Toeta
Otsi

KRISTEL VILBASTE

  • Kunstitaristu sotsiaalne vastutus piirilinnas

    MATTIAS MALK

    Narva kunstiresidentuur Nart loodi 2015. aastal Eesti Kunstiakadeemia, kultuuriministeeriumi ja Kreenholmi manufaktuuri arendaja Narva Gate koostöös. Residentuuri põhieesmärk on elavdada Eesti kunstielu ja meelitada piirilinna eksootika ja tööstuspärandiga Narva välismaiseid kunstnikke. Algusest peale tajuti asutuse rolli ka kultuurivahendaja ja -lõimijana.1 Residentuuri pikk külaliskunstnike nimistu lubab väita, et esimene ülesanne on täidetud, kuid Narva elanikele on jäänud Nart pigem võõraks ja arusaamatuks Tallinna satelliidiks2. Ebakõla süvendab see, et kunagise Kreenholmi direktori villa on Narvas eri aegadel täitnud olulist sotsiaalse taristu3 rolli kultuurikeskuse, kino ja raamatukoguna.

    Veidi üle aasta on Narti juhtinud Johanna Rannula, kes on võtnud fookusse kohaliku mõju laiendamise. Ta on asutuse publikumi tublisti laiendanud, viinud läbi satelliitprojekte ning temast endast on saanud Narva kohalik elanik. Linna, Narti ja Johanna Rannula elu on otsustavalt mõjutanud ka sõda Ukrainas. Uurisin, kuidas on läinud tal esimene aasta Vene piiri ääres ja milline vastutus lasub Nartil piirilinna sotsiaalse kunstitaristuna.

    Milliste ootuste ja eesmärkidega sa Narva kolisid?

    Teravate elamuste otsimine on mulle harjumuspärane. Kui teised tahavad pigem Tallinna või lääneriikidesse minna, siis mina rihin teisele poole. Narva puhul köitis mind esmalt just siinne keskkond. Samuti on mind kaua huvitanud eesti-vene teema, kuigi olen ise n-ö puht eestlane. Mind häiris, et eestlase identiteeti kipub määratlema vastandumine kõigele venepärasele ja hakkasin otsima viise, kuidas selle problemaatikaga tegeleda, eelkõige omaenda identiteedi küsimusega.

    Otsingul, kuidas sellest ühiskonnast või vanematelt kaasa saadud hoiakust lahti saada, jõudsin Peterburi õppima. Olen käinud visuaalantropoloogide ekspeditsioonidega ka Moskvas ja Siberis samal eesmärgil ja Tallinna Linnamuuseumis töötades panustanud Tallinna vene muuseumi kontseptsiooni loomisesse. Narva minek oli mulle järgmine loogiline samm ja tegin selle väga positiivsete, isegi roosade ootustega, aga teadlikult.

    Johanna Rannula: „Muutus tuleb Narva Veneetsias igal juhul, kuid meie saame seda aidata teadlikumalt nügida.“

    Mind motiveeris Narti missioon kunstiasutusena Narvas ja lõimumise tahk. Ida-Viru on mulle veidi ka südameasi, sest mu maakodu on siin ja mu ema on Lüganuse vallas kultuurikorraldaja ja keskkonnaaktivist. See tähendab, et olen viimased 10–15 aastat olnud siinse elu ja probleemidega kursis. Samuti tean, kuidas paistab see koht Tallinnast või Kihnust vaadates. Usun, et minust on siin rohkem kasu kui pealinnas.

    Su taust on pigem urbanistika, kultuurikorraldus ja muuseumitöö, mitte kunst. Millised peavad olema piirilinna kunstiresidentuuri juhi omadused ja kas sul oli kandideerides kõhklusi?

    Piilusin eelmist Narti juhi konkurssi juba nelja aasta eest, aga leian nüüd tagantjärele, et ei oleks selleks vastutuseks valmis olnud. Sel korral tundsin ise tõuget siia tulla, aga ka oma tuttavate poolt. Selle aluseks oli kindlasti töökogemus erisuguste inimestega Tallinna linnamuuseumi meeskonnas ja mitmete projektide raames.

    Kunstivaldkonna tundmisega võtan veel järele. Olen küll meie kunstiakadeemia lõpetanud, aga minu eriala ei kuulu kunsti valda. Ma ei tunne eriti ka Eesti kunstiskeenet, selle dünaamikat, inimesi, kes kellega käib jne. Olen peamiselt korraldanud ajaloonäitusi ja arvan, et sellest külastajakesksest ja interaktiivsest formaadist on kunstinäituste korraldamisse palju üle võtta. Nartis võib teise valdkonna taust olla isegi eelis. Siiski kõhklesin alguses üksjagu, kuidas teha üritustele reklaami: mis keeles, mis sõnumiga, mis nurga alt või kui palju rahvalikkust on liiga palju?

    Keelekasutus tundub Narvas igati aktuaalne teema. Keda Nart üldse kõnetama peaks?

    Esiteks kunstnikke, keda meelitame residentuuri kandideerima välismaalt ja Eestist. Selleks peame looma pildi, et Nart on huvitav koht, kuhu tulla, ja vastutama selle eest, et ta seda ka oleks. Teine suund on roll Eesti kunstiväljal, et Tallinnast, Tartust ja Kuressaarest paistaks siin tehtav huvitav ja väärtuslik. Kolmas on meie kunstiakadeemia tudengid. Neljas on kultuurikorraldajad ja ministeeriumid. Kahtlemata on üks meie põhiline huvirühm kohalik elanikkond ja sellest ei teinud ma algusest peale saladust, et just siinsed inimesed on minu fookus. Mitte et teised ei ole olulised, kuid tundus, et just nendeni jõudmine vajab järeleaitamist.

    Sellele, kuidas kohalik kunstiskeene muutusse suhtub, mõtlen ma palju. On oluline, et ei tuntaks, et midagi on ära võetud või et Nart on muutunud liiga rahvalikuks. Tasakaalupunkti otsime iga päev ja kindlasti pole see lõplikult paigas. Igal avalikul üritusel otsime ja tunnetame sisuga õiget vahekorda ja tähtsal kohal on siin just keelekasutus.

    On elementaarne, et kõik peab olema vene keelde tõlgitud, aga sellest ei piisa. Näitusetekstid ei tohi olla sellised, et neid peab kolm korda lugema ja ikkagi ei saa aru. Me ei eelda, et siinne publik on kolm aastat kunstiajalugu õppinud ja loeb pidevalt Sirpi, Müürilehte ja ajakirja Kunst.ee. Vastupidi: eeldame, et ta ei tee seda, ja anname seetõttu sama sisu edasi sõnadega, mis on mõistetavad ka eelteadmisteta.

    Kohaliku kontekstiga suhestumisel on see hädavajalik. Milline on Narti vastutus Narva ees laiemalt?

    See ei ole lihtne küsimus. Esiteks ei tohi Nart olla ufo. See peab olema ja välja paistma avatud asutusena, kus igaüks tunneb, et temale seal midagi pakutakse. Seda pole kerge saavutada.

    Tuleb tajuda, et Nart, Vaba Lava ja Tartu ülikooli Narva kolledž on riigi institutsioonid, mis on siia toodud, mitte rohujuuretasandi algatus. Meie vastutus on mitte jätta muljet, et oleme tulnud siia kolonialistidena kohalikke harima. Selleks tuleb pakkuda sisu, mis läheb Narva elanikule korda ja pole mõeldud vaid Tallinna kunstitudengile. Siinjuures on oluline kohalikku kõnetada, aga mitte anda kvaliteedis alla.

    Kuidas leida see sisu, mis kohaliku elaniku majja kutsub?

    Sellele mõtleme iga päev. Üht valemit ei ole, aga toon näiteks meie videomängunäituse4. See oli uudne, teistmoodi ja lapsesõbralik, aga ka trikk, mille eesmärk oli saada kohalikud kunstinäitusele. Projekt toimis väga hästi, kuid efekt ei kandunud järgmistele näitustele edasi. Seega on üks meie eesmärke sääraseid trikke järjest juurde mõelda.

    Peamiselt soovitakse meilt kohvikut, kuid see lihtsalt ei mahuks meie majja ära. Viimase arengukava koostamise käigus jõudsime kolleegidega tõdemuseni, et peame otseselt panustama ka Kreenholmi piirkonna arengusse. Meil oleks sellest palju abi, kui linnaosa oleks mitmekesisem: siin võiks olla kohvik, erinevaid poode ja miks mitte veel üks galerii, nii et need võimendaksid teineteist.

    Haridus ja lapsed on samuti kindel viis kohalike paremaks kaasamiseks. Videomängunäitusel tegime projektipõhiselt koolirühmadele tunde ja kohtadest jäi puudugi. Haridusprogramm on tulemuslik vaid siis, kui see on järjepidev ja pikaajaline, kuid sobivat personali- ja rahastussüsteemi pole ma veel suutnud välja mõelda. Stabiilne haridusprogramm on vaid Tallinna Kunstihoonel, EKKMil, Kumul ja mõnel veel, kuid need on palju suuremad asutused kui Nart. Teisest küljest on Narvas selliseid programme vaja tunduvalt rohkem kui Tallinnas. Kui laps on siin juba korra käinud ja räägib sellest oma vanematele, siis võib-olla panevad ka nemad meid tähele.

    Paistab, et te pole Narvas kohalikke ootama jäänud ja jõuate järjest sagedamini ise nendeni. Sel suvel laienesite direktori villast välja nn Veneetsia garaažidesse. Kuidas mõjutas see siinsetele elanikele omasem ruum teie suhet?

    Üks meie eesmärke on oma lossist välja tulla. Selleks alustasime valgusinstallatsioonidega residentuuri linnaruumis. Need olid väljas kolm-neli kuud ja toimisid väga hästi. Seejärel tundus Veneetsiasse laienemine iseenesest mõistetav. Usun, et siin tuli kasuks see, et minu taust ei ole kunstivaldkond. Mu missioon oli enam kaasata kohalikke elanikke ja kunst on selleks lihtsalt väga sobiv vahend.

    Meie esialgne mõte oli rentida garaaži­boks, millest saaks residentide suvila. Sellest piisaks suhtlemise alustamiseks. Siis õnnestus meil edukalt kandideerida ühel rahastusvoorul, mille sihtrühmaks olid vanemad muukeelsed mehed. Teadagi on neid Narva Veneetsias üksjagu. Rahastuse toel otsustasime julgema lahenduse kasuks, nii et kunstnikud saavad elada ja töötada kohapeal. Siinjuures mõtlen palju just keskklassistamisele: mida me oma kohaloluga muudame ja millised on selle negatiivsed küljed? Arvan siiski, et muutus tuleb Narva Veneetsias igal juhul, kuid meie saame seda aidata teadlikumalt nügida.

    Teadsin, et Nartil ei saa seal mugav ega lihtne olema ja olin selleks valmis. Kogemus on olnud aga tummisem, kui ootasin. Kokkupõrkeid pole olnud, kuid valesti mõistmisi jagub. Peamiselt on takistuseks sealne spetsiifiline töö- ja asjaajamiskultuur. Seetõttu valisime Veneetsia tarvis teadlikult residendid ja projektid, mis eelkõige kohalikele endile korda läheksid ja kasuks tuleksid. Garaažiühistu juhatus osales žürii töös ning nende soove eelistades valmisid alal uus varjualune5 ja leivaahi6. Teised projektid valisid need liikmed, kes on kunstivaldkonnast. Mina oma tiimiga vahendan neid kaht maailma.

    Kuidas garaažiühistus kaasamõtlejate leidmine välja nägi? Kelle abil sa sinna seltskonda sisse said?

    Ei saa öelda, et kogu töö oleks tehtud. See on pigem lõputu protsess, kus on hulk etappe. Vahel õnnestub mõni inimene enda poolele saada, aga see ei tähenda, et ta sinna ka jääb. Üleminekud on alati ootamatud ja võivad sõltuda lihtsalt kellegi halvast tujust. On ette tulnud ka vastupidist, et keegi pakub meile kasutamiseks kajakke või paati. Ka see on hea näide, et garaažiühistu andis meile ruume kasutada. Siin peab alati valvel olema, sest kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab. See väsitab, aga on põnev ka.

    Otsustasite ka üsna varakult Vene sõja tänavuse laienemise järel Ukraina põgenikke vastu võtta. Kuidas see otsus tuli, milline oli Narti igapäev ja kuidas Narvas see vastu võeti?

    Kohe põgenikud meieni ei jõudnud, aga valgustasime fassaadi Ukraina lipu värvides. See oli ainuke hoone Narvas. Reageerisime sõjale kahe-kolme päevaga ja mulle oli see loomulik samm. Ka kõikjal mujal Eestis tehti sama, kuid selle, kuivõrd erineb siinne keskkond ikkagi ülejäänud riigist, sain alles pärast teada.

    Kohalikud tuttavad imestasid mu julguse üle ja küsisid, kas meie aknaid polegi veel sisse visatud. Nädala või kahega tajusin üha enam siinse meelsuse erinevust ja arvamuste paljusust. See oli mul elu esimene kultuurišokk. Teatud mõttes tõmbas see kindlasti energia maha ja tekitas küsimusi. Kus ma olen ja kes ma olen? Miks ma seda projekti teen ja kelle jaoks?

    Peterburi õpingute ajal tundsin ennast pigem venelaste advokaadina Eestis ja tahtsin näidata, et meie idanaaber ei ole üks suur koll, vaid seal leidub palju toredaid inimesi. Sel aastal muutus see jutt, mida olen aastaid rääkinud, keeruliseks. Ka jutt sellest, et kõik eestivenelased on juba eestimeelsed ja eurooplased, ei pidanud enam paika. Neid, kes ei mõistnud sõda sajaprotsendiliselt hukka, leidus igas vanuses. Kindlasti ei saa öelda, et kõik Narvas on putinistid, pigem on neid siin kaduvväike osa. Neid, kes asetsevad kahe arvamuse vahel hall­alal, on siiski päris palju.

    Pagulaste tulles ei teadnud me, nagu ka paljud teised, mida teha. Tajusin, et omal jõul me hakkama ei saa. Ühel hetkel kuulsin, et Vaba Lava alustas põgenike vastuvõtmisega ja leidis vabatahtlikud abistajad. Uurisin selle kohta ja mainisin, et meil iseenesest ruumi on, kui tudengeid parajasti külas pole. See mõte läks kuidagi iseenesest käima ja järgmisel päeval sain telefonikõne, et üks Ukraina pere pandi piirilt meie poole taksoga teele. Sel hetkel koondus maailm ühte momenti kokku ja polnudki muud võimalust kui öelda jah. See hetk ja järgnev aeg jääb minuga väga pikaks ajaks.

    Esimesed paar nädalat istusime põgenikega köögis ja rääkisime, kuidas nad jooksid, millised pommid kukkusid, kes maha jäi, kes surma sai ja kuidas nad keldrites peitudes kuu aega radiaatorivett jõid. Üks asi on selliseid lugusid meedia vahendusel kuulda ja teine, kui keegi neid sulle ise räägib. Põgenike vool kestis kaks ja pool kuud, aga suvest saadik on siin olnud vaiksem. Usun, et see, mis me ise ja meie kunstnikud sellest kogemusest said, on suur väärtus iseeneses. Mitmete toonaste residentide loometöösse on see ka sisse põimitud.

    Millised on Narti lähemad tulevikuplaanid? Mis on veel tegemata?

    Tundub, et suured nihked ja suunamuutused on selle aastaga juba tehtud: saavutatud on kogukonnakesksus ja lähedus Narvale, residentuuriprogramm on täis, maja on neli-viis päeva nädalas avatud ja näitused on pidevalt sees – kõik on tööle läinud. Radikaalseid pöördeid ma ees ei näe, aga häid ideid on meil palju.

    Üks mõte on avada meie oma väärtfilmikino, midagi nagu Sõprus Tallinnas või Elektriteater Tartus. Algatus tuli kohalikelt aktiivsetelt noortelt ja isegi nimi on juba välja mõeldud. Kunagi oli siin majas Amalie Kreisbergi7 nimeline lasteklubi. Ka kohalikud tunnevad seda maja Amalie nime järgi. Kino Amalie tundus hea viis tema mälestuse elushoidmiseks.

    Nart võiks tagant tõugata ka Kreenholmi linnaosa arengut. Tekkis ka idee, et Nart võiks Kreenholmi linnaosas tõmmata käima kogukondliku liikumise ja aidata korraldada Kalamaja päevade või Uue Maailma festivali sarnase ürituse. Samas me ei unusta, et Narti prioriteet on rahvusvahelised kunstiresidendid ja nende looming. Tean, et oleme kahe maailma vahendaja rollis. Igasuguseid nihkumisi on siin alati olnud ja ilmselt saab olema ka edaspidi.

    1 Reet Varblane, Nüüdiskunsti residentuur villas. – Sirp 4. XII 2015

    2 Tegelesin selle teemaga ka oma residentuuri ajal Nartis 2020. aastal. Vt https://www.nart.ee/et/sundmused/mattias-malk-ajutine-aadlik/)

    3 Ameerika sotsioloog Eric Klinenberg kirjeldab sotsiaalset taristut kui füüsilist keskkonda, kus kasvab sotsiaalne kapital, ning arvab selliste kohtade hulka muu hulgas raamatukogud, kultuuriasutused, koolid, kohvikud, pargid, mänguväljakud ja kõnniteed. Ühtlasi näeb ta sotsiaalses taristus suurt potentsiaali ebavõrdsuse ja polariseerituse vähendamisel. Vt Palaces for the People: How Social Infrastructure Can Help Fight Inequality, Polarization, and the Decline of Civic Life. Crown, New York 2018.

