Algas arhitektuurikonkurss Ukraina peremajade tüüpprojekti leidmiseks
Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (ESTDEV), Eesti Arhitektide Liit (EAL) ja Kultuuriministeerium kuulutavad välja arhitektuurikonkursi Ukrainasse ehitatavate kaasaegsete peremajade tüüpprojekti leidmiseks.
„Venemaa verise sõja tõttu kasvab Ukrainas orbude hulk, aga võimalused lastele kasuperede leidmiseks kahanevad. Peame Ukraina ülesehitamisel looma kaasava keskkonna, mis on jätkusuutlik ning lähtub Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtetest. Kutsun kõiki Eesti arhitekte konkurssi panustama, et vanemad kaotanud laste lapsepõlv jääks neile seonduma turvalise kodumaja ja koduõuega. See on vähim, mida teha saame,” ütles kultuuriminister Heidy Purga.
„Arhitektuurivõistluse tulemusena sündiv peremaja tüüpprojekt peaks nutikalt ühendama Eesti parimad oskused ruumiloomes ja kogemuse asenduskodude süsteemi ülesehitamisel. See annaks Ukrainale hea võimaluse tutvuda Euroopa Liidus kehtivate nõuete ja standarditega peremajade ehitamisel,“ ütles ESTDEV-i Ukraina ehitusprojektide juht Tarmo Needo.
„Lisaks uuenenud peremaja kontseptsioonile on Ukraina kontekstis oluline ka avaliku võistluse formaadi kasutamine. Eesti avaliku sektori pikaajaline kogemus tellida uued hooned läbi avalike arhitektuurivõistluste näitab, et just nii saame parima võimaliku arhitektuurilahenduse ning ühtlasi on see ka tõhus meetod korruptsiooni vältimiseks,“ ütles Eesti Arhitektide Liidu president Andro Mänd.
Konkursil otsitakse kõrgetasemelise arhitektuuriga puithoonet, mis oleks tehaseliselt toodetav, kohandatav erinevatele tühjadele kruntidele ja vastaks sõjas vanemad kaotanud laste vajadustele. Peremaja peab andma kodutunde kuni kaheksale lapsele ja neid kasvatavatele perevanematele ning tagama ligipääsu ja kasutusmugavuse ka erivajadustega pereliikmetele. Konkursitööde esitamise tähtaeg on 11. juuli 2023. Võistlustingimused on allalaetavad riigihangete registrist.
Võistluse preemiafond on 20 000 eurot, fondi rahastavad Kultuuriministeerium, ESTDEV ja Thermory.
mail algusega kell 15 toimub Kultuuriministeeriumi suures saalis arhitektuurikonkursi infotund. Infotundi saab jälgida ka veebis Teamsi vahendusel aadressil https://bit.ly/3IdsvGg. Kohale tulijatel on palutud kaasa võtta isikut tõendav dokument. Lisainfo johanna.joekalda@kul.ee.
Arhitektuurikonkursil osalemise eelduseks on, et projekt valmib Eesti ja Ukraina arhitektide ühistööna, mille eesmärk on Ukraina arhitektide erialane toetamine ja sealset konteksti ja ruumikultuuri tundvate inimeste kaasamine. Võidutöö puhul on see oluline ka ehitusloa saamise ja autorijärelevalve teostamise seisukohalt. Arhitektuurikonkursi võistlustingimused on kooskõlastatud Ukraina Arhitektide Liiduga. Peremajade puhul toetutakse Eesti heale kogemusele iganenud ruumiprogrammide kaasajastamisel, kaasava keskkonna loomisel ja jätkusuutlikul ehitamisel. Euroopa Liidus tunnustatud kestlikkuse ja kvaliteedi põhimõtetest lähtumine on oluline ka arvestades Ukraina staatust Euroopa Liidu kandidaatriigina.
Arhitektuurivõistlus on osa suuremast koostööst Kultuuriministeeriumi ja ESTDEVi vahel, mille eesmärk on tagada Ukraina ülesehitamisel Davosi kvaliteetse ruumikultuuri põhimõtete järgimine. Võistluse žüriisse kuuluvad ESTDEVi poolt Tarmo Needo, Eva-Maria Liimets ja Anna Silem, Kultuuriministeeriumi poolt Johanna Jõekalda, EALi poolt Andro Mänd ja Siiri Vallner, Ukraina Arhitektide Liidu poolt Olena Oliynyk.
Teatri- ja Muusikamuuseumis avaneb unenägude ja loovuse seoseid otsiv näitus „Unede torn“
Unenäod, mida öine teater meile saadab, on isikupärasemad kui kõik muu. Seejuures võib unenägija olla oma unenäos korraga nii peategelane, autor kui ka vaataja. Teadlased teavad magamise ja unenägude kohta juba palju, siiski on unenägude juures rohkesti sellist, mida seletada ei suudeta.
Kas loovad inimesed näevad erilisemaid unenägusid või toidavad unenäod ise inspiratsiooni? Unede tornis kuulete teatriinimeste unejutustusi, mis kummastavad, hirmutavad, panevad muigama ja tekitavad tunde, et maailm on tegelikult suurem kui see igapäevaselt näib.
Oma unelugusid jagavad Mari Möldre, Ants Eskola, Linda Rummo, Mikk Mikiver, Voldemar Panso, Rudolf Allabert, Kadri Tamberg-Lipping, Harriet Toompere, Katrin Pärn, Kersti Heinloo ja Raho Aadla.
Näitus on osa kolme muuseumi uneteemalisest koostööprojektist “Uneversum”, mille raames on külastajal unikaalne võimalus külastada mitut uneteemalist näitust. Esimene osa, mis avati Tervisemuuseumis 14. aprillil, räägib unest ja magamisest. Teatri-ja muusikamuuseumi „Unede tornile“ järgneb oktoobris Tarbekunsti ja Disainimuuseumi näitus unele pühendatud ajast ja ruumist.
Näituse „Unede torn“ kuraator on Annely Kaldoja, dramaturg Mihkel Seeder ja ruumikujunduse autor Kristjan Suits.
Helilooja Markus Robam on lisaks näitusele loodud originaalmuusikale loonud ka tunnusheli, mida saab oma telefoni äratuskella helinaks alla laadida SIIT.
Uneversumi graafiline kujundus: Ranno Ait (WWW Stuudio).
Näitus jääb Teatri- ja Muusikamuuseumis avatuks 7. jaanuarini 2024.
Molestias ex eos sapiente doloribus adipisci id soluta nostrum. Vel autem fugit veritatis quae accusamus voluptas. Velit reprehenderit nulla a unde exercitationem. Laudantium suscipit cum et libero soluta rerum. Sed labore exercitationem sunt nam libero asperiores.
