Sõda ei muuda meie elu üksnes laial skaalal ja suurel määral, vaid puhuti ka äärmiselt kiiresti. Peaaegu kohe, kui Vene väed olid alustanud vaenutegevust Ukraina pinnal, järgnesid sellele kaalukad reaktsioonid Eesti ajakirjanduses. Ma ei taha rääkida sellest, et sõda tõusis esiplaanile nii tugevalt, et mingid küsimused, probleemid ja isegi valdkonnad jäid mõneks ajaks pea täiesti katmata. Ega ka sellest, et tekkisid uut tüüpi käsitlused-žanrid, neist kõige silmatorkavamad suuresti välisajakirjandusele ja ühismeediale tuginevad igapäevased või -nädalased pikad, kohati kirjanduslikku stiili kalduvad sõjareportaažid.
Tahan rääkida ajakirjanduskeelest. Hinnanguid anda pole kasulik, kuid kunagi varem pole ma märganud ajaleheveergudel nii ohtralt sõnakasutust, mida tavapäraselt seostan argikõnega – ja nimelt sellisega, mida kohtab õllelauas või ka Facebookis. See uut tüüpi sõnakasutus, mida iseloomustavad liialdus, kujundlikkus ja rahvapärasus, täitis kiiresti arvestatava osa meediaruumist (eeldan, et sõjaajal meediatarbimine kasvas) ega näita soovi lahkuda.
Kuigi selle loo eesmärk ei ole diskursuse eritlemine, vaid arutelule kutsumine muutuse laiema mõju üle, toon selguse huvides mõne näite. Kõige värvikamaks sõnaloomeks on andnud põhjust mõistagi Putin, keda artiklites on nimetatud „Kremli koletiseks“, „kavalaks Kremli vanakeseks“, „tapja vanakeseks“, „Putleriks“, „hullu(meelse)ks” jne. Levinud on ka mitte-nii-värvikas „diktaator“. Enim levinud kujund – see võiks olla ka üks meie aega defineerivaist märksõnadest –, on aga „orkid“, mõnikord täpsustatuna „Mordori orkid“. Seda rakendatakse enamasti, kui räägitakse Vene sõduritest, aga vahel ka abstraktse venelase puhul.
On võimalik aru saada, et lopsakas kujundiloome jms aitab timmida kirjutaja soovitud rõhuasetusi, kuid siit pole palju maad vastuoluni ajakirjanduskeele normidega. Ajakirjanduskeeles on hinnatud argumentatiivsust ning tasakaalustatud, loogilist, ökonoomset ja tabavat käsitluslaadi. Keerulised ühiskondlikud olud kindlasti ei tähenda seda, et vormi võib kergekäeliselt ohverdada sisu altaril. Seda enam et piirolukorras väljendatakse end nagunii vabamalt ja julgemalt kui tavaks. Seepärast vajab liiasus ennemini tasakaalustamist kui tagant õhutamist. Mullegi on kujundid alati meeldinud, kuid kui hakkasin ülikoolis võtma keeleloenguid, sain aru, et tegu on ohtliku keeleviguriga, mille suhtes tuleb säilitada alaline valvsus. Kujundite kasutamise range eeldus on hea keeletaju: nad toimivad vaid siis, kui on täpsed ja täpselt doseeritud (jällegi on halb liiasus). Mittetoimiv kujund kahjustab teksti.
Putinil on ükskõik, kuidas teda nimetatakse, kuid küllap on temast lähtuva destruktiivse ideoloogia ja propaganda jaoks ka naaberriikide keelelis-väljenduslik allakäik kordaminek.
69aastast teovõimelist meest üldiselt vanakesena (võrdne raugaga) hästi ette ei kujuta. Ka määratlused „hull” ja „tapja“ on mitmes mõttes komplitseeritud. Paljude valitsejate-võimukandjate, sh teatud USA presidentide, otsuste tagajärjel on valatud süütut verd, ent sellest hoolimata peetakse osa neist, seejuures sageli kõige verisemaid ja mõnikord ka obskuursemaid, hoopis ajaloo suurteks kangelasteks (mõistagi ei tähenda see, et sama saatus peaks ootama Putinit). Metsiku ja rumala olendi arhetüübiks sobib „ork“ hästi, kuid erinevalt neist, kes tungisid Ukrainasse, ei ole ta inimsoost. Siin on lehekülgede viisi ainest jätkuaruteluks … Diktaatorlust ei määra mitte sõjateele asumine, olgu see kui tahes salakaval, jabur ja ohvrirohke, vaid võimu piiramatus. Pole kindel, kas Putini võim on piiramatu, nagu ka see, kui suur on tema toetus või mittetoetus venelaste seas.
Poole aasta jooksul olen välja kirjutanud ka pikemaid sõnakonstruktsioone, kõik kutseliste ajakirjanike sulest (nimed ja väljaanded jätan märkimata).
1. „Veebist leiab video, kus on näha, kuidas umbes 15 Vene tankist saavad küla vahel kaks-kolm paugu lagipähe. Kas teised teevad siis püksid täis ja tõmbavad jeehat?“ [kirjavead algkujul]. Sedavõrd madalkeelne lause nädalalõpu suures intervjuus mõjub kohatult. Sõnad matavad mõtte täiesti enda alla. Kes peaks olema sellise stiili adressaat?
2. „Seepärast on liberaalse maailmakorra säilimine Ukraina kätes, kelle võimuses on teha lõpp Putini terroristlikule ja igas muus mõttes läbikukkunud riigile.“ See lause ei mõju kohatult, kuid ei ütle ka midagi, sest argumenti asendab laiahaardeline hinnang-üldistus. Iseäranis julgete (ja kardetavasti sageli huupi rabavate) hinnangute ja üleüldse tähelepanu tõmbava sõna- ja stiilivalikuga on silma paistnud eelmainitud igapäeva-sõjareportaažid.
3. „INTERVJUU | Sõjaekspert: kui Kreml Ukrainas molli saab, võib ta revanši otsida Balti riikidest.“ Nii ei räägi enam isegi keskkoolipoisid. Kas intervjueeritav on samuti sellise sõnastusega päri?
Nüüd järeldused. Eri kõne(tus)viiside lähenemise ja kokkusulamise tõttu muutub niigi vaba keelekasutus veelgi vabamaks. Ajakirjanduse tagapõhjalt harija ja mõju(ta)ja roll, antud juhul keeleharijana, näib taanduvat. See on nukker väljavaade, sest just ajakirjandusväljaanded võimaldavad suurtele hulkadele peamise kokkupuute kvaliteetse ja professionaalselt toimetatud tekstiga.
Kõrvalekalded harjumuspärasest ajakirjanduskeelest on osalt selgitatavad asjaoluga, et äärmuslik olukord avas tee kirjutajate ridadesse uutele inimestele, kel napib kogemust, aga jääb ebaselgeks, miks lubavad toimetajad säärasel diskursusel võimust võtta. On vaja vaid näpuliigutust, et asendada „Putler“ pisutki vaoshoituma sõnastusega. Ja see näpuliigutus aitaks vältida kümmet teist, mis juba järjekorras ootavad.
Võib-olla on määrav hoopis psühholoogiline faktor. Sõda Euroopas ikkagi. Jõuline „nüüd on ka öeldud“ stiil näib toimivat omalaadse patriotismi ning tõe ja õiguse poolel olemise mõõdupuuna. Muidugi, sõda nõuab drastilisi meetmeid, aga vahel teeb küll küllale ikka liiga ka. Tahan uskuda, et ühiskonnad õpivad sõjast ja väljuvad sellest targemana. Kui on aga vastupidi ja tarkus asendub nürimeelsusega, mille tunnus on ka nürikeelsus, siis on sõda mingis mõttes kaotatud ka juhul, kui paberil seisab võit. Lisaks: Putinil on ükskõik, kuidas teda nimetatakse, kuid küllap on temast lähtuva destruktiivse ideoloogia ja propaganda jaoks ka naaberriikide keeleline-väljenduslik allakäik kordaminek. Ei saa kunagi küllalt rõhutamisest, et Eesti riigi mõte seisneb kultuuris.
Kui ka meediatekstid ei anna enam küllaldast eeskuju, saab keelelodevus – täpsusele ja argumendile liialduse ja kujundi eelistamine – toitu ning kahjustab kogu kommunikatsioonikultuuri. See avaldub internetis, pereringis ja poliitikas. Ja kui juba ministridki, need meie juhtivad suunaseadjad, annavad eeskuju to hell’idega,* siis miks peaks valijagi oma mõtet ja keelt piirama, selle kultiveerimisest rääkimata.
Emakeelne monograafia Saksa ordu ajaloost: ometi kord
ANTI SELART
Ükski Eesti keskaja uurija ja huviline ei saa läbi Saksa orduta. Ordu, kes alustas oma tegevust Liivimaal 1237. aastal ja mille Liivimaa haru likvideeriti aastatel 1561–1562, vermis rohkem kui nelja sajandi jooksul väga tugevasti Eesti ja Läti – keskaegse ja XVI sajandi esimese poole Liivimaa – ajalugu. Ordu pärand ja kuvand omakorda on kujundanud ja kujundavad jätkuvalt meie kodumaa minevikupilti. Tavaliselt on see negatiivne: plekist koerakoonuga penirüütel-orjastaja, Saksa idaekspansiooni kehastaja. Kui penirüütli sõna Saksa ordu venna tähenduses on eesti keelde tulnud Karl Marxi ja tema nõukogude tõlgendajate armust, siis mõttekaar „Saksa ordu – natsid“ pole võõras kogu maailmas. Tõsiasi, et Hitleri Saksamaal ordut tegelikult taga kiusati ja ta lõpuks Kolmanda Riigi aladel vägivaldselt likvideeriti, ulatub väheste teadmisse.
Nii seisab omal moel iga Saksa ordu ajaloo teadusliku käsitluse ees ülesanne ordut omal moel rehabiliteerida: näidata, et tegu oli alati organisatsiooniga, kes tegutses oma kaasaja ühiskonnas ja tegi läbi olulise arengu, ilma sihiliku mustakstõrvamise ja valgeksvõõpamiseta. Juhan Kreemi – ordu ajaloo tunnustatud uurija ja Saksa ordu ajaloo uurimise rahvusvahelise komisjoni eestseisuse liikme – monograafia algab nii-öelda algseisu fikseerimisega, lühikese ülevaatega ordu ajaloost üldse ja Liivimaal eriti. Autori esimene huvi on ordu siseelu. Selle uurimine keskendub juba iseenesest paratamatult XVI sajandi esimesele poolele, sest see on aeg, mille kohta on säilinud kõige rohkem asjakohaseid allikaid. Samas oli see ühtlasi periood, mil Liivimaa orduharu kohanes kiiresti ja kardinaalselt muutuva ühiskonna ja ordu jaoks üha keerukamaks muutuva poliitilise olukorraga.
Hollandi ajaloolane Johan Huizinga toonitab oma hiidessees „Keskaja sügis“ ikka ja jälle, et XIV ja XV sajand olid keskaja närbumise, allakäigu aeg, mille rüpes küll sündis juba uus, kuid ikkagi – „kõikjal paistab valitsevat mandumine ja langus“.1 Laenanud Huizingalt teose pealkirja, ei kirjuta Juhan Kreem ometi Liivimaa ordu mandumisest ja langusest. Vastupidi, olgu küsimuse all ordu liikmeskond, selle valduste haldusküsimused ja majanduse korraldus – kõik need teemad kinnitavad, et ordu suutis välistele väljakutsetele edukalt vastata. Likvideerimise tõi kaasa väline surve ehk siis sõjalised lüüasaamised, mitte sisemised arengud. Autor toonitab, et Saksa ordu Liivimaa haru sekulariseerimine (muutmine ilmalikuks vürstkonnaks) sai võimalikuks, kuna suur osa ordukäsknikest olid sõjas hukkunud ja viimane ordumeister Gotthard Kettler ei põrkunud seetõttu nimetamisväärse ordusisese opositsiooniga. Seega on antud ka vastus ikka ja jälle uurijaid vaevanud küsimusele, kas ordumeister Wolter von Plettenberg saanuks Liivimaa ordu sekulariseerida juba 1520. aastatel, samal ajal kui seda tegi Preisimaa orduharu juht kõrgmeister Albrecht von Brandenburg: Liivimaa orduharu sisemine ülesehitus poleks niisuguse sammu astumist ordumeistrile lihtsalt võimaldanud.
Küsimus sekulariseerimisest on olnud tingitud teisest oleks-probleemist. Kas moderniseeritud poliitilise korraga Liivimaa oleks suutnud 1558. aastal alanud sõjas Moskva-Venemaa kallaletungi tagasi lüüa ja oma „iseseisvuse“ säilitada? Monograafia peatükk „Viimane võitlus“ räägib eelkõige vahendite nappusest. Liivimaa ordul polnud piisavalt ei raha ega inimesi, et pidada kestvat ja edukat sõda, mis tegi möödapääsmatuks välisabi otsimise ja lõpuks selleks ajaks alles jäänud orduvalduse andmise Poola kuninga kaitse alla. Kui autor on pannud alapeatüki „Poola „abi““ pealkirjas viimase sõna jutumärkidesse, siis kajab siin vist küll vastu baltisaksa uurimispärandi negatiivne suhtumine Poola-Leedu riiki.
Viimati mainitud ettevaatus polnud mitte viimases järjekorras seotud usuküsimusega. Ka Juhan Kreemi teoses on väljapaistval kohal Liivimaa reformatsioon. Liivimaa Saksa ordu, selle juhtide ja üksikute liikmete suhe kirikuorganisatsiooni, õpetuse ja jumalateenistuse uuendamisse illustreerib suurepäraselt, kui keerukas ja vastuoluline see protsess oli. Nimelt pikaajaline, samm-sammult toimunud areng, mille tulemusena XVI sajandi keskpaigas pääses domineerima luterlik usukäsitlus – mis aga ei välistanud, et ka mõned orduliikmed poleks jäänud truuks paavstikirikule. Tuues aga võrdluseks Madalmaade Utrechti orduprovintsi, mis kujunes uusajal protestantlikuks ühenduseks, mille liikmetel on lubatud abielluda, näitab autor, et ka Liivimaa orduharul oli tegelikult rohkem võimalusi kui jääda rangelt katoliiklikuks rüütliorduks või saada likvideeritud. Aga – „kuhu suunda oleks arenenud Liivimaa, ei saa me siiski kunagi teada, sest aeg ordu jaoks sai otsa“ (lk 330).
Mahukad ning õnnestunud teosed (raamatus on 1976 joonealust viidet ja bibliograafia 62 leheküljel) tekitavad retsensentides alati kiusatuse avaldada mõtteid selle kohta, mida raamatule veel lisama oleks pidanud. Tõepoolest, oleksin oodanud uurimisseisu ja orduloo konteksti rohkem avavat sissejuhatust ning ehk ka pisut vähem deskriptiivset ja rohkem üldistavat kokkuvõtet. Õppejõu seisukohalt vaadates: osav üliõpilane saab kokkuvõtet lugedes raamatu sisust nii hea ülevaate, et see võib temas tekitada kiusatuse ülejäänu vaid pealiskaudselt läbi sirvida. Olgu ka veel mainitud, et sõjandusest on uurimuses juttu eelkõige seoses sõjameestega (rüütelvennad, palgasõdurid, suurtükimeistrid).
Erialateadlasele on suur osa Juhan Kreemi raamatu sisust õigupoolest tuttav. Monograafia kirjutamisele on eelnenud pikk ja süvenenud eeltöö, mille vahetulemused on avaldatud arvukate artiklitena. Kuid üksikute alateemade ühendamine tervikteoses on kahtlemata loonud uue ja palju suurema üldistusjõuga kvaliteedi. Veel tähtsam, et tegu on esimese eesti keeles kirjutatud teadusliku monograafiaga Saksa ordu ajaloost. Nimetatud tõik on õieti ootamatu, arvestades ordu rolli nii Eesti ajaloos kui ka ajalookujutelmis. Muidugi, ordu ajalooga on ühel või teisel moel seotud peaaegu iga XIII–XVI sajandi esimese poole Eesti ajalugu käsitlev uurimus. Kuid emakeelset originaalteost seni ei olnud.
Saksa ordu oli ja on tõeliselt rahvusvaheline institutsioon. Keskajal asutatud Pühal Maal, valdustega kogu Keisririigis, Itaalias, Preisimaal, Liivimaal ja Skandinaavias; tänapäeval keskusega Viinis ning peamiselt tegev Lõuna-Saksamaal ja Põhja-Itaalias, on ordu alati olnud üks paljudest Euroopa ühendajatest. Ka Eestis tegevad Saksa ordu uurijad on oma tööde tulemusi avaldanud eelkõige ordu uurijate üleilmset kogukonda silmas pidades ehk siis eelistatult saksa ning viimasel kümnendil üha enam ka inglise keeles. Juhan Kreemi monograafia tuletab õnnestunult meelde, et emakeelne ja ühtlasi pädev ajalooraamat on väärtus omaette. See räägib küll eesti lugejale, kuid mitte pelgalt Eesti ajaloost. Pole kaugeltki vähetähtis, et keskaegset Liivimaad ei jagata siin Eesti ja Läti pooleks, vaid käsitletakse tervikuna. Kuid põhiline on, et Saksa ordu Liivimaa haru loo kaudu on Eesti ajalugu asetatud Euroopa ja siitkaudu maailma üldajaloo tervikpilti. See on raamat, millel on kindlasti potentsiaal saada tõlgitud ja loetud väljaspool Eestit.
