küberturvalisus

See sai alguse tõenäoselt 1990. algul, kui ta suhtles välisministeeriumi ja muidugi Lennart Meriga. Siis oli ta erakordselt  teadmishimuline, osavõtlik ja südi, esindades niiviisi ajakirjaniku parimaid omadusi. Mäletan teda neilt päevilt sõna otseses mõttes lossi ees uudiseid ootamas. Mainin seda  kõike põhjusel, et meenutada, kui tähtis on väikeriigil omada sõbralikult või vähemasti neutraalselt meelestatud ajakirjanikke mõnes globaalselt tunnustatud väljaandes. Sest on ju ka teisi väljaandeid ja mõni neist veel kuulsamgi, aga neis on Eesti-teema üliharv ja sageli asjatundmatu.

Lucas on n-ö meie mees, aga ta on karm ja halastamatu Eesti lolluste peale. Ta kirjutab aprillisündmustest niihästi sise- kui välispoliitilisest aspektist. See, mida ta arvab eestivenelaste probleemist suhetes Moskvaga laiemalt, kattub olulisel määral ka Eestis kõlanud tervemõistuslike seisukohtadega. Aga võib-olla olulisem on tema loos see, mida meie siin ehk ei taju. “Eesti meeskond oli oskamatu, kehva treeninguga ja halvasti juhitud,” kõlab avalause. Ja veel:  “Eesti sõpru ja liitlasi ei teavitatud piisavalt.” Jah, meie asjamehed ei tunne paraku  veel ikka propagandasõda, molutatakse ja loodetakse, et küll tõde ise tõuseb ja vale vajub.

Moskva oma suurte võimaluste ja kogenud tõeväänajatega teeb meile rahvusvaheliselt ära. Vastupidise näitena võiks nimetada Tunne Kelami “ühemehesõda” kommunismi kuritegude teadvustamises ja hukkamõistu algatamises Euroopa tasemel, mida Mart Laar oma loos mainib.  Tunne Kelamile tuleb tõesti au anda. Üldse mulle tundub, et ta on kõige suurema kasuteguriga töötav Eesti eurosaadik, üldse üks vähestest eestlastest, kes (kui kasutada jälle Lennart Meri väljendit) “oskab välismaal töötada”.

Muide, Lucas pole ainus, kes on imestanud, kui saamatud me oleme. Päris mitu estofiili laiast ilmast on minultki küsinud, miks ometi ei looda meil mingisugust üksust või keskust, kelle ülesandeks oleks Eesti välispropaganda. Ei ole siin mahti seletada, mida too üksus peaks tegema. Äkki mul on paranoia, aga mulle tundub, et meil ei ole aprillisündmustest eriti õppust võetud. Sest kas on midagi ette võetud näiteks säärase propagandakeskuse loomiseks? Kardan, et Kaitseuuringute keskuse profiil ei ole päris see, nemad aitavad kohakaasluslikult. Möödas on  kolm  kuud. Tõsi, et  on suvi, aga vaenlane ei suvita.  Seevastu korraldavad poliitikud stiilipidusid, pannes meie sõbrad Läänes ahastavalt küsima, kas see rahvake äkki tõesti liiga vara võrast välja ei ole tulnud?

Aeg paneb seisukohti ümber hindama. Arvasin veel hiljuti nagu mitmed teisedki, et mida vähem Venemaaga tegemist teha, seda parem, s.t ei tule vastata tema provokatsioonidele jne. Viimaste arengute taustal, iseäranis pärast aprillisündmusi paistab, et see taktika ei tarvitse töötada. Sest kui meie vaikselt istume, nemad aga muudkui möllavad ja meid pasaga loobivad, siis paratamatult jääb midagi külge ja meie jääme kaotajaks. Meil veab praegu, kuna Moskva maine on maailmas mitmel muul põhjusel suhteliselt madal. Aga see võib ajaga muutuda. Lucas ennustabki, et suure tõenäosusega tuleb uus rünnak. Talle tuleks selle hoiatuse eest pai teha.

