Toeta
Otsi

krimi

  • Poliitiline provokatsioon

    Kaarel Tarand

    Asja juures pole niivõrd üllatav isegi see, et lihtsust ja ühetaolisust taotlev erakond pakub lahenduseks kõigile ühetaolise 18protsendilise ehk kõrgeima määra kohaldamist, vaid see, kuivõrd rohmakal ja toorel viisil üldjuhul kommunikatsiooni professionaalselt valdav erakond oma lahendust selgitab ja avalikkusele seeditavaks teha üritab. Kuidas saaks kõigi järskude era-hinnatõusude lõppakordina meeldida veel üks valitsuse tekitatud hinnalisa? Need, kes usuvad, et avalik võim koosnebki keerulistest skeemidest, vandenõudest ja intriigipunumisest, võivad arvata, et tüli on üles puhutud valitsuses sotsiaaldemokraatidest vabanemiseks. Kuid selleks oleks ju hoopis lihtsamaid teid. Kui valitsuse lagunemine peab ilmtingimata toimuma ideoloogilisel põhjusel, siis antud juhul seisab Reformierakond valel poolel. Just tema peaks nõudma madalat ja sotsid kõrget maksumäära. Kuid on vastupidi.

    Seletuseks kõlbaks ehk ka see, et riigi maksutulude prognoos on ikkagi liiga optimistlik olnud ning haarati esimesest õlekõrrest, millega puudujääki katta. Kuid esimesena peaks halb maksulaekumine paistma kätte rahandusministrile, mitte erakondade strateegiaüksustele. Pole usutav seegi seletus. Pealegi, kui lisaraha oleks vaja mingi puudujäägi katteks, siis ei saaks seda ju kohe kultuurile toetusrahaks ära lubada, nagu praegu kultuuriminister seda on teinud. See viimane on omakorda imelikust imelikum, sest olgu tegu viie sendi või 50 miljoni krooniga, ikka ei saa raha „eraldada” ükski minister isiklikult, sest põhiseaduse § 115 sätestab ühemõtteliselt, et kõik riigi kulud peavad olema kirjas riigieelarves, mille kehtestab seaduse jõuga riigikogu. Kuni pole seadust, pole ka raha. Esimene võimalus näiteks teatritele maksuraha lisamiseks oleks lisaeelarve tegemine. Sellist eelnõu pole. Seega, ministril pole ühtki senti raha, mida teatritele anda: lubadus on katteta.

    Järelikult pole ka midagi, mida teatrijuhtide ja kontserdikorraldajatega arutada. Aga on arutatud, toetust taotletud ning osaliselt justkui ka saadud, ent põhiliselt on raisatud asjaosaliste aega ja närve, tekitatud meediamüra ja tarbetut pahameelt. Ja eriti rahvusliku rikkuse suurendamist esmatähtsaks pidavalt liberaalselt erakonnalt ei ootaks, et nad tööinimesi hetkekski seda rikkust suurendava põhitegevuse juurest kõrvale kallutavad.

    Kuna põletav rahavajadus mingite muude kui kultuurisektori avalike kulude katmiseks pole tõestatud, ei jäägi järele ühtki mõistlikku põhjendust, miks ei võiks jääda ühtse ja terves ELis direktiivselt sallitud 5protsendilise käibemaksumäära juurde – eesti kultuur ongi ebavõrdne transiidi, telekommunikatsiooni või toidukaubandusega võrreldes, seega täiesti väärt ebavõrdset kohtlemist riigikohtu tsiteeritud seletuse alusel.

    Ja lõpuks jääb veel teema „„Õllesummer” Mozarti vastu”. Kahjuks on osa kultuurivalla sõnavõtjaist selle poliitilise vastanduse kaasarääkijateks sattunud, tahes-tahtmata andes nii toetust sellele, mille eest Ingo Normet hoiatab (vt lk 5). Soovi korral alkoholi kultuuriüritustest eemale tõrjuda ei pea seda ju ometi tegema etendusasutuste või käibemaksuseaduse abil. Alkoholikaubandust reguleeritakse hoopis aktsiiside ja kauplemislubadega.

    Mis veel on juhtunud? Teema jõuline poliitiline turustamine on pakkunud kahetsusväärselt palju võimalusi eesti kultuurielu laia lauaga peksta ning avalikku ruumi paisata suures koguses inetuid sõnu, mis õrnematele haiget teevad. Gogollikult öeldes: kasu isamaale – mitte kõige vähematki. Ja teiseks pole samuti mingit kasu.

     

  • Noorte ja ambitsioonikate

    Vahur Luhtsalu

    Soome noore helilooja Juuso Voltti (1975) teose “Retpo kileh” (2005) esituskoosseis oli võrreldes teiste ansamblitega küllalt ebatraditsiooniline – viiul (Gerhard Lock) ja helilooja ise elektroonikapuldi taga. Kombineerides viiulimängu tänaste tehniliste võimalustega saavutati väga omapäraseid kõlavärve ja akustilisi efekte.

    Teose nimetus suunab mõtted kõigepealt sellele, millisest keelest on lugu oma pealkirja saanud. Esimesena tulevad pähe heebrea või araabia keel. Selleks aga, et taibata pealkirja tähendust, tuleb appi võtta pisut nutikust ja lugeda pealkirja tagant ettepoole ning asi saab korrapealt selgeks. Kes aga kohe välja ei hau seda, mida teose nimi tähendada võib, kuuleb otsese vihjena teose lõpus helikopterimürinat. Soomlase lugu on tõenäoliselt tema vaikne järelehüüe lähiminevikus aset leidnud helikopteriõnnetuse ohvritele.

    Viimasel ajal on paljud noored eesti heliloojad hakanud kirjutama kandlemängija Kristi Mühlingu ärgitusel lugusid eesti kromaatilisele kandlele. Seekord õnnestus tal ära veenda Elo Masing (1984), kelle teos “Reflexion” (2004) soolokandlele kõlas samuti kõnealusel kontserdil. Tegemist on võrdlemisi tehnilise ja keeruka looga, mistõttu võib eeldada, et see valmis üsna tihedas koostöös interpreediga. Solist Kristi Mühlingu kiituseks tuleb öelda, et tema esituses kõlas lugu (mitte ainult tehniliselt) äärmiselt meisterlikult – ka kõik emotsionaalsed tõusud ja langused olid hästi ette valmistatud ning tundlikult doseeritud.

