Toeta
Otsi

KRISTEL VILBASTE

  • Poeetilise ruumi äratamine

    TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

    Praeguses muutlikus maailmas seisab suur osa ajaloolisi tööstushooneid, kirikuid, rahvamaju, koolimaju ja teisigi hooneid kasutuseta. Osa neist muudetakse ümberehituse käigus noobliks elamuks, kontoriks, teatriks, restoraniks või spordisaaliks. Seesugune uue sisu ja vana vormi vastuolude atraktiivne ja tihe kooslus on intrigeeriv. Ajaloolise ruumi elustamine ja kasutusse võtmine on ülimalt aktuaalne teema nii rahvusvahelistel arhitektuuri- ja kunstibiennaalidel kui üliõpilaste töötubades ja näitustel.

    Mida aga teha vanade hoonetega, enne kui neist saavad restoranid või korterelamud? Üks võimalus on ajutine vahekasutus: hoonele leitakse enne renoveerimist, ümberehitamist või ka lammutamist kasutajad, kes hoiavad hoone n-ö elus ja võivad selle ehk isegi lagunemisest päästa.

    Ajaloolistele hoonetele on kogunenud aja jooksul eri ajastute jälgi ja kihistusi, mis annavad vanale hoone ohtralt lisaväärtust. Siit kerkivad üles küsimused, kuidas neid kihistusi uurida ja mis need esiletõstmist väärivad väärtused on.

    Alustada võib kõige lihtsamast ehk välja selgitada, kellele on vaja vana maja. Vanus on siinkohal muidugi suhteline. Millal muutub ajahambast puretud hoone haletsusväärne seisund poeetiliseks ning väärib tähelepanu, säilitamist, kohandamist või siis vastupidi, lausa nõuab enda arvelt ruumi uuele arhitektuurile? Kuidas ära tunda see miski, mida nimetatakse väärtuslikuks detailiks? Kuidas minna konserveerimisest edasi loominguliselt ja innovatiivselt, ent siiski tundlikult?

    Brüsselis tegutseb loominguline kollektiiv Level Five pakub arhitektidele, ruumiloojatele, kunstnikele, teatri- ja filmitegijatele, kuraatoritele ja kirjanikele poolmuidu loomepinda lammutamist ootavates tühjades hoonetes. See on üks ruumi vahekasutuse viis. Säästlikule mõtteviisile lisandub ka sotsiaalne tasand, loomeinimeste omavaheline suhtlus, sotsiaalsete võrgustike tekkimine ja terve piirkonna elustamine. Teisi­sõnu, loobutakse teadlikult peavoolu tarbimiskultuurist ja selle asemel kobestatakse loomeuuringute ja katsetustega pinnast uutele võimalustele.

    Ruumi väärtused

    Teatud paigad tõmbavad inimesi ligi, arhitektuur soodustab kokkusaamisi, paljuski on sellised paigad mitme­kihilised ja ajaloost tulvil. Tänapäeva muinsuskaitse teooria ja praktika tugineb suuresti austria kunstiajaloolase ja kunstiajaloo distsipliini rajaja Alois Rieg­li XIX sajandi filosoofilistele arutlustele ajaloolistest väärtustest. Riegl otsis viise, kuidas mälestise kunstilist ja ajaloolist väärtust sõnastada ning mälestamise ja säilitamise paratamatuid vastuolusid mõtestada. Tema sõnul ei saa moodne vaataja esteetilist rahuldust mitte teose heast seisundist, vaid järjekindlast ja lakkamatust muutumisest. Riegli väärtus­teooriat on laiendanud USA konservaator Barbara Appelbaum, kes kinnitab, et väärtused avalduvad mitmekesisuses ja paljudes tähendustes. Ta toob välja järgmised väärtused: kunsti- ehk kultuuriväärtus, esteetiline väärtus, ajalooline väärtus, kasutusväärtus ja sentimentaalne väärtus, uurimisväärtus, hariduslik väärtus, ajalooväärtus, turuväärtus, seostuv väärtus ja mälestusväärtus.

    Seda, kuidas mõista ja käsitleda mitme­kihilist väärtuste süsteemi, kuidas ajaloolisi hooneid säilitada ja uuendada, raamistab hartade süsteem. Näiteks Veneetsia harta (1964) eesmärk on kanda hoolt selle eest, et minevikust ei loobutaks liiga kergekäeliselt.

    Sisearhitektuur kui ruumikunst

    Professionaalse sekkumise eeldus on ruumi n-ö lugema õppimine, mis algab ajalooliste kihistuste eristamisest. Siit kasvab välja ruumilooja autoripositsioon, kuidas, sõltumata tellija huvidest, väärtustada seda, mis on juba olemas. Sestap on hea katsetada ja mängida ruumikogemusega, proovida läbi eri meetodid alates ideest lõpetades eksperimentide ja installatsioonidega. Unustada ei tohi, et ruumi iseloomu märkamiseks ja kogemiseks on vaja rakendada kõiki meeli. Näiteks vaadata ruumi eri valguses, sh ka pimeduses, tajuda helisid või vaikust. Oluline on tunda ruumis ebamugavat külma, niiskust või tuuletõmbust. Ühe meele – näiteks kuulmise või nägemise – välja­lülitamine, aktiveerib teised meeled ning aitab ruumi näha teistmoodi.

    Eliisabet Valmase installatsioon Kopli rahvamajas tõi esile ruumi proportsioonid, materjalid, silikaadi ja savitellise kohmaka faktuuri ning puitpõranda lainetuse.

    Millist vahekasutust pakkuda poollagunenud, poolhüljatud ruumile? Mis tooks sellise ruumi väärtused esile? Seda küsisid ja sellele pakkusid vastuseid sisearhitektuuri tudengid Kopli rahvamajas juuni alguses bakalaureusetööde kaitsmiseks üles seatud näitusel „Sise­arhitektuur“. Tudengid lõid kursusekaaslase portfooliost innustatuna üheksa ruumiinstallatsiooni, neid juhendasid kunstnikud Neeme Külm, Johannes Säre ning arhitekt Roland Reemaa.

    Arhitekt Elmar Lohu kavandite järgi ehitatud Kopli rahvamaja avati 1932. aastal, kuid Nõukogude sõjavägi hõivas selle kohe pärast sõja puhkemist ja seda hakati kasutama madruste klubina. Pooleldi lagunenud hoone anti 1990. aastate esimesel poolel erakõrgkooli kasutusse. Eelmise aasta suvel avati rahvamaja taas linlastele, sel aastal toodi rahvamaja aeda mesitarud ning rajati lilleniit. Kõik see tähendab, et ruumis on palju kihte ja eriilmelist kultuuri, mida pole lihtne praeguse ajaga siduda. Rõske ja käimlahaisune ruum vajab julget sekkumist. Tudengite kerge ja ehk isegi pragmaatiline pilk on siinkohal paljuski abiks. Märkamine ja hoolimine on tänapäeva arhitektuuriõppe teemad, efektsetelt maamärkidelt liigutakse argitasandile, sekkutakse juhtumipõhiselt ja kohaspetsiifiliselt.

    Sisearhitektuuri tudengite näituse lähtekoht oli luua mudelid, kuidas sekkuda ajalugu täis ruumi, katsetati nii installatsioonide kui ka performance’itega.

    Eliisabet Valmase varikatus tõi tundliku valguslahendusega esile seltsimaja ruumiproportsioonid ja materjalid, silikaadi ja savitellise kohmaka faktuuri, puitpõranda lainetuse. Valgus joonistas välja ka venekeelsete ajalehtede kihi, juhtis pilgu avade kiiruga kinniladumisele ja muutis ruumi ühtlasi galeriiks.

    Kopli rahvamaja ruumiga suhestus ja andis hoonele hea vaatenurga Maria Uiboaidi omaaegsesse tüllkardinaga toakuubikusse loodud graafiline installatsioon, mis algas ruumi nurgast, rändas sealt joonena radiaatoriribidele ja valgus seejärel tolmusele põrandale.

    Laura Tõru lõi rahvamajja omamoodi sakraalse atmosfääri. Kursusekaaslase sulavatest toolidest inspireeritud joonistusest kasvas välja parafiinist tool. Tuppa astuja võis süüdata väljaturritavad tahid nagu küünlad ning jälgida objekti sulamist.

    Ruumi saab väärtustada eelkõige kastutamisega, ajutised sekkumised toovad välja ruumi erilised omadused, mida tuleks hoone tuleviku üle otsustades arvesse võtta. Sisearhitektuuri tudengite ruumikunstinäitus Kopli rahvamajas oli põnev ettevõtmine, mis tõstis unustusse vajunud hoone rambivalgusesse ja andis tudengitele praktilise kogemuse ruumi eri mõõtkavadest.

  • Aime Jürjo 21. XII 1928 – 6. VI 2022

    Lahkunud on skulptor, medalikunstnik ning andekas joonistaja, akvarellist ja kollaažikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Aime Jürjo.

    Aime Jürjo lapsepõlv möödus sünnilinnas Paides tollase põllutööministeeriumi ametniku perekonnas. Ta lõpetas 1947. aastal Paide keskkooli ja alustas õpinguid Tallinnas Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hiljem riiklik kunsti­instituut, praegune kunstiakadeemia). Aime Jürjo astus kunstiellu kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist ning võeti kunstnike liitu vastu veel samal aastal. Tema lõputööd, siis veel nõutavas detaili­täpses laadis dünaamilises liikumises teostatud ratsafiguuri „Kaukaasia ratsamäng“ võib praegugi näha Eesti kunstimuuseumi fotokogus.

    Tema tähelepanuväärselt viljakas portreelooming hõlmab pereliikmeid ja ka tuntud kultuuritegelasi. Eriti õnnestunuks võib lugeda 1970.–1980. aastail loodud naiste portreid: Mare Mikoff (1976), Mall Tomberg (1983) ja Viivi Luik (1987). Tähelepanu on pälvinud ka olümpia­võitja Aavo Pikkuusi portree spordimuuseumis, näitleja Valdur Himbeki portree (1972), Jüri Kuuskemaa (1989) ja Riho Kuld (1982). Aime Jürjo portreed on valminud ajastu­omaselt modernistlikus isiksust esile toovas käsitluses, kus üldistuse astme määrab materjali valik.

