Toeta
Otsi

KRISTEL VILBASTE

  • Mälestuskillud Prohvetite tänavalt

    SIIM LILL

    Kalle Kasemaa vahendusel on meil taas võimalik osa saada Iisraeli kirjaniku David Šahari (1926–1997) loomingust. Romaan „Viirastuste päev“ kuulub kaheksaosalisse tsüklisse „Purunenud anumate palee“. Sarja 1986. aastal ilmunud V köite tõlge on ammu oodatud lisa esimesele osale „Suvi prohvetite tänaval“ (1969, ee 1994) ja kolmandale osale „Krahvitari päev“ (1976, ee 2008). Kasemaa on tõlkinud veel neist eraldi seisva Šahari teose „Tema majesteedi agent“ (1979, ee 2000), mille tegevus toimub muidugi samades geograafilistes piirides ning kus leidub muuhulgas üks väljapeetumaid erootilisi kirjeldusi, mida eesti keeli lugeda saab.

    Suunanäiduks võib öelda, et Šahari puhul on tegu justkui Marcel Prousti ja Lawrence Durrelli kohtumisega tema isikus, teda ongi nimetatud le Proust israélien’iks. Tõlkija kirjeldab sarja ja autorit nõnda: „[R]omaanitsükkel [—] käsitleb elu 1930. aastate Jeruusalemmas. Tervikuna jätab see kaleidoskoopilise mulje: ühed ja samad tegelased esinevad erinevates situatsioonides, kord on ühed esiplaanile tõstetud, kord teised. Neid romaane ei pea järjest läbi lugema, selleks on nad peale ühise tegevuspaiga ja ühiste tegelaste liiga vähe üksteisega seotud. [—] Ka inimesena oli David Šahar äärmiselt võluv – mul oli võimalus teda 1996. aastal tema kodus Jeruusalemmas külastada.“1

    Kasemaa on väsimatu: Šahari tõlgete poolest oleme samal tasemel või isegi ees nii inglise, saksa kui ka prantsuse kultuuriruumist. Kummalisel kombel on need teosed jäänud küllaldase tähele­panuta (kohati ka autori kodumaal, ent sellest edaspidi), kuigi need kõik on pärlid. Erandina võib meenutada, kui ereda mulje jättis romaani „Suvi prohvetite tänaval“ lugemine Marju Lepajõele: „Ehkki Šahari raamat pakub algupäraseid isiksusi küllusesarvest, on just Gabrieli [esimese osa üks peategelane, kellel on läbiv roll ka kõigis teistes osades] mälestuse hele omnipresents see, mis pärast raamatu kinnipanemist enam ei kaogi. Ta tundub olevat igal pool – seisab naeratades Kaubahallis, kui minna ostma õhtust kurvastuse veini; kui libastud teenindusmaja ees, „jälgib ta kogu stseeni otsekui teatritüki pealtvaataja, kiirates rahu ja kindlust, ning tema silmade soe naeratus vabastab sind“ ängistusest rebenenud riiete ja moondunud jala pärast; ja isegi ülikooli peahoone masendav morn turvamees tundub vahetevahel olevat pigem mõistatusliku pilguga Gabriel Luria oma kuldnööpidega sinises kuues ja valgetes pükstes.“2

    Purunenud anumad

    Isaak Luria (1534–1572) on vahest suurimaid ja tuntumaid kabaliste. Teadupoolest eksis ta seejuures karmilt kolme kabalistide põhitõe vastu: kabalist peab olema vähemalt 40aastane, abielus ja täis kõhuga. Pühaks Lõviks kutsutu suri kaks aastat enne õiget iga, hulkus surnuaedadel iidsete tarkade vaimudega lobisedes ja õpilastele jutlustades ning supipotiga naisterahvast tal kuuldavasti polnud. Tema õpetuse panid kirja õpilased ning see tekitas omal ajal palju poleemikat.3 Luria kabalistlik süsteem on köitev ja keeruline, ei jagu minul siinkohal pädevust seda lahata, ent ühel punktil peab peatuma. Selle üks huvitavamaid tahke on arusaam kurja olemusest.

    Kasemaa kirjutab nõnda: „[J]uudi müstikute järgi toimus maailma loomise alguses jumaliku valguse anumate purunemine, mille tulemusel valitseb maailmas kaos ja korralagedus – ühtekuuluv on lahutatud, erinev aga on kokku sattunud –, kusjuures jumaliku valguse osakesed on koos anumate „kildudega“ olemas kõikjal. Selline müstikute vaateviis seletab patu olemasolu maailmas (algne täiuslik maailm on purunenud), kuid selle teeb väljakannatatavaks jumaliku valguse ligiolek; lõplikuks eesmärgiks on muidugi jumaliku valguse koondamine, millega maailm saab taas terveks – ning see on antud inimese kätte.“4

    Šahar on selle jumaliku ülesande üle kandnud kirjandusse. Inimese elu püsib mälul, mis on erinevalt täiuslikust kõiksusest killustunud: mõned pildid kaovad, teised muutuvad eredaks, ent omandavad sageli väljamõeldise jooni. Taastada tervikut, ühe koha ja kollektiivi lugu, ei ole kerge. Selleks läheneb autor oma tegelastele, sündmustele, tänavatele, võõrastele ja omadele jumalatele erinevate peategelaste kaudu, omavahel aegu põimides. Üks lugu haarab endasse teise, juhuslikust kohtumisest saab alguse teekond minevikku: „Ma võtsin kõnniteelt kohvri ning hakkasin vabanemis­tundega kõndima Prohvet Deboora tänava suunas. Iga sammuga hääbus ja sulas puhtas õhus järjekordne rusutuse võru, ning Prohvetite tänava nurgal kandis igatsuse voog mind lapsepõlvepäevade keldrikambri poole ning ma ei tundnud enam kohvrit oma käes“ (lk 19).

    Kõige keskmes on sümboolne Prohvetite tänav, mida selles raamatus hakkab neelama ortodokssete juutide linna­osa – ortodoksid võrdlevad raamatus Iisraeli riiki natsidega ning loobivad korra­kaitsjate poole kive. Siinkohal meenub mulle hiljutine uudis ultraortodokside kohta. See algab lausega, et Jeruusalemma majaseinale ilmus ühel õhtul grafiti, kus politseiülemat oli võrreldud Hitleriga.5 Tänav on piirjoon olnu ja tuleva vahel, õhuke hetkeolemise teerada, kus kõik ajad eri suunas laiali voolavad.

    Šahar on püüdnud kokku korjata purunenud anumate valguskiired. See on pidev võitlus, sest nood pimedusse vajunud anumate killud, kust peegeldub kabalistliku elupuu tume külg, teevad kõik, et kildudeks jäädagi. Nad vajavad pidevat toidust, neelavad valgust, ei anna allaneelatut tagasi. Lisaks sellele tahule iseloomustab Šahari teoseid pidev pingestatus paganlike jumalate ja ainujumala vahel. Kõige keskmes on too müstiline Gabriel, kes kaotab vanana nägemise ja valguse ning keda kirjeldatakse ebajumalakummardajana. Kõnealuses teoses püüab aga silmaarsti (tolle valguse hoidja) abiline Berl Raban, kellest saab kuulus luuletaja Ešb’al Aštarot (mäherdune paganlik nimi!), jõuda jumalataride Astarte ja Anati saladuste jälile. Segastel aegadel kipuvad piirid hägustuma, kaitsev müür mõraneb ning jumaluse eri palged tungivad kõikjalt läbi. Tõstkem raamatulehtedelt pilk ka praegusesse maailma, kus ruunimärgid segunevad ristidega, kreeka jumalad heidavad ühte kristlike pühakute ja deemonitega.

    Mälu

    Marju Lepajõe on kirjutanud: „Pole kerge aru saada, kus on varasemad mälestused, kus hilisemad, mälu ühtlustab kõik üheksainsaks praesens historicum’iks. Küsida, miks Sahari raamatut on raske lugeda, on sama, mis küsida, miks Homerose eeposeid on raske lugeda. Ja ometi pole võimalik neid teoseid enne viimast rida käest panna. „Tegevus“ algab kusagilt „keskelt“. Mis õieti sündis, aimub siis, kui loetud on lõpuni“.6

    David Šahar oma koeraga

    Kummalisel kombel pidasid Šahari kaasaegsed teda igavaks ajalookirjutajaks: nende meelest süüvis ta XX sajandi alguse ajaloo pisidetailidesse ega suutnud pakkuda lugemiselamust. Teda on peetud naiivseks realistiks, kelle nostalgilised meenutused ei paku Iisraeli kirjandusele midagi, erinevalt näiteks Amos Ozist või Abraham B. Jehošuast.7 Ei oska öelda, mis seisundis või läbi missuguste poliitiliste prilliklaaside on need kriitikud Šahari teoseid lugenud, sest on vähe kaasahaaravamaid kirjanikke. Muidugi on aeg edasi läinud ja praegusel lugejal võib olla Šahari teoseid raske mõista, sest digiajastu mälukaotus on muutumas üha laiaulatuslikumaks. Varsti tundub enesestmõistetav, et iga asja saab lihtsalt kusagilt guugeldada, ja nõnda ei pea ise enam miskit mäletama (olgu see mälupagas siis bergsonlik reservuaar või pelk ajupundar). Selles valguses võib too romaanitsükkel tunduda monstrumina.

    Kõnealuse tõlke tagakaane tekst eksitab, sest on keskendutud ainult ühele loole teiste seas, luuletaja Berli seadusliku abikaasa Lea Himmelsachi, n-ö protofeministi halenaljakatele seiklustele. Lea Himmelsach on naine kahe maailma vahel: traditsiooniline ühiskond põrkub modernismituultega. Ta satub olukordadesse, mida ma ei hakka siinkohal lõpuni kirjeldama, et mitte lugemismõnu ära võtta. Näiteks üritab ta mööduvaid maanaisi paari araabiakeelse sõna, heebrea ja inglise keele ning käežestidega harida võrdsuse, õigluse ja naiste hariduse osas. See koomiline harimistung viib paraku vastastikuse valestimõistmise ja peksuni. Sääraseid lihtsameelseid maailmaparanduspüüdeid ja teineteise mittemõistmist kohtab raamatus hulgim. Naispeategelane kasutab aga osavasti ära mälu paindlikkuse ning ehitab oma kujutelmas üles ühekülgse maailma, unustades selle erinevad tahud.

