KRISTEL VILBASTE

Mängufilm „Benedetta“ (Prantsusmaa-Belgia-Holland 2021, 131 min), režissöör Paul Verhoeven, stsenaristid David Birke ja Paul Verhoeven, operaator Jeanne Lapoirie, helilooja Anne Dudley. Põhineb Judith C. Browni raamatul „Häbitud teod. Lesbilise nunna elu renessansiaja Itaalias“. Osades Virginie Efira, Daphne Patakia, Charlotte Rampling, Lambert Wilson jt.

Tänavu juulis 83aastaseks saanud hollandi režissöör Paul Verhoeven on kummalise renomee ja filmograafiaga autor. Leideni ülikoolis matemaatikat ja füüsikat õppinud mees on filminduses autodidakt, keda on karjääri jooksul saatnud süüdistused amatöörluses, kuid kelle filme miskipärast alati oodatakse ja natuke ka kardetakse. Piir läbikukkumise ja kultusfilmi vahel on tema loomingu puhul nimelt üsna hägune. Korduvate teemadena leiab ta teostest vägivalda, (hüper)seksuaalset laetust ning kristlik-religioosset sümbolismi, mis koonduvad omal moel ka tema viimases, Cannes’i filmifestivalil esilinastunud filmis „Benedetta“. Ilmselt tuleb see paljudele üllatusena, et „Robocopi“, „Ürginstinkti“ „Tantsutüdrukute“ ja „Tähesõdalaste“¹ režissöörina tuntud Verhoeven on ka tõsine harrastusteoloog. 1980. aastate keskpaigast osales ta nn Jeesuse seminari töös: seltskond peamiselt liberaalse teoloogia taustaga teadlasi püüdis omapärase hääletusmeetodiga määratleda tõele vastavaid, autentseid Jeesuse lauseid. Seega oldi provokatiivsed nii teaduse (ega teaduslik tõde selgu ju hääletades!) kui ka usu seisukohalt (ega jumala sõna üle saa ju ometi hääletada!). Üks selle uurimisrühma ühendavaid tunnusjooni on eitav suhtumine ühte uue testamendi kesksesse väitesse, et Jeesus on messias. Jeesuse apokalüptilist prohvetlust eitades jõuti konsensusliku järelduseni, et ainult väike osa evangeeliumidest pärineb ajaloolise Jeesuse suust, ning see tekitas loomulikult suurt pahameelt fundamentalistlikuma suuna teoloogide ning usklike seas.² Aastaid on Verhoeven kandnud endas ka soovi lavastada suurejooneline film Jeesuse elust. Oma uurimisvaeva on ta vormistanud üle 300 leheküljega raamatuna „Naatsareti Jeesuse realistlik portree“³, kus ta eitab Jeesuse jumalikku päritolu ning ka kõigi tema imetegude võimalikkust. Seesama mees võtab siis aga kätte ja teeb imedest puhtaks roogitud inimliku Jeesuse asemel hoopis filmi vähetuntud nunnast Benedetta Carlinist. See linateos aga lausa kubiseb üleloomulikest seikadest ja apokalüptilistest nägemustest. Mida muud oodatagi mehelt, kes julges 1996. aastal jeesus­likult teise põse ette keerata ja minna esimese režissöörina vastu võtma „Tantsutüdrukutele“ antud Kuld­vaarikaid, nii halvima režissööri kui filmi kategoorias. See olevat olnud ta enda sõnul pärast lõputute kriitiliste arvustuste lugemist väga vabastav kogemus.