    Tooksin kontserdist esile veel Vsevolod Pozdejevi (1979) Süidi flöödile ja klaverile (2005) ettekande flötist Oksana Sinkova ja autori enda esituses. Poleks arvanud, et Eestis on helimeistreid, kes loovad muusikat täielikult klassikaliste helimeistrite eeskujul. Pozdejevi pisut prokofjevlik teos võlus oma kelmikuse ja lustlikkusega mis avaldus eredaimalt II ja IV osas. Finaal tundus kompositsioonilises ja vormilises plaanis pisut laialivalguvana, kuid selle kompenseeris interpreetide endi virtuoosne mäng ja lavaline sära.

    Samal õhtul leidis aset ka teine kontsert, mille esimeses pooles kõlasid EMA heliloomingu konkursi võidutööd. Mariliis Valkoneni (1981) “Teekonna juhus” (2005), Juliana Kuklini (1978) Trio (2005), Raun Juurikase (1982) “Trio Illicit” (2005) ja Kristo Matsoni (1980) “Trio Ostinato” (2005) seas osutus žürii arvates esikoha vääriliseks Mariliis Valkoneni lugu. Valkoneni teoses sisalduv orientalistlik hõng ja erinevate helivarjundite loomise oskus võisid olla need põhjused, mis kallutasid žüriid viimatimainitu kasuks otsustama.

    Paar tähelepanekut ka kontsertide korralduslikust küljest. Kavalehelt ei olnud antud kontserdi peategelaste kohta võimalik infot leida, kuigi samas mõnede tuntumate esinejate kontsertide puhul olid ka interpreetide kohta annotatsioonid olemas. Arusaadav, et noorte heliloojate kohta pole võimalik palju eluloolisi fakte välja tuua, ent kontserdikülastajal oleks siiski huvitav teada, mida on konkreetne isik veel kirjutanud ja mis on teda toonud heliloomingu juurde.

    Kompositsioonitudengite teoseid kuulates võis tõdeda, et meil Eestis ja mujal maailmas käesolevaks ajaks nime teinud komponistidele tuleb peatselt täiendust noore ja ambitsioonika heliloojate põlvkonna näol.

     

  • Jäänud on veel üks nädal 2014 aasta laulu ja tantsupeole registreerumiseks

    Sten Weidebaum

    Eestis tegutsevad kollektiivid saavad registreeruda 2014. aastal toimuvale laulu- ja tantsupeole järgmise laupäeva, 20. oktoobrini. Registreerumiseks on vajalik kollektiivi ühel esindajal täita internetis aadressil register.laulupidu.ee oma kollektiivi nimel taotlus. Hilisem andmete täiendamine on võimalik, kuid seda vaid registreerunud osalejatele.
    XXVI laulu- ja XIX tantsupidu “Aja puudutus. Puudutuse aeg” toimub Tallinnas 4.–6. juulil 2014.
     
    Järgmise nädalaga lõpeb Eestis tegutsevate kollektiivide registreerumine 2014. aastal toimuvale laulu- ja tantsupeole. Väliskollektiivide ja Välis-Eesti kollektiivide registreerumine algab novembris.
     
    “Registreerumine on siiani kulgenud ladusalt, kuna enamasti on elektrooniline register kollektiividele juba tuttav,” ütles laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja Aet Maatee. “Samas palun kõigil oma kollektiivi juhtidele meelde tuletada, et registreerumist ei jäetaks viimasele minutile – see võib tekitada tehnilisi probleeme ning samuti läheb siis kindlasti rohkem aega, kui peaksite vajama abi või soovite midagi küsida”, lisas Maatee.
     
    XXVI laulu- ja XIX tantsupeol “Aja puudutus. Puudutuse aeg” kohtuvad kaks olulist märksõna – aeg ja puudutus. Laulupeo esimese kontserdi kava “Aja puudutus” toob meieni väärtusliku varamu alates esimesest laulupeost. Teise päeva kavas on palju puudutusi tänaste autorite sulest.
     
    XIX tantsupeo ideekavand “Puudutus” on sündinud igatsusest, et oleksime avatud märkama ja väärtustama seda, mis on päris, ning ei raiskaks oma väärtuslikku aega tühisusele ega sulgeks oma südant puudutustele. Vaatamata sellele, et meie elu koosneb paljudest puudutustest, ei jõua enamik nendest paraku näpuotsast kaugemale. Ja puudutuste puudumisest tekkinud tühjuse täidab igatsus ja valu.
     
    Laulupeo kunstiline juht on Hirvo Surva.
    Tantsupeo pealavastaja on Maido Saar, muusikajuht on Toomas Lunge ning tantsupeo ideekavandi ja loo autor on Sten Weidebaum.

  • Las arvud kõnelevad

    Kaarel Tarand

    Teatrielu ja eriti selle rahaline külg on niiviisi avaliku tähelepanu alla tõstetud, käibetõena opereeritakse vaidlustes väitega, et teistes Euroopa riikides on normaalne, kui teatripileti keskmine hind on 1% riigis kehtivast arvestuslikust keskmisest palgast. Ja et Eestis kisub see pigem 1,4% kanti. On vaieldud selle üle, kas ehk teatripileti hind koguni liiga madal pole, kui on teada, et iga kuu etenduste piletid müüakse läbi mõne minutiga. Kuid teatrihuvi ei tohi majanduslike barjääridega kahandada, potentsiaalset publikut rahatõkke taha jätta.

    Küsimuse päevakorralisus pakub hea ettekäände teatrielu statistika ulatuslikumaks tutvustamiseks. Statistiliselt on Eesti teater suurepäraselt kirjeldatud, alles kuu aega tagasi ilmus Eesti Teatri Agentuuri väljaandel mahukas andmekogumik „Eesti teatristatistika 2006”, mille 106-l leheküljel üksikasjalik info 26 etendusasutuse kunstilise ja majandustegevuse kohta.

    Paraku pole kontserdikorraldajad midagi samasugust suutnud kokku panna ja ka riigi statistikaameti avaliku andmebaasi viimased andmed Eesti Kontserdi tegevusest pärinevad aastast 2005. Oletuslikult on Eesti Kontserdi käes pisut üle poole kontserditurust ja võib üsna kindlalt arvata, et ega kõige muu kasvamise juures ei saanud ka kontserdikorraldajate tegevus just känguda, kuid kindlaid tõendeid pole, on vaid ümmargused jutud tulunappusest ja kasvavatest kuludest. Väärib eraldi märkimist, et statistikaameti viimane kultuurivalla ülevaatekogumik „Kultuur 1994–2004” aastast 2006 ei sisalda erinevalt teatrist, muuseumidest, filmist või koguni meediast iseseisvat muusikaelu peatükki, olgugi et kogumiku lõpus ära toodud UNESCO kultuurivaldkondade liigituses on peatükk „Muusika ja etenduskunstid” täiesti olemas ning UNESCO soovituse järgi peaks Eesti riik eraldi muusika- ja kontserdistatistikat koguma.

