle üle võib igaüks juba ise mõtiskleda. Raamatu põhisõnum on selle tõestamine, et rahvavõimu, esindusdemokraatiat kui ?demokraatia masinat?, pole inimühiskond suutnud luua ja ka ei suuda luua. Pärast fukuyamalikke utoopiaid liberaalse demokraatia igikestvast võidukäigust on analüüs vähemalt asjalik.

Kuehnnelt-Leddihn on eelkõige vabaduse eestkõneleja. Tänapäeva maailmas valitseb võrdsus liialt vabaduse üle ja seda tänu ?massiteadvusele?. Nähtavasti eelkõige sõjajärgsete kümnendite kogemus on toetanud veendumust, et ?massimeedia on tänu oma loomusele peaaegu süstemaatiliselt vasakpoolne, sest ta peab ju lihtsustama?, selle kaudu jõutakse täiesti loomulikul teel ?selgete aga valede ideedeni? [—]. Nii peab massimeedia käituma populistlikult, mistõttu omandab kergelt punasevõitu värvingu, sest kõik vasakpoolsed ideoloogiad pöörduvad ?laiade enamuste? poole, samuti selle poole, mida anglosaksid nimetaksid common sense ja natsionaal-sotsialistid ?terve inimmõistus? (lk. 77).

Siinkohal oleks küll väärt meenutada, et esiteks: kommunistid pretendeerisid eelkõige ?teaduslikule maailmavaatele? (teaduslik kommunism) ja võitlesid ?argiteadvuse? kui kodaniku eelarvamuste kandja vastu. Vähemalt teadusfilosoofia ei diskvalifitseeri argiteadvust, see jääb oluliseks tunnetuselemendiks/tasandiks. Pealegi, tõediskursust etendavaile kommunistidele nii iseloomulik scientism manipuleerib teadusega mitte vähem osavalt ja on hoopis totalitaarsemate taotlustega. Meenutagem vaid füüsiku mainele pretendeeriva Gustav Naani aastakümneid kestnud võitlust ?terve mõistuse? vastu (samastades seda kohvitantade jutuga), et eriti kavalalt naeruvääristada ühiskonnas süvenevat ?tervemõistusliku? kommunistliku diktatuuri kriitikat. (Kavalus seisnes just neutraalse ?teaduse? nimel esinemises.)

Teiseks, võrdsuse ideel pole tänapäeval probleemide ?lihtsustamise? monopoli. ?Vabaduse? suhtes võib täheldada samaväärset lihtsustamist. Sellest saadik kui Eestiski teatati suure aplombiga, et ?ühiskonda pole olemas? (Laar, Herkel jt.), võib rääkida negatiivset vabadust ainutähtsustava liberaalse retoorika peaaegu et täielikust valitsemisest. Libertaanluse ideoloog Hayek tunnistab oma vaadete külgnemist sotsiaaldarvinismiga. Vaid hariduse nõrkus seletab, miks selle hüüdlause kilbile seadnud partei pooldajatel võttis tosin aastat mõistmaks, et samaga väidetakse ka, et ?eestlasi pole olemas?, et rahvusliku solidaarsusega tuleb hüvasti jätta jne. Positiivne vabadus redutseeriti ?õnge? andmise tühjale metafoorile

Erik Kuehnelt-Leddihni argumendid demokraatia, võrdsuse ja enamuse printsiibi rakendamise kui ausa ja riigimeheliku poliitika võidu tagaja vastu on veenvad. Tõepoolest, valimised võidab suurema tõenäosusega see, kes rohkem lubab (blufib), ja mitte see, kes asjast räägib; edukam on poliitik, kelle naine on ?armantsem jne. (Kui Lennart Meri 1991 lubas meile Churchilli tsiteerides rasket tööd, higi ja pisiraid, siis ei uskunud enamus meist, et ta räägib tõtt.) Tõepoolest, pole mitte mingit teoreetilist põhjendust uskuda, et demokraatia aluseks on hääletusmasina arvuline suhe, mille põhjal saab luua õiglasema ja vabana ühiskonna. Protsentidega rehkendav kollektiivse mõistuse triumf on müüt. Hääletuse teel võib võtta vastu enesetapjalikke otsuseid (nagu Erik Kuehnelt-Leddihn näitab, vahel võetaksegi).