    Aime Jürjo vabaloomingust võiks läbi aastakümnete esile tõsta tundliku materjalikäsitlusega dolomiitskulptuure, näiteks poleeritud pinnaga naisfiguur „Vee ääres“ (1960) või suureformaadiline rustikaalselt töödeldud „Kaks figuuri“ (1970), mida eksponeeriti 2018. aastal Kumu sisehoovis. Tema avalikest skulptuuridest tuleb meenutada Harjumaale Jüri kirikaeda püstitatud hiiglaslikku foliantköidet meenutavat eesti piibli monumenti (1989). Graniidist monument on pühendatud kauaaegsele Jüri pastorile Anton Thor Hellele, kelle algatusel ilmus 1739. aastal trükist põhjaeesti keelt kujundanud piibliväljaanne. Kõige enam on tuntud 1968. aastal valminud šamottskulptuur kolme lapse ja neid kaitsva nais­figuuriga. Eesti kurtide ühing kinkis „Mängivad lapsed“ Porkuni koolile 1975. aastal, mil tähistati kooli 110. aasta­päeva. Rahvas ristis teose kohemaid „Porkuni emaks“. Dolomiit ja eriti valge marmor oli kunstniku tähelepanu all ka viimaste aastakümnete arvukatel isiku- ja grupinäitustel.

    Aime Jürjo kui medalikunstniku pärand on arvukas, ta on teostanud lüüri­lise alatooniga mälestusmedaleid, kauneim neist Matsalu looduskaitsealale pühendatud pronksmedal. Aime Jürjo on loonud ka virtuooslikke joonistusi, akvarelle, pastellmaale ning on graafilise loominguga esinenud näitustel. Siin tahaksime talle mõeldes meenutada kaht isikunäitust Vabaduse galeriis. 2013. aastal pühendas ta näituse „Pühendus“ oma parimas loome­eas lahkunud pojale, säravale ajaloolasele Indrek Jürjole. 2019. aastal avati samas tema näitus „Minu sada aastat“, mis oli pühendatud nii Eesti Vabariigi 100. aastapäevale kui ka tema isale, kes oli Soomes põllumajandust õppinud ja Eesti Vabariigis kohusetundlikult ameti­kohuseid täitnud.

    Aime Jürjo kauaaegset pedagoogitööd (Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis 1953–1961) ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1971–1986, 1980–1986 oli ta skulptuurikateedri juhataja) meenu­tavad nüüd juba keskealiste skulptorite mälestused kunagistest õppejõududest. Neis mälestustes on Aime Jürjo alati väga väärikas ja tähelepanelik õppejõud, kes ajuti hoidis küll distantsi, kuid ometi märkas kõike, mis tudengid ette võtsid, kaasa arvatud ülemeelikud seiklused suvistel praktikatel. Tema kommentaare ilmestas enamasti pisut kuiv inglaslik huumoritaju.

    Aime Jürjo teoseid on talletanud Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunsti­muuseum, Eesti Teatri- ja Muusika­muuseum, Tartu Ülikooli kunsti­muuseum, Narva Muuseum ning Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum. 2001. aastal tunnustati tema elutööd Eesti Valgetähe medalimärgiga.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kujurite Ühendus

    Kultuuriministeerium

  • Kirevad laulud ja lood

    TEET RAIK

    Jaak Sooäär on kahtlemata üks laiahaardelisemaid muusikuid ja inimene, kelle tegevus puudutab mitme valdkonna huvilisi ja asjatundjaid. Džässkitarrist, õpetaja, ansamblijuht, vabaimprovisaator, helilooja, laulukirjutaja, klassikalise ja džässmuusika ühendaja – kõik need sõnad iseloomustavad teda hästi. Õigustatult nimetatakse teda Baltimaade viimaste aastakümnete aktiivsemaks džässmuusikuks. Eesti muusika- ja teatri­akadeemia tudengitel on olnud juba paarkümmend aastat hea võimalus tema käe all muusikat õppida ja kujundada oma arusaamu muusikast.

    Silmale nähtavam on kahtlemata Sooääre tegevus džässmuusikuna. Kuid ta on salvestanud ja esitanud palju materjali, mis ei ole kindlasti algselt mõeldud elektrikitarrile ega džässilikuks esitamiseks. Tema Bachi muusika tõlgendused koos Andres Mustoneni ja Ivo Sillamaaga on vaid vähesed näited sellistest.

    Vähem teatakse Sooäärt laulu­kirjutaja ja heliloojana. Selle puuduse kõrvaldab vähemalt neile, kes otsida oskavad, hiljuti ilmunud noodiraamat „Laulud ja lood“. Raamatu on välja andnud Read Kirjastus ja toimetanud Ronja Soopan – ka kujunduse ja noodigraafika on teinud tema.

    Laulud ja lood, mis raamatus esindatud, on hea läbilõige autori muusiku- ja loometeest. Esimesed pärinevad juba 2000. aastast ja varasemast, kui Sooäär õppis veel Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumis. Väga sümboolne on romantiline unelaul „Mere tagant“, mis räägib autori igatsusest kodu ja kallima järele. Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumi lõpetanuna on Sooäär üks esimesi džässmuusika alal diplomi saanud eestlasi. 2001. aastal koju tulles sai ta oma kogemusi kohe hakata õpetaja ja džässmuusika osakonna loojana edasi andma Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Kuna sahtlisse kirjutamine ei ole tegevmuusiku puhul ilmselt kõige igapäevasem, siis on peaaegu kõik lood seotud ühe või teise ansambliga, mille koosseisus on Sooäär läbi aegade olnud. Kogumikus on alates 1998. aastal asutatud triole Sooäär-Vaigla-Ruben loodud loost „Rainy Summer“ kuni ansambli Juhan 2019. aasta lugudeni „Ei ma mõista palvet teha“, „Kust jalgtee kõrvale käänab“ jt.

    Stiililt on noodikogumik sama kirev kui Sooääre endagi loometee. Siit leiab rahvalaulusugemetega lugusid „Kõver polka / Twisted Polka“, samuti džässi ja rokki (ansambli Juhan tarbeks loodud muusika, The Dynamite Vikingsi looming) ning vähe avangardsemaidki teemasid „Perfect Escape“, „December“ jt. Need viimased on tuntud koosseisudest Heavy Beauty koos leedu saksofonisti Liudas Mockūnasega ja Dessert Time koos saksa saksofonisti Daniel Erd­manniga.

    Rokilugusid sirvides ja kuulates tulevad meelde kitarrilegendid nagu Jimi Hendrix, kes oma stiilikäsitluses ületavad piire ja segavad kokku kõikvõimalikke elemente. Nii on ka Sooäärel palju dissoneerivat ja rütmiliselt keerukat materjali, millele annab peale mängida suhteliselt vaba improvisatsiooni. See pakub võimalusi eri tsitaatideks, huumoriks ja meloodialiinideks, mis viivad täpselt sinna, kuhu autor soovib, ega lase ennast kammitseda harmoonia või muude reeglite kütkeist. Palju leiab korduvatel riffidel põhinevaid lugusid, mis on rütmiliselt väga põnevalt paigast nihutatud: elurõõmsad „Happy Monster“, „Rõõmus vang / Cheerful Prisoner“ jt.

    Omaette koosluse moodustavad mõtlikumad, vahel keerukama džäss­harmooniaga „Waltz For A.A.“, „Vaga vesi“, „Goodbye July“, „Teisele kaldale / To the Other Side“, „Sabaga täht / A Shooting Star“ jt. Need on teadlikumale džässipublikule tuttavad ansamblite Sooäär/Yaralyan/Ounaskari ja Eesti Keeled repertuaarist. Nende lugude kaasa­kiskuvalt ilus meeldejääv meloodia loob väga erilise atmosfääri ja jääb kummitama pikaks ajaks.

    Mulle on kõige sümpaatsemad ja harmoneeruvad oma mõtetega filosoofi­lisema tekstiga lood nagu „Minevik“, „Virvendus“ ja „Valgust valgub“. Harmoonia, meloodia ja sõna moodustavad ülihea terviku ja lubavad neid lugusid varem mitte kuulnuna tekkida täiesti oma kujutlusmaailmal, justkui head raamatut lugedes. Hiljem neid laule teiste esituses kuuldes on tore ära tunda – nagu filmi vaatamisel pärast raamatu lugemist.

    Juhan Liivi luulele loodud laulud ansambli Juhan repertuaarist on ehk viimase aja kuulajatele kõige tuttavamad. Neid Riho Sibula lauldud lugusid kuuleb nii mitmestki raadiojaamast üsna tihti. Valitud tekstid kajastavad hästi tänapäevalgi aktuaalseid teemasid: muret eesti rahva püsimajäämise ja kokkuhoidmise pärast.

    Selles väikeses noodiraamatus on palju avastamist. Olgu siis muusikutest muusikagurmaanidele, kes sõrmitsevad neid lugusid mediteerides oma lõbuks kitarril või mõnel muul pillil, või muusikaõpetajatele, kes otsivad õpilasi kõnetavat ja põnevat eesti nüüdismuusikat. Külmaks ei tohiks see kogumik jätta kedagi. Tuleb ainult leida see aeg süvenemiseks ja nauding on garanteeritud.

  • Ökoloogia poliitilise muudatuse esilekutsujana

    ANN MIRJAM VAIKLA

    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kunstnike rühmitust ja kümme kirjutajat. Biennaali avamaraton toimub 29. septembrist 8. oktoobrini, mille jooksul esitletakse kümme uut kunstiteost ja sada kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri­kuu lõpuni.

    Inga Lāce on üks Ann Mirjam Vaikla kureeritud VIII Artishoki biennaali „Taimed kui tunnistajad“ kirjutajatest. Lāce töötab Läti kaasaegse kunsti keskuses kuraatorina ja osaleb New Yorgi moodsa kunsti muuseumi (MoMA) Kesk- ja Ida-Euroopa kunsti uurimisprogrammis (C-MAP Central and Eastern Europe). Ta kureeris LVIII Veneetsia biennaalil Läti paviljoni Daiga Grantiņa näitust ja on tegutsenud nüüdiskunstifestivali „Ellujäämiskomplekt“ („Survival Kit“) kaaskuraatorina. Lāce on kureerinud Amsterdami de Appeli kunsti- ja ökoloogiaprogramme ja koostanud väljaande „Ökoloogiate juurutamine“ („Instituting Ecologies“). Kuraatoritöös on teda huvitanud ökoloogia-, majandus-, urbanismi- ja maaeluteemad.

