Londonist Eesti meediat jälgides jääb silma kolm Suurbritanniaga seotud teemaringi, mida kajastatakse teistest sagedamini: esiteks kuninglik perekond, teiseks Brexit ja kolmandaks julgeolekuküsimused, mille sekka kuulub Briti vägede viibimine Eestis.Mingis mõttes on kõik kolm omavahel seotud.
Kuninglikku perekonda räsivad skandaalid (nii prints Andrew’ kui ka Harry ja Meghani oma), samuti tuntakse viimasel ajal kõrgendatud huvi 95aastase kuninganna tervise vastu ning spekuleeritakse selle üle, milliseid poliitilisi raputusi võiks kaasa tuua tema siit ilmast lahkumine. Seesugune probleemipüstitus näitab, et Suurbritannia pole päris tavapärane XXI sajandi lääneriik, vaid sellele on omased teatavad eelmodernsed jooned. Ajaloost teame, et valitseja vahetumine on ikka keeruline aeg, mil võtab maad peataolek ning paljugi võib valesti minna. Pärilussõda Suurbritanniat ilmselt ei ähvarda, küll aga võib karta, et kuninganna kui ühendava sümboli äralangemine võib pingestada vastuolusid riigi sees ning anda surmahoobi Rahvaste Ühendusele, Briti impeeriumi mantlipärijaorganisatsioonile.
Lõhestavat mõju Suurbritannia ühiskonnale avaldab jätkuvalt ka Brexit. Kuigi inimesed on kogu teemast surmani väsinud, kestavad 2016. aasta suvel toimunud emotsioonirohke rahvahääletuse järelmõjud ikka edasi. Šotlaste enamik teatavasti EList lahkumise poolt ei hääletanud ning sealne populaarne iseseisvuspartei on eriti tugevalt tagunud trummi Brexiti kui rahvusliku vägivalla vastu. Kui Brexit Suurbritanniale edaspidigi veskikiviks kaela jääb, võib tulemuseks olla Šotimaa iseseisvus.
Eestist võiks neid arenguid jälgida teatava akadeemilise distantseeritusega, kui äreva julgeolekuolukorra taustal ei tekiks muret, et oma eriprobleemidega hõivatud britid ei suuda või ei taha enam mängida Euroopa julgeolekus rolli, mille täitmist neilt oodatakse. On karta, et soov leida Brexitile õigustus mingit laadi „globaalseks mineku“ ja Euroopast kaugenemise näol ning vajadus nii Suurbritanniat ennast kui ka Rahvaste Ühendust koos hoida peavad teostuma millegi arvelt. Kõik see tähendab, et Suurbritannia siseheitlustel on oma selge välispoliitiline mõõde ka Eesti jaoks.
Arhitektuuri ja ruumilise keskkonna arengut iseloomustades räägitakse järjest enam hoolivusest ja hoolitsusest. Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, kuidas hinnata, kas hool on adekvaatne ja piisav – kõik see peegeldab võimu ja otsuseid, mis määratlevad ühiskonnas valitseva meelsuse. Arhitektuur on kahtlemata üks vahendeid, mille kaudu need otsused ja valikud ellu jõuavad: kellele on ruum mõeldud, kelle vajadustega arvestav, kellele ligipääsetav, keda eemaletõrjuv. Loomulikult ei määra sellest vaatepunktist ruumi kvaliteeti mitte ainult arhitekti loomingulisus, vaid kogu võrgustik, kes otsuste langetamisse puutub – tellijad, ametnikud, seadusandjad, huvigrupid ja teised. Kui tänapäeval on ligipääsetavuse ja marginaalsete kasutajagruppide teemat vähemalt teadvustatud, kuigi mitte alati arvesse võetud, siis kuidas suhtuti nendesse küsimustesse lähiminevikus? Millal hakati Eesti arhitektuuris märkama, et mitte kõik ruumi kasutajad ei ole standardsed, hea tervise juures keskealised valged mehed? Minu arvates oli perestroikaga alanud üleminekuaeg periood, mida ühiskonnas iseloomustas suurem tähelepanu hoolimisele ja hoolitsemisele. Aga kas see kajastus ka ruumiloomes? Kas ühtehoidmist, avatust ning keskkonnahoolt rõhutav rahvusliku ärkamisaja paatos väljendus samal viisil ka arhitektuuris? Kas on alust öelda, et uue ja võrdsema ühiskonna poole pürgides püüti luua ruumi, mis arvestaks ka mittestandardsete ja vähemvõimekate kasutajatega nagu naised, vanurid, lapsed ja erivajadustega inimesed?
Hoole-eetika
Hoole-eetika on osa feministlikust moraalifilosoofiast, millest on kirjutatud alates 1980. aastaist, kuid mis on viimasel ajal taas märkimisväärselt aktualiseerunud seoses kliimakriisi, rändeprobleemide, toidujulgeoleku ja muude globaalprobleemidega. Ühenduses ehitatud keskkonnaga on kõige enam viidatud politoloog Joan Trontole, kes määratleb hooletööd väga avaralt: „Hool on kogu meie inimliigi tegevus, mis on suunatud meie elumaailma alalhoidmisele, jätkuvusele ja parandamisele, et selles oleks võimalikult hea elada. See elumaailm hõlmab nii meie kehad, isiksused kui keskkonna põimituna üheks elu alalhoidvaks kompleksseks võrgustikuks.“1 Tronto käsitlusviis erineb põhimõtteliselt sellest, kuidas tavapäraselt oldi hoolitsemisest harjutud mõtlema: rõhuasetus nihkus hoolitsemiselt kui milleltki, mis on seotud üksikisiku vajaduste, soovide ja tegevusega, hoolele kui kõikehõlmavale nähtusele, mis on vajalik kogu ühiskonna toimimiseks. Traditsiooniliselt on hoolitsemine kuulunud argitegevusse, privaatsfääri, abituse ja emotsioonide valda ning seetõttu on see alati jäänud tagaplaanile, kuivõrd avalikus ruumis saavad tähelepanu väljapaistvad saavutused, ratsionaalsed valikud, kaalukad teemad. Tronto järgi on hool kogukonna keskne küsimus, mis osaleb otsapidi kõikides tegevustes, olles pidev alalhoidev protsess, mitte kogum üksikuid ettevõtmisi. Hool on enamat kui huvi – see eeldab esmalt hoolevajaduse märkamist ning seejärel vastutuse võtmist ja praktilist tegutsemist, mille käigus sõlmuvad ühiskondlikud suhted. Sama tähtis on ka hoolitsuse vastuvõtmine ning hooleringi olemasolu ja toimimise märkamine ja hindamine. Filosoof Virginia Held on kirjutanud, et hoole-eetikat võib käsitledagi kui üht kodanikuühiskonna alustingimust: kodanikuaktivismi eelduseks on piisava empaatia olemasolu, selleks et algatada ühiseid ettevõtmisi, mille käigus kasvab inimestevaheline solidaarsus ja usaldus. Kuna hool ja hoolitsemine on universaalsed vajadused, on see integratsioonivahendina tõhusam kui kultuuriline sarnasus või liberaalne tolerants.2
Kohtla-Järve tööveteranide pansionaat, perspektiivjoonis. Arhitekt Maire Annus.
Nõukogude bloki kokkuvarisemiseni viinud sündmuste jada puhul on samuti rõhutatud väikeste muutuste ja argitasandi inimsuhete osatähtsust ning ka meie laulvat revolutsiooni kandis eelkõige emotsionaalne laeng.3 Kuivõrd korrumpeerunud Nõukogude süsteemi tajuti ebainimliku ja hoolimatuna, omandas hoolivam suhtumine nii üksteisesse kui ümbritsevasse pea automaatselt vastupanu kaastähenduse. Esmalt väljendus see looduskaitses: protestiliikumine fosforiidi kaevandamise vastu oli suuresti kantud keskkonnahoolest, mida mõtestati justnimelt Tronto vaimus kui kogukondlikku ühistegevust elukeskkonna säilimise ja alalhoidmise nimel. 1980. aastate looduskaitseliikumise iseloomulikumaid jooni oligi selle tugev side rahvusidentiteedi narratiiviga, looduse ja inimolemuse põiming. Samamoodi oli hool ja hoolitsemine muinsuskaitseseltside liikumise keskne tõukejõud. Kohaliku arhitektuuripärandi väärtuse teadvustamist ja rahvaliikumist selle säilimise ja säilitamise nimel mõtestati suuresti kui vastuseisu nõukogulikule hoolimatusele. Nii nagu lagunemine ja hoolimatus said Nõukogude võõrvõimu võrdkujuks, muutus kord ja korrastatus inimeste meeles demokraatliku ühiskonna sünonüümiks.4 Uurimistöö ja pärandi teadvustamise kõrval oli sama tähis osa ka praktilisel hoolitsemisel: talgukorras puhastati ja korrastati arvukaid arheoloogilisi leiukohti, linnuseid ja kalmeid, mõisaparke ja kalmistuid. Ehitatud keskkond moodustas osa nii inimeste isiklikust kui kultuuriidentiteedist, nii intellektuaalne kui praktiline hool selle eest tähendas ühtlasi enese alalhoidu.
Inimmõõtmelisem ruum
Mis puutub arhitektuuri, siis kahtlemata oli Tallinna kooli tegevus toonud märksa enam tähelepanu kontekstile ja keskkondlikkusele juba 1970. aastate lõpust – ka siin tähistas inimmõõtmelisem ruum vastupanu nõukogude modernismi anonüümsusele. Millise inimese mõõdule see ruum täpselt vastama pidi, jäi aga läbi arutamata – marginaalsete kasutajate küsimust ei oldud arhitektuuridiskursuses veel teadvustatud. 1980. aastate teisest poolest pärinevad siiski mõned peavoolust kõrvale jäänud projektid, mis ka sellealastest muutustest vaikselt märku annavad, üritades mittestandardseid kasutajaid võimestada ja nendegi argikogemust väärtustada.
Maire Annuse tööveteranide kodu Kohtla-Järvel paistab olevat üks esimesi projekte, kus on tõsisemalt mõeldud elu lõpuaastate elukvaliteedi peale. Vanainimeste eest hoolitsemine oli Nõukogude ajal nagu praegugi juriidiliselt perede ja sugulaste kohus ning kolhooside ja ettevõtete rajatud üksikud vanadekodud olid eelkõige mõeldud neile, kes vajasid aktiivset meditsiinilist tuge. Hoolekandeasutuste tarvis kohandati näiteks endisi mõisahooneid, aga kui ehitatigi uus hoone, lähtuti seda kavandades meditsiinipersonali vajadustest. Üldiselt paiknesidki hoolekandeasutused – vanade- ja invaliididekodud, erihooldekodud, lastekodud, internaatkoolid – maapiirkonnas, sageli võrdlemisi kõrvalises kohas. Mõistagi räägiti sel puhul looduskeskkonna rahustavast mõjust, kuid samavõrd aitas see ka selliseid standardist hälbivaid kodanikke silma alt ära peita. Kõiki neid asutusi kummitas ruumipuudus: tihe hulk asukaid ühes palatis ja igasuguse privaatsuse puudumine.5 1986. aastal kavandatud (ja 1993. aastaks osaliselt valminudki) Kohtla-Järve vanadekodu oli mitmes mõttes samm edasi. Asudes linnakeskkonnas, ei püütud sellega vanainimesi avalikust ruumist kõrvale tõrjuda, vaid säilitada side neile harjumuspärase elukeskkonnaga. Hoone rikkalik ruumiprogramm hoolitses mitte ainult asukate füüsiliste, vaid ka vaimsete ja psühholoogiliste vajaduste eest. 200 peaaegu tervele ja 100 toimetulekuabi vajavale vanurile mõeldud hoones oli lisaks arstile, hambaarstile, füsioteraapia ja elektriravi võimalustele ka kino, kontserte ja teatrite külalisetendusi võimaldav saal, raamatukogu, lauamängutuba ja tööteraapia ruumid. Suurem osa eluruumidest oli mõeldud ühele, osa kahele elanikule; süüa sai teha oma toas või kasutada söökla toitlustust. Kahtlemata pakkunuks selline elukeskkond tavalisest paremaid võimalusi väärikaks vananemiseks. Osalt võib hoone tavatut luksuslikkust põhjendada asukoht kaevanduspiirkonnas: kaevurid olid Nõukogude töölishierarhias väga kõrgel kohal ning nende rasket ja ideoloogiliselt olulist tööd kompenseeritigi kõrgemate palkade, pikemate puhkuste ja sanatooriumituusikutega. Ometi ei jäänud see erandlikuks katsetuseks: ka Lii Kari samal aastal projekteeritud Elva vanadekodul on küllalt lahke ruumiprogramm ning aasta hiljem peeti vajalikuks tellida Manivald Noorelt suisa vanadekodu tüüpprojekt väikeasulate tarbeks.
