küberturvalisus

Ilmselt on üks põhjusi see, et me pole veel selgeks mõelnud, kuidas ebavõrdsusest rääkida, kuidas seda mõista ja millega seostada. Pikka aega turumajandusliku ühiskonnaga riikides on ebavõrdsus rutiinne nähtus, millest räägitakse avatult ja liigsete emotsioonideta. Meil peetakse selle teema puudutamist kuidagi häbiväärseks, piinlikuks. Nagu aastakümneid tagasi ei  räägitud avalikult süüfilisest. Selliste küsimuste puhul, kus vaba debatt  puudub, hakkavad levima sissetallatud mõttemallid ja stereotüübid. Kõnelejad ja kirjutajad kasutavad neid omamoodi kilbina rünnakute puhuks, mida julged mõtted võiksid esile kutsuda. Just niisugust stiili esindab ka kogumik sotsiaalse ebavõrdsuse kohta Eestis. Lugeda saab tuntud tõsiasju, et Harjumaal on sissetulekud kõrgemad kui Võrumaal, et vanemate haridustase on lapse edasipürgimisel oluline ja et naised armastavad teatrit rohkem kui mehed. Autorid on kohati nii tugevalt stereotüüpse argumentatsiooni haardes, et pole märganudki, et joonised ja tabelid nende väiteid ei kinnita.  Vastupidiselt väidetule ei too kõrgemad sotsiaalkaitse kulutused automaatselt kaasa Gini koefitsiendi  alanemist. Sloveenia ja Portugal kulutavad  mõlemad sotsiaalkaitsele 22-23% SKTst, ent nende Gini indeksi vahe on peaaegu kahekordne. Eestil ja Ühendkuningriigil on seevastu Gini koefitsient sarnane, kuid lõhe sotisaalkuludes ligi kahekordne.  Ka selles Gini indeksi kobaras, kuhu kuulub enamik ELi riike, varieeruvad  sotsiaalkaitse kulutused 15%-st kuni 30%-ni SKTst.

Üks põhjus, miks riikide näitajad erinevad, peitub poliitika mõjus. Eesti keelekasutuses (ja ilmselt ka mõttemustrites) on levinud illusioon, et ühiskonnas asjad kujunevad, mitte neid ei kujundata. Friedmanlikku “nähtamatut kätt” usutakse toimivat lisaks majandusele ka sotsiaalse kihistuse vormimisel. See sobib hästi äraootava seisukoha võtmiseks nii  kodanikule kui valitsusele. Paraku kummutavad riikide sotsiaalstatistika näitajate erinevused sellise arusaama. Just valitsuse poliitika tagajärjel erinevad UK ja Rootsi sotsiaalkulud ja Gini koefitsient, vaatamata nende riikide sarnasusele jõukuse taseme poolest.

Just seepärast, et sotsiaalkulude ja ebavõrdsuse taset saab poliitika kaudu mõjutada, ongi vaja debatti ebavõrdsuse teemadel. Sotsiaalne ebavõrdsus iseenesest on iga vaba ühiskonna olemuslik joon, millest ei saa üle ega ümber. Ebavõrdsuse iseloom, selle dünaamika ja määr on aga poliitiliste valikute ja väärtushinnangute küsimus. Sotisaalkuludega saab ebavõrdsust vähendada, aga vastupidiselt levinud arusaamale seda ka kinnistada.  

Siirdeperioodi alguses otsis Eesti oma ebavõrdsuse etaloni Euroopast:  vasakpoolsed vaatasid Skandinaavia, konservatiivid aga Mandri-Euroopa  poole. Terviklikul kujul ei realiseerunud kumbki valik, sest tol dekaadil otsisid Euroopa heaoluriigid ise agaralt uusi lahendusi. Moevooluks kujunes uue avaliku halduse doktriin, mis propageeris ärisektori väärtuste ja mehhanismide ülekandmist avalikku sektorisse. Eestis aitas selle doktriini lihtsustatud esitamine juurutada müüte õhukese riigi tõhususest, Euroopa sotsiaalmudeli pankrotist ja odavast USA heaoluriigist. Pinnapealne suhtumine Euroopa heaoluriigi reformidesse ja majandusfaktori ületähtsustamine on meid tänaseks viinud olukorda, kus Eesti sotsiaalne kuvand ei sarnane tuumik-Euroopaga, vaid perifeeriaga. Kõikide olulisemate sotsiaalstatistikute järgi paigutub Eesti  kaugele Saksast, Prantsusmaast, Beneluxi maadest ja Skandinaaviast. Me kuulume seltskonda, kuhu me end hea meelega ei arvaks, sest Hispaania, Kreeka, Poola, Portugal ja Läti-Leedu pole mingid arengu lipulaevad. Enesetunde tõstmiseks tuleb tõdeda, et Eestil on sotsiaalse heaolu ja ebavõrdsuse aspektis olulisi sarnasusi ka Ühendkuningriigiga ning Soome heaoluriik pole viimase kümnendi valguses Eestiga enam nii kontrastne.

