KAIRI JETS, kirjandusteadlane ja jaapani kirjanduse õppejõud
Kairi Jets
Paar päeva tagasi oleksin kirjutanud siia rubriiki hoopis teistsuguse teksti, see oligi juba tegelikult valmis. Viimaste päevade valguses ei saa aga jätta kirjutamata genotsiidist Ukrainas Butša linnas.
Genotsiidiks kvalifitseeruvad „teod, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult kodakondsusel, rahvusel, rassil ja usul põhinevaid gruppe kui selliseid“.* Milleks muuks saab nimetada Ukraina tsiviilelanike hukkamist okupeeritud aladel?
On tõsi, et sõna „genotsiid“ on loobitud liiga kergekäeliselt tähistamaks kõike mõistusevastast ja äärmuslikku. Siiski ei tohi see takistada genotsiidi nimetamist genotsiidiks ning sellele sõnale tema õige kaalu ja tähenduse tagasiandmist. Kõigega on võimalik harjuda, ka inimsusevastaste- ja sõjakuritegudega, ka blokiväliste idaeurooplaste tapmisega – Lääne-Euroopa vaatab seda pealt. Mitu ukrainlast on väärt üks Euroopa Liidu kodaniku, sealhulgas eestlase elu või ühe NATO sõduri elu?
Kui tahame ennast ka edaspidi nimetada inimesteks, tuleb kohe otsustavaid samme astuda. Eestil ja eestlastel on rahvusvahelisel tasandil usalduskrediiti ja mõjuvõimu, mis tuleks nüüd viimseni kasutusele võtta, sest kaduma hakkab see, mille nimel üldse võidelda tasub – inimkonna inimlikkus. Olgu meie juhtidel julgust ja vastutustunnet, mida Lääne-Euroopas napib, et lõpuks reageerida kõigi mõeldavate punaste joonte ületamisele. Võtku kas või peaaegu et ilma lennukiteta Eesti kätte ning vahendagu USA ja Poola lennukite andmist Ukrainale, et kõik oleks NATO-le JOKK ja Ukraina saaks abi, mida vajab.
Danny (Andres Mähar) ja Laura (Silja Miks) on paras paar: kumbki peab ennast pidevalt kehtestama, hõlpu ei saa üks ega teine.
Rakvere teatri „Algus“, autor David Eldridge, tõlkija Triin Tael, lavastaja Tiina Mälberg, kunstnik Liina Tepand, valguskujundaja Märt Sell, helilooja Meelis Meri, liikumisjuht Liis Niller. Mängivad Silja Miks ja Andres Mähar. Esietendus 28. I Rakvere teatri väikeses saalis.
„Algus“ on oivaline näide sellest, kuidas on võimalik igavaid inimesi huvitavalt ja sisendusjõuliselt mängida. Triviaalsusest saab kunst, igast pealtnäha tavalisest fraasist ere tunne. Formaalselt pole selles ju midagi atraktiivset: kaks keskklassi keskealist (40 ringis) täiesti tavalist inglast on jäänud pärast keskmise tasemega pidu omaette naise korterisse. Ka mees asutab end lahkuma. Aga kuna vaataja teab, millal etendus läbi saab, siis teab ta samuti, et seda ei juhtu. Teab sedagi, et kui üksik mees ja üksik naine ööseks omavahele jäävad, siis midagi ikka toimub. Nii et põhirõhk pole lavastuses mitte sellel, mis juhtub, vaid kuidas juhtub – niisiis tunduvalt raskem, kuid kõrgem tasand. Tõsi, pikapeale muutub selline formaat mõnevõrra igavaks, aga tervik ei lagune hetkekski.
David Eldridge’i (sündinud 1973) esmatutvustus Eesti teatripublikule näitab oma tuuma ära juba pealkirjaga. Saame teada palju sellest, mis oli juhtunud naise ja mehe elus enne algust ning mitte midagi sellest, mis hakkab juhtuma pärast algust. See on ühtaegu vaene ja rikas teater: vaene tegelaste arvu, tegevuspaikade arvu (üks) ja sündmustiku poolest; rikas allhoovustelt, psühholoogilisest pingest, tegelaste reageeringutest isegi nende pisimates nüanssides. Selline terav kontrast muudab lavastuse originaalseks ja nauditavaks.
Kuna laval on kahe ja poole tunni jooksul vaid kaks näitlejat, sõltub nende koostööst kõik. Seda enam, et Danny ja Laura on paras paar: kumbki peab ennast pidevalt kehtestama, hõlpu ei saa üks ega teine. Risk oli seda suurem, et Silja Miks ja Andres Mähar on kõike muud kui kokkumänginud paar. Igatahes ei õnnestunud mul ühestki allikast tuvastada, et nad üleüldse oleksid varem koos mänginud. Aga võimalik, et see oligi lavastaja Tiina Mälbergi taotlus: tuua vaevarikast ja kobavat paarisuhte loomise algust kehastama paar, kes ka näidendi lavaletoomise protsessis pidi midagi sellesarnast läbi tegema. Kui see nii oli, oli see igatahes väga läbimõeldud, ettenägelik ja tubli tulemuseni viinud samm.
Silja Miksi värvikamateks rollideks on viimasel ajal olnud grotesksed ambitsioonikad tüübid – näiteks „Charlotte Löwensköldis“ ja „Ükssarvikute farmis“. Mõlemas oli tegu ka paraja individualistiga. Lauras pole grotesksuse raasugi, küll aga väga palju sisemist pinget. Ning individualism oleks selle lavastuse kontekstis mõeldamatu. Siin saab kõike ainult kahekesi. („Me suudleme nii, et see tekitab sinus koduse tunde.“) Nii et Miksi Laura pole mitte ainult ere ja meeldejääv, vaid ka üllatav.
Mähari ülesanne oli veel raskem. Kui Laura mõjub psühholoogiliselt realistliku tervikuna, siis Danny tekitab küsimusi. Kui näidendist puudusi otsida, siis on selleks just Danny liiga uje, kibestunud ja inertne karakter. Laura küsimus „Issand! Miks sa ennast kogu aeg niimoodi kohitsed?“ on täiesti asjakohane, aga vastust me sellele ei saa. Liiga palju peab Laura vaeva nägema, et mehest midagi olulist välja meelitada. („Sul on tore nägu. Heasüdamlik nägu.“) Võimalik, et Danny on elult liiga palju räsida saanud. („Mis kurat sul minusugusega üldse asja on!?“) Võimalik, et Laura talle eriti ei imponeerigi. („Me klapime sinu meelest vaid.“) Mähar suudab raske ülesandega toime tulla: me näeme laval Laurale väärilist partnerit – kui mitte aktiivsuse, siis vähemalt mõtestatuse ja psühholoogilise arengu poolest.
Lavastuse lõpp jätab kõik lahtiseks. Õnnetu isa ja olematu ema teineteiseleidmine võib olla kestev ja aus, aga ka põgus ja ekslik. („Kas sina oled ainus meist, kes täna õhtul siin rumalusi rääkis.“) Viimane stseen mattub pimedusse, s.t teadmatusse. Selles näidendis on lõpp enne algust. Õieti kaks lõppu: mõlema endised elud, rasked, aga huvitavad. Üks võimalik variant on seegi, et Laura pole üldse huvitatud Dannyst kui püsisuhtepartnerist, vaid ainult tulevase lapse isast. („Ja siis üheksa kuu pärast on mul kaks last, keda ma kunagi ei näe.“) Sel juhul on algus Dannyle ühtlasi ka lõpp. Võimalik on seegi, et nad elavad mõne aja koos, kuid siis lähevad riidu ja lahku – närvilised ja vastuolulised, nagu nad on. Kõik on võimalik.
Tegevust on näidendis vähe, sellestki peamine osa nii konventsionaalne nagu lahja alkoholi pruukimine, peojärgse korteri koristamine ja söögivalmistamine. Seda tähtsam on dialoog. Kusjuures kahel tasandil: kõik, mida öeldakse, ja kõik, kuidas öeldakse. Danny: „Mul ei ole mitte midagi.“ Laura: „Jaa, ma tean.“ On ju palju võimalusi, milline intonatsioon sellele dialoogile anda, sarkasmist sentimentalismini. Laitmatu harmoonia nende kahe mõõtme vahel muudab „Alguse“ omapäraselt pingeliseks: midagi justnagu ei toimu, aga ometi toimub kogu aeg, iga repliigiga. Näiteks fraas: „Kes on üksi, kadestab suhtes olijaid. Kes on suhtes, kadestab üksi olijaid.“ Lugedes ja ilma kontekstita näib banaalne ja alusetu, laval aga mõjub täiesti omal kohal ja õigel hetkel. „Vahel tundub kogu sinu jutt nagu järjekordne tõke,“ ütleb Laura. „Alguse“ dialoog on otsast lõpuni tõesti nagu tõkkejooks – ühtegi tõket aga maha ei aeta.
Liina Tepandi kunstnikutööd saab samuti kiita. Tavaline tänapäeva üksiku inglanna korter ei paku fantaasia rakendamiseks midagi haaravat. Ent seintel jooksev valgustriip mõjub mitte ainult efektselt, vaid haakub ka lavastuse sisuga. Danny ja Laura suhe on alles kobav. (See on dramaturgiliselt paratamatu, sest kui nad otsekohe teineteisele kaela langeksid, oleksime saanud hoopis teistsuguse, tühisema ja igavama loo.) Aga ühise valgustriibu suudavad nad endise pimeduse asemele siiski luua. Nii et kujundus on sama vaene ja rikas nagu kogu lavastus.
Ooper „Kuu“ 3. IV EMTA suures saalis. Helilooja ja libretist Carl Orff, muusikajuht ja dirigent Toomas Kapten, lavastaja Thomas Wiedenhofer (Saksamaa), kunstnikud Eesti kunstiakadeemia stsenograafia eriala üliõpilased Maria Naulainen, Kadri Joala ja Marto Mägi, valguskunstnik Priidu Adlas, kontsertmeister Ene Rindesalu. Osades Yixuan Wang, Tambet Kikas, Jakob Tomson, Wanli Deng, Andreas Lahesalu, Joonas Käsper, Jānis Sustrups, Alan Sakson, Peeter Veltmann, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor (koormeistrid Austėja Pėželytė, Hyonah Song ja Kaur Pennert), Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoor (koormeistrid Hirvo Surva ja Andres Lemba) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester.
3. aprilli õhtul etendus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Carl Orffi ooper „Kuu“. Tükk, mida Orff on nimetanud väikeseks maailmateatriks, tõi lavale ühtekokku 160 osatäitjat, mis on tõenäoliselt suurim hulk muusikuid, mida see lava on oma võrdlemisi lühikese eluea jooksul ühekorraga võõrustanud. Lavastuses ja selle taustajõududena lõid kaasa nii EMTA kui ka Eesti Kunstiakadeemia eri erialade üliõpilased ning Meigikooli õpilased, peale selle veel terve hulk lisajõudusid. „Kuu“ lavastas juba 15 aastat EMTA ooperistuudioga koostööd teinud Thomas Wiedenhofer, kes on Orffi õpilasena helilooja maailmapildiga hästi kursis. Sama saab öelda „Kuu“ muusikajuhi ja dirigendi Toomas Kapteni kohta, kes on teose lavale toonud ka 1986. aastal Vanemuise teatris.
Ooperi süžee on pealtnäha lihtne ja naiivne. Vendade Grimmide muinasjutul põhinev libreto jutustab ajast, mil öösiti valitses pimedus. Neli vanderselli leiavad oma rännakul võõrast külast suure tammepuu külge seotuna suure kiirgava gloobuse, mida nimetatakse kuuks. Nad varastavad selle ning viivad oma kodukülla. Pärast nelja ränduri surma lõigatakse kuu neljaks, et igaüks neist saaks ühe veerandi endaga hauda kaasa võtta. Ere kuuvalgus äratab aga surnud allilmas nende igavesest unest ning lööb valla nõnda suure kaose, et korra peab majja lööma Peetrus ise, kes riputab kuu taevasse, kus see valgustab sellest ajast saati kogu maad. Orff on libretos kasutanud osalt muinasjutu originaalteksti ning lisanud ka oma kirjutatud värsse, et tõsta loo fookus üldinimlikele küsimustele.
