Toeta
Otsi

KRISTEL VILBASTE

  • Paradiisi kaotades

    LILLI-KRÕÕT REPNAU

    Kadri Toomi näitus „Õhulaev ja kasvuhooned“ Vaala galeriis kuni 27. V.

    Kadri Toomi (1984) huvitab eksperimentaalne nüüdisgraafika. Oma kunstis on ta ühendanud graafika, maali ja fotograafia, tööde eksponeerimisel kasutab kunstnik insallatiivseid võtteid. Kadri Toom on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli Pallas maalingute osakonna ja kaitsnud magistrikraadi Eesti kunsti­akadeemia graafika osakonnas. Ta on pälvinud vabagraafikute ühenduse aasta graafiku aunimetuse 2021. aastal ja 2022. aastal Wiiralti preemia konkursil ergutusauhinna.

    Lucy Jonesi raamat „Paradiisi kaotades“1 algab proloogiga, kus senine harjumuspärane maailm on hävinenud ning jäänud on vaid selle holograafiline projektsioon – kadunud elurikkuse peegeldus. Sinu tööd on keskkonnatundlikud, kuid need ei mõju rusuvalt: graafikas on erk­kollane värv kutsuv ja ka hoiatav, selles on kõige kaduva varjund.

    Kadri Toom: „Praegu on soov aeglustuda ja rohkem süveneda.“

    See tunnetus on väga õige, kollase valguse koloriidis võimendub nii kuumus kui päikesevalguse intensiivsus, mis assotsieerub kasvamise ja ka kõrbega. Mind huvitab inimese soov kontrollida, korrastada ja disainida keskkonda – luua piiritletud turvaline tsoon.

    Mind hämmastab näiteks suurejooneline vanasse savikarjääri tehtud Edeni projekt Inglismaal Cornwallis. Inimese soov midagi paremaks teha toob tihtilugu kaasa kaose ja hävitab keskkonda. Soov teha midagi suurt ainult jäljendab loodust. Bioomide rajamiseks on meeletult energiat kulutatud ja see tekitab küsimuse, kuidas paremini suunata ressursse. Kindlasti saab sellest teaduslikust projektist palju õppida, aga küsimus on ikkagi selles, kuidas hoida paremini olemasolevat habrast ökosüsteemi.

    Viimaste aastate loomingus oled alustanud pindsematest struktuuridest ja ajaga on kihistusi lisandunud. Kas võib öelda, et näitus „Õhulaev ja kasvuhooned“ on nende otsingute kvintessents?

    Võib nii öelda küll: suur galeriiruum soodustab põhjalikumat, fokusseeritumat lähenemist kihistustele. Algusest peale oli idee eri tasandeid omavahel võimendada ning luua mitmetasandiline ruumikogemus. Mind huvitavad mikro- ja makrotasandi perspektiivid ning nende vastandumine. Olenevalt vaatepunktist on ka inimene vaid väike sipelgas, kübemeke universumis.

    Kasvuhoonete graafilises seerias huvitas mind korrastatus, samuti võimatud ruumid. Seal on kasutatud Buckminster Fulleri kuplite kujundeid, kasvuhoonete ajaloolisi arhitektuurseid jooniseid, mida uurisin ja mis töö käigus teisenesid. Lõpuks panin nendest kokku oma maailma. Õhulaev kui motiiv väljendab inimese ambitsiooni, püüdlust teha midagi loodusest suuremat.

    Sinu tööde keskmes on inimtekkeline maastik, olgu see siis alguse saanud eredatest ekraanidest – linnaruumi potentsiaalsetest arhitektoonilistest struktuuridest. Mis on sind selle juures paelunud?

    Inimtekkeline maastik ongi huvitav oma ajutiste enesekesksete struktuuride ja vormidega. Pooleliolevates hoonetes on palju mänguruumi. Piiritlemine, turvalise ruumi loomine, pidev korrastamine on minu kunstipraktika tähtis osa.

    Kuidas jõuavad keskkonnateemad sinu kunsti? Eelmise aasta isikunäitusel „Nägemisviise perifeeriast“ oli sul graafiline seeria „Kuhu kadusid kullerkupud?“, kus esitasid otsese küsimuse elurikkuse kohta.

    Keskkonnateemad on tulnud minu kunsti­praktikasse intuitiivselt, visuaalkunstnikuna lähenen teemale mänguliselt. Tähtis on inimese ja keskkonna suhe. Mind on huvitanud kummalised fenomenid. Vaatenurgad ja detailid, mida esmapilgul ei märka. Selle seeria puhul mõtlesin, et oleme harjunud vaatama taime poolikult, eraldiseisvalt. Mind vaimustas Austria botaaniku, juure­uurija ja taimesotsioloogi Lore Kutschera elutöö, mis põhines peamiselt taimede juurestike uurimisel. Esialgu rabas mind visuaal, seejärel avanes juure­motiivi kaudu maa-alune risoomne maailm ning seeläbi ka terviklikud seosed.

    Vaala galerii näitus „Õhulaev ja kasvuhooned“ on Kadri Toomi viimaste aastate otsingute kvintessents.

    Inimtühjus jätab ambivalentse tundmuse: me ei tea, kas selles maailmas, millest kõneled, inimest üleüldse veel eksisteeribki. Sinu töödes tavaliselt puudub inimese kujutis. Kas see on teadlik valik?

    Inimmõõde ja inimeseks olemise kogemus on nende tööde taga ja vahel. Kuna kasutan oma loomingus readymade’i ehk valmismaterjali, siis selle on loonud inimene. Keskkonnad, mida kujutan, on inimtekkelised, graafilised detailid konstrueeritud inimkäega või on arvutiprogrammidega lihtsustatud. Klaasile ilmutatud tsüanotüüpiatehnikas seeriast „Maanduv vesi“ võib leida kristallide kujundeid „Pokemoni“ arvutimängust. Need kujutavad lootust ja ootust leida keskkonnast veel midagi, mida seal ei ole.

    Näituse „Õhulaev ja kasvuhooned“ ühendav kujund on vee-element: näeme seda nii alumise korruse ümmargustes teostes (seerias „Maanduv vesi“), ülemise tasandi kasvuhoonete seerias, helis kui ka õhulaeva installatsioonis ning peegeldustena kõikjal ruumis. Milliseid kihistusi soovid veel välja tuua?

    Vesi on suur ja lai teema, millel on väga palju tähendusi. Vesi kui elukeskkond, kui ookean või ka tundmatusse vette minek, mis on seotud alateadvuse ja hirmudega. Vesi on minu töös tähtis materjal, tsüanotüüpia ilmutusprotsess toimub kontaktis veega, graafikapabereid vannitan vees. Sel talvel olin pikalt Käsmus, kus pildistasin algmaterjali „Maanduva vee“ seeriaks. Selleks kasutasin pinhole-kaamerat ning tegin lähivõtteid ranniku ja vee eraldumise aladest ning lainetavast veepinnast. Meri oma hõlmamatuses tekitab aukartust, vee sügavamad kihid on lõpuni läbi uurimata. Mõningaid kummalise välimusega veeolendeid näeme tsüanotüüpiatehnikas tondodel.

    Näituse tegemise ajal sattusin kuulama Heili Sepa „Ööülikooli“ loengut „Hinge pime öö“2, kus ta kõneleb lugu Joonast, kes koos veega neelatakse vaala kõhtu. Loengu teema oli, kuidas madalseisude puhul tajume eri tasandeid ja võime jõuda hingelise kirgastumiseni. Õhkuminek, õhkutõusmise kujund võib aga kätkeda endas samasugust rabedat teadmatuse tunnetust kui alumistes kihtides triivimine, jõudmine tundmatutesse sügavikesse.

    Kindlasti on tähtis ka elu kogemise isiklik tasand, mis kulgeb mu loomingus kõrvuti keskkonnateemadega. Kihistusi leidub veel, näiteks ruumis lendlevad tundmatud ilmaõhupallid, mille tähendus sõjaoludes on mitme­tähenduslik.

    Oled kasutanud oma näitusel ka heli.

    Näituse tegemise ajal kuulasin palju Londonis tegutseva eesti helilooja Johanna Kivimäe ehk Hanakivi3 heliloomingut. Kuna helitaust võimendab kohalolutunnet, kutsub keskkonda sisenema ja sinna sulanduma, siis soovisin heli kasutada ka näitusel. Hanakivi instrument on klaver – selle kuulamine, klahvivajutus on otseselt füüsiline, kehaline kogemus. Tanel Paliale aitas kõla tempereerida. Soovisin, et heli oleks nihkes, kutsuks ruumist välja. Vesi viib väljapoole, jäävad väljavenitatud noodid, kust madalad sagedused on kadunud.

    Mind huvitab, kuidas materiaalsus kunstis kõnetab aktuaalseid teemasid. Sinu kunstipraktikas võib leida põnevaid kokkupuutepunkte materiaalsusega.

    Materjalis töötamine lihtsustab ja puhastab mõtet ning toob välja olulise. Materjaliga töötamine annab ka lisavõimalusi. Mõnest veast, nihkest võib tekkida uus idee või selle edasiarendus. Ka füüsiline aspekt, materjaliga töötamine on omamoodi häälestumine, olen rohkem kohal ning see soosib keskendumist ja jõudmist uutele tasanditele. Materjal – želatiinemulsiooni voolamisjäljed ning auklikud ja kortsulised detailid klaasil – annab edasi tunnetust.

    Sinu töömeetod on jäänud samaks: töötad seeriate kaupa, enamasti tsüano­tüüpia- ja siiditrükitehnikas, formaat on suurenenud. Millises suunas soovid edasi või tagasi liikuda?

    Oma meetodit taas kasutades on see iga kord uus kogemus. Protsessil on tähtis osa minu kunstipraktikas. Visuaalne materjal on kihtideks jaotatud ning need kihid materialiseeruvad pika aja jooksul. Lisan ja laotan elemente, detaile ja tehnikaid seeria ulatuses, lõpuks saavad graafilised tööd ühel ajal valmis. Ma ei tee kavandeid, aga mul on visioon, kuhu soovin välja jõuda.

    Praegu on soov aeglustuda ja rohkem süveneda. Plaanis on taas avastada traditsioonilisi graafikatehnikaid nagu näiteks söövitus ja sügavtrükitehnikad ning neid nutikalt seeriates kasutada. Aga soovin ka teostega ruumi laiendada. See pakub mulle pinget.

    1 Lucy Jones, Paradiisi kaotades. Miks meie meeled vajavad loodust. Puänt, Tallinn 2022.

    2 Heili Sepp, Hinge pime öö. Ööülikool 22. VII 2017.

    https://vikerraadio.err.ee/812850/ooulikool-heili-sepp-hinge-pime-oo

    3 http://hanakivi.com

  • Suur imeline eluring

    MAI LEVIN

    XV sajandil kasutusele võetud kuivnõela on XX sajandil huvitavalt viljelenud paljud eesti kunstnikud, nimetagem siinkohal Eduard Wiiraltit, Salome Treid, Agate Veeberit, Aino Bachi, Richard Kaljot, Ott Kangilaskit, Renaldo Veeberit, Marje Üksist, Urmas Viiki, Anu Kalmu ja Ülle Marksi. Ofordilt on kuivnõelale üle läinud Vello Vinn ja Silvi Liiva. Selles seltskonnas kuulub Virge Jõekaldale üks kesksemaid kohti.

    Virge Jõekalda: „Graafika on sügavalt seotud just trükkimisega, kusjuures traditsioonilised graafikatehnikad pole oma võimalusi minetanud.“

    Hiljaaegu oli tal kolm näitust korraga: Vabaduse galerii „Oaasis“ (31. III – 26. IV) tegi ta kokkuvõtte paari viimase aasta teostest, Jaani kiriku näitusel „Salaaed“ (28. II – 30. IV) esitas valiku oma aedadest ja Vernissage’i galeriis saab veel 20. maini vaadata läbilõiget Virge Jõekalda kogu loomingust. Virge Jõekaldat on veel vara tituleerida eesti graafika grand old lady’ks, ehkki ta on juba sellesse seltskonda vastu võetud.

    Olete sündinud 24. IV 1963 Lüganusel ja ERKIsse astusite 1981. aastal. Mis juhtus vahepeal? Kuidas tuli mõte kunsti õppima minna?

    See tuli mulle eneselegi ootamatult. Õppisin Püssi keskkoolis, ema oli seal matemaatikaõpetaja. Matemaatika meeldis mullegi, kavatsesingi minna matemaatikat õppima. Aga joonistasin ka vahetpidamata, ka matemaatikakabineti seinalt Archimedese, Pythagorase, Eukleidese ja teiste portreesid. Ema märkas ja suunas mu huvi.

    Ülle Meister, kes õppis ka Püssi keskkoolis, oli lõpetanud ERKIs graafika eriala. Olin osalenud vabariiklikul kunstiõpetuse ja joonestamise olümpiaadil (ERKI ruumides, rektor Jaan Vares surus meil kõigil isiklikult kätt ja kinkis akvarellipaberi mapi). Jõhvi kunstikooli oli meilt 30 kilomeetrit, sinna pääsenuks kahe bussiga läbi Kohtla-Järve. Mina käisin aga Kiviõli muusikakoolis, mis asus teises kandis. Lõpuklassis käisin vahel siiski kunstikoolis joonistamas.

    ERKIs algasid konsultatsioonid ja eksamid varem kui teistes kõrgkoolides, nii et läksin sinna uudistama, ilma ambitsioonideta.

    Saite kohe pärast keskkooli lõpetamist ERKIsse sisse, kuigi graafika erialale ei olnud tollal kerge pääseda.

    Eks see oli õnne asi. Vaatasin, mis ümberringi tehakse. Ettevalmistuskursustel ma ei olnud käinud, kõik oli uus ja huvitav. Eks vahest joonistamine mu päästis. Kui eksamil oli aega portree ja akti joonistamiseks antud viis päeva, siis mina ei osanud juba teisel päeval kriipsugi lisada ning sõitsin muretult koju. Hiljemgi oli mul joonistamine instituudis ikka viis. Mäletan, et kompositsiooni­eksamil murdus mul äkitselt lahtise sulepea otsast sulg, meie järelevalvaja Veljo Vingissar halastas ja leidis kusagilt uue.

    Virge Jõekalda. Virguja. 2022, kuivnõel

    Teie meelistehnikat kuivnõela armastavad eeskätt tugevad joonistajad. Mitmed tuntud kunstnikud on sisseastumiseksameid teinud korduvalt, nt Marju Mutsu, kes lahkus siitilmast 1980. aastal. Mida teadsite instituuti astudes eesti kunstielust ja eriti graafikast?

    Üldpildis veidi orienteerusin. Olin näinud mõnda ülevaatenäitust ja külastanud muuseume. Marju Mutsu mälestusnäitus on meeles. Graafika erialale langes mu liisk just joonistamise tõttu, ei osanudki mujale minna. Mäletan suurt segadust oma peas, kui märkasin, et kunstnikuisikut ei saagi alati samastada tema loominguga. Oli üllatusi ja isegi jahmatusi ERKIs õppejõudusid isiklikult kohates. See tunne saadab mind praeguseni ja paneb muhelema – võin ehk isegi kedagi jahmatada.