    Raamat algab sellega, et kaks naiivset angloameerika kirjandusteadlast panevad luuletaja Berli uurides kirja Lea kangelasliku loo, mille peale minajutustaja heitunult väidab: „Äkki ma mõtlesin, et polnud mingit mõtet minna üle tänava, et astuda Gati kohvikusse ja leida Berl istumas parempoolse nurgalaua taga korrektuurpoognate virna kohal, sest enam ei olnud Gati kohvikut ning kogu hoone oli hävinud, nii nagu oli hävinud ka Ešb’al Aštaroti surimask. Surimask oli tema viimane soov, ning seegi oli hävinud“ (lk 16). Ülejäänud raamatus võibki näha vastust sellele Lea igatepidi fiktiivsele loole, loo jutustaja katsele panna maksma tõde selle kõigis detailides. Ja tõde (kr aletheia) on alati valus, julm ja halastamatu. Tõe ees seisame alasti ja kõik meie pettekujutelmad kistakse päevavalgele.

    „Võib olla, et igas elus, igal inimesel on mõni mälupilt, mis aja jooksul muutub suuremaks, muutub sügavamaks ja mida rohkem aega edasi läheb, seda elavamaks ja tähendusrikkamaks see pilt muutub,“ kirjutab Viivi Luik.8 See tunne valdab sageli, kõndides lapsepõlve tänavatel lagunevate puumajade vahel või nuusutades järvelehka, kuulates männikahinaid. Ent selles tundes on ka surma, elureeglite julmuse aimdust. Šahar on suutnud luua sellesama kõikehõlmava tunde, mis jääb pärast lugemist mõneks ajaks kestma. Ja seda ei ole just kerge saavutada.

    1 Kalle Kasemaa, Kaarina Rein, Ida ja Lääne piirimail. – Looming 2019, nr 3, lk 390.

    2 Marju Lepajõe, David Šahari idamaised fantaasiad. Rmt: Roomlaste taltsutamine. Ilmamaa, 2011, lk 383.

    3 Eesti keeles on ilmunud huvitav romaan Luria õpilase Chajim Vitali elust: Geert Kimpen, Kabalist. Tlk Vahur Aabrams. Päikesepillaja, 2008.

    4 David Šahar, Suvi prohvetite tänaval. Tlk Kalle Kasemaa. – Loomingu Raamatukogu 1994, nr 46–48, lk 128. Selle lihtsustatud kokkuvõtte taga paikneva keeruka süsteemi kohta vt täpsemalt: Kalle Kasemaa, I. B. Singeri romaani „Saatan Gorais“ müstilisest tagapõhjast. Rmt: Isaac Bashevis Singer, Saatan Gorais. Tlk Kalle Kasemaa. Eesti Raamat, 1995, lk 215–242.

    5 Merili Arjakas, Ultraortodokssete juutide rahutused käristavad Iisraeli. – Postimees 30. I 2021. https://leht.postimees.ee/7167934/ultraortodokssete-juutide-rahutused-karistavad-iisraeli

    6 Marju Lepajõe, David Šahari idamaised fantaasiad, lk 381.

    7 Michal Peled Ginsburg, Moshe Ron, Shattered Vessels: Memory, Identity, and Creation in the Work of David Shahar. State University of New York Press, 2004, lk ix-x.

    8 Viivi Luik, Hedi Rosma, Ma olen raamat. SE&JS, 2010, lk 9.

  • Kaks näidet, kuidas vabadus tagasi võita 

    KAJA KANN, koreograaf 
    Alissa Šnaider
    Kaja Kann

    Ise me tekitame endale piire ja barjääre, aga ise saame neid ka lõhkuda, muutes alguses suhtumist ja siis keskkonda. 

    Viletsusest vabaks. Veel linnas elades võtsime end õdedega kokku ja otsustasime hakata bisnist tegema, et lõpetada see vingumine oma vaesuse üle. Teeks lillepoe ja saaks rikkaks. Takistuseks said toodete nimekirjast sambla sisse poetatud sinililled ja kuuseokstest jõulupärjad. Parema ärivaistuga õde tõmbas nendele toodetele punase joone alla ning ütles, et neile paneme 400protsendise juurdehindluse, need teevad meid rikkaks. Ütles, et lillede pealt, mida ise kasvatame, eriti ei teeni. No ei meeldinud mulle see asi. Suurendasime ja vähendasime juurdehindlust, arvutasime nii- ja naapidi. Tal oli õigus, kasum tuleb vaid siis, kui sa kedagi röövid. Minu rikastumissoov oli nagu peoga pühitud. Ei taha olla rikas, pigem rõõmus ja vaene. 

    Vastutustundest vabaks. Kogu elu olen jõudnud kohtumistele pool tundi varem, artiklid saadan neli päeva enne tähtaega, auto on hooldatud ja paak alati bensiini täis. Igaks juhuks, kui äkki midagi juhtub ja et viimasel hetkel jänni ei jääks. Veel enam, ma ei jää kunagi haigeks, kui olen lubanud kusagil olla või midagi teha. Samal ajal hakkas see piinama, see mõttetu tublidus. Siis hakkasin meelega hilinema ja lasin bensunäidu punasesse. Ka see ei toiminud. Ühel külmal ja lumisel talvel oli mitte ainult minu eratee, vaid ka külavaheline kruusatee ja keskuse asfalt paksult lund täis. Tuiskas ja tuiskas. Kohalikel sahad katki ja traktorid kraavis. Siit maamajast tol päeval välja ei pääsenud. Võib-olla homme, aga täpselt ei tea, ütlesid traktoristid. Lülitasin automootori välja, tegin pliidile tule alla ja avasin õlle. Esimest korda elus reedan kolleegid ja ma ei ole selles süüdi. Oo, püha, õnnis tunne. 

     

    Foto autor 

    Alissa Šnaider 

  • Pealelend – Dario Donato, arhitektuuri- ja disainistuudio Spatialconnection(s) asutaja

    KERTTU RAIE

    Tänavusel „Disainiööl“ käsitletakse teemat „SOS disain“ ning juhitakse tähelepanu disaini osale muutuste juhtimisel ja kriisiolukordade lahendamisel. Sa uurid nüüdistehnoloogiaid ja seda, kuidas need mõjutavad arhitektuuri. Pidasid „Disainiöö“ konverentsil ettekande ja rääkisid tuleviku ruumist. Milline on tuleviku ruum ning mis seda kujundab?

    Disaini ja linnaruumi tulevikku mõjutavad kõige enam uued tehnoloogiad, sest nende abil luuakse tavatuid lahendusi. Disainis ja ehituses saab robootikast koostöövahend. Toimumas on suur nihe isikupärastamise suunas. Heaks näiteks on siin veebipõhised lahendused, mis võimaldavad kinnisvaraarendajatel ja ostjatel objekti endale sobivaks kujundada.

    Arhitektid ja disainerid peavad olema uue visiooni elluviijad, arhitektuuri ja linnakujundust tuleb käsitleda kui kultuuri. Disainistrateegiatele toetudes luuakse rohkem lahendusi, mida kasutaja saab enda järgi kohandada. Disainis rakendatavad digitehnoloogiad võimaldavad välja töötada uusi paradigmasid ning püstitada uusi küsimusi. Nende lahendamine laiendab ruumitaju, simuleerib reaalsust, tekivad uued geomeetrilised kujundid.

    Arhitektide sisemine tundlikkus aitab neil tajuda, kuidas me liigume, kokku saame, kuidas elame, milline on avalik ruum ning selle seos looduskeskkonnaga.

    Ruum, nii intiimne kui ka avalik, on tulevikus kineetiline, see tähendab, et on sobitatav iga uue olukorraga, ruumi elemendid pole staatilised struktuurid, vaid orgaanilised kehad.

    Parema tulevikuväljavaate heaks peab arendama ja kasvatama koostöökultuuri. Robottehnoloogia toetab ruumi kogemist, loob ebatavalisi poeetilisi struktuure ja materjale. Uute tehnoloogiatega visualiseeritakse ja otsitakse lahendusi megaprobleemidele.

     

  • Utoopiline õnneotsing

    KÄRT KELDER

    Rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ 12. – 29. VIII Tallinnas. Kuraator Annika Üprus, korraldaja Kanuti gildi saal, esinejad Eestist, Soomest, Lätist, Belgiast, Hispaaniast, Hollandist, Šveitsist, Taanist ja Venemaalt.

    Tänavune „SAAL biennaal“ jääb meelde kui abstraktne kooslus õnneotsingutest praeguse tegelikkuse taustal. Nagu on kavalehel kirjas, „elame ebatavalisel ajal, mis pole päris see, mis olema hakkab, ega ka see, mis oli enne. Viibime teravalt käesolevas hetkes ja seejuures ka muutuses.“

    Tulevikku vaatamine paistab olevat aktuaalne. Koroonapandeemia, kliimasoojenemise ja muude ähvardavate nähtuste kütkeis olevik külvab segadust. Keegi ei tea, mis ja millal juhtub, võib vaid oletada. Kunsti kaudu utoopiate loomine näib leevendavat olukorra tõsidust, sest kõik on ju vaid näiline, seda pole juhtunud, ent omas elemendis oleme omaloodud vahenditega muutusteks valmis.

    Ka (etendus)kunst võib olla kui festivalil Dries Verhoeveni õnnehumanoidi esitletud ravimid ja narkootikumid, mis toovad madalseisus aegadel kirgastumise. Tänavuse biennaali etenduskunstnikud ei kartnud käsitleda valusaid teemasid nagu näiteks lähisuhtevägivald. Võib-olla ongi läbi esteetilise prisma valu tundmine viis, et mõista seda, mis seni jäänud mõistetamatuks.

    Lai ampluaa. Küllaltki laia ampluaaga festivali keskseks teemaks kujunes õnn ehk praegusest parema tuleviku otsimine. Minu tõdemuse ajendiks on juba eespool mainitud Dries Verhoeveni teos „Happiness“ („Õnn“) ning Laura Stašāne ja Jana Jacuka näitus „Physical Evidence Museum“ („Füüsiliste tõendite muuseum“). Läti dramaturgi ja tantsukunstniku väljapanek näitas vaatajale argi­esemete kaudu lähisuhtevägivalla deemonlikku varjatust. Näituse lohutavaks noodiks oli tõdemus, et ohvrid on nüüdseks abi saanud, õõva külvas aga teadmine, et korteris vedelenud ohvriabi kontaktandmed viitasid probleemi laiaulatuslikkusele – see võib tabada ükskõik keda meie seast.