Grimmide lugu on peen mõistujutt sellest, kuidas üksikisiku omakasupüüdlikud huvid võivad hävitada stabiilse maailmakorra ning kuidas taastatud kord loob kõigile inimestele turvatunde. Orffi ooper valmis teise maailmasõja eelõhtul – esietendus toimus Münchenis 5. veebruaril 1939 – ja oli toona eskaleeruva konflikti foonil eriti päevakajaline, aga on seda ka nüüd, mil Euroopat raputab taas sõda. Kuu sümboliseerib teoses ühest küljest midagi õrna ja poeetilist, teisalt äratab see inimestes metsikuid tunge, mille talitsemiseks on tarvis kõrgemate jõudude kätt.
Kuu pihta pannud nelja vanderselli osas olnud Jakob Tomson, Wanli Deng, Andreas Lahesalu ning Joonas Käsper, kellel oli Carl Orffi ooperi „Kuu“ tegevustikus kandev roll, näitasid end võimekate noorte näitlejatena, kes kergesti meelitasid publikust naerupahvakuid välja.
Orffi muusikateater on justkui Wagneri Gesamtkunstwerk’i ehk kunstide sünteesi idee mõtteline jätk, kus tuuakse lavale sõna, muusika, tantsu, näitemängu ning lavakujunduse kombinatsioon, kusjuures muusika ei olegi alati tingimata valitseval kohal. Orff on „Kuud“ nimetanud oma hüvastijätuks romantismiga, kuid tegelikult olid samalaadsed põhimõtted ilmnenud tema muusikas juba varem.1 Terviku loovad Orffi loomingus rütm, kordused ning värvikas orkestratsioon, milles on tähtis koht just eri instrumentide tämbritel, mis kannavad edasi ka parasjagu sündmustikus valitsevat psühholoogilist seisundit. Sellega sai EMTA sümfooniaorkester ka igati soliidselt hakkama.
Kuigi ühevaatuselist „Kuud“ võib nimetada lühiooperiks, väljendub selle suurus just esituskoosseisus. Selleks et mahutada lavale nii suur orkester, koorid kui ka solistid, oli EMTA suure saali lava saanud juurdeehitise. Samuti oli lavastuses kasutatud saali rõdu, kus seisid jutustaja rolli laulnud Yixuan Wang, kes kommenteeris sündmustikku kõrvaltvaatajana, ning Peetruse rollis üles astunud Tambet Kikas, kes jälgis allmaailmas tekkinud korralagedust esialgu ülalt. Ka vokaaltehniliselt olid just nende kahe etteasted kõige silmapaistvamad ja väljapeetumad. Orff on jutustaja partii komponeerinud nõnda, et see vastandub oma poeetilisuses ja subliimsuses teiste rollidega tugevalt. Peetrus on teoses aga justkui maise ja taevaliku vahelüli: ühest küljest on tal võime taastada universumi tasakaal, teisalt pidutseb ta meeleldi ühes surelikega allmaailmas. Need meeleolumuutused kajastuvad ka Peetruse vokaalpartiis, mille Kikas oskuslikult välja mängis.
Nelja vanderselli rollides olnud Jakob Tomson, Wanli Deng, Andreas Lahesalu ning Joonas Käsper, kellel oli ooperi tegevustikus kandev roll, näitasid end võimekate noorte näitlejatena, kes meelitasid publikust kergesti naerupahvakud välja. Tomsoni etteaste oli neljast kõige silmapaistvam. Eks olegi ju ooperi tegevustik vaatamata selle tõsisele tagapõhjale humoorikas ja värvikas. Läbi satiiri tegeletakse ooperis maiste probleemidega nagu ahnus, aplus, kadedus jne, mis peaksid publikule olema igal ajal hästi mõistetavad. Nii vandersellide kui ka külaelanike esitatav muusika on ooperis vastukaaluks jutustajale lihtne, hoogne ja rütmikas ning vokaalpartiid kõnelähedased. Lavastuse muusikajuht ja dirigent Toomas Kapten kõneles etendusele eelnenud nädalal Klassikaraadiole, et värvika ja mitmekülgse helikeelega „Kuu“ on just noortele muusikutele hästi sobiv tükk.2 Esinejate meeleolugi näis pärast etendust olevat joviaalne ja kõneles kordaminekust.
Laval olnud suurt inimmassi tasakaalustasid minimalistlikud rekvisiidid ja kostüümid. Läbiv element oli nii vandersellide kostüümide kui ka rekvisiitide külge kleebitud ohulint, mida võib tõlgendada kui valitseva entroopia ja kaose sümbolit. Kui peategelaste kostüümid eristusid üksteisest selgelt, siis kõrvaltegelased ning koor olid riietatud neutraalsesse beeži koloriiti ning n-ö dekoreeritud kõikvõimalike muhkude ja iluvigadega. Kui kogu esinejate hulk korraga lavale valgus, jäi mulje justkui pimedast peata massist, kes tõttab sinnapoole, kuhu parasjagu kasulikum – praegusel juhul kuu järele, mis viis kõigilt tegelastelt justkui mõistuse. Koosseisu tohutu kõlajõud avaldus täies mahus orkestri ning koori tutti-lõikudes, kus ka saali akustilised tingimused said kõigiti esile tulla.
160 inimese kontserdilaval liikuma panemine oli lahendatud kavalalt: horisontaalis saabusid esinejad lavale kord ühelt, kord teiselt poolt, vastavalt sellele, missuguste tegelaskujudega oli parasjagu tegemist. Saali vertikaal kujutas aga üla- ning allmaailma. Ooperi sündmustiku teises pooles täitis lava metsik pidu ja prassimine, nii et kohati oli raske leida kohta, kuhu oma tähelepanu koondada, kuid selleks polnud ka otsest vajadust, sest tervik kõneles enda eest. Kusjuures nii koori muusikaline materjal kui ka lavaline tegevus jääb teoses samasuguseks hoolimata sellest, kas nad kujutavad elavaid või surnuid. See näitab, et inimloomus on universaalne ja muutumatu.
Carl Orff armastas muusikateatrit põhjusel, et sellega jõudis ta kõige laiema publikuni. Ka see ettekanne oli EMTA saali rahvast täis meelitanud. Nii on pärast nõnda suurejoonelise projekti ettevõtmist kergelt kahetsusväärne, et asi piirdus vaid ühe etendusega, eriti arvestades, et samal õhtul leidis aset teinegi ooperižanri suursündmus – „Tristani ja Isolde“ esietendus Vanemuise teatris. Publikuhuvi oli igal juhul suur ning usutavasti oleks huvilisi jagunud veel järgmistelegi etendustele. Selge on aga see, et nõnda grandioosne ettevõtmine nõuab omajagu ressursse. EMTA ooperistuudio latt on igatahes tõstetud kõrgele, nii et jääb üle vaid põnevusega oodata, mida järgmisena lavale tuuakse.
1 Der Mond – Ein kleines Welttheater (1939). https://www.orff.de/en/works/fairy-tales/der-mond/
2 Mari-Liis Uibo, Delta. – Klassikaraadio 31. III 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608536395/delta-31-martsil-nocturanus-haydn-290-orffi-kuu-astridnolvak/498944b3d051c2dbcf62fefee5a1d120
Mängufilm „Hea boss“ („El buen patrón“, Hispaania 2021, 120 min), režissöör-stsenarist Fernando León de Aranoa, operaator Pau Esteve Birba, helilooja Zeltia Montes. Osades Javier Bardem, Manolo Solo, Almudena Amor, Óscar de la Fuente, Sonia Almarcha jt.
Firmal Blanco Kaalud on äärmiselt hästi läinud. Lausa nii hästi, et võisteldakse kahe teise ettevõttega auhinna nimel, mis antakse tipptasemel tegevuse, hea juhtimise ja läbipaistvuse eest. Firma juht Blanco (Javier Bardem) teatab oma töölistele, et lähipäevil saabub tehasesse hindamiskomisjon (see võib juhtuda ükskõik mis hetkel). Nagu ta ise korduvalt mainib, ei ole tema firmas tegemist kolleegide, vaid pigem tema poegade ja tütardega – ollakse suur kokkuhoidev perekond. Blanco elu teevad aga raskeks äsja vallandatud tööline, kes on kõigeks valmis, et oma töökoht tagasi saada (ka päevade viisi tehase ees telkima), noor kaunis praktikandineiu Liliana (Almudena Amor) ning tööline, kes pereprobleemide tõttu juba mitmendat korda kaaludele valed osad tellib. Blanco koduseinal on aga auhinnale juba vaba koht tehtud.
Avakaader viib vaataja pimedasse parki, kus noorte kaklus kulmineerub politsei sekkumisega. Äkitselt leiame end valgusküllases tehases, kus Blanco „oma perekonnale“ auhinna nominatsioonist teada annab. Vormilt nädalapäevadeks jaotatud loos sekkub edu ihalev Blanco „hea bossina“ järjest enam töötajate eraellu ning satub oma silmakirjalikkuse tõttu järjepanu totratesse olukordadesse, mis lähevad järjest piinlikumaks. Situatsioonikoomikale omaselt on kõik tegelased ehk kakluseosaline, noor praktikant, tehase ees streikiv mees ning perekonnamuredega tööline ühel või teisel moel üksteisega seotud. Nad kõik teevad Blanco elu raskeks sel ühel nädalal, kui kõik võiks kulgeda sujuvalt. Lugu on humoorikas ning vaataja teab sageli rohkem, kui tegelased ekraanil – dramaatilise irooniaga on seda filmi tembitud mõnuga. Vaataja pannakse koos Blancoga piinlema ning sel on kahtlemata oma võlu. Fernando León de Aranoa on oskuslikult filmi pinget toonud: aeg surub peale, Blanco eesmärgid ootavad täitmist ning küsimused ripuvad õhus kuni viimase minutini. Režissöör on pildunud vaataja teele väikseid detaile, mis edaspidi kontekstis ja uues valguses avanevad. Aranoa on kahe tunni vältel hoidnud loo tempokana ning film naerutab publikut meisterlikult.
Tehase väravas seisvad kaalud, millest Blanco igal hommikul tööle tulles mööda sõidab, on loo metafoor. Iroonilisel kombel on Blancole pinnuks silmas needsamad kaalukausid sissesõidu juures. Need ei taha kuidagi ühel joonel püsida: kord istub lind peal, kord on sinna sattunud muu ollus. Alati on need natuke viltu. Omaenda paigast nihkunud moraali suhtes on Blanco aga pime. Pealtnäha on tegemist ideaalse ülemusega: ta on professionaalne, töötajate suhtes empaatiline, kompetentne. Blanco on selline boss, kes palub töötajatel oma muredest rääkida. (Kui mõni pakkumist tõsiselt võtab, siis muidugi möönab, et päris kõigest pole ka vaja rääkida). Kaalukauss on Blanco kasuks kaldu ka ta oma suhetes: tema on see, kelle käes on võim. Seda seni, kuni silmapiirile ilmub (täpsemini tootmistsehhi) noor ning esmapilgul süütu praktikant Liliana. Alguses on kaks tegelast ka füüsiliselt eri tasandil: Blanco piilub Lilianat ülevalt kontorist ning naine saadab talle üles flirtivaid pilke. Liliana, kes alguses, naeratus suul, suure bossi iga sõna kuulab ja naiivselt talle alt üles vaatab, osutub hiljem justkui Blanco naisversiooniks. Viimaks ometi on Blanco vastas keegi sama edukeskne ning peatamatu kui ta ise. Blancolegi märkamatult on kaalukausid järsku ühele joonele liikunud, sest Liliana tõestab end võrdväärse vastasena. Just tasakaalu, et keegi on temaga võrdne, Blanco ei salli.
