Toeta
Otsi

KRISTEL VILBASTE

  • Elamus – see polegi nii lihtne

    ULLA JUSKE, REET VARBLANE

    „Valitud hitid“ EKKMis kuni 7. VIII, kuraatorid Evelyn Raudsepp, Maria Arusoo, Marten Esko, Maria Helen Känd, Triin Metsla, Siim Preiman ja Maria-Kristiina Soomre; kunstnikud Cyprien Gaillard, Hannah Black, Gary Hume, Jonna Kina, Pierre Huyghe, Lucia Nimcová ja Francis Alÿs.

    Evelyn Raudsepp on EKKMi välja­panekus „Valitud hitid“ katsetanud tavapärase kuraatoriprojekti asemel teistmoodi näituseformaati. Ta andis kuuele kuraatorile – Maria Arusoole, Marten Eskole, Maria Helen Kännule, Triin Metslale, Siim Preimanile ja Maria-Kristiina Soomrele lähteülesande valida üks kunstiteos, mida nad igatsesid kõige enam taas kogeda pandeemiast tingitud isolatsiooni ajal või mis neid praegu kõige rohkem kõnetab. Seitsmenda teose näitusele valis ta ise.

    Näitusel on väljas seitse videoteost. Sellest võib järeldada, et nende kuraatorite viimase aja suurim kunstielamus, greatest hit on video. Ilmselt tuleneb selline valik ka praktilistest piirangutest, sest suuri installatiivseid teoseid ja ka maale või skulptuure on keeruline ja kallis sellise näituse tarbeks Eestisse tuua. Videoformaat on saanud nüüdiskunsti igati harjumuspäraseks osaks ja seetõttu ei ole videonäituses midagi tavatut. Kuigi videoformaat on meedium, mida ka pandeemia tõttu piiratud reisimisvõimaluste ajal võis kodus arvuti taga kõige hõlpsamini vaadata, saab näitusesaalis suurel ekraanil hoopis võimsama kogemuse.

    Väljapaneku esimene teos, Evelyn Raudsepa valitud Cyprien Gaillardi video „Kullast ja peeglitest linnad“ pakub just sellise kogemuse: lummav suur ekraan koos põriseva 16millimeetrise filmiprojektori ja endasse haarava meditatiivse taustaheliga. Pierre Huyghe’i teos „Jäätmaal“ oli 2012. aasta Kasseli „documental“ eksponeeritud kohaspetsiifilise vabaõhuinstallatsioonina, mida oli Karl­saue pargi servas suhteliselt raske leida ja kus külastajast sai teose osa. EKKMis eksponeeritud videovariant „Tee jäätmaal“ toimib samuti just selle video näitamiseks kohandatud ruumis suurel ekraanil, EKKMi aknast näituseruumi tungiv lopsakate roheliste puudega maastik toetab kunstielamuse saamist. Väljapaneku lõpetab Lucia Nimcová video „Pajatused“, mille esitlemiseks on valitud Neeme Külma installatsioon EKKMi katusel. See tinglik maja tekkis sinna 2014. aastal Anders Härmi kureeritud näitusel „Musta maja. Märkmeid arhitektuurist“ ning on pälvinud külastajate tähelepanu kui kunagise tööstusarhitektuuri veidi kummastav, kuid igati elamust pakkuv jätk. See ei olegi enam kunstiteos, vaid orgaaniliselt EKKMi kui isetekkelise kunstipaiga ja institutsionaalse hübriidi juurde kuuluv osis. Nüüd on Külma maja kohtunud Nimcová „karmi mägiräpi, vintage-feminismi ja ropu Karpaadi hiphopiga“, nagu Siim Preiman on oma lemmikut selle autorile iseloomustanud. Näitusesaalist tingitud vaatamisrežiimi eelis laieneb kõigi videote peale. Väljapanekut on hea vaadata, igale teosele on antud piisavalt ruumi vaatamiseks, sisse­elamiseks, kogemiseks, ja kui teos sobib, siis ka elamuseks.

    Näituse juhatab sisse Evelyn Raudsepa valitud Cyprien Gaillardi video „Kullast ja peeglitest linnad“ ja näituse juhatab välja Siim Preimani valitud Lucia Nimcová video „Pajatused“.

    Kui tavapäraselt töötavad kuraatorid ühiselt teema, idee või probleemiga, siis antud juhul ei kooskõlastatud valikut teiste kuraatoritega. Sellise formaadi puhul ei saa tekkida läbimõeldud kontseptuaalset tervikut ja seetõttu ei ole mõtet seda ka väljapanekule ette heita. Uute näituseformaatide katsetamine on igati värskendav ja teretulnud mõte, nagu ka kollektiivne kureerimine, kuid pelgalt hästi pakendatud assortii või „kaasaegse kunsti soovikontserdi“, nagu seda on saatetekstis nimetanud väljapaneku idee autor Evelyn Raudsepp, pakkumine jääb lahjaks, et ka külastaja saaks kunstielamuse. Toimiva, tõsiselt võetava kuraatori(te)projekti eelduseks, ükskõik millist näituseformaati ka katsetatud ei ole, on mõtteline tervik, ainult heade (huvitavate) teoste esitamisest jääb väheseks, ükskõik kui hästi väljapanek ka kujundatud ei ole. Evelyn Raudsepa algatatud kuraatori(te) projekt on ehitatud üles elamusele. Või soovile kogeda taas midagi, mida piiratud kogemuste olukorras – pandeemiast tingitud isolatsioonis – ei olnud võimalik. Kui seitsme professionaali elamus on toodud avalikku ruumi, siis teadmisest, et just neist teostest on laia silmaringi ja kunstis hästi orienteeruvad professionaalid saanud sellise elamuse, mida tahavad taas kogeda, ei piisa. See elamus tuleb vaatajani tuua.

    Vaataja ei ole küll täiesti üksinda pimeduses kobama jäetud, talle on antud kaks konksu, millest kinni võtta, või karku, millele toetuda. Väljapanek on pealkirjastatud „Valitud hittidena“ (inglise keeles kõlab „Greatest hits“ veelgi maksimalistlikumana) ja teoste kõrval on näitusesaalis ka kuraatori kirjavahetuse fragment kunstnikuga.

    Väljendit greatest hits (valitud hitid) kasutatakse praegu rohkem muusikatööstuses, kus ühte albumisse on kogutud artisti kõige populaarsemad, kõige rohkem müüdud laulud. Valitud hitid märgivad midagi, mis on üldtuntud ja populaarne. Ei saa küll tõdeda, et kunstis on hierarhiad kadunud ja valitsebki demokraatlik üleilmne küla, kuid alfred­barrylik kunstikäsitlus, kus iga mõtteviisi (stiili) esindas kaks suurkuju ja oli selge, et Matisse’i, Picasso või Dalí teos oligi greatest hit, on igal juhul möödas. On ka selge, et EKKMi koondatud valitud hitid on just nende kuraatorite meelisteosed, oma lemmikud ja vaatajalt ei saa oodata, et ta on neid teoseid varem näinud või autoritest midagi kuulnud. Veel vähem saab (ja tohib) oodata, et vaataja pimesi jagab professionaalide eelistusi. Vaataja vajab selgitust, konteksti, teoste ja ka nende autorite tähenduse ja koha avamist rahvusvahelisel väljal. Raudsepa väitest, et tegemist on „kõrgelt hinnatud rahvusvaheliste kunstnikega“, ei piisa. Vaataja, just haritud vaataja, vajab enamat. Kuraatorid on harjunud kirjutama ja oma mõtteid kontekstualiseerima – ka viisil, et vaatajal on huvitav seda kogeda. Üldse mitte ainult tekstina.

    Kuraatorite kirjavahetusest (või pikema kirjavahetuse fragmendist) saab pisut aimu, miks ta just selle teose on valinud, kuid olgem ausad, rohkem saab teada kuraatori sõnavara ja kunstnikuga suhtlemisviisi kohta. See on ka normaalne, sest kunstnik teab ise, kes ta on ja milline on tema koht maailmas. Kirjavahetus on vajalik lisand, kuid mitte sellises vormis: A4-suurusel värvilisel paberil esitatud väikest kirja on hämaras näitusesaalis pea võimatu lugeda. Me tõesti nautisime Maria-Kristiina Soomre kirja Francis Alÿsile, aga hiljem korraliku valguse käes. Ega ka teistele kuraatoritele ei saa midagi ette heita, sest see on nende isiklik (avalik) kirjavahetus ja igaühel on õigus valida oma lähenemisviis. See on toiminud, sest soovitud teos on kohal, aga tüütu on lugeda ikka ja jälle, kui vinge institutsioon on EKKM ja millise projektiga on seekord tegemist. Vajalik kunstnikule, aga mitte vaatajale.

    Sissejuhatavas tekstis on Evelyn Raudsepp külastajale põhjendanud sellist esitusviisi oma kogemusliku teekonna ja kooskõla leidmiseks võimaluse andmisena. Vastuvõtjale tuleb anda vabadus ise mõelda, kuid selleks vajab ta korralikku eelteavet, et näitusest kujuneks ikka tema enda kogemuslik teekond, mis lõpeks elamusega, mitte et ta uudistab, silmad suured ja sõrm suus, asjatundjate kogemuslikku teekonda.

    Elamus ja selle saamine ei ole midagi iseenesest mõistetavat, sellest tuleb rääkida, selle mehhanisme avada. Seda iseäranis praegusel ajal, kui manipuleeritakse kõigi ja kõigega, kui kõik on kaubaks muudetud ja peale lähevad vaid greatest hits. Evelyn Raudsepp on esimese sammu astunud. Tõsiseks kuraatori­projektiks pole sellest küllalt, aga asi seegi. Häid töid on ka hea vaadata.

  • Niidukuu kudruste hela

    KATRIN ALLER

    Festival „Klaaspärlimäng“ 7. – 12. VII Tartus, kunstiline juht Peeter Vähi.

    Suvi sõlmib pikki sõprusi: Haapsalu ja vanamuusikafestival, Viljandi ja folk, Tartu ja „Klaaspärlimäng“ … Püsivust uperpallidest räsit maailmas üleliia ei leia, aga nimetet pidunädal toimus taas ja julgen hinnata, et varasemast edukamaltki. Publiku tung muusika manu oli suisa mõõdutundetu – pool tundi enne algust leidus vabu kohti vaid kiriku tagaosas. Hea ports rahulolu korraldajatele!

    Oleme sõpradega oma külastus­kogemuste najal juurelnud, mis või kes võiks olla ürituse kese. Kavade kirevus vastamist ei hõlbusta, kuid aina selgemini näib, et tegu on Eesti muusika­sündmuste galeriis ühe stilistiliselt, žanriliselt, koosseisuliselt jne avatuma nähtusega. Kuna Emajõe Ateena suvitus­kohana just ei hiilga, siis esmajoones puhkajate, sh välisturistide kultuurne meelelahutus see olla ei saa. Nii jääb üle oletada, et festival ongi põhiolemuselt suunat siinse regiooni huvilistele, mis lisab minu silmis kamaluga väärtust. Oma truu kuulajaskond on aastaid kohal, õhtust õhtusse, luues armsat kodusust.

    Tänavune sari koosnes tosinast kontserdist Jaani kirikus – sellest heldemeelsemat asupaika annaks soovida! – ning mõningaist külalisesinemistest väljaspool Tartut. Nopin oma linnulennulisse ülevaatesse vaid kübekese kokkuvõtteid ja kirkamaid leide.

    Koosseisulisest küljest alustades hakkas silma balansseerimine (laiendet) ansambli ja (kammerliku) orkestri vahel, samuti Austria kollektiivide rohkus: Wiener Kammersymphonie, Concilium musicum Wien ja saksofonikvartett Aureum. Loomulikult olid esindet festivali nimiorkester ja Kremerata Baltica, Iisraeli Barrocade, kooridest Eesti Rahvusmeeskoor ja Voces Tallinn ning viis väga isenäolist ansamblit.