    Verhoeveni humanoid pakkus vaatajale võimalust uurida rahulolu saavutamist keemiliste ühendite abil. Seejuures sundis robot küsima, kuivõrd põgenetakse tunnete eest ning jäädakse sõltuvusse endorfiini kõditavast mõjust. Nagu humanoid lausus, siis ecstacy

    Dries Verhoeveni teoses „Happiness“ („Õnn“) pakkus õnnehumanoid vaatajale võimalust uurida rahulolu saavutamist keemiliste ühendite abil.

    mõjul hakatakse taas oma kauaaegset partnerit armunult vaatama ning mõni kangem Mendelejevi tabeli ühend loob võimsa orgasmilaadse tunde, mis viib maailma, kus valu on võõras. Roboti pilves ja rahulolev nägu oli ekspressiivne, kohati hirmutav. Kas see ongi olevik? Eneseleidmine ajaga võidu joostes ja võimalikult kiiresti? Enam ei osata reaalsuses õnnelik olla, vaid selleks on vaja siseneda keemiliselt ülesehitatud maailma.

     

    Erisuguseid radu pidi liikudes leidus kunstnike õnneotsingutes helgete hetkede kõrval ka närvilisust, segadust ja vägivaldset vabanemist. Püüdlused jagunesid abstraktseteks (näiteks „mixed feelings“ – „segased tunded“, „Lignes de conduite“ – „Juhised“) ning konkreetselt sotsiaalkriitilisteks („Plastic Bag“ – „Kilekott“, „To Speak Light Pours Out“ – „Rääkides voolab valgus välja“). Vahepeal uitasid laval ka esteetilis-filosoofilised mõtted utoopia raamistikus („Life as we know it“ – „Elu nagu seda teame“), „Poems and Other Emergencies“ – „Värsid ja teised abinõud“). Võib kinnitada, et tänavune biennaal ei jäänud ühte (mõtte)vormi kinni.

    Muutuvad tunded ja maailm. Abstraktsema ja tantsulisema poole pealt saab esile tõsta Adriano Wilfert Jenseni töö „mixed feelings“ ning Maud Blandeli „Lignes de conduite“. Mõlema lavastuse kohta sobib sõna „kulgev“, ent transsi jõuti eri meetoditega: Jenseni tantsijad isiklikust vaatepunktist ning „Lignes de conduite’i“ etendajad sünkroniseerimise ja korduvate elementide esitamise kaudu. Kui Blandeli teose vaatamine taandus enamjaolt visuaalsele nauditavusele ning korduste abil ehitatavale kliimaksile, siis Jenseni lavastus kiikas rohkem pandeemiaaegsesse hingeellu. Hallis riietuses tantsijad meenutasid tundeid, mis liikusid vaheldumisi eraldi ja sünkroonis. Mõni eksles eemale ning naasis seejärel taas alateadvusse. Etenduse lõpus lavale üksi väänlema rutanud etendaja oli tajutav justkui mõte, mis jääb öösel kummitama ega lase magada. Lavastus „mixed feelings“ oli kui isolatsioonis tekkinud segane sisemonoloog, mille kaudu otsitakse iseennast.

    Eksistentsiaalsed dialoogid või ka otse teemasse süüvimine viisid radadele, kus rõhutati tõrjutute (naised, teistest rassidest inimesed) taaka ning pakuti tulevikuvaadet. Keemiavälise utoopiana võib välja tuua Maija Hirvaneni ja Juha Valkeapää „Life as we know it“. Soome etenduskunstnike kompleksses teoses mängiti sõna, häälemoonutuste, keha ja visuaalidega, keskendudes eelkõige lootusele. Keegi ei tea, mis tulevik toob. Oskame seda ette kujutada vaid praeguste vahendite ja teadmiste põhjal. Selle teekonna lõppakord mõjus julgustavalt: lavastuse tegelaste – hallituste – dialoogist jäi kõlama, et isegi kui inimkond peaks hävinema, elu jääb alles. Ainult et küsimus on, mis vormis.

    Tuleviku ja muutuva maailmaga flirtis ka Kate McIntosh etteastes „To Speak Light Pours Out“. Tegemist oli kindlasti tänavusel biennaalil pakutud peanaudinguga, mis hoidis keha ekstaatilises olekus veel tunde pärast etteaste nägemist. McIntoshi madal võrgutav vokaal, luuleline eneseväljendus, valgusega kokku sulav pimedus ning tumeelektroonikaga vahelduvad trummihelid juhatasid küsimuseni, kuhu liikuda edasi. Valge mehe soolo on kõlanud liiga kaua, sel ajal kui teised hääled on oma aega mudas või jõevoolus oodanud. Tuleb olla julge, astuda hundile vastu, lasta tal hambad sisse lüüa ning vabaneda keha ikkest, eufooriline naeratus huulil. Tuleb minna vooluga kaasa, mitte seista stagneerunult paigal.

    Kate McIntoshi „To Speak Light Pours Out“ („Rääkides voolab valgus välja“) flirtis tuleviku ja muutuva maailmaga.

    Keha ja sõna. Muutusi puudutasid osaliselt ka Chloe Chignell ja Yulia Arsen. Chignell katsetas oma töös „Poems and Other Emergencies“, kuidas lahustada piiri keha ja sõna vahel ja see pani mõtlema tegevuse alateadvuslikkusele ja automatiseeritusele. Millal saab mõttest aktiviteet ja vastupidi? Nagu ka McIntosh lavastuse pealkirjas osutab, on sõnadel oma mõju, mis viib tegudeni. Kas me oleme need, keda ütleme olevat? Kas see, mida räägime, on see, millele meie keha allub? Kellele anname hääle – sõnadele või tegudele?

    Keha ja sõna võimuvõitlus oli omal kohal Yulia Arseni teoses „Plastic Bag“. Feministlike teooriate toel arutles Arsen naise ilus olemise viiside üle, kohati küll liiga toorelt selle üle ironiseerides. Pärast pikka monoloogi jõudis etendaja küsitlustulemuste põhjal järelduseni, et antud vastuste järgi on ta tegelikult mees. Seega olid keha ja vaim konfliktis küsimuse puhul, kes olen mina ja mida minult oodatakse. Kas tähendusväljal sõna mõjust vabanenult on keha sama vaba kui Kate McIntoshi tegelane hundi hambus?

    Kui õnneotsingute kirjeldamist alustasin Dries Verhoeveni tööga, siis otseselt nirvaanasse jõudmist käsitles Karolin Poska oma teoses „Sinu nirvaanale“, kus siseheitluste ja hedonismi kaudu jõuab tegelane rahuni iseendaga. Millenigi, mida võib nimetada ka tänavuse biennaali lõpptulemuseks. Tulevikku ei tea keegi, kuid omaenda kätes on suunavalik ja niiviisi rahulolu otsimine.

    Vaatajale käe ulatamine. Festivali kuraator Annika Üprus on ühes intervjuus tõdenud, et kui teatrisse minnes oodatakse narratiivi, siis etenduskunsti vaatamine nõuab aktiivsemat kaasamõtlemist ja tavapärasest mõtteviisist loobumist. Osalt võib seda pidada võluks, kuid vaatajal on oht tuimeneda, sest nähtu ei paku oma liigkeerulisuses otsitavat stimulatsiooni.

    Tänavune biennaal kutsus rohkem kaasa mõtlema kui varasemad, pakkudes nii kehalisust kui ka kriitilisemat pilku ümberringi toimuvale. Pandeemia aja teosed olid isiklikumat laadi ning vahepeal oli keeruline kõike kohe kinni püüda. Kuigi voogedastusplatvormi eˉlektron.live vahendusel peeti kunstnikega vestlusi ning katsetati vahetu elamuse jagamist, siis etendusjärgne reaalajas vestlusring võiks komplitseeritumate lavastuste mõistmise hõlbustamisel edaspidi abiks olla. Samuti olen juba pikka aega igatsenud näha subtiitreid, nagu neid pakuti McIntoshi etenduse ajal. Isegi kui räägitakse eesti või inglise keeles, on hääle tugevus ja diktsiooni teravus etendajatel erisugune. Tahan, et ükski sõna ei läheks kaduma, eriti keerulisemate etteastete puhul.

    Kõigist monoloogidest ei arenenud dialoogi publikuga, ent sellest hoolimata andis peaaegu iga töö nägemine optimismilaengu. Utoopilisele õnneotsingule näidati kätte justkui uus suund.

  • Poolenisti tõsine, kuid vägagi elamuslik

    MARIELL AREN

    Ooper „Linda di Chamounix“ 17. IX Vanemuise väikeses majas (esietendus 11. IX). Helilooja Gaetano Donizetti, libretist Gaetano Rossi, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigent Martin Sildos või Taavi Kull, lavastaja ja stsenograaf Robert Annus, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Margus Vaigur, valguskunstniku assistent Imbi Mälk, videokunstnik Aljona Movko, koreograaf Janek Savolainen.

    Osades Pirjo Jonas, Elena Bražnik või Maria Listra, Raimonds Bramanis või Mati Turi, Helen Lepalaan või Dara Savinova, Tamar Nugis või Taavi Tampuu, Simo Breede, Märt Jakobson, Karmen Puis, Rasmus Kull või Oliver Timmusk jt. Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

    Donizetti „Linda di Chamounix“ sobis töönädala lõppu ideaalselt. Kergesti haaratav süžee kulgeb tempokalt, vaheldus­rikkale lavastusele lisavad värvi läbimõeldud ja pealetükkimatud video­projektsioonid.

    Tegemist on harva esineva opera semiseria’ga, kus on kombineeritud tõsine ja koomiline ooper. Käsitletavad teemad on üsna tüüpilised ning ehk banaalsedki, kuid jätavad ruumi mõtisklusteks ning eluga paralleelide tõmbamiseks.

    Alustagem kas või kõige koomilisemast tegelasest, markii de Boisfleuryst. Simo Breede kujutab teda ennast imetleva aadlikuna, kes on oma võimupositsioonist väga teadlik ega jäta kasutamata võimalust selle kuritarvitamiseks. Silma hakkavad toretsevad kostüümid nii markii kui ka tema kaaskondlase seljas. Detailidega ei ole lavastuses koonerdatud ning rikkusega hiilgavate tegelaste riietusele panevad punkti toretsevad lipsukestega kingad, mis omanikuga rõõmsalt mööda lava ringi kepsutavad.