Ta jõuab järelduseni, et vabaduse ideaalsed/väärtuselised tagatised on paradoksaalsel kombel väljaspool enamuse-vähemuse arvamuse selgitamise vahekorda. Need seisnevad liberaaldemokraatia normide kehtestamises. ?Niisiis läheb vaja väga ranget riiklikku tsensuuri ja pooltotalitaarset ühiskonda, et kujundada ja säilitada ideoloogilist ühisnimetajat ? just nimelt ka liberaalses demokraatias. Nii peavad ajakirjandus, film, teater, televisioon, kirjastused, lastetuba ja kool lakkamatult propageerima riigi ja ühiskonna põhi-ideaale ja nimetama liberaaldemokraatliku ideoloogia vastaseid kaabakateks ja lollpeadeks (või ka kaabaklikeks lollpeadeks)? (lk. 47).

Vabadus saabub siis, kui demokraatiast vaba võim vormistab ?norme?, mis saadakse mingil imepärasel viisil. (Kuidas, seda ta ei selgita, kuid tema usk ?valgustatud? monarhiasse on nii suur, et tunnistab isegi ?Nikolai Verise? suureks humanistiks). Muidugi ei saa ta kaasaegses maailmas oma sümpaatiaid põhjendatud vaateiks arendada. Kuid valida jääb demokraatia diktatuuri või ?normide diktatuuri? vahel. Liberalism on siis seatud Münchhauseni rolli, kes enda mõistuse toel tõstab end välja demokraatia mädasoost. Kuid kes kõik võivad riietuda/maskeeruda Münchhauseniks?

Kuehnelt-Leddihn on endastmõistetavalt kommunismi vastane ja võrdsustab natsismi ja kommunismi (tulemustes täiesti põhjendatult). Kuid neil on siiski olemuslik vahe, mida tuleb arvestada, ehkki Eestis seda püütakse poliitilistel põhjustel mitte märgata. Ajaloo mõistmiseks (mitte õigustamiseks) on see siiski vajalik. Kuehnelt-Leddihnil on täielik õigus, kui ta märgib, et jälitada/karistada ei tuleks mitte niivõrd natsipartei liikmeid, kuivõrd Hitleri võimule hääletanuid. See väide on küsitav kommunistide ja nende poolt hääletajate suhtes. Kogu nõks on ju selles, et kommunistid ei seadnud avalikult eesmärgiks tuhandeaastase riigi rajamist, kus valitseb aaria rass, ja Entlösungit, vaid jutlustasid vabaduse riigist. Just nimelt vabaduse riigist! Nemad kehtestasid normid, mis pidid olema inimkonna vabaduse kehastuseks (vabadus on tunnetatud paratamatus). Juudi päritoluga Marxi õpetus on oma retoorikalt ju emantsipatsiooniõpetus. Väga raske on eeldada, et selle õpetuse toetaja mõistaks kõike ja näeks ette Marxi teooria rakendamise kõiki tagajärgi (natside puhul oli asi ikka üsna selge, ehkki Wannsee saatanlike otsuste formuleeringud olid ka riiklik saladus). Vaatamata kõigile erinevustele natsismi ja marksismi vahel, annab Kuehnelt-Leddihn mõtlema paneva argumendi lõpetada EKP liikmete ja kõigi selle partei diktatuuri oma häältega toetanute vastandamine, millele mõned ajaloolased on pühendunud.