    VIII Artishoki biennaal kannab pealkirja „Taimed kui tunnistajad“. Mis mõtteid see sinus tekitab?

    Taimi peetakse inimkonna koloniaaltegevuse vaikivateks tunnistajateks. Pean silmas maavarade kaevandamist ja kliimasoojenemist. Biennaali toimumiskohana paelub mind Tallinna botaanikaaed, sest hindan kohaliku taristu kaasamist üleilmsete tähtsate teemade üle arutlemisse. Botaanikaaiast tulenevalt tekib küsimus, kas on ka muid viise botaaniliste isendite märkamiseks, neile agentsuse omistamiseks.

    Taimede agentsusele mõeldes meenub Ameerika antropoloog Anna Lowenhaupt Tsing, eriti tema raamat „Seen maailmalõpus“ („Mushroom at the End of the World“). Raamatus räägitakse sellest, kuidas laostatud kohast võib inimsekkumise tulemusena tekkida midagi uut – see uus võib olla seen. Seen omakorda ühendab paljusid inimesi ja mitteinimesi – töö, turu ja majanduse. Vastukaaluks annab selline side mitte­inimestele tagasi agentsuse. Pean seda liigutavaks näiteks meie arusaama kujundamisel taimedest mitte ainult passiivsete tunnistajatena, vaid märksa laialdasemal määral.

    Käesoleval biennaalil tegeldakse dekoloniseerimisega. Sellega osutan biennaali toimumiskohale Tallinna botaanikaaiale, mis on kutsutud kunstnikele ja kirjutajatele (ümber)õppimise paik, kus saab kokku mitu kihistust: botaanika­aedade side lääne koloniaalajalooga, meie suhtumine botaanilistesse isenditesse ja Tallinna botaanikaaia asutamine sügaval Nõukogude ajal Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi talu territooriumile. Kuraatorina oled sa tegelnud Baltimaade (de)koloniseerimisnähtustega. Miks on vaja seda nähtust mõista ja tuua see meie keskkonda – Lätti, Leetu, Eestisse, Ida-Euroopasse?

    Olen viimasel ajal keskendunud perioodile 1980ndate lõpust kuni 1990ndate alguseni, kui Baltimaades, samuti mujal Kesk- ja Ida-Euroopas, kasvasid keskkonna­liikumised üle vabadusvõitluseks. Ameeriklane Jane Dawson on seda liikumist nimetanud ökorahvusluseks (eco-nationalism) ja pidanud seda keskkonna eest võitlemise surrogaadiks, millega teeniti üksnes vabaduse eest võitlemise ideed. Mulle meeldivad Linda Kaljundi ning Maja ja Reuben Fowkesi vastuargumendid, et olukorda ei käsitletaks ainult lääne perspektiivist.

    Inga Lāce: „Olen Lätist, mitte Eestist, ja see annab mulle Eesti kunstivälja suhtes distantsi. Distantsist hoolimata oleme naabrid.“

    Baltimaades algas see liikumine rohujuuretasandil iseorganiseerumisega: kõigepealt koristati metsaaluseid ja teisi looduslikke paiku, Lätis ka kirikute ümbrust, sest religioon oli Nõukogude ajal maha surutud. Tõukejõuks oli Nõukogude tööstuse põhjustatud keskkonnareostus. Metafoorina võis reostuse all silmas pidada ka Nõu­kogude võimu, vene keelt jm, mis teeb ökoloogilisest väljaastumisest rahvusliku, kuid mitte imperialistliku, vaid antikolonialistliku liikumise, mis aitas kaasa Nõukogude korra kukutamisele. Ökorahvusluse puhul võib täheldada huvitavat vastuolu. Kui läänes tekkisid keskkonnaliikumised 1960ndatel vasakpoolsete algatusena, siis Baltimaades on need seotud rahvusliku liikumisega ja sooviga vabaneda koloniaalvõimust ning saada tagasi oma riik. Rahvuslus tähendab läänes midagi täiesti teistsugust, kui oli siin, Nõukogude Liidu okupeeritud aladel. Tolleaegsetele keskkonnakaitsjatele on ökorahvusluse mõiste vastumeelne ja nad ei taha seda kasutada: nad osutavad sellele kui ökoloogilisele emantsipatsioonile. Pean pöörduma tagasi siinsele tasandile, rääkima inimestega, et mõista, kuidas keskkonnanarratiivid on põimitud meie ajalukku. Alles siis saab arendada rahvusvahelist dialoogi.

    Töötasin teadurina Amsterdami de Appelis, kus dekoloniseerimist ja -moderniseerimist käsitleti Hollandi seisukohalt. Naasnud Riiga, hakkasin arutlema, kuidas seda Baltimaades mõtestada. See on keeruline teema, sest oleme nahavärvilt valged. Siin ei ole küsimus rassis ning enamik koloniseerijaid on olnud meie naabrid. Kui mõtleme Vene impeeriumi peale, siis see laiendas oma territooriumi järk-­järgult, mitte üle mere. Ukraina sõda on teravalt tõstatanud Vene imperialismi ja kolonialismi küsimuse. Oleme küll tegelenud nende teemadega juba varem, aga isekeskis, rääkinud neist Ukrainas ja Gruusias, kuid mitte kunagi suuremas rahvusvahelises ringis. Nüüd on need taas päevakorral ja pööratakse tähele­ vb panu ka neile, kes on nende teemadega varemgi tegelenud. Läti kaasaegse kunsti keskuses oleme viimastel aastatel rääkinud 1980ndate ja 1990ndate keskkonna- ja rahvuslikest liikumistest dekolonialistlikust aspektist: Nõukogude võimu kukutamine ja kuidas ökoloogiast sai muudatuste tegemise tõukejõud.

    Olen VIII Artishoki biennaalile kokku kutsunud kümme kirjutajat Eestist ja välismaalt. Kuidas näed oma rolli/autoripositsiooni teiste kirjutajate kõrval?

    Leian, et on kasulik mõelda Baltimaadest või ka Ida-Euroopast kui riigiülesest kooslusest. Kuid mitte saarelisest kooslusest, sest Ida-Euroopa on väga mitmekesine, ajaloolise migratsiooni tõttu on siin ohtralt etnilisi gruppe, kes omakorda on seotud kohtade ja rahvastega väljaspool meie regiooni. Hoiame Ukraina sõja tõttu kokku, sest tajume sõda ühesuguse kogemuse pinnalt, mis omakorda annab võimaluse oma seisukohtade väljendamiseks. Selline vaatepunkt tuleneb soovist leida mõistmist piirkonna- ja riigiüleselt. Olen Lätist, mitte Eestist, ja see annab mulle Eesti kunstivälja suhtes distantsi. Distantsist hoolimata oleme naabrid.

  • Ajalugu ja tõlkimine

    ANNE LANGE

    Konverents „History and Translation: Multidisciplinary Perspectives“ ehk „Tõlkimine ajaloos multidistsiplinaarses vaates“ 25. – 28. V Tallinna ülikoolis.

    Küllap on Eesti meedias navigeerivale lugejale/vaatajale meelde jäänud praegu Kose gümnaasiumi VII klassis õppiv Ukraina poiss Daniil Tšetšel, kes on oma sõjapõgenikest koolikaaslaste tugiisik ja tõlk ja aitab neil eestikeelses koolis hakkama saada. Ka oli meil uudistes teade Rimi ühe toidupoe teenindajast, kes poe ainsa vene keelt valdava inimesena on oma hoole alla võtnud ukrainlannast uue töötaja, et ta saaks kiiremini ja hõlpsamalt kauba lettidele panna: „piim“ või „lemmikloomakaubad“ ei pruugi mõnenädalase Eestis olemise järel olla arusaadavad. Ajalooliste juurtega Ukraina sõda ei ole veel ajalugu, ent need paar nappi näidet juhivad tähelepanu tõlkesunnile, mis käib kultuuris osalemisega kaasas. Haruharva – kui üldse – tõlgitakse tõlkimise enda pärast. Martin Lutherile oli oluline usupuhastus, mis ei olnuks tõlkimiseta tehtav; meie teatrite repertuaaris on Tšehhovi ja Tom Stoppardi näidendid, sest nende tegelaste vaade elule pakub publikule niisama suurt huvi kui „Eesti matuse“ tegelaste oma; Eesti eksport-import oleks olematu ja meie ülikoolide uksed kinni, kui ei käiks vilgas tõlketegevus mitmel suunal, saksa või prantsuse keelest eesti keelde ja vastu­pidi. Nõnda on olnud läbi ajaloo.

    Maikuu lõpupäevadel toimus Tallinna ülikoolis konverents „Tõlkimine ajaloos“. Konverents oli hiljuti käivitatud võrgustiku „Ajalugu ja tõlkimine“ (historyandtranslation.net) avaüritus ning osa Eesti Teadusagentuuri rahastatud teadusgrandist „Tõlkimine ajaloos. Eesti 1850–2010: tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad“ (translationinhistory.tlu.ee). Võrgustiku eesmärk on tuua kokku inimesed, kellel on huvi nii ajaloo kui ka tõlkimise vastu, et teha nähtavamaks suulise ja kirjaliku tõlke roll ajaloos, sest tõlkimine ja tõlkijad on pahatihti nähtamatud keele- ja kirjandusteaduses, ka kultuuriuuringutes, kui välja arvata väheste teadlaste töö. Kuigi tõlkeuuringud, ja seda enam tõlkimise ajaloo uuringud, on akadeemilisel väljal ametikohtade jaotamise mõttes esindatud tagasihoidlikult – ka kõige säravamad tõlkeloo teemal kirjutajad on sageli kas slavistika või anglistika või kultuuriteaduste professorid, nii et tõlketeema ametinimetusest välja ei paista –, on huvi võrgustiku vastu olnud suur: liikmeks on end registreerinud 450 uurijat. Kui pidada loenguid kas lingvistikas või muusikateaduses, õpetada audiovisuaalse tõlke tehnilisi võtteid või kirjaliku tõlke aluseid, jääb klassiruumis väidetu ülikooli tasemel ajaloolise mõõtmeta hõredaks. Nii on ju tegelikult igas professioonis linnaruumi kujundamisest kultuurielu korraldamiseni: ajakohaste vormide ja kommunikatsioonistiili meister on hinnatum siis, kui tal on restaureerija taktitunnet ja respekti varem tehtu vastu.