Kas ühisajalugu aitaks?

Tõnu Õnnepalu loos “Mineviku tulevik”  on teinud endale tondi ja materdab seda. Ta kirjutab, et eesti ajalugu on suurel määral  tume auk ja meil on seetõttu kompleks, sest meiegi tahaksime endale uhket kangelaslugu. Aga kangelasi pole kuskilt võtta ja seepärast on meie ajalookirjutus kui mõraga kell. Õnnepalu teeb ettepaneku loobuda ajalookirjutuses kitsast rahvuslikust vaatevinklist ning kirjutada pigem selle maa ajalugu, mis hõlmaks siis kõiki, kes on siin maalapil tegutsenud. See on kahtlemata tervemõistuslik. Hääli, et baltisakslaste ning ka eestivenelaste ajalugu on meie omaga rohkem läbi põimunud, kui esmapilgul paistab, on varemgi kostnud.

Aga ma ei saa aru, kus ja milles avaldub Eestis praegu väidetav ihalus oma kangelaste järele ja vastav alaväärsus? Soov tingimata endalegi suurmehed saada eksisteeris rahvusliku ärkamise ajal. Ja sama vajadus on mõneti tõusnud ajaloo kriitilistel silmapilkudel nagu sõdade ajal jne. Nii on see olnud kõikide rahvastega, selles pole midagi erilist. Aga mida aeg edasi, mida kindlamaks on muutnud oma riik, seda vähem jääb aega igasugusteks aadeteks, kangelaskujudeks kaasa arvatud. Julgen küll väita, et  eestlased on üsna ükskõiksed selle suhtes, et meie ajaloos on pikad tumedad ajalõtkud. Tänasele eestlasele on olevik ja tulevik kahtlemata tähtsamad.

Kui Jaan Krossi ajaloolised romaanid jäävad kestma, siis  mitte sellepärast, et jutustaja piltlikult öeldes paneb alatasa näpu suu ette, vaatab ümberringi ja sosistab:  “Tss! X oli tegelikult eestlane!” Ei, ikka kirjanduslike-tunnetuslike kvaliteetide tõttu, millest peamised on tegelaste moraalsete valikute esitus, üldse niihästi nende kui olude tihke ja tummiselt patentne väljajoonistus. Pole muidugi võimalik eitada, et sovetiajal aitasid ka need eestlusetuvastused kinnitada meie usku endasse. Aga ei usu, et praegu kõditaks märkimisväärselt kellegi enesetunnet, et Schmidt oli Naissaarelt, et Tabelinus ja koguni Maydellid olid eesti soost.

Juhan Liivi ütlusel, et “kui neid teil ei ole, nad endale mõelge”, või kuidas see käiski, ei ole enam katet. Tiitlite ja päritoluga, üldse kõik n-ö verega seotu on ju kogu maailmas üha vähem tähtis. Ma muidugi ei tea, mis ringkondi Õnnepalu silmas peab. Küllap mõnes ajalooõpikus on ühtteist ilustatud. Aga tervikuna julgen küll kinnitada, et kui mõned entusiastid välja arvata, siis vastavaid tõmblusi pole ei Eesti eliidis ega laiemas avalikkuses. Staadium, kui pidime endid mobiliseerima vanade vaimude-kaimude elluäratamisega, on möödas. Neile, kes seda tegid, kuulugu meie austus. Praegu  aga tõstaks meie enesetunnet üldine kiire edenemine, inimeste rahulolu kasv, saavutused kultuuri, spordi ja eelkõige muidugi IT alal.