    Eks piir intiimsema ja orkestraalse vahel ole pelgalt vormiline, sisuliselt sõltub kõik ikka konkreetsest repertuaarist ja esitusmaneerist. Nii söandan Klaaspärlimäng Sinfonietta avakontserti pidada olemuslikult kammerlikuks. Õhtut raaminud barokkteosed, lapseohtu Mendelssohni keelpillisümfoonia, Bruchi „Kol nidrei“ ja Vähi birbynė-kontsert, millest pisut tagapool, ei eeldanudki massiivsemat kõla.

    Tämbriliselt ühendab Peeter Vähi kontserdis soleerinud birbynė kõigi puupillide jooni ja saavutab just seeläbi oma eripära. Fotol birbynė-solist Vytautas Kiminius.

    Silmatorkavalt pitoreskne oli Wiener Kammersymphonie kava. Väga eredalt mõjusid siinmail vähetuntud Korngoldi fantaasia- ja muinasjutupildid. Läbilõige Mozarti „Figaro pulmast“ tiris aga kujutluse otse teatrisse, taassünnitades mälus mõne varem nähtud lavaversiooni.

    Mängukirest köet ansamblis Barrocade särasid kõik, vahest enim continuo-mängija, kes jõudis Bachi viienda Brandenburgi kontserdi kuulsas kadentsis džässilikult tulise improvisatsioonini. Vaguramate esitustega võrreldes sütitas ta oma siirast lusti täis vungiga.

    Tihti togis mu mõtteid küsimus dirigendi rolli kohta orkestri-ansambli piirimail kõikuvais kooslusis. Kui mängijad vajasid üksikuil sünkroonsust kaotada ähvardavail hetkil väga selget meetrilist tuge, leidsid nad seda ennemini üksteist kõrgendet tähelepanuga jälgides kui dirigendilt. Emotsionaalne laetus lisaenergia süstimist ei eeldanud, sest kihk endast kõik anda oli nagunii sedavõrd valdav. Seega veider järeldus, mida ei tihka sõnastadagi, kas pole? Üheainsa teose minu meelest visuaalselt tugevasti häirivas ettekandes oli probleem mõneti muus: tehniliselt laitmatu töö, kuid hingeliselt solist justkui ei kavatsenudki muusikaga kaasa minna, ühilduda orkestri helgusega ega nautida (miimiliselt) päikselist teost. Saavad siis sõrmed üksi mängida?

    Värvipillerkaar

    Pärliilma lugematuis toones küütlemist jagus helidesse igaks õhtuks, alates Vähi birbynė-kontserdist. Ilmselt vaid üksikuile valituile tiheli täis saalist oli särava ja uskumatult nõtke kõlaga leedu rahvapill varasemast tuttav. Sedakorda oli instrument akadeemilise orkestrirüüga täiendatud. Tämbriliselt ühendab birbynė kõigi puupillide jooni ja saavutab just seeläbi oma eripära. Muidugi ei anna üllatuslikust tulemusest lahutada orgaaniliselt terviklikku kompositsiooni ega Vytautas Kiminiuse võrratut soleerimist.1

    Pastelsema koloriidi lõi Šveitsi päritolu flöödiansambel Post Tenebras Flûtes. Maarika Järvi rajat kooslus on veel üsna nooruke, kuid spetsiaalselt neile on kirjutet juba mitu teost, ka Laurent Mettraux’ „In Fine“. Mõnevõrra sulasid lood hilisõhtuses rahus küll omavahel kokku, kuid ei saa eitada suure hulga kõikvõimalikus tessituuris flöötide tüüne fluidumi võlu.

    Omanäoliselt kõlaergas leid oli türgi helilooja Fazιl Say klaverikontsert „Siiditee“. Pean seda pigem orkestriteoseks klaveriga, sest ootuspärast ja solistilt tihti ülimat nõudlikkust eeldavat vastandumist selles ei teki. Värve on aga seda enam (sh ettevalmistet klaveri arsenalist) ning nendega maalit teekond läbi oriendimaade on vägagi fantaasiat lennutav.

    Poeetiliselt kütkestavalt mõjus Kristjan Randalu „Noa tera“ esikesitus Trio 95 kontserdil. Tahtmata raasugi pisendada teose puhtmuusikalist ilu, nendin siiski, et ainulaadsele elamusele aitasid kaasa hilisõhtuselt õrnunine miljöö, hämarus, viimse detailini lihvit mäng ja helilooja jagat saatesõna.

    Sootuks iselaadi kahm jooksis üle selja mõlemal meestelaulu kontserdil. Eesti Rahvusmeeskoori soliidselt stiilne põiming Gesualdo ja Uusbergi muusikast, kus võlvidealune vaimsest elektrist sama pakil kui äikeseilm õues, ning grusiinide Iberi ürgjõud kandsid mõtteid millegi igipüsiva, ammendamatu väeni.

    Tuhmimad kuulid ja kuldpärlid

    Pakkumaks imetlusele ausat tasakaalu, luban endale ka mõne märkuse. Üks üldisemaid puudutab kavaraamatut. Kuna nädala vältel kõlas rööbiti pähe kulunuga omajagu võõramat ja päris uut muusikat, soovinuks vägagi lugeda just säänsete teoste kohta. Paraku on trükises endiselt2 põhitähelepanu koondunud artistide õpingu- ja esinemispaikade loendile. Aktsepteerin, et kõik kavva ei mahu ja koostaja teadliku otsusena ei saa valikut niisama laita, ent ise eelistanuks teisiti. Paar erandit siiski oli.

    Puhuti üllatas repertuaari valik. Täpsemalt pean silmas imeilusat ja vaieldamatult kõrgetasemelist Concilium musicum Wieni kontserti koos väga sümpaatse ja tuliselt laulnud Armin Grameriga. Kontratenorite kullavaramus on ju lugematu hulk virtuoosset tulevärki ja ahhetama panevat kantileeni, kuid esimese kavapoole kolm valit numbrit tegid oma leierdatuses natuke nõutuks.

    Tibake kiuslikku äraarvamismängu ka. Pakkuge, mille poolest eristus Tatjana Kozlova-Johannese „Nurgad“ ansambli U: kontserdil? Nimelt oli see ainus erand jäägitult maskuliinse heliloojaskonna seas. Ka omamoodi tava?3 Tänapäeva kultuuripoliitikas nihkub võrdsusküsimus tahes-tahtmata järjest möödapääsmatumalt esile, kuid uskuge, mina olen (veel) väga kaugel tarvidusest tuunida festivalide vms programme sääraste kriteeriumide alusel. Nii ei uidanud ma, näpp püsti, mööda bukletit, vaid silma hakkas see asjaolu hoopiski ajastulist vahekorda vaagides. Selles, möönan, oli palju meelepärast: ohtralt barokki, nüüdismuusikast südamesse hakkavaid helimaale, mitte ammuilma looja karja läinud avangardi pimesi kopeerivaid katsetusi, ja pireke mõõdukamalt (liig)rammusat romantismi.

    Lõpuks festivali kolm kõrghetke. Kremerata Baltica. Küllaltki arvukas orkester häälestus dirigendi ohjava abita nii imetabaselt ühtsele lainele, et ei teagi, kas seda oli enam näha või kuulda. Pidev silmside mängijate vahel kiirgas külluslikku sünergiat, hingetuks võtvat keskendumist kaalukail hetkil ja sillerdavat rõõmu joviaalses Mozartis. Šostakovitši, Silvestrovi ja kahe läti autori teosed olid nagu täiuse mõõdupuud. Kui puhas, kirglik ja pühendunud mäng!

    Võrreldavas, ehkki kammerlikumas vooluvees kulges Trio 95 ülesastumine. Arvestades mängijate võimeid, pole muidugi üllatav leida end muusikasse läbinisti lahustununa ja võpatada aplausi kuuldes reaalsusest. Jumalikult kaunis kava, akadeemilise väljapeetuse ja noorusliku elujaatuse ideaalne sümbioos.

    Viimaseks võtan voli nimetada üht vaimustavamat ja elurõõmsamat elamust mitte ainult sel festivalil, vaid paljude aastate peale. Selle eest kandis hoolt saksofonikvartett Aureum. Pikemalt nende interpretatsioonilisel tasemel ja kontrastideküllasel kaval peatumata tahan rõhutada, et neliku lavaline olek, terviku läbimõeldus, liikumisvabadus, täiendamaks kõlavat, ning suhtlemine omavahel ja publikuga lõid mulje, et just sina, kuulaja, oled siia oodatud, me jagame koos ilu, rõõmu, kõike. Kas pole see mitte kaunis, anda nii palju ja saada veel enam? Järgmiste pärlimängudeni!

    1 Rohkesti lisa kultuuriportaalist, vt nt Festivalil Klaaspärlimäng kõlab lehmasarvest valmistatud leedu rahvapill. – ERRi kultuuriportaal 22. VI 2022.

    2 Meenub mulluse festivali resümee: Gregor Kulla, Südasuvine õhuloss. – Sirp 23. VII 2021.

    3 Tunamullusel festivalil sama seis: Marta-Liisa Talvet, Pärlite turvaline mänguruum. – Sirp 24. VII 2020.

  • Jüri Hain 4. VI 1941 – 16. VII 2022

    16. juuli varahommikul lahkus meie seast hiljukesi kunsti- ja raamatuteadlane, Eesti Kunstnike Liidu auliige Jüri Hain ning koos temaga oleme kaotanud ühe neist vähestest, kes kandis oma peas kogu eesti kultuuri.

    Jüri Hain sündis Tallinnas haritlasperekonnas. Tema inglise filoloogist ema Viktoria, kes oli hiljem keeleõpetaja kunstiinstituudis, andis pojale terakese tasakaalukat, aga tegusat armeenia temperamenti ja vaikselt tuksuva huumorimeele. 1944. aasta märtsipommitamisel sai Hainide maja tabamuse, kuid nii ema kui ka poeg pääsesid eluga; isa oli mobiliseeritud punaarmeesse. 1949. aastal jäi Jüri seitsmeks aastaks vanemateta ning elas kuni nende naasmiseni Siberist õpetaja Leili Juurikase peres Pärnus.

    Aastal 1959 lõpetas Jüri Hain Tallinna VII keskkooli ja kümme aastat hiljem kaugõppes Tartu ülikooli. Magistriväitekirja „Graafikamappidest eesti graafikas 1920.–1930. aastail“ kaitses ta 1995.

    Olnud aastail 1961–1965 Eesti kunstimuuseumi uurija ja töötanud 1972–1974 ka kunstnike liidus, sai Jüri Haini meelispaigaks siiski tollase kunstifondi graafika eksperimentaalateljee (praegune Eesti Graafikakoda), kus ta 1959–1961 oli ametis meistri abilisena ning aastail 1966–1972 ja 1979–1985 juhatajana. See kogemus võimaldas vahetult tundma õppida kõiki klassikalisi graafikatehnikaid, mis suurendas Haini usaldusväärsust kunstiarvustajana.

    Jüri Hainist saigi 1960. aastail eesti moodsa graafika eestkõneleja, graafikute tsunfti kirglik kaitsja ja võtmeisik Tallinna graafikatriennaalide korraldamisel. Selle eest pälvis ta 1989. aastal Kristjan Raua nimelise kunstipreemia. Tema tähelepanust ei jäänud kõrvale ka plakat kui visuaalkultuuris teenäitaja rolli mängiv rakendusgraafika haru. Arvamusliidrina oli Hain 1960.–1980. aastail eesti uue kunsti kaanoni mõjukamaid kujundajaid.

