Toeta
Otsi

Kristjan Haljak

  • Ääreala kunstimull

    JOHANNA JOLEN KUZMENKO

    Videomängude muuseum „LVLup! WarpZone“ Narva kunstiresidentuuris kuni 10. IV. Kuraatorid Andrejs Rusinovskis ja Camille Laurelli.

    Näitus „Näotus“ Narva kunstiresidentuuris kuni 10. IV. Kuraator Juhan Soomets, kunstnikud Anna Škodenko, Mihkel Kleis, Oleg Frolov (Venemaa), Alexei Gordin, Henri Hütt, Danel Kahar, Raul Keller, Kaspar P. Loit ja Denisa Štefanigová (Tšehhi).

    Narva kunstiresidentuuri (Narti) hoone on kõike muud kui tavaline lakooniline valge kuup. Nartist võib kirjutada kui näitusepinnast või kui kunstiresidentuurist. Kõige põnevam on neid aga koos vaadata. 1893. aastal valminud hoones on mitu funktsiooni omavahel võluvalt läbi põimunud. Maja on läbi teinud mitu elu: see ehitati Kreenholmi direktorile John Carrile, hiljem tegutses seal kultuurimaja ja ka raamatukogu. Kuna hoone on pidevalt kasutuses olnud, siis on see küllaltki hästi säilinud. Nii mõneski kohas värv koorub ja asjad on lipp lipi peal, lapp lapi peal, kuid näituste korraldamist ja muud elutegevust see ei takista. Tegemist on klassikalise kunstiresidentuuriga, kuhu kunstnikud tulevad oma loominguga tegelema ja neile võimaldatakse selleks eluruumid ja ateljeepind.

    Kirjutamislaager. Keldrikorrusel on suur ühiselamutuba, kuhu märtsi lõpus majutati kirjutamislaagrisse tulnud EKA magistriüliõpilased. Selline algatus viidi ellu esimest korda: kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna üliõpilased kirjutasid Nartis oma lõputööd. Nart sobib selliseks ettevõtmiseks suurepäraselt, sest maja on sopiline ja pakub igaühele oma paika. Kuna mina olin üks oma lõputöö kallal töötanud üliõpilastest, siis vähemalt minu arvates toimis selline paindliku pinna süsteem hästi. Narti kirjutamislaagri puhul on tegu igati kiiduväärt algatusega: üliõpilased saavad segamatult ja intensiivselt töötada ning õppejõududele ja kaasüliõpilastele oma tööseisu esitleda. Ühises lõunalauas murede ja rõõmude jagamine tekitas küünarnukitunde, mida tavatingimustes naljalt ei teki. Kiire tagasi­side tähtsust ei tasu alahinnata, sest see hoiab kokku aega ja energiat. Kuigi üliõpilased olid oma töödega eri järgus, siis ka neil, kes kaitsevad alles talvel, oli rutiinist eemaldumisest kasu.

    Üks miinus oli küll see, et eri kirjutamis­etapis üliõpilastele oli pea võimatu anda korraga ühesuguseid nõuandeid ja juhiseid. See ei takistanud töö kulgu, sest kõik, kes tahtsid nõu, seda ka said. Kui muidu ollakse harjunud kirjutama ümbritsetuna raamatutest, siis seekord ümbritses üliõpilasi näitusekeskkond. Ja kui peatuda endise Kreenholmi vabriku kõrval, tuleb külastada manufaktuuri ulatuslikku territooriumi.

    Narva kunstiresidentuuri ruume ei anna väga lihtsalt ümber mängida, seepärast tuleb näitus kohandada ruumide järgi. Praegu toimib kõige paremini keldrisaali minikorteriidee.

    Videomängud kui nõukogudeaegne korter. Nartis avatud projekt „VGA“ hõlmab enda alla kaasaegse kunsti näituse „Näotus“ ja ka retrovideomängude väljapaneku „LVLup! WArpZone“. Mul on esimest korda avanenud võimalus kirjutada arvustus ekspositsioonist, mille keskel ma korraga elan ja töötan. Kuna residentuurihoone asub linna servas ja sinna peab spetsiaalselt minema, jääb mulje, et see moodustab eraldi kunstimulli. Narti kirjutamislaagris kogesime, et elu seal kihab, kuid tegelikult me ei teadnud, kui palju narvalased sellest paigast ikkagi teavad. Narti välisilme on küll nutikalt lahendatud: õues paiknevad installatsioonid püüavad pilku ja on võimalus, et kes astub neid lähemalt vaatama, avastab ka siseruumides eksponeeritud näitused.

    „VGA“ väljapanekus on kunsti­teosed miksitud videomängudega, kuid nüüdiskunsti ja retrovideomängude väljapanek ei ole põimitud tervikuks, vaid kumbki moodustab omaette näituse. Kes tahab, saab valida, kas vaadata mõlemat või ainult ühte. Videomängud on keldrikorrusel kujundatud hubaseks elamislaadseks ruumiks, nüüdiskunsti väljapanek haarab enda alla esimese korruse. Kuid videomängudele pilku heitmata ei ole võimalik nüüdiskunsti näitust külastada, sest majja saab siseneda ainult keldrikorruse kaudu.

    Videomängude näituse kujunduses on kasutatud nõukogudeaegse korteri esteetikat. Keldrisaalis tekib otsekohe mulje, et astutakse kellegi korterisse. See loob hubasuse, mida naljalt näitusesaalist ei leia. Koduse sfääri imiteerimine on sinna toonud lastega peresid ja ka teismelisi. Kuigi võib oletada, et teismelised ongi selle väljapaneku sihtgrupp, on giidituuridel osalenud igas vanuses külastajaid.

    Peale mängude, mis on loomulikult esmatähtsad, on tegemist kohaga, kus saab ennast diivanil mõnusalt kerra tõmmata, et siis kas ennastunustavalt mängima hakata või lihtsalt keskkonda nautida. Korterisopikesi on õige mitu ning need on kappide ja muu butafooria abil üksteisest eraldatud. Videomängude väljapanekuga on loodud keskkond, mis ei lase tekkida pelgusel, mis tavaliselt kipub kergesti kaasaegse kunsti näitusel maad võtma. Seal ei teki kellelgi küsimust, et äkki ei saa kunstist aru. Kodusfääris sedalaadi mure lahustub. Et eksponeeritud on hästi palju mänge, siis võib väita, et lüüakse kvantiteediga. Külastajad, kes on vähegi videomängudega kokku puutunud, saavad nostalgialaksu. Ja kui videomängud on pakkunud mõnusa äratundmise, siis ilmselt minnakse ka ülemisele korrusele kunsti avastama.

    Kuigi ka „Näotuse“ kunstnikud tegelevad arvuti- ja internetimaailmaga, on väljapanekud visuaalselt väga erinevad. Juhan Soometsa kureeritud väljapanek on loogiline tervik, „LVLup!-i“ hubane pesa aga siiski teisest ooperist.

    Soometsa kuraatoriprojekt. „Näotuse“ kõige iselaadsema käekirjaga kunstnik on Alexei Gordin, kes on toonud tervikusse huumorit. Kunstnik kommenteerib meemiformaaadis töödega kunstimaailma toimimismehhanisme ja jõustruktuure. Veidi erinevalt mõjub maal, kus naine juhib meest kättpidi läbi kunstisaali. Tavapäraselt võib sellist pilti näha näiteks mererannas või tänaval, Gordin on toonud selle näitusesaali, kunstimaailma konteksti.

    Kõige õnnestunum teos on minu arvates Anna Škodenko ruumiinstallatsioon, kus kunstnik on laotanud ekraanile briti skandaalse kunstniku Tracey Emini kuulsa teose „Minu voodi“. See toimib siin ruumis eriti hästi, sest ukseavas eksponeeritud arvutimonitoridele toetatud ekraan loob vuajeristliku mõõtme. Kui tavaliselt teise inimese magamistuppa ei näe, siis siinsel näitusel saab justkui lukuaugust kellegi voodisse piiluda.

    Pealkirjas osutatud näotuse motiivi esindab kõige paremini Denisa Štefanigová seeria „Maalid armastuse ja iha teemadel“. Suhteliselt abstraktsed figuurid annavad oma voolavusega dünaamilisust hästi edasi. Mõnel maalil figuurid embavad üksteist, mõnel lebavad basseinilaadse moodustise ääres.

    Iha ja armastuse teema on esitatud kõrvuti Danel Kahari skulptuuridega, mis saatesõna kohaselt peaksid külastaja viima sürrealistlikku virtuaalkeskkonda. Mina tunnetasin seal ebakõla. Štefanigová maalid viivad mõtted füüsilise puudutuse juurde, sest nendes väljendub inimlik lähedusevajadus. Ma ei oska seda küll virtuaalmaailmaga seostada. Kui Kahari skulptuurid oleksid eksponeeritud eraldi mõnes hämaras ruumis, siis võiksid need aktiveerida vaatajas sürrealistlikku kohataju, avaras ja hästi valgustatud ruumis Štefanigovál ja Kaharil kokkumängu ei tekkinud.

    Kuid annan endale ka aru, et ruumis, mis ei ole valge kuup, on keeruline luua hästi toimivaid keskkondi. Narva kunstiresidentuuri ruume ei anna hästi ümber mängida, seepärast tuleb näitus kohandada ruumide järgi. Praegu toimib kõige paremini keldrisaali minikorteriidee.

    Sobiv on ka residentuurimaja näituste lahtiolekuaeg: neid saab külastada kella 14st 21ni. Nii palju kui nägin, külastati iseäranis agaralt hilisemal ajal, külastajaid liikus majas veel kella 21 ja 22 vahel. Muuseum või galerii võiksid olla paigad, kuhu saab tulla rahulikult pärast tööpäeva aega veetma, enamiku kunstinäituste puhul ei ole see võimalik. Kuigi nii mõnelgi muuseumil on nädala sees mõni hilisema lahtiolekuajaga päev, ei lange see nädalalõpu magusale ajale – reede- või laupäevaõhtule.

    Narva kunstiresidentuur on põnev nähtus nii Narva kui kogu Eesti kunstiväljal. Aeg-ajalt tasub võtta ette Narva-teekond, et Narti tegemistel silm peal hoida.

  • Külalislahke avaramate võimalustega maja

    REET VARBLANE
    Johanna Rannula

    Narva kunstiresidentuur (Nart) asutati 2015. aastal. Seda haldab Eesti Kunstiakadeemia koostöös Narva Gate’iga ning selle tegevust toetab Eesti Kultuuriministeerium.

    Narti tutvustaval veebisaidil nimetatakse seda kultuuriplatvormiks, kus rahvusvahelise residentuuriprogrammi kõrval korraldatakse ka näitusi, loenguid ja hariduslikke töötubasid.

    Nart on tegutsenud seitse aastat, mis sellise laiapõhjalise ettevõtmise väljaarendamiseks ei ole eriti pikk aeg, Johanna Rannula on kultuuriplatvormi kolmas juht. Praeguseks on ta seal töötanud pool aastat.

    Kas oli midagi, mida tahtsite Narti korralduses kindlasti muuta? Kui, siis mis see oli ja kas on õnnestunud juba midagi ära teha?

    Mina kujutan residentuuri ette asutusena, kuhu külastajad on alati oodatud, kuigi iga residentuuri kohta see ei käi. Nart on ka siiani toiminud mitmefunktsioonilise institutsioonina. Narva, kogu Ida-Virumaa vajab sellist avarate võimalustega paika. Minu arvates on ainuõige, et näitused on meil aasta läbi ja avatud viiel päeval nädalas. Kui veel muudatustest rääkida, siis meie residentuuriprogramm on struktureeritum. Meil on kogu aeg kolm residenti, mis tähendab, et neile mõeldud tubades elab kogu aeg keegi, üks läheb ja teine tuleb.

    Kui hästi on uus struktuur käivitunud? Kuidas residentuuri rahastatakse? Kas resident peab ka ise midagi maksma või kaetakse talle elamis- ja reisikulud ning makstakse stipendiumi?

    Kui ma pool aastat tagasi Narva tööle tulin, oli ees suhteliselt tühi maa, sain ise oma programmi kokku panna. See tekitas stressi, sest rahulikuks sisseelamiseks aega ei olnud. Detsembris korraldasin võistluse, tegin palju reklaami ja kaheteistkümnele kohale osales 340 kandidaati. Vastu võtsime 16 residenti. Lisaks need, kellega oli juba varem kokku lepitud. 2022. aastal on meie residentuuris 20–22 kunstnikku. Valdkonniti on nad väga erinevad, arvan, et see on hea, sest keskmes on meil Narva kultuuriruum, et siinset geopoliitilist olukorda kunsti kaudu mõtestada. Nii et meedium ei saagi esmatähtis olla. Näiteks tuleb meile Brasiiliast muusik, kes lubas teha Narvast kuus laulu. Mina tegin esialgse valiku ja siis vaatas žürii selle üle. Žürii töös osalesid Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva, Viljandis tegutsenud kunstiteadlane-kuraator Gregor Taul, Narva linnakunstnik Deniss Girenko, rahvusvaheliselt tuntud kuraator-teoreetik Maria Lind ja siis mina. Me anname kunstnikele ainult elamispinna, kõik muu peavad nad ise leidma. Meie rahastus tuleb kultuuriministeeriumist, kuid see katab ainult maja ülalpidamiskulud ja meie palga, muuks kahjuks ei jätku. Minu asi on aga leida residentidele siinsed kontaktid, neid Narva ja üldse Ida-Virumaa oludega tutvustada. See tööosa meeldib mulle väga.

    Kuidas on kujunenud teie näituseprogramm? Kas teie kutsute kuraatorid ja kunstnikud või võtate vastu ka väljastpoolt tulevaid ettepanekuid? Kuivõrd arvestate Narva publiku huvisid?

    Minu fookus on selgelt Narval ja seetõttu peab ka näituseprogrammis arvestama siinsete elanikega. Eks senise kuue-seitsme aasta jooksul on jäänud Nart võõrkehaks, nii-öelda ufoks. Nart on loodud inimeste ja kunsti sidumiseks, mitte lõhe tekitamiseks. Mina eelistan demokraatiat ja et olnud palju pakkumisi, siis kuulutasime välja konkursi. Pakkumisi saab esitada 17. aprillini. Kutsun kokku žürii, kõiki liikmeid veel ei tea, aga kuuluma hakkab Tõnis Saadoja, tema näitus oli siin juba enne residentuuri, ning kindlasti võtame arvesse narvalaste arvamusi. Küsime 15 narvalaselt nende eelistusi. Programm peaks olema mitmekesine: mõned noored, ka Narva kunstnikud, loodetavasti saame ka rahvusvahelisi projekte.

    Iga näitusega peaks kaasnema ka haridusprogramm. Meil on küll ainult kaks töötajat, kuid haridusprogramm on hädavajalik. Iga näitusega tuleb ka ise vaeva näha ja seda siinse rahvani tuua. Kunsti vahendamine on Narvas hädavajalik. Seda tuleb teha vene keeles, võib-olla mõne aja pärast saab eesti keeles teha, kui mitte veel praegu. Meie näitused peavad Narva publikut kõnetama. See ei eelda kitši või nn käpikutenäitusi, ka nüüdiskunstiga saab Narva publikut kõnetada.

    Keda näete oma peamise publikuna? Kas Tallinna ja Tartu kunstiprofessionaale, kes külastavad tavaliselt avamisi, ja eelkõige siis, kui on korraldatud ühissõit, või on teile tähtis olla ikkagi Narva (kunsti)elu orgaaniline osa?

