Kontserdisari „i nagu interpreet“ toob lavale klarnetivirtuoosi Toomas Vavilovi
Toomas Vavilov
Kolmapäeval, 27. aprillil kell 19.00 esinevad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning SA Eesti Interpreetide Kontserdid kontserdisarja „i nagu interpreet“ raames EMTA suure saali laval Toomas Vavilov (klarnet), Arvo Leibur (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Henry-David Varema (tšello).
Kontserdil kõlavad Jüri Reinvere „Hävijää“, Mozarti Klarnetikvintett A-duur, KV 581 ja Brahmsi Klarnetikvintett h-moll op. 115. „Kava on traditsiooniline ja koosneb klarnetimuusika absoluutsest paremikust. Brahms on kavas, kuna mulle tundus, et olen tema hilist loomingut veidi paremini mõistma hakanud kui varem. Mozartiga on lihtsam – tema muusika on niivõrd hea, et midagi rääkida nagu polegi. Ta haarab mind jäägitult endasse – Mozartiga kohtudes on alati tunne, nagu oleksin äsja armunud ja ei oska enesega hakkama saada, ei tea, kuhu see magus piin panna,“ kommenteerib Toomas Vavilov kava valikut.
Toomas Vavilovit hinnatakse kui Eesti üht parimat klarnetisti – säravat virtuoosi ja tundlikku muusikut.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning SA Eesti Interpreetide Kontserdid koostöös toimuv sari ootab alates 2022. aasta algusest kuulajaid EMTA kontserdi- ja teatrimaja suurde saali (Tatari 13), et pakkuda parimas võimalikus keskkonnas suurepärast muusikat tipptasemel interpreetide esituses.
Kumus avaneb Lembit Sarapuu mütoloogiline ja isikupärane maailm
28. aprillil avatakse Kumu kunstimuuseumis Lembit Sarapuu mahukas isikunäitus „Tegelikkus ja tõelisus“. Väljapanek teeb põhjaliku sissevaate kunstniku loomingusse läbi kuue aastakümne. Kokku eksponeeritakse näitusel üle 130 teose: vanim dateeritud teos pärineb aastast 1961 ning uusim aastast 2021.
Näituse ajal 92aastaseks saava Lembit Sarapuu (snd 1930) omanäolist ja väljendusrikast maalimislaadi on tema 60 aasta pikkuse kunstnikutee jooksul seostatud nii naivismi, transavangardi kui ka postmodernismiga. Sarapuu loominguliseks kõrghetkeks võib pidada Eesti taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui tema mütoloogilistel ainetel loodud teosed ja eriti „Kalevipoja“ motiividega maalid kõnetasid laia publikut, ent hõivasid olulise koha ka kohalikus kunstikontekstis. Sarapuu teosed kuuluvad paljudesse era- ja muuseumikollektsioonidesse ning teda on autasustatud mitmete riiklike preemiatega.
„Sarapuu loomingu ühes otsas on lihtsad maastikud, aktid ja portreed, teises otsas seksuaalsed, brutaalsed ja grotesksed mütoloogilised süžeed ning keskel igapäevaelu ja inimeksistentsi käsitlevad allegoorilised, iroonilised ja vaimukad kujutised. Oma loomingut on ta ise mõtestanud pendeldamisena elu tegelikkuse ja elu tõelisuse kujutamise vahel, millest on tuletatud ka näituse pealkiri,“ kommenteerib näituse kuraator kunstiteadlane Anders Härm.
Sarapuu tuli Eesti kunstiellu kolmekümneaastase suhteliselt küpse mehena 1960. aastate esimeses pooles pärast lühikest sõjaväelase karjääri 1950. aastatel ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maali eriala lõpetamist 1961. aastal. Enn Põldroosi ja Olav Marani põlvkonnakaaslasena suhtles ta ka nooremate, rühmitusse ANK ’64 kuulunud kunstnikega, kuid leidis oma isikupärase pagemisjoone ametlikust kaanonist naivismi ja vararenessansliku kunsti kaudu. „Sarapuu katsetas kuuekümnendatel lühidalt nii nõndanimetatud karmi stiili kui pisut hiljem ka soosterliku sürrealismiga, kuid otsustas nõukogude kunsti ametlikust liinist hälbimiseks leida omaenda ja sealjuures üsna üksildase tee,“ kirjeldab Härm.
Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli tunneb heameelt, et tänu mastaapsele näitusele ja seda saatvale raamatule on Sarapuu looming vääriliselt eksponeeritud ja dokumenteeritud. „Kumu kunstimuuseumi suurim tänu kuulub Lembit Sarapuule, kes on kannatlikult ära oodanud käesoleva, järjekorras teise suure isikunäituse meie muuseumis ning teinud oma loomingu uurimise, näitamise ja reprodutseerimise võimalikuks. Paljud Sarapuu teosed asuvad kunstniku enda valduses või erakollektsioonides, mistõttu täname koostöö eest kõiki teoste omanikke. Muuseuminäituse suur väärtus on see, et suurem osa kunstniku loomingust sai nüüd talletatud ka kvaliteetsete pildifailidena,“ märgib Polli.
Käesolev raamat Lembit Sarapuu loomingust on tema peaaegu ainus mahukam isikukataloog. Raamatu koostaja ja toimetaja on Anders Härm, graafiline disainer Martin Pedanik. Raamatu väljaandmine sai teoks tänu Akzo Nobel Baltics AS-i ja advokaadibüroo Soraineni toetusele.
Näitusega kaasnevad publiku- ja haridusprogrammid. Näitus jääb külastajatele avatuks 18. septembrini 2022.
Kuraator ja näituse kujundaja: Anders Härm
Graafiline disainer: Martin Pedanik
Tehniline tugi: Kaarel Eelma
Koordinaator: Tiiu Saadoja
Eesti paviljon Veneetsia biennaali südames Giardinis
Kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostol esitlevad tänavusel Veneetsia biennaalil projekti „Orhideliirium. Isu külluse järele”, mis koosneb installatsioonidest, filmidest, fotodest, arhiivimaterjalidest ja performance’itest ning vaatleb koloniaalajastu botaanilist kunsti ja selle ühiskondlik-poliitilist mõju nii minevikus kui tänapäeval. Koostöös projekti kunstilise konsultandi Sadiah Boonstraga loovad kunstnikud, kuraator ja projekti loominguline tiim installatiivse keskkonna, mille keskmes on Normani filmitriloogia ja Razavi performatiivne ruumisekkumine.
Näitus on inspireeritud Eesti 19. sajandi vähetuntud kunstniku ja maailmaränduri Emilie Rosalie Saali loost. Saali tegevus troopiliste taimede maalijana ja tema elulugu on aluseks näitusele, mis mõtestab enesemääramisõiguse, koloniaalkogemuse, uuskolonialistlike mehhanismide, botaanika, teaduse ja kunsti teemasid. Näituse pealkiri viitab 19. sajandil Euroopat haaranud orhideehullusele. Ka botaanilised illustratsioonid, millega Emilie Saal tegeles, vahendasid publikule taimi ilma kontekstita ja soodustasid loodusmaastike ja inimeste käsitlemist pelga ressursina. Millised olid Saalide valikute tagajärjed Indoneesia elanikele ja maastikele? Norman ja Razavi analüüsivad kriitiliselt (neo)koloniaalset diskursust tänapäeva Eestis, lähtudes sealjuures oma kultuurilisest taustast ja kogemustest.
Normani filmide „Rip-off“, „Pelgupaik“ ja „Janu“ keskseteks motiivideks on mõis kui keskkond, kus armastus troopiliste lillede vastu saab baltisaksa ülikute ja nende teenijate kultuuri ühenduslüliks, puur kui vahepealne muutumiste ruum, kus kohtuvad puuri seestpoolt ja väljastpoolt vaatajate pilgud, ning orhideekasvandused, mida võib näha kui Eesti turbakaevanduse, troopiliste orhideede ja finants- ja loodusressursside ristumispunkte.
Razavi ruumisekkumine algab juba enne paviljoni sisenemist – vaatajad paigutatakse nende endi teadmata erinevatesse kategooriatesse. Kunstnik lähtub sealjuures arhitektuursesse ruumi kodeeritud klassierisustest ning tema performance paneb vaataja mõtlema hierarhiatest ja privileegidest. Ajaloonarratiivide ebatäielikkuselt mõeldes kasutab Razavi oma kohaspetsiifilises installatsioonis ja vitriinides valguse muutumist ruumis. Tema kineetiline skulptuur viitab Eesti folkloorist tuttavale kratile, kes näituse kontekstis toodab käsu peale botaanilisi joonistusi neile, kes on nõus selle tagajärgedega leppima.
Ühtlasi avaneb vaatajatele võimalus tutvuda Apostoli ja Boonstra uurimistööga, mis põhineb Eesti, Hollandi ja Indoneesia arhiivimaterjalidel ning tutvustab koloniaaltemaatikat erinevatest perspektiividest. Koostöös Normani ja Apostoliga loob koreograaf ja tantsija Eko Supriyanto videovormis sekkumise, mis uurib, kas tänapäeval on üldse võimalik rääkida kolonialismi lõpust. Ta käsitleb kolonialismiilminguid looduses ning juhib tähelepanu Indoneesia jätkuvale ekspluateerimisele ning seob selle soo ja rassi küsimustega.
„Orhideliirium“ vaatleb pärisorjuse ajaloolist kogemust Eestis, mis mõjutas ka Saali ja tema rolli Hollandi koloniaalajaloos. Lisaks käsitleb see Indoneesia koloniseeritud rahvaid, sealse maastiku laastamist hilisel koloniaalperioodil ning selle tänapäeva ulatuvat mõju. Näituse külastajad saavad ülevaate dekoloniaalse ökoloogiaga seotud teemadest ning selle tagajärgedest inimeste mõtetele ja tegudele.
Eesti on Veneetsia biennaalil osalenud alates 1997. aastast ning sel aastal esitletakse Eesti ekspositsiooni 13. korda. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on Eesti ekspositsiooni peakorraldaja ning projekti rahastab Eesti Kultuuriministeerium.
Kristina Norman (1979) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik ja dokumentalist, kelle looming käsitleb rahvusliku identiteedi, poliitika, mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunkte.
Bita Razavi (1983) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus on olulisel kohal igapäevaelu ning isikliku elu avalikus sfääris nähtavaks muutmine.
Corina L. Apostol (1984) töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones ning rahvusvahelise loomeuurimusliku koostööprojekti „Teisel pool mateeriat. Kultuuripärand virtuaalreaalsuse lävel“ kaaskuraatori ja koordinaatorina.