Euroopa eri osad on alati olnud tihedalt seotud. Ühe maa ajaloo täisväärtuslik uurimine nõuab pidevat tööd välismaa arhiivides, raamatukogudes ja muuseumides. Eestil paraku puudub üks täisväärtusliku Euroopa riigi atribuut: oma ajaloo instituudid võõrsil. Heade monograafiate tõlkimine saab seda puudujääki paraku vaid tagasihoidlikul määral asendada, kuid Eesti mineviku kohta käiva teadmise viimine maailma on muidugi väärtus omaette.
* Johan Huizinga, Keskaja sügis. Uurimus 14.-15. sajandi elu- ja mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades, Tallinn 2007, lk 341.
Kui mullu selgus, et Paide linnavõim on otsustanud Paide teatri rahastust kärpida, teatas senine trupp oma tegevuse lõpetamisest aasta lõpul. Teatri uue kunstilise juhi konkursi võitis Paide muusika- ja teatrimaja senine kultuurijuht ning arvamusfestivali kultuurikoordinaator Mariliis Peterson, kes on saanud rakendusteatri magistrikraadi Londoni teatriakadeemias (The Royal Central School of Speech and Drama) ja bakalaureusekraadi Aberystwythi ülikoolis loovkirjutamise ning draama- ja teatriõppe erialal. Praegu paneb Peterson kokku Paide teatri uut kolmeliikmelist meeskonda, kuhu peale tema hakkavad kuuluma produtsent ja dramaturg.
Neli ja pool aastat tagasi oli Paide teatri asutamise üks eesmärke elavdada kohalikku elu. Kuidas see teatri senistel tegijatel õnnestus?
Hästi õnnestus. Neil läks selle ajaga korda koguda enda ümber hulk inimesi, kes käisid Paide teatri etendusi, aktsioone ja muid ettevõtmisi vaatamas ning toetasid teatrit. Tollest toetusest andis tunnistust kas või see, et mullu 17. juunil, kui teatati avalikult teatri lõpetamisest aasta lõpul, oli kohale tulnud Paide kohta suur rahvahulk. Paide teatri senise trupi tegevus lõppes planeeritust varem, ent kui nad oleksid saanud jätkata, siis õnnestunuks neil veelgi rohkem inimesi oma tegemistesse kaasata ja siinset elu elavdada.
Kas Paidel kui teatrilinnal on mingi eripära?
Paide on teatrilinnana alles väga noor, teater pole tegutsenud siin viit aastatki. Vahe algusaja ja praegusega on selles, et Paide inimesed on nüüd kogukonnateatriks valmis. Kui vaja, lähevad nad ise lavale, kui vaja, aitavad teatrit ettevalmistustöödes, vaatamisest rääkimata. Ka minu poole on paidelased pöördunud soojade sõnade, soovide ja soovitustega. Küllap teisteski linnades on teater tähtsal koha, ent Paides on ta eriti fookuses.
Mariliis Peterson: „Tahaks loota, et tallinlased, kes on harjunud käima Paide teatris selle ksperimentaalsuse tõttu, ei eksi samuti juba sissetallatud rajalt.“
Kust tuleb Paide teatri publik? Ainuüksi Paide linnaga vist välja ei vea?
Paide teatril on soodne geograafiline asukoht keset Eestit, seega saab publik tulla siia igast kandist. Publiku tuumikuks jäävad edaspidigi Paide elanikud, kuid tullakse ka mujalt Järvamaalt ja kaugemaltki. Tahaks loota, et näiteks tallinlased, kes on harjunud käima Paide teatris selle eksperimentaalsuse tõttu, ei eksi samuti juba sissetallatud rajalt.
Kui kandideerisid Paide teatri kunstiliseks juhiks, siis mida sinu visioon sisaldas? Millised olid valimislubadused?
Minu plaanide kohaselt pöörab Paide teater veelgi rohkem oma näo kogukonna poole. Kusjuures kuulumine sellesse kogukonda pole niivõrd elukohapõhine, et üksnes paidelased saavad sellest osa, vaid lähtub pigem huvist Paide teatri vastu, seotusest selle teatriga – seega ka kaugema kandi rahvas võib kambas olla. Kogukonnateater ei tähenda üksnes seda, et inimesed publiku seast osalevad meie teatrilavastuses, vaid väljendub ka selles, et Paide teater jutustab neile olulisi lugusid ja käsitleb neile kaalukaid teemasid, samuti selles, et teatrit tehakse paikades, mis pole ehk algselt teatritegemiseks mõeldud, ent mis on publikule tähtsad. Erisuguste mängukohtadega katsetamine, et viia vaatajad hoonetesse ja paikadesse, kuhu nad muidu ei satu, kuid millel on teatritegemise potentsiaali, oligi minu teine valimislubadus.
Kuidas hakkab teater Paides toimima? Millised on uuenenud teatri kunstilised eesmärgid?
Praegune tegevusplaan on seatud viieks aastaks. Võib-olla just viie aasta pärast on õige aeg uue kunstilise juhi ja meeskonna tulekuks – Paide teatri tegevus võibki olla tsükliline. See teater peab olema eksperimenteerimise koht, aina uuenev kasvulava. Tahan katsetada, proovida, panna kokku sellise meeskonna, kes teeb seda, mis neile meeldib. On ju kõigil neil oma ambitsioonid ja eesmärgid, mille nimel üheskoos tegutseda.
Üks eesmärke on jõuda oma tegevusega Paidest kaugemale ja Eestistki väljapoole. Seetõttu otsimegi konkursi korras teatrile produtsenti ja dramaturgi, vestlusvoor praegu käib. Lisaks neile pakub Paide muusika- ja teatrimaja tööd kultuurijuhile ning nende kolme ameti peale kokku on praegu 17 kandidaati. Dramaturgi töökuulutuse avaldasime ka ingliskeelsena, et laiendada võimalikku ringi, ning kandideerijate seas ongi ka välismaalasi. Palju on tugevaid kandidaate ja isegi kui nad lõpuks siin tööle ei hakka, on ehk võimalik teha nendega edaspidi projektipõhiselt koostööd.
Paide teatris hakkab olema vaid kolm palgalist töötajat: kunstiline juht, produtsent ja dramaturg. Seega on tähtis teha koostööd teiste teatrite, truppide ning muude loominguliste ühenduste ja isikutega. Samuti on plaan luua teatri juurde aastane residentuuriprogramm, mille raames loovad üks-kaks ühendust või kunstnikku meie katuse all oma uue kunstiteose.
Kes rahastavad Paide teatri tegevust ja kui suure summaga?
Paide linnavõim eraldab teatrile aastaks 80 000 eurot, mis katab kolme töötaja palgaraha. Kultuuriministeeriumilt õnnestus saada alanud aastaks ka tegevustoetust, kuid selle summa suurust ei saa enne avalikuks teha, kui tegevustoetuste komisjon on tööga lõpule jõudnud. Kindlasti jätkame raha taotlemist kultuurkapitalist, mitmesugustest fondidest jm.
Mitu esietendust mahub Paide teatri aastasse?
Praegune eesmärk on üks-kaks uuslavastust aastas, mida pole nii väikese meeskonna kohta üldsegi vähe. Peale selle peaks üht-teist valmima koostööna residentuuriprogrammi raames. Eks see sõltu paljudest asjaoludest, aga hea oleks, kui suudaksime hoida uuslavastusi mängukavas ja pikema aja jooksul mängida. Täpsematest lavastusplaanidest saan rääkida, kui Paide teatri kolmeliikmeline meeskond on kokku saanud, muidu oleks see nagu ühe inimese ettevõtmine – see pole suund, mida tahan ajada.
Kas Paide teater hakkab käima oma lavastustega ka ringreisidel või kaevute Paides?
Ikka on ringreisid plaanis. Peale selle kavatseme osaleda teatrifestivalidel ning ka ise kas korraldada või vähemasti võõrustada Paides festivale, nagu oli eelmisel aastal festival „Naks“. Peale arvamusfestivali korraldatakse Paides suursündmusi harva, tahaks neid juurde tekitada.
Oled õppinud Suurbritannias rakendusteatrit. Kuidas hakkavad seal omandatud teadmised kajastuma Paide teatri tegemistes?
Nagu ikka, taust mõjutab seda, mida teeme. Ilmselt kõige rohkem määrab see minu suhtlust kogukonnaga. Mulle on kogukond üks meeskonna liige, oleme vastastikku üksteisele kasulikud. Küsitakse, mida saab teater kogukonnale anda, ent see toimib ka vastupidi: mida kogukond annab teatrile? Üks meie teatri sõpru käis välja idee, et tuleks moodustada Paide teatri tugivõrgustik, kuhu kuulujad saavad vabatahtlikena rakendada teatri heaks oma oskusi ja meid vajadusel aidata. Kuna Paide teatril ei ole suurt tehnilist meeskonda, on meie lavaabilisteks enamasti olnud gümnaasiumiõpilased. Mõni inimene võrgustikust saab siis ehk tulla appi toole tõstma, teine teatrile arengukava kirjutama. Ilus mõte, tahaks seda katsetada.
Kui Paide teatri eelmise trupi rahastust kärbiti, kõlas ühe linnavoliniku etteheide, et teater ei tee lastele jõululavastusi. Kas nüüd on jõululavastusi oodata?
Linnavõim ei ole rohkem jõululavastustest juttu teinud, küll aga selgelt väljendanud soovi, et Paide teater jätkaks. Teater on linnale tähtis. Paide teatril on endiselt loominguline vabadus, saame ise otsustada, mida teeme – ei ole ühtegi kokkulepet või ametlikku soovi. Loominguline vabadus teatri toimimiseks on kõige alus. On ka küsitud, miks Paide teater ei võiks teha klassikalist teatrit. Üldjuhul püstitavad selle küsimuse inimesed, kes ei oska kirjeldada, mida nad klassikalise teatri all silmas peavad. Kurb, kui arvamust avaldavad ja isegi otsuseid teevad inimesed, kes ei ole teatrivaldkonnas asjatundjad. Milline on selle kõige mõju?
Aga jõululavastustes pole iseenesest midagi halba. Murekoht on pigem see, et Paide muusika- ja teatrimaja pole kõigile ligipääsetav, näiteks ratastooliga ei puugi alati saali jõuda. Ometi peaksid kultuurielamused olema eranditult kõigile lastele kättesaadavad. Võimalik, et millalgi toome välja lavastuse mõnes sellises mängupaigas, kuhu kõik ligi pääsevad.
Vesi kui XXI sajandi julgeolekurisk ja sõdade põhjus
JAANUS TERASMAA
Ilmselt mäletavad paljud meist eelmise aasta 24. veebruari – vaba päev keset töönädalat, aeg tähistada iseseisvuspäeva. Paraku ei jäänud see päev meelde ainult sel põhjusel, sest samal päeval alustas Venemaa taas Ukraina territooriumil aktiivset sõjategevust. Need uudised naelutasid telerite ette rohkem inimesi kui paraad ja pidulik kontsert. Sõda Ukrainas käib siiani. Sõja põhjused ei ole muutunud, üks peaküsimus on endiselt vesi. Maailmas on selliseid potentsiaalseid konfliktikoldeid mitmeid – mõned nähtaval ja mõned peidus –, sest võitlus veeressursside pärast võib olla ka varjatud ja majanduslik. Kas ka Eesti on sellesse sõtta astumas?
Veesõda Ukrainas. Konflikti koldeks olev Krimmi poolsaar on looduslike olude poolest kuiva kliimaga stepp (eriti põhja- ja idaosa), seal on paar väiksemat jõge ja mitu soolajärve. Seega ei ole see territoorium olnud looduslikult sobiv ei laialdaseks põllumajanduseks ega ka suure veetarbega linnade rajamiseks. Elanikele ebamugava puuduse ületamiseks rajati Dnepri jõest alguse saav Põhja-Krimmi kanal, mis varustas veega poolsaare veehoidlaid ja linnu. 403 kilomeetri pikkuse kanali ettevalmistustöid alustati 1951, ehitamiseni jõuti alles 1961. aastal. Esimene etapp valmis 1963. aastal ja lõplikult valmis kanal paar aastakümmet hiljem. Samal ajal rajati ka Kahhovka hüdroelektrijaam ja veehoidla.1 Kuni 85% Krimmi poolsaarel rahvale kättesaadavast veest jõuab sinna just läbi Põhja-Krimmi kanali.
2014. aastal annekteeris Venemaa Krimmi poolsaare ja veel mitu Ukraina piirkonda. Sama aasta aprillis sulges Ukraina kanali Dnepri-poolse otsa ja lõikas ära Krimmi veevarustuse.2 Venemaa on püüdnud probleemi lahendada suurema põhjaveevõtu, uute sademetest toituvate veehoidlate jms abil, kuid 2020. aasta kuumalaine ajal muutus olukord kriitiliseks, näiteks jätkus Simferopolis vett vaid veel sajaks päevaks. Seda kõike väga rangete piirangute juures – vett saadi ainult õhtuti paar tundi ja mõnikord ei saadud üldse.3 Võrreldes 2013. aastaga vähenes Krimmi poolsaarel haritav maa mõne aastaga ligi kümme korda (130 000 hektarilt 14 000 hektarile) ja Venemaa on pidanud investeerima sadu miljoneid, et seegi olukord säilitada.
2021. aasta suvel, seitse kuud enne Ukraina ründamist, hages Venemaa Euroopa inimõiguste kohtus Ukrainat, süüdistades teda Põhja-Krimmi kanali blokeerimises.4 Samal ajal lubati, et mingit veesõda Ukrainaga ei tule.5 Paraku kinnitab 24. II 2022 alanud sõjategevus midagi muud. Juba järgmise päeva (25. II 2022) uudistest sai lugeda, et Põhja-Krimmi kanal on „vabastatud“ ja asutakse taastama veeühendust Krimmiga – veevoolu takistanud tamm lõhati mõne päeva pärast.6,7,8 Seega oli veeühenduse taastamine selgelt esimeste lahinguülesannete seas. Viiteid sellele, et vee puhul on tegu äärmiselt prioriteetse küsimusega, võib leida ka hilisematest uudistest.
Oktoobri alguses avaldas Elon Musk Twitteris oma kurikuulsaks saanud toetusavalduse9 Venemaale, kus veeteema oli üks neljast põhipostulaadist. Ukraina-Venemaa rahu:
– korraldada annekteeritud piirkondades ÜRO järelevalve all valimised. Venemaa lahkub, kui see on rahva tahe;
– Krimm on ametlikult Venemaa osa, nagu see on olnud alates 1783. aastast (kuni Hruštšovi eksimuseni);
– tagada Krimmi veevarustus;
– Ukraina jääb neutraalseks.
Vaid umbes nädal hiljem rääkis ühes avalikus esinemises Krimmi veeühendusest ka Vladimir Putin, kes sõnas: „Me ei aja taga eesmärki Ukraina hävitada, loomulikult mitte. Aga nemad mingil hetkel tulid ja võtsid ära veeühenduse Krimmilt, kus elab 2,4 miljonit inimest. Meie üksused pidid minema ja taastama veetarned Krimmile.“10
See kõik ei jäta kahtlustki, et ka see sõda on oma olemuselt veesõda. Paraku pole see sugugi ainuke, sest vee pärast sõdimine on inimkonnal veres. Esimene, savirullidele dokumenteeritud veesõda toimus 4500 aastat tagasi Sumeris, Tigrise ja Eufrati jõe valglal. Seal, nagu ka praegu käimasoleva sõja puhul, mindi tülli ühe kanali kasutamise pärast, kuna üks konflikti osaline oli selle ümber suunanud.11 Seega ei midagi uut siin päikese all.
Tulevased veesõjad
Korralikke sanitaartingimusi pole ligi 2,6 miljardil inimesel. Nepalis, Katmandus on elamukvartalites augud, kus saab ennast ja riideid pesemas käia.