Inspireeritud tõsielusündmustest

1986. aastal avaldas Itaalia renessansiajaloolane Judith C. Brown raamatu „Häbitud teod. Lesbinunna elu renessansiaja Itaalias“⁴. See mikroajaloo populaarsuse tuules sündinud teos heidab pilgu XVII sajandi alguse Toscanasse. Üheksa-aastaselt kloostrisse pandud Benedetta Carlini elu oli täidetud müstiliste nägemustega: sealt ei puudu inglid, neitsi Maarja ilmutus, Kristuse stigmad ega seksuaalne ärakasutamine deemonite poolt. Reformismivastaste tuultega täidetud katoliku kirik võttis korraliku karjääri teinud ja õige noorelt, kõigest 30aastasena abtissiks saanud Benedetta Carlini hoolsa vaatluse alla ning mitmeid aastaid kestnud kohtuprotsessi toimikute tõttu tema nime tänapäeval üldse teataksegi. Benedetta lugu oleks võinud saada samasuguseks vagaduse etaloniks nagu XIV sajandi kuulsate naispühakute Birgitta või Siena Katariina oma, vajus aga täielikult unustusse, kuni Judith Browni intrigeerivalt pealkirjastatud raamat tõi selle uuesti päevavalgele. Benedetta võimalikku lesbilisust on raamatus käsitletud vaid kümmekonnal leheküljel, nii et pealkiri on puhas turundustrikk klikimeedia vallast. See ei ole aga takistanud Verhoevenil vastata ekraniseeringule eeldatult osaks saanud kriitikale ning blasfeemiasüüdistustele tüüne rahuga: „Ma pole midagi välja mõelnud“, „See kõik on ajalooallikates kirjas“, „Fakt on see, et kõik on lihtsalt tõsi“ jms. Verhoeveni antipuritaanlikus vaimus võiks seda filmi niisiis võtta tõsimeelse ajalootunnina, mida rõhutab filmi alguses märkus „Inspireeritud tõsielusündmustest“.

Crimen nefandum – patt, millest ei saa rääkida

Patt, mille küüsis olevat seksuaalsele kirele allunud nunnad Benedetta ja tema kaaslane Bartholomea Pescia teatiinide kloostris olnud, oli toonases mõistes crimen contra naturam ehk loomuvastane kuritegu. Vagad meessoost kohtumõistjad ei saanud seda sodomiitliku koleduse tõttu tegelikult isegi täpselt kirja panna (400 aastat hiljem saab seda tõsielusündmuslikuna esitletud filmis küll detailselt näidata). Säärastes dokumentides ei ole kunagi lihtne eristada fakti ja väljamõeldist. Üks filmi provokatiivsemaid ja meeldejäävamaid sümboleid on puidust voolitud neitsi Maarja kuju kasutamine dildona. Verhoeven ise ütleb tabavalt, et see võtab kokku katoliiklike tabude ja seksuaalsuse ning keha ja vaimu vastuolu, mis läbib tervet filmi. Kristlikule eroto- ja hedonofoobiale on juba aastaid tähelepanu pööranud ka meie usundiloolane Roland Karo: „Teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsusest on olnud ja on kohati ka täna elu­kauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav „lombakus“ ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri „kiikse“, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega tõelise Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta – mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause „Jumal on armastus“ omab vältimatult ka erootilist aspekti.“⁵ Seega, religioon ja seksuaalsus jäävad alati seotuks ning kristlus peaks seksuaalkäsitluse koha pealt enesekriitiliselt peeglisse vaatama. Hollandi harrastusteoloogi Verhoeveni käsitlus Benedetta ja Bartholomea jumala armastuse erootilise aspekti kirglikkusest on igatahes totrale esituslaadile vaatamata üks võimalus selle vastuoluga tegeleda.

Vanalinna päevade laadamelu

Puhtalt filmina on „Benedetta“ justkui halvamaitseline B-kategooria erootiline komöödia, mis jääks mõne noore lavastaja linatööna ilmselt tema viimaseks katsetuseks. Kõike on siin liiga palju: muusikaga markeerimine on lihtsalt totaalselt üle võlli ning näitlemine rahvateaterlikult paksudes värvides. Seda vaadates peab korduvalt imestama, kuidas on režissööril õnnestunud nii head näitlejad nagu Charlotte Rampling või Lambert Wilson sellesse sousti nii sujuvalt sisse sulatada.

