krüptoraha

Mõlemat dokumentaalvideot võib käsitleda kui omamoodi leidobjekte. Ei sekkumist, ei  lavastuslikkust, ei mingit põhjust kahtlustada kunstilisi ambitsioone, mis argielu teatri performatiivset kulgu häiriksid – lühiühendus teistmoodi tegelikkusega põhineb kaamera vaikival kohalolul. Eriti selge on see “Jutlustaja” puhul. Dokumentaalne formaat on juba iseenesest ühene kinnitus, et selle näituse teemapüstitusi ei saa taandada Toomiku enese eksirännakuile metafüüsilise ballastiga koormatud fantaasiamaailmas. Kuid et Toomik erinevalt paljudest teistest videokunstnikest ei tööta kunagi sekundaarse materjali ehk found footage’iga, taandub töö loomine kunstniku viibimisele õiges ajas ja õiges kohas. Kadunud Kieślowskil olla kord noore dokumentalistina õnnestunud jäädvustada hetk, kui hambaarstitoolil vaevleva patsiendi suus purunes ülepingest puur – õnnetus, mis juhtub võib-olla kord paarikümne aasta tagant, kui sedagi. On selge, et selliseid asju ei saa ette planeerida, ära oodata, stsenaariumi kirja panna – need lihtsalt juhtuvad, omandades tähenduse ja võimendudes alles tegelikkuse orgaanilisest kudumist välja lõigatuna, näiteks näitusesaalis. Sellegipoolest pole kunstnik siin üksnes kõrvaltvaataja – osalus on Toomiku videote vältimatu komponent.  

Ühtaegu, viibides hetkes, mis tema subjektiivsest maailmanägemisest mingi valupunkti välja säritab, peab kunstnik sellise materjali lintisaamiseks käituma, nagu teda polekski kohal, saavutama erilise neutraalsuse kujutatava ja oma tegelaste suhtes. Sellised ülesvõtted on mõeldavad vaid juhul, kui argielu performatiivsusele lisandub kunstniku anti-performance, mis teeb temast omamoodi nähtamatu agendi. Kui tegu on materjaliga tänavalt, avalikust ruumist, nagu “Jutlustaja” puhul, siis taandub kõik pigem tehnilisele tasandile. Hoopis huvitavamaks läheb asi “Telefoni loo” näitel, mis korjab oma detailse jutustuse üles põhimõtteliselt privaatsest sfäärist: kahe sõbra omavahelisest inetuvõitu tülist öise joomingu käigus kaduma läinud telefoni pärast ning grotesksest lõpustseenist, mis päädib ülespuhutud metafüüsilise alatooniga andeksandmisega.

Meenub üks Gilles Deleuze’i poeetiline mõttekäik, et kaamera pole mitte üksnes silm, vaid ka ekraan. Kui ma õigesti aru saan, viitab Deleuze sellele, et kaamera kohalolu tajume me mentaalse projektsioonina, mille vältimatuks osaks on paljastus suurel ekraanil. Paratamatult kerkib selle värvika ning nüansirohke dialoogi puhul üles mõte, kuivõrd kaamera kohalolu siin kaasa räägib, käivitab, provotseerib – on ju mõlemad põhilised asjaosalised Sudak ja Paavle, Toomiku lemmikperformaatorid, suurepäraselt kursis sellega, et kõike, mida nad kaamera ees ütlevad, võidakse kunstilises kontekstis ära kasutada. Kuid see ei näi neid häirivat. Sudak on harrastusteatraalina niikuinii pidevas performatiivses seisundis ja Paavle piisavalt flegmaatiline selleks, et end mitte mingitel välistel asjaoludel ümber häälestada lasta.

Lõpptulemuseks on materjal, mis on ühtaegu autentne ja ehe ning piisavalt ambivalentne ja fokuseeritud, et meie huvi ka korduval vaatamisel üleval hoida. See materjal on vaatajale pinnuks silmas just seeläbi, et seda ei saa taandada mingitele stsenaariumidele väljaspool neid, mis elu ja olukordade loogika ise peale sunnib. Kuid selles ju ongi videokunstnike “väikese kino” võimsaim trump filmikunstnikest dokumentalistide ees – see seisneb iseenesest tagasihoidlikus ülestunnistuses, et elu ise on parim režissöör.