Emilie Rosalie Saal (1871–1954) sündis Tartus, õppis kunsti Petrogradis (Peterburis) ning aastatel 1899–1920 viibis koos abikaasa Andres Saaliga Jaava saarel.
Orhideliirium. Isu külluse järele.
Osalejad: Kristina Norman ja Bita Razavi
Põhineb Emilie Rosalie Saali elul ja loomingul
Kuraator: Corina L. Apostol, Tallinna Kunstihoone
Komissar: Maria Arusoo, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK)
Graafiline disainer: Laura Pappa
Arhitektid: Aet Ader ja Arvi Anderson, b210
Tehniline tiim: Tõnu Narro koos Mihkel Lemberi, Villem Säre, Aleksander Meresaare, Erik Liivaga
Produktsioonijuht: Sten Ojavee, KKEK
Kommunikatsioonijuht: Kaarin Kivirähk, KKEK
Rahvusvahelise kommunikatsiooni konsultant: Alexia Menikou
Kunstilised partnerid ja nõuandjad: Kristaps Ancāns, Sadiah Boonstra, Linda Kaljundi, Maija Karhunen, David Kozma, Saku Kämäräinen and Pietu Pietiäinen (Post Theatre Collective), Märt-Matis Lill, Àngels Miralda, Meelis Muhu, Mari Mägi, Behzad Khosravi Noori, Erik Norkroos (Rühm Pluss Null), Tammo Sumera, Iris Oja, Cärol Ott, Tuuliki Peil, Ulrike Plath, Karolin Poska, Teresa Silva, Eko Supriyanto
Näituse assistent: Simona Šulnytė
Kirjatüüp „Orhidee“: Jungmyung Lee & Laura Pappa
Veebilehe programmeerimine: Eva Rank
Komissar ja produtsent: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Kaasprodutsendid: Tallinna Kunstihoone, Rühm Pluss Null, Post Theatre Collective
Rahastaja: Eesti Kultuuriministeerium
Toetajad: Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmiinstituut, sihtasutus Kone, Põhja- ja Baltimaade mobiilsusprogramm, HIAP, Soome kaasaegse kunsti sihtasutus Frame, Soome Kunsti Arenduskeskus, Helsingi linn, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgem Kunstikool Pallas, DSV, Punch Drinks, Lincona, Temat Eesti OÜ, Metroprint
Loovuuringute doktorantuuri ja audiovisuaalkunsti võimalused ja vastutus
TEET TEINEMAA
Möödunud aasta lõpus kaitses Elen Lotman doktoritöö teemal „Kogemuslik heuristika mängufilmi operaatoritöös“1. Kuna filmiteaduse doktoritöid Eestis ülemäära tihti ei kaitsta – veelgi enam, kõnealune töö on teostatud loovuurimusena –, siis on põhjust vastse doktoriga teema avada.
Elen, olete olnud viimasel ajal eriti tegus. Värskelt kaitstud doktoritöös keskendusite osaliselt täispika mängufilmi „Hüvasti, NSVL“2 uurimisele, kuigi olete ise selle operaator. Kuidas on teadlasena omaenda kätetööd uurida? Kas rollikonflikti ei teki? Kuidas säilitada sellisel juhul objektiivsus uuritava osas?
Paras väljakutse on uurida oma tööd ja samal ajal silmas pidada, et eesmärk ei ole näidata, kuidas midagi peaks tegema, vaid vastupidi, näidata, kuivõrd erinevalt midagi tehakse. Eks see ole loovuuringute puhul keskne küsimus. Hiljuti tegi väga põneva ettekande BFMi doktoriseminaride raames Maarten Coegnaerts, kes rääkis FilmEU nelja filmikooli ühisprojekti, kuhu kuulub ka BFM, loovuuringute analüüsist. Siin on huvitav, et praktikud töötavad valdavalt intuitiivselt, vaiketeadmiste alusel. Need on sõnastamata, kogemusena omandatud teadmised. Seega, kui teostada loovuurimust, ei pruugi esimene etapp, mis tavaliselt seisneb kirjandusega tutvumises eesmärgiga kaardistada antud teema status quo, toimida, sest on väga tõenäoline, et loovuurija uurib teemat, mille kohta on üldse väga vähe kirjutatud – ja seegi vähene teoreetikute poolt. Näiteks Tanel Toom, kes on meil BFMis doktorant, uurib vaatepunkti (point of view), mille kohta on olemas vaid teoreetilist kirjandust. Seega on loovuurimuse puhul vaja status quo kaardistamise etapp ümber mõtestada. Võib-olla peaks loovuurimuse puhul kirjanduse ülevaate asemel olema hoopis loovuurija praktika kirjeldus ja analüüs, nii et sellest saaks hakata kasvatama teooriat?
Aga lisaks iseenda uurimise oma naba vaatamisest kõrgemale tõstmisele on muidugi hädavajalik luua ka interdistsiplinaarseid sildu. On vaja tuua kokku loomingu, teaduse, mängu, suurandmete jms teadmised, selleks et need ei kapselduks erialaterminoloogia enklaavidesse. Kui kõik pimedas toas elevanti kompavad, siis jääbki mulje, et filmitegemine on saba ja filmiteooria on lont ja kognitiivne psühholoogia on kõhualune. Toon näite: kui vaadata filminäitleja tööd Judith Westoni käsituses – hiljuti korraldasin BFMis tema koolituse ning tema meetod on filmispetsiifilise näitlemise õpetamisel kõrgelt hinnatud – ja kõrvutada tema meetodit isiksusepsühholoogia või kognitiivse käitumisteraapiaga, siis näeme, et need kattuvad peaaegu täielikult. Erialati kasutatakse lihtsalt erinevaid sõnu ja suheldakse oma eriala ringkonnaga. Need tuleb kokku viia. Miks? Kui mõelda loojatest kui mingi oskuse välja arendanud inimestest, siis operaator on ju professionaalne vaataja, helirežissöör professionaalne kuulaja ja näitleja on professionaalne käituja (eriti ilmekas on siinjuures ingliskeelne sõna „act“). Miks ei peaks siis professionaalne käituja olema kõige parem käitumise kogemusliku loomise ja analüüsimise spetsialist? Ta ei pruugi osata teooriatega selgitada, mida ta teeb, aga sellele vaatamata on ta oskused absoluutne tipp käitumise esilekutsumises. Psühholoogia vallas oleks omakorda võimalik saada selle kogemuse vahendusel väga palju andmeid, mida oma meetoditega tõlgendada. Ja psühholoogiast saaks liikuda meetodid tagasi praktikutele rakendamiseks.
Seetõttu olen veendunud, et interdistsiplinaarsus annab võimaluse panna tuli põlema ja lõpuks koos kõigi teistega seda elevanti näha. Kuna olen kasvanud looduskaitsjate perekonnas, siis muidugi arvan, et pärast tema uurimist tuleks see elevant pikast pimeda toa vangistusest vabaks lasta.
Kuidas mõista dissertatsiooni keskset mõistet „kogemuslik heuristika“? Millise tühimiku teadusväljal teie uurimistöö täidab?
Eemalt vaadates võib tunduda, et praktika on kõigi puhul enam-vähem sama, aga tegelikult kujutab iga loominguline tegevus keerukat heuristikat, mis kujuneb igal loojal välja kogemuste, ebaõnnestumiste, arusaamiste jne tulemusena. Mida rohkem seda uurida, seda rohkem saab teada loova mõtlemise kohta – ja loova mõtlemise uuringud on praegu, tehisintellekti loomise ajastul, ülimalt olulised. Selle tühimiku täitmiseks loon praegu koos oma juhendaja Pia Tikkaga uurimisrühma, et kokku viia praktiseerivad filmitegijad ja neuroteadlased, filmiteoreetikud, õppejõud jt, et saaksime vastastikku tubades tule süüdata.
Teie dissertatsiooni maht on võimas: loovosaks on täispikk mängufilm ning uurimistöö osaks üle 150 lehekülje pikk saatesõna ja kolm teadusartiklit. Oleks saanud ju läbi ka vähemaga. Miks otsustasite operaatorina minna koostööettepanekuga neuroteadlaste juurde?
Elen Lotman: „Kohati oli mul tunne, et doktoritöö pealkiri pidanuks olema lihtsalt ja ausalt „Asjad, mis mind huvitavad“, kuna teemad, mis mind paeluvad, kipuvad jooksma ühest tüvest igasse suunda laiali.“
Kohati oli mul tunne, et doktoritöö pealkiri pidanuks olema lihtsalt ja ausalt „Asjad, mis mind huvitavad“, kuna teemad, mis mind paeluvad, kipuvad jooksma ühest tüvest igasse suunda laiali. Sellest ehk ka komisjoni kommentaar, et tegemist on kolme doktoritöö mahuga dissertatsiooniga.
Ehk on asi ka selles, et minu valdkonnas ei ole doktoritöö karjääri elementaarne osa, doktorikraadiga operaatoreid maailmas eriti võtta pole, isegi mulle doktorikraadiga filmipraktikust oponendi leidmine osutus keeruliseks. Kuna operaatorid uurimusi tavaliselt ei tee, ei olnud ka mitte mingit välist survet alustada doktoriõpinguid. Tegin seda tõesti ainult iseenda pärast, sest mitte mingit praktilist väärtust doktorikraadil operaatori puhul pole. Tenuurimaailm on ülikoolide maailm ja seda ei ole vabakutselise filmitegija jaoks olemas. Koolis õpetamine ja uurimistegevus on asjad, mida tuleb niikuinii teha oma erialase karjääri kõrvalt, püüdes pidevalt hoida koos kahte täiesti erinevat töömaailma. Seetõttu saan öelda, et asiseid kaalutlusi selle töö taga ei olnud. Kõik, mis ma tegin, tegin patoloogilisest uudishimust maailma toimimise vastu. Just see mind pidevalt piitsutab ja doktorantuur oli hea ettekääne oma huvidele alistuda.
„Hüvasti, NSVL“ sobib nii aja kui ka teema poolest kokku mängufilmidega „Rain“3 ja „Vee peal“4. Need on justkui omamoodi triloogia, kus üks jätkab ajaliselt sealt, kus teine lõpeb. Kuigi on kõlanud üleskutseid lõpetada nõukogudejärgsusele rõhumine pärast kolme kümnendit iseseisvust, vaadatakse kõigis kolmes filmis ajas tagasi. Mis on teie arvates põhjustanud meie filmikunstis sellise minevikuihaluse?