Veel üks nüanss. Meil ei ole oma mineviku pärast midagi põdeda, sest meie ajalugu ei ole üldjuhul olnud meist endast tingitud. See ei ole äpusus, rahvana luhtaminek, vaid on tulenenud meie geopoliitilisest asendist ja mis peaasi: rahvuskeha suurusest. Kui vaatame ajalukku, siis näeme, kuidas rahvad on tõusnud ja langenud, koguni kadunud. Kõik ei alusta kaugeltki ühel ajal. Mõned tulevad ajalukku hiljem. Nemad on nooremad. Vana on auväärne, aga noorte päralt võib olla tulevik. Üldse paistab, et faas, kuhu ajalugu on jõudnud, sarnaneb kaanoni laulmisega. On alustatud eri hetkedel, aga lõpuks jõutakse ühte kohta välja. Mõistagi kehtib see rahvaste kohta, kes on siiani vastu pidanud. Sest praegu on kadumine raskem kui näiteks paari tuhande aasta eest. Ja mõistagi ei ole see lõpp, kuhu jõutakse, tingimata liberaalne demokraatia.

Mis ikkagi Venemaal toimub?

Paremini aitab praegu toimuva tagamaid mõista Moskva Carnegie keskuse konsultandi Andrei Rjabovi väga hariv artikkel “Venemaa välispoliitika sisetegurid: majandushuvid, identiteet, stabiilsus”. Raske on leida midagi huvitavamat kui aruka vene inimese kirjutatud lugu oma sisepoliitilisest olukorrast. Neid on olemas, jumal tänatud. (Muide üks autor, keda alati huviga loen, on Vladimir Juškin  Balti Venemaa uurimiskeskusest.) Muu hulgas on siin arukas ja põhjendatud ülevaade Moskva “tantsust” Euroopaga, kus  Venemaa ise tahab Euroopa aktsiaturgudele trügida, ise aga hargmaiseid  kompaniisid oma maardlate juurde ei lase, sest nõnda kaotaks kamarilja monopoli. Siia võiks ainult lisada detaili, et enamikus Lääneriikides ei ole lubatud, et toorme (nafta ja gaasi) tootja ning tarnija (torujuhtme omanik) oleks üks ja sama.

Venelaste enesepilti käsitleva Jüri Adamsi asjaliku loo “Vene natsionalismist ja “põlvedelt tõusmine” juures tekkis mul ainult paar
küsimust. Räägitakse üha, et venelaste elujärg paraneb. Millel see väide põhineb? Muidugi on vene statistika praegu usutavam kui varem, aga siiski mitte sama tõsiselt võetav kui Lääne oma.

Kaldun arvama (see põhineb teiste suhteliselt totalitaarsete ja vähe arenenud maade näidetel), et nafta ja gaasituludest saab ka Venemaal kasu suhteliselt väike grupp inimesi. See, et enamik venelasi on rohkem eluga rahul kui kümne aasta eest, tuleb kanda eeskätt suurema stabiilsuse arvele. Kokkuvõttes ma ikkagi ei mõista, millega on nii väga maailmaareenil  kelkida riigil, kelle rahvaarv on võrdne Bangladeshiga ja majandus Mehhikoga. Venemaa pole küll enam “rakettidega varustatud Ülem-Volta”, nagu omal ajal irvitati, aga tema sõnaõigus põhineb siiski militaarsel võimsusel ja energeetilisel toormel, lisaks muu maailma suhtumise inertsil, miks mitte ka näiteks “inimlikul” argumendil, et  tegemist on siiski maailma suurima riigilahmakaga.

Kirjutades Venemaa võimetusest oma ajalooga silmitsi seistes puhastuda, toob Enn Soosaar võrdluseks Saksamaa denatsifitseerimise. Selle täienduseks tahaksin öelda, et denatsifitseerimise ulatust ja mõju on meil ilmselt siiski üle hinnatud. Selle kohta soovitan lugeda äsja eestindatud Tony Judti  “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast”. Denatsifitseerimine ei olnud mingi hingeline suurpuhastus, jäädes pahatihti vormitäiteks sel lihtsal põhjusel, et natse oli nii palju. Denatsifitseerimise komiteedes istusid samuti natsid, kohtunikud olid natsid jne. Mittenatsidest eliiti polnud saksa rahval kuskilt võtta. Selle taustal kerkib iseenesest ülimalt oluline, ehkki nüüd juba rohkem ajaloolisteoreetilise väärtusega küsimus, kas Eesti riik oleks saanud nii kiiresti jalad alla, kui kõik endised komparteilased oleks… ei, mitte muidugi ahju aetud, aga eemaldatud avalikust teenistusest, ärist jne. 