    Basso buffo’na üles astunud Breede saab oma rolliga hakkama äärmiselt meelelahutuslikult. Hoolimata sellest, et aeg-ajalt läks sel korral mõni sõnalõpp või fraas suure ähmiga kaduma, on tema roll veenev. Kiiretest ja tehniliselt nõudlikest käikudest ning tihedast tekstist liugleb ta mängleva kergusega üle, leides aega ka detailsusteks miimikas. Tegelikult on sellel pealtnäha üliemotsionaalsel, küll ülevoolavalt rõõmsal ja siis jälle pahasel, laval keksival tegelasel lavastustervikus väga oluline roll. Kui ooperi kõige koomilisem tegelane jääb keskpäraseks, on kogu lavastus nõrk, poolkoomiline tegelane jätab aga lihtsalt totaka mulje. Õnneks õnnestus Breedel korduvalt panna publik muhelema ning koomiline markii oli päriselt ka naljakas.

    Säravaid lauljaid leidus sel etendusel õnneks veel. Peategelase Linda nõudlikud ja kohati väga kõrgeid noote vajavad aariad pakuvad lausa sportlikku soorituspinget. Pirjo Jonase esitus kujunes üsna värvikaks ning ta ületas tippkõrgused kindlalt. Puhvrit ei tundunud kõrgustes olevat küll enam palju, kuid võlgu lauljanna samuti ei jäänud. Erilisena toon välja Linda kurvameelsed emotsioonid, mille Jonas veenvalt ette kandis. Rõõm oli näha, et selles lavastuses ei ole stereotüüpne habras tütarlaps kogu etenduse vältel abitu ja kurb – Linda osatäitja saab näidata ka kindlameelsemat iseloomu. Viimaseks pildiks on aga temast siiski jälle saanud kurb ja habras neiu. Üpris muutlikud neli kuud, kui kõrvutada ooperi süžeed päris eluga.

    Kui muidu tuuakse selles ooperis igas tegelaskujus välja nii häid kui ka halbu külgi, siis Linda puhul ei hakka miinuspool kohe silma. Pigem reageerib ta teiste inimeste valikutele, kui teeb ise halbu otsuseid. Lõpuks lööb kõikuma ka tema üks kindel veendumus ning siis on mõistus kiire kaduma. Kas panna Lindale pahaks liigset sinisilmsust või hoopis usaldamist?

    Lavastuslikult on peategelasel kõige huvitavamad kokkupuuted markiiga. Läbimõeldud liikumises on ka mitmeid riskantseid detaile. Mööblile ja mööblilt alla hüppamise ning muu möllu keskel peavad solistid lauldes lõbusa ja mängulise, ent kvaliteetse tulemuse nimel veelgi rohkem pingutama. Sel etendusel kandis see ka edukalt vilja.

    Peategelase Linda (Pirjo Jonas) nõudlikud ja kohati väga kõrgeid noote vajavad aariad pakuvad lausa sportlikku soorituspinget. Linda selja taga seisab Carlo (Raimonds Bramanis).

    Armastajapaari suhted jäid minu hinnangul laval võrdlemisi külmaks: omavaheline keemia ei toiminud, suhtlus teineteisega jäi kaugeks ning aariad tundusid eraldiseisvate sooritustena.

    Carlot kehastanud Läti rahvusooperi solist Raimonds Bramanis laulis tegelikult suurepäraselt. Võib-olla tegi liigne laulmisele keskendumine tema puhul näitlemise veidi tagasihoidlikumaks, kuid häält jagub noormehel mitme eest. Linda ja Carlo dueti ajal tabasin end mõttelt, et sätiksin end tenori hääle valjust arvestades Linda asemel parema meelega hoopis lava teise otsa. Kordan veel kord, et Bramanisel on suurepäraselt välja koolitatud tenorihääl, mis kõlab tehniliselt täpselt õiges kohas, ei tundu nasaalne ega punnitatud, nagu kõrgetel tenoritel vahel kipub juhtuma. Tema hääletoon on hästi fookuses, samal ajal leidub selles piisavalt ka vertikaalsust ja paindlikkust. Tema laulu kohta võiks öelda, et see on intensiivne, aga ka pehme. Küll aga on Vanemuise väikese maja saal tema kõlava hääle jaoks liiga väike. Oleksin korduvalt soovinud istuda saali tagaseinale palju lähemal, kuid ilmselt poleks ka see aidanud. Olgu hääl nii võimas ja ilus kui tahes, eri suurusega saalides tuleb sellega arvestada ning korrektuure teha. Publik soovib oma kõrvakuulmise säilitada ka pärast ooperis käimist. Tema puhul hakkas häirima ka liialt ühe­taoline dünaamika. Soovik­sin teda kuulata mõnel kontserdil – ehk õnnestub tabada mitmekesisem versioon.

    Meeldejääva esituse tegid loomulikult ka Pierottot mänginud Dara Savinova Rootsi kuninglikust ooperist ning Antonio Loustolot’d kehastanud Tamar Nugis rahvusooperist Estonia. Savinova ei kõlanud aldina liiga raskemeelselt ega tumedalt, tema häälest peegeldus kindlust, kuid ka helgust. Orb ongi too Linda usaldusisik, kes on talle rasketel hetkedel toeks, kuigi ise samal ajal vaevu elus püsib. Selliste inimeste abi ei hinnata kunagi liiga kõrgelt, kuigi nad on olulisel hetkel tihtipeale märkimisväärselt tähtsad. Usun, et selle tegelasega leiab igaüks oma elust seose. Abivalmis inimesed on elus olemas – küllap ei panda neid lihtsalt alati tähele, kuna tihtipeale kipuvad nad jääma nähtamatuks. Pierotto ongi ühest küljest justkui lavastuse hall hiir ja seda on rõhutatud nii hääleliigi valikul, räbaldunud riietuse kui ka madala sotsiaalse staatusega. Loomulikult on ta määratud stereotüüpselt boheemlasliku eluviisiga tänavamuusikuks, kuid seesama pealtnäha märkamatu tegelane edastab oma lauludega elutarkust ning on pöördelistes sündmustes otsustava tähtsusega.

    Peategelase isa Antoniot mänginud Tamar Nugis tõi publikuni mitmesuguseid tundeid. Sooja ja maheda baritonina mõjus ta isa rollis väga südamlikuna. Teises pildis pakkus ta aga kontrastina välja hoopis vihase ja pettunud karakteri, mis oli mõnevõrra stabiilsem ja tasasem, kui oleksin oodanud, ent mõte jõudis siiski selgelt kohale.

    Ooperikoori esituses pälvis mu erilise tähelepanu teise ja kolmanda pildi üleminek, mis algas meeskoori vaimuka vahepalaga. Üleüldse näitles külarahvast etendav koor hingega ja detailselt. Ka poistekoori liikmed suhtuvad oma rolli täie tõsidusega. Tuleb aga tunnistada, et ooperikoori kvaliteet siiski kannatas aeg-ajalt ja jättis üldpildi kohati hõredaks. Eriti puudutab see kõrgeid naishääli, kelle puhul oli ooperi lõpuosas kuulda hääle väsimist.

    Orkester kõlas krapsakalt ning kuulda oli Risto Joosti sütitavalt energilist stiili. Kuigi etendust dirigeeris Martin Sildos, on Vanemuise orkestri peadirigent ja muusikajuht Risto Joost ning väljatöötatud detailidel tundub olevat just tema allkiri. Orkester sai maha äärmiselt köitva interpretatsiooniga, juba avamäng haaras. Seda raskem oli tehnilise rikke tõttu etenduse lummusest korraks väljuda, kuid tehnikaga ühise keele leidmise ajal sai publik kuulata avamängu kordust, mis aitas meeleolu taastada.

    Mainimata ei saa jätta Vanemuise väikest maja, kus ooperit etendatakse. See aastatel 1914–1918 ehitatud juugendstiilis teatrihoone on minu uus lemmik. Saali mahub umbes 440 inimest, see on äärmiselt hubane ja armas. Hoonest õhkub ajaloo hõngu, mistõttu kujunes külastus veelgi elamuslikumaks. Peale lühikeste järjekordade sai vaheajal nautida maja kaunist arhitektuuri ning maitsekat sisustust.

    Soovitan kõigil, kes sellesse hoonesse veel jõudnud pole, võtta ette retk Tartusse. Donizetti „Linda di Chamounix“ on samuti minu soovituste nimekirjas. Kes otsib tavaliselt reede õhtul meele­lahutust mujalt, leiab ehk vaheldus­rikka elamuse hoopis ooperist.

  • Kaugete seoste lummus

    ART LEETE

    Pärast seda, kui evolutsionismi klassikud, inglise antropoloogid Edward Tylor ja James Frazer külvasid oma monumentaalsed tööd soome-ugri usundi näiteid täis, hakkas järgmine põlvkond soome-ugri teadlasi omakorda kasutama evolutsionistlikku skeemi. Soome-ugri maailmapildi ja rituaalide ühtse algupära tuvastamine olid teadlaste huviorbiidis nii enne kui ka pärast evolutsionistliku käsitluse võidukäigu algust. Kultuuri­evolutsionismi sõnastamine oli andnud tollastele teadlastele uue vahendi nende sidemete kinnitamiseks.

    Vanade mõtete kordamine

    Osa teemasid oli päevakorral nii enne kui ka pärast kultuurievolutsionismi ideede levikut.

    Soome keeleteadlane ja etnograaf Matias Aleksanteri Castrén väitis, et iidse soome-ugri ühiskultuuri üheks tõestuseks on matmiskombed. Castréni järgi matsid lõunasölkupid oma surnud kääbaskalmetesse, mida nad nimetasid laed. Castrén liigitas selle kalmetüübi „tšuudi kalmeteks“. Samasuguseid kalmeid tundsid ka põhjasamojeedid, handid, saamid, soomlased ja „teised seotud hõimud“.1 Castréni järeldusi tšuudi kalmete kohta kinnitas hiljem ka sugulasrahvaste uurija Kustaa Fredrik Karja­lainen.2

    Arutledes soome-ugri rahvaste rituaalide üle tõmbas Castrén samalaadseid ambitsioonikaid paralleele. Karjalainen, kes avaldas fundamentaalse ja paljude võrdlustega käsitluse obiugri usundist, rakendas siinjuures teistsugust lähenemist. Ta analüüsis obiugri usulisi tseremooniaid eeskätt vahetute naabrite (samojeedide, venelaste, komide, tatarlaste) rituaalide valguses. Samuti vaagis Karjalainen handi ja mansi animistlikke tavasid vene õigeusu ja islami mõjuväljas.