    Jüri Hain on koostanud ja saatesõnastanud sadakond graafikamappi, albumit ja näitusekataloogi ning avaldanud üle poole tuhande kunsti- ja kultuurialase kirjutise, mida on tunnustatud erinevate auhindadega. Ta süvenes August Weizenbergi, Eduard Wiiralti, Ado Vabbe, Märt Laarmani, Rasmus Kangro-Pooli, Hanno Kompuse, Villem Raami, Herald Eelma ja paljude teiste loomingusse. Akadeemilise „Eesti kunsti ajaloo“ köiteile kirjutas Hain XX sajandi graafikat käsitlevaid peatükke.

    Eri raamatuna on temalt ilmunud lühimonograafia Herald Eelmast (1980) ja „Usutlusi kunstnikega“ (1995), mis sisaldab ka autori tehtud portreefotosid. Fotokunst oligi Jüri Haini üks harrastusi, mille ta tõi avalikkuse ette mitmel näitusel. Tähtteoseks kujunes „Väikene Wiiralti-raamat“ (2010), kus esitleti mitmeid Eduard Wiiralti elu ja loominguga seotud uudisleide ning tehti pildiliselt kättesaadavaks kunstniku seni varjule jäänud töid. Artiklikogus „Raamatulehitseja“ (2011) keskendus Hain kunstist kirjutamise spetsiifikale ja raamatuillustratsioonile, rõhutades pildi ja sõna teineteist täiendavat sõltuvust kultuuris. Kahe viimati mainitud raamatu eest omistati talle 2012. aastal Jaan Krossi kirjandusauhind.

    Oma elu viimaseil aastakümneil tegi Jüri Hain tihedat koostööd Eesti Rahvusraamatukogu ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega tutvustamaks avalikkusele nende asutuste rikkalikke kunstikogusid. Töö viljaks oli kümmekond suuremat näitust, kus kunst oli enamasti seostatud raamatukultuuriga. Jüri Haini võis õigusega nimetada parimaks kirjandustundjaks kunstiinimeste ja parimaks kunstitundjaks kirjandusinimeste seas. Tema erioskus oli näidata kultuurilooliste nüansside alustrajavat ilu.

    Jüri Haini elu kulges pealtnäha tasapisi, kuid ikka rööbiti mitmel helireal ja suure seesmise intensiivsusega. Ühte tööd tehes korjas ta materjali teise ja kolmanda jaoks ning visandas juba neljandat või viiendat. Tema väliselt monoloogiline esinemisviis kätkes endas polüfooniat, mis pidas alati silmas kolleegide arvamusi ja soove. Inimestele, keda ta usaldas, võis ta neid aidates kulutada häbematult palju kallist aega. Kõige mõttetumaks asjaks maailmas pidas ta oma hiiglaslikku teadmistekoormat enesega hauda viia. See kuulus jagamisele meie kõigi vahel. Oleme talle selle eest lõpmata tänulikud.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kirjanike Liit

    Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

    Eesti Kunstimuuseum

    Eesti Rahvusraamatukogu

    Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

    Eesti Vabagraafikute Ühendus

    Kultuuriministeerium

  • Parasjagu elutervet skepsist

    RAUNO ALLIKSAAR

    Konventsionaalne koolitarkus, mis on kahjuks sageli üsna pääliskaudne, ütleb, et valgustusfilosoofia on midagi esmajoones Prantsusmaa ja prantsuskeelse kultuuriga seonduvat, ent suured ideed sünnivad siiski harva sääl, kus nad kuulsaks saavad ning prohvetid pole tihtilugu omal maal nõnda tuntud kui mujal (kuigi mõni on ka). Pole keeruline valgustusajastu ideeliste suundumuste algeid hiliste renessansiautoriteni tagasi viia ning nõnda tehes näeme, et prantsuspäraste nimedega autorite asemel tuleb suures osas pöörduda inglisekõlaliste poole. Francis Bacon, Thomas Hobbes, Isaac Newton, John Locke jt ladusid neile järgnenud pöördelisele ajale nii põhjaliku vundamendi, et Euroopa suures valgustumistuhinas jäi Inglismaa ise justkui üldse vahele. Kõrvale ei jäänud sugugi aga selle naaber Šotimaa, kust võrsus hulganisti säravaid mõtlejaid, keda harjumuse jõul ja (pooleldi juhusliku, pooleldi sunnitud) keeleühisuse tõttu oma lõunapoolsete naabritega ühte patta pannakse ja ähmaselt mingiteks Briti filosoofideks nimetatakse.

    Tegelikult oli neil kahel maal, mis olid 1603. aastast olnud ühe monarhi võimu all ning 1707. aastal suisa ühendati, kuid mille kokkukasvamine oli enam kui valulik, üpriski vähe ühist. Inglismaa ja Šotimaa poliitiline korraldus, ühiskonnaelu alused, usuline olustik ning üldised intellektuaalsed meeleolud olid märkimisväärselt erinevad. Liiati on oluline mainida, et ajalooliselt Šotimaa suurim liitlane Prantsusmaa oli ühtlasi Inglismaa põlisvaenlane ning see peegeldus ka intellektuaalses kliimas. Šoti valgustusmõttelgi on sestap vähe ühist Inglismaal valitsenud suundumustega ning mõtteruumi kujundasid ennekõike Mandri-Euroopa mõtlejad. Mõtlemapanev on seegi, et XVIII sajandil oli Suurbritannias kokku seitse ülikooli, millest viis asus Šotimaal. Seega, David Hume’i eluajal oli Šotimaa mitmes mõttes intellektuaalselt Inglismaast ees ning sellest annab tunnistust ka tõik, et Hume’i ennast ning mitmeid tema kaasaaegseid (võtkem kas või Adam Smithi, kes on oma pikaajalise mõju poolest üks maailma kõigi aegade olulisimaid filosoofe) järjekindlalt loetakse ja tõlgendatakse.

    Lõunanaabritest ei arvanud Hume muuseas midagi hääd. 6. veebruaril 1770. aastal saadetud kirjas Adam Smithile, kes valmistus Londonis avaldama oma „Uurimust riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“ kirjutab ta järgnevat: „Mida see peaks tähendama, kulla Smith, et kuulsime, et sa ei jää oma teel Londonisse siia kauemaks kui päevaks või kaheks? Kuidas võid sa mõeldagi avaldada arutlusi, tarkust ning õpetatust täis raamat neile õelatele, hüljatud sõgedikele [wicked abandoned madmen]?“1 Paar nädalat hiljem õpingukaaslasele ja sõbrale Sir Gilbert Elliotile kirjutades ei jäta Hume hoopis teisel teemal rääkides kasutamata võimalust inglaste pihta torgata: „Meie valitsusest on saanud kimäär ning see on vabaduse küsimuses liiga täiuslik nõnda tahumatu elaja kui inglase jaoks, kes inimesena ja ka halva loomana [a bad animal too] on rikutud enam kui sajandipikkusest liiderlikkusest.“2

    Ka tema suhe inglise keelega oli kahtpidine. Ühest küljest ennustas ta inglise keelele Ameerika kolooniate tõttu kestvat püsivust ning noomis Edward Gibbonit (1737–1794), sest too oli oma esimese suurema töö („Essee kirjanduse uurimisest“ („Essai sur l’Étude de la Littérature“, 1761) prantsuse keeles kirjutanud, ent samas tõdes oma „Inglismaa ajaloos“ („The History of England“, 1754–1761), et „prantsuse keele segu“ on inglise keele „suurim ja parim osa“. Keele- ja kirjamees Samuel Johnson (1709–1784) süüdistas Hume’i gallit­sismides ning prantsuse keele struktuuri jäljendamises. Sir James Mackintoshi (1765–1832) sõnul rikkus Hume sageli inglise keele reegleid ning tema keelepruuk ei näidanud inglise keele geniaalsust, vaid reetis „šotlase, kelle kirjanduslikud harjumused on kujunenud Prantsusmaal“.3

    Hoolimata Šotimaa insulaarsusest ning Hume’i keerulisest suhtest ülejäänud saarega joonistub siiski selgelt välja üks kindel tõsiasi – Hume oli šotlane (sääljuures säärane, kes erinevalt paljudest teistest iialgi oma šotipärasest hääldusest ei vabanenud), ent ühtlasi Mandri-Euroopa mõtleja. Ka „Uurimuste“ registrile (nii autori enda registris kui köite omas) pilku heites võib seda näha – valdav osa viiteid on filosoofidele mandrilt, inglisepäraste nimega ja iseäranis inglise mõtlejatele osutatakse pigem harva.

    Hume ise eelistas, et tema filosoofiliste tööde tipuna hinnataks just nimelt „Uurimust inimese arust“ (1748) ja „Uurimust moraali printsiipidest“ (1751), mitte varasemat „Traktaati inimloomusest“ (1739–40), kus hilisemad olulisemad ideed tegelikult juba vähemasti embrüonaalsel kujul olemas olid. Tõsi, täpsem oleks öelda, et „Traktaadis“ on olulise ümber liialt palju liigliha ning „Uurimustes“ on sellest loobutud. Siiski pole ka Märt Väljataga suutnud „Traktaadile“ vastu panna ning köites on oma koha leidnud ka katkendid, kus Hume eritleb inimese ise olemust ja rolli. Ometi on see Hume’i filosoofia seisukohalt äärmiselt oluline, sest väljendab ehk kõige radikaalsemal kujul seda totaalset skeptitsismi ning mõistuse võimekuses kahtlemist. Me ei suuda eristada ennast oma tajudest ehk Hume’i enda sõnadega: „Mis minusse puutub, siis kui ma sisenen kõige lähedasemalt sellesse, mida ma nimetan iseendaks, siis ma komistan alati ühe või teise üksiktaju otsa soojast või külmast, valgusest või varjust, valust või naudingust. Ma ei suuda kunagi tabada iseennast ilma mõne tajuta ega suuda kunagi täheldada midagi muud kui see taju“ (lk 348). Kuidas selle mõtte valguses üleüldse midagi millegi kohta tõsikindlalt väita? Kogemus, ütleb Hume, aga ainult vahetu kogemus. Üldistustega läheb juba keeruliseks nagu iseenda tundmise küsimusest nähtub.

    Hume’i sedastus, et kõikvõimalike põhjuste ja tagajärgede seost ei ole võimalik mõistuse ja arutlusega avastada, vaid neid saab kindlaks teha vaid toetudes kogemusele, mis nende koos esinemist korduvalt kinnitab, paneb mõtlema. Ehkki esmapilgul näib, et filosoof üritab ümber lükata põhjuse-tagajärje seose kui sellise olemasolu, ent nii kaugele ta siiski ei lähe ning rõhutab vaid tõsiasja, et n-ö puhtteoreetiliselt välja selgitatud tõsiasju maailmas siiski pole ning viimselt peavad „ka kõige võhiklikumad ja rumalamad talupojad, isegi lapsed, isegi loomad“ loodusobjektide kvaliteete kogedes ja arenedes tundma õppima (lk 48). Hume’i käsitlus ei lähe päris nii kaugele kui tema kaasaegse empiristi George Berkeley, kes nentis oma „Traktaadis inimteadmise printsiipidest“ („Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge“, 1710) lausa seda, et asjad eksisteerivad ainult tänu sellele, et keegi neid tajub, ja kui inimene neid parasjagu ei taju, siis eksisteerivad nad edasi vaid tänu sellele, et neid tajub kõikjalolev Jumal. Ometigi võiks nii mõnigi mõttekäik, mis „Uurimuses inimese arust“ kirja pandud, panna meid mõtlema sellele, kas inimmõistus on tõesti nii võimas, kui tänapäeval sageli arvatakse. Viimselt kipume end läänes pidama valgustusajastu pärijateks ning rõhutama, kuidas valgustusfilosoofidest sai alguse mõistuse­ajastu, ent kuidas saame nii väita, kui hulk mõtlejaid (lisaks juba nimetatuile ka nende eelkäija Locke, samuti nt Rousseau, kes pidas mõistust mh tööriistaks ebaõigluse ärapõhjendamisel) mõistuse kasulikkuse või efektiivsuse kahtluse alla seadsid?