Ea est error quo excepturi. Ipsum quibusdam molestiae saepe repudiandae consectetur. Sed nobis fuga inventore in.
Dolorem tempora distinctio ducimus eos qui omnis consectetur. Aut et enim omnis. Magni quam necessitatibus a in corrupti.Aut beatae vel perspiciatis recusandae fugit voluptatem maxime et. Id quaerat impedit sapiente sed dolores reprehenderit. Voluptatem iure vitae sunt nostrum et inventore. Repellat labore est rem quos. Nulla temporibus praesentium dolorem et accusantium aut. Omnis exercitationem laboriosam corrupti et ipsa fugit accusantium. Quo consequuntur ipsum ipsam sint dolorum. Non hic sed architecto voluptas. Expedita nihil ex excepturi quisquam consequatur adipisci animi. Natus nobis id eaque aperiam dolores. Recusandae quia laboriosam fugit modi. Consequatur sed vero consequatur odit minima accusamus.
Veneetsia arhitektuuribiennaalil avab uksed Eesti paviljon „Kodupeatus“
20. mail kuulutatakse ametlikult avatuks XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaal, kus Eestit esindab ekspositsioon „Kodupeatus“. Eesti paviljoni väljapanek käsitleb elamispinna kättesaadavuse temaatikat. Projekti „Kodupeatus“ kuraatorid on Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson arhitektuuribüroost b210. Eesti paviljoni avamispidu toimub 18. mail.
Eesti paviljon „Kodupeatus” (inglise keeles „Home Stage”) uurib eluruumi ja kasutus- ja vahetusväärtust. Kuraatorite sõnul mõtestab ekspositsioon küsimusi: Mis on kodu väärtus? Kas elu peab olema kasumlik? Kas arhitektuur on peavarjuks kehale või rahale?
„Eluasemeid ei ehitata enam ainult elamiseks, paljud uusehitised valmivad spekulatsiooni eesmärgil. Kodu võib olla kõige kallim asi, mida inimene oma elu jooksul puudutab ja olgugi, et sellel on teisigi väärtusi, on just turuhind muutunud elukoha määravaks kvaliteediks,” selgitas kuraatortiimi liige ja arhitekt Aet Ader.
Koostöös Liisa Saaremäeli, Keithy Kuuspu (lavastajad), Jan Kaus (dramaturg), Kairi Mändla (stsenograaf) ja Markus Robamiga (helilooja) luuakse installatiivne lavastus, mis jõuab Eesti paviljoni külalisteni etenduskunstnike esituses.
Maist novembrini elab Veneetsia korteris kokku üheksa etendajat, kes kordamööda võõrustavad Eesti paviljoni külastajaid paigas, mis on ühtaegu nii kodu kui lava. Eesti paviljoni etenduskunstnikudon Arolin Raudva, Kirill Havanski, Anumai Raska, Külli Teetamm, Eline Selgis, Paula Veidenbauma ja Johhan Rosenberg. Üles astuvad ka lavastajad Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspu.
Eesti Arhitektuurikeskuse juht Hannes Praks sõnas: „Kestlike lahenduste otsinguil on globaliseerunud arhitektuurivaldkonnas märgata kohaliku vaate tähenduse tõusu. See on ka põhjus, miks Eesti võiks rahvusvahelisel erialasel mõttevahetussündmusel ehk Veneetsia arhitektuuribiennaalil jätkuvalt osaleda. Meil on unikaalne tunnetus ja vaatenurk, mida sõnumina tuleviku maailmale kuulutada, oluline on see julgelt välja öelda.”
XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali „The Laboratory of the Future” peakuraator on LesleyLokko. Eesti paviljoni avamine toimub 18. mail. Veneetsia arhitektuuribiennaali on külastajatele avatud 20. maist 26. novembrini.
Muuseumiöö kriminaalne eriprogramm „Liikumisest jäävad jäljed” Rahvusarhiivis
Uurijad kuriteopaigal, foto kohtutoimikust, 1928.
Muuseumiööl, 20. mail ootab Rahvusarhiiv oma Maneeži 2/4 majja Tallinnas kõiki kriminalistika- ja ajaloohuvilisi. Seekord liikumisaastale pühendatud muuseumiöö teemale „Öös on liikumist“ lisab arhiivi eriprogramm „Liikumisest jäävad jäljed” ootamatu vaatenurga, keskendudes öisele kahtlasele ja kriminaalsele liikumisele ning selle jälgedele arhiivis.
Uudistada saab vaid muuseumiööks koostatud näitust “Kuritegude jäljed minevikust” 1920.–1930. aastate kohtulugudest koos asitõenditega. Kriminalistika olemusest ja ajaloost ning sellest, kuidas jälgede järgi rekonstrueeritakse kuriteosündmus ja leitakse kurjategija, räägib oma ettekandes kriminalistika õppejõud Raivo Öpik. Filmisõpru ootab arhiivikino programm “Kriminaalne Tallinn”, kus lühidokumentaalid ja ringvaatepalad heidavad pilgu elu pahupoolele kuuluvatele teemadele nagu alkoholism, varastamine, vägivald, tööluus, suguhaigused, liikluseeskirjade rikkumine. Filmiprogrammi tähelepanelike vaatajate vahel loositakse välja auhindu.
Igal täistunnil kell 18–22 algavad ekskursioonid, meisterdajaid ootavad töötoad, kus saab valmistada käärilõiketehnikas iseenda siluetti ja filmilindist järjehoidjat, arhiivi galeriis võib nõu küsida arhivaarilt ja vaadata püsinäitust “Rahvusarhiiv 100”, aga ka leida lugemist tasuta raamatute laadalt.
Kolmapäeval, 24. mail kell 17 avame Eesti Arhitektuurimuuseumis ruumide, hoonete ja materjalide mõtestamisele ning taaskasutamise võimalustele pühendatud näituse „Linnamaardla“.
Ruumiinstallatsioon „Linnamaardla” võtab vaatluse alla ehitusmaterjalide vood läbi maastike ja linnade. Näituse pealkiri tuleneb ingliskeelsest mõistest urban mining, mis viitab kaevandamisele linnaruumist alternatiivina kaevandamisele loodusmaastikust. Energia- ja ressurssihulk, mis kulub tavapraktikas ehitusmaterjalide kaevandamiseks, tootmiseks, hoonete ehitamiseks, ülalpidamiseks ja lammutamiseks vajab kriitilist ülevaatamist. Näituse eesmärk on uurida nupukaid võimalusi ehitusmaterjalide hankimiseks linnaruumist – lammutatavatest hoonetest, vundamendiaukudest, kõrvaleheidetud viimistlusmaterjalidest, avaliku ruumi hooldus- ja korrastustöödelt – ja nende kasutamist arhitektuuris.