    Neile, kes olid käinud Tartu kunstikoolis või ERKI ettevalmistuskursustel, oli õppesüsteem juba tuttav, mulle üldsegi mitte. Kõik oli väga põnev, nautisin iga päeva. Olin täis uudishimu proovida ühte ja teist. Tallinnaga, kõigega kohanemine oli tõsine katsumus. Ma ei olnud näiteks taibanud taotleda ühiselamu kohta. Esimesel koolipäeval selgus, et mul pole kusagil elada, sugulasi mul Tallinnas polnud. Õnneks kohtasin kaubamajas klassiõde, kes võttis mu ööks enda juurde kergetööstustehnikumi ühikasse. Seejärel olin mõne nädala Ülle Meistri juures ja edasi jõuludeni tuttava tuttava elutoa sohval.

    Kuidas kulgesid õpingud? Kuidas algas tutvus graafikatehnikatega?

    ERKIs oli meeldiv õhkkond, õppejõud ja dekaanid rektor Jaan Varesega eesotsas olid alati sõbralikud. Kateedri juhataja oli viimast aastat Paul Luhtein, kes küsis vist esimesel „tootmisnõupidamisel“, kust ma välja ilmusin ja kas ma joonistadagi oskan. Vastasin, et tulin just seda õppima. Õppeülesanded ajasid segadusse. Meie kompositsiooniõpetaja Paul Luhtein andis ülesandeks teha kompositsiooni kolmest elemendist, mis tuli tuši ja täppidega lahendada. Minul polnud koduski enam ühtegi kirjutavat sulge, osta neid ei olnud võimalik –siis ta kinkis mulle ühe.

    Virge Jõekalda. Eha. 2022, kuivnõel

    Sügavtrükki andis Evald Okas. Kopeerisime Rembrandti oforti, reproduktsioonide järgi, muidugi. Graafikameister Aleksander Sarri kattis väikesed metallplaadid lakiga ja tahmas need ära, meie kandsime kompositsiooni hingevärinaga peegelpildis peale, panime siis plaadid sooja raadio vastu happevanni järjekorra ootele. Tulemus oli pettumus! Soe raadio oli laki kokku sulatanud. Sestpeale on mulle tundunud, et igasugu tehnikaid ei saa usaldada.

    Vive Tolli tulek graafikaõppejõuks 1983. aastal oli otsekui sõõm värsket õhku, see andis vabaduse tunde.

    Kas sellal tekkis ka eeskujusid? 

    Olen järginud oma sisetunnet. Autoriteetsed hinnangud ei pruugi minu arusaamisega kattuda ja on tekitanud mõnigi kord suurt segadust. Umbes neljandal kursusel, juba noore emana, hakkasin paratamatult rohkem oma teed minema.

    Meenub, et esimesel suvepraktikal märkis hilisem kateedrijuhataja Enno Ootsing, et näeb mu tindiplekilistes joonistustes sarnasust Marju Mutsu töödega.

    See tunne tekib tõesti, vaadates ulatuslikke, aga aktiveeritud valgeid pindu teie lehtedel – naisekuju diplomitöös „Naine ja linn“ ja „Kandja“ (1988, kuivnõel). Kuigi naine oli ka näiteks Aino Bachi loomingu keskmes, käsitles Marju Mutsu naise tunde­elu uudse ja kaasaegselt mõjuva avalusega. Teie küpse ea loomingust hoovab ka siis, kui naisfiguuri ei ole kujutatud, naiselikku tundlikkust.

    Viiendal kursusel vabagraafikale spetsialiseerumine oli uus proovikivi. Mäletan, et tollane graafikakateedri juhataja Aarne Mesikäpp püüdis mind ERKI kohvikuski veel ümber veenda valima mõistlikumat alternatiivi raamatu­kujundamise, illustratsiooni või plakati näol. Vive Tolli seevastu toetas leebelt mu valikut. Meenub, et meie üheks vabagraafika teemaks oli „1917“, mis sai süütu lahenduse Siuru teemadel. Mõistagi ei tohtinud kompositsioonidel olla sinimustvalget kombinatsiooni või ka näiteks tiibade kujutamist, mis võis ju viidata inglitiibadele.

    Diplomitööle oli nõue, mille eest seisis eriti Evald Okas, et see poleks abstraktne: seal peaks olema figuure, mis näitaks joonistamisoskust.

    Näitustel hakkasite esinema juba 1983. aastal. Pärast instituuti olid teie tööd aastail 1989–2001 väljas Tallinna graafikatriennaalidel, mis kujunesid järk-järgult rahvusvahelisemaks. Kuidas mõjus oma- ja välismaiste kolleegide kõrval esinemine?

    See oli Loit [Loit Jõekalda, kunstniku abikaasa. – M. L.], kes mu tööd näitustele viis. Temata poleks ma oma töid näitustele esitanud, aga ta väitis, et on vaja esineda. Pean tunnistama, et mul ei olnud graafikaelu jälgimiseks tollal aega. Aastail 1985, 1986 ja 1990 sündisid lapsed ja kuni nad olid väikesed, tiirles elu kodus. Kolisime sel ajal viis korda. Kohanesime jõudumööda uute võimalustega.

    Teie looming äratas 1990ndatel tähelepanu ning olite üks viiest noorest naisgraafikust, kelle töödest toimus 1996. aastal Eesti kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones Anne Untera kureeritud näitus (teised eksponendid olid Anu Kalm, Maie Helm, Piret Smagar ja Ülle Marks). Näituse pealkiri „Pihtimused paberil“ oli inspireeritud teie tööst „Pihtimus“. 1990ndad olid omamoodi uljas, senisest hoopis eksalteerituma eneseväljenduse aeg meie kunstis ning intensiivsema suhtluse aeg väliskunstiga, ka välisesinemiste mõttes. 1998. aastal saite preemia kuivnõela vallas Agarti (Association Galerie d’ARTistes, Prantsusmaa) graafikafestivalil Ljubljanas.

    Seal anti välja tehnikapreemiad.

    Meenutan, et endise Jugoslaavia mitmetest rahvusvaheliselt tuntud graafikakeskustest on Sloveenia linna Ljubljana oma vanim. Seal on korraldatud 1955. aastast saadik graafikabiennaali, kus on preemia saanud Evald Okas (1961) ja Vello Vinn (1971). Selliseid preemiaid tuli teile 1990ndate lõpus ja 2000ndate algul mitmeid.

    Sellal valitses üldine välismaal esinemise tuhin, mis hakkas mind varsti väsitama, seda enam et töid ei saanud iga kord tagasi või tulid need rikutuna. Huvitav oli saada katalooge, kust sai pildi, kuidas mujal graafikat tehakse. Kohal käisin Kanadas, Portugalis, Jaapanis, Poolas ja ka Hispaanias Caixanova biennaalil 2002. aastal [Virge Jõekalda sai seal kuldmedali ja I auhinna. – M. L.]. See-eest pidin korraldajatele trükkima kuu aja jooksul viiekümnest lehest koosneva tiraaži auhinnatud tööst „Minu aed“ (2001) ning ära andma ka trükiplaadi. Seda tuli saladuses hoida. Eks ma siis muudkui trükkisin ja trükkisin seda lehte ning andsin endale sõna, et see jääb mul viimaseks tiražeeritud tööks. Plaadi tegin endale uue.

    1950ndatel asutatud vanad biennaalid kipuvad väsima, aga tekib ka uusi, nagu kuivnõelabiennaal Užices, kus olete ka esinenud. Millisest materjalist plaate eelistate ja kuidas saavutate värvi õrna hajuvuse oma lehtedel?

    Esialgu oli ainus võimalik materjal tsinkplaat, nüüd eelistan vaske, aga ka alumiiniumi, mis on järeleandlikum, kuid erinevalt vaskplaadist võivad seal tekkida ootamatud keemilised reaktsioonid koloriidis: värv oksüdeerub ja määrdub. Sageli trükin õhkõrnu värvikihte mitmeid kordi üle. Olen harva tulemusega rahul. Liimin töö kuivama ja lähen ruttu ateljeest ära, et mitte võidelda pettumusega. Mõtlemisest hoidun. Panen tõmmise mappi ja mõne aja pärast seda uuesti vaadates olen mure unustanud. Mulle meeldib katsetada, midagi lisada või hoopis šaabriga ja siluriga mõni joon maha lihvida. Iga tõmmis tuleb erinev, tegelikult unikaalne. Mind köidab graafilise teose loomine kui protsess. Aga seda protsessi pärsivad sageli puhttehnilised probleemid, näiteks sügavtrükivärvide keeruline tellimine Ameerikast. Viimati saabusid hoopis teised, mitte need värvid, mis ma olin tellinud, ja väiksemas koguses. Vees lahustuvad trükivärvid ei anna minu trükiprotsessis kaugeltki soovitud tulemust.

    Teie töödes on tuntav suhe loodusega. Kui tähtis on teile loodus? Kuivõrd see on teid loojana inspireerinud?

    Loodus tähendab mulle väga palju. Mulle meeldib kõik – aastaajad, meri ja mets, lagendik ja mäed, hommik ja õhtu … Praegune kevadine imeline valgus­küllus, õhu värskus, taimede ärkamine elule, punga puhkemine … See kõik on üks suur eluring oma korduste ja imedega.

     

    Teie sarjade pealkirjad „Minu aed“, „Metsik aed“, „Salaaed“ on metafoorid. Need kõik on hingeaiad, mida kirjeldate. Maastikumaali tekkimisest peale on inimesed loodusele projitseerinud oma tundemaailma. Kas teie kujundite lakoonilisusel on midagi ühist näiteks jaapani või laiemalt Kaug-Ida traditsioonilise kunstiga? Kunagi võrdles Boriss Bernstein Malle Leisi lilleserigraafiaid vanade hiina meistrite teostega. On teada, et olete Jaapanis korduvalt käinud ja lähete koos Loit Jõekaldaga sinna peatselt jälle.

    Mina ei ole õige inimene sellest rääkima. Jaapani kunst on muidugi väga huvitav ja sealne elu on hästi korrastatud ja korraldatud. Mulle tundub, et selles ei ole juhusele ja puhkevale emotsioonile palju ruumi.

    Olen imetlenud ka Hiina suureformaadilisi meisterlikke tušijoonistusi. Ühtlasi tehakse palju, et sulanduda, sarnaneda ja sobituda ülejäänud maailma kunstipildiga. Kolmel aastal ise Jaapanis ja Hiinas olles olen näinud mõjutusi, aga ka nende kunstlikku ülekannet. Loomulikkus ja ehedus kaotab sel kombel elujõudu, üldpilt vaesestub, kui me kõik üritame sarnaneda.

    Meenub, et mõni aeg tagasi tuli Hiinast üleskutse osaleda näitusel. Paluti saata üks fail, mõõdud ja rohkem ei midagi. Selgitati, et meie plaat teostataks kohapeal uuesti ja trükitakse tiraaž.

    See võib tõesti tunduda veider kunstnikule Euroopast, kus areng on olnud indiviidikeskne ja liikunud isiksuse võimalikult vaba eneseavalduse suunas, kus hinnatakse kunstniku käejälge, vähemalt seniajani. Mida arvata eesti graafika praegusest seisust ja võimalustest?

    Viimatine Wiiralti kunstiauhinna näitus oli küll paljutõotav. Aga ega ma ei ole õige inimene arvustama hetkeseisu ega ka teiste töid, mul on nii palju tegemist omadega. Graafikanäitusi palju ei näe, Tallinna Kunstihoones oli see viimati vist paarikümne aasta eest.

    2000. aastal osalesin VI Kaliningradi graafikabiennaalil [Virge Jõekalda oli selle laureaate ja pälvis ühe kolmest võrdsest preemiast. – M. L.]. Seal imestasin küll, et ka joonistust peeti graafikaks. Graafika on sügavalt seotud just trükkimisega, kusjuures traditsioonilised graafikatehnikad pole oma võimalusi minetanud.

  • Hingest tuleb abstraktne muusika

    SIMON CUMMINGS

    Eesti muusika päevad 26. IV – 7. V Tallinnas ja Tartus. Kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.

    Tänavuste Eesti muusika päevade Tallinna osa oli pühendatud hingele (Tartu osas keskenduti vaimule). Olen festivalide teema suhtes alati olnud skeptiline: mind huvitab palju rohkem, mida tahab mulle öelda helilooja, mitte festivali kunstiline juht. Kuid elame murettekitaval ajal (aga millal see nii ei ole?), nii et ehk oli mõtet julgustada publikut mõtisklema, kuidas mõjutab muusika nende hinge, ning ühtlasi vaagida, kuidas me kõik – heliloojad, esitajad ja kuulajad – kohtume muusika tegemiseks kokku tulles hingede kogumina.

    Läti helilooja Alise Rancāne teoses „Blue Moon Station“ ehk „Sinise kuu peatus“ mängisid Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli liikmed klaviatuuri ümber kobaras seinale projitseeritud videomängu, püüdes võita eri tasemetel punkte.

    Kas asjaolu, et meie maailm on rahutu, tähendab, et muusika peab nüüd alati midagi tähendama või kutsuma esile midagi käegakatsutavat? Kas muusika võib olla ka lihtsalt muusika ja heli lihtsalt heli – abstraktsed asjad, mis tähendavad seda, mida me tahame, et nad tähendaksid, sealhulgas mitte midagi? Leidsin end tänavustel Eesti muusika päevadel selle küsimuse üle mõtisklemas mitmel korral, eriti sellepärast, et paljud heliloojad on oma muusikas abstraktsiooni omaks võtnud.

    Jonas Tarmi „Joon“, mille esiettekande tegi keelpillikvartett M4GNET, on hea sellekohane näide. Teos on üles ehitatud selle kõige põhilisema idee, laskuva skaala ümber, kuid üsna filmilikule helikeelele vaatamata haaravad selle õrnad kattuvad jooned, mis viivad julge lõpuni, tagasihoidlikult kaasa. Arash Yazdani näis nagu paljudes oma varasemateski töödes taas püüdlevat samalaadse abstraktsiooni, heli kui nähtuse poole, kuid kõik tema teostes „Stromateis“ ja „WinterWolf“ tundus olevat pigem natuke enamat kui lihtsad üliõpilasvisandid või eksperimendid, mitte nagu täiesti väljakujunenud küpsed kompositsioonid.

    Teine pettumus tuli tavaliselt usaldusväärselt Evelin Sepparilt, kes oli uue klarnetikontserdi „Kraft“ jaoks inspiratsiooni ammutanud lihtsast jõu­ideest (pluss veidi Bachi). Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja solist Soo-Young Lee esituses oli tõeliselt üllatav kuulda, kuidas postminimalismi ülekoormatud kummitus taaselustati ja üles soojendati: selle tulemuseks olid tavapärased, ettearvatavad rütmilise pulseerimise ja kordamise osad, mis on saanud nii tuttavaks, et kuuleme neid sõna otseses mõttes kõikjal. Oli hetki, mil oli tunne, nagu kuulaksin panga telereklaami. Teades, kui fantaasiarikas Seppar võib olla, oli kummaline, et ta on kasutanud nii üldist, ebaoriginaalset väljendusviisi.

    Margo Kõlar on uurinud „Valguse mustrite“ abstraktset sära uues teoses kuuele torupillile. Mõnikord muusika tantsib, moodustades rütmimustreid, millest lendavad väljapoole kaunistused. Kuid kõige mõjusam on see siis, kui rütmika kaob, muusikas keskendutakse lõõskavatele diatoonilistele klastritele ning sisenetakse kaunisse ambient-keskkonda, mis on täis pehmeid kattuvaid fraase.

