Toeta

Kristjan Haljak

  • ,

    Eetrikute keel ja kõne

    UNO LIIVAKU

    Eestis on sadakond aastat olnud inimesi, kes räägivad tuhandetele, keda nad ei näe ega kuule. Nad on eetrikud (eetriajakirjanikud; nagu elektrikud, keemikud, eristamaks kirjutavatest ajakirjanikest), kaua aega kuulajaskonna teenistuses. Eesti eetrikutel polnud vaja alustada nullist. Oli olemas muu maailma eeskuju.

    Eetrikõne põhireeglid

    Eetrikõne põhireeglid on järgmised.

    Eetrik on pidanud rääkima

    1) selgelt,

    2) meeldiva hääletooniga,

    3) häireteta,

    4) mõõduka tempoga,

    5) võimalikult lühikeste kiiluta terviklausetega;

    hoiduma

    6) põhjendamatust kiirkõnest,

    7) prügisõnadest, vähetuntud, argoo-, murde-, teiste keelte ja võõrsõnadest, vähetuntud lühenditest, sobimatutest hüüatustest nagu õudselt hea, jõle ilus, jube vahva või Jeesus kui tore,

    8) põhjendamatust sõna- ja lausekordusest, nt kuulasime Ni poolt lauldud laulu,

    9) põhjendamatust mitmeti mõistetavusest,

    10) kui võimalik, siis arvudest, eriti liigtäpsetest (nt 6,973 miljonit võiks olla ligi 7 miljonit);

    eetrikutelt on eeldatud

    11) õigekeelsuse (sõnatähendus, ühildumine, alistusseos, käänamine, pööramine, lauseehitus jt) valdamist,

    12)  õigehäälduse reeglite (sõna- ja lauserõhu, väldete, palatalisatsiooni jm) tundmist,

    13) oskust hääldada teiste keelte isiku- ja kohanimesid originaalilähedaselt,

    14) oskust hääldada vanas kirjaviisis tekste (nt koli-ramat on kooliraamat, õppetus on õpetus, teär on teeäär),

    15) füüsika-, keemia-, matemaatika- jt sümbolite kuuldavaks tegemise oskust,

    16) kümnend- jt süsteemide eristamise oskust (nt 500 protsenti rohkem on kuus korda rohkem, kolm aastat ja neli kuud ei ole 3,4 aastat jms),

    16) kirjavahemärkide ning suur- ja väiketähtede kõnes eristamise oskust.

    Kõik tekstid ei ole mõistetavad seletuseta (vanasti olevat Narvas räägitud nt nii: mine kirbitsa savodi trubast mööda priistani silla juurde, see on mine tellisetehase korstnast mööda sadamasilla juurde). Reeglitest tohib taotluslikult kõrvale kalduda, nt huumorisaadetes.

    Kokkuvõttes: eetrikõne peab olema selge ja sisu hõlpsasti arusaadav. Väga palju kuulajaid peab raadiost või telest kostvat eeskujuks. Nõudeid on palju, sest eetriku vastutus kümnete tuhandete keele- ja muudegi harjumuste kujundajana on suur. Selline on seni olnud hea tava.

    Eetrikeel on ÕSist kaugenenud

    Ametlikult üldkohustuslikuks sai keelekorraldus aastast 1947. ÕSi reeglid olid niisama tähtsad kui kümme käsku ristiusus. Toonased keelekorraldajad oskasid niisuguse reeglistikuga teha eesti kirjakeelest eestluse oaasi venestamise kõrbes. Teiselt poolt kehtestas ÕS mõnes valdkonnas, nt ajakirjanduses, otsekui keelediktatuuri.

    Keelereeglite revisjon algas juba Vene ajal ning hoogustus pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Reeglituse ja omaenda reeglite taotlejaid oli ja on rohkesti, nende mõju tuntav. Mullu oktoobris teatas eetrik: „Mis ÕS ütleb, on soovituslik.“ Teiste sõnadega: ÕS soovitab, MINA otsustan. Seega ei tee enam õige ja eksliku, arengu ja taandarengu vahet keeleteadlasest keelekorraldajad, vaid spordi-, majandus-, poliitika- või meelelahutuseetrikud. Kunagistest keelekorraldajatest said vahepeal keelesoovitajad. Vähe sellest: nüüd loobutakse ÕS 2025 ka soovitamisest ja EKI teatmikus kinnitatakse: „Uurimistulemuste toel ajakohastatud põhimõtete järgi normitakse üldkeeles ortograafiat ja morfoloogiat, aga mitte tähendusi, sõnavalikut, rektsiooni ega ka üldjuhul hääldust jm.“1 Norm pole aga soovitajate, rääkimata keele kirjeldajate otsustada.

    Keelesoovituste järgimine on siiski mõjutanud peamiselt trükiste, s.o kirjutatu keelt. Soovitustega varustatud ÕS 2018 järgi toimetatud trükikeel ning toimetamata eetrikeel on aga järjest kaugenenud. Raadios ja teles räägitavas pole küll kunagi ÕSist täielikult kinni peetud. Ei peagi alati pidama. Õigustatud hälbed on keelt kui tunnetusvahendit toetanud, õigustamata hälbed taandarengu poole kiskunud.

    Kaheksa-üheksakümmend aastat tagasi laitsid keeleteadlased saksapärasusi, praegu ei panda pahaks inglis- ega venepärasusi. Eetrikute osavõtul ei eristata enam mõisteid riik ja rahvus, sõiduk ja transport, sõdur ja sõjaväelane, kuni ja ligi. Eetrikeel on kaasa aidanud täismineviku, osasihitise ja küsilause tõrjumisele, mõiste ja sõna vahekorra lõdvenemisele, sõnajärje ja eituse muutumisele, pikkade täishäälikute lühenemisele, käändelõppude asendamisele määrsõnadega, täiesti uus on võrdlus­astmestik, enam ei kehti ühildumisreeglid. Suur osa muutustest kahandab keele tunnetusvõimet. Eetrikeel on kujunemas – tükati kujunenud – otsekui üleminekuvormiks soome-ugri keelelt indoeuroopa keelele.

    Siinse käsitluse näited pärinevad eetrikutelt (saatejuhid, reporterid, usutlejad, diktorid), poliitikutelt, kõrgetelt riigiametnikelt, eetris esinevatelt trükiajakirjanikelt. Ei esitata teise emakeelega inimestelt ega juhuesinejatelt kuuldut (vahest paar näidet). Iga siinse näite taga on sadu, isegi tuhandeid esinemiskordi. Näiteid on ümber sõnastatud osaliselt (keeletundlikud lugejad oskavad ise teisiti sõnastada). 2021. aasta jaanuarist alates olen kuulanud Vikerraadiot, Kuku raadiot, ETVd ja Kanal Kahte. Nimed on asendatud Niga. Näidete autoreid ei nimetata. Mind on huvitanud nähtused, mitte kõnelejad.

    Ei siin ega allpool seata kahtluse alla keele muutumise möödapääsmatust, isegi vajalikkust, küll aga muutusi, mis vähendavad keele võimekust nii suhtlus- kui ka tunnetusvahendina. Näiteks kuuleb raadiost ja telest peaaegu iga päev väljendit ma saan aru. Ütlejad ei saa aru, et nad ei saa aru. Nt on kuuldud: ma saan aru, et sa elad Londonis. Mõeldi: minu teada, niipalju kui mina tean, minu meelest, minu arust, mulle tundub, mulle näib, mulle  paistab, et sa elad Londonis. Ühele mõistehälbele on toodud ohvriks (vähemalt) seitse mõttekat väljendit. Eetrikud on aga oma keelepruugi paremuses kindlad – see on tuleviku eesti keel. Umbes kolme aasta jooksul kuuldust jääb mulje, et eetrikute meelest ei peagi kõik kuulajad eetrikõnest aru saama, eetrikõne on mõeldud inglise ja vene keele valdajatele. Praegu on see ehk liialdus, kuid võib senise tava jätkudes tõeks saada.

    2023. aasta selge kõneleja auhinnaga tunnustati 18. jaanuaril ajakirjanikku Astrid Kannelt (keskel), kirjanikku ja raadio saatejuhti Olav Osolini ning näitlejat Mait Malmstenit. Selge kõneleja auhinda annab välja Eesti Vaegkuuljate Liit.

    Kiirkõne

    Neljas reegel räägib mõõdukast kõnetempost. Kunagi kohandasid eetrikud oma kõnet kuulajate vastuvõtuvõimega. Niisuguseid eliiteetrikuid on praegugi, kuid vähe. On teisi, kel sõnad suus sõlmes, kes kõnelevad loogilise alguse ja lõputa sõnakobarate kaupa, mida lahutavad juhupausid. Mõne eetriku kõnes kiir- ja tavatempo kobarad vahelduvad. Kiirkõnes ei edastata ajaühikus rohkem mõtet, vaid rohkem sõnu.

    Miks on eetrikuid, kes paraja tempo asemel vuristavad? Peamine näikse olevat eetrikute ja kuulajate vahekord. Seda on isegi deklareeritud. Paar-kolm aastat tagasi teatas eetrik: „Mina räägin kiiresti.“ Seda peaks õigupoolest kirjutama nii: „MINA räägin kiiresti“. Teisisõnu, enam ei kohanda eetrik end kuulajate järgi, vaid kuulajad peavad kohanema eetrikuga.

    Eetris kas räägitakse või loetakse midagi ette. Räägitakse jutusaadetes ja reportaažides, kus osalejate kõnet ei saa toimetada. Loetakse ette uudiseid, kommentaare. Küllap peaks eetrikeelde arvama ka telesaadete subtiitrid. Neid siinkohal ei käsitleta. Ettelugemiseks mõeldud kirjutatud tekste peaks toimetama, kuid seda ei tehta või tehakse harva. Vahel on sõnum pärastlõunal paremini sõnastatud kui hommikul, kuid mitte alati. Seega toimetatud, kuid hilinemisega. Oleks ideaalne, kui etteloetavad tekstid kohandataks eetrikeelde. Seda ei juhtu, on liiga kallis. Ent seda olulisem on eetris esinejate teadlikkus kuuldava ja nähtava teksti vahekorrast.

    Kunagi võis kõnet määratleda kui kuuldavat mõtet. Praegune eetrikõne on väga tihti sõnavoog, milles võib mõte olla, kuid ei pea olema. Meenutagem, et ennevanasti peeti kiirkõnelejaid latataradeks või pläraläraleenudeks. Kiirhääldatud sõnapaar kostab vahel nagu liitsõna, nt terekell (tere, kell on viis) ja peapaavst (katoliku kiriku pea, paavst). Juhtub ka vastupidi: liitsõna hääldatakse nagu kaht lihtsõna, nt Eestis on süda suviselt (südasuviselt) soe; teiste värkide seas olevat ka ühisvee värk, kohanime Sirgala on hääldatud sirg-ala. On öeldud, et meister selgub viiendas otsustavas kohtumises, aga mõeldi viiendas, otsustavas kohtumises.

    Pikad täishäälikud kiirkõnes lühenevad, vahel kaovad. Enam ei kosta siis, siin, siit, niimoodi, ettepoole, kuule (teises vältes), nüüd, kuusepuu, vaid siss, sinn, sitt, nimodi, etepole, kule, nütt, kusepuu. On kuuldud, kuidas saatejuht küsib külaliselt enne saate lõppu: kuhu sa sitt lähed? Kaashäälikuid tuleb ka juurde, nt öössel, pühappäev.

    Kiirkõnes kaob lauserõhk kui kõne osa. Mõnikord on kiirkõne siiski vajalik. Näitlejad ja eetrikud peavad kiirkõnet valdama. Kõnetempo oleneb kohast ja ajast. Nt nõuavad saja meetri jooks ja maraton erineva kiirusega kõnet, kuid on kuuldud sedagi, kuidas reporter kommenteerib mõlemat ühtviisi võristades.

    Kiirkõne kaasnähtus on kooskõne. Umbes viiekümne minuti pikkusi jutusaateid on hulk. Seal esinevad oma ala asjatundjad. Vahel on kõik osalejad kindlad: kuulajaid huvitab ainult tema jutt, tema teab, mis on õige, ainult tema kõne on oluline. Jõudmaks saatekaaslastest ette, peab rääkima kiiresti. Peamine pole kuulajaile midagi uut öelda, vaid teiste esinejate mõtteerinevusi klaarida. Kunagi väitis rahvatarkus, et targem annab järele. Tänapäeval võiks öelda: targem räägib vahele. Mõni saatejuht ei talitse saatekülalisi, vaid osaleb ise kooskõnes.

    Prügisõnad

    Eetrikõnes on oluline koht sõnadel ja häälitsustel, millega ei väljendata mõtet, vaid mis täidavad mõttelünki, ei sisalda infot ega ole mõeldud kuulajatele süvenemishetke andma. Kiirkõne on nii libe tee, et seda peab kogu aeg tühisõnadega prügitama. Pausitäitesõnu ja -häälitsusi nimetan siin prügi- ehk tühisõnadeks. Teisest küljest: kirjutatu kohta kehtivad õigekirjareeglid, õigekõnereegleid pole olemas.

    Osalt hääldatakse prügisõnu nagu sõnu ikka. Mõni on moondunud või lühemaks kulunud, pigem häälitsus, mida puistatakse harjumusest või peetakse kõnekaunistuseks. Millal sõnast saab häälitsus, pole alati selge. Nt siis ja nüüd on sõnad. Kas on ka siss ja nütt? Ju võivad olla. Aga ss ja nd? Prügisõnu ei pea keelu alla panema, küll võiks neid palju harvemini tarvitada.

    Omaette seisuses on no kui kõnealustussõna. Nt kunagi kõnetati usutletavat umbes nii: „Härra minister, palun öelge, kuidas see asi on.“ Nüüd teisiti: „Stuudios on minister N. No kuidas see asi on?“

    Ülemullu detsembris kostsid umbes viiekümne minuti pikkuses jutusaates tühisõna siis ja selle variandid (siisä, siiss, siissä, siss, sissä, ss, ssä) 116 korda, teised prügisõnad (nagu, tegelikult, võib-olla jt) 88 korda, seega minutis keskmiselt neli prügisõna. Arvud ei tarvitse olla täpsed, pastakas ei jõua jutule järele.

    Kolme aasta jooksul olen seesuguste jutusaadete prügisõnu registreerinud paarkümmend korda. Siis ja selle variandid on esinenud ka 85, 64, 48, 41 korda. Sada ja rohkemgi prügisõna saates on tavaline. Näited ei sisalda kõiki kuuldud prügisõnu. Välja on jäetud kümneid, nt a (endine aga), ss (siis), nd (nüüd), noh, näiteks (näidet esitamata), kindlasti, kusjuures, ämm, ää.

    Näited.

    Alustame võib-olla sellest siis …

    See maja siin hakkaks absoluutselt silma.

    Ni isal oli mitmeid erinevaid naisi.

    See on toonud kaasa suured nagu ehitustööd.

    Tuleks tegeleda nii-öelda inimestega.

    Majandamiskulud ei hõlma piltlikult öeldes majandamiskulusid.

    Raha on pisut vähevõitu.

    Inimene, kes just täna põhimõtteliselt saabus.

    Järgmine küsimus on palju sellisem tõsisem.

    Estonia selline esine on tühjaks jäänud.

    Palju õnne siis igatahes Nile.

    N peab kaks mängu sisuliselt võitma.

    Kohe hakkab protsessioon tegelikult kohale jõudma.

    Otsiti võimalikke ellujäänuid (otsiti ellujäänuid).

    Olgu väike kellaaeg ka öeldud.

    Võõrsõnad

    Eetrikute ja kuulajate sõnavara erineb. Üldjuhul teavad eetrikud rohkem võõrsõnu, kuid ei oska hinnata kuulajate suutlikkust neist aru saada. Võõrsõnarohkus on lugupidamatus kuulajate vastu. Eelistada tuleks omasõnu, mida kuulajad tunnevad, nt defineerima on määratlema (meil on erinev definitsioon abielule, s.o me määratleme abielu erinevalt), fragmentaarne on lünklik, influentser on mõjutaja, mõjur, initsiatiiv on algatus. Eetrikud näikse olevat üksmeelel, et omasõnadelt peab üle minema võõrsõnadele, nt heitlikult volatiivsele, luitelt düünile, oletuselt spekulatsioonile. Paljud teles ja raadios esinejad hindavad oma teadmisi üle, eksivad võõrsõnade tähenduse või hääldamisega. On kuuldud hääldusi balleriin, maršruut, kurioossum.

    Mõni eetrik arvab, et kõik sõnad pärinevad inglise keelest. Vähe sellest, kõigi keelte kõiki sõnu tuleb hääldada nagu inglise sõnu: prantsuse grand prix on gränd prii, Dunkerque olevat Dankörk, Eugen Judžiin, David Vseviov aga Deivid, ladina c.v. (curriculum vitae) kõlab kujul sii-vii.

    Mõni võõrsõnade ihaleja ei saa aru, mida räägib. Nt: Ma (meesterahvas) olen Niga (naisterahvas) kohtunud füüsiliselt. Kuulajad mõistavad, et kehaliselt. Seni on kohtutud silmast silma või näost näkku.

    Jään eriarvamusele keelekirjeldajatega, kes leiavad: „Sõnavalikut ei normita. Ei ole otstarbekas anda suuniseid ega soovitusi eelistada omasõna selle võõrsõnalisele vastele üksnes struktuurivõõruse põhjal.“2

    Määrsõnad

    Nii rohkelt määrsõnu kui praegu ei ole enne kuuldud. Tõlkijad on otsustanud, et inglise eessõnad tõlgitakse eesti määrsõnadeks. Esiteks lihtsustab see tõlkimist, teiseks vähendab käändsõnade kasutamist ning sedakaudu lähendab eesti lauseehitust indoeuroopa keeltele.

    Näited.

    Laeval oli kuni seitsesada viiskümmend inimest.

    Ligi mitu miljonit.

    Füüsiline treening läbi tantsu (tantsides).

    N toodi päästjate poolt rusude alt välja.

    N esitas süüdistuse naabrinaise suhtes (süüdistas naabrinaist).

    Opositsiooni vahel ei tehta koostööd. (Opositsioon ei tee koostööd.)