Ruumikogemuslik näitus tõstatab küsimusi ressurssidest, esteetikast ja mittelineaarsest projekteerimise protsessist. Näituse kandvaks märksõnaks on spolia – iidne Vahemere kultuuride taaskasutustehnika, kus väärtuslikud dekoratiivkivid segunevad utilitaarse müürilaotisega. „Linnamaardlas” kohtuvad paekivid ja truubid, palgid ja ripplaepaneelid materjalide sõlmedena, mis näituse perioodiks loovad omamoodi vahelao Tallinna ehitusmaterjalide voogudes. 36 sammast loovad Rotermanni soolalao basiilikat meenutavasse peasaali sammastikega eraldatud löövid. Sammas – klassikalise arhitektuuri peamotiiv, mis on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt arhitektuuriajalugu vorminud – on taaskord tähelepanu keskmes.
Linnaruumist materjalide hankimine on arhitektuurimaailmas oluline ja kiirelt arenev valdkond, mille suunas astutakse esimesi samme ka Eestis. Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on säästliku ehitamise üks võimalusi kasutada olemasolevatesse hoonetesse kätketud ressurssi – materjale, mis majade lammutamisel lähevad tavaliselt prügimäele. „Linnamaardla näitus on vaimukas mõtteharjutus majade taaskasutamise võimalikkusest,“ lisab ta.
Näitus vaatleb mõningaid ringsetel alustel ehitusmaterjalide hankimise protsesse Eestis, sh pilootprojekte materjalide eluringluse kaardistamisest ja targast lammutusest (nt LifeIP BuildEST ringmajanduse töögrupp), vanamaterjalide sorteerimist ning ladustamist (SRIK Vanamaterjal), materjalide taaskasutamist uusehitistes (nt Kullo huvikeskus KUU ja Nikita Atikin arhitektidelt), väljakaevatud pinnase väärindamist (nt vundamendiaukudest kaevandatava savipinnase taaskasutamine kuidas.worksi poolt).
Laura Linsi ja Roland Reemaa (LLRRLLRR) on arhitektid ja õppejõud Eesti Kunstiakadeemias ja Londoni Central Saint Martinsi kolledžis. Oma töös pühenduvad nad olemasolevate ruumide, hoonete ja materjalide mõtestamisele ning taaskasutamise võimalustele.
Kuraatorid: Laura Linsi, Roland Reemaa, installatsiooni autorid Laura Linsi, Roland Reemaa ning kaaskuraator Maria Helena Luiga.
Näituse ehitusmaterjalid on hangitud koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskuse, Kadrioru pargi, Tallinna Jäätmejaama, Vineerimaailma ning Ruukkiga.
Tänavu möödub 80 aastat maailma esimese elektronarvuti tööle hakkamisest, milleks oli 1943. aastal Suurbritannias valminud Colossus, loodud Teise maailmasõja ajal ülisalajase projektina sakslaste sõnumikoodi lahtimuukimiseks. Inglaste jõupingutused sakslaste šifreeritud koodide murdmiseks tegi tuntuks suurepärane ekraniseering „Imiteerimismäng“,1 kus Benedict Cumberbatch mängib toonast geeniust Alan Turingit. Colossus jäi salastatuks viiekümneks aastaks. Seetõttu teadis avalikkus kuni 1993. aastani, et maailma esimene arvuti loodi hoopis ameeriklaste poolt. Samal aastal, mil Colossus tööle hakkas, alustasid ameeriklased oma esimese arvuti loomist, arvuti valmis 1946 ja kandis nimetust ENIAC.
See on siiski eelajalugu, sammukese lähemale tänapäevaste arvutite ajaloo algusele viib kolme mehe leiutis 1947. aastast, mida praeguseni kutsutakse transistoriks. William Shockley, John Bardeen ja Walter Brattain said selle eest 1956. aastal ka Nobeli füüsika auhinna.2
Professor Jaan Raik: „Oleme siin Tallinna tehnikaülikoolis teadus-arendustegevuses üks Euroopa kompetentsikeskusi, võib suisa ütelda, et teaduslikud turuliidrid ja trendide kujundajad, nüüd on vaja ainult head tahet siirata see laboritest ärimudelitesse.“
Tulles tänapäeva, siis praegune tehnoloogiline progress ja üldisemalt majanduskasv ei oleks mõeldav ilma pooljuhtide, mikrokiipide ja neis kasutatavate transistorideta. Tallinna Tehnikaülikooli arvutisüsteemide instituudi professor Jaan Raik on ühes varasemas populaarteaduslikus käsitluses võrrelnud kiipe „nähtamatute hiiglastega“.3 See on äärmiselt tabav võrdlus! Me kõik tahame liikuda lennuki, rongi, bussi või autoga probleemivabalt punktist A punkti B. Me soovime, et kogu meie mugavust tagav kodutehnika alates röstrist ja tolmuimejast ning lõpetades külmkapi ja televiisoriga töötaks laitmatult. Loomulikult tahame kõik, et nutiseade, meie individuaalne meedia- ja kommunikatsioonikeskus, oleks võimalikult võimekas ja funktsionaalne. Rääkimata satelliitidest, mis tagavad globaalse side, ja uutest raketitehnoloogiatest kosmose vallutamiseks. Kõik see on võimalik ainult tänu kiipidele. Kiibid on silma eest peidus, füüsiline kokkupuude nendega on olematu, kuid need varjatud ja vaiksed „hiiglased“ tagavad kogu maailma toimimise.
Alustuseks pisuke ülevaade terminoloogiast. Mis need pooljuhtseadmed ja kiibid on? Kas need terminid on sünonüümid?
Pooljuhtseadmed on elektroonikakomponendid, mis põhinevad pooljuhtmaterjalidel. Kiip on teatud liiki keeruline pooljuhtseade. Nagu imepisike arvuti, mis koosneb pooljuhtplaadile paigutatud miniatuursetest lülititest. Tänapäeva kiipides on sellised lülitid äärmiselt mikroskoopilised ja nende arv võib ulatuda sadade miljarditeni.
Kiip on juba vana leiutis. Esimese töötava kiibi lõi Ameerika sõjaväe tarbeks Jack Kilby 65 aastat tagasi. 1959. aastal ehk aasta hiljem töötas tema kaasmaalane Robert Noyce välja monoliitse kiibitehnoloogia, mis on kasutusel tänapäevani. Samal ajal ei ole kiibitehnoloogia sugugi staatiline, vaid toimub tormiline pidev areng. Kogu oma ajaloo jooksul on kiipide täiustumine järginud nn Moore’i seadust, mille järgi iga pooleteist aasta järel nende keerukus kahekordistub. Vaherepliigina mainin, et Gordon Moore lahkus meie seast üsna hiljuti, 24. märtsil.
