Toeta
Otsi

Kristjan Haljak

  • Eestlased on majarahvas

    MADE LUIGA

    Eeva Pargi „Ringmäng ehk Aedniku 12 kuud“ on järjekordne raamat, mis viipab tervituseks Karel Čapeki „Aedniku aastale“ ning kõigile teistele aiapidajate kirjutatud raamatutele. Tekib omalaadne aiaraamatute ringmäng, kus üks tuletab meelde teist, teine kolmandat, kõik hoiavad üksteise käest kinni ja tantsisklevad rõõmsas ringis ümber päikese.

    Aastat pole just ülearu raske raamatusse raiuda ega peatükkide pealkirjade või nende järgnevuse üle nuputada. Aasta algab teatavasti jaanuarikuust ja lõpeb detsembrikuuga. Samuti on vana hea läbiproovitud võte siduda millegi algus inimelu algusega, millisel puhul tehakse tavaliselt aasta natuke konkreetsemateks juppideks ja alustatakse kevadest. Kui aga juba kord sai talvise jaanuariga pihta hakatud, siis on see muidugi väikene paradigmanihe, et just jaanuarikuises peatükis pöördub autor oma lapsepõlvise mina poole. Pisukese üllatusega nendib ta, et üldiselt laisavõitu ja lugemishimulisest lapsest voolis elu inimese, kes lakkamatult ringi rühmas: ehitas maju ja aedu, kasvatas üles lapsed, lõi ja lehvitas.

    Niiviisi, peatükk peatüki haaval hargneb lahti üks elu- ja aialugu, mille juured on eelmistes põlvedes, nende aedades, majades ja töödes. Oma eri kodude aedu võrreldakse alati ühe algaiaga, aia ideega par excellence, Eeva Pargile on see Viljandimaal asunud vanaisa Johan Nurme talukoht. Otsekui märkamatult voolib selle nüüdseks hävinud aia filosoofia tema järgmisi aedu – millegipärast rajab autor oma koju hiiglasuure kolmekümne istikuga õunaaia ja samasugused vägevad kuusehekid, mis talvised külmad tuuled kinni peaksid, nagu Piiroja talus. Ja mitte niisama hekid, vaid hekid, mida peab pügama elu ja tervist kaalule pannes. (Iga laisa aedniku käsiraamat ütleb: ära raja pügamist vajavaid hekke, vaid ainult vabakujulisi. Aga eestlane pole ju laisk aednik, oh ei!)

    Tihtipeale ollakse hämmeldunud, kui tänapäevased loodushoidlikud uutmistuuled vanad aiandusteadmised pea peale pööravad. Nüüd soovitatakse ju õunapuid lõigata südasuvel ja jätta lehed aiast riisumata. Aiakahjuritega tuleb elada rahus ja armastuses, mitte neid mürgipritsiga mööda aeda taga ajada. Autor urgitseb aianoaga muru seest margareetade juurikaid, võitleb kärn­oblikaga ja püüab viimases hädas, kui kõik imenipid, keeva vee ja kuuma tuhaga kõrvetamised on juba tulutult ära proovitud, viimaks kurja kemikaaliga vaenlasest lahti saada. Süütunne tolle kunnatu teo pärast on aga nii suur, et oma praegust haigustki loeb autor mürgitamise võimalikuks tagajärjeks.

    Küllap oleksid isegi Čapeki kulmud selle peale imestusest pealaele tõusnud, et aed peab nüüd olema heinamaa, muru pügada ei tohi, peenramaa kaevaminegi on taunitav tegevus, sest siis pööratakse ju mullakihid segamini ja häiritakse putumutukate elukäiku. Parem ikka kuhikpeenrad, permakultuur, vihma­usside biokompost ja multšiks lambavill. Või mida oleksid öelnud eelmised, kapsakasvatajatest aiaomanikud? Eks ikka silmi pööritanud.

    Just endise kapsakasvatustalu maadele rajab Eeva Park oma päris aia – aia, kus ta on nüüdseks toimetanud peaaegu kolmkümmend aastat. Kapsaidki sai seal kasvatatud, sellest sai nii palju tulu, et maja olevat „kapsastest tehtud“. Aga südame küljes on ikka iluaed, seda on püütud jõudumööda igale poole tekitada, kuhu vähegi korraks jalg maha on saanud. Näiteks Pääsküla liivasossile. (Mulle nii tuttav, siin sossil olen ise püüdnud kümme aastat enam-vähem tulutult ilu luua, roose kasvatada, aga nagu Park ütleb, toodi tema Pääsküla aeda küll iga aasta kallurikoormate viisi mulda, kasu ei miskit, liiv sõi selle kohe endasse. Lõppude lõpuks sobib Pääsküla liiv ainult roomavatele kukeharjadele, mis, niipea kui jupikese maha paned, hakkavad kibekiiresti üle aia laiali roomama, hävitades ja lämmatades oma teel ettejäävad taimed.)

    Meie kõigi aiad on samalaadsed ja eludki kulgevad laias laastus ühtemoodi. Mõni ime siis, et me neist asjust ka ühtmoodi räägime, mõtleme, tunneme.

    Rahulikus rütmis, lüheldaste peatükkide kaupa kulgeb raamat läbi mäluaedade. Vahel räägitakse mõnest asjast mitu korda, ikka nii, nagu hariliku inimesega juhtub – tal on meelest läinud, et ta juba rääkis oma kolmekümne kolmest õunapuust ning kohtumisest saksa lugejatega, kes hirmsasti muretsesid õunasaagi realiseerimise pärast –, või eksitakse taimenimedega. Minu tähenärija silm tabas kohe ära, et oot-oot, kirjanik räägib, et oli kümneaastane, kui nägi kellegi iluaias uhkeid roosisorte, mille pidaja uhkeldas nimedega „Black Forest Rose“, „Fairy King“ ja „Winchester Cathedral“. Esimene on mul ju endalgi aias ja see on kindlasti uuem aretis. Jah, nii ongi, „Black Forest Rose“ on Kordese 2000. aasta aretis. „Fairy King“ on Hollandi aretis aastast 2009. Isegi Austini „Winchester Cathedral“ ei sobi pilti, see on aastast 1988. Lugesin kirjakoha veel mitu korda üle, et ega ma valesti aru saanud, ei, ikkagi väidab autor, et oli Daniel Palgi aias koos ema-isaga kümne­aastasena. Need roosinimed on ta oma mällu küll hoopis hilisemast ajast hankinud. Veel avastas pedant, et roos „Augusta Luise“ (Tantau, 1999) on kirjutatud valesti „Augusta Louise“. Sellele on lihtne seletus: sageli on ka istikumüüjatel roosinimed valesti kirjutatud, kes teab mis imekujul, ja niimoodi on väga raske jälile jõuda, mis roosiga on tegu. Aga hoolas aednik tahab täpselt teada, missuguse taime ta endale ostab, tema kontrollib netist kõik enne järele: kuhu kliimatsooni taim sobib, milline on haigus­kindlus, kas ta talub poolvarju või lahjemat pinnast ja nõnda edasi.

    Aedadest on möödaminnes juba räägitud, aga millest on rääkimata, see on majad. Ega aeda saa ju olla majata. Eestlased on majarahvas: nad rügavad endal naba paigast, et maja katuse alla saada. Oma teise maja rajas kirjaniku perekond vanasse maakivist loomalauta, milline töö algas esmalt sõnnikuveoga. Väljaveetud sõnnik asendati 33(!) veoautokoormatäie liivaga. Ja nõnda edasi. Esimese maja olid nad selleks ajaks juba püsti pannud, oskused käpas, ja sestap rassiti kindlameelselt edasi. Milleks see kõik, seda küsimust inimeselapsel ei teki: milleks üldse rumalad miksid? Elu tahab elamist, majad ehitamist, lapsed kasvatamist ja aed harimist. Kuigi nüüd aimub ridade vahelt juba kerget väsimust: autor võitleb lisaks aiakahjuritele ka raske haigusega, ometi on just oma kätega rajatud nurgake maailmas see koht, kus saab olla jõudumööda õnnelik, väsinud ja rahul.

    Üllatused sellega ei lõpe, kodu on igapäevases hooles ja mures pererahval juba olemas. Siis aga ostetakse veel üks lagunenud kohake, nii-öelda suusabaasiks! Kui alguses on seal hein ja takjad rinnuni, siis kaua see nõnda ei ole – aedniku hing ei luba. Juba tormab ta ummisjalu bussile ja sõidab lagunenud suvemajja, mille aed on ikka päratu taluaia mõõtu, heina tegema. Ja on õnnelik pealekauba!

    Võib-olla pole kõige targem tegu ehtida oma raamatut maailmakuulsa eelkäija lausetega. Päris Čapeki tasemele Pargi tekst ei küüni. Tegemist on pretensioonitu raamatuga, kuhu ei ole vist sisse kirjutatud suuremat ilukirjanduslikku ambitsiooni, ja sellisena võiks seda ka võtta, mitte hakata hurjutama selle pärast, et seal puuduvad kvaliteedid, mida seal ehk ei peagi olema.

    Olin just maal lugenud vanu naabri käest laenatud Maakodu numbreid, soovitan soojalt, aiapidajale on seal väga kasulikke artikleid. Huvitav on jälgida trendide muutumist: 2007. aasta ajakirjanumbrisse võis veel kirjutada pika loo maamehest, kes armastas üle kõige murutraktoriga ringi põristada ja niitis iga niidukorraga natuke oma aiast kaugemal, kuni lõpuks olid kõik ümbruskonna teeperved ja põllulapid kenasti pügatud. Tänapäeval pandaks selline tegu häbiposti kui liigirikkuse hävitamine!

    Kuidas kujundada õunapuuvõrasid või milliseid elulõngu kasvatada – selliseid praktilisi näpu­näiteid Eeva Pargi raamatust otsida ei tasu. Ta ei jaga meiega oma salanippe, miks tal maasikad-vaarikad hästi kasvavad või kuidas siis õigupoolest lehe­täisid tõrjuda. Varju jääb ka aiatöö meeletu raskus, ilmselt on sellest saadud rõõm olnud nii palju suurem. On tuttavlikud kirjeldused aastast ja tema kuudest, neist töödest ja tegemistest, mida iga aiandusteemaline kuukiri samuti igal aastal uuesti fookusse tõstab – ja see kõik on loomulik. Igal aastal ongi vaja teha samu töid, näha samu õisi, oodata sama vihma. Igast aiast käivad üle kevad, suvi, sügis ja talv.

    Meie kõigi aiad on samalaadsed ja eludki kulgevad laias laastus ühtemoodi. Mõni ime siis, et me neist asjust ka ühtmoodi räägime, mõtleme, tunneme.

  • … räppiv pulss ja toores liha …

    URMAS LÜÜS

    „Traps“, koreograaf ja esitaja Johhan Rosenberg, kunstnik Júlia Sára Vavra, helikunstnik Karl Saks, valguskunstnik Priidu Adlas, dramaturgid Netti Nüganen ja Maike Lond. Esietendus 2. V Kanuti gildi Pühavaimu saalis.

    Arvustuse pealkirjas tarvitatud sõnadega juhatatakse saatetekstis sisse mai algul viiel korral Kanuti gildi Pühavaimu saalis etendunud Johhan Rosenbergi soololavastus „Traps“. Tema lavastustest juba emotsionaalselt tuttava lo-fi õõvaoru tekitasid seekord laest rippuvad võrgud, koopaseinu imiteerivad kortsus jõupaberipaanid, liga-löga libedal põrandal ning ruumis ringi lendavad Tartu ülikooli entomoloogialaborist laenuks saadud ogakärblased.