    4 „VGA – Video Games and Arts“, Juhan Soomets, Andrejs Rusinovskis, Camille Laurelli.

    5 Autor Maurin Bisig.

    6 Autor Enrique Roura.

    7 Nn Kreenholmi Jeanne d’Arc, revolutsionäär ja märter. Vt https://naine.postimees.ee/7358888/ajaloonaine-amalie-kreisberg-priske-noor-inimene-oli-kui-ara-viidi-ei-ta-voinud-haigusse-surra-vist-ikka-surnuks-piinati

  • Porikuu kestab kevadeni

    KAAREL TARAND

    Ühel päeval seisis ajalehes teade, et keskaeg on tagasi ning pealinna keskväljakul hakatakse jälle korraldama kõlbluse vastu eksinute avalikke hukkamisi, toredaid meelelahutuslikke ettevõtmisi, mis pakuvad tujutõstvat vaheldust masendavale argipäevale. Kulgeb ju inimelu sünnist surmani külma, nälja ja taudi koordinaatteljestikus. Lihtrahvas väljaspool ühismeedia mülkaid eriti ei innustunud, küll aga kogunesid turuplatsile tema valitud esindajad, sündsuse ja moraali mõõdupuu volitatud hoidjad. Suurematel olid kaasas suuremad, väiksematel väiksemad kivid, millega pilduda häbiposti pandut. Pärast seda, kui esimene kivi oli lendu läinud, ei küsinud enam keegi süü või süütuse kohta, sest kivide lendamine iseenesest juba ongi süüd tõestav fakt.

    Nädalaga ei ole kivid otsa saanud, aga küll nad lõpuks saavad. Või kui ei saagi, siis küllap leiab oma kangelasteo üle uhke ajaleht järgmise ohvri, keda platsile tirida. Ideaalmaailmas on kõigi inimeste, kes tegutsevad avalikkuse tähelepanu all, eraeluga kõik korras. Tegelikkuses tuleb aga perekonna purunemist, elukaaslase vahetamist, üleaisalöömist ette nii liberaalil kui ka konservatiivil. On ette tulnud ka neil, kes praegu usinalt näpuga näitavad ja on lasknud vist kõrvust mööda Mihkel Kärmase meeldetuletuse, et „ajakirjanikud sageli teavad delikaatset, isegi pikantset informatsiooni ka nende­samade kriitikute enda mineviku kohta“. Igaüks võinuks enne suu avamist endale esitada küsimuse „kas mina võiksin olla järgmine?“, aga väga paljud jätsid oma võimaluse vaikida kasutamata. Mida see kõneleb nende inimliku palge kohta? Kui Marko Mihkelsoni poliitikast väljaheitmine õnnestub, hakkab see mõnele erakonnale ja võitlejale tunduma kordamist väärt võiduna (seda enam et tegu ei ole esmakordse aktsiooniga). Kui kord on tõendatud, et ajakirjandust saab konkurentidega arveteõiendamiseks mugavalt ära kasutada, püütakse seda teha ikka uuesti.

    Riigi-, aga ka meediajuhtide kohustuslik oskus peaks olema suutlikkus näha üksikasjadest kaugemale, üldistada, hinnata õigesti sõna kaalu, põhjuste ja tagajärgede seoseid. Sõltumata sellest, kas, millal ja kuidas raugeb meediakära ning armistuvad Mihkelsoni ja tema pere eraelulised haavad, jäävad juhtunu negatiivsed tagajärjed ühiskonda mõjutama pikaks ajaks. Need probleemid, mitte üksikisikud, ütlused või fotod, väärivad arutelu ja lahenduste otsimist, olema fookuses.

    Kui Eestis pandaks rahvahääletusele küsimus, kas inimesed eelistavad keskaegset ühiskonnakorraldust valgustuse ja humanismi ideedel rajanevale, võidaks loodetavasti viimane variant. Vähemasti 30 aasta eest, kui hääletati põhiseaduse üle, oli see nii. Sellesse ühiskonnamudelisse kuulub lahutamatult ka vaba, oma mõjuvõimust ja vastutusest teadlik ajakirjandus. Mihkelsoni küsimuses kukkus osa ajakirjandusest aga lootusetult läbi, eriti peatoimetaja Priit Hõbemäe jutu järgi „Euroopa parimaks meediamajaks“ pürgiv suurim ajaleht Postimees.

    Meediakriitikud (Rein Lang ja Väino Koorberg saates „Olukorrast ajakirjanduses“ ning Ragne Kõuts-Klemm Eesti Päevalehes) on visanud õhku õigustatud kahtluse, et Postimees tegutses räpastel parteipoliitilistel motiividel. Muidugi ei saa seda lõpuni tõestada, panna Posti­meest esitama tõendit, et innustus ei tulnud lehe lemmikerakonna Isamaa intriigimeistritelt. Aga see versioon on usutav ja seda toetab ka kiirus, millega partei propagandist, nüüdseks kiiduväärselt Kuku raadio eetrist kõrvaldatud Kalle Muuli teemale kütet lisama asus.

    Reegliteta mängus keelde ei ole ja kõik lõpetavad mülkas.

    Esiteks on Postimees tegutsenud juba pikemat aega varjamatult partei häälekandjana. Teiseks viitab varjatud madalatele tungidele peatoimetaja loo avaldamisele antud väga otsitud põhjendus. Päästja Hõbemägi hoidis ära suure julgeolekuohu ja Eesti riigi kokkuvarisemise – tõesti või?! Kurb, kui suure lehe peatoimetaja paljastab, et ei tea, mis asi on julgeolek ning kuidas on Eesti riigivõim üles ehitatud. Veel halvem aga, et peatoimetaja tegutsemine on lehe seisukohalt enesehävituslik. Hulga seniste lugejate silmis läks Postimees üle lubatavuse piiri, purustas usalduse, suurendades sellega majanduslikku allakäiku ning ohtu muutuda parteiliseks nišiväljaandeks.

    Lisaks määris peatoimetaja tegevus ebaõiglaselt nii mõnegi temaga südames erimeelse alluva näo. Need vaesed hinged peavad nüüd kannatades vaikima või õigustamatut truualamlikult õigustama. Majandusliku lõppkahju kannab lehe omanik, mitte toimetajad. Üldkahju aga kuulub ühiskonnale, mille normaalseks toimimiseks on tugevat, sõltumatut ja tasakaalustatud kvaliteet­ajakirjandust hädasti vaja. Postimehest jäänud tühimikku ei ole lihtne täita, seda enam et tegu on meie kultuuriloo ja rahvustunde skeletis „Kalevipoja“, laulupeo ja Tammsaarega võrdväärse kandetalaga. Kust saadi õigus selle kaubamärgi mäkerdamiseks ning kuidas kavatseb peatoimetaja kunagi teispoolsuses Jaan Tõnissonile silma vaadata?

    Ajakirjanduse niigi soovitust väiksem usaldusväärsus on saanud järjekordse hoobi. Sõltumata sellest, kas Isamaa erakond oli afääriga kuidagi seotud või mitte ja kas usin teener luges peremehe soove tema silmadest valesti, on raske näha, millist kasu võiks juhtumist pikemas perspektiivis saada partei või konservatiivne maailmavaade. Miks peaks hääle andma (oletatavalt) keelatud võtteid kasutavale seltskonnale? Aga nagu vaba ajakirjandust, on ühiskonnale toimimiseks kindlasti vaja ka konservatiivseid vaateid esindavat erakonda, vastasel korral on poliitikapõld poolik.

    See põld on imelik niigi. Juba aastaid valitseb seal segadus küsimuses, kes sobib poliitikuks ja kes mitte ning kes ja millise mõõdupuu alusel seda otsustab. Üksteist kõlbmatuks kuulutavad rahvaesindajad näivad olevat sootuks unustanud, et igaüks neist on ametis eeskätt valijate tahtel ja natuke on siin mängus ka oma erakonna juhid, kes valimis­nimekirju kokku panevad. Seega, selle üle otsustamine, kas keegi sobib või ei sobi riigikokku, ei ole riigikogu liikmete n-ö siseasi ega üldse arvamiskõlbulik küsimus, sest mida tahes üksteisest ka ei arvataks, midagi tagajärjekat riigikogu otsustada ei saa. Kogu arvamine jääb tühjaks müraks, kuni riigikogu ei kehtesta seadust, mis näeb ette, et korra kuus saavad riigikogu liikmed täiskogul õiguse ühe, hetkel kõige ebameeldivama kolleegi enda hulgast välja hääletada.

    Aga kui siiski arvatakse, siis peaks ka selgitama, millele arvaja järeldused toetuvad. Seal on rida nüansse, millest segaduses valija peaks ka aru saama. Näiteks on poliitikkonnas inimesi, kes võivad vabalt kuuluda riigikokku, aga millegipärast ei kõlba ministriks. Või siis on nad talutavad riigikogu lihtliikmena, aga kõlbmatud juhtima komisjone või fraktsioone. Millise salajase moraalinormistiku järgi seda mõõdetakse? Kui ei ole normi, ei saa olla ka kõrvalekallet sellest.

    Arvamusavaldused Mihkelsoni juhtumis näitavad midagi hoopis vastikumat ja tõsisemat. Nimelt signaliseerivad hukkamõistjad valmisolekut konkurentide avalikuks šantažeerimiseks põhimõttel: kui panete selle või teise kandideerima, laseme meie laimul lennata. Määrituid ja määrdunuid on igas erakonnas. Valimiskampaania toimub ühes ruumis: seal ei ole kahte eristuvat maailma, kus ühes käib reeglitega ja teises reegliteta mäng. Kui üks või kaks on valmis nn räpaseks kampaaniaks, muutub see sunduslikuks kõigile. Viimasel nädalal öeldu ja toimunu alusel just räpase valimiskampaania me sedapuhku saamegi. Unustagem maksud ja seadused, sest saabumas on porirahe aeg. Muretsema ei pea niivõrd selle pärast, mis juba öeldud ja tehtud, vaid selle pärast, mis veel tulekul. Ilus ei saa see olema.

  • Sveta baar ja kiirmood

    VALLE-STEN MAISTE

    Nietzsche ja Vahingu õpilasena usun, et kõigega tuleb suhestuda omaenda verega, isiklike eksistentsiaalse kaaluga valikute läbi. Mõistagi puudutab see ka progressiivseid ühiskondlikke üritusi – veel narrim kui supersaastaja on olla supersaastajast kliimaaktivist. Ometi oleks silmakirjalik eitada, et harjumuspärase elustiili ja maailmaparandamise soovi ühildamise teel on ohtralt kiusatusi, millega toimetulek üle jõu käib. Kombeid, mille üle järele mõelda, ja patte, mida kahetseda, jagub.

    Roger Scrutoni kombel muu hulgas moraalist rääkivas kooliraamatus lihaasendajaid mõnitades veganlusekriitikat teha on muidugi nõme, olgugi nimetatud substituudid paljudele vastu­mokka. Kuid vaevalt et nende asemel omaks võetud lõhesalati­lembuski teistele elusolenditele põhjustatud kannatustest tingitud karmavõlga vähendadab, samuti nagu elektriauto soetamine ei vabanda välja ohjeldamatut energiatarbimist, mis tekib pidevast maa ja linna vahel saalimisest jne.

    Siiski on progressiivseid püüdlusi, millega on lihtne ja isegi meeldiv kaasa minna, ilma et oleks vaja silmakirjalikkust, topeltstandardeid ja laristades interpassiivselt säästlikkust teeselda. Kui kilepakendite klaastaaraga asendamine on kardetavasti koormav kahetsusväärselt ikka veel kodutööde põhiraskust kandvatele naistele, siis ühekordsed joogitopsid on selgelt saatanast – saastavad ja isu kahandavalt ebaesteetilised. Seda on mõistnud isegi Saku suurhall, küll aga kahjuks mitte õilishingede pesaks olev Sveta baar.

    Varjunditeta pärikarva fenomen on ka kiirmood. Üleilmsete tootmis- ja tarne­ahelatega rõivabisnis on Heideggeri ja Marcuse modernsuse- ja progressi­kriitika klassikaliste teeside kehastus par excellence. Nüristavast tööorjusest kantud elu näiliselt mahendav, ent tegelikult raskendav võlts­vajadus. Masinavärk, mis inimesi ja loodust hävitavalt vähestele peremeestele allutab. Määratu suur koosseis, mis ei seisa enam esemena meie ees.

    Rõivaäri tootmis- ja tarbimiskettide lihtsurelikest osalistel on üksteise elust vaevalt aimu. Majandusspetsialistki peab tegema aastaid uurimistööd, et mõista selle valdkonna vastuolu- ja ebaõigluseküllaseid nüansse. Pietra Rivoli kirjutas raamatu oma T-särgist, kuna me keegi ei tea, kas meie hilbu tegi „mõni vee ja toiduta õmblusmasina külge aheldatud vietnamlane või india tüdruk, kes teenib 18 senti tunnis, kel on lubatud tualetis käia kord tööpäevas ja kes elab kümnekesi toas, vaatamata sellele, et töötab 90 tundi nädalas“.*

    Sarnaselt plasttopsiga on kiirmood mitte ainult nõmedalt raiskav ja nõrgemaid ärakasutav, vaid paradoksaalselt ka väsitavalt ebaesteetiline. Zarade iganädalane värskete moeröögatuste nõudleja on vaid näiliselt stiilne. Isegi nii välkuvad fenomenid nagu stiil ja mood nõuavad paraku mõningast personaalset sisseelamist ja -kandmist. Ostukeskuse säraküllaste kõverpeeglite ees sellega hästi hakkama ei saa.

    Kui aga oled mõne hilbuga harjunud ja mõtled, et soetaks kulumis­kartuses ühe eksemplari veel, on uus lõige ja mood armsaks saanud hõlsti ammu ajaloo prügikasti heitnud. Mõned H&Mi vertigost haaratud sellega ei nõustu, uskudes, et tänapäeva külluses leiab alati kõike. Aga eks proovige osta kas või pepu ja alukad nähtavale jätvad teksased (ei olnud küll mu esimene eelistus), mida mõnekümne aasta eest kõik kandsid ja mille kohta Mart Juur ütles, et Pegasusse astudes tundus, nagu oleks peldikusse sattunud.

    Selmet saaks omaseks saanud rõiva­eset kvaliteetsel kujul läbi elu kindlast kohast osta, kulutatakse loodust ja inimesi ühekordseks kasutamiseks mõeldud prahi tootmiseks ja piinatakse ostjat, sundides teda lõputult kiiresti väljaveninud pesu asemele kaubanduskeskustest samasugust kräppi otsima. Olgu tervitatud eurobürokraadid, kes lõpuks ometi on asunud kiirmoele päitseid pähe panema! Nende hambu sattugu ka plasttopsid!

     

    * Pietra Rivoli, The Travels of a T-Shirt in the Global Economy. Wiley, 2014.

  • Nõiutud tootemi seadus

    ARO VELMET

    Monumendisõda jätkub. Isamaalasest justiitsminister Lea Danilson-Järg saatis valitsusse eelnõu, kus nõutakse avalikust ruumist okupatsioonirežiimi toetava sümboolika eemaldamist. Seadusvastase ikonograafia eemaldamine jääb kohalike omavalitsuste korraldada, ent kui sellega hakkama ei saada, võib sekkuda riik. Eelnõu seletuskirjas täpsustatakse, et hoonete revideerimiseks on aega kolm kuud, alates seadusemuudatuse jõustumisest.

    Eelnõu lai tõlgendusväli on tekitanud küsimusi nii kunstiajaloolaste kui ka justiitsministri koalitsioonikaaslaste seas: kas haamri alla võivad minna ka näiteks Liivalaia tänava stalinistlik elumaja, Maarjamäe memoriaal või Estonia teatri laemaal? Justiitsminister on küsimusele vastamist vältinud, öeldes, et ta pole pädev konkreetseid objekte hindama ning et uue valitsuskomisjoni ülesanne ongi „eri aspekte ja eri huvisid tasakaalustatult arvesse võtva“ otsuse tegemine.

    Ma ei kadesta selle komisjoni liikmeid. Otsustada, milline okupatsioonirežiimiga seotud kujund õigustab seda režiimi ja milline on lihtsalt „okupatsioonirežiimile iseloomulik“, on peaaegu võimatu missioon. Praeguse debati kvaliteeti näitab ent päris hästi justiitsministri enda hinnang. ERRi arvamusloos leiab ta, et kurjast on Eesti teatrites leiduvad „sirbid ja vasarad, [mis mõjutavad] seeläbi külastajate meelsust. Kui aga välisfassaadil asuvatel viisnurkadel sama mõju pole, siis need võivad endiselt stalinistliku arhitektuuri külge jääda“.

    Selles tõlgenduses on okupatsioonisümbolid justkui nõiutud tootemid, mis muudavad pelgalt oma olemasoluga nende auraga kokku puutunud nõukogudemeelsemaks. Seesugune sisetunne näib olevat paljudel. Kust siiski pärineb enesekindlus väita, et Estonia teatris kinni kaetud tsitaat „kunst kuulub rahvale“ on vale auraga, aga näiteks Sõpruse kino fassaadil ilutsevad viisnurgad ei puuduta kedagi? See jääb mulle segaseks.

