Toeta
Otsi

krüptoraha

  • Pühad olgu, teised tulgu,harva argipäivi olgu!

     

     

    Neli naela siirupit keedetakse üles ja kallatakse suure kausi sisse; segatakse nüüd sinna juure pool naela tuhksuhkrut, kolm ja pool naela pehmet Rostowi ehk Kuura jahu, ja lastakse nii moodi 24 tundi kinnikaetult seista. Lisatakse weel sinna juure wiis toorest muna, pool naela sulawõid, kaks loodi pottase-pulbrit, 1 lood põdrasarwe soola, mis pulbriks on hõõrutud, üks kang peenikeseks tambitud waniljet ja weel nii palju jahu, et tainast wõib wälja rullida ja ahjus sellega proowi teha, et mitte laiali ei jookse.

    Siis kastetakse seda arwata tund aega. Nüüd kaetakse kinni ja lastakse arwata üks nädal leige koha pääl seista. Rullitakse siis õhukeselt laiaks, lõigatakse plekist piparkoogi wormikestega kõiksugu koogikesed, pannakse wahaga ehk wõiga määritud laiade pannide pääle, määritakse päält toore, klopitud munaga ja küpsetatakse wäikse kuumusega ahjus arwata poole tunniga walmis. küpsetamise aeg ei tohi mitte palju ahju ust lahti teha, siis kukuwad koogid kokku. Siirupi asemele wõib ka mett wõtta.

  • Jalutuskäik galeriides:Vaatenurk

     

    Kas poliitikas on jäävaid väärtusi või sõltub kõik vaatenurgast? Kuidas on kunstiga? Kas kunsti vaatenurk võimendab segadust poliitikas või annab sellele selgitava mõõdupuu?

    Katrin Koskaru luges läbi ajakirjanik Anna Politkovskaja dokumentaalraamatu Tšetšeeni sõjast. Kuidas ka ei istu ega astu, ikka annad kellelegi ettekäände karistamiseks. Haarangutes nuheldakse juhuslikult ette sattunud inimesi või tapetakse, et laipu omastele tagasi müüa.

    Kuidas ette kujutada ettekujutamatut? Otsides kokkupuutepunkte isikliku kogemusega, alustab Katrin Koskaru Tartu pruuni kodumajaga – paneelikas nagu iga teine Tšetšeeniaski. Kaukaasia mäeahelik on sõjafantaasia maastikuks liiga romantiline. Maaliklassi määrdunud tahvlitest nurk on sobivam taust, kuhu paigutada majatahukas. Selle ümber võib sättida püssimehi ning sihikult põgenevaid elanikke. Käsi tõrgub toorest stseeni läbi maalimast. Tulemus on nooremas eesti kunstis levima hakanud storyboard-stiil, maali asemel selle stsenaarse plaani esitamine. Nagu renderdamata jäänud 3D-kujutise mudel, sest renderdatud pilt on ilutsev kitš.

    Sõda ei ole arusaamatu ainult õuduste äärmustes, seal kaob igasugune ratsionaalne alge. Kui “siga” on sõimusõna kõigile ja moslemitele tabu, siis kumba sõdivat poolt tähistab maalil kujutatud lihunik ja kumba siga, keda ta veristab? Tänapäeva sõda tekitab üldist identiteedikriisi. Tänapäeva sõduri ülesanne ei ole rünnata vastaspoole sõdurit, vaid tsiviilelanikke. Kui raha on palju, tehakse seda lennukite ja rakettidega, kui raha on vähe, vägistatakse tasuta varustusega. Peaasi, et massiliselt.

    Kas kunst toob selgust sõtta, millest on saanud äri ja sport?

    Andri Ksenofontov

     

    Omas keeles

     

    Uno Roosvalti näitus “Omas keeles” Evald Okase muuseumis 5. – 31. VIII.

     

    Haapsalus Evald Okase muuseumis esitas augustikuul oma maale Uno Roosvalt. Tema eelmisest suuremast, 60. sünnipäeva tähistanud näitusest on möödas viis aastat. See näitus omaaegses  Hansapanga galeriis andis ülevaate kunstniku veerandsaja aasta loomingust. Näituse pealkiri “Omas keeles” sobiks iseloomustama vist küll iga väljakujunenud ja mitte enam noore kunstniku loomingut. Uno Roosvalti puhul haarab see väljend lisaks isikupärasele käekirjale ka ta tööde sisu. On ju kunstniku loomingu põhiosa sündinud eestimaiselt pinnalt, ta maalt ja merelt, maa ja vee piirilt. See on karmivõitu rannaromantika, vanad paadid, esemed rannal, siinne tormi ja tuulte ja paese pinna kujundatud looduse omapärane võlu – minek ja tulek ja olemine.

    Uno Roosvalti 2001. aasta näituse uusim ja selle näituse vanim eksponaat on maal “Veepiiril”. Kummalise meeleoluga, puukõrguseks suurendatud käbiga (või vastupidi), mõjus see töö üsnagi irreaalselt, erinedes nii kunstniku senise loomingu realistlikust põhisuunast. Ilmselt hakkas see kergelt sürrilik väljenduslaad kunstnikku tõsisemalt huvitama ning nii sündis maalide sari “Variatsioonid”. Samas stiilivõtmes on maalitud ka 2004. aasta sari “Üle lageda”, Eestimaa looduse ja kodusoojust sümboliseeriva triibuvaiba mõjukas kooslus.

    Mõõdukast muutumistahtest räägib ka teisenenud motiivivalik. Nii on ta põiganud korraks linnakeskkonda. Ja kuigi kivimüürid pakuvad maalilisi pindu, saab maalide peategelaseks ikkagi elusloodus, seekord  koduloomade ilmekad portreed ja linnalind.