Edu ihalev Blanco (Javier Bardem) sekkub „hea bossina“ järjest enam töötajate eraellu ning satub oma silmakirjalikkuse tõttu järjepanu totratesse olukordadesse, mis lähevad järjest piinlikumaks.
Javier Bardem, kes pälvis tänavu rolliga filmis „Ricardode elu“1 parima meesosatäitja nominatsiooni, teeb kirka rolli. Näitleja grimmist rääkimine on küll tänamatu töö (peaks ju jälgima näitlemist), ent Bardem on hallipäise bossina peaaegu äratundmatu ja juba see mõjub kohati koomiliselt. Tema kehastatav karjäärihimuline mees on kord heasüdamlik ülemus, siis aga kalk tüüp, kes on valmis kõik oma teelt pühkima. Tema maniakaalsus mõjub ühtaegu veenvalt ning humoorikalt. Blanco pole meeldiv tegelane, kuid on nauditav vaadata, kuidas ta endale järjest sügavama augu kaevab. Silmapaistva rolli teeb Bardemi kõrval Almudena Amor, kelle kehastatud praktikant Liliana Blanco kaalukausid tõsiselt kõikuma lööb. Seni väiksemaid rolle teinud ning avalikkusele võrdlemisi tundmatu Amor tegi 2021. aastal Hispaania filmimaastikul suure läbimurde märkimisväärse rolliga lausa kahes sealse publiku palavalt oodatud filmis: peale „Hea bossi“ ka filmis „Vanaema“2. Liliana osa tõi talle ka Goya ehk Hispaania filmiauhinna nominatsiooni parima uue naisnäitleja kategoorias. „Head bossi“ on põhjust juba Amori tõttu vaadata, kuna arvatavasti saab teda tulevikus kinoekraanil veel näha.
„Head bossi“ iseloomustab värviline, ent naturalistlik visuaal. Detailide ja riideesemete paigutus ja värvivalik mõjuvad kaalutletult ning kohati võib aimata lausa Wes Andersonilt eeskuju võtmist. Maailm, kus Blanco süüdimatult tegutseb, on valgusküllane ning heledates toonides. Ööklubi, kus kiusatused selle mehe teelt kõrvale ähvardavad tõmmata, eristub aga terves filmis selgelt. Helgus on vahetatud hämaruse ning neoontulede vastu, kuid eks kõige raskemad moraalsed dilemmad tulegi lahendada sageli ööpimeduses.
Läbimõeldud visuaali täiendab muusika, mis pakub vaheldust ning lisab tegelaste heitlustele tubli annuse emotsiooni. Filmi lõpus kõlanud Nina Simone’i „Feeling Good“ pani alguses küll kulmu kergitama, ent tundus varsti loogilise, kuigi iroonilise valikuna. Sõnad „It’s a new dawn, It’s a new day, It’s a new life. For me. And I’m feeling good“ iseloomustavad mitte millegi ees taganevat Blancot hästi. Kui oled andnud endast kõik, siis miks mitte end hästi tunda? Isegi siis, kui see on tulnud kellegi teise valu hinnaga.
Fernando León de Aranoa on mänginud tasakaaluga mitmel tasandil. Kui kaugele võib üks ülemus firma edu nimel oma töötajate eraelus minna? Kust läheb piir hea ja kurja vahel? Miks on nii, et kõike tasakaalus hoida püüdes hakkab kõik nagu kiuste viltu vajuma? Fernando León de Aranoa on toonud ekraanile meisterlikud näitlejatööd ning leidlikult jutustatud loo. „Hea boss“ on kerge vaatamine ning kui see ka naerma ei aja, siis muigama võtab kohe kindlasti.
Hispaania esitas „Hea bossi“ tänavuseks Oscari kandidaadiks rahvusvahelise filmi kategoorias. Komöödia jõudis välja ka lühinimekirja, ent nominentide hulgast jäädi paraku välja.
Mara Ljutjuki maalinäitus „Unustamatud“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses kuni 10. IV.
Sattusin mõned aastad tagasi Tate Modernis nägema Ameerika XX sajandi naiskunsti suurkuju Georgia O’Keeffe’i ulatuslikku näitust ning ka seda saatnud dokumentaalfilmi autori elust. Mis mind selle näituse juures väga lummas – lisaks muidugi maalide väljapeetusele ja suursugususele –, oli kunstniku väljajoonistunud ethos, loojakreedo. O’Keeffe’il jagus kindlat meelt oma loominguliste väärtuste hoidmiseks. Tulemuseks on kunst, mis on vaieldamatult väga naiselik, aga naiselikkus avaldub seal hoopis väärtuspildi osana, mille keskmes looja sõltumatus, vastutus ja vabadus. Ilmselt just neile rõhudes elas kunstnik oma elu viimased aastad suhtelises eraldatuses.
See kogemus meenus mulle nädalapäevad tagasi Mara Ljutjuki näitust vaadates. Paralleel O’Keeffe’i ja Ljutjuki „Unustamatute“ vahel ei lähtu seejuures mitte niivõrd maalide kujundikeelest ja kompositsioonist, kuivõrd tajutavast isepäisusest jääda kindlaks omaenda, võib-olla kõigist teistest oma kaasaegseist erinevale ethos’ele. Ka „Unustamatud“ on rõhutatult naiselik kunst – sellele vihjab kunstnik juba näituse tutvustuses –, ent nagu O’Keeffe’igi puhul, ei avaldu ka siin feminiinsus mitte sotsiaalpoliitilise avalduse või seisukohavõtuna, vaid ennekõike loodud kunsti selgelt tajutavas isiklikkuses. Iga kogemus on isiklik, näib see ütlevat, seda on ka naiseks ja emaks olemine.
On mõned üksikasjad, mis näitust vaadates kohe silma jäävad. Esimene on see, et sellel küllalt ulatuslikul väljapanekul ei leidu ühtegi teost, kus poleks inimest. Tõsi, iga maal pole küll portree, aga moel või teisel – kas või käe või jalalabana – on inimene sisenenud igasse pilti. Selline valik näib osundavat kunstniku veendumusele kunstist kui inimainelisest diskursusest, tõstab meie sotsiaalsuse esiplaanile teiste, sümbiootilisemate suhete kõrval – inimene ja maastik, inimene ja nähtused, inimene ja jumal. Ühtlasi põimub ka näituse pealkirjaga, andes „unustamatusele“ inimliku mõõtme. Sellest saab viide iga inimese kordumatusele (mis on samuti üks pealkirju) ning seeläbi ka unustamatusele ses pealtnäha üha enam üheülbastuvas maailmas.
See seik kandub üldisemasse lausungisse: kõik, kogu maailm, ja ka kunst, algab inimesest ja tema olekust. Inimese enda seisundist sõltub see, millisena tegelikkus talle peegeldub, millistesse emotsioonidesse ja kihkudesse ta satub. Ka keha ja seeläbi ühtlasi naiseks olemine teiseneb siin pelgast füsioloogilisest tõsiasjast sügavamaks olekuks, tajude ja adumise kompleksiks. Keha annab meile ühtaegu nii meelsuse (või meelelisuse) kui ka vastupidi – meel kujundab keha, määrab selle säravuse ja jõu (või säratuse ja jõu puudumise).
„Unustamatud“ on hea näitus selleski mõttes, et annab võimaluse jälgida Ljutjuki kui kunstniku kujunemist. Kuigi ta ise seda ei markeeri, paneb hoolsam vaataja kindlasti tähele teoste suurt ajalist vahet. Enamik näituse töödest on küll valminud viimase paari-kolme aasta sees, aga on ka mõni, mis jääb enam kui kümnendi taha. Kui nende kaudu Ljutjuki kunstilisi suundumusi üldistada, siis võib öelda, et kunstnik on liikunud üha nõtkema, vabama ja vähem seletava väljenduskeele poole. Kui varasemates teostes, näiteks „Dilemma“ või „Meie uus elu“, on detaile, mis tähenduse ette ütlevad – laubale kirjutatud sõnad, lapse ja vanema lihtsustatud duaalsus – siis värskemates piltides on liigutud kunstitehnilisse ja kontseptuaalsesse puhtusse, kus tähenduste omistamine jääb vaataja enda kanda. Enim tõuseb selles esile seeria „Kordumatu“, „Asendamatu“ ja „Aimamatu“. Ljutjuk otsib inimeseks olemisele nimetajaid, mis mõjuksid nagu küsimused, mitte valmis vastused. Uute tööde toonitundlikkuses ja pilti mahtuvas tühjuses on midagi, mis meenutab mulle O’Keeffe’i.
Ljutjuki näituse tähtsa osa moodustavad naiste kirjapanekud oma kogemuse kohta, kuidas on olla naine. Näitusesaalis on peale taieste üles seatud pikk laud ja valmis pandud paberid, kus naiskülastajad saavad oma kogemusi jagada ja neid kokku võtta. See väike omaette ruum pani mind mõtlema veel ühest elemendist Ljutjuki kunstnikukreedos: kunstist kui üleskutsest osaluseks. Seejuures osaluseks mitte pelgalt kunsti mõtestamises ja loomises, vaid osaluseks kunsti kui sellise vaatlemisel teatud laadi sotsiaalse osaduse eksperimendina. Kunst peaks esitama mitte ainult ühiskonda puudutavaid, vaid ka väga isiklikke küsimusi, panema meid mõtlema meie rolli ja vastutuse üle oma elus ja ühiskonnas ning sel moel edendama dialoogi pürgimuste ja maailmavaadete vahel. Kunst ei ole ainult esteetiline hüve, see on ühiskonna sidususeks vajalik aines. Luues ja otsides ilu ja tasakaalu loob kunst ka uut tähendust ning see protsess on pidev.
Nii nagu kunstiloomeks on vajalikud aeg ja ruum, vajab neid ka iga teine meie inimeseks olemise aspekt ja mõõde. Saksa kristlik filosoof Josef Pieper räägib sellest kui jõudeolekust (või vaatlevusest) ning käsitleb seda tsivilisatsiooni eelduse või algena. Pieper kirjutab: „Kultuur vajab oma esmasekski olemasoluks jõudeaega, see saab aga võimalikuks ainult siis, kui inimese elus toimib kestev ja seeläbi autentne side kultuse ehk millegi jumaliku teenimisega.“* Kultuuri, ja kunsti sealhulgas, ei saa tarbida kiirkorras – ega õigupoolest saagi tarbida. Kunst, mis täidab kunsti ülesannet, eeldab paratamatult vaatlust, vestlust, osalemist. Kunsti loome – kui anne – on juba iseenesest millegi meile „antu“ (tinglikult „jumaliku“) teenimine.
See kõik ei tähenda, nagu oleks Ljutjuki maalid alati helged ja ülendavad. Õigupoolest näen paljudes töödes traagilist nüanssi, seda nii nende kompositsioonis kui ka värvivalikus, kus must ei ole harv külaline. Inimestel neil maalidel lasub tihti allhoovusena paine või valu, nurgelisus, mis ootab sisemist pehmenemist – üks grammike, mis jääb maailma võrdsustaval kaalukausil puudu. Vahest on see siis meeldetuletus, et säärase tasakaalu püüdmine ongi üks meie maiseid ülesandeid, aga selle saavutamiseks on vaja ka andestust ja inimese ekslikkuse ja ebatäiuslikkuse mõistmist.
„Inimene on alati ka iseenda vari,“ panin kirja vastukajana maalile „Omad“, mis kujutab üht ja sama figuuri (võib-olla autorit ennast) justkui dialoogis iseendaga, iseenda peegeldusena. Inimene ei saagi koosneda ainult valgusest, temas on ikka ka pimedust, mille märkamine ja mõistmine on eelduseks jõudmisel tõesema särani. Ljutjuki maalide üheks vooruseks on samuti see, et kunstnik ei ürita neis kedagi petta, midagi ilusamaks (või koledamaks) maalida. Kõik on selline, nagu ta seda tajub. Vahest võib seda nimetada subjektiivseks või hingeliseks realismiks, võib-olla ka pihtimuslikuks kunstiks.