Kohtla-Järvele pidi valmima teinegi mentaliteedimuutust peegeldav projekt: Tiivi Torimi kavandatud sünnitusmaja (1986). 140 naisele mõeldud haigla ümara põhiplaaniga sünnitusosakond oli peaaegu panoptiline ruum, kus palatid ümbritsesid poolringis keskset meditsiinipersonali „staapi“. Uuendus oli aga see, et esimest korda olid sünnitanud naistele ette nähtud privaatsed palatid, millest osas oli lubatud viibida koos vastsündinuga. Palatites oli ka WC ja duširuum. Et aru saada, kuivõrd põhjapanevalt uus niisugune praegu enesestmõistetav ruumilahendus oli, tasub meenutada nõukogudeaegsete sünnitusmajade argipäeva: hulk naisi koos nii sünnitustoas kui hiljem palatis, kuhu lapsed toodi vaid söötmisaegadeks, üks tualett ja duširuum koridori peal ning üleüldine emotsionaalse isoleerituse, võimetuse ja häbi õhustik.6 Kohtla-Järve haigla projekteerimisel lähtuti arhitekti sõnutsi tervishoiuministeeriumi ametnike hinnangust, et 20–30% naistest on pärast sünnitust siiski võimelised ise lapse eest hoolitsema – absurdselt madal hinnang, mis märgib siiski püüdu naiste kogemust veidi inimlikustada ja luua keskkond, mis toetaks nii hoolitsejate kui hoolitsetavate vajadusi.
Tabusid murdes
1980. aastatel hakati tasahaaval teadvustama ka erivajadustega inimeste olemasolu. Sellealane aktivism sai alguse invaspordist, mis aitas kaasa sotsiaalse stigma vähendamisele ja kogukonna moodustumisele;7 Hagi Šeini 1986. aastal linastunud dokumentaalfilm „Ratastoolitants“ tõi kogu Nõukogude Liidus liikumispuudega inimeste probleemid, sealhulgas ruumivajadused, esimest korda avalikult välja.8 Nägemis- ja kuulmispuudega inimesed, kel olid esindusorganisatsioonid juba 1920. aastatest, olid mõnevõrra paremas seisus. 1985. aastal selgitasid Tartu ülikooli sotsiaalteadlased välja kuulmispuudega inimeste sotsiaalsed näitajad, geograafilise paiknemise ja peamised kitsaskohad avalikus ja tööelus osalemiseks.9 Nägemispuudega inimesed hakkasid tuge saama valminud silmakliinikust ja sealsest rehabilitatsioonikeskusest.10 Seoses sellega kavandati Tallinna Maarjamäele ka nägemis- ja kuulmispuudega inimeste pansionaat, arhitektideks Saima Truupõld ja Tõnu Hilep (1988). Nimetusele vaatamata oli eelkõige ilmselt tegemist vanadekoduga, millele viitab nii asukoht, mis ei soosi kuigivõrd liikumist kompleksist väljapoole, teistesse linnajagudesse, kui ka matusekabeli olemasolu krundi servas. Ruumiprogramm on taas mitmekesine, sisaldades lisaks magamistubadele (140 kohta ise hakkama saavatele elanikele ja 90 kohta abivajavatele) meditsiiniosakonda, sööklat kohvikuga, kinoseanssideks ja teatrietendusteks sobilikku saali, raamatukogu, juuksuritöökoda, tööteraapiaruume ja külaliste vastuvõturuume. Projekti seletuskirjas kinnitatakse hoone varustatust pimedate ja kurtide abivahenditega, kuid ei täpsustata, millistega; ruuminorme oli siiski suurendatud tagamaks ratastooli manööverdamise võimalused ning treppe täiendasid pandused.
Suurim sotsiaalne stigma puudutas aga vaimupuudega inimesi. Ka selles vallas leiab üleminekuajast tabusid murdva projekti – Tartu Jaamamõisast rekonstrueeritud Maarja kooli, arhitektiks Helmi Sakkov (1993). Nõukogude ajal olid intellektipuudega lapsed tunnistatud õpetamatuteks, enamik selliseid lapsi kasvas lastekodus. Kuid ka need pered, kel oli vaprust laps ise üles kasvatada, pigem vältisid avalikku elu ja ruumi. Kui selliste perede organiseerumine kooli asutamiseni viis, tähendas see palju enamat kui pelgalt õppimisvõimalust. Asukoht linnakeskkonnas oli kindlasti märgiline, toetades intellektipuudega inimeste normaliseerimist tavaruumis. Kunagise Jaamamõisa, vahepeal Nõukogude sõjaväe kasutuses olnud hoone rekonstrueerimisel arvestati laste lisavajadustega, nt vajadus puhke- ja uinakupauside järele või käsitööteraapia. Tartu Maarja kool oli ka üks esimesi ühiskondlikke hooneid, kus kasutati ökoloogilisi materjale, nt savikrohvi, ning ka õuealal püüti luua nii füüsilist kui ka emotsionaalset turvatunnet.
Mentaliteedimuutus
Kahtlemata on neid projekte liiga vähe, et kuulutada üleminekuaja põhimõttelist paradigmanihet suhtumises marginaalsetesse ruumikasutajatesse. Kuna enamik neist jäi rahapuudusel realiseerimata, ei saanud nad ka ruumis mõju avaldada. Ka arhitektuursed lahendused tekitavad küsimusi – küllap toetanuks vanu või erivajadustega inimesi paremini keskkond, kus ei kasutata nii monumentaalset arhitektuurikeelt nagu näiteks Truupõllu-Hilepi pansionaadis. Võimalik, et ka sünnitavad naised hinnanuks leebemat keskkonda kui Torimi sünnitusmaja postmodernistlik bravuur. Arhitektuursed puudujäägid tulenesid kindlasti ka nõudest projekteerida tüüpdetailidest. Sellegipoolest on hinnatav, et nende ruumide kasutajaid nähti senisest avaramast, inimlikumast, hoolivamast perspektiivist: mitte meditsiinisüsteemi objektidena, vaid toimejõuliste indiviididena, kellel on füüsilised, psüühilised ja intellektuaalsed vajadused. Teadvustus hoolitsemine või hoolering kui vastastikune suhe. Ühtlasi tuleb arhitektuuriloomet hoole-eetika seisukohast vaadates võtta arvesse kogu asjassepuutuvate otsustajate ja huvigruppide ring, kes panustas sellesse, et püstitataks sellised ülesanded, koostataks sellised ruumiprogrammid, valitaks sellised asukohad, kohandataks seadusi ja regulatsioone. Sellest aspektist tuleb esile ka ajamõõde: projekteerimisele oli eelnenud aastatepikkune protsess ja ühtlasi ilmneb, et üleminekuajal ilmnema hakkav mentaliteedimuutus toetus ikkagi juba tehtud väikestele sammudele aastaid varem.
1 Joan C. Tronto, Berenice Fisher, Towards a Feminist Theory of Caring. Emiy K. Abel, Margaret K. Nelson (toim), Circles of Care. Suny Press, Albany, NY 1990.
2 Virginia Held, The Ethics of Care. Personal, Political and Global. Oxford University Press 2006. Eelkõige ptk 8: Civil Society, Rights, and the Presumption of Care, lk 125–137.
3 Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Development of Political Culture in Estonia. Marju Lauristin & Peeter Vihalemm with Karl Erik Rosengren & Lennart Weibull (toim), Return to the Western World. Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu University Press 1997, lk 197–201.
4 Riin Alatalu, Muinsuskaitse siirdeühiskonnas 1986–2002: rahvuslikust südametunnistusest Eesti NSV-s omaniku ahistajaks Eesti Vabariigis. Dissertationes Academiae Artium Estoniae 10. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2012, lk 138.
5 Liisa Lall, Sovetiseerimise mõju Eesti erihoolekande arengule. Magistritöö. Tartu Ülikool 2020, lk 39–40.
6 Eve Annuk, Marika Seigel, Pregnancy, Motherhood And/as/or Dissent: The Soviet Micro-rhetorics of Gender. – Rhetoric Review 2020, Vol 39, Issue 4, lk 502–521.
7 Mihkel Aitsam, Invaspordi ajalugu. – Sinuga, talv 2012, lk 34–39.
8 Voldemar Pinn, Film ja probleem. „Ratastoolitants“. – Sirp ja Vasar 4. III 1988.
9 Kuulmispuudega inimesed ja nende probleemid Eestis. Artiklite kogumik. Eesti NSV Kurtide Ühing ja Tartu Ülikool, Tallinn 1988, lk 4.
10 Aldo Kals, Eesti NSV pimedate ühing 35. Valgus, Tallinn 1986.
Lugu inimestest, kes pidid ise endaga hakkama saama
HARLY KIRSPUU
Mängufilm „Tammy Faye silmad“ („The Eyes of Tammy Faye“, USA-Kanada 2021, 126min), režissöör Michael Showalter, stsenarist Abe Sylvia, operaator Mike Gioulakis, helilooja Theodore Shapiro. Osades Jessica Chastain, Andrew Garfield, Vincent D’Onofrio jt.
Mängufilm „Viimane hukkamine“ („Nahschuss“, Saksamaa 2021, 116min), režissöör-stsenarist Franziska Stünkel, operaator Nikolai von Graevenitz, helilooja Karim Sebastian Elias. Osades Lars Eidinger, Devid Striesow, Luise Heyer, Paula Kalenberg jt.
Praegune katkuajastu on ilmselt kõigile raske olnud. Kõigil on tulnud kaks aastat oma elu kapitaalset ümber teha ja vähemalt enamus hakkab olukorraga harjuma ja sellest üle saama: maskikandmine on normaalne, nagu see on Aasias olnud juba aastaid. Uute piirangute ning nende pideva muutumise üle kurtmine on aga justkui uus rahvussport.
Tänavu sattusin PÖFFil sobivalt peamiselt filmidele, mis räägivad inimesest väljaspool seisvatest asjaoludest ning nende ületamisest. Selline loofookus ei ole mängufilminduses mõistagi midagi sellist, mida võiks revolutsiooniliseks pidada, aga sel aastal tundub selliseid filme olema kuidagi rohkem. Tase on üldiselt selline, mida võibki oodata rahvusvaheliselt festivalilt, aga tuli ette paar küsitavamatki valikut. Toon siinkohal välja mõned, mis ehk kõige rohkem silma paistsid.
„Tammy Faye silmad“
Tammy Faye (Jessica Chastain) üritab end küll pärast skandaali häbist puhtaks laulda, aga abikaasa Jim Bakkerit (Andrew Garfield) ootab kohtutee.
Megakirikud pole Eestis suuremat juurdunud. Eestlastele tuntud usuvooludest on ehk kõige lähemad 1980ndatel möllanud elusõnalased. Mingis osas on sel ühisjooni uusapostliku kirikuga, mis ehitas endale igale poole suured kirikud ja pidi siis need kõik järjest maha müüma, sest külastatavus ja sõna levimine jäid loodetust silmapaistvalt tagasihoidlikumaks, vaat et olematuks. Megakirikute peamine punkt tiirleb raha ümber: kirikule tuleb annetada, ja mida rohkem annetusi teha, seda paremini hakkab elus minema. Ameerikas on seetõttu tekkinud terve hulk pastoreid, kes on püstirikkad, ja hulk inimesi, kes on totaalselt laostunud, kuna elusäästud on läinud mõnele pastoritest, sest kui kirikule kogu raha ära anda, saab äkki näiteks vähist lahti ilma haiglasse minemata. Pastorid elavad lossides, reisivad eralennukiga ja jutlustavad kristlikku elulaadi. Samas puudub neil kohustus makse maksta, suurte looduskatastroofide korral, kui kohalikel omavalitsustel on vaja hättasattunuid aidata, on need kristlusest pasundavad kodanikud saatnud kõik abivajajad rohkem kui paaril korral pikalt. Tammy Faye Bakker (1942–2007) oli selles subkultuuris kaugelt üks inimlikumaid persoone. Tema ja ta esimene abikaasa Jim (1940) olid telejutlustajad, kes üritasid kristlust teha lõbusaks ajal, kui enamik nende kolleege tegeles peamiselt avalikkuse ähvardamisega. Nemad pakkusid meelelahutust, ehitades muu hulgas kristliku lõbustuspargi, mis oli omal ajal üks maailma suurimaid, küll tänaseks ammu maha jäetud. Üks näiteid, kuidas üritati inimestele lähemale saada armastuse, mitte ähvardamisega, on teleintervjuu pastor Steven Pietersiga, kes oli avalikult gei ja aidsi nakatunud. Intervjuu toimumise aegu, 1985. aastal, ei tahtnud peavoolu kristlased seksuaalvähemustest mitte midagi teada. Paar aastat varem oli Reagani andministratsioon aidsihaigete üle avalikult nalja visanud, paar kuud enne aga Reagan ise tunnistanud, et see haigus võib tegelikult isegi natuke probleemne olla. Toona tähendas aidsidiagnoos õigupoolest surmaotsust, sest ravimeid lihtsalt ei olnud. Pieters muide on tänaseni elus ja käis ka „Tammy Faye silmade“ maailma esmaesitlusel.