    Võrdlusaineks teatriga need napid andmed, mis statistikaametil on pakkuda Eesti Kontserdi 2005. aasta kohta.

     

    Kontserte  1078

    Piletiga kuulajaid  242 700

    Külastusi 1000 elaniku kohta  180

    Piletitulu kokku  23 709 000 krooni

    Keskmine pileti hind  97,7 krooni

     

    Eesti teatrite praegusele paiknemisele võib leida kaalukaid põhjendusi kaugelt, viimasest jääajast, mis, nagu juba teada Edgar Kanti õpetusest (vt Edgar Kant, Eesti rahvastik ja asustus. Ilmamaa, 2007), lõi aluse „kahele Eestile”, pealvee Kõrg-Eestile ning alles hilisemate aastatuhandete jooksul mereveest väljunud maale. Kõrg-Eesti teatrite sünd on seotud viljaka maa agraarühiskonna jõukuse kasvuga. Seega võib öelda, et nii Vanemuine, Ugala kui ka Rakvere teater on selgelt põllumajandusliku taustaga. Allvee-Eesti kahe tähtsama ajaloolise teatrilinna, Tallinna ja Pärnu teatrite tausta tuleb seostada pigem kaubanduse, tööstuse ja infrastruktuuriga. Kaudselt vastab juba Kant küsimusele, miks ei tekkinud ega tõenäoliselt tekigi kutselist teatrit Haapsallu, Paidesse ega Türile. Need väikelinnad jäävad lihtsalt Tallinna asustussüsteemi mõjuvälja ega saa seetõttu suureks kasvada. Rakvere on ainus iseseisva tõmbekeskusena toimiv linn 100 km raadiuses Tallinnast. Tartu süsteem on haaranud kogu ajaloolise Tartumaa ja pea terve Kagu-Eesti, aga nii Viljandi kui ka Pärnu töötavad iseseisvate süsteemidena. Õiglasema võrdluse huvides on alljärgnevas tabelis (ja edaspidi) siiski arvestatud ainult teatrilinna ja seda ümbritseva maakonna elanikega, teatrilinnata maakondade juurdearvamine moonutaks pilti, eriti silmas pidades meie teatritruppide mobiilsust (näiteks Rakvere teater andis 2006. aastal 40% kõigist etendustest väljaspool statsionaari, s.t oma maja saale).

    Kogutud statistika ei võimalda teatreid paraku kõigis lõigetes võrrelda, eriti majanduslikust küljest. On selge, et muusikateatri trupiga seotud kulud erinevad sõnateatri omast ning kuna eelarveline finantstoetus etendustegevuseks pole lavastusliigiti lahutatud, pole Vanemuise tegevus Ugala ega Endlaga rahaliselt võrreldav. Eeldada võib, et muusikalavastuste auditoorium on etniliselt hoopis kirjum kui sõnalavastuste oma, mistõttu Vanemuise või Estonia publiku rahvusliku koosseisu kohta saab ainult oletusi teha, sõnalavastuste publik on eeldatavasti hoopis selgemate rahvustunnustega.

    Alles jaanuari lõpus tuli kultuuriminister Laine Jänesel vastata riigikogus arupärimisele Tallinna südames tegutseva Vene teatri majandusliku olukorra kohta. Minister selgitas: „Sügisel fikseeriti olukord, et aasta lõpuks oli puudujääk provisoorselt 2,6 miljonit. Kultuuriministeerium tegi ettepaneku lisaeelarvesse broneerida 2,8 miljonit. See 2,8 miljonit detsembris tõesti laekus. Sellest on tehtud võlgade katteks väljamakseid. Praeguse seisuga on olukord selline, et on viis miljonit arvelduskrediidi võlga. Aastal 2008 makstakse sellest ära pool ja 2009 on planeeritud maksta teine pool” (riigikogu 23. I istungi stenogramm). Minule igatahes jääb sellest mulje, et keegi, kes ilmselt vastutust kandma ei kavatsegi hakata, on mitte-sihipäraselt kulutanud mitu miljonit krooni, mille me siis ühiskassast lahkesti hüvitame. Sellele järgneb loomulikult küsimus, kas on siis teatrite majanduslik seis tõesti nii hea, et raha võib vabalt tuulde lasta. Või on tegu hoopis poliitilise rahaga, mida makstakse välja hirmust välismaiste süüdistuste ees vähemuste diskrimineerimises? Teatristatistikat uurides jõudsin üllatava tulemuseni, et iga külastaja kohta on Vene teater ülekaalukalt kalleim teater Eestis. Seal käib vähe inimesi, kelle kunstihuvi aga saab eelarvelist toetust ulatuses, millest Viljandis undki ei nähta. Tõsi, eks ole ka teada, kui palju maksab see, kui Tallinna kesklinna saabuvad need, kes teatris ei käi.

    Kuid arvude juurde. Statistikaameti andmetel elas 2006. aastal Tallinnas ja Harjumaal kokku 309 500 eestlast ning 169 400venelast. Kuna venelastega keelesuguluses olevatel ukrainlastel ja valgevenelastel Eestis omakeelseid teatreid pole, tuleb nad liita pigem Vene teatri kui muude publikupotentsiaalile, mis teeb Vene teatri kandepinnaks kokku 196 200 elanikku. Et Vene teater muusikalavastusi ei tee, on järgnevas arvestatud ainult sõna- ja lastelavastuste külastajaid. Elanike aktiivsuse pilt 2006. aastal rahvusrühma järgi maakonniti nägi välja selline (sõna- või lasteetenduse külastusi aastas 1000 elaniku kohta).

     

    Viljandimaa  780

    Harjumaa (eesti)  760

    Tartumaa  702

    Lääne-Virumaa  517

    Pärnumaa  511

    Harjumaa (vene)    95

     

    Seega käib eestlane oma kodumaakonna teatris minimaalselt 5–9 korda sagedamini kui jõuab Vene teatrisse Tallinna ja Harjumaa slaavi päritolu elanik. Ka absoluutarvudes on võrdlus selge. Viljandi ja Rakvere teatrit külastab aastas ka statsionaaris tunduvalt rohkem inimesi kui neis linnades alalisi elanikke, Tallinna Vene teatrit ja veel väiksemat Drugoi teatrit kokku vaevu 20 000 inimest.

    Fakt, et siinsed venelased oma teatrit ülemäära ei armasta, peegeldub loomulikult ka piletitulus. Hoolimata kõrgemast piletihinnast Vene teatris suudeti seal aastal 2006 piletitulu koguda kasinalt.