* Josef Pieper, „Leisure, the Basis of Culture“. Liberty Fund, 1998, lk 19.
Eesti Draamateatri „Vaimude tund Koidula tänavas“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas. Esietendus 30. III 2017 Kadriorus A. H. Tammsaare muuseumis.
Vaimude tund, öö kõige pimedam aeg, esineb Mati Undi loomingus korduvalt. Seda peeti Pärnus Jannseni tänavas etendatud populaarses näitemängus aastaid, kui kirjaniku tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. „Vaimude tund Koidula tänavas“ toob aga Andrus Kiviräha fantaasia viljana kokku Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare. Märtsi lõpul täitus sel lavastusel viis aastat teatrilaval.
Pärnus Lydia Koidula majamuuseumis mängiti „Vaimude tundi Jannseni tänavas“ üle kümne aasta ning Helle Kuninga (Koidula) ja Siina Üksküla (Kallas) kõrval oli laval muuseumitöötaja rollis Rein Laos. Muuseumitöötajaid etendavad ootamatule külalisele Kiviräha näitemängus ka Undi ning Tammsaare vaim. Tegevuspaigaks on sedakorda Tammsaare kunagine kodu Tallinnas Koidula tänavas.
Laos meenutab, et „Vaimude tunni“ idee pärines Ingo Normetilt, kellel olid valmis mõeldud ka näitlejad, kes mängivad. „Mati Undil oli esimesse proovi tulles kaasas paber, millel käsitsi kirjutatud vaid mõni rida. Proove tegime improviseerides, kuni ta arutelude tulemusel kinnitas lõpliku teksti. Minu roll oli vaimud oma kujutlusest välja kutsuda.“
Kiviräha näidendi mängupaigaks on viimastel aastatel saanud Eesti Draamateater, kus Unt oli ametis lavastajana. Ta hindas Tammsaare loomingut kõrgelt. Undile kuulub seisukoht, et majad elavad, hingavad ja surevad nagu inimesedki. Nii nagu helid, valgus või teised välised mõjutajad dramatiseerivad inimese taju, muutub ka maja vastavate mõjutajate puhul dramaatilisemaks. Tammsaare kunagine kodu etenduspaigana kõlab sellega hästi kokku, pannes mõtlema, mida ruum on talletanud ja tagasi peegeldab.
Kiviräha muheda huumoriga pikitud tekst avab ametivendade loomingut ja eraelu. Tõnu Oja ja Taavi Teplenkovi meisterlikus mängus ja pingestatud dialoogis avanevad kirjanike vaated elule, loovisiksuste tundlik ja intensiivne siseilm. Lavastuse läbiv teema on õnn ja armastus, nende otsing Tammsaare loomingus, Unt võtab seda irooniliselt kommenteerida. Näidendi ja lavastuse mitmekihilisus, kahe mehe verbaalne duell, vajab süvenemist ja kõiki nüansse ei pruugi ühe vaatamisega hoomatagi. Detailid laskuvad paika, tekitades soovi kirjanike etendatud teksti konkreetse teosega siduda ja endale (taas)avastada.
Lavastaja Priit Pedaja ja näidendi autori Andrus Kiviräha austusavaldus kahele klassikule on ilmne. Tammsaare annab tassikõrva pärast teejoomist külalisele kaasa, Undi kogutud teosed raamaturiiulil on seotud punase lindiga. Vaimude kohtumisele sobilik unenäoline aura avaldub eriti tugevalt etenduse lõpuosas, kui lava mähkub punasesse valgusesse ja kõlab tango.
Oja rollilahendus toetab tagasihoidliku kirjanikuhärra legendi. Kujutatava karakter avaneb tasapisi, näitleja miimika ja žestid toetavad vihjeid ja viiteid kirjaniku elule ning kinnistavad arusaama tema olemusest. Tammsaare teab oma väärtust ja jääb Undi provotseerimisest hoolimata vaoshoituks. Oja laseb etenduse alguses Tammsaarel suhtlemisest ilmselgelt häirituna paista. Ta ei näita üles mingitki soovi nurgas istumine lõpetada ja valgussõõri astuda, ent elavneb silmanähtavalt, kui kõne all on tema looming. Dialoog kahe kirjaniku vahel leiabki mõnda aega aset nii, et end suure toalille taha istuma sättinud Tammsaaret on vaid põgusalt näha.
Meie seas on inimesi, kes on Mati Undiga kas elus või tööalaselt kokku puutunud. Teplenkov on öelnud, et ta ei olnud kirjanikuga küll isiklikult tuttav, kuid vaatas „Vaimude tunniga“ seoses Undiga seotud videomaterjali. Tema tähelepanelik silm on suutnud tabada vastuolulise ja peene hingeeluga tundliku natuuri. Kehastatavale iseloomulik on aistitav, Teplenkov manab miimika, iseloomuliku intonatsiooni, liikumise ja žestide abil tuttavalt mõjuva tegelaskuju kohale ja see veenab. Kogu Undi olemus on orienteeritud lavastamisele, võluvad on hetked, mil ta näib vestlusest inspiratsiooni saanult oma peas edasi mängivat. „Kui ma veel elaks, ma lavastaks ära!“ kuulutab ta. Unt provotseerib ja tundub hästi teadvat, mis Tammsaaret ärritab, kätte saadud reaktsioon paneb ta muhelema. Näitlejate kokkumäng on haarav: Tammsaare ja Unt aasivad vastastikku, ent tüliks ei tõota nende sõnavahetus kujuneda.
Meeste irooniline mõttevahetus elu ja armastuse teemal muutub, kui mängu lisandub kolmas tegelaskuju, tütarlaps Kristi (Amanda Hermiine Künnapas). Kirjanikud võtavad oma isiku varjamiseks muuseumitöötaja rolli, nendest saavad majamuuseumi valvur Indrek ja muuseumi direktor. Ametite jagamine kutsub publikus esile naeruturtsatused, millele Unt reageerib kelmikalt Tammsaare poole kiigates ja öeldes, et ega keegi teine ei oskakski Tammsaare loomingut paremini tutvustada, kui valvur Indrek. Muuseumitöötajate tegelaskujud on elutruud ja toovad silme ette nii mõnegi selle ameti värvika esindaja.
Kristi arusaam õnnest ja armastusest paneb Undi ja Tammsaare arutada võetud keerukaid nähtusi ümber mõtestama. Kahe loovisiku intensiivne siseilm põrkub lihtsa inimese vajadusega olla õnnelik ja eluga rahul ning seda ilma pideva kahtlemise ja liigsete küsimusteta. Undi iroonia taandub, Kristi suhtumine kirjandusse näib teda siiralt üllatavat ja ta võtab nõuks seda muuta. Kristi ilmumine tekitab küsimuse, kas neiu suhtleb üleloomulike jõududega või ta on ise samuti vaim. Ehk võib tütarlapse kuju võtta kui selguse märki, mis tuletab Undile ja Tammsaarele meelde, et alati ei pea armastama nii, et hing ohkab.
Kristiina Poska ideed ja fraasid on selged, rütmiline muster ere ning muusika kulgemine peenekoeline ja seikluslik. Ideaalse orkestritasakaalu, hõrkude tämbrite ja detailide tajumine näib olevat talle sünnipäraselt kaasa antud ning muusikalist kulgu katkestamata suudab ta tabada hetke ja peatada aja.
Flandria Sümfooniaorkester 2. IV Estonia kontserdisaalis. Nils Mönkemeyer (vioola), Flandria Sümfooniaorkester, dirigent Kristiina Poska. Kavas Ülo Kriguli „Proteus Pulse“ (2022, esiettekanne, Flandria SO tellimus) ning William Waltoni ja Ludwig van Beethoveni muusika.
Orkester on inimkonna kõige täiuslikum instrument ja kõrgeimal tasemel koostöövorm ning tipporkestrite Eestisse kutsumine on juba pikemat aega üks tänuväärsemaid ja elamusrohkemaid Eesti Kontserdi tegevusi. Berliini Filharmoonikud ja Sir Simon Rattle, Londoni Kuninglik Filharmooniaorkester ja Charles Dutoit, Tōkyō NHK Sümfooniaorkester ja Paavo Järvi, Tšehhi Filharmoonikud ja Zdeněk Mácal on vaid mõned eredad näited. See, et orkestrid rohepöörde poole kalduvas pandeemiamaailmas veel ringi reisivad, pole sugugi enesestmõistetav ja on tänuväärne talletada mällu järjekordne unikaalne kõlapilt. Flandria Sümfooniaorkestri külaskäik oli elamuste reas tähendusrikas mitmes mõttes. Juba seepärast, et ereda ja läbipaistva kõlapildiga orkestri peadirigent on eestlane ja tellitud oli eesti helilooja teos. Erilise mõõtme lisas suurepärane muusik Nils Mönkemeyer, kes tõi harva soolorollis oleva vioola viiuliga võrdväärsele solistipositsioonile. Esmapilgul nii stiililt kui ka ajastult üpris eraldi asetsevad teosed Krigulilt, Waltonilt ja Beethovenilt moodustasid mõjusa koosluse ja sümbioosi.
Flandria Sümfooniaorkester on Belgia juhtivaid orkestreid, mis koosneb pühendunud muusikutest. Nende kodu on De Bijloke muusikakeskuse saal Gentis. Saal asub XII sajandist pärit hoones, mis meenutab väljast kirikut, ent oli kasutusel hoopis haiglana. Mõned aastad tagasi tehti põhjalik renoveerimistöö, mille käigus parandati saali akustikat. Flandria Sümfooniaorkester tellib ja kannab ette uut muusikat ja on tunnustatud sümfoonilise põhirepertuaari esitajana. Koosluses on 60 mängijat ja käimas on nende 60. hooaeg, millest kolmel viimasel on peadirigent ja kunstiline juht olnud Kristiina Poska. Tema professionaalne tipptase ning ere isiksus on avanud talle tee parimatesse saalidesse, rahvusvahelise edu tõid konkursipreemiad ja neli aastat Berliini Koomilise Ooperi esimese kapellmeistrina. Armastus ooperimuusika vastu on alles, ent peale Flandria Sümfooniaorkestri alustas ta hiljuti tööd lõunanaabrite esindusorkestri Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri esimese peakülalisdirigendina.