    Narkoüledoosist zombistunud Ariel Pinki stiilis Rosenberg võttis inimesed vastu apaatselt uksepiidale nõjatudes. Publik jaotus ruumis laiali asetatud poodiumidel etendajaga samale tasandile. Lavastuse vaadeldavus sõltus seega sellest, kuidas huupi koha valinul positsiooniga juhtus vedama. Ruumis ringi uitava karakteri askeldused kõikusid täieliku apaatsuse ja pulbitseva ekstaasi vahel.

    Rosenbergi lavastused on tekitanud mu tutvusringkonnas väga äärmuslikke arvamusi. Enamasti postinterneti suundumusest lähtuvate kunstiringkonna vaatajate tingimusteta kiindumusele oponeerivad põhjalikuma teatrikogemusega publiku kriitikanoodid. Tema eelmist lavastust „Kõdu“ olen juba Sirbis lahanud* ning seetõttu üritan end siinkohal mitte korrata.

    Kohati on keeruline vaadata „Trapsi“ täiesti eraldiseisva lavastusena. Suuresti kattuvad dramaturgilised, etenduslikud ja stiililised valikud varasema „Kõduga“ ning Jette Loona Hermanise soololavastustega „Elegy of Ergot“ ja „Torque Vulnerati“. See pole muidugi imeasi, sest õpiti Amsterdamis koos ja ühiselt loodud „Eden Detail“ võitis tantsukategoorias Eesti teatri auhinna. Sedasi toimivad need viis lavastust mul peas kokku nagu ühe maailma episoodid.

    Dramaturgiline allumatus. Olen mitme inimesega rääkides jõudnud tõdemuseni, mille võib kokku võtta sõnadega: „Ma ei tea, mis see on, mida ma näen, aga see meeldib mulle.“ Tihti on vaatajana raske hinnata, miks on üks või teine stseen osutunud vajalikuks. Kui võrrelda „Kõdu“ ja „Eden Detailiga“, on „Trapsis“ järgitud rohkem klassikalise dramaturgia joont.

    Teemaarendus kulmineerub jõulise, 2000. aastate alguses Ameerika lõunapoolsematest osariikidest levima hakanud trap’i stiilis räppimisega. Seejärel valguse ja muusika vahemäng, kui vulvalikku koopasuhu kadunud etendaja kostüümi vahetab, ja ekstaatiline sünni­päevapidu, kus lendab nii Red Bulli kui ka soolikaid, mis viib lavastuse justkui teise kulminatsiooni tippu.

    Johhan Rosenberg ei tundu võtvat oma tegemisi surmtõsiselt, vaid ta lavastusi kannab triksterlik vembutamine.

    Nüüd jäi veel oodata lõpupauku. Kuna laest oli nöörist tõmbamise peale juba mingit soga kaela sadanud, lootsin, et millalgi lõigatakse kütked läbi ning kogu etenduse pea kohal varitsenud võrk langeb publikule kaela. Otseses mõttes lõksu püütud, nagu peal­kirjastki ennustada võiks. Pall oli viimseni õhku täis puhutud, aga lõpupauku ei tulnud. Seevastu hakati drama­turgiliselt pallist vaikselt õhku taas välja laskma.

    Rosenberg liikus publiku vahel ringi. Aeg-ajalt võttis mõnel käest. Noogutas kutsuvalt. Inimene hakkas järgnema, kuid etendaja liikus omadega juba edasi. Keegi ei teadnud, kas kaasa minna või kutset ignoreerida. Kaasaminejad jäeti üksi piinlikkuse kätte ja ignoreerijad vaevlesid piinlikkuses, sest ei teadnud, kas tegelikult ikka oleks nad kaasatud või jäetud ka nemad piinlikult tühja vahtima.

    Täiesti arusaamatule suhtlemisele järgnes Rosenbergi pikk monoloog, kuidas ta ajab seal omaette oma asja. Õhupall järjest tühjenes ning lõpuks jäi etendaja põrandale lebama ja enda sõnul surnut mängima. Kuna laval enam miskit ei juhtunud ja ka Igor Mang ei oleks suutnud tähemärkide järgi mingit arengut ette ennustada, jäeti tühi õhupall, jalad seina najal, lebama ning rahvas lahkus saalist. Osa proovis plaksutada.

    Jääb tunne, et see vibe’i tapmine on täiesti teadlik ratsionaalne otsus. „Eden Detaili“ puhul lõppes lavastus mõttetu apelsiniveeretamisega. Eesti kunstiakadeemias etendunud „Kõdu“ puhul sättis publik end plaksutama, aga siis avanes galeriid suurest kaldauditooriumist eraldav vahesein ning inimesed suunati istuma ja vaatama pikka arusaamatute seostega loengut. Ei ühtki pauku, ikka tühi kumm põrandal. Juba kolm korda järjest ei saa see võte enam juhuslik eksimus olla.

    Traditsioonilisemad teatrivaatajad sellele väitele alla ei kirjutaks. Rosenberg on Amsterdamis lõpetanud SNDO (School for New Dance Development) ja selle stiilikäekiri muidugi õhutabki dramaturgilist allumatust. Pakub vett, aga serveerib äädikat, annab tüki kooki ja enne kui teist tükki pakub, laseb eelmise välja oksendada ja uuesti ära süüa – petetakse teadlikult ootusi ja eeldusi.

    Infoküllus. „Traps“ on märksa ühejoonelisem kui „Eden Detail“ või „Kõdu“. Seejuures, motiivide rohkusega pole tagasi hoitud. Varasemas artiklis tõmbasin paralleele ühismeediajärgsusega. Kui Instagrami või Facebooki seinal kerides vahetub üks teema järsult teisega, siis võib ka Rosenbergi lavastustes eurotrance’i eufooria minna suurema ettehoiatuseta üle ambient’seks agooniaks. Üleminekud on järsud nagu telekanalite klõpsimisel. Oma kunstniku­vestluses mainis Rosenberg, et kui temast vanemate kolleegide meelest toimub laval kõik liiga kähku ja uus suutäis tuleb peale enne, kui eelmist mäluma sai hakatud, siis nooremad ei näe selles suuremat probleemi. Rööprähklemine on lihtsalt niivõrd tavaline ja endast info läbilaskmise valulävi sedavõrd kõrge.

    Kuigi ma ei pea ennast mingiks mädanenud rondiks, on tunne, nagu oleks teismelisena esmakohtumisest arvutiga juba sajandeid möödas. Kui alguses edastati internetis oma ideid lehekülgede viisi blogides, siis mahu poolest on edastatav info järjest lakoonilisem. Praeguseks vanainimeste keskkonnaks muutunud Facebookis, kus surnud kasutajaid on rohkem kui elavaid, võib postitus veel mitu lõiku pikk olla, aga Twitter piirdub paari lühilausega. Tiktoki videod kestavad vaid kaks kuni viis sekundit.

    Kuigi pikema kogemusega teatripublikule võib tunduda, et Rosenbergist nooremat lavapõlvkonda pole olemaski, jääb vägisi tunne, et kultuuripõlvkondi ei saa infovoogu uputatud inimeste puhul enam liigitada sigimisvanuse ja sündimise intervalli järgi. Pigem oleneb see sellest, millist tüüpi ühismeedia saatel õrnas eas kujuneti. Sedasi võib ka kaheaastane vanusevahe põhjustada põlvkondliku lõhe. Oleks põnev kogeda, mis võiks olla ühtse terviku moodustava eklektilisuse piir, mida etendaja füüsilises ruumis esitada suudab.

    Õõvaoru lood. Mulle meeldib, et Rosenberg ei tundu võtvat oma tegemisi surmtõsiselt, vaid ta lavastusi kannab triksterlik vembutamine. Tõsiseltvõtmise all pean silmas sellist elu ja kunsti segunemist, kus igasuguse taganemisteeta suurte universaalide mõtestamise peale välja minnakse. Selline süvitsi­minek eeldab elukogemust, mille najal näiteks Lembit Peterson otsib Theatrumis olemise tuuma kõige väiksemate aineosakeste hõõrdumisel tekkinud vibratsiooni kaja. Abramović ja Ulay kõndisid lahkuminekutseremooniana peaaegu 5000 kilomeetrit mööda Hiina müüri, et vaid viimast korda silmast silma silmata. Ron Athey veristab end laval kõikvõimalikel viisidel, et kombata elu ja surma piiri. Rosenberg ja Hermanis mängivad aga mardisante, ja hea ongi, kui pseudofilosoofiast eemale hoitakse. Noore, hoogu sisse saava loojana on oht näida selliste olemise olemust lahkavate teemadega õhuke ja võlts.

    Võib öelda, et kõik viis lavastust, mis Rosenberg Hermanisega koos või ilma temata on teinud, sobituvad stiililt ühte ja samasse maailma. Umbes nii nagu Terry Pratchett mõtles välja Kettamaailma, kuhu ta asetas enamiku oma raamatute tegevustikust. Mõnikord tuleb varasema teose tegelane uues jutus juhtumisi külla, eksib ära või jääb järgmises raamatus poolkogemata kaadrisse. Annaksin Rosenbergi ja Hermanise planeedile nimeks Ugri 2000. Seda maailma kannab müstiline etnopaine, mis seguneb kahetuhandendate retromaailmaga. Mardisandid, tribal-tattoo’d, soomülkad, tränamuusika, mardused, helendav okse, vikatitega inimeste niitmine, lögaburksiputka ossibiit, kõdunemine, gängstaräpp, kodukäijad, haldjad, jumpstyle. Umbes nagu Muumioru lugude Urr ja hatifnatid oleksid „Airport Jamile“ ära eksinud.

    Kunagi tudengiajal läksid järjekordse retrolaine ajal kaheksakümnendate asemel moodi üheksakümnendad. Hakkasid pihta igasugu retrofestid ja 2 Quick Start ummistas taas kõik raadiokanalid. Mäletan, kuidas istusime kursusevennaga EKA peol ja nentisime, et üheksakümnendad on veel okei, aga peaasi et kahetuhandendad kunagi tagasi moodi ei tuleks. Seda jälkust ära ei talu. Üheksa­kümnendate stiiliheerosed olid meile piisavalt kaugel, et mitte mäletada, seejuures olime ju olemas ja seega täieõiguslikud üheksakümnendate kodanikud. Kahetuhandendad seostuvad aga põhikooliaegsete higiste ja vinniliste klassiõhtute ja esimeste Haapsalu staadioni taga pimeduse varjus kambakesi ühest Kissi siidrist vintitõmbamistega. Jälk. Rosenberg on sündinud kümnend hiljem ning seega täieõiguslik millenniumimäluta retrokodanik. Sama ajastut kasutab põhilise refleksioonipunktina oma esteetikas ka postinterneti suundumus.

    Mängulisuse tõttu võikski seda viiest lavastusest koosnevat seeriat kutsuda muumide vaimus Õõvaoru lugudeks. Soome eksperimentaalmuusik Jussi Saivo kollektiivist Sabotanic Garden nentis teatrimaailmas populaarseks heli­kujundajaks saades, et kui järjekord ukse taga liiga pikaks venib, tuleb aadressi muuta. Oma Õõvaoru lugudega sobituvad Rosenberg ja Hermanis väga hästi alternatiivkultuuri peavoolu ning maagiline postinternet müüb alati saalid välja. Kui lavastustes töötatakse teadlikult publikule vastu, siis tekib uudishimu, kas noortel etenduskunstnikel on kuhjunud trotsi hästi veerema saadud vankrile kaigas ise kodaratesse visata ja turunduslikult hästi peale mineval esteetikal meelega õhk välja lasta või on oodata turmahaldjas Jette ja triksterkratt Johhi kuuendat naasmist Õõvaoru radadele?