Siiski polnud kõik selline rõõm ja lillepidu, nagu ehk telekast paistis. 1987. aastal sai Jim Bakker süüdistuse ahistamises (see on megakirikute ja teleevangelistide seas peaaegu et käitumisnorm) ja selles, et üritas ahistatut vaikima panna, tehes talle kiriku rahadest kuuekohalise väljamakse (selline käitumismuster pole telepastoritele samuti võõras). Bakker oli olnud USA maksuorganite huviorbiidis juba 1970ndate lõpust, kuid kõnealune juhtum tõi kaasa selle, et ta lasti lahti omaenda kirikust. Tema asemele tuli 1980ndate ilmselt kuulsaim teleevangelist Jerry Falwell seenior (1933–2007), kellele ei tekitanud omakasu nimel kellegi teise rongi alla viskamine mingit moraalset dilemmat. Ta kutsus kokku pressikonverentsi, süüdistas Bakkerit „seksuaalsetes perverssustes“ (olid hakanud liikuma jutud, et Bakker on gei või vähemalt biseksuaalne, mis oli 1980ndate Ameerika kristlaste hulgas täiesti mõeldamatu) ja võttis kõik Bakkerite kiriku varad endale. 1991. aastal mõisteti Bakker peamiselt finantskuritegude eest 45 aastaks vangi. Varem ei oldud seda tehtud peamiselt sellepärast, et Reagani toetajatest tubli osa moodustasid evangeelsed kristlased ja sellise kuulsa pastori kinnipanekust kardeti negatiivset mõju kõigi mainele.
Peatselt hakkas evangeelsetele kristlastele koitma, et äkki seksuaalvähemuste esindajad ei olegi mingid kurjad inimesed, kelle ainsaks elueesmärgiks on lääne ühiskonda seestpoolt lammutada ja aidsi levitada, vaid vahest on nad täiesti normaalsed ja tavalised kodanikud. Falwelli ja muude vahutavate radikaalide järgijad hakkasid vaikselt eest ära surema ning uus põlvkond tuli peale, tuues endaga kaasa uued väärtushinnangud. Ka seksuaalvähemustel oli Tammy Faye meeles kui ainus kuulus evangeelne kristlane, kes oli julgenud olla nende poolt. Teda kutsuti paraadidele ning kui Tammy Faye elust valmis samanimeline dokumentaalfilm*, millel kõnealune mängufilm põhinebki, läks sinna jutustajaks drag-ikoon RuPaul.
Mängufilmiversiooni juures on kõik olnud ilmselgelt südamega. Lõpeb see küll natuke poole pealt – Bakkeri elust oleks tegelikult kõvasti rohkem rääkida –, aga vähemalt positiivselt. Mul on olnud aastate jooksul alust küllaldaselt karta mängufilme, mis väidetavalt „tõsielul põhinevad“, sest seda sõnapaari kiputakse filmitööstuses vägagi lõdvalt tõlgendama. Seekord siiski mitte. Muidugi, siin-seal on võetud kunstilisi vabadusi, aga jäädud siiski väga tõetruuks. Tehniline tase on piisavalt kõrge ja mujal maailmas on teos hästi vastu võetud, nii et ennustatakse päris mitmele Oscarile kandideerimist. Mina olen sellega küll nõus.
„Eikuskilmees“
Pakistan on üks natuke omamoodi riik: vaid üle 70 aasta vana, aga pole kunagi pidanud pead vaevama selle üle, miks sellel rahvusvahelisel tasandil nii palju fänne on. Indiaga pole kunagi läbi saadud, sõjaks on mitu korda läinud, ja väiksemaid tulevahetusi tuleb pidevalt ette peamiselt sellepärast, et selle kandi piirid on paika pandud impeeriumide teada-tuntud põhimõttel „võtame kaardi ette, pliiatsi kätte ja vaatame, mis saab“. Kuna aga mõlemad on juba aastakümneid tuumariigid, ei ole täismahus sõjapidamine kummalegi ahvatlev plaan.
„Eikuskilmehe“ režissöör Mostofa Sarwar Farooki on pärit Bangladeshist ja seda on siin-seal ehk tajuda tema suhtumises korduvalt ebakorrektselt käitunud Pakistani, aga teoses on keskmes pigem inimesed. Peategelane on ahmadija usulahku kuuluv meeskodanik ja peamine pingekoht on pruuni mehe kannatused ning oma koha otsimine seal, kus seda on eri põhjustel raske leida. Koduses Pakistanis lõigatakse tema isal kõri läbi usuliste tõekspidamiste pärast ning kohalikud radikaalid ei lase tal teda linna kalmistule teiste moslemite keskele matta (ametliku statistika järgi peab 7% pakistanlasi ahmadijasid moslemiteks ja Talibaniga hästi läbi saav riik ei ole kuidagi mõistva suhtumisega usuvähemustesse). Peategelane saab kuskilt India passi ning pääseb sellega Ameerikasse, kus tutvustab end India hinduna, aga ka seal jääb ta ette. Mitte oma usulise tausta, vaid nahavärviga. Ta istub rahulikult praamil, kui üks kaasreisija võtab nõuks, et tumedanahaline isik on raudselt terrorist, kes kavatseb praami õhku lasta. Ilma igasuguste asitõenditeta paigaldatakse talle jälgimisseade. Ta üritab paaniliselt sulanduda – ostab näiteks MAGA-mütsi ja katkestab sidemed oma perekonnaga –, aga see ei taha tal kuidagi õnnestuda.
See, kuidas on kokku võetud diskrimineerimisteemad just neis aspektides, mille puhul pole meil kellelgi valikut (rahvuslik kuuluvus, nahavärv), teeb sellest lõppkokkuvõttes südamliku ja aktuaalse filmi.
„Viimane hukkamine“
See on jälle üks film, mis põhineb tõepoolest tõsielul, Werner Teske (1942–1981) elul ja surmal. Teske oli viimane inimene Ida-Saksamaal, kelle surmanuhtlus täide viidi (SDV kaotas surmanuhtluse aastal 1987). Peategelane on teadlane, kes on parasjagu jõudnud lennukile, mis peaks ta viima Etioopiasse teadustööd tegema, kui lennukisse ilmuvad Ida-Saksa salapolitsei agendid ja viivad ta sinna, kuhu vaja. Seal, kus vaja, s.t salapolitsei peakorteris, kästakse tal hakata kaastööliseks, kuivõrd ta on endine noorsportlane ning tema endine trennikaaslane on just läände pagenud – tema peaks seda seltskonda ju teadma. Salapolitsei heaks töötamine tähendab mõistagi mõningaid hüvesid, aga mida aeg edasi, seda rohkem ta end sisse kaevab, käies kaasas läbiotsimistel ja kõike muud, kuigi tahab ainult teadust teha. Süsteemi lähedalt nähes hakkavad tal tekkima omad kahtlused, kas kommunism on ikka nii tõsiseltvõetav maailmavaade, ja kas äkki poleks ka päriselt läänes parem. Lõpuks ta enam julgeolekupolitseiga tegemist teha ei taha ja ta hakkab vaikselt korjama materjali, millega olla kasulik lääne salateenistustele.
Kuna salapolitseiga seonduv on sakslastele (ja ka eestlastele) väga hingelähedane teema ning elavas mälus täiesti olemas, tehakse filmis väga hästi selgeks, kuidas üks monoliitne süsteem võib täiesti süütu eraisiku alla neelata ja mis juhtub siis, kui nimetatud isik saab aru, et süsteem on suremas, selle ideoloogia mäda ja süsteemis olla enam ei soovita.
* „The Eyes of Tammy Faye“, Fenton Bailey, Randy Barbato, 2000.
24. novembril tähistas 75. sünnipäeva loodus- ja teadusloo huvidega geograaf Heldur Sander. Tema mitmekesised uurimisteemad katavad Eesti looduskultuuri ja kultuurloodust, puid ja inimesi nende kooskujunemises. Sandri peamised uurimisvaldkonnad on linnahaljastuse ja maakasutuse ajalugu, mõisaparkide dendrofloora ja dendroloogilised kollektsioonid, samuti üksikpuud ja haljastusega seotud ajaloolised isikud. Puudest on teda enim paelunud lehised, hobukastanid ja pärnad, linnadest Tallinn, Pärnu ja Haapsalu oma haljastusega.
Kui suure osa oma elust oled sa puudega tegelenud ja kuidas sa puude uurimiseni jõudsid?
Isa oli mul arukas ja võttis poja sageli kaasa, ka metsa puude langetamisele ja kokkuvedamisele ja eks küttepuudegagi tuli kogu aeg jännata. Maalapsena ikka maja ümbruses puudel vahet tegin ja neist mõndagi tundsin, vaheldusrikkust pakkus koolitee läbi Koeru-Aruküla mõisapargi. Puude juurde minek või süvahuvi tuli Tallinna botaanikaaias, kus tuli leida teema või väljund, sest maastikuteaduse alal lõpetanuna minust selle suuna edasiarendajat ei olnud. Lähtusin sellest, et oleks võimalik kirjutada, sest mul oli kirjutamise huvi. Algselt hakkasin iseseisvalt tegelema topograafiliste kaartidega seoses Tallinna haljastuse ja maakasutuse uurimisega. Siin ei saanud ka puudest mööda. Nii läkski, et pöörasin pilgu linnapuude poole ja hakkasin neist huvituma, uurima ja kirjutama.
Sa oled linnahaljastusest tõesti väga palju kirjutanud, muu hulgas 2009 aastal artikli „Linlase suhe loodusesse areneb koos linnaga“. Kas sa palun avaksid pisut, kuidas see suhe ajas Eesti linnades on muutunud ja mis suunas see paistab liikuvat?
Linlase suhe loodusesse on väga mitmekesine. Kui linnad hakkasid arenema ja maarahvas liikus linnadesse, siis puude hoidmine ei olnud tavaline. Kui Tallinnas valmis 1823. aastal esimene avalik park – Lasteaed (Kindergarten) ja Toompeal 1820. aastal Kuberneri aed, siis pidid linnaisad kirjutama ja keelama, et parkides ei tohi puid murda. Seega võttis puudehoid aega ja vajas kõrgemalt poolt suunamist, et talurahvale ja linnaelanikele arusaadavaks kujuneda. See ei tulnud mitte esimese linlaste põlvkonnaga, vaid hiljem. Samal ajal oli Tallinnas aedu ja mitmesuguse kooslusega puudeistutusi rajatud sajandeid, linnavalitsus seda soosis ja oli eesrindlik ning ega eraomanikudki vaenulikud olnud.
Heldur Sander Hiiumaa Suuremõisa pargis ühe vanema ja suurema euroopa nuluga, millel on vanust 120 aasta ringis.
Aga edasi, XX sajandil, mida tooksid sellele sajandile iseloomulikuna välja ja kas oli ka puudega seotud konflikte?
XX sajandil mingit otsest pööret ei toimunud, Tallinnas ja mujalgi jätkati juba kujunenud suunda. Linnahaljastus arenes liigirikkuse suurendamise ja iluaianduse suunas 1940. aastani. Kui näiteks rääkida konfliktidest, siis Tallinnas neid ei olnud, eriti kui mõelda esimestele kümnenditele, mil Koplisse hakati rajama Venemaa suuri tehaseid ja seal olev mets pikkamööda hävitati, ometi sada aastat varem, XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimestel kümnenditel hoopis väärtustati Kopli metsa. See näitab suhtumist. Nagu me teame, Nõukogude ajal ei saanud ennast avalikult kõikide mõtetega avaldada, nii et tollest ajast ei ole ka eriti konfliktsituatsioone teada. Üks vähestest oli seotud Tallinnas Tammsaare pargi uuendamisega. Pärast sõda oli vaja ju haavu parandada ja siis pandi laialdaselt rõhku uute haljasalade rajamisele, ka Tallinna kesklinnas ja uutes elamurajoonides, vanalinnas puudeistutust suurt ei toimunud. Kuid eks siis ja käesoleval ajal on tunda olnud, et osa inimesi suhtub valuliselt puude raiumisse. Nii on meil ju teada konfliktid Kaarli puiesteega ja kas või selle üksiku Haabersti remmelgaga. Oma eluajal märgatud ja tähenduse omandanud puude raiumist võetakse liiga isiklikult. Kuigi nüüd, kus inimesed on palju reisinud ja teadmised avardunud, mõistetakse, et puud on üks osa linnahaljastusest ja neid tuleb vahel raiuda ja uued istutada. See on loomulik protsess.
Kas on mõni ajastu, mida võib sinu meelest pidada Eesti linnahaljastuse kuldajastuks ja mis põhjusel?
