Toeta
Otsi

krimi

  • Puugravüüriklotsid kõnelevad

    J?Hain

    Salome Trei. Poolakt. Puugravüür, 1933.

    Eduard Wiiralt. Tüdruku pea. Linoollõige, 1919. (Tõmmis kahevärvilise linoollõike toonplaadilt, mille mitmed detailid, kaasa arvatud kunstniku allkiri, jäävad värvide kokkutrükis varjatuks.

     

     

     

    Näitus “Sajand eesti puugravüüri klotsidel Eesti Rahvusraamatukogu kollektsioonist” rahvusraamatukogus 15. I – 3. II.

     

    Näitusel “Sajand eesti puugravüüri klotsidel Eesti Rahvusraamatukogu kollektsioonist” on vanim klots aastast 1842, noorim 1941. aastast. Seda klotsikogumit pole kunagi varem tutvustatud.

    Puugravüüriklotsidel on kõige otsesemalt ühendatud meistri mõtte- ning kätetöö. Isegi juhul kui tööd tehakse teise kunstniku joonistuse järgi, nõuab see ksülograafilt kaalutlevat meelt ja kindlat kätt, et tõlkida eeskuju sellesse tinglikku must-valgesse keelde, milles kõneleb puugravüür.  Tavaliselt peetakse eksponeerimisväärseks puugravüüriklotsilt tehtud tõmmist. Seekordsel väljapanekul näidatakse klotse (ühes neilt tehtud äratõmmetega, muidugimõista), et tutvustada seni teenimatult varjul olnud kollektsiooni.

     

     

    Puugravüüri hälliaeg Eestis

     

    Otspuugravüüriga alustati siinmail 1835. aastal, kui Friedrich Ludwig von Maydell asutas Tartus ksülograafiakoja, esimese omataolise kogu toonases Vene impeeriumis. Kõige vanemad õnnekombel säilinud klotsid, neid on neli, kuuluvadki sellesse 1846. aastani kestnud hälliaega ja neid on kasutatud eestikeelse kalendrikirjanduse illustreerimiseks. Vanim töö näitusel on Aleksander Otto Gerni 1842. aastal teostatud gravüür (F. L. Maydelli joonistuse järgi) “Eselist ja Lõwwist”, mis on üks esimesi meil tehtud illustratsioone eesti kirjaniku teose tarvis. Kirjanikuks oli Friedrich Robert Faehlmann, kelle samanimeline kaheosaline kirjatükk avaldati 1843. aasta “Ma-rahva Kalendris”.

    Säilinud vanimate klotside graveerijaist oli A. O. Gern isa poolt eestlane, kuid pole teada, et ta oma päritolu oleks rõhutanud, Bogdan Gottlieb Friedrich Kally päritolu on ebaselge, August Daugell aga Tartus sündinud lätlane (kes oskas eesti, kuid mitte läti keelt). Kahe esimesena nimetatu noorpõlvelooming kuulub aga selgelt eesti kultuuriruumi. A. Daugell, kes kujunes silmapaistvaks ksülograafiks Peterburis, oli oma tööga Eestiga seotud kogu elu. Näide tema hilisloomingust on ka rahvusraamatukogus ja nimelt perekonna Tartu aiandusäri kataloogile 1893. aastal valmistatud puugravüüride näol. Tema isiku teeb eesti kunsti ja raamatukultuuri jaoks eriti oluliseks see, et temast sai Eduard Magnus Jakobsoni õpetaja.

     

     

    Keskne eksponent

     

    Näituse keskseks puugraveerijaks on E. M. Jakobson, mees, kelle sihiks oli raamatud “… kenaste wälja ehitada, et ka tõised raamatu wäljaandjad sest märku võtaks”. Tema klotse on raamatukogus kõige rohkem, kolmveerandsada. Siinkohal on sobiv rõhutada, et kuigi eksponeeritavad puugravüüriklotsid jõudsid raamatukokku kunstnik Märt Laarmani vahendusel, on selle kogumi koondamine ja säilitamine mitme inimese teene. Eriti on nimetamisväärt tüpograafi ja raamatuajaloolase Hans Treumanni panus, ja seda eeskätt E. M. Jakobsoni klotside osas. 1959. aastal avaldatud artiklis “Trükinduse ja raamatu arheoloogiat” mainib ta üsna umbmääraselt, et “… samalaadse leiuna võib märkida mõningaid puulõikeid esimese eesti “kunstpildilõikaja” Eduard Magnus Jakobsoni pärandist, mis 1946. aastal trükikoja Ühiselu tarbetute materjalide hulgast säilitamiseks eraldati”. Ja alles käesolev näitus annab pildi, mida ja kui palju suutis H. Treumann tol korral päästa.