    Lauri Jõeleht tabas hispaania renessanssmuusika kontrapunktilist abstraktsiooni kontserdil, kus vaheldusid vana ja uus. Jõeleht esitas Alonso Mudarra 1546. aastal loodud kitarriteose „Fantasia del quarto tono“ ehk „Neljanda astme fantaasia“ kaunilt kujundatuna ning see lõi Mustpeade majas väga hubase tunde. Sellele järgnes sujuvalt klavessiinimängija Ene Naela esituses Jõelehe „Chant polyphonique“. Teosel on samasugune otsekui kombatav omadus nagu Mudarra muusikal, justkui oleks materjali käsitletud ja vaadeldud eri nurkade alt ning selle tulemusena jõutud filigraanse helitööni. Veelgi silmatorkavam oli „Chant harmonique“ vioolamängija Garth Knoxi esituses: madal põhiheli tundub teoses olevat kõigi selle kohal toimuvate keeruliste liikumiste allikas. Need on üllatavalt eredad ning toovad meelde suitsupööriseid ja väikseid valgussähvatusi, mis vihjavad pimeduses lendavatele hõõguvatele ussikestele ja segunevad pideva lüürilise suunitlusega.

    Mulle tundub, et festivali kõige abstraktsem teos oli läti helilooja Alise Rancāne „Blue Moon Station“ ehk „Sinise kuu peatus“. Selles mängisid Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli liikmed klaviatuuri ümber kobaras seinale projitseeritud videomängu, püüdes võita eri tasemetel punkte. Millised olid selle mängu reeglid? Kas mängu mängimist võis nimetada muusikaks? Ausalt öeldes ei tea ma kummagi küsimuse vastust, kuid vahest see ei olegi oluline: esinejate tegevus tekitas heli – muu sõltub ehk juba meist endist. Samal kontserdil oli Malle Maltis teoses „Valge müra variatsioonid“ uurinud valge müra mõistet, muutes selle mängulisteks purseteks ja rütmideks ning lisades hiljem siinushelid ja piuksatused, mis meenutasid Ryoji Ikeda loomingut. Sellele järgnes Ekke Västriku „Kontrastid“, veel üks abstraktne teos, millele on iseloomulik põnev teadvuse voog, mis suundub kestvasse, segaste helikõrgustega refrääni ja lõpeb pehme virvendusega. See oli ühtaegu põnev ja armas.

    Abstraktsus leidis kõige kummalisema ja imelisema väljenduse flötist Tarmo Johannese kontserdil Fotografiskas. Kas ma ütlesin „flötist“? Tegelikult mängis Johannes suurema osa kontserdist naturaalsarve, kõigepealt oma teoses „Franz Strauss – viis etüüdi“, kus tema algelisele pillioskusele vastas elektroonika, mis näis olevat otsustanud varitseda tema pingutusi jämedate kolmkõlade ja tooreste purtsatustega. Eelmisel aastal esitas Johannes Udo Kasemetsa 1984. aasta teose „Yi Jing Jitterbug Soloctet“ äravoolutorust valmistatud kontrabassflöödil, mida oli laiendatud hulga lintmakkidega. Seekord kasutas ta digitaalselt laiendatud naturaalsarve ja seda oli põnev kuulata, sest pillimängu­vaevused polnud mingi probleem. Vastupidi, kui tema kohmakad, kohati räiged noodid halastamatult kordusid ja läbi valjuhääldite ruumis ringi lendasid, oli muusikas paatost, isegi elegantsi. Pean tunnistama, et purskasin peaaegu naerma, kui Johannes tegi lühidalt Wagneri tuuba häält, kuid tema pilav suhtumine tegi selle ainult nauditavamaks.

    Kõige tugevam abstraktne muusika oli Sander Saarmetsa uus teos „and the sky turned yellow“ ehk „ja taevas värvus kollaseks“, mille tõi esiettekandele Tallinna Uue Muusika Ansambel festivali avaõhtul Kultuurikatlas. Saarmetsa sürreaalsest unenäost inspiratsiooni saanud materjal on tabamatu ja pingeline ning keerleb pigem elektroakustilise koguefekti, mitte konkreetse heli või idee ümber.

    Mitu korda tundus, et teos muutub võimsamaks, kuid Saarmets juhtis teose jõu ootamatult millegi mõtlemapanevama poole. Abstraktsete ideede rakendamine on väga tõhus, kui leidub vihjeid millegi käegakatsutava kohta, et hoida kuulaja selle hämmastavalt kummalise keelega ühenduses.

    Sugugi ei üllata, et kuna festivali kohal terendab sõna „hing“, olid paljud heliloojad vältinud abstraktsust ja kirjutanud emotsionaalselt laetud muusikat. Maria Rostovtseva „Calcium Cooke 1959“ oli kõige haaravam paar minutit muusikat, mida olen üle hulga aja kuulnud. Tagantjärele tundub, et teose ootamatu lühidus ainult suurendab selle jõudu: see kulgeb suurest, armsast mustamisest maitsvalt räpase ja kerglase lüürikani ning lõppeb kusagil ahastuses. Seda muusikat ei ole ma suutnud peast välja saada ja ma väga loodan, et sellele heliloojale antakse tulevikus võimalus kirjutada midagi palju pikemat.

    Nii pikkuselt kui ka väljenduslaadilt eelmisega sarnane on EMTA tudengi Sofiia Štšerbakova „Obsessive Thoughts“ ehk „Sundmõtted“. Sukeldusime palavikulisse mikrokosmosesse, maailma, mis kõigub lihtsa selguse ja kirevate lainete vahel, hilisromantismi vihjete (millegi tuttava otsimise instinkt?) ja vabade atonaalsete järgnevuste vahel. See kõik toimis väga tõhusalt.

    Liisa Hirschil õnnestus uues teoses „Maa sooned“ muuta torupillide kõla aeglaselt tõusvaks klastriliseks glissando’ks. Aeg-ajalt esinevad veidrused kõlasid ülespoole liikudes nagu käiguvahetused ja torupillide tõeliselt tähelepanuväärne heli võttis tasapisi metsiku, tundeküllase hüüatuse kuju –vahest tuleb see (pealkirja arvestades) Maast enesest. Kuigi hüüatus oli eemalolev – valu? viha? meeleheide? lootus? –, kõlas kõik selle juures vajaliku ja tungivana ning mõju oli vahetu.

    Kõige mõistatuslikum oli Age Veeroosi uudisteos „Outlines of the Night“ ehk „Öö piirjooned“, tormiline nokturn, mis laotus laiali pimedas sala­pärases paigas. Teose ideid võis nii otseselt kuulda kui ka aimata, need kõlasid elavhõbedaselt, lenduvalt ja ärevalt. Nõnda oli raske eristada, kas mängijad tegutsesid ansamblina või üksikisikutena. Veeroos on salapära suurendanud, taandades muusika pelgalt kuuvalguse ja musta varjundite killukesteks, mida kaunistavad sosinad. See on joovastav heliilm, mis asub taju piiril.

    Mõnes mõttes on raske rääkida Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdist, mille andsid laulja Iris Oja, löökpillimängijad Vambola Krigul ja Lauri Metsvahi ning Tammo Sumera elektroonikal. See oli kindlasti kogu festivali kõige muljetavaldavam ja rabavam elamus, kuid nende nelja esitatud teose sügavus ja intensiivsus tähendas, et see oli tavapärasest nõudlikum kuulamiskogemus. (Tavaliselt ei meeldi mulle kontsertidel vaheajad, kuid sel korral oleksin soovinud, et oleks olnud aega hinge tõmmata.) Neljast teosest oli kõige keerulisem Ülo Kriguli (talle anti festivali ajal üle 2023. aasta LHV au-tasu) „House of Veils“ ehk „Looride maja“. Killustatud ja moonutatud kõne maailmast algav teos ei hägusta mitte ainult arusaama akustilisest ja elektroonilisest, vaid ka ülesehitusest: Krigul on loonud meid ümbritseva helimaastiku, kus meil tuleb ise orienteeruda. Helena Tulve teose „Sool“ puhul oli huvitav kuulda, kuidas löökpillimängijad paistsid hoidvat soprani temperatuuri, Tatjana Kozlova-Johannes on aga loonud teoses „Purskkaev 2“kaunilt meditatiivse sädeluse, mis näib olevat ühtaegu staatiline ja muutuv. Liina Sumera „La fontana malata“ ehk „Haige purskkaev“ oli kontserdi kõige dramaatilisem teos, mis liigub kiiresti rahulikust meeleolust meeleheitliku õhustikuni, jõudes välja uhkele hõljuvale platoole. See teos tõi meelde George Crumbi tämbriuuendusliku ja ülimalt laetud muusika. On väga hea, et EMPi kontserte saab uuesti kuulata (Klassikaraadios) või vaadata (EMP TV): selle kontserdi puhul ei piisa kindlasti ühest kuulamiskogemusest.

    Eriti tugeva mulje jätsid mulle kaks teost: üks suur ja teine väike. Suur teos oli Tatjana Kozlova-Johannese uudisteos „Tumedad tiivad“ löökpillidele ja orkestrile. Kuigi teoses on solist (Vambola Krigul), ei ole see kontsert. Selle asemel on Kozlova-Johannes loonud midagi, mis on esialgu ebamäärane – pigem mõte kohalolekust kui tegelik kohalolek. Orkestripartii kujuneb aeglaselt lüüriliseks tervikuks, kusjuures katalüsaatori või kaunistusena toimivad löökpillid. Orkestri laulu olemus on kummaline ja varjuküllane, väga ilus, kuid ka traagiline ja raskepärane, selles on rütmikat, mida tundus kõrvaga võimatu välja kuulda. Ehkki miski ei sarnane hariliku meloodiaga, laulab „Tumedad tiivad“ ometigi, mõnikord kattuvate mürisevate lainetena, siis pehmete katkestustena, samal ajal kui ülal kõlavad gongid. Kuigi teose toon on pidulik ja tõsine, on see sisimas äärmiselt südamlik ja kirglik.

    Väike teos pärineb minevikust: David Kellneri „Aaria“ on kirjutatud 1747. aastal. Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe esituses kõlas „Aaria“ kaks korda. Kontserdi alguses oli tähelepanu Elleri kandlel, Kerikmäe saatis teda harmooniumil. Kuigi too lisas sisuliselt ainult bassi, oli see efekt sootuks peen nagu tillukese vääriskivi sära. Teine esitus oli klavikordi ja kandle duett ning kuigi teos tundus veelgi väiksem kui enne, oli selle liigutav mõju tohutu – miniatuurne laul kõlas puhtast, lihtsast ilust. See muusika läks otsejoones hinge, nõnda et sõnadega ei saa seda hästi seletada ega kirjeldada.

    Tõlkinud Maria Mölder

  • Linnamaardla

    ROLAND REEMAA, LAURA LINSI

    „Ehitised ei ole niivõrd objektid kui sõlmed, mis on kokku põimitud materjalide voost,“ kirjutab Uus-Meremaa arhitekt Mark Wigley raamatus „Maavaradest sõltumatu arhitektuur: ehitusviis, mis ei kurna“*. Ta viitab arhitekti ameti kultuurilisele kuvandile ja toob välja, et üldiselt peetakse arhitektuuri andmise kunstiks. Arhitektuur lisab väärtust: liidab eraldi väheväärtuslikud osad ja põimib neist hästi toimiva terviku, kuid Wigley kutsub üles vaagima, millisest algmaterjalist seda lisandväärtust luua.

    Tehase betoonivalu puhul jääb alati midagi üle. Jääk valatakse kokku ühemõõdulisteks tahukateks ning nende kasutamiseks on palju võimalusi.

    XX sajandi moderniseerimise ning heaolu poole püüdlemise voolus ei paistnud asjakohane mõelda maavaradele, mida ehitamisel kasutati. Need näisid tollases kasvule orienteeritud optimismis lõpmatud. Ühiskond sai endale lubada arhitektide tööd, mille lähtepunkt oli ehitusplats kui tühi lõuend, millele luua innovaatilise disaini ja enneolematu vormiga eriline ning ühtlasi vajalik objekt. Sel sajandil peaks projekteerijate lähtepunkt olema teistsugune. Praegu teame, et surve Maale kasvab inimkonna ja rikkuse kasvamisega. Globaalses infoväljas ei jää enam saladuseks armid, mis maavarade ulatuslik kaevandamine ning töötlemine nii maastikule ja kliimale kui ka kaudsemalt ühiskonnale jätab. Iga ehitise aluseks on materjal ja on oluline, kust see pärit on.

    Jäätmed kui maavara

    Praegune ehitatakse lineaarselt: uued hooned rajatakse toorainest, mis on kaevandatud maapõuest ja mida töödeldakse toodeteks. Kõigeks selleks kulub suur hulk energiat. Sellest protsessist täiesti eraldi töötab oma kirjutuslaua taga arhitekt, kelle projekti järgi ehitusmeeskond hoone valmis ehitab. Oma­vahel ei pruugi nad kunagi kohtuda, ühe spetsialisti tööst on teistel vaid hägune ettekujutus.

    Materjali, millest hooned ehitatakse, liigutatakse pidevalt ühest kohast teise, alates kaevandamisest, transportimisest ning komponentideks töötlemisest kuni projektis ette nähtud asukohta paigaldamiseni. Hoone kasutamise ajal materjalid kuluvad, kasutajate vajadused ja eelistused muutuvad ning lõpuks, kui enam midagi üle ei jää, tuleb hoone lammutada. Hooneks kokku põimitud materjalid eraldatakse üksteisest jälle väiksemateks ühikuteks ning kuhjadesse tõstetud lammutusjäätmetele tuleb järele veok. Kuhu edasi?

    Kuigi lammutusjäätmete taaskasutamise määr Eestis tõuseb, s.t materjali ei ladestata lihtsalt prügimäele, vaid suunatakse uuesti kasutusse, siis lammutamisel saadud materjali väärtus üldiselt siiski kahaneb. Statistika näitab, et betoon ja tellised võetakse taas kasutusele sajaprotsendiliselt. Selle taga on aga asjaolu, et neid kasutatakse pelgalt täiteks, nt ammendatud karjäärides. Energia, mis kulus selle materjali kaevandamiseks ja töötlemiseks, maetakse maha. See ei ole jätkusuutlik praeguses olukorras, kui ehitusmahu kasvuga kasvab proportsionaalselt ka lammutusjäätmete hulk. Ühtlasi on seesugune tegevus vastuolus jäätmeseadusega, mille kohaselt tuleb jäätmeis näha ressurssi, et vähendada nõudlust uute loodusvarade järele.

    Ehitussektori ringmajandamiseks peavad oma n-ö mulli eraldunud (ja eraldatud) spetsialistid kokku tulema: arhitekt ja kaevur peavad omavahel rääkima. Valdkonnale on väljakutse nii selekteeriva lammutamise, mille eesmärk on lammutatava kehandi uuesti materjalideks ja komponentideks sorteerimine, kallidus ja keerukus; taaskasutatava materjali sertifitseerimine; materjalide teadlik kogumine, hoiustamine ja müügiahela toimimine ning viimaks ülesaamine kinnisvarasektori ihast uudsuse ja puhta platsi järele.