Kui seksuaalse sisuga stseenid loost kuidagi välja jätta, siis kujutaks seda lugu ette pigem vanalinna päevadel või mõnel keskaja teemafestivalil, kus rahvast naerutavad kõhutuulehuumor ja nilbed seksinaljad. Plastmassilõhnase dekoratsioonina mõjuv kivilinn ja tänapäevaselt täiuslikult meigitud neiud nelja sajandi taguste nunnadena tekitavad lihtsalt niivõrd jõulise vastuolu filmi alguses välja käidud klausliga „Põhineb tõsielusündmustel“. Verhoeveni teematundlikku põhjalikkust arvestades võib üsna kindlalt väita, et tegu on teadliku provokatsiooniga: laadateatri võtmes lavastatud jämekoomiline lugu on rohkem kultuuriline väljakutse kui filmikunstialane saavutus. See on hallipäise vanamehe triksterlik kindavise usu- ning kunstiellu liialt tõsiselt suhtuvatele inimestele, kes ootavad psühholoogilist veenvust ja narratiivset usutavust. Ses mõttes sarnaneb „Benedetta“ väga ajakajaliselt Rasmus Merivoo „Kratiga“ (2021), mis vaga ratsionaalse tõsimeelsusega vaadates loogikajuhtme totaalselt krussi ajab. Isegi näitlemislaad ja eriefektid on neis kahes filmis hämmastavalt sarnased. Seejuures räägivad totras, ülepingutatud irdreaalsuses toimuvad lood tegelikult mõlemad väga tänapäevastest ühiskonda puudutavatest teemadest.

„Benedetta“ on üks halva maitse piiril film, millel on taas võimalus heaks vaarikasaagiks. Sellest võib aga saada ka hoopis oma rada käiv kultusfilm, mis asetatakse religioossest erootikast huvitatute filmiriiulil aukohale. Nagu ütleb tabavalt Verhoeveni fännist vene lavastaja Kirill Serebrennikov „Benedetta“ ja selle autori kohta: „Filmikunst on maagiline tööriist, selline võlukristall, mille kaudu saab väljendada, mida sa tunned ja mõtled. Ja samal ajal on see ka totaalne hullumeelsus ja rokenroll ja punk.“⁶ „Benedetta“ on kõike seda tõepoolest mitmekordselt. Ja kuigi seda filmi kannab anarhistlik suhtumine „unustagem reeglid ja tabud ning tehkem, mida tahame“, esitab see pööraselt totter film lõpuks vägagi keskse küsimuse, mida kuuleb ka linaloos korduvalt: „Kes ikkagi otsustab, mis on jumala tahe?“

1 „RoboCop“, Paul Verhoeven, 1987; „Basic Instinct“, Paul Verhoeven, 1992; „Showgirls“, Paul Verhoeven, 1995; „Starship Troopers“, Paul Verhoeven, 1997.

2 Vt Ain Riistani artikkel „Jeesus-Seminari Jeesus“, 2009 http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/17451/riistan_ain.pdf

3 Paul Verhoeven. Jesus of Nazareth: A Realistic Portrait. Uitgeverijen Meulenhoff Boekerij, 2008.

4 Judith C. Brown. Immodest Acts – The Life of a Lesbian Nun in Renaissance Italy. Oxford University Press, 1986.

5 Roland Karo, Peenistest paradiisis. Enesekriitiline pilguheit peeglisse. Ettekanne konverentsil „Seksuaalsus ja religioon“, 2019.