    Säilinud klotsimaterjal moodustab E. M. Jakobsoni kogutoodangust küll väikese osa (tema gravüüride üldarv peaks küündima viie tuhande ligi, neist 1745 illustratsiooni on teostatud ühele väljaandele, soome arheoloogi Johan Reinhold Aspelini suurteosele “Muinaisjäännöksiä suomen suvun asumus-aloilta”. Ometi võimaldab säilinu näidata viljakaima ksülograafi loomingut mitmeti. Nii on esmakordselt esitatud selge näide sellest, kuidas E. M. Jakobson eestipärastas” populaarse sakslase Adrian Ludwig Richteri illustratsiooni. Esitatud on meeldetuletus täna võõrana tunduvast, kuid pisut enam kui sajand tagasi täiesti endastmõistetavaks peetud asjast: hea illustratsioon kõlbab kasutamiseks korduvalt ja ka küllaltki erinevate tekstide juurde.

    Kunstniku tegevuse üks põhiliine, oma venna Carl Roberti raamatute illustreerimine, on esindatud klotsidega tema tütarlastele mõeldud kooli lugemisraamatu “Helmed” (1880) tarvis. Enamik E. M. Jakobsoni illustratsioone on graveeritud teiste autorite eeskujude järgi, kuid see ei vähenda tema olulist kohta eesti kultuuriloos. Tema illustratsioonide osaks sai mõjutada eestlaste hariduskäiku erilisel määral, sest C. R. Jakobsoni kokku seatud ja tema illustreeritud kooliraamatud ilmusid paljudes trükkides, seejuures “Kooli Lugemise raamat” aastail 1867 – 1906 tervelt viieteistkümnel korral.

     

     

    Langus, paus ja tõus

     

    XX sajandi alguskümnendil vähenes puugravüüri tähtsus ajakirjade ja raamatute piltkujutistega kaunistamisel, selles tehnikas teostatud vabagraafika puudus pea täiesti. Sel perioodil graveeritud klotsidest on näited peamiselt reproduktiivset laadi töödest, kuigi esindatud on nimekad autorid, näiteks Mart Pukits ja Andres Kuusk. Selle perioodi üllatavam töö on aga Anton Suurkase “Autoportree” (1915), primitivismi stiilipuhas näide.

    Pärast ligi paarkümmend aastat puugravüüri viljelemises kestnud vaheaega elustus ksülograafia 1930. aastate algul, seda juba uue põlvkonna meistrite käe läbi ning varasemast märksa kõrgemate kunstiliste sihtidega. 1930. aastate ksülograafia kõrgtaset esindavad Arkadio Laigo, Hando Mugasto, Eduard Järve ja Paul Liivaku illustratsioonid. Seejuures on A. Laigo klots autoportreelise vinjetiga vähe tuntud, kuna kaunistas bibliofiilset ja 1938. aastal vaid 75 eksemplari paljundatud Märt Laarmani tekstiga väljaannet. Üsna ootamatu on põhiliselt sügavtrükigraafikat viljelnud Salome Trei puugravüüris poolakti olemasolu, kuid tegemist on tema õpiajal, 1933. aastal valminud tööga.

    Ott Kangilaski tööde näitel saab aimu ka sellest, kuhu sageli kadusid vanemad klotsid – neid kasutati uute gravüüride tegemiseks.

     

     

    Ei saa ilma Wiiraltita

     

    Puugravüüriklotside näitust täiendab üks vitriin, milles eksponeeritaval puudub seos puugravüüriga, kuid on otsene side eesti graafikakunsti ja viimase ühe väljapaistvama esindajaga.

    Rahvusraamatukogu kollektsioonis pole küll ühtki Eduard Wiiralti puugravüüriklotsi, kuid ekspositsioon kinnitab kahe tema linoollõikeplaadi olemasolu. Seejuures 1919. aastal valminud kahevärvilise töö “Tüdruku pea” plaadid võimaldavad täpsemalt jälgida töö valmimise kulgu, kui see on loetav seni tuntud tõmmistelt. Nimelt peaks nüüd olema selge, et esimesena valmis lõige, mille kunstnik hiljem “degradeeris” toonplaadiks, luues uue joonistava, äratõmbel tumedama kujutuse. Kokkutrükis katsid tumedamad pinnad aga mõnegi esimesel plaadil hoolikalt väljatöötatud detaili. Kunagi varem pole erialases kirjanduses viidatud nende E. Wiiralti linoollõikeplaatide olemasolule Eesti Rahvusraamatukogu varamus ja vähemalt viimased kolmkümmend aastat on need kinnikleebitud ja avamata pakendis puhanud raamatukogu hoidlas.

  • Põhjamaiselt sensuaalne tango

    Igor Garšnek

    Tango tähendus Põhjamaades on ehk ühtmoodi mõistetav soomlaste puhul, kes võivad sellest kui tantsust lausa hullusse sattuda, ning teiselt poolt meil Eestis Villu Veski (saksofon) ja Tiit Kalluste (akordion) sidusamas koostöös, kes ise käinud Argentinas tango kui muusikanähtuse varjatumaid radu avastamas. Ja kindel see, et on, mida avastada ning kuulajaini tuua.