    Inimene ei pööra tähelepanu poliitika vastu (poliitikale).

    Võiks vabandust paluda nende sõnade üle (pärast).

    Ma olen rahul valimistulemuste üle (valimistulemustega).

    Sõnakasutus

    Üldiselt on peetud korrektseks, selgeks ja arusaadavaks ÕSile vastavat keelt. Norme järgides võiksid eetrikud olla eesti keele hoidjad ja kaitsjad.

    Eetrikõnes tuleb ette mõisteid, mida eetrik ei tunne. Pole põhjust arvata, et kuulajad on targemad. Kui sobivat sõna ei leita, võib seletada. Selle asemel kopeeritakse võõrkeelt, tekib sõnu ja väljendeid, mis eesti keelde ei sobi. (Vt eespool „Võõrsõnad“.)

    Nt avatud maa (lage maa), ennast distantseeruma (distantseeruma), ennast vaktsineerima (laskma ennast vaktsineerida), ennast valmistuma (valmistuma, nt sõjaks), häbivääristamine (häbistamine?), iseliikur (liikur), iseliikursuurtükk (liikursuurtükk), vastulinnastumine (linna hülgamine).

    Eetrikõne peab olema üheselt mõistetav. Homonüümid ehk mitme tähendusega sõnad on otsekui veealused karid, mis võivad mõtte uputada (nt „toetusi peab andma sihitult ja kiiresti“ on kõlbmatu, sest sihitult tähendab ka ilma sihita; „Ni vaenulik (või kirjapildis Ni-vaenulik) tegevus“ on nii Ni tegevus teiste kui ka teiste tegevus Ni vastu; „enamik toiduaineid kallines(,) ka mais“: kõnes komasid pole, sestap jääb teadmata, kas kallines maikuus või kallines mais kui toiduaine).

    Paronüümidel ei tehta vahet: mahutuma (mahtuma), vaesustama (vaesestama, nt uraani). Kahetsusväärselt selgub, et 2022. aasta märtsist saadik ei peagi tegema.3

    On ka sõnu, mida ei osata muuta. Nt joodakse (juuakse), töötleti (töödeldi), töödata (töötada), kokku pannuna (kokku panduna), kaodanud (kaotanud). Kellelegi asemel kostab tihti kellegile. ÕS 2018 ütleb, et –kond-sõnades käändub ainult –kond, põhisõna jääb ainsusse. Eetrigrammatikas on ainsuse omastavas kümnekonna ja sajakonna, osastavas kümnekonnale ja sajakonnale jne.

    Kiirkõne ei anna aega sõnu mõttega sobivasse järjekorda seada. Sõnajärje rikkumise tagajärg on mõttetus.

    Näited.

    Võiks jalutada niisama lõhnavate lillede vahel.

    Tähtis oleks suurendatud tööliste kohalolek.

    Hotell suleti langenud külastajate arvu pärast.

    Üks inimene hukkus elektrilöögist üle ujutatud keldris.

    Avame asjatundjatega toimuvate sündmuste tausta.

    N vaatas mureliku näoga NNi poole. (Kelle nägu on murelik?)

    Kuidas olete plaaninud ja kuidas aidanud Ukraina inimesi.

    Reostusi on koristanud vabatahtlikud ja kohalikud omavalitsused.

    Hakati kuningannat lahti riietuma (lahti riietama).

    Riik ja linn võiksid haigla kahesse (kahasse) ehitada.

    Venemaa ei ole Ukraina edenemist tunnustanud (tunnistanud).

    Pakkumised saavad olema väärikad (väärilised).

    Naine sõitis tõukerattaga vastu kaevukaant ja kaotas juhitavuse.

    Lumekirmet (helbeid) tuleb taevast alla.

    Hävinud (laastatud) on kolm miljonit hektarit maad.

    Ni valitsemisaeg oli ääretult (väga) lühike.

    Konkurents on inimestele ja tarbijatele (inimestele või tarbijatele) kasulik.

    Suvi tuleb ja toimub (kestab) tavalisel moel.

    N, kes mõõgaga karjudes mööda sõidab.

    Näeme suurejoonelist klaverimängu (kuuleme suurepärast).

    Sõnakordus

    Sõnakordus ei kuulu grammatikasse, on kõnevenitusvahend, abiks kõnevoo ja mõtte lünkade täitmisel. Sama otstarve on lausekordusel, mis venitab kõnet paremini. (Seda siin ei käsitleta.) Sõnakordus on pigem stiiliküsimus. Meenutagem Marie Underit: „Ja sammub ja sammub sääl sada meest, nad sammumas ränka sammu“. Sellel kordusel on mõte. Stiilitu sõnakordus on eetris igapäevanähe.

    Kes eetris esineb, peab oskama mõtet väljendada lühidalt ja selgelt. Mõni ei oska.

    Näited.

    See on suund, mille suunas me oleme suuna võtnud.

    Küsimus, mis ma küsisin, on miljoni dollari küsimus.

    Soome majandus langeb majanduslangusesse.

    Uuritakse, kas pangas on toimunud kuritegelik tegevus.

    On plaan suurendada sõjaväe suurust.

    Trend on olnud langevas trendis.

    Võrdlusastmed

    Endisgrammatikast erinevalt pole eetrikeeles võrdlusastmeid kolm, vaid viis. Seni oli ülivõrdel kaks varianti, teistel üks. Nüüd on kuuldud kolme keskvõrde ja viit ülivõrde varianti. Võtkem näite­sõnaks ilus.

    Ülialavõrre: kõige vähem ilusam.

    Alavõrre: vähem ilusam.

    Algvõrre: ilus.

    Keskvõrre: ilusam, rohkem ilus, rohkem ilusam.

    Ülivõrre: kõige ilusam, ilusaim, kõige ilusaim, enim ilus, kõige enim ilusam.

    Näited.

    Mida kaugemale merele (merel), seda enam lahedam.

    Kaup muutub veelgi vähem konkurentsivõimelisemaks.

    See oli vähem kasumlikum.

    Valitsus tegi seda rohkem liberaalsemalt.

    See on kõige vanim maja.

    Eitus

    Saksa ist nicht ei suutnud XIX sajandil välja tõrjuda eesti sõnapaari ei ole. Praegu ründab indoeuroopalik mitte-eitus. Eesti ega asemele on tulnud venepärane ja ei.

    Pentsik on ei ole väga (palju, kaua, suur). Eesti endiskeeles öeldi ei ole kuigi (palju, kaua, suur).

    Näited.

    Ilusat eesti keelt kuuleme mitte nii palju kui enne. (Eestlane ütleks: kuuleme vähem kui enne, ei kuule nii palju kui enne.)

    Streigi ajal töötasu maksmine on mitte õige.

    Seda mittearusaamist (arusaamatust, mõistmatust) on raske mõista.

    Olukord püsib ja ei (ega) muutu.

    Igikeltsast hakkavad loomad ja mitteloomad välja ronima.

    Liig- ja vaeglaused

    Lause kui terviklikult väljendatud mõte on eetrikeeles teisenemas. Mõne eetriku suus on pigem hulk omavahel nõrgalt seotud sõnu. Küsilause on välja suremas. Aastat kolmkümmend tagasi räägiti, et kas-küsimusi ei tohi esitada. Usutletav vastab jah või ei ja jutul ots. Raadio- ja teleajakirjanikud ning tudengid on üldiselt taiplikud. Enne küsiti: Kas näidend meeldib teile, nüüd küsitakse: näidend meeldib teile? Esialgu püüti küsimust tekitada intonatsiooni varal, praegu enam mitte, nt Oli tore olla vanema venna väike õde?

    Selle sajandi alguses arvati, et rumala inimese kohta võib öelda: räägib lihtlausetega. Paljud hakkasid lauseid venitama. Ikkagi paha, kui lolliks peetakse. Praegu pikendab lauseid kiirkõne.

    Kiirkõnes on nii vaeg- kui ka liiglauseid, sõnu on tervikmõtte tarvis vajalikust vähem või rohkem. Vuristades pole ju aega mõelda lause moodustamisele, mistõttu on sõnade ja mõtte vahekord nihkes.

    Liiglauseid.

    N mängis endist Vietnami veterani.

    Muukeelse emakeelega õpetajad.

    Nilt võetakse sõrmejälgede kujutised.

    Te olete tagasi naasnud.

    Maja on taas jälle üürniku ootel.

    Vaeglauseid.

    Me ei saa ilma humanitaariata (läbi).

    Piiriala elanike (arvu) vähenemine.

    Kuidas nad piiri (ületada) üritavad?

    Hiinlased peavad oskama mingit muusikariista (mängida).

    Kas olete suurendanud oma töötunde (töötundide arvu)?

    N kutsus üles vähendama diplomaatilisi töötajaid (töötajate arvu).

    Kesknädalal toimus volikogu (koosolek).

    Mis on Eestis kui ka (ja mujal) maailmas kõige suurem oht?

    Alistusseose eiramine ja ühildumatus

    Hälbeid grammatikast kuuleb iga päev ja rohkesti. Neid võiks pidada keelevääratusteks, kuid esinemissagedus seda ei luba. Eksitakse rektsiooniga: nt N avaldas rahulolematust neile väidetele (väidetega või polnud nende väidetega rahul), vaatamata Ni kaebustest (kaebustele), Ni süüdistatakse väära käitumisega (vääras käitumises).

    Aina levib grammatikaväline, võiks öelda, et aritmeetiline, hulgapõhine, pseudo- või rööpmitmus. Kogumi kohta käivaid sõnu mõistetakse mitmuselisena, ühildumist ei tunta. Nt valitsus (rohkem kui üks minister) otsustavad; võistkond (rohkem kui üks sportlane) mängivad; orkester (rohkem kui üks pillimees) esinevad; meeskond lahkus laevalt, kõik nad toimetati teisele laevale; ärge kohvipuru ära visake, sest neist saab valmistada jalatseid.

    Rööpmitmuse kõrval peab olema rööpainsus, s.o mitmus, mida mõistetakse ainsusena, nt finaalsõidud algas(id); poliitikas on oluline (olulised) kahe inimese suhted; enamik inimesed (inimesi) töötavad (töötab); Hiinale teeb muret USA reaktsioonid; mulle meeldib vähid, suureks puuduseks võivad saada eelteadmiste puudumine.

    Eetris nõuavad arvud üle ühe mitmust, nt San Marino on kolmest riikidest kõige suurem; me oleme kolmest Balti riikidest.

    Arv üks nõuab eetrigrammatikas ainsuse osastavat, nt puudujääk oli üks protsenti (protsent) või mitmuse omastavat, nt Venemaa ei austa ühegi naabrite õigusi.

    On kuuldud ka segaväljendeid, nt osa lähevad ära, osa läheb tööle.

    Osasihitis

    Sageli ei eristata täis- ja osasihitist. Oli aeg, millal irvitati Balti parunite üle, kes ei osanud sihitiste vahel vahet teha. Praegu ei tohi naerda kellegi üle, kes seda ei oska.

    Näited.

    Joogi seest leiti ussid.

    Vaatleme lõppeva päeva olulisemad teemad.

    Perekonnad, kus on ka lapsed ja pensionärid.

    Ukrainas sureb tuhanded inimesed.

    Väikesed koosseisud suudavad täita suured lavad.

    Haavatute seas on ka väikesed lapsed.

    Nimed

    Eesti keeles on kombeks hääldada teiste keelte koha- ja isikunimesid ligikaudselt, kuid võimalikult algkeelepäraselt. (Kasutusel on ka mõningad väljakujunenud vasted ehk omakeelsed nimed, tõlked, mugandid või kaudkeelsed nimed, nt Pihkva, Pariis, Oslo jms.) Hulga keelte hääldamise eeskirjad leiduvad ÕSis ja Peeter Pälli raamatus „Maailma kohanimed“, samuti EKI teatmikus4. Eetrikud kasutavad neid allikaid väga harva.

    Nimede moonutamist on eetrikutele ette heidetud aastakümneid. Eduta. Kõrvalt kuulates jääb mulje, et maailmas on vaid eesti ja inglise keel: hääldatakse ühe või teise järgi. Kõigis keeltes kõlbab rõhk eelviimasel silbil. Üks kanal teab, et Ukraina presidendi eesnimi on Volo´dõmõr, teistes arvatakse, et Vo´lodomõr. Sündsusetu on panna uus nimi surnule. Ometi olevat Konstantin Koniku nime hääldatud eluajal koonik (tuletatud koonust, mitte konist). Uus nimi on pandud eetris sadadele, isegi tuhandetele.

    Kirja ja kõne vahekord

    Kõnes kirjavahemärke ei ole. Seda aabitsatõde vahel eiratakse. Nt on kuuldud, et kunstnik avas näituse hüpates üle varju. Nii juhtub, kui loetakse ette teksti „Kunstnik avas näituse „Hüpates üle varju“.“

    Igapäevakasutuses on sotsiaal­majanduslik. Sotsiaal-majanduslik on kopeeritud vene õigekirjast, sidekriips tähendab ja, seega tuleks sisu edastamiseks öelda sotsiaalne ja majanduslik. Rohkem kui kolme aasta jooksul on kuuldud kaks korda (Vikerraadios 12. V 2023 ja 11. I 2024): majanduslik ja sotsiaalne seisukord. Sama põllu marjad on teaduslik-tehniline, mis peaks kostma kui teaduslik ja tehniline, ning majanduslik-tehnoloogiline, s.o majanduslik ja tehnoloogiline.

    Kas sidekriips peab eetrikeeles alati olema ja? Ei pea. Nt kirjutatakse siin-seal sidekriipsuga, sest mitmest kõne kirjapanemise võimalusest (siin ja seal, siin-seal) on valitud viimane. Sotsiaal-majanduslik, teaduslik-tehniline jt on venestamise jätknähtus.

    Mõttetused

    Kui öeldu ei ole seesama, mis mõeldu, tekib mõttevääratus. Sõnastussaamatusi pole õnnestunud kahjuks vältida kunagi ega kusagil. Ometi mõõdab nende esinemissagedus rääkijate mõtteselgust. Mõni siinsetest näidetest sobiks ettepoole, mõni eespoolne siiagi.

    Näited.

    Riigikogu ei arvesta Kuku raadio aukudega.

    Ukrainlased saadavad oma kirjuid mune rindele.

    Languse trend on olnud allapoole.

    Bastille’i ümberlükkamise päev.

    Need autod on oma emissioonides kõrged.

    Maasikatel on magusa aroomiga maitse.

    Kas hääled on ausalt kokku loetud või on mingi muu jama tekkinud?

    Meie selja taga on nõlv ja Ni kuju, muidu on kõik hästi.

    Paranes sisemaailma rekord.

    N hoiab tagumisest tuharast kinni.

    Tuleoht on suur, aga mõne tunni pärast algab suvi.

    Rakette saab välja tulistada laevadelt, mis lendavad kuni tuhat kuussada kilomeetrit.

    Taevas on pilvealune (pilves).

    Siinses kirjutises olen lähtunud arusaamast, et eetrikõne peab olema arusaadav võimalikult paljudele, eetrikute (kunagisest?) kohustusest kohaneda kuulajatega. Eetrikud võivad olla, isegi peaksid olema kuulajatele eeskujuks. Ühendkuningriigis tuntakse mõistet BBC English, s.o eriti korrektset inglise keelt. Seda kõnelevad BBC eetrikud. Meil võib eetrikul olla kõnehäire, tal pole vaja teada, kus on eesti keeles rõhk, võib rääkida aktsendiga, tema teadmised grammatikast võivad olla allpool põhikoolis nõutavat. Meil võiks rääkida Vikerraadio keelt või Kuku keelt. Võiks, kui oleks kokku lepitud nõuded ja neist kinni peetaks. Esimene samm selle eesmärgi poole peaks olema eetrikute keele- ja kõnekoolitus, mille eelduseks on koolitajate väljaõpe.

    1 Vt https://teatmik.eki.ee/teatmik/keelekorralduse-pohimotteid/

    2 Samas.

    3 https://eki.ee/teatmik/paronuumid/

    4 Vt https://eki.ee/teatmik/voornimede-haaldus/

  • „Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik

    ARNE MERILAI

    Peagi kuulutatakse kantslist pidulikult välja: järgmisel ehk 2025. aastal elab meie preambuliriik Eesti suure raamatuaasta tähe all. Teadaolevalt ilmus 500 aastat tagasi esimene eesti ja läti keelt kasutanud trükis. See on meie emakeelse raamatu, kirjakeele ja kirjanduse tähistamise aasta. Pealkirjaks oleme korraldavas toimkonnas soovitanud Hando Runneli sügavamõttelist värssi „Rahvas algab raamatust“.

    Mis on selle peoaasta põhiteemad?

    Esiteks: kuidas on raamat kujundanud rahva vaimset ja olmelist elu, meie isedust? Kuidas see jätkab tulevases räniilmas, mis püüab puid säästa?

    Teiseks: mida tähendab meile emakeelse kirjakeele viis sajandit?

    Kolmandaks: kuidas läheb eesti kirjandusel: teostel, autoritel, lugejatel? Kas me veame igavikku välja?

    Ja vaat: selles kontekstis võib meil koguni riiklikult piinlik hakata, mitte üksi kirjanikel oma liidus või murelikel uurijatel ülikoolis ja muuseumis. Veerand sajandit on uues vabariigis loodud elavat kirjandust, aga nii olulist teatmeteost nagu emakeelne kirjanike leksikon ei ole veel uuendatud, rääkimata selle kättesaadavaks tegemisest veebis.

    Mullu oktoobris istutasid Eesti kirjanike liidu liikmed Käsmu loomemaja aeda üheksa viljapuud. Kumma viljad valmivad enne – kas noore puu või uue leksikoni?

    Lõhkise küna ees

    Tartu ülikooli kirjandusteadlased on uue leksikoni teema tõstatanud mitut puhku juba aastaid varem ja abi taotlenud, aga kirjandusse puutuvate ametnike-komisjonide poolt ikka tagasi tõrjutud. Seda nii Tartu ülikoolist üksi ürjates kui ka koos Tallinna ülikooli eesti kirjanduse professuuri, kirjanike liidu ja kirjandusmuuseumiga ühiselt. Tahame asutustevahelist töögruppi moodustada ja selleks hädavajalikku eelarvet paluda. Kultuurkapitali moodi üksiktoetustest selleks projektiks ei piisa, tarvis on professionaalset stabiilsust.