    Kunstiühisbuss on huvitav nähtus. See on igati tore ja aidanud paljudel Tallinnast ja Tartust seda kohta avastada. Minu tähelepanukeskme juures on sellel lisandväärtus. Mina püüan näitust ja ka avamist reklaamida kõigile võrdselt, sest Narvast on ju hõlpsam kohale tulla. Seetõttu tuleb näitusi tutvustada võrdselt ka siinsetes venekeelsetes kanalites. Näiteks videomängude näitusel on kolm korda rohkem publikut kui eelnevatel väljapanekutel. Kui minult küsiti, kas ikka Tallinnast tuleb ka külastajaid, siis see lausa jahmatas mind. Kas tallinlased on siis kuidagi tähtsamad? See pani mind mõtlema. Ma ei ole kuulunud Tallinna kunstiprofessionaalide ringkonda. Olen veidi teistsuguse taustaga: olen õppinud välismaal, töötasin Tallinna linnamuuseumis. Ma ei orienteeru Tallinna kunstiväljal nii hästi ja seetõttu ei oska seda ka eriliselt tähtsustada. Minu tähelepanu keskpunktis on narvalased.

    Kui mõelda näiteks videomängude näitusele, siis see pole üldse minu teema. Aga mulle meeldis Tallinna videomängude muuseumi kodune atmosfäär. Leidsin, et ka Narvas vajame sellist hubasust. Videomängud on konks, mille abil tuua publik kunsti juurde, avardada kunsti vastuvõtmist. Loodan, et ka edaspidi leitakse selliseid konkse.

    Missugune on Narti suhe Narva kunstnikega? Kas olete nad oma tegemistesse haaranud ja kuidas see on õnnestunud? Näiteks Narva kunstikool või Irina Kivimäe juhendatud fotostuudio Positiiv? Või Narva kolledži üliõpilased?

    Paistab, et suhted on head. Kaasasin projektijuhtidena siinsed inimesed. Näiteks videomängude juures on projektijuht endine ajakirjanik, kes vahepeal töötas Roo-Roo baaris – ta on väga hea suhtleja. Meil teeb ta lasterühmadele näitusetutvustusi. Teine siinne inimene on meil Peterburi ülikooli lõpetanud projektijuht. Ta koordineerib vabatahtlike noorte, külalisjuhtide tööd. Alustasin Narvas nullist, mul ei olnud siinset võrgustikku ja nüüd näen, et olen üsna hästi hakkama saanud.

    Olen tihedalt suhelnud Narva kunsti­kooliga. Õpetajad Olga Tjurina ja Irina Sopina on meie fännid, tulevad kõigega kaasa, pakuvad ka ise ideid. Olga pakkus, et meie maja draakonikujulise veesüliti restaureerimiseks võiks korjanduse teha, sest kohalikele on see hoone ja selle detailid hästi tähtsad.

    Kõigi siinsete tegijatega, ka kunstis, ei ole veel jõudnud suhelda. Võidakse arvata, et Narvas ei toimu midagi, aga nii see ei ole. Meil on kohtumiste sari „Köögijutud“, kus tee või kohvi juures räägime kunstist ja kõigest muust. Tavaliselt koguneb kümmekond inimest, just nii palju, kui „kööki“ mahub. Seal saab ka Narva kunstnikega juttu vesta. Paar kolledžiüliõpilast on mul videomängude näitusel külastusjuhiks. Institutsionaalse koostööni pole veel jõudnud, kuigi direktoriga on sellest juttu olnud. Toredad suhted on meil kutsehariduskeskusega, ka sotsiaalkeskuste ja hooldekoduga. Meie oleme nendega ja ka nemad on meiega ühendust võtnud.

  • Kuidas leida üles tühjad eluruumid?

    KRISTJAN MÄNNIGO, LAURI LIHTMAA

    Elanikkonna vähenemine ja vananemine ning sellest põhjustatud muudatused elukeskkonnas, sealhulgas majade ja korterite tühjaksjäämine, on kompleksne ja mitmekihiline nähtus. Ühest küljest on seda keeruline mõõta ja teisest küljest veelgi keerulisem strateegiliselt suunata. Kihte lisab asjaolu, et probleemi eri mõõtkavas või üldistusastmel käsitlemisel võib tulemus suuresti erineda. On äärmiselt oluline, kuidas kogu Eestis läheb, kuid ka üksiku maja puhul tuleb aru saada, millega tuleb rinda pista tühja hoone lähinaabritel. Asumites ja omavalitsustes ei saa jätta tähelepanuta, et elukoha atraktiivsuse kahanemises mängib rolli ka iga hoone kehv seisukord.

    Eluhoonete ja -ruumide olukorra paremaks mõistmiseks tellis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium Tallinna tehnikaülikoolilt ning Spin Unitilt üleriigilise uuringu „Tühjenemise mustrid. Rahvastiku kahanemise mõju elamufondile ja elamute kasutusest väljalangemisele“.

    Uuringu eesmärk oli mõõta Eesti asulate ja eluhoonete tühjenemist ning mõista selle põhjusi, leida haavatavad piirkonnad ja anda poliitikakujundajatele nõu, kuidas elukeskkonna tühjenemist seirata. Elamumajanduse poliitikat saab paremini kujundada, kui on ülevaade, millega silmitsi seistakse. Teada on, et Eesti elanikkond väheneb ja vananeb, linnapilti kerkivad aga aina uued hooned. Kas see on igal pool nii, või ainult Tallinnas ja Tartus, kus elanikkonna kasv on kõige märgatavam? Kui mõnel pool on rahvastiku kahanemisele vaatamata tekkinud eluruumide puudujääk ja hooneid ehitatakse juurde, siis kuskil peab neid hulgaliselt üle jääma. Kus see nii on ja kas ning kuidas saame aru, et eluruumide jätkuv tühjenemine juba on või muutub peagi probleemiks?

    Eluruum

    Ligi kaks kolmandikku elamufondist moodustavad kortermajade korterid, üksik- ja paariselamud hõlmavad umbes ühe kolmandiku. Eluruumidena võib käsitleda ka muid ruume, mis on elukohana registreeritud vähemalt ühele inimesele. Lihtsamal juhul asuvad eluruumid eluhoonetes, kas kortermajas või eramus, kuid on ka hulganisti kombineeritud juhtumeid, kui eluruumid paiknevad kas äri- või büroohoones jms. Eestis oli 2020. aasta 1. jaanuari seisuga 749 439 eluruumi. Kolme ja enama eluruumiga hoonetes ehk korterelamutes, kokku 26 688 hoones, oli 501 437 eluruumi. Ühe ja kahe eluruumiga hoonetes, üksik- ja paariselamutes, oli 248 002 eluruumi.

    Kas tühi või kasutuses?

    Seda, kas eluruum on asustatud, näeb kõige paremini kohapeal. Asustatud eluruumi puhul on maja ümbrus ja hoone enamasti hooldatud ja tundub elamiskõlblik, liikumas näeb inimesi, lemmikloomi ja sõiduvahendeid. Hoolitseva käe puudumisel muutub eluruum ajapikku kasutuskõlbmatuks ja võib saada hoone elanikele koormaks.

    On ilmne, et kõiki eluruume kohapeale vaatama minna ei ole mõeldav, sestap tuleb hoonete hõivatust hinnata registrite põhjal. Andmete kombineerimisel kohapealse vaatlusega saab asustatuse kohta järeldusi teha. Uuringus vaadeldud omavalitsused olid väga hästi kursis, millised hooned nende territooriumil on alakasutuses või täiesti maha jäetud. See oli abiks ka andmete õigsuse kontrollimisel. Andmed ja tegelikkus lahknesid peamiselt vaid väikeste kortermajade puhul, kus ühel eluruumil on asustatuse osakaalu arvutamisel suur mõju. Hooned võivad olla kasutuses ka hooajaliselt, kuid seda pole võimalik andmete puudumise korral täpsemalt uurida.

    Eluruumi asustatuse hindamise alused

    Kuidas statistiliselt mõõta, kas eluruum on kasutuses ja asustatud? Võimalusi on kolm. Eluruum loetakse rahvastikuregistri alusel asustatuks, kui küsitud ajahetkel on sinna registreeritud vähemalt üks isik. Rahvastikuregistri peamine puudus on elukoha esitamise vabatahtlikkus. See tingib erinevuse registreeritud ja tegeliku peamise elukoha vahel. Statistikaameti* väitel võib lahknevus olla ligi 20 protsenti. Erinevus on suurem asustusüksuse ehk küla, alevi, aleviku ja linnaosa tasemel: elukoht on asumi piires muutunud, kuid registrisse seda kantud pole. Kõige vähem lahknevad andmed maakonna tasandil, see tähendab, et kolimisel jäädakse enamasti elama samasse maakonda.

    Pealtnäha idüllilises Aseri alevikus on mitu asustamata eluhoonet otse peatänava servas.

    Eluruum loetakse asustatuks residentsuse indeksi alusel, kui sellesse on küsitud ajahetkel registreeritud vähemalt üks Eesti resident. Indeksi võttis 2016. aastal kasutusele statistikaamet ja see aitab täpsustada rahvastikuregistri andmete kehtivust.

    Eluruum loetakse elektritarbimise alusel tühjaks, kui puudub elektrienergia varustamise leping või aastane energiatarbimine on väiksem kui 100 kilovatt-tundi. Meie kasutuses olid 2019. aasta andmed. Eleringi elektritarbimise andmed viis statistikaamet kokku 2020. aasta 1. jaanuari seisuga ehitis­registri ja aadressiandmete süsteemi põhjal koostatud hoonete loendiga. Kõiki andmeid polnud võimalik klapitada ja seetõttu sai analüüsis kasutada 80 protsenti eluruumidest. Kõige vähem klappivad andmed saadi Rae ja Kose vallas (ligi 65 protsenti). Vaatamata sellele, et uuringust jäi välja suhteliselt suur hulk korterelamute eluruume, võib väita, et asustatuse määramiseks on see kõige täpsem meetod, sest majapidamises tarbib elektrit suur hulk seadmeid ning nende kasutuse järgi saab järeldada, kas eluruum on kasutusel või mitte. Eluruum on kasutusel, kui elektrit on tarbitud üle 100 kWh aastas (seesugune on keskmise suurusega säästliku külmkapi aastane elektrivajadus). Küll aga jääb nii madala lävendi korral selgusetuks, kas ei kasutata eluruumi ehk vaid hooajaliselt või muul moel episoodiliselt. Selle väljaselgitamise korral mõistetaks omavalitsustes paremini, milliseid teenuseid on elanikel vaja, ning saaks kavandada tulevikustsenaariume.

    Isikuandmete konfidentsiaalsus

    Eluruumide asustatuse uurimisel tuleb tagada isikuandmete kaitse. Praegusel juhul tagas konfidentsiaalsuse statistikaamet. Alla viie hoonega gruppide kohta asustatust ei avaldatud. Statistikaamet ei saa ka avaldada tühjade ega asustatud eluruumide andmeid juhul, kui hoones on üks või paar tühja eluruumi. See tingimus ei võimaldanud täpselt hinnata just väikeste hoonete olukorda.

    Muud võimalused

    Rahvastikuregistri ja elektritarbimise andmete piirangute tõttu püüdsime uurimistöö käigus leida ka muid viise, kuidas asustatust hinnata. Omavalitsustega suheldes selgus, et väikemajade puhul on sobiv näitaja jäätmeveo lepingu puudumine või olemasolu. Kahjuks ei olnud võimalik neid andmeid pärida keskselt terve Eesti kohta. Seejuures võib eeldada, et kõigil majapidamistel ei pruugi lepingut olla, kuigi elamu on kasutuses. Omavalitsuse järelevalve­ametnikud käivad puuduva lepingu puhul ka paikvaatlusi tegemas ning seega on neil alakasutuses hoonetest ka võrdlemisi hea ja tegelikkusele vastav ülevaade. Seda teavet saavad omavalitsused süsteemselt kaardistada ning arengu kavandamisel kasutada.

    Piirkondade inimestest tühjenemist hindasime ka hoonete kasutusest väljalangemise ning lammutamise trendide järgi. Asiseid järeldusi need andmed kahjuks ei pakkunud. Kortermaju on lammutatud liiga vähe, et ilmneksid tühjenevad piirkonnad või tühjenemisaltid hoonetüübid. Enamik lammutamisi on ette võetud linnastunud piirkonnas, et teha ruumi uuele hoonele. Väikemaju lammutatakse muidugi mitu korda rohkem, kuid selget mustrit andmed ei näidanud.

    Statistiliste sotsiaal-majanduslike näitajate kitsaskohaks eluruumide tühjenemise mõõtmisel on asjaolu, et andmed on avaldatud suuremate haldusüksuste kohta, mistõttu ei selgu muster küla, linna, alevi, aleviku või linnaosa sees. Eluruumid võivad ka tühjeneda mõnes kindlas piirkonnas, stabiilse asumi sees võib elanikkond kahaneda ühes piirkonnas, mis võib mõnel juhul anda tooni ka terve asumi puhul ja jätab petlikult kõikehõlmava probleemi mulje. Piirkondlik statistika aga sellist eripära kahjuks esile ei too ning leppida tuleb vaid piirkonna keskmisega.

    Vaatamata sellele, et igal mainitud asustatuse hindamise meetodil on puudusi, tundub, et parim näitaja asustatuse hindamiseks on elektritarbimine. See leidis kinnitust nii paikvaatlustes kui ka aruteludes piirkonda hästi tundvate omavalitsuste spetsialistidega. Kerkis esile ka mitmeid näiteid, et paikvaatlusel ei olnud võimalik leida kinnitust kohapealsetele andmetele, mis näitasid, et eluruumi ei kasutata. Seega, eluruumide tühjenemine on sageli varjatud protsess, mis hakkab välja paistma alles probleemide süvenemisel. Tühjenemisest põhjustatud probleemide ennetamiseks oleks otstarbekas jälgida eluruumide kasutuse trende. Olulisel kohal on kindlasti arengu kavandamine, ruumiline planeerimine ning hoonete renoveerimine. Laiemalt tuleks arutada aga selle üle, kuidas teha omavalitsustele ning konsultantidele jooksvalt kättesaadavaks isikuandmetega seotud elektritarbimise andmed, ilma et peaks iga kord spetsiaalse uuringu koostama.

    * Näiteks „Leibkondade kontrolluuring“ (2018) näitas, et registri andmetega klappis 79 protsenti tegelikest elukohtadest.

  • Nutikas kohanemine kui sotsiaalne innovatsioon

    MERLE KARRO-KALBERG

    Värskelt on ilmunud OECD analüüs „Nutikas elanikkonna kahanemisega kohanemine. Valmistumine Eesti piirkondade demograafiliste muutuste vastu“. Aruandes on vaadeldud praegust Eesti olukorda ning antud eri valdkondades poliitikasoovitusi kohanemiseks seoses mitmetes piirkondades kahaneva ja vananeva rahvastikuga. Veebruaris arutati analüüsi tutvustaval seminaril muu hulgas ka selle üle, kas meil on piisavalt teadmisi ja vahendeid, et mõista piirkondade tühjenemise põhjusi ning kujundada elukeskkond kahanenud elanikkonnale vastavaks. Neil teemadel jagab oma mõtteid seminaril üles astunud Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskuse juhataja, inimgeograafia kaasprofessor Kadri Leetmaa.

    Mida tuleks mõista nutika kohanemise all? Sõnal „nutikas“ on praegu väga tugev digimaik juures.

    Kadri Leetmaa: Nutilinn ja tark linn seostuvad tõesti digitaalsusega ja eks või kohe tekkida ka seosed targa linna ja targa maa vahel, kuid sellist termini­kasutust erialane teaduskirjandus ei toeta. Maakeskkonna peamine eripära on hõredam asustus ja nutilinna teenused samal kujul nagu linnas maal ei toimi. Maal on targad lahendused enamasti probleemikesksemad ja mõeldud konkreetsete kitsas­kohtade leevendamiseks.