    Need avastusretked on jälgitavad ka kõnealusel plaadil “Mi tango en Buenos Aires”, mis salvestatud live’ina Estonia kontserdisaalis. Ning selle albumi puhul pole sugugi tähtsusetud kaks tõsiasja: esiteks juba nimetatud kontserdisalvestus, mis on jätnud emotsioonidele ehk rohkemgi ruumi kui steriilsevõitu stuudioümbrus, ning Daniel Pipi Piazzolla (löökpillid) kaasamusitseerimine. Kes ei tea, siis Pipi Piazzolla on Argentina tangolegendi Astor Piazzolla pojapoeg.

    Kogu kõnealuse albumi emotsionaalne toonus võiks panna seda muusikat kuulama ka need inimesed, kes varem pole tangost osa saanud isegi mitte tantsupõrandal. Küsimus pole mitte niivõrd tolles Lõuna-Ameerika tantsus, kuivõrd maailmanägemises ja eurooplasele vaid aimatavas mõtlemislaadis, mis seda umbes sajandivanust nähtust ümbritses kujunemisperioodil. Kuidas me seda praegu tõlgendada-nautida saaksime? “Sensuaalsus muusikas” oleks ehk üheks märksõnaks.

    Mainitud sensuaalsus on hästi tajutav juba plaadi esimestes lugudes: “Tanguero’s” (Tiit Kalluste) on esiplaanil meeldejääv sugestiivne kujund, mis oma leebe meloodiajoonisega võib sööbida mällu küllap üsna pikaks ajaks. Samas on loos piisavalt rütmilisi ja tämbraalseid kontraste (tšellol Leho Karin ja kitarril Andre Maaker) ning samuti piisavalt improvisatsiooniruumi, mida hõrgu stiilitunnetusega värvib Villu Veski ekstaatiliseltki mõjuv saksofon. Samuti kõlab “Tango for an old accordion” (Villu Veski) kui intiimne pihtimus pisut melanhoolses, küll aga mitte sentimentaalses võtmes. Melanhoolsed emotsioonid näivad lihtsalt kuuluvat selle muusikakultuuri pärusmaale sama enesestmõistetavalt nagu näiteks salsakaste Kesk-Ameerika või mulgikapsad eesti köögi juurde. Korraks saab järgnevalt kuulda ka nõretavamaid tundelaenguid, nimelt loos “Tangostan”, kus tšello on oma tundelises soolos võrdlemisi “alasti” ja “kaitsetu”. Ent edasi tuleks kuulajal oma tähelepanu kontsentreerida ehk pisut rohkem.

    “Mirage” (Villu Veski) on plaadi üks pikemaid kompositsioone, arenduselt ja seade kumuleeruvalt varieerumiselt CD üks põnevamaid lugusid. Muidugi, Pipi Piazzolla trummi-sound soolos oleks stuudioplaadil pidanud kõlama mõnevõrra laiemas ja rikkamas kõlaspektris, kuid kontserdil on ikkagi vaid oma võimalused ning salvestustingimused erinevad stuudio omadest oluliselt. Ent asi pole selles, märksa mõjuvam on loo esitusel see terviklik aura, kus Villu Veski saksofonimaagial põhiline roll.

    Ent kes tantsurütmide ootel peaksid kibelema, jõuavad nüüd ka “Niño bien’ini” (Tiit Kalluste) – lõpuks kõlab ka tantsuline tango, kuid ikka melanhoolselt sensuaalses rüüs, kõikide oma peente finesside ja nii saksofoni kui akordioni tundeliselt fraseeritud detailidega. Vaid loo nagu “paraaditsev” lõpp häiris korraks pisut, liigne “otseütlemine” pole kunstis kunagi hea.

    “Mi tango en Buenos Aires” (Villu Veski) kui plaadi nimilugu on ka albumi sisuline raskuspunkt, pean silmas interpretatsioonilist nüansseeritust nii soolode hingestatud läbimõelduse kui ansamblilise musitseerimise ühiskeele tähenduses. Ilus ja hingestatud muusika, samad sõnad ka esituse kohta selle vahega, et poole loo paiku on aimata ka muusikute siiani justkui allasurutud temperamenti, mis nüüd nagu lõkkele lahvatas. Ja see ei tõmba kaasa üksnes mängijaid, vaid usutavasti ka plaadi kuulajad.

    Tango põhjamaades kõlab ehk samamoodi kui lõunamaades, ainult et põhjamaade sensuaalsusel on mõnevõrra kargem aroom – mis ka kõnealuse plaadisalvestise muusikast tunda.