    Konverents oli plaanitud väiksena, et kokku tuleksid inimesed, kellel on samasugune arusaamine tõlkeloo uurimise metodoloogiast: tekste kirjutatakse tekstidest, jah, alati, aga uusi (arhiivi)materjale tuleks kaasata igasse kirjatöösse. Kui ettekannete teesid hakkasid laekuma, saime aru, et neid, kes niimoodi mõtlevad ja uurivad, on palju. Kümmekond teesi tagasi lükanud, jäi osalejate arvuks 150 ringis, esindatud oli 25 riiki Euroopast ja Põhja-Ameerikast. Pakutud teemad tõid välja nüüdisaegse tõlketeaduse mitmekesisuse ja kokkupuutepunktid kirjandus-, keele- ja kultuuriteaduse, ajaloo ja rahvusvaheliste suhete uuringutega, usuteaduse ja filosoofiaga. Suursündmus, teeside lugemisegi järel.

    Londoni ülikooli professor Hilary Footitt ja Grazi ülikooli professor Pekka Kujamäki konverentsil „Tõlkimine ajaloos multidistsiplinaarses vaates“

    Tõlkeuuringud ei ole enam ammu piiratud ühest keelest teise ümberpaneku lingvistilise analüüsiga, vaid on rohkem või vähem murrangulistele muutustele aluse pannud või neid kujundanud isikute ja kultuurivahendamise viiside lugu, mis keskendub tõlke toimimisele kultuurikontekstis, seda ka siis, kui uuritakse näiteks ooperi libretode tõlkimist XVII sajandi saksakeelsetes õukonnateatrites. Ettekandjate teksti­teisenduste jälgimise foonil olid alati valitsenud võimusuhted ja diskursused ja see, ajaline kontekstualiseeritus, oli see, mis hoidis neljal päeval need 150 inimest koos. Kohvipauside või õhtusöökide ajal ei räägita metakeelt, terminoloogiline ragin oleks seal ju kohatu. Üksteist kuulanud ja kuulnud inimeste kokkusaamine oli vahetum, noppis välja episoode uurimistööst, mis ettekannetesse ei jõudnud, nii et selgeks sai: meil ei olnud külas niisama konverentsitajad, vaid oma alale pühendunud uurijad, kes on veendunud, et tõlkelugu väärib tundmist.

    Konverentsi üks peaesineja, Londoni ülikooli professor Hilary Footitt on oma akadeemilises tegevuses keskendunud tsoonidele, kus valitseb poliitiline ja sotsiaalne ebavõrdsus. Sellisena oli tema ettekanne praeguse sõja taustal aktuaalne. Ennustamatus olevikus ei ole meil oma mõtlemistes ju muud võimalust kui vaagida seda, mis on olnud, ja vahel ka meile geograafiliselt kauges ruumis. Hilary Footitt oli nõus konverentsi ajal vastama mõnele küsimusele.

    Olete konverentsi „Tõlkimine ajaloos“ üks peaesineja. Ettekande pealkiri „Mineviku olevikustamine“ aga juhib tähelepanu olevikule. Miks nii?

    Arvan, et kõigepealt tuleb aru saada, et aja mõiste on kultuuriline: Euroopas me muidugi käsitleme aega lineaarsena, minevik on möödas ja olevik midagi muud; Brian Baer [Kenti ülikooli slavistika professor] on pidanud muide niisugust arusaama tõlkeuuringutele iseloomulikuks. Ent teistes sootsiumides vaadatakse ajale omamoodi ja mõistetakse ajaloolisi muutusi või perioode hoopis teisiti. Oma ettekandes loodan panustada konverentsi mõttevahetusse soovitusega, et tõlkeloo uurimisel võiks sellele läheneda etnograafiliselt, nii et minevik ja olevik oleksid selgelt jälgitavas dialoogis.

    Teiseks olen ma kindlalt seda meelt, et oleme tõlkeuuringutes keskendunud ennekõike sellele, miks ja mida, aga pole ehk piisavalt kaalunud, kuidas: kuidas me sõnastame oma uurimistöö tulemusi, kuidas kirjutada tõlkelugu nii, et see olevikustaks ajaloo, esitaks mineviku elavana ja kõnetaks vahetult praegust lugejat.

    Rõhutate oma teesides tõlkimise ja selle ajaloo suurt politiseeritust ja seotust võimusuhetega. Mis on pannud teid siduma tõlkimist poliitikaga?

    Minu uurimistöö fookuses on alati olnud kontakttsoonid, eri keeli rääkivate inimeste kokkupuude. Konfliktide või rahvusvaheliste suundumuste korral on ilmselge, et määrava tähtsusega on gruppide ja üksikisikute võimusuhete asümmeetria, mida vahendavad keel ja tõlkimine, viimase puhul nii siis, kui seda kasutatakse, kui ka siis, kui ei kasutata. Poliitika on ses mõttes seotud võimude ebavõrdsusega.

    Te räägite rahvusvahelise suhtlemisega kujundatud võõrusest. Tavaliselt mõeldakse tõlkimisest kui silla ehitamisest. Kas tõlge siis hoopis kaugendab?

    Minu silmis on tõlkimine, kui kasutada Mona Bakeri sõnu, „hajusate sümbolite, kogemuste, narratiivide ja keeleliste märkide vahendamine“. See vahendamine toimub minu hinnangul võõruse mõistmise ja representeerimise kontekstis, mis kujundab, toetab või pärsib vahendamist. Rahvusvahelisi suhteid jälgides nägin ma näiteks, et rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid soovisid oma hoolealuseid alati kuulata ja nendega suhelda, aga et tõlget nende piirkondade keeltest ja keeltesse sageli polnud, mõjutas see suuresti kujunevaid suhteid. Ehk võiks võõrusega seoses tõlkeloo puhul uurida tõlke puudumist samamoodi kui tõlke olemasolu.

    Illustreerite oma ettekannet juhtumiuuringuga koloniseerivatest sekkumistest Afganistani XIX sajandist 2021. aastani. Kust on pärit teie empiiriline materjal?

    Materjal on mul mitmekesine nii ajaraamilt kui ka žanriliselt: kasutan mälestusi, dokumente, maakaarte, fotosid, online-allikaid ja intervjuusid, mida olen teinud omaaegsete tõlkide, sõdurite ja valitsusväliste organisatsioonide töötajatega.

    Mis on zombi-narratiiv?

    Seda Afganistaniga seotud formuleeringut on kasutanud Stanfordi ajaloolane Robert Crews. Tema hinnangul korrutatakse läänes klišeesid Afganistanist kui lootusetust „impeeriumide surnuaiast“, mis on kinni oma kauges, pimedusega löödud minevikus. Crews arvab, et tegu on vana väsinud stambiga, mis eeldab, et Afganistan on monoliitne ja staatiline, võimetu leppima pluralismi ja dünaamiliste arengutega.

    Niisugune, juhtumiuuringutele toetuv, see konverents oma ettekannetes oli, ometi alati metodoloogilisi küsimusi tõstatav. Selge ju on, et tõlkimise, tõlkijate ja tõlgetega seotud nähtused on komplekssed ja põimunud paljude teiste ühiskondlike süsteemidega. Hilary Footitt tunnistaski oma ettekandes, et kannatab epistemoloogilise hüpohondria all ja muretseb alatasa, kas on teadmises, mille ta on kujundanud ja kirja paneb, võtnud arvesse kõik olulised komponendid. Mõistmise ammendavuses kahtleme me küll kõik, ent kahtluse vastus ei saa olla „ei tea, ei huvita“. Viimast kinnitas kohaletulnute arvukus ja enamgi veel debattide elavus. Vahel läheb hästi ja pareminigi, kui oskad oodata.

  • Sõna vabadusest, andmepõhiselt

    KADRI VIDER

    2020. aastal EKI sõnastikureformiga lahva­tanud arutelus keelekorralduse, reeglite ja normingute üle toodi ühe argumendina välja, et „kui isegi keeleharitud inimesed ei suuda teatud normingut (s.t kokku­lepet) järgida, siis on selge, et see on kunstlik“2. Samas arvamusloos teeb Peeter Päll siiski möönduse: „… oleme me kõik kirjakeele normi koolis õppinud ning sageli teeme järeldusi inimese tõsiseltvõetavuse üle selle põhjal, kui hästi nad selle normi või normingu on omandanud ning kui hästi nad kirjutavad.“

    Normingud. Need kokkuleppelised normingud räägivad peamiselt ortograafia ja vormimoodustuse reeglitest, mis on ka minu loomuliku keeletaju suhtes üsna vägivaldsed. Teen igal aastal e-etteütluses vigu suure ja väikse algustähe, mõttekriipsude, sidekriipsude ja kaksiksõnade kokku-lahkukirjutamise koha peal, sest järjekordseid norminguid ja nende muutusi ei ole minuga keegi kokku leppinud ja kooliajast on ka mõnikümmend aastat möödas. Minu suhteliselt korrektset kirjalikku keelekasutust on ilmselgelt enim mõjutanud see, et 1980ndatel toimetamata tekste naljalt ei ilmunud ja vigased vormid õrnas lapseeas mu silme ette ei jõudnudki. Mul on tänapäeval tõeliselt kahju kooli­lastest ja õpetajatestki, sest mingitki ühtlustatud kirjakeelt on ka suurema lugemuse baasil neti- ja nutiajastul keeruline omandada (ma ei räägi isegi teadvustatud õppimisest), kui ümberringi vohavad nii keeleliselt kui ka kirjaliselt mitmekesised tekstimassiivid, et mitte öelda hullemini.