    Nutikas elanikkonna kahanemisega kohanemine tähendab koha muutmise ja valitsemise tarkust ning seda ei saa kitsendada digilahendustele. Tegemist on tõenduspõhise ja koostööl põhineva lähenemisega. Nutikas kohanemine tähendab eelkõige sotsiaalset innovatsiooni.

    Elanikkonna kahanemisest ja ääremaastumisest on räägitud kaua, kirjutatud aruandeid, korraldatud seminare, eelmise Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis oli teemaks, kuidas piirkonna elu väärikalt kokku tõmmata, ja nii edasi. Üle Eesti koostavad uued omavalitsused üldplaneeringut, millega pannakse paika valla või linna peamised ruumilise arengu suunad. Elukeskkonna säästlikku kokkutõmbamist, veel vähem elanikkonna kahanemisega kohanemist seal üldjoontes ei käsitleta. Ükski omavalitsus ei taha välja öelda, et seal elu kaob, pigem ikka loodetakse kasvustsenaariumile. Miks see nii on?

    Üks põhjus võib olla see, et üldplaneering ei hõlma kohaliku omavalitsuse kogu strateegilist arengut. Üldplaneering on kõvasti ruumiväljundi poole kaldu, ja nii see peabki olema, see ongi üldplaneeringu ülesanne. Keegi ju ei keela omavalitsustel seda kõike teistmoodi teha: mõtestada koha strateegilisi eesmärke, mõelda läbi, kuidas muutused koos kogukonnaga ellu viia jne. Strateegiaprotsessi ei reguleeri miski, nii et igal omavalitsusel on vabadus tegutseda, nagu õigeks peab.

    Kadri Leetmaa: „Elu maal toetab kindlasti ka siseturism, kuid kohapealgi peab olema keegi, kes teeb ära maatöö, taastoodab pärandmaastikke ja hoiab tallel maaelu võlu.“

    Kus omavalitsustes õigupoolest ühised ideed sõnastatakse ja unistatakse? Milliste protsesside kaudu saaks sotsiaalset innovatsiooni edendada? Üldplaneeringu koostamise ajal ei jõuta selleni, kuidas unistused teoks tehakse, kuidas elanikke kaasatakse.

    Tõenäoliselt ei tahagi keegi tõdeda, et ollakse omavalitsus, kust elu kaob. Ma pole veel ühtegi elanikkonna kahanemisega seotud strateegiat näinud, kuid omavalitsused tegutsevad ikkagi teadlikult. Ka tugevates maakonnakeskustes nagu Võru räägitakse, et kahaneva elanikkonnaga piirkonnas on linnal aina raskem keskus olla, sest elanikkonna kokkukuivamise kõrval toimub ka eeslinnastumine. See sunnib mõtlema, kuidas korraldada teenused koos naaber­omavalitsusega. Kogu riigis on linna ja tagamaa koostööd edendavad toimivad koostöömudelid puudu. Asi pole seega ainult selles, mida teevad konkreetsed linnad või kahaneva elanikkonnaga omavalitsused, vaid välja tuleks töötada ja kokku leppida üldised põhimõtted ja elu kokkutõmbumisega kohanemise viisid.

    Palju räägitakse omavalitsustes eakate osakaalu suurenemisest, mis ju ka on kohanemisel oluline. Seda aktsepteeritakse, elanikkonna vananemisega kohanemise strateegiad on olemas, mõeldakse sellele, kuidas eakatele sobivat elukeskkonda pakkuda. Seega omavalitsused Eestis tegelevad tegelikult elanikkonna ja eluvõimaluste kahanemisega ka teadlikult, isegi kui sel pole kohanemise silti küljes.

    Üldplaneeringuga ruumilise arengu suunamise üks nõrk külg on ehk ka see, et planeeritav maa ei kuulu omavalitsustele. Kui ette nähakse ka näiteks asulates hoonete renoveerimine ja linnaehituslik tihendamine, ei keela keegi mõnd arendajat ju põllule sisuliselt uut linna ehitamast.

    Arendajate võimust on linnaga seoses palju räägitud, aga kas oleme läbi mõelnud, kellele kuulub maa ja kinnisvara maakohtades ja väikelinnades praegu ja tulevikus.

    Praegu on aeg, kui 30aastastel ja noorematel, näiteks IT-valdkonna töötajatel, on lihtne elada maal, aga elada seal nii, nagu elatakse linnas. Ühest küljest on see tore: internetiühendus võimaldab teha traditsioonilist linna kontoritööd hoopis maamajas. Miks ei peakski ka turismitalud sellest võitma ja ajutisi kontorikohti pakkuma?

    Kuid siinkohal tuleb küsida, kes siis maatöö ära teeb. Keegi peab ka korras hoidma maamaastiku, mida linnainimene maale nautima sõidab. Oluline on linna ja maa eluviisi sümbioos. Kindlasti toetab maaelu ka siseturism, sealsete teenuste tarbimine, kuid ka kohapeal peab olema keegi, kes teeb ära elementaarsed traditsioonilised maatööd, taastoodab pärandmaastikke ja hoiab tallel maaelu võlu.

    Võimalused maal maaliliselt elada hakkavad kokku kuivama. Näiteks Haanjas enam suuri talumajapidamisi niisama lihtsalt osta ei saagi, see-eest pakutakse väikseid olemise kohti, kus vaid järves supeldes ja kalal käies kaob ära seos kohaliku eluoluga.

    Sellest ei räägita väga palju, aga omandi küsimus on tähtis. Väikelinnades on kinnisvara veel soodsa hinnaga, suurte linnade investoritele taskukohane. Isegi president Kersti Kaljulaid rääkis Investor Tooma konverentsil väikestesse kohtadesse investeerimisest. Rakvere vastrenoveeritud Pika tänava majade aknad on aga siiski paljuski pimedad. Oluline on, et omand ei läheks kohalike elanike käest ära investorite, iseäranis institutsionaalsete investorite kätte. Ma näen, et see on juhtumas, aga omavalitsused ei saa sellest trendist veel aru: kinnisvara kallineb hoogsalt ka väiksemates keskustes. Nii jõuamegi olukorda, mida näeme praegu Saaremaal, kus saarel elu alustaval noorel perel polegi enam võimalik ranna äärde talu osta.

    Riigi tasandil räägitakse pidevalt elanikkonna kahanemisest. Ka andmed näitavad, et elanikke tuleb juurde vaid Tartu ja Tallinna ümbrusse. Külm Exceli-arvutus näitab, et rahaliselt olekski kõige otstarbekam, kui kõik koliksid Tallinna või äärmisel juhul Tartusse, sest nii on kõige soodsam arstiabi, kooliharidust jms pakkuda. Paljud maal elavad inimesed ei taha sellest kuuldagi. Kuidas see lõhe ületada ja kuidagi keskpõrandale kokku jõuda?

    Seda, et inimesed ei taha ära kolida, ei saa öelda, sest suurematesse keskustesse on kolitud 30 aastat. Inimesed rändavad ja vahetavad elukohta rohkem noores eas, kui minnakse kooli, saadakse esimene töökoht. Vanuserühmade rändeintensiivsuse graafik näitab selle selgelt kätte. Põhiline rändeaeg on vanuses 15–27, 50aastased rändavad ja kolivad palju vähem.

    1980. aastad olid väga n-ö maakesksed, koliti maale, riik andis eluaseme. Agronoomid, veterinaarid olid hinnas. Ühiskonna koorekiht elas toona maal. Selle põlvkonna lapsed kolisid noorena linna. Nüüd, mil neil endil on lapsed, vaadatakse linnalähedase maa poole. Nii suurt hulka linna suunas liikuvaid noori inimesi, nagu neid oli 2000. aastatel, meil maapiirkondade rahvastikus enam polegi.

    Kui räägime, et inimesed ei taha maalt ära linna minna, siis kellest me ikkagi tegelikult räägime? Kas maale jäänud 50–60aastastest? Miks nad peaksidki tahtma kuskile kolida, nad on oma tööelu ju suures osas ära elanud, kodud üles ehitanud.

    Väikelinnas või maal elamine on veidi nagu suletud ring. Kõik on tore, kuni lapsed hakkavad minema lasteaeda, põhikooli ja gümnaasiumisse. Oodatakse, et kvaliteetne teenus on haardeulatuses. Ratsionaalsus viib aga selleni, et haridust ja arstiabi pole väikestes kohtades enam rentaabel üleval pidada. Kui neid pole, siis on ka kehv, sest see on ju see, mida omavalitsuselt eeldatakse.

    Tuleb ära otsustada, milline on minimaalne teenusekeskuste võrk, mis tagab vajaliku ka kaugemas maapiirkonnas elavale perele. Pere seisukohalt oleks vaja, et ühe päeva sisse mahuks nii tööleminek kui sealt tulek, laste kool ja huviringid. Keskusest peab põhiasjad kätte saama. Kui seda pole, siis on raske maal või väikelinnas elada, lahkutakse mitte ainult töö, vaid ka laste kooli ja arendava huvitegevuse pärast.

    Mulle tundub, et ruumilise arengu ja ka teenusekeskuste mõttes on siiani lastud kõigel lihtsalt minna ja vaadatud, mis saab, ning loodetud, et välja tuleb enam-vähem elukõlbulik Eesti. Kas oleks vaja ehk rohkem otsustusjulgust, et reformida keskuste võrk jõulisemalt ja vajaduspõhisemalt?

    Kui vaadata arve, siis tuleb tõdeda, et senistes keskustes, nagu Põlva, Valga või Jõgeva, on keskuse funktsioonid paljuski kadunud. Viljandi, Võru, Rakvere, Kuressaare, Paide ja Haapsalu on paremini vastu pidanud, kuid ka need linnad ägavad eeslinnastumise mõju all.

    Tahame uskuda, et saame elada igal pool üle Eesti, kuid vaadakem tõele näkku: miks elada kohas, kus puuduvad minimaalne taristu ja teenused? Mulle tundub, et ka julgeoleku ja riigi toimimise seisukohalt on oluline, et põhikeskuste ümber säiliks elu. Vaja on riiklikku strateegiat, et välja selgitada, kuidas sellised kohad ikkagi tugevana hoida. Lihtne on kellelgi kuskil kaugel otsustada, et riik viib ühest kohast töökohad ära ja teisest kohast likvideerib teenused. Tegelikult aga on hoidnud ehk just need väikese koha elusana, kriitilise massi paigal.

    Riigi sõnum on siinkohal üsna vastuoluline. Ühe suupoolega pajatatakse regionaalpoliitikast ja jaotatakse toetusi, teisega teatatakse koolide, arstipunktide ja postkontorite sulgemisest. Kas riigil on ikka mingi siht silme ees?

    Ma ei näe selle koha peal mingit sihti. Eri valdkonnad ja ministeeriumid töötavad oma mullis. Ainult omavalitsuselt ei saa nõuda mingi teenuse alleshoidmist, regionaalseid keskusi tuleb palju rohkem toetada. Selle piiri, kuhumaani elu kokkutõmbamisega jõuda tohib, peab ikkagi riik määratlema.

    Mulle tundub, et kahaneva elanikkonnaga piirkonnad peavad siiski endaks jääma: seal pole kuhugi kiiret ning on aega ka sauna kütta. Linnas on tihti tunne, et tööd on nii palju ja seda kõike ei jõua eluilmas ära teha. Sellest oravarattast väljatulemiseks on vaja just selliseid kohti, kus on aega küll ja küll. Maakohad ei peaks muutuma linnalise eluviisiga kohaks, sest vaheldusrikas elukeskkond on Eesti rikkus.

    Tegelikult on praegu jälle põhjust maale elama minna, sest ühiskonnas on mõistetud, et inimesed saavad palju vajalikku tööd ära teha ka kodukontoris. Kui need on nooremad inimesed, siis on oluline, et maal taastuks järk-järgult ka kogu 30 aastaga kadunud pereelu võimaldav taristu. Juba praegu pole COVIDi tõttu enam mõnes kohas lasteaiakohti. Kui linnast lahkuvad näiteks küpses või vanemas tööeas inimesed, siis võtavad nad kaasa ka kogu oma professionaalse elu suhtekapitali ning saavad selle najal ka maal üles ehitada midagi uut ja enneolematut. Siin peitubki juba nimetatud sotsiaalse innovatsiooni alge. Olemas peaks olema ka mudelstrateegiad, et ühendada eri huvide ja võrgustikega linnast maale kolinud omavahel ja ka seniste maainimestega.

    Praegu räägitakse väga vähe sellest, miks üldse maal elada, mida on väärt maaelu ja maastik, mida linnast sinna vaatama sõidetakse. Ei arutada ka selle üle, et see kõik võib kaduda. Ei küsita, kuidas muudavad meie maamaastikku näiteks päikesepaneelipõllud või see, kui maaomand on kellegi käes, kes ise maal ei ela.

    Praegune võimalus mitte elada linnas tuleks aga igal juhul ära kasutada. Olemas on kriitiline mass linnast maa suunas liikujaid, kes võiksid maakohtade väljasuremise peatada. Küsimus on selles, kuhu kolitakse ja kuidas haakutakse sellega, mis neid seal ootab. Maal on keskklassistumine juba toimumas ning enamasti kolitakse sinna, kus juba tuttavad inimesed ees. Taristu ja teenused peab taas üles ehitama. Näiteks Setomaal on just sinna kolinud inimesed soovinud oma lastele setokeelset lasteaeda. See pole kerge ülesanne, sest 30 aastat pausil olnud hariduse ja huvihariduse taastamine kahe COVIDi-aastaga pole võimalik. Omavalitsused võiksid praeguse võimaluse ära kasutada, sest üle hulga aja on täheldatav loomulik ränne linnast maale. Targa asjakorralduse korral saab praegu maaelu kokkukuivamise pidurdada.

  • Millest me räägime, kui räägime kahanemisest?

    DAMIANO CERRONE, JOHN HADAWAY

    Mõni aasta tagasi loovutati rahandusministeeriumi haldusesse tosin Ida-Virumaa korterit pärast seda, kui Kohtla-Järve omavalitsus oli teatanud elanikele ja korteriühistutele, et nad võivad oma soovimatu kinnisvara riigile loovutada. Kuigi Eesti kahanemine pole enam uus teema, on mõttevahetused siiani tõukunud peamiselt üldisest statistikast ja kõhutundest. Nimetatud Kohtla-Järve juhtum tuli üllatusena kõigile, eriti veel ajal, mil üldine kinnisvaraturg oli heas seisus, kinnisvara hinnad tõusid ning laenu anti soodsatel tingimustel.

    Kahanemine ja poliitika

    Kahanemise all peetakse enamasti silmas linnarahvastiku kiiret vähenemist. Tõepoolest, see termin võeti algselt kasutusele, et kirjeldada rahvastiku vähenemist postsotsialistlikes linnades, mis heitlesid seni riigile kuulunud tööstusettevõtete erastamisest tulenevate probleemidega. Aastatega kahaneva linna mõiste sisu laienes mitte midagi ütlevaks katusmõisteks, mille alla mahuvad nii sotsiaalsete suundumuste kui ka linnade arengu põhitõed.