    Ei Nõukogude režiimi enese ega ka sellest maha jäänud arhitektuuri näol pole tegemist monoliitsete nähtustega, mille tähendus oleks läbi aja ja ruumi ühesugune ja üheselt mõistetav. Pealegi, kõige ühemõttelisemalt võõrvõimu õigustavate monumentidega, Lenini ja Stalini kujudega, tehti Baltikumis juba 1990ndatel puhas töö. Allesjäänu ümber kootud mälukultuur on meil ambivalentne ja pluralistlik. Seda kinnitab ka eelnõu seletuskirjas tsiteeritud riigikantselei seireuuring, kus vastajad on andnud Nõukogude sõjamonumentidele väga erineva hinnangu. 25% näeb neis võimalust mälestada kõiki sõjas hukkunuid, 33% rahu hinna ja väärtuse meeldetuletust ja ning 22% vabaduse kaotamise meeldetuletust.

    Mitmetahuliselt mäletatakse ka Nõukogude perioodi laiemalt. Stali­nismi­ajal kogetud trauma kõrval kujundab Eestis mälukultuuri suuresti ka nõukanostalgia, olgu näiteks vabaõhumuuseumis taaselustatud kolhoosi­kortermaja, Viru hotelli KGB muuseumi või ETV sarja „ENSV“ populaarsus.

    Paljud monumendid jätavad inimesed aga lihtsalt külmaks. Umbes kolmandik seireuuringus küsitletutest leiab, et „Nõukogude sümboolikaga sõjamonumentidel pole nende jaoks mingit tähendust“. Maarjamäe memoriaal seostub terve põlvkonna eestlastele ilmselt rohkem kevadise veinijoomiskohaga või „Teneti“ võtteplatsina kui Nõukogude mälestusmärgiga. Vähemalt kuni praeguse monumendisõjani. Kindlaim viis jahtunud sümbolid uuesti kuumaks ajada on ikka nende äralõhkumine.

    Ma ei taha pisendada inimeste tundeid, kui Ukraina sõda on muutnud Nõukogude sümbolid uuesti traumeerivaks. Praegu võiks kasutada juhust ja arutada kõigi (mälu)kogukondade osalusel, kuidas üks või teine monument kuumaks läheb, kuidas erineva minevikukogemusega inimesed võiksid üksteisega koos elada ning kuidas linnaruum võiks mineviku keerukust peegeldada. Seda pole vaja eirata. Nii saaks tõepoolest keerulisele küsimusele läheneda demokraatlikult.

    Justiitsministri retoorika, et „monumente [kasutatakse] ära Eesti julgeoleku õõnestamiseks ja väära ajalookäsitluse propageerimiseks [ning] riigil tuleb siin kindlasti jõuliselt tegutseda“, meenutab aga pigem nõu­koguliku asjaajamise ebameeldivamaid külgi.

     

  • Iraani kuum oktoober

    MARIN MÕTTUS

    Selle hirmu pärast, mida tunned oma armastatut suudeldes

    Minu õe, sinu õe, meie õdede pärast

    Häbi pärast, meeleheite pärast

    Igatsuse pärast tavalise elu järele

    Selle pealesunnitud paradiisi pärast

    Vangis istuvate intellektuaalide pärast

    Vali-Asri allee ja sealsete närbunud puude pärast …

    Shervin Hajipour, „Baraye“*

    Noore iraani laulja Shervin Hajipouri laul „Baraye“ („Selleks“/“Sellepärast“) on kujunenud septembris puhkenud ja üle terve riigi levinud protestilaine mitteametlikuks hümniks, millest Youtube’is levib juba kümneid kavereid. 25aastane Hajipour on Iraani muusikaskeenel tõusev täht. Kuigi „Baraye“ videol paistab ta isegi pisut kohmetu ja hajevil, lähevad tema kähedavõitu hääl ja siirad sõnad otse hinge. Laulu sõnad on iraanlaste säutsukogum, mis vallandus pärast seda, kui kurdi tütarlaps Mahsa Amini oli surnud julgeolekujõudude brutaalse kohtlemise tõttu, millest sai praeguseni kestvate meeleavalduste sütik. 29. septembril arreteeris Iraani julgeolek Hajipouri, süüdistades teda süsteemivastases propagandas ning vägivallale õhutamises. Nädala pärast lasti ta kautsjoni vastu vabaks, kuid süüdistustest ei ole loobutud ja lauljale kehtestati Iraani Islamivabariigist lahkumise keeld.

    Meeleavaldused on vabade naiste nägu

    Iraani Islamivabariigis on olnud mitu tõsist rahutuste lainet. 2009. aasta nn rohelise liikumise põhjuseks oli konservatiivist Mahmoud Ahmadinejadi tagasivalimine presidendiks väidetavalt pettuse teel ja see oli esimene sellise ulatusega meeleavalduste laine pärast islamirevolutsiooni. 2016. aastast saadik on iraanlased korduvalt tänavale tulnud, algselt enamasti majanduslikel põhjustel, nagu kallid toiduained või energia, kuid ajapikku on vähem või rohkem häälekalt lisandunud ka poliitilised nõudmised.

    Sestap ongi oluline küsida, kas ja mis on rahutuste iseloomus muutunud. Praegune protestilaine erineb otsustavalt eelmistest selle poolest, et esimest korda pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni nõutakse niivõrd otseselt, häälekalt ja leppimatult täielikku režiimimuutust. 2009. aastal juhtisid meeleavaldusi opositsioonipoliitikud Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karroubi ning peamised loosungid olid valimispettuse vastu ning islamivabariigis reformide läbiviimise poolt. Ka 2017. ja 2019. aasta rahutustel ei nõutud otsesõnu riigikorra muutmist, ehkki kohati mindi üsna vägivaldseks ja juba toona kõlas loosungeid režiimi kui sellise vastu, mitte lihtsalt reformimeelsema poliitika poolt. Tegelikult ei ole suuremad reformid Iraani 1979. aasta põhiseaduse kohaselt võimalikudki – ja rahvas teab seda. Kuid sellist asja nagu praegu, kui koolitüdrukud võtavad klassi seinalt maha ajatollade Khomeini ja Khamenei kaksikportree, viskavad hidžaabi nurka hüüdega „Surm Khameneile!“ või skandeerivad moraalipolitseile „Sina oled pervert, sina oled hoor – mina olen vaba naine!“, islamivabariigis seni massiliselt nähtud ei ole.

    Kas langeb hidžaab ja koos sellega ka võim?

    Koolitüdrukuid ei maininud ma juhuslikult: Iraani ajaloos esmakordselt on naised võtnud rahutustes selgelt juhtrolli. Londonis elav Iraani dissident, Nobeli rahupreemia laureaat Shirin Ebadi rõhutab oktoobris antud intervjuus Iisraeli portaalile +972, et tegemist on kindlasti režiimi lõpu algusega. Ebadi sõnul on kohustuslik hidžaab Iraani režiimi võitluslipp ning selle langemisel on tehtud esimene samm ka teiste demokraatlike vabaduste saavutamise suunas. Ebadi oli enne islamirevolutsiooni üks esimesi naiskohtunikke Iraanis ja Teherani ringkonnakohtu esimees. Pärast revolutsiooni on ta advokaadina kaitsnud mitmeid nimekaid Iraani dissidente, 2000ndate algul algatas ka kampaania „Miljon allkirja kohustusliku hidžaabi vastu“. Tsiteerin teda eelkõige sellepärast, et meil on hidžaabikohustuse tähendust keeruline mõista: meie kultuuriruumis sellele paralleeli ei leidu ja seega ei ole meil lihtsalt kogemust niivõrd poliitiliselt laetud rõivastumisnormidega. Vahel kohtab Eesti pressis võrdlusi näiteks kombega, et abielunaine pidi kandma tanu, või mõne muu sellesarnase piiranguga, aga need viivad paratamatult eksiteele. Lugenud Ebadi väidet, et kohustuslik hidžaab on Iraani režiimi võitluslipp, on ka üsna ülearune küsida, kas Iraani mehed toetavad naisi nende võitluses. Tegemist ei ole nais­õiguslusega, nagu meie seda mõistame, vaid ühiskonna enamuse vastuhakuga: tänavale tulnud riskivad eluga ja teevad seda kõigi inimväärse elu nimel, mitte rüütellikust soovist toetada naisi nende õiglases võitluses.

    Iraanis praeguseni kestvate meeleavalduste sütikuks sai kurdi tütarlapse Mahsa Amini surm julgeolekujõudude brutaalse kohtlemise tõttu. Pildil meeleavaldajad Teheranis 1. oktoobril.

    Kuid võib-olla on Iraani naiste eneseteadvuse plahvatusliku ja ohte trotsiva kasvu taga ka laiem allhoovus, mis puudutab meid kõiki – ehk on see aja märk? On märke, et naised tunnevad end praegu ka mujal ses rahutus maailmas ohustatuna. Või ehk on täpsem öelda, et nad tunnevad end häirituna? Võtkem või Türgi kirjaniku Ece Temelkurani tänapäeva parempopulismi analüüsiv raamat „Kuidas kaotada riik? Seitse sammu demokraatiast diktatuurini“, kus ta on sunnitud tõdema: „Eranditult iga režiim alustab oma ideaalkodaniku loomist naiste ründamisega. Uue mehe loomine kestab põlvkondi, aga naisterahva disainimine käib nende arvates üleöö.“ Päris üleöö hidžaabikohustuse kehtestamine Iraanis 1979. aastal küll ei käinud, aga just naised olid need, kelle maailm hirmutava kiirusega kokku varises ja kes kaotasid peaaegu täielikult oma positsiooni ühiskonnas, oma tulevikuunistused ja võimalused. Viimasel kümnendil on naised mitmel pool läänemaailmas taas olnud sunnitud pidama võitlusi, mida peeti juba lõplikult võidetuks. Ja olgem ausad: naisena on ikkagi väga häiriv saada teada, et XXI sajandi Euroopas tegutseb armee, kes kasutab relvana massivägistamist. Äsja kirjutas sellest põhjalikult ja analüütiliselt Sofi Oksanen oma essees „Putini sõda naiste vastu“ (UpNorth.eu, oktoober 2022). Sel taustal kõnetab iraani naiste otsustavus sookaaslasi mujal maailmas kindlasti pisut teisel toonil kui veel kümmekond aastat tagasi.

    Noorte mäss normaalse elu nimel

    Teine selle rahutuste laine eripära on põlvkondlik: meeleavaldajad on jahmatavalt noored ning ohvrite hulgas on palju lausa alaealisi. Ülikoolid on Iraanis alati olnud vastupanuvõitluse keskusteks, kuid sedakorda on protestidega kaasa läinud ka keskkoolinoored. Erinevalt mõnede teiste islamimaade olukorrast on iraanlased haritud rahvas: kirjaoskus riigis on 90%, internetti kasutab 84% elanikkonnast ja ehk üllatavalt on tütarlapsi ülikoolides rohkemgi kui noormehi. 15–25aastaste iraanlaste põlvkond on suhteliselt pragmaatiline ja ideoloogiavaba ning tänu keelteoskusele ja sotsiaalvõrgustikele ollakse mujal maailmas toimuvaga üsna hästi kursis. Ei ütle asjata üks tunnustatumaid Iraani eksperte, Columbia ülikooli professor Hamid Dabashi oma raamatus „Piirideta Iraan“, et iraani kultuur on säilitanud oma kosmopoliitilisuse ja pingutustele vaatamata ei ole homo islamicus’e loomine režiimil siiamaani õnnestunud.

    Erinevalt eelmistest põlvkondadest ei ole enamik noori kogenud otsest näljahäda ega sõda, kuid nad näevad, et majandusolukord üha halveneb, tajuvad, et puudub vaba vaimuelu ning et selles süsteemis ei oota neid ees täisväärtuslik elu. Rahvusvahelise tööorganisatsiooni andmeil on ligi kolmandik iraani noortest aktiivsest elust kõrvale jäänud: neil ei ole ei tööd, ametit ega õpi nad ka kõrgkoolis. Riiki valitsevatest kaheksakümnendates eluaastates ajatolladest lahutab neid nüüd juba mitu põlvkonda ning ületamatu mentaalne kuristik: küllap on nad õppinud ametlikku propagandat lihtsalt eirama. Neil ei ole ülespuhutud eesmärke ega kaunilt sõnastatud loosungeid, nad tahavad elada normaalset elu. Just selle eesmärgi ülim lihtsus ning üldinimlikkus võibki saada režiimile saatuslikuks.

    Ilmselt just meeleavaldajate noorus on määranud ka seekordsete protestide iseloomu. Noored ei korralda tuhandete osavõtjatega miitinguid linnaväljakuil, vaid organiseeruvad sotsiaalvõrgustike vahendusel kiiresti väiksemateks spontaanseteks meeleavaldusteks eri linnades, nii et osalejaid on julgeolekujõududel raskem tabada ning represseerida. Selline liikumine on kahtlemata ka haavatav, kuna puudub konkreetne tegevusprogramm. Ja revolutsiooni kaaperdamise kogemus on praeguste meeleavaldajate vanemate ning vanavanemate kollektiivses mälus juba olemas: 1979. aastal toetasid šahhi kukutamist väga erinevad poliitilised jõud, kuid riigi edasisel kujundamisel islami konservatiivid enam teiste rühmituste arvamusi kuulda ei võtnud.

    Iraani meeleavalduste puhul on oluline mõista, millised sotsiaalsed rühmad on läinud liikvele. Traditsiooniliselt saavad rahutused alguse ülikoolidest ja noorema põlvkonna intellektuaalide ringidest. Näiteks 2019. aasta rahutustes, mis puhkesid ootamatult tõusnud gaasihinna tõttu, osales aga arvukalt ka lihtsamat rahvast ja vabrikutöölisi, keda režiim näeb suuresti oma toetusbaasina. Toona jäid nõudmised siiski eelkõige majanduslikuks ja oli üsna ootuspärane, et gaasihinna tõus tekitab rahulolematust just elanike vaesemates kihtides.

    Seekordsete protestide toetuspind on ilmselgelt laiem: mõtlema panevad hiljutised uudised, et streigiliikumine nafta- ja gaasitööstuses on laienemas ning streikijad nõuavad kõigi poliitvangide vabastamist. Nafta- ja gaasisektor on Iraani majanduse selgroog ja eluliin. Seni on riik rahvusvaheliste sanktsioonide all vastu pidanud paremini, kui oleks oodanud: statistika järgi on halvenenud eelkõige ühiskonna nõrgemate ja vaesemate elujärg, kuid majanduse kokkukukkumist ennustati asjata. Kui streik halvab naftatööstuse pikemaks ajaks, võib Iraani majandus sattuda aga tõsistesse raskustesse.

    Shirin Ebadi kinnitab, et seekord on rahutused haaranud kogu Iraani ühiskonna. Tõeliselt ohtlikuks muutub olukord režiimile siis, kui tänavale tuleb spetsialistidest, ärimeestest ja ametnikest koosnev keskklass. Need inimesed on õppinud süsteemis toime tulema ja seda võimalust mööda ignoreerima, saavutanud korraliku elustandardi ja leidnud enam-vähem turvalise niši, kus neid vähemasti ei rünnata. Neil on üsna palju kaotada ja nende risk on suur. „Praegu pole veel aeg. Praegu pole muud teha kui oodata,“ leiavad nad omavahelises usalduslikus vestluses. Kohal viibimata on raske öelda, kas nad on aktiviseerunud. Kuid kuna protestidega on läinud kaasa Sharifi tehnikaülikool Teheranis, mida peetakse Iraani üheks mainekamaks kõrgkooliks ja eliidi kasvulavaks, siis võib üsna kindlalt öelda, et igatahes nende lapsed on meeleavaldustega ühinenud – ja Sharifi ülikooli puhul on see enneolematu.

    Režiimi vastulöök

    Iraanis on protestid alati karmilt maha surutud ning selles osas ei olegi takkajärele vaadates suurt vahet, kas võimul on olnud karmikäeline president Mahmoud Ahmadinejad (president 2005–2013) või pigem reformistiks peetud Hassan Rouhani (2013–2021). Olulistes julgeolekuküsimustes jookseb jõujoon Iraani poliitilisest ladvikust mööda: režiimi püsimise tagavad kõrgem usujuht ajatolla Khamenei ja Iraani revolutsiooniline kaardivägi, repressioone viib ellu enamasti kaardiväe vabatahtlik osa Basij. Viimasesse astuvad sageli just vaesemad napi haridusega noormehed, kellele see on ainuke viis selles ühiskonnas – ja elus üldse – kuskile jõuda. Kuna esimesena tulevad tänavaile sageli üliõpilased, siis võib vaid kujutleda, millise kahjurõõmuga Basij neid nuhtleb. Paljud Basij liikmed on alaealised ja kuna ka praegused meeleavaldajad on sageli teismelised, on nende mahasurumisest masendavaid pilte: režiim on ässitanud lapsed peksma teisi lapsi.