Minevikust tulevikku vaadates on pilved meie kohal veelgi mustemad. Mängulaua üles seadmiseks peab otsa vaatama vaid mõnedele faktidele ja prognoosidele.12,13,14,15 Hinnatakse, et puhta joogivee ja sanitaartingimuste puuduse tõttu sureb maailmas igal aastal 3,4 miljonit inimest, kusjuures vett pole piisavalt üle 1 miljardil. Korralikke sanitaartingimusi pole ligi 2,6 miljardil inimesel. 4,5 miljardit elab umbes 50 kilomeetri raadiuses problemaatilisest veeressursist, mis kas hakkab otsa lõppema või on saastunud.16
Prognoositakse, et üle poole maailma elanikkonnast kannatab 2030. aastaks tõsise veepuuduse käes. Samuti arvatakse, et 2050. aastaks on 40–79% põhjaveekogumitest ammendumas.17 Prognoositakse ka seda, et 2050. aastaks on globaalne veevajadus praegusega võrreldes 55% suurem.
Seega, kui juba praegu elab üle poole inimkonnast otsa lõppevate, problemaatiliste veeressursside läheduses, siis kuidas ja mille arvelt saab kasvada veevajadus 55%? Sellesse vastuollu on (sõjaline) konflikt sisse kirjutatud.
Üks võimalik veesõjakolle areneb Aasias Tiibeti platoo ümber. Tiibeti platoolt algab seitse suurt jõge – Indus, Ganges, Brahmaputra, Irrawaddy, Salween, Jangtse ja Mekong. Kokku voolab Tiibeti platoolt aastas ära üle 700 miljardi kuupmeetri vett. Lisaks Hiinale viivad sealt algavad jõed vett Pakistani, Indiasse, Bangladeshi Rahvavabariiki, Nepali, Myanmari, Mongooliasse, Laose Demokraatlikku Rahvavabariiki ja Vietnami. Hiina plaanib rajada osa jõgede (Salween, Mekong, Jangtse ja Brahmaputra) ülemjooksule 120 gigavati võimsusega hüdroenergiajaamu. Seda on rohkem kui Hiina senine hüdroenergia kokku. Kashmiri regioonis plaanib Hiina ehitada viiest paisust koosneva kaskaadi (North Indus River Cascade). See mõjutab vee kättesaadavust Indias ja Pakistanis, aga peale selle ka põllumajandusele vajalike jõesetete jõudmist ajutiselt üleujutatavatele aladele.18
Sellest tegevusest tulenevad mõjud on laiaulatuslikud: kaasneb ökosüsteemide degradeerumine, elurikkuse kadu ja kõik sellest tulenevad probleemid. Mõju ühiskonnale on märkimisväärne – nende jõgede alamjooksul elab ligikaudu 40% kogu inimkonnast. Kui sellele lisada kliimamuutustest tulenevad probleemid, siis võimenduvad sealt alguse saavad kriisid veelgi, sest taanduvad liustikud, ettearvamatu sademerežiim ja kuumalained on nii vee üldisele kättesaadavusele kui ka põllumajandusele tugeva jälje juba jätnud. Kahjuks ei paista kusagilt, et riigid oleksid veeressursside ühiseks haldamiseks valmis koostööd tegema, pigem sikutab iga riik tekki enda poole. Rajatakse veehoidlaid ja vett ümbersuunavaid kanaleid, hoitakse kinni seireinfot.19 Seega saab nõustuda ajakirjanik Steven Solomoniga, kes juba 2011. aastal kirjutas oma raamatus:20 „XXI sajandi konfliktides võideldakse vee pärast, Hiina on juba alustanud lahinguks relvastumist.“
Veemajandussõjad. Relvakonfliktide kõrval käib vee ümber palju vähem tähelepanu saav, kuid märkimisväärselt laiaulatusliku haardega majandussõda. Vesi on ressurss, mille enda kätte saamiseks ollakse valmis paljuks ja mille käigus ammendatakse suurel kiirusel tervete piirkondade põhjaveevarud. Põllumajanduse kõrval on üks suuremahuline kurja juur pudelivesi. Globaalne pudelivee turumaht oli 2020. aastal üle 230 miljardi USA dollari ja käesoleva kümnendi lõpuks ennustatakse selle kahekordistumist.21 Peale suure rahalise mahu on tegu väga kasumliku ettevõtmisega, sest pudelis olev vesi on üldjuhul tootjatele saadud väga väikese raha eest. Näiteks võeti 2016. aastal Kanadas vastu otsus, et veepudeldajad peavad maksma 2,25 USA dollarit iga väljapumbatud miljoni liitri vee eest.22 Miljon liitrit ühe liitri hinna eest poes! Hind võib küll teistes riikides olla kohati kõrgem, aga üldiselt on pudelivee hind olematu ja kasumid ulatuvad tuhandetesse protsentidesse.23 Ühtlasi ujutatakse pudelivett tarbivad riigid üle plastijäätmetega, mille tootmiseks on kulunud miljoneid barreleid naftat, ainuüks USAs toodetud plastpudelite jaoks kulub 17,6 miljonit barrelit naftat.24 Lisaks kulub ühe liitri pudelivee tootmiseks veel vähemalt kolm liitrit vett.25 Pudelivett ostetakse lootuses, et see on puhtam ja parem kui kraanivesi. Kindlasti on piirkondi, kus see nii ongi. Samas näitavad uuringud, et umbes 40% pudeliveest ongi pudeldatud kraanivesi ning seda juba kõiksuguste lisanditega alates mikroplastist ja lõpetades plastist vette sattuvate ohtlike kemikaalidega, nagu näiteks ftalaadid.26,27
Sellest hoolimata pumpavad suurfirmad Coca-Cola, Pepsi, Danone, Nestlé jt ainuüksi Mehhikost aastas üle 100 miljardi liitri vett ja müüvad selle pudeldatud kujul edasi. Samal ajal süveneb riigis veepuudus, ~25% majapidamistest iga päev vett ei ole.28 Üldiselt ongi tavapärane, et veepudeldamistehased paiknevad vaesemates maades või piirkondades, kus poliitikud on vastutulelikumad ja pigistavad silma kinni kaasnevate probleemide ees. Näiteid probleemidest leiab arvukalt.29,30,31
Kui kaua võtab aega, kuni mõni suur veepudeldaja oma tehase Eestisse rajada soovib? Vett meil ju on ja milline omavalitsus ei rõõmustaks, kui suur rahvusvaheliselt tuntud firma oma pakkumisega külla tuleb.
Veesõjad Eestis. Meie probleem on uskumus, et veega on kõik hästi – sajab rohkem kui ära jõuab aurata ja võrreldes paljude teiste maadega arvame, et ka vee kvaliteediga on kõik kõige paremas korras.
Paraku näitavad andmed midagi muud: me peame kurnamissõda oma veestiku vastu. Keskkonnaagentuuri andmetel32 meie pinnavee seisund aastatega üha halveneb – 2012. aastal oli heas või väga heas seisundis seisuveekogumeid 70,4%. 2020. aastal olid heas seisundis vaid 21,5% ja väga heas seisundis veekogud puudusid üldse. Vooluveekogumite puhul on pilt veidi parem, 2012. aastal oli heas või väga heas seisundis 65,5% kõikidest vooluveekogumitest, 2020. aastal 58,4%. Mõlemal juhul on kerkinud halvas ja väga halvas seisundis veekogude osakaal. Seisuveekogumite kesise või halva ökoloogilise seisundi põhjuseks on peamiselt toitainetega rikastumine. Halva keemilise seisundi põhjustab üldiselt elavhõbeda, kaadmiumi ja polübromodifenüüleetrite (PBDE) sisaldus, mida enim leitakse kalades. Vooluveekogumite kesist või halba ökoloogilist seisundit põhjustavad peamiselt kalastiku ja suurselgrootute kehvad näitajad. Kusjuures valdavas osas vooluveekogumites pole ohtlike ainete sisaldust mõõdetud, kuid seniste mõõtmiste järgi annavad põhjuse halba seisundisse määramiseks elavhõbe ja kaadmium kalades ning heptakloor ja benso(a)püreen vees. Üle normi on neid kemikaale peaaegu alati, kui neid on mõõdetud. Pinnaveeseisundi koondhinnang antakse ökoloogilise ja keemilise seisundihinnangu alusel arvestades neist halvemat, seega saavad koondseisundid ka tulevikus pigem halvemaks minna. Kui just ei muudeta piirväärtusi.
Kuna iga kraav ja jõgi jõuab lõpuks merre, on suurim kannataja Läänemeri – nii ongi 2020. aasta seire andmetel 100% Eesti rannikumere veekogumitest halvas seisundis. Põhjavee olukord valmistab samuti muret, 2020. aasta seisuga on 26% põhjaveekogumitest halvas seisundis ja 32% veel heas, kuid ohustatud seisundis. Seega vaid 42% meie põhjaveekogumitest on heas ja ohustamata seisundis. 2014. aastal oli veel 72% põhjaveekogumitest heas seisundis. Halva seisundi põhjuseks on vee keemilised näitajad, koguseliselt on probleeme vaid 6,5% põhjaveekogumitega, mis kõik on Ida-Virumaal põlevkivikaevanduste otseses või kaudses mõjuväljas.33
Veestiku üha halveneva seisundi põhjusi pole vaja kaugelt otsida – peamiselt tuleneb see põllumajanduse hajureostusest.34 Ei ole saladus, et põllumajandus on Eestis kaua olnud üks suuremaid koormusallikaid nii lämmastiku kui ka fosfori osas. Seireandmete põhjal35 on halvemas kui hea-seisundiklassis olevatest pinnaveekogumitest 93% mõjutatud põllumajandusest lähtuvast hajureostusest. Maaparandus mõjutab 61% halvas seisundis veekogumitest ja paisud 42%. Tähtsal kohal on ka ohtlikud ained ja setetest vallanduv jääkreostus. Praegu saab veel midagi ette võtta kahe esimese osas, kui rakendada sobivaid meetmeid põllumajanduse ja kraavitamise mõju vähendamiseks. Alustada tuleb mõistlikult väetamisest. Teine põllumajanduskoormuse vähendamise meede on puhverribade olemasolu. Paraku on koos uue veeseadusega36 toimunud taandareng. Põllupidajad on puhvrite laiust ja kasutust veelgi vähendada soovinud. Eelkõige puudutab see väga väikeste vooluveekogude puhverribasid – vööndite laiuse nõue sõltub veekogu valgla suurusest ja veekogu tüübist. Kraavidele pole puhverribasid kunagi nõutud, aga 2019. aasta seadusemuudatus vähendas ka alla 10 km2 valglaga peakraavide kaitsevööndit kümnelt meetrilt ühele.
Nii on meil kolme sorti vooluveekogusid: osal on kaitsevöönd 10 m, osal 1 m ja osal puudub täiesti. Olukord on segane ka põllupidajale. Ometigi voolab nende kõigi vesi täpselt ühtemoodi Läänemerre. Põllumajandustegevuse mõju veele on neil kolmel juhul täiesti erinev – on suur vahe, kas väetamine ja mürgitamine toimub kümne meetri kaugusel või otse kraavipervel. 2020. aastal tegime sellekohase kaardianalüüsi ja arvutuse.37 Kui kehtestaksime kõikidele registris olevatele vooluveekogudele ühtlase kümne meetri puhverriba, kaotaksime Eestis vaid 0,13% põllumaast, iga mõjutatud põllumassiivi kohta keskmiselt 0,25 ha. Kas see on ikka selline maakogus, mis jätaks põllumehed vaeseks ja rahva nälga? Majanduslik mõttekus puudub igal juhul, sellelt 0,13% saadav kasum ja maksutulu on pisku võrreldes sellega, kui palju kulub hiljem ökosüsteemide parandamiseks. Näiteks planeeritakse Eesti veekogude heasse seisundisse viimiseks lähiaastatel 850 miljoni suurust investeeringut.38 Ja miljoneid on kulunud juba ka varem. Miks mitte keskkonnakahju kohe tegemata jätta ja säilitada meie heaoluks vajalikud ökosüsteemiteenused ilma vajaduseta neid hiljem taastama või asendama hakata? Klassikaline näide ühisvaratragöödiast:39 üksikud ettevõtted saavad väikese lisatulu, millega kaasnevad kulud on ühiskonnale suurusjärkudes suuremad.
Liigsed toitained pole ainuke mure. Kaaluka koormusena on lisandunud üha intensiivistuv taimemürkide kasutamine. Statistikaameti andmetel40 turustati Eestis 2021. aastal toimeaine kogusesse ümberarvutatuna seni suurim kogus taimekaitsevahendeid (894 tonni). Selgitus on üllatav – kõrgete kütusehindade tõttu on põllupidajal odavam sügisel põllud glüfosaadiga üle valada kui neid künda.41 Sellise põllumajanduspraktika normaliseerimine tekitab ohtralt küsimusi, eriti seireandmete puhul. Näiteks aastatel 2016–2019 läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et taimemürkide jääke leidub 66% võetud veeproovidest, sealjuures 33% üle lubatud sihtarvude. Kokku leiti 32 jääki, kõige enam umbrohu- ja taimehaiguste tõrjevahendite jääke. Enam levinud olid glüfosaadi ja AMPA (glüfosaadi laguprodukt) jäägid, ja sageli sihtarve (0,1 µg/l) ületavates kogustes. Põldude keskel oleva talu kaevus leiti üheksa jääki kokku 1,17 µg/l, sealjuures glüfosaati 0,48 µg/l. Ka meile tuttavad ja tuntud allikad, kust käiakse omale pahaaimamatult joogivett võtmas, ei ole puhtad. Sopa allikas sisaldas 2016. aasta seires pestitsiide 0,17 µg/l, Olustvere allikas lausa 250 µg/l – 2500 korda rohkem lubatust! Kiigumõisa allikast Järvamaal leiti taimemürkide kokteil, korraga tuvastati 12 taimemürkide jääki.42,43,44 Taimemürkidest ja glüfosaadist on Sirbis ilmunud ülimalt põhjalik kolmeosaline käsitlus, Ülo Niinemetsa „Monsato dokumendid I–IV“.45,46,47,48 Lühikokkuvõte on selline, et peaksime kõik olema väga suures mures, sest muu hulgas puudutab taimemürkide liigkasutus otseselt rahva tervist. Ka riigikontroll on juhtinud tähelepanu, et õigupoolest me ei tea, mida ja kui palju meie toit sisaldab ning milline on nende ainete koosmõju tervisele.49,50
Kuigi Eestis ei toimu veesõda relvade toel, kaotame oma puhta vee iseenese ignorantsuse ja ahnuse tõttu. On olemas lihtsad viisid, kuidas riik ja üksikisikud saavad olukorda parandada. Siin artiklis on toodud selleks kolm soovitust.51 Samal ajal kui ise lõpetame sõja vee vastu, peame olema valvsad ja valmis, et hoiduda teist tüüpi sõdade puhkemisest ühe meie kõige väärtuslikuma ressursi pärast. Oleks meil selleks vaid tervet mõistus ja tahet.
Jaanus Terasmaa on Tallinna ülikooli ökohüdroloogia professor.
1 Suurehitus Dnepril – EKP Kiviõli Rajoonikomitee ja Kiviõli Rajooni TSN häälekandja 21. VIII 1951. (DIGAR)
Anna Arnberg on arheoloog ja Rootsi riiklike mere- ja transpordimuuseumide kultuuripärandi üksuse juhataja. Anna osales muuseumide ühenduse uusima liikme, vrakimuuseumi Vrak loomisel, kus pööras erilist tähelepanu väljapaneku sisule ja uurimistööle. Ta oli ka projektijuht Rootsi meremuuseumi projektis „Flyktens materialität“ (ingl „The Materiality of the Great Escape“), kus käsitletakse põgenemist Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Möödunud aasta novembris aitas Anna läbi viia Eesti meremuuseumi ja vrakimuuseumi Vrak koostöös toimunud rahvusvahelist konverentsi „Merepärandi populariseerimine muuseumide kaudu“.
Mida Läänemeri, meie ühine meri, endas peidab?
Lühidalt öeldes – ajalugu! Läänemere ääres on elatud tuhandeid aastaid ja meri on alati ülimalt tähtis olnud. Meri on ühendanud rahvaid, mõjutanud kultuure ja võimaldanud kaubandust arendada. Läänemerel on reisitud, jahti ja sõdu peetud. Seda ajalugu peegeldab see, mis on peidus pinna all.
Dalarö vrakk / Bodekull Stockholmi saarestikus.
Tänu Läänemere riimveele on puunõud ja muud orgaanilised jäänused sageli säilinud peaaegu täiuslikus seisukorras. Läänemeri peidab seega kõike alates kiviaja maastikest ning lõpetades laevavrakkide, sadamate ja kaitsesüsteemidega, mis on sinna jõudnud sajandite pikkuse intensiivse kaubanduse ja konfliktide tagajärjel.
Läänemere põhjas olevatest jäänukitest selgub, et meri on alati olnud ühiskonnale tähtis arengumootor. Säilmed annavad ülevaate kõigest, alates tuntud ajaloosündmustest, näiteks Rootsi sõjalaeva Vasa uppumisest ja lõpetades argisemate vahejuhtumite ja üksikisikute elusaatustega.