     

    Piletitulu aastas (miljonit krooni)

    Rakvere 5,44

    Endla  5,27

    Ugala  4,54

    Vene teater 2,77

     

    Kui suure osa etendustegevusega seotud otsestest kuludest (töötasukulud, välja arvatud halduspersonali töötasu, ja tegevuskulud) suudavad teatrid katta piletituluga? Ka siin on ebavõrdsus ilmne.

     

    Endla  33,4%

    Ugala  30,4%

    Rakvere  30,1%

    Vene teater  17,6%

    Mitte-eestlaste positiivse diskrimineerimise veenvaima tõendi saame aga, kui võrdleme igas teatrikülastuses sisalduva dotatsiooni suurust. Sõnalavastuste keskmine piletihind jäi 2006. aastal Rakveres, Pärnus, Viljandis ja Tartus 92–97 krooni vahemikku, lastelavastuste keskmise hinna piirid olid 57–68 kroon
    i. Vene teatri vastavad näitajad olid 103 ja 109 krooni. Maksumaksjate ühiskassa lisas sellele mitu korda suurema summa, iga teatrikülastuse kohta maksti riiklikku dotatsiooni järgmiselt (kroonides):

     

    Ugala  230

    Draamateater 240

    Rakvere  301

    Endla 310

    Linnateater 387

    Vanemuine 391

    Vene teater 848

     

    Väljavõtteid ja võrdlusarve mahukast statistikast võiks teha lehekülgede kaupa, kuid piisab neistki. Mõned järeldused.

    1) Teatrite majandusseis pole kaugeltki nii roosiline, nagu piletite defitsiidi järgi otsustades võiks arvata. Küllap on teatrid oma hinnakujunduses aastate jooksul üsna täpselt publiku ostujõudu arvesse võtma õppinud ning ega nad vähem ei küsi kui inimesed maksta suudavad. Seega on üsna tõenäoline, et käibemaksumäära tõusuga kaasnev kuni 15protsendiline hinnamuutus võib üsna arvestataval määral auditooriumi koosseisu mõjutada. Asjaolus, et riigi dotatsioon moodustab kuni 70% iga teatrikülastuse hinnast, väljendub avaliku võimu soov hoida juurdepääs etenduskunstile rahaliste barjäärideta. Iha tõsta käibemaksu viitab sellele, et seda soovi enam pole.

    2) Kuna teatrid on sattunud löögi alla kontserdikorraldajate vastuolude tõttu, siis oleks ehk mõistlik teatri- ja kontserditegevus ühe etendusasutuse seaduse alt lahku viia. Tõsi, see oleks juriidiliselt keeruline samm, pealegi pole selge, mis kontserdikorralduses üldse toimub. Kuni kogu kontserdituru kohta pole teatrituruga samaväärset pikaajalist ja detailset statistikat, pole avalikul võimul ka pädevust seda turgu ümber kujundama hakata üksikute võimekate lobistide näpunäidete varal. Võimalik, et eksin ja kuskil selline statistika peitub, kuid vähemasti avalikku kasutusse ega riigi statistikaametile seda pole antud.

    3) Ka üsna kaua ja suuremate avalike hõõrumisteta toimiv teatrite finantseerimise süsteem on veel kaugel ideaalist. Kõige suurem küsimärk seisab Vene teatri kohal. Selle teatri potentsiaalne auditoorium on juba hääletanud selle teatri sulgemise poolt praegusel kujul (eeldades, et arvestatav osa Vene teatri publikust on eestlased, on kord aastas kontakt oma teatriga vaid pisut enam kui viiel protsendil venelaskonnast). Hästi korda tehtud ning suurepärase asukohaga suur teatrikeskkond tuleks anda nende kasutusse, kel oma keskkond kitsaks jäänud. Või kui oma maja soovivat eesti teatrit ei leidu, tuleks kaaluda, kas ehk võiks oma teatrisaali/stuudiot vaja minna rahvusringhäälingul. Või annaks saalist/hoonest kujundada linna konverentsikeskus. Igal juhul pole põhjust tohutu dotatsiooniga toetada teatri nimesildi varjus aktiivset konverentsi- ja kõrtsiäri pidavat asutust (kelle katteta võlgu peab eraldi lisaeelarvetest kinni maksma).

    5% on see maagiline piir, millest väiksema toetusega erakond riigikogus esindust ei saa. Ka teatri puhul võiks kontakt vähem kui 5%-ga potentsiaalsest auditooriumist tähendada etendusõiguse kaotust riigi- või munitsipaalteatrina. Ja õigupoolest pole siin nutta midagi, mõnigi paratamatus on juba fikseeritud (näiteks ajakirja Raduga märkamatu sulgemine 2006. aastal). Vene teatri agoonia ei alanud aastal 2007 ja teatri sees. Ja rahasüstidega seda ei ravi.

     

     

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Beethovenhallesse tuli tõeline orkestrite paraad, kuni 2. X kokku 65 üritusel moto all “Liberté” – Beethoveni sidemed Prantsuse kultuuriruumiga. Avakontserdil oma Beethoven Orchester Roman Kofmani käe all, siis Prantsuse Raadio FO, järgnevalt New Yorgi Filharmoonikud Lorin Maazeli ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen Paavo Järvi käe all. Samas ka vaid prantsuse muusikaga tulnud Prantsuse Rahvusorkester peadirigent Kurt Masuriga; Berliini Raadio SO, solistiks Julia Fischer; lõpetas Baieri Raadio orkester (dir Ingo Metzmacher), Beethoveni V klaverikontserdi solistiks Hélène Grimaud.

    Nagu alati oli seekordki kavas Beethoveni sonaatide tsükkel, nüüd mängisid Garrick Ohlsson, Louis Lortie, Andreas Steier, kuni lõpuks esitas Alfred Brendel oma ainsal sooloõhtul Beethoveni kõrval ka Mozartit, Schumanni ja Schubertit.

     

    Uue muusika festivalid Strasbourg’is…

    Strasbourg’i “Musica’l” (23. IX – 8. X), kus meie taasvabaduse algul leidis tähelepanu ka Balti ja Eesti muusika (tänavu esindas Baltimaid vaid noor leedulane Vykintas Baltakas), dirigeeris avakontserti Muusika- ja Kongresside Palee imposantses Erasmuse saalis festivali helilooja George Benjamin, temalt kavas üheksaosaline süit “Dance Figures” (2004). Festivali helilooja oli ka detsembris 97aastaseks saav Elliott Carter, kavas tema uuemad teosed “Boston Concerto” ja “Dialogues”.