    Põhirobleem on selles, et kirjanike leksikoni või kirjandusloo koostamine ei ole rahvusvaheline tippteadus, vaid kohalik kultuuriloolus. Meie teadus­rahastus laenab küll omale prestiiži Eesti nimelt, aga Eesti-keskseid teemasid, mis kuuluvad pooleldi kultuuriväljale, paraku ei toeta. No hästi – selline poliitika on omajagu põhjendet, Nagoya protokolli ja mille muuga, kuigi liialt jäigalt seatud. Kui aga pöördume murega kultuuriministeeriumi poole, viidatakse omakorda haridus- ja teadusrahastusele. Viimati saime nende teadust ja kultuuri lõimima määratud meetmelt iroonilise vastuse: meie taotlus ei olevat üheski punktis „teaduslik“. Kuigi selles meetme mõte just oligi. Nii et antud küsimuses kükitame kahe tooli vahel ja lõhkise küna ees. Ajaloolastel on samalaadsed mured.

    Nii vorbitakse üha ingliskeelseid „tippartikleid“, mida me oma lugeja ei näegi: kaovad vanapagana põhjatusse mütsi.

    Teine vastuolu on selles, et kirjanike leksikoni taolisi teemasid võetakse personaalse uurimisprojektina, mis pannakse konkureerima teiste isikutaotlustega. Aga kirjanike leksikoni tegemine ei ole mõne teemajuhi ja tema võimaliku töögrupi isevärki uudishimu, vaid kohustus kultuuri ees. Tegijale on see veskikivi turjal, aga ta oleks nõus seda koormat taluma. Sedalaadi alustegevus, mis kannab kultuuri ja haridust, peaks ikkagi olema käsitletav riikliku tellimusena, millele töögrupid saaksid kandideerida. Mitte üksiku juhtteadlase erahuvi, vaid riigi erihuvi. Eesti-kesksete erialade teadlased võiksid kokku leppida ja esitada selletaoliste esmaste vajaduste nimekirja, mille konkursid välja kuulutatakse.

    Me siiski püüame töörühma kokku saada. Kavatseme esitada ühise pöördumise haridus- ja teadusministeeriumile, kultuuriministeeriumile, teadusagentuurile ning riigikogu kultuurikomisjonile.

    Kus eesti keel õieti elab ja loob?

    Keeleteadlastelt tahab ühiskond väärt sõnaraamatuid ja neid ta ka üle aasta-paari tänuväärselt saab. See on suure­pärane! ÕSi uuendatakse pidevalt ja selle kasutajad on rõõmsad. Aga eks lingvistidelgi ole muret kuhjaga. Kuid kirjanike ja kirjandusteadlaste kõige olulisem sõnaraamat oleks kirjanike leksikon. Nii et me palume vahelduseks ka ühe sellise uuendamist, vähemalt iga veerandsajandi tagant. Lisandunud on uus autorite põlvkond, vanemad on palju juurde loonud ja kriitikud käsitlenud, suhtlemine andmetega käib rohkem võrgus kui paberil, vana leksikoni leiab vaid rampsist.

    Kunagi olime koos keeleuurijatega eesti filoloogid, õppisime koos, aga nüüd juba lootusetult lahutet. Endine „Eesti kirjanike leksikon“ koostati Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) juhtimisel. Heino Puhveli ja Oskar Kruusi toimetamisel ilmus teos Eesti Raamatu toel 2000. aastal, mil KKI oli juba ümber korraldatud kaheks eraldi asutuseks. Varasema „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni“ (1975) väljaandmist juhtis samuti KKI. Neid teatmeteoseid nikerdati hulga kaasautorite poolt pikemat aega, kuid tulemused said päris hääd. KKI oli minugi esimene töökoht värske filoloogiadoktorina, koos Õnne Kepiga kirjutasime seal eesti pagulasluule ülevaate.

    1993. aastal löödi instituut pooleks: tekkisid Eesti Keele Instituut ning ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Nüüd uhab Eesti Keele Instituut tublilt aina edasi. Kuid Underi ja Tuglase keskus on sellesama löögi all, millest äsja pajatasin: et elus püsida, peavad nad maailma tippteadust deklareerima, eelmise sajandi haku dekadentsist viimast välja võtma. Nad ei saa, rahvaluule veskikivi kaelas, kaevu hüpata. Seetõttu ongi entsüklopeedilise arenduse oma südame­asjaks võtnud Tartu ülikooli kirjandus­teadlased.

    Meie jääme ülikoolis ellu, sest meie põhitegevus on siiski õppetöö ja vahel toetas ka väike baasfinantseerimine. Kuigi rahvusprofessuuri rikkus on – et see oleks avalikult teada – lihtsalt linnalegend: selle toel lisategevust ette ei võta, pigem oleme süvenevas puudujäägis.

    Ja veel kord: kas on ühe kultuurilise leksikoni koostamine ikka ülikooli kui õppe- ja teadusasutuse asi? Aga mida parata, kui ükski teine asutus seda tänapäeval teha ei saa?

    Kirjanduse seisukohast juhin siiski tähelepanu, et riiklik keelehoole ei tohiks piirduda ainuüksi lingvistilise tegevusega. Kus meie eesti keel õieti elab ja loob, kus on kullala koduke? Me emakeel tunnetab ja taasloob ennast kõige sügavamalt ja kõrgemalt ikkagi sõnakunstis: luules ja proosas, teatris, leidlikus ajakirjanduses, me ürgsetes ja uutes murretes, reklaamivas tarbesõnakunstis, mõnes lauluski. Seega ka kujund­liku mõtlemise ja ütlemise ehk poeetilise keelekasutuse valdkonnad peavad saama väärilist tuge. Poeetika on keele süvaomadus, tema armastatud süda, mille hoidmiseks peab olema samuti tagatud kestlik „riiklik tellimus“. Seda ei tohi külma kätte jätta.

    Leksikoni eeltöö on juba tehtud

    Uue leksikoni koostamist ei pea alustama nullist. Põhi on juba olemas: see on e-leksikon Estonian Writers’ Online Dictionary ehk EWOD, nagu me teda suu­päraselt lühendame. EWOD asub aadressil sisu.ut.ee/ewod.

    EWODi eesmärk on koondada esmatähtsat võõr- ja emakeelset teavet eesti kirjanduse ja selle vastuvõtu kohta nii kodus kui ka välismaal. Eesti kirjandus toimib ikkagi rahvusvahelises maailmakirjanduses. Tähtis on, et välishuviline leiaks meie kirjanduse kohta üles tähtsamad käsitlused ja viited, millele tal on keeleline juurdepääs. See tõstab nii kirjanduse kui ka kirjandusteaduse komparatiivset suhtlusvõimet. Sellisena on EWOD ka hää kultuuridiplomaatia tööriist. Samal ajal on ta kasulik meie koduse andmebaasina, sest inglise keel ei tee ju enam raskusi.

    Aga sellegipoolest võtaksime profiilide aluseks olevad eestikeelsed tekstid nüüd kasutusse ja arendaksime EWODi kõrval välja paralleelse emakeelse võrguleksikoni. Selle loomisel tuleksidki kampa nii Tallinna professuur kui ka kirjandusmuuseum, kirjanike liidu moraalsel toetusel. UTKK võiks ka liituda, arvab akadeemik Jaan Undusk. Nii et me ei alustaks hoopiski tühjalt kohalt, vaid suur osa tööst on juba ette ära tehtud.

    EWOD, mis praegu on lihtne akadeemiline andmekogu ülikooli e-platvormil, tuleb välja arendada rahvusvaheliseks erialarepositooriumiks, mis täidab kõik avatud teaduse ja turvatud andmekogu tingimused. Seda taset eesti humanitaarias veel kuskil ei ole. Siis saab iga autoriprofiil eraldi avaliku juurdepääsumarkeri ehk DOI, millele hää viidata. Hetkel on kogu leksikonil vaid ühine üldine DOI, kuid juba praegugi indekseerib meie sisu Põhja-Ameerika Modern Language Association (MLA). Vaja oleks läbi viia ka sisemine ja välimine linkimine, ulatuslikum sidumine Wikipediaga jms.

    Kahasse maailmakirjanduse emeriitprofessori Jüri Talvetiga – tema andmekogu loomise algataski – oleme EWODi peatoimetajad. Tegevtoimetaja on Sven Vabar, kelle visa töö najal kogu arendusprojekt püsibki. Talle on praegu abiks väga head kirjutajad Anneli Niinre ja Lauri Pilter ning tõlkija Ilmar Anvelt, teisedki. Mõnigi doktorant või värske doktor tuleks kaasa, kui palga ja tervisekindlustuse saaks.

    Sven Vabari andmetel oli eelmise aasta lõpuks sisse kantud 830 autorit, kellest 650 on olemas ka ingliskeelne profiil. Tema arvab, et kokku võiks leksikonis olla 3000–4000 kirjanduslikult olulist nime. Võrdluseks: „Eesti kirjanike leksikonis“ (2000) oli vaid 1400 nime. Nii et vähemasti 2000 literaati võiksid ikka esindatud olla. Mida lähemale jõuame sümboolse 1000 portreeni, seda rohkem on põhjust teatmeteose tutvustamiseks kodu- ja välismaal.

    Kuivõrd EWOD, samuti tema tulevane emakeelne vaste, on objektiivne ja demokraatlik leksikon, siis tüviatoreid seal eraldi esile tõstetud ei ole. Olgu keskne või kõrvaline kirjanik, oleneb vaatepunktist, kõik on tähestiku järgi võrdselt rivis. Tüvitekstilisus tuleb muidugi ilmsiks, kui võrrelda profiilide mahtu ja bibliograafiat. EWOD on ikkagi akadeemiline andmekogu – inklusiivne, mitte eksklusiivne.

    EWOD ei ole valikuline portaal me kirjanduse trendide tutvustamiseks – seda teenust pakub Eesti Kirjanduse Keskuse (Estonian Literature Centre) veebisait. Need väljundid ei võistle omavahel, sest eesmärk ja kaal on erinev. Ammugi ei asenda mahukat asjatundlikku andmebaasi Wikipedia.

    Kirjanduse geenipank

    Võidakse küsida: mis on „Eesti kirjanike võrguleksikonist“ kasu?

    Uuest teatmeteosest tõuseks tulu nii meile endile kodus kui ka sõpradele võõrsil. Andmebaasidel on alati suur väärtus. Nagu vastas hiljuti Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Kristi Metste: neid ei tehta mineviku meenutamiseks, vaid tuleviku loomiseks. See on sisuline baastegevus – rakenduslik alusteadus.

    Millepärast oli Eestile geenipanka vaja? Millised ressursid selle alla pandi? Kirjanike leksikon on meie kirjanduse geenipank, seal on tallel poeetiliste koodide jadad. Jama, kui pead nii tähtsat asja tegema põlve otsas ja pisku eest, ja kui see ei kuku suurepärane välja, jääb poolikuks ning nõuab parandamist.

    Otsest kasu saaks muidugi võimalik asutustevaheline töögrupp, kes hakkab EWODi alusel ja sellega rööbiti koostama emakeelset „Eesti kirjanike võrguleksikoni“. Ei ole välistatud, et kunagi trükitakse tolle põhiosa ka raamatuna.

    Alates töö alustamisest 2014. aastal olen teinud üheksa edutut EWODisse otseselt või kaudsemalt puutuvat taotlust Eesti teadusagentuuri, haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi programmidele. Milline (kvaliteet)ajaraisk! Ainult kaks ülikooli­sisest väiksemat projekti on olnud edukad, rohkem mitte. Kokku tuleb kuradi­tosin, sest äsja esitasin ka kultuur­kapitalile. Õnneks oleme mentor Talveti varasemast teadusteemast ja kirjandusmuuseumi tippkeskusest saanud teatavat tuge, rahvusprofessuuri suurele abile lisaks, kuigi ka need allikad kuivasid viimaks kokku. „Eesti kirjanike võrgu­leksikoni“ sama kasinalt rajada ei saa.

    Arne Merilai on Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor, rahvusteaduste professor ning veebileksikoni „Estonian Writers’ Online Dictionary“ kaas­­pea­toimetaja.

  • Miks topeldada illusiooni?

    EERO EPNER

    Natüürmortidest kujunes üks Lepo Mikko (1911–1978) maaliloomingu tuumsemaid žanre, mida jagus kõigisse loomekümnendeisse. Nende programmilisus ei ole küll võrreldav Olav Marani või Toomas Kalve lähenemisega, kelle vaikelude filosoofiline laetus ei tee tänu oma totaalsusele läbi erilisi nihkeid. Mikkole näivad natüürmordid olevat seevastu pigem maalikeeleliste eksperimentide platvormiks, kus aja jooksul nihkuda poetiseerivast maalikeelest jahedama ning geomeetrilisema laadi poole.

    Mikko vahetab natüürmortides nii koloriiti kui ka kompositsiooni, muudab esemete kontuure ähmastest jõulisteks, lülitab maalikorpusse vajadusel abstraheeritud värvikooslusi, lõhestatud vorme või lüürilisi peegeldusi ja varjuilmu. Nagu kogu tema maalilooming, nii nihkuvad ka Mikko natüürmordid aja jooksul tundlikumast kalkuleeritumasse sfääri, ettearvatavuse osakaal tõuseb ning keskendumine värvidele asendub tasapisi struktuuride uurimise ja ruumisuhete lahendamisega. Filosoofilise järeldusena võiks jääda pihku tõdemus, et kui nooruses näib Mikko uskuvat tervikliku poeetilise maailma võimalikkusesse, siis hiljem asendub säärane usk pigem huviga ratsionaalselt analüüsitava maalipinna, aga seeläbi ka sääraselt lahtivõetava maailma vastu.

    Siinkohal on aga ehk huvitav märgata üht kordusobjekti neis vaikeludes. Mikko esemete taksonoomia ei ole kunagi ülearu rikkalik, programmiliselt kordab ta teatavaid kinnismotiive või ihaobjekte: tühi pudel, õõnjas vaas, kumer kann (Freud?); riidetükk, mille funktsiooniks on tuua korrastatud maaliruumi sattumuslikkust, olles ruumi justkui unustatud, hooletult visatud; keelpillid (kitarrid, mandoliinid, viiulid) rõhutamaks lüürilisust, aga andmaks ka maalijale võimaluse töötada kontuuriga, stiliseerida vormi; Olav Marani printsiipidega sarnaselt alati ka mõni orgaanilisest maailmast pärit objekt (nt lilled), mis nii mõnigi kord on pooleksootilist päritolu (sidrunid, viinamarjad), markeerides ühtlasi eksootika geograafilised piirid nõukogude argipäevas Aasia vennasvabariikidega (nt banaanid kummagi maalidele ei jõua). Ent nende kõrval on alati veel midagi.

    Selleks on tühjad pildiraamid, tagurpidi keeratud maalid või fragmendid mõnest maalist. Reeglina on nii raamid kui ka maalifragmendid asetatud foonile maaliruumi sügavusse, jäetud alati „taamale“ või „taustale“, kuid nende olemasolu ja kordumine viitab, et need pole sugugi tähtsusetud. Tühjad raamid on pandud põrandale ning toetatud vastu seina, nagu need oleksid ladustatud – pühalikkus puudub ning soovi korral võib näha antud motiivi kordumises autori soovi demüstifitseerida maaliruumi sees maalitegu ennast. Ta näitab meile oma töövahendeid ning seda mitte üleliia poetiseerivalt või mütologiseerivalt.

    Teatud mõttes võib tühjade maaliraamide või üleüldse maalitud maalide motiivis, mis kordub Lepo Mikko erinevate kümnendite loomingus, näha vaid maalitehniliste funktsioonide täitmist. Raami konkreetne kuju võimaldab töötada joonte ja vormidega, kuna ülejäänud maali pind on Mikkol pühendatud värvile ja pindadele – tõsi, mida aeg edasi, seda enam kandus ka mujal maaliruumis tema huvi geomeetrilistele suhetele ja analüütilisele vormikäsitlusele.

    Lepo Mikko, „Natüürmort viiuliga“ (1958). Eesti Kunstimuuseumi kogu.

    Antud motiivi sisse võib siiski lugeda ka maalifilosoofilisi tõlgendusi. Pallaslikus traditsioonis ei ole sugugi haruldane tuua maaliruumi objektid, mis viitavad maalimisele: molbert, pintslid, palett, kunstikataloogid jms. Ka Lepo Mikko otsus näidata oma maalide sees teisi maale või vähemalt nende raame ei olnud kaugeltki pretsedenditu. Millised võisid olla säärase strateegia tähenduslikud tagajärjed?

    Mikko soov näidata maali sees maali raame meenutab näiteks brechtlikku võõritusefekti, mille strateegiate sekka kuulub publiku teadvustamine, et see, mida hetkel nähakse, ei ole müstiline tõde, vaid fiktiivne illusioon. Publiku silme all demüstifitseeritakse pidevalt seda, mida näidatakse, ning vaataja soovitakse justkui vabastada lummast, petlikust katarsisest (ning seeläbi manipuleeritavusest) ja asendada see teadlikkuse ning iseenese agentsuse tõusuga. Teater pidi Brechti arvates olema koht, kust inimene väljub targema ja teadlikumana, mitte õngetõmmatu ja ideoloogiast sissemeelitatuna.

    Seetõttu antakse brechtlikus teatris sageli vaatajatele teada, et nad on teatris. Seda võib teha erinevaid strateegiaid kasutades: otsesõnu, rollist välja astudes ja nähtavat näiliselt distantsilt kommenteerides, või ka teatriolukorra konstrueeritust füüsiliselt paljastades. Hea näide on siin Mati Undi lavastused, kus kasutati tervet müriaadi brechtlikke nippe, mille sekka kuulus näiteks ka iidset aiapinki markeeriva istme avalik kummulikeeramine ning publikule demonstreerimine, et pingi alla on teatri laohoidjad kirjutanud inventarinumbri. Pink demüstifitseeriti, illusioonist sai rekvisiit.