Energeetika arengukava, see tähendab arengu suuna määramine, on Eestis kohustuslik. Selle sätestab säästva arengu seadus. Arengukavade vastuvõtmine parlamendis tähendab sisuliselt kaitset valitsuse võimalike lühiajaliste konjunktuursete sammude vastu, mis võivad kokkulepitud põhisuunast kõrvale kalduda. See ei tähenda loomulikult arengukavade kuulutamist pühakirjaks. Elu toob kaasa vajaduse kava muuta varem või hiljem ja siis on jälle parlament see, kes muutused pärast avalikku arutelu fikseerib.

Energeetika arengukava on seni iga ELi liikmesriigi enda määrata, mis tuleneb põhiliselt energeetiliste ressursside erinevast geograafilisest jaotusest ning mitme aastakümne jooksul tehtud iseseisvatest otsustest energeetika vallas. ELis on siiski mõistetud, et paari viimase aastaga on energiapoliitikast saanud välis- ning julgeolekupoliitika koostisosa. See on suurendanud survet ühtse energiapoliitika korraldamiseks, mida seni on tublisti õõnestanud Gerhard Schröderi “üle naabrite pea gaasitoru” tehingule järgnenud mitme teise liikmesriigi separaattehingud Venemaaga. Siiski on kõigile selge, et jõutsentrite nihkumise tõttu maailmas muutub EL ühtse energiapoliitikata sekundaarseks tegijaks.

Euroopa energeetilise sõltuvuse vähendamise esimese abinõuna nähakse energia tõhusamat kasutamist. See koosneb omakorda energiakadude vähendamisest tootmises (eeskätt koostootmisjaamad) ja ülekannetel ning mitmes tarbimissfääris, alates majade kütmisest ja/või jahutamisest, transpordi ökonoomsusest tootmises kuni koduelu mugavamaks muutvate seadmete efektiivsuseni. Eesti edu teise vabadusaja jooksul on väljendunud põhiliselt “väsinud raua” väljavahetamises, s.o ülekannete märgatavas paranemises. Samas hoiame kaljukindlalt viimast kohta ELis energia tootmise efektiivsuses, mis kõige üldisemal kujul avaldub energiamahukas tootmises (kõige suurem energiakulu ühe ühiku SKT tootmisel). Teiseks ei ole kogu palju kõneainet pakkunud kinnisvarabuumi juures poetatud sõnakestki sellest, milline on arendatava kinnisvara ehk põhiliselt hulgikaubana toodetud majakastide soojuspidavus või veel täpsemalt, kuidas riik on püüdnud selles sfääris arengut suunata. Eelmine majandusminister lasi energiasäästu sihtprogrammi (2007–2013) ettevalmistamisel rahus raugeda ja praegu meil sellist polegi. Ma ei soovi peatuda Eesti transpordisektoril, kus Eesti väiksust näikse kompenseeritavat suurte ja kulukate autodega. Viibitakse niisiis psühhoteraapilises faasis. Muude masinate ja seadmete puhul oleme nii suurel määral impordisõltlased, et saame loota ainult piiritaguste valmistajate arukusele.