    Ameerika sotsiaalpsühholoog Timothy D. Wilson on avaldanud suure­pärase raamatu „Võõrad iseendale“ („Strangers to Ourselves: Discovering the Adaptive Unconscious“, 2004), milles osutab tõsiasjale, et me ei tunne päriselt iseennast, sest oleme oma peades pununud valmis lood, mille kaudu ennast kirjeldada ja selgitada, ent mis ei lähe kokku tegelike teadmiste, hoiakute ja tundmustega, mis erinevate kogemuste ajel meie alateadvuses vormunud on. Aga ennäe, rohkele teadusmaterjale toetudes leiab Wilsongi, et mõistusega seda pundart lahti ei haruta ning mõistmise ja järelduste jaoks on vaja rafineeritumaid meetodeid ning endast väljapoole vaatamist. Just nagu Hume’i järgi ei saa üksiku päikesetõusu järgi otsustada, et päike ka järgmisel päeval tõusab või vähemasti et ta samast ilmakaarest tõuseb, vaid me peame seda korduvalt kogema, et jõuda põhjendatud eelduseni, juhib Wilson tähelepanu sellele, et ka iseenda kohta võime mõelda, mida tahes, ent kindlat infot saame sageli väljastpoolt, olgu siis teistelt inimestelt või sellest, millised on meie tegude või mittetegemiste (korduvad) tagajärjed. Ehkki Hume’i tekst, mis on viimselt raskepärane ning päälegi kuulub väga selgelt oma aega nii et paljud näited selles mõjuvad praeguseks ehk isegi kentsakalt, võiks see siiani äratada just täpselt parasjagu elutervet skepsist, et kahelda mõistuse kõikvõimsuses.

    1 John Hill Burton. Life and Correspondence of David Hume. Volume 2. Frankfurt am Main: Outlook Verlag GmbH, 2020, lk 291.

    2 Ibid. lk 292.

    3 Pikemalt kaasaegsete arvamustest Hume’i keelepruugi ja stiili kohta vt G. Birkeck Hill. Letters of David Hume. Oxford: Clarendon Press, 1888, lk 7.

  • Kodakondsuspõhine migratsioonipoliitika ei austa inimõigusi

    JENS JAANIMÄGI

    Euroopa Liidu reaktsioon Ukrainale kallaletungimisele on olnud pretsedenditu. Liikmesriigid viskasid peaaegu kohe varasema migratsioonivastase retoorika üle parda ja uksed avati miljonitele hättajäänud võõramaalastele. Kuid miks on selline otsus niivõrd erandlik? Miks peab puhkema sõda, selleks et Euroopa riigid näitaksid rahvusvahelist solidaarsust ning avaksid ukse ja südame inimestele, kelle põhiõigused on tõsiselt ohustatud? Mis peamine: miks laieneb selline ulatuslik liikumisvabadus vaid inimestele, kes põgenevad sõja ja kuritegude eest?

    Joseph H. Carens esitas neidsamu küsimusi juba üle 30 aastat tagasi.1 Carens väidab, et riikide kontroll oma piiride ja immigratsiooni üle ei põhine muul kui riikide meelevaldselt määratletud raamistikul ja reeglitel ning on olemuslikult ebaõiglane ja vastuolus teatud inimõiguste üldpõhimõtetega. Carensi sõnul ei ole riikidel moraalset õigust piirata rahumeelsete tavakodanike liikumisvabadust. Praegune süsteem, mis piirab inimeste vaba liikumist peamiselt päritolu põhjal, sarnaneb paljuski keskaegse feodaalsüsteemiga. Jõuka lääneriigi kodakondsus on justkui pärilik klassiprivileeg, mis suurendab märkimisväärselt indiviidi võimalust hästi elada.

    Rahvusvahelised immigratsioonireeglid süvendavad pärilikku ebavõrdsust, piiravad eelkõige vaeste arengumaade kodanike sisenemist rikastesse lääneriikidesse ja põlistavad niiviisi rahvusvahelist ebaõiglaselt omistatud privileegidel põhinevat süsteemi. Siinkohal on oluline märkida, et liikumisvabadus annab aluse paljudele teistele vabadustele, seega tagab liikumisvabadus ka teiste isikuvabaduste kaitse. Liikumisvabaduse piiramine puhtalt indiviidi päritolu põhjal on inimese põhiõiguste rikkumine.

    Carensi argumendid resoneeruvad mitme ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis kajastuva põhimõttega. Nii on näiteks inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 1 rõhutatud, et kõik inimesed sünnivad õigustelt võrdsetena.2 Sellest tulenevalt tekib küsimus, kas immigratsiooniseadused ja -regulatsioonid, mis seavad eri inimrühmadele kodakondsuse põhjal piiranguid, on inimõiguste üldpõhimõttega kooskõlas. Muidugi võib ka võtta seisukoha, et siinkohal ei diskrimineerita isikut individuaalsete kaasasündinud tunnuste põhjal, vaid hoopis grupikuuluvuse tõttu, ning esile võib tuua ka vaieldamatu asjaolu, et igas eluvaldkonnas on vältimatult mingi­sugune grupipõhine diskrimineerimine. Olgu näiteks sageli lahkarvamusi esile kutsuv kaitseväe kohustus meestele.

    Sellistes olukordades on tarvilik rakendada proportsionaalsuse põhi­mõtet, et tuvastada, kas tegu on õigustatud õiguse riivega või õigustamata õiguse rikkumisega. Selleks et kontrollida, kas õigust piirav norm on proportsionaalne, tuleks kõigepealt vastata küsimusele, kas norm täidab mingi­sugust lubatavat eesmärki. Seejärel tuleks tuvastada, kas norm on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja proportsionaalne, s.t mitte ülemäära koormav vahend.

    Rände piiramise puhul on juba Carens märkinud, et teatud juhul on riikidel vaieldamatult lubatav eesmärk piirata indiviidide õigust oma territooriumile siseneda – ühe näitena on ta välja toonud terrorismi. Riigi üks oluline ülesanne on tagada oma elanike turvalisus, mida sätestab ka näiteks inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3, ning selle tagamiseks on lubatav riivata inimeste õigust vabalt liikuda. Taas jõuame küsimuseni, mida täpselt hõlmab „turvalisuse tagamine“. Vaieldamatult ei ole terrorism ainus oht inimeste turvalisusele ning selleks et tagada elanike õigus kaitsele, on vaja piirata palju laiema grupi potentsiaalselt ohtlike inimeste liikumisvabadust.

    Ühtlasi on ka ilmne, et inimese ohtlikkust ei ole võimalik hinnata puhtalt tema kodakondsuse põhjal. Kui rände piiramise ainus eesmärk on tagada siseriiklik turvalisus, siis ei ole proportsionaalne ega õigustatud piirata kodakondsusepõhiselt inimeste vaba rännet. Rände piiramisel on sellisel juhul küll lubatav eesmärk, kuid pole põhjust arvata, et see meede oleks tõhus. Vastupidi, arvestades reaalsusega, kus sajad tuhanded inimesed kannatavad põgenedes ohtlike ja ebainimlike tingimuste all, on tegu suurele arvule inimestele vägagi piirava ja koormava normiga.

    Carensi esitatud reservatsioone vaba rände piiramiseks on võimalik laiendada. Nii seab inimõiguste ülddeklaratsioon riikidele veel rida teisi kohustusi, mille täitmist võib vaba ränne takistada. Nii annab näiteks inimõiguste üld­deklaratsiooni artikkel 22 õiguse sotsiaalsetele tagatistele, artikkel 23 õiguse inimväärilisele töötasule, artikkel 25 õiguse toidule, riietusele, eluasemele, arstiabile ning elementaarsetele sotsiaalteenustele ja kindlustatusele tööpuuduse, haiguste, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse või muul elatus­vahenditest ilmajäämise puhul ning peale selle ka õiguse emadele ja lastele saada erilist hooldust ja abi.

    Artikkel 26 tagab õiguse haridusele ja artikkel 27 õiguse kultuurielust osa saada. Just nende niinimetatud sotsiaalsete põhiõiguste puhul tekib palju enam küsimus, kas vaba ränne võib need­samad õigused ohtu seada. Oudekki Loone kirjutab, et tänapäeva maailmas soodustab ränne paljuski ekspluatatsiooni.3 Migrantide töö on süstemaatiliselt alatasustatud ning nende tervis ja isegi elu halbade töötingimuste tagajärjena ohus, mis on omakorda inimõiguste rikkumise tagajärg. Kiire ja kontrollimata odava välistööjõu sisse­vool võib tuua ühtlasi halvemad töötingimused kodumaistele töötajatele ja kehvema ligipääsu sotsiaalteenustele kogu elanikkonnale.4

    Esimene eeltoodud arvamustest põhineb eeldusel, et immigranttööjõudu ekspluateeritakse vältimatult, kuid siinkohal on võimalik vastu väita, et riikide ülesanne ongi just seda vältida. Teine seisukoht põhineb arvamusel, et migrandid kasutavad liialt palju sotsiaalteenuseid, mis seab sihtriikide sotsiaalsüsteemidele ülemäärase koormuse, kuid see on vastuolus mitme klassikalise migratsiooni sihtriigi uuringuga, kust tuleb selgelt välja, et migrandid kasutavad üldjoontes vähem sotsiaalteenuseid kui üldpopulatsioon.5 Siin võib tegu olla küll surnud ringiga: immigrandid kasutavad vähem teenuseid, kuna nende ligipääs sotsiaalsüsteemile on lihtsalt piiratud, see omakorda võimaldab ka nende suuremat ekspluateerimist. Ekspluatatsiooni ennetamine eeldab eeltoodud takistuste kõrvaldamist ja ulatuslikke riigi pingutusi sotsiaal- ja integratsiooni­teenuste kujul, mille kulusid ei saa niisama märkimata jätta.

    Siinkohal kerkib meetme sobivuse küsimus. Kas immigratsioonipoliitika, mis piirab vaid teatud riikide kodanike immigratsiooni, kuid avab uksed kontrollimata migratsioonile teistest riikidest, on siseriikliku tööturu ja sotsiaalsüsteemi kaitsmiseks põhjendatavalt sobiv meede? Muidugi saab argumenteerida, et teatud riikide puhul ei ole vaba rände lubamise korras oodata ülemäärast inimeste ja sealhulgas tööjõu sissevoolu, ent teiste riikide puhul on see oht märkimisväärsem. Kuid migratsiooni kontrollimiseks on võimalik rakendada konkreetsemaid ja vähem diskrimineerivaid meetmeid kui kodakondsuspõhine migratsioonipoliitika. Nii saaksid riigid määrata näiteks migratsioonikvoote, mis kehtiksid võrdselt kõigile väliskodanikele olenemata nende kodakondsusest. Valimatu kodakondsuspõhine diskrimineerimine ei ole riigisisese sotsiaalse tagatissüsteemi kaitsmiseks kuigi sobiv ega proportsionaalne.