    Uno Roosvalti tugev joonistusoskus on üldteada. Ta maalides ilmneb joonistuse-maalilisuse dünaamiline tasakaal. Puhas värvistiihia pole kunstnikule omane, kuigi nii mõnigi meeleolukas loodusvaade läheneb sellele (“Jäätuv meri”). Hoopis lähedasem on talle pildiline jutustus. See ilmneb ka möödunud aasta Hollandi ja Norra reisimuljete ainetel valminud töödes. Reisimuljed on toonud kunstniku loomingusse värskust, ent väljenduslaad jääb ootuspäraselt omakeelseks. Nii  on huvitav näha, kuidas täiendavad-võimendavad üksteist eelmainitud linnaaineline “Elanik” ja hollandi motiiviga kompositsioon jalgratastega. Huvitava ja oma senise loominguga haakuva  motiivi on kunstnik leidnud Põhjamere rannikult – mäena kõrguv värviliste võrkude kuhi. Selle ainestiku toel on valminud nii maal kui joonistused (need on eksponeeritud praegusel näitusel Tallinna Kunstihoones).

    Eriti inspireerivalt on Uno Roosvaltile mõjunud Norra oma kõrgete mägede ja avarate vaadetega ning sealse suurima kunstniku Edvard Munchi looming. Kord liidab ta kompositsiooni peaaegu koopia täpsust taotleva “Tütarlapsed sillal”, siis maalib oma nägemuse “Elutantsust” või loob suurejoonelise päikesemotiiviga maastikuvaate.  Norra kunstniku seesmine rahutus ja dramatism jääb Roosvaltile võõraks, küll aga ühendab nende loomingut meeleoluline kargus ja monumentaalsuse taotlus. Tundub, et ka nende värvivalikus ja maalimislaadis on lähedust.

    Maire Toom

  • Valli Lember-Bogatkina näitus “Muusika/Tants” Tüµnismäe Galeriis

    Mart Sander

    Laupäeval, 3. novembril kell 15.00 avatakse Tõnismäe Galeriis (Tallinn, Tõnismägi 3) kunstnik Valli Lember-Bogatkina näitus “Muusika/Tants”.

    Vahetult enne näituse avamist oma 91. sünnipäeva tähistav kunstnik on endiselt loominguline ning vitaalne. Uuel näitusel esitleb ta eelkõige viimaste aastate loomingut, millest valdava osa moodustavad suuremõõtmelised õlimaalid. Nende kõrval näeme siiski ka tuttavaid akvarelle. Vähemal määral on esindatud ka pika staažiga kunstniku varajasem looming, millest mõni teos kannab lausa üle 70 aasta tagust kuupäeva. Põneva näitena kunstniku küpsemise teelt on näitusel ka üks tema lõputööna valminud mosaiik.

    Galeriis saab näha ka hiljuti Eesti Filmiarhiivi fondidest avastatud unikaalset materjali aastast 1940, kus näeme toona 19-aastast Valli Lemberit kunstiklassis töötamas.

    Näituse avamisel on muusikaliste etteastetega lubanud meeleolu luua kunstnik Johannes Võerahansu lesk, pianist Erna Saar-Võerahansu.

    Näitus jääb avatuks kuni 1. detsembrini ning on külastajatele tasuta.

    Galerii on avatud kolmapäevast reedeni kella 14 – 18.30 ja laupäeviti kella 13 – 17.

  • Pealelend

    Priit Kuusk

    Tundub, et ei tohi hoogu peatada, seisma jääda, muidu selguks mu tegemiste meeletu tempo. Lihtsalt tuleb jätkata – sealt tulebki energia ning säilivad suutlikkus ja vaim. Hooaeg on alanud tõesti hea pingega: septembri algul debüüt Venemaa Rahvusfilharmoonia (Vladimir Spivakovi asutatud fantastiliste keelpillidega!) orkestri ees Moskvas Jevgeni Svetlanovi mälestuseks, kus erilise vastuvõtu leidsid Gustav Holsti „Planeedid”. Õhtu lõppedes seisis publik saalis püsti ning mul tuli kolmel korral publiku ette tagasi tulla.

    Juhatasin meie rahvusooperi orkestrit Estonia turupäevadel ning siis avasarja õhtuid Dallase SOga USAs, maailma üheks kaunimaks (ja moodsamaks) saaliks peetud Meyerson Symphony Centeris (sealse akustika pani paika äsja lahkunud tippmees Russell Johnson), kavas ka Arvo Pärdi „Fratres” ja Sibeliuse mälestuspäeviks ta II sümfoonia. Kava salvestati National Public Radiole sarjas „Performance Today”.

    Moskvas Novaja Operas olid Donizetti „Armujoogi” ja Mozarti „Võluflöödi” etendused, viimase lavastaja on kuulus Achim Freyer. Septembri viimasel nädalal dirigeerisin jälle ka Stavanger Symfoniorkesterit Norras.

    Varasemast meenutaksin Gidon Kremeri 60. sünnipäeva kontserti Berliini Filharmoonia Suures saalis, kus juubilari ettepanekul oli kavas Arvo Pärdi „Credo”, Kremer ise soleeris Sibeliuse Viiulikontserdis ja Gija Kantšeli teoses „Styx”, mängis Deutsches Symphonie-Orchester Berlin. Juhatasin nii Helsingis kui Tallinnas „Padaemanda” etendusi.

    Oktoobris olid Tallinna Filharmoonia heategevad kontserdid „Märka last”, kus TKOga tegi Tartus suurepärase solistiesinemise (Ravel, Chopin) pianist Ralf Taal.

    Ja kaks õhtut Cincinnati SO ees (26.-27. X), kus üllatusega leidsin, et avalugu, Griegi „Holbergi süiti” oli seal viimati esitatud 1919. aastal Eugène Ysaÿe juhatusel (!), nüüd veel Bachi II viiulikontsert CSO kontsertmeistri Timothy Leesiga ja Richard Straussi „Nõnda kõneles Zarathustra”. The Cincinnati Post avaldas avapäeval me hea tuttava Mary Ellyn Huttoni atraktiivse intervjuu minuga, järgmisel päeval ilmus temalt avaõhtu arvustus „CSO säras Klasi taktikepi all”, Janelle Gelfandi arvustuse avaldas Cincinnati The Enquirer. Kava kandis uhket pealkirja „Orchestral Odyssey”.