    Linna kaevandamine

    Üks viis leevendada ehitamisel loodusressursside ületarbimist on arendada teise ringi ehitusmaterjalide teadliku kogumise süsteemi. Kasutusse võetud termin „linna kaevandamine“ (ingl urban mining) osutab materjalide ja tooraine leidmisele, eraldamisele ning töötlemisele juba ehitatud ehitistest maapõue asemel. Ilmselt võib igaüks ette kujutada, et vana aken läheb käiku kasvuhoone ehitamisel, kuid seesuguse mõtteviisi suures mahus kinnisvara- ja ehitussektori kiiresse ning väga täpse ajagraafikuga ehituskultuuri ülekandmine ei näi praegu võimalik. Nii suurt muutust tuleb toetada õigusaktidega, valdkondadeülese koostöö ning oskusteabega.

    Laura Linsi ja Roland Reemaa Kumu hoovis oma teosega „Tunnistajad“. Installatsioon on ehitatud jääkmaterjali tahukatest, mis on valatud betoonivalu liini ülejääkidest.

    Linna kaevandamisega katsetatakse süsteemselt juba mitmes Euroopa riigis. Meie oleme näiteks seotud Londonis Enfieldi linnaosa lammutamisel tekkiva ehitusmaterjali taaskasutuse teed näitava projektiga (ingl Excess Material Exchange), kus kaardistatakse tööstushooned ning nende kasutuspotentsiaal veel enne lammutamist. Muutub ka erialane sõnavara: „lammutamine“ on asendumas „selekteeriva demontaažiga“, mis tähendab põhimõtteliselt tagurpidi ehitamist, s.t ehitise lahtivõtmist materjalide või elementide kaupa. Levinuim viis koordineerida vabanevat ehitusmaterjali ja suunata see järelturule on luua digitaalne või füüsiline andmebaas ehk materjalipank. Selline platvorm toimib kompetentsivõrgustiku toel, kuhu kuuluvad kohaliku omavalitsuse töötajad, linnaplaneerijad, juristid, materjaliteadlased, lammutusettevõtted, insenerid ning arhitektid, et suunata vabanev materjal järk-järgult uutesse ehitistesse. Nagu ikka, loeb ka kuvand. Näiteks Enfieldis demonteeritud grafitiga kaetud tööstushoone telliseid müüakse n-ö kunstitellistena, sest iga tellise üks külg on kaetud spray-värvi kihiga.

    Materjalipanga lähim vaste on Eestis Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) haru, vanamaterjaliladu, mille eestvedaja on Holger Orek, kes haldab, sorteerib ning korrastab vanu uksi, aknaid, treppe ja muid peamiselt muinsuskaitse ja teadliku hooneomaniku seisukohalt väärtuslikke ehituselemente. Ilmselgelt ei suuda üks inimene kogu ehitussektori toimimist muuta, kuid SRIKi laos on materjalide ja elementide taaskasutuse võrgustiku loomise baasteadmisi juba rakendatud. Sellesarnase mudeli alusel võiks eeskuju näidata näiteks Riigi Kinnisvara AS, kelle portfelli kuulub vanu ja uusi, lammutatavaid ja ehitatavaid hooneid. Siin saaks kokku viia eri osalised, et luua ringmajandusmudel, mida saaks järgida ka erasektor.

    Teist sorti linna kaevandamise on ette võtnud Eestis ehitusplatside vundamendiaukudest pärit savi ja pinnast väärindav disainistuudio Kuidas.works. Isegi kui tegu on toorainega, mis võetakse maapõuest välja esmakordselt, siis on selle elutsükkel lõppenud siiani pinnasetäitena kuskil linna servas. Sellisest jäägiks peetud pinnasest valmistatud tooteid saab aga kasutada soojustuseks, vaheseinteks, kergseinteks ning seinaviimistluseks. Efektiivse ja ökoloogilise materjalikasutuse tulemuseks on kvaliteetse sisekliimaga ruum.

    Kohalikust pinnasest on ehitatud iidsetest aegadest üle terve maailma. Näiteks XIX sajandil oli Londoni linn kruntide kaupa savipinnaseni üles kaevatud. Sellest põletati sealsamas tellised, millest omakorda kerkisid majad. Selline materjali kasutamine on niivõrd lihtne, lausa elegantne, kuid tänapäeva rahvusvahelistunud materjaliturul näib selle matkimine peaaegu võimatu. Samalaadseid võtteid taasavastatakse, arendatakse ning rahastatakse üha enam siiski nii Madalmaadel, Inglismaal kui Prantsusmaal.

    Mittelineaarsus

    Arhitektuuri uus väljakutse on mittelineaarne projekteerimine, mille puhul sõltub kavandamine, samuti ehitise esteetika ning ehitusaja planeerimine suuresti saadaval materjalist. Praegu kavandatavais hooneis peaks nägema tulevikumaterjali, mida on võimalik lahti võtta nii, et selle väärtus säilib ühel või teisel kujul. Näiteks Hollandis on kasutusel materjalipassid, kus on kirjas ehitises kasutatud materjalid ning nende demontaaži võimalused. Sellisel juhul ei kuulu kinnisvara omanikule mitte lihtsalt ruutmeetrid, vaid ka maavarad, mis on lihtsalt võtnud hoone kuju.

    Kui hoone praegu kavandada nii, et selle saab lahti võtta, ilmnevad takistused, millele ehitussektoris ei ole pidanud varem tähelepanu pöörama. Näiteks on keeruline taaskasutada kunagiste müüritiste telliseid, sest neid siduv tsementmört on tugevam kui tellis ise, mistõttu on telliste eraldamine ajamahukas ettevõtmine.

    Eesti arhitektide liidu 2022. aasta konverentsil „Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes“ nentis Norra arhitekt Åshild Wangensteen Bjørvik kriitiliselt, et lihtsat ja elementaarset hooneosa nagu aken toodetakse niivõrd keerulisest komposiitmaterjalist, et seda on võimatu algaineteks eraldada. Ehitajad on asendunud paigaldajatega, kes järgivad spetsiifilisi tootejuhiseid, see süvendab aga omakorda ühesuunalist ehituskultuuri.

    Üha enam võtab arhitektuuris hoogu lihtne ehitamine (ingl simple building), mille puhul on eesmärk kasutada kohalikku ehitusmaterjali, järgida ökonoomseid mõõtmeid, vähendada keerulisi erilahendusi ning vältida komposiit­materjale, s.t kokku liimitud materjale. „Kas lihtsalt ehitamine on üldse võimalik?“ küsitakse retooriliselt maailma ühe tuntuma arhitektuuriajakirja Detail 2020. aasta novembrinumbris. Globaalsel materjaliturul, kus paigaldajate arvates on üldjuhul õige vaid üks lahendus, kannab lihtsat ehitamist maailmavaade, mis toetab kohalikku ehituskultuuri, väärtustab parandamist ja püüab vähendada sõltuvust turumajandusest.

    Mis on Läänemere spolia?

    Eri paigust kokku kogutud ehituskõlbulikku teisest materjali kasutati juba Vana-Roomas. Spolia’st, üle terve impeeriumi kokku tassitud kividest, sh oma tähenduse minetanud skulptuuridest jm leidmaterjalidest, ehitati midagi uut, üldjuhul sammastikke. Ehitati ka vara­kristlikke basiilikaid, tavaliselt kolmelöövilisi kirikuehitisi, kus keskne pikihoone ristub transeptiga, moodustades keskele eriliselt esile toodud nelitise ruumi. „Spolia“ tuleb ladinakeelsest sõnast „spolium“ ehk „sõjasaak“, seega võis spolia’l olla sümboolne väärtus. Teisalt võidi kivitükkides näha ka lihtsalt, ilma igasuguse kõrvaltähenduseta juba sobivasse suurusesse tahutud ehitusmaterjali.

    Kunstiajaloolane Dale Kinney ütleb, et spolia mõiste on ambivalentne, sest omaaegsetes tekstides ei ole selgitatud, miks nii ehitati või mida sellest arvati. Kinney kirjeldab, kuidas spolia tähendusväli muutus keskajal, mil ehitamises ei nähtud geeniuse loovuse väljendust: sel ajal kadus leidmaterjali tähenduslik kultuurikiht. Hoonete puhul võis küll täheldada Rooma-aegseid mõjutusi, aga need ei pruukinud seostuda Rooma riigi kultuuripärandiga.

    Kas spolia võiks avaldada mõju praegusele Baltimaade ehituskultuurile? Läänemere spolia’ks annab võimaluse näiteks silikaattellis, mille kuvand on jätkuvalt ankurdatud Nõukogude aega, kuid millel on ehituslikku potentsiaali. Silikaatkivi väärindamise üheks näiteks võib pidada 2019. aastal edukalt Lõuna-Eestist teisaldatud kahekordset kortermaja, mis toodi Tallinnasse vabaõhumuuseumi eksponaadiks.

    Silikaattellise laiemat potentsiaali analüüsitakse tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudis, kus uuritakse nn hruštšovkade lammutamisel vabanevate ehituselementide korduvkasutusse ning ehitus- ja lammutusjäätmete materjalina ringlussevõtu võimalust näiteks uues betoonis või krohvis. NSVLi ajal ehitatud elamufond on asukoha, ehituskvaliteedi või hooletusse jätmise tõttu amortiseerunud. Prognoosi kohaselt lammutatakse ligi veerand praegusest hoonefondist paarikümne aasta jooksul, mistõttu vabaneb tohutu kogus betooni, silikaatkivi ja keraamilist tellist. Just potentsiaalne maht on määrava tähtsusega, et materjali uurimisse panustatav energia ning taastöötlemine lõpuks end ka ära tasuks.

    Igiliikur maardlas

    Praeguse majandussüsteemi loogikast võib teha järelduse, et seal, kus on nõudlus, on ka tugi lahenduste leidmiseks. Mida enam piiratakse esmase materjali kaevandamist, seda asjakohasemaks muutub ringmajandus. Kas ehitusmaterjalide tootmisel õhku paisatava CO2 jalajälje vähendamine silikaadi väärindamisega paneb ka hruštšovkadele teise pilguga vaatama? Kui arvud tabelis joonduvad, siis ilmselt nii ka läheb. Arhitektuurist saab jälle kingitus, mis on väheväärtuslikest osistest kokku põimitud uueks väärtuseks –spolia naaseb.

    Üks on siiski kindel: arvud ei joondu kunagi ideaalselt. Nii on kirjas juba termodünaamika teises seaduses. Isegi kui linnast saab maardla, kust kaevandada uut väärtuslikku ehitusmaterjali, ei ole selle kaevurid igiliikurid. Iga ehitus nõuab jätkuvalt uusi ressursse. Energiakriisi valguses iseloomustab just ressursside suunamine ühiskonna tõekspidamisi. Kirjanik George Bataille’ on nimetanud sellist ressurssi neetud osaks (pr la part maudite). Ta kirjeldab, et iga organism Maal saab rohkem energiat, kui on vaja selle elushoidmiseks ning tekkinud rikkust saab kulutada kahel viisil: hiilgavalt või hävitavalt. Ringmajandusse panustamine on praegu ainuke eetiline valik, kuid see ei saa olla ettekääne lõputule kasvule. Vaatamata uutele säästlikele tehnoloogilistele lahendustele peab arhitekt ka jätkuvalt pärima, kellele ja miks üldse ehitada.

    Artikkel on Eesti arhitektuurimuuseumi näituse „Linnamaardla“ kaastekst. Näitus on avatud 25. V – 31. VII 2023.

    * Mark Wigley, Returning the Gift. Running Architecture in Reverse. Rmt: Non-Extractive Architecture: On Design without Depletion, 2021.

  • Kujutlusvõime, kirjandus ja arhitektuur

    URMO METS

    4. mail esines Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarjas pealkirjaga „Arhitektuuri päästikud“ Hollandis resideeriv kirjanik ja arhitekt Klaske Havik (snd 1975). Havik on Delfti tehnikaülikooli arhitektuuriprofessor, analüüsi- ja kujutlusmeetodite õppetooli juhataja. Tema kirjanduslikku loomingut on avaldatud Hollandi luulekogumikes ja kirjandusajakirjades. 2021. aastal ilmus tal ingliskeelne luulekogu „Way and Further“. Vestlesime Havikuga kirjanduse ja arhitektuuri seostest ning analüüsi- ja kujutlusmeetodite väärtusest.

    Klaske Havik: „Ilukirjandusel on eriline võime kutsuda esile arhitektuurse ruumi ja selle kasutaja vahelisi tajuseoseid.“

    Kuidas jõudsid kirjanduse ja arhitektuuri ühendamiseni?

    Lugemine ja kirjutamine on mulle omased varasest lapsepõlvest, huvi arhitektuuri vastu tuli perekonnast: minu isa oli arhitekt ja nii sündis loomulik otsus asuda pärast keskkooli õppima Delftis arhitektuuri. Sellele lisandusid ilukirjanduse, täpsemalt, loovkirjutamise õpingud Amsterdamis. 1998 kolisin tudengina Soome, kus avaldasin oma esimese artikli kohalikus arhitektuuriajakirjas Arkkitehti, lisaks proovisin kätt ajakirja toimetajana Delftis ja arhitektina Haagis. Oma bürood pidasin paar aastat, koostasin hooneprojekte. Doktoriõppe perioodil otsustasin keskenduda kirjanduse ja arhitektuuri seostele, leidsin, et arhitektuurihariduses peab olema suurem rõhk ruumi lahti kodeerivate tajude selgitamisel, kasutaja ja kujutlusvõime rolli mõistmisel. Sain aru, et ilukirjandus on eriline, sest suudab tekitada arhitektuurse ruumi ja selle kasutja vahelisi tajuseoseid.

    Sinu 2012. aastal Delfti ülikoolis kaitstud doktoritöö „Linnalise keskkonna kirjaoskus“1 pakub arhitektuuri mõtestamiseks kirjanduslikke tööriistu. Palun tutvusta neid paari sõnaga.

    Seadsin hüpoteesiks, et kui ilukirjanduses pakutakse ulatuslikku sissevaadet ruumikogemusse, siis peab olema võimalik luua kirjanduslikke instrumente arhitektuuri uurimiseks ja ka kavandamiseks. Eri perspektiivide avamiseks pakkusin välja kolm peamist kontseptsiooni: kirjeldus, ümberkirjutus ja ettekirjutus. Need kolm haru avavad arhitektuuri ja kirjanduse mõtteviisid. Neid kolme suunda uurisin kirjanduse ja filosoofia, arhitektuuriteooria ning sotsiaalteaduste seoste kaudu. Ehitasin justkui raamistiku, kuidas arhitektuur ja kirjandus suhestuvad ning püüdsin luua tööriistu ja arendada oskusi, mis arhitekte nende töös abistaksid. Kirjanduslike referentsidena käsitlesin kirjanikke nagu Marcel Proust, Italo Calvino, kirjandusrühmitus Oulipo, André Breton, Louis Aragon, James Joyce ja Mark Z. Danielewski. Arhitektidest aga Steven Holli, Bernard Tschumi ja Rem Kool­haasi töid.

    Doktoritööst sündis 2014. aastal raamat „Linnalise keskkonna kirjaoskus: arhitektuuri lugemine ja kirjutamine“ („Urban Literacy: Reading and Writing Architecture“)2, mille kaasautor on arhitekt Juhani Pallasmaa.