Riigi asetuse muutmine heaolumaatriksil eeldaks konsensuslikku arusaama sellest, milline on inimväärne elustandard ja kui suurt ebavõrdsuse määra peetakse normaalseks. Paraku pole märke sellise konsensuse kujunemisest. Sotsiaalteadlaste üks üllatus postkommunistlike siirderiikide analüüsimisel oli see, et endised homo soveticu’sed hakkasid kiirelt aktsepteerima suhteliselt suurt ebavõrdsust ühiskonnas.

Avalikkusel puudusid ootused hindade või palkade riikliku regulatsiooni suhtes, pere elujärjest sai eraeluline, mitte sotsiaalne küsimus. Nii ongi lühema demokraatiakogemusega riigid täna ebavõrdsema sissetulekute jaotusega, vaid Tšehhi, Slovakkia ja Ungari moodustavad erandi. Eestis on sissetulekud jaotunud ebavõrdsemalt kui ükskõik millises pika demokraatiakogemusega Euroopa riigis. Kuigi esimese ja kümnenda tuludetsiili palgavahe on meil 30-kordne, ütleb vaid 1,3% leibkondi, et nad ei tule majanduslikult üldse toime. See näitab, et rahval puudub ühtne visioon elatustaseme standardist.

Poliitikutele on see olukord mugav, sest massilise surve puudumisel saab valimislubadusi ja hilisemaid rahaeraldusi just oma toetajaskonnale sihistada. Nii oleme uskunud, et Keskerakond hellitab toetustega pensionäre, Reformierakond aga väikelastega peresid. Paraku näitab Statistikaameti kogumik, et sellistel uskumustel pole tõepõhja all. Sotsiaalsed siirded on avaldanud võrdset mõju kõikidele tulukvintiilidele, mitte aga madalamatele, kuhu on koondunud seeniorid ja enamik lastega peresid. Pärast sotsiaalseid siirdeid jääb alla vaesusriski ikka 21% 16aastastest lastest ja pensionäridest, mis on 5% kõrgem tööealiste grupi näitajast. Viimastel aastatel on pensionäride ja laste vaesusrisk koguni kasvanud. Vaadates sotsiaalsete siirete efekti kas tervikuna või teistsuguste rahvastikukategooriate lõikes, jõuame ikka sama avastuseni: efekt on nõrk. Vaesus ei vähene, ebavõrdsus sissetulekutes samuti mitte. Näib, et meie valitsused jagavad sotsiaaltoetusi väga rutiinselt – kui majandus kasvab, antakse kõigile raha juurde. Kui majandus kasvab jõudsasti, muutub automaatselt heldemaks ka rahajaotus. Seega tekib õigustatud küsimus, millele on Eesti heaolupoliitika suunatud? Klassikalise liberaalse mudeli puhul peaks toetused olema sihitud ainult kõige madalamatele tulugruppidele, kelle puhul riiklik sekkumine annaks märgatava efekti vaesuse vähendamisel. Seda me Eestis ei näe. Sotsiaaldemokraatliku mudeli puhul on peamine kasusaaja keskklass, kes parandab sotsiaalsete siirete abil oma positsiooni kõrgklassi suhtes. Ka seda efekti pole Eestis võimalik tuvastada, sest kõrgemad tuludetsiilid libisevad eest ära nendesamade tulusiirete tõttu.  