Teine suur valdkond, kus ELi liikmesriikides varustuskindlust parandatakse, on taastuvenergeetika ja sellealane innovatsioon. Selles on EL maailmas juhtpositsioonil, kuid liikmesriigiti suurte variatsioonidega. Mulle tundub, et nüüdseks on Eestis küllalt kirjutatud eesrindlikest päikeseenergia kasutajatest Vahemere maadel, aga ka Saksamaal ja Austrias. Vaikimisi on veel kümme aastat tagasi jõuliselt kõlanud loosung “põlevkivil pole alternatiivi” lubanud põlevkivi kõrval pisut arendada tuuleenergiat ja siin on lootust tähelepanuväärseks hüppeks. Käimas on uuring bioenergeetika plaanipäraseks laiendamiseks. Põhiline Eesti eelis vanade liikmesriikide ees on suur haritud maa reserv  tingimusel, et rakendub teise põlvkonna bioenergia tootmine. Senine Eesti edu on tuginenud traditsioonilisele puidu kasutamisele. Kuid eesmärgipüstituse järgi on Eesti koos teiste väikestega (Luksemburg, Malta, Küpros) taas sabassörkija. Kahjuks valitseb aga nii raielankidel kui kinnisvaraarendajate elektriliinidel hoolimatu sotsialistlik bardak. Olen mulle tuttavatel maastikel hiljuti nähtu mõju all ja nõus neid paiku igale vastuväitjale näitama. Ometi võiks jäätmeteks moondatud puidu kasutamist käia õppimas siinsamas lähedal Soomes.

Ja kolmandaks tuumaenergeetika. Seiklus Ignalina ümber võib ju põnev tunduda, kuid selle ainus nähtav kasu Eestile võib seisneda püsiühenduste loomises Leedu ja Poola vahel. Nähtud osad arenevast stsenaariumist räägivad pigem sellest, kuidas riikide vahel asju ei aeta. Kui näiteks Leedu parlament lõi lukku Leedu suurema osaluse, siis Eesti parlament pole teinud piiksugi. Tuumaenergiast ei ole räägitud üheski arengukavas, samuti pole riigikogu sätestanud mingil moel osalust lähemate või kaugemate naabrite tuumajaamades. Tegemist on väga erilise energiatootmisviisiga, kus jäätmete probleem ei ole lahendatud, ning uraanivarude seisust ei saa kõrvalseisja pilti. Olen Brüsseli vastavatelt lobimeestelt kuulnud nii lõpmatutest varudest (Prantsusmaa Areva) kui ka Inglismaa kuluaaripoliitikas väidetud 40 aasta varudest. Seejuures propageerisid viimased tuumajõu kahekordistamist praegusega võrreldes, kuid neljakümne aasta arvestus oli tehtud praegusele tarbimisele toetudes. Seega väheneks varu ainult kahekümnele aastale.

Ülaltoodu ei ole ammendav loetelu küsimustest, mis mõjutavad arengukava tegemist. Kuid need on näited, mille osas mõni on Eestis hästi ette valmistatud ja mõni teine halvasti.

Igal juhul on need küllaldased näitamaks, et riigikogul on, mida arutada, ja seda ka erakorralisel istungil. Eriti pärast kevadet, mil üksmeelselt otsustati puhkusest loobuda ning töötada 24 tundi ööpäevas.

Märkisin loo alguses arengukava kohustuslikkust ning sellest järeldub, et selle järgimine on kohustuslik kõikidele valitsustele, kuni parlament teeb vastavad parandused või koguni uue arengukava. Siis saab see taas kohustuslikuks kõikidele valitsustele kuni järgmise ringini. Parlamentaarse põhiseadusega riigis ei ole muu tõlgendus võimalik. Ja kui siiski on, siis arutletagu selle üle kas või erakorralisel istungil, sest on aeg lõpetada ülemnõukogulik parlamentarism, nagu see energeetika arengukavadega on juhtunud 1998. aasta valitsusest praeguseni. mis tähendab, et parlament võtab vastu seaduse jõus paberi, kuid valitsus teeb risti vastupidi või üldse, mida tahab. parlament ei pea tegelema mõttetute formaalsete strateegiliste paberitega, mis esialgu moodustasid enamuse ministeeriumide poolt pakututest.