    Peale eeltoodud inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtete tasub eraldi välja tuua ka inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 13. Riigisisese vaba liikumise kõrval tagab artikkel 13 ka õiguse lahkuda oma riigist. Ehkki eelmainitud õigust oma riigist lahkumisele tõlgendatakse tihtipeale pelgalt kui õigust lahkuda riigist nõnda, et lähteriik lahkumist ei takista, tekib mõne riigi puhul küsimus, kas rahvusvahelisest isolatsioonist tulenevalt on ehk kodanike õigus lahkumisele tõsiselt ohustatud just riigiväliste tegurite ehk lähteriigi-vastaste rändepiirangute tõttu. Kui vaadata rahvusvahelisi passiindekseid6, siis näeme, et mõne riigi kodakondsus ehk pass on oma väljastajariigi välispoliitilise isolatsiooni tõttu sedavõrd nõrk, et sellega on peaaegu võimatu üldse ühtegi riiki seaduslikult siseneda. Kuigi de jure on mis tahes riigi kodanikul võimalus taotleda mis tahes sihtriigi viisat, on see paljudele inimestele de facto võimatu.

    Näiteks võib tuua Afganistani, ehkki juba enne Talibani võimule tulekut oli de facto peaaegu võimatu riigist lahkuda. Nii keeldus 2020. aastal näiteks USA rohkem kui pooltest afgaanide viisataotlustest. Peale Talibani võimuletulekut suleti aga riigis ka viimasedki saatkonnad ja konsulaarpostid ning isegi viisa taotlemine muutus võimatuks. Ka mitmesuguste Aafrika ja Aasia nn paariariikide kodanike puhul lükatakse tagasi üle 90% viisataotlustest. Nende riikide välispoliitiline isolatsioon on enamasti vägagi põhjendatud ning on tihtipeale kehtestatud sanktsioonina nendes riikides aset leidnud inimõiguste rikkumiste eest. Küll tekib küsimus, kas on õigustatud isoleerida selle käigus ka lõviosa kodanikest, jätmata neile mingisugustki võimalust seaduslikul viisil oma riigist lahkuda.

    Kokkuvõttes on levinud põhjendusviisid vaba rände piiramiseks inim­õiguste seisukohalt mõistetavad ja täidavad lubatavaid eesmärke, küll aga ilmneb praeguses kodakondsuspõhises rändesüsteemis, mis jaotab õigusi valimatult ja eeskätt ühel spetsiifilisel kaasasündinud tunnusel, põhimõttelisi vigu. See omakorda viib rakendatava süsteemi vastuollu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste üldpõhi­mõtetega. Lõpuks taandub probleem, kas ja milline rände piiramine on inimõigustega kooskõlas, küsimusele, kuivõrd on lubatav piirata ühte õigust, et kaitsta mõnda teist õigust. Kui olla seisukohal, et nii vabadusel kui ka võrdsusel põhinevad individuaalsed õigused, kuid ka grupiõigused on ülimuslikud ning nende piiramine peab olema erandlik, proportsionaalne ja väga hästi põhjendatud, saame öelda, et praegune rahvusvaheline rände­süsteem on inimõiguste üldpõhimõtete seisukohalt lubamatu.

    1 Joseph H. Carens, The case for open borders. – Open Democracy 5. VI 2015. https://www.opendemocracy.net/en/beyond-trafficking-and-slavery/case-for-open-borders/

    2 https://www.ohchr.org/sites/default/files/UDHR/Documents/UDHR_Translations/est.pdf

    3 Oudekki Loone, Kas riigid võivad piirata immigratsiooni? – Vikerkaar 2016, nr 5.

    4 Magdalena Bernaciak, Social Dumping: Political Catchphrase or Threat to Labour Standards? – ETUI Working Paper 2012 nr 6. https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=2208393

    5 Alex Nowrasteh, Robert Orr, Immigration and the Welfare State: Immigrant and Native Use Rates and Benefit Levels for Means-Tested Welfare and Entitlement Programs. – Immigration Research and Policy Brief No. 6, 10. V 2018. https://www.immigrationresearch.org/system/files/Immigration_and_the_Welfare_State.pdf; Alessandra Conte, Jacopo Mazza, Migrants and Welfare Dependency: Evidence from the EU. – European Commission 2019. https://knowledge4policy.ec.europa.eu/sites/default/files/tr_jrc116591.pdf

    6 The Henley Passport Index. https://www.henleyglobal.com/passport-index/ranking

  • Nähtamatu linn Tartus

    ANNA WILCZYŃSKA

    Hoolimata sellest, et linnadel on n-ö ülalt alla planeerimisstrateegiad ning linnavõim on sõnastanud arenguperspektiivid ja visioonid, vormivad meie elukeskkonda ja ümbritsevat ruumi paljuski linlased ise, nende tegevus ja harjumused. Linna kujundamine rohujuure tasandil ehk alt üles toimub mitmel viisil ja vormis: aedades, isetekkelistel ja ebastandardsetel mänguplatsidel, grafitina, linlaste ise otsitud kohtumispaikades, pargipinkidel ja mujalgi. Seda nähtust on märganud ja uurinud mitmed autorid, olenevalt kohast ja rõhuasetusest nimetatakse seda mitut moodi: igapäevaurbanism (everyday urbanism), isetegemise urbanism (do-it-yourselt urbanism) või nähtamatu linn (invisible city). Need käsitlused ja nähtused ei hakka kergesti silma ja inspireerivad oma ootamatusega.

    Sellest tulenevalt arutlen järgnevas kirjatükis, kuidas nähtamatu linn on Tartus kujunenud ja kuidas see avaldub. Kas nähtamatu linna protsessid ja väljundid on igas linnas sarnased või on ka erinevusi? Küsima peaks ka seda, mis on sellise uurimise ja lahkamise praktiline väljund, kuidas see aitab linnaplaneerijaid, kuidas saadud teadmisi ruumiloomes edasi kasutada.

    Tartu on maailma mõõtkavas väike linn, kuid sellest hoolimata on Emajõe kallastel välja kasvanud väga oluline eesti kultuuri- ja hariduskeskus. Nähtamatu linna fenomeni ja avaldumisvormide uurimine ja järelduste tegemine just siin tundus paslik ja päris paras suutäis.

    Nähtamatu Tartu

    Kuidas siis nähtamatut linna Tartus ära tunda ja määratleda? Adam Mickiewiczi ülikooli sotsioloogiaprofessor Marek Krajewski räägib nähtamatust linnast kui linnamaastiku osast, millele üldjuhul tähelepanu ei pöörata, ruumist, mida linnavõim ei märka.1 Miks? Sest me pole veel üle saanud modernistliku arhitektuuri ja linnaplaneerimise meetoditest. Tihti ei mahu isetekkelised paigad korraliku linna kuvandisse, need tunduvad puhaste, desinfitseeritud ja igatpidi klanitud linnaideaalis sobimatu võõrkehana.

    Nähtamatu linna ruum on loodud väheste kuludega: taaskasutus, uus­kasutus ja ringmajandus on selle märksõnad. Ehk mõjub pelutavalt ka nähtamatu linna isetegemise ja käsitsitöö esteetika. Krajewski arvab, et paljud sellised kohad näivad liiga tavalised, liiga iseenesestmõistetavad ja neid olevat liiga palju. Teisest küljest aga olevat nähtamatu linna avaldumiskohad väga hästi varjatud, sest selle loojad ei taha, et neile armas paik avastataks ja seejärel likvideeritaks. Nähtamatu linn on peidetud linn, sest seal toimuv osutab ühiskonna sotsiaalsetele kitsaskohtadele ja sellele, millest linnaelanikud puudust tunnevad. Kahe silma vahele jätmine on üks probleemide eiramise ja lahendustest hoidumise viise.

    Kunst, rohelus ja otstarve

    Kui palju on Tartus nähtamatut linna ja mida see ütleb Taaralinna probleemide kohta? Sellele küsimusele vastamiseks tuli võtta jalgratas, sõita linn risti-põiki läbi ja pildistada kõikvõimalikke teistsuguseid, rohujuuretasandil tekkinud mitteametlikke ruume. Sellise retke tulemus on üle 360 foto, osaga neist võib tutvuda Facebooki grupis „Nähtamatu linn“.

    Tartus pakuvad erilist vaatlus- ja uurimislusti omapärased kunstiteosed – elektrikapid.

    Fotode põhjal saab Tartu isetekkelised ruumid jagada kolme kategooriasse: ornamendid, rohelus ja funktsionaalsus.2 Kõige enam leidub ornamentika kategooriasse mahtuvaid isetekkelisi ruume. Selle sildiga saab märgistada kõikvõimalikud tänavakunsti ettevõtmised: grafitid, skulptuurid, installatsioonid, plakatid, seinamaalingud (ingl mural) ja palju muudki.

    Tänavakunst žanrina on paljudes linnades hinnatud kunstivorm. Tartus on see osa paiga vaimust ja linna identiteedist. 2010. aastast järjepidevalt toimuv tänavakunstifestival „Stencibility“ tõestab ilmekalt, et tänavakunst on Emajõelinnas au sees. Giidiga ringkäigud, vabaõhugaleriid ja kuulsate kunstnike kohapeale kutsumine on tänavakunsti kuvandit linlaste seas parandanud.

    Linnauurijale pakuvad aga erilist vaatlemis- ja uurimislusti rohked, kauniks kunstiteoseks kujundatud elektrikapid. Välja tuleb ka tuua, et peale klassikalise, tunnustatud tänavakunsti esineb Tartus ka eraaedade piirdeid kaunistav tänavakunstivorm. Näiteks üllatavad Supilinnas jalutajat nii joonistused kui ka installatsioonid.

    Teine suur nähtamatu linna esinemisvorm on roheluse ja haljastusega seotud ettevõtmised, mille hulka võib lugeda mitteametlikud aiamaad ja korrusmajade väliruumi kaunistavad peenrad. Need annavad linnale juurde nii funktsionaalsust – kellelegi on see aed väärtuslik õues olemise koht, paik, kus olla –, kui ka esteetikat.

    Nii mõnedki linna aialapid asuvad hüljatud või kasutuseta paigas, eriti palju on neid raudtee ääres, mis ametlikult on määratud kaitsevööndiks, kus midagi olla ei tohiks. Palju aiamaid on elektriliinide all või muidu pealtnäha tühjas ruumis, näiteks nõukogudeaegsete paneelelamute vahel Annelinnas ja mujalgi. Neid aiakesi ja peenraid on aastate jooksul omajagu rambivalgusesse tõstetud. Ülikoolides on tehtud uuringuid, koostatud on fotonäitus ja kirjutatud sel teemal artikleid. Kõik need on panustanud linnaaianduse populariseerimisse.3 Sellest hoolimata on isetekkelised aiamaad kadumas või asendumas uute ja korrastatumatega. Nii on juhtunud näiteks linnaplaneerimisele ette jäänud Hiinalinna aiamaadega.

    Väikseid iluaedu ja lillepeenraid võib leida nõukogudeaegsete paneelelamute piirkondadest, need kaunistavad rõdualuseid, palistavad hoonesse sissepääsu ja rikastavad ühekülgseid murulappe. Peenrad on enamasti kujundatud stiilis, mis meenutab vanaema aeda, need on tulvil värvikirevaid lilli ja taaskasutatud materjalist elemente. Säärased iluaiad on levinud paljudes Ida-Euroopa paneel­elamurajoonides, näiteks Varssavis.

    Kolmanda kategooria – funktsionaalsus – moodustavad sellised elanike loodud ruumid ja elemendid, mis lihtsustavad ja parandavad argielu. Krajewski nimetab neid agoraadeks ja klubideks. Need väikesed, peidetud kohtumispaigad on sisustatud pinkide ja lauaga, mis on käepärastest vahenditest kokku klopsitud, näiteks lauajupp, millele saab asju panna, või kivi, kus istutakse. Omajagu leidub ka lihtsaid, ühe inimese istumiskohti, kus saab trehvata naabritega või poest tulles jalga puhata.