    Kahanemisnähtusega seisab silmitsi terve Euroopa. 2011. aastal täheldati Euroopas rahvastiku vähenemist ligi 40 protsendi ulatuses. Rahvastiku vähenemine – see, mida me kahanemise all silmas peame – ja mulje, et sellega ei ole küllaldaselt tegeletud, on kujundanud üldise fooni ja avaldanud mõju ka Euroopa poliitikamaastikule. Näiteks Hispaanias kasvas kodanikualgatusest nimetusega Teruel Existe välja partei. See seilas protestihäältel, mis nõudsid õiglast ja võrdset kohtlemist ning tähelepanu pööramist ka nendele piirkondadele, mis olid inimestest ja elust tühjaks valgumas. Nende õnnestumisest ajendatuna tekkis partei Tühi Hispaania (España Vaciada), mida on kohalikel valmistel saatnud edu. Hispaania pole üksiknäide. Itaalia kahanevates piirkondades on paksu pahameelt ja ebavõrdse kohtlemise süüdistusi saanud 420 miljoni euro suurune taastusfond, millest toetuse saamise pärast peavad külad konkureerima.

    Kahanemise põhjused on nüüdseks teistsugused. Euroopa linnad on ammu ületanud ja lahendanud postsotsialistiku erastamise laadis küsimused. Nüüdisajal käsitletakse tühje külasid ja elanike kolimist suurematesse linnadesse rohelise üleminekuna, automatiseerimise ja üleilmse linnastumisena. Eestis on kahanemist näiteks seotud energeetikasektori arenguga: kui põlevkivienergial põhinev elektrienergia tootmine kokku kuivab, kaasnevad sellega suured sotsiaalsed ja ruumilised muutused. Siiski ei ole see ainuke kahanemist mõjutav tegur. Esile on kerkinud uued suundumused, näiteks mitmes kohas elamine ja linnalähedaste piirkondade linnastumine, pendelrändevöö tekkimine, mida omakorda kannab noorte perede soov elada linna lähedal, kuid siiski omaette.

    Üldine suundumus

    Eesti rahvaarv on viimastel aastakümnetel püsinud stabiilsena. Pärast 1990. aastate hüppelist kasvu on praegune rahvaarv võrreldav 1970. aastatega. SKT on aga enam kui kolmekordistunud. Üldjoontes räägitakse sellest, et linnad kahanevad, isegi kui rahvaarv on suuresti jäänud samaks. Millest selline trend?

    Selle uurimiseks selgitasime välja kõigi omavalituste rahvaarvu muutused ja võrdlesime üleriigilise trendiga 2015. aastast kuni 2021. aastani. Sellest kuueaastasest perioodist joonistuvad väga selged jõujooned. Suurte linnaliste piirkondade Tallinna ja Tartu ümbruses rahvastik kasvab, mujal kahaneb. Siin­kohal tuleb täpsustada, kasvanud pole mitte niivõrd Tallinn ja Tartu, kuivõrd neid linnu ümbritsevad omavalitsusüksused ehk pendelrändevöö ümber linnade.

    Meil puuduvad aadressivahetuse andmed, seega ei saa öelda, kas linna külje alla kolitakse maalt või linnast. Ehk annavad statistikasse oma panuse mõlemad liikumised, sest linnas elamine üha kallineb, aina rohkem hinnatakse looduskeskkonna ja avarama ruumi võlusid.

    Andmete lahtiharutamine

    Suurem osa kahanemist käsitlevatest rahvusvahelistest uuringutest põhineb sotsiaal-majanduslikel andmetel. Praeguse artikli aluseks oleva uuringu koostamisel ei olnud see kahanemistrendide hindamiseks ja tegeliku ülevaate saamiseks siiski piisav. Kohapealsetest vaatlustest oli selge, et kahanemine on väga mitmetahuline nähtus, mille taga on eri kohtades eri põhjused. Alustasime seisust, kus oli selge vaid see, et kortermajad tühjenevad ning suvekodusid ehitatakse ümber aasta läbi elamiseks.

    Rahvastiku vähenemine teatud piirkondades on probleem üle ilma, selle põhjused, kiirus ja ulatus on ajas teisenenud ning vähenemisnähtused ei sarnane üksteisega. Linnastumisest on saanud ülemaailmne nähtus ning kahanevaid linnu ei ole mõtet enam käsitleda postsotsialistliku linna jõujoonte ümberjagamise mudeliga. Meil on vaja uut tüüpi andmeid, et uutest kahanemise nüanssidest selgust saada. Selleks et paremini mõista, millest me räägime, kui räägime kahanemisest, peame liikuma demograafilistelt andmetelt hoonetele

    Asustamata eluruumide osakaal omavalitsuste kaupa.

    Esimene pääsuke

    2019. aastal korraldasime rahandusministeeriumile esimese omataolise uuringu. Keskendusime Ida-Eestile ning tahtsime välja selgitada, kas infot tühjade eluruumide kohta saab paremini ära kasutada. Kohapealsetest uuringutest, intervjuudest ja Linnalabori näidisprojektist „Kahanemisega kohanemine Ida-Virumaal“ selgus, et tühjana seisva eluasemefondi info analüüsimine annab tõese pildi. Uuring näitas, et tühjade eluruumide osakaal on jõudnud murettekitavasse ulatusse nii linnas kui maal ning et kasutuseta elamud kipuvad koonduma ühte piirkonda. Murettekitava ulatuse all peame silmas maju, mis on aasta ringi tühjad vähemalt 25 protsendi ulatuses.

    Seniste kahanemise käsitluste järgi eeldasime, et kahanevad postindustriaalsed linnad, teiste elanikkond püsib stabiilsena. See laias laastus järeldus põhineb aga suuresti uuringutel, kus on kasutatud rahvastikuandmeid, mis on kättesaadavad vaid omavalitsustasandil. Kui vaatleme tühje eluruume ühe hoone tasandil, selgub, et probleem on senistest käsitlustest palju mitmekihilisem. Asula elanikkonna vähenemine sõltub mitmest tegurist: hoone vanus, selle olukord ja ühendus keskküttesüsteemiga.

    Ida-Virumaa on nii või teisiti eriline piirkond ning seetõttu ei osanud me öelda, kas meie leiud on piirkondlik eripära või võib neid laiendada kogu riigile. Teadmatuse koormast vabanemiseks otsustasime uurimist laiendada.

    Laiendamine

    2021. aastal rahastas majandusministeerium uuringut, mis andis võimaluse Ida-Virumaal katsetatud meetodit laiendada kogu riigile. Sõnastasime järgnevad uurimisküsimused: milline on Eesti kahanemise muster? millised on kõige haavatavamad paigad ja kahanemisega seotud hoonetüübid?

    Sellise uuringu juures on andmete kvaliteet esmatähtis. Seitse kuud töötasime tihedalt koos statistikaameti, majandusministeeriumi ja andmekaitse inspektsiooniga, et koguda, puhastada ja kategoriseerida andmed kortermajadest ühepereelamuteni. Peamised andmed puudutasid 2019. aasta elektritarbimist, mida analüüsides leidsime tühjad eluruumid, ning aastate 2013 ja 2020 rahvastikuregistri andmeid. Eluruum loeti tühjaks siis, kui seal tarbiti aasta jooksul vähem kui 100 kilovatt-tundi elektrit – see on vähem, kui vajab töötav külmik.

    Nimetatud uuringu puhul pidasime silmas, et sellest saaks omavalitsustele ja majandusministeeriumile vajalik ja otstarbekas tööriist. Selguse mõttes ja andmekaitse piirides koondasime info piirkonna, omavalitsuse ja asula tasandile. Seeläbi saavad otsustajad endale vajalikku infot võrrelda üleriigiliste andmetega. Lisasime sellele ka hoonetüüpide analüüsi.

    Vabad eluruumid

    Esimene vabade eluruumide kaart paljastas kahanemisest täiesti uue ja harjumatu pildi. 2019. aasta elektritarbimise info näitas, et 25 omavalitsuspiirkonnas on vabade eluruumide osakaal 15 protsenti. Teisisõnu, kuni kolmandik Eesti omavalitsuspiirkondadest ja üks kuuest kortermajast on tühi.

    Esimene järeldus, mis me teha saame on see, et Ida-Virumaa ei ole erandjuhtum. Pea sama palju – ehk isegi rohkem – tühje eluruume on üle Eesti. Kui uurime andmeid veel lähemalt, näeme, et väga terav erinevus on ka ühepereelamute ja kortermajade võrdluses. Kogu Eesti elamufondist seisab kasutuseta seitse protsenti kortermaju ja 12 protsenti ühepereelamuid. Need suht­arvud kehtivad ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Näiteks Võru maakonnas on tühi 12 protsenti kortermajadest ja 22 protsenti ühepereelamutest. Võrdluseks, Harju maakonnas on tühi viis protsenti kortermajadest ja üheksa protsenti eramutest. Kahanevates linnades kipub aga olema vastupidi: rohkem on tühje kortermaju. Näiteks Mulgi vallas on tühje ühepereelamuid 13 protsenti, kasutuseta seisvaid kortermaju aga pea poole rohkem, lausa 21 protsenti. See kehtib ka teistes linnades ja neil kõigil on üks sarnane joon: tühjad on enamasti vähem kui kümne korteriga majad.

    Mõõtkava nihutamine

    Vabade eluruumide info põhjal sai selgeks, et kahanemine oleneb sellest, kui lähedalt seda jälgitakse. Näiteks Kohtla-Järvet peetakse kahanevaks linnaks, kuid sealsete kasutuseta eluruumide osakaal elamufondist on vaid 11 protsenti – tühi on vaid üks kümnest eluruumist. Linnaosa tasandil joonistus välja aga hoopis teine pilt. Sompa linnaosas on tühi 27 protsenti eluruumidest, mis kergitab ka Kohtla-Järve üldist keskmist. Sellise detailsusastmega andmetele tuginedes on purustatud müüt, et kahanemine on vaid Ida-Virumaa probleem.

    Ka kasvavad linnad kahanevad

    Kahanevate linnade arengu ja potentsiaali mõistmiseks uurisime eluruumide tühjenemist, kasutades rahvastiku­registri 2013. ja 2020. aasta andmeid. See aitas meil mõista tühjade eluruumide dünaamikat. Nägime, et tühjade eluruumide hulk suurel määral enam ei kasva, välja arvatud Loksal, Viru-Nigulas, Lüganusel, Sillamäel ja Narvas, kus tühjade eluruumide osakaal pole otseselt suur, kuid kasvab vaikselt ja järjepidevalt.

    Üldiselt võib öelda, et Eestis kasvab 188 asulat ja kahaneb 42. Saime teada, et 2393 küla kasvab ja 362 kahaneb. Suurem osa neist kaheneb kiirenevas tempos. Nägime, et 17 linnalist piirkonda kahaneb ja 21 kasvab.

    Andmed näitavad selgelt, et suurem osa Eesti asustusest on kasvutrendis, see tähendab, et tühjalt seisvate eluruumide osakaal elamufondis on neis paigus viimase seitsme aasta jooksul vähenenud. Aga need piirkonnad, kus on märgata kahanemist, voolavad elust tühjaks aina kiiremini.

    Haavatavus ja prioriteedid

    Majandusministeerium valis välja kõige haavatavamad piirkonnad, mida uurime sügavuti edasi. Haavatavad on need omavalitsuspiirkonnad, kus on palju vabu eluruume, suured muutused demograafilises töösurveindeksis, rahvastik väheneb võrreldes riigi keskmisega ja kõigele lisandub veel suur võlakoormus. Kõige haavatavamad omavalitsuspiirkonnad asuvad enamasti keskustest – Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu – kaugel.

    Piirkonnad, kus kasutuseta eluruumide osakaal suureneb, vajavad kõige enam tähelepanu. Selliseid on kolm: Viru-Nigula vald, Lüganuse vald ja Loksa linn.

    Piirkondi, kus kasutuseta eluruumide hulk on praegu väike, kuid see on kasvutrendis, tuleb edasi analüüsida rahvastiku ja sotsiaal-majanduslikust aspektist, et välja selgitada, miks nad ikkagi kahanevad. Selliseid on neli: Jõhvi vald, Rakvere, Sillamäe ja Narva linn.

    Piirkonnad, kus on palju tühje eluruume, kuid kus nõudlus elamispindade järele suureneb, liiguvad paranemise poole. Nende puhul tuleb uurida, millised strateegiad ja muudatused peataksid kahanemise. Selliseid omavalitsuspiirkondi on 37, nende seas näiteks Toila, Alutaguse ja Võru vald.

    Marie Kondo dilemma

    Selleks et teha tulevikuplaane ja anda lootuskiir paikadele, kus on palju tühje eluruume, tuleb loobuda kahaneva linna mõistest. Eesti rahvastik vananeb ja hoone­fond suureneb. See tähendab, et väga paljud hooned jäävad kasutuseta. Me seisame silmitsi jaapani korrastuskunsti eksperdi Marie Kondo dilemmaga: peame otsustama, mille alles jätame, millest loobume.

    Kui alustasime kasutuseta eluruumide uuringut hoonetüübi kaupa, sai selgeks, et kõige enam jäävad tühjaks väikesed, kolme kuni üheksa korteriga hooned. Selle reegli erand on vaid Tallinn. Suurem osa neist hoonetest asub looduskaunites paikades. Teisisõnu, kadumas on tükk Eesti arhitektuuripärandit. Seni, kuni selgub, mida saab ette võtta, tuleb keskenduda lootustandvatele näidetele Rakveres ja Ida-Virumaal. Nende põhjal saame järeldada, et investeerida tuleb renoveerimisse, tähelepanu tuleb pöörata inimlike mõõtmetega mugavale linnaruumile, nagu näiteks on Pika tänava renoveerimine Rakveres.

    Kõige selle kohta peame endale pidevalt esitama järgnevaid küsimusi: millised on edukad näited ja strateegiad? kuidas neid teistele juhtumitele laiendada? kuidas poliitikuid ja otsustajaid teavitada?

    Artikkel põhineb OECD analüüsi „Nutikas kahanemisega kohanemine Eestis: regionaalne valmistumine demograafilisteks muutusteks“ seminari ettekandel „Tühjenemise mustrid Eestis: kahaneva rahvastiku mõju elamufondile ja elamute kasutusest väljalangemisele“. Uurimistöö, millele artiklis viidatakse, on koostanud Spin Unit, Tallinna tehnika­ülikool ja majandusministeerium.

    Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

  • Valguse võlu

    ÄLI-ANN KLOOREN
    Theodor Singi (tšello) ja Sten Heinoja (klaver) energia ja muusikaline haare võtavad sõnatuks, niivõrd palju oli mõlemal märtsikuu jooksul ülesastumisi. Üks hingeminevamaid elamusi oli duo Sink ja Heinoja kontsert „Öö laulud“ Pärdi keskuses.

    Kuidas kirjutada muusikakriitikat, kui olen alustanud päeva uudistega Butšast, Irpinist ja Mariupolist? Ilmselt on paljud, kes jälgivad sõjasündmusi, pidevalt küsimuse ees, kuidas anda praeguses olukorras oma igapäevastele tegemistele sisu ja mõte. Kuidas käia kontsertidel ja mitte tunda end iga kord süüdi, et meil on see võimalus, aga neil seal ei ole? Tundub uskumatu, et ka praegu käib ajaarvamine nüüd nii nagu osa inimeste vanematel ja teiste vanavanematel: enne sõda, sõja ajal, pärast sõda. Kahjuks ei tea keegi, millal saab kasutada viimast sõnapaari. Me elame sõja ajal. Ainuke lootus ja lohutus on see, et kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusika­elus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale. On tehtud palju südantsoojendavat: ERSO alustab oma kontserte Ukraina hümniga, Erkki-Sven Tüüril valmis teos „Ukrainale“, Eesti Rahvusmeeskoor lõpetas oma kontserdi muusikalise palvega Ukraina eest, korraldatud on hulgaliselt kontserte, mille piletitulu läheb Ukrainale, kaasatakse Ukraina interpreete jpm.