    Tippesinejate hulgas Arditti Quartet, kammerkoor Accentus, Ensemble Contrechamps, Strasbourg’i löökpilliansambel, lõpetama tuli Prantsuse Raadio FO, juhatas kõikjale jõudev Peter Eötvös (ka oma teost “Zeropoints”). Kokku 35 kontserdi kõrval tegi Marc Monnet’ ooperi “Pan” esilavastuse Strasbourg’i Opéra du Rhin, dirigendiks meilgi tuntud Pierre-André Valade. Aastal 1983 alustanud festivalil on siiani tutvustatud 624 helilooja enam kui 2000 teost. Lisagem, et USA vanima tegevhelilooja Carteri töölaualt jõudis pühendustena kahele tipporkestrile veel kaks uusteost: “Three Illusions for Orchestra” Bostoni SO-le (dir James Levine) ja “Soundings” Chicago SO-le (dir Daniel Barenboim), mõlema esiettekanded 6. X.

     

    …ja Donaueschingenis

    Juba 1921 alustatud, vaid nädalalõppu (seekord 14. – 16. X) mahtuvate kuulsate muusikapäevade peakorraldajaks on Edela-Saksa Raadio koos oma orkestriga, festivali juht muusikaprodutsent Armin Köhler. Suurtoetajad on ka Heinrich Strobeli Fondi eksperimentaalstuudio Freiburgist ja Ernst von Siemensi Muusikafond. Kokku 18 maailmaesiettekannet, heliloojaid kavades 11 maalt, rohkelt otseülekandeid raadios. Kui radiofooniliste teoste Karl Sczuka preemia märkis oma 50. aastapäeva, siis esmakordselt andis preemia parimale uuele orkestrioopusele ka Edela-Saksa Raadio Baden-Badeni ja Freiburgi orkester, kelle peadirigendiks Sylvain Cambreling.

    Nemad Donauhalles ka alustasid, kui esimestena kavas Wolfgang Suppani “Idyll 4” ja Caspar Johannes Walteri “dunkle Materie”. Beat Furrer tõi välja oma hörtheater’i “FAMA”, inspireeritud Ovidiuse “Metamorfoosidest”, kaheksa solisti ja näitlejaga ta enda juhatusel, Christoph Marthaler lavastajaks. Peter Eötvös jõudis ka siia, nüüd Hilversumi Kammerorkestriga, kohal samuti Beat Furreri asutatud Klangforum Wien (nüüd Emilio Pomárico käe all), lõputeoseks oma orkestriga Peter Hirschi juhatusel Clemens Gadenstätteri “balladen 2, 3, 4” koori ja elektroonikaga.

     

    John Adamsi uusooper  San Franciscos

    1. X sündis San Francisco Ooperis John Adamsi huviga oodatud ooperi “Doctor Atomic” maailmaesiettekanne (veel üheksa õhtut homseni). Taas n-ö suurel teemal on kolmetunnise etenduse dokumentaalmaterjalil põhineva libreto autoriks (Alice Goodmani asemel) lavastaja Peter Sellars ise, kellele see on juba viies teos koostöös Adamsiga. Reklaami eesmärgil tutvustas Sellars valmivat lavatükki huvilistele lähemalt workshop’il teatris juba aasta tagasi. Juhatas peadirigent Donald Runnicles, peaosades (Oppenheimerite paar) Kanada bariton Gerald Finley ja USA metsosopran Kristine Jepson.

    See on lugu aatomipommi isast Robert Oppenheimerist, sündmustest juulis 1945. Ooperi sünnis pole väike teatri peadirektori Pamela Rosenbergi roll selle tellijana San Franciscoga tihedalt seotud Adamsi käest. “Doctor Atomic” on ühtlasi koostöö Chicago Lyric Opera ja Madalmaade Ooperiga.

     

    Anderseni aasta jätkub

    Taani kirjastuse Samfundet algatatud Hans Christian Anderseni juubelile pühendatud projekt “Symphonic Fairytales” tellis Anderseni-ainelisi sümfoonilise teose kümnelt taani heliloojalt, et neid ette kanda võimalikult mitmel pool – Reykjavíkist Vietnamini. Esiettekandeid ja tutvustusi on olnud kevadest siiani, sh kõlas Kairos 3. X Ib Nørholmi “The Bells” ning 4. XI mängib kuulus Gulbenkian Orchestra Lissabonis Ib Nørholmi sama teose kõrvuti Swen Erik Werneri oopusega “Fabliau”, mis tuli esiettekandele kevadel Vietnamis.

    Arvukaim esitajate poolest (222 noort lauljat ja mängijat) oli Bent Lorentzeni “The Tinderbox” esmaettekandel Stockholmis. Tuntumatest heliloojatest olid projektis hõivatud veel Per Nørgård (esiettekanne Birminghamis) ja John Frandsen (Oslos).

     

    Dirigent Marin Alsopi edu

    New Yorgist pärit ja Juilliardi kooli kasvandik Marin Alsop (48) vääris läinud kuul esimese dirigendina geeniuste auhinnaks nimetatud USA MacArthuri Fondi toetusstipendiumi (500 000 dollarit), mis jaotub viiele aastale. Suvel tegi ta triumfaalse debüüdi Tanglewoodi festivalil, kus kriitik Lawrence Budman hindab, et pole Bostoni SOd veel kunagi nii hästi mängimas kuulnud kui Leonard Bernsteini õpilase ja soosiku Marin Alsopiga.

    Cabrillo uue muusika festivali juht dirigeeris Tanglewoodis ka meie Mart Siimerit õpetanud Christopher Rouse’i teost “Rapture”, Barberi Tšellokontserdi solistiks Yo-Yo Ma. Gramophone’i 2003. aasta kunstnik Alsop oli suvel menukas veel Chicago SOga Ravinia festivalil, juhatas oma Bournemouthi SOd Londoni Proms’il ja määrati nüüd Juri Temirkanovi järel ka Baltimore’i SO muusikadirektoriks.

     

  • Näitus “Kodust eemal sündinud pilte” Türi Kultuurimaja Kunstigaleriis

    Tiit Jaanson

    Türi Kultuurimaja Kunstigaleriis avati 6. oktoobril näitus TAGASI KODUS ( pagulaskunstnikud –  Kodust eemal sündinud pilte )
     
    REIGO KUIVJÕGI ja ANDRES EILARTI kunstikogudest.
     
    Esitatud töid on ekspositsioonis 60. Teiste hulgas kunstnikud Eerik Haamer, Eugen Kask, Endel Kõks, Abel Lee, Hugo Lepik, Olev Mikiver, Herman Talvik, Konrad Mägi, Eduard Rüga, Ruth Tulving, Arno Vihalemm.
     
    Näitusest on välja antud kataloog.
     