    * Urmas Lüüs, Armastusega Amsterdamist. – Sirp 17. XII 2021.

  • Pseudoarheoloog, kes tegi ajale ringi peale

    GREGOR KULLA

    „Müüt: päeva äärel“, lavastaja ja esitaja Netti Nüganen, kunstnik Pire Sova, dramaturg Sabine Cmelniski, helikujundaja Artjom Astrov, valguskujundaja Priidu Adlas. Esietendus 14. V Kanuti gildi saalis.

    Kas midagi annab üldse kildudest kokku panna, kui see on kildudeks lennanud? Kas kilde omavahel sobitades ning neid mördi, liimi või armastusega kokku kleepides avardame või kitsendame nende tähendust ja/või individuaalsust? Ja kas see kõik jääb ka pärast kokkukleepimist kokku? Õigemini, kas püüan hoida killu­skulptuuri tervikuna või ootan, millal see uuesti puruks peksta?

    Terviklikud killud. Toon ühe puraka näite. Oletame, et pseudoarheoloog kaevab savimättast välja populatsiooni, mille liikmed jooksevad paaniliselt laiali nagu sipelgad pärast pesa lõhkumist. Selles populatsioonis pole veel riike ega muid määratletud valdusi, küll aga on selle liikmed peast tursked – neil on meiega sama palju vaimuteravust. Pärast trenni hakkavad nad kogumitena muunduma nagu õhurõhk ilmakaardil. Liikmed läbivad pseudoarheoloogi silme all lääne n-ö tsivilisatsiooni ajaloo. Võib-olla isegi kogu inimkonna tekkeloo, aga arusaadavuse huvides koondan mõtte ainiti lääne ühiskonnale.

    Väikesed olendid jooksevad haledalt segaduses ringi ning hakkavad moodustama eraldiseisvaid üksusi, mis kaovad sama kiiresti kui tekivad. Ajapikku jäävad need püsima kauemaks, ent moodustavad sedasi üksnes kontuure: üksuste sisse tekivad uued üksused, mis paisuvad, kahanevad või kaovad. Pseudoarheoloog saab vist nähtust tundmuslikult aru, aga üksnes arusaamise tundeks see praegu ka jääb.

    Pirn läheb eredamalt põlema, kui ta märkab äärealal, mingi kolmanda üksuse sees, pisikest kogumit, kus kõlab midagi eesti keele sarnast. Ta tabab milli­sekundi jooksul poliitilise poleemika, millest saab üksnes hägusa tunde. Kõrvu jääb kõlama (vist) ühe poliitiku sõnavõtt, kus ta väljendab pahameelt, et meie juurde tuuakse tsiviliseerimata orjatööjõudu – tooge ometi tsiviliseeritud tööjõudu.

    Hetkega hägustub kogum teistesse kogumitesse ning pseudoarheoloogil jookseb üle selja külm judin. Mõnekümne minutiga on kogu populatsioon taas oma lahustunud algkujus nagu üks suur üksus. Ainult liikumine pole enam paaniline, vaid rahulik. Keelest pseudoarheoloog enam aru ei saa ja pirn kahvatub. Ta kaotab populatsiooni vastu huvi ning keerab pea oma kõrval lebavate põrandaplaadikildude poole, mille ta on leidnud savimättast ühes populatsiooniga.

    Tervikuigatsus kui müüt. „Tsiviliseeritus“ pärineb Antiik-Rooma ajastu ladina­keelsest sõnast civis, mis tähendab kodanikku. Sellest kujunes välja civitas, mis viitas nende kodanike nõutavatele õigustele ja kohustustele. Nagu ikka, said kodanikutiitlit kanda üksnes vabad mehed, kes omasid muu hulgas ka vara.

    „Tsiviliseerituse“ praegune variatsioon pärineb aga ladina keele päritoluga prantsuskeelsest sõnast civilité, mis võttis Antiik-Rooma arusaama civitas’est ja laiendas seda järgmiselt: „Tsiviliseeritusest sai isandate ja neid teeninud vabade meeste õige käitumisviis – lugupidamine, koostöö, teenimine, vastastikused õigused ja kohustused ning õige kõnelemine ja riietus. Tsiviliseeritusest sai sotsiaalne, poliitiline, s.o peenekombeline sõna.“1

    Oletame, et pseudoarheoloog (Netti Nüganen) kaevab savimättast välja populatsiooni, mille liikmed jooksevad paaniliselt laiali nagu sipelgad pärast pesa lõhkumist.

    Tsiviliseeritus ei arenenud iga järgmise variatsiooniga vabamaks kontseptsiooniks – see on vahend, mille abil reguleerida inimeste käitumist ja klassi, et eraldada pjedestaalil seisvaid inimesi ühiskondliku ja poliitilise staatuseta inimestest.2 Kui mõista kildude sobitamise protsessi (võib-olla) liiga üldistatult, siis tsiviliseerimine kui püüd luua kildudest ühiskonna tervikut, tsiviliseerida nn metslast, et ta meiega sama katuse alla sobituks, on juba eos pahaendeline. Peale selle kitsendab ja ühtlustab see protsess kildude tähendusi ja ainuomasust. Kas selle mõistmine on põhjus, miks savimülka populatsioon jõudis arengukaarega tagasi algpunkti?

    See populatsioon on üle­ilmas­tumises meist kaugel ees. Saan vaid eeldada, et pseudoarheoloog jõudis populatsiooni kulgu jälgides tunnetuslikule selgusele, mis seal õieti toimus. Arengukaar ilmestas pseudoarheoloogile aja ringlust: kui läheksid ajas tagasi, siis jõuaksid mingi hetk taas olevikku; kui läheksid ajas edasi, jõuaksid samuti tagasi olevikku. Populatsioon jõudis spiraalina tagasi sinna, kust alustas. Teisel korral oli neil lisaks kogemus, mille kaudu nad purustasid ühiskondliku kildude sobitamise protsessi, tsiviliseerimise müüdi.

    Tarbimisühiskonna ja massikultuuri kriitik Roland Barthesi sõnul viis tsiviliseerimise nüüdisaegse variatsioonini müüdi konstruktsioon kui protsess, kus objekt või sümbol tühjendatakse algsest või lihtsustatud nimiväärtusest ning asendatakse uue kultuuripõhiste arusaamade kogumiga.3 Facebooki või Instagrami pandud pilt haavatud sõjaveteranidest ja Ukraina lipust fraasiga „Mõned andsid endast kõik …“ ei räägi enam sellest inimesest, tema vigastustest, teenistusest ega võitlusest. Tema isiklik lugu või tähendus on tühjendatud, nende asemele on seatud patriotismi ja vapruse uued tähendused ning nende seos sõjalise kompleksi poliitikaga. Sõnum ei ole „mõistke selle mehe võitlust“, vaid müüt „toeta meie vägesid“.

    Igatsuse patoloogilisus. Suhtlus ja ühiskondlikud normid on sotsiaalse interaktsiooni ja konditsioneerimise tulemus.4 Nii märkis ka Barthes: müüdid ei ilmu vaakumis, need on ajaloo ja evolutsiooniliste sotsiaalsete konstruktsioonide kujunemisprotsesside kaudu tugevalt kontekstualiseeritud. See, kuidas mingit kontseptsiooni või ideed avalikkusele esitletakse, mõjutab nende arusaama ja arusaamist algmaterjalist.5 See raamistus võimaldab inimestel massiliselt omistada asjadele uut tähendust ja tähtsust.

    Sõna „tsiviliseeritus“ ja tema tuletisi on läbi ajaloo kasutatud rõhumise, koloniseerimise ja fanatismi vahendina. Algsed peenekombelised ja maaomanduslikud tähendused hakkasid sõnast tühjenema, jättes kübekese algset tähendust alles, ning asendusid rõhuva idealismi uuemate vormidega. „Tsiviliseeritus“ koos selle sünonüümidega „viisakas“ ja „kultuurne“ arenes ja areneb edasi ning kohaneb vahetult võimulolijate, kes seda sõna edukalt relvastavad, vajadustega.6 See segadus ja asjaolu, et pole selget piiri , mis on definitsiooni järgi „seaduslik“ (inimese õige roll ühiskonnas) ja „eetiline“ (kuidas järgitakse käitumisreegleid), on viinud selleni, et „tsiviliseeritus“ on strateegiliselt vormitav sõna, mida saab kasutada hegemoonia jõustamiseks.7

    Aga see on ilus, sest selle saab ümber pöörata. Hegemoonia, viisakus või kultuursus räägivad enda eest – neid igatsetakse ja neid püütakse taastada, neist hoitakse kümne küünega kinni, et luua stabiilsuse pettekujutelmi. Omaette arutelu on, kas tsiviliseerituse ihalus, kuhugi kuulumine, mis juba eos eeldab teatavat hierarhilist süsteemi, on inimesele n-ö loomuomane või müütiline, sotsiaalne konstruktsioon. Kuid mismoodi täita kestlikult seda terviku igatsuse auku, mida püütakse ülemvõimu ponnistuste ja põhjatute kuuluvusotsingutega kinni toppida? Kuidas saada kätte tervik, ilma et see tooks kaasa ülemvõimu ja konstitueeriks uusi tervikuid? Kestlikku lahendust selleks vist pole, sest tervik ei ole püsiv nähtus. Miski nagu ei ole.

    Püüd luua tervikuna midagi püsivat on samasugune illusioon nagu tsiviliseeritus, mis kinnitab kanda vaid korduvuse kaudu. Ihade toel kilde liites rajatakse müütilisi õhulosse, mis rahuldavad vaid hetkeks, kuid jäävad mugavusest ja harjumusest jalgu ning tarastavad oma üha kogukama kehaga uusi tuuli. Esialgu võivad ihad olla nagu veenire, ent sellest saab himustamise jõgi, mille tugev vool haarab meid endaga kaasa.8

    Tort on kott ja põrandaplaat on arheoloog. Mida tundis pseudoarheoloog põrandaplaadi kilde nähes? Mingit empaatiat, ma arvan. Selles oli peidus tervik tajutava põrandaplaadilisuse kujul, igatsus selle vastu, et saada (taas) terveks, perfektseks risttahukaks, kuid ka tõmme taanduda (või areneda) (taas) kivimassiks. Olla (taas) see kivimass, see savi ja muu teadmata plöga. Kummutada püstitatud idee põrandaplaadist, mis tahab olla puhas ja läikiv selleks, et temal tatsata; mis tahab olla põrandaplaat.

    Kui enese põrandaplaadilisus on murendatud kivimassiks, mille koostis on samuti teadvustatud, ei jää pihku n-ö kogemus mittemiskist või tühjusest – et põrandaplaati pole kunagi olemas olnudki –, vaid kogemus vahetust koostisosade voost, mis on kokkupandamatud. See põrandaplaat võib olla kasiinos, Kanuti gildi saalis, Mustamäe peldikus, kõnniteel lebavas kivis, mullas, õhus või mitte kuskil. Mõni päev on ta rohkem, teine päev jällegi vähem. Mõni päev ei ole teda üldse.

    Mõni päev on ta aga vibratsioon – heli. Ning pseudoarheoloog. Nii kaevab põrandaplaat end savi seest välja ja mülgast edasi uuristades jookseb sealt välja mingi populatsioon, mida ta vahtima jääb. Mingil hetkel kaotab ta küll huvi, uuristab edasi ning juhtub peale käekotile, mille seest leiab tordi ja kirja. Ta loeb kirja läbi ja tunneb empaatiat, vaatab läbi müütidest ning jääb oma empaatiasse istuma. Ta sai millestki lahti.