Ma arvan, et selleks olid Eesti Vabariigi 1920. ja 1930. aastad, kui hakati väärtustama bastionide rajamist ja sinna haljasalade rajamist, et see vöönd ei läheks mitte ehituste alla. See protsess oli alanud juba XIX sajandi teisel poolel ja küllap aitasid kaasa tolleaegsed arusaamad. Bastionitele oli hoonestuse rajamine küllaltki tülikas ja raskusi tekitas ümber vööndi olev veekraav. Eestiaegne suund viis edasi seda, millega oli alustatud tsaariajal – see on kõige meeldivam. Muidugi hakati rajama iluaedu, seda võis täheldada nii Tallinnas, Nõmmel, Viljandis kui mujal. See aeg pani aluse linnapuude austamisele ja hooldusele ning president Pätsi kodukaunistamise aktsioon aitas siin samuti kaasa. Ka Nõukogude ajakirjas Tsvetovodstvo – see oli mingi 1956. aasta number vist –, on Venemaalt Moskvast tulnud korrespondent imetlevalt kirjutanud Tallinna iluaianduse käekäigust.
Kas keskkonnaajaloolises plaanis on Eesti linnahaljastuses veel teemasid, mida tasub lähemalt uurida?
Vähemalt Tallinna osas on juba palju avaldatud. Võib-olla võiks siin veel uurida esimeste puuliikide sissetoomist ja levitamist. Ka on Tallinna puhul tähtis suvemõisate osa, kuidas need arenesid ja kuidas sinna istutati rohkesti puid ning milline mõju on neil olnud linna üldisele arengule. Huvi pakub ka linnametsade käekäik, näiteks Nõmme linnajao arengulugu omaaegsetest loodusmännikutest selliseks, nagu ta praegu on.
Sa oled aastaid teostanud puude inventuure mõisaparkides ja koostanud uurimusi parkide dendrofloorast, mis seisus meil praegu mõisapargid üldse on ja kuidas tuleks nendega edaspidi ringi käia?
Pilt on väga erinev. Osa mõisaparke on taandunud ja metsistunud, väike osa läinud eestlastest, mõni ka teistest rahvustest omanikele. Eks neid on ka hoitud ja hooldatud, on riiklikke parke (mõisakoolide omad) ja üldisemalt looduskaitse all olevaid. Iseasi, mida selle hoidmise all mõistetakse ja mida üldse arvata sõnapaarist „parkide hooldamine“. Riiklikult on küll tänu mitmetele programmidele osa kooliparke ja mõningaid teisi kenasti hooldatud ja istutustega täiendatud, kuid leidub ka looduskaitsealuseid alasid, mis on jäänud täiesti hooldusest välja.
Park võib olla ka uurimisobjekt, eriti puudutab see Sangaste metsaparki, kus on väga huvitava ajalooga ala kujunenud läbi saja viiekümne aasta, kusjuures inimese osa on olnud selles väga suur. Praeguseks on seal hea pilt sellest, kuidas võõrpuud loovad täiesti uusi kooslusi. Kas neid nüüd säilitada või mitte, see on iseasi. Sama Hiiumaal Suuremõisa pargis, kus on kujunenud looduslikult euroopa nulu kooslused. Tekib küsimus, kas see liik võiks meil saada looduslikuks liigiks, kui kuuse areaal hakkab taanduma, aga eks seda näitab aeg.
On ju teada, et paljud taimed viidi taluaedadesse just mõisaparkidest, aga kui palju see puudutas puittaimi ja kuivõrd mõisapark jõudis talurahva koduruumi või oli see ikkagi eraldatud ja nende kahe vahel liikumist ei toimunud?
Taimede talurahva koju jõudmine oli aeglane protsess ja see sai rohkem alguse ajal, kui mõisas hakati talumaid päriseks müüma. Nii et siis läksid küll mõisaparkide istutusviisid ja puuliigid taluaedadesse. Eks mõisnikud seda mingil määral ka toetasid. Puud kandusid edasi mõisakalmistute või ka külakalmistute kaudu, sest meil ei ole kalmistud lagedad. Nii ongi mitmed hilisemad kollektsioonid aluse saanud just mõisaparkide liikidest, olid need siis lehised või pärnad või muud puud. Üks varasema ja huvitavama ajalooga on Rõugu talupark Järvamaal, on veel üksikuid teisigi, mille algne idee on pärit XIX sajandi lõpukümnenditest.
Sinu uurimused nii eesti soost kui baltisaksa aednikest, botaanikutest ja metsameestest näitavad mu meelest hästi, kuidas looduslugu on ühtlasi ka kultuurilugu, inimeste ja kultuuride vaheliste kontaktide lugu. Kui peaksid tooma esile ühe või paar ajaloolist isikut oma uurimustest, kes on korraga nii kultuuri- kui ka looduslooliselt Eestisse midagi olulist toonud, siis kes need on ja missugune on nende panus?
Tuleb tõesti sellega arvestada, et Eesti kultuurlooduse on rajanud aednikud ja metsaülemad. Eriti tuleb nimetada mõisaaednikke, sest just tänu nendele leidus hiljem siin mitmeid haruldasi puuliike ja anti edasi puude kasvamise viisid ja teadmised sobivusest meie kliimasse. Nemad tabasid ära, milline võib olla sobiv taimeliik põhjamaises kliimas, sest siia tulnud aednikud olid enamasti pärit soodsama kliimaga aladelt Saksamaalt, isegi kuni Itaaliani välja, vaid vähesed neist meiega sarnaste kliimaoludega riikidest nagu Rootsi. Just aednike teadmised on läinud rahva sekka ja nemad on andnud oskusi edasi.
Aednike puhul on mind huvitanud isikulooline ja tegevuslik külg. Paeluv oli Tartu ülikooli botaanikaaia aednike lugu. Siin võib nimetada kolme nime, kelle üle Eesti võiks uhke olla, kes tulid Saksamaalt, töötasid Tartu botaanikaaias ja hiljem jõudsid Venemaal Peterburis suurte keisrilosside aedade juhendajateks ja isegi otsaga Brasiiliasse. Nendeks olid Johann Peter Bueck, kelle elutee üks peatus oli Pärnus, kus ta lõi pere, ja töötas hiljem lühikest aega Alūksne (Marienburgi) mõisas ja Tartu ülikooli botaanikaaias. Temast sai Peterburi Jelagini saare krahv Orlovi mõisa ja hilisema keiser Aleksander I emale Maria Fjodorovnale kuulunud keisripargi aednik ja selle arendaja. Teine oli Johann Anton Weinmann, kes pärast viljakaid tööaastaid botaanikaaias lahkus samuti Peterburi ja temast sai Pavlovski kuulsa ja tuntud pargi hooldaja. Ja kolmas, Ludwig Riedel, kes samuti peatus Tartus lühikest aega ja kellest sai Brasiilia suur poeg, selle floora uurija ja jäädvustaja, Georg Heinrich von Langsdorffi Brasiilia ekspeditsioonist osavõtja ja Brasiilia keisri Pedro II residentsi aedade ning Rio de Janeiro parkide ja aedade juht. Need kolm nime võiksid inimestel ringi rännates meelde turgatada.
Neile tuleb lisada seeneteadlasena tuntud Heinrich August Dietrichi, kes oli Tallinnas tegus mees, siinse roht- ja puittaimestiku uurija ja jäädvustaja, samuti krahv Bergi Sangastest ja siia paigutaksin ka Tartu ülikooli professori Andres Matthieseni, kelle osa on olnud küllalt oluline nii õppetöös kui ka mitmes muus aspektis.
Kas on mõni teema, mille oma uurijateekonnalt veel välja tooksid?
Üks on olnud muidugi puittaimede introduktsioon, mis on mind sügavuti huvitanud. Kuidas neid siia toodi ja jäädvustati ning seosed laiemas ulatuses. Kui Eesti asustati võõramaalastega, olid nad siis linnaelanikud, mõisnikud või pastorid, ega nad seda maad ja taimestikku ei tundnud. XIX sajandil ei olnud selge ka sõna „kodumaine“ tähendus. Nii et pole ime, kui kasvuhoonetes kasvatati XVIII sajandil meie looduslikke taimi ega oldud aru saadud, kas nad võivad meie looduses kasvada või mitte. Võõrliigi mõiste ongi keeruline ja ajas on muutunud, kuidas seda mõista. Kas näiteks jugapuu on meil võõrpuu või ei ole? Tema kasvamine siinses piirkonnas on küll teada Riias elanud Jakob Benjamin Fischeri 1784. aasta tööst, aga vaevalt et teati selle kasvamist meie läänesaartel. Kuna jugapuu on aastasadu tuntud aia- ja pargitaim, võidi ta sisse tuua ajal, kui siinsed looduslikud kasvupaigad ei olnudki teada. Ega inimesed teegi vahet mõistetel kodu- ja võõramaine, nii peetakse hobukastanitki meil kodumaiseks. Ega see vale olegi, seda kasvatati ju enam kui sada aastat varem meil ajaliseks piiriks võetud 1750. aastast.
Taimi ei toodud koduaeda looduslikest leiukohtadest, kõik toimus puukoolide vahendusel. Toodi mitmeid liike, olgu siis jugapuu, kikkapuu või muud taimed, samuti kodumaiseid pärnasid. Toodi ka hübriidpärnasid, nii et võta siis kinni, on see looduslik või ei, kui üks hübriidi liik on kodumaine ja teine lihtsalt natukene meist lääne poolt. Areaalide piirid on kujunenud koos riigipiiride ja eri riikide loodushoiu arusaamadega.
Kunstibiennaal Helsingi uue merendusstrateegia teenistuses
ANDRA ORN
Esimene Helsingi biennaal (12. VI – 26. IX) tõi Vallisaarile 145 000 külastajat. Biennaali seitsme miljoni euro suurune eelarve kattis kolme aasta töö ja korraldamise kulud. Algatus tuli Helsingi linnalt ja Helsingi kunstimuuseumilt (HAM). Helsingi kunstimuuseum ei tegutse ainult Tennispalatsis, vaid on osaline ka avaliku ruumi kunstiprojektides ja vastutab linnaruumi kunsti säilimise eest. Biennaal on osa Helsingi merendusstrateegiast, mille eesmärk on rannajoone avamine. Helsingi biennaali kuraatorid olid HAMi avaliku kunsti osakonna juhataja Taru Tappola ja näituste osakonna juhataja Pirkko Siitari.
Miks on Helsingil vaja oma biennaali?
Siinsed kunstnikud vajavad rahvusvahelist platvormi: see annab võimaluse luua tellimustööna uut kunsti ja seda ka eksponeerida. Samuti saab biennaaliga äratada publiku huvi, tuua ta kunsti juurde. Just seda me Vallisaaril nägimegi: saarele tuli mitmesugust rahvast, ka neid, kes tavaliselt nüüdiskunsti näitustel ei käi.
Kas biennaalil on teistmoodi sümboolne tähendus kui suurel rahvusvahelisel näitusel?
Biennaali korraldatakse iga kahe aasta tagant, aga muus osas võib see olla ükskõik milline väljapanek, piiranguid ei ole. Biennaal eristub teistest HAMi algatatud projektidest laia haarde poolest: osa võttis 41 kunstnikku ja kunstirühmitust. Eriomane on ka see, et biennaal toimus Vallisaaril, mis on kunsti esitlemiseks väga spetsiifiline koht. Kuigi biennaal on HAMile uus ja varasematest erinev ettevõtmine, oli suurnäituse korraldamisel suur abi muuseumi kogemusest avaliku ruumi kunsti ning suurte rahvusvaheliste kunstinäituste kureerimisel ja eksponeerimisel.
Pirkko Siitari: „Me ei jäta saarele midagi, sest meie eesmärk ei olnud rajada sinna skulptuuripark.“
Kuidas tekkis mõte korraldada Helsingi biennaal? Kes olid selle mõtte algatajad?
Juba aastaid oli kõne all, miks Helsingis ei ole ühtegi suuremat rahvusvahelist kunstisündmust. Biennaali mõte hakkas hargnema sellest, et linnavalitsus oli huvitatud sellise ürituse korraldamisest koos HAMiga. Biennaali hakkasime täpsemalt kavandama 2018. aastal. Sellest sai Helsingi linna tegevuskava osa: sinna kuulub uus merendusstrateegia, mille üks eesmärk on avalikkusele avada lähedal asuvad saared.
Mida uut on biennaalil meie piirkonnale anda?
Olen kindel, et biennaal annab palju nii Soomele kui ka selle lähiümbrusele. Nii suure mastaabiga kunstisündmuselt, nagu on biennaal, saab alati kunstielamusi ja osalevad kunstnikud pälvivad seal tähelepanu. Lisaks pakuti seal publikule täiesti teistmoodi kohtumisvõimalust kunsti, aga ka loodusega. Eks iga uus algatus pakub midagi teistsugust ja täiendab Helsingi praegust ärksat kunstielu.