    Lepo Mikko tühje maaliraame võib tõlgendada samasuguse võõritusstrateegiana: vaatajale tuletatakse meelde, et see, mida nad näevad (Lepo Mikko maal), ei ole tegelikult tõene ja päris, vaid see on see, mis ta on – maal, mis loob vaid illusiooni tõesest. Maaliruumi maalitud pildiraamid tühistavad teatud määral (või ainult vastava lugemiskoodi omaksvõtul) maali enese auraatilisuse ning vaadatavast kunstiteosest saab artefakt: üks värvidega teostatud objekt teiste omasuguste seas. Tõsi, vaid peaaegu.

    Nii võib säärast lähenemist võrrelda näiteks Juhan Ulfsaki lavastusega „Teoreem“ (2023), kus ühel hetkel tõstetakse horisont üles ja vaatajale paljastatakse teatriruumi tehnoloogiline sõrestik, ent erinevalt Ulfsaki lavastusest ei toimu Mikko maaliruumis esteetilist ümberlülitust. Maaliraamid on kujutatud samas maalilises võtmes nagu kogu ülejäänud pind: distantseerumist ja kommentaari ei sünni, vastandust illusoorse dekoratsiooni ja brutaalse tõe vahel ei teki, sest maalitud pildiraamid on lahendatud illusoorsust rõhutavas maalikeeles nagu ka keelpillid, foon või abstraktsemad värvipinnad.

    Seetõttu saab lugeda Lepo Mikko fetišobjektidesse ka teistsuguseid tähendusi. Võimalik, et pildiraamid tähistavad kunstniku omaruumi ning on mõeldud demüstifitseerimise asemel tegema hoopis vastupidist: defineerima maali veelgi rohkem maalina. On säilinud vähemalt üks foto, kus Lepo Mikko poseerib oma ateljees ning taustal on näha maalide ootel pildiraamid. Raamid olid talle – nagu kõigile kunstnikele – mitte ainult tuttavad objektid, vaid objektid, mille olemasolu nende omaruumis defineerib nad kunstnikena. Need, kellel raame pole, ei ole suure tõenäosusega kunstnikud – ja kellel raamid on, need on.

    Raamide toomisega oma tööruumist maalide pinnale võib Mikko küll rõhutada, et maalid on maalid, kuid selle žesti eesmärk ei pruugi olla brechtlik publiku teadvustamine illusioonist, vaid hoopis illusiooni topeldamine. Maalid ei ole enam niisama maalid, vaid pildiraamide olemasolu näitab, et need on tõepoolest maalid, mitte sattumuslikud pildikesed, juhuslikud artefaktid, vaid maalitud objektid, millel on suur iseväärtus. Seega võib maaliruumi toodud pildiraamides näha pallaslikku hoiakut, mis pidas kunsti eriliseks, ilma et seda erilisust oleks pidanud isegi ülearu palju põhjendama.

    Tühjad pildiraamid toovad Mikko maalidele veel teostamata potentsiaalsuse temaatika, kuna raamid on uue maali ootel. Tekib omapärane dünaamika: nähtav maal on justkui lõpetatud, kuid selle sees on viited juba uutele, alles olematutele maalidele. Minevik ja tulevik põimuvad kummalises kombinatoorikas, kus üks maalitegu on lõpetatud ja teisi pole isegi alustatud, kuid nii lõpetatus kui alustamatus, nii juba teostatud kui ka veel teostamata potentsiaalsus saavad korraks kokku ühe maali pinnal. See on, nagu kirjutaks keegi romaani ja viitaks romaani sees juba järgmisele romaanile, mida plaanib asuda kirjutama siis, kui käesolev romaan on lõpetatud. Need raamid ei pruugi ka olla mõeldud mõne tulevase maali jaoks, vaid selle maali jaoks, mida parajasti vaatame.

    Mikko kordusmotiivi astendab veelgi huvitavamaks see, et nii mõnelgi korral pole ta maalinud tühje pildiraame, vaid teisi maale. Foonil on näha reeglina fragment mõnest maalist, kusjuures vähemalt ühel juhul on tegemist auto­tsitaadiga ehk Lepo Mikko on maalinud uue maali sisse tükikese oma vanast maalist („Natüürmort“, 1942, Enn Kunila kunstikollektsioon). Säärane pilt pildis dünaamika ei ole haruldane, seda ka pallaslikus maalikoolis, kus maaliruumis teiste maalide kujutamine joonib taas alla kunsti rohket kohalolu ja seeläbi olulisust.

    Ent Pallase kunstnikud ei maalinud maalide sisse maale mitte niivõrd ontoloogiliste, vaid väärtusküsimuste esitamiseks: nende huviorbiidis ei olnud maaliteo konstrueerimisele iseloomulike printsiipide näitamine, nad ei sooritanud teadlikku metamaalilist akti, mille eesmärgiks oleks näidata vaatajale, kuidas näeb välja maalitegu, vaid nad tahtsid rõhutada maalikunsti väärtust selle paljususe kaudu. Seintel kujutatud maalid pidid osutama, et maalide paiknemine ruumides on loomulik ja orgaaniline, kuid just seetõttu on need midagi erilist ja tähenduslikku.

    Tõsi, uute maalide kujutamine maalipinnal – nagu on teinud ka Mikko – võis olla vähemalt 1920ndatel ja ka 1930ndatel varjatud üleskutse muuta maalikunst elukeskkonnas orgaaniliseks, kuna palju kurtsid kunstnikud veel toonagi selle üle, et neid ei panda tähele, teoseid ostetakse vähe ning värskelt tekkinud kodanlus ei oska näha maalikunstis oma koduruumi loomulikku osa. Tegemist võis olla seega teatud pildipropagandaga, millele lisab huvitava nüansi tõsiasi, et suurem osa neist kunstnikest oli üles kasvanud suhteliselt maali- ja isegi pildivaeses keskkonnas.

    Lepo Mikko autotsitaat on siiski huvitavamate metamaaliliste tagajärgedega, kuna näeme fiktiivse maali sees ühe reaalse maali representatsiooni, reaalsuse omalaadset uuestitulekut fiktsiooni sees. Tõsi, see uuestitulek ei erine oma tuumas sellest, kuidas Mikko on maalinud teisi reaalselt eksisteerivaid objekte, nagu vaasid või keelpillid, kuid iseenese maali taaskujutamine tekitab siiski huvitavaid illusiooni mõranemisi, representatsiooniideoloogilisi ja mälutehnilisi küsimusi (milleks korrata iseenda teost? miks tsiteerida vigadega? miks topeldada illusiooni?).

    Neile küsimustele on raske leida vastuseid Lepo Mikko sõnade seast, kuna samamoodi nagu Eesti vanema kunstnikkonna puhul on ka Mikko epistolaarne ja selgitav pärand väga napp, piirdudes peamiselt tema poeesiaga. Küll aga osutab tema aastakümneid kestnud soov tuua maaliruumi viiteid teistele veel valmimata või juba valminud maalidele võimalusele tõlgendada Mikko natüürmorte lisaks stiilianalüütilisele, poliitilisele või literatuursele kontekstile ka metamaalilises. Mikko on müstifitseerinud ja demüstifitseerinud maalitegu, teinud vahel isegi mõlemat korraga, jõudes seeläbi ontoloogiliste küsimusteni, mille poolest on olnud Eesti maalikunsti ajalugu pigem hõre. Ometi on need küsimused, mida tasub alati esitada.

  • Väljas oli veebruar …

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Veebruar on eestlastele eriline kuu ja seda võis märgata ka kontserdikavades, kuhu oli valitud tavapärasest rohkem eesti muusikat. Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu.

    Laiemas pildis ei ole aga asjad meie muusikamaastikul siiski sugugi nii roosilised. Klassikalise muusika tegijatele näitas koha kätte 2024. aasta Eesti muusikaauhindade galaüritusel juhtunud äpardus, mida võiks ka aasta ämbriks nimetada. Kui kõik auhinnasaajad said järjest tänada sõpru ja sugulasi, siis Heino Elleri klaverimuusika plaadistamise eest aasta klassikaalbumi auhinna pälvinud Sten Lassmann lihtsalt unustati lavale: ei saanud ta oma tänusõnu öelda ja auhinnagi pidi ise vaikselt laualt võtma, samal ajal kui õhtujuhid Birgit Sarrap ja Stefan lobisesid ennastunustavalt armeenia šašlõkist.

    Selle kurbnaljaka vahejuhtumi näis heastavat Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert, mis oli minu arust üks läbi aegade paremaid. Mul oli peas palju kiidusõnu nii kunstilise juhi Jaan-Eik Tulve kui ka kõigi teiste tegijate ja esinejate kohta. Siis aga hakkasid mulle silma presidendi vastuvõtule kutsutud külalistega tehtud intervjuud, kus näiteks Margus Tsahkna pidas kontserti liiga diibiks ja morbiidseks, Lauri Läänemets olevat igavusest magama jäänud ning Hans H. Luik oleks üldse tahtnud kuulata Led Zeppelini või Rujat. Seejärel tegin ma seda, mida muidu mitte kunagi ei tee: lugesin netiavarustest kommentaare, millest positiivseima mulje jättis üks paljudest „anonymustest“, kellele olid kontserdi ajal lausa enesetapumõtted pähe tikkunud. Minu arvamust need loomulikult ei kõigutanud, aga masendav lugemine oli see ikka – sellest päästis vaid legendaarse netikommentaatori Roberti vaatamine.*

    Veebruarikuu algas aga suurepärase kontserdiga Korsika meesansamblilt Spartimu, kes esitas ühtmoodi fantastilisel tasemel sealset aastasadu vana polüfoonilist muusikat ja omapäraseid tuntud poplaulude seadeid. Nende meeste esinemisest niigi vaimustatud publik võluti lõplikult ära Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ esitamisega, kusjuures esimest ja kolmandat salmi lauldi koos kuulajatega eesti keeles, teine salm oli aga tõlgitud korsika keelde.

    Eesti Vabariigi 106. aastapäevale oli pühendatud segakoori K.O.O.R. kontsert „Inimesed sõdurisinelis. Mõeldes Ukrainale“, kus kõlas Raul ja Gustav Talmari juhatusel Eino Tambergi muusika. Kuigi lood olid temaatiliselt üsna erinevad, suudeti need ühendada dramaatiliseks jutustuseks.

    Isamaalistest tunnetest oli kantud ka Eesti Rahvusmeeskoori ja VHK keelpilliorkestri kontsert, kus toodi Rasmus Puuri juhatusel kuulajateni nii eesti muusika klassikat kui ka uuemaid teoseid, peamiselt seatuna meeskoorile ja keelpilliorkestrile. Kiidusõnu peab ütlema kõikide õhtul kõlanud seadete kohta, eraldi tõstan aga esile Pärt Uusbergi versiooni Aleksander Kunileiu laulust „Mu isamaa on minu arm“ ja Rasmus Puuri oma Veljo Tormise „Muistse mere lauludest“. Uusbergi seade lisab sellele põhjamaiselt vaoshoitud laulule paraja annuse dramaatilisust, aga ka nukrust. Puuri loodud orkestrisaade Tormise teosele jäi küll peamiselt koori fooniks, kuid selle ärev meeleolu koos meeskoori vokaalsetelt karakteritelt mitmekesise partiiga moodustas võimsa terviku. VHK keelpilliorkestrit on viimaste aastate jooksul rohkelt kiidetud, aga ega küll küllale liiga tee. Rasmus Puur on valinud selle orkestriga isepäise tee: ei ole ju tavaline, et üks õpilasorkester mängib peamiselt vaid sellele loodud muusikat. Puur aga on väsimatult seadnud orkestri jaoks eesti muusika klassikat ja tundub, et oma viimast sõna ei ole ta veel öelnud.

    Eesti Vabariigi 106. aastapäevale oli pühendatud segakoori K.O.O.R. kontsert „Inimesed sõdurisinelis. Mõeldes Ukrainale“, kus kõlas Raul ja Gustav Talmari juhatusel Eino Tambergi muusika. Kuigi lood olid temaatiliselt üsna erinevad – kunagisest levimuusikahitist „Kordan sinu nime“ kantaatideni „Maailma avastamine“ ja „Kojutulek“ –, suudeti need ühendada dramaatiliseks jutustuseks. Kerge ehmatuse põhjustas esialgu „Kojutulek“, sest kõlab see ju 1968. aastal valminud, minu mäletamist mööda üsna punases filmis „Inimesed sõdurisinelis“, aga tegemist on väärtmuusikaga. Nii nagu sõdurid selles filmis ei saanud valida armeed, kus sõdida, ei olnud ka Nõukogude aja heliloojatel suurt valikut, millistele filmidele muusikat kirjutada. Mari Amori seatud kantaat oli K.O.O.Ri esituses muljetavaldav: kõrvu jäi koori hea häälematerjal ja kõlajõud, aga ka nüansseeritud dünaamiline skaala, mis on selle teose kord mehise, kord nukra meeleolu edasiandmiseks nii vajalik.

    Veebruarikuu jooksul sai üksjagu kuulda ka eesti heliloojate uudisloomingut. Andres Kaljuste ja Sophia Rahman esitasid Tõnu Kõrvitsa kuueosalise vioola­sonaadi, kus soolokadentsid (Cadenza I–III) vahelduvad unenägudega (Dreams I–III). Kui esimestes osades on meloodiajoonises ootamatuid ja alati mitte kõige loogilisemaid käänakuid, siis viimane „Dream“ jätab oma kauniduses eriliselt sügava ja täiusliku mulje. Väga läks hinge ka kontserdil kõlanud Mingo Rajandi „My Bleeding Heart“ soolo­vioolale: selles kõlava valu ja igatsuse andis Andres Kaljuste mäng suurepäraselt edasi.

    Väsimatult rikastavad meie nüüdismuusika pilti ansambel U: ja Una Corda, kusjuures esimene on tegutsenud juba 20 ja teine 15 aastat. Una Corda koosseisus Ene Nael (klavessiin), Kristi Mühling (kannel) ja Liis Jürgens (harf) oli sel korral koostanud oma kava vaid eesti muusikast. Esiettekandes kõlas Liisa Hirschi „Celsius –23˚“, kuid sügavaima mulje jättis Marianna Liigi „Värelused“, kus oli vormikujunduses ära tabatud kuulajale hästi vastuvõetav ja mõistetav ülesehitus – pidev liikumine kõrguse poole. Age Veeroosi „Külmkinga“ ja Mirjam Tally teose „Soe elu jäämäe jalamil“ puhul näisid heliloojad olevat liigselt vaimustunud ansambli rikkalikest kõlavõimalustest ning nii järgnes neis teostes üks kõlaefekt teisele ja suurem pilt läks kaduma. Ansambel U: võttis aga veebruarikuisel kontserdil vaatluse alla meil peaaegu tundmatu tšiili muusika, millest jäi eriti meelde León Schidlowsky klaveriteos „Action“. Teose graafiline noot kuvati ka ekraanile ning kuigi oli raske aimata Taavi Kerikmäe esituse ja noodi seost, oli lõpptulemus igal juhul põnev.

    Häid elamusi pakkusid ka kontserdid, kus pillimehed näitasid tugeva interpreteerimisoskuse kõrval üles ka loomingulisust. Kontserdil „Rhapsody in Blue“ kõlas see George Gershwini igihaljas teos Tanel-Eiko Novikovi huvitavas seades kahele klaverile ja kahele löökpillimängijale. Üldmulje oli väga hea: orkestrit asendanud kaks marimbat, mida mängisid Novikov ja Karl Johann Lattikas, toetasid üllatavalt hästi Sten Heinoja ja Rasmus Andreas Raide vahel jagunenud klaveripartiid. Vaid lõigud, kus klaverite saateks oli kasutatud ainult väikest trummi, jäid natuke kuivaks ja kohati ka liiga militaarseks.

    Žanripiire ületavaid seadeid sai kuulda trio Peedu Kass (kontrabass, elektroonika), Theodor Sink (tšello) ja Villu Talsi (kitarr, mandoliin) kontserdil, kus kõrvuti kõlasid peamiselt džässilikus võtmes Johann Sebastian Bachi, Thomas Tallise, Erki Pärnoja, Raul Söödi ja Peedu Kassi looming ning eesti rahvamuusika. Hea leid oli mandoliini kaasamine: tumedakõlalise tšello ja kontrabassi kõrval tõi see oma heleda häälega muusikasse rõõmsameelsust ja kergust.

    Ilusa punkti pani minu veebruarikuistele muusikaelamustele Floridante barokkorkestri kontsert sarjas „Euroopa tippsolistid“. Raske on mõne lausega anda edasi selle kontserdi ilu ja võlu. Oma tuntud headuses esinesid laulja Maria Valdmaa ja viiuldaja Hans Christian Aavik, kuid enim tahan solistidest esile tõsta hollandi baritoni Tim Kuypersit: milline kaunis ja võimas hääl, laitmatu tehnika ja tohutu hingestatus. Tema Xerxese aaria „Ombra mai fu“ oli oma jõulisuses, aga ka äärmises nüansseerituses üks õhtu tipphetki. Orkestrist jäi kõrvu mahlakas basso continuo grupp, kus lisaks Saale Fischerile (klavessiin) ja Villu Vihermäele (barokktšello) olid sel korral ka Regina Udod (kontra­bass) ja Paul Daniel (barokk-kitarr). Rõõmu valmistas noorte keelpillimängijate kaasamine orkestrisse: kogenud Anthony Marini kõrval mängis barokkviiulit Triin Veissmann ja barokkvioolat Hanna Maria Semper. Oma solistivõimekust tõestas Veissmann aga kontserdi üllatusnumbris, Evelin Seppari uudisteoses „Torna amore“, mis oli piisavalt diip ja morbiidne, et tuua rõõmuküllase baroki keskele tõsisemat meeleolu, aga ei lasknud oma põnevas arengus ometigi magama jääda.

    * „Eesti laul 2012“, vaheklipid. Õige eestlase kandidaat nr 6: netikommentaator Robert. – ERR 2012.

  • Kümmepäevak klassikaliste hittidega

    GRETA-LIISA ARO

    XVII Tallinna talvefestival 13. – 23. II, kunstiline juht Pille Lill.