Peeter Simm, Lauri Randla ja Janno Jürgens on eri põlvkonnast režissöörid, seega mingis põlvkonnavaimus ma neid kahtlustada ei oskaks. Võib-olla on lihtsalt piisavalt palju aega mööda läinud ja suhe selle ajastuga muutunud mängulisemaks. Näiteks mu tudengid riietuvad praegu samamoodi nagu mina teismelisena, aga kohe, kui ma neid nailonjopesid, laiu alt narmastega teksasid, tanksaapaid ja choker’eid näen, lööb mul ninna 90ndate alguses palvelates jagatud Rootsi humanitaarabiriiete lõhn. Ilmselgelt ei ole minul veel tollest ajast piisavalt aega möödas, kui need riided on minu episoodilise mälu assotsiatsioonide võrgustikuga nii tihedalt seotud. Ma ei saa sellega mängida, sest see on mulle liiga tuttav, aga kahekümnendates eluaastates inimestele on see kõik juba mänguruum, vabadus. Võib-olla on siis praegu aktiivselt tegutsevatele režissööridele 1970. ja 1980. aastad juba piisavalt kaugel, et neil ei tule klomp kurku või oksemaitse suhu, kui nad selle aja peale mõtlevad.
Teie filmile „Konteiner“ kirjutatud käsikiri on saanud suure tunnustuse osaliseks: stsenaarium osutus Ameerika filmiakadeemia rahvusvahelisel stsenaariumikonkursil 8191 esitatud kandidaadi hulgast veerandfinalistiks. Palun rääkige lähemalt sellest filmiprojektist.
See tuli kõik väga ootamatult. Ma pole end kunagi stsenaristiks pidanud ja stsenaarium sai kirjutatud lihtsalt selle tõttu, et filmi aluseks olnud lugu oli nii võimas. Kui töötasin läbi kohtumaterjale, telefonikõnede salvestusi ja ajakirjanduses ilmunud detaile, siis tuli kohati päriselu sündmusi muuta, sest need olid nii filmilikud, et ei mõjunud usutava, vaid karikatuursena. Kirjutasin selle loo soovist teha midagi, mis üle jõu käiks. Noh, nüüd on ta mul siis järgmise ülesandena ees – kuidas see kõik üles filmida. Vahel vaatab operaator Elen stsenarist Elenile otsa ja küsib: „Mis asja?! Kuidas sa ette kujutad, et seda filmima peaks?!“ Õnneks on režissöör Arun Tamm nende kahe Eleni vahel ja aitab olukorra lahendada.
See ei olnud küll teil esimene kord stsenaariumi kirjutada, kuid kui keeruline oli nii piiratud tingimustes tegevustikku luua? Filmi tegevus leiab ju aset põhiliselt konteineris.
Ma olen suur piirangutesse uskuja – koroonaajal küll naljakas sõnastus –, aga nii nagu näitavad Lars Von Trieri „Viis piirangut“5 ja kogu Taani filmikooli õppemetoodika, nn scaffolding6, on piirangud väga viljastavad, sest sunnivad mõtlema välja asju, mille peale vastasel juhul üldse ei mõtlekski. Näiteks on stsenarist mulle kirjutanud ette, et enamasti toimub filmi tegevus kottpimedas. Pimedus on operaatori jaoks kõige suurem väljakutse. Skisofreeniline olukord, ennast ajab ka naerma.
Tegelikult aga tuli see film ikkagi suurest valust, mis pani südame lõhkema. Kui nägin 2015. aastal maailma vapustanud fotot kolmeaastase Ayan Kurdi surnukehaga, siis tundsin lausa füüsilist valu. Mul on samasugune pisike poeg, kellel olid tollal isegi samasugune punane särk ja sinised püksid. See foto on inspireerinud paljusid kunstnikke. Kunst on üks osa meie aju püüdest luua tähendusi. Ja kui kohtad midagi nii talumatult mõttetut, nagu kolmeaastase lapse surm teel parema elu poole, siis paneb see su vaese aju väga tugevalt pingutama, et leida sellele mingigi tähendus. Pidin selle stsenaariumi kirjutama, et mu pea ei plahvataks. Surm on ju ühele elus püsida püüdvale ajule väga keeruline kontseptsioon. Ja film on võimalus surmale vastu seista. Raul ja Romet Esko, meie BFMi õpilased, tegid hiljuti muusikavideo, kus on äratanud deepfake-tehnoloogiaga ellu oma sõbra, kellele nad ei saanud hüvasti öelda tema äkilise lahkumise tõttu. Mulle on „Konteiner“ midagi sellesarnast, sest Ayan saab selles maailmas ellu jääda.
Juri Lotmani ja Juri Tsivjani raamatus „Dialoog ekraaniga“7 käsitlevad autorid võimalike maailmade teooriat filmikunsti ühe mõistmisvõimalusena, öeldes: „„Võimalike maailmade“ loomise abil õpib filmikunst tundma tegelikke maailmu.“ Ma tahtsin luua sellise koha, kuhu sisenedes ei saaks ükski vaataja öelda, et see on võõras probleem. On olemas selline nähtus nagu nematamine, inglise keeles „othering“, sotsiaalne protsess, mille käigus luuakse piir oma rühma ja teise rühma vahel. See on arusaadav ja loomulik kohastumine maailmas, kus me oleme välja kujunenud. Näiteks on Levanti alade neoliitikumi asustuste ja Kaukasuse tollaste obsidiaanivahetuste uuringud näidanud, et juba siis tekkisid kasvava sotsiaalse keerukuse haldamiseks nematamisega seotud arusaamad. Vanast Kreekast on meieni jõudnud sõna „barbarid“, mis tähistas kõike seda, mis ei olnud kreekakeelne ja kreeklasele arusaadav. Ehk siis – rühma kuulumine on loomulik osa sotsiaalsete loomade toimimisest ja ma ei püüagi väita, et näiteks rahvused või kultuurigrupid on anakronism. Küll aga peame leidma viisi, kuidas toime tulla maailmas, kus oleme vahetult üksteisega seotud.
Olin novembris filmifestivali „Camerimage“ võistlusprogrammi žüriis ning minu kolleegid seal, näiteks „Jokkeri“8 operaator Larry Sher ning „Lepituse“9 režissöör Joe Wright, olid väga nördinud, et ühelgi võistlusprogrammi filmil polnud naissoost operaatorit. Seda aastal, mil filme oli külluses, näiteks Ari Wegner sai just Oscari nominatsiooni Jane Campioni filmi „Koera vägi“1010 eest. Žürii palus mul koostada ühispöördumise, mille lugesin ette lõputseremoonial. Puudutasin seal sedasama teemat. Lotman ja Tsivjan ütlevad „Dialoogis ekraaniga“, et kultuur on kollektiivse teadvuse organ, inimkonna aju. See salvestab teavet ja sellel on võime luua tähendust. Selle sees on tuum, mis võib genereerida uusi tähendusi, mida veel ei ole – seda tuuma nimetatakse kunstiks.
Miks see oluline on? Oleme tunnistajaks suurimale muutusele, mida inimkond on eales näinud: oleme üksteisega ühenduses üle maailma, pidevas ja vahetus kontaktis. Inimesed teisel pool maakera on samal ajal meie taskus. Kõik nende kannatused jõuavad ka meie taskusse, peaaegu samal hetkel, kui need aset leiavad. Seega oleme sisenenud ajastusse, mil mitte keegi ei saa mitte kusagil ega mitte millegi kohta enam öelda, et see pole minu probleem. Kõik, millega inimkond igal pool silmitsi seisab, on nüüd kõigi probleem, sest kui sulgeme silmad maailma kannatuste ees, ei lakka need olemast. Need on edasi meie taskus ja kui ressursipuudus süveneb, siis üsna varsti ka meie ukse taga.
Immigratsioonikriis, mis surus 2015. aastal Euroopa põlvili, tekkis umbes 1,3 miljoni põgeniku tõttu. Praegu on 2050. aastaks ennustatava merevee tõusu alla jääva 570 linna elanikkond 800 miljonit! Kui Euroopa on 1,3 miljoni põgeniku peale käpuli (ma isegi ei maini siin neid arve, mis Eesti riigi minestuse äärele viisid), siis mida me teeme, kui maailmas läheb liikuma 800 miljonit inimest, kes otsivad endale paremat kohta, kus elada? Hakkame mossitama ja ütleme, et mingu nad Rootsi? Me ei saa silma kinni pigistada põhjuste ees, mis inimesed liikvele ajavad.
2050. aasta ei ole ju mingi „Tagasi tulevikku“11 ulmefilmi ajastu, näiteks minu lapsed on selleks ajaks 32, 37 ja 40 aastat vanad. Sama vanad kui mina praegu. See on ju kohe! Niisiis: meie, inimkond, peame koos välja mõtlema, kuidas korda teha kogu maailm, mitte ainult oma õuepealne, sest muidu on seesama „Konteiner“, see Pandora laegas, alatiseks meiega. Pandora laekas oli ju lootus, eks, viimane pahe, mis sinna sisse jäi. Mis paneb kõik inimesed liikuma? Lootus paremale elule. Lootus on üks tugevamaid tunge, mis meil üldse on. Eesti soost tippneuroteadlase Jaak Panksepa teoorias on olulisel kohal otsimisinstinkt (seeking), mis paneb meid liikuma. Seega on vaja lahendada ebavõrdsuse probleem globaalselt, et inimestel oleks kõikjal maailmas võimalik elada inimväärset elu ilma loodusressursse viimseni kurnamata. Ainult see saab pidurdada 800 miljoni inimese liikveleminekut. Ükski tara ega konservatiivne maailmavaade ei hoia kinni sellist inimookeani. On käes aeg, kui nii konservatiivse-rahvusliku maailmavaate kui ka liberaalse maailmavaate eesmärkide huvides on leida viis lahendada globaalsed probleemid. No man is an island. Keegi meist pole saar.
See ülesanne nõuab kollektiivselt ajult, meie kultuurilt, väga kõvasti tööd. Seetõttu pole kunst uute tähenduste loojana võib-olla kunagi olnud aktuaalsem kui praegu. Ja kõigist kunstidest kannab suurimat vastutust filmikunst, sest kunagi pole liikuva pildi kaudu suheldud nii palju kui praegu. Ja filmitegijad, selle keele hoidjad, on inimkonna tuleviku uute tähenduste loomise keskmes. Meie kohus on hoolitseda selle eest, et meie, kes räägime maailmaga liikuvate piltide kaudu, räägiksime kõigi inimkonna eriilmeliste häältega. Ainult nii saame teha seda, mida kunst teeb: luua uusi tähendusi, mis aitavad meie kollektiivsel ajul ellu jääda.
Olete aastaid BFMi juures tegutsenud. Kuidas filmiharidus on selle ajaga muutunud ja kuhu tuleks filmikoolil veel edasi liikuda?