    1 Larry Schaefer, History and civility. – The NAMTA Journal 40 (1), 2015, lk 104–111.

    2 Allison Hawn, The Civility Cudgel: The Myth of Civility in Communication. – Howard Journal of Communications, 2020, lk 3.

    3 Roland Barthes, Mythologies. Farrar, Straus and Giroux, New York 1972, lk 1–160.

    4 Petere Berger, Thomas Luckmann, The Social Construction of Reality. Penguin Books, London 1966, lk 13–233.

    5 Erving Goffman, The presentation of self in everyday life. Anchor Books, New York 1959, lk 1–259.

    6 James W. Scott, The new thought police. – The Nation 300 (18), 2015, lk 13–16.

    7 Derek Edyvane, The passion for civility. – Political Studies Review, 15 (3), 2017, lk 344–354.

    8 Atthasālinī, lk 24.

  • Ikarose viimane lend

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Mängufilm „Top Gun. Maverick“ (USA 2022, 131 min), režissöör Joseph Kosinski, stsenaristid Ehren Kruger, Christopher McQuarrie, Justin Marks, Peter Craig ja Eric Warren Singer, operaator Claudio Miranda, heliloojad Hans Zimmer, Harold Faltermeyer ja Lady Gaga. Osades Tom Cruise, Miles Teller, Jennifer Connelly, Jon Hamm, Val Kilmer, Ed Harris, Glen Powell jt.

    Top Gun – kaks sõna, mille mõjuvõim on filmimaastikul ja popkultuuris kasvanud kolme ja poole aastakümne jooksul nii suureks, et ei teagi, kust otsast seda pusa harutama hakata. Veelgi enam lisab müüdile hoogu see, et alates „Top Guni“1 (tollal siinmail pealkirjaga „Tippkutt“) väljatulemisest 36 aastat tagasi, ei ole maailmale pakutud vahepeal ühtki eel- ega jätkulugu, mis avaks tagamaad või laiendaks diskussiooni selle filmi teemal. Lausa imetlusväärne ja täiesti ano­maalne, et järjefilm nii kaua aega võttis, eriti tänapäevast üha hoogustuvat järgede, uusversioonide ja taaskäivituste tsüklit silmas pidades. Mõnel juhul paisatakse uusversioone välja sellise kiirusega, et järg läheb käest (Batman ja Ämblikmees), või rikutakse originaalpärandi müstika lootusetult halva kvaliteedi või tarbetu üleseletamisega (Alien, ehk Tulnukas).

    Igasuguste uustõlgenduste puudumise tõttu kuulub „Top Gun“ aga ka oma ajakapslisse ning toonasel tohutul populaarsusel olid oma ajast tulenevad põhjused. Selle kõige valguses tuleb tahes-tahtmata küsida, kas ootus oli vaeva väärt. Ootasime me üldse mingit järge? Kas sellisel lool nagu „Top Gun“ on üldse kohta tänapäeva maailmas?

    Vietnami-pohmell

    Ebaedukas sõda Vietnamis, mis päädis Saigoni langemisega 1975. aastal, jättis USA kollektiivsele psüühikale jälje, mille mõju oli tunda veel kaua ja ega see ole tänapäevani kuskile kadunud. Ameerika ühiskonna lõhestumine kandus üle ka filmikunsti, kus hakkasid tol kümnendil domineerima vandenõulood ehk nn paranoiatrillerid, mille sisu oli raamistusest sõltumata enamasti üks: jõustruktuure ei saa usaldada, sest need on loodud kaitsma iseend, mitte kodanikke. Sellised filmid nagu „Kondori kolm päeva“, „Kõnelus“ või „Kõik presidendi mehed“2 süvendasid umbusaldust riigi vastu. Ilmsesti said just 1970ndatel teoks ka mõned kõige paremad Vietnami sõja filmid, mis kannavad väga tugevat sõjavastast sõnumit, näiteks „Hirvekütt“ ja „Apokalüpsis täna“3. See oli kollektiivse süü ja sõjatrauma ning tagajärgede tunnistamise kümnend.

    Impeeriumid vajavad aga suure võidu narratiivi nagu eluvett ja 1980ndatel hakkas, vähemalt popkultuuri vahendusel, taas pead tõstma rahvuslik eneseteadvus. Blockbuster-kultuuri tekkimine ja totaalne võit kogu maailmas oli USAst teinud müütide ja muinasjuttude nukujuhi ning USA juhtis globaalset propagandamängu pehmete väärtuste toel. Kui kassafilmikultuuri üks pioneere „Tähesõjad“4 oli laialt levinud arvamuse kohaselt veel Vietnami sõja allegooria, ameeriklastele näilisest vastupidise tagamõttega sisse söödetud annus riigivastast õhutustööd, kus Impeeriumi kehastab USA ja mässajad on vietkongid, siis 1980ndatel hakkas peale pressima soov või lausa vajadus tunda end taas suurena. Please make America great again. Väga huvitava näitena, kuidas soovunelm oli end võimeline läbi pressima lausa vastupidisest sõnumist, võib tuua Bruce Springsteeni 1984. aasta loo „Born in the U.S.A“, mille sõnad räägivad väga kriitiliselt Vietnami sõjaveteranide traumadest (Got in a little hometown jam / So they put a rifle in my hand / Sent me off to a foreign land / To go and kill the yellow man5), aga millest sai raadiohitina ameeriklaste triumfaalse eneseusu hümn. Ilmselt oldi süütundest juba nii küpse, et au ja uhkust otsiti ka sealt, kus seda kõige vähem leida oli. Umbes tollel ajal tundub, et vietnamlane (ja üldse asiaat, kuna enne seda oli teravik jaapanlaste ja korealaste peal) hakkab vaenlasekujuna taanduma ja hoogustunud külma sõja tingimustes teeb tugeva comeback’i venelane. Mitmetes selle aja propagandistlikes filmides on kasutatud venelane vaenlasekujuna üsna meeldejäävalt ära. 1984 toob (laste!)filmi „Punane koidik“6, kus NSV Liit ründab USAd ja lapsed peavad hakkama pidama koobastest sissisõda, 1985. aastal taasluuakse venelasest vaenlasekuju aga edukalt nii spordipõnevikus „Rocky IV“7 (Dolph Lundgreni masinpoksija Ivan Drago on tõeliselt meeldejääv) kui ka jantkomöödias „Spioonid nagu meie“8. Samal aastal laseb John Rambo filmis „Rambo II“9 vibunöörile pandud granaatnoolega unustamatul kombel tükkideks punatähega mütsi kandva Vietnami ohvitseri, kinnitades meile kõigile, et viisnurga pihta tulistamine on jälle okei. Mõned aastad hiljem kristalliseeruvad Rambo kavatsused veelgi selgemaks järjefilmis „Rambo III“10, kus ta kasutab sama relva juba vene keelt kõneleva ekipaažiga Nõukogude kopteri peal.

    Pete Mitchell ehk Maverick (Tom Cruise) on tagurpidi maa ja taeva vahel, aga endiselt õhus.

    Kiirusenälg

    Kõik need vaikselt hoogu koguvad hoovused juhtis kokku üheks tõusulaineks 1986. aasta „Top Gun“, millest sai juhtmotiiv Ameerika taaskroonimisel maailma korravalvuriks. „Top Gun“ nagu ka peategelane Pete Mitchell ehk Maverick (Tom Cruise) kehastavad toonilt ja retoorikalt ameerikalikkuse kvintessentsi: vali, naiivne, aval, rumal, uljas, hulljulge, otsekohene, ülbe ja lihtne. Tugeva reklaamklipipagasiga Ameerikasse kolinud britt Tony Scott tõi täiesti uue, lopsaka ja voolujoonelise visuaalstiili, mis tegi „Top Gunist“ Ameerika mereväe täispika muusikavideo esimesele MTV-põlvkonnale. Slogan’iks legendaarne lause „I feel the need, the need for speed“ ehk „Mul on nälg, kiirusenälg“.

    Kriitikud olid sellest frontaalrünnakust natuke oimetud ja paljud hakkasid filmi hindama alles tagantjärele, 15 miljonise eelarve juures 357 miljonit dollarit kassatulu andis aga kinnituse, et Ameerikal oli seda filmi vaja. USA merelennu­väkke astumise avalduste arv tõusis pärast filmi esi­linastumist samal aastal aga lausa 500%.

    Ühtäkki oli sõda ja sõjapidamine pärast pikka Vietnami-pohmakat jälle cool. Ja kui seni olid vene ja vietnami vaenlaste vastu võitlevad protagonistid olnud sisimas mässajad ning neis oli alles 1970ndate aastate antikangelase paranoiline tuum, mis lubas lõpuni usaldada ainult iseennast ja mitte süsteemi, siis Maverick on küll mässaja nii tegude kui ka nime poolest (maverick – ingl omapäi kõndija, ettearvamatu individualist), aga tema mäss on torm turvalises mereväe teeklaasis ja tema karakteri areng saab toimuda siis, kui ta painutab oma mässumeelsuse süsteemi ja meeskonnamängu teenistusse.

    Vana olija

    Niipea kui ilmub nii päris elus kui filmi ajajoone kohaselt 36 aastat hiljem ekraanile uus vana Maverick, saab selgeks, et mitte kellelgi peale Tom Cruise’i ei ole võimalik sellist aega kontsentreerivat võlutrikki korda saata ja see tohutu ajaauk nii ära katta, et tegelane mõjuks usutavalt mõlemas ajajoone kontrollpunktis, aastal 1986 ja 2022. Selge see, et ta tuleb tagasi tuua sama tegelase, aga kellegi teisena. Selleks avatakse tegelikult uks juba originaalfilmi avastseenides, kus tuleb jutuks, et parimad lendurid saavad parimate lendurite väljaõppekeskusse TOPGUN naasta instruktoritena. Algkäsikirjas kasvama pandud seeme kannab nüüd vilja ja Maverick naaseb avaosa toimumispaika Miramari merelennuväebaasi, kus ärkavad ellu magusad ja valusad mälestused kadunud noorusest ja kunagistest kamraadidest. Nostalgia on üks mõjuvõimas, aga ka ohtlik relv, sest pikemalt sellesse süüvides on oht sinna ise ära kaduda, nii vaatajal kui ka Maverickil. Filmis on neid „mälestusmärke“ käsitletud siiski piisava taktitundega, järge käest kaotamata. „Top Guni“ taasloomine meenutab mulle siin üht teist edukat taaskäivitust „Creed“11, kus on toodud ekraanile Rocky tegelased ja maailm nii, et Rocky ise (Sylvester Stallone) ei naase mitte poksija, vaid treenerina ja ühes peaosas on protagonisti kunagise kaasteelise poeg. „Top Guni“ nooremat põlvkonda juhib Mavericki kunagise partneri Goose’i poeg Rooster (Miles Teller), kes on veendunud, et just Maverick on süüdi tema isa surmaga lõppenud õnnetusjuhtumis.

    Maverick on siin filmis positsioneeritud lavalt lahkuva kangelasena, kellel on muutuvas maailmas jäänud teha veel viimane tegu. „Top Gun. Maverick“ on üks esimesi filme, kus on Cruise’i vanusest tehtud ta tegelaskuju olemuse orgaaniline osa. Ühes stseenis viidatakse Maverickile otseselt kui old timer’ile ehk vanale olijale. See on vana kooli vesterni­kangelaste kohta kasutusel väljend. Cruise ongi ses filmis tegelikult nagu kauboi, kelle tehnoloogiline progress on määranud välja surema. Igi­põline kapteni auaste on aumärgiks tema kompromissitusele. „Aeg on teie suurim vaenlane,“ ütleb instruktor Mitchell oma õpilastele, mõeldes küll missiooni keerulist ajakava, aga lausudes seda ühtlasi iseendale.