Läänemere juures on põnev ka see, et tegemist on võrdlemisi madala merega, mistõttu on allveearheoloogil seda suhteliselt lihtne uurida. Teistes meredes see sageli nii lihtne ei ole. Näiteks Mustas meres, kus on samuti väga palju hästi säilinud laevavrakke, peab kaugjuhitavate allveerobotidega sukelduma mitusada meetrit, et nendeni pääseda.
1628. aastal uppunud sõjalaev Vasa on eksponeeritud Stockholmi Vasa muuseumis.
Miks on need ajaloolised leiud nii tähtsad?
Kui peaksin ühe põhjuse välja tooma, siis ütleksin, et sellepärast, et Läänemeri on alati selle ümbruses asuvate rahvaste elus suurt sotsiaal-majanduslikku arengut edendanud. Läänemeri on pikka aega olnud üks maailma kõige tihedama liiklusega meresid ja eluliselt tähtis nii rahvastele kui ka üksikisikutele. Merepõhjas olevad säilmed on niigi huvitavad, kuid sisaldavad ka teavet ajaloosündmustest ja ühiskondadest, kus neid kasutati. Ajaloo uurimiseks ja mõistmiseks tuleb käsitleda ka veealust kultuuripärandit, kuna see annab meile teavet mineviku ühiskondade kohta.
Teine esiletõstmist vääriv aspekt on see, mida võib nimetada „talletunud hetkeks“. Läänemere põhjas olevad laevavrakid ja muud säilmed on sageli suhteliselt puutumatud võrreldes maismaal asuvatega. Teadlastele tähendab see võimalust uurida „ajakapslit“ või „talletunud hetke“, mis võimaldab esitada uurimisküsimusi, mis ei ole kohased maismaaleidude puhul.
Teise maailmasõja aegse Eesti või Soome põgenikepaadi jäänused Rootsis Synskäri saarel.
Mida Läänemeri endas veel peidab?
Läänemeri pakub lõputult uurimisteemasid. Seda ilmestavad muu hulgas hiljuti Eestis avastatud Lootsi tänava laevavrakk ja Rootsis avastatud Vasa sõsarlaeva Äpplet vrakk. Keegi ei tea täpselt, kui palju vrakke ja muid jäänuseid vees ja ajaloolistel rannaaladel peidus on. Ilmselt sada tuhat või rohkemgi.
Tähtis on meeles pidada, et märkimisväärseid teadmisi merekultuuripärandist leiab ka mujalt, mitte ainult vee alt. Olen viimased paar aastat koos kolme kolleegiga Rootsi Meremuuseumist osalenud uurimisprojektis, kus keskendutakse põgenemisele Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Osa uurimistööst on pühendatud põgenemise materiaalsele osale, näiteks põgenike paatidele ja mitmesugustele esemetele, ning sellele, mida need põgenemise kohta räägivad. Lisaks oleme küsitlenud põgenikke, kellest paljud olid sel ajal väga väikesed, sest tahame mõista põgenemist lapse vaatenurgast. See annab meile samuti hädavajalikke teadmisi inimese suhetest merega – antud juhul mitte valitud, vaid tahtmatust suhtest.
1944. aastal Naissaarelt Rootsi toodud nukk.
Mida tänapäeval eelistatakse? Kas leidude toomist maale või nende uurimist kohapeal?
Sellisele muuseumile nagu Vrak, mille kogud asuvad sõna otseses mõttes merepõhjas, on nii in situ säilitamine kui ka säästlik kasutamine hädavajalikud. Peame leidma viise, kuidas seda kultuuripärandit säilitada, samal ajal tagades, et saaksime kasutada nii edaspidises uurimistöös kui ka sukeldumis- ja muuseumikogemuste hankimiseks. In situ säilitamise poole püüeldakse tänapäeval sageli ka kõige üldisemalt.
Alati ei ole see aga võimalik, näiteks ehitustööde ajal. Siis peame eelistama väljakaevamist, kus arheoloog hangib välja kaevatud säilmetest uusi teadmisi ja esitab tulemused kirjalikult. Kui seejuures on võimalik arheoloogilist muistist eksponeerida, nagu Peetri koge Paksu Margareeta muuseumis Tallinnas, tuleb seda muidugi teha.
Mida see kõik tähendab muuseumidele? Kas muuseumid jäävad üldse alles?
Olen kindel, et muuseumid jäävad alles nii traditsioonilisel kujul kui ka uuenduslikes vormides. Usun, et muuseumidel on tulevastes ühiskondades sama tähtis osa kui meile praegu. Loodan, et tulevased uuringud ja uute tehnoloogiate kasutamine teevad merepärandi veelgi kättesaadavamaks, andes täiendavaid võimalusi teadmiste edastamiseks.
Tänu digipöördele viiakse muuseumikogemus suuremal määral inimestele koju kätte. Sellegipoolest arvan, et ka edaspidi soovitakse muuseumides kohal käia. Digipööre lisab uusi muuseumielamusi, uusi võimalusi ega tee traditsioonilisi muuseume ebavajalikuks.
Näitus „Resande Man“ vrakimuuseumis Vrak. Vaip on 3D-mudelil põhinev ortofoto, mis näitab vraki asukohta mõõtkavas 1 : 1.
Kujutagem ette, et aasta on 2050. Milline on (mere)muuseum? Kas me peame selle külastamiseks kuhugi minema või saame muuseumi külastada oma elutoast? Kas näeme asju oma silmaga või peame leppima mudelitega?
Nagu eelmisele küsimusele antud vastusest nähtub, on minu vastuseks: mõlemad variandid. Muuseum tuleb koju, kuid ka meie läheme muuseumi. Usun, et digitehnoloogia jätkab muuseumikogemuste avardamist nii kohapeal kui ka väljaspool muuseume, kuid füüsilised esemed ja kohtumised ei kao kuhugi. Muuseum on koht, kus kohtutakse, vesteldakse, kogetakse uut ja võetakse tegevusest osa. Minu arust nii see jääbki.
Ilmselt pakutakse paremaid kogemusi ka väljaspool muuseumihoonet. Meremuuseumis võib see tähendada näiteks nuputamist, kuidas viia külastaja hämmastavatele rännakutele Läänemere põhja, ilma et jalad märjaks saaksid.
Mõnede objektide hologrammid Resande Mani vrakilt.
Kuidas Stockholmi uus uuenduslik muuseum vastu võeti? Kas uuendused on toonud tunnustust või on vaja pakkuda veelgi ajakohasemaid lahendusi?
Minu arust on Vrak väga hästi vastu võetud. Üks tegur on siin autentsete esemete ja digilahenduste ühendamine, mis pakub mitmekülgset muuseumikogemust. Digilahenduste valiku taga on aga mõjuv põhjus. Vrakis on digitaalselt eksponeeritud esemed endiselt osa autentsest vrakipaigast ja selle vahetust naabrusest. Näiteks Rootsi sõjalaev Resande Man, mis uppus Stockholmi saarestikus 1660. aastal teel Poola, moodustab muuseumis põhilise näituse osa. Siin on eksponeeritud ainult üks füüsiline objekt – münt. Ülejäänu säilitatakse in situ ja on muuseumis eksponeeritud hologrammidena.
Minu arvates toimib selline käsitlus hästi kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et näitus põhineb ajaloolistel ülestähendustel ja põhjalikul arheoloogilisel dokumentatsioonil. Teiseks seetõttu, et kasutatav tehnoloogia võimaldab külastajal vrakipaika kogeda parimal võimalikul viisil. Loodetavasti aitab tehnoloogia kasutamine ka näitusi pidevalt uuendada. Elame, näeme.
Sõltub sellest, millisest valdkonnast või uuendusest me räägime. Huvitav näide viimasest kümnendist on veealuses dokumentatsioonis fotogramm-meetria ja 3D-modelleerimise kasutamine, mis on nüüd väga levinud. Pikka aega olid peamised võimalused joonistamine, pildistamine ja filmimine, mis tähendas, et vrakipaiga dokumenteerimine – mis nüüd tehakse paari päevaga, pealegi palju detailsemalt ja täpsemini –, võttis mitu nädalat.
3D-mudelite juures on huvitav see, et neid saab kasutada ka muuseumielamuste pakkumiseks. Näiteks Resande Mani vraki esemete hologrammid põhinevad vrakipaiga fotodokumentatsioonil. Sama võtet on kasutatud näituse interaktiivses ülesandemängus (ingl „The assignment“), kus mängulise õpikogemuse omandamiseks on kasutatud teise vraki 3D-mudelit. Külastaja justkui sukeldub ja dokumenteerib merearheoloogina üht Läänemere põnevat vrakki.
3D-dokumentatsiooni saab seega kasutada mitte ainult konkreetse säilme dokumenteerimiseks, vaid ka põneva teabe kättesaadavaks tegemiseks neile, kes sukeldumisega ei tegele. Allveearheoloogil on lihtne väita, et Läänemere veealune kultuuripärand on ainulaadne, kuid raskem on panna teisi mõistma, mida see õieti tähendab. 3D-dokumentatsioon tuleb siin appi.
Eestis on rüüstamine väga tõsine probleem. Kuidas on Rootsis lood? Missugune muu tegevus ohustab veealust kultuuripärandit?
Rüüstamine on tõsine probleem ka Rootsi vetes. Meie muuseumiagentuur on juba aastaid teinud koostööd selliste ametiasutustega nagu rannavalve, merepolitsei, NOA (politseioperatsioonide osakond, kus uuritakse kultuuripärandialaseid kuritegusid) ja teised, et vältida rüüstamisi. Hiljuti esitati neljale inimesele süüdistus muinasmälestiste kahjustamises ning nad mõisteti süüdi mitme laevavraki ulatuslikus ja süstemaatilises rüüstamises. Rannavalve tabas süüdimõistetud teolt 2020. aastal Ölandi saare lähedal asuval vrakipaigal.
Rüüstamine on veealusele kultuuripärandile tõsine oht, kuid kahjuks pole see ainus probleem. Ettevaatamatu sukeldumine, traalimine ja eutrofeerumine ohustavad samuti veealust kultuuripärandit. Viimase näiteks võib tuua Taani kiviaegse asula Tybrind Vig. Setetesse on peidetud 7000 aastat säilinud, kuid nüüdseks ohustatud asula säilmed. Eutrofeerumise tõttu on meriheina leviala piirkonnas vähenenud, põhjustades erosiooni. See viib omakorda objektide paljastumiseni, mistõttu on laevaoherditel neid lihtsam hävitada.
Lisaks ohustavad veealust kultuuripärandit ehitustööd – kõik alates kaabli- ja süvendustöödest ning lõpetades avamere tuuleparkidega –, kui neid ei reguleeri muistiseid kaitsvad seadused; aga ka sõjategevusest tulenevad ohud nii minevikus kui ka olevikus. 2021. aastal leidis sukelduja Stockholmi saarestikus merepõhjast miini, mis asus piirkonnas, kus sõjalaev Resande Man 1660. aasta novembris uppus. Hiljem osutus Rootsi relvajõudude lõhatud miin Teisest maailmasõjast pärit olevaks. Vana miin kujutas endast ohtu nii ühiskonnale kui ka veealusele kultuuripärandile.
Kuidas siis kultuuripärandit kaitsta?
Loomulikult on õigusaktid kultuuripärandi kaitsmisel otsustava tähtsusega. Lisaks on vaja ametiasutuste vahelist ning ametiasutuste ja avalikkuse vahelist koostööd. Sellest vaatenurgast on mainitud võrgustikel rüüstamise ärahoidmisel suur osa. Muudel juhtudel, nagu eespool mainitud Tybrind Vigi asula puhul, on kliimamuutuse ennetamise meetmed sama tähtsad.
Üks meie sukeldumisparkide projektidest saadud õppetund on see, et ligipääsetavus ja säästev kasutamine on sageli hea viis veealuse kultuuripärandi kaitsmiseks. Teadmised, ligipääsetavus ja kaasatus panevad rahva kultuuripärandist hoolima ja motiveerivad seda kaitsma. Muinsuskaitse õigusaktide kõrval on veealuste mälestiste kaitsel seega tähtsad tegurid teadmised ja mõistmine ning seepärast on muuseumidel veealuse maailma tutvustamisel tähtis osa.
Mida on teie muuseumile pakkunud koostöö Eesti meremuuseumiga? Mis teil järgmisena plaanis on?
Koostöö Eesti meremuuseumiga on meie muuseumile väga palju kasu toonud. Alustasime koostööd ammu enne Vraki avamist 2021. aasta septembris. Nimelt käsitleb üks Vraki näitustest Estonia katastroofi. Eesti meremuuseum oli nõus oma kogudest laenama meile võtme, mis on nüüd eksponeeritud meie muuseumis.
Koostöö jätkub. Oleme teadmisi vahendanud ja korraldasime nüüd 2022. aasta novembris koos konverentsi „Merepärandi populariseerimine muuseumide kaudu“ et tõsta esile ja uurida merepärandi populariseerimise teemat näituste, suhtluse, ühisloome ja hariduse kaudu.
Koostöö Eesti meremuuseumiga on Vrakile väärtuslik ka seetõttu, et saame ülevaate ja teadmisi Eesti olukorrast. Enamasti töötame Rootsi vetes. Seepärast on koostöö teiste riikide kolleegidega Läänemerd uurivale muuseumile hädatarvilik. Koostöö pakub ka inspiratsiooni ja õppimisvõimalusi. Arutame praegu, kuidas koostööd tehes keskenduda merepärandile ja õpetamisele.
Millist nõu annate muuseumidele, kes tahavad olla populaarsed aastal 2050?
Peamine on edasi keskenduda suurepärasele sisule ja tingimuste loomisele. Tasub katsetada, kuid teha seda kõige paremini kooskõlas oma põhimissiooniga. Minu arvates peaksid muuseumid pakkuma suurepäraseid õpivõimalusi ning meie kui teadlaste, kuraatorite, tehnikute, haridustöötajate, kommunikatsioonipersonali jt ülesanne on mõelda koos publikuga, kuidas see eri olukordades peab välja nägema.
Eva Kaili on nimetatud sootundliku linnaplaneerimise ristiemaks. Kui hakata uurima, kuidas siis ikkagi feministlik linnaloome käib, viivad kõik teed Viini Eva Kaili juurde. Võib öelda, et tänu temale on moodne Viin naise nägu ja tegu. Kail alustas Viini linnavalituses 30 aastat tagasi, kui asutas ainult naistest koosneva naisbüroo ehk Frauenburo, kus kaaluti kõik linnaruumi arenguotsused läbi ka soo ja eri kasutajate vaatepunktist.
Naisbüroo juhtimisel valmis 1997. aastal elamukompleks Frauen-Werk-Stadt (arhitektid Franziska Ullmann, Gisela Podreka, Elsa Prochazka, Liselotte Peretti), kus naiste ruumikasutuse eripära oli põhjalikult läbi mõeldud. Korterite planeering on paindlik ja ruumid võimalikult ühesuurused, et vältida funktsiooni jäika ettekirjutamist, köögid tavapärasest avaramad. Ruumi planeeriti ka lapsevankritele ja ratastele, rohke loomuliku valgusega avarad garaažid ja trepikojad soodustavad omavahelist suhtlemist.
Tähelepandavad on ka väikesed detailid. Praegu pooleli olevas Aspern Seestadti linnajaos kannavad kõik tänavad ja väljakud naisenime. See peaks tasakaalustama arvukate kuulsate meeste esiletoomist Viini linnaruumis.
Oma töös linnavalituses peab Eva Kail vajalikuks poliitilist tuge. Kui ta 30 aastat tagasi alustas, oli koalitsioonis valitsev tugev naisorganisatsioon, kes uskus tema ideedesse, küll aga kohtas ta administratsiooni vastupanu. Projektide kommentaariumisse, mis muidu koosnes paarist lausest, kirjutati ühtäkki pikki põhjendusi, miks üks või teine lahendus on küündimatu. Heideti ette, et laste, eakate ja puudega inimeste vajadused pühitakse feminismi vaiba alla. Küsiti, kas Viini kõnniteed tuleb nüüd ühtäkki roosaks värvida ning kaasamiskoosolekule kutsuda konnad ja linnud. Kail sõnab, et praegu ei taha enam keegi niimoodi väljenduda, kuid ikka veel kohtab ta hääletut vastupanu, millega ideed ja initsiatiiv vaikselt n-ö surnuks menetletakse.
Eva Kail astus jaanuari keskel üles Tallinnas Euroopa rohelise pealinna avakonverentsil.
Aspern Seestadti linnajaos kannavad kõik tänavad ja väljakud naisenime. See peaks tasakaalustama arvukate kuulsate meeste esiletoomist Viini linnaruumis.
Te räägite palju sooneutraalsest (gender neutral city) ja õiglaselt jagatud linnast (fair shared city). Mis need on?