    Praegune riigipea Ebrahim Raisi on veendunud konservatiiv ning teda seostatakse Iraani poliitvangide massilise hukkamisega 1988. aastal, mil Raisi oli kõrgel positsioonil riigi justiitssüsteemis. Üsna sedasama nägu on ka tema valitsus, kuid sellest hoolimata tuleb Iraani režiimi kõrgematelt astmetelt vahel segadust tekitavaid avaldusi. Arusaadavalt nopib lääne meedia need kiiresti üles ja ühisvõrgustik lööb kihama, ennustades tõsiseid lõhesid režiimi juhtkonnas. Nii on endine välisminister Javad Zarif justnagu väljendanud seal kaastunnet ja mõistmist meeleavaldajate vastu, siis aga justkui oma sõnad tagasi võtnud. Zarif teatas aastaid tagasi mäletatavasti Instagramis koguni enda tagasiastumisest, jäädes hiljem presidendi palvel siiski ametisse. Samuti kutsus paari nädala eest võime üles tolerantsusele pikaaegne konservatiivist poliitik Ali Larijani oma hiljutises Guardiani intervjuus. Larijani võrdleb seal praegu toimuvat olukorraga, kus migreenihaigele antakse südamehaiguse rohtu ning see sulgeb kõik tema arterid ja peatab vereringe.

    Mitmed Iraani dissidendid on sellise veesegamise eest hoiatanud: eesmärk on ajada meeleavaldajad segadusse ja juhtida välismaailma fookus räigelt vägivallalt kõrvale lõpututesse mõtisklustesse võimalike pragude või lõhede üle riigi ladvikus. Kujundlikud ja hämarad väljendid – nagu ka otsene valetamine – on Iraani režiimile üliomased. Ei ole siiski põhjust arvata, et inimesed, kes on aasta­kümneid olnud osalised inimõiguste süstemaatilises rikkumises ja äärmistes jõhkrustes, on terve selle aja kandnud põues hubisevat dissidenditulukest, või et see on nende rinnus just viimasel ajal süttinud. Need, kelle enda käed on verised, ei saa toetada verd valanud režiimi kukkumist.

    Praegu (31. oktoobril) on raske öelda, millega need rahutused lõpevad. Internetti piiratakse Iraanis juba protestilaine algusest peale ning ühismeedias ilmuva puhul näeme enamasti ülevat hetke, mitte aga sellele järgnevaid sündmusi. Kuna meeleavaldajad on režiimile surmaotsuse välja kuulutanud, revolutsiooniline kaardivägi aga ähvardanud võtta protesti mahasurumisel tarvitusele senisest karmimad meetodid, võivad järelmid olla väga vägivaldsed.

    Otseütlemise aeg

    USA eriesindaja Iraani küsimustes Rob Malley, endine mõttekoja International Crisis Group president ning mu meelest üks säravamaid Lähis-Idaga tegelevaid USA diplomaate üldse, andis 27. oktoobril France Presse’ile intervjuu. Temalt küsiti, kas USA on viimasel ajal saatnud Iraanile sõnumeid sooviga sõlmida mingeid kokkuleppeid. Malley eitas seda ja lisas: „Kui me iraanlastele üldse mingi sõnumi saadaksime, oleks see väga lihtne: lõpetage oma inimeste tapmine ja Venemaale droonide saatmine, sest nendega tapetakse ukrainlasi.“

    Arusaadavalt on meil siin tähelepanu suunatud eelkõige Venemaa sõjale Ukrainas, kuid sama arusaadav on, et need kaks teemat on seotud ja paralleele ei suuda – ega tahagi – ma vältida ka selles loos. Miks muidu meenus Rob Malley intervjuud kuulates kohe paralleelina Soome peaministri Sanna Marini hiljutine briljantne vastus küsimusele, milline on Ukraina kriisi lahendus: „Venemaa peab Ukrainast lahkuma. Siis ongi kriis lahendatud.“

    Selles otseütlemises on midagi uut, karmi ja värsket: diplomaadid ja kõrgetasemelised poliitikud ütlevad inimlikke ja iseenesestmõistetavaid asju, mis riimuvad ootamatult Hajipouri laulusõnadega ja Iraani verinoorte meeleavaldajate nõudmistega.

    Uduajamise aeg on otsa saanud ja loodetavasti läheb taevas tasapisi selgemaks.

    * Artikli autori reaalune tõlge inglise keele vahendusel.

  • Xi Jinpingi režiimi raison d’être

    URMAS HÕBEPAPPEL

    Xi Jinping (snd 1953) kasvas üles väga keerulisel ajal. Tema haridustee oli katkendlik, nii nagu kõigil Suure Kultuurirevolutsiooni ajal (1966–1976) võrsunud lastel. Isa Xi Zhongxun, partei kõrge ametnik arreteeriti ja häbistati ning üks õdedest tegi enesetapu ilmselt perele osaks langenud tagakiusamise tõttu. Teismeline Xi saadeti seitsmeks aastaks töölaagrisse. Võiks ju eeldada, et lapsepõlvetraumad panevad ka kõige lojaalsema kodaniku kõhklema Hiina Kommunistliku Partei (HKP) legitiimsuses ja peletavad eemale marksistlikust ideoloogiast. Ometi tärkas noores Xi’s soov seda julma ja rahutut mängu kaasa mängida ja mis veelgi tähtsam – kontrollida.

    Kuigi peasekretäri ametist ta kahekümnesena ilmselt veel ei unistanud, oli Xi’le varakult omane oskus HKP keerulises hierarhias ülespoole ronida. Ideoloogiline kindlameelsus, isegi kui see oli mõneks ajaks pelgalt pragmaatiline vajadus, on saatnud Xi’d läbi aastate. Ajapikku sai marksismist Xi’le ainus õige ühiskonnaga suhestumise viis ja tema turvatunde tagatis. Xi’st on saanud kõige punasem HKP juht, kes pärast Mao surma on Hiinat valitsenud. 2018. aastal lasi Xi põhiseadusse lisada omanimelise poliitideoloogia, mis tõukub ajaloolisest materialismist ja kubiseb marksistlikest ideaalidest. Säärane au on osaks saanud vaid Mao Zedongile. Deng Xiaopingi ideed on samuti Hiina põhiseaduses kirjas, kuid pelgalt „Deng Xiaopingi teooria“ nime all. Teooria võib olla tõene, aga ei pruugi, samal ajal kui Xi Jinpingi ideoloogia „hiinapärasest sotsialismist uuele ajastule“ on mõeldud olema juhtivaks raamistikuks kogu XXI sajandi Hiina arengule. Xi kolmandalt ametiajalt on oodata rohkesti ideoloogiast lähtuvaid poliitilisi otsuseid, eriti arvestades, et poliitbüroo keskkomitee seitsme liikme sekka valiti hiljaaegu lõppenud parteikongressil Wang Huning. Poliitfilosoofist Wang on „Xi Jinpingi ideoloogia“ ja mitmete teiste Xi esimest kahte ametiaega sisustanud poliitiliste loosungite ja dokumentide tegelik autor. Niisiis on marksism häbenemata taas osa Hiina poliitikast, mis peaks kaootilises maailmas korda looma.

    Marksistliku poliitfilosoofia üks kinnisideid on ühiskonna moderniseerimine. Hiina palavikuline moderniseerimine algas juba XIX sajandil pärast kaotusi koloniaalriikidele ning jätkus vabariigi (1912–1949) ja Mao ajal (1949–1976). Modernistlik utoopia õigustas röögatuid ühiskondlikke eksperimente ja totalitaarset võimu. 1965. aastal alustati toonase esidiplomaadi Zhou Enlai juhtimisel kampaaniaga, mille eesmärk oli moderniseerida kogu ühiskond alustades põllumajandusest ja tööstusest ning lõpetades riigikaitse ja teadusega. Järgmisel aastal algas Suur Kultuurirevolutsioon ning kümneks aastaks haaras Hiinat modernismipalavik. Kõik vana pidi hävinema – uue ühiskonna nimel oli sõna otseses mõttes tarvis luua uus inimene. 1980ndatel aastatel Hiinat juhtinud Deng Xiaoping võttis need ideaalid üle, kuigi mitte enam totalitaarses kuues, ning jätkas riigi juhtimist modernistliku utoopia poole.

    Ka Xi’le on see enam kui sajandivanune eesmärk oluline. Kuid modernismiihaluse varjus on Hiina poliitilist eliiti kannustanud soov saavutada kontroll riigis toimuva üle. Turbulentne XX sajand on olnud hiina rahvale eriti katsumusrohke. Ühtse ja rahuliku riigi ideaal on selle sajandi vältel mitu korda käest libisenud. Kui Chiang Kaishek 1928. aastal pärast kümme aastat kestnud segadusrohket väepealike võimu Hiina riigi taasühendas, sai Hiina Vabariigist Jaapani agressiooni peamine sihtmärk. Samal ajal vaenutsesid Hiina Rahvapartei ja HKP omavahel ning kui Jaapan oli Teises maailmasõjas lüüa saanud, järgnes kodusõda, mis lõppes alles 1949. aastal Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamisega. Ent megalomaaniast painatud Mao paiskas ühiskonna ühest hullumeelsest massikampaaniast teise – kõik paradoksaalsel moel kontrolli ja modernse ühiskonna nimel – ja lõhustas ühiskonna miljardiks killuks. Kui Mao 1976. aastal suri, oli hiina rahvas puruvaene ja demoraliseeritud. Niisiis pole ime, et kontrollist on saanud Hiina poliitilise eliidi kinnisidee ning hirm, et kontroll võib taas kaduda, riik killuneda ja sattuda järjekordsesse kodusõtta, on Hiina poliitilise minapildi pärisosa.

    Deng Xiaoping kehtestas 1982. aastal reegli, et HKP peasekretär võib võimul olla vaid kaks viie aasta pikkust ametiaega. Xi Jinping on esimene, kes Dengi normi vastu eksib.

    Nüüd on Xi rajamas modernistlikku superriiki, et need õudused enam kunagi ei korduks. Selles riigis peab kõik olema jälgitav, ennustatav ja kontrollitav. Ainult nii on võimalik tagada HKP võim, mis on riigi rahu ja ühtsuse garant. Ta usub, et autokraatlik (kuid mitte tingimata totalitaarne) võim on põhjendatud. Xi jaoks ei ole poliitilise võimu ideaal tõdede paljusus ja subjektiivsus, mis tema hinnangul vaid suurendab kaost, vaid ühe tõe järgi valitsemine – tõde on selge ja kirjeldatav ning kui tõde on kord kirjeldatud, siis peab selle järgi ka valitsema. Ent modernistliku utoopia rajamise varjus tegeleb Xi muu hulgas iseenda ja ilmselt paljude hiinlaste alateadlike hirmude maandamisega. Oma eelkäijate sarnaselt usub Xi, et ühiskondlike protsesside kontrollimine on ainus viis, kuidas riigi lagunemist ja kaosesse sattumist ära hoida. Samal ajal püüab Xi vältida talle lapsena osaks saanud kannatusi, nagu kirjutab Sulmaan Wasif Khan oma raamatus „Kaosest vaevatud“.1

    Paradoksaalsel moel on Xi äraspidised kontrolli suurendamise püüdlused hoopis suurendanud riski, et HKP võib taas kontrolli kaotada. Kui Deng Xiaoping 1978. aastal võimu haaras, oli tema peamine poliitiline eesmärk korrastada Hiina poliitilist režiimi nii, et ühe mehe suva ei saaks tekitada riigis ebastabiilsust. Mao märatsev diktatuur oli andnud talle selleks enam kui piisava mandaadi. Ta kehtestas 1982. aastal reegli, et HKP peasekretär võib võimul olla vaid kaks viie aasta pikkust ametiaega. Selle kirjutamata reegli kohaselt andis Deng 1992. aastal võimu üle Jiang Zeminile, Jiang andis 2002. aastal võimu Hu Jintaole ja Hu omakorda kümme aastat hiljem Xi Jinpingile. Hiina võimuvahetus oli korrapärane, mis tekitas usaldust ja suurendas režiimi stabiilsust. Xi on esimene HKP peasekretär, kes Dengi normi vastu eksib. Et kümne aasta piirangust kinni pidada, oleks Xi pidanud juba eelmisel 2017. aastal toimunud parteikongressil tutvustama oma mantlipärijat. Seda ta ei teinud. Ta kõrvaldas põhiseadusest needki reeglid, mis piirasid presidendi ametiaja kahe ametiajaga. (Hiina poliitilises süsteemis on HKP peasekretär palju kõrgemal kui president.) Oma järeltulijat ei tutvustanud ta ka vast lõppenud parteikongressil, mis annab põhjust arvata, et Xi loodab tagasivalituks saada ka 2027. aastal rahva­delegaatide suurkogul. Räägitakse, et ta tahab jääda ametisse kogu eluks.

    Xi on kindlasti kõige mõjuvõimsam poliitik Hiina lähiajaloos. Osati tänu ideoloogilisele kihutustööle, osati aga seetõttu, et ta on parteis poliitilise opositsiooni tasalülitanud. Mäletatavasti järgnes Xi võimuletulekule 2012. aastal korruptsioonivastane kampaania, mille raames kõrvaldati HKP ridadest hulganisti poliitilisi vastaseid, nende seas mõned väga prominentsed parteiliikmed, nt Bo Xilai. Kampaania on kestnud kümme aastat ja jätkub. Xi on ümbritsenud end vaid lojaalsete käsilastega. See läheb vastuollu varasema praktikaga. Xi eelkäijate ajal oli tavaks, et poliitbüroo peegeldab HKP peamisi poliitilisi koolkondi.

    Näiteks Hu Jintao poliitbüroo oli kirju, koondades HKP eri fraktsioonide esindajaid. Riigitüüri juures olid mehed – ikka ja alati mehed –, kes evisid eri seisukohti ja julgesid Hu ning Hiina majanduse eest vastutava peaministri Wen Jiabao ideid kritiseerida. Poliitika oli siiski kompromisside kunst, nagu see peabki olema, isegi kui kompromisse pääsesid tegema vaid valitud. Neid, kes Xi’ga vaielda julgeksid, on aga üha vähem. Xi vast avalikustatud poliitbüroo keskkomitee liikmed on kõik Xi väljavalitud lojalistid, kes ei esinda erinevaid HKP poliitilisi huvigruppe. Ka tagumistes ešelonides on üha enam ruumi vaid lojalistidele, Xi käsilaste käsilastele.

    Säärane võimu koondumine ühe mehe kätte tekitab autokraatlikule režiimile mitu probleemi. Kuigi Xi režiim näeb palju vaeva, et end ühiskonnas toimuvaga kursis hoida, on lojalistidest koosnevale siseringile paratamatult omane vaid piiratud inforuum. Võimu tahe kuulata opositsioonilisi arvamusi on vähenenud ja see omakorda kannab endas riski, et ühel päeval tehakse mitu poliitilist valearvestust. Samuti on Xi võimuahnus tublisti õõnestanud vaevaga üles ehitatud meritokraatlikku süsteemi, mille järgi edutatakse ametnikke teenete ja võimete, mitte lojaalsuse järgi.

    Kuigi see süsteem ei ole kunagi ideaalselt toiminud, võib oletada, et ajapikku hakkab Hiina riigiaparaadi ühiskonna probleemide märkamise ja lahendamise võime vähenema. Seda probleemi suurendab kohalike omavalitsuste autonoomia kärpimine. Provintsides kurdetakse selle üle, et nende vabadus omamoodi toimida on piiratud. Kõik peavad järgima keskvõimu ideoloogilist joont ja eksida ei tohi. Hiinale varasematel kümnenditel edu toonud katse-eksituse meetod, kus kohalikud omavalitsused said katsetada ning õnnestunud eksperimendid võeti üle riigi kasutusele, on halvatud.2

    Peale administratiivse võimekuse vähenemise tekitab võimu koondumine ühe mehe kätte inimlikku nördimust ja viha. Mida suuremaks Xi võimutäius kujuneb, seda enam on neid, kelle soove Xi lojalistid täita ei suuda. Kõigil poliitilisest toiduahelast väljapoole jäävatel HKP liikmetel on põhjust küsida, kas nad tahavad Xi juhitud režiimi teenida. Juba praegu on märke, et Xi on esile kutsunud palju usaldamatust suurettevõtjate ja vastasleeri poliitikute seas. Partei seest kostab hääli, mis kritiseerivad Xi’d liigsete ettekirjutuste tegemises ja jäikuses. Veel enam, usalduse defitsiit ilmestab tervet Hiina ühiskonda, mitte ainult partei ladvikut ja ühiskonna eliiti.

    Autoritaarsetele režiimidele, olgu need siis monarhiad või üheparteisüsteemid, on mäng poliitiliste tavade ja institutsioonidega ohtlik. See võib Hiina taas viia kaose äärele ning saada saatuslikuks Xi’le, tema lähikondlastele ja HKP režiimile tervikuna. Kes juhib Hiina riiki siis, kui kuuekümne üheksa aastane Xi peaks ootamatult surema? Sellele küsimusele ei oska keegi vastata. Poliitilises vaakumis võivad lõhed partei sees viia võimuvõitluseni, millest ei pruugi HKP tervelt väljuda. See ei ole pelgalt elevandiluutornist tehtud teoreetiline tõdemus, vaid teada ka Hiina teisitimõtlejate ja isegi HKP liikmete seas. 2018. aastal hoiatas Hiina ajalehe Freezing Point endine peatoimetaja Li Datong, et Xi võimuiharus „külvab kaose seemneid“. Kuigi HKP kontroll näib praegu kõikumatu, on Xi otsused üha enam võimu enda kätte koondada teinud Hiina režiimi hapramaks kui viimase paarikümne aasta jooksul.

    1 Sulmaan Wasif Khan, Haunted by Chaos: China’s Grand Strategy from Mao Zedong to Xi Jinping. Harvard University Press, London, Cambridge (MA) 2018, lk 209–212.