    Vahel kõrvutas Karjalainen ka omavahel kaugete soome-ugri rahvaste riitusi. Arutledes hobuseohverduse üle hantide ja manside seas, märgib ta, et ajalooandmed kinnitavad sellesarnase taia tuntust ka ungarlaste juures. Sellele võrdlusele toetudes oletas Karjalainen, et kauges minevikus viisid ugri rahvaste (hantide, manside ja ungarlaste) ühised esivanemad läbi sarnaseid rituaale.

    Karjalainen kõrvutas ka koertega seotud arusaamu, esivanemate kultust ja matusekombestikku obiugrilaste ja ungarlaste seas. Näiteks väitis Karjalainen, et surnud esivanemate kostitamise sarnane tava ungarlastel ja obiugrilastel pärineb proto-ugri või isegi proto-soome-ugri ajast. Tema arust olid ühe­sugused ka mitmed obiugri, soome, ingeri, karjala ja saami matusekombed ning nendega seotud uskumused. Karja­lainen pidas sarnaseks ka obiugri, soome, eesti ja saami „maagide“ praktikat. Ühised hingekujutelmad, esivanemate kultus ja šamaanirituaalid moodustasid Karjalaineni meelest soome-ugri kultuuripärandi ürgseima kihistuse. Mõned Karjalaineni mõtted kordavad jällegi Castréni võrdlusi (näiteks šamaanipraktikaga seotud muljete osas). Kultuurievolutsionismi ilmumine teaduse lavale ei kõigutanud soome-ugri uuringute suunda, ent näitas ajastu kontekstis, et teadlased pole eksiteel.

    Kolmnurkne evolutsioon

    Sarnaste joonte rõhutamine soome­ugrilaste usundis kinnitas XIX ja XX sajandi alguse teadlaste argumenti meie hõimlaste olemuslikest sidemetest. See side oli eriti tähendusrikas geograafiliselt kaugete rahvaste vahel, mis andis teadlaste arust just soomlastele, ungarlastele ja Siberi omadele suurema rolli soome-ugri etnogeneesi mudelis. Kauged seosed hämmastasid teadlasi, ent viimistletud soome-ugri kultuurievolutsiooni mustri joonistas 1898. aastal välja Ungari etnograafiamuuseumi esimene direktor János Jankó. Järgnev mõtisklus on hiljem kuulsaks saanud Jankó kolmnurga kontseptsioonina.

    „Soome-ugri rahvaste edelapoolseimad esindajad on ungarlased, loode­poolseimad soomlased (koos saamidega) ja handid on idapoolseimad. Kui ma õpin hante tundma sama hästi, kui ma tunnen ungarlasi ja soomlasi, saan ma tuttavaks hiiglasliku soome-ugri kolmnurga kolme nurgaga. Tüpoloogia vaatepunktist tähendab see minu jaoks seda, et soome-ugri elemendid kõigi teiste, nende kolme punkti vahel elavate soome-ugri rahvaste etnoloogias ilmselt ainult rikastavad kolme nurgarahva poolt antud tüpoloogiliste seeriate sisemisi detaile.“3

    Mõte, et need kolm piirkonda – Soome, Ungari ja Lääne-Siber – on soome-ugri rahvaste seoste märkamisel erilise tähtsusega, esineb hajutatult juba Edward Tylori uurimuses.4 Jankó pakkus aga välja spetsiifilise soome-ugri kultuurilise arengu mudeli. Arusaama, et kuigi soome-ugri põhjarahvad on Euroopa omadest erinevad, on nad meiega seotud evolutsioonilise sideme kaudu, peegeldab ka esimene eesti õpetlase ülevaade soome-ugri rahvastest. Matthias Johann Eisen on kirjutanud 1911. aastal:

    „Nagu põhjamaa loodus, kelle hõlmas suurem jagu sugurahvaid elab, kängus seisab, nii seisab seal asuvate rahvaste edenemine ja haridus kängus. [—] Ainult kaks rahvast – soomlased ja magyarid – on jõudnud ise oma iseloomu alal hoida, ilma et haridus sellesse raskeid haavu oleks löönud.“5

    Karjalainen oli üks väheseid oma aja soome-ugri kultuuri uurijaid, kes viitas hantide kultuurilise arengu käsitlemisel Tylorile. Oma mõtete allikatele osutamine polnud tollal kombeks. Seetõttu ei leidu kirjanduses kuigi palju otseseid vihjeid evolutsionismi teooriale. XIX ja XX sajandi alguse õpetlased olid siiski veendunud soome-ugri ühtsuse idees. See veene ilmnes eriti tähendusrikkalt üksteisest kaugel elavate rahvaste võrdlemisel. Teadlaste entusiasm kaugete seoste otsimisel näitab, et arusaam iidsest soome-ugri ühtsusest oli tugev, nagu ka arvamus, et soomeugrilased on toetunud ühisele usundile.

    Sellised mõtisklused olid kooskõlas ka tollal rahvusvahelises teaduses toimuvaga.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

    1 М. А. Кастрен, Путешествие по Лапландии, Северной России и Сибири в 1838–1844, 1845–1849 гг. СПб. 1860, lk 306–307.

    2 Karjalaineni kirjeldused on võetud raamatust: Kustaa Fredrik Karjalainen, 1918. Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot, 3). Porvoo 1918, 32–33, 53, 57, 76–77, 81, 100–110, 117–122, 218, 407, 560–563, 601.

    3 János Jankó, Utazás Osztjákföldre 1898. Budapest 2000, lk 240.

    4 Tylori kirjeldused on võetud raamatust: Edward Burnett Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 2. London 1871, lk 245, 310–311, 351–352.

    5 Matthias Johann Eisen, Eestlaste sugu. Tartu 1911, lk 232-233.

  • Uus teater. Enesekehtestamine

    KAJA KANN

    Viimasel ajal kostavad üha sagedamini palved lõpetada see mõttetu vana ja uue vastandamine. Mõni nimetab seda lausa sõgedaks, surmigavaks ja üdini tarbetuks tegevuseks. Öelnud seda, järgneb nimede loetelu, keda see va uus talle meenutab – ja need nimed on pärit teatriajaloost. Aga siis ongi ju selge pilt, tegemist polegi uuega. Ütlejale assotsieerub see vanaga. Ta ei näinudki midagi uut ja see ei sõltu alati tegijatest, vaid ikka vaataja elukogemusest. Kui praegu laval toimuv seostub mõne välisfestivalil kunagi nähtud kuulsa etendajaga, saab teada küll lavastuse konteksti, aga ikkagi ei ole siin midagi uut. Inimene otsib seoseid ja võrdleb tuttavaga.

    Päris uut pole võimalik sättida kindlasse kasti: see ei anna ennast kätte, üllatab ja põhjustab hämmingut. Nähes uut, peaks kriitikul kõigepealt suu lahti jääma. Siis paneb ta selle vaikselt kinni ja hakkab mõtlema. Kui kõik võrdlused on metoodiliselt läbi käidud, võiks kriitik lõpuks leida, et kui teadaolevaga on erisusi rohkem kui sarnasusi, saab asja nimetada uueks. Eriti vahva oleks, kui kriitik suudaks kommunikatsiooni huvides uut ikkagi millegagi võrrelda, esitada küsimusi, mitte kohe vastusega välja tulla. Ehk ei peagi uut tuvastama alati võrdlusega teatrivallast, sest seda lihtsalt ei ole võtta. Uus on alati millegi veel teadmata ilmnemine. Kui võrdluse tulemusena leidub sarnasusi teadaolevaga rohkem kui erisusi, siis kriitik lihtsalt tühistab uue.

    Teine küsib, milleks see enese identifitseerimine negatiivi ja vastanduse kaudu. See küsimus pöörab nooleotsa tegijate poole. Tema istub seal mäe otsas oma kuldses toolis ja imestab, miks maailmas on nii palju vastandumist. Sageli istuvad nii ütlevad inimesed lausa kahel toolil: saades teatrist kuupalka, teevad samal ajal haltuurasutsakaid vabakutseliste põllul. Ja siis mõtlen mina, sellesama mäe jalamil, et oh kuidas tahaks ka sinna tippu jõuda. Imetlen tema mõnusat positsiooni ja rikkust, samal ajal eitan tema kunsti. Ma tean ju küll, mida peaks tegema, et sinna tippu jõuda, aga ei tee seda. Ei taha teha, sest siin all on nii pagana põnev ja inspireeriv. Siin on mu mõttekaaslased. Me teame, kui halb teil seal üleval on. Mäe jalamil pole vajadust millegi külge klammerduda, sest pole ohtu alla veereda – ma olen juba all. Veel kord, nii nagu uus ei ole olemuslikult hea ega vana halb, nii ei tohiks seda olla ka sinu positsioon mäe suhtes. All olemist ei peaks defineerima üleval olemise kaudu. Nii saan ma ütleja väitest aru. Aga nii meie maailmas asjad ei ole: need, kes on üleval, saavad lihtsalt alla tulla, aga neil, kes on all, ei ole ligipääsu mäetipule.

    Ja kolmas väidab, et teda huvitab eksperimentaalne teater. Tema identifitseerib end moodsa teatri tegijatega, aga räägib siiamaani üheksakümnendatest, ajast, mil ta doktoritööd kirjutas. Neljas ütleb, et teatrist kirjutamisel pole mitte mingisugust mõju. Millist mõju kirjutajad üldse soovivad? Kas tahavad muuta teatrit? No nii see ei käi. Teatrit muudavad ikka teatritegijad ise. Kirjutajad saavad muuta ainult kirjutamise maailma. Ja kui seda huvi ei ole, siis on mõnna ronida mäe otsa ja sealt üleolevalt tõdeda, et miskit ei toimu, või vähemalt, et nemad ei näe seda. Kui kriitik jõuab kohale, on tema kohalolu sellega ka lõppenud.