Rahalised siirded on heaolupoliitika üks tahk, millele Euroopa traditsioonis lisanduvad ka ulatuslikud teenused. Just võrdne juurdepääs tervishoiule, haridusele ja eluasemele eristab Euroopa sotsiaalmudelit USA ja Kagu-Aasia omast. Eesti statistikaameti andmed näitavad, et ka selles dimensioonis ei kuulu Eesti Euroopa liidrite hulka. Tervishoiuteenuste rahastamises on omaosalus jõudnud 24%, nii jõukamad kui vaesemad pered kulutavad arstiabile võrdselt veidi üle 2% oma sissetulekust. Kuna aga sissetulekute rahaline väärtus on väga erinev, siis erinevad ka vaeste ja rikaste tegelikud kulutused tervishoiule üle üheksa korra. Tagajärjeks on tervise seisundi märgatav varieerumine sotsiaalsete klasside lõikes.

Hariduslikust ebavõrdsusest on viimasel ajal räägitud  palju, kuid sageli kammitsetuna pooltõdedest ja stereotüüpidest. Liiga palju “auru” läheb eliitkoolide paremuse tõestamisele, mis on ju a priori selge. Eliitkoolides õppivate laste arvu silmas pidades pole see üldse Eesti hariduse põhiprobleem. Tähelepanu peaks pälvima hoopis fakt, et vallakoolid, kes põhikooli tulemustes on parimad, jäävad gümnaasiumi tasemel alla nii maakonnakoolidele kui suurlinnakoolidele. Taas kord leiab kinnitust meie heaolupoliitika jõuetus mõjutada sotsiaalset ebavõrdsust. Kümned, kui mitte sajad analüüsid on kinnitanud koduse kultuurikapitali mõju l
aste haridussaavutustele. Järelikult peaks maapiirkondades, kus vanemate sotsiaalsest klassist tulenevalt on kultuurikapital madalam, kool toimima omamoodi kompensatsioonimehhanismina. Ohtrale poliitilisele retoorikale vaatamata pole seda efekti saavutatud. Sedasama kodust kultuurikapitali aitaks tõsta ka vanemate tagasitoomine õppimise juurde. Paraku on Eesti elukestvas õppes osalemise näitajad  ühed viletsamad Euroopas, sarnanedes Balkani ja Vahemere-äärsete agraarmaade omadega. Erinevalt Põhjamaadest (ja isegi UKst) puudub elukestval õppel Eestis klassilist ja regionaalset ebavõrdsust vähendav funktsioon. Koolitustel käivad peamiselt juhid ja tippspetsialistid, töölistest osales koolitusel mullu vaid 1,7%.

Statistikaameti üllitise lugemisel tekkis mulje, et sotsiaalne ebavõrdsus on meil kujunemas rutiiniks, millega näikse olevat leppinud kõik: kodanikud, uurijad ja poliitikud. Varakapitalistlikus ühiskonnas oli ebavõrdsus mootoriks indiviidile, kes pingutas, et jõuda haljale oksale. Heaoluriigi kuldajal sai sellest poliitikute leivanumber, kes tarmukalt ebavõrdsusega võitlema asusid. Tänapäeval, kus riigid maadlevad jätkusuutlikkuse küsimustega, ei ole probleemi tuum selles, kas ebavõrdsust on liiga palju, vaid selles, milline ühiskonnatüüp ebavõrdsuse mustri tulemusel kujuneb ja kas see muster võib hakata arengut pärssima.

Fukuyama polnud ajaloo lõpu esmakuulutaja. Nagu ta ausalt viitas, oli selle mõtte välja käinud juba Hegel, kelle meelest ajalugu lõppes Jena lahinguga 14. oktoobril 1806, kus Napoleon võitis Preisi kuninga väed. Samal ajal lõpetanud Hegel ise oma „Vaimu fenomenoloogiat”. See pilt on nagu kaader filmist: püssid pauguvad, suurtükid raksuvad, kõigi aegade kõige suurem filosoof aga istub oma kirjutuslaua taga ja mõtleb kuuldavalt: Uhh, saaks see jama juba ükskord läbi! Küllap siis saab ka ajalugu otsa. Eks nõnda panengi kirja – pärast mind ei tule niikuinii enam uut ega paremat filosoofiat.

Hegeli mõtetest haarasid paljud kinni. Üks neist oli Richard Wagner, kes ise küll otseseost Hegeliga eitas (miks, seda on hiljuti seletanud Joachim Köhler oma 2001. aastal ilmunud mahukas Wagneri biograafias). Wagner lisas maailma kõige targemale filosoofiale ka maailma kõige ilusama kunstiteose, ooperi „Nibelungi sõrmus”, mis kõigi kunstide senise arengu koondas ja lõpule viis, edaspidi võidi keskenduda akustikale ja dekoratsioonide maalimisele. Puudu jäi veel ainult mees, kes maailma rahvad vabastaks – need olid oodanud terve pika ja piinava ajaloo, et kord saabuks saksa rahvas kehastuv „välise ja seesmise vabaduse süntees”.