    2 Nis Grünberg, Xi’s one-party state is smothering what made China successful. MERICS, 19. XII 2019. https://merics.org/en/analysis/xis-one-party-state-smothering-what-made-china-successful 20. IV 2021.

  • Kuidas reguleerida pangandussektorit?

    ALARI PURJU

    Rootsi Keskpanga Nobeli mälestusauhind majandusteaduse vallas läks 2022. aastal USA majandusteadlastele pankade ja rahanduskriiside kohta tehtud uuringute eest. Douglas W. Diamond ja Philip H. Dybvig pälvisid tunnustuse sügavama pilgu heitmise eest pankade tegutsemise põhimõtetesse ning aastatel 2006–2014 Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi juhtinud Ben Bernanke selle tõestamise eest, et puudujääkidel pankade tegevuses oli 1930. aastate majanduskriisis juhtiv osa.

    Milleks panku üldse vaja on?

    On palju indiviide ja organisatsioone, kes kulutavad vähem kui teenivad ning soovivad üle jäävat osa investeerida, et teenida lisatulu tulevikus. Teiselt poolt on isikuid ja ettevõtteid, kellel ei jätku parasjagu raha ning kes on valmis seda tasu eest laenama. Üldist heaolu kasvu silmas pidades on kasulik, kui need kaks poolt kokku saavad. Finantsvahendus on teenus, mis seda tüüpi probleemi lahendab. See pole lihtne mehaaniline siire säästjatelt investoritele. Üheks panganduse probleemide allikaks on, et investeerimisel seotakse vahendid küllalt pikaks ajaks, mida on vaja investeerimisprojektide lõpuleviimiseks. Samal ajal on säästud paigutatud sageli nõudmiseni või lühema tähtajaga hoiuste kujul. Panganduse üks põhiülesandeid ongi pika kustutustähtajaga varade muundamine lühikese tähtajaga hoiusteks, mida nimetatakse kustutusaja siirdeks (maturity transformation). Sellega loovad pangad hoiustajatele likviidsuse ehk võimaluse oma hoiused igal ajal sula­rahas välja võtta, kuigi vahendid on investeeritud pikaks ajaks.

    Teine äripankadega seotud erisus on see, et pangad loovad raha. Majanduses käibel raha võib jaotada keskpankade poolt emiteeritud välisrahaks (dollarid, eurod jne) ja äripankade loodud sise­rahaks. Pankade reservid katavad vaid osa nende igal ajahetkel olemasolevatest kohustustest. Näiteks on hoiustatud raha panga kohustus (ja hoiustaja vara) ning väljaantud laen on panga vara (ja laenuvõtja kohustus). Siseraha loomine käib nii, et pangad laenavad hoiustatud raha välja, jättes hoiusest teatud osa arvele reservina. Edasi hoiustavad laenusaajad kogu laenu või mingi osa sellest hoiusena ning sel moel tekkinud uue hoiuse arvelt on võimalik raha uuesti välja laenata. Kui palju on hoiustatud raha arvel võimalik laenu anda, sõltub antud riigi keskpanga määratud reservi­nõudest ning pankade enda riskihinnangust.

    Seega osalise reserviga äripangandus sisaldab arvestatavaid riske. Seetõttu võib esitada põhimõttelise küsimuse: milleks on üldse panku vaja ja kas poleks sama liiki ülesandeid võimalik lahendada ilma pankadeta? Selline ongi Diamondi ja Dybvigi koos ja eraldi kirjutatud artiklite lähtekoht.

    Üks tänavusi Nobeli majanduspreemia laureaate, Chicago ülikooli Boothi ärikooli professor Douglas W. Diamond (paremal) pärast tunnustuse teatavakstegemist oma ülikooli dekaani Madhav V. Rajaniga šampuseklaase kõlistamas.

    Hoiustajate vahendite siirdamise ülesande lahendamine ilma panganduseta tähendaks ühe võimalusena, et potentsiaalne investor säästab pika aja jooksul vahendeid ning kui on kogunenud piisav hulk raha, teeb investeeringu. Teise võimalusena on hoiustaja ja investor eraldi indiviidid ja vahetussuhe (hoius teatud tasu eest investeeringuks) kuulub poolte omavahelise jälgimise ja jõustamise alla. On loogiline eeldada, et iga oma hoiustatud raha investorile laenanud indiviid, kes saab kogu oma hoiuse tagasi alles pärast investeeringu realiseerumist, peab vajalikuks jälgida investeeringu realiseerimise kulgu. Arvestama peab võimalusega, et investeering võib ka untsu minna ning säästja kaotada osa või kogu raha.

    Pangateenuseks on rahaliste vahendite siirdamise ülesande lahendamisel kõigepealt hoiuste ja laenude kogumi (portfellide) loomine, millega jaotatakse risk nii, et ühe projekti ebaõnnestumine kaetakse teiste projektide tuluga ja süsteemis pole laenajat, kes jääks mingi investeeringuprojekti ebaõnnestumisel oma säästudest täiesti ilma.

    Teiseks kogub pank projektide kulgemise kohta teavet, mille põhjal kujuneb investeerimisotsuste tegemiseks alus (kellele millistel tingimustel laenata). Pangal on paremad võimalused rahaliste suhete jõustamiseks (näiteks jännijäänud investoritelt raha tagasinõudmine) kui üksikisikul. Kui panku poleks, peaksid teabe hankimisega tegelema konkreetsete tehingute osalised ise. Pangandus vabastab nad aga seirekuludest. Diamond ja Dybvig on esitanud oma 1980. aastate alguse töödes loogiliselt järjekindlad matemaatilised mudelid, kus pankade olemasolu ja struktuur on tuletatud majandusele pakutavatest vajalikest teenustest. Nende loodud mikroökonoomika alustel põhinevad formaalsed mudelid võimaldavad vastavate majandusmehhanismide edasist analüüsi.1

    Millised on pangasüsteemi riskid?

    Riski kujutab endast ka pangasüsteem ise. Paljud hoiustajad võivad näiteks otsustada korraga oma hoiused välja võtta (nn pangajooks). Põhjus ei pruugi üldse olla seotud konkreetse panga toimimisega, vaid võib olla üldine majanduslangus, valuutarisk, sõda vms. Pangal võib olla küll kohustuste täitmiseks piisavalt vara, aga kustutusaja siirdamise tõttu võib tekkida olukord, kus pangal pole piisavalt vahendeid hoiustajatele hoiuste väljamaksmiseks – likviidsuskriis. Panga varad on mittelikviidsetes pikaajalistes instrumentides, raha on vaja aga hoiuste väljamaksmiseks kohe. Kui probleem puudutab ühte panka, siis tagab likviidsuse säilitamise pankade­vaheline rahaturg. Laialdasema probleemi korral on vaja süsteemset lahendust.

    Üks selliseid on keskpanga nn viimase instantsi laenaja roll: keskpank pakub hättajäänud äripangale likviidsusabi (annab lühiajalise laenu või ostab äripanga emiteeritud võlakirju). See on nn ex post lahend, kus pangandusturul sekkutakse pärast sündmust, panganduskriisis. Teine süsteemne pangajooksu ennetav, ex ante lahend luuakse näiteks hoiusekindlustuse süsteemiga. Mure korral oma raha pärast pole põhjust panka tormata, kuna hoiusekindlustus tagab hoiuse väljamaksmise, enamasti maksumaksjate kulul. Üks Diamondi ja Dybvigi uurimistöö tulemusi on seda liiki rahapoliitikameetmete analüüs ja hindamine.

    1930. aastate suur majanduslangus

    Suur majanduslangus algas 1929. aastal New Yorgi börsikrahhiga ning kestis USAs peaaegu kümme aastat. Kriis levis üle maailma ning sellega kaasnesid aktsia­börside krahhid, väliskaubanduse märkimisväärne kahanemine ning majandustegevuse suur langus. Rahandus- ja panganduskriise on maailmas olnud palju. Reinharti ja Rogoffi järgi oli aastatel 1800–2008 kokku 268 panganduskriisi.2 Ent suure majanduslanguse laastamistöö oli kõigi teiste kriisidega võrreldes põhjalik: USA majandus (SKT inimese kohta) oli kriisi põhjas 1933. aastal vähenenud 1929. aasta tipuga võrreldes 32,7%. Panganduspaanika algas 1930. aastal ja jätkus 1933. aastani. Selle tõttu läks põhja tuhandeid panku, USAs ligikaudu pool kõigist pankadest.

    Kriisi muutumine pikaajaliseks majanduslanguseks andis põhjust seletusi otsida. Sellisest otsingust kasvas välja näiteks Keynesi üldteooria, mille kohaselt on pikaaegse languse põhjuseks kogunõudluse langus, mille tulemusena langeb kogutoodang allapoole majanduse tootmisvõimekuse taset. Kriisist väljumiseks tuleks valitsusel rakendada aga ekspansiivset fiskaal­poliitikat, mis kasvatab kogunõudlust ja veab majanduse uuesti käima. Pankade pankrotti kriisi ajal on enamasti peetud majanduslanguse tagajärjeks ja sellele ei ole omistatud kriisi kulgemises erilist kohta.

    Erandiks on 1963. aastal ilmunud aastaid 1867–1960 hõlmav Milton Friedmani ja Anna Schwartzi Ameerika Ühendriikide rahandusajalugu.3 Selle autorite väitel süvendab pankade pankrott suuresti kriisi, nimelt negatiivse mõju tõttu rahapakkumisele: viimase vähenemine põhjustab deflatsiooni (hinnalanguse), mis omakorda võimendab üldist majanduslangust. Friedman ja Schwartz väidavad, et suure majanduskriisi ajal olid paanika tõttu pankadele tekkinud krediidikahjud suhteliselt väikesed, aga pangad viis põhja pangajooks, mille tagajärjel vähenes rahapakkumine. Abi oleks olnud Föderaalreservi ekspansiivsest rahapoliitikast.

    Ben Bernanke on samuti suure majanduskriisi põhjusi uurinud. 1983. aastal ilmunud artiklis nõustub ta Friedmani ja Schwartziga, et pangapaanikal oli majanduslanguse nii sügavaks ja pikaks kujunemisel keskne osa, aga ta ei pea põhjuseks rahapakkumise vähenemist.4 Empiirilise analüüsi põhjal väidab Bernanke, et panganduse languse osa kriisis oli oluline seetõttu, et katkes vahendustegevus laenuandjate ja -võtjate vahel. Kuna katkenud suhteid polnud võimalik kergesti taastada, tõi see kaasa suuremad piirangud pankadest sõltuvatele laenuvõtjatele, eriti farmidele, väikefirmadele ja kodumajapidamistele, mistõttu pidurdus majandus­tegevus ning süvenes majanduskriis.

    Panganduse reguleerimine

    1970. ja 1980. aastatel oli rahamaailma käsitlustes olulisel kohal efektiivsete turgude hüpotees, mille võtab kokku Eugene Fama seisukoht: kui pangandus on täieliku konkurentsiga, siis vastab pankade portfelli juhtimine Modigliani-Milleri teoreemi tingimusele. Modigliani ja Miller tõestasid, et ilma hõõrdumiseta turgudel, kus turuosalistel on olemas täielik teave ja puuduvad välismõjud, pole firmade rahastamise viisil tähtsust. Pole vahet, kas rahalised vahendid on omandatud aktsiakapitalina või laenuga. Seetõttu pole finantsvahendusel omaette tähtsust ning pole vajadust ka pankade hoiuste loomist ega väärtpaberite ostmist kontrolli all hoida.5

    Pangandussektor pidi kustutusaja siirde ja muude üles kerkinud probleemidega ise toime tulema (täieliku teabe olemasolu eeldusel!) ja võimalike raskuste korral pidi likviidsuse tagamiseks piisama pankadevahelise rahaturu ja keskpanga likviidsusabist. Panganduse ülesehitus nendest eeldustest lähtuvalt lõi efektiivse vahendussüsteemi, aga uute finantsinstrumentide lisandumine ning rahaturu laienemine väljapoole tuntud piire tõi uued probleemid. Majandusalases kirjanduses hakati 1970. aastatel rõhutama ebatäieliku teabe ja enda huve järgiva agendi probleemi, mis muutis taas tähtsaks finantsstruktuuri ja rahaliste vahendite kättesaadavuse. Seetõttu sai oluliseks krediidivahenduse kulu kontseptsioon, mille Bernanke on määratlenud kui „säästjate/laenuandjate fondide heade laenuvõtjate kätte kanaliseerimise kulu“. Just selle kanali katkemine kriisi ajal ja uue kanali ülesehituse kulukus pärast kriisi oli põhihäda. Seetõttu muutusid oluliseks valitsuse rahastatud programmid, et toetada headel aegadel süsteemi näiteks hoiusekindlustusega ja kriisi ajal süsteemi käigushoidmiseks vajalike laenudega.6 Bernanke lähenemist peetakse uus­keyneslikuks.

    Üks esimesi selgelt väljendatud põhimõtteid, kuidas panganduskriisi ajal toimida, on Walter Bagehoti 1873. aastal „viimase instantsi laenuandja“ kohta sõnastatu. Selle järgi peab viimane panganduskriisi ajal vabalt raha välja andma, aga ainult maksujõulistele pankadele ning suure (karistava) intressimääraga soodustamaks pankade mõistlikku ex ante käitumist.7 Seda poliitikat nimetatakse tänapäeval Bagehoti doktriiniks.

    Pärast Teist maailmasõda oli pangandus tugevalt reguleeritud valdkond ja pangad tegutsesid enamasti ühe riigi piirides. Majanduse rahvusvaheliseks muutumine ning rahanduse ja panganduse liberaliseerimine 1980. aastatel (osalt efektiivsete turgude hüpoteesi mõjul), vähendas piiranguid edasi. Reguleerimise n-ö tõehetk saabus 2008. ja 2009. aasta majandus- ja rahanduskriisiga.

    Kriisi lähtekohaks olid uued finantsvahendajad, kelle äri põhines samuti kustutusaja siirde mehhanismi abil tekkival tulul, aga kes jäid väljapoole pangandusregulatsiooni. Varipangad rahastasid end nagu traditsioonilised pankadki lühiajalise kustutusajaga võlaga, aga seda ei pakkunud enamasti mitte hoiustajad, vaid võlaturg. Traditsioonilised pangad hakkasid samuti sellest protsessist osa võtma, pakendades erinevaid laene ja müües neid teistele turuosalistele. Seda protsessi nimetati väärtpaberistamiseks (securitization).

    Väärtpaberistamine asendas tavalise pankade kaudu toimunud finantsvahenduse pika vahendusahelaga, mille kulgemise üle selles osalejad lõpuks kontrolli kaotasid. Finants- ja pangandussektori kahjud tekkisid osalt selle varipangandussektori likviidsusprobleemidest, aga esile tulid ka traditsiooniliste pankade nõrkused: kas oli investeeritud liiga palju uutesse instrumentidesse või oli traditsioonilise panganduse juures kuhjunud probleeme, mida süvendasid uude ärisse sisenemisega tekkinud kahjud. Nii kodumajapidamiste kui ka finantsvahendajate kõrge võlgnevusaste koos lühiajaliste laenutähtaegadega tegid finantssüsteemi väga haavatavaks viisil, mida olid kirjeldanud Diamond ja Dybvig. Bernanke ja teised keskpankade juhid järgisid varasemate kriiside analüüsist saadud teadmisi ning hoidsid süsteemi püsti ükskõik mis hinnaga, uskudes, et vahendustegevuse võimekuse säilimisel on üldine positiivne majanduslik mõju.

    Finantsvahendus tänapäevasel kujul on väga mõjus ressursside koondamise ja majanduse rahastamise vahend ning ilma selleta oleksime palju vaesemad. Samuti on see süsteem olulisel kohal inimeste majanduslike valikute realiseerimisel. Ent liigne rõhuasetus süsteemi eneseregulatsioonile suurendab riski osalejate jaoks. Kui jätta osa süsteemist reguleerimata, võivad rahanduskriisidel olla poliitilised tagajärjed, halvemal juhul võib asenduda riigiinstitutsioonide kaudu reguleerimine vägivaldsega. Ülereguleerimise korral väheneb aga vahendussüsteemi efektiivsus. Liiga suured tagatised tekitavad nn moraali­riski, mis tähendab, et turuosalised arvestavad riigiabiga ning võtavad suurema riski, kui muidu võtaksid. Selle aasta majandusnobelistid ei ole lahendanud neid probleeme lõplikult, aga on avanud suurel määral nende olemuse. Ja Walter Bagehot oli lõpuks probleemi tuumale juba XIX sajandi teisel poolel üsna lähedal.

    1 Douglas W. Diamond, Phillip H. Dybvig, Bank Runs, Deposit Insurance and Liquidity. – Journal of Political Economy 1983, 91, 401–419; Douglass W. Diamond, Financial Intermediation and Delegated Monitoring. – Review of Economic Studies 1984, 51, 393–414.

    2 Carmen Reinhart, Kenneth Rogoff, This Time Is Different: Eight Centuries of Financial Folly. Princeton University Press, 2009.

    3 Milton Friedman, Anna Schwartz, A Monetary History of the United States 1867–1960. Princeton University Press, 1963.

    4 Ben S. Bernanke, Nonmonetary Effects of the Financial Crises in the Propagation of the Great Depression. – American Economic Review 1983, 73, 257–76.