    Mäletan kooliajast ka seda, et olid olemas õigekirja, punktuatsiooni ja vormimoodustuse reeglid, aga pidasin neid pigem nuputamisülesanneteks kui tekstiloome juhisteks. Sellest kõigest teen avastusliku järelduse, et omandasin korrektse kirjakeele suure ja ühtlase (toimetatud!) andmestiku pealt intuitiivselt õppides. Sellest on jäänud teatav usaldus ja austus kirjutatud sõna vastu ja tugev enesetsensuur kirjalikus eneseväljenduses. Filoloogiaõpingud ja keeleteadlase karjäär lisasid teataval määral enese­kindlust, et tegelikult pole olemas ka häid ja halbu või õigeid ja valesid sõnu, on ainult rohkem või vähem olukorda ja stiili sobiv keelekasutus.

    Ometi näikse diskussiooni paha­meele­punkt pidevalt libisevat eba­loogiliste ortograafiareeglite pealt sõnade tähenduse piiramise või õiges ja vales tähenduses kasutamise peale.3 Nagu märgib prof Lindström värskes arvamusloos4, „peaks demokraatliku ühiskonna keelekorraldus võtma arvesse tegelikku keele­kasutust, et vähendada lõhet inimeste sisemise keeletunnetuse ja olemasolevate „ametlike“ normingute vahel“.

    EKI ühendkorpuse jaotus allkorpuste kaupa ERÜ aastaraamatu andmete alusel.1

    Sõnade tähendus. Sõnade tähenduse osas … ei ole olemas reegleid. See on ka põhjus, miks sõnasemantika ja laiemalt tähenduste taipamine on arvutile ja tehistaibule siiani iseseisvalt (näiteks närvivõrkude või süvaõppe abiga) lahendamatu ülesanne. Sõnastikus on olemas definitsioonid või sõnaseletused, mille leksikograafid on oma maailmataju ja arvukate näidete põhjal kokku pannud. See on heuristiline teadmine, mitte reegel. Keelekorraldajad on seni soovitanud suurema selguse huvides kasutada sõna ühes või teises tähenduses ja sageli on sel soovitusel vähemalt niipalju faktilist argumenti all, et teravdatud keeletajuga inimesed (nii keeleteadlased kui ka keele­korraldajad, sageli ka ühes isikus) on tähele pannud, kui eksitavalt tasa­kaalust välja võib ühe või teise tähenduse ülekasutus loomuliku keeletaju viia (näiteks muuta keelekasutuse kantseliitlikuks ja raskepäraseks). Sõna liiderlik võib tõepoolest olla kellegi vaimukas juhutuletis sõnast liider, kuid kui kontekstist ei selgu, et sõna põhitähendus on keelekasutajale samuti tuttav, siis on ikka piinlik küll. Ja nagu märgib Heiki-Jaan Kaalep Arvi Tavastile antud intervjuus5: „Võib-olla see polegi keeleteaduse küsimus, kas sõnale on antud uus tähendus või tuletatud uus sõna?“

    Ei tahaks aga kuidagi nõustuda Tavasti väitega, et „meie kultuuris levinud küsimused „Kas eesti keeles tohib niimoodi öelda?“ või lausa „Kas eesti keeles saab niimoodi öelda?“, on tõend, et oleme keele uurijate, korraldajate, toimetajate ja õpetajatena teinud midagi väga valesti“6. Mul oli õnneks õpetaja, kes vastas seepeale „Nii võib, aga pole ilus“. ÕS on ainult üks allikas, kust järele vaadata asju, mis seal on. Pigem tuleks keelekasutajat harida selles vallas, et ÕS pole mingi „jumala poolt loodud elajate“ nimekiri ja sealt puuduolev on saatanast. Küll aga oleks minu arvates saatanast jätta EKI ühendsõnastikust ja ÕSist välja (sõnade, sõnavormide, konstruktsioonide) kasutussoovitused, mida selgema ja arusaadavama keelekasutuse pooldajad sinna ekspertidelt otsima lähevad.

    Korrektne ja vigane keel. Keelevabaduse, keelekasutuse, kirjakeele ja keele­korralduse ümber puhkenud poleemikas on võtnud Sirbis7 sõna ka pigem keeleliberaalne keeleteadlane Tiit Hennoste: „… ma poleks iialgi arvanud, et aastal 2021 pean ma hakkama korrektse kirjakeele kaitsjaks. [—] Vigane keel ei ole kirjakeel ega ka mitte liberaliseeritud eesti keel. Isegi siis mitte, kui seda kasutavad Eesti Vabariigi ametnikud. Vigane keel on lihtsalt vigane keel. Ja kõik.“ Hennoste räägib siin korrektsest kirjakeelest ja vastandab selle vigasele keelele. Järelikult on kirjakeeles olemas nii õige kui ka vale ja selle teadmise või äratundmise järele küsib ka keelekasutaja. Kuidas saadakse korrektne kirjakeel, kes selle korrektseks hindab? Ja veel tähtsam – kuidas seda õppida või omandada saab? Ma olen kaugel utoopilisest ideest, et selle saavutamiseks suudavad keeleinimesed sõnastada kõik reeglid ja mõni imeinimene õpib need kõik ära ja kasutab kõlbulikult. Aga sama kaugel olen ma ka usust, et korrektset kirjakeelt on võimalik tõenduspõhiselt tuletada laialdaste keeleandmete pealt.

    Veebikroolija andmestik. Hiljuti ilmus ERRi portaalis uudis8, et EKI kogus kokku 2,4 miljardi sõna mahus eestikeelseid tekste. Jutt on EKI eesti keele ühendkorpuste sarja värskeimast väljalaskest, mille kohta on ilmunud üksikasjalikum teadusartikkel9 Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamatus ja mida esitleti eile alanud rakenduslingvistika XIX kevadkonverentsil „Keele mõju: andmetest tõendatud teadmuseni“10.

    Kõlab uhkelt ja jätab mulje, et andme­põhiseid tulemusi eesti keele­korralduse jaoks võiks hakata tulema nagu saelaudu Vändrast (on’s Vändras mõni saetööstus alles?). Siiski peab märkima, et kogutud andmestik ei esinda eesti keele kasutust piisavalt ühtlaselt ei ajaliselt ega žanriliselt ja järeldustega tuleb olla üpris ettevaatlik.

    Esiteks, 91% ühendkorpuse mahust moodustavad viimase kümnendi jooksul veebis avaldatud eestikeelsed tekstid ja nende katked – kuid mitte kõik. Tegijad möönavad isegi, et veebikroolijale (robot, mis veebist etteantud aadressidelt tekste korjab) jääb kättesaamatuks sotsiaal­meediakontode, tasuline (nt uudiste­portaalid) ning suletud sisu. Olulist müra andmetes tekitavad masin­tõlkelised tekstid ja veebispämm, samuti ei saa alati usaldada avaldamise kuupäeva. Kuigi müra on inimese treenitud automaatsete vahenditega enamasti välja roogitud, jääb kogu korpus ainult ligipääsetavate veebitekstižanride poole kaldu.

    Teiseks, järelduste tegemiseks on iga teksti kohta vaja teada tunduvalt rohkem tausta-andmeid. Veebikroolimise tulemusena teame pahatihti vaid teksti veebiaadressi, kuid teadmata jääb teksti (algne) autor ja tema keeleline taust ning seegi, kas teksti on tõlkinud või toimetanud inimene. Nagu eespool mainitud, vahel võib teadmata jääda või ekslikuks osutuda ka teksti algse avaldamise aeg. Tublit tööd on tehtud veebitekstide automaatse klassifitseeri­misega, üritatud kõikidele kogutud veebiallikatele lisada žanri (blogid, foorumid, perioodika, veebikaubandus, entsüklopeedia, akadeemiline kirjuta­mine) ja/või teemat (24 teemat, alustades kultuurist ja meelelahutusest ning lõpetades põllumajandusega). Kahjuks on tulemused üpris kesised: vaid 32% veebilehtedest on saanud mingisugusegi žanriliigituse ning 37% teemaliigituse.

    Ja viimaks, milliste keelenähtuste või -trendide kohta ülepea on sellisest andmestikust võimalik korrektseid statistilisi või tõenäosuslikke järeldusi teha?

    1 Kristina Koppel, Jelena Kallas, Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021: mahukaim eestikeelsete digitekstide kogu. – Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, 2022, nr 18, lk 207–228.

    2 Merit Maarits, Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam. – ERR Kultuur, 27. X 2020, https://kultuur.err.ee/1149567/keeleteadlased-eesti-keel-on-vaba-aga-voiks-olla-veel-vabam

    3 Arvi Tavast: milleks meile eesti keel? – ERR Arvamus 11. V 2022,

    https://www.err.ee/1608593491/arvi-tavast-milleks-meile-eesti-keel

    4 Liina Lindström: eesti keel olgu mugav töövahend, mitte veskikivi kaelas. – ERR Arvamus 29. IV 2022,

    https://www.err.ee/1608581500/liina-lindstrom-eesti-keel-olgu-mugav-toovahend-mitte-veskikivi-kaelas

    5 Oma reeglid avastab igaüks ise. Arvi Tavasti inter­vjuu Heiki-Jaan Kaalepiga. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 5, lk 452–459. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/31377

    6 Arvi Tavast: milleks meile eesti keel?

    7 Tiit Hennoste, Kirjakeel hõlmab täitunud kirjakeel. – Sirp 2. VII 2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/ arvamus/kirjakeel-holmab-taitunud-kirjakeel/

    8 EKI kogus kokku 2,4 miljardi sõna mahus eestikeelseid tekste. – ERR Kirjandus 21. IV 2022. https://kultuur.err.ee/1608571411/eki-kogus-kokku-2-4-miljardi-sona-mahus-eestikeelseid-tekste

    9 Kristina Koppel, Jelena Kallas, Eesti keele ühendkorpuste sari 2013–2021.

    10 https://www.rakenduslingvistika.ee/ kevadkonverents/

  • Harly Kirspuu, filmistsenarist- ja -produtsent 

    Harly Kirsipuu

    Kohanemisvõime on üks inimkonna nurgakive. Kogu meie püsimine liigina ei ole kunagi rajanenud sellel, et oleme teistest liikidest kuidagi kõrgemal sellepärast, et lihtsalt oleme ja kõik, vaid sellepärast, et oleme kohanemisvõimelised. 