    On tähelepanuväärne, et juhatad tehnilise kallakuga Delfti ülikooli arhitektuuriteaduskonnas analüüsi- ja kujutlusmeetodite õppetooli. Milline on selle fantastilise nimetusega õppetooli taust?

    Selle loomine oli pikk ja keerukas protsess, milles oli ka palju õnne. Juba minu Delftis kaitstud doktoritöö uurimisvaldkond oli kooli tehnilist tausta arvestades eriskummaline. Minu töö pälvis koolis väga palju umbusku ja kriitikat, seda nähti kui subjektiivset reeglistamata ala, mis teadusliku uurimismetoodikaga justkui ei haaku ning mul soovitati minna kunstikooli.

    Mul vedas, et toonane professor Umberto Barbieri toetas minu püüdlusi ja andis mulle vabaduse oma uurimis­huviga jätkata.

    Peagi õnnestus mul ülikoolis läbi viia mõned kursused linna ja kirjanduse teemal, kus kasutasin loovkirjutamise meetodeid. Kursused osutusid väga populaarseks ning ajapikku õnnestus mul välja teenida kooli usaldus.

    Oma uurimissuuna õpetamise vajalikkuse selgitamine ülikooli juhtkonnale võttis aastaid. Pidin korduvalt üle rääkima, et innovatsioon ei sünni tühja koha pealt, igasuguse tuleviku kujustamiseks on vaja kujutlusvõimet ja see pole midagi subjektiivset ega maagilist, vaid universaalne nähtus, mis on alati igasuguse leiutamisprotsessi keskmes. Ilma kujutlusvõimeta ei ole me suutelised tegelema kliimamuutuste, migratsiooni, demograafiliste muutuste jms. Et olla lahenduste otsimises edukamad peame teadma, mis on kujutlusvõime ning kuidas seda arendada.

    Oma õppetooli ja professorikohani jõudmine võttis mul aastaid, olen endiselt väga uhke ja õnnelik, et see mul sellistes oludes õnnestus.

    Milliseid oskusi soovid oma tudengites arendada ning milliseid õppemeetodeid kasutad?

    Hindan kriitilist mõtlemist, oskust seada kahtluse alla iga ülesanne. Suutlikkust analüüsida ruumilist konteksti läbi narratiivsete prillide, mõista, millised lood on kohtadega seotud ja kuidas need sünnivad, kuidas sünteesida kogukonnalugusid ruumiotsustesse. Tuleb märgata paiga ajalugusid ja mälurakursse.

    Tallinna vanalinn Klaske Haviku kaamerasilma läbi.

    Oma tudengitega uurime, kuidas uurida ja analüüsida mõne kindla koha konteksti ja seda, kuidas seda tajutakse. Tähtis on mitte vaadelda ruumilist olukorda ülalt alla, vaid seest väljapoole, uurida kõiki kohaga seotud põiminguid. Edasi disainiprotsessi liikudes püüame kasutada eri kujutlustehnikaid ning kirjandusmaailm pakub siin lõputult palju võimalusi.

    Tehnikatest kasutame füüsilisi makette ja joonistusi, ja neid mitte kui ainult representatsiooni, vaid kui uurimisallikaid. Püüame oma meetoditega laiendada arhitekti konventsionaalsete tööriistade valimit.

    Kunstiakadeemias antud loengus tõstsite esile eetilist komponenti. Kuidas suhestub eetika analüüsi- ja kujutlusmeetoditega?

    Arhitekti eriala on olemuslikult seotud sotsiaalsete seoste lõimimisega, sealt tuleneb ka arhitekti sotsiaalne vastutus. Kui vastumeelse maali võib seinalt maha võtta ja muusikapala mitte kuulata, siis ebameeldivat arhitektuuri ei saa ära võtta või välja lülitada, see on füüsiliselt olemas.

    Arhitektil on eetiline vastutus mõista, kuidas inimesed suhestuvad oma keskkonda, kuidas sünnivad nende ruumilised väärtushinnangud ja kuidas lepitada erinevaid ruumiootusi. Mil moel inimesed saavad integreeruda ja kuidas arhitektuur seda võimaldab.

    Oled aktiivne luuletaja. Kuidas arhitektuur sinu luuleloomingut mõjutab?

    Kui õppisin kirjandust, siis öeldi mulle, et minu kirjutuslaad on väga keskkonna- ja arhitektuurikeskne. Kujutlen sageli füüsilise maailma objekte kui protagoniste. Ruum on alati mõtlemisega tihedalt seotud. Enamikul minu luuletustel on teatav maastiku dimensioon. Minu eesmärk ei ole kirjeldada ruumi, vaid sünteesida ja setitada sellest tõukuvaid tundeid.

    Linnad on alati kirjanikke inspireerinud ja paljud teosed on tuntud eeskätt oma mahlakate linnakirjelduste poolest. Milline on kirjanduse mõju linnade kujunemisele?

    Väga paljude linnade tuntus on mõjutatud kirjandusest, näiteks London või Pariis, mille kohta on tonnide viisi luuletusi ja proosateoseid. Linnade uurimisega tegeleb minu kureeritud projekt „Linlike paikade kirjutamine“ („Writing Urban Places“), mis on osa üleeuroopalisest toetusprogrammmist COST Action ja mis aitab nelja aasta jooksul luua uurijate võrgustiku. Projekti eesmärk on narratiivsete meetodite kaudu uurida ja edendada kogukondade mõistmist keskmise suurusega ja vähem tuntud Euroopa linnades nagu näiteks Osijek Horvaatias, Skopje Makedoonias, Tampere Soomes ja Limerick Iirimaal. Programmi raames toome kokku arhitektid, kirjandusteadlased ja filosoofid, et uurida linnu kohalike lugude kaudu. Linnade kujundamises huvitab meid narratiivsete meetodite potentsiaal. Koosloome käigus leiutatud tööriistu püüame suunata nende linnade arengusse.

    Digiajastu tehnoloogilised uuendused on viinud meid olukorda, kus tulevik ei paikne kauges ebamäärases kujutluses, vaid kehastub meie silme all siin ja praegu. Ilmselt mõjutab see ka meie kujutlusvõimet.

    Ma ei ole kindel, et meie kujutlusvõime muutub, kindlasti muutuvad aga teemad, millest räägime. George Orwelli düstoopilise maailma jälgimissüsteemid on saanud tavapäraseks, samuti Franz Kafka kirjeldatud uskumatu bürokraatia. Igal ajastul on oma utoopiad ja düstoopiad, praegu on nendeks kliimamuutused ja tehisintellekt.

    Veebimeedias löövad laineid iseõppival tehisintellektil baseeruvad pildigeneraatorid nagu Midjourney, DALL E2 ja tekstigeneraator ChatGPT, mis loovad soovitud tekstilise sisendi põhjal juba praegu märkimisväärse kvaliteediga sisu. Leiutatakse rakendusi, mis aitavad algoritmide põhjal hooneid projekteerida ning kirjandusteoseid luua. Kas peaksime pelgama, et tehisintellekti aina mugavama kasutuse tõttu kängub meie kujutlusvõime?

    See oht on tõesti olemas. Kui anname oma mälu ülesanded üle tehnoloogiale, siis teatud ulatuses loobume oma võimete kasutamisest ja arendamisest. Kui kunagi oli normiks peast arvutamine, lähedaste ja sõprade telefoninumbrite teadmine ning Google Mapsi abita linnas orienteerumine, siis need ülesanded on nüüd antud tehnoloogiale. See on düstoopiline potentsiaal.

    Kindlasti on võimalik genereerida ka häid tekste ja toimivaid hooneid. Usun siiski, et meiega on kõik hästi, seni kuni me ei kaota emotsionaalset ühendust keskkonnaga, võimet oma tajusid märgata, neid mõtestada ja mäletada.

    Paljudele on vanad majad atraktiivsemad kui uued, sest pärand on aja jooksul läbi imbunud hulgalistest lugudest, mille kihistusi võime neist lugeda. Kuidas kavandada kõnekamat uut arhitektuuri?

    Hea arhitektuur saab alguse põhjalikust konteksti mõistmisest. Vanad kihistused loovad seoseid vormi, mõõtkava, materjali, valgustingimuste ja muude teguritega. Nende lugude peale uue ehitamisega võime neid kihistusi edastada ja olla edukamad ka uute lugude vastuvõtmisel ja rääkimisel. Võib-olla ei olegi alati vaja uut ehitada ja peaksime rohkem keskenduma oleva ruumipärandi teisendamisele.

    Palun too näiteid arhitektidest, kes on sind mõjutanud, püüdnud kujustada arhitektuurset loomingut mitte visuaalse materjali ja ehitamise kaudu, vaid kirjandusega.

    Esmalt muidugi tšehhi päritolu ameerika arhitekt ja õpetlane John Hejduk, kes ei ehitanud palju, kuid lõi oma kirjutiste ja joonistustega rikkaliku teatraalse maailma. Ka Rem Koolhaas alustas enne majade projekteerimist kirjandusest, tema 1978. aasta raamatus „Hullunud New York“ ehk „Delirious New York“3 uuritakse Manhattanit paljuski lugudega, mida ta oli otsinud ajakirjadest, raamatutest ja postkaartidelt.

    Veel üks põnev ja vähem tuntud Belgia arhitekt on Koen Deprez, kelle arhitektuur on läbinisti kirjandusliku perspektiiviga ning kes pigem ei ehitanud, vaid kirjutas. Näiteks on ta kirjutanud ühest hoonest romaani, mille kirjelduse alusel on hiljem maja ehitatud, ja seda kuni detailideni, näiteks ukse käepidemed.

    Samuti on ta väga ebaharilikul viisil teinud renoveerimisprojekti. Nimelt sai ta tellimuse ühelt vanemalt paarilt, kes soovis oma maja uuendada. Ta võttis tellimuse vastu, uuris nende maja ning mõne aja pärast tuli tagasi ettepanekuga kirjutada majast viis raamatut, milles põhjendatakse, miks ei ole midagi vaja ehitada. Ta kirjutaski viis raamatut, vanapaar luges ja hindas oma vaated ümber. Kliendina maksid nad tellimuse eest ja rahuldusid oma majaga, ilma et seal oleks naelagi seina löödud. Ka nii võib maju renoveerida.

    1 Klaske Havik, Urban Literacy: A Scriptive Approach to the Experience, Use and Imagination of Place, Delft University of Technology, 2012.

    2 Klaske Havik, Juhani Pallasmaa, Urban Literacy, Reading and Writing Architecture. Nai010, 2014.

    3 Rem Koolhaas, Delirious New York: A Retroactive Manifesto for Manhattan. Oxford University Press 1978.

    Vanalinn

    Klaske Havik

    kõmpides majadevahelises ruumis

    veendunud seinte tugedel

    kahtlaselt kauges tuttavas linnas

    kuuldes mineviku pidusööke

    sadamat, käiku, väravat, kivi

    kõnnin, kõnnin üksi

    mu jalad heidavad varje

    laiskade laternate kolletuses

    müürid sosistavad muistseid ulmi

    kindlasti oleme siin ka varem olnud

    kindlasti oleme tantsinud

            kirjanike majas

    oodanud vestibüülis, kritseldanud

            seintele

    kindlasti oleme kõndinud mere ääres

    kindlasti oleme laevast maha jäänud

    kindlasti oleme selle unustanud

    kõmpides majadevahelises ruumis

    veendunud seinte tugedel

    kahtlaselt kauges tuttavas linnas

    kuuldes vaikuse häälekooris

    sadamat, käiku, väravat, kivi

    kõnnin, kõnnin üksi

    Luuletus on kirjutatud Tallinna vanalinnas. Inglise keelest tõlkinud Urmo Mets.

  • Spordist, mitme südamega

    KAAREL KUURMAA

    Dokumentaalfilm „Kaks südant“ (Eesti Ratsaspordi Liit, Alexela, Eesti 2023, 103 min), režissöör-stsenarist Steiv Silm, operaator Taavi Arus, produtsendid Riina Pill ja Steiv Silm. Eesti Ratsaspordi Liidu 100. sünnipäeva film. Jupiter.

    „Kaks südant“ kandvaks teljeks on Eesti ratsutaja jõudmine Tokyo 2020 olümpiamängudele, kus võistles Dina Ellerman Donna Annaga.

    Dokumentaalfilm „Kurvilise tee legendid“ (Sterotek, Eesti 2023, 135 min), režissöör Tarvo Mölder, stsenarist Kaidi Klein, produtsent Eero Nõgene.

    2023. aasta kevad on toonud ekraanidele kaks uut süvitsi minevalt põhjalikku sporditeemalist dokumentaali „Kaks südant“ ja „Kurvilise tee legendid“. Mõlemad on seejuures jõudnud ka kinodes muljetavaldava vaatajaarvuni, mida niivõrd spetsiifiliste teemade puhul nagu ratsutamise ajalugu või Eesti ralli kaheksakümnendad võib lugeda vägagi meeldivaks üllatuseks. Kui mõelda, et neile filmidele eelnes veel möödunud aasta hittmängufilm „Kalev“1, mis kõnetas nii publikut kui kriitkuid, siis võib kõneleda suisa väikesest spordifilmide buumist. Ometi on spordi ja filmi suhe olnud meil aeg-ajalt peaaegu väljasuremise äärel. Pärast spordidokumentalistika suurmeistrite Peep Puksi ja Hans Roosipuu filmiareenilt lahkumist jäi spordi kajastamine suurel ekraanil aastateks täielikult kiratsema. 2006. aastal tegid Puks ja Roosipuu üheskoos mõlemale viimaseks jäänud filmi „Tiim“, kus vaadeldakse toona tipus olnud suusatamist Mati Alaveri ümber koondunud keskkonnas. Tulemuseks on tänase päeva valguses üks ajas aina mitmekülgsemalt väärtuslik ajastudokument kolme taliolümpiamängude kuldmedaliga päädinud teekonnast. Pärast seda linastus kümne aasta jooksul ainult paar spordiga seotud pikemat filmi: Kaupo Kruusiaugu mitmekihiline ja õnnestunud „Mängija“ (2008) Jaan Ehlvestist ning pigem unustusse vajunud maadlusdokid „Baruto. Tõlkes kaduma läinud“, „Palusalu“ ja „Englas. Vana soldat“2. Kõik neli olid pealegi n-ö telepikad ehk alla tunnised lood. Alles 2018. aasta lõpul linastunud jalgrattafilmi „Mäed, mida polnud“3 järel hakkas järjepanu tulema rohkem sporti kajastavaid filme, mis ka suurele ekraanile jõudnud, näiteks „Konstantin Vassiljev. Kastist väljas“ ja „Lõvide vennaskond“4 ning muidugi dokumentalistika vaataja- ja kassarekordeid purustanud „Ott Tänak: The Movie“5, mille mõtteliseks eellooks võib pidada ka „Kurvilise tee legende“ – tegijadki ju täpselt samad.

    „Kurvilise tee legendid“ on tervikuna nagu üks pikk retroplahvatus. Muusikas ja pildis on tegijad igati stiilselt ajastu vaimu tabanud nii toonases kui praeguses mõttes, sest 1980ndad on teadagi ju taas väga populaarsed.