Kui vaadata teisi maailmas korraldatavaid biennaale, siis millistega end võrdleksite või millist peate endale eeskujuks?
Uurisime palju teiste biennaalide kohta, mõnda neist ka külastasime ise. Lisaks küsitlesime paljusid, kes on selle formaadiga töötanud. Näiteks käisime Liverpooli biennaalil, mis on Helsingi omaga võrreldav, sest ka sealsed korraldajad kasutavad avalikku ruumi kunsti eksponeerimise võimalusena.
Kuidas plaanite teistest biennaalidest eristuda?
Mis puutub asukohta, siis pakub Vallisaari hoopis teistsugust külastuskogemust, asukoht inspireeris ka kunstnikke. Samuti on siinsete kunstnike suur osakaal midagi sellist, mida teistel maailma biennaalidel ei näe. Otsustasime kohe alguses, et kunstnikest pool on siinne ning ülejäänud kutsume üle maailma. Valiku juures me aga ei pidanud silmas, et biennaalil oleks esinduslik riikide valik. Pöörasime tähelepanu kunstnike senisele tööle, tahtsime olla kindlad, et nad sobituvad meie keskkonnaga. Kutsutud kunstnikelt ootasime asukohapõhiseid töid. Soovisime, et neil oleks juba varasematest projektidest sellelaadne kogemus või et oleksime nendega teiste projektide raames juba koostööd teinud.
Kuidas biennaali rahastati ja kui suur oli eelarve?
Pool biennaali eelarvest tuli erasihtasutustelt ja teine pool Helsingi linnalt. Kolme aasta eelarve oli kokku seitse miljonit eurot, kuid see sisaldas ka biennaali asutamiskulusid, tänu millele saab biennaal jätkuda.
Mitu uut kunstiteost te tellisite?
70% töödest olid uued tellimustööd. Olemasolevaid kunstiteoseid valides mõtlesime keskkonna peale. Eesmärk oli, et need peaksid olema saarega dialoogis või saama asukohas uusi tähendusvarjundeid.
Helsingi biennaal pidi toimuma 2020. aastal, kuid lükkasite selle aasta jagu edasi. Kuidas muutunud olukord biennaali mõjutas?
Koroona tõttu lõime biennaalile rohkem digitaalset sisu. Paljud asjad, mis pidid algul olema loodud füüsilisel kujul, kolisid veebi. Teisest küljest saime nii meie kui ka kunstnikud rohkem aega, et teos lõpetada ja ideedesse süveneda. Nii et kokku võttes ma ei ütleks, et see oli katastroof.
Alicja Kwade. Big Be-Hide. Installatsioon, 2019.
Kas teil kordagi ei tulnud mõtet, et biennaal hoopis ära jätta?
Ei, mitte kordagi, olime kindlad, et see toimub.
Kas oli raske tähtaegu muuta?
Muidugi, lepinguid uuendada ja ettevalmistustöid muuta oli keeruline. Meie meeskond nägi selle nimel kõvasti vaeva.
Kas olite kindlalt otsustanud korraldada biennaal oma meeskonnaga, mitte kutsuda külaliskuraatorit, nagu tehakse paljudel biennaalidel? Miks nii?
Kohe alguses oli selge, et esimene biennaal tuleb meil ise korraldada. Toimumispaik oli ökoloogilisest seisukohast väga nõudlik ja tahtsime kontrollida kogu protsessi. Arvan, et see oli väga hea otsus: meil oli kõigepealt vaja paika panna, kuidas kõik toimima hakkab, nii organisatsioon kui ka protsessid. Nüüd oleme palju targemad.
Kas on võimalik, et edaspidi kaasate ka väliskuraatoreid?
Kindlasti. Arvan, et on vaja mitmesuguse lähenemisega kuraatoreid, et neil oleksid oma tõlgendusviisid, ideed ja töömeetodid. Tuleb olla avatud.
Keskkond on näituste peateema kõikjal maailmas, kuid ka kritiseeritakse, et biennaalidest jääb suur ökoloogiline jalajälg – tellitakse uusi kunstiteoseid, lennatakse kohale üle kogu maailma jne. Mis te sellest arvate?
Kunstnikud on aastakümneid keskkonnateemadel sõna võtnud ja biennaali üks teemasid ongi meie keerukas suhe loodusega. Kui meid biennaali korraldama kutsuti, palusime sõltumatul uurimisinstituudil BIOS* hinnata, milline on biennaali sotsiaal-majanduslik mõju. Lasime neil seada saarele üles uurimisjaama, tutvustasime nende tööd ning korraldasime vestlusringe ja loenguid. Helsingi biennaal vastab ka keskkonnajuhtimissüsteemi EcoCompass nõudmistele. Juhindusime sellest kavandamisest teostuseni ja kindlustasime, et kõik oleks võimalikult keskkonnasäästlik. EcoCompass on Soome loodushoiuühingu välja töötatud süsteem, mis põhineb keskkonnahoiu rahvusvahelistel standarditel. Suvel pälvisime EcoCompassi sertifikaadi. See väljastatakse kolmeks aastaks ja audiitor kontrollib eesmärkide täitmist.
Ökoloogia küsimus kerkib esile igasugustel üritustel. Nii peame ka kunstiüritusi korraldades õppima uut ja lahti laskma vanast. See puudutab ka kuraatorit. Sellest vaatenurgast olid kõik tööd kavandatud Vallisaari keskkonda arvestades ning hinnatud loodushoiu ja looduse säilitamise vaatenurgast. Sealses keskkonnas oli see ülivajalik. Tellimustööd vähendavad transpordikulusid: need on palju väiksemad kui teistel sama hulga kunstnikega töötavatel biennaalidel. Otsustasime paigaldada kunstiteosed olemasoleva tee äärde, seega ei pidanud külastajad astuma loodusesse rohkem kui hädavajalik.
Mis saab saarest?
Saar jääb selliseks, nagu see oli enne biennaali, kunstiteoseid sinna ei jäeta. Vallisaari on endine militaarsaar, 2016. aastani oli see üldsusele suletud. Edaspidi on saar avatud loodus- ja ajaloohuvilistele.
Kas te mõtlesite, mis saab taiestest pärast biennaali?
Algusest peale tuleb mõelda, milliseid materjale kasutada, kust neid leida, kui palju maksavad ja mida nendega pärast peale hakata. Me ei jäta saarele midagi, sest meie eesmärk ei olnud rajada sinna skulptuuripark. Kõik taiesed viiakse ära ja osa materjale saab ka taaskasutada.
Kas teil on kavas eksponeerida mõnd kunstiteost ka mujal Helsingis?
Kolm tööd – kaks Alicja Kwadelt ja üks Laura Könönenilt – jäävad meie kollektsiooni ning me eksponeerime neid kusagil linnaruumis. Need on loodud juba algselt eesmärgiga jääda avaliku ruumi kunstiobjektideks. See oli võimalik, sest Helsingi järgib nn ühe protsendi kunsti põhimõtet ja HAM kureerib avaliku ruumi kunstiobjekte.
Kui palju oli biennaalil külastajaid?
Vallisaarit külastas 145 000 inimest, aga osa töid olid eksponeeritud HAMis ja kesklinnas, nende külastatavust me ei ole kokku lugenud. Palju huvitavat materjali oli ja on meie veebisaidil, mida on samuti palju kordi külastatud. Lõplikku arvu on raske hinnata. Ürituste sari „Helsingi biennaalist inspireeritud“ („Helsinki Biennial Inspired“) hõlmas biennaalist inspireeritud kunsti- ja kultuuriüritusi, mida organiseerisid Helsingi kultuuri-, noorte- ja eakate keskused, samuti mitmesugused kultuuriasutused. Kokku külastas Helsingi biennaalist inspireeritud üritusi, näitusi ja töötube 90 000 inimest.
Saar saab vastu võtta kuni 300 000 külastajat. Kas see oli ka biennaali külastajate loodetud hulk?
Pärast pandeemia tulekut muutus paljugi ja ka ootused on nüüd teistsugused. Soomes ei käi enam nii palju väliskülalisi, nii et see mõjutas olukorda. Aga me oleme külastajate arvuga väga rahul.
Kes olid põhilised külastajad?
Me ei ole seda uurinud, kuid arvan, et biennaal läks korda neile, kes tavaliselt muuseumides ei käi. Koostame praegu laiaulatuslikku mõjuhinnangut, mis avaldatakse detsembris. See sisaldab ka kliendiuuringut. Koroona tõttu oli rõhk kohalikel külastajatel, kuid vanuseline jaotus oli palju laiem kui tavaliselt muuseumikülastajate hulgas.
Kuidas te sellise publikuni jõudsite?
Ikka looduse ja kunsti põneva kombinatsiooni tõttu. Pandeemia ajal tunti puudust kunstielamustest ja otsiti võimalust looduses olla.
Millist tagasisidet olete saanud?
Meedia on andnud väga tunnustavat tagasisidet ja ka külastajad on olnud väga hästi meelestatud. Kolme tööd kiideti eriti. Need olid Tuomas A. Laitineni (Soome) installatsioon, Paweł Althameri (Poola) virtuaalreaalne film ning Janet Cardiffi ja George Bures Milleri (Kanada) heliinstallatsioon. Meil on väga hea meel külastajate rohkuse üle, kes andsid meile tagasisidet biennaali ajal või on teinud seda ka hiljem kliendiküsitluse kaudu. Küsitlus lõppes 29. oktoobril.
Millised on need kunstiteoste põhielemendid, mis publikut eriliselt köitsid?
Ma arvan, et Pawełi virtuaalreaalne film köitis paljusid, sest see on ühtaegu tõsine ja naljakas ning käsitleb vabaduse eri tahke. Film võimaldab vaatajal kõigest juhtuvast osa saada. Film valmis koostöös naabersaare avavangla elanikega. Pawełi looming põhinebki tavaliselt koostööprojektidel, nii et kui me ta kutsusime, leidis ta saarelt hooldustöid tegeva avavangla kinnipeetavate seltskonna. Ta kutsus neid filmis kaasa lööma. Tema lugu räägib vabadusest, selle aspektidest, kuid mitte otseses mõttes, vaid rahu leidmisest iseendas ja looduses.
Millised olid teie eesmärgid, kui alustasite biennaali ettevalmistamisega?
Luua poodium sisukale kunstile, mis köidaks uut publikut nii Soomest kui ka välismaalt. Anda kunstnikele võimalus luua midagi uut ja tutvustada ka nende varasemaid töid. Tõsta esile, et kõik on omavahel seotud ja vastastikku sõltuvuses. See on osa biennaali põhilisest ülesehitusest ja sõnumist, hõlmates keskkonnakriise, toimumispaika ja merd ning tuletades meile meelde, et kõik on seotud. Me sõltume loodusest, selle väiksematest osadest ja teistest inimestest. Tahtsime ka heita valgust Helsingile kui huvitavale linnale, ka kunstielamuste saamise mõttes.
Kas see kõik õnnestus?
Jah, usun küll. Me peame veel kõike hindama, kuid oleme pakkunud külastajatele tavatu kogemuse saarel.
Mida ootate tulevikult?
Loodan, et järgmisel korral toimub biennaal samal saarel, sest sinna on juba rajatud taristu, milleta oleks üritust keeruline organiseerida. Oleks suurepärane, kui biennaal oma juured sinna ajaks. Saar on kesklinnale väga lähedal, seal on tee, hooned, loodus ja ajalugu – suurepärane paik töötamiseks. Loodetavasti saab kunstiteoseid edaspidi rohkem näha ka mandril, sest see tagab biennaalile suurema juurdepääsu.
* BIOSi uurimisüksus loodi 2015. aastal ning seda rahastavad Kone fond ja Soome teaduste akadeemia strateegilise uurimise nõukogu.
Kontsert „Valguse poole“ 21. XI Eesti teaduste akadeemia saalis. Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello). Kavas Alisson Kruusmaa „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“ (Eesti esiettekanne) ning Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni muusika.
Umbes aasta tagasi, 2020. aasta novembrikuus kuulutas Eesti Kultuurkapital välja kaheaastase instrumentaalansamblite residentuuriprogrammi, et luua soodne pinnas regulaarselt tegutsevate kammeransamblite loomiseks. Esimeseks õnnelikuks väljavalituks osutus keelpillikvartett M4GNET ning nüüd aasta hiljem on publikul võimalus noppida selle igati õnnestunud valiku vilju. Pühapäeva, 21. novembri õhtul teaduste akadeemia saalis toimunud kontserdiõhtult ei lahkunud tõenäoliselt ükski kuulaja hardumuseta.