    USAst sõitsin Kanadasse ja 31. oktoobrist kuni 2. novembrini juhatasin kolme õhtut National Arts Centre SO ees Ottawas (kolmas õhtu toimus Brockville’is), kavas oli ka sealse helilooja Denis Gougeoni „Primus Tempus”. Lisaks võrratu Lynn Harrell Barberi Tšellokontserdi solistiks ning Dvořáki IX sümfoonia. The Ottawa Citizen hindas mind samuti väga hea arvustusega.

    November-detsember: 8. novembriks oli plaanitud Tallinna delegatsiooni külaskäik Peterburi ja sellega seoses minu kontsert Mussorgski-nimelise Ooperi- ja Balletiteatri orkestriga, kus populaarses kavas solistideks Jassi Zahharov, Heli Veskus ja Marko Matvere.

    Järgmisel reedel (16. XI) tulen jälle ERSO ette, mu solistiks on nooruke läti tippviiuldaja Laura Zariņa (Beethoveni Viiulikontserdis) ning tahan Tallinna kuulajaidki rõõmustada Henk de Vliegeri sümfoonilise kompilatsiooniga Wagneri „Tristanist ja Isoldest” – see on põnev, suurepärane töö, mida olen varem ka Tamperes juhatanud.

    Ooperiteatris Moskvas on taas „Võluflööt” ja „Armujook”, aga ka Mascagni „Talupoja au” (lavastajaks Kari Heiskanen Soomest) ning aasta lõpetuseks teatri orkestri ja solistidega muusikaline show „Opera & Jazz”. Moskva trupiga on ees samuti suurem töö, Wagneri „Lohengrini” väljatoomine. Samal ajal Eestis teeme Tallinna Filharmooniaga sarja kontserte (19.–23. XII) „Jõulud maailmas”, kus on kaastegev Tallinna Poistekoor.

    Uut aastat alustan aga jälle Ameerikas, Rochesteri FO ees Eastman Theatre’is: siis on kavas Sibelius, Haydn ja R. Strauss.

     

  • Veel Dora Gordine’ist

    J?Hain

    Dora Gordine 1949. aastal oma isikunäitusel Londonis Leichesteri

    galeriis oma kujuga “Carmen”ja poseerinud modelli

    Joan Williamsoniga. Repro

     

    25. VIII ilmus Sirbis Juta Kivimäe sulest huvitav kirjutis, mis käsitles selle kunstniku eluloo mõningaid aspekte. Artikli algusega ei saa aga kuidagi päri olla, kuna väidetakse, et tegemist on kunstnikuga, keda “/—/ seni keegi ei ole taibanud kunagise kodumaaga siduda”. Väitega tehakse liiga Julius Genssile, Leo Gensile, Ervin Pütsepale, teistelegi. J. Genssi üldtuntud (käsikirjaline) leksikon noteerib vaid Dora Gordine’i olemasolu ja sünnipaigana Tallinna ning viitab ajakirja The Sketch 1937. aasta 27. I numbrile. Viimases on kirjeldatud Dora Gordine’i ja tema abikaasa Richard Hare’i kodu. Muuseas, artiklile lisatud kuuel pildil on näha ka mõni kunstniku skulptuur. Leo Gens ja Ervin Pütsep on tema kohta kirja pannud põhiandmed (neile teadaoleval-kättesaadaval kujul), Elvi Pirk tegi Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimise ringis informatsioonilise ettekande vähetuntud Eestiga seotud kunstnikest, sealhulgas Dora Gordine’ist. Ja veel: “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilise leksikoni” koostamise käigus kaalus kolleegium (kuhu teiste seas kuulusid Leo Gens, kõigi eesti skulptorite kohta andmeid omanud Mart Eller ja allakirjutanu) Dora Gordine’i kajastamist leksikonis, leidmata selleks küll piisavalt põhjendust.

    Kõik see ei andnud vastuseid kunstnikuga seonduvatele arvukaile küsimustele, kuid need on vähemalt teadvustatud. Probleemid algavad juba nimest, käesolevas kirjutises on teadlikult kasutatud nimevormi, mida kunstnik kandis loometöö kõrgajal ning mis on sellisena noteeritud rahvusvaheliselt levinud teatmeteostes, Eestis oli ta Gordin, ka Gordina. Keerulisem on sünniaja ja -koha küsimus, mille kohta on väga lahknevaid andmeid. Levinuim, kuid ilmselt väär sünniaeg on 13. IV 1906 ja see on otseselt seotud Tate Gallery andmestikuga, sealtsamast on pärit sünnikoht Peterburi. Kinkides Tate Galleryle oma 1927. aastal valminud “Mongoli pea”, oli ta juba siis esinenud niisuguse sünniaastaga. Märkus on kohane, kuna vahel seostatakse tema sünniaasta-eksimust abiellumisega Richard Hare’iga 1936. aastal, põhjuseks see, et peeri soost mehele (sünd 1907) oli kohasem omaealine abikaasa. Esimese versiooni tõestuseks võiks tuua aga J. B. Mansoni, kes 1929. aastal raamatus “The Tate Gallery” kirjutas Dora Gordine’ist kui “noorest vene skulptorist”, milleks tegelik 34aastane iga erilist põhjust poleks andnud. Sünnikohana on kunstnik ise nimetanud peamiselt Peterburi ja ka Tallinna (esimene on täiesti ja teine küllaltki kaheldav), teatmeteostest võib leida veel Lätit ilma täpsema paigalise määratluseta.