Mul on olnud viimastel aastatel imelisi hetki, kui olen saanud näha oma töö vilju. Need on küpsenud mingite ammu tehtud otsuste mõjul, kuigi need olid suunatud tundmatusse tulevikku ja põhinesid vaid usul, et äkki on need õiged, ning mu kolleegide toetusel. Tudengifilmi Oscar German Golubile ja ta meeskonnale – imeline! „Mu kallid laibad“12 on neljanda kursuse film ning see kursus oli esimene, kes sai jälle õppida nelja-aastasel õppekaval. Tegime aastaid tööd, et taastada nelja-aastane õppekava, mis Bologna süsteemi üleminekuga oli kolmeaastaseks lõhutud. Pole midagi toredamat kui näha oma töö tulemust kohe esimese lennuga.
Germani kursusevend Johannes Magnus Aule sai sisse Londoni filmikooli ehk NFTSi (National Film and Television School) mängufilmirežii erialale. Sellel erialal on seni eestlastest õppinud ainult Tanel Toom. Johannes Magnuse puhul on aga veel see eriline, et ta ei õppinud meil režiid, vaid hoopis produtsendiks. Seega suutis ta võistelda ühe maailma suurima konkursiga filmikooli sisseastumiskatsetel ja seda magistrantuuris, kusjuures isegi mitte õpitud erialal. Meie tudengid saavad praegu NFTSi teistele erialadele juba regulaarselt sisse – mõne aasta eest tundus see ime. Praegu õpivad seal meie helirežii lõpetanud Siim Skepast, montaaži lõpetanud Kaupo Muuli ja juba nimetatud Johannes Magnus Aule – kolm meie tudengit, kes õppisid meie filmikunsti erialal ühel kursusel, on praegu NFTSis!
Kui on juba piisavalt kaua ehitatud, peab natuke vahepeal võib-olla ka lammutama, näiteks lisama hullust ja pöörasust. Kui ma 2013. aastal meie õppekava ümber ehitasin, siis tegelesin varjamatu tööstusspionaažiga. Käisin paljudes edukates filmikoolides ja rääkisin õppejõududega, sh Taani filmikoolis ja NFTSis. Uurisin nende meetodeid ja mudeleid ning ka nende meetoditega kaasnevaid probleeme. Taani scaffolding’u rakendamisel Norras tekkis mingil hetkel ajakirjanduses palju poleemikat, millest sain teada Google Translate’i abil vanades norra ajalehtedes tuhnides. Nimelt olid filmikriitikud arvamusel, et lõpetajate filmid on kõik turvalised: psühholoogiline realism on valdav ja noored ei julge enam riskida.
Selle vastu on tegelikult ka rohi olemas. Näiteks on üks väga oluline filmiülesanne, adaptatsioon, mis on teisel kursusel ja mis õpetab realiseerima ette antud materjali. Selle ülesande puhul on oht hakata just sedasama ühesugust psühholoogilist realismi tootma, kui lähtepunkt on vale. Meie õppejõud on aga ekraniseeringu ülesandele leidnud spetsiifilise nõksu: tudengid ekraniseerivad nüüd Eesti algupärast kirjandust. Tulemused on suurepärased, nii et seekord poetasin meie tudengite viimasel ekraniseeringute linastusel salaja pimedas maski sisse isegi mõne rõõmupisara. Ja kirsiks tordil on Teresa Juksaare filmi „Kuningas“13 võit PÖFFi lühifilmide festivalil „PÖFF Shorts“. See on suurepärase ekraniseeringu ideaalne näide: algupärand on olemas, see on alles, seda pole üle parda visatud, aga samal ajal ei ole filmikeel kirjanduskeele ori, vaid see on ta hoopis vabastanud ning võimaldanud tal lendu tõusta.
Teise rõõmupisara tõi „Best of BFM“ sel aastal. Tänu Toomas Sääsile ja tudengitele oli seekordne gala korraldatud nagu professionaalne tippsündmus. Oma koha kategooriate hulgas oli lõpuks leidnud ka meie unikaalne formaat – tantsufilm. Tantsufilmid, mida loovad meie rahvusvahelise magistrikursuse tudengid koos BFMi koreograafidega, on üks selliseid asju, mis sai sündida ainult selles ajas ja kohas ning seetõttu, et meil on ühes instituudis koreograafia ja film ning tudengeid üle maailma operaatori ning heli- ja montaažierialalt ning et neil on tarvis teha projekte, kus oma erialaseid oskusi rakendada.
Tegelikult on toredaid asju palju, suurest FilmEU projektist ja „Film Skillsist“ ei jõudnudki veel rääkida … seekord jääb rääkimata. Aga tänada tahan küll kõiki BFMi kolleege, kes kõigele vaatamata vapralt edasi töötavad. Õppejõud saab harva tänu osaliseks. Tema rõõm on näha, kuidas tuleb peale uus põlvkond ja nagu suur tsunami su tee pealt eest paiskab, sest oled teda nii hästi toetanud, et ta on sinust palju paremaks saanud. Selline on elu seadus. Tõeline erialaõpetaja saab olla ainult altruist.
Kuni välisminister Eva-Maria Liimets oma töölaual valget paberilehte põrnitseb ja peab siseheitlust, kuidas hoiduda Venemaa artistide musta nimekirja koostamisest või, kui sunnitakse seda siiski tegema, siis kas peaks alfabeedi järgi alustama Alla Pugatšovast või hoopis Anne Veskist, Eesti välispoliitika tegemine poolenisti seisab. Kuigi teha saaks nii mõndagi ning kui mitte muu, siis peaksid andma sõjasündmused Ukrainas, eriti Venemaa Musta mere sõjalaevastiku lipukandja Moskva kuulsusrikas sööst merepõhja, tõuke küsimuseks, kas ei nõua ehk muutunud välisolud mõne aastateks seisma jäänud välisasja uuesti läbivaatamist.
„Läänemeri – rahumeri!“ – selline nüüdseks ammu kadunud loosung pandi Moskva olümpiamängude eel rippuma Tallinna reisisadama peasissepääsu kohale. Ei läinud kaht aastatki, kui üks Nõukogude allveelaev oma rahumeelsete kavatsuste kinnituseks Rootsis Karlskrona sõjaväebaasi väravate ees kaljunukile ronis, lõpuni kinnitamata andmetel mõne väiksema tuumapommiga pardal. Kogu maailma õnneks jäi allveelaevnikel täitmata käsk laev vaenlase kätte sattumisel täielikult hävitada. Vastasel korral juhtunuks küllap Läänemere kõigi aegade suurim keskkonnakatastroof.
Rahu Läänemerel on siiamaani püsinud, aga suurte sõjaliste operatsioonide seisukohast on veekogu ise aina väiksem ja tähtsusetum. Muutumas on ka geopoliitilised olud. Kui Rootsi ja Soome peaksid realiseerima oma praegu tugeva soovi kaitsealliansiga liituda juba järgmisest aastast, saab Läänemerest NATO sisemeri, erandiga Soome lahe idaosas ning okupeeritud Ida-Preisi aladel, kus Venemaa piir jääb endiselt Läänemere lainetesse kümblema. See annab Venemaale justkui õiguse pidada Läänemerel ka oma sõjalaevastikku, mille koosseisus avalikel andmetel on umbes 60 eri mõõtu lahingulaeva, neist võimsamad ette nähtud operatsioonideks hoopis suurematel meredel.
Rootsi ja Soome avalikele kavatsustele reageerides teatas kremli trubaduur Dmitri Medvedev, et NATO laienemine ei jää vastuseta: piirkonda tuuakse tuumarelv ning tugevdatakse kõiki väeliike. Madalama astme laulikud lõid kohe sekka ning ajalehe Izvestija „sõjandusekspert“ luges üksipulgi ette, millised uued laevad vee peale ja alla ehitatakse ning millised kanged relvad, sh tuumapeadega, nende pardale võetakse. Venemaa laevaehitus, nagu kinnitavad viimased kümnendid, on pigem muinasjutt kui tõsielu, mistõttu uute saabujate pärast eriti muretsema ei pea.
Meie uputame ühe sõjalaeva, tema hukkab selle järel miljon lindu.
Kuid nagu Eesti rahvalaulustki juba enam kui sajand teada, oli „Petropavlovsk uhke laev, nii vägev oli ta, käis pauk ja mere põhjas nüüd lebab korraga“. Petropavlovskist kuni hiljuti lahkunud Moskvani (nende vahele ritta jäävad ka 60 alust Juminda miinilahingust aastal 1941) saab iga Venemaa sõjalaev oma elukaare lõpetada vaid kahel viisil: ta kas upub ise või lastakse põhja. Erakordselt õnneliku juhusena võib pääseda ravile kodudokki, nagu kinnitab Venemaa ainsa poolenisti lennukikandja Admiral Kuznetsovi saaga, kuid seegi lugu on pigem anekdoot, kus eluliinist saab surivoodi.
USAs on kalkuleeritud (ja seda ka näiteks ajalehe Forbes kaudu lekitatud), et kogu Venemaa laevastiku Läänemerel saab hävitada ühe koordineeritud löögiga, mille vastu Venemaa relvastuses tõrjevahendeid ei ole. Soome rannakaitse on valmis Vene laevade äranokkimiseks olgu miinide või raketitulega. Milline ka ei oleks stsenaarium, seninägematut keskkonnakatastroofi niigi haprale ja kahjustatud Läänemerele ning tema nõrgimale osale Soome lahes tähendaks see igal juhul. Sügav Must meri, kus on 25 korda rohkem vett kui Läänemeres, võib suurema kahjuta neelata küllap veel mitu Vene sõjalaeva, Läänemeres on ka üks liiga palju. Meenutagem, millise kahju ja kulu on Eestile põhjustanud mõne väiksegi kaubalaeva uppumine. Näiteks 2006. aastal Vaindloo saare lähistel uppunud Runner 4 tühjakspumpamine (sada tonni õli ja kütust) üksi läks maksma 2,3 miljonit eurot. Võrdluseks: Venemaa Balti sõjalaevastiku lipulaeval Nastoitšivõi võib, kui seda pole parasjagu ära varastatud, olla kõhus 1740 tonni kütust, rääkimata lõhkeainest ja teadmata kemikaalidest.
Seega seisneb välis- ja kaitsepoliitiline nuputamisülesanne selles, kuidas hoida ära Venemaa sõjalaevastiku olemasolust vääramatult tulenev keskkonnakatastroof. Või mis seal nuputada, esimene samm on luua täiemahuline õiguslik tegevusalus, sealhulgas algatada rahvusvahelise mereõiguse muutmine sõjalaevade liikumise takistamiseks läbi Taani väinade. See tähendaks sekkumist meile poolvõõral merel, mida on ehk tugevam tunne teha, kui oleme kodumerel Eesti õiguse täies ulatuses maksma pannud.