    Tallinna talvefestivali plakatid on linna­ruumis mulle küll silma jäänud ka varem, aga kontserdisaali jõudsin esimest korda alles nüüd. Müürilehtedel on alati mitmekümne muusiku nägu ja see on mind ehk natuke festivalist eemal hoidnud, sest pole esmapilgul aru saanud, kes kellega lava jagab. Sel aastal kavasse süvenedes selgus, et tegelikult esinevad koos väga huvitavad interpreedid ja kõlab veel huvitavam repertuaar.

    17. korda peetud festivalil sai kuulata kuut kontserti, igal õhtul esines eri muusikute kooslus. Kõik kontserdid anti Tallinna vanalinnas, mis tõi nii mõnelgi õhtul saali ka turiste, kes olid tänaval plakatit märganud. Talvefestivali külastajad said osa eriilmelistest klassikalise muusika kontsertidest: kuulda sai keelpillikvartette ja klassikalist laulu, aga ka akordionimängu.

    Kümnepäevase festivali esimene kontsert anti Rootsi-Mihkli kirikus tavapäratul kellaajal – kell 15 –, eriti asjaolu tõttu, et oli teisipäev. Kuulajaid see polnud heidutanud – saal oli rahvast täis. Tõsi, pigem küll vanemaealisi, aga ilmselt festivali iga-aastasi külastajaid. Laval oli kolm muusikut: Neeme Ots (trompet), Henn Rebane (akordion) ja Tiia Tenno (orel). Ka seesugune kooslus pole päris tavapärane, eriti kirikus. Talvefestival algas tõeliste fanfaaridega: Neeme Otsa ja Tiia Tenno esituses kõlas Jeremiah Clarke’i „Taani printsi marss“. Kohati tekkis tunne, et Rootsi-Mihkli kirik oli terava trompeti jaoks liiga väike, nii et kõrgemad ja valjemad noodid panid mõne mõttesse jäänud kuulaja lausa võpatama.

    Kontserdi kavas leidus väga erinevate žanride ja ajastute klassikat: orelil kõlas Dietrich Buxtehude prelüüd ja fuuga g-moll, Neeme Ots ja Henn Rebane esitasid Raimond Valgre „Muinasloo muusikas“. Kuna sellisele instrumendikooslusele ei ole ilmselt liiga palju originaalmuusikat kirjutatud, oleksin tahtnud väikest selgitust, miks oli valitud just need teosed. Kava koosnes suuresti klassikalise muusika hittidest, sekka Henn Rebase originaalloomingut. Aga ka juba kõrvus kõlavaid teoseid oli huvitav teises arranžeeringus kuulda. Näiteks „Siciliano“ Johann Sebastian Bachi flöödile ja klavessiinile kirjutatud sonaadist oli trompeti ja akordioni esituses väga ilus. Viimase malbe saatepartii pani mind seda instrumenti täiesti teisiti kuulama: Henn Rebane põimis Bachi ja akordioni suurepäraselt kokku. Talvefestivali avasid head interpreedid, kelle publik soojalt vastu võttis.

    Talvefestivali emotsionaalseimal kontserdil „Häälte võlu“ esinesid (vasakult) itaalia-kanada sopran Jessica Pantarotto, metsosopran Annaliisa Pillak, kontsertmeister Olga Kulikova ja bariton Aare Saal.

    Festivali esimese nädala lõpetas kontsert Tallinna raekojas. Laval olid Kristina Kriit (viiul), Sigrid Kuulmann (viiul) ja Ralf Taal (klaver), enamasti esineti duodena. Kontserti pealkirjaga „Virtuoosid“ iseloomustasid märksõnad „kiirus“, „topeltnoodid“ ja „tehnilisus“. Kava kokku pannes oli kontserdi pealkirjale kohaselt otsustatud, et lati alt läbiminekuks pole mõtet lavale minna: kõlasid Henryk Wieniawski, Maurice Raveli, Camille Saint-Saënsi ja Ferenc Liszti keerukad teosed. Kristina Kriit läks Wieniawski „Fantaasiat Gounot’ ooperi „Faust“ teemadel“ mängides nii hoogu, et tekkis kartus: poogen võib viimaste nootide ajaks ehk juba pooleks olla. Kuigi kontserdi keskmes olid peamiselt viiulid, oli õhtu eredaim hetk minu meelest kõige viimane esitus (ühtlasi tähendab see, et energia ei tahtnud sel kontserdil sugugi raugeda): Ralf Taal mängis Ferenc Liszti „Mefisto valsi“ nii kaasahaaravalt, et sekund pärast lõpp­akordi kostis saalist mitu bravo’t.

    Estonian Cello Ensemble astus Mustpeade majas publiku ette neljaliikmelisena: Marius Järvi, Andreas Lend, Johannes Sarapuu ja Andres Metspalu. Kontsert erines eelnenuist päris palju. Publik oli keskmiselt palju noorem. Kontsert algas küll nagu ka teised sel festivalil korraldaja Pille Lille sõnavõtuga, aga seekord tutvustas ka ansambel ise nii oma koosseisu kui ka kõlama hakkavat repertuaari. Kuna kavalehel on tutvustatud ainult interpreete, oli selline sissejuhatus väga tänuväärne. Kuivõrd sellisele kooslusele pole kollektiivi sõnul veel eriti teoseid kirjutatud, mängiti rohkem neljale tšellole seatud palu, aga oli ka kaks teost, mis kõlasid nii, nagu helilooja oli need kirja pannud.

    Kontsert oli mitmekesine: esitati XIX sajandi igatsevaid nokturne, samuti tempokaid XXI sajandi teoseid. Õhtu esimene helitöö oli aga hoopis Johann Sebastian Bachi prelüüd ja fuuga c-moll. Väga huvitav oli kuulata fuugat, kus neli häält jagunes ilusti nelja tšellisti vahel. Kui igaüks keskendub täielikult oma partiile, on fuuga kuulamine üllataval kombel täiesti teine kogemus. Estonian Cello Ensemble’i puhul jättis hea mulje ka nii-öelda hierarhia puudumine: kõik neli tšellisti said vähemalt ühes teoses põhipartiid mängida ja seeläbi oma mänguoskust demonstreerida. Nende kontsert oli ainus, mis lõppes lisalooga – lihtsa, aga armsa „Ukuaru valsiga“.

    Kontsert pealkirjaga „Häälte võlu“ oli minu meelest kõige põnevam. Ma ei ole klassikalise laulu kontsertidele eriti sattunud ega osanud seetõttu midagi oodata. Saalis oli õhkkond ootusärev, kohal olid tõelised huvilised. Laval olid itaalia-kanada sopran Jessica Pantarotto, metsosopran Annaliisa Pillak, bariton Aare Saal ja kontsertmeister Olga Kulikova. Kava oli vaheldusrikas: Giuseppe Verdi, Gaetano Donizetti jt aariate ja serenaadide vahel kõlasid duetid. Esimesena esitati aga hoopis tertsett, kus kõik interpreedid said oma oskusi esitleda, mõõdukuse piires. Kahtlemata oli see kogu festivali emotsionaalseim kontsert, aga meisterlike esituste taustal kumas muusikute sisemine rahu. Oli näha, et neil on laval hea olla ja lava­partnereid usaldatakse. See kandus üle ka saali ning juba niigi entusiastlik kuulajaskond lahkus kontserdi lõppedes raekojast naerusui.

    Mustpeade maja lõppkontserti ootasin ma kava poolest enim. Viimasel kontserdil oli laval keelpillikvartett Camerata Musica koosseisus Sigrid Kuulmann (viiul), Fred Heinoja (viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Esitati muusikat, mis viis Eesti riigi aastapäeva eelõhtul kuulajad pidupäeva meeleollu ja pani samal ajal tänavusele talvefestivalile ilusa punkti. Seal tehti ka festivali ajal toimunud konkursside kokkuvõte, tänu millele oli saal täis peamiselt kas joonistusvõistlusel osalenud või Muba talendi auhinna välja­kuulutamisele kaasa elavaid lapsi ja nende vanemaid.

    Kõige selle juures jäi kontsert minu arvates paraku tagaplaanile. Kvartett mängis justkui sissejuhatuseks Tõnu Kõrvitsa „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi“, mis on olemuselt rahulik teos, aga mõjus seekord kuidagi tagantkiirustatuna. Kui konkursside tulemused olid selgunud (ja väike vaheaegki peetud), tuli kvartett taas lavale ja esitati Edvard Griegi keelpillikvartett nr 1. Muusikaline pool oli sel õhtul väga hea, aga kuulama tulnud lastele oli pooletunnine teos ilmselt veidi liiast, mistõttu oli saalis kohati sagimist. Camerata Musica muusikud olid see-eest eriti tublid: Griegi teose hoogsas finaalis oli peale kuuldud keerukate käikude tehnilise täpsuse nende nägudelt näha ka tõelist mängurõõmu ja ühtne hingamine vältas kontserdi lõpuni. Talvefestivali lõpetas „Kodumaine viis“ – teos, mis kõlas selle nädala klassikalise muusika kontsertidel vist kõige sagedamini, aga oli siiski värske ja ilus.

    Talvefestivalil jäi kõige muu taustal kõlama hea muusikaline tase. Kontsertide kavas leidus meelepärast muusikat igale kuulajale, nii klassikalise muusika kaanonisse kuuluvaid teoseid kui ka avastamiseks uusi.

  • Ehitamine kujundab ka vaimset maailma

    HANNAH SEGERKRANTZ

    Laurens Bekemans on Brüsselis tegutseva arhitektuuribüroo, uurimiskeskuse ning materjalilabori BC architects & studies & materials üks neljast asutajast. B tähistab Brüsselit ja C koostööd (cooperation). 2012. aastal alustanud BC on püüdnud nihutada arhitektuuri piire. Paralleelselt kolme juriidilise kehana tegeletakse mitmesuguste eksperimentaalsete projektidega planeerimisest ringmajanduseni. Üldiselt on eesmärgiks võetud muuta ehitussektorit.

    BC teeb oma tööd ehitusplatsil, nende kasutatavad võtted toovad kokku inimesed, arendatakse materjale, õpetatakse, luuakse prototüüpe ja arhitektuuri, hoitakse tehnoloogiakauget suunda ja edendatakse ringmajandust.

    Laurens pidas möödunud aasta detsembris Eesti kunstiakadeemias ettekande „Ehitamise tegu“. Kohtusime pärast seda, et käsitletud teemadel edasi arutada. Siinne intervjuu on kui loengu jätk, kus selgub, miks tuleks käsitleda ehitisi kui prototüüpe, kuidas ehitusplatsile läheneda, milles seisneb interdistsiplinaarsus arhitektuuris, millised on käed-külge-õpetamisviisid ning huvitavad materjalikombinatsioonid.

    Ütled oma stuudio BC kohta, et see on hübriid. Mida see tähendab? Kuidas BC eri osad ehk arhitektuuribüroo, uurimisinstituut ja materjalilabor töötavad, omavahel kokku kõlavad ning kuidas see kõik alguse sai?

    BC koosneb kolmest osast. BC on Brussels Cooperation ehk Brüsseli koostöö: oleme alati seisnud koostöö eest, praeguseks tähistab see kolme osa ühis­tegevust. BC arhitektide haru eesmärk on planeerida ja ehitada võimalikult ökoloogiliselt ning kohaspetsiifiliselt. Materjaliharus on keskmes ehitusplatsidelt välja kaevatud pinnasest ehitusmaterjalide tootmine. Alguses tegutsesime vaid Brüsseli piirkonnas. Praeguseks töötame ka teistes riikides, uurime ja katsetame pinnasel põhinevate materjalisegudega. Kui kõigepealt huvitasid meid vaid Maa eri kihtidest pärit pinnas ja mineraalid, siis nüüd on meie ampluaasse lisandunud ka kasvatatud, kultiveeritud ja taastoodetavad biomaterjalid. Praegu on meil materjaliks peamiselt põllumajandusjäägid. Kolmas ettevõtte osa on mittetulundusühing, mille ülesanne on tõsta teadlikkust töötubade, õpetamise, uurimistöö ja väljaannete kaudu. Kõik kolm haru on koos n-ö ühtede kaante vahel, ühes hoones: eri osakondade töötajad teevad seda jagatud ruumis, söövad lõunat ühe laua taga ning toimetavad projektide vahel – siit hübriidsus.

    Asutasin BC koos Ken de Coomani, Nicolas Coeckelberghsi ja Wes Degreefiga mittetulundusühinguna – nii oli risk väiksem. Tahtsime teha midagi tõelist, meid ajendas soov liikuda ülikooli paberprojektidest päris ehitusse ja käed külge panna. Tollal hakkas arhitektuuri kuldajastu tuhmuma, kliima muutumisest räägiti aina enam, arhitektuurikonkursse peaaegu ei olnudki. Neljaliikmelise sõpruskonna jagatud energia toimis, täiendasime üksteist huvide ja iseloomude poolest. Kõige olulisem oli see, et olime kui käsnad, vaatasime uudishimulikult ringi ja ammutasime inspiratsiooni kõikjalt.

    Kui vaatad oma teekonnale tagasi, siis kas oskad öelda, mis muutis sinu suhtumist arhitektuuri ja mõjutas ellusuhtumist?

    Neid elu muutvaid hetki on olnud kaks tükki. Viiendal õppeaastal läksin praktikale Thomas Lommée stuudiosse. See Brüsselis tegutsev disainer ehitas just siis üles oma ettevõtet Open Structures.1 Ma julgen väita, et disainimaailm on mõjutanud mind palju rohkem kui arhitektuuri oma, sest ühtäkki ei olnud küsimus selles, mida teha, vaid kuidas seda teha. Oluliseks said protsess ja strateegia. Teine võtmehetk oli Bangladeshis, arhitekt Anna Heringeri kavandatud Meti kooli2 külastus. See hoone on ehitatud kohapealsetest materjalidest: savist ja bambusest. Seal sain aru materjalide olulisusest – ja see raputas mu arusaamu kõvasti, sest ülikoolis olin joonistanud peamiselt metallist pilvelõhkujaid. Kui keegi näeks mu kooliaegseid töid, ei usuks ta, et ma praegu siin seisan. Õnneks tõestab see, et alati on võimalus muutuda.

    Tavaliste arhitektuuribüroodega võrreldes on BC väga interdistsiplinaarne. Milliseid ebatavalisi ameteid selles büroos peetakse?

    BC arhitektide harus on kõik siiski arhitektid, mina kaasa arvatud, kuigi mõtleme ehk arhitektuurist teisiti. BC materjaliharus toimetatakse palju mitmekesisemalt: on materjaliteadlane, inimesed, kes toodavad saalis materjale, töötaja, kes on keskendunud ainult materjaliuuringutele, teeb näidiseid ja katsetab, ning juht, kelle ülesanne on kogu ehitamise süsteemi muuta. BC uurimiskeskuse tõttu käib meil töö­tubades palju õpilasi, sees lisab dünaamikat, noored muudavad kontori võimsaks kohtumis- ja suhtlemiskohaks.

    Mind huvitab BC materjaliharu töö. Alguses keskendusite Brüsselis välja kaevatud pinnasele, kuid nüüd töötate ka objektidel väljaspool Belgiat. Kui teid kutsutakse uude kohta, kas teete koostööd sealsete spetsialistidega või saadate kohale oma inimesed? Ehk romantiseerin ma seda tööd liialt …

    Selles pole midagi romantilist! Meil ei ole kindlat strateegiat sellisteks puhkudeks, sest iga paik on spetsiifiline. Esmalt suuname potentsiaalse tellija alati kohapeal tegutsevate samalaadsete ettevõtmiste juurde. Kui koostööpartnereid pole või klient soovib just meiega töötada, siis hindame, kas on paslik see pakkumine vastu võtta, ning võimalusel kaasame alati piirkonna eksperte või praktikuid, kes võiksid välja töötatud materjalid hiljem kasutusse võtta või neid tootma hakata. Eeldame, et projektid hargnevad meist edasi, see tagab järjepidevuse.

    Nüüd BC ehitusviisidest. Loengus mainisid Burundi Muyinga raamatukogu, mis on osa kurtidele lastele plaanitavast koolikompleksist.3 Raamatukogu ehitati koos kohalike elanikega juba 2012. aastal sealsest pinnasest tehtud toorsavitellistest. Kirjeldasid, et ehitusel toimetas ühtne meeskond sooviga koos midagi saavutada ning keegi polnud otseselt arhitekti, puusepa või ehitaja rollis. Kuidas on BC-l õnnestunud seda tüüpi lähenemist rakendada Euroopa projektides? On ju ehituskultuur seal hoopis teistsugune?

    Protsessi üks ühele ülekandmine on administratiivsete põhjuste tõttu peaaegu võimatu. Muyinga projekti kõige olulisem õppetund oli empaatia kõigi ehitusega seotute vastu: hakkasin palju paremini mõistma töövõtja vaatenurka ja ehitajate loogikat. Seega oli meile pärast Muyinga projekti selge, et kui olla kena, on sellest palju võita – see on kõige alus.

    Välja tasub tuua ka haridusprojektid, mis oleme läbi viinud Marokos. Õpetamine aitab meeskondlikule lähenemisele kaasa, kõik on juba eos koostööaltid.

    Brüsselis tegutseva arhitektuuribüroo, uurimiskeskuse ning materjalilabori BC kaasasutaja Laurens Bekemans ütles EKAs loengut pidades, et eksperimenteerides ja katsetades ei saa eesmärgiks võtta kasumit, vaid esikohale tuleb seada eksperiment.

    Juba päris mitu aastat on meil ka Belgias olnud selliseid projekte, kus töövõtja ja arhitekt töötavad algusest peale koos. Niimoodi toimetades tekib küll meeskonnatunne, kuid asi on selles, et arendaja eelarve on piiratud, seega, mida odavamalt arhitekt töö teeb, seda rohkem arendaja võidab. Kui eesmärk on kasum, pole eksperimenteerimiseks ruumi. Kui tahta eksperimenteerida ja katsetada, ei tohi asja mõte olla raha teenida, vaid eksperiment ise.