Regulaarselt tegutsev keelpillikvartett on koosseis, mille asemel oli siinsel kultuuripõllul laiutanud tühimik. Tõsi, kvartette küll on ning on olnud ka varem, kuid on selge, et stabiilse toetuseta on mis tahes koosseisul peaaegu võimatu täiskohaga pühenduda mitmekülgse repertuaari omandamisele ja täiuseni lihvitud koosmängu arendamisele, rääkimata siis püsivast aastatepikkusest tegutsemisest. Niisiis võiks seda residentuuriprogrammi vaadelda kui esimest sammu, et saaks moodustada riigi palgal tegutseva keelpillikvarteti, kes annab sarnaselt teiste riiklike koosseisudega regulaarselt kontserte Eestis ja välismaal. On ju keelpillikvarteti repertuaar erakordselt mahukas ja mitmekülgne ning selle sagedasem kontserdilavadele toomine laiendaks nii publiku kui ka muusikute endi silmaringi. Suurt huvi ja vajadust kvartetimuusika vastu tõendasid rahvast täis saal ning teoste järel kõlanud tormilised aplausid, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Regulaarselt tegutsev keelpillikvartett on koosseis, mille kohal on siinsel kultuuripõllul laiutanud tühimik. Nüüd on selle koha täitnud kvartett M4GNET.
Kvarteti M4GNET liikmed Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ning Marcel Johannes Kits (tšello) on kogenud ja tunnustatud noored interpreedid nii solistide kui ka ansamblimängijatena. Peale selle seob neid pikaajaline sõprus ja koostöö, sest üheskoos hakati musitseerima juba õpingute ajal Tallinna muusikakeskkoolis. See on vaieldamatult tajutav ka kvarteti mängus, mis on kantud ühisest hingamisest ja üksteisemõistmisest. Tõsi ju on, et hea solist ei pruugi tingimata olla hea ansamblimängija, sest see nõuab muusikult oskust arvestada kaasinterpreetidega – vajaduse korral ise särada ning teinekord tagaplaanile tõmbuda, et lasta teistel särada. M4GNETi liikmete mäng oli selles osas igati hästi balansseeritud ja läbi mõeldud.
Kontserdiõhtu kavas oli kolm teost: Wolfgang Amadeus Mozarti keelpillikvartett nr 17 K 548, Ludwig van Beethoveni keelpillikvartett op. 18 nr 1 ning Alisson Kruusmaa teos „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“. Kava ülesehitus oli igati maitsekas: kahe Viini klassiku teada-tuntud keelpillikvarteti vahele oli asetatud noore helilooja teose Eesti esiettekanne, mis mõjus kontserdi keskel värske tuuleiilina. Jääb üle vaid loota, et niisugune vana ja uue kõrvutamine iseloomustab ka ansambli edasist tegevust: ühest küljest tutvustataks nii kanoonilist kui ka vähetuntud kvartetirepertuaari ning teisalt motiveeritaks ka noori heliloojaid enam keelpillikvartetile muusikat looma.
Kontserdi avanud Mozarti keelpillikvartett nr 17 on üks kuuest keelpillikvarteti žanri isale Joseph Haydnile pühendatud kvartetist Mozarti loomingus. Teose esimeses osas kõlava jahisarvede hüüdu matkiva avateema järgi on kvartetti hiljem nimetatud „Jahiks“. Juba esimestel minutitel näitasid noored muusikud, millise tundlikkuse ja ühtse energiaga võib ansambel musitseerida, kui mängleva kergusega jätkati üksteise fraase, kuid märgata võis ka ilmekat, viimistletud kooskõla. Eriliselt lummavana mõjus aga teose kolmas osa, milles iga pauski oli läbi tunnetatud. Iseäranis meeldiv oli jälgida, missuguse kirglikkuse ja rõõmuga noored musitseerisid, nii et juba üksnes seepärast oleks võinud neile andeks anda mis tahes ebatäpsused – olgugi et siinkirjutaja neid peaaegu ei täheldanud.
Tänavusel muusikapäeval kultuurkapitali aastapreemia pälvinud helilooja Alisson Kruusmaal on olnud seljataga tihe loominguline aasta. Pühapäevasel kontserdil kõlanud teos „Päev-päevalt, valguse poole“ kõlas esimest korda sel suvel Hollandis Pelargos Quarteti ettekandes, kuid Eestis esitas M4GNET selle esimest korda. Teos koosneb viiest muusikalisest miniatuurist, mis mõjuvad oma karges läbipaistvuses intiimsete muusikaliste mõtisklustena. Eriti hästi oli just selle teose puhul tajutav, kuidas ansambli liikmete tämbrid ühte sulasid, nii et silmad kinni kuulates võis aeg-ajalt pelgalt aimata, kes parasjagu mängib. Kas just nimelt seda ühelt keelpillikvartetilt ei soovitagi?
Kui kontserdi avanud Mozarti keelpillikvartetti nr 17 saab nimetada küpse helilooja tagasipöördumiseks keelpillikvarteti žanri juurde, siis kava teises pooles kõlanud Beethoveni keelpillikvartett op. 18 nr 1 on selles žanris üks noore helilooja esimestest katsetustest. Nii sündis jõuline, ekspressiivne ja ambitsioonikas teos, mis toob helilooja noorest east hoolimata esile tema suurepärase keelpillide tundmise. Jõuküllane ja emotsionaalne oli ka teose ettekanne, eriti traagikast pulbitsev teine osa, mille Beethoven on teadaolevalt kirjutanud inspireerituna Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ hauakambristseenist ning mis oma sügavalt romantilise karakteriga andis omal ajal aimu uue ajastu saabumisest muusikas.
Kontserdi lisaloo, teise osa Mozarti serenaadist „Väike öömuusika“, pühendas ansambel teenekale viiulipedagoogile Tiiu Peäskele, kes tähistas selsamal päeval oma 75. sünnipäeva. Peäske on õpetanud Tallinna muusikakeskkoolis kvarteti liikmetest kolme ning teinud seda kahtlemata suurepäraselt, sest praeguseks on neist sirgunud noored professionaalid, kelle edasist arengut ja muusikalist teekonda saame loodetavasti nii eraldi kui ka kvartetina jälgida veel kaua. Lahkusin kontserdilt „Väike öömuusika“ kõrvus helisemas ning südames varasemast veelgi suurem huvi ja austus kvartetimuusika vastu. On selge, et seesugust koosseisu on siinmail kaua oodatud.
Prantslased, kellest enamik arvab, et rahvus on ohus, on leidnud endale uue eestkõneleja Éric Zemmouri.
„Tõeline eksiil ei ole oma maast sunnitud eemalolek, see on seal elada ja enam mitte leida midagi sellist, mis pani oma maad armastama,“ on öelnud prantsuse ajaloolane Edgar Quinet. Paljudele prantslastele ei ole viimastel kümnenditel ühiskonnas toimunud muutused meelepärased. Alanud presidendivalimiste kampaanias on tugevamalt kui kunagi varem esil turvalisuse ja immigratsiooni küsimused. Käärimine näib olevat leidnud pidepunkti esseisti ja ajakirjaniku Éric Zemmouri näol. Arvamusküsitlused näitavad kasvavat huvi tema kui presidendikandidaadi vastu, kuigi registreerunud ta veel ei ole. Meedias tekitab Zemmour enneolematut vastukaja. Kuulumata ühtegi parteisse on ta pälvinud traditsiooniliste parteide ja kandidaatide nördimuse, hirmu ja viha, kui vaadata, milliseid sõnu kasutatakse tema sildistamiseks.
Zemmour on lihtsat päritolu, sündinud Pariisi äärelinna korrusmajas. Alžeeria juudi-berberi päritolu vanemad kolisid Prantsusmaale 1952. aastal. Äärelinna elukeskkond toimis kooskõlas ja vaatamata eri kultuuridest pärit asukatele valitses soov lõimuda Prantsusmaa elukorralduse, kommete ja kultuuriga, mis olid seatud esikohale võrreldes päritolumaa tavadega. Väärtustati vastuvõtva maa kodanike hulka kuulumist. Zemmour arvab, et olla prantslane tähendab omaks võtta maa ajalugu koos selle ebaõnnestumiste ja võitudega. Ta räägib keele tähtsusest – keel kätkeb maa kultuuri ning mõjutab mõtteviisi. Zemmourile on tähtsad traditsiooniline Euroopa kultuur, sellest lähtuv identiteet, rahvuslus, patriotism, haridus ja haritus ning kogukondade vahel vastastikuse austuse ja tasakaalu jaluleseadmine.
Zemmour, kes oma päritolu tõttu tunneb hästi eri kultuuridest tulnute keskkonda, ei ole välismaalaste vastu. Immigratsioon peab olema kontrolli all viisil, mis liidaks sisserändajad olemasoleva ühiskonnaga, kus nad peavad oma koha leidma ning leppima vastuvõtumaa kommete ja kultuuriga. Võib integreerida üksikisikuid, mitte rahvaid. Vastupidiselt varasematele sisserändajatele, kes soovisid integreeruda, on uuemal ajal tekkinud suletud kogukonnad, kes säilitavad oma päritolumaa kombed, jäädes hoolimatuks ilmalike tavade ja elukorralduse suhtes. Woke-liikumine süüdistab eurooplasi minevikus tehtud ülekohtus, võimendab sallimatust Euroopa kultuuri vastu ja õigustab olemasoleva kultuuri asendamist uuega.
Éric Zemmouri arvates peab immigratsioon olema kontrolli all viisil, mis liidaks sisserändajad olemasoleva ühiskonnaga, kus nad peavad oma koha leidma ning leppima vastuvõtumaa kommete ja kultuuriga. Vaade Avenue des Champs-Élyséele Pariisis.
Tuleks austada Prantsusmaad, kes on olnud humanismile ja inimõiguste kaitsele toetuv külalislahke riik ja võtnud vastu teistest kultuuridest tulijad, andes neile tasuta arsti- ja sotsiaalabi. Vastuvõtvale maale nõudmisi esitades seavad immigrandid aga kohustuste ees esikohale oma õigused. Zemmour soovib tõmmata tähelepanu riiklike hüvitistega seotud pettustele, mille ulatus on pead pööritama panev. Zemmour tahaks sisserännanutele määratava märkimisväärse hüvitiste ja toetuste süsteemi ümber korraldada, suunata rohkem toetusi Prantsusmaa kodanikele – mitte päritolu ega rassi järgi, vaid seaduskuulekaile ja assimileerumiseks omapoolseid pingutusi tegevaile isikuile.
Hiljutisel visiidil oma lapsepõlvekvartalisse selgitas Zemmour pearätti kandvale naisele, et ilmalikkus on diskreetne kohustus – „tänaval oleme prantslased, mitte moslemid“ –ning palus räti peast võtta, mida naine ka tegi. Paraku naisele põhjustas see vahejuhtum sotsiaalvõrgustikes solvanguid ning ähvardusi talt elu võtta. Juhtum näitab ilmekalt, kui tähtis on moslemil kinni hoida oma traditsioonidest. Mosleminaise pearätt on moslemi kogukonda kuulumise sümbol, selle eemaldamine on võrdne reetmisega. Moslemite mõttemaailmas võrdub räti mittekandmine kergete elukommetega naisega, kes on kõigile meestele nii-öelda käeulatuses.
Räti kandmine on signaal lääne ühiskonda mittekuulumisest. Lääne ühiskond aga ei soovi avalikus ruumis aktsepteerida islami kogukonda kuulumise religioosseid atribuute. Prantsusmaa ei ole kunagi olnud islamimaa ja see võimaldab nõuda sisserännanutelt, et nad assimileeruksid ja võtaksid üle uue maa kombed, selle asemel et islamofoobia ja inimõiguste üle kurta. Moslemite ägedaid reaktsioone peavad Zemmouri kaaskodanikud tihti taluma, kui keegi vähegi julgeb kritiseerida moslemite eluviisi, mis ei ole kooskõlas Prantsusmaa väärtustega. Vastastele, kes heidavad talle ette rahva lõhestamist, ütleb Zemmour, et aastakümneid kestnud katsed inimesi lõimuma motiveerida ei ole andnud tulemusi. Rassi järgi Zemmour inimesi siiski ei mõõda, moslemitele jäägu õigus oma usukombeid täita, kuid vabariigi väärtusi esiplaanile seades. Välja saata tahab ta üksnes topeltkodakondsusega kurjategijad ning soovib reguleerida uute migrantide sissevoolu parema korralduse ja täpse ülevaate alusel.
Suur osa Zemmouri seisukohtadest langeb kokku elanikkonna arvamusküsitluste tulemustega. Näiteks Harris Interactive’i uuringuküsitlus 20. oktoobril 2021 tuvastas, et 61% prantslastest kardab, et rahvus on ohus, isegi presidendipartei toetajate hulgas on 52% samal arvamusel. Ligi kaks kolmandikku vastanutest on mures „suure asendumise“võimalikkuse pärast. Mõiste „suur asendumine“ oli küsitluses määratletud kui risk, mille kohaselt „Euroopa kristlik ja valge rahvastik on tõrjutuse- ja väljasuremisohus sisserände tagajärjel araabia maadest ning Aafrikast“. Mõõdukate politoloogide sõnastuses räägitakse suure asendumiseasemel ühiskonna uuest etnokultuurilisest kooslusest.