Mäletatavasti leppisid Soome ja Eesti oma territoriaalmere piire Soome lahel vette märkides 1990ndatel kokku, et kuigi territoriaalveed võiksid lahe keskjoonel kokku puutuda ning rahvusvahelist vett nende vahele ei jääks, siis loobuvad pooled maksimumist (12 meremiili) ning jätavad territoriaalvete vahele kuue meremiili laiuse koridori. Sest kui ei jätaks, tuleks Venemaa niikuinii jõuga läbi ja pahandus olekski käes. Seoses Nord Streami esimese gaasitoru ehitamisega kerkis teema 2005. aasta lõpul hetkeks uuesti päevakorrale (poliitikutest ajasid innukalt asja Juhan Parts ja Igor Gräzin), kuid kummalgi pool lahte ei olnud valitsus valmis asjaga lõpuni minema. Venemaa ei olnud totaalse kurjuse allikana kirjas ka NATO toonastes kaitseplaanides.
Kuidas on asjalugu nüüd? Ainsana on Soome-Eesti ühendatud territoriaalmere teemat kergitada püüdnud Jaano Martin Ots Postimehe merenduse rubriigis*, kuid kaunistatult asjatundjate pessimistlike kommentaaridega stiilis „sest nad teevad niikuinii, mida tahavad“. Ometigi annaks Soome lahe vaba läbisõidukoridori kaotamine võimaluse Venemaa sõjalaevade süstemaatiliseks kiusamiseks või julgemal juhul ka meie merelt väljatõrjumiseks, ajutiseks arestiks mingi reostusjuhu uurimiseks, laevameeskonna näljutamiseks jne.
Pisut kaudsemalt peaks territoriaalvee täies ulatuses kontrolli alla võtmiseks kohustama ka märtsi alguses valitsuste heakskiidu saanud, kuid avalikuses täielikult Ukraina sõja varju jäänud Eesti-Soome tulevikukoostöö aruanne, järjekorras kolmas ning koostajateks Jaak Aaviksoo ja Anne-Mari Virolainen. Seal küll ei käsitleta julgeoleku teemat eraldi, kuid neljast peamisest tegevussuunast üks, nimelt roheline tulevik (3.3 Soome lahe muutmine jätkusuutlikuks transpordikoridoriks) on realiseeritav ainult juhul, kui pole enam vaba koridori ega seal koperdamas ühtki Venemaa sõjalaeva, mis ei saa ju mitte iial olla süsinikuneutraalsed, mereliikluses teistele ohutud jne.
Läinud sügisel teatas Eesti merevägi uhkusega, et on sõlminud saja miljoni euro väärtuses lepingu laevatõrje raketisüsteemide ostuks. Soomlastel on väidetavalt samasugused maailma parimad. Toona räägiti heidutusest, nüüd on selge, et relvi peab ka kasutama. Hind sisaldab soetamist ja elutsüklikulu, aga mitte keskkonnakahju, mille relva tõhus tarvitamine paratamatult põhjustab. Kui laseksime koos naabriga Soome lahel nende rakettidega põhja ka ainult veerandi Balti laevastiku sõjalaevadest, peaks tekkiva merereostuse likvideerimiseks Runner 4 juhtumi kulu põhjal arvestama minimaalselt kolm-neli korda suurema summaga kui raketisüsteemi kulu. Pealegi võib hõlpsasti juhtuda, et sõjalaeva uputamiseks sobiv koht merel on reostustõrje seisukohalt halvim – ja tõrjet ei saagi teha.
Ühesõnaga, kuigi Eesti võibki edaspidi suuta Venemaa laevastiku uputada ning admiralid saavad sellele mõeldes ahjul nurru lüüa, on see siiski võimalikest kalleim lahendus, Läänemere kui meie elukeskkonna osa seisukohalt aga pöördumatu ja parandamatu kaotus. Kuni ei ole ühemõtteliselt tõestatud, et Venemaa Balti sõjalaevastiku demonteerimine kaldal või väljaviimine Läänemerest on seda ümbritsevate maade ja lääne diplomaatilise ja juriidilise ühispingutusega võimatu, ei tohi valida ühtki teist teed.
Postmargil paistab Moskva uputamine Musta merre jõle lahe, aga kui sama juhtub sinu liivarannas, kus sa enam pärast mitte iial ei suple, vaid korjad surmatunnini naftalima, hukkunud linde ja hülgeid ning maksad selle eest veel igal aastal peale, siis vist mitte. Vladimir Viimasega ei ole Peeter Esimese alustatu lõpetamises võimalik kokku leppida, tema nõrga järglasega aga küll. Kes ei proovi, see kilult kiita ei saa.
* Nähtamatud sõjalaevad sõeluvad Tallinna ja Helsingi vahel.
Järgmisel teisipäeval, 26. aprillil kogunevad kunstnike liidu liikmed suurkogule. Seegi kord on kogunemispaigaks valitud eriline, võib isegi öelda et tähenduslik paik – muusika- ja teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja. 2019. aasta sügisel avatud kontserdi- ja teatrimaja oodati pikisilmi. See on kasvulava noortele alustavatele tegijatele, aga ka võimalus nende juhendajatele, tunnustatud tegijatele. Võrdluspaik, mida iseloomustab avatus ja sümbioos. EMTA muusika- ja teatrimaja võib tõlgendada suurima loomingulise liidu – kunstnike liidu – metafoorina.
Kui kümmekond aastat tagasi levis veel ettekujutus, et kunstnike liit on keskeas või vanemate kunstnike ühendus, siis nüüd see kindlasti ei pea enam paika. Asi pole ainult kunstnike liidu noorenemises või ka selles, et noorte kunstnike hoiak on muutunud ja kunstnike liitu kuulumine on peaaegu sama loomulik kui kunstielus osalemine. Viimastel aastatel on kunstiinstitutsioonide koostöö kunstnike liiduga saanud iseenesestmõistetavaks. On selge, et ainult koostöös peitub jõud ja võimalus midagi korda saata. Et kultuuriministeeriumis (veel parem kui rahandusministeeriumis) võetaks kunstivaldkonna muresid tõsiselt ja leitaks neile lahendus, s.t eraldataks raha.
Palju on räägitud ka koostöö vajalikkusest. Ei usu, et oleks ühtegi kunstnike liidu liiget, kes ei mõista selle tähtsust. Kunstnike liit on ehitatud üles esindusdemokraatiale, kus kõrgem võim kuulub suurkogule. Kunstnike liidu liikmeskonna osavõtul valitakse suurkogul esindusorganid – volikogu ja juhatus. Suurkogu on koostöö kõige ilmsemaid vorme. Kas või sellenagi, et iga kunstnike liidu liige tunneks mitte ainult kohustust, vaid ka vajadust suurkogul osaleda. Kuid nüüd, nii nagu ka mõnel eelmisel korralgi, on kerge hirm, et ei saada kvoorumit kokku, kui kunstnike liidu tuhandest liikmest osaleb suurkogul vähem kui kaks viiendikku ehk siis nelisada inimest ning esindusorganite (volikogu ja juhatus) ja nende tugistruktuuride suurkogu ettevalmistamise töö on läinud vett vedama.
Kui suurkogul osalemine peaks olema iga liikme sisesund, siis presidendiks või asepresidendiks või ka volikokku kandideerimist ei ole põhjust kõigilt eeldada. Juhatuse, aga ka volinike töö on raske, kui seda tõsiselt tehakse. Teisiti ei ole mõtet. Elin Kard ja Vano Allsalu on oma tööd tõsiselt teinud (vt www.eaa.ee/presidendi-ja-asepresidendi-kandidaadid). Ometi on kahju, et ka seekord ei ole mingitki konkureerimist presidendi ja asepresidendi kohale, ei kuule lahkuminevaid seisukohti ega osutata teistsugustele võimalustele. Põhikirja järgi kestab juhatuse ametiaeg kolm aastat ja juhatuse sama koosseis tohib tegutseda kaks ametiaega. Ainult kuus aastat. Vahest oleks mõistlikum pikendada ametiaeg viiele aastale, et uus juhatus ühitaks juba esimesel ametiajal pärast sisseelamist (ja varade ülevaatamist) oma visioonid tegelikkusega ja hakkaks neid ellu viima.
Volikogu valitavatele kohtadele saab kandidaate esitada veel suurkogulgi. Mida paremini volikogu toimib, seda edukam on juhatuse ja kogu liidu tegevus. Asi ei ole pelgalt kenades inimestes ja suurepärastes loojates – volikogu ei ole aukohustus, volinik peab olema valmis oma aega ja energiat panustama, kriitiliselt kaasa mõtlema, ennast kuuldavaks tegema.
Üks noor kunstnik, kes oli aasta tagasi astunud kunstnike liitu, küsis minult kerges segaduses, mida tema saaks ära teha. Ei ole ju piisav, kui kord kolme aasta tagant kutsutakse suurkogule, jõuluks antakse lapsele pakk ja tuletatakse meelde, et liikmemaks on tasumata. Ilmselt on (taas) aeg, et liikmena mõtleksime läbi, mida suur ühendus, kunstnike liit meile tähendab ja mida me saame teha, et see (veel) paremini toimiks.
Fašism on nähtus, mille määratlemisega on olnud aastakümneid suuri raskusi. Ennekõike iseloomustavad seda ehk marurahvuslus, kollektivism-korporatiivsus ja individualismivastasus, autoritaarsuse või diktatuuri ihalemine, traditsioonikesksus, ühiskonnaelu reglementeerimine, juhikultus ja vägivald. Lisada võib veel hulga tunnuseid, sealhulgas rahvusliku või rassilise puhtuse igatsus, antisemitism, ohvrimentaliteet, tunnete eelistamine mõtlemisele, veendumus, et ollakse äravalitud rahvus, perekondlike väärtuste ülistamine jne. Nende kõrvale käivad sümbolid ja välised märgid, olgu haakrist, natsitervitus, musta värvi rõivad jms.
Ideoloogia ja liikumise tähistamise kõrval sai „fašismist“ juba 1920. aastatel Euroopa vasakpoolsete, ennekõike stalinistide, aga ka sotsialistide keelekasutuses sõimusõna, millega tümitati lisaks eri maade fašistidele ka muid parempoolseid (Eestis said selle sildi teadupärast nii vabadussõjalased kui ka Pätsi režiim). Aga stalinistidelt said sama tiitli ka sotsialistid, kes kuulutati sotsiaalfašismi kandjateks. Siis tuli Teine maailmasõda ja selle järel sai „fašismist“ üldine sõimusõna. Vanemad eestlased mäletavad hästi, kuidas neid fašistideks sõimati.