6 Maria Ulfsak, Vene võimude poolt tagakiusatud filmilavastaja Kirill Serebrennikov: mind ajab närvi, kui kunstnikud jauravad, et neil on nii raske elu!. – Eesti Ekspress 15. IX 2021. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94542355/vene-voimude-poolt-tagakiusatud-filmilavastaja-kirill-serebrennikov-mind-ajab-narvi-kui-kunstnikud-jauravad-et-neil-on-nii-raske-elu

Hispaania-rootsi päritolu näitlejatar Noomi Rapace jätab kinolinal oma rollivaliku ja olekuga endast võrdlemisi sünge, gootiliku mulje ning teda on filmides harva võimalik naeratamas näha. Tegelikus elus on Rapace aga oma ekraanikuvandist ehmatavalt erinev. Paarteist aastat tagasi Lisbeth Salanderi osatäitmisega „Lohetätoveeringuga tüdruku“ filmide sarjas¹ tuntuks saanud näitlejanna on aval ja vaba suhtleja, kes ilmutab ajakirjanike vastu näitleja kohta harjumatult suurt osavõtlikkust.

Tänavu võib teda muuhulgas näha islandi sürrealistlikus trilleris „Lambuke“.² „Lambuke“ ei ole kindlasti mingi harjumuspärane ega vaatamiseks mugav film. Noomi Rapace oli lahkelt nõus valgustama filmi ja Maria nõudliku osatäitmise tagamaid. Tihti kommertslikes suurproduktsioonides kaasa löövale Rapace’ile ei valmistanud selline käigu­vahetus mingeid raskusi, sest peale rootsi ja inglise (ning taani ja norra) keele oskusele valdab ta vabalt ka islandi keelt.

„Lambukese“ Maria on teie esimene islandikeelne roll, miks te selle vastu võtsite?

See polnud üldse raske otsus. Olen Islandil kasvanud ja mul on selle saarega väga tugev side. Kolisin, kui olin viiene ja jäin sinna kuni kaheksa-aastaseks saamiseni. Sest ajast peale olen seal igal suvel käinud, et aidata vanaema gróðurhús’is ehk kasvuhoones, kus ta kasvatab tomateid ja kurke. Ja seal ma olen enese mingis mõttes leidnud. Tunnen, et Islandi iseloomustab mingi tahumatus, tõelisus. Island on nagu tegelaskuju, kellega mind seob ammune tugev armastus. Seetõttu oli võimas tunne tulles nüüd oma juurte juurde ja osaledes selles väga erilises originaalses loos, kus räägitakse paarisuhtest ja naisest, kes on üle elanud lapse kaotuse ja kes üritab nüüd leina, kurbuse ja piinaga ühele poole jõuda. Need komponendid kokku tegid „Lambukesest“ mulle tõelise unelmate projekti.

Kas olete aastate jooksul saanud ka islandi keelt piisavalt kasutada?

Jaa, oma võõrasisaga. Me vaidleme alati islandi keeles. Kuigi olen rootslane, tundsin end palju aastaid islandlasena. Olin üsna metsik ja elava kujutlusvõimega laps ja elasin justkui kaksikreaalsuses, oma fantaasiamaailmas. Mängisin väljas loomadega ja hobune Eldur oli mu parim sõber. Samuti mu koer Krummi – seda nime kasutatakse Islandil muidu kaarna hüüdnimena – ja kass. See oli selline loomulik, lihvimata elu, mis on Islandile, selle kultuurile ja rahvale väga omane. See sobib mu energiaga.

Kas talust saadud kogemustest oli ka kasu, kui filmis oli tarvis näiteks lambal poegida aidata?

Ei, otseselt mitte. Meil olid küll lambad, aga ma ei pidanud kunagi talle ise välja tõmbama. Viibisin küll vahel juures. Ja sama ka loomatapu ajal. Talus näeb ikka lambaid nii sündimas kui suremas. Kogeda saab elutsükli igat etappi. Selle kogemuse läbi tunnetatakse elu palju hapramana, aga saadakse ka tugevamaks.

Aga nüüd tuli teil see tall ikkagi oma kätega välja tõmmata.