    Lendab piloot, mitte lennuk

    „Top Gunis“ on üsna alguses stseen, kus instruktor Jester (Michael Ironside) selgitab: „Korea sõjas oli merelennuväe tapakoefitsient 12 : 1: iga oma lennuki kohta lasksime alla 12 vaenlase oma. Vietnamis langes see suhtele 3 : 1. Meie piloodid hakkasid toetuma rakettidele ja minetasid osalt oma õhuvõitlusvõime.“ „Top Gun. Maverickis“ on peategelane silmitsi tänapäeva tegelikkust peegeldava reaalsusega: õhuvõitlus on relikt ja droonivägede pealetuleku tõttu on piloot üleliigne. Ainus viis Maverick mängu tagasi tuua on tasalülitada tehnoloogiline eelis, et lennata saaks taas „piloot, mitte lennuk“. Tasalülitus saavutatakse sellega, et ka vastastel on nüüd viienda generatsiooni nn peitetehnoloogilised (stealth) hävituslennukid, milleks on filmis Vene hävitajad Su-57. Maverick saab jälle olla parim piloot ja Cruise selle parima piloodi kehastaja, kelle sünergia oma tegelaskujuga tundub lausa ulatuvat inglise keelde endasse. Tähendab ju ingliskeelne väljend cruise control eesti keeles autopilooti. Tom Cruise on kui automaatpiloot, millel on kõik alati kontrolli all.

    Filmi linaletuleku aastal 2022 on loomulikult igati sobilik pidada Mavericki vihavaenlaseks tänapäeva Venemaad. Owen Gleiberman on põhjendanud seda arvamust Ukraina sõjaga ja sellega, et seda kinnitab viide NATO huvide kaitsmisele12. Filmitegijad on siiski seekord püüdnud hoiduda igasugusest geograafilisest või riiklikust viitest, mis lubaks vaenlase isegi umbkaudu ära määrata. Tõsi, lennukid on küll Vene omad, aga keerulises missioonis minnakse hävitama uraani rikastamise salatehast mingile territooriumile, kus kõrbelaadsed lagendikud ja lumeväljad vahelduvad mägimaastikuga, ning mõte viib pigem Iraanile, mida on ehk uraaniteemade ja sellega seotud sanktsioonide tõttu filmiga kõige ilmsem siduda. „Top Guni“ Migide punased viisnurgad on asendatud väljamõeldud lennuväe eraldusmärkidega, mille ringis asuv punane kotkas ei meenuta küll otseselt midagi, aga olgu siiski lisatud, et Iraani lennuväe embleemil on kotkas täiesti olemas. Igatahes on jätkatud seda rida, et vastased tuleb täielikult dehumaniseerida ja neilt röövida igasugune isikupära. Nii polegi nende eristamatutel mustadel kostüümidel ja kiivritel erinevalt ameeriklaste värviküllusest ühtki teist värvi laiku ning nad ei lausu ühtki sõna ei elades ega surres. Nende tapmisega ei kaasne ühtki süüme­piina.

    Inimkeha võimete piir

    Keegi ei kahtle Tom Cruise’i vaimsetes võimetes, aga tema relvaks on alati olnud tema keha. Loomulikult näeme ka uues „Top Gunis“ Tom Cruise’i klassikalist täiskiirusel jooksustseeni, mis on jäänud sümboliseerima tema vitaalsust. See on sõna otseses mõttes võidujooks ajaga, igavese nooruse nimel. Cruise’i puhul on imekspandav, kuidas suhteliselt lühikesse figuuri mahub ära nii palju vitaalsust ja valgeid hambaid. Kaheksakümnendad oli ju kehakultuse tippaeg, kui ilma tegid eurolihamürakad, kelle nimed veeresid keelelt vaid aktsendiga: Schwarzenegger, Van Damme, Lund­gren, Stallone, Brigitte Nielsen. Cruise ei ole küll samast kategooriast, aga teenib sama jumalat, Perfektset Toonust. „Top Gunis“ võttis see kohati karikatuurse mõõtme ja kaldus tugevasti homoerootika valda. Filmi päris vaimuka geitõlgenduse annab Quentin Tarantino tegelane Sid filmis „Maga minuga“13: „See on lugu mehe heitlusest oma homoseksuaalsusega [—] Maverick on piiri peal. Siis on Iceman ja teised lendurid. Nemad on geid ja esindavad geimeest, öeldes: vali geitee. Kelly McGillis, tema on heteroseksuaalsus. Ta ütleb: ei, ei, ei, ei, ei, vali normaalne tee, järgi reegleid, vali normaalsus [—] See asi käibki kogu filmi vältel.“ Toonased (ilmselt suuresti tahtmatud) geikonnotatsioonid on nüüd kadunud, kuigi paljad ülakehad välguvad nii mitmeski justkui ainult särgi seljast viskamise eesmärgil konstrueeritud stseenis. Instruktorina ütleb Cruise oma õpilastele: „Ma tahan välja selgitada, milleks te võimelised olete. Kus on teie piir.“ Ja siin räägib ta klassikalisest võitlusest inimvõimete füüsilise piiriga, mida polegi päriselt võimalik iial ületada. Cruise võtab väsinud Maverickina veel kord oma keha kokku, et suruda see teisele poole füüsikaseadusi …

    Või teisele poole kümnekordset ülehelikiirust. „Top Gun. Mavericki“ alguses asub ta seda eesmärki püüdma, suunates lennukinina Ikarose kombel otse päikesesse. Inimesena jumalate territooriumile tunginu lennuk hakkab suures kuumuses koost pudenema, aga Maverick tunneb vaid üht kutset – kiirusenälga. Filmi keskel on Ikaros päikesega rahu teinud ja temas liitlase leidnud, kui ta pimestab lennukit päikesesse suunates olulisel hetkel vastase. Filmi lõppkaadris näeme aga päikesesse lendavat lennukit, mis siis aga kõrvale keerab. Ikaros on otsustanud päikesesse enam mitte lennata, oma senise elu kõrvale heita ja valida mingi mõistuspärasema tee. Piiridega leppimisega aga Maverick ka sureb, lakkab olemast, sest kõike neelav tung pürgida uutesse kõrgustesse ja kaugustesse on tema eksistentsi alus.

    Ahjaa, kas peaks filmile nüüd mingi hinnangu ka andma? „Top Gun. Mave­rickil“ pole sama palju põhjust olla olemas just siin ja praegu, nagu oli „Top Gunil“ 1980. aastate keskel ja kindlasti on välistatud ka selle ligilähedanegi popkultuuriline mõju originaali omaga võrreldes, kas või juba osalt sellepärast, et uus film on paljuski vana värskendus. Kui aga rääkida puhtalt filmist, siis on esmafilmi õõnes plakatlikkus ja teatraalne aasimine asendunud nostalgia ja teatud kaotustega leppimisega, üsna karikatuursed tegelased päris inimestega, kes on värskendavalt ebatäiuslikud, ja legendaarsed lahingustseenid on tänu sellele põlatud uuele tehnoloogiale veel märksa haaravamad. Nii et kokkuvõttes: sorry Maverick, uus on parem kui vana!

    1 „Top Gun“, Tony Scott, 1986.

    2 „Three Days of the Condor“, Sydney Pollack, 1975; „The Conversation“, Francis Ford Coppola, 1974; „All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976.

    3 „The Deer Hunter“, Michael Cimino, 1978; „Apocalypse Now“, Francis Ford Coppola, 1979.

    4 „Star Wars“, George Lucas, 1977.

    5 „Sattusin kodulinnas väikesesse jamasse, nii et nad torkasid mulle püssi kätte ja saatsid võõrale maale kollaseid tapma“

    6 „Red Dawn“, John Milius, 1984.

    7 „Rocky IV“, Sylvester Stallone, 1985.

    8 „Spies Like Us“, John Landis, 1985.

    9 „Rambo: First Blood Part II“, George P. Cosmatos, 1985.

    10 „Rambo III“, Peter MacDonald, 1988.

    11 „Creed“, Ryan Coogler, 2015.

    12 Owen Gleiberman, ‘Top Gun: Maverick’ Has a Secret Weapon Even Its Makers Didn’t Know About: A Great and Timely Villain (Hint: It’s Russia). – Variety 4. VI 2022.

    13 „Sleep with Me“, Rory Kelly, 1994.

  • Priit Kuusk 18. VIII 1938 – 28. V 2022

    Lahkunud on teenekas muusikateadlane ja ajakirjanik Priit Kuusk, keda jääme tänulikult mäletama eeskätt kui tulihingelist eesti muusika ja muusikute väärtustajat ja tutvustajat. Olles ise uhke meie muusikute edu üle väljaspool Eestit, tegi ta kõik, et jagada ja võimendada infot eesti muusikute saavutustest maailmas.

    Tartus sündinuna käis ta kooliteed Vändra keskkoolis, kus tema õpetajast isa juhendas ka orkestrit. Kodust ongi pärit Priidu huvi pillimängu vastu. Kui vanemate töötee viis 1952. aastal Võiera kooli, lahkus pere neljast pojast vanim, 14aastane Priit kodust, et omandada Viljandi Pedagoogilises Koolis algkooliõpetaja kutse. Võimalust mööda olnud Priit siiski isale orkestrite tegemisel nõu ja jõuga abiks nii nagu suviti kodus ka heinatööl. Nii kasvas töökus ja süvenes muusikahuvi, mis innustas astuma otsustava sammu Tallinna, kus ta 1960. aastal lõpetas muusikakooli ja 1965. aastal konservatooriumi muusikateaduse erialal diplomitööga Cyrillus Kreegi muusikafolkloristliku pärandi kohta.

    Noort muusikateadlast ootas avar tööpõld, kus enam kui pärand paelus teda kaasaeg ja selle peegeldamiseks sobiv muusikaajakirjaniku amet. Vaheldunud töökohad eeldasid mitmekülgset võimekust: aastatel 1963–1965 Eesti Raadio toimetaja, 1965–1972 Tallinna Muusikakeskkooli teooriaõpetaja, 1971–1980 Sirbi ja Vasara muusikaosakonna juhataja, 1980-1981 Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpetaja, 1981–1991 Teaduste Akadeemia ajaloo instituudi kultuuriloo sektori teadur, 1992–2002 Prangli saare rahvamaja juhataja ja kooli muusikaõpetaja. Ühtlasi oli ta 1969. aastast Eesti Heliloojate Liidu liige ning aastatel 1970–1979 selle muusikateaduse ja kriitikasektsiooni esimees ning 1991–1993 infokeskuse konsultant.