     

     

     

  • 2.-13. jaanuaril on Narva Muuseumi Põhjaõue väravad külastajatele avatud

    Narva Muuseum

    Anname Teile teada, et 2.-13. jaanuaril on Narva Muuseumi Põhjaõue väravad külastajatele avatud. Põhjaõu töötab antud perioodil iga päev kell 10-18.
     
    Hinnad (Narva linnus sh ka Põhjaõu):
    Täiskasvanud – 5,00 eurot
    Sooduspilet – 3,30 eurot (pensionär, üliõpilane, õpilane)
    Perepilet – 10,00 eurot
    Giiditeenused – 16,00 eurot

    Tööajad pühadel:
     
    23.12.2012 – 10.00-18.00
    24, 25, 26.12. 2012 – muuseum on suletud
    31.12.2012 – 10.00-15.00
    01.01.2013 – muuseum on suletud

  • HARMOONIA

    Jan Kaus

    ALAN PROOSA

    Teisipäeval esietendus Von Krahli teatris „Harmoonia” – Eesti Vabariigi mitteametlik juubelilavastus vihast, majandusest ja naudingust (sisaldab tasuta jooke). Lavastuse autor, kunstnik ja lavastaja on soome kunstnik Teemu Mäki, kaasautor Juha-Pekka Hotinen (tõlkinud Taavi Eelmaa). Mängivad Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Juhan Ulfsak (pildil)  ja Taavi Eelmaa.

  • Pealelend

    Katrin Ruus

    Olen Võru Linnagalerii galerist olnud aprillist 2006. Näituste valiku olen seni teinud valdavalt lähtuvalt oma eelistustest, sümpaatiatest, mingit kunstinõukogu kui sellist ei ole.  Kuna kunstiga hakkasin ise kokku puutuma tihedamalt mõned aastad tagasi, kui töötasin enne Võrru tulekut Tartu kõrgemas kunstikoolis täienduskoolituse koordinaatorina, siis on ka näituste valik palju sõltunud kunstikoolis tekkinud kontaktidest. Samuti on suureks abiks olnud “tARTu kunstikuu” korraldamine aastatel 2005 ja 2006. Võrus olen veel uustulnuk, Tartus elades ja töötades tekkis praegu väga vajalik võrgustik.

    Võrus pole varem kunstigaleriid olnud ning ka praegu on Linnagalerii ainus galerii. Kunsti eksponeeritakse küll ka Võrumaa muuseumis ja näiteks Võru keskraamatukogus. Ning ega ka Linnagalerii pole näitusepind omaette, sest on ju tegemist Võru kultuurimaja Kannel struktuuriüksusega, mis on galeriile vaid boonus, kuna kontsertide, teatri ja ka kino publik satub ka näitust vaatama. Olen lähtunud galerii tegevuse alguses ühest põhiliselt lähtepunktist: näidata võimalikult palju erinevat eesti kaasaegset kunsti, vahel sekka ka vanemat ja traditsioonilisemat, aga väärtustada ka oma, Võrumaal tegutsevaid ja Võrumaa juurtega kunstnikke. Praeguseks on olnud pooleteise aasta jooksul üle 30 näituse (näituste pind koosneb kolmest ruumist). Mõtlengi, et ehk tuleks ikka tempot aeglustada, Võrumaa inimene on rahulikuma meelega. Praegu on meil väljas Maarit Murka “Ulli-elo”  ning  7. V metsanädala raames avatud Ester Faimani ja Argo Männiku “Arm”, mais on plaanis veel Võru kunstikooli iga-aastane lõputööde näitus, suvel Lola Liivati maalinäitus, Ruth Treimuti keraamika, noorte vene kunstnike Maksim Mjodovi, Denis Elošvili ja Julia Nesterovitsi fotonäitus “Ticking away the moments (c) Pink Floyd”, ka Peeter Laurits teeb lähiajal oma näituse, septembris hõivab galerii MoKSi külalisstuudio.

     

    Kuidas on Võru publik teie väljapanekud vastu võtnud?

    Ei julge veel öelda, et oleks selle lühikese ajaga nüüd välja kujunenud oma kindel kunstiteadlik publik, selle kasvatamisega läheb ikka aega. Just koolinoorte ja Võru kunstikooli õpilastes huvi tekitamine on keeruline: pole näituste avamisel käimise traditsioonigi välja kujunenud, see tundub ikka midagi liiga elitaarset ja kauget. Aga väljakutseid ja võimalust programmilisemaks muutuda on küllaga, praegu veel nii-öelda kompan Võru linna kunstieelistusi. Üks põhimõte on, et publikut ja ka potentsiaalset publikut ei tohi alahinnata. Ei pea näitama vaid mugavalt turvalist lillemaali,  las olla Billeneevet, Murkat, Lauritsat, Kalvet, Proosat ja Pungitsat. Vastuvõttu on igasugust, nagu teisteski linnades, kuid mulle tundub, et Võru publik on suhteliselt tolerantne, ka näiteks sotsiaalkriitilise kunsti  suhtes. Ei tea nüüd öelda, kas see on hea või halb. Vahel tahaksin isegi teravamat analüüsivamat, kordaminevamat tagasisidet publikult, kuid ju see võtab aega.