    Tabavalt sattus ERSO kuu esimeses kontserdikavas kõlama Dmitri Šostakovitši sümfoonia nr 11 alapealkirjaga „1905“ – võimuesindajate taga kiusatud helilooja 1905. aasta Verise pühapäeva sündmusi käsitlev teos. Tol päeval hukkus tsaariarmee kuulide all sadu süütuid inimesi, nende hulgas lapsi, ning praeguses olukorras oli teose ettekandmine märgiline. See sümfoonia on natuke ülekohtuselt saanud külge „punase sümfoonia“ sildi, kuigi on üldinimliku kaaluga teos. Punaseks on seda peetud seetõttu, et helilooja on teosesse põiminud vanu revolutsioonilisi ja töölislaule, millest osa on pärit hoopis Poolast ja Ukrainast ega ole kuidagi seotud Venemaa enamlastega. Helilooja on selle päeva õudust kajastanud väga piltlikult ja äratuntavalt: alguse petlik rahu, siis meeleavalduse muutumine tragöödiaks ning lõpuks reaktsioon toimunule. Peab imetlema peagi 80aastaseks saava dirigendi Thomas Sanderlingi head tööd ERSOga, tänu millele sai kuulda selle sümfoonia suurepärast tõlgendust. Õhtu kavas oli teinegi Šostakovitši teos, tšellokontsert nr 2, mille kandis erakordselt täpselt ja puhtalt, aga samal ajal hingestatult ette inglise tšellist Marc Coppey.

    ERSO esinemistest õnnestus mul kuulata veel Mihhail Gertsi juhatatud kontserti, kus tuli ettekandele Jüri Reinvere ja Robert Schumanni looming. Esmapilgul täiesti erinevatel heliloojatel on nii mõndagi ühist: mõlemale on keel ja muusika võrdselt oluline väljendusvahend ning neid kõnetab maailmas toimuv, millest ammutavad inspiratsiooni. Nad on andnud oma instrumentaalloomingule programmilisi pealkirju, aga teosed ei ole siiski kirjeldavad, vaid tekitavad assotsiatsioone. Just selline on ka Eestis esimest korda kõlanud Reinvere „Vom Sterben der Sterne. Symphonische Notizen“ ehk „Tähtede surmast. Sümfoonilisi märkmeid“ (2021), üks viimase aja põnevamaid uudisteoseid. Tegemist on ulatusliku, umbes pooletunnise orkestri­fantaasiaga, mida ei saa pealkirjale vaatamata pidada sugugi programmiliseks. See viib kuulaja pigem mingisse emotsionaalsesse seisundisse, kus pingelisus vaheldub tühjusega. Teos haarab jäägitult kaasa esimestest taktidest, kui kõlab pikk ja värvikas, ent õudustki tekitav löökpillisissejuhatus. Edasi on rohkesti kasutatud mitmesuguse dünaamikaga keelpillide kõlamasse, mis ei muutu ometigi igavaks, sest just õigetel hetkedel toob helilooja sisse muudatusi, uusi tämbreid ning lõpupoole lausa lühikesi kauneid keelpillimeloodiaid. Mihhail Gerts oli orkestriga teinud suurepärase töö: kõik detailid tulid äärmise selguse ja põhjendatusega esile ning dünaamiline mitmekesisus hoidis pinget kogu loo vältel. Reinvere teise teose „Schoss des ungeheuren Lichts“ ehk „Ilmatu valguse süli“ esiettekanne jäi natuke avaloo varju ja selle juures mängis kindlasti oma rolli pingelangus pärast niivõrd suurepärast ettekannet. Raske oli end häälestada samalaadse kõlapildiga, aga monotoonsema teose kuulamisele, nii et õiglase hinnangu andmiseks tuleks seda kindlasti uuesti kuulata. Reinvere muusikaga moodustas sobiva kontrasti kontserdi teises pooles kõlanud Schumanni „Kevadsümfoonia“, mille ettekande kohta võib samuti öelda vaid kiidusõnu: eri karakterid toodi eredalt välja, orkestrikõla oli mahlane ja värvikas, tervikutunnetus väga hea.

    Märtsikuus esinenud muusikutest tahan eraldi esile tõsta kaks interpreeti: Theodor Singi ja Sten Heinoja. Nende energia ja muusikaline haare võtavad sõnatuks, niivõrd palju oli mõlemal kuu jooksul ülesastumisi. Kõiki neid kuulata mul loomulikult ei õnnestunud, kuid üks hingeminevamaid elamusi oli duo Sink ja Heinoja kontsert „Öö laulud“ Pärdi keskuses. Kava alguses kõlasid pinevad ja ootusärevusega laetud teosed: Anatolijus Šenderovase „Two Songs of Shulamith“ ehk „Kaks Shulamithi laulu“ ja Erkki-Sven Tüüri „Dedication“. Neile järgnes väike hingetõmbepaus enne dramaatilist lõppu: Alfred Schnittke tšellosonaadi nr 1 eel kõlasid Mihkel Lüdigi melanhoolne „Ballaad“ ning Tõnu Kõrvitsa „Laul“. Kontserdi kulminatsiooniks ja tipp­hetkeks kujunes aga just Schnittke sonaadi esitus. Teos on tehniliselt ülimalt nõudlik, olemuselt traagiline, kohati lausa sünge. Singi keskendumine ja muusikasse sisseelamine on täiesti erakordne ning niivõrd keeruka ja sügavamõttelise teose kuulajani toomisel äärmiselt oluline. Sama tähtis on aga interpreetide teineteisemõistmine ja tänu sellele kujuneski ettekandest üks kuu muusikalistest tipphetkedest. Sinki õnnestus kuulda veel tšelloansamblis, kes saatis Valter Soosalu harpejji-kontserti, ning ERSO tšellorühma kontsertmeistrina. Heinoja esinemisgraafik ei jäänud Singi omast palju maha. Tähtsaim oli osalemine mahukas ettevõtmises „Bach. Neli klaverit“, kus tulid ettekandele kõik kuus Johann Sebastian Bachi mitme klavessiini teost (küll klaveril). Heinoja ja Sten Lassmann mängisid kontserdi kahele klaverile C-duur BWV 1061 ning Heinoja oli üks pianistidest (partnerid Lassmann, Daumants Liepiņš ja Reinis Zariņš) neljaklaverikontserdi a-moll BWV 1065 ettekandel. Ei saa märkimata jätta ka poola dirigendi Anna Duczmal-Mrózi ja Tallinna Kammerorkestri koostööst sündinud nauditavat esitust, mis toetas igati solistide mängu.

    Tallinna Kammerorkestri äärmisest professionaalsusest ja laiast ampluaast annab tunnistust see, kui erinevaid muusikastiile on nad võimelised kõrgtasemel esitama – barokist rokini. Kui barokki esindas eespool nimetatud Bachi kontsert, siis kergemat poolt ülesastumine Tim Kliphuisi trioga kontserdil „Astor Piazzolla 101“. Piazzolla loomingu kõrval oli kavas Kliphuisi „Brandenburgi süit“, džässilik Johann Sebastian Bachi muusika seade, mille esitamine sujus kammerorkestril sama nõtkelt ja kaasahaaravalt kui tõsimeelse Bachi teose puhul. Tim Kliphuis on suurepärane džässviiuldaja, aga ka vahetu esineja, kes loob oma mõnusa huumoriga kontserdisaalis sundimatu õhkkonna. Kontsert Piazzolla muusikast ei oleks täiuslik, kui sealt puuduks bandoonium. Õnneks on meil omast käest võtta selle pilli virtuoos Kaspar Uljas, kes oli kontserdil Kliphuisile võrdväärne partner. Uljast sai kuulda ka Trio Maag koosseisus džässiklubis Philly Joe’s saatmas võrratut hispaania lauljannat Isabel Bermejot. Üllatuse valmistas Mingo Rajandi laululooming. Kui varem on Rajandi meelde jäänud oma eksperimentaalse kontrabassimuusikaga, siis nüüd selgus, et hispaanialike laulude loomine tuleb tal välja sama hästi. Džässmuusika alla võib liigitada ka Marianne Leiburi kontserdi, või vähemalt tema saateansambli. Lauljat ennast on raskem kindlasse stiili lahterdada (ja ega ole vajagi), sest kontserdil kõlasid nii suhteliselt lihtsa ülesehitusega kui ka džässilikud palad. Leiburi puhul on äärmiselt meeldiv, et ta ei eputa oma häälega, nagu on praegu nii moes, vaid esitab oma lood loomulikult lauldes. Selle kontserdi tõeline tipp oli aga Ramuel Tafenau trummisoolo lisapalas.

    Märtsikuised koorikontserdid – kuulamas käisin Collegium Musicalet ja Eesti Rahvusmeeskoori – olid tõsise alatooniga. Collegium Musicale andis kontserdi Ukraina toetuseks ning Pärt Uusbergi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise ja Erki Pärnoja teoste kõrval kanti ette Erkki-Sven Tüüri 9. märtsil valminud ukrainakeelne „Ukrainale“. Nagu helilooja ütles, on see laul kirjutatud murest ja südamevalust Ukraina pärast ning sellesse on kirjutatud nii needmine kui ka palve. Ega teagi, kumb rohkem aitab, kuid kohutav valu on tuntav nii ühes kui ka teises ning jääb vaid loota, et sellest teosest on raskel ajal tuge nii mõnelgi ukrainlasel. Collegium Musicale oli oma tippvormis: seda iseloomustab kaunis ühtlane kõla, hea hääle­rühmade tasakaal ning, mis peamine, sügav ja läbitunnetatud esitus.

    Eesti Rahvusmeeskoori kontserdil „Tenebrae“ tulid ettekandele Pärt Uusbergi ja Carlo Gesualdo kannatusaja responsooriumid. Teosed kõlasid natuke äraspidiselt, Gesualdo modernsemalt kui Uusberg, aga heliloojate helikeele tundjale ei ole see mingi üllatus. Gesualdo dissonantse harmoonia ja ootamatute modulatsioonidega muusika on Uusbergi uuslihtsuse vastand. Nende heliloojate teoste vaheldumine mõjus aga tasakaalustavalt ning seetõttu kujunes kava äärmiselt terviklikuks ja mõjuvaks. Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel näitas taas oma kõrget vokaal- ja tõlgendustaset, pisara tõi aga silma kontserdi lisapalana esitatud Mõkola Lõssenko „Palve Ukraina eest“. Hingematvalt kauni ja õrna palve lõpus jäid kõlama siiski meelekindlus ning usk oma maa ja rahva õnne.

    Märtsikuus oli tähtis koht ka varajasel muusikal. Seitsmendat korda peeti festivali „Ceciliana“, kus esinesid tavakohaselt EMTA varajase muusika keskuse õpetajad ja õpilased – sellest ka kontsertide mõningane ebaühtlus. Euroopa vanamuusika päeva tähistati 21. märtsil ning selle puhul andis kontserdi „Les goûts-réunis“ ehk „Ühendatud maitsed“ ansambel Floridante. Ühendatud maitsete all peeti silmas eri maade stiilide põimumist barokiaja heliloojate loomingus, kas või näiteks Bachi viiuli­partiitades. Floridante on tõusnud aastatega meie juhtivaks varajase muusika ansambliks ning nende kontserdid on alati suursündmus. Sel korral esines koos ansambli põhituumiku Saale Fischeri ja Villu Vihermäega viiuldaja Anthony Marini, kes võlus oma intonatsiooniliselt puhta ja emotsionaalse mänguga.

    Märtsikuu lõpetuseks kõlas taas vene muusika: rahvusooperi Estonia orkester, koor ja (külalis)solistid kandsid Arvo Volmeri juhatusel ette Pjotr Tšaikovski ooperi „Jolanthe“. Tegemist on kauni, väga tšaikovskiliku teosega, kus sel korral säras Jolanthe rollis Baieri Riigiooperi solist Mirjam Mesak. Lihtsalt nauding oli kuulata tema esitust: rollile sobilik tütarlapselik hääl, vapustav vokaaltehnika, ühtlased registrid ja hea teksti edastamine. Seda ei juhtu just tihti, et kõrgetel nootidel suudetakse säilitada sõnade arusaadavus, aga Mesakil sellega probleeme ei olnud. Meespeaosades lõid aga publiku pahviks fantastiliste häältega ukraina solistid Valentõn Dõtjuk ja Stanislav Kufljuk. Kõrgtasemel esitus ajal, mil kodumaal valitseb kirjeldamatu õudus, väärib mitmekordset tunnustust. Kuulajad ei olnud ka kitsid oma vaimustuse väljanäitamisega ning nii mõnelgi oli taas pisar silmanurgas.

    „Jolanthe“ kavalehelt jäi silma Arvo Volmeri väljend „pimeduse võlu“, mille all ta on pidanud silmas, et ka pimedus võib pakkuda turvatunnet, ent selleks, et nägijaks saada ja valguses elada, on vaja ka tahtmist. Loodame, et see tahtmine tuleb. Meie nautigem siin seni valguse võlu.

  • Ma tahaksin olla Ivo Felt

    KAJA KANN
    Epp Kubu: „Kui oleksin lavastaja, siis minu proovikivi oleks lahti lasta teiste loominguliste inimeste kontrollimissoovist. Usaldus on kõige tähtsam.“

    Epp Kubu on läti keelt oskav eesti kunstnik, kes leiab tragikoomilist absurdi nii iseendast kui ka ühiskonnast. Ta on teinud ühe isikunäituse ning osalenud rohkem kui 20 ühisnäitusel. Peale selle tegelenud fotograafiaga, teinud tööd video- ja dokumentaalfilmides, etenduskunsti, stsenograafia ning graafilise disaini valdkonnas, kus talle on alati tähtsal kohal mõjusad tehnilised lahendused.

    Epp õpetab mulle uut helisalvestusprogrammi ja me alustame lindistamist.

    Oled tuntud sotsiaalpoliitiliste lavastuste tegijana, olgu see siis rühmitus 10 × 10 meetrit või teised erilaadsed projektid. Miks sa armastad teha selliseid sutse, mida sageli Kanuti gildi saali „Made in Estonia maratonil“ näha saab, mitte täispikki lavastusi?

    Need sutsakad ehk lühikesed performance’id tekivad mul südamevalust: kui miski piinab ja piinab, siis ma teen. Või siis käib miski pikalt närvidele ja siis teen. Need on väga isiklikud asjad, näiteks 2016. aasta „Made in Estonia maratonil“ olnud kuuldemäng „Solvumisteni!:)“ koosnes sõpradega tehtud intervjuudest, kus ma esitasin küsimuse, miks nad on solvunud või millega olen neid solvanud. Teos koosneb enam kui 20 inimese vastusest sellele küsimusele. Kogu see protsess mõjus mulle puhastavalt ja loodan, et ka neile, kes andsid oma vastuse.

    Või siis „Vabatahtlik töö“ (2015), milleks sain inspiratsiooni oma klientide e-kirjadest ja kunstiakadeemia foorumi tööpakkumistest, kus firmad soovivad odavalt saada videoreklaami, teadmata, mida ühe video tootmine kunstnikule tähendab. Samuti olen teinud mitu asja koos sarnaselt mõtlevate sõprade Eva Labotkini, Lilli-Krõõt Repnau, Kaspar Ausi, Maria Aua, Tanel Randeri, Roomet Jakapi ja Laura Kõivuga, kes samuti vahel on ja ei ole rühmituses 10 × 10 meetrit. Näiteks performance’is „We did it!“ (2019) kehastusime nüüdiskunsti kuraatoriteks, kes avavad suurt rahvusvahelist kunstibiennaali, kiidavad ja kingivad üksteisele lilli, ent unustavad tänada näitusel osalevaid kunstnikke. Põhiliselt on mu südamevalu teemaks ikka vabakutselise kunstniku elu. Kui me tajume omavahel rääkides mure absurdsust, siis selles on rohkemat, kui lihtsalt meie mure, nii hakkab performance vormi võtma. „Made in Estonia maraton“ on sellisteks ettevõtmisteks hea platvorm.