    Just esimene töökoht Eesti Raadios avas Priit Kuuse suurima kire – olla oma ajastu kroonikakirjutaja. „Tunnen end tõeliselt süüdlasena, kui ma pole Eesti rahvale mõnd toredat sündmust õigel ajal tutvustada saanud,“ tunnistas ta, pälvides 2016. aastal Eesti helikunsti sihtkapitali aastapreemia muusikaelu kroonika järjepideva kogumise eest. Tema firmamärgiks sai „Muusika­uudised“ – iganädalane pooletunnine saade Eesti Raadios, mis läks 1967. aastast järjekindlalt eetrisse nelja kümnendi vältel, kokku ligi 2000 korral. Sellest seemnest arenes vägev puu trükiharudega küll Sirbis, ajakirjas TMK ja ERRi kultuuriportaalis, samasisuline kaastöö entsüklopeediatele ja leksikonidele nii Eestis kui ka kauge­mal, ettekandega rahvusvahelistel konverentsidel ning lõpuks mahukatel intervjuudel põhinevate raamatutega Veljo Tormisest, Neeme Järvist, Eri Klasist, Vallo Järvist, kümmekond lühemat monograafilist ülevaadet eesti heliloojatest ja interpreetidest ning veel palju muud. Oluline on lisada, et poole sajandi tagusel raudse eesriide ajastul oli tema „Muusikauudistel“ ka vastu­pidine, ent samaväärne roll jagada oma kuulajaile teavet maailma suuremate muusikafestivalide, nimekamate heliloojate uudisteoste ettekannete ning tipp­interpreetide ja muusikakollektiivide olulisemate ülesastumiste kohta. Praegu virtuaalselt igale huvilisele hõlpsasti leitav materjal tuli toona kildhaaval enamasti sotsialistlike maade ajakirjadest või raadiojaamadest välja noppida, kontrollida ja süstematiseerida.

    Kõigis Priit Kuuse ettevõtmistes tagasid tema asjatundlikkus, põhjalikkus ja faktitäpsus kindla kvaliteedi, mistõttu on tema poolt sajandit hõlmav kroonika kindla väärtusega. Tehtu mastaapsus paneb arvama, et ta ei tõusnudki töölaua tagant. Ometi teame teda mitte üksnes innuka muusikasündmuste külastajana, vaid näiteks ka kirgliku suusataja ning nobeda seene- ja marjametsade kammijana. Enamgi veel, aastaid teenis ta perele elamislisa restoraniansamblites kontrabassi mängides. Pereisana on ta üles kasvatanud neli musikaalset last, kellest rahvusvahelise muusikuteeni on jõudnud pianist Klarika Kuusk  ja viiuldaja Kirsti Kuusk.

    Eesti Heliloojate Liit

    Eesti Muusika Infokeskus

    Eesti Rahvusringhääling

    Eesti Muusikanõukogu

    Eesti Muusikateaduse Selts

    Klassikaraadio

    Tallinna Muusikakeskkool

    Teater. Muusika. Kino

    Sirp

  • Seal, kus sa haiget said, sa ei parane … või siiski?

    MINNA ANNABEL TISMUS

    Jüri Talvet arutles paar aastat tagasi saates „Plekktrumm“ selle üle, mis inimesi maailmakirjanduses võlub.1 Talvet tõi välja, et kirjandus on esteetiline filosoofia, mis põhineb kujundil. Suure kirjanduse südamikus on Talveti sõnul hingelis-vaimne moraalne ollus, mis räägib meile sellest, kuidas me maailmas oleme ja tegutseme, ning see läheb igaühele korda. Seesama hinge kõnetav „miski“ on olemas ka Õnnepalu „Palgas“. Tegu ei ole pelgalt selgitusega, miks loobus autor 2019. aastal juba teist korda kirjanikupalgast ja sellega kirjandusringkondades palju pahameelt põhjustas. See on süvahingeline pihtimus rasketel teemadel – miks tunneb mina­tegelane end erakliku ja tühjana ning mida teeb temaga igikestev valu.

    „Targutab“ nagu Tammsaare

    See kõik on pandud kirja Õnne­palule omase ülesehituse ja stiiliga. Päevikuvormis kirjutatud „Palgas“ on vähe aktiivset tegevust, ja nii sobibki. Nii on Õnnepalule juba omaseks saanud. Parem on niisama „targutada“, eriti, kui seda hästi teha osatakse. Autor on juba varemgi tõestanud, et oskab, ja seda justkui sundimatult. Tema mõtisklused kulgevad loomulikult, samamoodi nagu mõtted lugeja peas: vahel on need hüplikud, jäävad justkui lahtiseks, kohati räägivad üksteisele vastu. Neid ei ole ehitud, parandatud ega ilusasti ritta seatud. Või vähemalt jääb selline mulje. See mõjub vahetult ja rahustavalt – ujud mõtetega kaasa ning hakkad neid uskuma.

    Arne Merilai on täheldanud A. H. Tammsaare kui targutaja klišee kohta: „… vastav mulje on kerge sugenema tõrksale või jupiti lugejale, kellele ei mõju veerevad tunde- ja mõttekordused hüpnootiliselt“.2 Hüpnootilise atmosfääri loob ka Õnnepalu, seda nii oma stiili kui ka teksti tammsaareliku ülesehitusega. Kas või „Tões ja õiguses“ algavad peatükid tihti olustikukirjelduse või tegevusega, mille vahele pikitud mõtisklused annavad kirjeldusele tähenduse. Nii ka „Palgas“. Näiteks alustab Õnnepalu 30. detsembri peatükki olmelise hommikukirjeldusega „Täna keedan hommikupimedas suppi. Panin metssea kooditükid keema…“ (lk 104). Edasi võib ridade kaupa lugeda, mida kõike Õnnepalu patta pistab, kuid ühtlasi saame osa ühtaegu kummastavast ja värskendavast mõtlusest. „Mis meist lõpuks jääb, on keskpärasus. See on igavene. Seda ei võta miski“ (lk 106). Suures osas lihtlausetest koosnevad välgatused mängivad teksti rütmiga ja tekitavad mõttepause – lugeja saab võtta aja maha ning mõelda, kas ütlus ka paika peab. Enamasti peab.

    Sarnasust võib Õnnepalu stiilis märgata ka Tammsaare aga-dialektikaga, mis koosneb „+, – ja +/–“ tsüklitest ehk põhiline struktuur on väide–vastuväide–mööndus. Näiteks: „Peaksin temaga rahul olema. Sain hakkama. Peaksin olema õnnelik, et siia Saarele niisuguse ilusa toa endale ehitasin. Aga ei ole. Sest ehitasin endale. Tube tasub ehitada ainult teistele. Teisele. See ise on üks halb ja vingus üüriline“ (lk 197). Ehitades mõtte­käigud üles „aga“-dega, tekib lausete vahel diskussioon, mis ongi „Palga“ loomulikkuse ja vahetu mulje loomise alus.

    Isapalk

    Romaani pealkirja „Palk“ põhjal võiks arvata, et autor kirjutab teoses kahetsuse ja kibedusega eelkõige rahast või selle puudumisest. Omajagu kahetsust on seal küll, aga välja tuleb ka teine, kandvam tähendus, mis seostub eelkõige jutustaja isaga.

    Teose valusaim sündmus on isa kaotus. Selle valguses koorub välja ka romaani sümbioos – palk-isa-minategelane. Sooviga luua pojale rohkem võimalusi, kujundas isa suuresti minategelase suhtumist rahasse. „Ei tunnistanud. Seda, kui palju ta mulle raha andis. Kui ma olin kakskümmend viis ja tulin koolist töölt ära, kujutasin ette, et teenin kirjutamise ja tõlkimisega. Ma sain seda endale mugavalt ette kujutada, sest isa andis alati raha“ (lk 193). Isa lõi illusiooni, mis hiljem saatuslikuks sai. Isa ei ole aga rahaga vaid kannatust põhjustanud, vaid sõna otseses mõttes ka päästnud: „Selle rahaga ütles isa mulle eile: ela. Palun ela“ (lk 203).

    On üks haigus, mille sümptomid on krooniline tühjusetunne, vaimuvalu ning igine pimedus. Depressioon, üks „Palga“ läbivaid teemasid, hiilib teosesse sisse sarnaselt haigestumisega n-ö päriselus salamisi. Haigus tõuseb romaanis samm-sammult aina kesksemaks, võimendub järsult isa leinates ja võtab lõpuks kogu loo enda kanda: „… mõtlesin sügavalt siit ilmast lahkumise meetodite ja asjaolude peale. Jõudsin välja kuhugi päris sügavale. Seal oleks nagu miski, mille tahaks välja oksendada, aga ei saa. See on seal olnud alati“ (lk 200).

    Kuigi see haigus võib olla võitmatu vastane, millele tuleb kunagi alla vanduda, selgub siiski, et lootust on ja jutustaja ei ole valmis veel alla andma. „Suve lõpus otsustasin: ei, olgu, kui haigus, siis haigus. [—] Tuleb minna arsti juurde [—]. Ravige siis mind minust terveks, ma ei saa enam endaga hakkama“ (lk 247). Tegelikult hingehaigusest kedagi terveks tohterdada ei saa. Ravida saab end ainult haige ise. Õnneks mõistab seda romaani lõpus ka jutustaja. „Seal, kus sa haiget said, sa ei parane“ (lk 249). Ta asub tegutsema ja peagi ilmuvadki esimesed märgid paranemisest. Tuleb lihtsalt need õiged hingevaluvaigistid üles leida, tegutseda ning aina edasi sammuda.

    Oma valuga, tuleb välja, on õnneks siiski võimalik hakkama saada.

    1 ERR 27. IV 2020. Vt etv2.err.ee/1078231/plekktrumm

    2 Arne Merilai, Tammsaare aga-ometi. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 5.

  • ,

    Peeter Alliku nimeline Tartu Graafikafestival Tartu Kunstimajas

    Peeter Allik. Our conception is future. Linocut, 2000.

    Reedel, 10. juunil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Peeter Alliku nimeline Tartu Graafikafestival „Shadows/Varjud“.
    Tartu Graafikafestival kannab esmakordselt Peeter Alliku nime, austamaks Allikut kui festivali asutajat. Kunstnik on festivali käimalükkavast ideest kirjutanud nii: „Vana hea graafika on võimalus isegi siis, kui kõik muu kaob, täieliselt vaba eneseväljendus, igamehe trükitud omaajakirjandus, mistahes demokraatliku või totalitaarse korralduse tingimustes.“

    Festival toimub regulaarselt alates aastast 2012 ning on tänavu kavandatud toimuma tema interdistsiplinaarses vaimus suve jooksul üle linna. Aset leiavad erinevad näitused, rahvusvahelised performance-aktsioonid, Peeter Alliku nimeline maleturniir ning töötoad.

    Tartu Kunstimaja rahvusvahelist näitust „MASTERS OF LINOCUT AND WOODCUT – Shadows“ kureerib Nicaragua juurtega Chicagos tegutsev Carlos Barberena. Näitusele on koondatud linoollõike meediumi kõige säravad pärlid üle maailma.
    Eksponeerimisele tulevad esmakordselt ka Peeter Alliku poolt ja temaga tehtud laiemalt esitlemata videomaterjalid, intervjuud ja Alliku lavastatud lühifilmid. Näituse kujundaja on Taje Paldrok.

    Avamise rongkäik jätkub kell 20.00 Tartu Kaubamaja II korrusele Anonymous Bohi näitusele ja liigub edasi Peeter Alliku loodud Baltimaade väikseimasse Poissmeeste Maja galeriisse. Tegevuskunstnikena astuvad üles Danny Gonzalez USAst, Mathieu Sylvestre Prantsumaalt, Hyunji Park ja Jaesik Park Lõuna-Koreast ja Georgi Litvinov.