    R. V.

     

     

  • Väärikas avang

    Toomas Velmet

    Serbiast pärit Jasminka Stancul on võitnud Viinis Beethoveni konkursi aastal 1989 ja sealt sai alguse tema karjäär, mis on tänaseks viinud ta Viini Musikvereini ja ka USAsse koos ei vähem ega rohkem kui Lorin Maazeliga Pittsburghi orkestri ette. Keda me teame Viini Beethoveni konkursi võitjatest? Iga-aastane külaline on meil soome tipp-pianist Antti Aleksi Siirala (võitis 1997) või vähemalt tuttavad Mitsuko Uchida (1969) Jaapanist ja Pavel Nersesjan (II preemia 1985) Moskvast. Viini Beethoveni konkurss käib 1961. aastast nelja-aastase intervalliga tänaseni.

    Selline taust saadab Jasminka Stanculit ning võib lisada, et ta on hästi otsitud partner maailma juhtivatele solistidele ning Mozarti juubelit tähistab ta kolme Klaverikontserdi (KV 466, 467, 491) esitusega Salzburgis ja Mozarti soolokavaga Viini Musikvereini saalis. Seda enam väärtusi tõotas meie kontserdihooaja avamisel neist ühe kõlamine.

    Paljudele, ja nii mullegi, meeldivad eriti Mozarti kaks minoorset kontserti d-moll KV 466 ja c-moll KV 491 ning viimase ettekandest õhkus ehtsat naiselikku elegantsi ja tarka dramaturgiat, mis sai suurepäraselt realiseeritud heas koostöös ning üksteisemõistmises peadirigendi Nikolai Aleksejevi juhatusel.

    Sopran Wendy Wallerit ei maksa segi ajada jazzi ja blues’i laulja, valgenahalise samanimelisega. Meid külastanud Wendy Waller lõi publiku elegantsiga pahviks juba oma lavaletulekuga. Mozarti motett “Exultate, jubilate” KV 165 on kõigi sopranite nii tehnilise kui kunstilise meisterlikkuse proovikivi ja noor Loren L. Zachary konkursi finalist demonstreeris siin välimusele vastavat meisterlikkust rõhuga virtuoossusele – ja see õnnestus. Midagi ühist oli nende daamide interpretatsioonis ja see oli minu arvates pehmelt ümar suhe Mozarti muusikaga, mis väljendus passaažide legatissimo’s ja kõlaliste väärtuste forsseerimatus käsitlemises. Isegi kohatine teksti kaotsiminek millegipärast ei häirinud ei pianisti ega laulja juures, sest otsustavaks said teised muusikalised tegurid.

    Kontsert aga algas juba traditsioonina eesti helilooja teosega ning seekord nagu meie tippheliloojate puhul kombeks mitte esmaesitusega, vaid esiettekandega Eestis. Eino Tambergi “Festive Music” op. 117 esmaesitus toimus 24. X 2003 tellija, s.t Detroidi SO kontserdil sealse kontserdimaja juurdeehituse valmimise puhuks Neeme Järvi juhatusel. Teoses on meisterlikult kasutatud suure orkestri kõiki ressursse, aga seejuures üldse mitte ameerikalikult standardse pillavusega, vaid tambergliku värvimaitse ja vaimuka vormikäsitlusega.

    Kui tegemist on sümfooniakontserdiga, siis on ju peateoseks ettekandele tulev sümfoonia, sedapuhku Šostakovitši Esimene f-moll op. 10 (1925), mis tuli esiettekandele Lenigradis 12. V 1926, kui autor polnud veel 20aastanegi. Teose soovitas avalikult ette kanda Leningradi konservatooriumi professorite kolleegium eesotsas Aleksandr Glazunoviga ja ettekannet juhatas Nikolai Malko. Teose edu oli enneolematu ning sellega sai Mitja Šostakovitši nimi tuntuks üle kogu maailma, sest juba aasta pärast kõlas sümfoonia Berliinis Bruno Walteriga, siis Leopold Stokowskiga Philadelphias ja lõpuks teatas Arturo Toscanini Šostakovitšile teose ettekandest. Vaimustatud hinnanguid tuli autorile ka Darius Milhaud’lt ja Alban Bergilt. Kaldun arvama, et selle teose sisemine jõud tõi maailmale veel ühe Šostakovitši, sest minu teada toimus Maksim Šostakovitši dirigendidebüüt just isa Esimese sümfooniaga.