Pärast iseseisvuse taastamist said Balti riigid teada, et nad on fašistlikud, toetavad fašiste, või et seal on fašistlikud meeleolud. Putin ja tema jüngrid süüdistavad fašismis Ukraina võime ja ka kogu rahvast ning ukrainlased nimetavad vene fašismiks Putini ja tema kaasamõtlejate ideid ja tegusid. Teisisõnu: kommunistide kunagisest ütlemisest „kes ei ole meie poolt, see on meie vastu“, sai vaikimisi „kes ei ole meie poolt, see on fašist“.
Aga uus aeg tõi ka uued fašismiliigid. Aastal 2008 avastas üks ameeriklane, et fašism ei olegi paduparempoolne nähtus, ja suutis mõjukaks raamatuks vormistada idee, et kunagiste fašistide tänapäevased järglased on nimelt liberaalid. Nii saabus maailma liberaalfašism. Koroonaaeg tõi kaasa vaktsineerimise ja piirangud ning meditsiini- või koroonafašismi. Kuidas on ikkagi nii, et üks sõna on korraga nii sisutäis kui sisutühi, muutnud karva nagu kameeleon ja ikka elus?
Seletusi võib otsida Euroopa ajaloost ja argipäevast, aga sama oluline on sõnahämarus. Elama hakkavad sõnad, milles on piisavalt avarust ja ebatäpsust. Fašismi kui ideoloogia tunnuste komplekt on nii avar ja laialivalguv, et seda võib nimetada kollaažiks või lihtsalt udukoguks. Fašismi sildi alla sai panna kõik, kellelt leidis kas või paar algse fašismiga ühist tunnust. Lisaks, fašism on perekonnamõiste, mille eri variantidelt ei oodatagi samasust isafašismiga. Sõimusõnaks muutudes sai „fašismist“ tähendusest tühjaks jooksnud kest, mille ainsaks tunnuseks on sellega seotud ülinegatiivsed konnotatsioonid. Nii ongi tulemuseks sõnapesa, mille kasutust ühendab ülim halvakspanu, kuid väga erinev tähendus.
Miks ma sellest kirjutan? Mul oli kunagi naiivsust arvata, et nõukogude aeg tegi „fašismist“ eestlastele omamoodi tabusõna. Suuresti nii see oligi. Asjad hakkasid muutuma, kui poliitilisele mänguväljale tuli EKRE, mille mõned noorliikmed asusid fašismiga flirtima. Siis läks lahti. Kõigepealt kuulutati EKRE fašistlikuks parteiks. Tõsi, see sildistamine vajus laiemas poliitilises avalikkuses maha, kuigi somes elab tänaseni. Aga ühel võimukaotusjärgsel hetkel pööras EKRE pildi ümber ja asus kuulutama oma juhtide ja häälekandja suu läbi „ilmselget tõde“, et Eestis on võimul fašistlik valitsus, mis esindab liberaalset fašismi või maskeerib oma fašistlikke püüdlusi euroopluse jms liberaalsete loosungitega. Või siis vähemalt hiiliv fašism, kuna Reformierakonna soov on teha Eestis sama, mida tegid natsid 1930. aastatel „teisejärguliste inimestega“.
Nüüdseks ei piirdu asi enam valitsuse ja ühe erakonnaga. Uutest Uudistest saab ka lugeda palju võimsamat tõde: „Mitte kunagi varem pole Eesti ühiskonnas fašistlikud meeleolud nii tuntavad ja avalikud olnud, kui neil kümnel kuul, mil Reformierakond on võimul olnud“.
Niisiis, fašistlikud meeleolud, mida oli varem Eesti ühiskonnas tunda vaid vähe ja varjatumalt, on haaranud üha suurema osa rahvast. See lause on kirjutatud mullu novembris. Vaadates Reformierakonna populaarsuse tõusu, tuleb järeldada, et selliste passiivsete fašistide hulk on viimaste kuude jooksul aina kasvanud. Mida selle rahvaosaga teha, võib igaüks ise edasi mõelda.
Dokumentaalfilm „Hermaküla. Kadunud isa“ (Ugri Film / Allfilm, Eesti 2022, 56 min), režissöör Maria Avdjuško, operaator Mait Mäekivi, helilooja Sten Šeripov, produtsent Pille Rünk.
Vahel kukuvad filmimehed arutlema, milline peab olema üks dokfilm. Enamasti on selge, et peab olema vägev materjal, mis hakkab ise mängima. Kui on kobe teema, siis saab ilu ja valu ja küll me kokku monteerime. Ehk ei tule alati meelde, et see vägev materjal ja lugu peaks haakuma tegijaga, peaks olema autori teema. Mitte nii, et kuulen lugu inimsöömisest ja jooksen peale nagu uudisreporter, kes külma kõhuga arutleb, kuidas inimene ära söödi, aga ei püüagi aru saada, miks ikka. Sest sellest ei saagi ju aru saada. Lollus.
Aga kui saaks aru? Sellest, mis selleni viib ning mis sööja sees toimus ja juhtus. Ei tohi ka sentimenti ja lüürikasse libiseda. Andke mulle materjal, küll ma filmi kokku lõikan. Profivärk.
Arutlus jõuab tihti sinna, mida ei tohi teha, kasutada, sisse jätta. Telefonikõnesid, üldse rääkivaid päid. Looduse ja vaheplaanidega ei saa liialdada, muusikaga üle dramatiseerida. Peab säilima credibility – usutavus –, samuti peab olema pöördeid ja üllatusi, mis pööravad asja pea peale. Tuleb anda eri vaatenurki. Sündmuse interpretatsioone. Autoripositsioon ei tohi jääda deklaratiivseks. Improviseerida ja provotseerida ja lavastada võib ja peabki, aga see ei tohi läbi paista. Parem kui nalja kõrval on kurbust ja vastupidi. Tuleb läbi küpsetada ja seedida. Aga jah, kõige hullem, kui filmis on valdavalt rääkivad pead, sest siis on telesaade.
Nii läheb proff oma objekti filmima ja teab ette, et küll tuleb! Ennegi kino tehtud. Ja unustab vahel vaikselt ja rahulikult oma objekti jälgida ning püüda kõigepealt peas filmitavale pihta saada, mitte otsida oma kunstilistele ideedele lahendusi filmitavat lihtsalt ära kasutades. Kui ei unusta, on võimalused suured.
Aga jah, rääkivad pead on kõige hullem. See on telesaade.
Pole vaja näidata oma professionaalsust, pole vaja teha kunsti, on isiklik puudutus, mis kannab. Režissöör Maria Avdjuškol (vasakul) on suur isiklik empaatia võõrasisa Evald Hermaküla vastu, kõigist tema külalistest filmis on aga üle Hannes Hermaküla oma loomulikkuses, kui räägib isast, kes oli seitse aastat ei tea kus kadunud.
Ometi: kui autoril on teema, mis on südamest tema teema, muutub kõik eelnev tühiseks. Pole vaja näidata oma professionaalsust, pole vaja teha kunsti, on isiklik puudutus, mis kannab ja täitsa ükskõik, kas ekraanil on vaid rääkivad pead või arhiivikaadrid, autori pihtimus või pole seda teps tajuda ja tegemist on hoopis ratsionaalse analüüsiga nagu Sokurovi arhiivikaadrite montaažis. Mis ometi tuleb südamest.
Ega kirjanduses teistmoodi ole. Kui asi sind kannab, viska igasugu kontseptsioonid, plaanid, kompositsioonid üle parda. Laula kas või ühel noodil.
Avdjuškol ongi valdavalt nood rääkivad pead ja suur isiklik empaatia võõrasisa Evald Hermaküla vastu. Ja rääkijad on tugeva sidemega Hermaküla küljes kinni. Kes õpetajas, kes kolleegis, kes abikaasas – kõigile on ta midagi isiklikku, aga mitte alati täpselt samas rollis.
Hoitakse kriitilist joont, sest Hermaküla suure tõetunde ja lihtsuse juures oleks patt temast rääkida glorifitseerivalt või üleolevalt. Rääkida tuleb nii, et Hermaküla ei solvuks. Ja selgub, et see polegi keeruline. Hermaküla vahetus kandub üle monoloogidesse tema kohta ja sedapidi on Hermaküla vaim kohal.
Film on delikaatne ja on rida asju, millest ei räägita. Suurest rivaliteedist Jaan Toomingaga on juttu riivamisi. Toomingat ennast me ekraanil ei näe. Kahju, sest mis sealt võinuks tulla? Kirglikku mana? Ei tea. Sõltub Toominga puhul vist juhusest ja tujust.
Hermaküla keeruline isiksus avaneb vähe ja eks olegi raske lahti muukida. Ühest küljest väga avatud, pea kuklas, hõlmad laiali, naer näos, teisalt suletud ja introvertnegi, pea maas, mõrult vaikimas, pausi pidamas. Sees tohutu energeetiline purakas, ja kui aku tühi, siis surma piiril. Riivamisi neid teemasid puututakse ega minda mööda enesetapust. Ometi pikalt neist ei heietata ja ongi selge, et ligi ei saa Hermakülale keegi, ei lähedased kolleegid Tepandi, Kiho, poeg Hannes ja kasutütar Maria, naine Liina Orlova. Filmis ei ole ka Kaie Mihkelsoni, kes oli mehe hoidja pikki aastaid. Saladus jääb, kuigi otse seda ei öelda välja. Nii kreedo (kui sellist oli) kui elukäänakute ja surma saladus.
Vahemärkusena: Hermaküla kamraad, kelle juures Hermaküla lõpuotsas Kadriorus jupi aega elas, poetas möödaminnes, et Hermaküla oli juba tükk aega enne enesetappu surnud olekus. Liikus veel ringi ja näis, et elab, aga tegelikult oli surnud.
Riburadapidi võetakse läbi Hermaküla teatrikarjääri kõrghetked. Alates Suitsu-õhtust (tegeliku pealkirjaga „Ühte laulu tahaks laulda“ – toim). ja „Tuhkatriinumängust“ (mõlemad 1969) – neid paraku ekraanil eriti ei näe, dokumentaalset materjali vähe –, hiljem jookseb läbi „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ (1981). Eks see Egon Ranneti punane tükk oli kah („Südamevalu“, 1981 – toim.) Huvitav, kas Kaarel Irdi mahitusel lavale jõudnud? Kogu see kraam puudutab rohkem vaatajat, kel on eelteadmine neist töödest. Mälestus või kultuurilooline teadmine. Puudutab teatriinimesi, laiemat publikut ehk vähem.