Kunstiteaduslik ajakiri jääb tahes-tahtmatult mingile vahealale, märgistamata territooriumile, nii oma tegevuselt, sihtidelt kui ka reaaleluliselt. Kui iga kunstiajalooga kehtestatakse midagi piiritletut ja lõplikku vähemalt teatud ajaks, siis ajakirja siht on lõplikkust murendada ja selle aluseid õõnestada, et oleks põhjust uusi ajalugusid kirjutada. Kuid samas püüab ajakiri, vähemalt teadusajakiri, ka seda, et seal esitatud tõed püsiksid kauem kui aasta, et oleks põhjust otsida üles ka vanu numbreid; püüab täita tühimikke, mis jäävad kesksete (ajaloo)narratiividega paratamatult katmata. Sedakaudu taotleb ajakiri nii ajaülest kui ka kaasajas püsivat seisundit, tahab ühtaegu olla nii lugejat peibutav kui liigrahvalikkust peletav, tahab olla nii kirjandus kui ajakirjandus, suunatud nii Eestile kui Eestist väljapoole. Kuid kindlasti pole see igaühele-midagi-printsiip, vaid pigem järgutine omaenese territooriumi täitmine.

Kogumikust ajakirjaks

2006/2007. aasta vahetumisega täitus “Kunstiteaduslike uurimuste” esimese köite ilmumisest 30 aastat ning välja tuli 15. köide, nii on põhjust teha ka põgus kokkuvõte.

Üpris ebaregulaarseid ja eri nime all kogumikke on ilmunud üksteist. Tagantjärele sirvides koondavad need köited tõesti omaaegseid keskseid jõude ning sisaldavad rõhuvas osas püsiväärtusi, nii nagu Mart-Ivo Eller avaköite saatesõnas ka ette on pannud. Ideoloogiline saast ja konjunktuursete teemade käsitused on pea olematud, mis on olusid arvestades (ligi kümme stagnatsiooniaastat) tõhus saavutus. Praeguseks on avaldatud üle 200 pikema artikli 117 autorilt.

Aastal 2002 tegi Kunstiteadlaste Ühingu üldkogu, tõsi küll, teatavate kõhklustega, otsuse muuta kogumik “Kunstiteaduslikke uurimusi” ajakirjaks. See samm oli osalt teaduspoliitiline. Teiselt poolt oli kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala kümneaastane tegevus loonud arvestatava järelkasvu, kelleta tänast kunstist kirjutajate ja kunstielu korraldajate üldpilti enam ette ei kujutaks. Lisaks mõistagi traditsiooniline kunstiajaloo õpe Tartus ning üha jõudu koguv kunstiajaloo suund Tallinna ülikoolis.

Kunstiteaduslike Uurimuste aastas ilmuvate numbrite arvuks jäi küll neli, kuid see oli rohkem tulevikku suunatud otsus. Hetke (eeskätt rahalisi) võimalusi arvestades usuti, et esialgu tuleb piirduda pigem kahe topeltnumbriga. Tegelik kogemus on jäänud kuhugi vahepeale ning mahult on üpris sobivaks kujunenud üks topeltnumber ja kaks üksiknumbrit aastas. Perioodilisusest ja eelretsenseeritavusest suurem sisuline muutus oli ehk erinumbrite käivitamine, neid ongi igal aastal ilmunud üks kuni kaks. Ka vabanumbrite tekste on püütud teema järgi rühmitada. Nii on ilmunud näiteks elukeskkonna sotsiaalset determineeritust (2004), miljööd ja eset (2005) ning fiktsiooni ja filmi (2006) vaagivad erinumbrid.

Sellest vaatenurgast on eesti kunstiteaduse seis praegu hea, kindlasti parem kui 15 aastat tagasi. On ka selge vajadus (teadus)väljundi järele: eesti kunsti uurimises on paraku kui mitte valdavalt, siis vähemalt rohkesti teemasid, millest rahvuskultuurist väljaspool lihtsalt ei kõnelda, või tehakse seda vaid väga populariseerivas vormis. Siiski jääb aastail, kui Eesti riik elab paremini (loe jõukamini) kui kunagi enne, kunstiteaduse seisust kõneldes mõndagi hingele kripeldama.