Poska külalisdirigeerimiste rohkust arvesse võttes justkui polegi tunda, et üle kahe aasta on maailma kontserdielu dikteerinud koroonapandeemia, kuigi nimetatud perioodi jääb ka Poska pikem puhkuseperiood Eestis. Hiljuti tegi ta debüüdi Amsterdami Concertgebouw’ orkestriga, juhatades peast Beethoveni kolmandat sümfooniat „Eroica“. Siiani näib toimivat 2015. aastal väljaande Bachtrack tehtud pingerida, kus Poska figureeris maailma hõivatuma naisdirigendina. Eestissegi tõi ta läinud sügisel esinema Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri ning Flandria Sümfooniaorkester käis praegusel külaskäigul Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Uhke ühisturnee oli tänavu veebruaris ka Flandria Sümfooniaorkestril ja Eesti Filharmoonia Kammerkooril. Belgias ja Prantsusmaal anti seitse kontserti ja kavas olid Arvo Pärdi „Silouan’s Song“, „Adam’s Lament“ ja Gabriel Fauré „Reekviem“. Kui vahepealsetel aastatel oli Poska hõivatud arvukate külalisesinemistega, siis viimased aastad on toonud vajalikku paiksust ja arusaama, et sügavam rahulolu muusikaga tegelemisel tuleb siiski sellest, kui töötada kollektiividega, kellega hästi sobitakse ja saadakse teemadega süvitsi minna. „See kõik toetab joont, mida ma endas järjest enam märkan ja mis minus süveneb: olla rohkem paikne ehk töötada rohkem kollektiividega, keda ma tunnen ja tean ning kellega saan saavutada ka kunstiliselt rohkem just tänu tihedale koostööle. Ja mitte igal pool niivõrd külalisdirigent olla,“ ütleb Poska.*
Flandria Sümfooniaorkestriga on Poskal eriline suhe, mis paistis välja juba Ülo Kriguli teosest „Proteus Pulse“. Krigul on kirjutanud laia spektriga muusikat: orkestriteostest elektroakustiliste installatsioonide, teatri- ja filmimuusikani. Tema muusika on väga dünaamiline ja kätkeb endas mitmeid stiilialgeid. Kriguli muusikal on tähendusrikas roll ka režissöör Veiko Õunpuu rahvusvaheliselt auhinnatud filmides ja isegi kui tema muusikas seos filmiga puudub, rullub kuulajate ees sageli lahti tugev visuaal. Kuna kontserdi eel said kõik kavalehed otsa, kuulasin Kriguli teost tekstiliste mõjutuste ja eelteadmiseta, lähtudes vaid pealkirja vihjest. Energilist, pidevalt pulbitsevat ja tunglevat, kohati pisut ähvardavat lugu kuulates tekkis paralleele praeguste oludega. Ergastav on mis tahes uudisteost kuulates kogeda, et helilooja on täpselt pihta saanud ajahetke impulssidele ja õhustikule. Ülo Krigul on kavalehel kirjutanud nõnda: „[Teose] „Proteus Pulse“ tõukumised ja tõmbumised viitavad kreeka mütoloogia veejumala olemusele.
Teadaolevalt oli üheks Proteuse võimeks ennustada tulevikku. [—] Sarnaselt veega on pidevalt muutuv võnkumine, samasugususe aeglased muutused omased ka helimaailmale. [—] Igati põhjendatult on juba ammu veeretatud murelikke mõtteid maakera veekeha seisukorra üle. Tundub, et oleme jumalate ja looduse poolt meile antud varusid ja usaldust ammendamas. Loomulikult on see ennekõike probleem inimeste, mitte veevärgi jaoks. Pisutki suuremas ajalises mõõtkavas saab vesi üsna kiiresti uuesti puhtaks ja voolab edasi. Ainult et ilma meieta.“
Vaheajal ostsin kava ja jõudsin tänuväärse äratundmiseni, et muusika väljendaski arusaadaval moel seda, mida helilooja on annotatsioonis kirjeldanud. Kuigi nauditava kogemuse saanuks ka oma peas sootuks teistsugust filmilinti jooksutades. Kriguli teose laineid kujutav ülesehitus ja filosoofiline mitmekihilisus, motiivide järjepidev arendamine ja muundamine ühes kaasahaarava rütmimustriga näitas Flandria Sümfooniaorkestrit väga intensiivse ja erksa kollektiivina, kes on tugevalt inspireeritud oma peadirigendi ideedest. Teost kuulates tekkis tervikkava seisukohalt ettehaarav seos Beethoveni ühe enim loodusega seotud „Pastoraalse“ sümfooniaga, mis omas ajas oli loodusidüll ja mõjub sel moel praegugi. Kuigi ka Beethoveni teose ükski noot ei kaotaks väärtust ega tähendust, kui kuulaja ei teaks midagi kägude kukkumisest ega rohelistest niitudest. Minu mõte mängis sellega, kuidas kaks sajandise vahega loodud teost maailmapilti kirjeldavad ja kuivõrd palju on meie reaalsus teisenenud. Soovunelm on ju leida end kesk pastoraali lummust, selmet kuulda vetejumala müristamist ja näha täitumas ähvardavaid ennustusi.
Kui Krigul on loonud kujutluse praegusest ajast läbi vetekujundi ja Beethoven on andnud edasi maalilise loodusmaastikuga seotud tundeid, siis William Waltoni vioolakontsert tekitas sinna vahele sobiliku hulga õhulist vabadust. Eriline roll vaba oleku igakülgsel kujutamisel oli Nils Mönkemeyeril ning uskumatul kombel sulatas ta oma olemuses ja hoiakus kokku inimeseks olemise keset avarat ilmaruumi ja muusikakunsti ülima väljendusrikkuse. Eriliste solistide puhul võib tõdeda, et nad haaravad muusikaliselt geniaalsed ideed otsekui õhust. Mönkemeyer haaras enda valdusse kogu kontserdisaali, paisates sinna mägede ja metsade vahelt toodud hapnikuküllase õhumassiivi ning pannes helid selles pingutuseta võnkuma. Kõige selle tagant paistis välja ülim vastutus nii muusikateose kui ka instrumendi valdamise ees. Kaunilt ja reljeefselt vioolal otsekui välja räägitud Waltoni kontsert kulges liiga ruttu, teisalt aeg otsekui peatus seda kuulates. Mönkemeyeri võime mõtestada muusikakõnet tundlikult liigendades ja melodiseerides on fenomenaalne. Waltoni teos on üks olulisemaid kontserte vioolamängijate repertuaaris ja see oli 27aastase helilooja läbimurdeteos rahvusvahelise tuntuse poole, kuigi omal ajal tunnustatud vioolaartisti ja helilooja Paul Hindemithi esiettekandega 1929. aastal just väga rahul ei oldud. Mönkemeyer tõi esile vioola kui instrumendi, aga ka vioolakontserdi parimad omadused, näidates pilli väljendusrikkust, lüürilisust ja jõulisust. Poska kujundas orkestripartiid põhjamaise karguse ja läbipaistvusega ning terviktulemuse tahtnuks jäädvustada heliplaadile. Lisapalaks esitas Mönkemeyer menueti Johann Sebastian Bachi soolotšellosüidist G-duur, milles iga polüfooniline kihistus ja häälte kulgemine oli välja mängitud üliinimliku selguse ja väljendusrikkusega.
Beethoveni sümfooniad on iga orkestri sisuline nurgakivi. Neid teoseid mängimata jääb orkester arengus justkui nähtamatu tõkke taha, millest ei saa üle ega ümber. Ainus tee on minna läbi ja tungida sümfooniate sügavatesse kihistustesse. Seda ongi Flandria Sümfooniaorkester koos Poskaga teinud ja viiruseajastu tõi Beethoveni sümfooniate salvestamise plaadifirmale Fuga Libera kätte varemgi kui tavapärane kontserdikarussell oleks võimaldanud. 2020. aastal tähistati 250 aasta möödumist Beethoveni sünnist. See aeg andis võimaluse mõtiskleda, kuhupoole on liikunud Beethoveni muusika tõlgitsus – milline oli Karajani, Abbado või Walteri arusaam, milliste ideedega tulid lagedale Harnoncourt ja Norrington või mida teevad praegused dirigendid. Peab ütlema, et ajalooliselt informeeritud esitust ja helilooja partituuri täpseid nüansse fookusse tõstes on Beethoveni muusika liigse romantilise slepi kärpimises ja mühava kõlamassiivi kõrvalejätmisel oma „puhastustöö“ teinud eelnimetatud Harnoncourt ja Norrington. Nende sissekäidud rada kõndis ka kümne aasta jooksul Sony firmale erakordse terviktsükli salvestanud Paavo Järvi, kes võttis oma interpretatsiooni sulatusahju kaasa ka „romantiliste dirigentide“ parimad ideed, muutes Beethoveni sümfooniad elegantseks ja tantsuliseks.
Näib, et Poska lähtub Beethoveni puhul sarnastest sisulistest ja kõlalistest põhimõtetest ning lisab juurde ainuomast kunstnikuvaadet. Poska juhatas „Pastoraalset“ sümfooniat peast, mis tekitas muusikalises vabaduses ja arhitektuurses ülesehituses uue mõõtme ning taotlused realiseerusid kujundlikult ja ruumiliselt. Poska ideed ja fraasid on selged, rütmiline muster ere ning muusika kulgemine peenekoeline ja seikluslik. Ideaalse orkestritasakaalu, hõrkude tämbrite ja detailide tajumine näib olevat talle sünnipäraselt kaasa antud ning muusikalist kulgu katkestamata suudab ta tabada hetke ja peatada aja. Flandria Sümfooniaorkestri kõla sai kontserdi edenedes veelgi kirkamaks ja klaarimaks, justkui ei olekski nad mänginud Beethovenit, vaid hoopis pühalikku ja väärikat ilu. Kodumaise kingitusena Belgiast kõlas lisapalana Lodewijk Mortelmansi „Hartverheffing“ ehk „Südame ülestõus“, mille seos praegu Ukrainas toimuvaga oli ilmselge. Mortelmans kaotas Teises maailmasõjas pere ning kogu südamega muusikasse pandud lein, kuigi mažoorse kõlapildina, on paljude mõtetes pulseerimas praegugi. Heino Elleri „Kodumaine viis“ lõpetas ajaliku ja ajatu kontserdi lootusega kõigele sellele, mis on inimkonna hea, helge ja ülesehitav võime ning kohustus.
* Riina Luik, Kristiina Poska: Lava on minu turvapaik, seal tunnen end kõige kindlamini. – Postimees 23. X 2021. https://kultuur.postimees.ee/7368405/kristiina-poska-lava-on-minu-turvapaik-seal-tunnen-endkoige-kindlamini
Ükskõik millist keskkonnaprobleemi harutama asudes leiame end tihti mingi suurema võrgustiku ahelaist. Isiklikud kogemused eri maailmajagudest on maailma mõistmisel ja keskkonnateemadega tegelemiseks olulised ajendid. Kui maailmas ringi liikuda, hakkame nägema seoseid, mida me Eestis igapäevaseid otsuseid langetades ei kipu märkama. Kas koostöö, teadmiste vahetamine ja suure pildi avamine aitab lahendada keskkonnaprobleeme?
10.–11. septembril kultuuriklubis BAAS viiendat korda toimunud kultuurifestivali SÄRIN raames leidis aset keskkonnavestlus, milles osalesid Sander Loite, Kristo Elias ja Lennart Lennuk.
Pildil vasakult Lennart Lennuk, Sander Loite, Kristo Elias.
Lennart Lennuk: Tooge palun mõni isiklik kokkupuude keskkonnaprobleemiga kusagil mujal maailmas.
Sander Loite: Käisin Nicaraguas tegemas filmi „Läbilõikamine“, mis räägib laevakanali rajamisest läbi metsiku looduse ja inimasulate. Sümboolses mõttes lõikab inimtegevus looduse mitmes plaanis läbi, toimub eraldamine, piiride loomine. Võtame kasvõi millegi eemaldamise loodusest, näiteks metsa raadamise. See, mis seal enne oli, sai katkestatud, läbi lõigatud. Läbilõikamise sümbol annab looduskeskkonnas võimaluse tagajärgede mõistmiseks. Kui palju peab loodusesse sekkuma? Kui juba on olemas laevakanal, mis ühendab Vaikse ja Atlandi ookeani, siis kas on vaja ühte veel? Eriti kui peamiseks argumendiks on, et see looks turul konkurentsi ja võib-olla madaldaks laevaettevõtete jaoks mereteekonna läbimise keskmist hinda. Mis on ühe tee rajamise päris hind läbi metsiku looduse, läbi inimasulate ja põliskultuuri?
Lennuk: Peaksime kõiksugu arenduste puhul mõtlema, milline on nende hind keskkonna mõttes, peaksime mõtlema laiemalt ja mitte ainult rahas. Meil on olemas keskkonnamõju hindamise seadus, kuid see ei rakendu väiksemate tegevuste puhul. Nicaragua näite puhul on mõtet rääkida ka hinnast kohalikule kultuurile.
