Kellerteatri „Hingede tund“, autor Indrek Hargla, lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, valguskujundajad Britt Urbla-Keller, Vahur Keller ja Rene Topolev. Mängivad Kaisa Selde, Liis Haab ja Hans Kristian Õis. Esietendus 28. XI 2021 Kellerteatris.
„Hingede tund“ oli (vähemalt) viies Indrek Hargla möödunud aastal lavale jõudnud teatritekst. Vähe sellest, kõik need esietendusid aasta teisel poolel (varasemad: Ajateatri „Nõid“ Ohtu mõisas, Kuressaare teatri „Trimmerdaja surm“ Taritu rahvamaja õuel, „Viirastus“ Haapsalu lossihoovis ja Rakvere teatri „Suvitusromaan“). Loomulikult ei saa sellise intensiivsuse juures toota üksnes ehedat teatrikulda. Tuleb taguda rauda, kuni see on kuum. „Hingede tundi“ vaadates oli aru saada, et see hakkab juba leigeks tõmbama. Näidendis põimuvad moraalne primitiivsus ning lapsik jõuluvanasse uskumise laadis fantaasia.
Üks leigustunde tekkimise põhjus on formaalne: Kellerteatri ruum pole ehitatud mitte teatri tegemiseks, vaid hoopis militaarsemal, s.t karmimal eesmärgil. Mõnel puhul võib see isegi kasuks tulla: näiteks „Marie Rogêt’ mõistatuses“ haakus hämar ja sünge interjöör oivaliselt Edgar Allan Poe sama hämara ja sünge mõrvalooga. „Hingede tunni“ tegevus hargneb mahajäetud üksildases maamajas. Aga kuna saali ja publiku vahemaa on väike, mõjub laval viibiv seltskond ühe laudkonnana rahvast tulvil õdusas vanalinna pubis, mitte millegi õõvastavana. Äralõigatuse ja abituse tunne jäi nõrgaks, kuna äralõigatute ja abitute vahetus läheduses istus nii palju sümpaatseid ja kaasatundvaid inimesi.
Lavastuses „Hingede tund“ mängivad Kaisa Selde, Hans Kristian Õis ja Liis Haab
Erinevalt „Marie Rogêt’ mõistatusest“ siin ka kedagi ei tapeta, mistõttu teismeliste kombel laual taldrikut keerutavat (tekstis on esemel küll peenem nimetus) ja surnute vaimudega suhtlevat kolm endist, nüüd juba keskikka jõudnud klassikaaslast mõjuvad tobedalt ning kogu sündmustik ülespuhutuna. Oleks siis tegelaste vahel mingigi tunnete keemia. Näiteks nii, et Kristjani ja Anneli vahel löövad kriisiolukorras helisema tundekeeled ning Marge hakkab armukadetsema. Aga ei, kõik lõpeb primitiivse moraaliga: ära tee teistele halba, siis ei tee nemad sulle ka.
Kogu tegevuse mõttetus ilmneb juba ekspositsioonis, kus nii Anneli kui ka Marge kinnitavad järjekindlalt, et tegelikult ei tahtnud nad sinna üksildasse ja hirmsat saladust peitvasse vanasse majja üldse tulla. Miks nad siis tulid? Ainsatki põhjust lavastus välja ei too. Eriti uskumatu on see tulek muidugi Marge puhul, kes on nagu tapale viidav lammas rahulikult nõus oma ohvri Silvi vaimuga kontakteeruma. Pealegi häirib Anneli puhul kohatu sõnakasutus. Kes palub surnud klassiõe vaimult andeks sõnadega „… mul on ilgelt sorri, et ma valetasin … Sorri, noh, täiega nagu …“? Muidugi on ka jõulud tegevusajana vaat et kõige kohatum valik.
Lavastuslik ja kunstnikupoolne fantaasia, mida edukalt rakendati „Nõias“ rustikaalse miljöö edasiandmisel suures mitme tasandiga mõisatallis, seekord ei toiminud. Ka toolide L-tähe kujuline paigutus saalis polnud kõige parem, sest surus näitlejad nurka, kõrvalisemaks. Igatahes oli I-kujuline publikupaigutus „Marie Rogêt’ mõistatuses“ ka sellest aspektist parem.
Ja veel üks kehvapoolne aspekt: õudusteatri lavastus ei saa olla otsast otsani õudne, sünge ja saladuslik. Igavaks läheb. Hirmu peab tasakaalustama arm ning süngust vaimukus. Õudusi olgu vähem, aga see-eest kohutavamaid. Näiteks eelnimetatud „Nõid“ pakkus nii säravaid koomilisi karaktereid kui ka lopsakat, ehkki üheülbalist tekstimõnu. „Marie Rogêt’ mõistatuse“ üllatavatel ja vaimukatel süžeepööretel pole mõtet peatudagi.