    Juta Kivimäe annab eluaastaiks 1895 – 1991, mis on tõenäoline, kuid ei saa jätta märkamata, et autoriteetne G. K. Sauri “The Artists of the World” märgib surma-aastaks 1992. Palju kasutatav H. Vollmeri “Allgemeines Lexikon der bildenden Künstler” on kavalam, igasugused aastaarvud on ära jäetud, kuid isegi leksikoni 1992. aasta väljaande kohaselt elas kunstnik Pariisis, see-eest on ta aga määratletud kui eesti-inglise skulptor (!). G. K. Sauri “The Artists of the World. Bio-bibliographical index by profession” on kategoorilisem ja asetab Dora Gordine’i kindlalt nende 86 hulka (alates 1560. aastal sündinud Arent Passerist ja lõpetades 1952. aastal sündinud Rait Präätsaga), keda tunneb eesti skulptoritena.

    Mida aga Juta Kivimäe ei maininud üldse, kuid mis siiski on peamine Dora Gordine’i sidemetes Eestiga? Ilmselt näitustel esinemine Eestis. Kunstnik debüteeris 1917. aastal Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusel, mis toimus soome arhitektide Einar Sjöströmi ja Wäinö Palmquisti projekteeritud ning vastvalminud Cinéma-Passage’i (hiljem Rekord, Helios, Oktoober) hoones. Peale näitusepaiga äratas tähelepanu veel asjaolu, et ekspositsioon oli erivalgustusega ning näitus avatud kella üheteistkümneni õhtul. Suure väljapaneku (21 autorit, 238 teost) taset hinnati aga keskpäraseks. Mitmed esimese suurusjärgu kunstnikud olid siiski esindatud märkimisväärse arvu töödega, näiteks Konrad Mägi (27 teost), August Jansen (21), Peet Aren (15), mis vähendas debütantide võimalust näitusest kirjutavate kriitikute vaatevälja jõuda. Dora Gordine esines tookord kahe tööga ja need on näituse kataloogis noteeritud niiviisi: “102. Skulptur, 103. Skulptur (lapse pea) ” – võimalik osutus sellele, et esimesena nimetatu oli figuur. Ülejäänud kaks näitusel osalenud skulptorit olid Jaan Koort ja Kristiine Mey.

    Ka Dora Gordine’i kahel järgmisel esinemisel, kunstiühingu ARS näitustel 1920. ja 1921. aastal, osales mõlemal Jaan Koort ning seega varjutas kõigil kolmel puhul toonase eesti esiskulptori looming teiste kujurite oma. Seejuures 1921. aasta näitus on kunstniku loomebiograafias eriti tähendusrikas, sest siis esines ta esmakordselt skulptuuriga, mille modellile ta teose nimetuses viitas. Kataloogi järgi on see A. de Hotvile portree. Hoolimata tavapärasest erinevast kirjapildist (peab olema de Hauteville) ei ole kahtlust, et tegemist on pseudonüümiga, mida kasutas Aleksei Baiov (1899 – 1923), noorelt surnud poeet, literaat ja orientalist, kes unistas Oriendi ja Oktsidendi lähendamisest, nende mõtteõpetuste sulandamisest uueks filosoofiliseks süsteemiks. Ja kas selles noormehes ei võiks näha Dora Gordine’i ida-ihalusele algtõuke andjat või oleks ehk koguni võimalus vaadelda kunstniku järgnevaid suundumusi A. Baiovi peateose, poeemi “Tulevane Tsushima” valgusel?

    Ometi näitab osalus kolmel väljapanekul Dora Gordine’i kujunemist näitusevõimeliseks skulptoriks. Seejuures jääb täiesti vastuseta küsimus, kellelt ta modelleerimist õppis. Skulptuur oli käsitöölikku ametioskust nõudev ala, mille puhul juhendamiseta on pea võimatu saavutada vastavat taset. Tegelikkus on huvitavamgi – Dora Gordine jõudis Eesti perioodil asuda ka ise modelleerimist õpetama! Leo Gens on tõdenud, et Dora Gordine oli tulevase kujuri ja arsti Jeguda Leiba skulptuuriõpetajaks enne viimase siirdumist 1922. aastal Berliini, A. Reimanni kunstikooli skulptuuri õppima. Teates pole kahtlust, sest Leo Gens ja Jeguda Leiba olid sõbrad ja kauaaegsed kolleegid Tallinna kunstikõrgkooli õppejõuametis.

    Niisiis tuleb tõdeda, et meie teadmised Dora Gordine’ist on vähesed, kuid siiski mitte lootusetult olematud. Veel vähem teame kahest Eestis sündinud ja rahvusvaheliselt tunnustatud skulptorist, kes on samuti juudi rahvusest. Need on Šotimaal elanud Benno Schotz (1891 – 1984) ja Ameerika Ühendriikides tegutsenud Minna (Rothenberg) Harkavy (1895 – 1987), kelle mõlema side sünnimaaga katkes juba enne kunstnikuteele asumist.

  • Eesti kunst Euroopa Nõukogu koostatud näitusel Berliinis

    EKL

    XXX Council of Europe Exhibition, German Historical Museum, Berlin, „The Desire for Freedom. Art in Europe since 1945 / Võrgutav vabadus. Kunst Euroopas alates 1945“, 17. oktooober – 10. veebruar 2013

    16. oktoobril Berliini Ajaloomuuseumis avatud näitusel on väljas 113 kunstniku teosed 28 riigist, Eestist on näitusele valitud Raul Meele, Kaljo Põllu ja Aili Vindi tööd.

    Viie kuraatori neli aastat kestnud töö tulemusena sõeluti läbi ligi neljakümne riigi kunsti lähiajalugu. Näituse kataloogis esitatakse 196 reproduktsiooni 36 riigi 203 kunstnikult (Lääne-Euroopast 122, Ida-Euroopast 81) vahemikust 1944-2011. Kunstiliikidest on esindatud  installatsioon ja skulptuur (59), maalikunst (57), foto- ja fotopõhine graafika(29),  joonistus ja joonistusepõhine graafika (29), videokunst (22).