    5 Eugene Fama, Agency problem and the Theory of the Firm. – Journal of Political Economy 1980, 288–307; Franco Modigliani, Merton H. Miller, The Cost of Capital, Corporation Finance and the Theory of Investment. – American Economic Review 1958, 48, 261–297; Merton H. Miller, Franco Modigliani, Dividend Policy, Growth and the Valuation of Shares. – Journal of Business 1961, 34 (4), 411–433.

    6 Bernanke, op.cit.

    7 Walter Bagehot, Lombard Street: A Description of the Money Market. John Waley and Sons, 1873.

  • Nn kirjandusvaldkond

    MÄRT VÄLJATAGA

    Kirjanike liidu 100. aastapäeva puhul oli eesti kirjandusest palju juttu. See keskendus peamiselt kirjandusloole, vähem nüüdisajale. Aga milline on see asutuste, tavade ja rahaliikumise keskkond, mille sees eesti kirjandus praegu elab? Järgnev püüab seda laiades joontes kirjeldada ning osutada siin-seal, kus asjad hästi, kus halvasti.

    Et oleks kirjandust, on tarvis kirjanikke. Et oleks kirjanikke, on tarvis lugejaid. Tarvis on ka kirjaniku ja lugeja vahendajaid. Kuigi ühiskonna kirjanduslikke vajadusi saab mõnes osas ja mõnda aega rahuldada ainult minevikukirjandus või ainult tõlkekirjandus, on kirjanduse eluspüsimise tuum algupärane uudiskirjandus. Et see sünniks, on tarvis, et kirjanikul oleks annet, aega, raha ja lugejaid. Aega saab osalt raha eest osta. Oleks tore, kui raha tuleks lugejalt, kes oma vabal tahtel nõustub teoste eest maksma. Suur osa kirjandusest, iseäranis luule, pole aga kaubanduslik kusagil ja Eestis on romaangi seda vaid vähesel määral.

    Et lugejani jõuda, peab teos saama raamatuks. Autor saab endast märku anda ka ajakirjade kaudu ning jõuda publikuni muid teid pidi, aga need on seni kõrvalised. Raamatuid valmistavad kirjastused, aga järjest rohkem kirjanikke avaldab oma teoseid ise. Raamatuid müüvad poed, millest suurem osa kuulub kahte ketti. Ilmunud raamatuid tutvustab kriitika. See ilmub ajakirjades, vähemal määral lehtedes. Aastas ilmub umbes poolteistsada arvustust eesti uudisteostele, peamiselt väikesetiraažilistes väljaannetes.1 Need väljaanded avaldavad ka kirjanike uudisloomingut ja aitavad kirjanduspilti koondada ja korrastada.

    Lapsi immutab kirjandusega kodu ja kirjandusõpetus. Kirjandustunde olevat koolis vähemaks jäänud. Õpetamiseks, kirjandusteadvuse ärksana hoidmiseks ja puhtast tunnetusvajadusest on tarvis kirjandust ajalooliselt ja kriitiliselt uurida. Kirjandusteadusega tegeletakse ülikoolides, uurimisasutustes ja ka omal käel. Võrreldes kirjanduse tegijatega käib uurijate käsi paremini, kui neil on töökohad, olgu või madalapalgalised. Kirjandusloolise uurimise tulemusi vahendavad suuremale publikule kirjanikumuuseumid. Kirjanduse elusolekust märku andmiseks jagatakse auhindu, korraldatakse festivale ja tähistatakse tähtpäevi. Juhtub sedagi, et kirjandusest tehakse juttu telekas.

    Kogu süsteem võiks töötada nii, et kirjanikud kirjutavad ja seda tööd ei tasustata ainult loomisrõõmuga. Ajakirjad, kirjastused – nende toimetajad – saadavad teosed trükki. Poed, raamatukogud, kriitika, kirjandusüritused viivad raamatud lugejani. Koolid, teadlased ja muuseumid hoolitsevad lugejate juurde tekitamise ning mineviku elavana hoidmise eest.

    Eesti Rahvusraamatukogu avaldas hiljuti tabeli „Eestikeelne algupärane ilukirjandus Eestis aastatel 2000–2021. Nimetuste arv ja trükiarv“, mis näitab 2021. aastal uskumatut hüpet algupärase ilukirjanduse nimetustes ja tiraažis.

    Kirjanik

    Eesti kirjanikkond ja EKLi liikmeskond kattuvad ainult osaliselt. Leidub viljakaid autoreid, nii rohkem kui vähem loetavaid, kes pole kas liitu kuulumisest huvitatud või kelle loomingut pole liidu eestseisus piisavalt hinnanud. Liidu 336 liikme hulka kuulub tõlkijaid, kriitikuid, teadlasi ning autoreid, kes ammuilma kirjutamise lõpetanud. Aktiivseid kirjanikke, keda on sel sajandil auhinnatud, arvustuste ja stippidega tunnustatud, on liidus nii sadakond. Nimetagem neid süvakirjanikeks.2 Nende kõrval, enamasti liitu kuulumata, tegutseb vähemalt teist sama palju romaanikirjanikke, kes auhindu, arvustusi ja stippe ei pälvi, aga keda loetakse sellegipoolest. See on süvakirjandusest eristuv populaarkirjandus. Siiski on päris suur osa süvakirjandusest sama laialt loetav nagu populaarkirjandus.

    Populaarkirjandusest saab pildi pigem laenutus- kui müügiedetabelite järgi. Laenutusandmed varieeruvad sarnaselt müügiandmetega aastast aastasse, sest laenutaja eelistab kõige värskemat kraami: kolme aasta tagune raamat langeb juba huviringist välja – kui pole tegu kohustusliku koolikirjandusega. Kui vaadata laenutustasude viimase edetabeli3 esimest 200 nime ning lahutada sealt surnud, tõlkijad ja kujundajad, jääb alles 90 autorit. Neist 40 kuulub EKLi ja 50 ei kuulu. Viimaste seas on nn žanrikirjanikke (krimi-, ulme-, noorte- ja romantikakirjanduse autoreid) ja ka mõni elu- ja ajaloolane. Neljakümnest laenutatumast EKLi liikmest tubli pool kuulub ühtlasi auhinnatud süvakirjanike hulka. Eelmisel aastal moodustasid nemad siis selle ringi, kes läheb korda nii laiale lugejaskonnale kui ka kriitikutele, aga ring avarduks, kui võtta arvesse varasemaid laenutusi.

    Kuid ka populaarse süvakirjanduse kirjutamine ei võimalda ennast kirjanikutööga raamatuturul ära elatada. Põhjuseks teadagi turu väiksus ja pakkumise ülekaal nõudluse ees. Nii töötavad kirjanikud koolides ja ülikoolides, toimetustes, ajakirjanduses, ministeeriumides, teevad juhuotsi, tõlgivad, juhivad projekte, ajavad äri, harivad aeda.4 Abiks tuleb kulkast saadav stipendium.

    Kirjanikupalka, mis stippidest kaalukam sissetulekuallikas, saab praegu 15 autorit. Uuest aastast otsustas kultuuriministeerium tekitada lisapalkasid juurde kunstnikele, aga kirjanikele mitte. Kuigi lisa ei loodetudki, on niisugust sammu kerge tõlgendada ärategemisena laenutushüvituse ümber tekkinud kära eest. Säärased need kultuuri üle otsustajad meil juba on.

    Hetk Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäeva tähistamiselt 8. X 2022. Kavas „Stiiliharjutused eesti kirjandusega“ astusid üles Toomas Täht, Jan Kaus, Indrek Koff ja Eva Koldits.

    Kui stipid ja palgad puudutavad nn süvakirjandust, siis viisakamast laenutustasust võidaks eelkõige kirjanduse populaarne segment. Selle jagamises pole mängus hinnangud, maitse, retoorika ega tutvused, vaid külmad arvud. Tegelikult polegi laenutustasu kirjanduse toetusabinõu, vaid autoriõigusega riigile võetud kohustus, mis võimaldab raamatuid tasuta laenutada. Selle üle peaks valitsus läbi rääkima autorite esindajatega, kelleks on heast tahtest hakanud EKL (mille liikmed on kasusaajate seas vähemuses). Aga läbirääkimised tasu üle on ministeeriumi jaoks alles uus idee, mis poole aastaga pole veel kohale jõudnud. Kirjanikud on seadnud põhjendatud eesmärgiks laenutushüvitise kümnekordse tõusu 1,3 miljoni euroni aastas ehk 30 sendini laenutuskorra eest ning sealtpeale selle indekseerimise ja regulaarse ülevaatamise. Valitsus on andnud lootust, et tuleval aastal on laenutustasuks viimatise 123 500 asemel pool miljonit. See oleks pikk samm edasi, aga enne kui raha pole käes ja tulevased sammud teada, ei saa milleski kindel olla. Asekantsler on vihjanud laenutustasu maksmise süsteemi ümbertegemisele, kuid jätnud detailid salapäraseks.

    Koroonaajal katsetati vabakutseliste loovisikute peal midagi kodanikupalga taolist ja loodetavasti suudeti sellega ära hoida paljude kunstiinimeste, eriti lavalesinejate kukkumine võlaauku. Vabakutseliste toimetulek on olnud lõputute arutluste, uuringute ja analüüside teema juba kakskümmend aastat. Aga lõppude lõpuks jääb loovisik ikkagi õiguslikult raskesti määratletavaks liigiks ning arutlused tema erikohtlemise üle kultuuri populaarsust avalikkuses ei suurenda. Sel aastal on toimunud pööre: loomeliidud ei taotle enam tervisekindlustuse laiendamist ainult raskesti määratletavatele „loojatele“, vaid soovivad selle tagamist kõikidele kindlustamata inimestele, keda on saja tuhande ringis. Loodan, et tervisekindlustuse reformi idee, mille vajalikkust on rõhutanud praegune tervise- ja tööminister Peep Peterson ja ministriametist vabanemise järel ka Tanel Kiik, saab pärast valimisi teoks.

    Raamatud

    Rahvusraamatukogu avaldas hiljuti tabeli „Eestikeelne algupärane ilukirjandus Eestis aastatel 2000–2021. Nimetuste arv ja trükiarv“, mis näitab 2021. aastal uskumatut hüpet algupärase ilukirjanduse nimetustes ja tiraažis (vastavalt 382-lt 560-le ja 0,56 miljonilt 1,27 miljonini).5 Ilmselt on tegu veaga või muutusega arvestusviisis. Varasematel aastatel on eesti autorite ilukirjandusteosed moodustanud nimetustest umbes üheksandiku ja tiraažidest väiksemagi osa. Raamatustatistika ei ütle, kui suure osa eesti algupärasest ilukirjandusest võtavad kordustrükid, aga arvatavasti ei ületa see veerandit. Väga umbkaudu võiks niisiis pakkuda, et meie kaasaegne eesti ilukirjandus moodustab raamatutoodangust 6–8 protsenti.

    Eestikeelse raamatuturu aastakäive on informeeritud hinnangutel üle 30 miljoni euro.6 Osa sellest moodustavad raamatukoguostud, milleks riik andis viimati 1,87 miljonit ning millele lisandub omavalitsuste panus. Kui oletada, et eesti uudiskirjandus moodustab ka raamatukäibest 6–8 protsenti, peaks see sisse tooma paar miljonit aastas.

    Viimase aastakümne hämmastav areng on see, et kirjanikud on hakanud end ise kirjastama. Selle sajandi kõige auhinnatumatest autoritest lausa pool on tegelenud oma teoste väljaandmisega ise või kasutanud tillukeste sõbramehekirjastuste teeneid. Selline tendents justkui viitaks kirjanike ja kirjastuste teede lahkuminekule. Kas suuremad kirjastused ei suuda pakkuda autoritele atraktiivset teenust – toimetamist, kujundamist, turundamist –, millega autorid omal käel toime ei tuleks? Või on autoritel kirjutamise kõrval liiga palju vaba aega? Või mängivad siin mingit rolli kulka kirjastamistoetused või muutused kaubanduses? Eesti kirjastused ei ole ahned autoritelt varalisi õigusi omandama, autoritele tasumine käib vist enamasti ühekordse summana või lepib autor kulkast saadava toetusega. Juurduma on hakanud ka läbimüügi põhjal maksmine.

    Eesti Kirjastuste Liit seisab raamatute käibemaksu langetamise eest 9 protsendilt 5-le. Riik kaotaks sellega maksutulus kõigest poolteist miljonit, aga kirjastustele, lugejatele ja kirjakultuurile oleks odavam raamat suureks abiks.7 Rahandusministeeriumi veenmine selles on raske, aga loodetavasti viib visadus sihile. Praegune 9%-line käibemaksumäär näitab kultuuripoliitikat halvas valguses.

    Kirjastused seisavad ka raamatukoguostude suurendamise eest, mis on samuti kasulik nii neile endale kui ka kogu kultuurile. Aastakümnetagune kava raamatukoguoste sisuliselt suunata ei hakanud tööle, sest ei leidunud asjatundlikke suunajaid ja küllap teavad vallaraamatukogud ise paremini, mida hankida. Veel üks võitlus ootab kirjastusi ees, kui praegust paberraamatu laenutamise viisi üritatakse laiendada e-raamatule ilma kirjastustelt litsentse enam ostmata. Raamatukogudele see meeldiks, kirjastustele mitte. Siiani pole selgust, millised plaanid on kultuuriministeeriumil. Signaalid on olnud vastuolulised: kord öeldakse, et raamatukogud jätkavad endistviisi, kuid suuremas mahus e-litsentside ostmist, siis jälle vihjatakse kavale muuta autoriõiguse seadust nii, et sarnaselt paberraamatuga saaks e-raamatuid ilma kirjastaja loata vabalt laenutada. Sellega muudaks riik e-raamatute kirjastamise äriliselt mõttetuks.8

    Kultuuriministeerium

    Juba mõnda aastat käib Eestis tegevuspõhine eelarvestamine. Nn kirjandusvaldkond kuulub seal meetme alla „Mitmekülgse ja kättesaadava kultuurielu toetamine ja arendamine“ programmina „Kirjanduspoliitika kujundamine ja rakendamine“9. Kirjanduspoliitika eesmärgid ise on üldsõnalised, sest neid ongi raske mõõta. (Mõõdetavana figureerivad arengukavas ainult SA Kultuurileht ajakirjade arv, külastatavate raamatumesside arv ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse külastajate arv, mis kõik peaksid jääma lähiaastatel samaks.) Raha oli programmi jaoks 2022. aastal 7,3 miljonit ja eelarveridu polnud palju.

    – ministeeriumi tegevuskulu: 55 716. (Tõenäoliselt ametnike palgad.)

    – toetused (riigikogu lisavahendid): 53 000. (?)

    – Kultuurileht SA tegevustoetus: 2 851 487. (Kõige suurem retsipient. Samas tegeleb Kultuurilehe viieteistkümnest väljaandest sõnakunstiga – novellide, proosa, kirjandusliku esseistika ja kirjandusarvustuste avaldamisega – umbes kolmandik: Looming, Loomingu Raamatukogu, Värske Rõhk tervikuna; Akadeemia, Vikerkaar, Sirp, lasteajakirjad, Keel ja Kirjandus osaliselt. Tuleval aastal on lootust, et luuletajad ja jutukirjanikud saavad nautida pisut suuremaid honorare.)

    – Eesti Kirjanduse Teabekeskus MTÜ tegevustoetus: 170 000. (Keskus tutvustab ja vahendab eesti kirjandust välistõlkijatele ja -kirjastustele.)

    – Eesti Kirjanike Liit MTÜ – kirjaniku palk: 368 486. (Palka määravas komisjonis on EKLil kolm esindajat, aga palga väljamaksmine käib liidu kaudu.)

    – Eesti Kirjastuste Liit MTÜ – messidel osalemiseks: 247 000.

    – Autorihüvitusfond SA – laenutus- ja reprograafiahüvitis: 250 000. (Neist esimese hüvitise närususe pärast puhkeski suvel meelepaha. Pole veel selge, kas ministeerium on mõistnud, et kahe hüvitusliigi jaotuse määratlemine kuulub valitsuse, mitte sihtasutuse pädevusse.)

    – edasikantud maksud Kultuurkapitalile, alkoholi- ja tubakaaktsiis: 1 826 417.

    – hasartmängumaks Kultuurkapitalile: 640 520.

    – Eesti Lastekirjanduse Keskus põhivara soetus: 23 000.

    – Eesti Lastekirjanduse Keskus tegevuskulud: 546 295.

    – Eesti Lastekirjanduse Keskuse rent RKA-le: 201 159.

    – Eesti Lastekirjanduse Keskuse tegevuskulud oma majandustegevuse tuludest: 38 000.

    Kui „Kirjanduspoliitika kujundamise ja rakendamise“ programmi 7,3 miljonist arvata maha ametniku palk, SA Kultuurileht mittekirjanduslik osa (s.t üldkultuuriline, hariduslik, muusikasse, kunsti, teatrisse, filmi puutuv), kirjastajate messil­käimine, enamik reprograafia­hüvitusest ja kulkale suunatav 2,467 miljonit, kahaneb programm kõigest 2,5 miljoni euro suuruseks: Kultuuri­lehe kirjanduslik osa, EKTK, kirjanikupalk, laenutustasu (võib-olla rohkem raamatu­kogude kui kirjanduse teema) ja lastekirjanduse keskus. See tagab palgaraha umbes 60 inimesele, kellest päris kirjanikeks on nood 15 palga­saajat (ja mõni ajakirja­toimetaja).

    Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjandusprogramm väike. Kirjandusega lähedalt seotud ettevõtmisi toetatakse küll ka muudest kultuuri- ja haridusministeeriumi programmidest. Kirjanduse ökosüsteemi seisukohalt on tähtis kõik see, mis puudutab raamatukogusid, kirjandusteadust, kirjandusmuuseumi, kirjanike muuseume, kirjandusõpetust. Sellegipoolest tundub, et ministeeriumi kirjanduslik vaateväli ja otsustajatering on kitsas. Eesti Kirjanike Liit kui tähtsaim vaikiva teadmise kandja on kaasarääkimisest järjest rohkem kõrvale jäänud. Ministeeriumi kultuur ise näib kapseldunud, kõrk ja kriitika suhtes tundlik: ei vastata küsimustele, ei vaevuta küsima nõu ega konsulteerima allasutustega, ei põhjendata eraldatud summasid, informatsioon ei liigu alt üles ega ülalt alla.

    Kultuurkapital

    Kulka eelarvet vaadates võib jääda arusaamatuks, kuhu ministeeriumilt kirjanduse hüvanguks siiratud 2 467 000 eurot lähevad, sest kirjanduse sihtkapitali 2022. aasta eelarves seisab ainult 1 795 000 eurot. Aga küllap leidub sellele mingi seletus.

    Kui Kultuurkapital 1994. aastal tööd alustas, jagunes eelarve sihtkapitalide vahel võrdselt, kuid kohendused ei lasknud ennast kaua oodata. Mõnes valdkonnas on tegutsejaid rohkem, mõnes on tarvis ülal pidada kallist infrastruktuuri. Aastatuhande algul kukkus kirjanduse SK teiste seas eelarve poolest eelviimaseks – vähem on raha ainult arhitektuuri SK-l. Tõsi, sõnakunsti toetatakse ka tõlkeprogrammide Traducta ja Hieronymus kaudu; ning filosoofiaraamatute väljaandmist Avatud Eesti Raamatu kaudu. Kaks viimast põhinevad siiski suuresti eraannetustel.

    Kirjanduse sihtkapitali jaotuspõhimõtted on püsinud läbi aastakümnete üsna ühetaolised. Keskmes on kirjanikud, siis kirjutatu viimine lugejateni esmalt raamatute väljaandmise ja siis juba mitmesuguste ürituste teel. Tähtis on ka klassika populariseerimine. Ühiskonna küpsemisega käib paraku üldiselt kaasas seegi, et algupärase looja asemel tõusevad üha enam esile vahendajad, antreprenöörid, mõtestajad, korraldajad, kuraatorid, produtsendid ja promootorid. Ega olekski mõtet toetada loomingut, mis kunagi publiku silma või kõrva ei jõua. Niisiis peab kirjanduse sihtkapitali nõukogu leidma kohase tasakaalu loomingu ja selle vahendamise toetamise vahel. Viimatised avaldatud andmed jaotusproportsioonidest pärinevad 2017. aasta kohta,10 kui jagada oli 1,635 miljonit ja tollal paistis eesmärkidevaheline tasakaal olevat paigas.

    Kirjanduse sihtkapitali nõukogusid on tegutsenud nüüdseks 14 koosseisu, milles on figureerinud 48 kirjandustegelast, mõni (sh ma ise) neljal-viiel korral. (Nõukogu liikme ametiaeg kestab kaks aastat ja sinna tohib kuuluda kaks aega järjest.) Eesti Kirjanike Liidu suhtelise tähtsuse vähenemisest annab märku see, et kui kulka taasasutamisel kuulus seitsmeliikmelisse nõukokku 7 EKLi liiget ja 6 EKLi esindajat, siis praegu on liidul nõukogus esindajaid 2 ja liikmeid 3. (Läbi aegade on EKL esitanud sihtkapitali nõukokku ka inimesi, kes liitu ei kuulu, ning EKLi liikmeid on sinna esitanud ka muud asutused.) On olnud komisjonikoosseise (nt 2009–2011), millesse kuulus ainult üks EKLi esindaja. Samal ajal on liidu liikmete, eriti aktiivsete kirjanike seast raske värvata vabatahtlikke, kes tahaksid kord kvartalis süveneda neljasajasse taotlusse, langetada hinnanguid ning vajaduse korral tõrjuda regulatsioone, mida vohav auditeerimiskultuur rahajagamisele peale suruda tahab.

    Veel liidust

    Siin ei jõua peatuda sellistel kirjanduselu tähtsatel elementidel nagu auhinnad, festivalid, tähtpäevad, võistlused, seltsid ja muuseumid. Lõpuks tahaksin tulla tagasi äsjase juubilari, kirjanike liidu juurde. Liidu funktsioon on edendada läbikäimist kirjanike vahel, kaitsta nende huve ning seista avalikkuses kirjanduse tähtsuse eest. Vanus, järjepidevus ja nn vaikiv teadmine annab liidule selleks soliidse jalgealuse. Jalgealust aga õõnestab vaesus. Liidu peamine tuluallikas on ENSV valitsuse poolt Harju tänavale ehitatud maja äripindadest saadav rent, mida viimaste aastate kriisid on valusalt purenud. Peamiselt sellest tulust peab liit ülal oma väikest aparaati: majade haldajaid, kirjanduselu korraldajaid ja administraatoreid. Liidu tööjõukulud on 100 000 euro ringis, kuid ülesannete rohkust arvestades peaksid need olema vähemalt poole suuremad. Kui juba esimehe palk on ammu olnud palju väiksem kultuuritöötaja miinimumist, siis mida veel teiste töötajate palgast rääkida. Valitsusametnike palgad on vähemalt kolm korda suuremad. Arusaadavalt tekitab vaesus vimma, muuhulgas nendegi vahel, kellel on riigieelarveline töökoht ja kellel seda pole. Kuna liidule tulusid lisandumas ei paista, peab kärpima kulusid. Korrapärase riikliku toetuseta on järjest raskem täita kirjanduselu keskuse ja kirjanduse populariseerija seniseid ülesandeid, mida ükski riigieelarveline asutus ei täida. Üks võimalus olekski populariseerija ja ürituste korraldaja funktsioonist loobumine ning keskendumine ainult n-ö sisetegevusele. Paljud kirjanike liidud Euroopas ainult seda teevadki. Aga kes täidaks nõnda tekkiva vaakumi?

    Märt Väljataga on Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse liige.

    1 Vt Märt Väljataga, Sanitari tervisest. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 3.

    2 Vt Märt Väljataga, Üks korralik kirjandus?. – Looming 2021, nr 10, lk 1412. Seal lõin ma kokku selle sajandi kulka proosa- ja luuleauhinna kandidaadid ja laureaadid ning esile tõusid 33 praegu veel elavat kirjanikku: Eda Ahi, Tiit Aleksejev, Martin Algus, Kristiina Ehin, Meelis Friedenthal, fs, Mehis Heinsaar, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Doris Kareva, Jan Kaus, Mart Kivastik, Andrus Kivirähk, Kivisildnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Armin Kõomägi, Asko Künnap, Paavo Matsin, Mudlum, Carolina Pihelgas, Aare Pilv, Rein Raud, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste, Peeter Sauter, Karl Martin Sinijärv, Lauri Sommer, Triin Soomets, Urmas Vadi, Mait Vaik, Elo Viiding, Tõnu Õnnepalu. Aga kui arvestada teisi auhindu ja muud tunnustust, laieneks tunnustatud süvakirjanike ring kahe-kolmekordseks.

    3 ahf.ee/laenutushuvitise-jaotus-2021-aasta-eest/

    4 Johannes Aaviku arutlus 1914. aastast „Kas võib Eesti kirjanik ainsa kirjandusliku tööga oma seisusekohase sissetuleku saada?“, kus sellele küsimusele anti jaatav vastus, on jäänud utoopiaks. Vt Märt Väljataga, Seisusekohasus ja loomisikud. – Sirp 21. I 2005.

    5 nlib.ee/sites/default/files/3.diagr_.%20Eestikeelne%20algup%C3%A4rane%20ilukirjandus%20aastatel%202000-2021.%20Nimetuste%20arv%20ja%20tr%C3%BCkiarv.pdf

    6 Vt Kirjastused soovivad riigilt raamatukogudele lisaraha ja maksusoodustust. – ERR 15. VIII 2022, err.ee/1608685120/kirjastused-soovivad-riigilt-raamatukogudele-lisaraha-ja-maksusoodustust; Tauno Vahter, Kimalase lend. – ERRi kultuuriportaal 14. XII 2017, kultuur.err.ee/648689/tauno-vahter-kimalase-lend-olukorrast-kirjastamises

    7 Kirjastused soovivad riigilt …

    8 Vt Märt Väljataga, Kuidas laenutada e-raamatut? – Sirp 9. IX 2022.

    9 Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2022. a eelarve programmide ja asutuste lõikes. – kul.ee/media/3525/download

    10 meedia.kulka.ee/files/KULKA_aastaraamat_2017_web.pdf

    Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri Taaniel Raudsepa vastukaja „Kultuurirahast rääkides jäägem täpseks“

     

     

     

     

  • Muinsuskaitseala – kelle asi see on?

    JIŘÍ TINTĚRA, Valga linnaarhitekt

    Eestis on 12 muinsuskaitseala, neist 11 südalinnas. Kaks suuremat linna välja arvatud, mõjutab kõiki neid linnu rahvaarvu kahanemine, s.t et tüüpiline muinsuskaitseala asub väikses kahanevas linnas. Elanikkonna kahanemine mõjutab linnaruumi: osa hoonetest seisab tühjalt või alakasutatuna, taristu ei vasta linna suurusele ja on alainvesteeritud, erainvesteeringud hoonetesse on minimaalsed, maksudest saadav raha väheneb. Tagajärjeks on väheatraktiivne elukeskkond, mis kahjustab kohalike elanike sidet oma kodukohaga ja vähendab nende valmisolekut panustada kodulinna arengusse. Kesklinnal on kohaidentiteedi hoidja ja tugevdajana kõige suurem osa. See on koht, kus saavad kokku äri-, elu-, kultuuri- ja haldusfunktsioonid. Kesklinn on iga linna visiitkaart. Kuid selle avaliku ruumi kvaliteet on ennekõike tähtis kohalikele. Võimalus jalutada oma külaliste või äripartneritega atraktiivses linnasüdames, istuda kohvikus, külastada galeriid on vajalik, ja mitte ainult mujalt tulnutele, esmajärjekorras ikka kohalikele. See suurendab uhkust oma linna üle ning sisendab usku linna tulevikku.

    Väikeste kahanevate linnade puhul on oma kesklinna arengusse panustamine tõhus viis võitluses kahanemise tagajärgedega. Kuid selle kõrval on vanemates linnades linnasüdamel teinegi funktsioon meie ajaloomälu hoidjana. Mõnd üksikjuhtu kõrvale jättes, nt Rakvere, asub kesklinn seal, kust linn kunagi kasvama hakkas. Sealsed vanimad hooned on väärtuslikem ehituspärand. Ühiskonnale on vaja pärandit hoida. Kuid väärtuslikud ei ole ainult üksikud hooned, vaid ka keskkond, kus need asuvad. Just tahe kaitsta mälestisi oma ajaloolises keskkonnas viis eelmise sajandi seitsekümnendatel enamiku olemasolevate muinsuskaitsealade väljakuulutamiseni.

    Eesti ajaloolistes väikelinnades saavad kokku kaks vajadust: oma ehituspärandi kaitse ja kesklinna kohandamine kahanevale linnarahvale. Kuid siit johtub palju küsimusi, mida püüan ka lahata.

    Ehituspärandi kaitse eest vastutab Eestis muinsuskaitseamet, kohaliku arengu eest omavalitsused. Kes vastutab muinsuskaitsealade arengu eest?

    Kas Kuressaare keskväljak muutuks vaid ärihuvide tallermaaks, kui selle kaitset ei juhita enam Tallinnast?

    Selle teksti kirjutamise ajendiks on muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti (Riksantikvaren) 30 kuud kestnud ja varsti lõppev koostööprojekt „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine ja kohalik areng kultuuripärandi kaudu“. Projekti rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste programmist „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“ (2014–2021). Koostööprojekti eesmärk on kindlustada muinsuskaitsealade asendit kohaliku identiteedi osana ning otsida viise, kuidas muinsuskaitsealade hoidmise ja arendamisega panustada linnade kultuurilisse ja majanduslikku arengusse. Projekt hõlmab muinsuskaitseala ja selle elanikke üheksas väikelinnas: Paides, Rakveres, Võrus, Valgas, Lihulas, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus ja Viljandis. Projekti käigus korraldati muinsuskaitsealaseid koolitusi, töötube, vestlusringe, konverentse ning iga projektis osalenud linna kohta avaldati trükis ja jalutuskaart. Lisaks toimus tänavu aprillis õpireis Norrasse ja augustis suvekool „Elavad vanalinnad: energiatõhususest uus­kasutuseni“. Projekti teise osana eraldati peaaegu kolm miljonit eurot restaureerimistoetust seitsmele muinsuskaitsealadel tühjana seisvale ajaloolisele hoonele.

    Koostööprojekt on olnud jätk Euroopa eelmise eelarveperioodi mõisakoolide programmile, mille toel õnnestus restaureerida nelja kaitse all oleva mõisakooli hooned ja pöörata tähelepanu ka teistele endistele mõisatele. Eesti riik on otsustatud Euroopa tõukefonde mitte kasutada otseselt ehituspärandi restaureerimiseks. Seda saab vaid teha mõnel muul eesmärgil, nt koolivõrgu optimeerimiseks. Norra fondid on seepärast meeldiv erand, kuigi vahendite mahult üpris piiratud. Mõisakoolide programmi lõpetades hindas Riksantikvaren koostööd muinsuskaitseametiga edukaks ja soovis jätkata. Tähelepanu otsustati pöörata väikelinnadele. Ettevalmistusse kaasas muinsuskaitseamet ka muinsuskaitsealaga linnade omavalitsuse. Esimesed arutelud uue programmi reeglite koostamiseks toimusid juba 2017. aastal. Niimoodi leiti programmile õige fookus ja see on tänuväärt tegu.

    Lõppeva koostööprojektiga „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine ja kohalik areng kultuuripärandi kaudu“ suunati pärandikaitse valdkonna ekspertide tähelepanu kahanevate linnade muinsuskaitsealade olukorrale ja probleemidele ning hakati mõtlema nende alade planeerimisele ja arendamisele. Muinsuskaitsealade planeerimine nõuab strateegilist käsitlust, mis eeldab põhjalikku kohalike keskkonna-, sotsiaalsete ja majanduslike aspektide tundmist.1 Linna kestliku arengu ja elanikkonna järjepidevuse tagamiseks on iga ala puhul vaja sõnastada suuremad strateegilised eesmärgid.2 Kuid kes peab need sõnastama?

    Alates viimase muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest (2019) koostatakse Eestis igale muinsuskaitsealale kaitsekord. Uus kaitsekord lubab olla võrreldes varem kehtinud põhimäärusega sisulisem ning arvestada rohkem koha vajadustega. Muinsuskaitsealal asuvad hooned jagatakse väärtusklassidesse, igale klassile antakse täpsemad juhised ehituspärandi restaureerimiseks. Loodetavasti hoonete omanike teadlikkus kehtivatest restaureerimisnõuetest suureneb ning protsess läheb käima. Kaitsekorra väljatöötamiseks moodustatakse komisjon, kuhu on kaastatud ka omavalitsuste esindajad. Kaitsekorra koostamise ajal korraldatakse elanikele kaasamisüritusi, kus uuritakse kohalike ootusi ja vajadusi.

    Võrreldes varasemaga on kaitsekordade koostamine õige samm. Kuid kas sellest piisab?

    Kolm ja pool aastat seaduse rakendamist võimaldab välja tuua kitsaskohad. Kuigi kaasatud on omavalitsused ja kohalikud elanikud, on koostaja siiski muinsuskaitseamet. Korra väljatöötamisel käivad kõige suuremad vaidlused konkreetse hoone väärtusklassi määramise üle: tüüpiline omanik tahab võimalikult madalat ja amet võimalikult kõrget klassi. Kogu ala arendamise strateegilised eesmärgid jäävad paraku tagaplaanile. Krooniline alarahastus on muinsuskaitseameti töötajaskonda piiranud ja kaitsekordade koostamine venib. Seda olukorras, kus kaitsekordade väljatöötamiseks on muinsuskaitseseadusega antud aega neli aastat ja tähtaeg on mais 2023. Eesti muinsuskaitsesüsteem on hoolimata viimaste aastate arengust ikkagi üksikjuhtumikeskne ja riiklikult juhitud.3

    Kuid kujutame ette, et riik suunab ehituspärandi kaitsesse rohkem raha ja muinsuskaitseametil on rohkem kaitsekordade koostajaid. Kas siis võib eeldada, et ameti spetsialistid tunnevad hästi iga paiga keskkonna-, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte? Kas siis seatakse selged kohaspetsiifilised ja strateegilised eesmärgid? Kahtlen selles.

    Artikli autor Valgas linna üürikorteriteks renoveeritud Kuperjanovi 12 asuva kaitsealuse hoone taustal.