Kuivõrd tegu on juba Hargla viienda teksti eelmise aasta lavastusega, mis pealegi žanrilt ja formaadilt suurel määral kattuvad, pole mõtet sellest omapära otsida. Pealegi oli „Hingede tunni“ trupp hõredam ja kahvatum kui „Nõial“ ning osatäitjate nimekirja järgi otsustades ka „Trimmerdaja surmas“, „Viirastustes” ja „Suvitusromaanis“ (mida ma ei ole näinud). Tegelikult pole näitlejatele nii iga üksiku panuse ega ka ansambli koostöö mõttes midagi ette heita. Selles lavastuses lihtsalt ei olnud midagi mängida eespool mainitud ja nendest sõltumatute asjaolude tõttu. Ei ole midagi ette heita ka lavastajale. Või kui, siis ainult seda, et ta selle süžeelt staatilise näidendiga üldse mässama hakkas.
Näitus „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“ ülikooli muuseumis kuni 27. II, kuraatorid Ingrid Sahk ja Tiina-Mall Kreem ning kujundaja ja graafiline disainer Angelika Schneider.
Tartu ülikooli 1919. aastal eestikeelsele õppele ülemineku sajandat aastapäeva tähistati suurejooneliselt, muu hulgas mitme näitusega, sh „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“. Seda eksponeeriti kõigepealt Tallinnas Kadrioru muuseumis, praegu saab seda aga vaadata ülikooli muuseumis Toomel. Juubeliga seoses välja antud trükis annab ülevaate kunstikogude ajaloost.1
Kunstikogud XIX sajandil. Ülikooli kunstimuuseumi rajas Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kes kutsuti Halle ülikooli erakorralise professori ametikohalt 1802. aastal taasrajatud Tartu ülikooli professoriks (kõnekunst, klassikaline filoloogia, esteetika ning kirjandus- ja kunstiajalugu). Valgustusajastule kohaselt kirjutas ta 1802. aastal: „Ma soovin uues Liivimaa ülikoolis Tartus eelkõige kaasa aidata õpivõimelise noorsoo õilistamisele teaduse ja kunsti kaudu, eriti aga äratada huvi vana klassikalise kirjanduse ja sellest õhkuva tõelise inimvaimu vastu.“ Põhjuseks, miks just tema need sõnad kirjutas, tuleb pidada ta lapsepõlvekodu Magdeburgis: tema arstist, kirjanikust ja loodusuurijast isa oli ka kunstikoguja ning poegki hakkas kunsti soetama juba kooliajal.
Ülikoolis osteti kunstiajaloo õppimiseks põhiliselt odavamaid koopiaid, kuid ostude hulka sattus siiski ka kuulsate kunstnike originaale. 1837. aasta aruande järgi sisaldas ülikooli kunstimuuseum 2684 gravüüri, 707 gravüürialbumit, 48 maali ning tuhandeid münte, medaleid, gemmivalandeid, antiik- ja etnograafilisi esemeid, 22 kipskuju. XIX sajandi teisel poolel osutusid tähtsaimaks antiikskulptuuride kipskoopiad ning musta- ja punasefiguurilised vaasid.
Aasta pärast ülikooli avamist pandi alus ka joonistuskooli õppekogule. Seda hakkas komplekteerima Dresdenist joonistusõpetajaks kutsutud maalija ja graafik Karl August Senff (1770–1838), kellel oli juba Tartusse tulles kaasas viis kastitäit õppevahendeid: maale, gravüüre, kipsmudeleid jm. Teda kui joonistusõpetajat huvitas eelkõige XVI ja XVII sajandi Itaalia meistrite maalide järgi loodud graafika.
Pärast Senffi surma valiti joonistusõpetajaks August Mattias Hagen (1794–1878), kes keskendus uuele ja odavamale litograafiatehnikale. Hageni ametiaja lõpuks oli kogus üle 2400 teose. Viimane joonistusõpetaja Woldemar Friedrich Krüger (1887–1894) asutas veel fotokogugi. Kui joonistuskool lõpetas 1892. aastal tegevuse, jaotati selle kogu kunstimuuseumi ja raamatukogu vahel.
Kunstikogud XX sajandil. 1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda ja aastatel 1915–1917 evakueeriti ülikooli vara Venemaale. 1920. aasta rahulepingu kohaselt tuli ülikooli vara tagastada, kuid tagasi saadi ainult raamatukogule kuulunud vara. Seniajani on ikka Voroneži kunstimuuseumi valduses umbes 100 maali, 226 antiikkreeka vaasi, 26 egiptuse muistist ning üle 5000 mündi.
Jüri Arrak on maalides olnud naljatujus: Juri Lotmani ees laual on mingid vidinad ja see paistab olevat geniaalse mehe elus ainus kord, kui ta ei oska neile tähendust anda.