Muidugi lähtus Hegelist ka Marx, kelle ajaloolõpu nägemus seisis rahvastest kõrgemal. Vastu ootusi läksid tema vaated hästi peale Euroopast nõrgema tööstusega Venemaal, kus samal ajal ometi kääris hoopis lennukamaid ideid. Fjodor Dostojevski uskus, et aegade lõpp on tõepoolest kätte jõudmas: selle tõendiks oli juba see, kuidas Venemaal tõstsid pead liberaalsed intellektuaalid, sotsialistid ja anarhistid, õigeusu kiriku ja tsaaririigi vastased. Oli aga selge, et nemad ei saa võita – Jumal on kavandanud tuleviku teisiti. Siiski maalis Dostojevski oma viimases romaanis „Vennad Karamazovid” ühe hoiatava pildi, mis võiks juhtuda, kui Jumal poleks ette määranud, et Venemaa päästab maailma. Selle nägemuse, mis on tuntud kui „Poeem suurinkvisiitorist”, omistab ta kuratlikule vabamõtlejale Ivan Karamazovile: seal on Jeesuse toodud vabaduse asemel saabunud „inimeste ülemaailmaline õnn”, kus kõik vajadused on rahuldatud ning inimkond on muutunud „üldiseks ja kokkukõlaliseks sipelgapesaks” (ehk meie mõistes, globaalseks tarbimisühiskonnaks).

Dostojevski mõtted mõjutasid tublisti teist venelast, pärast 1917. aasta revolutsiooni emigreerunud Aleksandr Koževnikovi, kes sai Prantsusmaal tuntuks Kojève’i nime all. Raamatus „Alexandre Kojève: filosoofia, riik ja ajaloo lõpp” (1990) näitab Dominique Auffret, kuidas Kojève Dostojevski ideed ümber pööras. Revolutsioon oli tõestanud, et jumalik ettehooldus ei kehti: järelikult pidi ajaloo lõpp teostuma vastupidisel viisil, nii, nagu seda visandakse Ivan Karamazovi kujuteldavas poeemis. Kolmekümnendate aastate algul viis Kojève need järeldused kokku Hegeli filosoofiaga. Tõeline ajaloo lõpp oli saabunud alles Vene revolutsiooniga, selle lõplik täideviija oli Stalin ning ajaloo viimane filosoof muidugi Kojève ise. – Pool sajandit hiljem korjas sama skeemi üles Fukuyama, tehes muidugi kosmeetilised parandused ja naeruvääristades „kommunismi” ja „fašismi”, mis olid selleks ajaks läbi põlenud.

Võib tekkida tuikav küsimus, miks nii visalt kuulutatav ajaloo lõpp oma kõikvõimalikes teisendites ikka hapuks läheb? Raske oleks sellele lühidalt vastata. Siiski saaks anda kaks pidepunkti. Esiteks, see, mida nimetatakse ajalooks, ei ole sugugi kõikide inimlike püüdluste universaalne summa, vaid soovmõtlemisel põhinev konstruktsioon. Ajalooga spekuleerivad mõttekäigud sobivad küll hästi vägivalla õigustamiseks, kuid ei aita seda vältida. Teiseks, sõdu ja vihavaenu ei saa kaotada erinevuste kaotamisega. Selline taotlus ise on vägivaldne. Katse allutada maailma mingile ainsale printsiibile lootuses, et see tühistab konfliktide põhjuse, on täiesti mõttetu. Konfliktid hoopis kuhjuvad lumepallina, ning iga järgmine impeerium peab korraldama eelmistest vägevamad tapatalgud.  Selle asemel, et erinevusi purustada ja kustutada, peaks otsima viise, kuidas neid hoida ja healoomuliselt arendada. Millal seda tegelikult, praktiliselt mõistetakse? Vastust teab vaid tuul, kes ühtki ajalugu ega ajaloo lõppu ei usu.