    Viimasel ajal pole ma teinud isiklikke performance’eid, sest pole olnud suurt valu ega midagi, mis mind väga raputaks. Olen osalenud videokunstniku, operaatori ja monteerijana mitme lavastuse ja näituse valmimisprotsessis. Ühelt poolt toob see mulle elatist ning teiselt poolt see on võimalus õppida ja vaadelda teisi kunstnikke: kuidas nad loovad või mingeid probleeme grupi töös lahendavad.

    Epp kontrollib, kas arvuti ikka lindistab.

    Kuna „Made in Estonia maratoni“ korraldatakse kord aastas, kas siis jäävad sul mõned mõtted tegemata?

    Mul ei olegi rohkem mõtteid. Tavaliselt üks mõte aastas.

    Ikkagi, miks sa ei tee enda lavastusi, ainult sutse „Made in Estonia maratonil“?

    Kas sa mõtled, et ma ei peaks neid sutse tegema? Päris lavastuste tegemise tingimused on meil väga pika vinnaga. Alates ideest kuni teostamiseni kulub asjaajamise, taotluste kirjutamise ja programmi koostamisele kaks aastat. Siis see idee ei pruugi olla mulle enam huvitav või on ta muutunud. Võib-olla peaksin, jah, tegema, aga ma ei ole väga hea enese teistele pähe määrija. Ma pole elu sees julgenud Priit Raualt küsida, et tahaks ise lavastust teha. Ei julge. Ühe korra küsisin, Püha Vaimu saali residentuuri, mida ma ei saanud. No ja siis ma solvusin. Sellest mu „Solvumisteni!:)“ alguse saigi.

    Epp kontrollib mu arvutit, et kas ikka töötab.

    Kas sa sel aastal teed midagi „Made in Estonia maratonil“? (Tänavune festival leidis aset 12. märtsil, vestlus toimus enne seda. – K. K.)?

    Ma praegu vaatlen iseennast, kas on midagi, mis kriibib. Sisemisi muutusi on viimasel ajal olnud palju. Peab ennast kaine pilguga vaatama. Ukrainas algas sõda ja kogu see sündmustik on viinud mu vaate kunsti tegemiselt mujale. Sisimas tunnen, et pean midagi praktilist tegema, et selle kurbusega toime tulla. Süda valutab nende inimeste pärast, kellel pole enam oma kodu, kes on tulnud pommirahe alt, katkised tennised jalas, Eestisse ning alustavad oma elu nullist. (Epp Kubu ei osalenud sel aastal „Made in Estonia maratonil“, otsustas hoopis minna vabatahtlikuks Niine tänava pagulaskeskusesse. – K. K).

    Mida sa oled endas või enda juures märganud?

    Igasugust saasta.

    Nimeta mõni.

    Olen põikpäine ja klatšihimuline. See ei ole hea. Endaga on raske leppida. Püüan olla tähelepanelikum oma saasta suhtes. Märgates, et hakkan vihastama või kedagi kritiseerima, sel hetkel saan otsustada, kas minna selle sisemise sooviga kaasa või mitte. Paar korda on õnnestunud ka ennast peatada.

    Näiteks?

    Näiteks kui mul proovis tekib mingi mõte, siis tahaks selle kohe kõva häälega välja öelda. Tuleb otsida õige hetk, et mu mõte ka teistele kohale jõuaks. Lihtsalt ajastust tuleb muuta. Muidu on tegemist lihtsalt mõttetu kraaksumisega. Olen märganud, et väärt tegijad ei räägi protsessi käigus palju, on pigem vait.

    Näiteks?

    Näiteks nagu Kalle Tikas, kes on üks geniaalsemaid kunstnike. Ta on inimesena väga tagasihoidlik, aga ometi kõik lavastused, mille trupis on ta osaline, on huvitavad ja innovaatilised. Oma ideedega või tehniliste lahenduste pakkumistega tõstab ta hoopis teisi esile. Mina ikka märkan teda ja tema panust, mis sest, et ta ise tahaks olla ilmselt nähtamatu. Midagi sarnast teeb ka Jakob Juhkam, kelle muusikalised lahendused erisuguste lavastuse juures on väga tundlikud ja peened, peaaegu nähtamatud, ent puudutavad.

    Kas sa tahad tööd tehes igaveseks varju jääda ja teisi esile tõsta?

    Küll ma üks päev ka välja tulen, ära muretse. Aga siis täielikult, muidu pole mõtet. Praegu on nüüdiskunstnikul oluline kogu aeg pildil olla ja iseennast aktiivselt turundada, pressiteateid ja presidendile kutseid välja saata. Neil kunstnikel tekib vahel pärleid, aga on ka palju sellist, mis jätab külmaks ega puuduta. Vähemalt on sellist suunda ajavatel kunstnikel kogu aeg käsi soe ja midagi ikka vahel tuleb ka. Vabrik töötab.

    Mulle praegu meeldib kambas töötada, seal on ka tore. Iseennast turundada ma aga ei suuda ega oska. Ja ei huvita ka selline strateegia, kus fookus ja energia kunstilt endalt on kuhugi mujale suunatud. Ootan aega, et see turundusliku mõtlemise peale ehitatud süsteem muutuks. Olen praegu valinud, et teen tööd, mis lihtsalt meeldib, ja maksan selle eest arveid. Teen oma kunsti, kui aega üle jääb.

    Epp kontrollib taas mu arvutit ja muudab seadeid, et ekraan ei läheks nii tihti puhkama.

    Millest sa praegu huvitatud oled?

    Filmimaailmast. Olen õppinud BFMis mängufilmi operaatori erialal, veel enne seda EKAs stsenograafiat. Operaatorid õppisid koolis ka valgustamist või olid assistendiks teistele operaatoritele. Mulle meeldib käia filmivõtetel ja õppida teiste kõrvalt. Vaadeldes teisi saan aru, mis mulle meeldib ja mida ma kunagi teha ei taha. Põnev on jälgida, kuidas režissöör näitlejale ülesandeid annab või kuidas operaator on lahendanud valguse ja misanstseenid. Paljuski see, mida olen õppinud teiste tööd jälgides, kajastub minu performance’ites. Kui teeksin režissöörina oma filmi, siis senise vaatlemiskogemuse pinnalt ma ehk teaksin, millises atmosfääris mu trupp võiks töötada, kuidas suhtuksin kolleegidesse, mida märkaksin ja mis on üldse koostöö puhul oluline, et kõik, kes selles osalevad, saaksid endast anda loomingulise maksimumi ja tunda end selle juures inimväärsena.

    Sa siis ei ole liidritüüp?

    Võin olla küll. Kui oleksin lavastaja, siis minu proovikivi oleks lahti lasta teiste loominguliste inimeste kontrollimissoovist. Usaldus on kõige tähtsam. Koos tehes, üksteist usaldades võib tulla üks lavastus või film kümme korda huvitavam, kui mina üksi oleksin suutnud välja mõelda või ette arvata. Seejuures, kui grupis on usaldamatus, võib sündida ka midagi väga igavat.

    Epp salvestab esimese faili, igaks juhuks.

    Viimasel ajal oled palju töötanud Eesti Draamateatris.

    Jah, Hendrik Toompere jr lavastuses „Võrk“ jooksin kaameraga laval. Videokunstnik Jekaterina Abramova kutsus mu enda asemel live-kaamera operaatoriks ning sealt kuidagi jäingi rohkem teatri juurde. Hiljem kutsus lavastaja Kertu Moppel mu „Mefisto“ lavastuse videokunstnikuks. Moppel teadis täpselt, millistesse stseenidesse ta videot soovib, ja ka seda, et kõik, mis lavastuse jooksul videos toimub, peaks olema lava taga või lava kõrval. Minu töö oli välja mõelda kaamera stiil, misanstseen ja valguslahendus, mis toimiksid kaadrites. Tahtsin teha läbikomponeeritud staatilisi kaadreid läbi peeglite ning koos lavastuse kunstniku Arthur Arulaga leidsime sellele ideele ruumilised lahendused. Moppel usaldas mind, lasi möllata.

    Olen talle selle eest väga tänulik. Sain näitlejatega katsetada, harjutada erisuguseid misanstseene ja kaadri kompositsioone. Kaameraga töötades, etendusi korduvalt mängides, kipuvad näitlejad nurki maha lihvima. Seejuures on tähtis jääda täpseks ja püsida näiteks kaamera märkides, et säiliks kompositsioon ja tegelaste omavahelised suhted. Kohati olen näitlejatele nagu ora perses, sest ma tuletan meelde algseid märke, kui midagi vajub ära. „Mefistos“ sain proovida mulle endale keerukaid videolahendusi, millele lisandus ka ideid ja lahendusi, mida pakkusid välja näitlejad. See oli hea koostöö ja seda lavastust on hea teha.

    Siis kutsus Hendrik Toompere jr mu lavastuse „Tund enne päikesetõusu“ videokunstnikuks. Selle lavastuse protsess oli teistsugune, oli palju kahtlusi, mis suunas minna. Mul endal oli ka kahtlus, et see materjal tegelikult väga ei vaja videomeediumi ning lõpus tuli välja, et ei vajanudki. Ühelt poolt solvusin hetkeks, et olen oma kallist aega raisanud ja mitu kuud proovides käinud, ühtlasi oli see protsess aga huvitav ning sain sellesse panustada muul viisil, näiteks pakkusin trupile ideid stsenograafia vallast, mis on mu teine eriala. Iga protsess viib kuhugi edasi ja olen selle eest tänulik.

    Mida rohkem on proovidest aega möödas, seda rohkem tajun hoopis teisi asju olulistena, kui protsessis sees olles. Mingid asjad, mille peale ma näiteks sisimas vihastasin, et need ei ole nii lahendatud nagu mulle tundunuks parim, näivad hoopis ebaolulised. Kipun vahel liiga ennatlikult asjadele pitsereid panema.

    Tegeled stsenograafia, fotograafia, lavastamise, operaatoritöö ja valgustamisega. Miks nii palju erialasid?

    BFMi lõpufilmi tegin operaator-lavastajana. Just lavastajatöö puhul tuleb kasuks see, et olen kõiki erisuguseid rolle või ameteid varem läbi proovinud. Ma tean, kui palju mingi asi aega võtab, mida see tähendab inimesele, kes seda teeb, mida tal oleks vaja, et ta tunneks end meeskonnas väärtuslikuna. Paljud lavastajad arvavad, et valgused tekivad sõrmenipsu peale. Nii ei ole. Tehnilised lahendused nõuavad aega ja läbikatsetamist, samuti mängivad dramaturgilised otsused seal oma osa. Heli-, video- ja valguse dramaturgia annab lavastusele stiili, atmosfääri ja tonaalsuse. Suurtes teatrimajades oskavad lavastajad väga hästi arvestada näitlejate tööga, annavad aega stseenide lahti mängimiseks, seejuures aga valgust, heli ja videot puudutav jääb tihti viimasele nädalale ning see tekitab stressi ja pingeid. Oleks hea, kui lavastajad saaksid proovida eri rolle, oleksime üksteise tööst ja panusest rohkem teadlikud – nii oleks vähem stressi.

    Etenduskunstis on lavastajad teadlikumad tehnilisest poolest, nad võtavad selleks aega, et leida sealt palju huvitavamaid ja absurdsemaid lahendusi. Mõtlevad sellele juba lavastust planeerides. Arvan, et näiteks Ivo Felt on ülihea produtsent just sellepärast, et on olnud helirežissöör. Ta on kõige suhtes nii tähelepanelik ja ettenägelik. Teab täpselt, mis hetkes ja millal teda hädasti vaja on. Ma tahaksin olla Ivo Felt.

    Kuidas siis lahendada olukord, kus sul on vaja lavastuses teatri- ja videovalgust üheaegselt kasutada?

    „Mefistot“ tegema hakates sain juba alguses aru, et teatrivalgus ei kõlba filmimiseks, sest see on liiga kontrastne. Heledad ja tumedad pinnad kaadris põlevad välja. Aga mina tahtsin pehmet, pigem sellist läbi pilve valgust. Pealegi näevad kaamerasilm ja inimsilm valgust veidi erinevalt. See, mis tundub palja silmaga vaadates täiesti hea, ei pruugi seda olla läbi kaamera vaadates.

    Mulle tundus kõige õigem eraldada teatri prožektorite valgus nendest stseenidest, kus ma filmin. Tahtsin kasutada sellist mõtlemisviisi, mis on filmivalguse puhul. Mul oli kodus keldris üks isetehtud suur softbox-lamp ja panime selle uuesti üles. Samuti on „Mefistos“ kasutusel ka tavalised hõõglambipirnid ja valguse peegeldused läbi peeglite. Palusin nendest ruumi osadest, kus toimub filmimine, valgustajal teatri prožektorite valgus maha võtta. Õnneks Priidu Adlas tuli sellise ettepanekuga kaasa. Minu meelest toimib see kontrast teatri- ja filmivalguse vahel „Mefistos“ huvitavalt. Muidugi on mulle oluline ka kaamera ette pandav optika. Kasutan vana, 1970. aastate vintage-optikat, mille joonis ja iseloom loob kaadritele ajastu atmosfääri.

    Epp salvestab igaks juhuks faili mu arvutis ja avab uue.

    Ma nii väga tahaksin teha, mida ma tahan, nii nagu koreograaf Sandra Z teeb. Mul jääb midagi veel puudu. Kui ma ei taha teha, siis ma ei teegi, selles olen juba päris osav.

    Katkendid Epp Kubu teksti- ja videoteosest „Solvumisteni!:)“ (2016).

    https://saal.ee/magazine/4254/

    A: Ma olen nii solvunud, et Kanuti gildi saal ei võtnud mind Püha Vaimu saali residentuuri programmi. Samas käisid nad mulle peale, et osaleksin „Maratonil“.

    C: Ma solvun väga sageli siis, kui mu mees ei tegele meie lapsega, sellepärast, et mulle näib, et ta ei austa minu aega ja peab minu tööd vähe oluliseks.

    F: Ükskord ma solvusin su peale, sest sa jäid viis tundi minu juurde hiljaks.

    S: Ma ei solvu väga, sellepärast, et ma ei usalda väga palju inimesi ja ma ei lase neid endale nii lähedale, et see oleks solvumist väärt.

    F: Ma olen olnud solvunud siis, kui ma olen mingi inimesega tahtnud hästi sõbralikult vestelda ja siis ta on arvanud, et ma löön talle külge.

    T: Ma olen solvunud iseenda peale, sellepärast et, ma ei võtnud endale tuutorit, sest ma vajan abi. Ja iga inimene vajab abi. Ja ma keeldusin uskumast, et mina olen see inimene, kes vajab abi.

    Ä: Ma olen solvunud, et minu enda sugulane müüs ilma meile rääkimata meie esivanemate talu ümbert kogu metsa maha.

    W: Ma olen solvunud sellepärast, et ei ole aus võrrelda ühe inimese parimaid omadusi teise inimese halvimate omadustega. Aus oleks see, kui sa võrdled ühe inimese parimaid omadusi teise inimese parimate omadustega.