Kogud olid XX sajandi alguseks kasvanud siiski hüppeliselt. Tartu lähikonna Raadi mõisa Liphardtite erakunstikogu oli XIX sajandi lõpus Baltimaade suurim ja väärikaim. Kõige suurem oli seal Berliini ülikooli meditsiinidoktori kraadiga Karl Eduad von Liphardti (1808– 1891) asjatundlik panus.
Kui rajati Eesti Vabariik, tahtis tema pojapoeg Reinhold Karl von Liphardt Eestist lahkuda, muidugi koos kunstikoguga, kuid see oli Eesti Vabariigi seadusega keelatud. Läbirääkimiste tulemusel kinkis ta ühe kolmandiku kunstikogust Tartu ülikoolile ja teistele asutustele ning ülejäänu lubati tal Eestist välja viia. Ülikool sai 41 maali, 117 skulptuuri, 20 000 köidet ja palju muud. Rikkalikust kogust deponeeriti töid ka Eesti Rahva Muuseumi, kust anti enamik Raadi kunstiteoseid 1950ndatel edasi Tallinna ja Tartu kunstimuuseumidele.
1919. aastal rajatud rahvusülikooli tarvis osteti ja telliti esinduslikke kunstiteoseid, neid ka kingiti. Telliti eelkõige rektorite portreid, neid maalisid näiteks ka Ado Vabbe ja Aleksander Vardi. Kingitustest on vahest kõige väärtuslikum Rootsi ülikoolide ja kodanike kingitud Gustav II Adolfi portree koopia, mille aluseks on XVII sajandil maalitud Jacob Heinrich Elbfasioriginaal.
Nõukogude ajast on olulisemad ENSV Kunstifondi ostetud ja ülikoolile üle antud kunstiteosed. Tuleb ära märkida ka kunstimuuseumi direktori Õie Utteri energiline tegevus, tänu millele anti just tema asutusele üle tollis salakaubana kinni peetud mitusada vene õigeusu ikooni.
Ülikooli raamatukogule kuuluvaid teoseid hakati järjekindlalt arvele võtma 1950ndate lõpul, süstematiseerima ja katalooge välja andma 1972. aastast peale Tiina Nurga käe all.
XXI sajand ja näitus Toomel. Sel sajandil on ülikooli kogude kasv olnud väike ja juhuslik. 2017. aastal tellis ülikool neli rektori portreed. 21. XII 2021 Tartu Postimehest sai lugeda, et Tartu kõrgem kunstikool Pallas kinkis ülikooli kliinikumile 75 kunstiteost 44 autorilt pealkirja all „Värvid Pallasest“: „Pallas soovib muuta nendega tervishoiutöötajate raskeid tööpäevi ja haiglas oma tervisehädade pärast viibijate aega värvilisemaks ja helgemaks.“2
Aga ülikooli kliinik ei ole enam ülikooli alluvuses, mistõttu tuleb leppida arvuga 44 928 ehk kunstimuuseumi ja raamatukogu kunstiteostega.
Galerii lõpeb kahe kujuga: Andrus Kasemaa „Nikolai Pirogovi portree“ ja Lembit Tolli „Kaaluta olekuga“. Rõhutatult staatilise ja lendleva skulptuuri koosolemist võib vaadelda kui korraga esitatud duelli ja duetti.
Näitusele „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“ on tehtud sellest 79 teosest koosnev valik koos inforohke saatetekstiga. Näituse juhatab sisse Enn Põldroosi hiigelpannoo „Universitas Tartuensis“.3
Pannoost vasakul on väljas rektorite ja teiste tähtsate inimeste portreed. Valik algab XVII sajandi tegelaste kuningas Gustav II Adolfi ja Johan Skyttega, viimase portree autor on Jüri Arrak. Edasi tulevad XIX sajandi esindajad, kellest nii mõnedki leiab ka Põldroosi pannoolt – ja neid on huvitav omavahel võrrelda. Tähtsamad on Franz Gerhard von Kügelgeni „Wolfgang von Goethe portree“ (1808) ja „Johann Gottfried von Herderi portree“ (1809). Mõlemad osteti kunstniku leselt. Kügelgeni kolmas portree „Rektor Georg Friedrich Parrot“ (umbes 1803–1820) omandati alles 2016. aastal pooljuhuslikult. Seda põnevat lugu saab lugeda näituse saatetekstist.
Kõik kunstnikud on rõhutanud modelli väärikust ja tõsidust, nagu näeb ette akadeemiline koolitus. Nii on see ka XX sajandi rektorite portreede puhul. Kõiki rektoreid on kujutatud tugitoolis istumas.