Tänapäeval võib ühe kiibi tillukesel pinnal olla kümneid miljardeid elektroonilisi lüliteid ehk transistore. Seda on rohkem kui inimesi sellel planeedil. Alates 2000. aastate algusest pole füüsikaliste piiride (võimsustarve, temperatuur) tõttu olnud enam võimalik protsessorite töösagedust suurendada. Seega oli ainus viis Moore’i seaduse taktis jätkata mitme protsessori ehk tuuma kasutamine samal kiibil. Seetõttu ongi praegu müügil olevates arvutites ja nutitelefonides aasta-aastalt üha rohkem tuumasid. Juba lähitulevikus tulevad kasutusele kiibid, millel on tuhandeid tuumasid. Paljutuumalised kiibid mõjutavad muu hulgas ka viisi, kuidas tulevikus arvutitele programme kirjutatakse.
See on pidevalt jätkuv plahvatuslik kasv ja selle taga on füüsikute, materjaliteadlaste, elektroonikute, inseneride jt tohutud jõupingutused, mis tehnoloogia arenedes kompavad pidevalt loodusseaduste piire.
Millest huvi kiipide vastu alguse sai?
Minu kokkupuude pooljuhtide maailma ja kiipidega algas täpselt 30 aasta eest, kui liitusin noore tudengina akadeemik Raimund Ubari vastloodud teaduslaboriga. Ubar oli tollal loonud euroraha toel moodsa ja täiesti maailmatasemel kiibidisaini keskkonna. Mul vajus suu lahti, kui ma nägin, kuidas minust vanemad ja kogenumad tollased magistrandid Jüri Põldre ja Ahto Buldas manasid arvutiekraanile tohutult keerulise rägastiku, mis kujutas nende projekteeritava krüptokiibi skeemi. Kas selline tegevus on Eestis aastal 1993 tõepoolest võimalik?! Sellega oli mu tulevane tegevusvaldkond otsustatud.
Pooljuht-tehnoloogiatega on Eestis tegeletud kauemgi, kui ma mäletan. Näiteks oli Tallinna Tehnikaülikooli elektroonikainstituudis professor Toomas Rangi juhitav uurimisgrupp, kes tegeles ränikarbiidi uurimisega. Neil oli isegi aparatuur pooljuhtseadmete valmistamiseks ja nad kutsusid seda progressi veduriks. Sellest varasemast perioodist tean vähe.
Tõenäoliselt on iga Sirbi lugeja kursis, et tänapäeva tehnoloogiad ei ole ilma pooljuhtideta võimalikud. Kuid kui tähtsad need ikkagi on?
Tõenäoliselt pole tänapäeval ühtki tehnoloogilist seadet, mis kiipe ei sisaldaks. Näiteks ühes autos on keskmiselt 1500 ja maksimaalselt kuni 3000 kiipi. Kiibid on pea kõigis olmeseadmetes, kaasa arvatud kallima otsa leivaröstrites. Väga raske on näiteid tuua mingitest uutest seadmetest, mis pooljuhtseadmeid ei sisalda. Ausalt öeldes ei tulegi ühtegi sellist kohe pähe. Võib-olla praegu isolatsiooni ja kaubandusembargo tingimustes Venemaal toodetud autod on ilma kiipideta?
Kiipide tähtsus ja tähendus on ülemaailmselt eriti esile tõusnud praeguses olukorras, kui neist on ootamatult puudus tekkinud. Seoses uute probleemidega nagu COVID, Ukraina sõda ja pinged Taiwani ümber, on üha enam kõneaineks kiibikriis. Ajakirjanduses on ekslikult loodud pilt, nagu peituks olukorra lahendus logistika parandamises või siis kiibivalmistamise seadmete sisseostmises. See on väärarusaam. Need kirjutajad ei saa aru kriisi olemusest ega sellest, kuidas ja miks selline olukord üldse tekkinud on.
Me oleme jõudnud seisu, kus valdav enamik maailma kiipidest valmistatakse Aasias, peamiselt Taiwanis. Kiibitootmise liikumine Euroopast ja Ameerikast välja oli tingitud kulude kokkuhoiu vajadusest ning konkurentsist tulenevalt kiipide valmistamise eri etappide spetsialiseerumisest. Nüüdseks on läänemaailmas aru saadud, et tegemist on strateegilise ressursiga ja kompetentsi kadumisega. Oleme olukorras, kus sõltume täielikult kolmandatest riikidest. On järjest süvenevaid märke, et Euroopa Liit ja USA on olukorra tõsidusest aru saanud.
Palun rääkige selle keerulise tööstuse tagamaadest.
Eestis on inimestel, isegi tehnoloogia- ning IT-ringkonnas, tihti väga lihtsustatud ja ekslik arusaam kiibitööstuse olemusest. Tihtilugu arvatakse, et kiip valmistatakse ideest tootmiseni samas ettevõttes. Tegelikult oli see nii peamiselt eelmisel aastatuhandel. On jäänud vaid kaks ettevõtet, kus pea kogu ahel toimib organisatsiooni siseselt: Intel ja Samsung. Kuid ka nemad vajavad teenuseid ja tooteid kolmandatelt osalistelt. Suurtel kiibifirmadel nagu AMD, Apple, NVIDIA, Qualcomm jt puudub üldse oma kiibitehas ja -tehnoloogia. Nende kiibid valmivad peamiselt Taiwani firma TSMC tehastes.
Kiibi valmimise võibki jagada kaheks peamiseks etapiks: projekteerimine (ehk disain) ja tootmine. Neist esimene sarnaneb tarkvaraarenduse ja programmeerimisega, kuid nõuab põhjalikke teadmisi tehnoloogiast ning riistvara kirjelduse keelte tundmist. Kui kiip on projekteeritud, siis on mitu võimalikku edasist sammu. Esiteks on kiibi kirjeldus ehk projekt ise intellektuaalomand (IO), mida saab müüa, litsentseerida vms. Sellise ärimudeli pioneer on näiteks Ühendkuningriigi ARM. Teine võimalus on kiip saata pärast disainimist tehasesse valmistamisele, kas või sinnasamma TSMCsse ja müüa seejärel juba valmiskiipe. Ka Eestil oleks just kiibiprojekteerimise ärivaldkonna käivitamisel suuri võimalusi ja eeliseid, aga keegi ei räägi Eestisse suurte kiibitehaste ehitamisest.
Tehas on seejuures teenusepakkuja. Kiibi projekteerija saadab tehasesse nn maski, mille ta loob spetsiaalse tarkvara abil automaatselt oma kiibiprojektist. Mask on nagu diapositiiv ehk slaid, millest läbi valgustatakse, et siis fotokeemilise protsessi abil ränipinnale erinevaid struktuure kasvatada. Maski valmistamine on ülimalt kallis, aga iga üksiku kiibi tootmise hind on tühine. Tegemist ju räniga! Liiva on kõikjal … Seega on uue kiibi loomine rentaabel ainult juhul, kui partiid on suured ja kiipide müügist tulev tulu maski hinna katab.