Lõpuks pisut kombeõpetust. Eestis tuntud teerullipoliitika peaks olema ammu kõiki ära tüüdanud, kuna kõik erakonnad on olnud mitu korda valitsuses ja mitu korda opositsioonis. See, et erakondadel on mõni tõekspidamine teise omaga sellises vastuolus, et kokku ei lepita, ning hõigatud välja mõni loosung, mis leppeid raskendab, on poliitilise elu loomulik osa. Kuid parlamentide konstruktiivne põhisiht on siiski nende asjaküsimuste, kus seisukohad on argumenteeritavad tõsiasjadega, lahendamine faktide austamise ning kompromisside kaudu. Nii on see muide ka Euroopa parlamendis. Sellepärast oleks valitsusliidul tark praegu mitte otsida ettekäändeid, et mitte kokku tulla või tulla istungi nurjamise sihiga. Opositsioon omakorda peaks kõnepuldist teatama, et käituvad edaspidi valitsuses olles konstruktiivsete initsiatiivide puhul opositsiooniga samuti arukalt ning poliitilisi punkte ei korjata energeetika arengukava arvel. Siis lisandub põhiseaduse §62-le, mis vabastab riigikogu liikme õiguslikust vastutusest poliitiliste avalduste eest, küpse parlamendi tava kaitsta parlamentarismi häälekalt ka oma valitsusliidu valitsuse vastu, kui see üleannetuks läheb. Ja mitte olla üksmeelselt vait nagu sukk, mida nägime kevadel Eesti parlamendi suurimal devalveerimisel kuluhüvitiste asjus.

Imbi Paju algatatud ja veetud kirjandussündmus, juba kaheksas raamatuküla päev Võtikveres, on oma loomult nostalgiline projekt. See jääb vaimselt kuskile sinna aega, kui oma meelsust väljendati lugemusega,  ja suhtumisega loodusse, ümbritsevasse. Õige eestlane, tõeline partisan, õppis ikka kas ajalugu, kirjandust või bioloogiat. Umbes nii. Ent: see partisanisõda pole lõppenud – ei ole jälgimat nähtust kui eestlase vaimne mandumine ja väikeste kohtade vältimatu väljasuremine. Ajal, mil kogu Euroopa on vaikselt muutumas muuseumiks, ei osata Eestis sest profiiti lõigata: kuidas oma identiteeti, oma olemist, kodusmolutamist müüa, kuidas eksistentsi aluseks seada seesama olemisrõõm ja -tung? Parim võimalik võiks ju olla, et saad tööta raha selle eest, et oled 24 h päevas inimene, eks ole. Muidugi, paraku on raamatuküla päeva projektiga vastupidi: seda tehakse entusiasmist ja just nimelt olemasolutungist. See on toredaim ja halvim korraga, mitte keegi ei saa sest mingilgi moel majanduslikku kasu ja ometi on kõik õnnelikud! Paradoks missugune; Eesti riiki ju nii ei juhita, meie elu nii ei käitata.

On kaks asja, mis Imbi Paju huvitavad: identiteet ja rääkimine. Kõnelemine kui selline, inimliku väljendusvabaduse kättesaadavaim ja kohalviibivaim osa – kõik, mis jääb rääkimata, mis jääb sisse, mentaalsete lukkude ja riivide taha, läheb mädanema. Esimest korda on see ka Imbi Paju enese raamatupidu: maakeeles ilmub dokumentaalromaan-essee “Tõrjutud mälestused”, kus eritluse all identiteet ja tabud. Mitte ilma asjata ei ütle president Ilves oma saatesõnas sellele, et ajalugu on tänase maailma sõjatanner. See, kas ja kuidas me räägime endast, oma minevikust, sest kaduvast ja kurvast, annab meile lähtekoha homsesse vaatamisel ja relvad, millega saame seista valvel tol piiril, mis märgib maha me olemise ja omakeelsuse ruumi, mis eristab meid võõrast. Ei, ma ei taha siin õhutada ksenofoobiat, mis niigi rumalal kombel Eestis möllab, vaid rõhutada seda, et tol, kes oma identiteedis kindel, kes enese ees aus, ei ole midagi karta. Ei lätlast, neegrit ega kommunisti, marssivast homost kõnelemata. Kõhklusi ja hirmu saab tunda ikka ainult too, kes endasse ei usu…

Võiks öelda, et suures plaanis on kogu raamatuküla päev seotud tabude murdmisega, riski piiril liikumisega. Ajalugu on siin avatud diskussiooni allikas, lisaks eestlaste endi lugudele viimase suure sõja ajast on vaatluse all ka juudi kogukond ja üldse – vähemused Eestis, vanausulistest tänaste noorte venelasteni välja.