Metafüüsika vundamendil püsiva kunstikultuuri puhul, mida paljud peavad praegugi „päris” kultuuriks, peetakse kunsti sihiks tunnetuse totaalsust ja sügavust: erilisi teadvusseisundeid, mis hõlmavad teadmist olemasolu kummalisusest ja lõplikkusest, kas või vaikimisi ka teadmist surmast ja seeläbi ka inimlikku, sotsiaalset ja eksistentsiaalset empaatiat. Surma vaikne lähedalolek on selle kontseptsiooni üks olemustunnuseid, mis tähendab praktikas dramatismi ja ohutunnet, surmahirmu või ka lausa surmakultust, eksistentsiaalset blaseerumust või muid mitte just eriti optimistlikke hinge- ja teadvusseisundeid. Tõsi, sedasama olemise lootusetust või teatavat meeleheitlikku rõõmu on võimalik läbi elada ka näiteks muru niites või nõusid pestes. Metafüüsikast laetud kunstikultuur kehastab seda kõike eriti intensiivsel ja kontsentreeritud viisil, kasutades enamasti keerulisi, töömahukaid ja kulukaid vahendeid. Kui küsida, kas riik peaks kuidagi toetama surmahirmu ja blaseerumust, mida pealegi toodetakse kulukal viisil, või optimeeritud kuludega helgeid ja kergeid meeleseisundeid, siis pole vastuses kahtlust. Tõsi, natukene hirmu kõrgemate jõudude ees kulub inimesele ära, muidu sigineb ühiskonda ehk liiga palju ambitsioonikaid virisejaid, hobusevargaid ja potentsiaalseid riigikukutajaid. Üldiselt ei vii rahulolematus, blaseerumus ja eksistentsiaalsed mõtisklused, näiteks mõte kõige kaduvusest, meid edasi ja võib negatiivselt mõjutada rahvusliku kogutoodangu kasvu, rääkimata iibest. Tegelikult on kultuuri kirjeldamine selliste kategooriate alusel nagu elu, surm, hirm vms ka üldse kuidagi liiga totalitaarne ja pealetükkiv – seda ei saa vaba ühiskond endale lubada.

Hoopis teine asi on majanduskategooriates kirjeldatav kommertskultuur. Kui räägime tootjast, tarbijast, kuludest, tuludest ja rentaablusest, siis on tegemist objektiivselt mõõdetava reaalsusega, millesse ei sekku mingid arhailised moraalsed mõõdupuud. Sellega haakub muidugi ka üks väga vana küsimus: kui palju üldse võiks või peaks kunstikultuur sisaldama eetikat, moraali või ideoloogiat, et see ei kaotaks oma olemust? On ju nii, et kui need kolm mingi imenipiga kunstikultuurist üldse välja pesta, siis on enamasti tulemuseks mingit liiki porno, kui neile aga ülemäära sõna anda, siis sünnib propaganda või jutlus… Aga et meeldivaid kehalisi ja meeleseisundeid on väga raske kuidagi mõistlikult vaidlustada, siis tuleb jälle anda pluss kommertskultuurile, mis pakub igavest elu meelelistes naudingutes ja käsitleb surmagi mittetraumeerivas mängulises vormis. Selle õilsa eesmärgi ainsaks takistuseks on üksnes inimese vastuvõtuvõime piiratus ja sellest tulenev küllastumus.

Hoides silme ees kaht kultuuri mõõtmisel soovitavat tervemõistuslikku põhikarakteristikut nagu positiivsete teadvusseisundite saavutamist ja tarbimisakti mõõdetavust, tuleb kultuuriürituste maksusoodustuste määramise meetod meile justkui iseenesest kätte. Igati põhjendatud oleks soodustuste aluseks võtta arvnäitaja, milles sisaldub ürituse raames müüdud puhta alkoholi kogus (margist sõltumata) ühe kultuuritarbija ehk piletiostja nina kohta. Sest füüsika ja ajukeemia ei valeta: mida suurem kogus per nase, seda rohkem mõnu ehk helgeid ja positiivseid meeleseisundeid. See kõik on väga selge, läbipaistev ja numbritega väljendatav. Kui muidugi mängust välja jätta tarbimispohmelus, mis võib omandada individuaalseid ja tundelisi jooni ning haakuda metafüüsiliste mõlgutustega kõige kaduvusest. Aga kõrvalnähtude korrigeerimiseks võib lihtsalt veel ühe pudeli osta.