Kuivõrd standardiseeritud või vastupidi, valdkondlikult spetsiifilised kiibid on? Kas luuakse spetsiaalsed kiibid satelliitidele, autodele, nutiseadmetele jne või on kümned ja sajad standardiseeritud kiibid, mida siis vastavalt valdkonnale kohandatakse?
Siinkohal tahaksin välja tuua veel ühe väärarvamuse, millega ma siin Eestis kaunis tihti kokku puutun. Seda isegi erialaspetsialistide seas, kes peaksid mikroelektroonika olemusest ja trendidest justkui jagama. Tegelikkuses on aga arusaamad veel väga eelmise sajandi omad.
Vaadake, kui mõni Eesti kõrgtehnoloogiline iduettevõte, olgu see näiteks GScan, Starship, AuveTech või mõni meditsiinitehnoloogiat välja töötav firma, arendab oma tehnoloogiat, siis ainult teatud ulatuses saab ta seda arendada laiatarbekaubana kaubandusvõrgust saadavate kiipidega. Kui ta tahab näiteks mõne aasta pärast osta endale uut partiid, siis ei pruugi neid kiipe enam üldse olemas ollagi, sest tootja oli loobunud selle konkreetse kiibiperekonna tootmisest. Riskide vältimiseks ja selleks, et olla konkurentsivõimeline, peaksid tehnoloogia lõpptootjad projekteerima või tellima oma tegevusspetsiifikale vastava kiibi, just täpselt oma vajadustele vastava. Võib-olla esimeste prototüüpide ja arenduste jaoks saab leppida leti pealt ostetud kiipidel baseeruvate lahendustega, kuid tootmise jätkusuutlikuks laiendamiseks ei jätku seda pidu kauaks. Kui sul on mingi spetsiifiline sardsüsteem, milles on hästi spetsiifiline individuaalne IP-tehnoloogia, siis sa seda ikka poest kokku ostetud „klotsidest“ kokku ei pane. Jah, kordan üle, prototüübi ehk küll, aga mitte mastaapset tootmisahelat. Kardan, et kui siit Eestist juba maailma lennanud lõpptehnoloogia tootjate arusaamades loogikamuutust ei teki, siis on ainult aja küsimus, millal maailmas lagi ette tuleb ja nad hakkavad globaalses konkurentsis kaotama.
Hästi võtab eelmise jutu kokku kiibi ingliskeelne nimetus, mis on ASIC – application-specific integrated circuit (rakendusspetsiifiline integraallülitus), kusjuures rõhuasetus on sõnapaaril application-specific – rakendusspetsiifiline. Kui sul pole mingit spetsiifilist intelligentset tehnoloogiat, siis pole ka tarvis spetsiifilisi kiipe ja võid neid rahulikult poest osta. Kuid ma olen mõneti mures, kui vaatan neid tõesti ägedaid ja huvitavaid tehnoloogiaid, mida Eestis arendatakse, kas või heas mõttes „peale tungivaid“ tarku linnakeskkonna lahendusi ja paljut muud. Eestis on hästi kõrge innovatsiooni tase ja omaenda arendatud kiibilahenduste puudumine võib edasises arengus varsti osutuda tõsiseks takistuseks.
Kas kiipe tehakse ainult ränist (liivast) ja kas see nii jääbki?
Võib julgelt öelda, et räni on oma eluvõimet kuhjaga tõestanud ja valitseb jõudsalt edasi. Kunagi oli kiipe ka sellisest materjalist nagu gallium-arseniit, silikoon-karbiidist on räägitud ja võib-olla mõnest huvitavast innovatsioonist veel. Kuid veel kord: räni kohta on aastakümneid räägitud, kui halb kiibimaterjal see on, räni on kriitikaga suisa üle ujutatud. Kuid ta ikka töötab ja on ennast tõestanud. Võib-olla on siin põhjus selles, et loomulikult on pooljuhid suur arendus-rakendusteaduslik ehk insenerteaduslik valdkond, kuid see on ka väga suur ärivaldkond. Ärimaailm armastab lihtsust. Ehk on just räni lihtsas struktuuris tema võlu, mis tagab ellujäämise?
Milline on kiibitööstuse eripära võrreldes 10, 20, 30 aasta taguse ajaga?
Üks erinevus ongi selles, et aasta-aastalt jääb vähemaks firmasid, kes suudaksid ise kiipe toota. On toimunud turu konsolideerumine. See on toonud kaasa konkurentsi vähenemise. Sama trendi jätkudes saabub peatselt olukord, kus kiibitehased valmivad riikliku toega, see protsess juba käib ja ka ELi suurriigid jagavad miljarditesse ulatuvaid ettevõtlustoetusi kiibitehaste ehitamiseks. Sellele viitab ka möödunud aastal USAs ja ELis nn kiibiaktide vastuvõtmine, mis on mõeldud tohutu toetuspaketina tipptasemel kiibitehnoloogia tehaste rajamiseks nendesse regioonidesse.
Teine erinevus on keerukus ja miniatuursus. Kui mina teemaga kolm aastakümmet tagasi alustasin, rääkisime mikronistest mõõtmetest. Nüüd on jõutud nanomeetrini. See on tuhat korda väiksem suurus ja miljon korda väiksem pindala mõttes.
See arvuti, mis on meie töölaual või kodukontoris, on sama suure arvutusvõimsusega nagu maailma võimsaim superarvuti 20 aastat tagasi. Ainult et tarbib sadu tuhandeid kordi vähem elektrit, maksab mitte sadu miljoneid, vaid alla tuhande euro ja on võrreldamatult kergem ja pisem. Selline progress on toimunud peamiselt tänu kiibitehnoloogia peadpööritavale arengule.
Seega kiibimaailmas toimub äärmiselt kiire moraalne vananemine. Juba mõne aasta vanused kiibid ei suuda oma parameetritelt võistelda praegustega. Tehnoloogiad vahelduvad iga paari aasta tagant. Uus tehnoloogia tähendab sama hästi kui uue tehase ja täiesti uue tootmisliini ehitamist.
Pidevalt taotletakse järjest suuremat võimsust. Ja võimsust lausa kahes mõttes. Nii arvutusvõimsust kui ka kahjuks toorest võimsust vattides. Viimane on ka põhjuseks, miks kiipide töösagedus viimastel aastatel enam ei tõuse ja on jäänud mõne gigahertsi juurde toppama. Kiiremate sageduste korral kiip lihtsalt põleks ära. Seega pakitakse üha kiiremate protsessorite leiutamise asemel nüüd lihtsalt ühele kiibile aina rohkem, kuid vähem kiireid protsessorituumasid.