Vaatamata kõigele on kirjandusELU oluline osa kirjandusest – paberile trükitud kirjasõna ei ole alati see, kust lähtuks lust ja areng. Võtikvere võib olla vaimselt selle suve kese (siin kirjutades ma veel ei tea) – sääl on olemas kõik eeldused oluliseks kirjandussündmuseks, alates kirjanikest-ajaloolastest-ajakirjanikest kuni püstitatud probleemideni.

Seda enam hämmastab, et kogu muu kultuur (kirjutatu kõrval) on välja mõelnud, kuidas suve pealt kasumit lõigata. Kirjanduse väikevend teater lausa õilmitseb, ja täidab staaride kaugast, aga kõik see kirjandusline, elus ja kaunis… Kuigi, tõsi, kui päike pähe lajatab, ei jaksa minagi kirjandusest mõelda, pigem unistan surmast. Samas: raamatuküla on miski asi, mis ei peaks vältama päeva, see on miski asi, millele üks südamega inimene on andnud hoo ja millest võiks saada püsiv 24-7-365-projekt.

Raamatuküla. Imbi Paju poeg Marko Martinson on seda mõelnud ja vaikselt ette valmistanudki, et oleks säärane koht Eestis, mitte sündmusena, mitte kuupäevade pääle säetuna, vaid paigana, olemusena, elamusena, elustiilina. Võtikvere võiks tooks hästi passida – Peipsi-äärne vaikne kohake, kus kultuuride põkkumine argine asi. Kujutan ette üüratut antikvariaati sääl, tube ja tube, täis raamatuid, see oleks mu unelmate kodu! Ostsin just ükspäev Pärnus Supeluse tänaval antikvariaadist kaks raamatut (ammu loetud Bradbury ja Gogoli, kui teada tahate), aga Vanilla Ninja kontserdile samal õhtul ei läinud. Milline alternatiiv, milline ime: koht, kuhu saaks suvel minna, sobrada vanus tolmu järele lõhnavais kapsais, istuda puude vilusse või toahämarusse ja lugeda, lihtsalt olla ja lugeda! Sellest mõtlen ma, kui kuulen öeldavat: raamatuküla… Aastaringne raamatupealinn. Sügisest kevadeni võiks uhada töös üks loomemaja, üks kirjandusvabrik, kuhu kirjanik oleks teretulnud värsse säädma või pikka juttu tegema. Ma oleksin nõus säärases kohas saunameheks hakkama, mõistliku palgaga, muidugi.

Ja selle imetluse, selle ängi ja iha valguses on kummaline teada, et Imbi Paju Võtikvere-üritusele suvel kirjanduses alternatiivi pea polegi. NAK-laste suvelaager on olemuselt ikkagi siseringi joomaüritus, ning sinna kõrvale miskit regulaarset ja sisukat panna polegi. Pääle tollesama raamatuküla päeva, mis poolenisti on ikkagi ühe väikse koha patriootlik üritus: eneseuhkuse manifestatsioon, iga-aastaste patroonide ning kõrgintellektuaalse pilotaažga.

Ja tänavu tõotab see Imbi Paju kammitsev-painav tabuteema toota meile ühe äreva nädalavahetuse: lisaks sellele, et intiimselt tungitakse eestlaste kollektiivsesse mällu, saab sõna ka Kadri Kõusaar, kel on vist au olla ainuke nüüdisrežissöör Eestis, kelle filmi näitamine on kohtulikult keelatud, mis iseenesest on farss, seda enam, et näiteks suvaline vägistamisporno me ees lausa maas vedeleb. Muidugi, ei ole paremat reklaami, paremat lähtepositsiooni: kui miski on ära keelatud, siis tahavad seda kõik. Nõnda peaks vist ka raamatud ja lugemise ja kirjandussündmused suveks keelama, küll neile siis turgu jaguks. Maruliselt.