    Võimalus rahale mitte keskenduda on privileeg, mida toetab rahastuse olemasolu. See on üsna silmakirjalik suletud ring …

    Tõepoolest, oluline on olla teadlik süsteemist, mille osa ollakse, mõista oma positsiooni ja püüda näha, kuidas asja muuta saaks. Kui eesmärk on sissetulek, saab palju muuta. See on väike, aga väga vajalik vaatenurga muutus, mida sageli toetavad käimasolevad projektid. Muidugi on seda lihtsam öelda positsioonil, mille olen praeguseks saavutanud.

    Lot84 renoveerimisprojekti tegite Prantsusmaal Arles’is koostöös arhitektuuri, kunsti ja disainistuudioga Assemble ja Atelier Lumaga. Tegu on XIX sajandi rongidepooga. 2100 ruutmeetrile sooviti rajada disaini- ja uurimisateljee Atelier Luma tööruumid, sealhulgas töökojad puidu, metalli, keraamika, tekstiili, vetikate ja seente uurimiseks ja töötlemiseks. Kasutasite ehitusel kohalikke materjale, näiteks pinnasest valmistati krohvi ja tampsavi elemente, siseruumi liigendavad paneelid on valmistatud aga päevalillepõllu jääkidest. Millised on säärase suure koostöö õppetunnid ja väljakutsed?

    Enne seda ettevõtmist olime mitu korda katsetanud põllumajandusjäätmetega, näiteks lina- ja kanepiluuga. Atelier Luma uurimistöö õpetas nägema peale pinnase ka muude materjalide potentsiaali ning andis põhjust jätkata katsetamise ja materjaliuuringutega.

    See on suurim seni tehtud töö. Kui mõõtkava muutub, tuleb arvestada palju enamate detailidega ning läheneda disainimisele teistmoodi.

    Koostöö toob alati elevust, sest avab teistmoodi vaatepunkti, annab uusi ideid. Seekord ei olnud meil vaid üks koostööpartner, vaid kolm umbes 20-liikmelist gruppi. Tagantjärele ei kujuta ma ettegi, kuidas oleks saanud teisiti teha või kuidas oleks muud moodi olnud nii lõbus. Koos oldud aeg süvendab ka inimestevahelisi suhteid ja see on sääraste projektide puhul väga oluline.

    Nimetate oma ehitisi sageli prototüüpideks. Miks? See on huvitav, sest arhitektuuris on seni leitud, et kui hoone ehitus on lõppenud, on see ka lõplikult valmis.

    Ehitamisel panevad väga paljud oma energia ühe asja sündi. BCs on see võimas hetk, mis toob kaasa arenguhüppe. Muutus on vajalik, me lihtsalt ei tea täpselt, kuidas soovitud sihtkohta jõuda, ja prototüübid on selleks ideaalsed. Vaatame hoonet protsessi tulemina, millest saab õppida ja järgmisel korral paremini teha. Arhitektuur ei ole kunagi lõplik, sest hoone eluiga on 50–200, mõnel isegi üle tuhande aasta, kuid see on vaid mill­i­­sekund Maa vanusega võrreldes. See võrdlus julgustab mind ka materjalidega katsetama. Mõnikord on meie tööd rohkem prototüübid, mõnikord vähem, Lot8 on sellise lähenemisviisi hea näide.

    Renoveerimisprojekt Lot8 Prantsusmaal Arles’is. XIX sajandi rongidepoo ehitati ümber tööruumideks ja töökodadeks, kasutades kohalikke materjale: pinnasest valmistatud krohvi, tampsavi elemente, päevalillepõllu jääkidest tehtud siseruumi liigendavaid paneele.

    Kaks aastat tagasi asutasid Aacheni ülikooli arhitektuuriteaduskonna ehitus- ja disainiosakonnas ehitamise teo5 õppetooli, kus keskendutakse kohalike ehitus­ressurs­side uurimisele ja kasutamisele ning taastuvate ehitusmaterjalide ja protsesside arendamisele. 2013. aastast oled Leuveni KU (Katholieke Universiteit ehk katoliku ülikool) arhitektuuriteaduskonnas loenguid pidanud. Mida teed praegu õpetades teisiti, kui tehti ajal, mil ise õppisid? Kuidas on sinu õpetamisviisi mõjutanud arhitektuuri loomise tegelikkus?

    Meie osakonna õppetöös on kindlasti elemente, millega ma õpingute ajal kokku ei puutunud. Näiteks on stuudiotundides omajagu praktilist tegevust: on nii ühepäevaseid töötubasid Brüsselis BC materjalilaboris kui ka nädalasi maaehituse ja krohvide töötube või ehituslaagreid, kus õpilased peavad ise paviljoni ehitama. Mul ei olnud viie õpinguaasta jooksul mitte ühtegi praktilist töötuba. Ka loovuurimuse osa on midagi uut. Õpetan suures ülikoolis, kus on palju teaduskondi, oluline on koostöö, meie puhul näiteks materjalitehnika teaduskonnaga. Belgia arhitektuurikoolid on kõik suurematest ülikoolidest eraldiseisvad, mis säärast koostööd ei soosi. Ka teemad, millega töötame, on erinevad, kuid siiski võiksime palju ekstreemsemad olla. Selles osas, kuidas ja mida me õpetame, on kindlasti arenguruumi ning ka õpetamist võib võtta protsessina, millest iga kord õppida.

    Oled Eestis esimest korda. Alati on huvitav uurida, kuidas siinne elu paistab, kuna asju kiputakse võtma enesestmõistetavana. Seetõttu tahaksin teada, kus näed sina Eestis potentsiaali. Mille puhul tundub sulle, et oleme pimedad?

    Eesti on riik, kus on tohutul hulgal suure­pärast pinnast ja puitu, mis on huvitav kombinatsioon. Geo- ja bioressursi põimimisel on suur potentsiaal. Siin on ka tohutult pilliroogu, mis kasvab üsna kiiresti. Need kolm elementi on inspiratsiooni ja võimaluste poolest nii ilmsed. Küsimus on selle kõige mõõtkavale asetamises. Mooste ökoloogilise ehituse kompetentsikeskuses on tohutult palju teadmisi, mida saaks hästi rakendada ja eelnimetatud materjalidega katsetada. Palju juhindutakse siiski soovist eksportida, nagu poleks Eesti piisavalt suur turg. Balti riike võiks vaadata geograafilise ja kultuurilise piirkonnana, kus on palju sarnasusi. Oluline on teha koostööd praktikutega, aga ka poliitilisel ja riiklikul tasandil. Kui vaadata ressursse, mis ei ole seotud riigi­piiridega, on kolmel riigil palju ühist. Seega oleks minu meelest väga huvitav katsetada pinnase, puidu ja pilliroo sidumisega ning seda Baltimaade, mitte ainult Eesti puhul.

    Ka Narva on äärmiselt põnev, kuid kõik teised olid selle suhtes üllatavalt negatiivsed. Muidugi on see kõik mulle uus: mind ei ümbritse kodumaal tohutud Nõukogude-aegsed lahendused ja hooned, suured tänavad koos paneel­majadega. Kõik uus või teistsugune on aga mulle atraktiivne. Saan muidugi aru, et see on väga romantiline vaade.

    1 https://www.openstructures.net/

    2 https://www.anna-heringer.com/projects/meti-school-bangladesh/

    3 https://bc-as.org/projects/library-muyinga

    4 https://bc-as.org/projects/lot-8

    5 https://actofbuilding.rwth-aachen.de/department/about-us/

  • Isikupärane laulja keskpärase filmi teenistuses

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Dokumentaalfilm „Sillad Liverpooli“ (Mediaframe 2023, Tšehhi Vabariik, 69 min), režissöörid Mihhail Valtfogel ja Max Keller, stsenarist Mihhail Valtfogel, operaator Semjon Šorohhov.

    Kui pakuti võimalust arvustada filmi „Sillad Liverpooli“, ütlesin kohe jah. Esiteks intrigeerib mind võimalus mõelda ja kirjutada muusikast, mis kuulub peavoolupoppi ning mida seetõttu lahterdatakse vähem tähelepanu väärivaks. Justkui eksisteeriks kõrgem ja madalam kunst (ka popmuusika enda sees), mille kohaselt ei ole paslik ühest superstaarisaate võitjast ja eurolaulikust filmi treida. Veel vähem kultuurilehes sellisele linateosele täheruumi pühendada. Ometi on sellisel muusikal üüratu mõju. Lisaks on muusika lahterdamine ise juba üks kahtlase väärtusega tegevus.

    Teine põhjus on isiklikum. Nimelt kasvab mul kodus seitsmeaastane tütar, tulihingeline Alika fänn. See tähendab, et saan Alika laule kuulata toidu alla ja toidu peale, ärgates ja magama minnes. Sellises koguses, et võiksin isegi kerge vaevaga Alika laulud ette kanda.

    Sellest filmist otsisingi iseenda jaoks vastust: mis on Alika fenomen? Mis on temas sellist, et noored teda nii armastavad? Jah, ma võin midagi oletada, ent esmajoones lootsin, et film kui puhas audiovisuaalne muusikakogemus aitab mind mõistmisele lähemale. Siinkohal saan isegi aru, et filmi kõrval kirjutan samapalju Alika muusikast, sest tegemist ongi suurepärase noore muusikuga, kes võrreldes teiste lauluvõistluste najal püünele tõusnud solistidega on minu arust ka palju isikupärasem.

    Võrreldes nii mõnegi meie peavoolu naislauljaga on Alikas vähem nunnulikkust ja rohkem karakterit. Ta ei ole klassikaline (blond põhjamaine) iludus, vaid läbi ja lõhki inimene, kes näeb meigita välja lapselik ning mõjub oma ülisuurtes riietes isegi androgüünsena.

    Aga räägime algul filmist. „Sillad Liverpooli“ jutustab paralleelselt kaht lugu. Esimene toimub piiratud aja vältel ja räägib 20aastase Alika teekonnast Eurovisionile. Teine ja märksa huvitavam narratiiv räägib peresuhetest, kasvamisest ja eneseleidmisest muusikas. Nende kahe loo peale moodustub terviklugu – Alika teekond Narvast Liverpooli, mis iseenesest ideena kannab ilusasti. Siinkohal on mulle ka väga sümpaatne mõte teha film noorest inimesest, kes on juba palju saavutanud, aga kelle suuremad saavutused on veel ees. Aiman, et selles ajapunktis ei ole veel nii palju müüdiloomet. Noor inimene ei ole jõudnud hakata tundma vajadust oma elulugu retrospektiivselt ümber kirjutada, nagu sageli juhtub.

    Seevastu on ekraanil palju vahetust: Alikagi on töökas, sihikindel, armas ja siiras. Filmis on palju inimlikkust ning peategelane on linateose parim osa. Ta vannub, on südamlik, hoolib sõjast ja oma haigest varbast. Võrreldes nii mõnegi meie peavoolu naislauljaga on temas ka vähem nunnulikkust ja rohkem karakterit. Ta ei ole klassikaline (blond põhjamaine) iludus, vaid läbi ja lõhki inimene, kes näeb meigita välja lapselik ning mõjub oma ülisuurtes riietes isegi androgüünsena. Seeläbi esindab ta uue aja popstaari, kelle puhul polaarsed soorollid ei ole kaugelt enam aktuaalsed. Samal ajal on põnev, kuidas Alika manööverdab aktsendivabalt läbi kõige erinevamate keelekeskkondade – nii otseselt kui ka metafoorselt. Vahest seepärast ongi noortel temaga nii lihtne suhestuda. Ta ei ole toode, vaid noor inimene nagu nemadki.

    Nüüd filmi probleemidest. Film mõjub nagu pikaks venitatud telesaade ja võiks olla palju rohkem kontsentreeritud. Kaadrid mõjuvad mõneti juhuslikult üksteise otsa seatuna, samamoodi ei ole liinid proportsioonis. Tõsi, sekka satub huvitavaid momente, näiteks kui Alika räägib Eurovisioni telgitagustest, millest mina küll varem midagi ei teadnud. Filmi tegijad võinuks rohkem välja arendada ka arengu- ja pereliini. Alikal on ju ülimalt huvitav taust: ta ei ole pealinnast, vaid idapiiri äärest ning ühiskonnas on sellega seotud palju müüte. Ta ei ole eesti perest, ent venekeelse noorena on tal hoopis ukraina taust. Ja loomulikult puudutab teda väga isiklikult Ukraina sõda. Kõike seda oleks võinud rohkem avada. Ja sõjastki võinuks rääkida põhjalikumalt mitte vaid filmi lõpus. Ometi see, kuidas Alika sõjakogemust enda ja oma pere jaoks sõnastab, on ääretult huvitav ja sellega oli lihtne suhestuda. Nii ongi filmi tugevaim osa selle tegelased, kes lihtsalt on pakendatud tänamatusse vormi.

    Oleksin tahtnud ka rohkem mõista teekonda – kuidas Alika on jõudnud sinna, kus ta on. Ajal, mil igaühel on kaamera kodus, oli materjal ju nii tänuväärselt käes. Aga kaadrid varasematest lauluvõistlustest ilmusid filmis üsna juhuslikult. Vaatajana oleksin tahtnud nende taustast rohkem teada. Kuna film on venekeelne, siis vahest oligi arvestatud vene publikuga, kes teab nii ehk naa, mis võistlustega on tegu ja millise mastaabiga need on. Eestikeelse vaatajana võisin ma seda kõike vaid aimata.

    Mulle oli kõige huvitavam teema mõjutajad. Esiteks pere mõju Alika arengule. Põnev oli näha kodu, kus vanemad armastavad muusikat, isa laulab emale Viktor Tsoi laule, õde kingib õele jope ja perekond toetab oma noort liiget tingimusteta. Sama huvitavad on muusikalised mõjud. Siingi on peidus üks müüdiloome, mis muusikutel sageli tagasi vaadates tekib. Mind on alati üllatanud, kui mõni muusik ütleb, et tal ei ole mõjutajaid. Aga muusika ei arene ju isolatsioonis.

    Alika seevastu ütleb ausalt ja valehäbita, et on kasvanud Zemfira lauludega ning need on olnud talle eeskujuks sünnist saati. See ei tule ka üllatusena, sest Alikat kuuldes on mulle sageli just Zemfira meelde tulnud. Olen isegi mõelnud, miks, sest muusikastiil on ju hoopis teine (kui välja arvata laul „Ты расскажи мне“, mis kõlab otsese muusikalise kummardusena Zemfirale). Ju siis kumab laulustiilist midagi õrnalt hoomatavat läbi. Eriti selgelt tuleb see esile arhiivikaadrites, kus pisike Alika kaverdab Aerosmithi ja Nazarethi. Seal aimab vaataja, kust on nooruke laulja oma laulumaneeri õppinud. Üldiselt on hetk, mil Alika loeb ette Zemfira kirja ja hakkab nutma, üks liigutavamaid.

    Kas ma hakkasin Alika fenomeni pärast filmi vaatamist paremini mõistma? Pisut. Aga kes on filmi siht­rühm, ma aru ei saanud. Naastes algusse, siis mu seitsmeaastasele lapsele oli seal ilmselgelt liiga vähe muusikat. Ometi peitub Alika jõud tema lauludes, selles otsatu jõuga välja paisatud helivoos. Minule jällegi oli film natuke liiga lihtne – mida samuti oleks võinud siluda see, kui oleks rohkem kõlanud tema enda muusikat. Ja lõppeks oli mul otsatult kahju, kui nägin veebiportaali fotogaleriist, kui vähe inimesi oli läinud vaatama esilinastust (ja tundsin süümepiinu oma lapse ees, kelle suurim unistus on teha Alikaga koos pilti, et me ise kohale ei jõudnud). Sedamoodi jäigi arusaamatuks, kellele film on mõeldud või kellele on seda üldse plaanis turundada. Ega midagi katki ka ole, laulja on ju noor ja küll tulevad uued filmid.

  • Kultuuri kõrvetav tipp

    KÄRT KELDER

    Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Kultuur“, kontseptsiooni autor ja esitaja Maria Metsalu, helikunstnik Artjom Astrov, teksti autor ja dramaturgiline tugi Jaakko Pallasvuo, stsenograafid Nikola Knežević ja Maria Metsalu, kostüümkunstnik Kris Lemsalu. Esietendus 31. X 2023 Münchenis „Spielart’i“ festivalil, Eesti esietendus 8. II 2024 Tallinna Raekoja platsil ja Kanuti gildi saalis.

    Maria Metsalu „Kultuur“ on tema kolmas lavastus, mis liigub etapiti näilisest madalusest kõrgustesse. Etendus jaguneb kolmeks: „Paraad hot dog’i käru juures“, „Lille kontsert“ ja „Päikese õgimine, table d’hôte“. Publik pole neis stseenides passiivne kõrvaltvaataja, vaid osaleb ruumi kaaslooja ja kogejana.

    „Kultuur“ algas vastupidiselt kuumale päikesele Raekoja platsil kuusetihniku kõrval näpistavate miinuskraadidega. Kui kohale jõudsin, oli tekkinud juba inimsõõr ümber Metsalu, kes kui talisupleja heitis seljast kasuka ning ronis õhukeses iluuisutaja-kostüümis hot dog’i kärule. Samal ajal, kui etendaja võttis jäises keskkonnas kärul staatilise poosi, tegid ümberringi lärmi vene noored, jäädvustades teda fotodel ja videos.

    Kõlarist kostuv tekst loob etendusele kandva aluse: selles võrreldakse ja hierarhiseeritakse inimgruppe. On need, kes on ostnud endale koha pilvelõhkujas ja elavad seega päikesele lähemal, ning need, kes otsivad kõrvetava päikese eest kõrghoone varjus pelgupaika ning müüvad seal äraelamiseks odavat kiirtoitu.

    Maria Metsalu annab stseenis „Lille kontsert“ edasi igapäeva vaikelu ja tühisust.

    Noorte kasvav lärm summutas suure osa soome kunstniku ja Instagramis konto avocado_ibuprofeni alt tuntuks saanud Jaakko Pallasvuo nauditavast sõnaseadest – sellest on kahju. Ühtlasi kerkib tänapäeva virtuaalse kultuurituse küsimus: meil napib tähelepanu ning selle asemel objektistame kõik, mida näeme, ja arvame olevat selle jagatava. Lavastuse saatetekstis ongi ka kirjas: „Metsalu esitleb end kui vaatemängu objekti, seda spektaaklit samaaegselt põlastades“. Etenduse algus pakkuski seda, mida lubatud.