    C: Ma solvusin, kui ma saatsin ühele koostööpartnerile hinnapakkumise. Siis ta helistas mulle tagasi ja küsis: „Oled sa ikka kindel, et sa oled väärt sellist raha? Kas sa oled piisavalt hea kunstnik ja sa ei ole ju mingi eriti tuntud, et miks ma peaksin maksma sulle niisugust raha!“ Siis ma solvusin. Ma ei solvunud mitte sellepärast, et ta arvab, et ma ei ole piisavalt hea kunstnik, vaid sellepärast, et ta kasutab nii alatuid võtteid. Et ta teadlikult õõnestab minu enesehinnangut, et soodsamat pakkumist saada. Ma arvan, et see on sigadus.

  • Maailm kui arm ja surm

    AURORA RUUS
    Vanemuise „Tristani ja Isolde“ nimirolle etendavad Mati Turi ja Liene Kinča on kahtlemata tabav valik, sest peale muusika tehnilise poole annavad nad hunnitult ja varjundirikkalt edasi nende kehastatavate karakterite traagilisust ja tundeküllasust.

    Ooperi „Tristan ja Isolde“ esietendus 3. IV Vanemuise suures majas. Helilooja ja libretist Richard Wagner, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kostüümikunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik René Jõhve, lavakujundajad René Jõhve, Lilja Blumenfeld ja Liis Kolle, videokunstnik Kati Jägel, liikumisjuht Marika Aidla, lavavõitluse konsultant Reimo Sagor, dirigendi assistendid Martin Sildos ja Aleksandr Bražnik, lavastaja assistent Merle Jalakas, koormeistrid Aleksandr Bražnik ja Kristi Jagodin, koori kontsertmeister Katrin Nuume, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Margus Riimaa, suflöör Kristi Jagodin ning inspitsient Ülle Tinn. Osades Mati Turi, Liene Kinča (Läti), Karmen Puis, Atlan Karp, Priit Volmer, Simo Breede või Taavi Tampu, Oliver Kuusik ja Rasmus Kull. Anastassia Tšernjak (inglissarv), Vanemuise ooperikoori meesrühm ja lisakoor, Vanemuise sümfooniaorkester.

    Selleks et ette kanda Wagneri „Tristanit ja Isoldet“ – grandioosset ja määratut muusikadraama musternäidet, mida raamivad surmaigatsus ja vankumatu armastus käsikäes schopenhauerliku pessimismiga – on peale virtuoossete muusikute vaja ka südikust ning julgust. Seda ka seetõttu, et esimest korda ajaloos jõudis Vanemuise lavalaudadele Wagneri ooper ning tõik, et enam kui sümboolselt valiti selleks just „Tristan ja Isolde“, on aukartustäratav. Kuigi Wagneri-kultus ja tema ülistamine võivad näida prestiiži otsiva liialdusena, ei saa siiski alahinnata tema isiksuse ja loomingu märgilist kohta muusikaloos. Veel XIX ja XX sajandi vahetusel peeti muusikast rääkides eelkõige silmas Wagneri muusikat ning Wagneri muusikast rääkides peeti silmas just „Tristanit ja Isoldet“.1

    Klassikalise ja eminentse ooperi esitamine nüüdisajal on keeruline, intrigeeriv ülesanne, mis peab laveerima alusmaterjali liigse teisendamise ning sellele truuks jäämise vahel. Vanemuise „Tristani ja Isolde“ lavastaja Liis Kolle on isegi öelnud, et helilooja taotlusi liialt opereerides ja manipuleerides on võimalik tema ideed ära nullida, ent ometi ei tohiks helilooja taotluseks pidada kivistunud traditsiooni.2 Selles mõttes vastas Kolle interpretatsioon nii Wagneri muusika­draama kontseptsioonile kui ka lavastaja enda põhimõtetele. Kunstipärase peene­tundelisuse ning tabavate tehniliste vahenditega nüüdisaega sobitatud teos pani sillerdavalt kõlama Tristani ja Isolde sisemaailma koos nende aegumatute ja ajatute dilemmadega.

    Filosoofia kui (heli)kunst

    Kui rääkida muusika ajastuülesuse fenomenist ning selle võimalikest põhjustest, siis jõuame kõige muu hulgas Wagnerile palju inspiratsiooni andnud Arthur Schopenhaueri filosoofiani. Wagneri sümpaatia Schopenhaueri kirja­tööde vastu tuleb teadaolevalt esimest korda avalikuks 1854. aastal saadetud kirjas Franz Lisztile, kus ta nendib, et see filosoof, kes ilmus tema üksildasse ellu, on suisa taeva kingitus.3 Schopenhaueri ideestik kajastub eriti markantselt „Tristanis ja Isoldes“, mis kehastab inimeksistentsi visiooni, milles on põimunud traagiline ja ekstaatiline.4 Selles domineerib muusika sisemine psüühiline pingestatus, mitte süžee, ning niisugusena vastab see ka Schopenhaueri veendumusele, et metafüüsiliselt eelneb muusika draamale.5

    Schopenhaueri peateoses „Maailm kui tahe ja kujutlus“ esitatud kontseptsioonis seisab muusika kõikidest teistest kunstidest kõrgemal. Tõtt-öelda on see suisa kategooriaväline, sest muusika kui kõige kõrgem ja metafüüsiliselt kõige väärtuslikum kunstivorm on ainus, mis annab kujutlusele selle, mis seisab kujuteldavast maailmast kõrgemal. Muusika esteetilise mõju tõttu saab selles näha palju sügavamat ja tõsisemat – maailma ja inimese enda mina tõelist olemust puudutavat tähendust.6 Seejuures on Schopenhaueri tõlgendus pisut vastuoluline, sest ta tunnistab, et tema arusaama muusikast on põhimõtteliselt võimatu seletada, kuna see eeldab „muusika kui kujutluse suhet millessegi niisugusesse, mis juba põhimõtteliselt ei saa iial olla kujutlus, ning näeb muusikas koopiat originaalist, mida ennast ei ole võimalik otseselt kujutleda“.7

    Eeskätt „Tristani ja Isolde“ näitel on tegu Schopenhaueri filosoofia põhimõtete tõlkimisega muusika mitmekesisesse keelde. Oleks võrdlemisi paradoksaalne leida muusika metafüüsiline identiteet kirjasõnast (s.o muusikast kirjutades), mitte muusikast endast. Nimelt ka seetõttu on „Tristani ja Isolde“ lavastamine sedavõrd keeruline, nõudlik ettevõtmine, et selles peitub nii muusikaliselt kui ka filosoofiliselt palju sügavamat kui paljudes teistes (meelelahutuslikku funktsiooni teenivates) ooperites. See tähendusrikas ja mõttetihe ooper (õigemini muusikadraama) on otsekui teatrikülastajat kaasa tõmbav rännak või müstiline teekond, nagu nentis ka dirigent Risto Joost.8

    Küllusest kasinuseni

    Sellist Wagneri radadel rändamist soosib peale Kolle kõneka lavastusliku interpretatsiooni ootusi ületavalt ka muusikute suurepärane ja ühtlane tase. Filigraanselt muusikat läbi tunnetav orkester Risto Joosti meisterlikult kindla käe all paneb Wagneri loomingu lendleva kergusega hingama ning väljendab karakteerselt selle eri nüansse. Mainimata ei saa jätta ka Anastassia Tšernjaki soleerimisel kõlavaid inglissarve partiisid ning interpreetide võimet Wagneri muusikat usutavalt ning vaimustavalt esitada.

    Kuigi headest ja tehniliselt võimekatest Wagneri lauljatest on alati puudus, on Vanemuise versiooni lauljate valik samuti suurepärane. Ooperilauljat, kes taasloob enda kehastatavat karakterit üha uuesti ja uuesti ning seda veel Wagnerile omases nõudlikkuses, pole teps mitte lihtne leida. Pealegi osutub omaette katsumuseks ka „Tristani ja Isolde“ määratu pikkus, mis ühtlasi annab sellele eraldi esteetilise mõõtme ning võimaldab seeläbi tõsist süüvimist. Nimirolle etendavad Mati Turi ja Liene Kinča on kahtlemata tabavad valikud, sest peale muusika tehnilise poole annavad nad hunnitult ja varjundi­rikkalt edasi nende kehastatavate karakterite traagilisust ja tundeküllasust. Oma sügava tämbriga jätab kustumatu mulje ka Atlan Karp Kurwenali rollis ning teada-tuntud virtuoossusega võlub publikut Karmen Puis Brangänena. Ka ooperi­koori meesrühm koos lisajõududega mõjub karismaatiliselt. Kuigi ooperist leiab vaid kaks naistegelast, kompenseerivad Kinča ja Puisi kirglikkus ning muusikalise materjali esitamise veenvus selle feminiinsuse kasinuse.

    Kui Wagneri muusika on külluslik ja pregnantne, siis Vanemuise „Tristani ja Isolde“ lavakujundus on minimalistlik ja pretensioonitu. Nii nagu Tristanile ja Isoldele ei ole tähtis neid ümbritsev materiaalne maailm, pole ka lavastuslikult tingimata vajalikud külluslikud dekoratsioonid, sest muusika kõneleb enda eest. Omal moel teenib see ka schopenhauerliku ideestiku eesmärki, sest võimaldab välise lakoonilisuse kaudu koondada tähelepanu muusikale ja tegelaste sisemaailmale, et seda seeläbi paremini mõista. Tegevustikul aitab sujuvamalt kulgeda ka videokunstniku Kati Jägeli loodud n-ö taustsüsteem, mis annab kõnekalt ja sümbolirohkelt edasi tegelastes pulbitsevaid tundeid. Sinna juurde kuulub lahutamatult ka valguskunstnik René Jõhve oskuslik töö, kus valgus justkui reageerib muusikale ning käib sellega dialoogiliselt kaasas. Kostüümikunstnik Lilja Blumenfeld on rüütanud tegelased uue ja ootamatu kuuega, mis on selle lavateose puhul piisavalt eklektiline ning efektne. Üleüldse meenutab Vanemuise „Tristani ja Isolde“ lavastuslik pool Wieland Wagneri käekirjale iseloomulikku valguse ja värvi kasutamist, mis teevad neist täiesti omaette olulised süžee edasiandmise vahendid. Oma teatavas kammerlikkuses sobib see tõlgendus Vanemuise lavale oivaliselt ning täidab ruumi nii muusika kui ka tunnetega.

    Kui rääkida Wagneri muusika ning „Tristani ja Isolde“ teemaderingi ajatusest, siis ilmneb, et Vanemuise interpretatsioon rõhutab seda esmapilgul märgatust rohkem, sest tegevustik ei ole asetatud konkreetselt piiritletavasse aega ega ruumi. Minimalistlikkus ja lakoonilisus toonitavadki ajastuülesust ning isegi tabavad kostüümid ei anna ajastu määratlemiseks liialt selgeid suuniseid.

    Vanemuise interpretatsioon rõhutab „Tristani ja Isolde“ teemaderingi ajatust, sest tegevustik ei ole asetatud konkreetselt piiritletavasse aega ega ruumi. Minimalistlikkus ja lakoonilisus toonitavadki ajastuülesust ning isegi tabavad kostüümid ei anna ajastu määratlemiseks liialt selgeid suuniseid.

    Päevavalgus ja ööpimedus

    Wagneri muusika ja ideede ammendavaks mõistmiseks ei mõju miski muu paremini kui nende kogemine. Muusikast kirjutamine ja rääkimine seda rolli enamasti ei täida, sest eeskätt Wagneri puhul peitub selle tunnetamises mingi ulatuslikum essents. Ka seetõttu on kuulus Gesamtkunstwerk midagi enamat kui pelgalt muusikateatrit iseloomustav termin. Selle taga peituv filosoofiline kontseptsioon on mitmekihiline ja kompleksne. Seepärast on aga eriti põhjust au anda Kolle lavastusele ning Vanemuise trupile, kes on suutnud seda tõesti nõudlikku ja erilise nimbusega ooperit esinduslikult interpreteerida.

    Wagneri tõlgendus Tristani ja Isolde armastusest, mille keskmes pole mitte lihtsalt suremine, vaid suremise abil ja läbi põgenemine paremasse ellu, on intiimne ning tõeliselt emotsionaalne. Kuigi ooperi sisus on tähtsal kohal Schopenhaueri filosoofia, pidas Wagner muusikaliselt selles kõige tähtsamaks ja uudsemaks üleminekukunsti, et eelnevat ja tulevat üheks sulandades tagada harmoonia ja meloodia katkematu areng. Ooperi kromatiseeritud harmooniakäsitlus ning dissonantsirohkus on osutunud romantismi kõrgpunktiks ning üleminekukohaks uuele muusikale. Ka kuulus Tristani-akord, mis on tänini armastuse ja surma sümbol, viis muusika funktsionaalsete seoste lagunemiseni. Wagneri muusika põhjapanevat rolli on 1900. aasta paiku muuhulgas nentinud ka Thomas Mann, kes tõdes, et kui räägitakse uuest muusikast, siis räägitakse „Tristanist ja Isoldest“.9

    Uudsusest ja uuenduslikkusest hoolimata – nii Wagneri kaasaja kui ka praeguse Vanemuise interpretatsiooni puhul – kõnetab ooperi armujookidest ning ülevaist tunnetest küllastunud süžee loojaid ning kuulajad juba sajandeid. Wagner on meisterlikult muusikasse valanud aegumatu armastuse, mis ühendab ka Tristanit ja Isoldet ning millele alluvad nii elu kui ka surm, mis kätkevad endas seeläbi kogu maailma. Nagu koit ja hämarik, päevavalgus ja ööpimedus, mis igatsevad teineteise järele, et surma minnes üheks saada, annab ööpimedusse mähitud meelepettest vabanemine surma abil tegelaste elule mõtte.

    Õndsus täis salakavalust

    Kuigi Wagneri „Tristan ja Isolde“ on küll järjekordne ooper kujuteldavas muusikateoste muuseumis,10 ei saa selle fundamentaalset rolli muusikaloos ülehinnata ka tänapäeval. See schopenhauerliku filosoofia muusikaline tõlgendus laseb päeval surma ees taganeda ning võtab kuulaja enda rüppe, nagu Tristan võtab oma embusesse Isolde, rebides ta seeläbi lahti maailmast, mida kammitsevad tahe ja kujutlus. Vanemuise „Tristani ja Isolde“ loodud õnnis tundmus kaob teatrisaalist välja astudes nagu hingeõhk huultelt, sest tekib tunne, et midagi jäi saali maha. Väljudes sellest nõiduslikust maailmast, mille määravad arm ja surm, saab tõeliselt tunnetada muusika ja kunsti sõnadesse pandamatut võimet seletada meile meie endi eksistentsi. Nagu on kirjutanud ka Joachim Herz, pole kunst reaalsuse asendaja ega sellest põgenemine, „vaid ta on kõrgem arusaam meie eksistentsi olukordadest ja võimalustest“.11

    1 Kristel Pappel, Klassikud. Richard Wagner 200, I. Toim Kersti Inno. – Klassikaraadio 5. V 2013. https://klassikaraadio.err.ee/720066/klassikud

    2 Virge Joamets, Liis Kolle: ooperilavastus võib olla nii põnev, et elad sellele kaasa nagu filmile. – Muusika aprill 2022.

    https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/liis-kolle-ooperilavastus-v%C3%B5ib-olla-nii-p%C3%B5nev-et-elad-sellele-kaasa-nagu-filmile

    3 Eric Chafe, The tragic and the ecstatic. The musical revolution of Wagner’s Tristan and Isolde. Oxford University Press 2005, lk 3.