    Paljud funktsionaalsed sekkumised hõlbustavad ka juurdepääsu olulistele paikadele. Näiteks on Tartus ruumi endale mugavamaks teinud ja veele juurdepääsu loonud suplejad ja kalastajad. Sellistesse paikadesse tullakse vaikust ja rahu nautima, sest need asuvad enamasti supelrandadest eemal. Keskkonna kohandamise märke leidub ka elamupiirkondades, eriti seal, kus puuduvad kõnniteed. Sellistes paikades, näiteks Tähtveres, on eramajade omanikud ise oma krundi piires kõnnitee sillutanud. Kuna kasutatud on eri suuruse ja värvitooniga sillutiskive, siis on kokku saanud omanäoline lapitekk.

    Mõnikord on sekkumine seotud ka juurdepääsu takistamisega, näiteks Supilinnas auto parkimine hoovi sissesõidu ees. See võib mõjuda ärritavalt, piirates teiste liiklejate juurdepääsu hoonele ja liikumist kõnniteel.

    Siia kategooriasse võib lugeda ka kõikvõimalikud jagamistegevused. Tartlastel on komme jätta sügiseti aia taha möödakäijatele võtmiseks õunu. Selline aiasaaduste jagamine on paljudele tõeline üllatus. Eriti meeleolukad on õunte jagamise anumad, mille sisse puuviljad asetatakse. Need väikesed kunstiteosed võivad olla lihtsad, kuid on ka eri tehnikatega kaunistatud kaste ja korve.

    Tartus on olemas ka muljetavaldavaid isetekkelisi mänguväljakuid. Varjualused, onnid ja tänavale tehtud kriidijoonistused kõnelevad kõige nooremate linnaruumiloojate loovuse potentsiaalist.

    Nähtamatu linna roll

    Nähtamatu linn on osa linlaste argipäevast ja linna kultuurmaastikust. Maaülikooli maastikuarhitektuuri üliõpilane Elina Õunsaar küsitles magistritöö koostamise ajal linlasi ja tahtis teada, kuidas neid mitteametlikke paiku Tartus tajutakse ja mida neist arvatakse. Tema veebiküsitlusele vastas 62 inimest ja suurem osa neist suhtus iseorganiseeruvasse linnaruumiloomesse entusiastlikult. Paljud nimetasid neid paiku põnevaks, rõõmu pakkuvaks, aga ka inspireerivaks. Rohelusega seotud ettevõtmised seostusid paiga identiteediga ja kõnelesid kiindumusest. Ornamentika kategooriasse kuuluvad sekkumised loeti meeldivaks ja ilusaks. Nii mõnigi vastaja rõhutas, et selliste isetekkeliste kohtade kadumisega muutuks Tartu igavaks ja steriilseks. Funktsionaalseid ettevõtmisi, nt pingid ja kohtumispaigad, peeti oluliseks linlaste kokku toomise vahendiks, kuid seostati ka empaatiaga. Vaatamata suhteliselt väikesele valimile võib Õunsaare uurimusest siiski järeldada, et nähtamatu linna fenomen on lai nähtus ning see vajab edasist arutelu.

    Kahjuks pidurdas COVID-19 edasisi uurimisplaane ja intervjuud nende paikade kasutajate ja loojatega jäävad tulevikku. Varasematest uuringutest Tartu mitteametlike linnaaedade kohta tuleb välja, et peale praktilisuse, nt omale aedvilja kasvatamine, on need ka sotsiaalselt olulised ning edendavad tervislikku eluviisi, sest kui eakal on ajend toast õue minna ning värskes õhus toimetada, on ka tervisehädasid vähem.4 Mõned autorid on kirjeldanud, kuidas Poolas on sellised paigad paljudele kui oma aed, mida neil kunagi olnud ei ole. Aiapidamine ja lillede kasvatamine lagedal elutul muruplatsil paneelelamu ees ja nende vahel tundub olevat viis, kuidas väliruum iseenda omaks teha, kuidas seda kodustada ja keskkonnaga suhestuda. Maaharimine ja taimede eest hoolitsemine pakub rahuldust ja eneseteostust.5 Veel enamgi, aed sunnib õue minema ning annab põhjuse üleaedsega vestelda ning seeläbi sotsiaalset võrgustikku punuda. Inimkeskse linna eestkõneleja, Taani arhitekti Jan Gehli sõnul on sellised paigad hea linnaloome ja disaini alus.

    Kes siis on selle nähtamatu linna loojad? San José ülikooli dotsent Gordon Douglas keskendub oma uurimistöös peamiselt tänavakunstile ja ta toob välja, et tänavakunsti loojad on enamjaolt haritud noored, kes tajuvad väga hästi säärase sekkumise ja oma töö mõju kogu linnakultuurile.6 Krajewski aga kirjutab, et Poola nähtamatu linna loojad on tavalised linlased, kes on üles kasvanud aianduse, keskkonna parandamise ja taaskasutamise mõtteviisiga.

    Sisend

    Kuidas need isetekkelised kohad linna­paneerimisse puutuvad? Kuidas nendega arvestama peab? Aina enam tõdetakse, et mitteametliku linnaloome uurimine aitab kohalikke olusid ja paiga identiteeti paremini mõista. Kuidas? Nähtamatu linna nähtustesse tuleks huviga süveneda, tuleb mõista nende tekkimise mustreid ja põhjusi. Väliruumi kohandamine näitab ruumi taga inimest, kõneleb linlaste vajadustest ja eelistustest.

    Nähtamatu linna ilmingutesse tuleb suhtuda kui ametliku planeerimise ja visioonide sisendisse. Isetekkeliste linnaruuminähtuste toel otsustatakse, kas väljapakutud lahendused toimivad, need on justkui taktikalise urbanismi võte, kuid ilma pikemalt kavandamata ja ülalt alla lähenemiseta. Sellest lähtuvalt võiks nähtamatu linna uurimine olla avalikkuse kaasamise strateegia osa. Linlaste ruumieelistuste teada saamiseks nähakse palju vaeva, nähtamatu linn annab selle kohta väärtuslikku teavet, eriti nende linlaste kohta, kes kaasamiskoosolekutel ei osale ja kelle vajadustest tihtipeale mööda vaadatakse. Isetekkelised paigad tutvustavad linna ka laste vaatenurgast, näitavad ümbrust kui eksperimenteerimisvõimalust ja avastamist väärivat. Selline linnaruum meenutab, et aeg-ajalt tuleb lugeda ridade vahelt ja olla empaatiline. Tänapäevane linnaplaneerimine vajab seda kõike palju enam. Tuleb ka meeles pidada, et kujundamata jätmine on samuti disainiotsus, kellegi valik. Mõnikord on parim linnaarendusstrateegia jätta mõni koht disainimata, lasta sel rahulikult olla, et jääks ruumi ka spontaansusele ja elule, mida pole alati võimalik ette näha.

    Artikkel põhineb uurimistööl, mida on toetanud Estophiluse stipendium. Sellega toetatakse välisülikoolide eesti keele ja kultuuri huviliste teadlaste ja õppurite Eesti-teemalist uurimistööd, et soodustada teadmiste vahetust ja Eestit tutvustadas. Artikkel toetub ka Elina Õunsaare maaülikooli maastikuarhitektuuri õppetoolis kaitstud magistritööle.

    Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

    1 Marek Krajewski, Niewidzialne Miasto. Bęc Zmiana, Warszawa, 2012.

    2 Kategoriseerimise töö tegi ära Elina Õunsaar maaülikoolis kaitstud magistritöös „Informal public spaces in Tartu: the role of small-scale local design interventions“, 2021.

    3 Hiinalinna aedu kaitses lammutamise eest linna­aktivistide rühmitus, nendest aedadest koostati ka fotonäitus. Infot selle kohta leiab Facebooki lehelt „Tartu Hiinalinna aiamaad“. Raudteeäärsed mitteametlikest aiamaadest koostasid ERMis näituse Kristi Ziugand ja Heli Hinto. Lähemalt saab selle projektiga tutvuda ERMi veebilehel https://blog.erm.ee/?p=2261

    4 Ilona Feklistova, Multilayered Identity of Urban Allotment Gardens. Magistritöö. Eesti Maaülikool, 2016.

    5 Beata Joanna Gawryszewska, Ogród jako miejsce w krajobrazie zamieszkiwanym. – Wieś Jutra, Warszawa, 2013.

    6 Gordon CC Douglas, Do–It–Yourself Urban Design: The Social Practice of Informal „Improvement“ Through Unauthorized Alteration. – City & Community, 2014, nr 13, lk 5–25.

  • Loe Sirpi!

    „Näitekirjanik etnodramaturgia välitööl“, Tambet Kaugema vestleb Piret Jaaksiga

    Holger Kiik, „Populistlik tõlgendus demokraatiast“

    Jens Jaanimägi, „Kodakondsuspõhine migratsioonipoliitika ei austa inimõigusi“

    Joosep Susi ja Saara Liis Jõerand, „Genka & DEW8 „Majaka““

    Intervjuu Mattias Malgaga

    Ugala teatri „Kolm musketäri“

    David Hume’i „Uurimus inimese arust. Uurimus moraali printsiipidest“

    näitus „Tuur skulptuur“

    muusikafestival „In Horto Regis“

    ajakiri Ehituskunst

    telesari „Armastuse saar“

  • Vene oportunismi eripära

    VALLE-STEN MAISTE

    Joshua Yaffa raamat „Kahe tule vahel“ räägib karmidest kompromissidest, mis Venemaal elus püsimiseks teha tuleb. Venemaa vaatlejaile omaselt jõuab Yaffa ruttu staarsotsioloog Juri Levadani. Yaffa tähelepanu ei köida küll kuulus homo soveticus, vaid Levada elu lõpul tuvastatud inimtüüp, soveticus’est degenereerunud человек лукавый. Oportunistlik kavaldaja, keda kuulekuse ja allaheitlikkuse kõrval iseloomustab vaid omakasu- ja mugandumise püüd. Yaffa näib võimendavat N Liidu lagunemise järel levivat stereotüüpi, et venelased on loomult eriti põhimõttelagedad ja moraalitud. Pöörased postmodernistid, kel pole mingit identiteeti ja kes on valmis silma pilgutamata koledaima musta plekituks rääkima.

    Orwelli kaksisoim, vastukäivate asjade üheaegne tõsiseltvõtmine, ei olevat venelastele mingi probleem. Toimekas venelane ei usalda oma riiki, tal ei ole millegi suhtes illusioone, aga ta ei protesteeri, vaid kasutab ühiskonna­korraldust leidlikult ära. Yaffa kangelased arutlevad, et ameti peab ikka vastu võtma, olgugi et võim ei meeldi. Ametis olles saab ju kodumaad ilusamaks muuta. Teised kompenseerivad inimohvritele läbi sõrmede vaatamist homodele positiivse valguse heitmisega loomingus. Venelased suutvat olla korraga liberaalid ja propagandistid, represseerijad ja inimõiguslased, põlata läänt ja saata lapsi sinna õppima jne. Yaffa räägib juba vene pärisorjadele omasest riuklikkusest.

    Ent lohises ju meilgi mõisa köis. Tänini aktsepteerime riigijuhtidena rikkust lubavaid nõukaaegseid represseerijaid, kommareid, kes nüüd koguvad jõulupäkapikke, eliitkoolidesse lapsi sokutavaid sotse jne. Yaffa kirjutab, et 75% venelastest toetas Krimmi võtmise järel invasiooni Ukrainasse, ent vaid 5–8% oli nõus selle nimel ravi- või pensioniraha kärpimise või lähedaste sõtta saatmisega. Aga kas saame teistsugused tulemused, kui küsime Iraagi avantüüri kohta Mikserilt, Kallaselt, neid toetanud meedia­toimetajatelt ja valijaskonnalt? Viskasin Yaffa käest, kui ta tõi küünilise konformismi näiteks Dovlatovi autobiograafilised tegelased. Tundus, et ameeriklane ei saanud ekstallinlasele pihta. Lõpuni lugesin Yaffa raamatu alles nüüd, kui The Guardian selle Timothy Snyderi, Catherine Beltoni, Sergi Plohhi suurteoste kõrval Ukrainaga seonduva mõistmiseks vältimatult olulisena esile tõi.