    Linoollõike ja puulõike meistrid: Fernando Polito ARG, Lucie Schreiner BRA, Ramon Rodrigues BRA, Oscar Gonzalez CHL, Xilotropico CHL, Jorge Crespo Berdecio / Crespo CRI, Salomon Chaves Badilla CRI, Yula Cambronero CRI, Alex Fernandez / FDEZ DOM, Marc Brunier-Mestas FRA, Adriana Rios / Adrivers MEX, Andrea Narno MEX, Alan Altamirano / Mkabrito MEX, Alejandro Pérez Cruz / Gráfica Actual MEX, Burro Press MEX, Iván Bautista MEX, Edith Chavez MEX, Alberto Cruz MEX, Misayo Tsutsui MEX, César Chavez MEX, CHema Skandal! MEX, Hoja Santa Taller / Daniela Ram MEX, Humberto Valdez MEX, Joel Castillo / Kalako MEX, Luisa Estrada MEX, Mizraim Cárdenas MEX, Pavel Acevedo MEX, Sergio Santamaría / Grabador1976 MEX, Tres Gatos Press MEX, Alejandra Mares MEX, Luis Xavier Moreno MEX, Violeta Juarez MEX, Yescka MEX, Carlos Barberena NIC, Carolina Florez NIC, Cesar Barberena NIC, Robert Barberena De La Rocha NIC, Kill Joy PHL, Poli Marichal PRI, Chris Pig UK, Osleya Dzhurayeva UKR, Abel Alejandre USA, Benjamin Muñoz USA, Celeste De Luna USA, Eric J Garcia USA, Horned Toad Prints USA, Francisco Delgado USA, Manuel Guerra USA, Raúl Monarrez USA, Jacoub Reyes USA, Jamaal Barber USA, J. Leigh Garcia USA, Juan de Dios Mora USA, Jose Luis Gutierrez USA, Joseph Velásquez USA, Kevin Clinton USA, Marco Sanchez USA, Mike Pennekamp USA, Rebecca Gilbert USA, René Arceo USA, Salvador Jimenez Flores USA, Sandra C Fernandez USA, Tenjin Ikeda USA, Tony Drehfal USA, Toomas Kuusing EST Reinaldo Gil Zambrano VEN

    Installatsioonid / videod: Anonymous Boh EST, Per William Petersen DNK, Peeter Allik EST
    Esinejad: Danny Gonzalez USA Mathieu Sylvestre FRA, Hyunji Park KOR, Jaesik Park KOR, Non Grata EST.

    Festivali toetab Eesti Kultuurkapital.

    Tartu Kunstimaja näitus on avatud 10. juulini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • L’Oréal-UNESCO „Naised teaduses“ stipendiumi pälvisid dr Ester Oras ja Karolina Kudelina

    Tänavu pälvisid L’Oréal-UNESCO noorte talentide Baltikumi programmi „Naised teaduses“ stipendiumi inimeste muistset toitumist ja selle seoseid tervisega uuriv dr Ester Oras ja tehisintellektil põhinevat elektrimasinate rikete ennetamise süsteemi loov Karolina Kudelina. 

    L’Oréal-UNESCO noorte talentide Baltikumi programmi „Naised teaduses“ 6000 euro suuruse auhinna pälvinud dr Ester Oras on Tartu Ülikooli keemia instituudi analüütilise keemia kaasprofessor ning Karolina Kudelina on Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi doktorant-nooremteadur. Naisteadlaste sõnul on stipendium väga oluline nii nende enda teadustöö jätkamiseks kui ka julgustamaks teisi noori naisi teadlase karjääri valimisel.

    Ester Oras

    Tartu Ülikooli Archemy labori uurimisrühma juht dr Ester Oras uurib nüüdisaegsete laboratoorsete analüüsimeetoditega inimeste muistset toitumist ja haigusi. „Arheokeemikuna soovin näidata, milline mõju on ajalooliselt kujunenud toitumisharjumustel meie tervisele ja heaolule nii minevikus kui ka tänapäeval. Minu uurimismaterjaliks on sajandeid ja aastatuhandeid vanad savinõud ning inimskeletid. Arheoloogilise materjali kasutamine võimaldab näidata, kui tihedalt on toitumine ja tervis omavahel põimunud, muuhulgas näiteks toitumise mõju meie füüsilisele väljanägemisele, ainevahetushaiguste ilmnemisele, mikrobioomi muutustele või ka pikaajaliste geneetiliste mutatsioonide kujunemisele. Poeetiliselt võiks öelda, et tahan anda minevikule värvi ja maitse ning tuua ajalugu meile kõigile lähemale,“ rääkis dr Oras.

    Tallinna Tehnikaülikooli elektrimasinate uurimisrühma liige Karolina Kudelina aga plaanib stipendiumi toel töötada välja tehisintellektil põhinevad lahendused ennustamaks ja ennetamaks elektrimasinate võimalikke rikkeid, mis võivad põhjustada majanduslikku kahju, keskkonnaprobleeme ja ohustada inimelu.

    Karolina Kudelina

    „Ka kõige kaasaegsemad elektrimasinad võivad vahel rikki minna. Elektrimasinate töökindluse tagamiseks ja probleemide vältimiseks tuleb nende seisundit pidevalt jälgida ja neid õigeaegselt hooldada. Energiasüsteemide seire on töömahukas ja nõuab märkimisväärseid arvutusressursse. Mõistlik on kasutada suurandmete analüüsimiseks sobivaid tehisintellektil põhinevaid uudseid diagnostilisi lähenemisi. Teadustöö, millega tegelen, integreerib energiasüsteemid pilvandmetöötlusega ja pakub välja intelligentseid lahendusi digitaalse, jätkusuutliku ja kliimaneutraalse tuleviku poole liikumiseks,“ selgitas Kudelina.

    UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretär Kerli Gutman rõõmustas, et seekord on „Naised teaduses“ auhinna pälvinud noor teadlane, kes keskendub ka UNESCOs üha enam esile tõusvale tehisintellekti valdkonnale, sidudes selle kliimaneutraalsuse ja jätkusuutliku tulevikuga, ning panustades nii oma tööga selgelt ÜRO kestliku arengu eesmärkide elluviimisse. Samuti rõhutas ta, et esimest korda on programmi raames auhinnatud Eestis teadlane, kes kombineerib elegantselt reaal- ja humanitaarteadusi, näidates oma silmapaistva tööga, kuidas interdistsiplinaarsus teaduses tänapäeval toimib ja toetades teaduse populariseerimist.

    Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnul on väga tervitatav, et programm toetab ühiskonna jaoks oluliste probleemide lahendamist meetoditega, mis ühendavad reaal- ja inseneriteaduste eesliinil paiknevad saavutused nende sõnumitega, mis inimesi kõnetab ja mida suudavad pakkuda vaid sotsiaalteadused. Auhinnatud teadlasi ühendab nende terav sotsiaalne närv, millest on kolleegidel palju õppida.

    Eestis hakati „Naised teaduses“ auhindu välja andma  kuus aastat tagasi. Selle tunnustuse on eelnevalt saanud kaheksa säravat naisteadlast: dr Els Heinsalu, dr Karin Kogermann, dr Tuul Sepp, dr Kaarin Parts, prof Maarja Grossberg, dr Lisandra Marina Da Rocha Meneses-Nandha, dr Kaija Põhako-Esko ja Mari-Ann Lind.

    L’Oréal-UNESCO noorte talentide programm „Naised teaduses“ on ainus toetusprogramm Baltikumis, mis toetab koostöös UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni ja Eesti Teaduste Akadeemiaga naisteadlaste ametialast arengut ja nende jaoks oluliste eesmärkide saavutamist. Baltikumi programm on kasvanud välja ülemaailmsest „Naised teaduses“ programmist, mis loodi UNESCO ja L’Oreali koostöös 1998. aastal, et suurendada naisteadlaste arvu ja edendada soolist võrdõiguslikkust teadusmaailmas.

     

     

  • ,

    Eero Ijavoinen Tartu Kunstimajas

    Reedel, 10. juunil kell 18 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Eero Ijavoineni isikunäitus „Vaikne tund”.

    Ijavoinen on aastaid töötanud õpetajana, mistõttu tõukub näituse ideestik koolist, eelkõige selle materiaalsest osast ehk õppevahenditest. Maalid ja joonistused on tehtud vanadele õppevahenditele ja pakenditele.

    Aegunud õppevahendeist õhkub vaimsust, mida enam sellisel kujul ei vajata.
    Kunstnik on nende esialgset tähendust muutnud, andnud neile uue potentsiaali ja elu.
    Installatiivse skulptuuri fookus on klassiruumil, mööblil ja ruumi asukatel, õpilastel. Keskne kuju on Õpetaja, vana känd, kes särab ja pritsib tarkust ning teadmist.

    Näitus „Vaikne tund” on tund, kus puudub sund.

    Eero Ijavoinen (s 1963) on maalija ja skulptor. Maalides on ta üldistav ja abstraktne, kasutab erinevaid formaate ja tehnikaid. Skulptorina kasutab puud, leidobjekte ja värvi. Ta on saanud kunstihariduse Tallinna Pedagoogika Instituudis ning on ise õpetanud maali Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Tema loomingu abstraktsuses tulevad ilmsiks ingerisoome juured.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitus on avatud 10. juulini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

     

  • Sel reedel Sirbis

    NELE-EVA STEINFELD, INGRID VAIDLA: Tuttav punane auto uues action-ooperis
    Tõnis Kaumanni ooper „Naksitrallid“ 1. VI rahvusooperis Estonia
    Kui valdav osa maailma ooperiliteratuurist on üles ehitatud armastusele, siis „Naksitrallid“ on lugu sõprusest, kangelaslikkusest ja maailmaparandamisest, millest kujuneb hoopistükkis looduskatastroof.

    ANNE AAVIK: Kas valgusvihk pilkasel teel või spordivõistlus?
    Segadust kui palju ehk igale lauljale oma konkurss. Kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu vokalistide konkurssi?
    IV vabariiklik vokalistide konkurss
    Mai lõpus saabunud teade lauljate võistluse kohta ajas algul korralikult segadusse: minu kalendris oli sündmus millegipärast kirjas 23. – 27. novembrini. Õnneks sai peagi selgeks, et tänavu on tervelt kaks konkurssi: maikuus üks ja novembris Vello Jürna nimeline võistlus Väike-Maarjas. Kui päris täpne olla, siis tegelikult on konkursse veel rohkem, sest 27. ja 28. septembril tuleb ka IX Mart Saare nimeline lauljate mõõduvõtt. See siiski erineb eelnimetatutest mõnevõrra, sest ooperiaariate asemel on kava põhirõhk kammermuusikal.

    HANNO SOANS: Skulptuuriajaloo arusaamatused
    Enamik skandaalidest pole skulptuuriloos lahvatanud seetõttu, et kunstnik oleks tahtnud publikut ärritada. Skandaaliga kaasnenud avalik tähelepanu on aga alati aidanud sellele kaasa.
    11. ja 12. juunil toimub Telliskivi loomelinnakus teist korda festival „Ma ei saa aru“. Seekord on keskmes skulptuur – ja pole ime. See mõiste on praeguseks pihustunud ja kindlatest distsipliinidest kinnihoidmine on üldse nüüdisaegse hübriidse kunstipraktika tõttu kahtluse alla seatud. Ka monumentaalkunsti vallas, mis on seotud avaliku arvamusega, toimub olulisi ümberhindamisi. Seoses festivaliga on Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis avatud näitus „Tuur skulptuur“, kus on kaleidoskoopiliselt ühendatud eesti skulptorite põlvkondi ja väljenduslaade. Festivalil on skulptuuri- ning monumenditeemaga seotud vestlusringe ja ekskursioone. Siinne kirjatükk on inspireeritud festivali pealkirjast ja pakub sissevaate XX sajandi skulptuuriloo värvikamatesse arusaamatustesse.