    Näitus Türi Galeriis on avatud kuni 8. novembrini 2012.

  • Aivar Mäe: „Suurt kokkulepet kontserdikorralduses ei sünni kunagi”

    Kaarel Tarand

    Jah, alati sõltub palju sellest, kes ministeeriumi eesotsas on. Võib minna nii, et ühel aastal toetatakse „Õllesummerit”, teisel aastal teatreid ja kolmandal hoopis kontserttegevust. See risk jääb alati, aga kui seda ka ei võta, pole võimalik Eestis kultuuri teha. Igal juhul tekib teatritele pakutud skeemi järgi keskmiselt umbes 10% lisaraha, suurematele rohkem, väiksematele vähem ja seda just palgafondi või inimtööaasta arvestusse.

     

    •••

     

    Statistilisi andmeid on kohustatud riigiasutustele esitama kõik. Igal aastal. Eesti Kontsert annab juba kümme aastat välja ka eraldi aastaraamatut, kus on meil sama põhjalik analüüs, mis teatritel. Meil on ta veel värskem, märtsis tuleb välja aastaraamat 2007. Seal on kirjas, palju tehti kammermuusikat, palju said Eesti muusikud tööd jne. Me saadame selle muuseas ka 150 riigiasutusele.

    Küsimus on selles, miks teised ei taha seda teha. Lühivastus: ju siis on, mida varjata. See annab hea võimaluse pugeda ka defineerimisraskuste taha, mis on suuremad kui teatris. Mis üldse on kontsert? Lisaks terve autoriõiguste pool. Meil on kolm kategooriat: kammermuusika, sümfooniline muusika ja vabaõhukontserdid, kõik kajastatud erinevate protsentidega. Juba sellest tekib hulk probleeme: kui ma panen Tōkyō kvarteti lauluväljakule, siis kas see on vabaõhu- või kammermuusika? Agasid on palju. Kuid suure piletimüügi puhul võib 1% tähendada väga palju raha.

    Kas kontsert, millele pileteid ei müüda, on kontsert või mitte? Autorikaitse seisukohalt vahet ei ole, sest keskmist esitamistasu maksad niikuinii. Käibemaksuga on lugu teisiti. On ju teada, et veel 4-5 aastat tagasi müüdi pileteid ühe krooni eest, põhjuseks korraga nii käibemaks kui autorite ühing. Nimesid nimetamata.

    Aga kuni on seadusi, on ka nendest möödahiilijaid. Täiesti vettpidavat seadust pole võimalik teha. Ja eestlased on olnud möödahiilimises väga nutikad. Alati on jätkunud ka juriste, kes sellest elatuvadki. Kui veel vaadata nn kultuuride paljusust ja arvata etendusasutuste hulka kõik stripibaarid ja muu taoline, siis seda ühe seadusega hõlmata on väga raske.

    Pole mõtet loota, et pärinedes ajast, mille lipukirjaks oli „kõik, mis ripakil, see ära”, suudaksime mõne aastaga läbinisti ausaks muutuda. Möödaniku mõtteviis on veel päris elujõuline, mistõttu mida vähem erisusi, seda parem Eestile. Kui ministeerium on määratud sellega tegelema, siis tegelegugi.

     

    •••

     

    Käibemaksu Eesti Kontserdi näitel seletades: me ei tegele äriga, vaid pakume produkti, mida normaalsetes turutingimustes lavale panna ei saaks. Sellele tuleb lihtsalt nii palju peale maksta. Me teame, et publikut koguneb sadakond inimest, et see konkreetne nišš on väga hinnatundlik ja pileti hind tuleb madalal hoida. Seega maksame peale 90 protsenti. Aga tipptegijate publiku ette toomiseks Eesti Kontsert ongi ellu kutsutud. Eraldi võetuna anname 1200 kontserti aastas. See on suurim korraldaja, kuigi mitte eelarvete võrdluses. Aga meil ei ole partnereid, kellega ümber laua istuda. Ka ERSO on liiga väike ja kammerkoor tegutseb põhiliselt välismaal. Ajalehtedes figureerib aeg-ajalt ka organisatsioon nimega Eesti Kontserdikorraldajate Liit, need on suures osas tuurikorraldajad.

    Nišše on nii palju, et iga turgu eraldi vaadates satume jälle põhiküsimuse juurde – mis üldse on kontsert? Kui ööklubis tuleb 35 minutiks lavale bänd, kas see on kontsert? Põhimõtteliselt ju on. Tegelikult müüakse ööklubi pileteid, mille hind on 200 krooni, aga kirja läheb kontserdina. Esineb aga neli-viis inimest. Siia kõrvale paneme ERSO koos oratooriumikooriga, kokku 280 inimest.

    Teatril on mõnevõrra lihtsam. Žanr on piiratum. Kontserttegevus on liialt laialivalguv, alates lauluväljakust ja Michael Jacksonist ning lõpetades kammermuusika või organistiga Niguliste kirikus.

    Üksikjuhtumeid on pöörane kogus ja kui alus on täpselt defineerimata, valitseb otsustamises meelevald. Ilmajääjate hulk on alati saajate omast suurem ja kära taevani. Enne kultuurkapitali loomist just selline olukord oligi. Nüüdseks on kultuurkapitali maht väga suureks paisunud ja pilt muusikatööstuses muutunud. Eesti Kontsert paneb kontserttegevuse alla tänavu 26 miljonit krooni, kultuurkapital jaotab paar-kolm korda rohkem, tõsi, sealt läheb raha ka mujale kui kontserdikorraldusse. Ja kära eriti ei tõsteta, kuna kulkast saab raha ka jazz ja mõningal määral ka väga hea pop. Kuid on juba mitu sajandit vanad traditsioonid, mille kohaselt süvamuusikat ainult publiku taskust ei peeta võimalikuks finantseerida. Ja see pole nii ainult olematu turuga Eestis, vaid ka USAs, Prantsusmaal, Saksamaal. Nii oli ja nii ka jääb.

    Lisaks on sümfooniline ja kammermuusika eelkõige akustiline muusika. Suurema kassa saamiseks pole seda võimalik lauluväljakule tõsta – et seal laulaks üks inimene klaveri saatel. Kui praegu tellida mõni maailmanimi meie saali kontsertettekandeks, oleks meie kulu vahemikus 1–1,5 miljonit krooni ja laval on tõesti ainult kaks inimest. Tuhande istekohaga jagades saab väga võimsa piletihinna. Me ei saa seda kontserti korraldada lauluväljakul. Ja lisakontserti ka teha ei saa, sest selle jagu publikut kalli piletiga enam ei leidu. Akustiline muusika on paratamatult elitaarne.