    Viies ütleb, et uus teater ei talu kriitikat, hakkavad kohe vastutekste vorpima. Tahavad ise teha ja ise seda ka mõtestada. Aga miks? Ehk on nad rahulolematud seniste kirjutistega. Mõistan, kui vana teatri armastaja ütleb uue kohta, et talle ei meeldi, aga kui ta ütleb, et vahet pole, et uus on sama mis vana, siis on ärritus loogiline. Veel enam, öeldakse, et arusaamatust teatrist kirjutavad need, kes aru saavad, ehk sõbrad. Ja mis see sõprus veel on? Ikka mõttekaaslased. Kõik teatrisõbrad leiavad endale sobiva ja arusaadava sõpruskonna ning neid sõpruskondi on palju nii uute kui ka vanade seas. See on see, mis on sarnane.

    Mis siis on selle jutu mõte? Ma ei tea. Ma ei saa veel aru. Küsimusi on palju ja vastuseid vähe. Tahtsin mõelda teatritegija ja kriitiku suhtest, aga olen taas kippunud võrdlema ja kõike omavahel vastandama. Ühesõnaga, tundub hirmus ohtlik, kui öeldakse, et ärge otsige erisusi, võtke nüüd kõik käest kinni ja lähme üles mägedele. Miski kummaline tühistamise tont kõnnib ringi: vaidlus on tabu ja mõtlemine midagi surmigavat. Asi ei ole kriitikute ja teatrimõtestajate mõttetuimuses, vaid pigem selles, et ei julgeta ega taheta enam vahet teha suurel ja väikesel, punasel ja sinisel, kuumal ja külmal või uuel ja vanal. Väidan, et kõik on üks ainult siis, kui suudetakse igal üksikul erinevusel vahet teha. Kõik ei ole mitte üks: erinevus on see, mis on iseloomulik kõigele.

     

  • Loomaõiguslaste piibel. Või pigem mitte?

    KADRI TAPERSON

    Tartu Ülikooli Kirjastus andis nüüdsama välja ühe filosoofia tähtteose, Peter Singeri „Loomade vabastamise“. Raamatu ilmumist tähistati tänavusel Eesti filosoofia aastakonverentsil 23. septembril, kus peaesinejaks oli Princetoni ülikooli filosoofiaprofessor Peter Singer, kes seoses raamatu ilmumisega eesti keeles vastas tunniajase vestluse raames kuulajate küsimustele. Loomaõiguslaste piiblikski nimetatud raamat iseenesest loomaõiguslik ei olegi ja ka praegusel ajal tekitab „Loomade vabastamine“ aktivistide vahel erimeelsusi. Hoolimata sellest on tegemist ühe loomaõiguste tüvitekstiga, mille tähtsust on raske alahinnata. Raamat ilmus esimest korda 1975. aastal ja sellest on tehtud mitmeid kordustrükke ning tõlgitud paljudesse keeltesse. Viimased parandused lisas autor 1989. aastal ilmunud trükki, eesti keelde pandi teos 2009. aasta versiooni järgi. Eestikeelse väljaande lugemist võiks alustada Kadri Simmi kirjutatud saatesõnast, mis annab hea ülevaate sellest, mida „Loomade vabastamine“ endast kujutab ja milline on teose koht praktilise eetika kontekstis.

    Ootused

    Autor ise on rõhutanud, et uut eetikat tutvustav tekst on taotluslikult kirjutatud üsna lihtsalt mõistetavas keeles, et oleks võimalik jõuda paljude lugejateni. Singer on ootusi raamatu ilmumise mõjule kirjeldanud nii: „Mu ootused kõikusid kahe äärmuse vahel. Optimistlikumatel hetkedel tundusid argumendid loomade rõhumise vastu niivõrd selged ja ümberlükkamatud, et olin kindel sellise liikumise tekkimises, mis suurendaks inimeste teadlikkust loomade väärkohtlemisest.“ Tol ajal, 1975. aastal, ei teadnud ju enamik inimesi tööstuslikust loomakasvatusest ega loomkatsetest midagi. „Teadlikumad inimesed hakkaksid boikoteerima loomseid tooteid, et tööstuslik loomakasvatus või isegi kogu lihatööstus kahaneks ja kaoks lõpuks sootuks. Nagu ka loomadel tehtavad katsed,” on ta öelnud ning lisanud, et pessimistlikumatel (või realistlikumatel) hetkedel mõistis ta, kui üüratu ülesanne tulevase liikumise ees seisab: kuidas saab muuta niivõrd levinud ja sügavalt juurdunud harjumusi?

    Hiljem on Peter Singer tunnistanud, et tegelikult on muutunud vähem, kui ta lootis, ja see tegi temast nii mõnegi aktivisti mõttekaaslase. Ükskõik kui palju me ei teeks, muudaks, võidaks või selgitaks – loomade rõhumine inimese poolt on nii laialdane osa maailmakorraldusest, et suuri muutusi on väga raske ühe inimese eluajal näha.

    Kriitiline vaade

    Selleks, et loomade olukorda üksikasjalikult kirjeldada, on Singer valinud kaks tegevusvaldkonda, kus loomi ekspluateeritakse. Loomkatsed ja intensiivpõllumajanduslik toidutootmine. Lisaks kirjeldustele, mida on mõistagi väga raske lugeda, ei räägi Singer otseselt loomade õigustest, vaid utilitaristlikust eetikast, mis lähtub tagajärgedest, ning kus on oluline maksimaalne kasu võimalikult paljudele. Singeri arvates peaks selle põhimõtte järgi kohtlema ka teisi liike. Vastasel juhul on tegemist spetsietsismiga ehk ühe liigi eelistamisega.  Ka see termin leidis just pärast „Loomade vabastamise“ esmakordset avaldamist laialdase kasutuse.

    Aja jooksul on nii loomaõiguslased kui teised sotsiaalse õiguse aktivistid raamatut kõvasti kritiseerinud. Puuetega inimestele ei ole meeldinud filosoofilised võrdlused loomadega. Samuti negatiivne suhtumine erivajadustesse ja arvamus, et puue on ilmtingimata halb või vajab võimalusel kõrvaldamist. Ka ei poolda loomaõiguslased utilitaristlikku vaadet, vaid lähtuvad põhimõttest, et loomi ei tohi ekspluateerida niikuinii. Hoolimata ka sellest, kui üksikutel juhtudel võiks ühe looma kannatustest tulevikus kasu olla paljudele loomadele.

    Kui tüviteksti ilmumisaja järgi loomaõiguste arengut hinnata, siis on Eesti loomaõigusliikumine juba iseseisvusaja jagu aastaid maha jäänud – Soome keeles ilmus jutuks olev raamat nime all „Oikeutta eläimille“ juba 1991. aastal, 16 aastat peale esmatrüki ilmumist. Eestis keeles ilmumine võttis omajagu aega. Katseid on tehtud varemgi, ka praegu trükist tulnud raamatuga on intensiivselt tegeletud neli aastat. Juba kasutatav sõnavara on Eestis üsna uus, ka ei olnud lihtne leida toimetajaid ja nõuandjaid. Raamatusse on tõlgitud uus eessõna, mis on kirjutatud 2005. aastal ilmunud juubeliväljaandele. Kui küsisin tõlkija Martin Garbuze käest, kas ta jaksab viimast korda tänaseks ilmselt pähe kulunud teksti veel kord üle lugeda, vastas ta hoopis, et endiselt on kõige raskem lugeda loomkatsete kirjeldusi.

    Uus eetika

    Arvatavasti kirjutaks Peter Singer tänapäeval loomadest veidi teistmoodi, sest just viimase 40–50 aasta jooksul oleme tänu etoloogidele – aga mitte ainult – loomade olemusest ja käitumisest, mõtlemisvõimest, keelest ja emotsioonidest väga palju rohkem teada saanud. Õieti on vist nii, et teadsime ka enne, aga tänu loomaõigusaktivismi kasvule ja headele raamatutele on teave jõudnud suurema arvu inimesteni. Ja kui kedagi tänada, siis nende hulgas on ka Peter Singer. Mõne muu, näiteks deontoloogilist ja seega ka abolitsionistlikku loomaõigust esindanud autori, nt Tom Regani, tõlkimine oleks eestikeelsele lugejale lati liiga kõrgele tõstnud – peaks ikka lihtsamast alustama. Ja samas oli isegi Singeri raamatu väljaandjate meeskonna seas neid, kes arvasid, et just Reganist oleks võinud alustada, sest viimane on ikka argumenteeritud, korralik filosoofia, Singer lihtsalt kirjeldab.

    Lihtsad kirjeldused on Singerist kõigile mõistetava filosoofi teinudki ja sestap on arusaadav, miks suur osa loomaõigusliikumisest on strateegiliselt utilitaristlikku lähenemist, efektiivset altruismi pooldama hakanud. Skeem on järgmine – kui kannatused on halvad ja me teame, et loomad on kannatusvõimelised, siis tuleb neid kannatusi vähendada. Ja kuna me ei saa muuta minevikku, siis tuleb keskenduda tulevikule. Lihtne. See tähendab, et efektiivne loomaõiguslane tegeleb loomaliikide kaitsmisega, keda on rohkem, sest see annab tulevikus rohkem päästetud loomi. Seega taandub kõik arvudele, sest just arvud teevad utilitaristlikust suunast tõenduspõhise liikumise. Lihtsalt mõistetav arvudele suunatus on toonud efektiivse aktivismi harrastajatele ka suured rahalised toetajad.