    Kui Metsalu liikus koos vorstisaiakäruga Raekoja platsilt Kanuti gildi saali, jooksid lärmakad noored etendaja ja publikuga kaasa, kuid nad jäeti ukse taha. Kuna lavastuse pealkiri on „Kultuur“, tekib küsimus, kes tõmbab piiri ja otsustab, kellele on kultuur mõeldud. Kes kaasatakse ja kes jäetakse välja? Ukse taha jäetud tiktokkeritega võrreldes saavad pileti ostnud tunda ennast astme või paari võrra päikesele lähemal. Hiljem küsis keegi publiku seast: kas noorte kaasamine ja seejärel tänavale jätmine on nende ärakasutamine? Minu arvates peegeldab see pigem reaalsust, sest eks elu olegi võrdlemise ja piiritõmbamise areen, et oma positsioon üles leida ja seda tugevdada.

    Metsalu töödes on keha tabulisus olnud vägagi kesksel kohal. Lavastuses „Mademoiselle X“ mängiti zombiliku erootilisusega ning „Kaev“ jäi kindlasti paljudele meelde oma uriinis püherdanud etendajatega. Üks vaatajatest väljendas „Kaevu“ etenduse järel ühismeedias pahameelt, et etendajad tulid pärast kehavedelikes visklemist ilma hoiatamata publiku sekka. Seda kõike arvesse võttes olid Metsalu tööde austajad tõenäoliselt ootusärevil, mida vürtsikat „Kultuuriga“ seekord pakutakse.

    Konservatiivsuse painutamise asemel on kogu lavastuse üldine foon aga varasemate omast pehmem ja mõjub omal kombel isegi värskendavalt. Metsalu julgustab teises stseenis publikut istuma laval olevatele pinkidele, lubades neid kehalise kontaktiga mitte ehmatada. Samuti selgitab ta etenduse edasist käiku. Kuna teise stseeni pealkiri on „Lille kontsert“, võib sellist sissejuhatust pidada aastatetaguse patu kahetsemise asemel pildikeseks nn kultuurselt kontserdilt. Nüüdseks lillekostüümi riietunud etendaja hakkab laval inimeste vahel „vohama“, põimib end nende sekka. Tema järsud ja kandilised liigutused sulavad üheks hektilise klaverimuusikaga, mida helikunstnik Artjom Astrov lintmakilt laseb. Lõpuks ronib Metsalu saali keskel asuvasse suurde savipotti ja musitseerib seal süntesaatoril.

    Taustal kõlab samaaegselt aga mõtisklus lille elust korteris. Metsalu kommenteerib inimese argisust ja rutiini langemist, ent seejuures viitab enda kaudu neile, kes teavad hierarhias oma kohta, teavad, kuhu on seatud piir. Nad vaatavad küll rõdult alla teistele, kuid oma introvertsuses jäävad ülejäänute püüdlustes kaasarääkija asemel pealtvaatajaks. Neid toidab päikese asemel külm ekraanivalgus. Metsalu annab „Lille kontserdiga“ edasi igapäeva vaikelu ja tühisust. Kogu stseeni jooksul langevad tema kostüümilt õied justkui märgina igatsusest ja vajadusest päikese järele ning talumatusest jääda oma kohale paigale. Metsalu lahkub potist ning lükkab hot dog’i käru viimasesse ruumi. Teise stseeni jooksul sai selgemaks, et ka publik liigub üheskoos madalamat tasandit sümboliseeriva vorstiputkaga aina päikesele lähemale.

    Kolmas osa „Päikese õgimine, table d’hôte“ viib kollakasse ruumi. Laua taga on viis istekohta ning keskel asetseb kõrgustesse ulatuv päikesekujutis. Helikunstnik mängib live’is trianglitega muusikat – sel moel lõbustati omal ajal einestamise ajal õukonda. Laua taha kutsub etendaja neli vabatahtlikku, kellega ühineb lõpuks ka viies. Laua veeres istujad sümboliseerivad maailma näiliselt kõrgeimal püünel inimesi, neid, kes on päikesele kõige lähemal. Publik vaatab nende õhtustamist pealt ligi tund aega.

    Kogu teekond viib iga etapiga aina ülespoole, kuid pinge langeb iga stseeniga. Viimane osa tekitab enim küsimusi: mida on etendaja selle õhtusöögiga taotlenud? Laudkonna viisakas õgimine kestab kaua. Alguses nende tühisena näiv vestlus elavneb tänu ühele õhtustajale. Ositi oleks loogiline, kui laua taga jääks võõraste vahel jutt pealiskaudseks, viidates lihtsale tõdemusele, et kõrgeim aste ehk tippkultuur pole muud kui konstrueeritud. Stseen on aga improvisatsioon, kus vestluskaaslasi ei suunata.

    Võib-olla olen oma ootuse kujundanud filmi „Kaunis naine“ põhjal, kus Julia Robertsi tegelaskuju mõistab, et New Yorgi koorekihti kuulumine on vaid mäng, mitte reaalne teistest üleolemine. Publiku väsimist võib aga võtta ka kui võtet, millega rõhutatakse nähtu tühistust, mis omakorda justkui tühistab kõrgemal olijate sära.

    Maas lebab pirakas mängukajakas, kelle Metsalu laua äärde tõmbab. Linnukujutis kehastab hierarhia madalaimat kihti, talle saab palu visata oma reeglite järgi. Kajakal lubatakse laualt süüa, mille järel torkab Metsalu linnu hot dog’i käru varjuga läbi. Kollakas päikese­juga paiskub linnust välja, publiku hulgas saab mõni piiskadega pihta – saab osa kultuurist. Mõeldes kogu teekonnale, võib öelda, et tipus olles otsustatakse, kes sinna ligi pääseb, ja sellel positsioonil ei tunta halastust nende vastu, kes samamoodi päikesele lähemale proovivad pürgida.

    „Kultuur“ on laetud sõna, mille täitmine on suur töö. Kuigi Metsalu on lahendanud etenduse etapid arusaadavate valikute kaudu, jääb puudu pingest, eriti viimases osas. Publik on liikunud küll jahedast madalusest kõrvetavasse tippu, et mõista iga kihis peituvat tühisust või kultuuritust, kuid tühisena tundsin lõpuks ka ennast vaatajana. Samas mõjub Metsalu laval tugevalt, isegi kui ümberringi on kaos või vaikus. Tema kujundikeel pole üleliia keeruline ning käsitletavad teemad äratavad huvi: see oli nii „Mademoi­selle Xi“ ja „Kaevu“ ning on nüüd ka „Kultuuri“ puhul.

    Hiljuti ilmus Sirbis artikkel*, kus käsitletakse nüüdisaegse etenduskunsti tervist. Ühena teemadest hakkas silma, kas etenduskunstnikud võtavad end tõsiselt. Vestlustes sel väljal tegutsejatega olen ka ise kuulnud, et kultuuri rahastamissüsteemi ja loometingimuste ebastabiilsuse tõttu on see, et ennast tõsiselt ei võeta, kaitserefleks. Seetõttu mõjub Metsalu lavaolek oma tõsiduses mõnevõrra värskendavalt. Võib-olla tugevdab seda tunnet see, et ta jäi saalist lahkudes kaugeks nagu päike – ei naasnud aplausiks. Etenduse ajal saab tema lähedale sattunu aga õnneks kõrvetada, olgu taotlemata šokeerivuse või igavuse tõttu.

    * Evelyn Raudsepp, Etenduskunsti(de) sosinad ja karjed. – Sirp 9. II 2024.

  • Ükssarvikute lood ehk Vaade kiiresti arenevatele iduettevõtetele

    ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI, PRIIT VAHTER

    Ükssarvikud ei ole pelgalt ammustest aegadest pärinevad mütoloogilised olendid, vaid selle mõistega tähistatakse ka kiiresti arenenud, põhjapanevate innovatsioonidega iduettevõtteid, kes on saavutanud rohkem kui miljardi USA dollari suuruse ettevõtte turuväärtuse. Idufirmad on loodud kiire kasvu eesmärgiga, sealhulgas leidmaks ning katsetamaks uusi korratavaid ja skaleeritavaid ärimudeleid. 75– 92% iduettevõtetest ebaõnnestub ja lõpetab tegevuse, aga ükssarvikud jäävad ellu ja kasvavad eriti intensiivselt. Veel enam, ükssarvikud raputavad ühiskondi ja muudavad seniseid arusaamu. Skype raputas rahvusvahelist kommunikatsiooni ja lõhkus arusaama, et telefonikõne välismaale peab maksma hingehinda; Wise raputas pangandussektorit, Bolt andis igaühele võimaluse ka ise taksojuhi ametit proovida ja lisa teenida, Veriff muutis isikutuvastuse kiiremaks ja turvalisemaks.

    Haruldased ettevõtted, kellelt on palju õppida

    Kuigi ükssarvikud on pälvinud tähelepanu oma märkimisväärse kasvu ja mõjukusega, on endiselt puudus põhjalikest teadusuuringutest, mis selgitaksid nende innovatsioonistrateegiaid ja katsumusi, millega nad puutuvad kokku elutsükli eri etappidel. Ükssarvikuid uurides saab paremini mõistetavaks, kuidas juurutada innovatsiooni kiiresti ja tõhusalt, sest nende saavutused tuginevad eranditult uute teenuste ja toodete arendamisele. Ükssarvikute elutsükli uurimine pakub häid õppetunde, mis osa mängivad kasvu ja innovatsiooni eduteguritena ettevõtte eri arenguetappidel asutajate saavutustahe, meeskonna koosseis ja sitkus, turule sisenemise õige hetke ära tabamine ning kogemustest ja (peaaegu) ebaõnnestumistest õppimine.

    Seda uurimislünka täidab Tartu ülikooli uurimistöö, kus käsitletakse Eesti ükssarvikute lugusid. Meie eeliseks on asjaolu, et vaatamata suhteliselt väikesele rahvaarvule on Eesti ükssarvikute arvu poolest elaniku kohta Euroopa liidrite hulgas. Uuringus vaatlesime üks­sarvikuid, kelle loojate seas on eestlasi, need on: Skype, Playtech, Bolt, Wise, Pipedrive, Zego, ID.me, Veriff ja Gelato. Analüüsisime nende kogemusi, kuidas nad on oma arenguteel rakendanud innovatsioonistrateegiaid ja millised olid seejuures peamised tõukejõud, et ühest etapist järgmisse liikuda.

    Töös kasutasime nii uuringu tarbeks läbi viidud1 intervjuusid kui ka teiseseid allikaid, milleks olid meediakanalite materjalid – 100 intervjuud, millest 82% olid videointervjuud. Intervjuud katavad tagasivaatavalt ükssarvikute eri eluetappe ja käsitlevad iduettevõtete tõusu verstapostini „ettevõtte väärtus 1 miljard USA dollarit“. Analüüsiti sündmusi ja tegureid, mis on aidanud kaasa nende kiirele kasvule.

    2023. aasta oktoobri seisuga on maailmas üle 1200 ükssarviku ja nende rahaline väärtus on kokku ligikaudu 3829 miljardit dollarit.2 Eesti ükssarvikud on teekonna asutamisest ükssarviku staatuseni jõudmiseni läbinud 3–14 aastaga (joonis 1).

    Organisatsiooni elutsükkel on arenguetappide jada organisatsiooni sees.3 Siinses uuringus oleme võtnud aluseks kolmeetapilise käsitluse, mille on välja töötanud Startup Commons.4 Selles käsitluses eristatakse loomis- (formation), valideerimis- (validation) ja kasvuetappi (growth). Kui loomisetapil on organisatsioonis kõiki ressursse vähe ja iduettevõtted keskenduvad peamiselt toote või teenuse arendamisele , siis valideerimisetapis on määrav juba endale turul koha leidmine (tõestusprotsess) ning kasvufaasis tegevusmahu kasvatamine.

    Joonis 1. Eesti ükssarvikute ajatelg alates asutamisest kuni 1 miljardi USA dollari väärtuse saavutamiseni.

    Kiirelt arenevate ettevõtete tegevuse prognoosimiseks on vaja mõista, millised ajendid idufirmades ühel või teisel perioodil uuendusi esile kutsuvad ja tegutsema suunavad.

    Ükssarvikud kohandavad oma innovatsioonistrateegiaid kiiremini kui tavapärased ettevõtted, eristudes nii traditsioonilistest kui ka teistest alustavatest ettevõtetest oma ainulaadse võime poolest juhtida ettevõte läbi ebaõnnestumiste järgmistesse etappidesse.5 Uuringud viitavad, et ükssarvikute kujunemisloos on esmatähtis õppimisvõime – asutajate varasematest (ebaõnnestumise või õnnestumise) kogemustest ja kriitilistest sündmustest, millega ükssarvikud ise silmitsi seisavad.

    Loomisetapil on asutajate kogemused ja ebanormaalselt suur saavutustahe liikuma panevaks jõuks. Näiteks olid Skypeʼi asutajad eelnevalt loonud failijagamise platvormi KaZaa ja investorid uskusid nende võimekusse. Olgugi et KaZaa sattumist kohtuvaidlustesse võib lugeda ebaõnnestumiseks, oli see siiski investoritele märguanne, mida KaZaa meeskond ehk tulevased Skypeʼi asutajad on suutelised tegema.6 Uuringust selgus, kuidas ükssarvikute asutajad peavad tähtsaks õige aja tabamise oskust. Asutajad nägid ajastuses võimalust ja rakendasid selle oma ideede elluviimise ette. Wiseʼi7 asutamise auahne taotlus väljendub järgnevas: „Soovisime olla iduettevõte, kellel on peaaegu ebareaalne idee, et tahame pangad üle võtta. Et saaksime need tooted, mida pangad on juba sadu aastaid juhtinud, üle võtta ja ise teha. Teha seda tehnilisel viisil, võrgus, iduettevõttena.“

    Loomise etapil paistab silma, et toimus hoolikas meeskonnaliikmete valik. Ükssarvikuks kasvanud ettevõtete meeskonnad koosnesid mitmekülgsete oskustega inimestest. Tsiteerides Pipedriveʼi asutajat Timo Reini8: „Alustasime viie kaasasutajaga. Kõik olid täis ambitsiooni ja soovisid ületada ootusi. [—] Kui sul on viis kaasasutajat, kellel kõigil on valmisolek täita erinevaid rolle, katab see ettevõtte vajadused üsna hästi. [—] Me ei pidanud palkama kedagi teist.“

    Veelgi enam, asutajate hulka kuulus alati ka mõni tehnoloogia toimimist hästi mõistev meeskonnaliige. Tsiteerides Bolti asutajat Martin Villigut: „Ma tõesti ei usu ettevõtetesse, kus pole tehnilist kaasasutajat“9 või Skypeʼi asutajat Niklas Zennströmi: „Leia kaasasutaja, kes on väga hea kodeerija.“10 Tehnilise taibuga asutaja kaasamine algtiimi võimaldas nii kulude kokkuhoidu kui ka toote kiiremat tehnilist arendust, sest ei olnud vaja IT-lahendusi sisse osta. Üks­sarvikutele ongi ühine, et nad kõik asusid juurutama kulutõhusat tehnoloogilist toodet ja seeläbi muutsid turgu kardinaalselt. Nii lõi Skype uue ärimudeli telekommunikatsiooni ja kaugekõnede äris, Wise raputas traditsioonilist pangandust, Bolt muutis taksoteeninduse põhialuseid.

    Asutajate saavutustahet näitab see, et enamikku neist võib nimetada nn sariasutajateks, kellel oli eelnevaid õnnestumise ja ebaõnnestumise kogemusi. Ambitsiooni osatähtsust tuleb eriti rõhutada, sest uuringud näitavad, et auahnete püüdluste puudumine on üks Eesti ettevõtete kasvu takistus.11 Ükssarvikute uuring toob välja, et ilma ambitsioonita on võimatu kujuneda ülemaailmseks tegijaks ja uurimismaterjal annab võimaluse väita, et ambitsioon on selle etapi kõige tähtsam liikuma panev jõud.

    Valideerimisetapp kasvatab sitkust surmalähedaste kogemuste kaudu. Sel etapil kogesid ükssarvikud tõelisi ellujäämiskatsumusi. Nad kirjeldavad seda etappi sageli kui surmalähedaste kogemuste jada, kus määravaks teguriks saab vastupidavus. Kõik ükssarvikud näivad kinnitavat mõtet, et sel kõige haavatavamal etapil tehakse halbu finantsotsuseid, s.t põletatakse raha, ja kasutatakse raha ebaotstarbekalt, sest püütakse intensiivselt toodetele turgu otsida ja katsetada lahendusi. Tooted, tehnoloogia ja turud on uudsed ning seepärast pole võimalik õppida teiste ettevõtjate kogemustest, mis omakorda tingib ka impulsiivseid otsuseid.

    Pipedrive: „Selliste olukordade läbimine muudab sind [asutajana] palju.“12

    Zego: „Äri alguspäevadel on olnud kaks korda, kui ma olen koju minnes mõelnud: „Ma ei ole kindel, kas mul on homme äri.““13

    Veriff: „Möödunud aasta juuni lõpus oli meie pangakontol umbes 200 eurot ja me teadsime, et peagi saabub palgapäev. Meil oli päris palju inimesi … [—] On naljakas mõelda, et see oli vaid aasta tagasi …“14

    Valideerimisetapil jäävad ellu need, kes suudavad toote-, protsessi, turundus- ja organisatsiooni innovatsiooniks vajalikud vahendid tasakaalus hoida ning taluda sellega kaasnevat pinget.

    Joonis 2. Ükssarvikute innovatsiooni­strateegia areng eluetappide lõikes.