    Kui tahame mõtiskleda, kas Ukraina õudustes on süüdi Venemaa juhtkond või ühiskond laiemalt, miks venelased ei protesteeri ja võtavad näruselt ambivalentse hoiaku, ning tajuda vene konformismi ulatust, iseloomu ja trööstitut paratamatust, on Yaffa minibiograafiad silmi avavad. Loomulikult on libaskeid lääneski. Ent pugemata jättes kaotatakse võib-olla veidi heaolus. Andekal inimesel on piisavalt võimalusi edeneda ka ausaks ja endaks jäädes. Venemaal on heaolu vaid konformismi üks tahk. Yaffa kirjeldab rusuvat maailma, kus tegusus kõige erinevamates valdkondades eeldab ühiste kuritegude aktsepteerimist ja hulgast hingekriipivatest asjadest mööda vaatamist. Ja kui tahad minna vastassuunas, on suur oht ise ohvriks sattuda.

    Teles töötades ei tohi Kurski ja Beslani tragöödiate ajal küsimusi esitada, vaid näidata „Visa hinge“, inimõigusi kaitsta püüdes tuleb aktsepteerida nende sadistlik jalge alla tallamine, oma lähedastele osaks saanud vägivald jne. Emapiimaga omandatakse teadmine, et südametunnistuse ja -valu jär­gi­mine siin kedagi ei aita ja toob kaasa isikliku tragöödia. Seetõttu allutakse instinktiivselt, langetakse moraalselt ja otsitakse vabandusi. Toodetakse popkultuuri, mis lubab postsovetlikul inimesel end positsioneerida jesuiitliku kurja jõuna, mis teeb geopoliitiliselt suurt head. Eneseõigustuseks jahutakse ei tea mida. Valgust tunneli lõpus Yaffa ei näe.

     

  • Loodusmuuseumi herbaarium-raamat

    HELDUR SANDER

    Baltisakslaste lahkumisega (Umsiedlung) jäi Eestisse suur osa nende varast, nii isiklikku kui ka organisatsioonidest. Märkimist väärivad ka Eestimaa Kirjanduse Ühingu (E(h)stländische Lite­rärische Gesellschaft) juurde 1864. aastal asutatud Eestimaa provintsiaalmuuseumi kogud. Muide, just seda aastat on hakatud pidama Eesti ajaloomuuseumi ja Eesti loodusmuuseumi alguseks.

    Kirjanduse ühing asutati 1842. aastal ning see tehti baltisakslastest liikmeskonnaga ja oli selle meelne.1 1842. aastal loodi ühingu juurde esemekogud – kodumaa muististe ja looduslooliste esemete muuseum (Museum für vaterländische Alterthümer, Kunst- und Natur-Erzeugnisse). Neist kogudest kujuneski välja 1864. aastal loodud provintsiaalmuuseum. Kogud olid muuseumi jõudnud väga erinevatel aastatel, näiteks Tallinna apteekri Johann Burchardi kollektsioonist, mis sai alguse 1802. aastal. Selle kaudu laekus preili Pauline von Rossillonilt 1820. aastast pärit taimede kogu, mis oli kogutud ja kuivatatud suvel Krimmis.

    1851. aastal oli muuseumi naturaalia­kogus juba mitusada nimetust kivistisi, herbaariume, koralle, poolvääriskive jm. 1864. aastal laekus muuseumi kubermangu reviisor Schmidti kogu 600 mineraaliga ja gümnasist Hagenilt 100 herbaariumilehte ning G. A. von Rauchi pärandist 250 linnutopist. Omapärase annetusena kinkis aednik Heinrich August Dietrich 1865. aastal kuus brasiilia leiba.

    Kogud muudkui kosusid, iseasi, kuivõrd on siin mainitu säilinud. 1865. aastal annetas Carl von Essen 430 mardikast koosneva kogu ja ülemarst Albrechin Peterburist suure kogu jaapani molluskeid ja koralle ning sealsete puuliikide kogu, kuigi pole teada, kas herbaariumi või puidunäidetena. 1866. aastal laekus Jüri pastorilt Robert Johann Dietrich Lutherilt kivististe kollektsioon, 1869. aastal kinkisid muuseumile merikotka topise hr Petersen ja Paldiski kohtu­foogt Carl Friedrich Kalk2.

    Eesti loodusmuuseumis on säilinud dr David Dietrichi Saksamaa leht- ja helviksammalde ning samblike näidiskogu.

    1873. aastast on muuseumi tulmenimekirjas meteoriiditükk, mis oli 16. juunil 1872 kukkunud Türi-Alliku mõisa Tänassilma küla maadele. 1873. aastal kinkis Julius von Gernet linnumunade kogu ja muuseumile osteti pastorite Fresede suguvõsalt mitmest tuhandest eksemplarist koosnev liblikakogu. 1876. aastal kinkis Friedrich von Russow viis Egiptusest pärit iibisemuumiat.

    1877. aastal jõudis muuseumi Karl Ernst von Baeri pärand, mis sisaldas käsikirju, herbaariume, arheoloogilisi leide, münte ning liblikate ja troopiliste linnutopiste kollektsiooni. 1880. aastal sai muuseum ülemõpetaja Gerhard Pahnschi pärandina suure Baltimaade taimede herbaariumi kahekümne ühes kastis, mis sisaldas ligikaudu 11 000 taimeliiki.3 1941. aastal asutatud Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum sai provintsiaalmuuseumi looduskogudest ligi 90 000 säilikut. Seega, baltisakslaste loodus­kogudest jõudiski suur enamus siia.

    Sammalde ja samblike kogu

    Eesti loodusmuuseumis on säilinud dr David Dietrichi (1800–1888) Saksamaa leht- (Bryopsida) ja helviksammalde (Marchantiophyta) ning samblike näidis­kogu.

    Raamat4 sisaldab tiitellehe kohaselt 290 liiki. Tegelikkus on veidi teine. Herbaarium-raamatus on 101 väikeseformaadilist (16,4 × 10,2 cm) lahtist lehte5, mis asuvad roheliste kaante vahel. Ilmselt on originaalne sinakas ümbrik, mille sisse see käib. Lehekülgedele on kleebitud 167 liiki lehtsamblaid, järgneb 50 liiki helviksamblaid ja viimaks 81 liiki samblikuid. Sammalde juurde on hariliku pliiatsiga kirjutatud lisaliikide nimed.

    Teos sattus tõenäoliselt Eestisse teise Dietrichite suguvõsa esindaja Heinrich August Dietrichi (1820–1897)6 vahendusel (tegu on kahe Dietrichite suguvõsaga, kel omavahel sugulussidemed puuduvad). Ega siin täit kindlust ole. Küllap sai herbaarium kirjanduse ühingu raamatukogust omaaegsesse teaduste akadeemia omasse. Sinna jõudis teinegi David Dietrichi teos, leidub kolmaski, mis samuti võis olla ühingu või Heinrich Dietrichi omanduses.7

    Loodusmuuseumi jõudis herbaarium Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu Baltika osakonna kaudu.

    Herbaarium-raamatu autor Dietrich

    Herbaariumi autor David Nathaniel Friedrich Dietrich (1799/1800–1888) oli pärit aednike ja botaanikute suguvõsast.8 Tema esiisa Adam Dietrich oli taimede asjatundja ja herbariseerija, kes suhtles Jena ülikooli professoritega ja kogus taimi apteekidele, ülikoolidele, üliõpilastele ja teistele soovijatele. Tuntud on tema kolm ladina- ja prantsuskeelset kirja Ziegenhainist ja Jenast Carl von Linnéle aastatel 1757, 1762 ja 1766. Kahele esimesele kirjale Linné ei vastanud.

    Johann Wolfgang von Goethe on kirjutanud: „Ziegenhaynis oli iseäranis silma paistnud perekond Dietrich, kelle esiisa Adam Dietrich oli isegi Linné ära märkinud. Tal oli sellelt kõrgesti austatud mehelt saadud oma käega kirjutatud kiri, millise diplomiga tundis ta ennast nagu kergelt botaanilisse aadliseisusse tõstetud. Pärast tema lahkumist jätkas poeg Johann Adam tema tegevust, mis seisnes [—] nõndanimetatud lektsioonides, nimelt toodi igal nädalal igalt poolt kohale punt õitsvaid taimi õpetajatele ja õppijatele.“

    Johann Adami pojast Friedrich Gottlieb Dietrichist sai samuti botaanik, tuntuim Dietrichi suguvõsa liige. Ta käis noorukina Jena ümbruses botaanilistel retkedel ja ühel neist kohtas teda Goethe, kes tundis nooruki vastu elavat huvi ja kutsus Dietrichi 1785. aastal botaanikuna kaasa reisile Karlsbadi. Goethe kirjutas: „Hea kehaehitusega noorukina edenes tal taimeriigi tundmaõppimine värske noorusliku jõu ja rõõmuga, tema õnnelik mälu hoidis kõik need veidrad nimed meeles ja igal hetkel kasutamiseks valmis. Mulle meeldis temaga koos olla, sest tema olemusest ja tegudest kiirgas avatud, vaba loomus.“ Friedrich varustas Goethet botaaniliste uuringute jaoks taimedega ja hoolitses ka tema aia ja aiandusalaste teadmiste omandamise eest. Friedrich Dietrich pälvis doktorikraadi ja botaanikaprofessori kutse ja oli üks viljakamaid botaanika- ja aianduskirjanikke, tema tööde seast kerkib esile 30köiteline aianduse ja botaanika leksikon.

    Friedrichi vend Johann Michael Dietrich jätkas samuti botaanikuna. Ta oli 1793. aastal asutatud Jena loodusuurijate seltsi liige ning kogus mineraale ja muid näidiseid. Saksi-Weimari hertsogiriigi hertsog Carl August tegi talle ülesandeks uurida oma metsade taimi. Johann Michael hankis taimi ka loenguteks ja müügiks tudengitele ning õpilastele. Jena ülikooli kogudes on säilinud tema saksa ja ladina nimedega varustatud herbaarium.

    Johann Michaeli poeg David Nathaniel Friedrich koostas peale siinmaile jõudnud sammalde- ja samblikeraamatu rohkesti raamatuid, sealhulgas koos Jonathan Carl Zenkeriga kolmeköitelise Tüüringi sammalde ülevaate „Musci Thuringici“. Tema peatöö oli viieköiteline teos „Synopsis plantarum“ (1839–1852), milles on kirjeldatud 524 taimeperekonda 80 000 liigiga. 1828. aastast töötas David Dietrich Jena ülikooli botaanikaaia aednikuna, hiljem herbaariumi kuraatorina ja ta omandas ka doktorikraadi. Haruldaselt tagasihoidlik ja vähenõudlik, oma õpilaste hulgas armastatud ja hinnatud David Dietrich suri peaaegu 90aastaselt, ta säilitas elu lõpuni rõõmsa meele ja ülla iseloomu.9

    Kogude võrgustik

    Igal muuseumis paikneval loodusloolisel kogul on oma saatus ja nad on üle ilma võrgustikuna seotud. Eesti oludes on rohkem seotud ühisesse saksa kultuuriruumi kuulunud kolm kunagist provintsi: Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa. Nii on Eesti loodusmuuseumi David Dietrichi autorsusega eksponaadi kõrval sama autori samalaadne köitmata kaante vahel ja arvatavalt õppe­herbaarium säilinud Riias Pauls Stradiņši nimelises meditsiiniajaloo muuseumis.10

    Tõenäoliselt saabus herbaarium 1845. aastal asutatud Riia Loodusuurijate Seltsi (Naturforscher-Verein zu Rīga) vahendusel ja omaaegse Läti tuntuima amatöörteadlase apteeker Carl August Heugeli (1802–1876) kaudu.