    Maailmanimede nagu Ian Hamilton Finlay, Fernand Léger, Damien Hirst, Armando, Tadeusz Kantor, Richard Hamilton, Boris Mikhailov, Oskar Rabin, Niki de Saint Phalle, Gerhard Richter, Aurora Reinhard, Christo, Arman, Mario Merz, Jordi Colomer, Maria Lassnig, Eric Bulatov, Carlfriedrich Claus  jt kõrval on näitusel  arvukalt Saksamaa, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Poola, Hispaania, Šveitsi, end. Jugoslaavia kunstnike pealesõjajärgset loomingut. Suurriikide kunsti kõrval on esindatud ka Eesti lähinaabrid – Lätit esindab Ojārs Feldbergs, Leedut Valentinas Antanavičius, Norrat Swein Flygari Johansen, Rootsit Lenke Rothman, Soomet Eija-Liisa Ahtila ja Aurora Reinhard.

    2013. aastal esitatakse  näitust Milaanos (Palazzo Reale), Tallinnas (EKM Kumu) ja Krakowis (Moodsa Kunsti Muuseum).

    Pressifotode mapis esitleti teoseid 17 autorilt: René Magritte, Ian Hamilton Finlay, Ilya Kabakov, Fernand Léger, Damien Hirst, Armando, Tadeusz Kantor, Richard Hamilton, Oscar Rabin, Gerhard Richter, Aurora Reinhard, Christo, Arman, Mario Merz, Raul Meel, Erik Bulatov, Carlfriedrich Claus.

    18. oktoobri õhtul toimus Eesti Vabariigi Berliini suursaatkonnas pidulik vastuvõtt, millega dr Kaja Tael tähistas oma suursaadiku esimese töökuu täitumist Saksamaal.

    Saatkonnamaja  historitsistlikus stiilis galeriis esitles Anu Hint eesti rahvakunstist inspireeritud moefotode näitust, kunstigalerii sisulist tööd juhib muu kultuuritöö kõrvalt Eesti Vabariigi  kultuuriatašee Harry Liivrand.

  • Elts ratsapiitsaga Napoleoni järel

    Heili Vaus-Tamm

    Elts oli orkestri kompaktsema kõla huvides ümber tõstnud: tšello ja II viiulirühma kohad vahetanud. Samas ei saanud aga tunda vähendatud orkestrikoosseisu ansamblitunnetust ega rõõmu Viini klassika stiilsest esitusest, sest kogu aeg oli Napoleon ratsapiitsaga taga ajamas. Tempod olid orkestri võimete piiril balansseerides juba sedavõrd kiired, et sisse tulid  ka teatud loksukohad ning nii mõnedki puhkpillisoolode noodid lendasid sõna otseses mõttes aia taha. Aga eks omamoodi õppetund oli see ka orkestrile. Samas Olari Elts seda konflikti ilmselt eriti ei kartnudki – nii sai publik „lahingutele” saalis kaasa elada.

    Mõnes mõttes oli too kontserdielamus siiski veidi liiga toores, tekkis justkui proovitunne – kui ikka teise viiuli rühma kiirete käikude ajal dirigent kaugele üle pillimeeste küünitab ja neist tehnikat  välja raputab. ERSO muusikaõhtul tahaks näha-kuulda pigem juba tulemust – sära ja sundimatust, mitte higi ja pingutust.

    Ent samas polnud Elts ka kontrastidega kitsi. Beethoveni III sümfoonia Es-duur „Heroiline” alguses võlusid kohad, kus dirigent taktilöömise jättis ja vaid muusikat juhatas, rütmiliselt päris nõudlikke kohti orkestri enda koosmängule usaldas ja ainult karakterit õhutades väikseid remarke tegi. Vaat see oli Viini klassika vääriline. Ja ega see ei välista muusikast kuuldavat emotsiooni, kuid näitab dirigendi ning orkestri usaldust ja tõstab publiku meeleolu. Kui Elts on dirigent, kes näitab pigem rohkem kui vähem, siis seda nauditavam oli teda veidi eemalt vaatamas näha. Detailiderohkus on üks tema fenomene. Eltsi pärusmaa – nüüdisaegse muusika ülikeeruliste ja tihedate teoste puhul – on tema võime detaile jälgida ning nõuda publikule omaette vaatamisväärsus. Klassikalise muusika puhul pole see tingimata aga nii üksühene. Ühest küljest detailiderohkus väsitab ja killustab, teisest toob partituurist välja üllatavaid momente, mis enamiku dirigentide puhul ehk lihtsalt kaotsi lähevad.

    Teiseks kõrghetkeks olid hõreda faktuuriga tempoliselt rahulikumad kohad, kus sai „lahingute” vahel hinge tagasi tõmmata ja keelpillide stiilset fraasi nautida. Kuulus teise osa leinamarss, mille marsilikkust ka kavalehel on rõhutatud, oleks aga võinud olla siiski leinalisem, kas või filosoofilisem. Praegu prevaleerisid aga teatraalsus ja efektsus.

    Beethoveni Kolmas sümfoonia on haruldane juba oma pikkuse tõttu, teost koos hoida on dirigendile omaette väljakutse. Olari Elts lahendas aga asja eksaktsusele ja tempole panustades. Pika ja lohisevana esimene, n-ö mammutosa ei tundunud – kogu aeg oli põnev ja lõpp tuli ka ruttu. Aga vormiliselt vaimustavat kaart ja meeletu tõmbega sisemist arengut polnud siiski, pigem paljude sarnaste kulminatsioonide tulevärk. Beethoveni süngus ja Napoleoni suurmehelikkus on jooned, mis selles muusikas peidus, aga jäävad ehk järgmiste kordade jaoks. Kogu esitusest õhkus teatud potentsiaali, et see pole ei Eltsi ega ERSO viimane sõna, vaid paljulubav ettevalmistus millekski.