Hõimurahvaste programm on mõeldud omariikluseta uurali rahvaste keelte ja kultuuride toetamiseks, seega abistatakse Venemaal elavaid soome-ugri ja samojeedi rahvaid ning Lätis elavaid liivlasi. Soomlaste ja ungarlaste toetamine programmi ülesannete hulka ei kuulu, küll aga üritatakse teha nende maadega, eriti Suomen Sukukansaohjelma’ga koostööd teiste soome-ugri rahvaste abistamiseks.

Programmi prioriteedid

Kui vaadata programmi prioriteete, milleks on kaasa aidata 1) uurali põlisrahvaste keelte kasutussfääri laiendamisele, sh neis keeltes antava hariduse edendamisele, 2) sellele, et hõimurahvaste noored teadvustaksid end oma kultuuri ja keele kandjatena, 3) uurali põlisrahvaste kultuuride suurema avatuse saavutamisele ning kultuurikontaktide ja muude kontaktide mitmekesistamisele, 4) uurali põlisrahvaste rahvusliku eneseteadvuse kasvule, 5) hõimurahvaste kaasaegse elukorralduse aren­damisele, tuleb tõdeda, et loomulikult ei saa vahendeid kunagi küll liiga olla. Aga nagu öeldakse, suu tuleb sekki mööda seada. Hõimuprogrammi finantseeritakse haridus- ja teadusministeeriumi kaudu Eesti riigieelarvest (aastaid 3 miljonit krooni aastas). Üliõpilaste stipendiumideks ja muuks toetuseks kulus umbes 2 miljonit ja projektideks jäi miljon krooni, viimastel aastatel on raha jagunenud üliõpilaste ja projektide vahel enam-vähem võrdselt. Selle aasta eelarve on 4,51 miljonit krooni ja 2008. aasta riigieelarve projektis on 5 miljonit krooni. Seda vastava maa riigieelarve mahu või elanike arvuga kõrvutades pole meil põhjust ei soomlaste ega ungarlaste ees silmi maha lüüa: oleme kindlalt esikohal.

Projektitoetusi võivad taotleda vaid Eesti vabariigis registreeritud juriidilised isikud. See tähendab, et iga Venemaal elav taotleja peab leidma partneri mõne Eesti asutuse või organisatsiooni näol. Viimasel ajal on kasvanud Eestis registreeritud ja siin tegutsevate soome-ugri rahvuslike organisatsioonide roll oma kodumaal elavate rahvuskaaslaste projektide vahendajatena – esile võiks tõsta näiteks udmurdi ühingut Ošmes. Toetatud projektide nimekirja leiab aadressil http://www.suri.ee/hp/toet.html.

Aga üliõpilased?

Kõigepealt paar sõna Ariste keskusest. Hõimurahvaste programmi algatusel loodi 1999. aasta sügisel Tartu ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus, kus juhatajaks on seniajani Tõnu Seilenthal ning kuraatoriks Kadi Sarv. Keskuse esmaseks ülesandeks on aidata hõimurahvaste programmi stipendiaatidena Eestisse kutsutud soome-ugri üliõpilastel siin kohaneda ning säilitada nende side kodumaaga; samuti üliõpilaste ettevalmistamine teaduslikeks, majanduslikeks ning poliitilisteks kontaktideks eri kultuuripiirkonna inimestega.

Venemaa soomeugrilastel on olnud võimalus õppida Eesti kõrgkoolides 1991. aastast. Alguses valisid Eestisse tulevad üliõpilased välja ja finantseerisid nende õpinguid soome-ugri koduvabariigid. Aastatel 1994–1998 maksis Eesti ülikoolides õppivatele soome-ugri tudengitele stipendiumi M. A. Castréni Selts Soome hõimurahvaste programmi vahenditest. A. J. Sjögreni stipendiumi sai igal aastal 44 hõimurahvaste üliõpilast. Soome stipendiumide maksmine lõpetati siis, kui käivitus Eesti programm. Sealtpeale on stipendiaadid välja valitud Eestis – selleks puhuks luuakse iga kord vastav komisjon.

Esialgu võeti vastu 10–15 stipendiaati aastas, kuid elukalliduse tõusu tõttu tuli üliõpilaste stipendiume hakata vähehaaval tõstma, sealjuures jäi programmi eelarve samaks. Seetõttu on stipendiaatide arvu aastatel 1999–2007 järjekindlalt vähendatud. Kui 1999/2000. õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides 110 soomeugrilast, siis 2006. aasta sügisel jätkas oma õpinguid Eestis vaid 46 soome-ugri tudengit.