    4 Samas.

    5 Samas, lk 5.

    6 Arthur Schopenhauer, Maailm kui tahe ja kujutlus, I köide. Tlk Toomas Rosin, toim Siiri Ombler. Ilmamaa 2018, lk 391.

    7 Samas, lk 392.

    8 Vanemuise teatri lavale jõuab esimest korda Wagneri ooper. – ERRi kultuuriportaal 30. III 2022. https://kultuur.err.ee/1608548869/vanemuise-teatri-lavale-jouab-esimest-korda-wagneri-ooper

    9 Stanley Sadie, The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Macmillan Publishers Limited 1980, lk 123.

    10 Viide Lydia Goehri raamatule „The imaginary museum of musical works: An Essay in the Philosophy of Music“.

    11 Joachim Herz, Mõtteid muusikateatrist. – TMK 2011 nr 6-7, lk 80.

  • Aus sümfoonia koosolemisest

    MADLI PESTI
    Kuus näitlejat-mängijat (Gert Raudsep, Joosep Uus, Kaie Mihkelson, Liina Olmaru, Sander Roosimägi ja Mari-Liis Lill) mõjuvad seal mitmekümne noodipuldi taga lavastuse teemale kohaselt üksikuna.

    Vaba Lava „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“, autorid Mari-Liis Lill, Aare Pilv ja Priit Põldma, lavastaja Priit Põldma, lavastusdramaturg Aare Pilv, kunstnik Arthur Arula, helikujundaja Kalle Tikas, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängivad Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Liina Olmaru, Gert Raudsep, Sander Roosimägi ja Joosep Uus. Esietendus 19. III Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

    Vaba Lava kuraatori Harald Rosenstrømi valikprogrammis esietendus uus dokumentaallavastus. Mari-Liis Lille idee põhjal sündinud „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ jätkab tema uurimusliku teatri suunda. Kui varem on Lill käsitlenud teravaid probleeme (perevägivald, paremäärmuslus, eestlaste-venelaste suhted), haigusi (depressioon) või ühiskonna järske pöördepunkte (iseseisvuse taastamise periood), siis nüüd on ta pöördunud näiliselt pehmema temaatika poole: lavastuses räägitakse üksindusest. Ei, mõistagi pole teema süvenemisel pehmete killast. Üksindust on peetud ju lääne ühiskonna viimaste aastakümnete pandeemiaks, kuni praegune kuri viirus kõik üle lõi ja üksinduspandeemia veelgi suuremaks paisutas. Ka statistika kõneleb ühest inimesest koosnevate leibkondade arvu drastilisest suurenemisest.

    Mari-Liis Lill on seekord loomemeeskonda kaasanud Priit Põldma (temaga koos sündis ka Eesti Noorsooteatris koduvägivalda käsitlenud lavastus „Teises toas“) ja Aare Pilve. Kolmekesi on nad mitmekümne intervjuu põhjal kokku kirjutanud teksti, Lill astub seekord üles näitlejana, lavastaja on Põldma ning lavastusdramaturg Pilv.

    „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ on hästi aus lavastus, kuid õnneks mitte üdini mustades värvides. Põnevatest näitlejatest kokku seatud trupp ei kehasta mitte niivõrd erisuguseid inimesi ega edasta karaktereid, kuigi ümberkehastumisest on kohane rääkida näiteks Sander Roosimäe äärmiselt delikaatselt esitatud vanemast, „48. aasta“ mehest Heldurist. Dokumentaalteatrile omaselt edastavad näitlejad pigem intervjueeritud inimesi omalaadse tunnistusena, nad ilmutavad neid empaatiliselt. Näitlejaoskusi on selleks muidugi vaja: loo jutustamise ja mõtte edastamise pinevust ja trupina kooskohalolu laval. Kõigil näitlejail õnnestub see oivaliselt: nad on selles lavastuses justkui noodid või pillid, mis vahendavad inimeste elu. Trupp hingab ühtse sümfooniaorkestrina.

    Teatrisaali astunu näeb laval tühje toole ja noodipulte: see on sümfooniaorkester enne proovi või kontserti. Näitlejad istuvad ükshaaval toolidele. Kas me ootame veel kedagi? Kuus näitlejat-mängijat mõjuvad seal mitmekümne noodipuldi taga lavastuse teemale kohaselt üksikuna. Mari-Liis Lille ideede põhjal sündinud dokumentaallavastustele on alati iseloomulik tugev ja mitmeplaaniline visuaalne kujund. Nii ka seekord. Kunstnik Arthur Arula ja valguskunstnik Priidu Adlas on loonud mõjuva ruumi, kus kogu lavastustervik hakkab toimima kui sümfoonia. Ruumis tekib häälte ja kehade polüfoonia.

    Üksikud näitlejad-mängijad istuvad tühjal orkestriplatsil – meenub John Donne’i, Shakespeare’i kaasaegse 400 aastat tagasi kirjutatud kuulsad read: „Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast“. Viimati kuulsin seda teksti Ivo Linna esituses Ukrainale pühendatud heategevuskontserdil. Lavastuses mõjub orkestri kujund muidugi koosolemise sümbolina. Ja siit tuleneb ka ehk lavastuse tõeline teema: üksinduse kaudu räägib see helide, valguse ja rütmide sümfoonia just koosolemisest.

    Orkestri kujundit rõhutab veelgi Kalle Tikka helikujundus (ma ei hakka teesklemagi, et tean, mis on selle pilli nimi, mida näitlejad kasutavad; helikujundus luuakse õhus kätega omamoodi dirigeerimisliigutusi tehes). Muusikalist rütmistatust rõhutavad nii järsud valgusemuutused (valguskunstnik Priidu Adlas) kui ka liikumiskeel (liikumisjuht Ingmar Jõela): nurgeline liikumine ja minimalistlikud kõikumised, näiteks stseenis, kus kogu trupp loeb rütmistatult tagalaval ühes rivis tutvumiskuulutusi. Meeldejääv on ka stseen Joosep Uusiga: tema tegelane rapsib nurgeliselt käte, jalgade ja peaga noodipultide keskel, teised näitlejad võtavad tema ümbert toole ja noodipulte ära, kuni lõpuks rapsib Uus tühjuses üksinda.

    Seosepilv ei piirdu vaid lavakujundusega. Neid tekitab lavastuse pealkirigi, tsitaat William Shakespeare’i „Hamletist“. Mari-Liis Lill vahendab ühe naise lugu. Too lapsendati, aga ta ei tundnud end uues peres armastatuna ning tema hing mattus süsimusta pimedusse. Saalis kustutatakse valgus, vaatajaile antakse võimalus kujutleda end selle naise olukorda („Ja aint nägin lissalt pimedust … lissalt täielik must värv nagu, ma olen selle sees“). Näitlejad esitavad lavastuses teksti verbatim-tehnikast lähtudes ehk enam-vähem sõna-sõnalt intervjueeritute kõnemaneeris.

    Seejärel kuuleme kottpimedas saalis Liina Olmaru rahulikult sisendusjõulist häält esitamas Hamleti tuntud mõtteid (Georg Mere tõlkes) maailmast kui vanglast ning kogu elurõõmu kaotamisest. Inspireeriv oli Priit Põldma mõte lavastust tutvustavas uudislõigus, et intervjueeritud inimestel võib olla meile, tegijatele ja teatripublikule, midagi õpetada: nad on valmis võtma maailma vastu sellisena, nagu see on, kaasa arvatud ka teadmatust, mis elusolemisega paratamatult kaasneb. („Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks“ – Shakespeare.)

    Lill ja Põldma on intervjuudena kokku kogunud väga erisuguse inimkogemuse üksindusest: üksi võib olla üksikkongis või merel (Gert Raudsepa esitatud soolopurjetaja), üksi võib reisida ja kogeda, et võõrad avavad sulle ukse; üksi võib lapse saada, aga looduse või jumalaga ei olda seejuures kunagi üksi. Lavastus ei ole tumemeelne, sest sõna saavad ka inimesed, kes tahavadki üksi olla. Lavastus paneb mõtlema piirile, kus läheb üksindus üle üksilduseks. Jõutakse sellenigi, et kõige suurem kurjus asub su enda sees – just seal käib sõda iseeneses. Lavastus ei anna vastuseid, vaid vahendab erilaadseid kogemusi, millega iga vaataja-kuulaja saab suhestuda omamoodi. Sümpaatne oli Kaie Mihkelsoni vahendatud mõte, et enamik inimesi on kindlasti karjaloomad, aga „mulle meeldib, kui see kari on hajutatud natuke“.

    Lõpetuseks: kaks hiljuti kogetud sümfoonilist teost hakkasid omavahel põnevat dialoogi pidama. „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ kõlab kokku lavastusega „72 päeva“ (Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Giacomo Veronesi). Kuigi esmapilgul on need lavastused kontrastsed („Pähklikoor“ on mustas koloriidis, „72 päevas“ mängib värvide pillerkaar; „Pähklikoores“ domineerib kõne, „72 päevas“ ei kõnelda ühtegi sõna), siis ometi on lavastuste mõju huvitavalt sarnane: üks on kõnesümfoonia ja teine kehasümfoonia. Aga kas mitte mõlemas ei räägita üksindusest? „72 päevas“ jutustatakse elureisist meie hullumeelses-pöörases maailmas (ka Nellie Bly reisikirjas „72 päevaga ümber maailma“, lavastuse alusteoses, räägitakse noore neiu reisist üksinda ümber maailma). „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ osutab inimkogemuse mitmekesisusele üksinduse elureisil.

  • ,

    On sõda vallutanud kõik me meeled

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Ajakirjandus hoiab sõjateemat püsivalt kõneainena päevakorras. Sündmuste ja protsesside pikaaegse kajastamise puhul on aga teada, et ühel hetkel väsivad sellest nii auditoorium – nemad kiiremini –, kui ka ajakirjandus ise. Ajakirjanduse väsimine toimub teematähelepanu tsüklite vormis – püsiva tähtsusega teemale sõidavad sisse põrutavamad, skandaalsemad sündmused. Ajakirjanduse väsimise hoiab ära ainult see, kui tegemist on äärmiselt harvaesineva ja mõjuka sündmusega. Sõda Ukrainas seda on. Paistab, et Eesti suuremad uudisportaalid ei ole veel väsinud.

    Millal väsivad lugejad-kuulajad-vaatajad? Kas see aeg on käes või juba ohtlikult lähedal? Uudisportaalide jälgimisstatistika võimaldab sellele vastata ja toimetused võiksid lugejaarvude muutumist tähelepanelikult seirata ning vastavalt reageerida.

    Auditooriumi hulgas on tekkinud teemaväsimus kõigi pikka aega kestvate sündmuste puhul. Näiteks Brexit, Suurbritannia aastaid kestnud lahkumisprotsess Euroopa Liidust tagas ajakirjanduses pideva uudisvoo ja eksperdiarutelude laviini. Teine lähiaastate näide pikka aega käsitletud teemadest on koroona. Reutersi instituudi analüüs koroonateemaliste veebiuudiste jälgimise statistikast näitas, et Suurbritannias langes rahva tohutult suur huvi koroonauudiste vastu juba neljandal eriolukorra nädalal tavalisele tasemele. Seejuures oli Brexit enne seda suurendanud uudisevältijate hulka nagunii juba neljandikuni täiskasvanutest. Seega heal juhul püsib tähelepanu kõrgel kuni kuu aega. Meil kestab seitsmes sõjanädal.

    Praegu on sõda endiselt teema number üks ning ajakirjandus väsimise märke ei näita.

    Auditooriumi teemaväsimust on meediauurijad põhjalikult käsitlenud. Teemaväsimust põhjustavad kolm psühholoogilist tegurit. Uudised tekitavad stressi, sest need on oma olemuselt alarmeerivad – need ongi mõeldud meie tähelepanu püüdma, sest esitlevad erilisi juhtumeid. Samuti tekitavad negatiivsed uudised jõuetustunde, sest ei paku positiivset programmi ega ettepanekuid, kuidas lugeja saaks olukorra parandamisele kaasa aidata. Sageli esitavad uudised sündmusi sensatsiooniliselt ülevõimendatult, et igal juhul pälvida tähelepanu. Sellega kahandatakse tervikuna usaldust ajakirjanduse vastu. Uudiseid on liiga palju, need on liiga pealetükkivad ning ilmselgelt on nende eesmärk meid mõjutada. Koroona ajal soovitas isegi WHO vähendada suurenenud ärevustunde maandamiseks aega, mis veedetakse häiriva meediasisu jälgimisega.

    Teemaväsimuse väljundiks ei ole ainult see, et loobutakse uudiseid jälgimast. Teemaväsimus paneb auditooriumi hindama kogu ajakirjanduse pakutavat negatiivsemalt, toob endaga kaasa teravaid ja ebaviisakaid kommentaare, vähendab usaldust ajakirjanduse vastu.

    Praegu on sõda endiselt teema number üks ning ajakirjandus väsimise märke ei näita. Kõik suuremad uudis­portaalid loendavad sõjapäevi, avavad iga päeva kohta uue sõjablogi, tihti korrates juba eelmistel päevadel kirjutatut, lisades vaid vähe infot edusammudest või suurtest läbimurretest. Näib, et rindejoon püsib paigal ja sõjablogid korrutavad muutuste puudumisest iga päev. Kuid ajakirjanduse tähelepanu ka väikestele arengutele sõja käigus on igati mõistetav, sest Ukrainas toimuv on määrava tähtsusega kogu Euroopale.

    Auditooriumina oleme kindlasti nii vaprad, et püüame mitte väsida, aga päevasündmusena mõjutab sõda meie kõigi elu ja meeleolu, eriti kui ajakirjanduses teisi teemasid ei leidugi. Või veel halvem – kui teistegi teemade kajastamine haagitakse sõjavankri külge. Nii majanduse, kultuuri, spordi kui ka argielu kajastustest võib leida sõjaterminoloogiat ja lahingutegevusega seotud metafoore, sõjast sündinud aforisme ja tarkuseterasid. Toon vaid mõned näited eelmise nädala uudisportaalides avaldatud pealkirjadest: „Kõrgharidus on meie oma vaimne Mariupol“ (PM), „Väärtuste kaitsmine tõrjub tasakaalus eelarve“ (PM), „Eesti autospordis puhkes jälle kodusõda. Kardikomitee saadeti pimedasse kohta nagu Vene sõjalaev“ (EE). Kahtlemata pakub sõda rikkalikku materjali nii meemimeistritele kui ka teistele loovisikutele, kuid väga lihtne on ületada mõtteline piir talutava ja vastumeelse teematähelepanu vahel.

    Olukord ei ole loomulikult nii üheplaaniline, nagu eelnevast võib mulje jääda. Uuringud on näidanud, et teemaväsimusest hoiduvad paremini meediapädevamad inimesed. Uudistesse suhtutakse mõistlikult teadmisega, et ajakirjandus peab ülal hoidma tähtsaid teemasid. Selline iseendale tehtud meeldetuletus aitab säilitada neutraalse hoiaku ajakirjanduse suhtes ega lase tüdimusel ja vihal end vallutada. Seda on lihtsam teha, kui uudisvoogudest leitakse teisigi teemasid. Nii nädala­lõpu persoonilood, ajalooülevaated ja teadusuudised, retseptisoovitused kui uue tehnoloogia testid leiavad praegusel masendaval ajal tänulikke silmapaare.

    Väiksema meediapädevusega auditooriumi teemaväsimuse teket võib leevendada see, kui ajakirjandus aeg-ajalt ka ise üle kordaks, miks hoitakse teemat päevakorral. Eesti ajakirjandustraditsioonis ei ole laialt levinud, et ajakirjanik lugejatele teatab, miks ta millestki kirjutab. Sellist refleksiooni kohtab kõige rohkem juhtkirjades, aga see žanr ei ole lugejate hulgas kuigi populaarne. Pigem võiks refleksiivseid momente pikkida pikematesse uudislugudesse või lisada need uudise lõppu eraldi selgitusena. Ka see lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.

Sirp