    Joseph Haydni Nelson auks kirjutatud missa puhul pani kuulama vokaal: kaunid, jõulised naishääled nagu sopran Aile Asszonyi ja metsosopran Iris Oja ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Hämmastas koori kõlav ja ühtlane sopraniregister. Tihti on seal kuulda olnud häid soolohääli, aga vähem ühtset ansamblit, nüüd voolas see tiheda kvaliteetse joana. Kui naissolistid särasid kumbki oma registris, aga sobiva ühtsusega, siis bass Andris Gailis (Läti) ja tenor Mati Turi jäid kuidagi harali. Kuigi häälelt sobivad – Turi heleda ja kõlava tämbri juurde baritonaalselt kõrge bass – jäid nende kujundus ja stiilitunnetus erinevaks.

    Ilmselt sellisteks finessideks aega ei jäänud, aga oma akadeemilise ja sügavuti mineva peadirigendi kõrval oli energiast sädemeid pilduv ja humoorikas Olari Elts ERSO ees päris huvitav vaheldus.

     

  • Rakenduslik kunstiteadus näoga publiku poole

    Raivo Kelomees

    Ants Juske,  Külmetav Eesti kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade.

    Eesti Päevalehe kirjastus, 2006. 112 lk.

     

     

    Ajapikku on tekkinud suurem vajadus pakendada lugejatele eesti kunsti ajalugu. Ants Juske oma raamatus “Külmetav Eesti kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade” ei varjagi taotlusi, et lähtub Mart Kivastiku kunstnikunäidenditest, mille sisu on populariseerida kunstnike tegemisi ja kunsti.

    Ja kuigi põhjusi selgitades ütleb Juske, et puudu on peamisest – kunst võõrdub oma adressaadist, publikust –, on ilmselt aru saadud, et pole võimalik rajada teed kunstini sellesama kunsti üha jätkuva selgitamisega, vaid lavale tuleb tuua kunstnik ise, oma inimlikkuse, nõrkuste ja eluseikadega. Ausse kerkib kunstiajaloo seltskonnakroonika.

    Juske püüab enda sõnul seada eesmärgiks vähemalt kaks asja: tuua teose looja kunsti vaatajale lähemale, näidata teda mitte kauge ja ennasttäis intellektuaalina, kuigi selle taga võivat olla oma ajast ees käimine ja sobimatus kaasaega. Teiseks eesmärgiks on autori soov rikastada eesti kunstiteaduse metodoloogilist arsenali, avada ehk mõni kasutamata võimalus, kuidas laiemale publikule kunsti seletada ja sel viisil teha metodoloogiline ekskurss, läbida rahvusliku kunstiajaloo võtmekunstnikud ja -teosed.

    Jüri Arrakut käsitlevas artiklis loetlebki Juske tuntumad kunstiteaduslikud metodoloogiad: formalistlik, ikonograafiline, semiootiline, psühhoanalüütiline, sotsioloogiline, biograafiline, feministlik – millele ta ehitab üles oma kirjutised.

    Juske meetodi kohta sobiks kasutada ka lk 98 Elkeni kohta kirjutatut: “Postmodernistlik kunst on pakkunud kõigis kunstiliikides kummalisi vorme: küll tsitaate, poolplagiaate, palimpseste, cover’eid, recycling’uid, mix’e ja tont teab mida.” Neid kahte püüabki Juske ühitada: kunstiteaduslikke metodoloogiaid ja postmodernistliku kunsti kummalisi vorme.

    Kunstiteoste valikuprintsiibid on ausalt öeldes subjektiivsed. Neist kunstnikest on Juske varemgi kirjutanud ja näiteks Soosteri, Malini, Kruusamäe või Toomiku kohta kirjutatus kajastub Juske ajakirjanduses avaldatu.

    “Külmetava kunstniku” metafoori kasutamine viitab justkui oma kujundite puudumisele, kunstiteaduslike metafooride ammendatusele. Juske liigutuses võib aga ka aimata soovi haakida oma narratiiv populaarsustesti läbinud loo külge: külmetav, kohanematu ja vaene eesti kunstnik ühelt poolt ja teiselt poolt valesti mõistetud looja, kelle loomingu seletamiseks ei ole kunagi hilja. Umbes nii, et “Külmetava kunstniku portreed” või “Põrgu Wärki” vaadanud publik peaks haarama kohustuslikult Juske raamatu järele. Ja et kavalehel seda isegi soovitataks…

    Paraku on tegemist tollesama uskumatult elujõulise romantilise kunstniku stereotüübiga, mille etaloniks on jäänud van Gogh: lootusetult sulandumatu, õnnetu, teiste hoolt ja tähelepanu vajav. Kuid leheküljel 92 on ka selle tühistus. Juske tsiteerib Kostabiga tehtud intervjuud: “M. K.: Kas nälgiv (siinses kontekstis ka külmetav – A. J.) kunstnik mängib tänapäeva kunstilaval mingit rolli? M. K.: Van Goghi kompleks võrdub professionaalse kunstniku jaoks võimatusega saada krediitkaarti.” Juske “külmetava” ja “nälgiva” rõhutatus ning sidumine tõestab soovi romantilist tegelast taastoota ja vedada see punase niidina läbi terve raamatu. Kuid olgu tänatud Kostabi, kes lisab sellesse irooniat.

    Raamatu isiklike muljete ja tsitaatidega pikitud vabas vormis kirjutistel on kohati nostalgitsev kõrvaltoon. Tekstid sisaldavad juhtumusi ja seiku nii seoses kunstnike kui kirjutaja endaga. Meetodit võiks nimetada introspektiivseks ehk “kunst ja kunstnikud minus ja minu ümber”. Selgub näiteks, et Juske oli Ojaveri naaber ja viimane oli “KanaNaha” performance’i ideele tulnud pärast ühiseid loodiga tehtud parandustöid Juske korteris.