Kristo Elias: Kui Sander tegi filmi Nicaraguast, siis sama projekti raames käis kaksteist ajakirjanikku erinevates maades vaatamas, kuidas seal kohalik olukord on ja tehti väga erinevatel teemadel filme. Mina käisin Etioopias ja sealt tuleb üks keskkonna teema, mis Eestit puudutab. Kui arvame, et meile tulevad tulbid ja roosid Hollandist, siis tegelikult tuleb suurem osa lilledest läbi Hollandi firmade lennukitega Etioopiast, kus lilli kasvatatakse soodsas kliimas järveäärsetes kasvuhoonetes kasutades odavat tööjõudu. Kuidas Etioopias kasutatakse kohalikku keskkonda, mis on kohaliku inimese jaoks väga suure tähtsusega, ei oska me siin heaoluühiskonnas tegelikult näha.
Lennuk: Kas odavus võib olla tingitud sellest, et keskkonnatasud puuduvad või ei ole piisavalt tugevat looduskaitsesüsteemi?
Loite: Võib tõesti olla, et mõni arengumaa on just sellepärast teatud ettevõtmisteks soodsam, et puuduvad näiteks Euroopale omased regulatsioonid ja maksud, mis kuidagimoodi kompenseeriks keskkonnakahju, näiteks siis saastumist või keskkonnaressursside piiritut kasutamist.
Lennuk: Jõuamegi sinna, et Eestis ostame poest igasuguseid tooteid, aga ei näe nende toodete tegelikku keskkonnamõju. Näiteks angerjad, mis on küll kirjade järgi kasvandusest pärit – aga nende maimud on loodusest püütud ja lennukiga toodud, sest angerjat ei saa kunstlikus keskkonnas paljundada. Samuti mobiilid ja muu tehnika, mille tootmiseks on kusagil suur tükk maad üles kaevatud. Kuidas teha seda nähtavamaks inimesele, kes igapäevaselt keskkonnateemadega ei tegele?
Elias: Näiteks – mis toimub Eestis kaevandamise vallas, kuidas geoloogiateenistus uurib tuleviku tarbeks Eesti maapõue. Maailmas on väga suur akude tootmiseks vajalike metallide ja haruldaste muldmetallide põud, kusjuures suur osa maavaradest asub Hiinas. Kuid Hiina ei ole väga paljude riikidega sõbralik. On võimalik, et tulevikus hakatakse neid maavarasid Eestis kaevandama, selleks tehakse uuringuid. See paneb mõtlema, sest kuigi räägitakse, et tuleviku kaevandamine on keskkonnasõbralik, ei ole keskkonnasõbralikku kaevandamist ja üldse majandustegevust olemas.
Lennuk: Eks keskkonnasõbralikkus kõlab üldse natukene reklaamina. Igal juhul, kui midagi teeme või tarbime, siis ei ole see läbinisti keskkonnasõbralik. Kindlasti on võimalik leida sobiv alternatiiv, mis loodust natuke vähem kahjustab, aga iga meie tegu avaldab kahjuks siiski keskkonnale mingit mõju. Samas on ka kohti, kus me inimetsena saame loodust toetada. Näiteks puisniit on midagi sellist, mis näitab, et inimene ja loodus saavad koos eksisteerida ja võivad luua koos midagi väga erilist. Euroopa liigirikkaim taimekooslus asub Eestis Laelatu puisniidul, kust 2001. aastal loendati ühel ruutmeetril seitsekümmend kuus liiki. Kahjuks on tänaseks sealne liigirikkus vähenenud ja see on märk, et peame neid erilisi kohti veelgi suurema hoolega hoidma ja taastama.
Loite: Õnneks on veel Eestimaa pinnal selliseid kohti, kus taimede liigirikkus ühel ruutmeetril on maailma mastaabis konkurentsivõimeline. Kuid kurb on tõdeda, et sellised erilised looduslikud paigad kuivavad maakeral kokku. Hiljutise info kohaselt saab veel kõigest 2–3 % maismaast pidada inimmõjust puutumatuks. Liikide, elupaikade ja koosluste taastamisel on seega üha määravam roll meie kõigi elukeskkonna parandamisel.
Elias: Tooks siia kõrvale näitena ka meie rannaniidud, mis paistavad Euroopas oma ulatuse poolest silma ja kus maheveise kasvatatamine ei ole loodusvaenulik tegu. Kui öeldakse, et liha söömine on ökosüsteemidele kahjulik, siis rannaniitudel kasvatatud maheveis on sealsetele kooslustele kasulik ja seda liha süües saab rannaniite toetada. Põllumajandus liigub üha intensiivsema maakasutuse suunas, seda toetatakse suurte toetustega, kuid need inimesed, kes kasvatavad loodussõbralikumal viisil vähem tootlikku maheveist, saavad vähem toetusi. Pidev ja suur kasumiahnus on probleem.
Loite: Lääne edumeelne ühiskond elab mõistetavalt majanduskasvust. Kas mingisugune kasv on võimalik vähema tarbimisega või oleks võimalik niiöelda tasanduv tarbimine? Ilmselt tõstavad siinkohal paljud käed üles ja nendivad, et kasv tõesti muudmoodi toimuda ei saa, kui kogu aeg peab tegema rohkem ja rohkem. Aga tundub, et see „rohkem“ tähendab ka lõivu pidevat kasvu.
Lennuk: Kõik tuleb millegi arvelt ja lahendust leida on siin pea võimatu. Tihti kui me räägime keskkonnaprobleemidest, siis jõuamegi majanduseni välja. Ometi räägitakse ringmajandusest ja taaskasutusalternatiividest. Kas me liigume õiget rada pidi, kui vaadata, millised muutused praegu Euroopas toimuvad? Näiteks Euroopa Liit püüab plasti kasutust piirata.
Elias: See on põnev teema. Euroopas on juba päris mitmeid aastaid nende teemadega tegelenud. Näiteks Taani hakkas juba 1970. aastatel väga suures mahus tuuleenergeetikaga tegelema, praegu on neil see süsteem päris võimas ja tänaseks juba kogu teekond läbi käidud, mida meie siin praegu tuuleparke rajades alustame. Taanis on väikesed saared oma energiaühistuid rajanud, olles ise omanikuks.
Loite: On põnev on näha, kuidas suur tööstusmaa, Saksamaa, väljub lähiajal söekaevandamisest ja sealt pärinevast energiast. Kas ja kuidas nad on seda suutelised tegema? Kui sa, Lennart, enne küsisid, et kas oleme Euroopas õigel teel, siis tegelikult pole keegi paremaid variante ju välja mõelnud. Usun, et just teadlikkuse kasv ja mõtete jagamine aitavad meid sellel teel. Et mõeldaks sellele, mis on asjade hind suuremas plaanis, mitte ainult rahas. Millist lõivu oleme valmis maksma, kui teame, et puhas ja puutumatu looduses tagab otseselt meie heaolu? Võib-olla aitab see, kui me ei keera tarbimise kraane päris kinni, aga proovime leida rohkem mitmekesisust inimtegevuses ja seeläbi ka säästvamaid, puhtamaid alternatiive. Kindlasti on siin see koht, kus tuleb olla ettevaatlik, et näppu ei lõikaks. See, millega me senise, harjumuspärase asendame, ei tohiks olla ainult sõnakõlksu poolest rohelisem, vaid peab olema ikkagi päriselt säästvam ja tõhusam.
Elias: Selline tasaarenemine peaks suunama mõtlema, kuidas inimtegevus mõjutab teisi liike meie ümber. Inimestena oleme hästi egoistlikud. Kui inimene on mõelnud välja mõiste „ringmajandus“, siis looduses on ringlus ju pidev ja seal ei jää midagi üle, kõik läheb kasutusse. Inimesed on suure tööstusrevolutsiooni käigus kõvasti raisanud, ära visanud ja kuidagi on see talupojatarkus, mida oleme kunagi harrastanud, kadunud. Kui tööstus kasvas, siis tekkis tunne nagu poleks sellist käitumist enam vaja. Nüüd on ringmajandus saanud suureks teemaks. Taani Kalundborgis on tööstussümbioos kasutusel juba seitsmekümnendatest. Enne kui ringmajanduse mõiste üldse välja mõeldi, hakkasid nad oma ressursse nii jagama, et ühe ettevõtte kõrvalprodukt oli teise tooraine. Selles vahetuses osalevad umbes kakskümmend erinevat ettevõtet Näiteks ühe firma tootmistsüklis tekkinud gaas, soe õhk või must vesi läheb teisele firmale kasutamiseks. See hoiab kokku nii keskkonnaressursse kui annab rahalist säästu. Enamjaolt mõtlevad kõik iseenesele, aga hea oleks mõelda, kuidas üheskoos hakkama saada. Sellist koosmõtlemist võiks olla rohkem.
Loite: Ringmajanduse ekvivalent maailmas ongi küllap aineringed looduses endas. Kui vaadata mereökosüsteemi või metsaökosüsteemi, siis seal ei jää niisama midagi üle – kui puu kukub maha, siis see ei jää lebama aastasadadeks, vaid võetakse aineringes kasutusele. Aga kui toodame mingi keerulisema materjali, mille puhul pole mõeldud, kuidas selle materjali aineressurss järgmise elu saaks, siis see on jäätme tekitamine. Loodan, et valdav osa maailmast on nüüd aru saanud ja näeb, et kõik tuleb ringlusse panna ja veel parem, järgida ökosüsteemidest pärit lahendusi, võtta need ringluse ideed loodusest. Teadmisi juba on ja arvan, et on väga häid teadlasi, kes on valmis ökosüsteemi aineringeid veelgi põhjalikumalt uurima, et meie vajadused saaksid palju loomulikumal teel kaetud.
Elias: Kuid ei tohiks mõelda, et tehnoloogia lahendab kõik. Näiteks, et kliimasoojenemise lahendame nii, et mõtleme välja mingi jubina, mis CO2 kinni püüab.
Lennuk: See on suur kahe koolkonna debatt, kus üks pool näeb tehnoloogiat maailmapäästjana ja teine pool arvab, et asju peaks tegema ikkagi vanamoodi ja tarbimist tagasi tõmbama. Ma ei taha siin jagada inimesi kahte rühma, aga iga inimene paigutub ilmselt sel skaalal kas rohkem ühte või teise otsa. Kuidas leida nende kahe poole vahel koostöö?
Elias: Mulle tundub, et uus põlvkond, kes peale kasvab, ongi seda usku, et tuleb vähem tarbida ja tagasi tõmmata. Kuigi vanakool ütleb ikkagi, et „Kasva suureks, osta auto.“
Lennuk: Heaolu kasv toob kaasa ka rohkem tarbimist. Näiteks nahkhiiri uurides olen sattunud sageli Tallinna äärealadele ja ma imestan, et igal pool ehitatakse maju, samas meie rahvastik ei kasva väga. Aga me saamegi rikkamaks ja elame vähem põlvkonniti koos. Me eraldume ja otsime aina suuremaid elupindu. Mu 91aastane vanaema rääkis, kuidas ta elas vaid paariteistkümne ruutmeetrises toas terve perega koos ja see oli täiesti normaalne.
Elias: Rühime Lääne-Euroopale ja Kesk-Euroopale järele ja mitte ainult heaolu mõttes, vaid ka elurikkuse vähenemise osas. Kui mõtleme, et oh, meil on mõnus loodus ja hea olla, siis tegelikult ju märgid näitavad, et liiigume täpselt sinna, kus on Lääne- ja Kesk-Euroopa.
Loite: See oht on küll, kui ei mõelda süvitsi läbi otsuseid nii ühiskondlikul tasandil kui riigina. Püsib risk, et astume sama reha otsa, kuhu meie eeskujud, kes justkui on paremal järjel, on juba kord astunud. Praegu saame veel rääkida Eestimaa rikkusest näiteks niidukoosluste ja üldise elurikkuse puhul. Kuid veelgi arenenumat heaoluühiskonda taga ajades võime jõuda lõpuks punkti, kus meil neid loodusväärtusi ja hüvesid enam ei ole.