    Kui küsida, mis ühendab viimase kümnendi spordidokumentalistikat, siis üks vastus on see, et peaaegu täielik filmialase kriitika ja retseptsiooni puudumine. Nähtavasti on ajalehtede kultuurikülgede toimetajatel alati lihtsam vastav lugu tellida oma spordiosakonnast või jätta need üldse targu kajastamata. Kodumaistel filmikriitikutel on ilmselt rohkem tegemist Eesti spordikangelaste asemel keskaegse apteekri, Marveli ja teiste Hollywoodi koomiksikangelaste järjekordsete osade analüüsimisega. Eespool mainitud dokkide bibliograafia on seetõttu üksluine, ikka läbivalt kirjutavad neist spordiuudiste jälgijatele tuttavad nimed nagu Martinson, Pahv, Järvela, Tiisler jt. Ainult Margit Adorf vapra üksiklasena Eesti Filmiajakirjanike Ühingust on kirjutanud koguni mõlemast rallifilmist. Mis siis, et ministeerium on kultuuril ja spordil üks ning ekraanikohtumised on vaatajaarvu mõttes edukad, läheb meie spordi- ja filmiloo põimumine vaevaliselt. Seda enam rõõmustab kahe menuka filmi linastumine.

    Režissöör Steiv Silma Eesti Ratsaspordi Liidu 100. aastapäevaks valminud filmi „Kaks südant“ kandvaks teljeks on Eesti ratsutaja jõudmine Tōkyō 2020 olümpiamängudele, kus võistlesid Dina Ellerman Donna Annaga ning lisaks veel kaks Eestis kasvatatud hobust, kes küll esindasid teisi riike. Kolm hobust ja sportlane OMil pakub pea veerandtunnise epiloogi, mispeale pöörab film näo 100 aasta tagustesse aegadesse, et sealt tagasi tänapäeva jõuda. „Kaks südant“ annab peaaegu entsüklopeediliselt põhjaliku ülevaate Eesti ratsaspordi ajaloost, milles saavad käsitletud ratsaspordikeskused alates meie ratsaspordi hällist Tondi maneežist kuni üle Eesti laiali olevate baasideni. Temaatiliselt saavad ekraaniaega veel sporditipud ning tutvustatakse põhilisi Eestis harrastatavaid ratsutamisalasid nagu takistussport, koolisõit, kolmevõistlus, krossisõit, kestvusratsutamine, rakendisport ning voltižeerimine ehk võimlemine hobuse seljas. Lisaks näeme veel hipoteraapiat ja Kaitseliidus taastatud ratsarühma, mis on ju igati loogiline, kuna ratsasport on ajalooliselt tugeva militaartaustaga. Kohustuslike ajalooliste märksõnade järel nagu Palladium, „Tallinn Horse Show“, Rein Pill, Gunnar Klettenberg, Urmas Raag ning Eestis kasvatatud hobuse Big Boy müük miljonite eurode eest Athina Onassisele jõuab film kultuuriliselt veelgi huvitavamatele radadele. Olevikust tulevikku vaatavas teadmussiiret käsitlevas lõigus tutvustatakse Eesti Maaülikooli teadlaste abil Perila tallides teostatavat embrüote siirdamise ja kloonimiste abil nn superhobuse kasvatamise projekti. Ühelt tippsportlasest märalt võib sellega teoreetiliselt saada aastas mitu varssa. See näitlikustab hästi, et niigi kallis spordiala läheb ilmselt veelgi kallimaks ja täpsemalt kalibreerituks, liikudes geenimuutustega mõjutatud võistlejate poole. Sel innovatsioonil on korralik ekspordipotentsiaal, aga kaasneb ka palju eetilisi küsimusi. Teinegi tulevikuvaatega probleem on julgelt muidu üdini positiivsesse filmi sisse toodud. Nimelt ei ole enam iseenesestmõistetav, et ka 30 aasta pärast võib üldse inimene hobuse selga ronida. Kas see saab ikka olema ühiskonna normide järgi vastutustundlik tegevus, mille üks liik teisele siiski n-ö peale sunnib. Hobuse heaolu ongi aina suurema tähelepanu all, mida näitab ka aastasadu normiks olnud piitsutamise ehk võistlusaladel hobuse löömise jäämine minevikku. Võib-olla peab looma heaolu arvestades piirdumagi edaspidi ainult hella patsutamisega ning vigastusrohke võistlusratsutamine ei pruugigi enam kaua suurvõistlustel figureerida.

    Üldjoontes on tegu siiski ratsaspordi häid külgi esile tõstva ülevaatefilmiga, milles puudub otsene filmi kandev dramaturgiline konflikt. „Kaks südant“ on turvaliselt sisukas nagu Anu Välba pühapäevane hommikusaade magusa caffè latte’ga. Film on jutustatud pigem intervjueeritavate sõnade ja heli kui pildi läbi ehk visuaalne pool ilmestab jutustatavat, mitte ei juhi seda, ning vaatamata paljudele ilusatele ajaloolistele arhiivi- ja tänapäevastele hobukaadritele domineerib heli pildi üle. Jõuliselt on pea terve filmi vältel kasutatud kommertsraadiolikku taustamuusikat, millega oleks võinud ka veidi tagasihoidlikumalt ringi käia ning lasta inimeste lugude sisemisel emotsionaalsusel iseenda eest kõneleda.

    „Kurvilise tee legendid“, mis nagu algustiiter ütleb, on film, mis on pühendatud kõigile, kes on andnud oma hinge autospordile. Siin jõutakse mitmele rallilegendile küllaltki lähedale. Isegi rohkem kui mõnes portreefilmis, kus keskendutakse ühele isikule. Filmi ajalooline pool algab libamisi 1960-70ndatest, aga keskendub kaheksakümnendatele, mida võib pidada Eesti rallispordi kuld­ajastuks. Muidu üdini meestekeskses filmis kõlab aeg-ajalt lugu koos hoidva liimina Evelin Võigemasti jutustajahääl, kelle identiteet esialgu vaatajaile meelega segaseks jäetakse. Teine kandev roll on ilmeksimatult ära tuntaval Are Elleri häälel, kes on sisse lugenud sportlasi tutvustavad introjupid.

    Filmi algne tööpealkiri oli „Lada VFTS“, mis tähistab ainsat Nõukogude Liidus toodetud rahvusvahelistele standarditele vastanud ralliautot. Seda toodeti aegade jooksul kokku ehk napilt paarsada eksemplari ning see oli toonastele idabloki rallimeestele ning on nüüdsetele üle ilma kollektsionääridele justkui unistuste püha graal. Nelja säärase Lada taastamine ongi käesoleva filmi läbivalt kandvaks liiniks mille (või kelle?) kõrval tutvustatakse järgemööda kiire reaktsiooniga hulljulgeid rallimehi. Roostes rontidest läikivateks muuseumieksponaatideks vermitavad masinad tekitavad küll Theseuse paradoksiga sarnaneva küsimuse: kui kõik algse laeva osad on vahetatud, kas siis on tegu ikka sama laevaga? Sest nagu selgub filmist, vahetati niigi rallide ajal korduvalt peaaegu kogu auto elementhaaval välja, rääkimata siis kolmkümmend aastat hiljem tehtavatest taastamistöödest, kus uunikumist jääb heal juhul alles kest. Kuid eks sümboliseerigi see rohkem kestvat mälestust kui praktilisust. Film võtab põhjalikult ette terve plejaadi omaaegseid autospordikuulsusi jõudes välja ka Markko Märtini ja Ott Tänakuni, kes filmi lõpus eelnenud põlvkondi siiralt tänavad ning samal ajal oma garaažis peituvat VFTS-iludust eksponeerivad. Mõnest minutist rohkem saavad siin mitmekümnest kõnelejast tähelepanu vähesed legendid nagu Hardi Mets, Vello Õunpuu, Vallo Soots, Ilmar Raissaar, Raido Rüütel, Joel Tammeka, Aarne Timusk ja veidi nooremast põlvkonnast ka Ivar Raidam. Lisaks käib filmist ja juttudest läbi veel hulk nimesid, tehnikuid ja ralliklubide juhte-organisaatoreid, kelle tähtsuses orienteerumine on tänapäeva vaatajale päris keeruline. Kogu film konstrueerib ja tõestab mingit müütilist ja kollektiivset eestlastest rallimeeste erilist kiirusetunnetust, mis avaldus selles, et tihti oli Nõukogude Liidu koondises kolmandik sõitjatest eestlased. Vormiliselt küll tehnikud, lukksepad, takso- või bussijuhid, aga sisuliselt oli tegu rahva seas tuntud ja väga hästi teenivate profisportlastega, kelle taga oli sellised tiimid nagu Harju KEK, ERF Mobile, Mõigu KEK, Taksopark jne. Segaseks jääb, et kes neist tituleeritud meestest siis ikkagi oli see kõige-kõige parem. Filmis paigutatakse see tiitel enim Vello Õunpuu õlgadele, kellele on film lõputiitrites nimeliselt pühendatud. Seda kõige parema arusaamatust soosib ka segane ja mitmetasandiline omaaegne võistlussüsteem, kus olid eraldi nii sotsialismimaade karikasari, Euroopa- ja maailmameistrivõistluste etapid, Liidu ja Eesti meistrivõistlused ning veel eraldi Eesti koharallid Saaremaal ja Lõuna-Eestis sinna otsa. Nagu jutust selgub, siis meie parimad väga tihti samadel võistlustel ei osalenudki, osaleti kord siin, kord seal. See, mille alusel või kuidas saadi välismaale võistlema, oli segane siis ja on ka praegu. Filmis räägitakse muidugi vihjamisi ka sellest, kuidas „keegi julgeolekusüsteemis“ aeg-ajalt lubas nii ja teinekord naa ning et tihedas konkurentsis käidi ka omade peale kaebamas aga, et kes kelle peale, see filmist ei selgu. Käsi tõmmatakse küll rusikasse, aga jäädakse eestlaslikult vaoshoituks.

    „Kurvilise tee legendid“ on tervikuna nagu üks pikk retroplahvatus. Muusikas ja pildis on tegijad igati stiilselt ajastu vaimu tabanud nii toonases kui praeguses mõttes, sest 1980ndad on teadagi ju taas väga populaarsed. Selles ihaluses on ehk mindud veidi liigagi kaugele, sest küllaltki ootamatult ilmuvad umbes keskosast filmi sisse taaslavastatud stseenid, mis mõjuvad tarbetu ballastina ja jätavad mulje, et kuna filmi tootjad olid nende tegemise alla raha ja energiat pannud, siis ei julgetud neid enam montaažis kõrvale heita. Rallimeeste siirus ja õhin tänases päevas ning korralik töö arhiivikaadritega on enam kui piisav selle loo jutustamiseks ja emotsioonide edasiandmiseks.

    Neil kahel tänavusel spordifilmil on niivõrd palju sarnasust, et mõlema pealkiri võiks olla sama või suisa ära vahetatav. Mõlemas on kurvid, legendid, oht, hüpped ja kiirused ning mitme südamega tukslevad võistlejad. Isegi võrdlused pärinevad tihti teineteise aladelt, kui näiteks hobustega krossisõidu või takistusspordi kirjeldamiseks nimetavad sportlased ise lähimaks näiteks ala ohtlikkuse ja keerulisuse ilmestamiseks motosporti. Rallimehed nimetavad jällegi oma istumise all olevaid sõiduvahendeid hellitava eufemismina suksudeks ning silitavad tallis puhkavaid masinaid hellalt justkui mõnd lähedast elusolendit. Mõlemal alal toimub kõrvaltvaatajale täiesti metafüüsilistesse peensustesse viidud sportlase ja liikumisvahendi koordineeritud koostöö. Näilise lihtsuse all on aga tuhandeid peeneid nüansse, mis määravad lõpptulemuse. Nii hobused kui ralliautod on ainukordse iseloomuga isiksused ning tõelise võitjasuksu ettevalmistamine maksab terve varanduse, s.t mitu miljonit. Seetõttu on mõlemal alal elitaarsuse ja kättesaamatuse maik. Võistlejaile on aga mõlemad küllaltki pika kestvusega spordialad, kus sportlane saab tipus olla aastakümneid, sest füüsiline piir on kaugel ja inimese istumise all olev vahend on muutuv.

    Sarnane on ka see, et mõlemas filmis on pilt illustratiivse iseloomuga. Sellele pole iseseisvat kujundlikkust taotlevat loo jutustamise ülesannet justkui pandudki – tekstilist infot on lihtsalt niivõrd palju. Ometi ei saa öelda, et need mõlemad jutustused toimiksid paremini raadiost kuulatuna või tekstina loetuna, ikka on ilus vaadata nii tippvormis hobust kui rallimasinat.

    Täiesti erinev on olnud aga tootmisloogika. Rallifilmi teinud Steroteki tiim on teinud teadlikult väga hästi turustatud toodet, mille reklaamimisel kasutati Eestis veel veidi võõrast hollywoodlikult mõjuvat hüüdlauset „Ott Tänak – The Movie“ tegijate uus dokumentaalfilm“. Filmi režissööri nimi autori tähenduses on selles koosseisus sekundaarne ning eks selle nimetamine ongi rohkem mõne spordiviktoriini tasemel süvainfo. Ratsaspordifilmi edu on aga täiesti anomaalne nähtus, tegu on pigem juhuslikult sündinud ühemehebändi hitiga. Algselt mõne näitamisega piirduma pidanud linastused osutusid nullise turunduseelarve kiuste nii populaarseks, et paarist seansist kasvas välja isetekkeline üle-eestiline kinolevi. Kummalise kurioosumina võib aasta lõpus edukaimate kinolevitajate seast leida siis ka Eesti Ratsaspordi Liidu.

    Publikule sobib mõlema filmi puhul ilmselt see, et neid ei ähvarda liigse keerulisuse oht ehk küsimust „millest see film rääkis?“ ei tohiks vaatajail küll tekkida. Nähtused, millest filmid kõnelevad, on konkreetselt, selgelt ja põhjalikult lahti seletatud, kuigi sügavam mõtestamine ja valdkonnaülene kontekst jääb ilmselt mõne muu meediumi kanda. Tarviliselt tarbekunstilt ei peagi ju filosoofilise tasandi puudutust ootama. Näitab seegi meie dokumentalistika rikkust, et meil on nii rahvusvahelistel festivalidel liikuvaid filme kui ka kinodesse publikut meelitavat tarbekunstilist dokumentalistikat. On ju olnud aastaid, kui ei olnud kumbagi. Loomulikult on teretulnud ka kunstiliselt kujundlikumad spordifilmid, kuid loodetavasti jõuavad needki kunagi meieni. Seni saame nautida neid südamega tehtud kaht oma valdkonna suurkujusid austavat jäädvustust.

    1 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

    2 „Baruto – tõlkes kaduma läinud“, Artur Talvik, 2009; „Palusalu“, Kristiina Davidjants, 2009; „Englas. Vana soldat“, Peeter Simm, 2015.

    3 „Mäed, mida polnud“, Ivar Jurtšenko, 2018.

    4 „Konstantin Vassiljev. Kastist väljas“, Madis Reimund, 2019; „Lõvide vennaskond“, Kaur Kokk, Mikk Jürgens, 2022.

    5 „Ott Tänak. The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.

  • ,

    Disainistik. Varisõnastik I

    URMAS LÜÜS

    Alles see oli, kui keeleline korrektsus lõi eestlaste südames lõkendama ning igaüks vandus, käsi ÕSi kaanel, truudust sõnade „liiderlik“ ja „osavõtlik“ algupärastele tähendustele. Et päästa rahvas terminoloogilisest pimedusest, otsustasin avada veel mõne disainis ja rakenduskunstis olulise sõna tähenduse.