Nende mõistete puhul tuleb taotleda arusaadavust. Kui räägin sooneutraalsest linnast, siis pean seda tihti selgitama enam kui viie lausega. Õiglaselt jagatud linn on mõistetavam ning seda ei pea nii palju defineerima.
Linnas on palju erisuguseid inimesi, kellel on oma vajadused, huvid, soovid ja oskused. Linnaplaneerimisel tuleb alati teha otsuseid ja seada prioriteete. Vastuolusid ja konflikte on siin küllaga. Me peame olema kindlad, et vaatame linna kui tervikut, et oleme teadlikud ühe või teise otsuse sotsiaalsest mõjust. Arvesse tuleb võtta kõigi linnaelanike vajadused.
Õiglaselt jagatud linna mõiste kõlab kokku feministliku linnaplaneerimisega ja väljendab feminismi neljanda laine põhimõtteid. Enam ei räägita üksnes naiste õigustest, vaid kõigi, sealhulgas vähemuste, huvidest ja nendega arvestamisest. Kas linnaplaneerimises saab tõmmata paralleele feminismiliikumise arengusuundadega?
Vahet pole, mis lainest me räägime, kogu feminismiliikumine on olnud väga hoolitsemise kontseptsiooni keskne. Söögitegemine, laste lasteaeda viimine, nende koolist toomine, eakate toetamine ja muu hoolekanne on alati olnud nähtamatu, sellele pole tähelepanu pööratud. Nii igal pool, mitte ainult planeerimises.
30 aastat tagasi, kui alustasin, olid kõik linnaplaneerijad autot juhtivad keskklassi mehed. Seega kujundasid linnaruumi nende kogemused ja tõekspidamised. Nad ei olnud ju hoole andjad vaid hoole saajad. Nüüdseks on ka mehed ja meeste rollid muutunud ning sellised ranged piirid enam ei kehti.
Praegu räägitakse palju 15 minuti linnast, kus kõik eluks vajalik – lastehoid, pood, töökoht, kool jne – on jalutuskäigu kaugusel. Sellisest linnast unistasid feministid juba algusaegadel. Palju on räägitud parkide, haljasalade ja mänguväljakute vajalikkusest. Hoolitseja kontseptsioonist lähtuvalt tuleb linnas erilist tähelepanu pöörata laste ja eakate mugavusele. Edasi on juba hakatud rääkima immigrantidest ja sellest, kuidas linnaplaneerimine ja ruumiloome aitavad lõimumisele kaasa või takistavad lõimumist. Viin on astunud veel sammukese edasi ja välja töötanud kontseptsiooni „Sugu+“, kus ruumiloomes võetakse arvesse sotsiaalseid rolle, vanust, eluetappe, majanduslikku olukorda, füüsilisi ja vaimseid erivajadusi ja ka kultuuritausta.
Lõpuks taanduvad paljud otsused enamusele-vähemusele ning küsimusele, keda eelistada ja kui toetav on ühiskond tervikuna. Praegu on arutelude keskmesse nihkunud LGBT-õigused linnaruumis. Olen vana kooli feminist ega ole diskussiooni nüanssidega kursis, kuid püüan kõik teemad n-ö tõlkida ruumiks ja minu pragmaatilise linnaplaneerija arusaama järgi on mõned LGBT-teemad, näiteks avalikud tualetid, lahendamiseks parajad pähklid. Mõte sooneutraalsest tualetist on tore, aga kui tegu on näiteks baari või ööklubiga, siis ma ei kujuta ette, kuidas napsitanud mehed ja noored neiud üht ja sama ruumi kasutavad.
Olen lugenud ka käsitlusi, mille kohaselt ei peaks tänavad valgustatud olema, sest transvestiite on tänavalaterna valguses kergem identifitseerida ning nendega võidakse agressiivselt käituda. Ma ei leia, et valgustite väljalülitamine probleemi lahendaks. Me ei saa linnaruumi luua pimedaid nurgataguseid ja valgustamata tänavaid, sest uuringud näitavad, et see ohustab naiste turvalisust. Ühiskonnas tuleb hoopis kasvatada suuremat tolerantsust.
Eva Kail: „Arendajale pole linn kunagi piisavalt tihe, kuid laste, eakate ja hoolitsemise kontseptsiooni järgi hinnatakse majadevahelise ruumi kvaliteeti. Iseloomuga naabruskonnad, taskupargid, skväärid, väljakud, mänguväljakud ja istumisalad on sama väärtuslikud.“
Tudengid küsivad mult tihti, kas linnaruumi loomisega hoolitsemise kontseptsioonist lähtuvalt ei raiuta kivisse just neidsamu soorolle, mille vastu me võidelda tahame. Näiteks köögi või pesuruumide suuremaks ja mugavaks planeerimine. Me ütlen alati, et ruumi seisukohalt ei saa me dikteerida, kes peseb pesu, teeb süüa, toob lapsed lasteaiast ning hoolitseb eakate eest. Kas seda teeb mees või naine, selle panevad paika juba ühiskonna hoiakud. Lõpuks pole vahet, kes peseb pesu, seda on igal juhul hea teha mugavas ja meeldivas ruumis. Tuleb luua head töötingimused ja liikumisvõimalused, et kodust poodi saaks turvaliselt jalutada mööda kõnniteed ning iga päev poleks vaja autot.
Kas võime öelda, et kõige maskuliinsem ruum on tiheda autoliiklusega teed-tänavad, aga feminiinne ruum pargid ja mänguväljakud?
Nagu ennist öeldud, siis sellist jaotust on praegu palju raskem teha kui 30 aastat tagasi. Näeme autoroolis naisi ning mänguväljakutel isasid. Viinis võib feminiinseks ruumiks pidada kindlasti ka kõrgkultuuri paiku – ooperimaja, kontserdisaalid, galeriid jms –, mida külastavad peamiselt naised.
Mille kallal te Viinis praegu töötate? Millised on õiglaselt jagatud linna mõtteviisis värsked trendid?
Viini elanikkond kasvab tohutu kiirusega. Eelmisel aastal lisandus 15 000 elanikku. Seega tuleb tegeleda eluasemete rajamisega. Linnadisain ja linna tihendamise küsimused on need, millega praegu rinda pistame. Õiglaselt jagatud linna juurde käib ka piisav tihedus, vaja on leida tasakaal hoonete ja avaliku ruumi vahel. Tihedus on nõutav teenuste toimimiseks ja ühistranspordisüsteemi ülalpidamiseks. Arendajale pole linn kunagi piisavalt tihe, kuid laste, eakate ja hoolitsemise kontseptsiooni järgi hinnatakse majadevahelise ruumi kvaliteeti. Iseloomuga naabruskonnad, taskupargid, skväärid, väljakud, mänguväljakud ja istumisalad on sama väärtuslikud.
Me oleme välja töötanud avaliku ruumi parameetrid, millele uued projektid peavad vastama, olemas on sooneutraalse elukeskkonna kvaliteedi kontrollimise vahendid. See võib kõlada abstraktselt, kuid need raamistavad juba ka arhitektuurivõistluse lähteülesannet. Paljud arhitektid on veendunud, et hea disain lahendab kõik probleemid, kuid see pole tõsi.
Üks nõudlik teema on eakatele sobiv linn. Teame, et vaja on pinke, et jalutuskäigul jalga puhata. Kaks kolmandikku Viini üle 75aastastest elanikest on naised, kes on majanduslikult hapramas seisus. Linnaruumi vaatlus läbi nende silmade on samuti õiglaselt jagatud linna teema.
Kliimamuutustega kohanemine toob taas uued tuuled. Näiteks on mikrokliima parandamiseks tänavatele vaja rohkem rohelust ja veesilmi. Kõik uued elamuarendused tuleb sellest lähtuvalt läbi mõelda. Oleme mõistnud, et temperatuuri tajutakse erinevalt ning enamasti võetakse mudeldamise aluseks 35aastasele mehele kõige optimaalsem temperatuur. Ometi on see jabur, sest selles vanuses huvitab mehi keskkonna mikrokliima ja temperatuur kõige vähem. Lapsed ja eakad on hoopis keskkonnatundlikumad.
Ka linna infotehnoloogilistele lahendustele tasub vaadata läbi võrdõiguslikkuse prillide ja küsida, kes on kõik need lahendused välja töötanud, kellest on lähtutud ja kelle jaoks. Lõviosa nutilinna lahenduste väljatöötajatest on noored mehed ning ka infotehnoloogia rakenduste loomisel lähtutakse eelkõige iseendast.
Oleme käsile võtnud sootundliku kaasamise projektid. Ruumiloomes on tavapärane küsida enne projekteerima asumist arvamust linlastelt, kuid enamasti tulevad kaasa hästi haritud keskklassi esindajad. Kaasamiskoosolekutele tulevad alati ka autojuhid. Kunagi ei näe me nendel koosolekutel noori, migrante, pimedaid jne. Tasakaalus linnaruumi loomiseks tuleb ka kaasata teistmoodi.
Tavapärane kaasamine tähendab, et inimesed kutsutakse kuskile büroohoonesse ja sinna ilmuvad need, kes alati kohal käivad. Ühe liiklussõlme ümberprojekteerimise käigus organiseeris kaasamise maastikuarhitektuuribüroo, kus töötavad ainult naised. Nad tegid noortega töötube, eraldi tähelepanu pöörati tüdrukutele. Kõnniti õpilastega ümber koolimaja ja korraldati eri vanuserühmadele kohapealset tegevust. Lihtsalt selleks, et näidata ruumi võimalusi. Ühel nädalavahetusel istuti kohvi ja koogiga õues ja kohal olid tõlgid, kes andsid edasi saksa keelt mitteoskavate migrantide mõtteid. Piktogrammide ja kohapeal joonistamise abil leiti vastavat atmosfääri kirjeldavad pildid. Neid pilte näidati möödujatele ning küsiti, milline keskkond neile meeldib. Oma lemmiku poolt võis hääletada. Tegime hääletamisel vahet naistel, meestel, lastel ja noortel. Selgus, et poisid avaldavad arvamust julgemalt, aga meil oli puudu tüdrukute seisukoht, seega lähenesime tüdrukutele eraldi ja palusime arvamust avaldada. Nägime, et naised hääletasid rohelise linnaruumi poolt ja pöörasid tähelepanu detailidele. Näiteks tunti muret, mis saab ehitamise ajal seal kandis laulnud lindudest ja tiigis elavatest konnadest. Mehed soovisid kiireid jalgrattaühendusi.
Enamasti kritiseeritakse moodsaid pargikujundusi soolise võrdsuse vaatenurgast omajagu. Tuuakse välja, et avalik ruum täidetakse peamiselt funktsioonidega, mis sobivad poistele, nt jalgpalliväljak, korvpalliala, rulapark jne. Tüdrukud eelistavad aga teistsugust tegevust, nad tahavad vaikselt koos istuda, eralduda, vaadelda, süveneda.
Tüdrukutele meeldib ka võrkpall. Viinis tegelesime hiljuti projektiga, mille keskmes oli sisserännanud teismeliste tüdrukute ruumikasutus. Analüüsisime üht konkreetset piirkonda ja nägime, et väliruumi kvaliteedi parandamiseks oli rajatud vaid võrkaiaga piiratud pallimängude ala, mida loomulikult kasutasid ainult poisid. Maastikuarhitektid istusid tüdrukutega maha, korraldasid töötubasid ja selgus, et tüdrukud soovivad hoopis romantilisi rajakesi ja nende äärde pinke. Nad eelistasid muru asfaldile, sest leidsid, et niikuinii hõivaksid poisid platsi oma pallimängudega, muru aga ei pea nad nii võimaluserohkeks. Samuti soovisid tüdrukud sportimisalasid ja eraldatud puhkekohti, kus nad saaksid teiste tüdrukutega koos segamatult olla.
Arhitektuuri võimekus lahendada probleeme avaldub selgelt ruumikasutajate hulga poolest tihedas linnakeskkonnas. Maapiirkondades elab umbes 30 protsenti1 Eesti elanikkonnast, kuid sealse elukeskkonna ja avaliku ruumi probleemistikuga pole pärast riigi iseseisvuse taastamist süsteemselt tegeletud. Lahendatud on üksikküsimusi2, suuremat üleriigilist eesmärki kannab vaid Eesti vabariigi sajandaks aastapäevaks algatatud väiksemate linnade ja asulate keskväljakute missiooniprojekt „Hea avalik ruum“. Kas sellest ikka piisab?
Maaelu romantika vs. tegelikkus
Maapiirkondade kui elukeskkonna tervikliku käsitluse puudumise taga võivad peituda majanduse prioriteedid ja maaelu alahindamine. Mida mõista väljendi „elu maal“ all ning mida defineerida „maana“? Kas maa algab seal, kus lõppeb linn?
Töö mõiste ja töö ise on viimase saja aasta jooksul liikunud põllult tehasesse ja kontorisse. Praegu elab ligi 70 protsenti Eesti inimestest linnades ja linnastumise tendents süveneb.3 Linnaelu enesekesksus toob esile linnainimeste naiivse ja ühekülgse suhtumise külaellu, maaelu kiputakse romantiseerima, sest kokku puututakse vaid maaelu puhkevõimalustega – maal käib linlane lõõgastumas. Maaelu argipäev, mis tähendab igapäevast tööd, pereelu, majapidamist, hobisid ning seltsielu, jääb linnast vaadates kaugeks ja võõraks.
Loodusläheduse järele igatsemist leidub rohkesti lauludes ja luuletustes. Lydia Koidula „Meil aiaäärne tänavas“ manab silme ette kasteheinase külatänava lapsepõlvemuinasjutu. Kodu esitletakse sageli maaelu parimais ehteis: sinine taevas, lumivalged pilved, soe päike, linnuhääled, nurmed, järved, krudisev kruusatee, must metsapiir, memm ja taat4. Filmist „Nukitsamees“ teame Olav Ehala üldtuntud meloodiaid, millele on taustaks kaunid kaadrid suvisest Eestimaa loodusest ning mis kinnistavad veel kord maaelu romantilist identiteeti. Maakodu on kui õnnis pelgupaik, mille rüppe ollakse valmis alati tagasi pöörduma.
Maapiirkondades elab umbes 30 protsenti Eesti elanikkonnast, kuid sealse elukeskkonna ja avaliku ruumi probleemistikuga pole pärast riigi iseseisvuse taastamist süsteemselt tegeletud.
Ametlikus maaelu käsitluses mõjub õõnsalt Eesti ruumilise planeerimise raamdokument „Eesti 2030+“, kus ühelt poolt seostatakse elu maal noorte väljarände ja sinna tagasi pöörduvate eakate või ökoinimestega5, teiselt poolt aga rõhutatakse maaelu sidustamise olulisust hajalinnalises keskkonnas.6 Maaelu stereotüüpne vaatlemine ranges raamis vanad-noored-ökoinimesed nõrgestab maaelu kui iseseisva toimiva ruumilise keskkonna kuvandit. Tundub, et raamdokumendis pole arvestatud lugematute maaelu tahkudega, mis eelnimetatud raami ei sobitu, ning see ei aita tegelikult Eesti maapiirkondade ruumilisele arengule kaasa.
Selleks et maaelu oleks jätkusuutlik, peab maal elavate inimeste igapäevaelu olema terviklik: olemas peavad olema elukoht ja kättesaadavad teenused ning jätkuma peab toimetulekuvahendeid pakkuvat tööd. Maainimeste igapäevaelu murede ja probleemidega tuleb tegeleda iga päev, mitte vaid siis, kui linnainimene maale puhkama sõidab.
Töö
Kuigi maaelu arengut seostatakse peamiselt töömahuka maaharimise,7 loomapidamise ja turismiga,8 ei määra põllumajandus moodsat maaelu juba mõnda aega. Hõivatute vähenev osakaal primaarsektoris kajastab majanduse arengut automatiseerimise ja masinate, mitte tööjõumahukuse tõstmise suunas. Seni primaarsektoris hõivatud inimesed peavad rakenduse leidma teistes sektorites. See nõuab aga spetsialiseerumist või ümberõpet.9 Aina nõudlikumad tööprofiilid seavad tööjõule kõrgemad ootused. Suurem spetsialiseerumine ja teadmistepõhised töökohad omakorda kasvatavad töötajate ootusi töö- ja elukeskkonna osas. Et ka maaelanikud esitavad avalikule ruumile ja keskkonnale palju suuremaid nõudmisi. See on teema, millega pole viimase 30 aasta jooksul süstemaatiliselt tegeletud. Tallinnast, Tartust ja Pärnust väljapoole jäävate piirkondade olematu ruumiline areng ja turutõrkes eluasemeturg asetab keerulisse olukorda seal paiknevad ettevõtted, sest suurest linnast väljas valitseb mobiilse töötaja sihtgrupile sobiliku elamufondi puudujääk.10 Tööjõuturu tulevikusuunad, nagu digiteerimine, protsesside automatiseerimine, tööjõu kiire reorganiseerumine ja selle vaba (riigipiiriülene) liikumine süvendab tööjõu kättesaadavuse probleemi maal veelgi.