Seoses Eesti kõrgharidussüsteemi erinevusega Venemaal kehtivast on uue hõimuprogrammi käivitumise järel otsustatudki eelkõige toetada Eestis põhiõppe lõpetanute magistriõpet (3+2) ja Venemaal ülikooli lõpetanute doktoriõpet. 2005. aastast on kutsutud Eestisse õppima vaid doktorante, lootuses, et ülikooli lõpetanutel on kodumaal juba välja kujunenud tihedad erialased kontaktid, mis kergendab töö leidmist ja tagasipöördumist oma soome-ugri kodumaale.

Kõige populaarsem eriala on traditsiooniliselt eesti ja soome-ugri keeleteadus (seda õpib 46 üliõpilasest 12, neist 8 doktorantuuris). Populaarne on viimastel aastatel ka õigusteadus, mida õpib praegu 7 üliõpilast (2 BA, 4 MA; kõik TÜs BA kaitsnud), 1 Dr), järgnevad meedia ja kommunikatsioon TÜs ning kultuurikorraldus TLÜs (mõlemal erialal 3 MA) ning psühholoogia ja majandus (2 tudengit).

Koostöö seminari vormis

Ariste keskuse ja Fenno-Ugria Asutuse koostöös on 1999.–2002. aastani peetud neli soome-ugri üliõpilaste seminarlaagrit, mis kestsid Võrumaal Kiidi turismitalus 3-4 päeva. Üritusest võttis stabiilselt osa 30–40 tudengit Tallinna ja Tartu ülikoolist, kusjuures eelisjärjekorras said seminarist osa võtta esimese aasta tudengid. Edaspidi on hõimuprogrammi stipendiaadid saanud seminaridel osaleda aktiivsete kaaskorraldajatena: põlisrahvaste maaõiguse seminaril osaleti tõlkidena, ökoturismi seminaril aitasid hõimutudengid eestlastel leida kontakti oma kodumaa asjast huvitatud isikutega, kümmekond Tartus õppivat hõimurahvaste tudengit osales mitmel aastal soome-ugri noorte kirjanike tõlkeseminaridel nii hõimurahvaste kirjanike vastuvõtjatena kui ka tõlkijatena, kaheksa Tartu üliõpilast oli kaasatud seminaril „Infotehnoloogia soome-ugri moodi”. Nii Ariste keskus kui hõimurahvaste üliõpilased on abi osutanud ka Eestis korraldatud rahvusvaheliste soome-ugri konverentside ning kongresside tehnilise personalina.

Tugi soome-ugri initsiatiivile

Ariste keskuse tegevus ongi olnud viimasel ajal suunatud eelkõige soome-ugri üliõpilaste enda initsiatiivi toetamisele. Keskuse kaudu on nad saanud esitada programmile projekte, et osaleda rahvusvahelistel konverentsidel ning kursustel: käidud on üritustel Poolas, Taanis, Hollandis, Saksamaal, Bulgaarias, Austraalias ja muidugi soome-ugri maadel.

Eestis õppivad hõimurahvaste tudengid on osalenud mitmetes muudeski hõimurahvaste programmi finantseeritud projektides. Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna Interneti-väljaande „Komi maailm” koostaja ja autor on TÜ doktorant Nikolai Kuznetsov, ka toimetajaks oli komi magistrant. Nikolai Kuznetsov koostas ka kogumiku „Komi rahvaluulet. Kogunud P. Ariste”. 2004. aastal ilmunud „Uurali keelte sõnastiku” koostajate hulka oli keeletundjatena kaasatud kuus praegust ja endist hõimurahvaste programmi stipendiaati.

Programmi stipendiaadid õpetavad ka oma emakeelt: sel õppeaastal on võimalik Tartu ülikoolis õppida mari, udmurdi, komi ja ersa keelt.

Hõimurahvaste programm on võimaldanud Paul Ariste elutöö jätkamist soome-ugri rahvaste haritlaskonna kasvatamisel. Kuid programmiga on seatud laiem ülesanne: koolitada lisaks fennougristidele hõimurahvaste omakeelset rahvuslikku haritlaskonda ka õigusteaduses, ajakirjanduses, politoloogias, psühholoogias, arstiteaduses jne.