    Lausetes on alguses kuulutatud publikule lähenemise soovile vaatamata hulganisti võõrsõnu ja tsitaate, mida autor esitab sissejuhatuses analüütiliselt kurioosumitena. Tsitaatide allikad puuduvad. Nimeregister on olemas, selle alusel on võimalik kaardistada autori hingelise, seltskondliku või intellektuaalse läheduse mainitud või tsiteeritud persoonidega.

    Peeter Allikut puudutavas essees “Peeter Päästja” ütleb autor otse, et on hea toetuda oma kolleegidele, viidates Johannes Saarele. Viimasest on leheküljel 100 saanud lausa “geniaalne kunstikriitik”, mis stiilinäitena kahandab kirjutaja usaldusväärsust. Valdavalt on Juske kirjutised avatud ja loomulikud, kus antakse küll tsiteerimisi, küll muljetele ja mälestustele toetudes, ilma ülearuse pedantsuseta pilt kunstnikust ja tema tegemistest.

    Et Juske püüab mingit liini välja vedada, näitab tema viimaseks valitud Puhas Rõõm, mis aitab tal lõpetada albumi rõõmsas meeleolus. See vastanduvat pealkirja inspiratsiooniallikale Konrad Mäele ja teistele, s.o Eduard Wiiraltile, Villem Ormissonile, Karl Pärsimäele, Kaarel Liimandile, Adamson-Ericule, Ülo Soosterile, kelle elukäigus oli palju traagikat. Krooniks ja otste kokkuvõtmiseks on raamatu viimase pildina Juske portree Konrad MäeNikolai Triigi maalilt peegeldatud poosis. Varem oleme samasugusena näinud Mäe osatäitjat Henrik Toompere jr.

    Autori toetumine isiklikele kokkupuudetele, kogemustele ja muljetele on raamatu tugevam osa. Samas on suurem osa 1960.-1970. aastate kunsti huvitatud kunstilugeja jaoks kanoniseerunud viimase 20 aasta jooksul. Jälle neidsamu kangelastegusid ja nimesid lugedes tuleb lausa uni peale. Juurde on tulnudKarin Luts, Lola Liivat, Ludmilla Siim.

    Raamat kujuneb kindlasti kunstioksjonite külastaja käsiraamatuks, populariseerib Eesti kunstiajaloo hitte, aitab kaasa omapärasele kujutiste (Juske foto) ja ideede (tsitaadid) recycling’ule ning on omamoodi “veel lühem eesti kunsti ajalugu”.

     

  • Mida tähendab olla professor?

     

    Magnet ja külvaja, vedur, integraator ja visionäär  Selliseid omadusi võib olla mitmeid ning need võivad valdkonniti varieeruda, kuid vähemalt kaks neist on universaalsed. Nende kirjeldamiseks sobiks kasutada metafoore ?magnet? ja ?külvaja?. Magnetprofessor koondab enda ümber jüngrite kogukonna, loob oma koolkonna, tagab valdkonna jätkusuutlikkuse. Magneti tunnusteks on näiteks elujõuline uurimisrühm, hulk doktorante ja magistrante ning teadusseminar, kus osalejaid väljastpoolt ülikooligi. Magnetiga soovitakse teha koostööd, ta on võimeline koondama inimesi ühise eesmärgi nimel, saavutama nende pühendumuse ja vaimustuse; magneti juurde tullakse nõu küsima, tema arvamusega arvestatakse. Külvajast professoril on võime jagada midagi, mis mingi aja pärast on kasvanud paljukordseks. Selleks võib olla näiteks idee, mis vormub suurepäraseks doktoritööks, või uurimus, mis lahendab mingi olulise probleemi. Külvaja näeb kaugemale kui võsas müttaja ning ei jäta nähtut üksnes enda teada: seeme ei jää pihku. Samas on külvaja ka ise nähtaval, ta ei saa ega tohigi end peita. Külvaja teeb elu paremaks ning ka avalikkus on selle teadvustanud. Külvaja põhitunnuseks on võime ja soov tõsta kolleegide võimekust. Magnet ja külvaja on teineteisega tihedalt seotud: kellel pole midagi külvata, selle juurde ka ei tulda, ja vastupidi, erak ei ole tavaliselt ka lahke jagaja. Igas õppejõus ja teadustöötajas on mingil määral magnetit ja külvajat. Mis eristab professorist magnetit mitteprofessorist magnetist ning professorist külvajat mitteprofessorist külvajast? Siin saab mõõdupuu olla ainult üks ? kvaliteet. Magneti puhul on selleks tõmbejõu tugevus, külvaja puhul saagi suurus. Professorist magneti mõju ulatub üldjuhul kaugele väljapoole Eesti piire: ta juhib rahvusvahelisi uurimis- ja arendusprojekte, teda kutsutakse välisülikoolidesse doktoritöid oponeerima, ta osaleb rahvusvaheliste ekspertkogude töös jne. Professorist külvaja on kui viljakusjumal: millega iganes ta kokku puutub, see kasvama ja arenema hakkab. Ta on mitte ainult suurepäraste ideede ammendamatu allikas, vaid ta suudab need ka realiseerida. Nii nagu ei ole kahte täpselt ühesugust inimest, ei ole ka kahte ühesugust professorit. Kuna professori tegevuse mõju ja ulatus on märgatavalt suurem kui mitteprofessori oma, siis torkavad iga üksiku professori iseärasused eriti silma. Vastavalt domineerivale omadusele võib professor olla näiteks vedurist professor, visionäärist professor, integraatorist professor jne. Vedur on väga viljakas uurija. Tema uurimustele ja ideedele tugineb suur hulk jüngrite uurimusi. Tal on õnnestunud hankida hulgaliselt uurimisgrante, mistõttu rahapuudus teda ja tema uurimisrühma liikmeid ei kummita. Paraku on vedurist professori emeriteerumisel oht, et uuringute tulemuslikkus antud valdkonnas langeb. Visionäär näeb probleeme, mille olulisus ilmneb teistele alles hiljem. Tema uurimisrühmas on põnev töötada ning selles on uurijaid, kes oleksid nõus professori juures töötama kas või ilma tasuta. Visionäärist professoril võivad puududa tema ainuautorsusega teadusartiklid; samas on ta suure osa uurimisrühma liikmete koostatud artiklite kaasautoriks. Integraatorist professori haare on lai: ta näeb nii seda, kuidas tema valdkonna uurimistulemusi oleks võimalik rakendada teistes valdkondades, kui ka seda, milline sünergia tekiks teiste valdkondade uurijate kaasamisel. Integraatori uurimisrühmas võivad edukalt kõrvuti töötada kultuuriloolane ja haridustehnoloog, informaatik ja filoloog, insener ja matemaatik. On selge, et oma valdkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks peavad professoril olema ka teatud isikuomadused: ta peab olema teadustööd pärssivate probleemide lahendaja, mitte nende tekitaja. Dotsent, kes doktorinõukogu liikmena hääletab doktorikraadi andmise vastu ainult seepärast, et mitte endale teadustöös konkurenti tekitada, et tohiks iialgi professoriks saada, olgu tema individuaalsed tulemused kuitahes head. Kui nüüd mõni potentsiaalne professori ametikohale kandideerija ülal toodut ebareaalseks peab, kuna ?mul jätkub vaevalt aega isegi praeguste tööülesannete täitmiseks?, siis oleks soovitus lihtne: tuleb tõmmata oma tegevuskavast maha kõik see, mida oleks võimalik delegeerida madalama kvalifikatsiooniga õppejõududele ja abipersonalile. Ja kui sellegipoolest magnet nõrgaks ja seeme kehvaks jääb, võiks professori ametikohale kandideerimisest hoopis loobuda. Kas see, et tänases Eestis on terves reas valdkondades konkurss professori ametikohale väike või hoopis olematu, polegi põhjustatud sellest, et eelkäija ei olnud piisavalt hea magnet ja külvaja?