Jah, nüüd pidin seda tegema. Oli päris närvesööv. Mul ei olnud eriti aega harjutada, sest seda pole ju võimalik teha. Ei ole kümmet talle, kelle peal enne proovida. Olin just tulnud ühe teise filmi „Meie hoitud saladused“³ võtetelt, kus mängisin koos Joel Kinnamaniga. Lõpetasin reedel võtted New Orleansis, lendasin sealt New Yorki, siis Reykjavíki ja edasi kuus tundi sõitu Akureyrisse, kus toimusid „Lambukese“ võtted. Esmaspäeval jõudsin lõpuks kohale ja tõmbasin näitlejafurgoonis hinge, kui keegi sisse tormas ja hõikas, et tall on tulemas. Jooksin lauta ja käärisin käised üles: tall sünnib ja nüüd tuleb see mul välja tõmmata. Niimoodi kisti mind sellesse reaalsusse sisse.

Oli see hirmutav kogemus?

Veider tunnistada, aga ei. Talunik ütles mulle, et ma olen justkui sündinud seda tegema ja võin alati tema juurde tööle tulla, kui soovi on. (Naer.) Vastasin, et hea teada.

Näitlejana mulle meeldib riskida ja tundmatusse vette hüpata – vaadata, kuidas mul läheb. Tundsin, et Maria roll oli mind seal sügavas vees ootamas.

Riskidest rääkides on ka „Lambukese“ keskne süžeepööre väga riskantne, mis võib filmi panna mõjuma rumala, totakana.

Usun, et näitlejal tuleb riskida ja vahel ka pimesi uskuda. Kui režissöör Valdimar Jóhannsson tuli Londonisse, oli tal kaasas filmi visuaalne käsiraamat, mis koosnes fotodest, maalidest ja joonistustest, käsikiri ja väike luuleraamat. Ta jättis need mulle, läks tagauksest välja maja taha ja hakkas suitsetama. Olin hämmelduses, et ta ei üritagi hakata mulle seda ideed maha müüma. Olin juba harjunud ameeriklastega, kes hakkavad häälekalt seletama, kuidas nad mind ühe või teise tegelasena oma vaimusilmas väga hästi ette kujutavad. Teda iseloomustab häbelikkus, mis tegi koostöö temaga nii võrratuks. Otsisime koos lahendusi ja midagi ei surutud peale. Me justkui lubasime sel lool ja Maria tegelasel ise esile tulla. Valdimar rääkis mu tütrest, sellest kummalisest olendist, alati kui millestki väga reaalsest. Meie suhtluses polnud temas midagi imelikku ja mul võttis umbes nädala, et hakata seda täies­ti normaalseks pidama.

Kuidas te seda olendit filmisite?

Me filmisime tallede, beebide ja ühe nukuga. Taanlane Peter Hjorth oli see enneolematu mees, kes oli loonud Ada ja olendi eest võtteplatsil hoolitses. Ta töötab palju koos Lars Von Trieriga ja on ka ise väga tugev karakter. Ma ütleksin, et Ada kandis endas veidi tema hinge. Meilt nõudis see kõik palju kannatust. Ühel võttepäeval ootasime, et tall magama jääks. 20 minutit olid kõik täielikus vaiku­ses ja kõndisid kikivarvul, lammast äiutati magama ja lauldi talle unelaulu, et ta üles ärkaks ja määgima hakkaks täpselt siis, kui võte algab. Lammas oligi selle filmi täielik staar.

Kas olete selle filmi mõjul kaalunud ka, kas lambaliha peaks sööma või mitte?

Ei ole. Talus kasvanuna suhtun loodusesse lugupidamisega. Ma sööksin parema meelega seda, keda olen näinud õnneliku ja vabana üles kasvamas ja elamas. Ma ei söö lihatööstusest pärit liha, küll aga orgaaniliselt kasvatatud taluloomade liha.