    Ekspiratsioon

    Valdavalt ollakse kursis „inspiratsiooni“ tähendusküllusega, kuid „ekspiratsioonile“ pakuvad peavoolusõnastikud vasteks ainult füsioloogilist väljahingamise akti. Inspiratsioon tuleb mujalt, seda hingatakse sisse. Tuuleõhk, mille jahe hingus annab aimu realiseerumata võimalustest, käivitab veskid. Loomeprotsessil pole inspiratsiooniga enam suurt midagi ühist. Inspiratsioon tuleb omaks võtta, läbi seedida, muundada, mutanteerida. Ekspiratsiooniprotsessi käigus tõmmatakse vaka alt peidust potentsiaalid välja. Kui disainer või kunstnik kohtub materjaliga, siis materjal ei hakka teda inspireerima, vaid meister mõtleb läbi materjali nagu kasutades filtrit. Luuakse endast välja. Loomine on akt, mille käigus saab üpriski kontrollitult endast välja minna. Kõigest, mis endast välja läheb, saab ekspiratsiooni kaudu eneseväljendus.

    Täisväärtuslik

    Täisväärtuslik vastandub sõnale tühiväärtuslik. Võtame näiteks tooli. Toolil on seda maapinnast eraldavad jalad, isteplaat ja seljatugi. Toolijalad lõpevad seal, kus inimesel algavad põlveõndlad. Tänu sellele saab istepositsiooni laskuv isend tekitada põlvedega üheksakümnekraadise nurga ja potsatada istmikuga turvaliselt isteplaadile. Et selg istesurvet taluks, eendub reserveeritud kalde all seljatugi. Sedasi väljendavad kõik klassikalise tooli osad keskmise inimese keha protortsioone. Saame aru, et tool on tool ka siis, kui keegi sellel ei istu. Tajume tänu inimmõõtu gabariitidele potentsiaalse fantoominimese kohalolu. Tool hoiab inimesele kohta ja on seeläbi väärtuslik ka siis, kui keegi parasjagu sellel ei istu. Sõjaväes karistati meid toolide äravõtmisega. Kusagile toetada ei tohtinud. Siis tundusid toolid eriti väärtuslikud. Kui tooli­õnarused on täidetud inimese kehaga, võib seda nimetada täisväärtuslikuks tooliks. Kui inimene sellel parasjagu ei istu, on see tühiväärtuslik.

    Ülekate

    Ülekatte skaala teises otsas on alakate. Alakateks nimetatakse ka inimesi, kel oma napi elukogemuse tõttu pole ühiskonnas täisväärtuslikke inimõigusi nagu alkoholi tarbimine, suitsetamine või raha peale mängimine. Samuti jääb ehitamisel alakatte puhul kohakuti sattuvaid materjalide servi liialt napiks, et servad saaksid üksteist piisavalt toetada ja näiteks katusele vihmakindlust pakkuda. Nii nagu maakeral on parasvööde, ja ka üht materjali teise servaga kattes, on skaala keskele jäävas osas paraskate. Paraskatte nihkumine üle- või alakattesse on muidugi puhas meistri kõhutunde ja vilumuse küsimus. Katte eesmärk on alati kaitse. Midagi tahab ühelt poolelt teisele poolele tungida. Tuul tahab tungida läbi seina, vihm tahab tungida läbi katuse, vang tahab tungida läbi kongi. Katte puhul ühe materjali serv toetab teist. Kirjutamata seadus on, et parem pane rohkem, kui et pärast läbi tulema hakkab. Sedasi saame enamiku rajatiste puhul väga harva rääkida paras- ja alakattest. Lausa niivõrd vähe, et need mõisted on keelest peaaegu kadunud.

    Uitmõte

    Uitmõtte sünonüüm, midagi, mis sellega paralleelselt kulgeb, võiks olla ajupuu, mereaju ehk aakrik. Kõik need ju tähistavad samalaadset kaldale eksinud triivijat. Rannarahvale pole tarvis seda kontseptsiooni seletada. Olen ka ise Haapsalus lapsepõlvest saati silmadega pidevalt kallast piirates randadel uidanud. Mereaju ei luba ennast soovida, ei paku eal oodatavat. Parafraseerides Tolkieni, pole leidmiseks paremat viisi kui otsimine, aga leides pole leitu enamasti see, mida otsima sai mindud. Uitmõtte kohale jõudmiseks on vaja tuulepealne kallas vabana hoida. Ei tohi seda lõputu asisusega piirata. Uitmõte tabab alati haavataval hetkel. Ootad, et veekeetja selle saatusliku klõpsu ometi ära teeks, seisad muliseva kannu ees, sekundid venivad minutiks, Pauh, ja uitmõte rammib sinu ajude paeklinti. Lähed sitale, lased kogu alakeha lõdvaks, et sooled saaksid ennast viimaseks pingutuseks stardivalmis sättida, tunned, kuidas jääkmass hakkab sulgurlihasele survet avaldama, pauh, midagi paiskub rannale ja kiilub rannakivide vahele. Sätid magama, särk seljast, sokid jalast, püksirihm lahti, tõmbad püksid põlvini, istud voodile, et saaks püksisääred paremini üle pahkluu tõmmata, pauh, midagi kõmatab vastu rändrahnu, jääd, püksid põlvini, sängiservale istuma. Uitmõte on kingitus, nüüd juba jääb sinu asjaks see üles korjata või vedelema jätta.

    Avalik

    Sõnastike järgi on eesti keeles mõiste „avalik naine“. Tähendab raisus ja langenud naisterahvast, kes elatub oma keha müümisest. Sõna võiks ju ka lubada tõlgendust avaliku elu tegelasena, aga ei, lits mis lits. Sellist tegelast nagu „avalik mees“ eesti keeles ei ole. Avalik mees on pigem seotud sõnaga „aval“. Avameelne, otsekohene, otseütlev, sirgjooneline, ehtne, siiras, lahtine, aus. Freudi järgi on avalik ruum mehelik ja privaatne ruum naiselik. Avalikus ruumis on fallostena kõrguvad monumendid, obeliskid, hooned. Need tähistavad õiglust, võitlust, võimu. Privaatsed ruumid on seotud nõgusate naiselike vormidega nagu sahtlid, kapid, riiulid. Neis saab asju hoida. Hoiavad ka väärtusi nagu näiteks hoolimine, leppimine, allumine. Kui naine läheb avalikku ruumi, pole ta aval, vaid avalik, avab end meestele. Seda probleemi pelgalt sõnaseletuse tasandil ära ei lahenda, vaja läheb aega ja avalikku diskussiooni. Aga mitte vananenud litsakat avalikkust, vaid kõigile võrdselt kaasavat, siirast ja sirgjoonelist avalikku arutelu.

  • Auto 

    KAJA KANN, koreograaf 
    Kaja Kann

    Kui mul tütar sündis, lugesin meie mõlema horoskoobid läbi. Sain teada, et nüüd tuleb ehitada võrevoodiäärtest aedik ja ise sinna sisse pugeda. Öeldi, et see on ainus paik, kus vähist emme oma skorpionist tütrest pääseb, ainuke koht, kus omaette olla ja veidigi rahu saada. Ma ei olnud nõus, nii need asjad ei käi – minu tütar, minu reeglid. 

    Kahjuks ei käi ilmaasjad nii, nagu mina tahan, ükskõik kui palju ka püüaks. Esimene osa meie kooselust möödus teda süles hoides ja hüpitades, niimoodi üles-alla, et iga hüpitamise käigus tekiks kõhus värinat põhjustav õhuauk. See oli hetk, kui ta korraks röökimise lõpetas. Järgnesid aastad koos mängides, süüa tehes, marju korjates. Seejärel pikad jutuajamised ja jalutuskäigud vanalinna kohvikutes. Isegi tsirkusekooli tegin ma tema pärast. Ikka selleks, et ise natukenegi rahu saada ja talle mõtestatud tegevust organiseerida. Kaheksa-aastasena sai ta valmis. Mõtlesin, et no nüüd, nüüd saab ometi omaette olla. Tutkit. Midagi ei muutu, ikka tuleb su ellu keegi, kes tahab midagi. 

    Minu koht on auto. Ainuke koht maailmas, mis on päriselt minu oma. Seal ma istun ja suitsetan. Tuhk kukub sülle. Keegi ei mölise. Auto annab vabaduse. Lahkun seltskonnast täpselt siis, kui ise tahan. Panen Star FMi mängima, Bonnie Tyler laulab ja mina röögin kaasa: „Every now and then I fall apart“, kuni nutan. Keegi ei näe, ei anna hinnangut. Vahel proovin, kas on võimalik sõidu ajal masturbeerida. Tavaliselt on. Kui sõit läheb otse ja kiirus kuni seitsekümmend. Siis keeran metsa vahele, peatan auto ja joon kolm õlut. Tukastan. 

    Midagi pean ta heaks ka tegema, näiteks paak olgu bensiini täis, aga see on minu enda pärast, mitte tema. Talvel ei lülita ma seistes mootorit välja, siis on auto ainuke koht, kus on soe. Vihasena ma kihutan. Kihutan Tallinna-Narva maanteel, sirgel neljarajalisel maanteel, ja kujutan ette, et silmapiiril on betoonsein. „Together we can take it to the end of the line“. Vajutan gaasi põhja ja kihutan otse vastu müüri. Kihutan siis, kui olen üksi. Kui olen rahutu, pööran auto ümber, kuulan oma pisarate häält ja põrutan vastassuunas. Auto pole mingi tarbeese. Seal ei veeta lapsi ega rekvisiite. Auto on minu koht. 

     

     

  • Parem varblane peos kui kanaarilind puuris

    OLEV REMSU

    Eksperimentaalne lühimängufilm „Varblane, mitte kanaarilind“ (Tandem Film, Eesti 2023, 22 min), režissöörid-stsenaristid Johannes Lõhmus ja Sten Haljak, helilooja Jakob Juhkam, monteerijad Sten Haljak ja Jette Keedus, produtsendid Maie Rosmann ja Johannes Lõhmus. Arkaader.

    Mina tervitan iga meie filmikunstiteost, kui see hakkab pisutki vastu kinnistunud kaanonitele ja otserealismile – elagu eksperimendid! Need on värske veri, ilma milleta kiratseme enesekordamises.

    Varblane on meile igiomane, vaba värvitu keksija, kanaarilind aga võõras dekoratiivne olend, kes elab puuris ja kellega uhkeldatakse. Milline film läheb rahvale peale?

    Johannes Lõhmuse ja Sten Haljaku 23minutist lühifilmi „Varblane, mitte kanaarilind“ vaadates meenus mulle kõigepealt 1959. aastal Torontos ilmunud Harri Asi luulekogu „Heiastused“. „Varblane, mitte kanaarilind“ koosneb samasugustest muljepiltidest, ainult mitte verbaalses, vaid audiovisuaalses vormis. Teose loomiseks pole kasutatud kaamerat, vaid 1960ndate eesti filmidest pärit tsitaate, mille summa annab kokku originaaltöö. Igas tsitaadiski on pisut tsiteerijat ennast, sest on ju oluline, millisesse konteksti on see paigutatud. Pealegi, tsitaat ehk ei ole üldse päris täpne, vaid veidi muudetud, seega refereering, nagu antud juhul ette tuleb.

    Filmiõppejõuna näitasin tudengeile fotot ja palusin iseloomustada pildil kujutatud inimest. Ühele rühmale ütlesin, et see on seksuaalkurjategija Krüger, teisele rühmale, et Hollandi näitleja X (ei mäleta nime). Esimesel juhul kuulsin äärmiselt negatiivset hinnangut nii välimuse kui ka rõivastuse kohta, teisel puhul üldiselt kiitust. Mina andsin ühele ja samale fotole erineva sisu ja hinnangu selle pealkirja muutes, siinsed autorid on aga tsitaatide sisu muutnud neid töödeldes, täksides (kiirelt korrates), üksteisele vastandades ja teistmoodi kõrvuti asetades.

    Teiseks meenus mulle Sergei Eisen­stein, kes kuulutas, et kinematograafia on eeskätt montaažikunst. Just montaažiga antakse ülesvõetud pildireale tähendus, visuaal ja heli, seega luuakse kunst.

    „Varblane, mitte kanaarilind“ kvalifitseerubki montaažfilmiks, tööks, mis on tehtud ilma kaamerata, ainult monteerides, varem võetud juppe kokku lõigates ja liimides. Nüüd tehakse seda tööd loomulikult arvuti abil. Montaažfilmidest kõige kuulsam on ehk Mihhail Rommi „Tavaline fašism“* (1965, seal on ka originaalvõtteid), kus pööratakse kaadritaguse tekstiga natsikroonikate sisu absoluutselt ümber, need muudetakse antifašistlikeks (sealt ma oma kirjeldatud fotonipi võtsingi).

    Lõhmus ja Haljak on oma montaaž­töös kasutanud 42 meie filmi. Siin on raudselt meie filmikunsti raiutud Leida Laiuse, Kaljo Kiisa, Jüri Müüri, Grigori Kromanovi ja Andres Söödi töid, ent ka unustatud ja miskipärast tähelepanu keskmest välja jäänud Virve Aruoja, Veljo Käsperi, Harry Rehe, Valdur Himbeki, Artur Rinne filme, Igor Jeltsovi, Vladimir Parveli jt filme. See on hea, sellega väärtustatakse meie filmiajalugu. Ning see on paraku niisugune, nagu see on, teist ajalugu pole meil võtta, ehk küll vahest sooviksime. „Varblane, mitte kanaarilind“ võiks sobida filmihariduse levitamiseks, näiteks viktoriiniks: vastajaile saab anda mõistatada, millisest filmist on katkend pärit ning kes on ekraanil nähtud osatäitjad.

    Montaažiga on selline lugu, et see peab kokku monteeruma. Kõige kavalamalt tegi Jean-Luc Godard, kes pani kahe mitte monteeruva kaadri vahele tekstikaadri „ei monteeru“, ning kohe monteerus rida tervikuks. Siin on kasutatud juhtmotiivi niitjatega, lisaks monteerimis-eesmärgile jaotab see katkend filmi osadeks, peatükeldab selle lootu loo teemagruppideks.

    Kõige olulisem on tervik. Kui seda pole, on tegemist läbikukkumisega.

    Kas põhjuse-tagajärje loogikal põhinev lugu joonistub välja? Ei, nagu juba öeldud. Ja kellele seda tarvis oleks? Lugu on Hellase-Hollywoodi peale­surutud mall, mis ei peaks olema ülejäänud maailmale 100% kohustuslik. Meie kultuur lonkaks, kui süžeelise kunsti kõrval poleks süžeetut. Mis sest, et esimesed publikule kangesti meeldivad ning teisi rahva maitse kuriositeediks peab ning neile projektidele on vaevaline finantseerijat leida.

    „Varblase“ terviku loob meeleolu, seda juba preambulas, kus näeme veesuusatamist ja pea ees vettehüppamist kaljude vahel. Esimene on ka sisse­juhatus ajastusse: oli ju veesuusatamine Nõukogude ajal väga popp. Teine osa viib assotsiatsioonid tundmatus kohas vettehüppamisele ja märgib julgustükki. Seda ju film ongi. Teha praegu Nõukogude ajast mittepoliitiline töö on paras vägitegu. Usun, et nii mõnigi noorem inimene imestab filmi nähes, kas siis tõesti sai ka toona nalja? Viljeldi meelelahutust? Pealegi filmides, mida Lenin, Stalin ja Brežnev pidasid kõige tähtsamaks propagandaruuporiks. „Varblases“ näidatakse toda kurba ajastut lõbusast küljest.