    Seisus kohustab  Professor olla pole niivõrd auasi, kuivõrd suur kohustus. Professori ametikohta täites puudub teistel selleks lähemate aastate jooksul võimalus, järelikult tuleb tööd teha paremini, kui seda oleks võimeline tegema kes tahes mitteprofessorist kolleeg. Probleemide puhul ei saa professoril olla mingit õigustust ? näiteks viidata ebasoodsale keskkonnale. On ju külvaja ülesandeks ka pinnase väetamine ja ebasoodsate ilmade puhul just sellise seemne ning metoodika ja töövõtete valik, mis antud tingimustes potentsiaalselt parima saagi. Lõpuks küsib ehk mõnigi lugeja: aga kuidas jääb professori õppetööga? Tõepoolest, seegi on osa professori tööst. Enamasti teeb professor ka õppetööd paremini kui teised õppejõud; samas võib iga ülikoolis õppinu tuua näiteid suurepärastest õppejõududest, kes polnud professorid. Professori ja mitteprofessori klassivahe ilmneb siiski eelkõige teadustöö tulemuslikkuse võrdlemisel. Selleks, et ülikoolid saaksid võimalikult hästi täita oma missiooni, peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks, iga professori ametikohale kandideerimist kaaluv õppejõud või teadustöötaja peaks kõigepealt analüüsima, kas ta on piisavalt tugev magnet ja viljakas külvaja ning millised on need professorile vajalikud omadused, mille poolest ta on kolleegidest selgelt üle. Teiseks, igaüks, kes on end juba näidanud tugeva magneti ja hea külvajana ning kes vastab professorile esitatavatele formaalsetele nõuetele, peaks professoriks ka kandideerima.

  • Algab uus muusikalis-kirjanduslik kontserdisari HELIjaKEEL

    Diana Liiv

    MTÜ Muusikasõprade Selts alustab uue muusikalis-kirjandusliku sarjagaHELIjaKEEL. Sarja läbivaks teemaks on Eesti kultuuriruumis erilised perekonnad, kus isad ja pojad ning isad ja tütred on tuntud kirjanikud ning heliloojad. Sari algab novembris Doris ja Hillar Kareva loominguga, teisel kontserdil jaanuaris tulevad esitusele Maarja Kangro luule ja Raimo Kangro muusika, kolmandal kontserdil märtsis kõlab Peeter Volkonski ja Andrei Volkonski looming ning sari lõpeb maikuus Märt-Matis Lille ja Jaan Kaplinski teostega. Muusikat esitavad silmapaistvad eesti interpreedid ja tekste loevad autorid ise. Sari toimub koostöös Tartu kirjandusfestivaliga „Prima Vista“. Sarja eesmärk on tekitada erinevate kultuurivaldkondade vahelist koostööd ja sünergiat, hõlmata laiemat publikut ning pakkuda erilisi kultuurielamusi.

    Sarja avakontserdid toimuvad pühapäeval, 18. novembril 2012, kell 18:00 Tartu Ülikooli aulas ja esmaspäeval, 19. novembril 2012, kell 19:00 Hopneri majas. Esinevad Kristina Kriit (viiul), Toomas Vavilov (klarnet), Ivar Tillemann (trompet), Madis Metsamart (vibrafon, ksülofon), Diana Liiv (klaver), Doris Kareva (sõna). Kavas on Doris Kareva “Harmoonia tund” ja valik luulet ning Hillar Kareva Kontsertpala trompetile ja klaverile, “Lamento” trompetile, “Neli tuult” viiulile ja klaverile; sonaat klarnetile ja klaverile ning “Neli Gemmi” ksülofonile, vibrafonile ja klaverile. Sarja toetab Kultuurkapital.

    Täpsemat infot kontserdisarja kohta leiab kodulehelt www.kammermuusika.ee. Piletid on müügil Piletilevis ja tund enne algust kohapeal.

Sirp