Lennuk: Näiteks Islandi rahvas kasvatab praegu endale kasvuhoones metsa. Nad on jõudnud sellisesse punkti, kus mets on maha võetud ja pinnas on hakanud erosiooni tõttu ära kaduma. Probleemi on püütud lahendada lupiini külvamisega, mis on seal võõrliik ja tekitanud uusi probleeme juurde. Võiksime ju teiste vigadest õppida, aga kas me ikka oskame? Tundub, et niikaua, kuni ressurssi näib jaguvat ja on näidatud, et majandus ka sellest kasu saab, vist ikkagi midagi täiesti pöördelist ei sünni.
Elias: Ka meie peame „Osooni“ tehes tasakaalus olema, et mõlemad, nii majandusinimesed kui ka looduskaitsjad, jätkuvalt meid usuksid ja saadet vaataks. Seetõttu ei saa me võtta ühte äärmust ja teisi tasalülitada, näiteks on olemas selline seltskond nagu süvakohandujad, kes viivad oma mõju keskkonnale täiesti miinimumi.
Lennuk: Lahendus ei tule debati kaudu, vaid leitakse koostöös, tuleb ühiskonda tervikuna näha. Kui me ei ole nõus kellegagi, siis selle asemel, et teda vältida, võiks just minna ja leida üksteisemõistmine.
Elias: Kui me räägime näiteks metsast, mis on raske teema, siis õnneks võtavad „Osooni“ kõne võtavad vastu mõlemad pooled, kes on praegu paraku eri kaevikutes. Tegelikult on väga raske hoida, et püsiks suhtlus mõlema osapoolega, sest peame mõistagi arvestama mõlema poolega. Mõlemal on oma huvid ja mõnes mõttes on mõlemal poolel ka õigus.
Loite: Kõik ajavad ju tegelikult oma asja ja ma arvan, et selles suhtes õigesti teevad.
Lennuk: Usun, et ühtegi üdini halba inimest ei ole. Lihtsalt see, kuidas nad on kasvanud ja kujunenud, ongi nende maailmapildi loonud. Üks asi, millega vast kõik saavad nõustuda, on see, et looduse püsimajäämine on vajalik. Mida rohkem me loodust ja selle protsesse tundma õpime, seda paremini oskame ka elada.
Lennart Lennuk on Eesti loodusmuuseumi bioloog ja kogude osakonna juhataja ning Eesti looduseuurijate seltsi asepresident.
Kristo Elias ja Sander Loite on Eesti rahvusringhäälingu keskkonna- ja loodusteemadega töötavad ajakirjanikud, kes juhivad ETV keskkonna- ja loodussaadet „Osoon“ saatejuhtide-autoritena.
Lahkunud on fotograaf, kultuurielu kroonik Arno Saar. Arno Saar sündis Tallinnas, kus tema vanemad töötasid tehases Tarbeklaas. Hariduse omandas ta 24. ja 44. keskkoolis ja seejärel kutsekoolis, kus õppis rätsepaks. Vabal ajal pildistas ta koolikaaslasi ja teenis taskuraha rokkbändide reprode müügiga.
Huvi filmikunsti vastu tõi ta 1977. aastal Eesti Kinoliidu noortesektsiooni, kus ta omandas fotograafia ja filmitegemise algteadmised. Saarest sai aktiivne fotoamatöör. Oma esimeseks fotograafiaõpetajaks pidas ta Magnetic Bandi saksofonimängijat Mati Valdaru, kellelt sai filmi ilmutamise ja suurendamise oskused. Tekkisid ka tema esimesed kontaktid muusikutega. Jaanus Nõgisto oli Arno Saare hea tuttav ja nii sai Rujast esimene ansambel, mida ta süstemaatiliselt pildistas. Fanaatiline fotograaf jäi ka teistele muusikutele silma ja üsna kiiresti sai Saarest kõigi suuremate popi- ja džässikontsertide jäädvustaja. Esimesi professionaalseid fotograafe, kellelt ta nõu küsis, oli ajakirjas Kultuuri ja Elu töötanud Valdur Vahi. Saare enda meenutamist mööda olid need just silmaringi laiendanud kohtumised. Hiljem juba Sirbile ja Vasarale kaastööd tehes jagas ta pimikut Kalju Suurega.
Aastatel 1980–1984 töötas Arno Saar Tallinnfilmis operaator Arvo Iho assistendina. 1980ndate algupoolel laienes ta huvi noorte sotsiaalse protestina tekkinud punkarite liikumise jäädvustamisele. Iho soovitas kasutada laifilmi, fotoaparaadi Ljubitel asemel fotoaparaate Saljut ja Kiiev 66. Tänu tehnilistele muutustele tõusis fotode kvaliteet tunduvalt. Viie aasta jooksul tehtud punkarite fotodest sai korralik dokumentaalne kogu. Laiema avalikkuseni jõudsid need aga alles 2017. aastal Juhani Kuusi dokfoto keskuse näitusega „Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis“. 2019. aasta lõpust 2020. aasta augustini olid Eesti Pariisi suursaatkonnas väljas Arno Saare mustvalged fotod, kust vaatasid vastu meie pungilegendid Villu, Munk, Trubetsky, Merca, Kojamees, Kont jt.
1980ndate keskpaigast hakkas Arno Saar tegema kaastööd kultuurilehele Sirp ja Vasar ning ajakirjale Kultuur ja Elu. Siis tekkisid tal kontaktid ka kunstnike seas ja 1984. aastal oli tal Tallinna Kinomajas Eesti kunstnike portreede näitus. 1987. aastal avaldati need fotod raamatuna, selle taga seisis kirjastus Kunst. Paar kuud tagasi, 2022. aasta jaanuaris, ilmus Arno Saare pildistatud kunstnike portreedega esinduslik album. Selle koostas Ivar Tõnissoo ja kirjastas Trykimust OÜ. Edaspidi on plaanis välja anda album ka tema muusikute ja punkarite portreedest. Arno Saare portreesid iseloomustab respekt kujutatu vastu: ta suutis tuua modelli isikupära välja, ilma et oleks kasutanud silmatorkavaid lavastusvõtteid.
Arno Saar töötas Päevalehes, Sõnumilehes, Kultuurimaas ja Õhtulehes koosseisulise, aga ka vabakutselise fotograafina pensionile jäämiseni. Oma eeskujuks pidas ta ise Helmut Newtonit, Annie Leibowitzi, Ansel Adamsit ja ka Josef Sudekit, eelkõige nende mustvalgeid fotosid, detailitäpsust ja tunnetust.
Arno Saar oli väga uudishimulik, kuid ka tagasihoidlik inimene. Teda ei nähtud seltskonnas niisama vestlemas, vaid ikka pingsa tähelepanuga teisi jälgimas, et vähegi huvitavad momendid kaamerasse püüda. Ta ei olnud ainult kultuurielu kroonik, vaid ka tõlgendaja.
„Automotokroonika“ avab uue peatüki autoajaloo käsitlemisel
RIHO PARAMONOV
Vähemalt ühes asjas on koroonast tõusnud kasu. Nimelt ütles Levoll raamatule pühendatud intervjuus, et kui pandeemia sundis inimesed koduseinte vahele, leidis ta lõpuks aja, et valada pikalt kogutud materjal kaante vahele. Asjaomastes ringkondades on seda teost oodatud kümmekond aastat. Pikk ootus, aga tasus ära. Arvan, et tegu on viimase aja ühe olulisema (ja samas ka erilisema) ajalooraamatuga.
Nii nagu ei ole võimalik täielik võrdsus inimeste vahel, on ka ajaloosubjektide ja -objektidega. Osaga teemadest suhestutakse aktiivsemalt kui teistega, nii uurijate kui ka lugejate tasandil. Ja on teemasid, millega ei tegeleta peaaegu üldse, kuigi võiks. Siin ei ole määrav, mis on tähtis (ajaloosubjektide tähtsust on üldse raske määrata); ajalooteaduseski esinevad koolkonnad, moevoolud, igasugused praktilist laadi eelistused, põhjused, mõjud ja motivaatorid, oma jälje jätavad ka ühiskonnakorraldus ja aja vaim.
Auto on olulisemaid innovatsioone inimkonna ajaloos, kuid milles selle olulisus täpsemalt avaldub, pole sugugi nii kerge edasi anda. Näiteks sõja, revolutsiooni ja riikide ajalooga on pisut teisiti: on palju konkreetseid kuupäevi, sündmusi, isikuid ja märksõnu, mis võimaldavad ehitada narratiivi nii- ja naamoodi. Või siis arhitektuur: tähtsad ehitised püsivad meist kauem ja tuletavad end pidevalt meelde, kui nad pole just hävinud. Enamasti on arhitektuuripärlite kohta säilinud ka mitmesuguseid allikaid, mõnikord saame vajaduse korral kaardistada kas või iga kivi või muu detaili. Auto on aga pelgalt tehniline objekt, mis saadab meid seni, kuni vahetame selle teise vastu. Kuna säärasel objektil justkui puudub ajalugu või täpsemalt ajalooväärtus, ei hakka me seda üldiselt ka analüüsima ja tema ajalugu uurima. See võib olla viga, sest mõnikord muudavad just kõige igapäevasemad, harjumuspärasemad ja tavalisemad asjad inimest ja ühiskonda kõige enam, ehkki need muutused pole kergesti märgatavad. Meile meeldib rääkida vägevatest ehitistest, suurtest sõdadest, unustamatutest kunstiteostest, kuid mööngem, et nende vahetu mõju omaenda eluilmale nii füüsilises kui ka vaimses mõttes on tagasihoidlikum kui selsamal autol, minu pärast kas või bakteritel kehas, mis on uurimise seisukohalt eriti keeruline juhtum, sest uuritavat pole isegi näha.
Autoajaloo uurimine
Eestis on lood autoajalooga kahvatud. Autoajaloohuvilisi on päris palju ja ka infot näikse liikuvat vähemalt teatud ajajärkude ja episoodide kohta (nt on tundide viisi vaatamist-lugemist suurepärases ajalooportaalis Eesti Antiikautode Galerii), aga peaaegu alati, kui on tulnud mõnel teemal kirjutada, olen varem või hiljem põrganud vajadusega alustada täiemahulist uurimist. Teiste sõnadega: usaldusväärseid aluskäsitlusi napib. Kirjapandud autoajalugu on toetunud peaaegu täielikult mitmekülgse koduloolase Valdeko Vende esmakordselt 1976. aastal ilmunud raamatule „Esimesest autost viimase voorimeheni“ (ümbertöötatud trükk 1989). Üksikud raamatud hilisemast ajast kordavad Vendet ega lisa teadmiste ringi kuigi palju uut. Vesi pääses paisu tagant valla, kui 2020. aastal ilmus siinkirjutaja raamat „Kokkupõrge“, kuid see ei ole transpordiajalooline uurimus, vaid teoreetilise kallakuga katse vaadelda Eesti moderniseerumist liikumisajaloo prisma läbi. Selles uuritaksegi, kuidas on auto inimest muutnud. Nüüd, ligi 45 aastat hiljem on Levoll Vende lõpuks üle kirjutanud.
Vende raamat, eriti 1989. aasta trükk, oli suunatud kõige laiemale lugejaskonnale. Tiraažki oli hiiglaslik – kokku 48 000 eksemplari. „Kokkupõrge“ on üsna tihe, doktoritööl põhinev monograafia. Mis on „Automotokroonika“, on keeruline öelda. Muidugi kõlbab teos lugeda kõigile, kuid minu meelest täidab see ennekõike tõsise huvilise või uurija ootused. Raamat koosneb kahest osast: ajaloolisest ja sõidukiomanike ülevaatest. Teises osas on omajagu tuttavat materjali esimesest osast. Kuna raamat on niigi suur ja raske, loetav ainult laua taga, oleks lugeja seisukohalt võinud mõlemad osad ühendada või vähemalt vältida kordusi, kuid uurijana olen sellise ülesehituse eest tänulik, sest see hõlbustab vajaliku info ülesleidmist ja edasist kasutamist. Ometigi järeldub viidete puudumisest, et autor ei ole teose adresseerinud teistele uurijatele. Õieti on viited olemas, aga mitte alati seal, kus vaja (peamiselt on viidatud ajakirjandusele). Kuna raamatus on uue teabe kõrval palju varasemate faktide täiendusi, teeb ebatäielik viiteaparatuur mõneti nõutuks. Mida see küll annab? Viited on samuti üks viis, kuidas panustada oma uurimisvaldkonna arengusse. Ja Levoll ei ole kindlasti suvaline kirjutaja, vaid suhestub uuritavaga ülimalt tõsiselt, s.t südamega.