    ERSO peadirigendi hinnangut oma orkestrile eelmise hooaja lõpus võib absoluutselt usaldada ja see kõlas nii: “Nüüd ma saan juhatada seda repertuaari, mida soovin.” Šostakovitši sümfoonia esitus ei olnud lihtsalt perfektne, vaid seda tuleb klassifitseerida kui sündmust meie kontserdielus. Autor on noorusliku lahkusega jaganud hulgaliselt ulatuslikke soolosid orkestrisolistidele ja kiiduavaldusi on väärt absoluutselt kõik, kuid nimetamata ei tohi mingil juhul jätta Nils Rõõmussaare (oboe) ja Pärt Tarvase (tšello) uskumatult head esitust. Ma usun ja loodan, et hooaja teine pool ning terve 2006. aasta toob meile veel ja veel Šostakovitši sümfooniaid, sest ERSO-l on see autor selgelt geenides, Aleksejevist rääkimata.

     

     

     

  • Tartu Üliõpilasteatri uuslavastus uurib, kas Juhan Liiv oli Jaapani päritolu?

    Sven Paulus

    Laupäeval, 15. detsembril kell 19.00 esietendub Tartus Tampere Majas (Jaani 4) Juhan Liivi luuletustele ja märkmetele ning jaapani haikudest koostatud lavastus „…mind vaatas ühe lille silm.” 

    Tegu on mõttelise järjega TÜT-i senistele seisundilavastustele „..lumi just on langenud üle Yoshino küla” (2000) ning „Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn” (2010). Esimene oli kompositsioon zen-budistlikest lugudest ja haikudest, teine aga keskendus jaapani naljalugudele ehk kyogenidele. 

    Juhan Liiv on looduses olija ja mõtiskleja. Oma parimates tekstides on ta loodusega samal lainel – siin ja praegu, nii nagu haikumeistrid Tõusva Päikese Maal ja see annab alust kahtlustele, et Liiva ehk Riibu (jaapani k.) juured on Jaapanis. 

    Lavastuse koostas ja näitlejaid juhendas Kalev Kudu. 

    Osalevad: Marjaliisa Palu, Elli Maria Mäesalu, Triin Heinla, Kauri Kaljuste, Paula Salme Sandrak, Sigrid Salutee, Anu Sildnik, Kristi Simenson, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Egle Adams, Sven Paulus ja Kalev Kudu. 

    Järgmised etendused Tampere Maja keldrisaalis (Jaani tn 4) :
    16.12 kl. 16
    19.12  kl. 19
    21.12  kl. 19
    22.12  kl. 16 

    Pilet hinnaga 2/3 € müügil Tampere Majas või pool tundi enne algust kohapeal 

    NB! Saalis vaid 23 kohta! 

    Täname toetajaid: Tampere Maja, Tartu ülikool, Tallinna Sadam, Tartu linn

  • Muusikafestival „Täiuslik vaikus”

    Igor Garšnek

    Uue muusika huvilised peaksid olema põnevil, sest Tallinna Filharmoonia ja plaadifirma ECM ühise ettevõtmisena on tulemas nelja kontserdiga nüüdismuusika festival „Täiuslik vaikus”, mille kunstiliseks juhiks on Erkki-Sven Tüür. Me teame, et täiuslikku vaikust pole Maa peal olemas. Kosmilises vaakumis on absoluutne vaikus üsnagi tõenäoline, kuid võimalik on ka see, et mida maised kõrvad ei kuule, seda kuulevad mingid „kosmilised kõrvad”.

    Festivali pealkiri „Täiuslik vaikus” viitab (nüüdis)muusika piirialadele, aga mõne esineja puhul ka ida mõttetraditsioonile. Nii või teisiti, pealkirjast märksa olulisem on asjaolu, et 13. – 17. veebruarini saab Tallinnas kontsertidel kuulata heliteoseid, mis siin varem kõlanud pole, põnevat muusikat helikunsti žanrilistelt piirialadelt.

    Avakontserdil 13. II Kanuti gildi saalis esitab NYYD Ensemble esmakordselt kava keelpillikvartetile ja väikestele koosseisudele, kõlavad Kurtági, Sörenseni, Tüüri, Carteri ja Larcheri teosed. Siinkohal kaks lühikommentaari: Ungari päritolu György Kurtági (1926) kohta on öeldud, et ta on nagu maagiline realist, kes paneb oma helimaailma kokku Anton Weberni laadis hästi kontsentreeritud muusikamoodulitest. Ning USA helilooja Elliott Carter (1908), kes tänavu tähistab oma 100. (!) sünnipäeva, on oma isepäise loominguga jõudnud mõjutada mitmeid heliloojate põlvkondi, ja mitte ainult Ameerikas, vaid ka mujal maailmas.

    Andrei Tarkovski ajatust filmiuniversumist ning tema värvide ja helide käsitlusest inspireeritud emotsioonid leiavad muusikalise väljundi François Couturier’ programmis „Nostalghia – Song for Tarkovsky” („Nostalgia – laul Tarkovskile”) 15. II Jaani kirikus.