Immigratsioon moodustab poole Prantsusmaa demograafilisest kasvust. Zemmouri kohta kirjutatu kipub tihtipeale olema ühekülgne, loodetavasti aitab siin kirjutatu mitmekesistada temast edastatud pilti.
Vaba inimese valikud kaasatundmise kriisi sajandil
PILLE-RIIN PURJE
Rakvere teatri „Suvitusromaan“, autor Indrek Hargla, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin, videokunstnik Sander Põldsaar, helilooja Veiko Tubin, valguskujundaja Märt Sell, lavavõitluse juhendaja Tanel Saar. Mängivad Elar Vahter, Natali Väli, Anneli Rahkema, Tarvo Sõmer, Tiina Mälberg, Märten Matsu ja Rainer Elhi. Esietendus 15. X Rakvere teatri suures saalis.
Indrek Hargla näitemäng „Suvitusromaan“ Aare Toikka lavastuses Rakvere teatris paneb vastukaja kirjutaja võrdlemisi keerulisse olukorda. Siililegi on selge, et kriminulli puhul pole hea toon paljastada mõrvarit, mõnikord isegi mitte laipa. Aga kui kõik paljastused välja kärpida, ei jää järele nagu üldse mitte midagi?!
Üks võimalus oleks võrdluseks kaasa kahmata paar Toikka äsjast lavastust VAT-teatris: William Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ (2020) ja Andrus Kiviräha „Juudit“ (2021). Siit ei moodustu küll sirgjoonelist triloogiat „Suvitusromaaniga“, ent ühisosaks on relvad, apokalüptilisus, tragöödiahõng. Eks ole ka David Schalko „Toulouse“ (kaaslavastaja Margo Teder, 2021) üks omapärane „suvitusromanss“. Korrektne hoiatus „lavastuses kasutatakse relvapauke“ on lisatud ka Toikka „Dekameroni“ tõlgendusele (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti XII lennu diplomilavastus, 2019). „Suvitusromaani“ juures on teatri veebisaidil märge: „Teater ei soovita lavastust alla 15aastastele. Lavastuses on valjud heliefektid ja ropendatakse.“
Aare Toikka sõnumi saab mahutada ühte klassiku lausesse: aeg liigestest on lahti. Tema lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega. Selgub, et armastus ei ole tugevam kui surm. Aga armastusest, tunnetest lahtiütlemine ei tee ka õndsaks, kuigi nii võib viivuks näida võimu- ja võidujoovastuses – nagu „Juuditi“ finaalis.
Lavastaja ise on sõnastanud, et tema arvates kõneldakse „Suvitusromaanis“ vaba inimese valikutest. Tsiteerin Toikka intervjuu üht võtmekohta, mõtisklust meie aja ja teatri olemusest: „Aga teatril on empaatia hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll. Teatrisse tuleme mõistma teist inimest mängu vormis. Vaatame neid väljamõeldud tegelasi ja mõistame neid, taipame tegevuse motiive, saame teisest aru. Sest arusaamisest on me ühiskonnas puudu ja kaasatundmise kriis võiks olla selle algusjärgus 21. sajandi liignimi … Kuid, et see nõnda ei läheks, sellist ühiskonda aitavad luua nimelt kaunid kunstid.“*
Indrek Hargla näitemängu pealkiri mõjub pärast lavastuse nägemist süsimusta huumori või lõikava sarkasmina. Aga kuna peategelane on kirjanik Ervin, kes suvel turismitalus puhates kirjutab romaani, lisandub fiktsiooni tasand. Pigem küll soovunelm, et ümberringi toimuv jõhkrus ja täiega toimiv vihkamine on kõigest kirjaniku üle kallaste tulvav fantaasia. Aga see illusioon muutub lavastuse kestes üha nõrgemaks, kuni viimaks kaob sootuks. Ei pakuta ka kuigivõrd leevendust groteski või absurdi kaudu. Lugu on julm mis julm.
„Suvitusromaani“ peategelane on kirjanik Ervin (Elar Vahter), kes suvel turismitalus puhates kirjutab romaani.
Suvituspaiga väljareklaamimine turismitaluna on suurusehullustus või lihtlabane petukaup, sest linnameest Ervinit ootab looduse rüpes kõigest armetu haagissuvila, kuhu perenaine Anna toob süüa. Lavastus algab idülliliste filmikaadritega, suurejoonelised metsapildid toovad meelde mõne loodusdoki või „Eia jõulud Tondikakul“, ainult suvisel ajal. Iir Hermeliini kujunduses, Sander Põldsaare videokunstis ja Veiko Tubina muusikas põimuvad atraktiivselt teater ja filmikunst.
Esmapilgul idülliline romantikafilm, kus ei puudu oma „põgene, vaba laps“ motiiv ehk printsess valgel hobusel, (taand)areneb järk-järgult, järjekindlalt, pöördumatult trilleriks. Looduse taandumine, muundumine kõrgeks halliks müüriks, mis täidab maast laeni videoekraani tegelaste selja taga, väljendab mineviku ja tuleviku armutust kõige ilmekamalt. Müüri taustal jutustab Anna loo kahe suguvõsa sajandipikkusest kättemaksusaagast, millega liitub äraspidine Romeo ja Julia motiiv. Eesti küla Montecchid ja Capulettid sõlmivad vaherahu lepituspulmaga, milles puudub armastus. Anna ohverdab end vanemate nimel, kui abiellub rohmaka jõmmi Gunnariga. Veel üks variatsioon koduvägivalla teemale teatrilaval.
Lavapildis see saatuslik müür taamal kerkib, nihkub ja liigub prognoosimatult, pahaaimamatut Ervinit üha hiilivalt ähvardades. Näitlejate ansamblis ongi vahest tiba täbaramas või tänamatumas olukorras kirjanik Ervini ja tema kirjastaja Kertu osatäitjad Elar Vahter ja Natali Väli. Kuigi Kertu lootusetut ühepoolset armumist Ervinisse ning Ervini absoluutset taipamatust ses liinis kujutatakse nii mõnegi vaimuka nüansikesega, on mõlema tegelase sinisilmsus ja eluvõõrus üpris üheplaaniline. Ervin elab kirglikult oma rüütliromaani sisse, komponeerib seda igal sammul, tema kirjaread ilmuvad videoekraanile.
Kui Ervin tutvub Annaga, astub ta lihtsalt ühest romaanist teise. Aga mitte pärisellu, kuigi kirepalang on reaalne. Kõige tabavam ja iroonilisem kirjaniku suhtes on lavahetk, kui Anna nõrkeb ja Ervin professionaalse huviga takseerib minestanud naist, isegi imiteerib korraks kukkumise protsessi, et seda tulevase romaani lehekülgedel veenvalt kirjeldada. Alles pärast seda taipab mees Annale abi pakkuda. Mulle tundub, et Elar Vahteri sarm on soojem ja humoorikam, tema natuur looduslähedasem, mistap Ervini vaatlejahing ja elukaugus ei veenagi.
Jõuliseks peategelaseks kujuneb Anna, kelle ohvris(t)aatust avab Anneli Rahkema mõjusa, sentimendivaba traagikapingega. Anna roll sobitub Rahkema saatusliku naise teemasse. Maine naine, aga igatsustes lennuvõimeline, alistuv ja trotslik ühtaegu. Anna pihtimus kahe suguvõsa vaenust, mis Eesti külas kestnud läbi sajandi, mõjub paraku läbinisti usutavana. Nii et Ervini refrään-õhkamine „Eestis ei saa ju niimoodi olla …“ kinnitab veel kord kirjanikuhärra jäägitut naiivsust. Saab ikka küll, eks demonstreeri seda kas või dokumentaalse aluspõhjaga verised-võikad telesarjad „Kuum jälg“ ja „Eesti krimilood“. Üksiti on aga ses Anna loos halastamatut allegoorilist väge: eestlaste vaenu vaibumatu kestmine läbi terve meie vabariigi sajandi, ainus põgus lepitushetk sinimustvalge lipu taustal anno 1991, seegi päädib ohverdusega.
Anna mehe Gunnari rolli oleks jube lihtne trafaretsesse jämekoomikasse käänata, ent Tarvo Sõmer mängib teisiti, napilt ja sünkjalt. Gunnar viskab küll kõige labasemaid nalju, põlgab ja pilkab kirjanikuhärrat (paras samastumistest publikule, reaktsioonides kuuldav), aga tümika pealiskihi all miilab rahutus ja tumedas ähvarduses peitub ebakindlus. Nii jätab näitleja võimaluse, et on siiski olnud hetki, kus elu võinuks minna teisiti. Rahkema ja Sõmeri kontsentreeritud rollid hoiavad lavastuse läbivat pinget, kumbki oma vahenditega, mõlemad kargelt ja täpselt.
Kolmas tugev roll on Märten Matsu Andrus, Afganistanis sõdinud noor mees, kelle endassesulgunud olekus peitub ohtlik vastane. Matsu lavaelus mõjub väline staatilisus värskelt. Sõnatu stseen, mil Andrus jälgib oma ema ja Ervini armatsemist, valgustab poja hingelist segadust kui helgiheitjaga. Pisutki koomilisemas, kerge võõritusega tervikut korrakski leevendavas laadis sekkub mängu ning taltsutab mehepoegi Tiina Mälbergi politseinik Luule, kelle hoiakutes ilmneb mõndagi mõistatuslikku ja vastakat, eriti suhtumises Annasse. Luule päralt on näitemängu puänt, tulvil kõige mustemat huumorit. Seitsmes tegelane Veiko (Rainer Elhi) ei ilmuta iseseisvat suhtumist, tema peab kuuleka memmepojana innukalt jahti.
Kuis on siiski lood vaba inimese valikutega? Anna on juba otsustanud, et tema ei ole vaba. Aga siis saabub suvitaja. Kirjanik Ervini kõige loogilisem valik oleks plehku panna, kuni veel võimalik. Olnuks turvalisem jääda truuks esialgse rüütliromaani süžeele. „Suvitusromaani“ finaali tahaks muidugi kogu südamest pidada liialdatuks, märulifilmi ülevõlliparoodiaks, mida iganes. Aga Toikka režii välistab sellegi, hoiatusena, et happy end’i pole kaasatundmise kriisi sajandil kusagilt võtta.
Ja ometi jääb viimane (kirja)sõna kirjanikule. Tähendab see, et kusagil kirjutab Ervin oma ajaloolise suvitusromaani siiski lõpuni? Või leiab keegi Ervini märkmed? Kui ei leia, tunnetab õhust ja paneb tõe kirja? Mitte selles maailmas, vastab lavastus. Mitte sel sajandil, mille liignimeks kaasatundmise kriis. Aga selline vastus ei tähenda, et tolle liignime, inimsüdameid laastava kriisi tühistamine oleks võimatu. Teatri kaudu oma südame läbikatsumine on üks vaba inimese väärikaid valikuid. Kordan Aare Toikka kreedokaaluga sõnu: „Aga teatril on empaatia hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll.“
* Kristi Helme, Aare Toikka: teatrite suur töö on saanud koroona ajal tugeva põntsu, kuid usun, et Eesti teater elab katsumuse üle. – Eesti Päevaleht 16. X 2021.
Kõigepealt lühidalt autorist, kelle nimi võib olla veel mõnele tundmatu. Katariina Libe (endise nimega Ratasepp) on näitleja ja ajakirjanik. Ajakirjanikuna kõneleb ta peamiselt pere- ja lasteteemadel, näitlejana on ta kaasa teinud näiteks VAT-teatri lavastustes, aga ka teleseriaalis „Padjaklubi“.
Viimasel ajal on Libe nimi aga hakanud rohkem kostuma ilu- ja näitekirjanduse vallas, kuigi seda laadi kirjatöödega on tal kokkupuuteid olnud varemgi. Aasta 2021 on toonud talle kirjandusliku edu: psühholoogiline draama „Võrsed“ võitis Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse esimese preemia ja Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel pälvis teos „Ohverduste sügis“ Margus Karu SA eripreemia. Viimane raamat on ka selle artikli ajendiks.
Katariina Libe võib olla küll oma kirjanikutee alguses, kuid tema tekstist kumab läbi kindla käega ja metoodiline kirjutaja.
„Ohverduste sügises“ jälgitakse ühe perekonna viimast eluetappi. Ema ja isa koos varateismelise poisi Ollega, kes on ka üks jutustuse minajutustajatest, kolivad linnast väljamõeldud tegevuspaika, Küüru kolkakülla. Asula pole Olle kirjelduse järgi just tõmbekeskus: „Udune, kõdunemas, koltumas, hääbumas ja alati millegi ootuses – just selline on Küüru minu jaoks“ (lk 18). Poisi vanemate abielu on karidel, lisaks vaevab muidu heatahtlikku pereema mingi süvenev seletamatu tõbi. Sündmustik käivitub, kui hea välimusega ja jõukat pereisa hakkab võrgutama raamatu teine minajutustaja, kohalik raamatukogutöötaja Hella. See on jutustuse realistlik pool, millele lisandub samavõrra olulisena muinasjutuline kihistus, kust ei puudu näkk, metsakoll, võluallikas ja ohverdused. Muinasjutuline pool koosneb elementidest, mis pärinevad eesti rahvausundist – seda mainitakse mitu korda –, kuid ka näiteks popkultuurist.