Vähestele viidetele sekundeerib lühike eessõna/sissejuhatus, milles samuti ei ole selgitatud allikaid, nagu ka uurimisobjekti, töö käiku, meetodeid ja muud sellist, mis on monograafiates kohustuslik. Oleks ülimalt teretulnud, kui (ajaloo)kirjutajad näeksid eessõnaga rohkem vaeva. Siin võiks juhinduda kas või eelviidatud „Kokkupõrkest“, mis väljub tavapärastest raamidest.
Inspiratsiooni kirjutajatele
René Levoll tegeleb ennekõike autode leviku kaardistamisega, autoühenduste, sporditegevuse, transporditehnika tootmisega vaadeldavas regioonis jms. Ta ei analüüsi, mida tähendas auto omamine, kuidas autot kasutati, mis mured ja hüved sellega kaasnesid, kuigi üht-teist saame teada nendegi lõikude kohta.
Levoll on tuntud täpsuse ja põhjalikkuse poolest. Eravestlustes on ta osutanud korduvalt nii ajalooallikais kui ka kutseliste ajaloolaste töödes esinevatele faktivigadele. Tuleb silmas pidada, et ajalugu kirjutatakse mitmel moel. Osa uurijaid tegeleb möödaniku kontseptualiseerimise ja sünteesimisega. Arhiivi satuvad nad harva, mõnikord üldse mitte. Kuna selline töö tugineb peaasjalikult olemasolevatele uurimustele, paisub vea oht seda enam, mida vähem ja kehvemad need on. Teised uurijad huvituvadki praktilisest uurimistööst, mingite minevikulõikude ülitäpsest kirjeldamisest, faktiselgusest jms. „Automotokroonika“ kuulub kindlasti siia kategooriasse. Sellist tüüpi kirjandust on vaja rohkem, aga vist ei soosi seda meie kiirusele ja pealiskaudsusele kalduv aeg.
Ma ei oska nimetada ühtegi teist raamatut, kus oleksid näiteks samavõrd asjatundlikud ja põhjalikud pildiallkirjad – enamasti on autor suuteline nimetama kõik pildile jäädvustatud tegelased (sageli on neid neli-viis). Kui pildil on koer, nimetab ta ka selle omaniku. Selliste allkirjade koostamiseks on tulnud läbi vaadata suur hulk teisi fotosid, neid omavahel võrrelda, veenduda faktides, lugeda teemast väljapoole jne. Kahju, et autor ei valgusta sissejuhatuses oma uurimistöö telgitaguseid. Intervjuudes on ta rääkinud, kuidas on võrrelnud ühes või teises suguvõsas esinevaid näojooni, et saada aru, kes ikkagi on pildil. Detektiivitöö tõepoolest.
Peaaegu kõik fotod on suudetud esitada väga hea kvaliteediga. Ja kokku on raamatus üle 500 illustratsiooni, millest enamik ongi ajaloolised fotod. Juba ainuüksi nende ülesotsimine ja trükiks ettevalmistamine on olnud töö, mille ulatust juhulugeja ilmselt ei adu. See on väga rikas raamat.
Sisurikkus
Huvitav on lugeda „Automotokroonikat“ paralleelselt Vende raamatuga. Vende oma ei ole halb, aga ometigi pole kahtlust, kumb on parem. Kirjutada faktitruum raamat pool sajandit hiljem, kui kasutada on ainult kirjalikud allikad, on omaette saavutus. Levoll toob välja hulgaliselt detaile, mis aitavad autoajaloo varasemaid etappe täpsustada või mõnel puhul ka ümber hinnata. Arvan, et neis ridades pole mõtet olulistel, aga ilmselt ka omajagu spetsiifilistel väidetel ja seisukohtadel pikemalt peatuda, kuid näite maitseprooviks võiks siiski tuua. Levoll väidab, et esimene takso Eestis oli 1900. aastal Peterburist ostetud tritsikkel ehk kolmerattaline mootorratas, mis kuulus Johansoni paberivabriku meistrile Aleksandr Guljajevile. Olen ise taksonduse ajalooga tegelenud, aga sellise põneva faktini ei jõudnud. Kohe tekib tahtmine lisada ääremärkus. Ettevaatlik peab olema terminiga „takso“, sest toona sellist sõna ei kasutatud, ka „üüriauto“ on pisut hilisem termin. Levoll ütleb, et tritsikli sõidumarsruudid olid Tallinn-Nõmme, Kopli tee ja Pirita tee. Enamikku esimestest üürisõidukitest rakendati vahepeal populaarsetel marsruutidel, kuid definitsiooni järgi on takso ikkagi vabasõitudeks. Küsimus on selles, kas ja millises mahus võeti tritsikliga ette ka vabasõite. Või toimusidki kõik sõidud kindlatel marsruutidel, mis reklaamiti välja ajalehes. Vastust ei leia.
Väiteid, mille üle võiks polemiseerida, on veelgi, aga see ei ole mitte puudus, vaid pigemini näitab, et ka sisu on tasemel ja kutsub kaasa mõtlema. Näitab, et on ka midagi öeldud, mitte lihtsalt paberit ja trükivärvi kulutatud. Aga jällegi: täielikuma viiteaparatuuri korral oleks küsimusi vähem.
Nopin lugejale välja veel kaks kultuurilooliselt huvitavat osutust. 1908. aastal peksid talumehed puruks Narva-Oudova vahel sõitnud omnibussi, sest mootorimürin ehmatas hobuseid. See on suurepärane näide aktiivsest vastureaktsioonist mootortranspordi levikule. Eestis tuleb sellist tüüpi näiteid otsida taga tikutulega, aga näiteks Ameerika uurijate töödes on need tavalised. See osutab asjaolule, et ehkki autod on igal pool samad, esineb suhtumises neisse paiguti erinevusi. Sama teemaasetusega haakub teadmine, et Otto von Stackelberg lasi autoga sõites esitada pasunal muusikapalasid, et kohalikud elanikud ei ehmuks. Kõik niisugused näited kõnelevad sellest, kuidas autoga kohaneti. See oli vaevaline ja pikk protsess.
Ühtlus on voorus
Raamatu tehniline teostus on sisu vääriline. Trükk on kvaliteetne, kujundus hea, üldmulje väärikas. Uurijaid rõõmustavad mitmesugused ülevaatlikud tabelid. Kirjavigu leidsin mitte rohkem kui 20. Hakkab silma, et leheküljel 11 on osa fondist väiksemas kirjas.
Mida oleks võinud veel teha: kui kiirused on antud verstades tunnis, võiks olla läbivalt lisatud teisendus kilomeetriteks (autor on seda enda jaoks nagunii teinud). Tekst on faktitihe, aga selge ja loogiline. Kuigi nimesid – nii autode kui ka inimeste omasid – on hästi palju, puudub nimeregister, mis on puudus. Isikute kohta on õnnestunud edasi anda kõige olulisem teave, kuid minu meelest väärinuks osa neist pikemat peatumist. Seda enam et Levoll on teinud tööd ka suuliste allikatega, lävinud oma raamatu kangelaste järeltulijatega. Näiteks tooksin kohe John Schümanni, kes on siinse regiooni transpordiajaloo peategelasi. Kes oli ikkagi see mees, kelle nimega seostuvad Eesti ala esimesed sõidukid? Veel vähem räägib autor vendadest Johannsonidest, mis võib olla üllatav, sest nad on sama olulised tegelased. Aga erinevalt Schümannist on Johannsone siiski ka varem käsitletud (Julius Johannsonist on olemas lausa pikem käsitlus 2010. aasta Horisondis nr 2). Sama kehtib esimese eesti autosportlase Samo (Samuel) Suurmetsa kohta.
Tekst on üldiselt tasakaalus ja ühtne. Ei ole nii, et ühest asjast räägitakse väga pikalt ja teisest lühidalt, mis on ju ka tavaline ja ütleb midagi uurimistöö kvaliteedi kohta. Muidugi on alati asju, mille kohta info lihtsalt puudub. Ühtlust on märgata ka teemaderingis või vaatenurgas, millega ainesele lähenetakse. Levoll tegeleb ennekõike ikkagi autode leviku kaardistamisega, autoühenduste, sporditegevuse, transporditehnika tootmisega vaadeldavas regioonis jms. Ta ei analüüsi, mida tähendas auto omamine, kuidas autot kasutati, mis mured ja hüved sellega kaasnesid, kuigi üht-teist saame teada nendegi lõikude kohta. Kuna enamasti tehti autodest juttu ajalehtedes, mis on olulised allikad, siis kui toimus liiklusõnnetus, ei pääse mööda neistki. Ootamatu võib paista pikk peatükk lennundusest, kuid sisult see siiski haakub teemaga ja tasub igal juhul lugeda.
Autor vaatleb Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, aga vajaduse korral kogu Tsaari-Venemaad. Peatükk on pühendatud esimestele rahvusvahelistele sõitudele (Vene impeeriumi pealinnast Euroopasse ja vastupidi), mis loob veelgi laiema konteksti. Nende sõitude käigus sattusid välismaalased Balti kubermangude teedele.
Inimesed luubi all
Levollil on kesksel kohal ka baltisakslased. Teisiti ei saagi, sest varaste autoomanike seas oli omajagu mõisnikke ja muid baltisakslasi. Autor jagab nende kohta lahkesti eluloolist infot. Ilmselt on selles raamatus inimest isegi rohkem kui autot. Järgnevalt toon välja mõned põnevad teemakohased faktid. Tihemetsa mõisnik Heinrich von Stryk ehitas oma autode hoiustamiseks garaaži, mis Eesti alal oli ilmselt esimene omataoline ehitis. Sangaste krahvil Ermes Bergil oli mitu autot, mis on üsna erakordne, aga märkimist väärt on ennekõike tema organisatoorne tegevus. Näiteks arutati Bergi juhtimisel juba 1910. aastal Balti auto- ja aeroklubis bensiinijaamade võrgu loomist Balti kubermangude teedel ja kaugemal. Võõrastemaja Stop-Adsel oli Vene impeeriumi esimene võõrastemaja automobilistidele. See paiknes Woldemar von Wulfi mõisa lähistel Riia-Peterburi maantee ääres. Niisuguses valgustavas käsitluslaadis ilmneb teose kultuurilooline mõõde.
Levoll kirjutab: „Ilmselt oleks iga tehnikaajaloo huvilise unistus sattuda ime läbi seisma 1914. aasta 25. juuli keskpäevast 26. juuli hommikuni mõne Tallinnasse viiva tee äärde, et oma silmaga ära näha peaaegu kogu Liivimaa ja Eestimaa tolleaegne motoriseeritud tehnika“ (lk 276). Gustav Leetbergi isikuloo lõpus seisab aga järgmine tõdemus: „Rakvere linna ja kalmistu juhtkonna suureks häbiks on legendaarse tehnikamehe haud 2017. aastal antud teiste inimeste kasutada. Kas tegemist on harimatuse, lolluse või lugupidamatusega oma linna ajaloo vastu, jäägu ametnike endi valida.“ (lk 366). Just need kohad osutavad asjaolule, et Levoll, kes erialalt ei ole autondusinimene, on läbi ja lõhki tehnikamees ning teemas südamega sees.