    Utilitarism vs. abolitsionism

    Peter Singer on ise sedagi rõhutanud, et tema huvi loomaõiguste temaatika vastu ei tekkinud suhtlemisest loomadega ja nende isiklikust tundmisest. Kindlasti on lihtsustatud järeldus seegi, et võib-olla just sellepärast on tema filosoofia niisugune, nagu ta on. Lõppenud suvel paluti Peter Singerilt ühel järjekordsel loomaõiguslikul konverentsil, et ta kommenteeriks oma suhtumist farmiloomade varjupaikadesse. Viimased korjavad kokku erinevatest liikidest farmiloomi, et korraldada nende järelejäänud elu võimalikult liigiomaselt, samas kindlustades, et neile järglasi ei sünniks. Peter Singeri arvas, et farmiloomade varjupaigad on õigustatud ainult sel juhul, kui neid külastab võimalikult palju inimesi, kes siis omaksvõetud info loomade olemusest laiade rahvahulkadeni viivad. Just sedalaadi avaldused tekitavad lõhenenud loomaõigusliikumise abolitsionistlikus pooles võõristust. On ju ka neid varjupaiku, kuhu külastajaid ei lastagi, sest see häirib loomi ja kindlasti on võimalik inimesi harida ka foto- ja videomaterjale kasutades, heade lugude oskuslikus jutustamises jne. Rõhutatult tõenduspõhise aktivismi toetamine tekitab tühjavõitu numbritele orienteeritud tulemuseotsingu, kus võitja on see, kes suudab päästa kõige rohkem imaginaarseid kauges tulevikus sündimata jäävaid loomi. See hoiak ei tõsta loomaõiguste latti piisavalt kõrgele ja unustab, kuidas inimene tegelikult toimib ja muutub – kriitika, mida Singeri pooldajad tihtipeale kuulevad.

    Loodetavasti läheb nii nagu andis lootust PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) president Ingrid Newkirk. Küsisin tema käest, kuidas ta kommenteerib uudist, et „Loomade vabastamine“ ilmub eesti keeles esimest korda. Newkirik meenutas, kuidas ta läks seitsmekümnendatel vastu võtma järjekordselt auhinda, mida ta sai töö eest loomade varjupaikades. Singeri raamat oli just ilmunud ja Newkirk toetus oma tänukõnes faktidele, mida just raamatust lugenud oli. Sellest sai alguses PETA organisatsiooni kasv ja tänapäeval seal küll kõiki utilitarislikke seisukohti kindlasti ei jagata.

  • Muutumises rahvaraamatukogud

    MAI PÕLDAAS

    On loomulik, et asjad ja nähtused meie ümber muutuvad. Ühe nähtuse muutumine põhjustab muutusi selle nähtusega seotud valdkondades. Kui muutub õppimine, on vaja ka teistsuguseid koolimaju kui paarkümmend aastat tagasi. Kui muutuvad loometegevus ja kultuuriharjumused, teadmiste ja info hankimine ning kasutamine, peab ka raamatukogude, muuseumide, kontserdisaalide jt kultuuriasutuste ruumilahendus olema teistsugune. See meile sageli enam nii loomulik ei tundu.

    Kuna tehnilised lahendused võimaldavad inimestel paindlikult toimetada ja aega planeerida, väärtustatakse ühist tegutsemist üha enam. Uusi teadmisi ja oskusi hangitakse sageli koos mängides, arutledes, meisterdades või õppides. Raamatukogu on niisugusteks kokkusaamisteks ideaalne paik, kui on olemas senistest laenuraamatukogu-aegsetest oludest erinevad ruumid ja võimalused.

    Eestis on suur e-vaimustus: sageli on kuulda, et tuleb järjekordne e-lahendus, mis lahendab kõik mured. Tegelikult asi muidugi nii lihtne ei ole ja paljud lubatud lahendused on osutunud pakkujale üle jõu käivaks või lausa müütiliseks. Võtame näiteks e-raamatud, mida meile kord lahkelt lubatakse või millega teine­kord üleolevalt ähvardatakse – et kes siis neid trükitud raamatuid enam loeb või füüsilist raamatukogu kasutab? Saamaks aimu Eesti noorte suhtumisest e-raamatutesse, viidi viis aastat tagasi rahvusvahelise uuringu ühe osana Eesti tudengite seas läbi uuring, millega tuvastati, et noored ei eelistagi ekraanilt lugemist.1 Nad on küll sageli sunnitud seda tegema, kuna trükitud kujul ei ole õppematerjale piisavalt saadaval, kuid lugemiseks, süvenemiseks ja materjali omandamiseks eelistatakse paberile trükitud väljaandeid. Nii trükivad tudengid e-kujul kättesaadavaks tehtavad materjalid ise välja. Üliõpilased leiavad, et ekraani ees tuleb olla niigi liiga palju, ja soovivad vaheldust. Ekraaniväsimuse üle kurdavad nüüd, pärast koroonakevadeid, juba paljud.

    E-lahendusteta siiski hakkama ei saa. Toimivaid e-lahendusi soovivad ka Eesti rahvaraamatukogud, et pakkuda lugejatele e-väljaandeid ja avatud raamatukogu teenust. Nagu kauplustes võiks kohalikus raamatukogus olla ka iseteeninduse võimalus. Koroonakevaded on näidanud, kui olulised on kontaktivabad teenused. Iseteenindusraamatukogusse saab inimene end ise sisse lasta ja selle teenuseid kasutada, olgu teenuseks väljaande kaasalaenutus, arvutikasutus või seal koosoleku pidamine. Seesugune asjakorraldus nõuab investeeringuid nii riigilt kui ka kohalikult omavalitsuselt. Toreda näitena saab esile tuua 21. septembril avatud Kärdla linnaraamatukogu. Eesti esimest avatud rahva­raamatukogu saab külastada iga päev kella 6–22 ning neil tundidel, kui raamatu­koguhoidja ei ole kohal ja uksed on suletud, pääseb sisse ID-kaardiga.

    Raamatukogus pakutakse tänapäeval ka taimeseemneid. Kui taimed on suureks kasvatatud, palutakse osa nende seemnetest annetada tagasi, kuid eriti algajate aednike puhul ei ole see kohustuslik.

    Järjest aktuaalsem on säästev majandus ja taaskasutus. Raamatukoguteenus on eduka taaskasutuse hea näide. Aja­kirjandusväljaannete laenutamine ja rahvaraamatukogu kui sellise olemus on andnud idee laenutada seal ka muud. Asju, mida läheb vaid vahel vaja, ei ole tarvis endale kindlasti osta, vaid neid võib laenutada või rentida. Mitmel pool Eestigi rahvaraamatukogudes saab laenutada e-lugereid, sülearvuteid, mänge, muusikainstrumente, spordivahendeid, seemneid, õmblusmasinaid, prille, luupe jms. Nii on biblioteegi kõrvale lähiminevikus tekkinud meediateek, fonoteek, digiteek, ludoteek jms. Mida kõike ühest raamatukogust laenutada saab, võib lähemalt uurida näiteks Helsingi linnaraamatukogu veebilehelt.2

    Raamatutest tahetakse ka rääkida. Kirjandusarutelud on rahvaraamatu­kogudes käivitanud klubid. Ilukirjandusklubidest alguse saanud ettevõtmise juurest on liigutud teadmiskirjanduse manu – käsitööklubi kogunemine raamatukogus on praeguseks väga tava­pärane. Asjade laenutamise ja klubiliste ettevõtmiste juurest on rahvaraamatukogudes jõutud töö- ning tegevustubadeni. Sotsiaalteadlaste hinnangul sobivad tegevustoad rahvaraamatukokku hästi, kuna see on tänapäeva ühis­konnas millegi uudse ja katsetuslikuga tegelemiseks üks turvalisemaid paiku.3 Niisuguseid kohti on avalikus ruumis elukestvaks õppeks väga vaja. Õppimis­protsessi seal ei hinnata, nagu seda tehakse koolis, ning igaüks saab avastada ja õppida endale sobivas tempos ja mahus. Raamatukogu võib ise kursusi korraldada, kuid sageli piisab kogukonnale või sihtrühmale vaid ruumist ja vahenditest, et noored saaksid õpetada eakatele digipädevusi, eakad anda noortele nõu, kuidas keeta tervislikku suppi, jms. Tegevustoad toovad kokku mitmesugused huviliste rühmad, kes õpetavad üksteist vastastikku ning vahetavad omavahel teadmisi ja kogemusi.

    Rahvaraamatukogu on kohtumispaik avalikus ruumis ning kõik on siin ühtmoodi teretulnud ruumi ja teenuseid kasutama. Raamatukogu sobib hästi kogunemiseks ja kogukonna kokku­saamiskohaks. Imetletakse küll Põhjamaade heaoluühiskonda või Ameerika Ühendriikide demokraatiat, kuid ollakse teadmatuses sellest, kui olulist rolli on seal ühiskonna arengus mänginud rahvaraamatukogud. Hiljutisel „Uue raamatukogu“ („Next Library“) konverentsil tõusetus taas rahvaraamatukogude olulisuse teema seoses demokraatiaga, sest ühiskonnas on jätkuvalt vaja kohti, kus kohtuda erapooletul pinnal, omandada teadmisi ning saada ja vahendada fakte, olgu väljaannetest või inimestelt.4 Meiegi hiljutine uuring näitas, et inimesed soovivad raamatukogusid kasutada väga mitmesugustel põhjustel ja seal erinevate ürituste raames kohtuda.5

    Enamik Eesti rahvaraamatukogudest on rohkem või vähem kitsikuses, sest XX sajandi ruumilahendus ei sobi XXI sajandi raamatukoguteenuste osutamiseks. Tänapäeva rahvaraamatu­kogude teenuste mõte on pakkuda külastajale ennekõike meeldivaid ja teda rohkem või vähem arendavaid ettevõtmisi. Selleks on vaja mitmesuguseid ruume ja/või ruumilisi lahendusi. Oluline on näiteks, et ruumi saaks liigendada, mööblit kerge vaevaga ümber paigutada jms. Nüüdisaegses rahvaraamatukogus peavad muidugi olema ruum(id) vaikseks lugemiseks ja töötamiseks, kuid seal on ka kohad rühmatööks ja aruteluks, stuudiod muusikategemiseks ja salvestamiseks, digimiseks, 3D-modelleerimiseks jms. Seal peavad olema ka ruumid kokanduseks, õmblemiseks, robootikaks jne. Miks? Sest robootikast ja 3D-modelleerimisest on huvitatud ka keskealised külastajad, emad-isad, kelle lapsed koolis sellekohaseid teadmisi ja oskusi omandavad. Neilgi peab olema selleks võimalus.

    1 Mai Põldaas, Print or Electronic? Estonian Students’ Preferences in Their Academic Readings. 2016. DOI: 10.1007/978-3-319-52162-6_23.

    2 Vt www.helmet.fi/fi-FI/Kirjastot_ja_palvelut/ Lainattavat_esineet

    3 Vt nt Eric Klinenberg, Palaces for the People: How Social Infrastructure Can Help Fight Inequality, Polarization, and the Decline of Civic Life. Crown Publishing Group, 2018.