On see viga? Ei ole. Miks ei või olla dokk omadele. Teatrisõpradele ja noile, kes Hermaküla tundsid. Tundjaid oli ju palju. Mis tolku oleks ette lugeda fakte, mis aastal tükid lavastati ja kus ja kui palju mängiti. Ega see ole põhiline. Põhiline on mees, kes ei mahu ära ühte filmi, nagu ei mahtunud kivile või platsile Jaan Oks, keda Vaino Vahingu tükis Hermaküla mängis. Ja mida Hendrik Toompere vaatas kümmekond korda, nägi iga kord uut tükki ja mis pani Hendriku suuresti tegema sellist teatrit, nagu ta teeb.
Leitmotiivi, et nagunii ta ei mahu portreefilmi ära ja temast on võimatu adekvaatset portreed joonistada, annab filmi algul kätte Hermaküla ise. Ei mõju väljavabandamisena, mõjub tõena. Kas siis üldse tasus filmi teha, kui meest lõpuni kätte ei saa? Tasus muidugi. Igaüks, kes meest teadis-tundis, mõtleb oma peas edasi.
Hermaküla suurt partnerit ja rivaali Toomingat, kellega tülli mindi, on filmitud vähe tema omas mahlas. Ehk veel filmitakse. Siis võiks ju ivake sudida ka Hermaküla teemal. Kui võimalik. Ma pole Avdjuškolt järele küsinud, aga oletan, et mitmed Hermaküla lähedased keeldusid mehest rääkimast. Sest kisuks haavu lahti ja on tunne, et midagi ammendavat ei õnnestuks nagunii ära öelda. Seega ehk ei pruugi „Kadunud isa“ jääda viimseks filmiks Evald Hermakülast. Vaatenurki ja nüansse leiaks veel ja veel. (Meie kursuski võiks rääkida, kuidas ta tuli meiega tegema diplomilavastust „Prohvet Maltsvet“ ja kõik olid proovides pöördes, lisaks ei unustanud Hermaküla jagada ka üldharidust, luges ette oma „tatsi paod“ või eluõpetused, mis on mul kadunud ja laenas mulle Jungi. Siis aga kadus ja jõi nii et maa must ja lõpuks vormistas möödaminnes ära kahemehetüki, sest teatriga oli juba kokku lepitud ja raha tuli välja teenida.
Aga kes söandaks teha järgmise filmi mehest, kes filmi ei mahu? Võib-olla oleks vaja teha film ajastust, kui Tooming ja Hermaküla teatrisse tulid ja saalid puupüsti täis tõid. Kui hiljem purunenud tandem veel edukalt töötas. Imre Madáchi „Inimese tragöödias“ (1971) näiteks, mida filmis ei mainita. Nood hitid lõid laineid enne Avdjuško tulekut ja pole patt, et tema neist kohati mööda läheb. Kõigest rääkida ei jõuaks, ei saaks.
Tehnilist poolt ma hinnata ei oska. Kohati on episoodijada pisut hüplik, hüppab siia-sinna, vahel jääb mõni motiiv justkui õhku. Aga sest pole häda, sest kui juba teema peale läheb, vaatad kõike tänuga. Materjali on olnud palju, loobuda kahju, kuidagi tuli kokku lõigata.
Mõni ilukaader on vahel. Keerlev taevas ja puuladvad. Monokroomsed kaadrid üksildasest Avdjuškost, kohustuslik droonivõte, aga häirivaks need ei muutu ja annavad õhku vahele. Ilu taga on enamasti kaine tekst, dramaatilist muusikat vähem.
Teatriinimesed esinema ja mängitsema ei hakka, aga kõigist on üle Hannes Hermaküla oma loomulikkuses, kui räägib isast, kes oli seitse aastat ei tea kus kadunud. Räägib ilma vähemagi mõruduseta, kuidas ise oli uppudes lootust kaotamas, viidates sellega kaude kadunud isale. Ehk ongi plussiks jutu siirus, samas teadmine, et midagi kinni püüda ja paika panna, ära öelda, ei ole võimalik, ainult lõputult püüda läheneda, kohale jõudmata.
Minu lemmikmotiiviks on Tepandi jutt, kuidas nad Hermakülaga sõitsid Tartus liinibussis, jõid viina ja pidasid bussirahvale loengut. Rääkisid muu hulgas ka Hermaküla stuudiost. Valgustasid rahvast. Ja keegi ei pahandanud. Kui otsustasid väljuda, ütles bussijuht: „Ei, ei, ärge minge veel maha, väga huvitav on.“
Justkui Hermaküla teatritegemise leitmotiiv. Sekkuda ellu, olla kohal siin ja praegu, improviseerida, teadmata täpselt ise, millest, või kuhu asi välja jõuab. Ja siis ootamatult jalga lasta. Jättes publiku ahhetama ja pisut segadusse. Siin on Grotowskit, kellelt ta ise malli võttis, ja ehk isegi Artaud’d.
Ja lõpuks tühine episood teatrikooli ajast. Hermaküla refereeris Grotowski etendust „Apocalypsis cum figuris“ (1969), mida Poolas, vist Krakówis oli näinud. Ja kuidas Ryszard Cieślak selja tagant eesseisja õlgadele tõusis, ilma et oleks end ära tõugand või teinud ühtki liigutust.
Poetasin tookord nihilistlikult vahele: „Võib-olla lendas, leviteeris …“ Hermaküla mõtles: „Te teete nalja, aga …“ Ja jättis lause ja mõtte lõpetamata nagu tihti.
Ühiskond vananeb kõikjal, prognoositakse, et 2050. aastaks on iga kuues inimene üle 65aastane, Eestis aga peaaegu kolmandik elanikkonnast. Rahvastikutrend näitab, et on viimane aeg pöörata tähelepanu vananevatele linnadele. Sellel teemal arutleti ka märtsi lõpus Tartu planeerimiskonverentsil.1
Miks?
Mida tähendab olla vana? Meie ettekujutus maailmast lähtub oma kogemusest: kõik teavad, kuidas on olla laps, teismeline, paljud teavad, mis tunne on olla lapsevanem, kuid raske on ette kujutada, kuidas ollakse vana, kuni pole ise vana olnud. Eestis pole eakate kuvand just positiivne ja kardetakse vanaks jääda. Kui vanade inimestega pole elus kokku puututud, on vananemise kuvandi kujunemisel suur roll ühiskonnas valitseval suhtumisel ja eelarvamustel. Vanemaealisi käsitletakse enamasti homogeense rühmana ja ettekujutus eakatest on tihti üheülbaline, kuigi see vanusegrupp hõlmab kolme või nelja aastakümmet ja sellesse kuulub ka tööealine elanikkond. Kiputakse unustama, et eakate huvid, vajadused, elustiil ja -kvaliteet erinevad sama palju kui nooremate puhul. Pole olemas keskmist inimest ja samamoodi pole olemas ka keskmist eakat.
Elatakse järjest kauem, kuid umbes 20 aastat tuleb elada vananemisest tingitud piirangutega, sest bioloogiline vananemine puudutab kõiki, toob kaasa kitsendused igapäevaelus ning vanusega seotud tervisemured, mis mõjutavad heaolu ja elukvaliteeti. Seetõttu domineerivadki eakatega seoses enamasti terviseteemad. Tervis ja tervislik vananemine ei tähenda aga haiguste puudumist, vaid võimalust jätkata harjumuspärast eluviisi ja olla tegus elu lõpuni.
Linnaplaneerimine ei tähenda ainult füüsilise ruumi kujundamist, vaid ka sotsiaalse keskkonna ja kohtumispaikade loomist.
Vananemine ei ole vaid tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkond, kuigi paljudel juhtudel kipub see nii olema. Ka kohalike omavalitsuste töös on vanemaealisi puudutav tegevus ja teenused koondatud sotsiaaltöö alla, kuid vanemaealiste heaolu suurendamine on oluliselt seotud ka linnaplaneerimisega.
Paraku ei ole eakasõbralike kogukondade2 mõte ruumiplaneerimisse ning linnakujundusse veel jõudnud, vähemalt mitte Eestis. Võimalik, et see suund ei näi uuendus- ja kasvujanus nii atraktiivne kui näiteks nutikad linnad, rohelised linnad või loovad linnad, ent kohaturunduses võib selle potentsiaal olla sama suur. Kuigi alailma räägitakse, et on vaja luua kohti, kus meeldiks olla nii kaheksa- kui ka 80aastastel, siis keerleb planeerimine ja linnakujundus endiselt suuresti ümber noorte ja tervete või siis keskmise inimese.
Kas easõbralik on ligipääsetav?
Vananeva elanikkonnaga linnade teema tuleb Eestiski rambivalgusse tõsta. Mõned sammud on juba ka astutud, arutelu ligipääsetavuse üle on jälle päevakorda tõusnud: seatud on eesmärk, et aastaks 2035 peavad ühiskonnas osaleda saama kõik inimesed.3,4 Laiemalt räägitakse ligipääsetavusest Eestis juba vähemalt 2000. aastate lõpust ja universaalne disain, disain kõigile või kaasav disain peaksid olema linnaruumiga toimetavatele spetsialistidele tuttavad mõisted. 2019. aastal alustanud ligipääsetavuse rakkerühm leidis, et ligipääsetavus ei ole riiklikul tasandil prioriseeritud, puudub nn lai vaade. Ühtlasi tõdetakse, et ruumi kavandamist puudutav seadusandlus on puudulik, näiteks planeerimisseaduses ei ole ligipääsetavust käsitletud. Samuti leiti, et ligipääsetavuse teemal ei olda teadlikud ega piisavalt kompetentsed.
Easõbralikkus seostub otseselt ligipääsetavusega. Definitsiooni kohaselt on easõbralik linn selline koht, kus poliitiline tahe, seadusandlus, teenused ja nii füüsiline kui ka sotsiaalne keskkond toetavad igati aktiivset vananemist.5 Praegu räägitakse pigem tervislikust vananemisest ja selle teema tähtsustamiseks on ÜRO kuulutanud aastad 2021–2030 tervislikule vananemisele pühendatud kümnendiks.6
Easõbralikkuse kontseptsioon on terviklik käsitlus ja ühendab kõiki eluvaldkondi. Kuigi teemad on jaotatud alavaldkondadeks füüsilise ruumi, sotsiaalse keskkonna ja avalike teenuste klastrite vahel, ei saa neid vaadelda isoleeritult. Euroopa tasandil tuuakse välja kolm väga olulist läbivat teemat,7 mis haakuvad linnaplaneerimisega. Esimene on füüsilise aktiivsuse soodustamine toetava füüsilise ruumi loomisega, seda nii taristu kui ka vastavate sihtkohtade kavandamisega. Füüsilise aktiivsuse all ei peeta silmas sugugi ainult sporti, vaid eelkõige kõndimist ja igapäevast liikumist, mis tagab parema kehalise vormi, parandab lihaste seisundit ja tasakaalu. See omakorda aitab kaasa kukkumiste ennetamisele. Liikumise soodustamiseks tuleb eakas esmalt kodust välja saada, ent selle eeldus on ruum, kus on turvaline liikuda ning peab ka olema, kuhu minna. Kolmas teema on eakate väärkohtlemise ennetamine. Siinkohal ei peeta silmas vaid füüsilist või vaimset väärkohtlemist, ent ka millegi tegemata jätmist (näiteks hooleta jätmist). Seega võidakse ka linna planeerides vanemaealisi otseselt või kaudselt väärkohelda, kui nad jäävad kõrvale füüsilise ruumi sobimatuse või ebaturvalisuse tõttu või kui neid ei kaasata kogukonna ellu ja elu kavandamisse ega soodustata nende aktiivset ühiskondlikus elus kaasalöömist.