     

    •••

     

    Eesti Vabariigis on ühise laua taga kokkulepet kõigi vahel leida väga raske. Riigi etendusasutuste (nagu Eesti Kontserdil) tegevus on avalik, on väga kindel aruandlussüsteem, mida pole võimalik vältida ega üle kavaldada. 1996. aastani toimus ka käsipiletimüük, mida ei saanud kontrollida, praegu on kõik elektrooniliselt kontrollitav. Meil pole saladusi. Teistega läbirääkimisel aga tekib erimeelsusi, sest valdkond jätab võimalusi sahkerdamiseks. Kokkuleppe nimel kõiki kaarte välja käia enamasti ei taheta.

    Näiteks rahvusvahelised projektid on väga tugevalt piletimüügiga seotud. Projekti X maksumusega 15–20 miljonit krooni Eestisse toomisel arvestatakse ka piletitulult mingi protsent. Oluline on, kuidas oma välispartnerile seda piletitulu õnnestub näidata. Partner jälgib seda väga pingsalt ja sobiva numbri kokkusaamine on keeruline töö. Mida vähem näidata suudad, seda parem sulle. Käibemaks ja muu tuleb sedakaudu lisaks. Kõigile kontserdikorraldajatele pakkuda puhast tegevust on sama mis pakkuda ehitusfirmadele ümbrikupalkadega lõpp teha. Aga muidugi on muusikaturu maht riigi tuludes suhteliselt väike ja maksuametil on suuremaidki kalu püüda.

    Ühetaoline maksustamine annab vähemasti võimaluse ministeeriumi ja nõunike kaudu teostada poliitikat, otsustada, kes saab toetust ja kes mitte. Kuid isegi 13% tagasimaksest hoolimata tõuseb pileti hind teatrites niikuinii, sest kohati valitseb juba piletidefitsiit. Kuigi mul on sellesse vähe usku, oletage, et käibemaksuseadus muudetakse mais-juunis ära. Ja kui nüüd võtta must stsenaarium, et aasta lõpul pole lisaraha eelarvesse pandud, siis selle kultuuriministri nahas mina küll ei tahaks olla. Lubaduse all on siiski lisaks kultuuriministrile ka peaministri ja rahanduskomisjoni esimehe nimi.

     

     

     

  • Pealelend: KARIN HALLAS-murula

    R. V.

     

    Eks koolimaju on kogu aeg projekteeritud sõltuvalt majanduslikest võimalustest. Tüdinuna modernsetest tüüpkoolimajadest hakkasid arhitektid juba varases postmodernismis otsima paindlikke lahendusi ja kodusust, seda just maakoolimajade puhul.

    Täna on arhitektidel veelgi rohkem atraktiivse mängu võimalusi, nagu on hästi näha Viimsi kooli (Agabush, Endjärv &Truverk OÜ) puhul. Nagu nüüdisarhitektuurile üldiselt omane, on ka kooliarhitektuuris tugevnenud panustamine välistele efektidele, kuid ka koolimajade funktsioon on teisenenud: väiksemates asumites on need ühtlasi kohalikud spordi- ja kultuurikeskused ning seepärast üritatakse nad ka väljast pilkupüüdvamad teha.  

    Mängulisus ja ebatavalisus sobib koolihoonetesse kindlasti paremini kui neli valget seina ja tüüplahendused. Kooliarhitektuur näitab ühiskonna valmidust investeerida tulevasse põlvkonda. Uhkeid koole vaadates võiks arvata, et järeltuleva põlvkonna jaoks on kõik võimalused loodud, samas ootab teisal mõni koolidirektor aastaid remondiraha. Ühel pool ehitatakse nii, nagu poleks rahakotil põhja all, teisal pannakse väiksemaid koole kinni, kolmandad aga rakendavad koolid rahamasinat keerutama – nii peegeldab ka koolihoonetega toimuv ebavõrdsust, mida ühiskonnas igal pool näeme.

     

  • Monika Mattiesen – uue muusika Lorelei

    H. V.-T.

    Taevalaval toimunud etendus jättis mulje, nagu oleks saanud pilgu heita uue muusika riitusele, kus pimedusest ilmuvad ja sinna kaduvad jüngrid täidavad nõid Monika juhtimisel oma väikseid rolle. Saksa mütoloogiast on tuntuim naisnõid Lorelei, kes meelitas teelisi oma metsa. Algul kenake ja naiselik, pärast salakaval ja halastamatu. Eri tasanditel pimedusest ja suitsust ilmuv Monika assotsieerus just sellise müstilise tegelasega. Kusjuures “uue muusika metsas” mitteorienteerumise- ja mitteväljasaamise-tunne oli täiesti reaalne. Ümberringi kuuldus “eksinud” publiku hulgast ärevaid sosinaid: kas see oli nüüd Saariaho? Ei tea, vist ei olnud, nii pime on, midagi lugeda ka ei näe…

    Müstilise mängu kõige füüsilisemaks kehastuseks oli tantsija ja flöödi duett lõputeoses. Jüri Reinvere esiettekandelise loo “a.e.g.” faabula on iseenesest pastoraalne, Monika Mattieseni ja tantsija Margus Toomla duett oli märksa sensuaalsem ja pingelisem. Koreograafia oli leidlik, etendusega samas võtmes Monika-keskne: ärganud tantsija hakkas oma käte vahel justkui flöödi väljapuhutud helisid voolima. Tekkis paralleel klaasipuhumisega: Monika puhub ja tantsija käte vahelt ilmub vorm, mis hetke pärast kõrvale visatakse, et hakata püüdma käskijanna uut kapriisi. Monikal ideid jätkub ja on tunda, et ta suudab enda kõrval ka teisi inspireerida.

    Video (Meelis Salujärv) päikesetõusu ja loojanguga, väga mõjuvalt ilmuvate hajusate kirjaridadega, mis lõpuks loetamatul kiirusel üle ekraani tormasid, jäi justkui veidi omaette, kuigi ideelt ja teostuselt hea. Monika ja tantsija liin oli lähenemine, järkjärguline fataalne allumine nõiduslikule käskijannale, kuni tantsija tema jalge ümber väändus.

    Õhtu vorm oli ideaalne: ühtse meeleolu sees erinevad ja vahelduvad võtted, mis kokku seotud videorefrääniga. Ka sarnase aluspõhjaga sügisvärvides videos oli pea iga kord mingi erinev detail, kord justkui unenäos jooksev mees, siis keerlevad kujundid. Tore oli näha-kuulda Eesti muusikalise multimeedia pioneeri Rauno Remme lugu “Vana laps”. Ere oli ka Cage’i “Elutoamuusika”, nelja persooni rütmitekitamine veiniklaasidega varustatud elutoalaua ümber; Saariaho teos esitati vaheseina tagant varjuteatri põhimõttel.