    4 Autori märkmed Peter MacLeodi ettekandest „Democracy’s Second Act: Creating the society we want with the publics we need“ konverentsil „Uus raamatukogu“ („Next Library“, 2021). Vt www.nextlibrary.net/page/keynotes-2021

    5 Gerda Möller, Pille Runnel, Mai Põldaas, Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring. Eesti Kultuuriministeerium, 2018. www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:392032/336233/page/1

  • Tartu verbaalne herbaarium

    BRITA KARIN ARNOVER

    Krista Leesi näitus „Verbarium“ Tartu kunstimuuseumis kuni 3. X, kuraator Joanna Hoffmann ja graafiline disainer Heino Prunsvelt.

    Arhitektuuri puhul kipub olema nii, et juhuslik, täiendavalt esile kutsutud ilu satub vastuollu ehitise algse iseloomu alalhoidmisega, mistõttu maalilisust otsitakse varemetest ning arvatakse kätkevat lagunemises.*

    John Ruskin

    Tartu kunstimuuseumis on viimaseid nädalaid avatud tekstiilikunstnik Krista Leesi isikunäitus „Verbarium“. Verbaalne herbaarium ja teisenenud tähendused, Tartu, tekstiil, disain, argisus, ajalugu, korduvus, linnaruum, ilu ja inetuse piirimaa. Kihte, mida näitusel harutamiseks pakutakse, on mitmeid, kunstnikule lähtekohaks olnud sõnamäng on neist vaid üks. Arvesse võttes, et näitus on asukoha (viltune maja) ja linna (Tartu) keskne, pakub siinsele vaatajale huvi, millised maasikad on siis linnaruumist välja nopitud.

    Aja jälg ja kaduvuse kunst. Kunstnik, kes laseb kohal ennast eelarvamuseta kõnetada, on ette võtnud Tartu. Ta on tuhninud Tartu kaugemas minevikus. Loomulikult leiab siit tartlastele südamelähedasi objekte nagu Kivisild ja toomkiriku varemed, viiteid linnaga seotud tähtsatele isikutele nagu Barclay de Tolly ja Katariina II. Uuemaid maamärke nagu ERM, Tigutorn või varsti ilmuv kultuurikeskus siit ei leia, nagu ei leia ka ülesvuntsitud puumaju, mida, ausõna, on Tartus ka üksjagu. Leesit on Tartu puhul huvitanud kõige argisemad, samal ajal natuke ka ootamatud detailid. Tekstiili kõrval on oma osa fotograafial.

    Raekoja platsi poolsesse saali on Krista Leesi toonud toile-kangatrükimustris hiiglasliku müriseva kera, mis mõjub pimedas ruumis justkui suur täiskuu. Kera peal on ta ühendanud ajaloofaktid toile-tehnika alguse aegselt Prantsusmaalt ja ka Tartust.

    Eesti ja inglise keele sõnamängulised seosed linnaruumiga juhatavad mõtete juurde, mida ise ei ole veel jõudnud mõelda. Kunstnik on loonud tabavaid seoseid: esiti vaatad, miks just see õnnetus seisus puumaja oma koleda plastaknaga on kangaks saanud, aga siis, kui saabub ahhaa-moment – Lina tänav voodilinal –, on päris armas. Kunstniku välja toodud momendid on põgusad ja argised, uue elu on ta andnud just kaduvale. Keskmisest suurem linnavaatleja tunneb kindlasti ära kõik nurgatagused. Kangad ja isegi ribikardinad on korralikult elama pandud, kogu paatina on tekstiili kootud ning Emajõe veepinna lainetus virvendab veenvalt vaibas. See mõjub täiesti loomulikult, sest nii Tartus ju ongi. Laudise alt paistev palk, lagunev krohv ja väljaturritav krohvimatt jätavad natuke mannetu ilme meie Tartust. Kas Tallinnast tulija arvabki, et nii trööstitu siin nüüd ongi? Et vanasti heal ajal olid Elmar Kitsed ja Oskar Lutsud … ja nüüd on meil vaid õnnetud majad ja kuurid, mis kõike veel mäletavad, aga peatselt kokku kukuvad …

    Ometi ei ole nördimuseks põhjust. See kõik sobib. Ilu või ka inetus on vaataja silmis. Vaevalt et kunstnik Tartule etteheiteid teeb: leiab ju näitusel paralleele Prantsusmaa ja Pariisiga. Vastupidi, aja jälg on see, mis inspireerib ja kannab tegelikku väärtust – autentsust. Minu igapäevatöös (miljööväärtuslike alade kaitse) on debatid säilitamise ja asendamise, säilitamise ja lammutamise teemal tavalised. Ehitusprojektidesse saab pideval pealekäimisel sisse kirjutatud, kuidas üht või teist arhitektuuridetaili värvist puhastatakse, plommitakse ja restaureeritakse, aga kui pärast ehitustööde lõppu selle kohta küsin, ilmneb kahetsusväärselt tihti, et see või too oli restaureerimiseks liiga mäda (loe: kallis ja aeganõudev). Kapitaalremont on mugav ja usk selle hooldusvabadusse vankumatu. Asendatud detail on siiski lihtsustatud ja hingetu masstoodang, see on kaotanud paatina ja meistri puudutuse. Juba Cesare Brandi, üks kuulsamaid restaureerimisteoreetikuid, on öelnud, et rekonstruktsioon ei saa pretendeerida samatähenduslikkusele originaaliga. Väärtustagem siis seda, mis on, aga ärgem laskem krohvil nii maha kukkuda, et palgirida alt nähtavale ilmub.

    Tõesti eheda elamuse pakub kallereiga sisehoov, s.t näituseruum, mis on otsast otsani ja servast servani kahekorruseline puukuur ehk tapeet. Loomulikult on selles ruumis pime, sest kuurist puude toomine on päevakajaline siis, kui hakkab pimenema ja toas tekib tunne, et ei, on liiga jahe ja kui täna õhtul ei küta, siis hommikul on kindlasti juba liiga külm. See aeg ei ole enam kaugel, suvega võivad sellised pisiasjad ununeda. Kuuris­käik käib nii, et tõmbad koduriietele kuuriskäimise jope peale, vanad kindad kätte ja lähed küttepuukastiga kuuri poole, näidates hoovis mobiiltelefoni taskulambist teed. Kuur kõrgub süngelt ega ole väga kutsuv, hoovis on vaikne. Ukse ees tuleb kohmitseda roostes tabaluku kallal, kuur on taas natuke rohkem vajunud ja ust tuleb lävepakust üle tõsta. Esimese korruse elanikel on kuuriboks teisel korrusel ja vastupidi. Võrdsuse nimel, nii on ikka olnud. See on tõesti väga armas ja üldse mitte klišee, et igati Tartu-pärane kahekorruseline kuur on enese Raekoja platsil viltuses majas sisse seadnud. Meil ei ole ju Tartu tüüpi arhitektuuri vastu panna, nagu on Tallinnas. Selline tähelepanu tuleb lausa kasuks, sest see kuuritüüp on keerulisse olukorda sattunud: amortiseerumine ei ole paljudel enam kaugel, keskküte murrab peale, renoveerimine on kallis ja käib väikesele korteriühistule üle jõu. Hoovi pressivad ka autod, mida ometi on vaja kusagil hoida. Lihtne oleks selline kuur ühes pesuköögiga (muide, neid leiab ka veel paljudes hoovides) ümber lükata ja mõelda tänapäeva vajadustele, näiteks omaenda terrassile ja parkimiskohale. Tartlasele on kõnekas ka näituseruumi keskele paigutatud kunstmuruvaip: hoovi tagaosas asunud suurest viljapuuaiast on saanud kasutuseta formaalne mururuuduke. Paberil on vajalik minimaalne haljastuse protsent ära näidatud ja lapikese niitmisest saanud korteriühistule tüütu kohustus. Sellised mured ei ole ainult Tartule omased.

    Tartust Pariisi. Tartu kunstiliselt väljendatud murede ja rõõmude kõrval on näitusel veel üks tahk: paralleelid Prantsusmaaga. Prantsusmaa sissetoomine võib mõjuda ehk juhuslikunagi, kuid on seotud kunstniku Pariisi residentuuris viibimisega. Siit leiame ka Leesi loomingut läbiva meelismotiivi, toile-stiilis kangatrüki elemendid. Raekoja platsi poolsesse saali on loodud toile-kangatrükimustris hiiglaslik mürisev kera, mis mõjub pimedas ruumis justkui suur täiskuu. Kera peal on ühendanud ajaloofaktid toile-tehnika alguse aegselt Prantsusmaalt ja ka Tartust. Peamiselt keerlevad need Tartu kunstimuuseumi viltuse maja ümber (meie viltune maja on palju rohkem uppis kui Pisa torn). Kera on efektne, mürin selle taga on vist lihtsalt tehnilist laadi. Kuuldavasti on see teos jõudnud juba ka Tartu kunstimuuseumi kogusse.

    Prantsuse teemasse on Leesi kaasanud anonüümsed Pariisi tänavakunstnikud, kes on pandud dialoogi Tartu grafiti­meistritega. Viimasest näituseruumist leiab (valdavalt) keelumärkide seeria „Polka Dots / Keelutsoon“, mida on anonüümselt oma sõnumitega täiendatud. Anarhistlikud Pariisi tänavakunstnikud on meist küll eitamises ees või siis ei ole keelumärgid meil veel nii suurt inspiratsiooni ja vastuhakku esile kutsunud. Küll aga meenub, et viimasel ajal on tekkinud Tartu kesklinna kassikujuliste tegelastega liiklusmärgid, nii et siin on linn ise püüdnud kuivadesse liiklusmärkidesse elu sisse puhuda. Linna­valitsuse algatatud elavdamine kannab mõistagi hoopis teist ideed …

    Krista Leesi näitus on efektne ja mänguline, juhib vaatajat kaasa ja edasi mõtlema. Tekstiil on meediumina üllatavalt laia väljundiga, mõjub põnevalt ja vägagi trendikalt. Paslik on vastuvõtjale värsket pilku soovida.

    * John Ruskin, Arhitektuuri seitse lampi. Tlk Vaike Vahter, Katre Ligi. Ilmamaa, 2013, lk 259.

    „Lend üle Tartu ja läbi ajaloo“, Aet Ollisaare vestlus tekstiilikunstnik Krista Leesiga

     

Sirp