    Ideoloogiliselt paistab domineerivat feminism, seda eelkõige tänu Laiuse filmide katkenditele. Dramaturgia nõuab kontrasti ning ehk on feminismi kõige ägedam vastane sõda. Ka seda näeme, kas või Laiuse VGIKi kursusekaaslase Jüri Müüri töödes.

    Juba pealkiri on metafoorne ja võib-olla hinnanguline. Varblane on meile igiomane, vaba värvitu keksija, kanaarilind aga võõras dekoratiivne olend, kes elab puuris ja kellega uhkeldatakse.

    Milline film läheb rahvale peale? Kahjuks üldjuhul selline, mille vaatamisel tundub, et ollakse seda juba näinud. „Varblasega“ on siin asi kahetine: tervikut näeb suurem osa publikust esimest korda, aga katkendid võivad tuttavad ette tulla.

    Hea, kui keegi vähemalt püüabki teha midagi, mis ei jäljenda üks ühele elu, tahab teha midagi, mis pole otse realistlik. Haritum ja eksperimendi­altim vaataja tervitab uuemaid vormivõtteid, ent produtsendid arvestavad enamasti keskmise vaataja maitsega. Tähendab, sellise kavatsusega finantseerijatega kaubale saada pole lihtne.

    Olgu nimetatud filmidki, millest see kollaaž koosneb: „Autostopp“ (Eesti Telefilm, 1965, režissöör Astrid Lepa), „Ühe suve akvarellid“ (ET, 1966, Virve Aruoja), „Mäeküla piimamees“ (Tallinnfilm, 1966, Leida Laius), „Vihmas ja päikeses“ (Tallinna Kinostuudio, 1960, Herbert Rappaport), „Võlg“ (ET, 1966, Valdur Himbek), „Kirjad Sõgedate külast“ (TF, 1966, Jüri Müür), „Me olime 18-aastased“ (TF, 1966, Kaljo Kiisk), „Kivid ja leib“ (TF, 1965, Semjon Školnikov), „Helisev päev“ (ET, 1960, Artur Rinne), „Lootuslillest, tähnikhirvest ja jaapani merekarbist“ (TF, 1963, Vladimir Maak), „Ühe küla mehed“ (TK, 1961, Jüri Müür), „Õhtust hommikuni“ (TF, 1962, Leida Laius), „Gladiaator“ (TF, 1969, Veljo Käsper), „Pimedad aknad“ (ET, 1968, Tõnis Kask), „Eduard Vilde“ (TK, 1961, Vladimir Parvel), „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (TF, 1964, Grigori Kromanov ja Jüri Müür), „Jäljed“ (TF, 1963, Kaljo Kiisk), „Ühe katuse all“ (TK, 1962, Igor Jeltsov), „Tädi Rose“ (ET, 1968, Virve Aruoja ja Hillar Peep), „Libahunt“ (TF, 1968, Leida Laius), „Tütarlaps mustas“ (TF, 1966, Veljo Käsper), „Hullumeelsus“ (TF, 1966, Kaljo Kiisk), „Kolm kevadet“ (TK, 1962, Reet Kasesalu), „Keskpäevane praam“ (TF, 1967, Kaljo Kiisk), „Killuke kodumaad“ (TF, 1963, Vitali Gorbunov), „Jäätramm“ (TF, 1964, Semjon Školnikov), „Sõnadeta lugu“ (ET, 1964, Karl Tamberg ja Mati Põldre), „Katused ja korstnad“ (ET, 1968, Ülo Vilimaa), „Jääminek“ (TF, 1962, Kaljo Kiisk), „Meestele“ (ET, 1967, Virve Koppel ja Mati Põldre), „Pööripäev“ (ET, 1964, Virve Koppel), „Kivine hällilaul“ (TF, 1964, Valeria Anderson), „Tallinna saladused“ (TF, 1967, Ülo Tambek), „Pikk tänav“ (TF, 1966, Hans Roosipuu), „Viimne reliikvia“ (TF, 1969, Grigori Kromanov), „Perekond Männard“ (TK, 1960, Aleksandr Madrõkin), „Näitleja Joller“ (ET, 1960, Virve Aruoja), „Mõistus, tahe, töö ja Lauter“ (ET, 1963, Virve Aruoja), „Eduard Viiralt“ (TF, 1968, Ülo Tambek), „Nikolai Kormašov“ (TF, 1969, Valeria Anderson), „Mäed kui valged elevandid“ (VGIK, 1963, Leida Laius), „Must habe tahab teada“ (ET, 1967, Gri­gori Kromanov).

    * „Обыкновенный фашизм“, Mihhail Romm, 1965.

  • Kohtusid eesti esimesed

    TOOMAS VELMET

    Pärnu Linnaorkestri XXIX hooaja lõppkontsert 11. V Pärnu kontserdimajas. Kalev Kuljus (oboe), Pärnu Linnaorkester, dirigent Mihhail Gerts. Kavas Rasmus Puuri oboekontsert (2023, esiettekanne) ning Rudolf Tobiase ja Robert Schumanni muusika.

    11. V 2023 lõpetati Pärnu kontserdimajas Pärnu Linnaorkestri (PLO) väga edukas ja tähelepanu pälvinud XXIX hooaeg. Seda vaatamata asjaolule, et keerulistel põhjustel on lõppenud orkestri koostöö peadirigendi ja loomingulise juhi Kaspar Männiga. Praegu ei ole ka veel uue peadirigendi konkurssi välja kuulutatud. Hooajale pani külalisena punkti dirigent Mihhail Gerts.

    Rasmus Puuri oboekontserdi esiettekanne oli erakordselt kõrge tasemega, tunda oli kõigi tegijate, Kalev Kuljuse, Mihhail Gertsi ja kogu põneva koosseisuga Pärnu Linnaorkestri hasartselt kirglikku suhet esitatavaga.

    Elu läheb edasi, põhihooajale järgneb suvehooaeg juba juunis ja see ei ole Pärnus vähem oluline, sest linna elanike arv kasvab suvel mitu korda, kõnelemata rahvusvahelisest staatusest. Ka pealinna aura kandub juba aastaid suvel Tallinnast Pärnusse. Linnaorkester on kahel korral pälvinud Pärnu muusika aastapreemia ja sellest võiks kujuneda traditsioon – professionaalsete kollektiivide hulgas ju konkurente pole. Aga linna­orkester on üha selgemalt ja väärikamalt üleriigiliselt nähtav ja kuuldav ning seda just tänu oma viimaste hooaegade repertuaaripoliitikale. Praeguste eesti loojate, nagu Malle Maltis, Alisson Kruusmaa, Maria Kõrvits, Kirke Karja, Rasmus Puur, Mihkel Kerem, Tõnis Kaumann jne, ning rahvusvaheliselt tunnustatud autorite Anna Clyne’i, Gavin Bryarsi ning otse loomulikult Erkki-Sven Tüüri teosed on loonud orkestrile erilise aura. See nimekiri on toonud saali huvitatud publiku, lavale meie tippesitajad ja müügile heliplaadid.

    Kõik on ju hästi või kuidas? Itaalia linnas Pisas on tõesti kõik hästi, sest kõik tahavad ju viltust torni oma silmaga näha. Pärnu kõlaliselt lonkav orkester, mida osavalt varjatakse, ei pruugi siiski turismimagnet olla. Ma ei väsi kordamast ei kirjalikult ega suuliselt, et orkestri standardkoosseisus on puudu kuue keelpillimängija ameti­koht. Viimane aeg on alustada Pärnu professionaalse orkestri laiendamisprotsessi, lisades näiteks igal järgmisel hooajal orkestrisse ühe keelpillimängija koha. Pärnu on selle oma täisväärtusliku muusika- ja kultuurieluga küll 150 protsenti ära teeninud. Samuti on siin ruumi ärksa kultuurilise silmavaatega investoritele, kes saavad end sel viisil ajalukku jäädvustada. Erinevalt viltusest tornist Pisa linnas ei pruugi PLO pingutused püstijäämiseks olla piisavad. Soovin asjaomastele võimekatele juhtidele vaimu- ja teojõudu õigupoolest lahendatavale ülesandele otsustava ja kiire lahenduse leidmiseks.

    Tänavu tähistame eesti esimese kõrgelt haritud professionaalse helilooja, Hiiumaalt Käinast pärit Rudolf Tobiase (1873–1918) 150. sünniaastapäeva. Kuna Tobias on esimene eesti helilooja, siis peaaegu kõik, mis ta on loonud, on omas žanris eesti esimene. Tobias on kirjutanud näiteks eesti esimese kantaadi, klaverikontserdi, klaverisonaadi, keelpillikvarteti ning erilist tähelepanu ja palju esitusi teeninud oratooriumi „Joonase lähetamine“. Kohe-kohe algavad Hiiumaal Eesti muusika pidupäevad (28. V – 17. VI), millega tähistatakse suurejooneliselt helilooja sünniaastapäeva. Pidustuste käigus jõuavad Hiiumaale nii Eesti Riiklik Sümfooniaorkester kui ka Eesti Rahvusmeeskoor ja Collegium Musicale, esineb Hiiumaa kammerorkester ning programmis on kammerkontsert, kus tegev kuueliikmeline perekond Ernesaks. Tobiasele kohaselt on pidupäevadki Eesti esimesed.

    PLO hooaja lõppkontsert algas 23aastase Tobiase loodud esimese eesti avamänguga „Julius Caesar“ sümfooniaorkestrile (1896). Avamäng on püsinud kõigi meie sümfooniaorkestrite repertuaaris tänapäevani. Eriti usinalt esitas teost maestro Roman Matsov, kes juhatas seda muide 1999. aastal ka PLO ees tollases kontserdipaigas Kuninga tänava põhikooli aulas. Maestro oli teosesse sedavõrd armunud, et kui oli vaja kavva võtta eesti muusikat, oli ülikiire standardvastus „Julius Caesar“. Shakespeare’i tragöödiaga ei ole teosel arvatavasti rohkem seost kui helilooja emotsionaalne inspireeritus, aga see on andnud mõjusa tulemuse. PLO ja Mihhail Gertsi ettekanne oli soliidne sissejuhatus järgnevale ja publik võttis selle meeldivalt vastu.

    Aga järgnes esimene eesti kontsert oboele ja sümfooniaorkestrile Rasmus Puuri sulest ning esitaja ei olnud keegi muu kui Euroopa tipptegija Kalev Kuljus. Autor on teost ja selle sünniimpulssi kirjeldanud järgmiselt: „Idee algataja oli dirigent Kaspar Mänd, kes pärast mu viiulikontserdi väljatoomist soovis uut lugu ning mõtles oma kunagise õpetaja, oboemängija Kalev Kuljuse peale. Justkui tänuks ja teades, et Kalev on praegu oma elu parimas vormis. Mõte tundus mulle ahvatlev algusest peale.“ Täienduseks autorile lisan, et Puuri viiulikontserdi esiettekanne toimus Pärnus 13. IX 2020, selle esitasid Linda-Anette Verte, PLO ja Kaspar Mänd ning autor pälvis teose eest LHV au-tasu. Puur kirjutab oma oboekontserdi kohta veel nii: „Teose lähteidee on inimene oma eesmärkide ja ideaalidega, milleni proovib pidevalt küündida, kuid ei suuda … sest me ei suuda, sest me oleme inimesed, sest keegi ei saa olla täiuslik. Ometi soov saada paremaks ja ideaale saavutada püsib. Peaks püsima. Peab. Sest pärast kõiki neid pingutusi midagi me siiski saavutame. Midagi siiski muutub.“ Selline kõhklevalt veendunud, vaat et filosoofiline lähteidee, mis on valatud kolme­osalise oboekontserdi vormi.

    Teose esiettekanne oli erakordselt kõrge tasemega, tunda oli kõigi tegijate, Kalev Kuljuse, Mihhail Gertsi ja kogu põneva koosseisuga linnaorkestri hasartselt kirglikku suhet esitatavaga. See teenis publiku sama kirgliku ja hääleka vastuvõtu. Oboekontsert on kirjutatud üsna tänapäevases helikeeles, kasutades kõiki võimalikke ja ka võimatuid oboe väljendusvahendeid. Võimatute alla liigitan olemuselt ühehäälsel instrumendil kahe-, kolme- ja ka neljahäälse faktuuri esitamise, mille tegi siiski võimalikuks Kalev Kuljuse meisterlikkus. Mulle jäid enim meelde ülipõnevad tämbrikooslused, näiteks esimese osa lõpus harfi, vibrafoni ja oboe ansambel –haruldaselt kõlav orkestratsioonileid, mis jääb mulle neljahäälse soolo-oboe kõrval teost iseloomustama. Sellele omas žanris esimesele eesti teosele ennustan läbilööki kõige suurematel rahvusvahelistel lavadel Kuljusega peaosas.

    PLO hooaja lõppkontserdi viimase teosena tuli ettekandele Robert Schumanni teine sümfoonia op. 61, mis valmis Schumanni neljast sümfooniast tegelikult kolmandana. Teos on loodud aastatel 1845-1846, autori loomevõime taastumise ajal pärast vaimseid häireid. Esiettekandjad olid kohe pärast teose valmimist Felix Mendelssohn ja Leipzigi Gewandhausi orkester.

    Siinkohal pean vajalikuks väljendada oma probleemset suhet Schumanni orkestrimuusikaga. Otse välja öeldes mulle see valdkond Schumanni loomingus lihtsalt ei meeldi. Saan aru, et see on minu probleem, aga ei suuda seda varjata. Schumann on geniaalne klaverimuusika ja lied’i valdkonnas, kuid mitte orkestrimuusikas. Huvitav on see, et mul on mõttekaaslasi, kes on isegi püüdnud Schumanni parandada. Näiteks Dmitri Šostakovitš, kes on Mstislav Rostropovitši õhutusel uuesti orkestreerinud Schumanni tšellokontserdi a-moll op. 129. Samuti ungari päritolu XX sajandi tippdirigent, USA Clevelandi orkestri kunstiline juht ja peadirigent George Szell (1897–1970), kes on uuesti orkestreerinud kõigi Schumanni sümfooniate partituurid. See fakt on ka meile oluline, sest 1978. aastal salvestas Estonia kontserdisaalis kõik neli sümfooniat Szelli redaktsioonis heliplaadile Gennadi Roždestvenski koos ERSOga. Oluliseks pean aga asjaolu, et geniaalsete redigeerijate pingutustele vaatamata ei ole teosed paremaks saanud, vaid läinud lihtsalt parandajate nägu.

    Pärnu Linnaorkestri esitus Mihhail Gertsi juhatusel minu arvamust Schumanni partituurist ei parandanud, kuid tahan siiski märkida kolmanda osa adagio espressivo ettekannet ning eriliselt sümpaatselt ja tundeküllaselt kõlanud klarnetisoolosid Edmunds Altmanise esituses. Kogu sümfoonia esitus aga pigem võimendas kirjutise alguses mainitud Pisa torni efekti.

Sirp