    Kasvuetapil tabab ükssarvikuid paranoia konkurentsi suhtes. Kasvuetapil tõukab ettevõtte arengut tagant võistluslikkus ja see tuleneb kahtlustest või koguni paranoiast, et keegi kasutab iduettevõtja katsetatud uuendust kiiremini ja paremini, kui nad ise suudavad seda teha. Ükssarvikud kardavad, et keegi lükkab nad turult välja või nende uuenduslikkus pole sobivalt ajastatud. Kasvufaasi jõudnuna on ükssarvikutest kujunenud suured ja ülemaailmsed ettevõtted, mistõttu kõige keerukama küsimusena tuleb ilmsiks, kuidas leida tasakaal agiilsuse ja stabiilsuse vahel. Agiilsus on tarkvaraarenduse ja projektijuhtimise mõtteviis, mis rõhutab paindlikkust, koostööd ja kliendikesksust. Selle eesmärk on pakkuda kiireid, paindlikke ja kohanemisvõimelisi lahendusi, eriti muutuvas keskkonnas. Eelnevast tulenevalt peavad selles etapis olevad ettevõtted ennetama probleeme, mis tekivad siis, kui tempo muutub tähtsamaks kui inimeste ja struktuuri kooskõla. Veel enam, kasvuetapi forsseerimine võib viia võtmeisikute läbipõlemiseni. Seega muutuvad juhtimisotsused üha määravamaks ja organisatsioonilise korrastatuse loomine kujuneb kriitiliseks eduteguriks. Sellesse etappi on kõige raskem jõuda ja seda on kõige keerulisem uurida, kuna vaid vähesed idufirmad jõuavad kasvuetapini. Mõned autorid on rõhutanud, et see etapp nõuab märkimisväärset ümberkujundamist ja sageli ka muudatusi juhtkonnas.15

    Skype: „Sa pead paranoiline olema!“16

    Zego: „Iga kriis või iga selline suur raputus maailmas loob uusi avastusi või uusi suundumusi. Lisaks olen põnevil näha, millised need on. See tekitab minus ka veidi närvi, kuid samas võtan selle avasüli vastu.“17

    Ükssarvikute edu tagab inno­vatsiooni­strateegia muutmine õigel ajal – strateegiline lähtestamine. Eestiga seotud ükssarvikute lugude analüüsimine võimaldab üldistavalt välja tuua teemad, millega nad on oma arenguteel kokku puutunud (joonis 2).

    Joonisel 2 on esitatud elutsükli etapid ja märksõnad, mis iseloomustavad neil etappidel esinenud tõukejõude. Joonis näitab sedagi, et ühest etapist teise liikumisel kogesid ükssarvikud, kuidas nad olid väga lähedal täielikule läbikukkumisele. See teema seostub innovatsiooni juurutamise vaatest tähtsa organisatsioonilise õppimise käsitlusega.

    Tunnustatud organisatsiooniteooriat käsitlenud teadlased Richard Michael Cyert ja James G. March18 rõhutavad, et õppida saab nii õnnestumistest kui ebaõnnestumistest. Ükssarvikute lood näitavad, et need peaaegu läbikukkumised käivitavad tõenäoliselt organisatsiooni ja käitumise muutusi. Innovatsiooni uuringud on viimasel ajal ebaõnnestumiste ja innovatsiooni katkestamise teemat mitmekülgselt analüüsinud.19 Ebaõnnestumine või innovatsiooni katkestamine võivad pakkuda ajendi muudatuste käivitamiseks.20 Nagu kinnitab Bolti kogemus: kui teistel turgudel tabas ebaõnn ja Aafrika potentsiaal näis liiga ahvatlev, et loobuda, tuli olla nutikas ja muuta innovatsioonistrateegiat:21

    „Mõistsime, et suurim potentsiaal on Aafrikas, aga probleem oli selles, et meil polnud tegelikult üldse raha. [—] Kuidas me seda siis testimiseks saaksime? Kuidas me saaksime testida ideed, et ehk on Aafrika parim turg? Nii et me mõtlesime, laseme lihtsalt inimesi palgata kaugtöö alusel, Skypeʼi kaudu. See ei maksa meile midagi ja vaatame, mis juhtub. Nii et, mida me tegime? Panime töökuulutuse üles veebis, reklaamisime seda. Paljud inimesed kandideerisid. Teostasime nendega veebis testimisülesandeid, intervjuud tegime samuti veebis, ja siis, arvake ära, palkasime nad ka veebis. Selgus, et see toimib väga hästi! [—] Ja mis veelgi tähtsam, keegi personaliosakonnast ei ole enamikku neist turgudest kunagi külastanud.“

    Ükssarvikute lood näitavad, et neil on märkimisväärne võime kogemustest õppida. Nad oskavad seda ressurssi hästi kasutada. Õpitakse oma tegevusest, pöördelistest sündmustest ja asutajate kogemustest.

    Lõpetuseks

    Tõenäosus, et iduettevõte saavutab ükssarviku staatuse on üliväike – 0,00006%.22 Edule orienteeritud maskuliinses Eesti kultuuris võime olla uhked, et oleme ükssarvikute arvult elaniku kohta maailmas esirinnas. Ükssarvikute asutajad on suutnud ja osanud ületada maskuliinsetest väärtustest tingitud piirangu – ebaõnne kartuse. Kui mõelda ükssarvikute lugudest kooruvatele järeldustele, siis valdaval osal Eesti ettevõtetest oleks neilt õppida, kuidas olla ambitsioonikas ja ebaõnnestumised arenguks pöörata. Veelgi enam, märgata enne äri sulgemist, et asi on hapuks minemas, kui oma innovatsioonistrateegiat ei muudeta. Hiljutine Eesti juhtimisvaldkonna uuring23 toob esile, et just nendes teemades võivad peidus olla juhtimise lõksud.

    Artikli materjali ette valmistamist on toetanud ETAgi rühmagrant PRG 791.

    1 Täname Kristo Käärmanni, Timo Reinu, Tõnu Vahtrat ja Martin Villigut intervjuude ja Indrek Nuumet vahendamise ning Maret Ahoneni intervjuude läbiviimise eest.

    2 The complete list of Unicorn companies. CB Insights 2023.

    3 Luigi Mosca, Martina Gianecchini & Diego Campagnolo, Organizational life cycle models: A design perspective. – Journal of Organization Design 2021, 10(1), lk 3–18.

    4 Startup development phases. Startups Commons 2018.

    5 Matteo Cristofaro, Federico Giannetti, Gianpaolo Abatecola, The initial survival of the Unicorns: A behavioral perspective of Snapchat. – Journal of Management History 2023.

    6 Toivo Tänavsuu, Skype´i saladused: Pöörane rikastumine, kadunud miljonid, ränk töö, rajud peod. – Eesti Ekspress 4. IX 2018.

    7 Kristo Käärmann: Disrupting the Banking Industry from Europe. Pioneers Festival 2013. – Youtube 6. XI 2013.

    8 Uurijate intervjuu Timo Reiniga.

    9 Taxify Founder Martin Villig. Lift99 Kyiv Kickoff. – Youtube 11. X 2018.

    10 Two of the minds behind Skype, Spotify and Wrapp visit Stockholm University. – Youtube 23. II 2012.

    11 Egon Leego, Mari-Liis Toomik, Eesti ettevõtete kasvu takistavad tegurid. Magistritöö, Tartu Ülikool 2021.

    12 Uurijate intervjuu Timo Reiniga.

    13 Ste Superangel Founder Stories: Kristoffer Lawson, Sten Saar & Taig Khris. Latitude59. – Youtube 6. VI 2018.

    14 Superangel Founder Stories: Milda Mitkute. Kaarel Kotkas & Kei Karlson. Latitude59. – Youtube 6. VI 2018.

    15 Simon Zaech, Urs Baldegger, Leadership in start-ups. – International Small Business Journal 2017, 35(2), lk 157–177.

    16 Disruptive (Jimmy Wales, Niklas Zennström, Mitchell Baker. DLD Conference. – Youtube 28. I 2010.

    17 Episode 131 Interview with Sten Saar Co-Founder and CEO of Zego. Vine Resources – Youtube 14. X 2020.

    18 Richard Michael Cyert, James G. March, A behavioral theory of the firm. Prentice-Hall, New Jersey 1963.

    19 Alessandro Narduzzo, Valentina Forrer, Nurturing innovation through intelligent failure: The art of failing on purpose. – Technovation 2024, 131, 102951.

    James H. Love, Stephen Roper, Priit Vahter, The dynamics of abandoned innovation activities: Learning from failure or learning to prevent failure? –

    Research Policy 2023, 52(8), 104842.

    20 David Baxter, Paul Trott, Paul Ellwood, Reconceptualising innovation failure. – Research Policy, 52, 104811.

    21 Founder Stories @Latitude59 2017: M. Villig, N. Dobrovolsky, Z. Apetrei Huseynova, F. Krieger. – Youtube 17. X 2017.

    22 David Friedberg, Entrepreneurship gives life meaning [Recorder talk]. Stanford University 5. X 2011.

    23 Maaja Vadi, Merle Raun, Tauno Õunapuu, Krista Jaakson, Eesti juhtimisvaldkonna uuring 2021. Tartu Ülikooli majandusteaduskond ja OÜ LevelLab.

  • Andmelühiskond. Käsutöömeistrid ja nende „kuskilt mujalt“ laekunud mitteteosed

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

    Juturobotitega kaasneva furoori keskmes on algusest peale olnud teoste loata kasutamine keelemudelite „treenimisel“. Näiteks esitasid Ameerika Ühendriikides teoste autorid Meta vastu hagi, sest tõendite kohaselt oli Meta oma LLaMa keelemudeli treenimiseks kasutanud muu hulgas andmestikku „Books3“, mis sisaldas tuhandeid autoriõigusega kaitstud töid.1 Andmelühiskonna võimumängude ilmestamiseks piisab Meta enda tegevuse põgusast ülevaatest, sest nimetatud tehnoloogiagigant üritas LLaMa keelemudelit autoriõiguse kaitse argumendiga GitHubi repositooriumist eemaldada,2 eirates tõsiasja, et kasutab ise lugematu arvu kunstnike, kirjanike ja mis tahes muu sisu autorite töid ära keelemudelite võidujooksus edu saavutamiseks. Tehnoloogiasektoril, sh ennekõike suurimatel tehnoloogiaettevõtetel, on justkui välja kujunenud oma paralleelmaailm, kus kehtivad reeglid üksnes juhul, kui need on ettevõttele kasulikud.

    Aga oletagem hetkeks, et ükski suur tehnoloogiaettevõte pole oma tooteid timminud ja tulemusi saavutanud üle digilaipade minnes ja et keelemudelite optimeerimine on toimunud läbinisti õiguspäraselt. Kui toode on üldsusele avaldamiseks valmis, jõuame järgmise probleemini: kas käsumeistrid (kohandatud ingliskeelsest fraasist prompt engineer) saavad olla juturobotile antud juhiste tulemi autorid? P. Bernt Hugenholtz ja João Pedro Quintais jõudsid juba enne ChatGPT üldsusele avaldamist järeldusele, et tõenäoliselt siiski ei saa.3 Viidatud artikli autorid nimetavad teose loomise protsessis kolme tähtsat kontrollpunkti: isiku intellektuaalset panust loomingusse, originaalsust või loovust ehk loomingulisi valikuid ja konkreetset vormi, mille lõpptulemus võtab. Intellektuaalne panus ei tähenda siinkohal seda, et ühtki tehnoloogilist abivahendit kasutada ei või (vastasel juhul oleksid ka kõik maalid üksnes näpukunst). Vorm, mille teos lõpptulemusena võtab, ei ole üldjuhul tehisaru abil loodud piltide puhul kuidagi erinev tehisaru abita loodud piltidest, s.t digiteose vorm ja ilme inimsilmale suuremaid probleeme ei tekita.

    Küll aga jagavad Hugenholtz ja Quintais kolmeks eraldi alametapiks või faasiks loominguliste valikute tegemise protsessi: kontseptsioon ehk esialgne ettekujutus soovitud tulemusest, teostus ehk kõikvõimalikud sammud, mis tuleb lõpptulemuseni jõudmiseks läbida, ja viimistlus, mis annab autorile võimaluse teha loomingulisi (pisi)valikuid, et lõpptulemus saaks „täpselt õige“. Ilmselt on selge, et suurimaks murekohaks on tehisaru abiga väljundi tootmisel just teostuse faas, sest inimkontroll ja panus on seal minimaalne, kui mitte olematu.

    Algoritmide südames on süsteemne suures ulatuses vargus, kinnitavad autorid kohtule esitatud hagis. Mida kostab juturobot?

    Kuna ka väikelapse joonistus on teos, sest see on originaalne, sellel on konkreetne vorm, seda saab lugeda kujutava kunsti valdkonda kuuluvaks ja see on tema enda intellektuaalse panuse tulemus, tulekski tehisintellekti „kunsti“ mõtestada tegeliku teostuskontrolli üksikasjalikkuse ja etapiviisilise inimotsustuse olemasolu kaudu, sest just neist kahest on juturobotitest väljasülitatud pildi- ja videomaterjali puhul ilmselgelt puudu. Siinkohal võibki kasutada mõneti sarkastilist „käsutöömeistri“ mõistet, sest tulemuse saavutamiseks piisab käsu andmisest. Kui tuua mõtisklemiseks üks hüperboolne näide, siis vaevalt loeks keegi käsitööga võrdväärseks täielikult automatiseeritud tehaseliinilt saabunud toodet üksnes seepärast, et tehaseomanik oli kontoriarvutis sisestanud käskluse mõne esiti teistsugusena planeeritud elemendi muutmiseks. Sestap ka käsutöömeistri mõiste, millise rolli täitjaid ja millega hõlmatud tegevusi ajaga tõenäoliselt üksnes juurde tuleb. Kuna käsutöömeistrite arv on viimase aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud, on hakanud ka erialaorganisatsioonid ja -kooslused, nt Grammy auhindu jagav Recording Academy4 või teadusajakirjade crème de la crème Nature,5 tõkestama AI abil loodud sisu esitamist.

    Kirjutajate ja loojatena ootabki inimkonda ees toimetamislaviin, sest käsutöömeistrid ei osale teose valmimisel millegi teoseks pidamise jaoks vältimatult vajalike loominguliste valikute teostamises. Nende peamine aur läheb käskluste väljamõtlemisele ja lõpptulemuse enda nimele kirjutamiseks vajalikule veenmistegevustele, olgu siis kohtus6 või üldsuse ees.

    Ehk on loo alguses mainitud Meta vastuolulisele käitumisele võimalik anda kummaline ajalooline poolselgitus, mis pakub kõheda vaate tehnoloogiahiidude eneseteadlikkusest ja proto-autoriõiguste olemusest. Ühtlasi põhjendaks see veel kord, miks just „käsutöömeistrid“ on see sõna, mida juturobotite abil mitteteoste tootmist praktiseerivate inimeste puhul võib kasutada. Teadupärast on käsk vanem kui meie. Ajast enne tänapäevase autoriõiguse väljakujunemist on teada seikasid, kus praeguses mõistes teose vormi kõrval oleks olnud raske omistada inimesele ka originaalselt loomingulisi ideid. Näiteks Vana-Hiinast on pärit seisukoht, et inimene „pigem edastab, kui et loob“, ning kuigi sealne kirjatükkide kaubandus oli vilgas, sai omada vaid füüsilist materjali, millele ideed olid kantud, loomingulist sisu aga mitte.7 Ka islamimaades ei olnud sajandeid intellektuaalomandi mõiste sisulist vastet, sest teadmine pärines jumalalt8 ja käsikirjad olid üksnes eespool mainitud teadmiste maine väljund. Judeo-kristlikus traditsioonis seostati teadmiste edasiandmist samuti millegi kinkimisega ja selline mõtteviis jäi paika ka pärast trükipressi leiutamist, s.t autor võis öelda, et on käsikirja loonud ning trükkal õigustatult väita, et on raamatu trükkinud, kuid raamatute loomingulise sisu omandist ei olnud alust kõnelda kummalgi.

    Miks on siinkohal vaja sedavõrd vanu asju mainida ja neid Metaga siduda? Eks ikka seetõttu, et juturobotite ja käsumeistrite koostoimes tuleb väljundi sisu samuti justkui „kuskilt mujalt“ kui inimestelt endilt. Ja milline õigus oleks meil, kriitikutel, sellist tajumatut loomingut tõredalt kohelda või seda millegi muu kui kingitusena kirjeldada. Võib-olla Metal (või mõnel teisel tehnoloogiahiiul nagu OpenAI9 või Microsoft10, kel samuti autoriõiguseteemalised kohtukaasused käimas) lihtsalt ei vedanud, et ta ei alustanud suurte keelemudelite ja juturobotitega ajal, mil autoriõiguse mõiste ja kohaldamine ei olnud veel välja kujunenud. Aeg-ajalt soovivad ju kõik minna tagasi aega, mil asjad näisid lihtsamad ja selgemad (ja majanduslikult kasulikumad).

    1 Ella Creamer, Zadie Smith, Stephen King and Rachel Cusk’s pirated works used to train AI. – Guardian 22. VIII 2023.

    2 Kali Hays, Meta used copyright to protect its AI model, but argues against the law for everyone else. – Business Insider 30. I 2024.

    3 P. Bernt Hugenholtz & João Pedro Quintais, (2021). Copyright and Artificial Creation: Does EU Copyright Law Protect AI-Assisted Output? – IIC – International Review of Intellectual Property and Competition Law 2021, 52, lk 1190–1216.

    4 Ty Roush, Grammy awards restrict AI: only „meaningful“ human work will be recognized. – Forbes 16. VI 2023.

    5 Why Nature will not allow the use of generative AI in images and video. Editorial. – Nature 7. VI 2023

    6 Tom Hals, Blake Brittain, Insight: Human vs machines: the fight to copyright AI art. – Reuters 2. IV 2023.

    7 Carla Hesse, The rise of intellectual property, 700 B. C. – A. D. 2000. – Daedalus: Journal of the American Academy of Arts & Sciences 2002, 131(2), 26–45.

    8 Samas.

    9 Max Zahn, Authors’ lawsuit against OpenAI could „fundamentally reshape“ artificial intelligence, according to experts. – ABC News 25. IX 2023.

    10 Blake Brittain, OpenAI, Microsoft hit with new author copyright lawsuit over AI training. – Reuters 22. XI 2023.

Sirp