Ajakirjas National Review avaldatud artiklis ?Balti solidaarsusest? sümpatiseerivat Erik Kuehnelt-Leddihn tõsiselt Balti riikide iseseisvusvõitlusele (1987 ? 1991). Ta olevat rõhutanud briti ajaloolase V. Temperley sõnu: ?Kui nende lugu kord ilmsiks tuleb, saab Eesti ja Läti eepiline võitlus oma iseseisvuse eest seisma kõrgel maailma samalaadsete seas? (tsiteeritud järelsõna autori Jüri Lippingu järgi). Samas on ta üsna skeptiline nn. uute demokraatiate edu suhtes. Kui siin hakatakse ?taas kord proovima liberaalset demokraatiat lääneliku eeskuju järgi üles ehitada?, siis ?nad nurjuvad neil samadel põhjustel kui aastatel 1918 ? 1938? (lk. 87). Pole päris selge, mida ta Balti riikidele ennustab (autoritaarsust?). Arvestades, et eriti Eesti on üsna edukalt hakkama saanud liberalismi ja demokraatia Siiami kaksikute lahutamisega, siis peaks meil Kuehnelt-Leddihni järgi ju lootust olema.

Libertaanlust tasakaalustavaid (USAs populaarseid) kõiksuguseid ?vähemuste? kvoote Eestis kah pole. Siiski maksab küll mõtelda, miks USA-taoline rikas ja võistluslikkust üle kõige hindav riik on läinud seda teed. Kvoodid naistele, vähemustele, perifeerias sündinuile jne. pole mitte demokraatia (arenenud ?õiglustunde? tulemus). Ka väga rikas ühiskond mõistab, et inimkapital (anne) jaotub suhteliselt määratult ühtlasemalt kui raha ja on ühiskonna pe
amine ressurss. Selle väärtustamine. Eesti näib olevat aga nii rikas, et võib USA poliitikast üle võtta vaid selle meritokraatlikud alustalad. Igasugusest hoolekanderiigist on Eesti kaugel. Demokraatlikud vabadused on säilinud, kuid lisanduvad jooned, mida ta peab vabadusele ohtlikuks (nagu näiteks valitsevate parteide kasvav rahastamine eelarvest). Sagenevad ka meenutused, et just veidi üle tosina aastat pidas parlamentarism vastu populistide ja demagoogide survele eelmise vabariigi ajal.

Ühes näib Erik Kuehnelt-Leddihnil kindlasti olevat õigus: vabaduse tagatis ei peitu mitte niivõrd institutsioonides, kuivõrd inimestes ? nende poliitilises kultuuris, rahva vaimses tasemes, riigimeeste riigimehelikkuses. Selle ressursi vähesust maskeeris revolutsiooniline entusiasm ja protest nõukogude aja tavade vastu. Kuid on üsna ilmne, et ?õiglane viha?, kättemaksumentaliteet jmt. ei asenda demokraalikke harjumusi ja õiglast meelt, mida kannab sügav kultuur.

Eesti koos teiste Balti riikidega kirjutas end tõesti demokraatliku võitluse ajalukku. Tänasel Eestil näib olevat kaks valikut: kas hakata tõsiselt demokraatia üle arutama või lüüa käega selle suhtes, kes teda valitsevad (NATO ja EL teevad peamised valikud ära nagunii). Viimane on suur eksitus. Üks uskumatult pikk ja stabiilne periood maailma ajaloos ei saa kesta igavesti (käsi tõrgub kirjutamast, et on möödas). Eesti demokraatia roll (rahvusvaheline mõjujõud) konsensuslike ühenduste liikmena on veelgi kasvanud.

Nii nagu iga eluvõimeline rahvus peab suutma luua oma põhiseaduse, niisama kindlalt peab ta kujundama oma arusaamise demokraatiast ja sellele vastava diskursuse. Küsitav oli mõnede soovitus aastal 1991 võtta üle mõni Lääne põhiseadus selle asemel, et see kodus ?põlve peal meisterdada?. Sama ilmselt peab iga rahvusühiskond tekitama oma eluvõimelise demokraatliku eluvormi. Muuseas, Eesti ülemineku-ühiskonna kujundajad suutsid vastu seista mitmetele autoriteetide soovitustele, mis ennustasid katastroofilisi tagajärgi (mõnest räägib ka Kuehnelt-Leddihn). Teatavagi intellektuaalse iseseisvuse säilitamisel võiksime meiegi anda oma panuse demokraatia/vabaduste kindlustamisse, mis polegi enam nii endastmõistetav.