Mis puutub üha suurema arvutusvõimsuse mahutamist pinnaühikule, siis seda dikteerib Moore’i seadus, mis ütleb, et igal aastal saame sinna pakkida 58% rohkem lülitusi. See omakorda lubab kindla funktsionaalsuse hinda igal aastal 25–30% langetada. Just seetõttu jätkab pooljuhtseadmete turg kasvamist 15% aastas. See ongi alustala, mis kogu tehnoloogilist progressi veab.
Kas Eestis oleks oma kiibitööstus võimalik või on see ainult suurriikide pärusmaa?
Nagu ennist mainisin, siis kiibitehase rajamisel ma mõtet ei näe, see ei ole tõenäoliselt ka kapitalimahukuselt teostatav. Tööstusel, kus tegeletakse kiipide projekteerimise ja disainivahendite loomise teenustega, on kindlasti perspektiivi. Ütleksin, et see on lausa möödapääsmatu, kui Eesti tahab vähegi tehnoloogilise riigi mõõtu välja anda. Meie elektroonikaseadmeid ja -süsteeme tootvad ettevõtted ei saa olla konkurentsivõimelised, kui nad tuginevad ainult turul pakutavatele kiipidele. See ei oleks jätkusuutlik lahendus.
Mis puudutab kiibikompetentsi olemasolu, siis Eesti on kindlasti märkimisväärselt paremas seisus kui mitmed teised Euroopa maad. Tehnikaülikooli arvutisüsteemide instituudis ja ka elektroonikainstituudis on teadusgruppe, mis on kiipide vallas maailmatasemel. TTÜ laborid valmistavad kaks-kolm uut kiipi aastas, mis pole just halb tulemus meie suurust arvestades. Oleme olnud traditsiooniliselt väga tugevad kiipide testimise, verifitseerimise, töökindluse ja turbe vallas. TTÜ on (Torino, Grenoble’i ja Montpellier’ kõrval) vaieldamatult üks suuremaid selle valdkonna keskusi Euroopas.
On selge, et kiibidisainer on võrreldes tavalise programmeerijaga märksa suuremat lisandväärtust pakkuv amet. Eesti ilmselt ei suuda programmeerimises võistelda riikidega, kus on suurem rahvaarv ja tööjõukulud odavamad. Kuid kiipide projekteerimise valdkonnas oleks meil võimalik läbi lüüa ning saada edukaks ja jõukaks tehnoloogiamaaks.
Tooksin veel kord esile Euroopa Liidu kiibimääruse,4 kus öeldakse selgelt statistika toel välja, kus on kõige suurem mahajäämus. Üheks suuremaks on kiibidisaini võimekus. Puutun alatihti sellel teemal kokku inimestega nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Eesti otsustajatega ja kui jutt läheb ELi kiibimääruse, täpsemalt, Eesti oma kiibitööstuse käivitamise peale, siis kohtan kogu aeg tohutut skepsist, et see kõik on suurte riikide pärusmaa ja mida meie siin väikeses Eestis ikka teha saame. See on täielik valearusaam, need inimesed mõtlevad kõik eelmise sajandi kategooriates. Just kiibidisainis on meil arvestatav kompetents. Oleme siin tehnikaülikoolis teadus-arendustegevuses üks Euroopa kompetentsikeskusi, võiks suisa ütelda, et teaduslikud turuliidrid ja trendide kujundajad, nüüd on vaja ainult ühist head tahet see siirata laboritest ärimudelitesse. Toonitan üle, et see on ELi tasandil ülimalt strateegiline valdkond, mõistetakse, et kogu uus ja innovaatiline, sh ka rohepööre, pole võimalik ilma ühise turuühenduse poolt kontrollitava kiibitööstuseta ja selle visiooni elluviimiseks eraldatakse hiiglaslikke summasid, ikka miljardeid, mitte miljoneid. Oleks tohutult kahju, kui me oma riigisisese koordineerimatuse tõttu sellest pirukast osa ei saa.
Kiibid, kaasa arvatud kiibidisain, on ELi ja seega ka Eesti jaoks tähtis strateegiline prioriteet, millele Euroopas eraldatakse tohutult vahendeid. Kuid selleks, et ka meil hakkaksid asjad liikuma, on Eestis tarvis koordineeritud tugiprogrammi kiipide valdkonna teadusele, õppetööle ja innovatsioonile.
Eesti arvutitehnika algusaeg
Kõigile, kes soovivad arvutite ajalukku süüvida ja tutvuda ka Eesti arvutitehnika ajaloo algusega, võib soovitada akadeemik Raimund-Johannes Ubari monograafiamõõtu ajaloo läbikirjutust „Arvutitehnika Instituudi lugu“ (Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2016). Väärib väljatoomist, et see instituut, mille asutamisel ja arendamisel oli eesotsas Ustus Agur, loeb päris alguseks (ka siin eksisteerib teatud eelajalugu) 1966. aastat. Tänu algatuse edasiviijatele, näiteks akadeemikud Nikolai Alumäe ja Boris Tamm, ning tänapäeval edasiviijate, sh akadeemik Ubari ja professor Jaan Raigi visale andekale tööle on Tallinna tehnikaülikool kujunenud üheks tähtsamaks Euroopa Liidu pooljuhtide teaduse eesliiniks. Siit Eestist, tehnikaülikoolist, dikteeritakse valdkonna päevakorda, mitte ei sörgita sabas. Mikrokiibinduses on Eestil välja kujunenud silmapaistev suhteline eelis.
Avalikku arutelu – kui seda viimasel ajal nii üldse saab nimetada – põhiteemasid jälgides on lihtne jõuda järelduseni, et hulk mõistmatust ja tüli tõuseb sellest, et sõnavõtjatele tähendab üks ja sama sõna erinevaid asju. Võib-olla seetõttu, et inimesed on mõistete sisustamiseks lugenud erinevaid raamatuid. Kõik ei saa kunagi olla lugenud kõike, seega rohkem lugemist enne rääkima ja kirjutama asumist ei teeks kellelegi paha. Nagu aga hiljuti riigikogus ilmnes, kui saadik Mario Kadastik istungi ajal raamatut luges, võib pelk lugemise akt tekitada kolleegides ebamugavust. Selle raamatu kaanel on pealkirjas sõna „mölakas“ ning sellest piisas kahtlustamaks, et see on mõeldud hüppama kolleegi nimesildile rinnas. Asi lahenes, kui vaadati sõnaraamatust järele, et mölakas on „ründava suhtlusstiiliga autu ja ülbe inimene“ ega saa järelikult kuidagi käia alati viisaka ja korrektse käitumise poolest tuntud Varro Vooglaiu kohta.