    Anouar Brahemi trio (16. II Mustpeade majas) seob ühte ansamblisse idamaist päritolu lautosarnase oud’i, mida mängib Brahem ise, ning euroopaliku klaveri ja akordioni.

    Festivali lõpetab Nik Bärtschi ansambel Ronin 17. II Rock Cafés. Ronin, muuseas, tähendab Jaapanis vaba samuraid ning selliseks viiteks on ka põhjust – Nik Bärtsch on nii idamaiste religioonifilosoofiate kui võitluskunstide spetsialist. Erakordne muusik niikuinii, kelle ansambli kohta on Erkki-Sven Tüür näiteks öelnud, et kui tema In Spe praegu tegutseks, siis kõlaks see tõenäoliselt üsna Nik Bärtschi Ronini sarnaselt.

    Mis neid artiste-ansambleid omavahel ühendab? Aga see, et nad kõik on seotud Manfred Eicheri kvaliteet-plaadifirma ECMiga. Meenutuseks siinkohal, et ECM on mitmetel-mitmetel plaatidel maailmale tutvustanud nii Arvo Pärdi kui Erkki-Sven Tüüri loomingut.

     

     

  • Pealelend: Ivika Kivi

    R.V.

     

    Eesti kunstimaailm tb sind Eesti Kunstiakadeemia e-meedia keskuse  juhataja ning e-meedia kunstnike ühingu aktiivse liikmena,  loomulikult ka intrigeeriva feministlikult mõtleva meediakunstnikuna. Nüüd oled oma elu ja töö sidunud Graziga. Millist sorti institutsioon  on Grazi meediakunsti labor, galerii või midagi muud? Kuidas see toimib?

    Medienkunstlabor (www.medienkunstlabor.at) on loodud suurprojekti “Graz – kultuuripeallinn 2003” raames. Sajaruutmeetrine labor asub Grazi kuulsa kunstimaja Friendly Alien tänavakorrusel arhitektuuriajalooliselt säilitamist väärivas osas. Publiku liikumine on siin sage, sest kohe ukse ees on trammipeatus. Niisiis on see väga esinduslik ruum näituste korraldamiseks. Seepärast ei ole ma selle meediakunsti laboriks nimetamisega nimega rahul, sest ruumi iseloom on tegelikult midagi muud kui labor. Tõsi, mul on plaanis korraldada ka mõni workshop, aga siiski on programmi põhiosa näitused. Austria tähtis filmifestival “Diagonale” nautis selle aasta märtsis labori  külalislahkust, kasutades siinset ruumi oma festivali peastaabina.

     

    3. IV avati Grazi meediakunsti laboris Mare Tralla näitus “Her. Space”. Kas sul kuraatorina on plaanis veel eesti meediakunstnikke  Grazis tutvustada? Kui suured õigused ja võimalused on sealsel  kuraatoril?

    Kolm esimest aastat oli labori kuraator austerlane Franz Xaver, kelle püüdlus oli sellest meediakunsti institutsioonist tõepoolest labor vormida. Tulemus ei olnud mitte kõigi jaoks positiivne. Suletud ringkond sai labori hüvesid kasutada ja linnarahvas ei teadnud Medienkunstlabor’ist midagi. Peale selle kurtsid kohalikud kunstiringkonnad, et enamik toimuvast oli liialt mehekeskne. See hoogustas maakonnamuuseumi Joanneumi korraldama uue kuraatori konkurssi. Eesmärk oli muuta labor laiemale kultuuri-, aga ka linnarahvale avatumaks. Et vältida järjekordset kommuunistumist, eelistati väljastpoolt tulnud kunstnikku. Lootus oli ka, et seeläbi paranevad labori rahvusvahelised suhted. Kuraatori ametiaeg on siin reeglina ainult kaks aastat. Minul kui kuraatoril on suhteliselt vabad käed. Pean võõrana tegema muidugi palju rohkem turu-uuringut kui kohalik, sest igasugu apsakad toovad halba kriitikat. Endise kuraatori poolehoidjad olid juba algusest peale kriitilised. Kardetakse liialt akadeemilist lähenemist ja laboriillusiooni lõhenemist. Siiani on ajakirjanduse vastukaja olnud positiivne. Minu esimene näituse teema “Kunstniku identiteet ja intiimsus digitaalses keskkonnas” sobib hästi ka minu enese päritolu kehtestamiseks. Sellepärast on peale Mare Tralla näituse kavas veel Piret Räni ja Eve Kiileri näitus. Piret Räni näituse “Hello Friend, Are You Impotent” avamisel saab üle pika aja näha ka eesti naiskunstnike grupeeringu Puhas Rõõm performance’it. Sügisel on plaanis Eve Kiileri näitus “Everyman Time Machine”.