    Inimese laiskus on alati ja igas ühiskonnas toonud kaasa selle, et leidub grupp kodanikke, kes ei taha kunagi ega millegagi kohaneda ning hakkab levitama mingit „vanade heade aegade kontseptsiooni“, mis toob aga väga sageli kaasa ideid, mis vihjavad mingit sorti kliinilise ravi vajadusele. Raskeim näide on põhimõtteliselt iga diktaator, kes kunagi on elanud. Nad tulevad ja ütlevad, et praegu on elu halb, aga vaat kui mina võimul olen, siis teen kõik täpselt selliseks, nagu oli vanasti, ja toon tagasi vanad head ajad. 

    Euroopas võib praegu näha ka teistsugust sellekohast vormi, mis juhtub, kui inimene ei kohane. Briti valitsus, pärast seda, kui riik sai Euroopa Liidust välja kangutatud (peamine argument oli ikka „vanade heade aegade tagasitoomine“), on nüüd nõuks võtnud ära kaotada meetermõõdustik ning minna tagasi briti süsteemile. Kohe sai selgeks, et kui kõik asjad oleksid saadaval mõõtühikutes, millest neil aimugi pole, oleks näiteks alla neljakümnestel isegi poeskäimine raskendatud, kuna nemad pole vana süsteemi mitte kunagi kasutanud. Too argument aga valitsust ei kõigutanud. Peamine on ikka „vanad head ajad“ tagasi tuua, et need, kes pidid meetersüsteemiga kohanema, saaksid nüüd oma elu edasi elada, nagu vahepealseid aastakümneid poleks olnudki. 

    Ka Eestis liigub ringi kollektiiv, kes tahab vanu häid aegu tagasi tuua. Kui nendelt isikutelt küsida, millal need ajad Eestis olid – kas eelmise kümnendi traagiliste tagajärgedega laenamispidu, üheksakümnendate vaesus, okupatsiooniaeg või sõjaeelne vabariik, mis oli Euroopa üks liberaalsema mõttemaailmaga riike? – jookseb neil juhe kokku. Aga isegi kui nad ei tea, kas ja millal need vanad head ajad olid, tuleb need viivitamatult tagasi tuua, sest kohanemine on kurjast. 

    Keegi pole kunagi öelnud, et kohanemine on kerge, aga kohanemisvõime on vajalik. See on eeltingimus mõistmaks, et esiteks on see ainuke põhjus, miks oleme jõudnud nii kaugele, nagu me oleme, ja teiseks, tee mis sa tahad, vanade aegade igatsemine kella tagasi ei keera. 

  • Allaheitliku vallutaja pilk

    URMAS LÜÜS

    Peeter Lauritsa näitus „Pühad kümblused“ Vaalas kuni 2. VII.

    Mida aeg edasi, seda vähem tundub Peeter Lauritsa fotosilma ette jäävat inimene. Manipulatsioonide tarbeks otsib ta vajalikud siluetid internetist. Esimest korda Lauritsa näitusele sisenedes tajusin ruumis sakraalset meeleseisu. Üle seina jookseb tume rist, millele on joondunud suuremõõtmelised fotoprindid. Mulle mõjuvad need nagu mõne modernistliku pühakoja moodne kappaltar. Ma ei mõtle mõne monoteistliku kultuuri koda, vaid sakraalset ruumi üldisemalt. Ka Lauritsa sõnul: kui midagi maailmas sakraalne on, siis just loodus. See on Taevaskoja, varahommikuse järvepealse udu või mäetipust avarduva vaate pühalikkus.

    Pildisarja aktiveerib sinine jäälind, aga see pole tavaline loodusfotograafia. Jäälind esineb piltidel kummituse või fantoomina. Mõnikord esindab teda vaid ähmast helki heitev hajussinatav laik. Ta ei poseeri, vaid on möödumas. Looduses on sinine eriskummaline värv, mida võib kohata küllaltki harva. Looduslike saaduste seas sinine peaaegu puudub. Sinine tähistab ohtu ja mürgisust. Kunagi tegime kunstiakadeemia disainiteaduskonnas katse ja värvisime kõik toidud siniseks. Maitse ei muutunud, kuid toon ise muutis võileivad ja prae jälgiks, tülgastavaks.

    Sinine on võimu ja rikkuse sümbol. Siinsed arheoloogilised materjalid näitavad, et sinine oli ülikute värv. See teeb jäälinnu kuninglikuks. Vahest seetõttu ongi ta ingliskeelne nimi kingfisher – kuningkalur. Ka paavst on kuningkalur. Inimeste võrgutaja. Anulus piscatoris’e kandja. Võim ja vaim suudavad harva teineteisest lahus hoida. Mõni ime siis, et Lauritsa loodud ruum sakraalsena mõjub.

    Looduse pildistamine ja loodusega ühenduses olemine on mulle alati vastu­olulisena tundunud. Pean end looduseinimeseks, kuid tajun loodust heinsaarelikult ebatavalise ja ähvardavana. Loodust imetledes ja pildistades tunnen end turistina. Lauritsa pilte vaadates uuriksin nagu teist maailma, mitte seda, mille osa ma olen. Kust see võõrandumine ja ilmajäetuse tunne tuleb?

    Loodus versus kultuur

    Laurits on tunginud looduse pildistamisel väga sügavale. Sedavõrd sügavale, et palja silmaga ei näe, vaid tuleb appi võtta makro-objektiiv. Inimese ja looduse vahel laiutab eksistentsiaalne lõhe. Klassikalises käsitluses on kultuur looduse vastand. Kui läksin kunstiakadeemiasse disaini õppima, üritasin sellele vastu vaielda ega tahtnud tõsiasjaga leppida, kuid mida rohkem materiaalse kultuuri ning inimese ja keskkonna suhtega olen tegelenud, seda enam tundub, et vastandus polegi nii meelevaldne.

    Paradiisist väljaajamine võiks olla inimese ja looduse vahele löödud kiilu sümbolistlik metafoor. Darwinismi seisu­kohalt toimus see lõhenemine ajal, mil inimene õppis tegema korduvkasutatavaid tööriistu. Kive või kõrsi oskavad kasutada tööriistana ka varesed ja šimpansid, kuid tööriista tööriistana mõtestamine pani ühe aluse kultuuri tekkimisele. Siiani on ebaselge, kas tööriistad arenesid välja seetõttu, et inimese käe kuju võimaldas neid kasutada, või muutus pöial sellise nurga alt haaravaks, sest käe anatoomia kohanes tööriista, inimlooma tarvis kõige tähtsama objekti järgi.

    Peeter Laurits. Jäälind. Digitrükk, 2021.

    Võib minna nädalavahetusel metsa jalutama, kuid harva leiab loodust, mida inimene ei ole ümber korraldanud. Vähe on alles alasid, mis poleks inimese disainitud. Ka kõige suvalisemates padrikutes võib näha mõnda sissetallatud rada. Puutumatus looduses ei ole hea olla. Olen üritanud seal telkida. See on kohutav. Ei ühtki piisavalt lagedat ala. Kännud, roikad, elukad külje all.

    Kellele meist ei meeldi loodus? Looduses on hea matkata või lihtsalt jalutada, seeni-marju korjata, värsket õhku hingata, metsavaikust kuulata jne. Aga loodus on meile ilus aimult distantsilt. Isegi siis, kui see vahemaa on väga väike. Nii umbes saapatalla- või tuulejopepaksune. Meile tegelikult ei meeldi looduses olla. Olla looduses nii, nagu on hirved või jänesed või hundid või mägrad. Me vaatame loodust romantismile omase kadreeriva pilguga: mina looduses, mina ja loodus. Niipea kui kõht tühjaks hakkab minema, meile looduses enam olla ei meeldi, sest me pole harjunud sealt oma igapäevast toitu hankima. Suurema viitsimise korral kraabime sügisel kokku mõne pangetäie mustikaid või teeme sisse riisikaid, aga aasta läbi iga päev neli täisväärtuslikku toidukorda … Niikaua kui loodus on turvalises kauguses, on loodus hingekosutav. Imetlen looduse ilu Vaala galerii säravvalgete täisnurksete seinte vahel.

    Kord sattusin metsas vastakuti hundi­karjaga. See ei olnud ilus, ülev, hinge hellitav. Üleüldse ei sobitu need märksõnad metsaga. Metsas on külm, märg, ebamugav, kaitsetu. Kui matkama lähen, siis ma ei võta matkavarustust kaasa, et mugav oleks. Matkavarustusega ei saa kunagi nii mugav olla nagu maamaja hoovis niidetud murul plastmööblil lösutades Spritzerit limpsides. Matkavarustus on nagu sõjaväelasel sõjavarustus. See on kaitseks metsa vastu. Metsas tahab kõik meid ära tappa. Saame mediteerida looduskaunites kohtades vaid seetõttu, et pole looduse osa, vaid selle vaatleja. Oleme looduses vuajeristid ja turistid.

    Vallutaja pilk

    Loodus on pakkunud inimkonnale lõputult ülevaid emotsioone. Tsiteerin siinkohal Thomas Burneti raamatut „Telluris theoria sacra“ (1691): „Meelepäraseim elamus on looduse suuruse adumine; tohutu taevalaotuse ja tähti mahutava otsatu ruumi kõrval pole midagi võrdväärset peale mere avaruse ja kõrgete mägede, mida vaatan suurima naudinguga. Nendele loodusnähtustele on omane suursugusus ja ülevus, mis inspireerib vaimu mõtlema suuri mõtteid ja tundma võimsaid kirgi; sellistel puhkudel mõtleme loomulikul viisil ja nagu iseenesest Jumalast, tema kõigeväelisusest ja kõigest muust, mis võib tähendada lõpmatuse varju ja midagi, mis on selle sarnane; nagu kõik asjad, mida meie meeled nende võimsuse ja hõlmamatuse tõttu ei suuda tajuda, täidab see meie südame hämmastuse ja imestusega, mille väljendamiseks ei ole sõnu.“ Niisiis, looduse ülevus suunab inimese mõtlema Jumalast. Jumal lõi inimese oma näo järgi, või oli see vastupidi, vahet pole. Igal juhul on inimene jumalik, jumalaga sarnane. Jumal lõi inimese valitsema lindude üle taevas, loomade üle maa peal ja kalade üle vee all. Seega, kui loodus paneb inimese mõtlema Jumalale, paneb see tegelikult inimese mõtlema iseendale. Veidi egotsentriline või mis. Seetõttu on juba inimese pilk loodusele rüvetatud, omakasupüüdlik, nartsissistlik. See on vallutaja ja psühhopaadi pilk, kes näeb teises vaid iseennast. Seepärast ei saa inimene loodusele lähemale ei seda imetledes, pildistades ega maalides.