Kõige selle taustal toimuv linnastumine pisendab linnavälise tööelu küsimust niikuinii. Tööturu jätkusuutlik toimimine nõuab eraldi poliitilist tähelepanu, et tagada maapiirkondades töö ja tööjõu kättesaadavus.
Maapiirkondade teisejärgulisus nõrgestab majandust ja sotsiaalsüsteemi. Väheneva maarahvastiku tõttu kahaneb ka maal kättesaadavate teenuste hulk, see probleem annab juba praegu tunda.11 Arengusuund, et elutähtsad teenused paiknevad vaid suures linnas, on nõiaring, mis toidab linna aina enam uute elanikega maaelanike arvelt. Järjest kasvavad linnad peavad silmitsi seisma uute muredega, nagu suurenev surve sotsiaalsüsteemile, ühistranspordile ja taristule, valglinnastumine ja pendelränne, sotsiaalne segregatsioon, taskukohaste elamispindade nappus jms. Neile kitsaskohtadele pole turumajanduspõhist lahendust leitud ka suurtes Euroopa pealinnades. Lahendused sõltuvad poliitilistest otsustest.
Asula kui tervik
Praegu Eesti maapiirkondades õnneks tööd jätkub. Töökohtade olemasolu puhul tasubki rääkida sellest, millest on maapiirkondades puudu. Nimelt toimivast üürielamu- ja kinnisvaraturust. Ligi 50 protsenti meie maa-asulate eluasemekinnisvarast pärineb Nõukogude perioodist. Nende ehitiste kasutusaeg on lõpukorral ja need vajavad lisainvesteeringuid, ajakohastamist või amortiseerumise tõttu mõne elemendi väljavahetamist.12
Eriti kriitiline on olukord, kui soovitakse maal elutingimusi, mis kattuvad töötaja erisoovidega, nt eluaseme sobivus leibkonna suurusega, keelekeskkond, elukaaslase tööhõive13 ja hobitegevuse võimalused jm. Neid küsimusi ei saa reguleerida õigusaktidega, kuid nende kaalu saab vähendada oskusliku ja läbimõeldud ruumiplaneerimisega. Eluasemeküsimuse lahendamine üksi ei taga aga külaelu jätkusuutlikkust. Tasakaalustatud elamuturg vajab enamat kui nõudmise ja pakkumise võrdsust Excelis. Üle eesti tondilossidena seisvad Nõukogude-aegsed korterelamud näitavad hästi, mis juhtub kinnisvaraga, mis on arendatud vaid kõige optimaalsemat ruumiprogrammi ja töökohtade lähedust silmas pidades.
Selleks et töötaja kaaluks elukohta maal, peavad elupinna suurus, füüsilised parameetrid ja tunnetuslikud väärtused vastama tema ootustele. Maaelu säilimiseks väärivad väikekohad pikema tasuvusajaga investeeringuid elamufondi, kodusid, kus on piisavalt ruumi ja panipaiku ning kust saab astuda õue, terrassile. See on selgelt poliitiliste sihtide seadmise küsimus. Seejuures oleks vaja tarka tellimust ning väärtuspõhiselt planeeritud kinnisvara, mille jätkusuutlikkust ei ohusta muutused tööturul. Maapiirkondade elamuehituse juures tuleks silmas pidada, et luua tuleb tervikruum, mis toob esile maaelu iseloomu, ja ehitatud keskkond, mille väärtus ei lange ka juhul, kui tööturg piirkonnas areneb ja muutub või vastupidi, kaob sootuks.
Elukoha tüüp ja asula terviklik avalik ruum, lihtsamalt öeldes kaunis miljöö, on maaelu pikaajaliseks toimimiseks sama tähtsad kui töökohad. Tähelepanu tuleks pöörata jalakäijate liikumisele asula sees, korraldada parkimine, leida lisafunktsioonid hoonetevahelisele ruumile ja pakkuda asulasiseselt vaba aja veetmise, treenimise jm ajaviitmise võimalusi.
Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ põhisõnum on Eesti linnade, alevite, külade ja üksiktalude terviklik ja süsteemne (arhitektuurne) mõtestamine ja sidustamine, et vähendada regionaalset ruumikasutuse ebavõrdsust ning ääremaastumist. Eesti iseseisvuse taastamise järgselt maapiirkondi tabanud ehitamise ja arendamise mahajäämuselt tuleb suunduda tasakaalustatud ja kestliku asustuse kursile. Niinimetatud hajalinn, kus väärtustataks nii linnalist keskkonda, eeslinnu kui ka traditsioonilisi külasid, ei toimi, kui ehitus- ja ruumiarendustegevus koondub jätkuvalt vaid Tallinna, Tartusse ja Pärnusse.
Elamispinna puhul tuleb vaadata kaugemale ehitatavast hoonest ning laiendada eluasemeküsimus avalikku ruumi. Vaid nii on võimalik planeerida hästi toimivaid keskusasulaid, kus on mõnus majadevaheline ruum ning piisavalt töökohti ning teenuseid.
Kvaliteetse elukeskkonna planeerimine maale lööks mitu kärbest ühe hoobiga. Selles on regionaalpoliitilist mõõdet, sest töökohad ja kvaliteetsed elamispinnad aitavad kaasa ka teenuste kättesaadavuse tagamisele. Olemas on ka majanduslik mõõde, sest tööjõu liikumise lihtsustamine tagab maal asuvate ettevõttete arengu. Võimalik on suurendada üldist tööhõivet, et kvaliteetne tööjõud ei jääks elukohanappuse tõttu tööturult kõrvale. Sellest võidavad kohalikud omavalitsused, kuhu laekuvad elanike maksud. Vaja on ka noorte perede toetusmeedet, et karjääriga maal kaasneksid maal laste kasvatamiseks sobilik ja kvaliteetne (üüri)elukoht ja kodulähedased teenused.
Selles kõiges on loomulikult ka ruumiline mõõde: küla tuleb arendada nüüdisaegsete ruumiplaneerimise standardite järgi.
Maaelu säilimine muuhulgas on rahvusliku julgeoleku küsimus. Kui külad ei jää tühjaks, siis hoiavad kohalikud elanikud sealsel elul silma peal. Maal on palju tõenäolisemalt tagatud toiduaine- ja energiajulgeolek. Ukraina sõja ja energiakriisi taustal on see eriti oluline.
Artikkel põhineb 2019. aastal kunstiakadeemias kaitstud magistritööl „Töö ja elu maal. Üürielupindade lisamine Imavere alevikku“, juhendajad Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe.
1 Statistikaameti andmebaas. Tabel RL21803. Rahvastik soo, vanuserühma, eluruumi kasutamise aluse ning elukoha (haldusüksus) järgi.
2 Nt Sõmeru vallamaja rajamiseks korraldati vallavanema initsiatiivil arhitektuurivõistlus ning saavutati suurepärane tulemus. R. Puusepp, Üks maja. Sõmeru vallamaja – Sirp 19. III 2019.
3 Eesti suuremad linnad said rahvastikuprognoosi aastani 2040, 8. IV 2014 – Statistikaamet.
4 Ülo Vinteri „Kodulaul“ filmist „Kevad südames“ (1985) ja Ly Kuninga luuletus „Kodu“.
5 Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“. Vabariigi Valitsus, 2012.
6 Samas, lk 12.
7 Samas, lk 13.
8 Samas, lk 20.
9 Mihkel Servinski, Märt Leesment, Eesti tööhõive struktuurimuutus aastatel 1989–2017 ja selle piirkondlikud erisused. – Riigikogu Toimetised 2018, nr 37, lk 152–155.
10 Tööstuspoliitika roheline raamat. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2017, lk 38.
11 Veiko Sepp, Jaanus Veemaa, Teenuste uuenduslikum ja säästlikum korraldamine toimepiirkondade keskuste tagamaal. Lõpparuanne. Tartu Ülikool, 2016, lk 5–6.
12 Targo Kalamees, Karl Õiger, Teet-Andrus Kõiv, Roode Liias, Urve Kallavus, Lauri Mikli, Andres Lehtla, Georg Kodi, Andre Luman, Endrik Arumägi, Jelena Mironova, Lauri Peetrimägi, Mihkel Korpen, Lauri Männiste, Priit Murman, Anti Hamburg, Margus Tali, Erkki Seinre, Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport. Toim Targo Kalamees. Tallinna Tehnikaülikool, 2009, lk 7.
13 Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa Komisjon, 2010, lk 11.
Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel
LISANNA LAANSALU
Üldhariduse eesmärk on omandada iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime, et mitte sõltuda ettesöödetud infost. Ülikoolist saadakse selleks vastavad mõtlemismeetodid, et kujuneda lõpuks haritlaseks. Seda mahtu, millest ülikoolis põhimõtteliselt on vaja aru saada, ei suuda üks inimene ise kokku otsida. Loeng on pikk samm edasi juhul, kui õppejõud on asjatundlik. Miks on see üldse muusika puhul relevantne? Interpreedi ülesanne ei ole pelgalt helilooja muusikalise teksti ettemängimine, vaid ka selle tõlgendamine. Muusika peaks pakkuma uudseid vaatenurki, mis raputavad publiku tundemaailma ja arusaamu. Teos on mõjus ainult siis, kui mängija paneb kogu vaimu ja usu ettekantavasse ning saab mängitava sisust aru.
Muusikas, mis kätkeb sõnu, on otseselt vaja tegeleda sisuga. On ohtralt tekste, mida võib tõlkida, aga millest mängijad ei saa aru, näiteks Johann Sebastian Bachi kantaatide tekstid, kus iga rida on viide mõnele teisele tekstile või sümbolile. Teksti mõistmiseks on vaja üldajaloo-, filosoofia- ja teoloogiaalast silmaringi. Tihti ei ole aga muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud varajase muusika interpreet läbinud usuõpetustki. See on üks näide vajalikust kursusest, mis peaks õppekavas olema, aga kuna sellised ei anna õppejõule täiskohta, siis jääb sisseostmine finantsolukorra taha. Kui küsimus jõuab kõrghariduse alarahastamiseni, siis need on esimesed ained, mille pealt hakatakse kokku hoidma. Praegune saab sellist kursust otsida vaid mõnest teisest koolist.
Kahjuks on viimase aja tendentsiks olukord, kus interpreet ei vaevu läbi lugema teose sisu tutvustavat teksti, mis võib olla isegi heliloojal selgelt ette antud. Kui mängija ei saa aru, millest ta mängib, siis tuleb teose loomingulisel käsitamisel piir ette. Interpretatsiooni võimaluste laia ampluaa valdamine on seotud üldise silmaringiga: mängija saab tõlgendada (interpreteerida) ainult siis, kui tal on võime midagi tõlgendada. Kui helilooja eeldab interpreedilt suuremat osalust kui teksti mahamängimine ja muusika temaatikasse süvitsi minek, siis peaks üks kõrgharidusega muusik olema selleks võimeline.
Kindlasti on selliseid muusikuid, kes saavad mängimiseks inspiratsiooni õhust. Need on pööraselt andekad inimesed, aga tihti nad väga kaugele ei jõua. Korraga tuleb klaaslagi vastu ja lõppude lõpuks on igaühel ainult oma kogemused, mida ta interpreteerides rakendab.
Kui mõtestatakse eri ajastute heliloojaid ja suhestatakse neid endaga, teeb see muusika tõlgendamise ka esitajale tähendusrikkamaks. Mida rohkem heliloojast teatakse ja orienteerutakse tema ajas, seda sügavamalt suhestub interpreet komponistiga. Mängitav muusika muutub mitmekihilisemaks ja avanevad uued perspektiivid. Kuna muusika on esitaja väljendusvahend, siis mida tunde- ja teadmisküllasem on interpreet, seda põnevam ja sügavam on ka mäng.
Teos on mõjus ainult siis, kui mängija paneb kogu vaimu ja usu ettekantavasse ning saab mängitava sisust aru.
Näiteks pianist Charles Rosen (1927–2012) oli üks oma põlvkonna huvitavamaid pianiste, kellel oli ka doktorikraad prantsuse kirjanduse alal. Ta lõi muusikast kirjutades selliseid seoseid ja helimaastikke, mille peale tavaline muusikateoreetik ei tule. Tema raamat „The Classical Style: Haydn, Mozart, Beethoven“ ehk „Klassikaline stiil: Haydn, Mozart, Beethoven“ oli 1980. ja 1990. aastatel üks tsiteeritumaid muusikaraamatuid. Selleks et oleks niisugune mõtestamisvõime, peab olema hoopis teistsugune, laiem haare kui ainult klassis pilli harjutamine. Avarat lähenemisviisi saab ainult teistsugusest haridusest: filosoofiliste tekstide lugemise, veel parem kui ka kirjutamise, kogemusest. Muusika- ja teatriakadeemias on selleks lootust loovuurimuslikus doktoriõppes, aga see ei peaks piirduma vaid selle kõrgeima astmega.
Kõige vanemad ja tugevamad vanamuusika esituskunstide koolkonnad on Madalmaades ja Inglismaal. Inglise muusikute tavakohasel haridusteel on nüüdsed tippinterpreedid tulnud Cambridge’i või Oxfordi ülikoolist. Sellise haridusega inimene laulab Händeli oratooriume hoopis sisukamalt, sest ta on õppinud klassikalist kirjandust ja filosoofiat. Tänu õpingutele on interpreedil niisugune haare, mis paneb ta tõesti teisiti laulma. Musitseerimine on tänu haritusele sisutihedam.
Vali üks: harjutamine või loeng!
Muusika- ja teatriakadeemias on laialt levinud akadeemilist üldharidust alavääristav hoiak. Mitmed erialaõppejõud ei soovita oma õpilastel üldhariduslikesse loengutesse minna, sest see ei ole otseselt seotud repertuaari harjutamisega. Valdavalt on ahta silmaringiga tudeng kokku puutunud vaid üle-eelmise sajandi erialarepertuaariga ning kõik muu jääb silmaringi taha. Erialaõpetaja on noorele õppurile autoriteet ning tudengilt nõuab suurt julgust, motivatsiooni ning vastutust, et õppejõu soovitustest üle astuda ja ise oma maailmapilt laiemaks venitada. Klassiruumis oma pilli harjutamine nõuab interpreedilt valdava osa päevasest ajast, kuid lõpuks taandub üldhariduse omandamine ajaplaneerimise ja tahte küsimuseks. Kui inimese eesmärk on ainult raha teenida, siis ei ole tal muidugi akadeemilist üldharidust vaja, kuid vaevalt asutakse muusikat õppima ainult selle pärast.
Gümnaasiumikogemus kui haridusse suhtumise alustala
Läbitud keskastmekoolist sõltub, missugune on õppuri varasem kogemus ja kokkupuude üldharidusega. Efektiivse õppimise kogemus saadakse koolist, kus eri ainete taseme nõudlikkus eeldab õppurilt pingutust: nii kujuneb noorel inimesel õpiharjumus ja iseseisvalt töötamise oskus. Laiahaardelise hariduse omandamine pakub naudingut ja tekitab lausa hasarti, kui õpilase esialgne piiritletud, väiklane ja pahatihti valedel baseeruv maailmapilt asendub järk-järgult uue, teadmispõhisega. Väidetavalt hakkab õppimisvõime järk-järgult vähenema 21. eluaastast, seega peab pooltõdedel põhinevat maailmapilti raputavad alusteadmised hankima õigel ajal.
Oma arusaamade haarde laiendamine ei ole lihtne: see nõuab keskendumist ja süvitsi minekut sellisel tasemel, kus vähem tähtsast kõrvaltegevusest tuleb loobuda. Saja aasta jooksul on Eesti ühiskond koos üldise elatustaseme tõusuga muutunud privilegeeritumaks. Noortele ei seostu haridus enam vabaduse, vaid kohustuste ja raskustega. See võib lähitulevikus kaasa tuua olukorra, kus ühiskonnas on suur hulk harimata inimesi oma kogemuspõhiste kultiveerimata uskumustega.
Miks tehakse muusikat süvenemata, poolikult?
Kui inimene on viiendast eluaastast saadik distsiplineeritult pilli harjutanud, siis tahab ta vaid ühte asja ja kokkupuude teiste valdkondadega on minimaalne. Selleks et üks noor inimene avastaks, mis teda tegelikult köidab, on vaja katsetusi võimalikult paljudes valdkondades. Isegi kui kirge muusika vastu ei ole, minnakse seda siiski edasi õppima, sest seni on selle noore inimese elu kulgenud soodsalt. Miks peaks rongilt maha astuma? Lapsed tuleb panna muusikat õppima, kuid nad ei pea selle juurde jääma. Muusikat peab tegema see, kes teisiti ei saa.