Kui tõeliseks pidasite koletist filmis? Koos ei olnud teil ühtki stseeni.

Kohtusime viimasel päeval. Film võeti üles enam-vähem kronoloogilises järjekorras. Ta tegi mulle hirmu ja mul oli raske temaga suhelda. Teadsin ette temaga kohtumist ja värisesin üle keha. See oli raske päev. Meie läbikäimine jäi õnneks üürikeseks.

Teil on filmis ka üks lamba tapmise stseen. Kuidas seda tehti?

Emalambaga oli meil ikka mõõduvõtt ja ta oli minu vastu meelestatud. Ühel päeval seisime vastastikku ja mõõtsime teineteist pilguga – ta vaatas otse mulle silma, trampis jalga vastu maad ja tahtis mind ära hirmutada.

Võttepäeval käis ta ümber maja ja määgis nii, et mul kajas see terve päeva kõrvus. Nägin tema kui ema meeleheidet ja tema ürgset kutset ning mõistsin, et me polegi filmis teineteisest oma instinktide poolest nii erinevad.

Meil oli nagu kahe ema kohtumine. Tajusin seda, kuidas ma inimkonna esindajana astun loomariiki ja me suhtlesime mingil moel, sõnu kasutamata. Hetked utega jäid minusse pidama pikemaks ajaks.

Kas usute, et loomadel on hing ja nad on rohkem inimesesarnased, kui me arvame?

Jaa … või oleme hoopis meie rohkem nendega sarnased.

Kas film põhineb mõnel vanal islandi müüdil?

See lugu on tuletatud folkloorist, rahvajuttudest. Lapsena kuulsin igasuguseid lugusid müstilistest olenditest, näiteks kurjast nõiast, kes viib jõulude ajal lapsi minema. Olin väiksena üsna püsimatu laps ja mind hirmutati, et kui ma korralikult ei käitu, siis tuleb Jólakötturinn ehk jõulukass ja viib mu minema. Vastasin, et tulgu aga lagedale, ma tahan teda näha. Need olendid olid minu jaoks väga tõelised. Kui me koos vanaema Guðrúniga paadiga üle järve sõudsime, keelas ta mul alla vette vaadata, sest vetevaimud võisid mind nimepidi kutsuda ja enda juurde meelitama hakata. Kuna nad on väga mõjusad meelitajad, siis võis mul tema arvates tekkida kiusatus nendega kaasa minna.

„Lambuke“ räägib väga naiselikest teemadest, aga on meesrežissööri lavastatud. Kas mehelik ja naiselik lavastajapilk erinevad teineteisest?

Hea küsimus. Olen end alati tundnud pigem inimolendi kui naisena, liigun justkui meheliku ja naiseliku Noomi vahepeal. Mõnel päeval oli lavastaja Valdimar Jóhannsson emalikum kui mina. Ja naiselikum kui mina. Hilmir Snær Guðnason on filmis minu abikaasana väga tundlik, habras ja sooja energiaga, minu kehastatud Maria on aga eesmärgile keskendunud, motiveeritud tööline, kes tahab kõike ise teha. Maria on näiteks see, kes traktorit juhib ja lambaid märgistab. Sellepoolest on traditsioonilised rollid justkui vahetunud ja ka lapsevanema rollile lähenetakse eba­traditsionaalsest küljest. Mul oli filmi tegemise ajal tundmus, et me kõik kanname lugu edasi, ja sugu ei olnud nii esil kui tavaliselt.

Kas see on seotud sellega, et Islandis on sugude võrdõiguslus keskmisest kõrgemal tasemel?

Võimalik. Islandis oli ju ka maailma esimene naispresident.⁴ Mäletan, kui nägin teda kaheksa-aastasena esimest korda televiisoris jõulise kostüümis blondiinina ja mulle paistis see täiesti normaalsena. Islandist lahkudes sai selgeks, et mujal valitsevad mehed. Islandis ollakse soost sõltumata tõesti võrdsed ja naised on tugevad.