    Vormimängudest edasi sisulisteks läksid elektrooniliste ja akustiliste helide põimumine ja levimine. Publikuruum oli varustatud kõlaritega, mis kuulajaid mitmetest punktidest mingi heliga torkisid ja üllatasid. Sisuliselt jäi meelde ammu kuuldud, aga eredalt esitatud võte, akustilise pilli heli ühtesulamine elektroonilisega. Monika suutis oma flöötidest välja “susistada” ja puhuda selliseid kõlasid, mis mõjusid pigem tehnoloogiliste kui muusikalistena. Leidlikem helilooja-võte oli ruumis lendleva elektroonilise heli “kinnipüüdmine” laval mängiva flöödi poolt Jodlowski teoses, mille mäng inimhääle, akustilise pilli ja elektroonika üleminekutes oli tõesti huviga jälgitav.

    Kuna Monika Mattieseni loomingulisus võttis lavastuslikult juba nii ekstreemsed mõõtmed, ei paistnud tema enda komponeeritud lugu enam kuigivõrd silma. Niikuinii oli raske järge pidada, mis teosega parajasti tegu. Vahepeal oleks tahtnud eksinud “kaasränduritele” sosistada, et see pole Saariaho, sest kuskil mälusopis oli teadmine, et Saariaho “Peeglid” on flöödile ja tšellole; aga mis tähtsus sel tegelikult oli. Kui lavastaja tahtis, et kobaksime pimeduses ja järgiksime tema ideed, milleks siis omapäi teed otsida.

    Tähendusrikas oli aga Monika Mattieseni teose tundepoetess Doris Kareva luuleraamatust inspireeritud pealkiri “Mandragora”, sõna, mis märgistab keskajast tuntud imettegevat armurohtu. Lugu ise näitas ilmekalt ka Monika hetkeseisu uue muusika maailmas: sensuaalsuse, teatraalsuse ja läbivalt müstilise meeleolu otsimist. Miks mitte – igatahes väga ere nähtus meie muusikamaastikul. Esimene nõid!

     

     

  • Avatud EKA päev 2012 – vilistlaste kokkutulek 26. okt.

    Solveig Jahnke

    Kallid Eesti Kunstiakadeemia vilistlased – meie maa sool!
     
    Olete väga oodatud Eesti Kunstiakadeemia (tema eelkäijate Riigi Kunsttööstuskool, Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool, Riigi Kõrgem Kunstikool, Jaan Koorti nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool, ENSV Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut (ERKI), Tallinna Kunstiülikool) aastapäeva puhul toimuvale vilistlaste kokkutulekule!
     
    Kokkutulek toimub reedel, 26. oktoobril alates kell 17.00 Rüütelkonna hoones, Kiriku plats 1, kus hetkel tegutseb EKA Vabade kunstide teaduskond ning toimuvad üldteooria loengud.
     
    Tänavu on kavas taaskord töötoad, loengud ja vestlusringid.  Loodame, et krokii ja vormituba, mis osutusid ülimenukaks möödunud aastal, saavad ka tänavu teoks.
    Kella 18–20 on kavas loengud vilistlastelt ja õppejõududelt ning õhtul on avatud Nostalgia nurk, kus taaselustatakse vana maja meeleolu, keldriruumides avatud Jututuba.  EKA Päeval saab osta ka EKA kirjastuse väljaandeid, EKA sümboolikaga meeneid jm.  Varugem kaasa sularaha!
     
    Üritus on planeeritud südaööni.
     
    26. oktoobril ehk sama päeva esimeses pooles toimub ka EKA avatud uste päev sisseastujatele ja koostööpartneritele, osakondades on väljapanekud tudengite töödest ja ettevõtetele loodud disainilahendustest, toimuvad erialatutvustused jmt.  Ka sinna on oodatud meie vilistlased, kes kaaluvad edasiõppimisvõimalusi nii endale kui järeltulijatele või soovivad end kurssi viia EKAs toimuvaga.  Hommikul alates kella 9.00 on võimalik tulla vabakuulajaks loengutesse, külastada erialaosakondi ja EKA EXPOt Disainiteaduskonna hoones Estonia pst 7/Teatri väljak 1 ruumis 265. Olete väga oodatud.
     
    Avatud EKA Päeval on avatud kõik hooned Kiriku plats 1 (Vabad kunstid), Estonia pst 7/Teatri väljak 1, Suur-Kloostri 11 ja 11a (Kunstikultuur ja sisearhitektuur- ja mööblidisain), Raja 11a (skulptuur ja installatsioon), Gonsiori 9 (Avatud Akadeemia, stsenograafia), Pikk 20 (Arhitektuur).
     
    Täpsem info veel lähiajal, kuid palun broneerige kuupäev oma tihedates kalendrites!  Samuti palun levitada teadet oma kursusekaaslaste ja ülikoolikaaslaste seas!
     
    Ja viimaks, võtke veel aega ning täitke EKA vilistlaste küsimustik siin lingil EKA vilistlase ankeet
     
    AVATUD EKA PÄEVA ÜLDKAVA
    9:00–19:00 EKA loengud ja tunnid külastajatele avatud
    10:00–20:00 Infopunktid avatud Estonia pst 7/Teatri väljak 1 ja Kiriku plast 1 hoonetes
    12:00–14:00 Supp ja pirukas Kiriku plats 1 hoones
    14:00 EKA tutvustus ja EKA EXPO avamine Estonia pst 7/Teatri väljak 1 ruumis 265
    17:00 Joonistamise töötuba “Figuraal A(BS)traktsioon” Kiriku plats 1 hoones, ruum 208, juhendavad Maiu Rõõmus ja Maria-Kristiina Ulas
    17:00 Vormituba, Kiriku plats 1, ruum täpsustub, juhendab skulptuuri õppetool
    18:00–20:00 Loengud EKA vilistlastelt ja õppejõududelt, Kiriku plats 1, suur saal, (esinevad em.prof Jaak Kangilaski jt)
    20:00–00:00 Disko, korraldavad moedisaini vilistlane Anne Metsis, graafilise disaini tudeng Martin Veisman ehk DJ Mowka
     
    Osakondades avatud väljapanekud tudengite töödest ja projektidest.  Kiriku plats 1 hoones toimub EKA vana maja fotode näitusmüük.
     
    Avatud EKA Päeva programmiga ja tunniplaaniga saab tutvuda veebilehel avatudeka.artun.ee , info täieneb pidevalt, külastage sageli.

Sirp