„Ohverduste sügise“ teeb huvitavaks kohatine pinge: pole päris selge, kas muinasjutumaailm on varateismelise poisi fantaasia või pärismaailma osa või hoopis kirjaniku taotlus rääkida oma lugejatega allegooria keeles. „Ohverduste sügise“ lugemiseks on vaja lapsemeelsust, et muinasjutulise poolega kaasa minna. Üle jõu ei peaks käima ka raamatu kujundite tõlgendamine, näiteks mõistmine, kes on Hella tegelikult, ka päris noorel, Olle-vanusel lugejal. Jääbki mulje, et raamatu kõige sobivam sihtgrupp on varateismeline lugeja, ning noortejutustusena on „Ohverduste sügise“ väärtus kindlasti suurem kui täiskasvanutele mõeldud teosena.
Ei saa siiski salata, et ka täiskasvanute hulgas on küllalt inimesi, kes pole nagu Olle ja Hella end kunagi reaalsuses kodus tundnud või pole neile reaalsuses kohta olemaski. Võimalik, et need lugejad leiavad „Ohverduste sügisest“ tõestuse oma probleemide ehtsusele ja äratundmistki. (Iseloomustamaks reaalsusest irdumist tsiteerin Sebaldi „Austerlitzi“: „Nii kaugele kui ma tagasi vaadata suudan, ütles Austerlitz, tundsin ma ikka end nii, nagu poleks mul tegelikkuses kohta, nagu poleks mind üldse olemas.“) Universaalsed teemad toovad „Ohverduste sügise“ kvaliteedimärgiga kirjanduse hulka, kuid probleemistiku noortekaliku käsitlusviisi tõttu on raamat kergem ja klišeelikum, kui olla võiks.
„Ohverduste sügise“ suurimaid plusse on filmilikkus, visuaalse fantaasia sütitamine. Nii süžee kui ka tegelased ja tegevuspaigad on lavastatavad: kõik need uduga kaetud põllud ja sõnajalgadesse uppuvad metsarajad, rääkimata minategelasest Hellast, kellega tutvumisel saame teada, et tal on „lumivalged pihani ulatuvad juuksed“ ja „uputavalt sinised silmad“. Siin annavad tunda ilmselt autori tegevus näitekirjanikuna ja kokkupuuted kinematograafiaga. Kunstikogenud lugejal on aga tunne, et ühte või isegi mitut samasuguse süžee ja visuaaliga filmi on ta juba näinud (nt Spike Jonze’i „Seal, kus elavad metsakollid“, mis põhineb Maurice Sendaki raamatul).
Raamatu pealkirjaski koha leidnud ohverduste liin jõuab lugejani juba mainitud kahe minajutustaja, Olle ja poisi isasse armuva noore raamatukogutöötaja Hella kaudu. Nende mõlema ohverdustel on vere maik. Kes nüüd ootab „Ohverduste sügisest“ Stephen Kingi, peab pettuma, sest päris õudusnootidel Katariina Libe raamat ei mängi. Ohverdus on tema raamatus pigem üleloomulikku maailma kuuluv romantiline tegevus – ei tea, kas see ongi päris? Kuid, nagu ikka, ohverdavad ka selle raamatu tegelased midagi suurt: üks neist elu esimese sõbra ja teine koguni elu, mida ta, nagu selgub raamatu lõpus, hindab romantilise armastuse kogemusest odavamaks. Raamat näib tahtvat lugejale justkui õpetada, et igal soovil on hind: ükski soov ei täitu tasuta, et midagi saada, tuleb midagi anda jne. Iseenesest toekad tõdemused maailmas, kus kahtlemata on üha rohkem inimesi, kes peavad oma mugavusi ja head elu millekski garanteerituks ega üritagi mõista neid, kes pole sündinud minimaalsetki heaolu lubavas õnnesärgis. Samas õhutab selline quid pro quo isikliku õnne teemal ka veidi paranoiat: kas tõesti on elu nii armutu? Kas isegi armastust ei anta tingimusteta? Need ebamugavad küsimused võivad kerkida muidugi just noorel lugejal.
Katariina Libe võib olla küll oma kirjanikutee alguses, kuid tema tekstist kumab läbi kindla käega ja metoodiline kirjutaja. Ka „Ohverduste sügise“ eri plaanid on ilusti kokku joodetud ja konarlikkust või lõpetamata lõime peaaegu ette ei tulegi. Vaatamata kindlale käele raamatu struktuuri loomisel, ei puudu teosest tajumaailm ning ka kehalised aistingud. Need on edasi antud küll napisõnalises nullstiilis, ent on ometigi piisavalt suure mõjuga: kui ikka tegelane astub jääkülma järve, tuleb sõnadega kaasa ka võdin talvisest veetemperatuurist.
Libe on autor, kes kirjutab asjadest, millest ta teab ja millest teab ka tema lugeja ehk igaüks: perekond, argielu raskused, kiusamine, reetmine. Seda lugu jutustades ei püüa Libe hüpata üle oma varju ja mõjub usutavalt. Tema enesekindlus kutsub kaasa ning teeb „Ohverduste sügise“ lugemisest veetleva kogemuse.
Poliitilise fotograafia festival Soome fotomuuseumis (Kaapelitehdas Tallberginkatu 1G, Helsingi) kuni 6. I 2022. Kuraatorid Anni-Kaisa Rastenberger ja Sanni Seppo.
Kuraatorite Anni-Kaisa Rastenbergeri ja Sanni Seppo seekordse, viienda poliitilise fotograafia festivali teema on „Linnu pilk“ („Linnun katse“). Ka eelmiste festivalide teemad (2017. aastal „Toit“ ja 2019. aastal „Võimalus“) on olnud sellised, mis esmapilgul poliitilised ei tundugi, kuid annavad seda enam võimaluse esile tulla mõtetel, mida sõnastada ei saa või mis kaotavad sõnastamisel oma sügavuse ja mitmekihilisuse.
Muidugi on kunstnikud ja kuraatorid oma mõtted ka sõnastanud, sest teisiti pole tänapäeval mõeldavgi, ning osa näitusega kaasnevast materjalist, nagu videointervjuud, ongi saadaval vaid festivali veebilehel (www.pvf.fi/PVF). Mõnikord võib küll liigne sõnastamine (või ka sõnastamata jätmine) vaatajat segada ja liigselt mõjutada. Sellepärast on mul hea meel, et otsustasin väljapanekuga tutvuda puhta lehena: astusin lihtsalt muuseumi uksest sisse, tekste lugesin alles pärast. See annab mulle julgust oma tõlgendustele truuks jääda.
Näitus on terviklik ja hästi kujundatud, autorite vaatenurkade koosmõju tekitab lausa füüsilise kokkukuuluvustunde nii koonduslaagris elavate kanade, matusetalituseta surnud sääskede, vastu enda tahtmist sada aastat tagasi fotograafiks hakanud tuvide kui ka ellujäämise nimel valetavate Iraagi pagulastega. Ja selle linnuliigiga, keda ei saa enam pildistada, sest ta on välja surnud.
Soome kunstnik Tuula Närhinen on installatsioonis „Putukad ja meie“ („Hyönteiset ja me“, 2019) kogunud kokku konnad ja putukad ning korraldanud neile inimväärsed matused.
Ekspositsiooni ühisnimetaja ongi empaatia harjutamine.
Kohe näituse alguses märkab droonivideotega harjunud vaataja tuttavlikke kaadreid: mustvalgetel fotodel näeb ülaltvaates loodust ja vanu ehitisi. Lähemal vaatlusel selgub, et asi pole päris nii, nagu tundub. Nimelt on need fotod tehtud 1908. aastal. Saksa apteeker, leiutaja ja fotograaf Julius Neubronner (1852–1932) kasvatas kirjatuvisid, et nendega haigetele ravimeid saata, ning leiutas ning patenteeris 75 grammi kaaluva minikaamera, mille sai kinnitada tuvi rinnale. See pälvis kohe ka luure- ja sõjandusringkonna huvi ning leidis kasutamist Teises maailmasõjas.
Vanades fotodes on ju niikuinii midagi maagilist, mis sunnib sellesse kadunud maailma aina sügavamale sisse tungima, aga siin võimaldatakse meile veel mitut lisaaspekti. Esimesed fotod kõrgelt õhust – aga kes on need teinud? Kas see, kes leiutas selle kaamera, või see, kes kaamera sinna üles viis, või hoopis see, kes neid praegu vaatab? Või on need kõik üks ja seesama?
Selle hästi unustatud vana taasavastajaks on Itaalias tegutsev kunstnike kooperatiiv Rorhof. Kõigepealt andsid nad selle materjali alusel välja raamatu.
Samas ruumis on väljas hollandi päritolu Edinburghis tegutseva Demelza Kooij videoinstallatsioon „Hundid pealtvaates“ („Wolves from Above“, 2018). Videoekraan on poolviltu lakke riputatud ja vaataja saab selle alla põrandale pikali heita, et jällegi pildi sisse minna. Filmitud on ülalt, nagu kujutletavast linnupesast avanevat vaadet alla, kus hundikari keelt limpsates ja aeg-ajalt üles vaadates tiirleb. Tänapäeva inimesele väga tuttav nn kakukaamera formaat, aga seekord saab soovi korral kogeda, mis tunne on saakloomal enne ärasöömist. Ka see on esitatud täiesti loomulikult, agressiivsusest vabana. Hundid tundusid nii nunnud, aga väga kaua ma ei tahtnud seal all olla.
Soome kunstnik Tuula Närhinen on oma installatsioonis „Putukad ja meie“ (Hyönteiset ja me“, 2019) kogunud kokku kuivanud konnad, igasugu putukad ja akna vahelt leitud sääsed, keda näeb looduses harva, sest nad saavad kiiresti toiduks teistele loomadele. Selleks et rõhutada nende sarnasust inimesega, otsustas ta korraldada neile „inimväärsed“ matused: ta on paigutanud surnukehad sametist prillitoosidesse ja ehtekarpidesse ning kaunistanud need kuivanud lilledega. Neid on hästi palju, nagu looduses ongi. Ilmselt toob see teos paljudele teistelegi vaatajatele meelde lapsepõlve, mil oldi maale ligemal, märgati väiksemaid asju ja suhtuti kõigisse võrdse tähelepanuga. Näitusekülastajate hulgas oligi palju lapsi. Hariduslik komponent on kuraatoritele ilmselt algusest peale tähtis olnud.
Inimeste maailma mõõtme on oma videoinstallatsiooniga „Ülaltvaade“ („View from above“, 2017) toonud sisse Iraagi Kurdistanist pärit, kuid aastaid Saksamaal elanud Hiwa K.
Kaamera jälgib linnulennult varemetes linna maketti ja kuigi kaadritagune hääl jutustab Iraagi sõjapõgenike läbielamistest, viitavad kirikutornid pigem Euroopale. Jah, see on Kassel, linn, mis kandis Teises maailmasõjas suuri kaotusi, kuigi „documenta“ publik (teos on valminud Kasseli „documenta“ tellimusel) ei pruugi seda enam mäletada ja varemed assotsieeruvad konteksti tõttu automaatselt Süüria või Iraagiga, mis on meile sama ebareaalsed nagu see makett Kasseli linnamuuseumi kogust.
Jutt kaadri taga käib sellest, et sõjapõgenikud on sunnitud oma päritolu kohta valetama, et neid ei saadetaks tagasi niinimetatud turvatsooni, mis kujutab endast tegelikult purukspommitatud tühermaad, kuhu jõudmiseks tuleb läbida ebaturvaline tsoon. Tegelikkus ei huvita aga kedagi, sest oleme kõik osalised olelusvõitluses, kus on võimatu määratleda, kellel on õigus ellu jääda ja kelle arvelt.
Väljas on veel mitmete, enamasti soome autorite teoseid, kus igaühes avatakse oma vaatenurk. Kuna nende kirjeldamine – näiteks Kristo Muurimaa ja Juho Kerola teoses „Soome levinuim lind“ („Suomen yleisin lintu“, 2014–2021) portreteeritakse kanafarmide asukaid – võib tekitada eelarvamusi või vaatajakogemust vaesestada, siis ma seda ei tee, vaid soovitan sõita Helsingisse, kus on ka päriselus võib-olla veidi edukamalt kui meil rakendatud teadmist, et oleme kõik osa ühest bioloogilisest tervikust.