Raha on hämmeldanud ja segadusse viinud paljude sellega varem vähe kokku puutunud rahvaste esindajaid. Üks kuulsamaid ja kummastavamaid antropoloogilisi kirjeldusi kapitalistlikele tootmissuhetele reageerimisest pärineb Ladina-Ameerikast ja on maalitud Michael Taussigi sulega. Kui meiegi kultuuris leidub väljend „raha on kuradist”, siis Colombia talupojad käivadki rahaga ümber, nagu oleks see kurat. Nende uskumusi raha päritolu kohta kirjeldab Taussig raamatus „The Devil and Commodity Fetishism” (1983). Uuritavad ladinlased olid nimelt veendunud, et raha teenimiseks on vaja sõlmida leping kuradiga. Paraku ei anna see kontraht aga võimalust omandada midagi muud kui tühiseid tarbekaupu: peeso läheb sama kiiresti kui tuleb, teenijale jäävad vaid näpud. Veel enam, on oht, et sellise lepingu sõlminu sureb hirmsat ja varast surma. Kuradi mängutoomine peegeldab Taussigi arvates seda, et linna- ja maaproletariaat näeb kapitalismi läbi ja mõistab, et tootlikuna kujutatud kapital varjab endas tegelikult ebavõrdsust, surma ja vaesust. Raske öelda, kas marksistide rõõmuks või pettumuseks, igal juhul on colombialased enda jaoks leidnud lahenduse, millega osavamad niisugusest paratamatusest jagu saavad. Selleks ristitakse raha ära, mis vabastab ta kuradi mõju alt. See ei käi niisama lihtsalt, vaid mõne lapsukese tulevase õndsuse hinnaga: lapse ristimisel peidab ristivanem peesot pihus ja petab nii lapse asemel rahale issanda õnnistuse välja. Kui säherdune ristitud raha ringlusse lasta, ei too ta oma omanikule mitte lihtsalt frivoolseid nipsasjakesi ja muud kiirelt kuluvat. Ristitud peesot hiljem nimepidi kutsudes tuleb ta ristiisa juurde tagasi, tuues endaga oma sugulased ja tehes omanikust püsivalt rikka mehe.

Taussigi nagu ka paljude teiste antropoloogide sõnum seisneb selles, et hoolimata raha impersonaliseerivast jõust suudetakse ta tavaliselt kuidagi taltsutada ja sotsiaalsele alluma panna, olgu riituste või kindla kasutuse kaudu. Lõpuks on raha siiski inimese kätetöö ja inimene peaks teda ka ohjes hoida suutma. Vahel võib raha koguni siluda mingeid näivaid või reaalseid probleeme sootsiumis (ka siis, kui need on rahasuhete mõjul tekkinud).  

Võimalik, et investeerimispankurite pealetung väljendabki seda, et raha on tänases Eestis stabiilsem kui muud ühiskonnas toimivad suhted. Investeeri, ja sul on mingi kindlus ka homse suhtes. Isegi kui sa ei tea, kas su tervis, töökoht, elukaaslane, sõbrad, partei ka homme alles on, teevad mööda maailma turge laiali laotatud fondiosakud või aktsiad usinasti sinu tarvis tööd. Investeerimispankurid veenavad meid tegelikult, et käituda tulebki Taussigi kirjeldatud talunike moodi: risti oma raha õiges pangas ja õigete rituaalide abil ning läkita ta laia ilma – ja kui sa teda siis häda hetkel hõikad, tuleb ta su manu koos paljude omasugustega. Meil, kes me investeerimispankurite näol vahendajaid peame kasutama, tuleb küll veel lisaks arvestada sellega, et „ristitud” rahal tuleb lasta ringi konnata tükk aega (investeering peab olema pikaajaline, et garanteerida tootlikkus) ja mitmel pool üheaegselt (risk tuleb hajutada), mõned ristitud võivad kehvades oludes ka hukka saada jne. Nii et kokkuvõttes on investeerijal vaja tublisti rohkem kui ühte peesot, et oma tulevasele rikkusele alus panna. Kuratlikke umbteid aga, mida mööda raha peost kaob, näikse olevat tunduvalt rohkem. Sekulariseerunud maailmas, kus lootus raha colombialaste kombel ristida ilmselt tunduvalt väiksem, on ehk kurat ise raha enda käes hoidmiseks ristimisteenust investeerimise nime all vahendama hakanud? Või oli see siiski üks mu hiljutistest segasevõitu unenägudest?