Ehitatud keskkond
Teaduskirjanduses rõhutatakse füüsilise ruumi olulisust eakatele, kes on ühes paigas kaua elanud, muutused füüsilises ruumis mõjutavad neid rohkem kui nooremaid, kelle side kodukohaga ei pruugi olla nii tugev.8 Seetõttu tuleb hinnata, mil määral toetab kodukohas vananemist ehitatud keskkond. Oma kodus vangistuses olemine või sunnitud lahkumine elukohast sugulaste juurde või hooldekodusse, mis võib asuda teises Eesti otsas, tähendab, et kaovad kontaktid sõprade, lähedaste ja kodukohaga. See pole vist see, millest unistame?
Enim käsitletud aspektid avaliku ruumi puhul on seotud kõndimisvõimaluste ja nende kvaliteediga. Samuti on olulised mõistliku vahega bussipeatused, rohealad, avalikud tualetid ja puhkamiskohad, puhas ja turvaline keskkond ning füüsiline ligipääsetavus. Teine tähtis valdkond on transport ja liikumine, mis on tugevalt seotud iseseisvusega, kodukohas vananemise ja kogukonna aktiivseks liikmeks jäämise võimalustega. Eakad kasutavad enamasti ühissõidukeid, kui pole enam võimalik (või ei soovi) autoga ise sõita, või käivad jala.
Linnaplaneerimine ei tähenda ainult füüsilise ruumi kujundamist, vaid ka sotsiaalse keskkonna loomist ja emotsioone. Suhtlemine eeldab üldjuhul kohtumispaiku, mistap on need ajendiks füüsilise ruumi loomisel. Sobilik ehitatud keskkond aitab leevendada või isegi ennetada eakate isoleeritust, mis on samuti üks levinud probleeme.
Üheskoos
Easõbralike linnade kujundamist iseloomustab ka kõikvõimalike partnerite ja valdkondade vaheline koostöö. Edukus sõltub siin suurel määral sellest, kas vanemaealised on kaasatud uuringute ja arenguvajaduste määramisse või mitte.9 Esineb ka erinevaid seisukohti selles osas, kas praegused eakad saavad tulevastele eakatele (tänastele noortele) sobilikud otsused teha. Vanemaealiste kaasamise kasuks räägib siiski pikaajaline kogemus ja see, et eakad ise on oma elu eksperdid. Arvestame, et easõbralikkuse kavandamine pole ühekordne protsess või projekt, see ongi ajas muutuv ja eeldab tegevuse ja otsuste pidevat kohandamist vastavalt vajadustele.
Suhtlemine eeldab üldjuhul kohtumispaiku, mistap on need ajendiks füüsilise ruumi loomisel. Sobilik ehitatud keskkond aitab leevendada või isegi ennetada eakate isoleeritust, mis on samuti üks levinud probleeme.
Kuigi planeerimispraktikas on kaasamisest saanud norm, näib, et vanemaealised on sageli protsessist kõrvale jäetud. On see siis tingitud ligipääsust informatsioonile, füüsilisest ligipääsetavusest või ka üldisest suhtumisest eakatesse ja vananemisse, kes teab … Sageli ei soovi eakad ka ise osa võtta, sest pole harjunud, et nende arvamus kuidagi loeks. Paikkonna elanike kaasamises esineb paradoks: eakad on justkui ühiskonna nähtamatu grupp, kes jäetakse sageli otsustusprotsessi kaasamata, kuigi just nemad veedavad kõige rohkem aega oma kodu ümbruskonnas, on avaliku ruumi põhikasutajad.10 Just see on peamine väljakutse planeerijatele: mõelda välja, kuidas motiveerida eakaid ja nad paremini kaasata, eriti nutiajastul. Isegi kui mõne aja pärast on kogu ühiskond digimuutunud, siis ei pruugi eakad olla võimelised digivahendeid kasutama samal viisil kui varem.
Edu pant
Easõbralikkuse saavutamisel on kõige kriitilisem eeldus poliitiline tahe ja pühendumus, kus takistusteks võivad osutuda poliitikute varjatud eesmärgid, kuid ka tõsiasi, et poliitikud vahelduvad. Seega võiksime kodanikena aeg-ajalt meenutada, mida on meile valimistel lubatud, ja lubaduste täitmist ka nõuda. Konstruktiivne koostöö ja ise aktiivselt panustamine on veelgi parem. Mil määral oleme kursis, kas meie omavalitsuses on olemas eakate nõukoda või kes esindab eakate vaateid kohalikus volikogus?
Kuna eelarved on pingelised ja piiratud, siis mõjutab easõbraliku programmi elluviimist ka majanduslik olukord. Konkureeritakse ka teiste strateegiliselt tähtsate nähtustega, näiteks töötus, keskkonnaprobleemid, majanduskriisid jms. Teadusuuringud näitavad, et kõige mõjusam on vanusega seonduvate teemade igapäevaseks muutmine ja nende lõimimine teiste valdkondadega.11 Nii saab mõne teise probleemi lahendamisel turgutada ka easõbralikkusega arvestamist. Ei pea ilmtingimata ühinema võrgustikega või kõlavaid silte külge kleepima, küll aga on easõbralikkuse strateegia koostamine kindlasti üks oluline väljund, mis aitab kompleksseid eesmärke täita. Tegeliku olukorra ja näitajate määratlemine on protsessi hindamiseks vajalik – kuidas me muidu teame, kuhu liigume või mis andmetele tugineme? Strateegia hoiab fookuse paigas ja osutab, kus või kuidas valdkondi integreerida, annab omavalitsuste arengukavadele ja ka planeerijatele mõtestatud sisendi. Eestis ei ole easõbraliku linna strateegiad veel levinud, ehkki eri punkte ja teemasid leiab killustatult valdkondlikest strateegiatest. Praegu on Tartu linn teadaolevalt ainus omavalitsus, kus on alustatud easõbraliku linna kavandamise protsessi.12
Sõnum
Lõpetuseks mõni mõte, mida kohe teha. Esiteks tõsta teadlikkust ja muuta hoiakuid: kui võtta vananemist normaalse protsessina ja vabaneda stereotüüpidest, oleks seegi juba midagi. Planeerijad ja kõik teisedki saavad olla selle teema eestkõnelejad. Linnaplaneerijatel on oskused, aga ka vastutus luua kõigi ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestav kvaliteetne elu- ja ehitatud keskkond. Easõbralikkuse põhimõte peaks olema planeerijatele üks olulisemaid koos teiste väärtustega.
Samm-sammult liigub Eesti ligipääsetava ühiskonna poole. Kriitiliselt oluline on liikuda teooriast edasi rakendatava ruumistrateegia juurde, et luua sobilik elukeskkond kõigile. Alustada võib kohe: ei ole vaja oodata, kas või millal jõustuvad seadusemuudatused, valmivad strateegiad, juhendid või luuakse kompetentsikeskused. Oleme empaatilised, toetume tõenduspõhistele lahendustele ja valdkondade koostööle. Ka planeerijad, arendajad ja poliitikud võiksid tahta saada vanaks keskkonnas, mille nad on ise kavandanud. Osavõtlikkus võiks kõnetada kõiki, sõltumata erialast ja vanusest. Me võiksime näha vananemise potentsiaali ja luua vanemaealistest uue kuvandi. Meid võib oodata ees tulevik, kus elame kaugelt üle saja aasta vanaks.
1 Tartu planeerimiskonverents toimus 24. ja 25. III 2022. Vananeva elanikkonnaga linnu puudutaval sessioonil rääkis TLÜ Eesti demograafia keskuse prof Luule Sakkeus teemal „Vananemine. Kuidas mõtestada kättesaadavust“, Piret Väljaots Tartu linnavalitsuse tervishoiuteenistusest õppetundidest Tartu easõbraliku linna strateegia koostamisel ja Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži järeldoktor-teadur Sirle Salmistu easõbralike linnade kujundamisest ja väljakutsetest planeerijatele. Salmistu teadustööd, sh sessiooni korraldamist, rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond ja programm „Mobilitas Pluss“ (projekt MOBJD633).
2 Maailma Terviseorganisatsiooni initsiatiiv Age-Friendly Cities and Communities.
4 Keit Parts, Ligipääsetavustõend ühiskonnas osalemiseks. – Sirp 3. IX 2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/ligipaasetavustoend-uhiskonnas-osalemiseks/
5 World Health Organization. 2007. Global age-friendly cities: A guide.
6 Ageing and health. World Health Organization Newsroom, 2021. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/ageing-and-health
7 WHO Regional Office for Europe. Age-friendly environments in Europe. A handbook of domains for policy action, 2017. https://apps.who.int/iris/bitstream/ handle/10665/334251/9789289052887-eng.pdf
8 Tine Buffel, Chris Phillipson, Thomas Scharf, Ageing in urban environments: Developing ‘age-friendly’ cities. – Critical Social Policy 2012, nr 32(4), lk 597–617. https://doi.org/10.1177/0261018311430457
9 Tine Buffel, Chris Phillipson, Can global cities be ‘age-friendly cities’? Urban development and ageing populations. – Cities 2016, nr 55, lk 94–100. https://doi.org/10.1016/j.cities.2016.03.016
10 Tine Buffel, Chris Phillipson, Thomas Scharf, Ageing in urban environments.
11 Tine Buffel, Paul McGarry, Chris Phillipson, Liesbeth De Donder, Sarah Dury, Nico De Witte, An-Sofie Smetcoren, Dominique Verté, Developing Age-Friendly Cities: Case Studies From Brussels and Manchester and Implications for Policy and Practice. – Journal of Aging & Social Policy 2014, nr 26(1–2), lk 52–72. https://doi.org/10.1080/08959420.2014.855043
12 Civitta Eesti AS. Easõbralik Tartu 2030. Visioon. Tartu linnavalitsus, 2021. https://www.tartu.ee/sites/default/files/research_import/2021-10/Eas%C3%B5bralik%20Tartu%202030.pdf