    SANDRA NUUT: Rutiinist vabaks
    EKA graafilise disaini magistriprogrammi lõputööde näitus „Vaikus pärast varajast tundi“
    Juunikuus lõpetavad Eesti kunstiakadeemia rahvusvahelise graafilise disaini magistriõppe esimesed kaheksa tudengit. Selle planeerimine algas 2018. aastal, esimesed magistriõppe üliõpilased alustasid 2020. aasta sügisel. Nüüd on Kanuti gildi keldrisaalis programmi lõputööde näitus „Vaikus pärast varajast tundi“ („Silence After Early Hours“), kuhu on koondatud noorte graafiliste disainerite projektid ja muud disainist lähtuvad tööd.
    Graafilise disaini magistriõppest, õpetamise ja õppimise põhimõtetest ja esimese lennu kogemustest vestlesid õppekava juht Sean Yendrys, magistriprogrammi esimese aasta üliõpilane Oliver Long ja värske lõpetaja Paula Buškevica. Vestlust juhtis graafilise disaini osakonna õppejõud Sandra Nuut.

    Mõnusalt kirju Eesti disainimaastik. Laura Reiter vestles Tiia Vihandiga
    Tallinnal on au võõrustada 17. kuni 19. juunini Euroopa disainifestivali. Eesti Disainikeskuse (EDK) juhi Tiia Vihandi sõnul areneb ja muutub disainivaldkond üle maailma väga kiiresti. Näiteks on disain aina vähem asjadekeskne ja üha rohkem seotud suhete ja suhtevõrgustikega. Ka ei ole disainerid enam lihtsalt objektide loojad, vaid kogu disainiprotsessi algatajad ja probleemide lahendajad. Üha olulisemad on jätkusuutlikkusega seotud teemad ja tulevikuvisioon. Kõik eelnimetatu andis disainikeskusele sisendi selle aasta Euroopa disainifestivali teemade valikuks.

    Uute probleemide värsked lahendused. Merle Karro-Kalberg vestles Ruth-Helene Melioranskiga
    Piir disaini ja seda ümbritsevate valdkondade vahel on nii hägune, et raske on aru saada, millega disain üleüldse tegeleb. Räägitakse muudatuste algatamisest ja nende toimimise suunamisest, meeskonna ja arutelude eestvedamisest, strateegiate väljatöötamisest, kuid sellega tegelevad ka kommunikatsioonijuhid, antropoloogid jt. Tartu ülikoolis õpetatakse muudatusi juhtima ja kogukondi arendama. Seda peavad ka disainerid oma pärusmaaks. Kuhu siis ikkagi piir tõmmata? Vastab kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan, disainer ja uuringu „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“ üks autoreid Ruth-Helene Melioranski.

    Tulevik on selline, milliseks me selle kujundame. Liis Kängsepp vestles Angela Oguntalaga
    Euroopa disainifestivali rahvusvaheline konverents „Disaini haardes“ („Beyond Design“) toimub laupäeval, 18. juunil Kultuurikatlas. Seal uuritakse, milline on disaini tulevik ja millega tegelevad disaini eri suunad. Vaatluse all on disaineri amet ja tööülesanded. Osaleda saab töötubades, aruteludel ning luua valdkonnaüleseid visioone.
    Disainikonverentsi üks peaesinejaid on disainer ja tulevikustsenaariume kavandav Angela Oguntala disainistuudiost Greyspace.

    ERKKI LUUK: Sambakarneval sõja ajal
    Kogu see punamonumentidele, s.t minevikku, suunatud tegevus kujutab endast millegi mõistlikuma asendustegevust, kuigi võiks otseselt panustada tulevikku.
    Viimasel kuul meedias tuhlanule jääb mulje, nagu oleks suur osa rahvuskehandi prominentsemast osast leidnud oma Ukraina sõja tõttu jõuetust frustratsioonist tulenevale sihitule vihale jõukohase sihtmärgi, milleks on minevik, täpsemalt, seda tähistavad punamonumendid. Ajastus on ühtpidi seletatav masendusega selle kohutava ja pika (tehniliselt 8 + n aastat) sõja pealtnäha aktiivseima faasi venimise üle, teisalt aga traditsioonilise, sel aastal küll õnneks ebatavaliselt kahvatuks jäänud 9. mai sambakarnevaliga. Nii või teisiti on vähemalt viis omavalitsust (Tartu, Karksi-Nuia, Nõo, Otepää ja Türi), ajalehetoimetused (hiljutine Postimehe juhtkiri, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand) ja poliitikud, nt Jaak Aaviksoo, Indrek Tarand ja Martin Helme, jõudnud nõuda juba nii konkreetsete kui ka kõigi punamonumentide teisaldamist.

    ÜLLE MADISE: Vaikimise nõiaring
    Kõige rohkem kasu on kriitilistest küsimustest ja teistsugustest seisukohtadest. Seda muidugi juhul, kui ise olla valmis oma veendumusi muutma või teisel arvamusel olijat ümber veenma.
    Kümmekonna viimase aastaga on maailma tekkinud tohutult prügi, sh digiprügi. Järelemõtlematult levitatakse kuulujutte, raevupurskeid ja lihtsalt jampsi. Ju siis tõsi, kui nii paljud usuvad, kipub seesuguse info laviini alla jäänu mõtlema. Mõneski riigis on agressiivse vähemuse juhatusel jõutud vaikimise nõiaringi: mõistuse hääl surutakse ühismeedia õhutusel julmalt maha, mistap jääb üha vähemaks neid, kes rahulikult, teadus- ja loogikapõhiselt arutleda tahavad. Eestis ei ole asi kaugeltki nii hull kui näiteks USAs, ent tark õpib teiste vigadest.

    ÜLO MATTHEUS: Ukraina üheksa sõda, kümnes nälg
    Macronist ja Scholtzist on saanud Euroopa Pat ja Patasson, neid on aina raskem tõsiselt võtta, kuid nende „naljad“ on kurvavõitu ja naerma ei aja.
    Ukraina võiduks Vene agressori vastu on vaja armeed, relvi, teiste riikide tuge ja finantsabi. Selleks et see kõik olemas oleks, tuleb sõdida mitmel rindel ja pidada mitut sõda, seda tingimustes, kus Venemaa ei vali vahendeid. Lisaks päris sõjale käib info- ehk propagandasõda, diplomaatiasõda, viljasõda, energeetikasõda, kübersõda, hirmutamissõda ja mitmed teised sõjad veel. Seda loetelu võib pikalt jätkata, kuid piirdun alljärgnevalt vaid mõne sõjavariandiga.

    HEIKI VALK: Eesti arheoloogiapärand: kaitstud või kaitseta?
    Arheoloogiapärandi kaitsmise sõlmküsimused on avastatud muististe võtmine kaitse alla, muinsuskaitseameti haldussuutlikkuse suurendamine ja arheoloogiaalase võimekuse taastamine.
    Eesti enam kui 13 000 aasta pikkusest ajaloost kajastuvad kirjalikes allikates arvestataval määral vaid viimased kolm sajandit. Teadmised kaugema mineviku kohta põhinevad üksnes arheoloogiapärandil – kinnismuististel ja esemeleidudel. „Eesti ajaloo“ esimese köite (2020) kirjutamine ei oleks olnud võimalik nende minevikujäänuste poolteist sajandit väldanud uurimistööta. Meie ajalookäsitlus oleks alanud, samal viisil nagu vähem kui kahe sajandi eest, sõnumiga saksa ja taani ristisõdijate saabumisest Läänemere idakaldale.

    ESTER ORAS: Arheoloogia XXI sajandil
    Kuidas panustab arheoloogiateadus ühiskonna arengusse ja hüvangusse?
    Arheoloogia kui teadusharu tegeleb mineviku uurimisega materiaalsete jäänuste abil, olgu nendeks siis inimese tehtud esemed (artefaktid), objektid maastikul (muistised), või hoopiski laiemalt kunagise keskkonnaga seotud leiud (ökofaktid nagu loomaluud või taimejäänused) ja looduslikud ladestused. Arheoloogiat võib nimetada ka muinasteaduseks, sest enamasti tegeleb arheoloogia esiajaga ehk muinasajaga, s.o perioodiga, millest pole (säilinud) kirjalikke allikaid.

    VAHUR LUHTSALU: Teadusdiplomaatia III. Tark jõud ja Soome tee
    Kui artiklisarja I ja II osa avas teadusdiplomaatia (edaspidi TD) olemust, selle harusid ja mida riigid TD valdkonnas teevad, siis käesolevas artiklis veidi sellest, mida saab teadus teha, et parandada riikidevahelisi suhteid ning millised on Soome hiljutise TD teemalise teadusuuringu tulemused.

    JULIA KUZNETSKI, MIRIAM ANNE MCILFATRICK-KSENOFONTOV: Tõlkija odüsseia
    Vestlus James Joyce’i suurromaani „Ulysses“ kolme eestindajaga
    16. juunil tähistavad iiri kirjaniku James Joyce’i loomingu austajad Dublinis ja üle kogu maailma Bloomi päeva, sest just sel kuupäeval toimub Joyce’i suurromaani „Ulysses“ (1922) tegevus. Leopold Bloom on üks kolmest peategelasest, uusaja Odysseusi, kelle eksirännakud kulgevad ühe päeva vältel. Vaid ühte päeva mahuvad Iirimaa ajalugu, iiri keele ja rahvusliku identiteedi põhiküsimused, Iirimaa ja Euroopa pärast Esimest maailmasõda, tegelaste sügavalt isiklikud ja kehalised kogemused ning mõtisklused, mis vahendatud allusioonide, mütoloogia, Joyce’i enda leiutatud sõnade ning modernismile iseloomuliku teadvusvoolu kaudu. Tipuks on Molly Bloomi 40-leheküljeline monoloog, kus pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki. Tänavu on Bloomi päev eriline, sest 2. veebruaril täitus sajand „Ulyssese“ ilmumisest ja aasta lõpuks on oodata romaani täisteksti tõlget eesti keelde. Siinkohal vahendavad selle mahuka ja ülikeerulise teose lugemise ja tõlkimise kogemusi kolm „Ulyssese“ tõlkijat: Märt Väljataga, kes avaldas esimesed kolm peatükki ajakirjas Vikerkaar (1991), Kullo Vende, kelle vahendatuna ilmusid „Ulixese“ peatükid 4–9 ajakirjas Akadeemia (2016) ja Paul-Eerik Rummo, kes on Eesti Kultuurkapitali toel seiklemas terve teksti tõlkimisega.

    URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Infolikud asjad
    Olen varem vaadelnud tarbekunstniku ja materjali suhet paaristantsuna. Peetakse kahekõnet, mida nimetaksin materjali kaudu mõtlemiseks. Sellisel juhul muutub klaas, tekstiilikiud või raud teeviidastikuks, millele kunstnik intuitsiooni ajel järgneb. Kuid raua ja sepa või savi ja keraamiku suhe pole kunagi monogaamne. Kahevahelisele intiimsusele lisanduvad tööriistad, kemikaalid, abivahendid. Keraamilises avatud suhtes hullavad sängis veel kõikvõimalikud glasuurid, mille segamine ja katsetamine moodustab laboratoorse nõiaköögi.

    Arvustamisel
    Tõnu Õnnepalu romaan „Palk“
    Eeva Pargi raamat „Ringmäng“
    Justus Lipsiuse traktaat „Laimamisest. Meelekindlusest“
    Haapsalu graafilise disaini festival
    Ugala teatri „Arst“
    Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel“
    Johhan Rosenbergi „Traps“
    mängufilmid „Õnne- ja fantaasiaratas“ ning „Top Gun. Maverick“

Sirp