Muusikaga pühendunult tegeledes omandab inimene suurepärase töötegemise oskuse. Kas on teist muusika esitamisega võrreldavat tegevust, mis annaks nii kompleksse kogemuse? Intellektuaalsus, emotsionaalsus, mälu, väljendusrikkus, motoorika – kõik on seal olemas. Kui indiviidil on lapsest saadik selline intellektuaalne kogemus, siis ei ole ka teistes valdkondades edasijõudmine keeruline.
Muusikaharidusele on kuni ülikoolitasemeni iseloomulik, et iga hinna eest üritatakse koolitada kõrgprofessionaale. Muidugi, nad peavad kujunema juba enne ülikooli, kuid jutt käib tippudest. Muusikal on tohutu potentsiaal anda ellu kaasa väärtusi, mis ei realiseeru laval. Noores inimlike omaduste vormimine ei tohiks olla tähtsusetu eesmärk. Õpetada tuleb inimlikkust ja muusika on selleks hiilgav vahend.
Uus muusika kui muusikahariduse must hobune
Koolisüsteemi üks kriitilisemaid kohti on see, et õpetatakse praeguste teadmiste alusel, teadmata, milliseid teadmisi ja oskusi on vaja paarikümne aasta pärast. Kahjuks ei saagi praegu teada, mille õppimine annab tulevikus parimaid tulemusi. Omandada saab alusprintsiipe ja üldteadmisi, mida rakendatakse eri valdkondade mõtestamisel ja seostamisel.
Muusikahariduses on inimese tulevikuks ettevalmistamisel suurepärane vahend töö uue muusikaga. Võib-olla ei ole kogu nüüdismuusika jääva väärtusega, kuid ainult sellega tegeledes omandatakse kogemus tööks seni täiesti tundmatuga. Uue muusika esitamine nõuab loovust, tuleb olla leiutava mõtteviisi viljeleja. Hoopis vähem nõuab otsivat mentaliteeti repertuaarikaanonisse kuuluvate üle-eelmisest sajandist pärit teoste õppimine, mis sageli algab kuulamisega, kuidas on teised sama pala mänginud (samuti on selle kohta oma arvamus õpetajal). Subjekti arengut suunab aga looming: mida rohkem aega on loominguks, seda rohkem arengut. Uudsuse kadumisega kaob ka kanal, mille kaudu saaks interpretatsioonis tekkida loomingulisus. Vastuvõtlikkust nüüdismuusikale tuleb iga hinna eest hoida.
Tänu interpretatsiooni loomingulisusele, mis kaasneb uue muusikaga tegelemisega, saab hakata ka klassikalise muusika kaanonisse kuuluvate heliloojate teoseid mängima teistmoodi, huvitavamalt. Leiutavat mõtteviisi saab laiendada Chopini või Brahmsi teoste esitamisele. Sellist erutavat ja uutmoodi lähenemisviisi ei tohiks hukka mõista. Just nimelt uudne lähenemine võib osutuda selleks, mida kuulame ja ehk ka imetleme kümne-kahekümne aasta pärast. Selliseks tulevikuks saab end ette valmistada ainult siis, kui olla avali ja otsiv. Tudengil peab olema muusika- ja teatriakadeemias lubatud otsida, õppejõud ei peaks üliõpilasest kasvatama oma klooni.
Haridus on kultuurse riigi vundament
Üks põhjus, miks tuleb kõikidele lastele muusikat õpetada, on kogemuslikkus, et laps teaks, mida võib inimesega teha kontakt elava muusikaga. Kui noor inimene seda elamust ei saa, siis tekib tal arvamus, et kontserte külastavad ainult teatud friigid. Kujuneb mõtteviis, et „kultuur ei puuduta mind, järelikult ei puuduta see kedagi“. Saadakse aru, et mingi muusika peab olema, aga see ei ole tähtis. Ilma kultuurita me riigina hakkama ei saa, aga tähtis see siiski ei ole. Tegelikult ongi kogu riigi mõte kultuur – isegi taburette toodetakse kultuuriruumist lähtuvalt. Kõik on kultuur. Aga meie riigi poliitikas kipub kultuur olema viies ratas vankri all.
Suur korralik kontserdisaal on meil ikka veel puudu. Enamik poliitikuid on sattunud Estonia kontserdisaali sümfooniaorkestri kontserdile. Aga neil ei ole kogemust, kuidas kõlab suur sümfooniaorkester tõelises kontserdisaalis – see on niivõrd teistmoodi! Eesti Riiklik Sümfooniaorkester käis eelmisel kuul kontserte andmas Euroopa tippsaalides Nürnbergis, Pariisis ja Münchenis. Muusikud olid pärast reisi joovastuses, kui teistmoodi oli nendes saalides end väljendada. Estonia saalis ei saa sellist elamust. Meie oma helilooja Erkki-Sven Tüüri sümfoonia ei mahu akustiliselt Estonia kontserdisaali ära, seda oleks nagu natuke palju, see mõjub liiga agressiivsena. Sellisel muusikal on vaja õiget ruumi, alles siis saab hakata kuulama muusika värve ja dramaturgiat. Estonias on vaja head fantaasiat, et aru saada, millisena on helilooja oma muusikat tegelikult ette kujutanud. Kui aga inimesel ei ole suures kontserdisaalis kuulamise kogemust, siis ei oska ta isegi unistada, missugune on näiteks Erkki-Sven Tüüri või Lepo Sumera muusika monumentaalne kõla või ERSO pillirühmade tämbrimäng.
Eesti talupoeglik rahvas ehitas 1913. aastal kaheosalise Estonia maja laenuga ning meile öeldakse praegu, et kontserdisaali ehitamiseks ei ole raha. Valmis ehitatakse kõik, mis korda läheb, aga ei sõltu rahast ega tingimustest, vaid arusaamisest, mis on tähtis. Arusaamad sünnivad haridusest.
Artikkel on saanud tuge vestlusest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professori Toomas Siitaniga.
Maria Erikson alustas kunstiõpinguid Rootsis ühes paljudest rahvaülikoolidest, sealt edasi keskendus ta juba graafikale: kaks aastat litograafia trükitehnoloogia õpet Tamarindi instituudis Ameerikas ja siis magistriõpe Soome kunstiakadeemias. 2019. aastal pälvis ta Eestis Eduard Viiralti stipendiumi ja 2021. aastal Rootsis Ann-Margret Lindelli graafikastipendiumi. Praegu on tal näitus „Pehme puudutus äärel“ Draakoni galeriis, möödunud aasta lõpul sai Arsi projektiruumis vaadata tema projekti „Märkmeid piiriruumist“, 2021. aastal oli tal näitus Helsingis ja Norrköpingis. Draakoni näitus on lahti 4. veebruarini.
Sinu kunstipraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Kui tähtis on sulle, et vaataja seda tajub?
Minu looming on fenomenoloogiline, olen keskendunud isiklikule kogemusele ja selle äratundmisele graafikaprotsessides. Ma ei taha oma kogemust visualiseerida või illustreerida, aga mulle on tähtis, et see on teoses tajutav. Teoseid on lihtsam kirjeldada nende lõpliku vormi või kujutise kaudu. Graafikas, eriti litograafias on aga mulle tähtis hoopis see, mis eelneb trükitud lehele. Koosolemise aeg kiviga – kui joonistan sellele või kui vaatlen, kuidas pind reageerib keemilistele ainetele, või kui töötan pärast keemilisi reaktsioone pinnaga edasi. Dialoogihetked on kogemusena märksa tähtsamad kui lõpptulemus. Trükis on protsessi dokumentatsioon, mälestus sellest, sest valmis teosed hakkavad hiljem elama oma elu.
Draakoni galerii isikunäitusel „Pehme puudutuse äärel“ oled kasutanud muutuste nähtavale toomiseks samalt pinnalt mitmekordset trükkimist. Oled öelnud, et sind huvitavad trükipinna ja materjali vaheruum ja -olek.
Kehade kokkupuutumisel kanduvad ühe omadused üle ka teistele. Ilmneb erinevus ja sarnasus, tekib uus teadmine ja tähendus. Selle protsessi kaudu teadvustan mõlema pinna omadusi: temperatuuri, struktuuri, pinnalaotust, raskust. Mingil hetkel ei saa neid enam eristada. See kogemus on jäänud mind kummitama. Sageli mõtlen töödest kui oma keha osadest.
Kunstniku keha kui matriits ja litokivi kui teos
Mind huvitavad kokkupuutepunktid, kuidas kihistused eksisteerivad koos ja muutuvad ajas. Pole tähtis, kas see on keemiline või fenomenoloogiline protsess, väikestest muutustest tekib dialoog, teise materjali äratundmine.
Kas suhtud litokivisse kui elavasse kehasse, subjekti?
Kehasid seob võime tunnetada puudutust, seda salvestada ja edasi kanda. Oma töös olen omistanud litokivile inimnaha sarnased omadused. Suudan neid ette kujutada, sest olen litokiviga nii kaua „koostööd teinud“. Mõistan selle omadusi ja võimalusi, olen täheldanud selle agentsust. Aga mind huvitavad ka inimsuhted ning puudutuse-element neis.
Sinu Draakoni galerii isikunäitus mõjub väga intiimselt, oled tabanud keha ja litokivi kokkupuutehetke. Palun räägi lähemalt oma tööprotsessist.
Minu loomingu ajendiks on pigem tunne, jagatud kogemus, mida soovin edasi anda. Draakoni galeriis eksponeeritud teoste kihid on trükitud mitmes töökojas eri aegadel. Alguses puudus mul visioon, kuidas teos hakkab välja nägema. Kui trükkisin teise kihi esimese peale, siis oli loomulik, et need kaks pinda kuuluvad kokku.
Sageli töötangi nii, et kasutan graafikat oma teose materjali tootmise vahendina. Mul ei ole ettekujutust, mida tahan graafikatõmmisega edasi anda, usaldan protsessi ja vaatan, kuhu see mind viib. Materjali valin tunde järgi, mida soovin edasi anda. Kui tegemist pole just täiesti uue materjaliga, siis ma ei pea selle üle juurdlema, sest tean, kuidas paber või trükivärv käitub.
Litokivi, mis on Draakoni galerii ekspositsiooni osa, käsitlen tiraaži ühe tõmmisena. Selle tõmmise puhul ei ole kivi matriits, vaid on paberi asemel jälje kandja. Matriitsiks on minu keha, selle jälg kivil. Graafika on kehaline tegevus.
Draakoni galerii näitusel on kunstnik kasutanud muutuste nähtavale toomiseks samalt pinnalt mitmekordset trükkimist.
Sinu kohalolu kergus ja materjalitundlikkus olid nauditavad ka Arsi projektiruumi näitusel „Märkmeid piiriruumist“, kus kanepikiududest isetehtud paberist installatsioon oli pandud suhestuma ruumiga. Milline on Arsi ja Draakoni galerii näituse ühisosa?
Mõlemad väljapanekud on seotud minu Soome kunstiakadeemia magistritööga. Teos „Kaks keha“, mis on Draakonis väljas, kannab sama pealkirja nagu magistritöö esimene peatükk, teine peatükk oli pealkirjastatud „Piiriruum“. Draakoni väljapanek on ühtaegu magistritöö edasiarendus ja ka kogu protsessi algus. Magistritöö peatükid kirjutasin niiviisi, et tööde pealkirju saaks vahetada, aga tekst, kus tööde üle arutletakse, jääks ikkagi relevantseks. Ka „Piiriruumi“ puhul oli minu keha matriits, keha puudutus paberi pinnal jättis sinna jälje.
„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosalise näituseprojekti esimene osa, järgmine tuleb Jyväskylä Ratamo galeriis ja kolmas Rootsi litograafia muuseumis. Kas näituste kese jääb samaks või muutub?
Mingis mõttes ikkagi teiseneb. Keskendun rohkem „ääre“ mõistele, servale, püüan seda uurida. Äär kui selline on minu meelest graafikas väga tähtsal kohal. Näiteks paberi äär. Isegi kui kujutis on paberi keskel, siis puudutus, meistri või kunstniku ning matriitsi ja töö vahel, on paberi serval. Enamasti. Äär kui kokkupuutepunkt jääb alati kahe keha vahele.
Kunstiajaloolane, Harvardi professor Jennifer L Roberts1 on graafika defineerimisel jätnud tagaplaanile tavapärase reprodutseeritavuse ning keskendunud materiaalsetele muutustele trükiprotessis, nende seostele ja tagajärgedele. Videoloengutes nüüdisgraafikast kirjeldab ta kontakti kui üht keskset kontseptsiooni graafika mõistmisel.
Need on väga head videoloengud. Robertsi loenguid kuulates tekib äratundmine ning see on aidanud mul sõnastada oma praktikat. Mõista näiteks protsessi seoseid jadana.
Kontakt on graafika kese. Selleks et oleks jälg ja seda edasiandev tõmmis, on vaja vähemalt kahe keha või pinna kokkupuudet. Selle kontaktide jadaga kaasneb hool ja hooldus, füüsiline kurnatus ja valu. Mõisted, mida oma lõputöös põgusalt käsitlen.
Roberts on välja toonud, et erinevalt näiteks fotograafiast tekib graafika alati elusuuruses, tõmmis vastab matriitsi mõõtmetele. See on nii iseenesest mõistetav, et graafikatöökojas tegutsedes selle peale ei mõtlegi. Et olen oma loomingusse kaasanud oma keha, siis on see mõõde tähtis. Tegelengi küll tavamõistetega, aga neid on raske seletada. Minimaalne nihe või teisenemine, liikumine võib saada väga tähendusrikkaks ning just see mind huvitab.
Kas sinu kunstipraktikat võib määratleda ka materjalikunstina?
Ei või. Materjali ja materiaalsuse puhul lähtun Clare Humphriesi arusaamast,2 et materjalid on konkreetsed asjad, näiteks värv, paber, lämmastikhape. Materiaalsus on esmapilgul nähtamatu, materjalide kokkupuutel ja eraldumisel tekkinud uus tähendus. Materjal on vahend, mille kaudu uurin kehade ja pindade vahelisi suhtlusviise ja koosolemise vorme.
Kas töö meistrina on mõjutanud ka sinu kunstipraktikat? Kas see on pannud sind aeglasemalt looma?
Litograafia on kindlasti pannud mind aeglustuma. Pidevalt tuleb arvestada materjali ja protsessiga. Ise olen rohkem rapsija tüüpi. Litograafia on sundinud mind aega maha võtma. Ei saa teha kõike ja korraga. See on ka hoolimine ja lugupidamine töös oleva materjali ja vahendite vastu. Litos on taktiilsus eriti tähtis, sest tunnetan protsessi oma sõrmedega. Oluline on kohalolu. Näiteks mõnel juhul võtab litotuši söövitamine kivil peaaegu tund aega. Pean jälgima, kuidas joonistus lämmastikhappele reageerib, kuidas kujutis kivi pinnal avaneb ning siis vastavalt sellele reageerima.
Ebakindlus on litograafia protsessi sisse põimitud. Rasvaine, millega kujutis kivile on kantud, määratleb happelahuse tugevuse, millega kivipinda trükitavaks muutmisel töödelda tuleks. Kui lahus on liiga kange, siis kujutis kaob, kui liiga nõrk, siis kujutis läheb trükkimisel täis. Teadmine tuleb kogemuse kaudu. Aga lõpuni kindel ei saa kunagi olla, sest iga litokivi on erinev. Tamarindis õppides ütles meister Rodney Hamon alati, et protsessi tuleb usaldada – usalda seda, mida tead. Püüan seda endale ka teistes elulistes olukordades meelde tuletada.
Nihet materiaalsuse poole kirjeldas ka Ruth Pelzer-Montada möödunud sügisel Bristolis rahvusvahelisel graafika konverentsil „Impact“. Kui 2000ndatel käsitlesid graafikud tehnikaid kui pelgalt kunstiteose loomise vahendeid, siis praegu rõhutatakse rohkem protsessi ning selle tähendusrikkust.
Püüan leida ainest ja tähendusi materjalist endast. Tehnika on teisejärguline. Minu arvates ei erine käsitsi paberi tegemine litograafiast. See on samalaadne puudutuste jada.
Kuidas sa graafikani jõudsid?
Pärast gümnaasiumi läksin aastaks Rootsi ühte rahvaülikooli. Sealt tekkis huvi graafika vastu ning otsustasin suunduda Ameerikasse Tamarindi, et litomeistriks saada. Seal tekkis lõplik arusaamine, et soovin tegutseda ka kunstnikuna. Tamarindis puutusin kokku Ameerika ja muu maailma tuntud kunstnikega. Nägin lähedalt nende ebakindlust loomeprotsessis ja see pani mind mõtlema, et võib-olla kõhklused ei kaogi. See aitas mind oma hirmudest jagu saada.
Kas käsitlesid neid teemasid ka siis, kui õppisid Helsingi kunstiakadeemias?
Jah, kindlasti. Iga näituse ja uue töö puhul oli materiaalsus eraldi teema: millist rolli mängivad protsess ja materjal loomingus, kuidas sõltuvalt eksponeerimisviisist töö ruumiga suhestub jne. Sageli vaatasime tööd kui tervikut, harvem rääkisime kujutisest tõmmisel.