    Eelmine herbaariumi hoidja võis olla Läti ülikooli farmakoloogilise keemia osakonna juhataja 1922. aastast, professor Jānis Maizīte (1883−1950).11

    Autor tänab Jana-Maria Habichti ja Loore Ehrichi Eesti loodusmuuseumist ning Ilze Lementujevat Lätist.

    1 Kiira Robert, Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842–1940) ja tema raamatukogu. – Keel ja Kirjandus 1992, nr 35(8), lk 449–458;

    Vello Kuldna, Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum 1842–1940. – Töid ajaloo alalt. Mon Faible’ist ajaloomuuseumiks. Eesti Ajaloomuuseum 2002, nr 4, lk 9–60;

    Eve Peets, Johann Burchardi kollektsioon Eesti Ajaloomuuseumis. – Töid ajaloo alalt. Mon Faible’st ajaloomuuseumiks. Eesti Ajaloomuuseum 2002, nr 4, lk 61–70;

    Tõnis Liibek (koost ja toim), Eestimaa Provintsiaal­muuseum ja muuseumitraditsiooni algus Eestis. – Varia historica VII, Eesti Ajaloomuuseum 2013.

    2 Tema kohta: Merle Prass-Siim, Joel Siim, Carl Friedrich Kalk – väikese linna suur mees. Paldiski, EELK Paldiski Nikolai kogudus, 2014.

    3 Selle kogu töötas läbi Albert Üksip ja kirjutas ülevaate: Albert Ueksip, Gerhard Pahnsch. – Loodusuurijate Seltsi aruanded 1943, nr 473(3–4), lk 193–250.

    4 David Dietrich, Sammlung deutscher Laubmoose, Lebermoose und Flechten, enthält vorläufig 290 Arten auf 40 Blättern. Zweite vermehrte Auflage, Jena 1849.

    5 Loore Ehrlich, e-kiri autorile 5. VII 2021.

    6 Heldur Sander, Saateks [Heinrich August Dietrich]. – Akadeemia 2019, nr 31(1), lk 103–118, 170–171;

    Heldur Sander, 200 aastat end Eestiga sidunud tegusa mehe [August Heinrich Dietrich] sünnist. – Sirp 20. XI 2020.

    7 David Dietrich, Deutschlands kryptogamische Gewächse, oder Deutschlands Flora. Band 6, Kryptogamie, Jena, bei dem Verfasser und in Commission bei A. Schmid 1843. Ühistule kuulumist näitab tempel raamatus: David Dietrich, Flora medica, oder, Abbildung der wichtigsten officinellen Pflanzen mit Berücksichtigung der preussischen und andrer neuerer Pharmacopöen, Jena, Schmid, 1831.

    8 Günther Schmid, Der Bauerbotaniker Adam Dietrich (1711–1782) in seine Zeit. – Mitt. des Thüringischen Botanischen Vereins 1935, nr 42, lk 107–132.

    9 Georg Balzer, Dietrich, Gottlieb. – Neue Deutsche Biographie 1957, kd 3, lk 694–695;

    Werner Rothmaler, Biographien alter thüringischer Floristen. – Mitt. des Thüringischen Botanischen Vereins 1833, nr 41, lk 46–60.

    10 David Dietrich, Herbarium phfarmaceuticum oder officinellen Pflanzen der Deutschen Flora in getrockneten Exemplaren. Fabrik & Lager von Lehrapparaten aller Art für Schule und Haus, A. Vestermann, Altona 1831. Uzskaites apzīmējums, MVMp 26236, Kolekcijas numurs LZ 6912.

    11 Ilze Lementujeva, e-kiri Heldur Sanderile 23. VII 2020.

  • Väikese abil suureks

    KETLIN KÄPP

    Maria Kapajeva projekt „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Kumu III korruse A-tiiva projektiruumis kuni 1. XII, kujundajad Laura Linsi ja Karolin Kull (LLRRLLRR) ja graafiline disainer Maria Muuk.

    Diana Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“ EKKMis 14. IV – 5. VI, kuraator Peeter Talvistu.

    EKA lõputööde näitus „Tase“ kunstiakadeemias 28. V – 9. VI.

    2000ndate tulekuga saab rääkida kunsti aina kiiremast mitmekesistumisest: feminism, sotsiaalkriitilisus, kehalisus, avaliku ruumi lahtimõtestamine jpm. Suurte sotsiaalsete teemade kõrval on taas hakatud tähelepanu pöörama isikliku pärandi temaatikale. Kunsti kaudu otsitakse vastuseid sellistele küsimustele: kes on esivanemad?, milline on seos nendega?, milline lugu on neil rääkida? või kuidas oma mälestuste abil veel sügavamale minevikku süüvida?

    Paratamatult ei kõneta kõiki kunsti­huvilisi kehaliste kogemuste, avaliku ruumi või sotsiaalpoliitika küsimused, perekonna pärandiga on lood aga enamasti teisiti. Esivanemate mälestamine on tugevalt seotud ka rahvusliku enesemääramisega. Väike narratiiv ei tähenda veel seda, et mõni kunstis käsitletav teema on vähem tähtis kui mõni teine. Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et perekonna pärandiga tegelemine ei ole küll üleilmses mõttes sama mastaapne ettevõtmine kui näiteks sotsiaalpoliitika või looduskeskkonna teemad, kuid sellega võib anda panuse muuseumi või galerii näituseprogrammi ning selle kaudu iseenda ja maailma mõistmisse.

    Mõned viimase aja perelood

    Aprillist juuni alguseni oli EKKMis vaadata Diana Tamane isikunäitus „Puudutuse tüpoloogia“, kus keskenduti kunstniku perekonna nelja põlvkonna esindajale: kunstnik ise, tema ema, vanaema ja vanavanaema. Fotode ja videotega andis kunstnik edasi oma pere naiste mälestusi, sekka omaenda eluseiku. Perekonnalood oli sageli esitatud väikeste fotokildude, ema saadetud e-kirjade ja vanaemaga vestluste fragmentidena. Need väga isiklike lugude killud jõudsid minuni abstraktse tervikuna, kuid lõid illusiooni, nagu oleks Tamane pere ka mulle lähedaseks saanud. Tegelikkust tajudes sai mulle selgeks, et nad on siiski võõrad, eemalseisvad.

    Perekonnatemaatika oli esil ka selle aasta EKA lõputööde näitusel. Kaasaegse kunsti magistriõppe tudeng Jamie Dean Avis esitles EKA galeriis kaheksast maalist koosnevat seeriat, kus ta käsitles oma ema, tema seljavalu muresid, aga mõtestas ka emalikku hoolitsust üldisemalt. EKA sisehoovis oli eksponeeritud nõukogudeaegne Lada auto ja seda tõlgendav dokumentalistlik videoteos, kus mängitakse Lada kui füüsilise objekti vormiga. See teos oli mõeldud mälestus­avalduseks selle omanikule, kes oli installatsiooni autori, graafilise disaini osakonna lõpetaja Urmet Piilingu vanaisa. Piiling andis vaatajale ka võimaluse lisada teosele oma mälestusi tollest ajast ja samalaadse autoga. Ei Avis ega ka Piiling ei läinud oma perekonna pärandi uurimisega süvitsi, kuid perekonnalugu, autorite oma pärand oli nendegi projekti keskmes.

    Maria Kapajeva juhuslikest netist ostetud anonüümsetest fotodest on uurimistöö abil saanud terviklik kollektsioon.

    Kumu projektiruumis avati juuni keskpaigas Maria Kapajeva näitus „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“. Eksponeeritud 105 fotot on ostetud interneti kaudu. Läbi pika uurimisprotsessi on sellest kasvanud välja terviklik kollektsioon, kuhu on koondatud fotod XX sajandi alguse Eesti inimestest. Tõsiasi, et näitus on eksponeeritud meie esindusmuuseumis, väärtustab argielulist pärandit ja ajalugu.

    Sain võimaluse selles projektis kaasa lüüa, see tähendas mitu kuud väldanud protsessi, et otsida kirikuraamatustest, arhiividest ja andmebaasidest andmeid fotodel jäädvustatud inimeste kohta, koguda nende kohta mälestusi ja lugusid. Kui Maria Kapajeva näitus sai valmis, ei tähendanud see, et uurimistöö oleks lõpetatud ja vastamata küsimused sinnapaika jäetud. Autor kaasas uurimisprotsessi ka külastajad, kelle roll on tähelepanelikult vaadata, kas mõni fotol kujutatud isik või koht on tuttav.

    Väljapanekus on rõhutatud fotode marginaliseeritust: suurte kunstiteoste kõrval on argifotograafia jäänud tihtipeale tagaplaanile. Selle põhjuseks võib olla fotode olmeline funktsioon, mis suure kunsti kõrval ei tundu ihaldusväärse uurimisteemana. Siiski tuleb Kapajeva 105 foto puhul tõdeda, et argise funktsiooni kõrval tulevad seal esile ka tolle aja päevapiltniku töö loomingulisemad aspektid. Ka need vajavad kunsti­teaduse ja visuaalkultuuri valdkonnas veel süvitsi uurimist.

    Kunstilise terviku jõud

    Ka juba need mõned viimase aja välja­panekud tõestavad väga selgelt, et isiklikud perelood ükskõik millise meediumi abil – olgu selleks foto, video, maal või installatsioon – neist ka ei räägitaks, mõjutavad ajaloomälu, avavad selle maisemaid ja värviküllasemaid aspekte. Diana Tamane vanaema mälestused kodutalust, talutöödest, vanaisast ja ka rasketest hetkedest, ei ole enam pelgalt XX sajandi üks anonüümne ja kauge lõik. See on armsa hobuse kolhoosile loovutamine ja mälestus kodust, mis 1991. aastal jäi Venemaa piiri taha. See on nende oma lugu ja selle kaudu ka vaataja oma.

    Kui mõtlesin Maria Kapajeva väljapaneku anonüümselt fotolt tuvastatud Elmar Soku eluloo peale, jõudsin arusaamale, et maareform ei olnud ainult tollane poliitiline muudatus, vaid palju keerukam sündmus, kus ei olnud ainult võitjad ja kaotajad. Tamane esteetiliselt veenvalt esitatud mõtted emast ja vanaisast on piisavad, et ka vaataja hakkaks oma lähedaste ja nende kaudu ka suurte teemade peale mõtlema.

    Väga sageli toovad kunstnikud ja kuraatorid välja suured tähtsad teemad, näiteks sotsiaalne ebavõrdsus, poliitilised valupunktid, üksikisiku äng ja mure. Harjumuspäraselt tegeletakse muuseumis kui tõsises kultuuriinstitutsioonis ühiskonna keerdkäikude lahtimõtestamisega ja külastaja läheb sellega kaasa.

    Maria Kapajeva ja Diana Tamane näitused juhatasid aga hoopis teise suunda – mikroajaloo eksponeerimisse. Perekonda, selle liikmete mälestusi ja isiklikke arhiive on paraku seni vähem uuritud, suurtel institutsioonidel ei olegi enamasti jõudu sedalaadi materjali kogumiseks. Kapajeva ja Tamane projektide puhul joonistub väga selgelt välja, et kui tuua isiklikud fotod ja neile sirgeldatud märkmed avalikkuse ette ja need kunstiliselt hästi esitada, siis ei ole mikroajalugu mitte kuidagi vähem tähtis, kui on makroajalugu.

Sirp