    Kaos on kaunis ainult looduses. Inimene ei suuda luua kaunist kaost. Kaos muutub kauniks vaid organiseerituse korral. Joonerisu abstraktsel pildil vajab fookust, koondumispunkti või rütmi. Samasugust kompositsiooni otsib ka inimese pilk loodust vaadates. Matkaradadel on lausa suured sildid „Kauni vaatega koht“. Loodusfotode puhul väärtustame ideaalseid kompositsioone. Udusse mattunud varahommikune raba kidurate mändide vahel pärlendavate ämblikuvõrkudega. Lehtede vahelt välja teravustatud punane marjakobar. Tsentraalperspektiivis puude vahelt paistev rändrahn. Lumme uppunud metsaviir, mis joonistab panoraamile Eesti lipu. Kolm kitse moodustamas renessansiliku kolmikjaotuse stiilis „Anna ise kolmas“.

    Looduse kõikvõimsus ja ülevus võiksid ju tekitada inimeses allaheitlikkust ja panna ta tajuma oma väiksust, kuid oma nartsissistliku meelega tunneb ta pigem soovi see kõikvõimsus allutada. Tsiteerin Immanuel Kanti „Otsustusvõime kriitikat“ (1790): „Üksteise kohal uljalt ja ühtlasi ähvardavalt kõrguvad kaljud, taevasse kuhjuvad äikesepilved, mida rebestavad välgud ja kõuemürin, tulemäed kogu oma hävitust toovas võimsuses, orkaanid, mis kõik enda ümber purustavad, raevus möllav ääretu ookean, kõrgelt joana langev võimas jõgi ja kõik muu selletaoline teeb meie suutmise nendele vastu seista, nende võimsust arvesse võttes, peaaegu olematuks. Aga kui me ise kindlas paigas viibime, siis muutuvad nad seda ahvatlevamaks, mida hirmsamad nad on; meie meelest on sellised nähtused ülevad, kuna nad lasevad meil avastada endas seni aimamata julguse astuda vastu looduse näilikule kõikvõimsusele.“ See, mis võiks meid paika panna, meile koha kätte näidata, leiab nartsissistliku filtri kaudu tõlgenduse inimese enesekuvandi upitamisena. Vaadates tormi, näeme seda kui Arnold Schwarzeneggeri jõusaali motivatsioonikõnet: sa suudad seda, sa oled iseenda valitseja, mägede liigutamiseks piisab tahtest. Jumal on valitseja. Jumal lõi looduse. Inimene loodi jumala näo järgi. Inimene loodi loodust valitsema. Jumalik valitseja-­inimene on (kui mitte just looduse looja), siis vähemasti selle muutja.

    Laurits proovis aastaid seda kompositsioonijahti oma praktikast välja juurida. Pildistas Koreas autofookusega rohujuuretasandilt vabalt käes rippuva kaameraga. Otsis demokraatlikumat viisi loodusega silmitsi seismiseks. Jõudis lõpuks tõdemuseni, et kompositsioonipingel pole häda midagi, võib küll teadlikult kadreerida. Laurits on kaamera abil tunginud sedavõrd taimede sisse, et näeb ja näitab seda, mis inim­silmale küündimatuks jääb. Nii teleskoobi kui ka mikro­skoobiga vaadates otsime alati endast suuremat maailma, niisamuti tunduvad mõlema vahendiga tehtud fotod üllatavalt sarnased. Tähetolm universumi avarustes ja mineraalide kihid kivimites. Inimasustuse laienemine ja bakteri­kolooniad katseklaasides. Sedasi ei suuda silm konteksti teadmata eristada Lauritsa piltidel seeneniidistikku närvisüsteemist, veresoonkonda taimeväätidest. Lauritsa fotode peamise võluna olengi aastaid näinud mikro- ja makrotasandi kohakuti asetamist, segunemist, piiride ähmastamist. See kõik on distantsi küsimus. Tuleb vaid anda endale luba minna piisavalt sisse. Lahustuda kudedesse. Pugeda rakutuuma. Kiirendada juurevõrgustikes. Laurits ei otsi üksnes vallutajapilguga tabatud kauneid kaadreid, vaid ka tuhandeid silmapaare, kes teiselt­poolt objektiivi talle vastu vaatavad. Vahest isegi teda haletsevad, seda hädist inimest, surelikku, kõdunevat, lõplikku, kuna puud ja juurevõrgustikud elavad edasi oma tuhandeaastast elu.

  • Voolav vaheala

    REET VARBLANE

    Cooperi ja Gorferi näitus „Nende volditud seinte vahel. Utoopia“ Fotografiskas kuni 18. IX.

    „Maailm meie ümber ei ole asjade objektiivne kooslus, nagu me kipume seda ette kujutama, vaid pigem muljete ja tõlgenduste igavesti muutuv kaleidoskoopiline tants,“ ütles Sarah Cooper New Yorgi Fotografiska „Utoopia“ näitust saatvas inter­vjuus 2020. aasta septembris. Möödunud aasta sügisel ja talvel võis väljapanekut külastada Stockholmi Fotografiskas ja nüüd on see jõudnud Tallinna.

    Vahetsoonis lõksus

    „Utoopia“ tegelased on noored naised, kes olid sunnitud põgenema oma sünnimaalt ja on tulnud elama Rootsi. Mõnel juhtumil ei võtnud küll põgeniku vaevalist teed ette nemad ise, vaid nende vanemad, nemad sündisid juba Rootsis, mida on peetud demokraatia ja sallivuse lipulaevaks. Polegi tähtis, kas nad põgenesid sõja, kliimakriisi, majandusraskuste või isikliku elu võimatuse eest, nad on põgenikud. Nad otsisid paopaika, kohta, kus tunda ennast vabalt ja sootsiumi täieväärtusliku liikmena.

    Kunstnikud Sarah Cooper ja Nina Gorfer ei ole rootslased, aga nad ei ole ka pagulased, Rootsi on nende vaba valik. Ameeriklanna Cooper omandas bakalaureusekraadi fotokunstis Syracuse’i ülikoolis, austerlanna Gorfer õppis arhitektuuri Zaha Hadidi käe all Viinis. Nad kohtusid magistriõpingute ajal Göteborgis ja 2006. aastast algas koostöö. Tekkis duo Cooper ja Gorfer. Neid võlusid narratiivsed struktuurid ja visuaalne lugude jutustamine, kultuurilised väljendused ja mõjutused ning armastus raamatute vastu.

    Cooper ja Golfer. Israa kollaste kastidega, 2020. Israa on pärit Süüriast, sündinud Rootsis 1990. aastal.

    Israa, Shadi ja Segal on sündinud Rootsis, Maryan, Yohana, Jana, Sowda, Roseline, Parwana, Setara ja Vere jõudsid sinna 2010ndate keskpaiku rändekriisi ajal. Sarah Cooper ja Nina Gorfer alustasid nendega koostööd 2017. aastal. Kunstnike neli aastat kestnud projekti võib nimetada enesemääratlusele pühendatud antropoloogiliseks uurimuseks. Maryan, Yohana, Jana, Sowda, Roseline, Parwana, Setara ja Vere, aga iseäranis Israa, Shadi ja Segal ei ole enam süürlased, eritrealased, afgaanid, keenialased, palestiinlased, kurdid, somaallased, aga nad ei ole veel rootslased. Rootsi on avatud ja külalislahke maa, aga rootslased kutsuvad väga harva kellegi külla, kes pole just sugulane või keda ei tunta lapsepõlvest peale. Seda teavad hästi Rootsis elavad eestlased. Või vähemalt oli see niiviisi veel 1980ndatel. Pole kindel, kas neist saavad kunagi rootslased, omad, või jäävadki vahetsooni, ei siia ega sinna. Mida nad ise tahavad? Cooper ja Gorfer ei tunne ennast (ilmselt) vahetsoonis lõksus olevat, sest ka siis, kui nad ei räägi rootsi keelt, peetakse neid märgatavalt rohkem omaks kui perfektselt rootsi keelt valdavat Israad või Shadit. Aga nad saavad aru, mida see tunne tähendab, sest empaatiata ei oleks nad seda projekti ette võtnud.

    Empaatiavõime on sellise projekti üks eeldus, iseäranis kui koostööpartnerid on valmis jagama väga isiklikke, traumeerivaid kogemusi – seda, mida tavaliselt võõrastele ei räägita. Kas on eetiline ehitada oma kunstiteos üles võõrale kogemusele? Ükskõik kui ettevaatlikud elus võõraste suhtes ka oldaks, teistsugune olek, eksootika lisab kunstiteosele ainult vürtsi ja väärtust. Kust jookseb piir, et kõlama jääks koostööpartneri hääl ja elavast subjektist ei saaks autori vormitud objekt? Või vastupidi, poliitilise korrektsuse nimel on ka ettevaatusega liiga kaugele mindud ja oma lastele jutustatakse järjepanu vaid oma lugusid. Ma ei tea, kui palju kunstnikud nende küsimuste peale mõtlevad, kuid Cooperi ja Gorferi projekti albumi eessõnas on need arutuse all.1 See aga tekitab projekti vastu ainult usaldust.

    Renessanss kui uus algus

    Kunstnikud on pealkirjastanud oma koostöö „Utoopiana“. Thomas More tõi selle mõiste euroopalikku kultuuriteadvusesse kahe kreekakeelse neologismi ühendusena: outopia kui koht, mida pole olemas, ja eutopia kui hea paik. Cooper ja Gorfer parafraseerisid seda omakorda kui midagi, mis on olemas, kuid mis ei ole koht. See pani neid aga küsima: „Kui utoopia ei ole koht, mis see siis on?“ Tõuke said nad selleks ühest aastate eest ilmunud ajalehe Zeit artiklist, kus utoopia on autori arvates tänapäeval ajast ja arust. Kunstnikke jäi selline arvamus vaevama: kui utoopia ei kuulu meie ühiskonda, mis saab siis lootusega?