Ühiskonnas aastaid väldanud kuumim vaidlus, mõistuse ja tunnete heitlus elu ja surma peale, käib samamoodi üheainsa sõna tähenduse üle. Kehtiv EKI ühendsõnastik seletab „abielu“ sallivalt ja avaralt kui „kahe inimese, hrl mehe ja naise ametlikult registreeritud perekondlikku liitu ning kooselu“. Nagu teada, lähtutakse nüüdisaja keelekorralduses põhimõttest, et kuna sõnade tähendus ja koguni kirjapilt muutub ajas, on õige ja lubatu igal ajahetkel kasutajate defineerida. Ometi on ühiskonnas hulk neid, kes on viimastel nädalatel pühendanud palju aega, vaimujõudu ja kirjatöid sellele, et sõnastikus seisvat sõnaseletust parlamendi või koguni rahvahääletuse otsusega kitsendada.
Tühise kaaluga Kuu soovib parema enesetunde saavutamiseks endale Päikesega võrdseid õigusi. Vanad riigimehed on meie viimane kaitsevall universumi seaduste kummutamise vastu.
Kuigi nii individuaal- kui ka kollektiivkirju on kuhjunud juba terve mägi, on pilt paraku endistviisi poolik. Oma ängi väljendamiseks on igaühel kahtlemata võõrandamatu õigus, aga mulle ei ole lõpuni selgeks saanud, millised ikkagi on need igaühe isiklikud piinad, kust valutab ja mis inimese elus kokku variseb, kui naaberkorteris, -külas või kaugel linnas kaks meest või kaks naist oma ühist elu teistega võrdsete õiguste alusel elavad. Seda, et nad suhet omakeskis abieluks võivad nimetada, ei saa ju niikuinii keelata ei sõnastiku ega seadusega. Kui siiski keelata, siis selle otsuse juurde peavad vältimatult kuuluma abinõud keelust üleastujate korralekutsumiseks, sanktsioonid. Nende osas ei ole häid või rakendatavaid pakkumisi mulle silma jäänud.
Sel nädalal üllitatust väärivad enim tähelepanu kaks kollektiivkirja, millest üks tituleeritud haritlaste ja teine iseseisvuse taastajate kirjaks. Eestis on kollektiivsete palvekirjade kirjutamise ajalugu hoopis pikem kui riiklik iseseisvus ning rohkem on neid, eriti võõrvõimu ajajärkudest, kus palvekiri on andnud soovitud tagajärgedele risti vastupidise tagajärje või koguni põhjustanud repressioone ja isiklikke kannatusi allakirjutajatele. Praegu ei pea küll keegi midagi sellist kartma, olgu peale me õigusriik veel pisut ebatäiuslik.
Mõlema palvekirja puhul torkab silma allakirjutanute ealine koosseis. Ilmneb, et tegu on peamiselt eakamate inimeste, ennekõike eakate meeste murega. Ülemnõukogulaste puhul ei saagi see teisiti olla, sest nemad ju tegid oma suuri tegusid juba aastakümnete eest. Aga ka haritlaste kirjale käe alla pannute seas on viiekümnest aastast nooremaid esialgu vaid näputäis. Kui uskuda Lauri Vahtre selgitust Postimehes, on ühiskonda tagasi hiilinud hirm ja kartuses meelsuse pärast peksa saada ei julge inimesed oma veendumusi avalikult näidata. Vanad on küllap siis julgemad kui noored. Mulle aga näib usutavam, et noorematele ei lähe see küsimus vanadega võrdväärselt korda ning viitamine hirmule on otsitud mugav ettekääne. Ettekäändeid otseütlemise vältimiseks on teisigi.
Eks mullegi on aastakümnete jooksul tehtud rohkelt pakkumisi mõnele palvekirjale alla kirjutada, kuid paari erandiga olen ikka keeldunud ja olnud seda põhjendades ebasiiras ka puhkudel, kui ma sõnastatud soovidega põhimõtteliselt nõus olen olnud. Asi on selles, et kollektiivkirjade tekstid nuditakse alati ümmarguseks ja isikupäratuks või siis jäävad piisavalt toimetamata ja sisaldavad hea ja aruka kõrval ka mõnd veidrust, ülepaisutatust, algataja eneseimetlust või muud praaki. Aga tihti ei taha inimesele näkku öelda, et ta tekst on täielik sodi.
Kollektiivkirjale allakirjutamine on kompromiss, järeleandmine, mida saab lihtsalt vältida. Kui ikka sisemine sund on piisav, peab end väljendama isiklikult ja isikupäraselt. Ja kust võetakse, et kollektiivkirja mõju on suurem? Näiteks on haritlaste kirjas väide: „Samasooliste abielu seadustamine tähendaks vaimset jõuvõtet suure, kui mitte suurema osa rahva vastu.“ Võib kindel olla, et kui Hando Runnel oleks allkirja andmise asemel sama sõnumi lauluks vorminud, oleks mõttel palju tugevamad tiivad olnud, salmid oleks viisistatud ja neid laulaks rahvasuu.
Kuigi ka viidatud kirja autorid ei suutnud vastu panna kiusatusele põhjendada oma soove pingelise rahvusvahelise olukorraga ning viitega, et teist meelt olijad tegutsevad ühiskonda lõhestades Eesti vaenlaste kasuks, on selle üldtoon siiski viisakas. Sama ei saa öelda ülemnõukogulaste kirja kohta, mis on dekoreeritud teiste seas Arnold Rüütli, Mart Laari ja Vaino Väljase allkirjaga ja millest õhkub varjamatut põlgust nende vastu, kelle võrdseid õigusi seaduseelnõu kindlustada püüab. Kas veel maitsetumalt ei saanud kui fraasidega „nende panus rahva püsimisse on peaaegu olematu“, „omasooiharate eluviisi eesmärk“ ja „rahva tühine vähemus“? Mõned taadid on ikka täitsa korralikult põrutada saanud, võiks samas madalstiilis vastata. Teie, minevikupoliitikud, ei ole esiteks rahvas, kelle nimel väidate end rääkivat, teiseks taastas Eesti riikliku iseseisvuse Eesti Vabariigi õigusjärgne kodanikkond, mitte käputäis ametimehi, kes pealegi oli omavahelisele rivaalitsemisele ja ühiskonna lõhestamisele hoopis rohkem pühendunud kui kompromissi leidmisele suure eesmärgi saavutamiseks.