Mitmed aastad on üpris ebamäärases seisus olnud Tartu ülikooli kunstiajaloo õpe, mis ometi on üks pikema ja võimsama traditsiooniga lähikonnas ning aastakümneid on just Tartus lõpetanud loonud eesti kunstiajaloo normaalparadigma. Kuigi Tallinnas on kunstiteaduse õpe kunstielu pulsile lähemal, on see sellevõrra praktilisema meelelaadiga ning vahest ka kitsama suunitlusega. Üliõpilased leiavad kiirelt tööd ning napib aega süvenenud uurimistööks eriti doktoriõppe tasemel. Kunstnikega koos õppimine tagab küll nendega põlvkondliku sideme, kuid kaob kõrvutus teiste humanitaaraladega. Kuid kunstiteaduse ruumilist ahenemist näeb ka mujal, näiteks pole Eesti Teadusfondis esimest korda selle 15aastase tegevusaja jooksul ühtki visuaalkultuuri uuringuid esindavat eksperti.

Edasi on küllap põhjust arutada Eesti humanitaar- ja teadusperioodika seisu üle laiemalt. On tõesti hea, et mõningaid rahvuskultuuri sambaid (Looming, Keel ja Kirjandus, Vikerkaar, Teater. Muusika. Kino) toestab riiklik rahastus. Pangem aga tähele, need kõik on uue iseseisvuse eelse traditsiooniga ajakirjad. Teadusajakirjadest ilmuvad riigi toel teaduste akadeemia kirjastuse väljaanded (humanitaariast Trames, Linguistica Uralica, Acta Historica Tallinensia, Eesti Arheoloogiaajakiri), kuid vist ebamäärasema rahastusega. Kunstiteaduslikke Uurimusi on seni ilmunud esmajoones kultuurkapitali tänuväärsel toel. Ometi on viimase 15 aasta jooksul lisandunud või perioodiliseks muutunud rida teisi, mida rahastatakse üsna juhuslikult ja tehakse sageli puhtast toimetajate entusiasmist (InterLitteraria, Sign System Studies, Ariadne Lõng, Folklore ja Mäetagused, kui nimetada esimesena pähetulevaid).

Rahastuse ebamäärasusele lisandub peaaegu monopoolseks muutunud raamatute hulgilevisüsteem: kuigi kultuuris olulised väljaanded (ka omamaine ilukirjandus) üldjuhul saavad avaldamiseks tuge, on nende levitamine naistekate, poliitmemuaristika, krimkade ja ulmekate foonil üsna võimatu. Nii levifirma kui ka raamatukaubandus vaatab sellistest tulusat riiulipinda raiskavatest prügikaladest lihtsalt mööda. Küllap on ka neil (eesti luulel, eksperimentaalkirjandusel, kirjandus- ja kunstiteadusel) kindel, kuigi ehk piiratud lugejaskond. Eestis puuduvad suuremad erialased poed (meenutagem kas või akadeemia- ja ülikoolipoodide võrgustikku Põhjamaadel, Blackwelli Inglismaal), kust asjast huvitatu kerge vaevaga oma eriala üles leiaks. Interneti-kaubandus küll on, kuid minu kogemuse põhjal see just ülearu õlitatult (raamatututvustused, erialane liigendus) ei toimi, eriti rahvusvaheliste võimalustega võrreldes.

Huvipakkuv on kõrvutada praeguseid eesti raamatutiraaže saja aasta tagustega (pole ju mõtet rääkida teada-tuntud nõukogudeaegse raamatu fenomenist), mis tänased tuhandesest tiraažist unistavad kirjastajad kadedalt ohkama panevad: “Noor-Eesti I album” – 1500, “Võitluse päivil” ja “Noor-Eesti III album” – 2000, “Ääsi tules” I (1908) – 2000, G. E. Luiga “Maakera elulugu” (1907) – 6000. Noor-Eesti kirjastuse tavatiraaž oli luulel 1000 ja proosal 2000 eksemplari. Ühtlasi võiks kõrvale mõelda toonase ja praeguse eesti üliõpilaskonna suuruse.

Mida siis ikkagi teha?

Teadusbürokraatia keerdkäikudes loovijaile on teada meeleheitlik võitlus kohalike väljaannete kategoriseerimise vallas (loe: kohases väljaandes avaldatud artikkel tagab teadlase sobivuse taotlemaks grante, teadusrahastust jm tööks ja elamiseks vajalikku, samaväärne või tõhusamgi mujal ilmunud kirjutis, isegi riigi kultuuripreemiaga pärjatud monograafia ei pruugi seda mitte teha). Üheks esimeseks sammuks võiks olla Eesti teadusväljaannete toetamine ühes riikliku rahastamisprogrammiga näiteks viieks aastaks. See sunniks teadusväljaandeid pingutama ja taset hoidma, samas kaotaks senise kentsakalt ebavõrdse seisu ning annaks kindlama aluse teadusväljaannete kategooriatele.