Intervjuu ilmumise ajal alustad tööd Oslo kunstiakadeemias. Millised on su tööülesanded seal?
Kõigepealt tuleb õppida tundma üliõpilasi ja kolleege. Seejärel pean vaatama üle litotöökoja, mille eest hakkan vastutama – selle vajadused, puudused, soovitud muudatused jne. Juba ootan novembris algavat litokursust, mis kestab neli nädalat, iga päev kella 10–16. Kaheksat üliõpilast, kelle käsutuses on neli litopressi, juhendavad kaks õppejõudu. Kunsti õppimisel on tsükliõpe parim. See annab võimaluse keskenduda, süvitsi uurida ega survesta õigesti tegema.
2 Humphries, Clare. Relational surfaces: The tissue of materiality. – Rmt-s: Intersections and Counterpoints: Proceedings of the IMPACT 7 International Multi-disciplinary Printmaking Conference. Toimetanud Luke Morgan. Clayton Monash University Publishing, 2011, lk 243–249.
Raili Keiv õppis keraamikat Eesti kunstiakadeemias ja lõpetas seal 2013. aastal tootedisaini magistrantuuri. Aastatel 2007-2008 täiendas ta end Saksamaal Giebichensteini kunsti- ja disainiülikoolis (Hochschule Burg), 2012. aastal Taani kuninglikus kunstiakadeemias. 2008. ja 2012. aastal oli ta praktikal Kahla portselanitehases, kus teostas ka oma loomingut. 2013–2017 elas ja töötas Keiv Berliinis. 2017. aastast õpetab ta EKAs ja tal on Arsi kunstilinnakus ateljee. Ta on osalenud arvukatel isiku- ja rühmanäitusel Eestis ja välisriikides ning tema looming on eksponeeritud ka ETDMi püsinäitusel „Sissejuhatus Eesti disaini“. Disainerina töötab ta peamiselt portselani ja saviga, katsetab nende piire ja kombineerib neid teiste materjalidega.
Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitus „Tuba“ on uue näitusesarja esimene väljapanek. Sarja eesmärk on kutsuda kunstnikud ja disainerid suhestuma muuseumi kogudega, eelkõige keskkonda kujundanud esemelise materjaliga. Raili Keiv on valinud muuseumi keraamikakogust 1960. kuni 1980. aastateni valminud ja nüüd disainiklassikaks saanud nõud ning liitnud need oma loominguga uueks koosluseks.
Mis sind näituse „Tuba“ tarvis läbi töötatud materjali puhul kõige enam hämmastas?
Keraamika on tihti nii argipäeva nägu, et seda ei peeta eriliseks – aga keraamika on eriline. See mõte tabas mind, kui avastasin, et kasutan igal pühapäeval lapsele pannkoogitaigna tegemiseks Laine Sisa (1931–2002) kaussi, mis on olnud tootmises üle 50 aasta järjest. Siimusti Keraamika teeb neid tänapäevani. Sisa nimi pole aga sugugi tuntud!
Raili Keiv: „Mu looming peegeldab kindlasti keskkonda, kus parasjagu viibin: kohanen keskkonnaga, haaran kinni võimalustest, mida keskkond pakub.“
Kui nägin Velda Soidla loomingut, siis mind hämmastas, kui läbimõeldud on tema nõude komplektid, praegusel ajal on palju rohkem juhuslikkust. Aga kui küsisin EKA tootedisaini osakonna juhatajalt Maarja Mõttuselt, kas ta teab Velda Soidlat, kes töötas üle 40 aasta tööstuskeraamika disainerina, siis vastus oli ei. Uurisin veel mitmelt erialainimeselt, kas nad on Soidla loominguga kursis, ja mind üllatas, kui vähe tuntaksetema disaini noorema põlvkonna seas.
Terves maailmas tuntakse disainereid ja nende loodud toodete lugu. Aga meil osatakse eelmise sajandi keskpaiga disaineritest nimetada vaid Bruno Tombergi, ehkki meil oli suurepäraseid tegijaid väga paljudes valdkondades.
Oled valinud tihedalt maastikult välja mõned tööd ja autorid, liitnud need uueks koosluseks ning loonud neist näitusel oma lisakihistuse. Kuidas sündis autorite valik?
Valmistasin seda näitust ette terve aasta, millest esimene pool oli ideede genereerimise aeg. Võimaluste hulk oli suur, sest näitusesarja „Tuba“ kontseptsioon ei eelda otseselt, et peab ise töid juurde tegema. Tähtis on suhestuda muuseumi kogudega. Arhiivimaterjaliga tutvudes jõudsin järeldusele, et tööstuskeraamika on õige valik. Olen ise tööstuskeraamikaga otseselt seotud.
Esimene plaan oli valida keraamilisi objekte igast kümnendist, aga kui olin kokku kogunud objektid, mis mulle meeldisid, siis selgus, et enamasti on need tehtud 1960ndate lõpul ning ka 1970ndatel ja 1980ndatel. Stuudio- ja tööstuskeraamika on täiesti erineva esteetikaga asjad ja suhestun minimalistlikuma tööstusvormiga paremini – funktsioon ja lihtne vorm huvitavad mind.
Lõpuks jäid dekooriga esemed välja. Kui liikusin varasemasse perioodi, 1950. aastatesse, vaatas mulle vastu rikkaliku dekooriga maailm. Maailm, mida näeb Jaanus Samma näitusel „Vaikelud rahvuslike motiividega“, aga mind kui disainerit see ei kõneta. 1960. aastatel hakkasid tekkima huvitavad vormid, 1970. aastad olid tööstuskeraamika õitseaeg, ka 1980. aastad olid veel väga põnevad. Kui hakkasin autoreid ja mulle meeldivaid töid kokku viima, siis sain aru, kes olid nendel kümnenditel olnud silmapaistvamad.
Valisin välja hästi lihtsad vormid, mis võivad paljude meelest olla isegi igavad. Olen märganud, et mulle endale tunduvad just igavad asjad huvitavamadki. Lõplikku valikusse jäid keraamikaettevõtetes 1960ndatest kuni 1980ndateni disaineritena tegutsenud Leo Rohlini, Anu Rank-Soansi, Laine Sisa, Velda Soidla, Henriette Tugi-Nuusbergi, Annika Tedre, Anne Keegi, Haidi Ratta, Ingrid Alliku ja Tiina Lõmuse tööd. Mõned tööstuskeraamika klassika näidised on väljas originaalina, mõned vormid olen taastanud.
Kohtusid näituse ettevalmistamise käigus ka endast palju vanemate tööstuskunstnikega. Kuidas suhtutakse sellesse, mis toimub praegu siinsel disainiväljal?
Nad olid nüüdisdisaini suhtes hästi positiivsed. Enamik neist ei jälgi küll pidevalt disainiväljal toimuvat. Mitmed vanemad keraamikud vaatasid omal ajal Soome poole ja on ka praegu paremini kursis sellega, mis seal toimub. Anu Rank Soans tõi näiteks esile Tapio Wirkkala Tallinnas toimunud näituse. Soome keraamikatööstuse areng on olnud stabiilsem, meil valitseb rohkem katkestuste kultuur. Proovisin ka autoritega kohtuda ja suures osas see õnnestus, ka Leo Rohliniga (1939–2022) rääkisime suvel näitusest.
Ja kuidas suhtus sinu lähenemisse Eesti keraamika grand old man Rohlin?
Tegelikult tutvustasingi oma ideed kõigepealt Rohlinile, et mis ta arvab sellest, et tahan mõned toonased tarbevormid uuesti teha. Ta suhtus sellesse igati positiivselt ja julgustavalt ning andis näituse tarvis oma 1977. aasta serviisi tumerohelise kannu ja selle vormi. Näitusel ongi väljas kann, mille ise uuesti valasin.
Tarbeklaasi kunagi anonüümsetest disaineritest on saanud viimasel paaril aastakümnel nimekad tegijad, keda enamik teab. Kas Eesti tööstuskeraamikas töötasid sama tasemega staardisainerid? Millal tuleb nende loodu uus aeg? Paljud vormid on ju säilinud ja taastatavad.
Identiteeti otsitakse oma kultuuri kõikvõimalikest vormidest, seepärast on huvi tollase disaini vastu säilinud. Eks seetõttu on tähtis avada meie keraamika ajaloo seegi peatükk.
Keraamikal on sama suur potentsiaal kui klaasil, ehkki 1960. ja 1970. aastatel ei saanud kasutada kõrgkuumussavi ja seetõttu ei ole need nõud nii vastupidavad. Klaas on klaas, see on ikka samasugune, ajale hästi vastu pidav materjal, nagu portselangi. Eestis oli peamiselt saadaval madalkuumussavi ja saviglasuuride eripära tõttu tekkis ka koloriit: samblaroheline, tumepruun, sinepikollane, helesinine jt maalähedased toonid. Soomes kasutatakse näiteks Kaj Franki ja mitmete teiste 1950. aastate toodete kujundust praegugi. Aga kui vaadata Franki originaalseeriat, siis on näha, kui palju on seda aja jooksul viimistletud, täiuslikumaks lihvitud.
Kui võtta mõni 1970. aastate siinse tööstuskunstniku töö, võiks selle sulandada mõnda Iittala seeriasse nii, et keegi ei märkakski – käekiri oli siin samamoodi põhjamaine. Velda Soidla (sünd 1942) looming väärib kohe kindlasti rohkem tähelepanu.
Milliste võtetega oled sidunud kunagiste tööstuskunstnike loodu oma loominguga?
Alguses polnud ma üldse kindel, et ise mõne uue esemega välja tulen, sest ma ei tahtnud konkureerida olemasolevate objektidega. Need on selle näituse peategelased. Oli ka selge, et ma ei saa teha näiteks vaasi, aga jõudsin kandiku mõtteni, sest sellega sain pakkuda 1970. ja 1980. aastate objektidele neutraalse lava. Kuna mind köitis mõte siduda esemed üheks serviisiks, siis valisin välja hulga sümpaatseid kausse, põnevaid taldrikuid oli raskem leida. Ka oma varem tehtud tööde hulgast ei leidnud ma taldrikut ega kandikut, aga tahtsin esemed söögilauana eksponeerida. Kandik või suur taldrik on hea kandev vorm, millega dialoog tekitada.
Sind on alati intrigeerinud tööstuse ja väikestuudio formaadi erinevad võimalused, nende maailmade dialoog ja vastuolu, tööstusega seotud perfektsus ning väiketootmisele omased eksimused. Kas seda näitust ette valmistades oli sellest vastuolude võlust abi või tundsid puudust tööstuse võimalustest?
Arvan, et mulle meeldiks olla tööstuskunstnik, aga olen pidanud kohanema olukorraga, mis meil Eestis on. Praegusaegse keraamikatööstuse perfektsusega konkureerida on võimatu. Kuna olen saanud Kahla portselanitehase kogemuse, siis tunnen hästi tööstuse võimalusi ja tean ka seda, mida on tülikas või ebamõistlik teha. Eks ma võimaluste maal mängingi.
Tööstuses toodetakse iga objekti suures tiraažis ning tootmise ettevalmistamine on väga kallis, mistõttu iga toode peab olema väga hästi põhjendatud. Samal ajal on tööstuses optimeerimisel tähtis roll, nii et sageli ei näe toode enam välja selline, nagu oli algidee.
Tihti leitakse, et disainer peab oma loominguga pakkuma probleemidele lahendusi, mitte looma üksnes esteetilisi elamusi. Kas sellega, et osutad Eesti tööstuskeraamika abil uute täiskomplektide loomise tarbetusele, nõustud selle seisukohaga?
Tänapäeval pole kodudes suurtel serviisidel enam kohta, nõusid ostetakse aja jooksul vastavalt vajadusele. Head disaini keegi ära ei viska, heal disainil on elav järelturg, millele osutavad ka ühismeedias tegutsevad aktiivsed Tallinna Ehituskeraamikatehase (TEKT) ja Tarbeklaasi kogujate grupid. Aja jooksul terad eralduvad sõkaldest. Kõiges, mis ma näitusele olen valinud, on kvaliteet sees.
Eesti disainerid, kellel tihtipeale tootmisjääke ei tekigi, otsivad sageli tootmisjääkide ja prügi kasutamise võimalusi. Kui sageli oled sellist mõtteviisi kohanud suurte, just keraamika-ettevõtete puhul?
Saksamaal ma küll raiskamist ei näinud: materjal oli kallis ja praaki vähe. Ülejääk kasutati ära ehitustööstuses, tarneahelad on seal väga hästi läbi mõeldud. Ka kipsvorme saab mingil määral uuesti kasutada. Tooraine on kallis ja millelgi ei lasta raisku minna. Ma pole küll kindel, et see ka väljaspool Lääne-Euroopat nii on.
Portselani ja keraamika valmistamine nõuab tehniliselt palju aega, kuid materjal peab ajale hästi vastu, keraamika on mõeldud kestma. Kas sind hirmutab mõte, et sinu tassi- ja vaasikildude järgi harutavad ajaloolased kunagi meie aja lugusid lahti?
Mulle meeldivad kaua kestvad ja hästi tehtud asjad.
Jätsid oma väga paljutõotava betooni ja portselani miksiva seeria pooleli siis, kui lapseootele jäid, kuna töö tervisele kahjulikus betoonitolmus polnud enam mõeldav. Kas oled mõelnud selle juurde tagasi pöörduda?
Olen ikka mõelnud. Aga kui töötan teemadega pika aja jooksul, siis on nende vahel väikeses stuudios keeruline liikuda. Betoonitolm seguneb teiste materjalidega ja samal ajal ei saa millegi muu kallal töötada. Berliinis kasutasin eraldi stuudiot, kus tehti betoonist kööke, seal seda probleemi ei olnud.
Mu looming peegeldab kindlasti keskkonda, kus parasjagu viibin: kohanen keskkonnaga, haaran kinni võimalustest, mida keskkond pakub.
Oled teinud seeria „Portselan kohtub betooniga“ ja „Portselan kohtub puiduga“. Kas kavatsed veel materjalidega eksperimenteerida?
Ma eksperimenteerin väga hea meelega, aga küsimus on eksperimendi tulevikus: kas seda saab jätkata? Kui mul on käsil näituseprojekt, siis saan endale eksperimenteerimist rohkem lubada. Iga uue projekti juures on ikka eksperimendimoment. Oma loomingus tegelen põhiliselt vormimängudega. Puiduseeriaga tulid minu keraamikasse esimest korda mustrid, ma ei olnud nendega varem üldse kokku puutunud.
Meeleldi mängin tavapäraste objektidega, neid kergelt nihestades. Näiteks tass, mis kiigub, või alustaldrik, millel on ühe tassirõnga asemel kaks. Kui põhiliselt on mind huvitanud vormiloome, siis puiduseeria juures keskendusin mustritele. Siis tulid geomeetrilised kujundid, ringid. [2019. aasta Hopi galerii näitusel „Nihkes“ huvitas Keivi küsimus, kuidas vabastada ring omaenese nõiaringist ja mida see endaga kaasa toob – toim.] Ringiteema sai alguse koostööna Islandi tootedisaineri Hanna dis Whiteheadiga näitusel „Nõiaring“ meie tarbekunstimuuseumis ja Islandi kunstimuuseumis.
Oled juhendanud ka EKA kursusi. Rohket tähelepanu on pälvinud nullkuluga valmistatud nõud Fotografiska restoranile. Üliõpilane Rita Rebaine Lonks esitati 2020. aastal selle projekti raames valminud nõudega tootedisaini auhinnale Bruno. Millised on sinu plaanid õpetamise vallas?
Olen seni olnud kunstiakadeemia külalisõppejõud, mind kutsus tollane keraamikaosakonna juht Urmas Puhkan Fotografiska restorani nõude projekti juhendama. See kujunes viljakaks, mitmed üliõpilased jõudsid tugeva kontseptsiooni ja väga hea teostuseni. Rita Rebaine Lonks jõudis ootamatu tulemuseni: taldriku materjalist sai ülekuumenemise tõttu mullitav kuumaastik ja tavapäraselt praagiks peetav defekt uue tähenduse ja tootepotentsiaali. Tegemist oli nullkuluga valminud tootega, sest ahju läks taaskasutusest leitud taldrik.
Regulaarsemaks on kujunenud koostöö tootedisaini osakonnaga: teen värsketele üliõpilastele vormitöötoa igal kevadel. Olen täheldanud, et kursuse käigus üliõpilased avanevad ja hakkavad vormiga ümber käima märksa vabamalt ja julgemalt.
Raili Keivi looming kõrvuti 1970. ja 1980. aastate tööstuskeraamika klassikagaRaili Keivi kandikud pakuvad 1970. ja 1980. aastate tööstuskeraamikale neutraalse eksponeerimispinna.