     

  • Lubage mul siinkohal ja alustuseks tsiteerida Kagot ehk Lauri Sommerit: “40ndatel Kilulinnas Tallinn

    J?n Rooste

    Ehk on see julge väide, aga väita tihkan ometigi: Kago on tänase Eesti üks õrnemaid lüürikuid. Kui meil üldse on tõsiseltvõetavaid uue generatsiooni singer-songwriter’eid, siis siin on üks mees, kes passib seda traditsiooni esindama ja jätkama. Ta hääl ja iha lüüriliste meloodiate järele vastab sellele poeetikale, mida võiksime oodata tolt uuelt esiõuelaulikult. Muidugi, paraku või õnneks, esialgu on me turg niisugune, et Sommerist veel tähte ei saa. Ja see pole ka midagi, mille poole ta püriks – pigem näib ta ilmselgelt manifesteerivat eraklikkust: muusika loomist üksikuilt üksikuile, teha tõesti ainult seda, mida ise armastab. Kusjuures üksildus ja oma üksinda-olemise nautimine on siin üsna domineerivad meeleolud, ja selle plaadiga on tõepoolest parim olla kahekesi, ega sel hetkel vaimuruumi palju rohkem mahugi.

    Keskeltläbi leiab siit kolme või nelja sorti lugusid. Kagot ei huvita asjad mitte oma vormi, vaid olemuslike tunnuste tõttu (mitte et ma teen folki sellepärast, et see on põhjusmõtteliselt ainuline suund, mis mulle õige tundub), vaid seetõttu, et ta leiab neis miski oma sädeme, miski ainulaadse ja põneva joone-katke, mida ta järele proovida tahab.

    Kuigi see suund on siin plaadil vähem esindatud, jääb ometi meelde tiksuma too etnohõngus, mis on peaasjalikult seostatav ta setu-tõlgendustega. Kago setu rahvalaulud saavad oma helitöötluse tõttu kiriklik-sakraalse nihke, mis muidugi ei kisu end teravalt lahku tolle rahvakillu identiteedist. Samas ei ole ma varem just palju selletaolise ruumilise-kajalise-võlvide alla kummuva heliga setu rahvalaulu töötlusi nagu “Tii ilo” või ligi kaheksaminutiline “Ei maq kulda” kuulnud. Neis demonstreerib Sommer oma eriomast häälevalitsemist ja võimet laulda eri häälerühmades. Lisaks setu lauludele kuulub etnosuunda veel kõrihäälega lauldud, müstitsistliku mõjuga “Baakanna”, mis meenutab veidi Björki vastse albumi “Drawing Restraint 9” katsetusi.

    Teiseks nähtavamaks suunaks “Könger­jönksil” on folkliikumise vaimus akustilised ja lüürilised palad, millest mõni sobiks Paul Simonile ja Art Garfunkelilegi. Plaadi imeilus avalugu oleks nagu mõni võimalik Eva ja Maria pala, mida on riivanud servast Genialistid. Trubetsky ja JMKE “Mis on elu” on saanud western’i või road-movie’liku koe, tumeda maanteetolmuse kõla.

    Lisaks jagub siia rohkelt ambient-palu, instrumentaalseid meditatsioone nagu “Gjuu tandem” või psühhedeelsed “Aigut” ja “Õhtupoolik Karula pargis”. Programmilise muusika, paljude sümfooniliste poeemide juures on mind sageli köitnud just too tekstis juurde öeldav. Lihtsakoeline klaveripala “Muusika Mirabelli lossis” on nii köitva, nii müstilise pealkirjaga, et see õrnus, see tuuletunne ärkab muusikas kohe ellu, muudab ta kuidagi ambient’selt voolavaks. Toda meeleolutekitamise võtet kasutab Kago näiteks ka loos “Kuldvitste valss”, mis pole üldsegi valss, vaid miskis paaris-taktimõõdus, aga kujund annab ette pildi, loob selle muinasjutumaa, kuhu satume – ja seal kisub asi küll valsiks kätte.

    Aga selline lugude liigitamine on ainult orientiiriks lugejale, kes pole veel õnnetul kombel Kago muusikaga kohtunud. Tegelikult mahub tosse muusikasse nii palju enamat, plaadile lugusid, mida ei oskagi kuhugi mahutada, nagu näiteks impressionistlik miniatuur “Vaade sillalt”.

    Plaadi üsna lõpus asub väike lauluke “Jumal on ligi”, ilus palve, palumiseta, küsimisega asjade järele. See võib-olla annab plaadi võtme kätte – need laulud on nagu valjuhääldi kuma varemete vahel, mis kuulutab ja küsib oma olemasolu ilmas. Seda väga helgelt, väga paljulubavalt, mis puudutab võimalikku tulevikku. Täpsemalt – tabatavat olemasolemise hetke.

     

Sirp