Aga mida muud see kiri on kui tühistamisakt. Tühised peab tühistama. Asja iroonia seisneb selles, et tühistamissoovid tulevad samast leerist, kelle mõned sõdalased peavad teisel väljal leppimatut võitlust tühistamiskultuuri ja seda esindavate „ärklejatega“ (sõnaveebis on see uudissõnana mullusest sees kui „rõhutatult, võitlevalt valvas-olija ühiskonna väärnähtuste, nt rassilise vm diskrimineerimise suhtes“). On ootuspärane, et iga jõud tekitab vastujõu, seega tekitab iga ärkleja ka vastuärkleja, kelle soovid on vastupidised, meetodid aga samad. Ja nii nad seal skaala otstes tõe monopoli pärast võitlevad, täiesti unustades, et igas normaaljaotuses koguneb seltskonna suurim osa kõvera keskel kõrguva küüru alla ja neile seal ei lähe äärealade rähklemine väga südamesse.
Nn traditsioonilise perekonna kaitsjate leplikum osa möönab küll, et kunagi võiks ehk midagi arutada, aga praegu ei ole selleks kindlasti õige aeg, sest … (mitmekesised põhjused). Aga aus oleks siis ka täpsustada, millal õige aeg võiks tulla, kuidas me selle ära tunneme ja millised peavad olema suhtarvud arvamusküsitlustes, et need õigustaksid arutelu algust (sellesama, mis juba kümme aastat on käinud). Tulusam oleks palvekirjanduse asemel asuda koostama taotlusi riigikogu menetlusse antud seaduseelnõu jõustumise järel traditsioonilistele perekondadele avalduva mõju või sündiva kahju teaduslikuks uurimiseks. Ennustatavalt on vastuseks, et traumasid ei tuvastatud, kuid vähemasti on sotsiaalteadlased tööd ja leiba saanud.
Ülemnõukogu veteranid aga võiksid seni otsida lahendust uuele Eestit tabanud hädale. Nimelt on Tartu ülikooli juhitava rahvusvahelise uuringu käigus selgunud, et hariliku nurmenuku asurkondades, eriti väiksemates, on sooline tasakaal paigast läinud ning tekkinud kahtlus, et hulga taimede panus asurkonna kasvamisse on ümmargune null ning traditsioonilise paljunemise asemel tegelevad nad hoopis kõikvõimalike kõlvatustega. Välja juurida, eks?
Oleme teaduseusku, Eesti Teadusbaromeetri uuringu järgi usaldab teadlasi 78 protsenti elanikest. Samuti peab enamik eestlastest teadlasi ekspertideks. (See uuring tehti küll mõne aja eest 2020. aastal.) Oleme uhked, kui „meie teadlased toovad Euroopast suuri grandirahasid“, oleme uhked, kui „meie teadlaste“ asutatud kõrgtehnoloogiliste iduettevõtete innovatsioon lööb laineid üle maailma.
Hea, et meil on piisavalt humanitaare, sest kust muidu võtta tehisaru arendamiseks vajalikud eestikeelsed tekstimassiivid; tore, et meil on töökad sotsioloogid, sest kõiksuguseid arvamusküsitluste tulemusi neelame ahnelt.
Kuid see kõik lõpeb niipea, kui teadlane, va sinder, kipub sõna võtma eluslooduse kaitseks, häälitsema linnupoja kombel metsatööstusele ebasobival ajal või, mis veelgi hullem, ajama elurikkuse säilitamise joru ja põlevkivitööstuse vastalist juttu – siis on kõik, imelise kiirusega kaob austus teaduse ja teadlaskonna vastu, hopsti! hüppavad põõsast kasulikud idioodid ja kõrgepalgalised suhtekorraldajad, kes nõuavad uuringutulemusi, mis tõestaksid, et oleme elusloodust pelga ressursina käsitledes seda (varsti juba pöördumatult) kahjustanud.
Mis elupaikade killustumine, mis tume ökoloogia, mis väljasuremislaine, mis kriis, sellest jutust meile aitab! Tooge tõendid! Kus on andmed, kus on uuringud? (Muidugi, kui ilmneb, et uuringud on tehtud, saab alati öelda, et need on lünklikud, vananenud, kallutatud või et neid tõlgendatakse valel viisil.)
Aga kui pööraks äsja alanud looduskaitsekuul kõik korraks pea peale ja püüaksime mõelda vastupidiselt inimlikule ahnusele? Looduskaitsekuu, olgu vahemärkusena öeldud, algas kehvasti, sest kliimaminister Kristen Michal andis VKGle uue põlevkivikaevanduse rajamiseks loa.
Kahjuks on looduskaitsekuu ühteaegu ka munalömastamiskuu. Aastaid on vaieldud ja võideldud kevadise raierahu eest. RMK peab raierahu 15. aprillist kuni 30. juunini, aga linnud sellest ei küsi, pesitsevad märtsist augustini siis, kui nemad tahavad. Ornitoloogide hinnangul kaob Eestis igal aastal 43 000 kuni 59 000 metsas pesitsevat linnupaari, linnustik on viimase 30 aastaga kolmandiku võrra vähenenud. Peamiseks põhjuseks elupaikade kadu. Ei pea olema maailmatasemel ornitoloog mõistmaks, et pesapuu maharaiumisel munad purunevad ja linnupojad hukkuvad, ometi põrkavad raierahu pikendamise katsed vastu eitusemüüri: tõestage, et just metsa raiumine lindude arvukust vähendab, kus on vastavad uuringud?
Kui pööraks õige vaidlusküsimuse teisipidi ja paneks metsatööstusele kohustuse tõestada, et (lage)raied linde ei kahjusta, et vanade metsade osakaalu vähenemine, ökosüsteemide hävimine ja sobivate elupaikade kadu ei mõjuta lindude arvukust?
Samamoodi võiks mõistmise märgiks ja austusavaldusena loodusele pikksilma tagurpidi pöörata meedia. Pealkirjade nagu „Keskkonnaamet: hanekahjudest on sel aastal teada andnud juba üle 50 kahjusaaja, kindlasti lisandub neid lähinädalatel veelgi“ asemel võiks kas või mõtteharjutusena sõnastada pealkirja teisest vaatenurgast: „Kasuahned põllumehed peletavad taas hanesid neile aegade algusest omasest rännuteest kõrvale“. Kujutan ette, kuidas põllupidajad seda lugedes vihastavad.
Jah, kõik tahavad nautida puutumata loodust, hingata puhast õhku, aeg-ajalt linnulaulu üle rõõmustada (sobival ajal, siis kui see ei sega), kuid kõik selle, mis naudingu tagab, elurikkuse kogu oma võrratuses, tahaksid lükata kusagile kaugele silma alt ära, kasumliku majandustsooni kõrvale jäetud kompostihunnikusse.
Lõpetuseks viktoriiniküsimus: kes on suur-punalamesklane, õrn ümarlehik ja naaskelkulbik? Need on vaid mõned kümnetest Eesti metsades hävitatud liikidest.