    Cooperi ja Gorferi „Utoopiat“ võib vaadata portreede väljapanekuna, aga ka ruumiinstallatsioonina, kuhu on asetatud foto- ja kollaažitehnikas portreed. See on hõrgult kaunis väljapanek. Vahetsooni lõksu jäänud traumaatilise minevikuga noored naised tuletavad meelde renessansimaale.

    Nad ei ole mitte ainult noored, lausa verivärsked, vaid ka imeilusad, ebainimlikult ilusad. Neis on rahu ja tasakaalu. Nad on renessansiajal välja kujunenud Euroopa klassikalise maali etalon. Tegelikult natuke rohkemgi, sest liiga ilusas on juba midagi võõristavat, ohtlikku, aga mis kõige tähtsam, neis on väge ja võimu.

    Renessanss ei olnud mitte ainult taassünni aeg, antiikaja ideaalide, eelkõige Antiik-Kreeka igavese nooruse iha naasmine, see oli uue alguse kinnistumine: uue või ka vana testamendi stseenid olid toonud just sellesse aega ja kohta, kus ja millal kunstnik neid kujutas. Kuid renessansiaja suurim luuletaja Dante elas suure osa elust pagenduses, rändamine ja eksiil on tema loomingu tähtsamaid teemasid. Julia Kristeva osutab Dante ennenägematule viisile luua endale oma universum, kui maailmas puudub oma koht: „Ankrupaigast ilmajäämine näib olevat vabastanud Dante kujutlusvõime täiel määral, nii et, maksmata lõivu ühelegi võimule, kuid saades tuge kristlikust universalismist, millele ta andub kogu oma usuga, ehitab ta oma poeemis nii kompleksse universumi kui üldse võimalik, lõpmatuse enese, millest on saanud maailm.“2

    Ainult renessansiga, ükskõik kui vastuoluline see ajastu ka polnud, pole Cooperi ja Gorferi „Utoopiat“ õige siduda. Kunstnikud on kasutanud fotomeediumi, töödelnud seda niiviisi, et vaataja võtaks kujutist vastu klassikalise maalina. Ehk manipuleerinud vaatajaga. Kuid mitte ainult: nad on fotole lisanud kollaaži, kuid mitte kõige hõlpsamal viisil, et esitada mõlemad meediumid koos ja tekitada sellega näiliselt mitme reaalsuse koostoime. Nad on pildistanud iga kollaažidetaili uuesti, et tekitada fotomeediumis kihistustest koosnev tervik, aga nii, et protsess on lõpptulemuses jälgitav. Seda võib vaadata ka kogu protsessi metafoorina: õnnestunud ja läbikukkunud kohtumised, usalduse saavutamine ja tagasilöögid, pildistamisseansid, fotode töötlemine ja ümberpildistamine, tekstide toimetamine ja väljavõtete valimine, eksponeerimine New Yorgis, Stockholmis, Tallinnas ning tagasiside. Aga miks mitte koostööpartnerite põgenemisloo, elu metafoorina. Nii aga ei mahu „Utoopia“ enam ainult renessansi korra- ja tasakaalutaotluse alla, vaid omandab tasapisi manerismi ja juugendi kõikehaaravust. Või kasvab islamikunsti ruumi kujundavasse ornamentalistikasse.

    Nii nagu fotomeedium on ainult üks kihistus, on seda ka tahvelmaali illusiooni kandev portree. Cooperi ja Gorferi fotoportreed ei ole ainult hästi kadreeritud ja raamistatud vaade teise reaalsusesse, portreteeritava nägu ümbritsev keskkond, eksootiline floora ja fauna, voolab portreelt seinale, katab seina ning jõuab naaberportreele. Väike, aga tähenduslik pildikeskkond kasvab üle ruumi kaunistuseks, tapeediks. Kompositsioon, detailid, värvid – kõik on olemas, kuid tähenduslikust omaruumist on saanud dekoratiivne ja anonüümne suurteos. „Utoopia“ tüdrukud on saanud Eedeni aia, mis küll määratleb kõiki neid, aga ega kellegi kohta just midagi teada saa. Ahvatlev, isegi võrgutav eksootikaudu mässib endasse koostööpartnerid ja uimastab sulnilt ka vaataja.

    Cooper ja Gorfer ei ole oma koostööpartnereid võimestanud selleks, et neist võiksid saada järjekordsed Klimti või Gauguini eksootilised ja kättesaamatud ideaalid, objektid. Vaataja saab siiski neist tüdrukutest rohkem teada kui ainult eesnimi, sünniaasta ja -koht ning Rootsi jõudmise aeg. Neil kõigil on oma lugu. See ei ole ühine, anonüümne kannatuste rada, see jõuab vaatajani just nii, nagu nemad on seda rääkinud. Raamatus on kunstnikud seda visuaalse kujundiga ilmekamaks ja isikupärasemaks vorminud, fragmendina näituseruumis kipub oma nägu aga kaduma, tekst mõjub neutraalse ja isegi ametlikuna.

    Olen küll kergema vastupanu teed läinud ja kasutanud üsna vägivaldselt pealkirjana ainult „Utoopiat“. Utoopia, nagu renessansski, on ainult pool tõde. Või kuuluvad volditud seinad utoopia juurde, et neid siis vajaduse (või soovi) korral kinni ja lahti voltida? Aga kas koht, mida pole olemas, või mis on olemas, aga pole üldsegi koht, peab nii korrastatud olema? Annan aru, et selline küsimus võis tekkida ainult Nõmme unelevas aedlinnas.

    Eile täitus Tallinna Fotografiskal kolm tegutsemisaastat. Päris ruttu on läinud, korrastatusest võib rääkida, unele­misest mitte.

    Cooper ja Golfer. Yohana kääre hoidmas, 2018. Yohana on sündinud 1997. aastal Eritreas, Rootsi asus elama 2013. aastal.

    1 Alex Chai, Maryan beyond the frame. – Between the Folded Walls, Utopia. Bokförlaget Max Ström 2021, lk 8.

    2 Julia Kristeva, Võõrad iseendale. Tõlkinud Kaia Sisask. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2017, lk 144.

  • ,

    Tartu Kunstimuuseumis „Ado Vabbe. Wunderbar“ ja „Kujuta pilti! Illustratsioone Tartmusi kogust”

    Alates 18. juunist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada kahte uut näitust: kolmandal korrusel avaneb „Ado Vabbe. Wunderbar“ ning teisel korrusel „Kujuta pilti! Illustratsioone Tartmusi kogust”.

    „Ado Vabbe. Wunderbar“

    18.06.2022–16.10.2022

    Ado Vabbe (1892–1961) on kahtlemata üks kirkamaid tähti ja intrigeerivamaid peatükke Eesti kunstiloos. Vabbe looming ja pedagoogitöö legendaarse õppejõuna on mõjutanud mitut põlvkonda Eesti kunstnikke. Näitus tutvustab kunstniku 50-aastase loometee erinevaid perioode ja neis keskseks kujunenud motiive.

    1914. aastal esmakordselt näitusel üles astunud noore kunstniku elu kulges tõusujoones. Tal oli võimalus õppida kunsti Münchenis ja täiendada oma kunstialaseid teadmisi elamusrohkel Itaalia reisil. Esimese maailmasõja ajal elas ta Venemaa kunstikeskustes Moskvas ja Peterburis, tõestas end viljaka illustraatorina ning osales 1918. aastal Pallase kunstiühingu asutamisel. Vabbe teadmised Euroopa uuematest kunstivooludest ei põhinenud seega vaid loetud kirjandusel – ta kasvas kunstnikuks pulbitseva kunstielu keskel. Kirjanik August Gailit nimetas Vabbet kirglikuks kornetiks, kes sammub tantsides ešeloni ees. Pärast Eesti Vabariigi sündi sidus Vabbe ennast Pallase kunstikooliga, olles selle legendaarne õppejõud kuni kooli sugemiseni Nõukogude ajal. Tema käe all õppisid mitmed hilisemad Eesti kunsti suurkujud: Johannes Võerahansu, Karin Luts, Karl Pärsimägi, Elmar Kits, Endel Kõks jpt.

    Käesolev näitus kasvas välja 2020. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud suurest ülevaatenäitusest. Tartule omaselt on sel näitusel eraldi esile toodud Pallase peatükk Vabbe eluloos ja seda just läbi tema õpilaste loomingu. Näitusega kaasneb rohke pildimaterjaliga põhjalik monograafiline käsitlus Ado Vabbest, mis jäi lahkunud kunstiajaloolase Tiiu Talvistu (1955–2020, töötas Tartu Kunstimuuseumis 1974–2016) viimaseks uurimustööks.

    Kuraatorid: Tiiu Talvistu ja Mary-Ann Talvistu

    „Kujuta pilti! Illustratsioone Tartmusi kogust”

    18.06.2022–16.10.2022

     Illustratsioonidel on võime manada me silme ette terveid maailmu. Sellest hoolimata on raamatukultuuriga tihedalt seotud illustreerimiskunst paradoksaalsel kombel ühtaegu nii tuntud kui ka tundmatu. Kuid hinnatud raamatute kaante vahelt võib leida kunstiteoseid, mis väärivad ka iseseisvat tunnustust ja imetlemist. Näituse eesmärk on tõsta tähelepanu keskmesse sageli kõrvalisena käsitletav illustratsioon. Mitmekesise töödevaliku kaudu jõuavad vaatajani teosed, millest paljusid pole kunagi varem näitusel eksponeeritud.

    Esindatud kunstnike hulgas on Aleksander Uurits, Carl Timoleon von Neff, Eduard Wiiralt, Evald Okas, Evi Tihemets, Günther Reindorff, Hando Mugasto, Heldur Viires, Kaljo Põllu, Kristjan Raud, Marje Üksine, Nikolai Triik, Siima Škop ja Ülo Sooster

    Kuraatorid: Kadri Mägi ja Mae Variksoo

     

     

     

     

    Näitused jäävad avatuks kuni 16.10.2022.

     

     

Sirp