Kas „Lambukest“ võib võrrelda ka Ali Abbasi „Piiriga“, kus sood on samuti segamini paisatud ja mees saab lapse? Müütilised lood tõusevad soolisest kuuluvusest kõrgemale.

Jaa, tõsi ta on. Töötangi praegu koos Aliga, ja uuesti ka Sjóniga („Lambukese“ stsenarist – toim). Usun, et me kohtame inimesi mingis punktis oma elus ja õige ühenduse puhul minnakse koos teekonnale. Üks viib teiseni. Kuna kohtusime Sjóniga „Lambukest“ tehes, siis tuli mul mõte läheneda talle ka „Hamleti“⁵ ideega. Nüüd kirjutab ta mulle ja Ali Abbasile „Hamleti“ käsikirja. Ali pakkus mulle ka rolli „Piiris“, aga ma ei saanud seda vastu võtta, sest midagi muud oli käsil. See on see kaunis loometants, mida filmid võimaldavad meil teha.

„Hamlet“ paistab olevat väga ebatavaline projekt.

See on mu unistuste projekt, mida ma oma firmaga (Boom Films – toim) koostöös tootmisfirmaga Meta Films osalt ka produtseerin. Praegu on kõik veel varajases staadiumis, aga ma olen juba väga elevil.

Kas mängite Hamletit?

Jah, tõesti.

„Hamletis“ olete võtnud traditsiooniliselt mehele kuuluva rolli. Milline siis ikkagi on see Noomi Rapace’i mehelik külg?

Mind kasvatati nagu poissi. Mehed ei nuta, võta ennast kokku ja tee ära – seda tüüpi kasvatus oli. Minust sai vintske tegelane. Kui me filmi alguses Mariat kohtame, on ta oma südame lukustanud ja endasse sulgunud selle äärmusliku valuga, mida tütre kaotus on talle tekitanud. Ta läheb eluga edasi, aga ainult poole võimsusega. Ta hääl on peaaegu kadunud ja psühholoogiliselt on ta justkui hingamisaparaadi all. Ada saabumisega hakkab emotsionaalne hapnik taas tema vereringesse jõudma ja ta leiab üles oma hääle, aga häälega koos tuleb tagasi ka valu. Kuni äärmusliku valuni, mis kehas plahvatab, aga siis on ta ka täiesti elus tagasi. Maria on väga tugevas ühenduses sellise toore raevuga, ja ehk ka oma maskuliinsusega. Võib-olla see on tema ellujäämise vahend.

Ja võib-olla polnud Adatki kunagi olemas, ta lihtsalt sümboliseeris õnne või pakkus võimalust üleminekuks, emotsionaalsest krambist pääsemiseks. See on mitmetasandiline tõlgendusrohke film.

Elate Londonis ja töötate kõikjal üle maailma. Oma kodumaal Rootsis pole te ammu filmi teinud, kuid nüüd on teil seal plaanis „Must krabi“.⁶

See on juba valmis! Võtted tehtud!

Mis tunne oli siis taas kodus filmi teha?

Hämmastav… ja väga halastamatu. Me filmisime üleval Lapimaal Kirunas. Külma, jää ja tormiga, uiskudel. Kaunis ja mitmeti väljakutset pakkuv kogemus. Olin ammu tahtnud naasta Skandinaavia filmi juurde ja nüüd sain teha kaks põhjamaist filmi järjest. Usun, et elu on tsükliline, olen unistanud arthouse-filmide õhustikust ja maailmast, sest sealt ma ju kunagi alustasin. „Lambuke“ andis mulle võimaluse selle unistusega taas kokku puutuda ja ma tahaksin edaspidi selliseid filme rohkem teha.

Miks olete Londoni oma elukohaks valinud?