    Koostööprojekti suvekoolis sai selgeks, kui erinevad on Eesti muinsuskaitsealad. Suvekool kestis neli päeva, külastati Valgat, Kuressaaret ja Rakveret. Eriti teine päev, kui hommikul arutati Valga raudteejaama tulevikku ja õhtul jalutati Kuressaare uuendatud väljakul, ei saanuks kontrastirohkem olla. Hoolimata sellest, et linnad on ühesuurused ja kummagi elanikkond ei kasva, on struktuursetes probleemides vaevleva tööstuslinna ja väärika kuurortlinna olukord nagu öö ja päev. Kui Valgas oodatakse kinnisvara madala väärtuse oludes erasektori iga investeeringut ehituspärandisse pikisilmi, siis Kuressaares püütakse vahelduva eduga seista turismisektorist tuleva arengusurve vastu. Nende kahe linna linnasüdame arengut ei saa ega ole mõistlik juhtida tsentraalselt Tallinnast.

    Seda, et saab ka teisiti, näitas õppereis Norrasse. Mulle näib, et Norra ühiskond liigub Eesti-sarnasel arengutrajektooril, ainult mõni aasta meist ees. Seepärast on iga reis sinna põnev, sest näitab, kuhu Eesti väga tõenäoliselt areneb. Ehituspärandi kaitses on Norras hiljuti toimunud mõndagi huvitavat. Pärast mitut reformi on Norra omavalitsused saanud suurema vastutuse kultuuripärandi eest hoolitsemisel ja on nüüdseks muinsuskaitsealade planeerimises peamised otsustajad.4 See tähendab, et meie mõistes muinsuskaitseala kaitsekorra on koostanud kohalik omavalitsus ja siis läheb see Riksantikvarenile kooskõlastamiseks. Sellise lahendusega planeeritakse kultuuripärandit strateegiliselt linnade atraktiivsuse ja elamisväärsuse suurendamiseks.5 Vastutus linna, sealhulgas muinsuskaitseala, arendamise eest jääb kohalikule omavalitsusele, kuid riigiamet säilitab oma kontrolli­funktsiooni. Kohaliku omavalitsuse otsene vastutus kaitsereeglite väljatöötamisel on elanike silmis otsesem ja selgem, arutelud mida ja kuidas kaitsta palju sisulisemad ja tulisemad.

    Eestis on peamine argument sel viisil vastutuse ümberjagamise vastu omavalitsuste puudulik pärandikaitsealane pädevus. Kuid miks peaksid omavalitsused palkama valdkonna eksperte, kui nad ei saa midagi iseseisvalt otsustada? Vastupidi, praegune süsteem on omavalitsustele väga mugav. Vastutust muinsuskaitsealade kasutuseta ja räämas seisvate väärtuslike hoonete ja ebaatraktiivse linnaruumi eest on lihtne veeretada endast kaugemale. Tallinnast ei lubata ju midagi teha … Teise argumendina tuuakse välja omavalitsuste võimetus seista arengusurve vastu. See on tõsisem mure, sest kohalikud ettevõtjad suudavad valla- või linnaametnikke kindlasti rohkem mõjutada kui keskset ametit. Kuid selle vastu aitaks muinsuskaitseameti kontrolli säilitamine. Otsus tehakse omavalitsuses ja kontrollitakse Tallinnas.

    Kirjeldatud probleemi lahendamiseks on mõnikord pakutud võimalust kaotada muinsuskaitsealad väikestes linnades sootuks, asendades need miljööväärtuslike aladega. Kuid sel juhul kaob täiesti võimalus toetuda kohapeal muinsuskaitseameti autoriteedile. Samuti tähendab riigi kaitse ühiskonna huvi antud ala vastu ja lisab prestiiži. Elanikud on üldjuhul uhked, et riik on midagi kohalikku väärtustanud.

    Valga valla kahanemisega kohanemise strateegias on ehituspärand ja muinsuskaitseala tähtsal kohal. Vald püüab järjekindlalt omandada kõige väärtuslikumaid mälestisi, sest erasektori käes need üldjuhul lagunevad. Omandatud hoonetele otsime koos rahastusega avalikke funktsioone. Viimastel aastatel on kaks ajaloolist hoonet restaureeritud linna üürikortermajadeks, kaks muud hoonet liitsime ja ehitasime ümber varem äärelinnas asunud koolipere uueks koduks ja ühte kavandame munitsipaal-rendiäripinnad (alguses mainitud Norra fondide toetusmeetme abil). Kui kohe ei õnnestu hoonele uut funktsiooni leida, siis konserveerime. Euroopa fondide abiga on kesklinn järjest ligitõmbavam – Valga on saanud uue keskväljaku ja Valga-Valka linnaruum taas ühendatud.

    Meie kogemus näitab, et kohalikud omavalitsused üldjuhul mõistavad, et ehituspärand on linna arengus kesksel kohal. Tiksuva linnasüdameta, väärtuslike mälestisteta on kohaidentiteedi hoidmine ja tugevdamine võimatu. Eeldus, et elanikud teadlikult soovivad oma keskkonda kahjustada, on minu hinnangul väär. Vastupidi, ehituspärand on siis paremini kaitstud, kui elanikkond selle eest seisab. Kuid selleks peame selgemalt jagama vastutust muinsuskaitsealade arengu eest. Seda loomulikult koos vajaliku rahastusega.

    1 Vignir Freyr Helgason, Norra strateegilised pärandipraktikad, Maja (109–110), sügis 2022.

    2 Kaija-Luisa Kurik, Mis on pärandipõhine areng ja miks me sellest räägime, Maja (109–110), sügis 2022.

    3 Kaija-Luisa Kurik, Mis on pärandipõhine areng ja miks me sellest räägime, Maja (109–110), sügis 2022.

    4 Vignir Freyr Helgason, Norra strateegilised pärandipraktikad, Maja (109–110), sügis 2022.

    5 Sama.

  • W-bosoni massi kaudu kvantmaailma uutest tulemustest

    KRISTJAN KANNIKE, MARTTI RAIDAL

    Aeg-ajalt toimuvad teaduses tektoonilist mõõtu sündmused, mis kujundavad ümber kogu meie arusaama loodusest ja selle toimimisest. Ingliskeelsed populaarteaduslikud blogid ja ülikoolide suhtekorraldajate pressiteated jätavad mulje, et selline sündmus võis olla hiljutine W-bosoni massi täppismõõtmine Fermilabis (USA) asuvas kiirendis Tevatron. Ameerika füüsikud leidsid, et see osake võib olla ligi 0,1% seni arvatust raskem.

    Kuidas saab selline esmapilgul tühine W-bosoni massi muutus muuta meie maailmapilti? Paremini kui W-bosonit tunneme valgusosakest footonit, mis vahendab elektromagnetilist vastastikmõju. Footonite abil sõna otseses mõttes me näeme maailma, muidugi toimib tänu footonitele elekter ja püsivad koos aatomid. Nõrka vastastikmõju vahendavad elektrilaenguga W-boson ja neutraalne Z-boson on footoni massiivsed sugulased. W-bosoni suure massi tõttu, mis on võrdne ligi 80kordse prootoni massiga, ei ole teda otseselt näha mujal kui kiirendites, kuid W-bosoni vahendatud füüsikalised protsessid on tuntud laiemalt. Näiteks joodi radioaktiivse isotoobi lagunemist – milles joodi aatomituum kiirgab elektroni ja neutriino, ise muutudes hoopis väärisgaasi ksenooni tuumaks – vahendab W–boson. Just radioaktiivsuse uurimise eest sai Nobeli auhinna üks maailma tuntumaid teadlasi Marie Curie. Nüüd teame, et ta uuris samuti W-bosoniga seotud protsesse. Hiljem selgus, et nõrka vastastikmõju on vaja ka tähtede termotuumareaktsioonide ühes etapis: ilma selleta ei annaks Päike valgust ega soojust.

    Standardmudeli vundament

    Footon koos W-bosoni ja selle teise massiivse sugulase Z-bosoniga moodustab osakestefüüsika standardmudeli vundamendi. Standardmudel on teooria, mis võtab kokku rohkem kui sajandi vältel tehtud osakestefüüsika eksperimentide tulemused. Tuginedes paarile lihtsale füüsikaprintsiibile suudab see teooria praegusel hetkel kirjeldada kõigi meile teadaolevate osakeste käitumist. Standardmudeli osakestest koosneme me ise, meid ümbritsevad asjad, Maa, Päike ja tähed. On küll öeldud, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu – ja tõesti, universumis on märksa rohkem tumeainet ja tumeenergiat kui nähtavat ainet. Neid standardmudel ei kirjelda ja seetõttu uuritakse standardmudeli edasiarendusi, kus näiteks tumeaine on mõni konkreetne uus osake. Kuid nii tumeaine kui tumeenergia on seni jäänud „tumedaks“, kuna teame neist vaid nende gravitatsiooni kaudu: eksperimendid ei anna siiani vähimatki aimu nende kui osakeste interaktsioonidest. Seepärast ei ole ka teada, kas tumeaine ja tumeenergia on osakeste maailma nähtused või pärinevadki nad ainult gravitatsioonijõude kirjeldavaist teooriaist.

    Seevastu standardmudeli fundamentaalsed alused on hästi teada ja katsetes korduvalt proovile pandud. Standardmudeli järgi tulenevad kõik kolm looduses teadaolevat osakestevahelist vastastikmõju – elektromagnetiline, nõrk ja tugev – sümmeetriatest. Kvantväljateoorias vahendavad osakestevahelisi jõude teised, sümmeetriatest tulenevad osakesed nagu footon, W- ja Z-bosonid. Häda on selles, et sümmeetriate tõttu peaksid sellised vaheosakesed olema massitud. W-bosonil aga on prootonist 80 korda suurem mass. Selle vastuolu seletamiseks toodi standardmudelisse sisse Higgsi väli, mille ülesanne on sümmeetriate rikkumine. Kogu universumit ühtlaselt täitev Higgsi välja keskkond on vastastikmõjus ülejäänud standardmudeli osakestega ja annab nii neile massi.

    Üks standardmudeli peamine ennustus ongi olnud uue osakese – Higgsi bosoni – olemasolu. Higgsi osakese massi standardmudel päris täpselt ette ei näe, kuid oli selge, et see ei saa olla raskem kui kümmekond W-bosoni massi; erinevate mõõtmistulemuste kooskõla viitas pigem, et ta ei ole W-bosonist kuigi palju raskem. See osake avastati alles 2012. aastal CERNis LHC kiirendi CMSi ja ATLASe eksperimentides ja tema massiks mõõdeti 125 prootoni massi. Mõlemad käesoleva artikli autorid olid CMSi kollaboratsiooni liikmetena osalised selle osakese avastamises, mis järgmisel aastal viis Nobeli auhinna andmiseni Peter Higgsile ja François Englert’ile.

    Kuna Z-bosoni ja W-bosoni vahendatavate jõudude tugevused ja nende massid on omavahel seotud, on nende osakeste masside suhe ennustatud standard­mudelis suure täpsusega. Iga­sugune kõrvalekaldumine sellest võib olla vihje, et on olemas meile veel seni tundmatuid osakesi, mis seda mõjutavad.

    W-bosoni massi uus mõõtmine

    Standardmudeli poolt ennustatud Z- ja W-bosonid avastati 1983. aastal CERNi UA1 ja UA2 eksperimentides, mitukümmend aastat varem kui Higgsi boson. Selgus, et mõõtmisvigade piires vastasid nende massid ennustatule. Täpsemini mõõdeti Z- ja W-bosoni massi järgmise kümnendi kiirendites LEP (CERNis) ja Tevatron. Tevatron oli prootoneid ja antiprootoneid põrgatav kiirendi, mille põrkeenergia oli ligi kümme korda väiksem LHC omast ja mis lõpetas oma töö kümme aastat tagasi. Sellele vaatamata avaldasid Tevatroni füüsikud hiljuti artikli, milles väidavad, et on teinud kogu Tevatroni tegevuse jooksul kogutud andmete põhjal uue W-bosoni massi mõõtmise. Suure andmehulga toel väidavad koos töötanud teadlased, et nad on saavutanud mõõtmistäpsuse, mida varem ei oldud saavutatud. Uus tulemus erineb standardmudeli ennustusest sedavõrd, et võimaldab väita, et standardmudel ei kirjeldagi reaalsust täielikult.

    Lähiajal tulevad kaks suurt LHC eksperimenti, ATLAS ja CMS, välja oma W-bosoni massi mõõtmistega.

    Põhimõtteliselt on selle tulemuse seletamiseks kaks loogilist võimalust. Esimene on see, et eksisteerivad uued osakesed, mille kaudne mõju muudab W-bosoni massi standardmudeli ennustusest niivõrd erinevaks, et seda saab mõõtmisvigade piires mõõta. Selle võimaluse põhiselt tähendab Tevatroni tulemus, et Tevatron on teinud kauaoodatud avastuse ja leidnud üles uue füüsika. Tõsi, mitte otsese avastuse, vaid kaudse mõõtmise põhjal, kuid siiski uue füüsika. Seda trummi taovad nii artikli autorid ise kui ka Tevatroni eksperimentides osalenud ülikoolid ja arvukad blogijad üle maailma. Kuna tegemist on kaudse avastusega, siis on potentsiaalseid uue füüsika teooriaid, mis on võimelised mõõtmistulemust seletama, palju. Näiteks on teooriad, milles on peale standardmudeli Higgsi välja veel teinegi, mis täidab kogu universumit ja mõjutab osakeste masse. Teema aktuaalsuse tõttu on selliste mudelite koostamine praegu teoreetikute üks meelisteemasid. Ei saa ka öelda, et säärase mudeli loomiseks tuleks lausa nahast välja pugeda. Seega on uue füüsika olemasolu täiesti võimalik seletus uuele Tevatroni mõõtmistulemusele.

    Kuid on teinegi põhimõtteline võimalus. Kõikidel füüsikalistel mõõtmistel on vead. Eksperimentidega hinnatakse oma mõõtmiste statistilisi ja süstemaatilisi vigu ning mõlemad neist võivad valmistada üllatusi. Toome mõned näited. Mõned aastad tagasi „avastati“ neutriinod, mis liiguvad valguse kiirusest kiiremini. Selline asi tähendaks Einsteini relatiivsusteooria lõppu ja kogu meie maailmapildi ümbervaatamist. Nii drastilisi meetmeid siiski vaja ei läinud, sest tulemust seletas „süstemaatiline viga“ – logisev juhe detektoris. Hiljuti raputas füüsikamaailma võimalik uue osakese avastus LHC kiirendis. Uue osakese mass oli väidetavalt 750 prootoni massi ja tema omadused olid väga veidrad. Uute eksperimendiandmete kogunemisel selgus, et tegemist oli statistilise kõikumisega, mille tõenäosus on üliväike, väiksem kui lotovõidu tõenäosus, kuid see siiski realiseerus. Mõõtmiskõverale tekkis juhuslikult kühm, mis võinuks viidata osakesele, kuid kui kogunes rohkem andmeid, see siiski kadus. Nende näidete varal on olemas küllalti arvestatav tõenäosus, et Tevatroni eksperimentide korraldajad on alahinnanud oma mõõtmisvigu. Näiteks tekitab küsimusi küllaltki veider asjaolu, et uue tulemusega tuldi välja kümme aastat pärast eksperimendi lõppu. Kiirendifüüsika detektorid on ülisuured ja keerukad ning mõõtmiste puhul tuleb arvesse võtta ka kõige väiksemaid efekte. Näiteks Kuu tiirlemisel ümber Maa tekkivad loodejõud on selgelt kiirendites näha ja neid tuleb mõõtmistel arvesse võtta. Kas Tevatroni füüsikud ikka teavad – kümme aastat hiljem – kõiki oma eksperimendi nüansse? Ja kui teavad, siis ikkagi jääb võimalus statistiliseks fluktuatsiooniks. Seega ei saa välistada, et standardmudel siiski kehtib ja Tevatroni uus W-bosoni massi mõõtmine on lihtsalt fluktuatsioon.

    Järgmised katsed lahendavad saaga

    Kuidas siis nimetatud kahe võimaluse vahel valida? Õnneks ei pea füüsikas seda otsustama inimesed. Füüsika on loodusteadus ja loodusteadus põhineb katsetel. Kui tahame eeltoodud kahe seletuse vahel otsustada, siis peame tegema uusi katseid: selleks on meil praegu töötav LHC kiirendi. Seniajani ei olnud W-bosoni massi täppismõõtmine LHC füüsikas prioriteetne teema. Kuna LHC energia on suurem kõigist eelnevatest kiirenditest, siis on LHC eksperimendid keskendatud otsestele uue füüsika otsingutele. Osakeste omaduste täppismõõtmisteks on LHC isegi „liiga hea“, s.t tema põrkeenergia on liiga suur. Tõenäoliselt seletabki just see asjaolu tõsiasja, et Tevatron, mille põrkeenergia on väiksem LHC omast, tuli just nüüd välja oma mõõtmisega – selles vallas suudab Tevatron LHCga konkureerida. Kuid ka LHC eksperimentidel on oma eelised – LHCs on salvestanud palju rohkem osakeste kokkupõrgete jälgi ja seetõttu on olemas palju rohkem statistikat. Seega võib eeldada, et lähiajal tulevad kaks suurt LHC eksperimenti, ATLAS ja CMS, välja oma W-bosoni massi mõõtmistega. Siis leiab Tevatroni W-bosoni massi mõõtmise saaga oma lahenduse ja selgub, kas on leitud uus füüsika või on tegu mingit tüüpi veaga.

    Akadeemik Martti Raidal on Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur.

    Kristjan Kannike on Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur.

Sirp