Sest see on mu lemmiklinn maailmas. Mängisin „Sherlock Holmesis“ ja seejärel„Prometheuses“,⁷ nii oli mul võimalus Londoniga kohaneda väga turvalisel moel aasta aega nende kahe suure filmi võtetel viibides. Olin just abielu lahutanud ja tahtsin Rootsist lahkuda. Kaalusin Pariisi kolimist, kus mulle väga meeldib, aga ma ei oska prantsuse keelt. New Yorgis või Los Angeleses elades oleks aga see probleem, et mu poja isa elab Rootsis ja vahemaa oleks liiga pikk. London on nagu Euroopa süda ja mulle on see linn järjest enam meeldima hakanud.

„Prometheus“ võeti samuti osaliselt Islandis üles.

Jah, kümme võttepäeva oli seal. Enamasti filmiti Londonis ja seejärel Islandis. Tuleb tunnistada, et tundsin end seal tookord nagu teisel planeedil, mitte nagu Islandis. See oli võtete lõpupoole ja ma olin Elisabeth Shaw’ rollis nii sügaval sees, et olin oma peas juba Maalt lahkunud. Islandlastega ei suhelnud ma seal viibides peaaegu üldse, olin väga oma sise- ja välismaailmas.

Huvitav, sest ka Valdimar Jóhannsson töötas „Prometheuse“ filmi peal, eriefektide meeskonnas.

Jaa, ma tean. Naljakas, et ta leidis võtetel tüki minu „Prometheuse“ kosmoseturvisest, mis ühe kaskadööritriki ajal küljest ära oli tulnud, hoidis seda kogu aja alles ning tõi mulle nüüd kingituseks.

Kas te peate end meetodinäitejaks (method actor), kuna vihjasite, et jäite „Prometheuses“ rolli kinni?

Mul on oma meetod: ma teen kõik mis tarvis, selleks et karakteriga ühte sulada, ja see protsess on iga kord erinev. Vahel ma ei tea, kui kaugele või sügavale tegelaskuju mind juhatab, aga riskima peab. Ja hüppama tundmatusse.

Mis on siis olnud teie kõige raskem roll?

„Daisy Diamond“,⁸ sest see määratles mu näitlejana. Igal tegelaskujul on oma kõrged ja madalad hetked. Iga osatäitmine on nagu suhe, eraldi peatükk mu elus. Mõnikord üllatab tagantjärele see, kui kaugele on mõni roll mu näitlejana viinud. Eriti kuna filmimise ajal ei pruugi sellest aru saada. Minevikust tuleb lahti lasta ja elada hetkes. Nii et minu puhul on kõige aktuaalsem alati just see tegelane, keda ma parasjagu mängin. Praegu teen „Django“ sarja (2022–…) ja minu üle visatakse siin nalja, et mul tuleb vahepeal jutu sisse Ameerika lõunaosariikide aktsenti.

1 „Män som hatar kvinnor“, Niels Arden Oplev, 2009; „Flickan som lekte med elden“, Daniel Alfredson, 2009; „Luftslottet som sprängdes“, Daniel Alfredson, 2009.

2 „Lamb“, Valdimar Jóhannsson, 2021.

3 „The Secrets We Keep“, Yuval Adler, 2020.

4 Vigdís Finnbogadóttir oli maailma esimene demokraatlikult valitud naispresident, Islandi president aastatel 1980–1986.

5 Ali Abbasi lavastatava kaasaegse „Hamletis“ võtted on planeeritud 2021. aasta sügisesse.

6 „Svart Krabba“, Adam Berg, 2022. Netflixis järgmisel aastal linastuv seiklustriller kuuest sõdurist, kes peavad üle külmunud mere toimetama paki, mis võib lõpetada sõja.

7 „Sherlock Holmes: A Game of Shadows“, Guy Ritchie, 2011; „Prometheus“, Ridley Scott, 2012.

8 „Daisy Diamond“, Simon Staho, 2007.