Kui on tegu väga hea portretistiga, näeb ka inimlikumaid jooni, näiteks ebalust Nikolai Triigi kujutatud arstiteadlasest rektori Henrik Koppeli pilgus. Kas joonia sammas taustal on vihje kreeklastele kui meditsiiniteaduse rajajatele? Veelgi parem on Ilmar Malini maalitud rektor Feodor Klementi portree, lihtne ja monumentaalne. Klement seisab ja vaatab ülevalt alla heatahtlikult-uurivalt, nagu on kohane teadlasele. Paberile toetuv vasak käsi on väga detailselt välja maalitud, sest selle käega viis teadlane ellu tarku mõtteid. Klementi uurimisvaldkond oli ennekõike optika ja seda sümboliseerib klaaskuppel.
XXI sajandi tellimustest on eksponeeritud Elo-Mai Mäe (Mikelsaare) „Peeter Tulviste portree“. Kui kunstnikule tellimus anti, oli portreteeritav juba nii haige, et tuli appi võtta foto. Kunstnik eelistas taustana raamaturiiulit ülikooli peahoone asemel. Tulviste puhul on kõige kõnekam kaval muie – tema huumorimeel oli üle ilma kuulus. Foto peal on Tulvistel käes monograafia Jaan Tõnissonist, kuid perekonna arvates sobis pigem midagi ülikooliga seostuvat. Nii valitigi portreel kujutamiseks Eesti Üliõpilaste Seltsi lauluraamat, oli ta ju ka seltsi liige. Raamaturiiulite asukoht on jäänud välja selgitamata.
Rektor Volli Kalm aga on istunud Laurentsiuse molberti ees ja naeratanud laia suuga, paistab, et ka kunstnik on ennast vabalt tundnud. Impressionistlikult valgusesse sulanduv nägu ja ka kogu figuur on väga maalilised.
Põldroosi pannoost paremal jätkub galerii teemaga „Õppetöö ja pürgimus“. See pool mõjub ülekuhjatuna ja väsitab, aga algab lõbusalt, sest Jüri Arrak on maalides olnud naljatujus: Juri Lotmani ees laual on mingid vidinad ja see paistab olevat geniaalse mehe elus ainus kord, kui ta ei oska neile tähendust anda. Lotman tundub väga õnnetuna.
Seejärel haarab mind Eduard Ole „Sügisviis“ (1928), tippteos Ole ja kogu eesti art déco kunstis. Nõtked poosid, paljas naine kõrvuti moodsalt ja boheemlaslikult riietatud meestega: valged püksid, kaabud ning mingid džemprid. Väga maitsekas on värvikäsitlus, kus tagasihoidlikele toonidele annab vürtsi must triip siin ja seal. Tumedates kontuurides ja pehmetes varjudes on tunda jaapanlase Tsuguharu Foujita kunsti mõju, mis köitis Olet Pariisis viibimise ajal.
Ole maali kõrval on Enn Põldroosi „Pürgimus“ (1970). Maali kohta on kirjutatud, et tegu on füüsikute ja lüürikute dialoogi kujutamisega. Füüsikaprofessor Jaak Kikas ei usu seda, sest nood vaidlused toimusid 1950ndate lõpust 1960ndate keskpaigani ja ainult Venemaal. Ka Põldroos ei mäleta: „Ma seda pilti päris hästi ei mäleta, kuid mingi sihttellimus see kindlasti polnud. Kuid kunstifondil oli komme aeg-ajalt toetusena kunstnikelt pilte tellida. Kavandeid ei küsitud, oli vaid tarvis pildi pealkiri ja suurus öelda. Oma asi, mida tegid. Need olid tavalistest natuke suuremad pildid – et hinda õigustada. Neid pilte kasutati rändnäitustel mööda Eestit, mida korraldati päris hulganisti. Pärast kingiti need kultuuri- ja haridusasutustele.“4 Põldroos on osanud lihtsalt igale poole toppida palja naise ja eriti kaval oli seda teha võimude soositud kosmose teema puhul. Akt ei olnud tollal väga hinnatud žanr.
Galerii lõpeb kahe kujuga: Andrus Kasemaa „Nikolai Pirogovi portree“ ja Lembit Tolli „Kaaluta olekuga“. Rõhutatult staatilise ja lendleva skulptuuri koosolemist võib vaadelda kui korraga esitatud duelli ja duetti.
Ühes kõrvalruumis tutvustatakse Morgensterni ja teises Liphardtite kogu kuulsamaid graafilisi lehti, joonistusi ja akvarelle, näiteks Albrecht Düreri, William Hogarthi, Adriaen van Ostade, Lucas van Leideni, Johannes Wilhelm Krause, Christian Leberecht Vogeli ja Ernst Friedrich von Liphardti teoseid. Hannes van Doetecumi koopia kujul näeb ka Pieter Bruegel vanema „Jüripäeva külapidu“. Muuhulgas, selgub, et ülikooli kunstimuuseumi rajaja Karl Morgenstern tegi ka ise kunsti.
1 Tartu Ülikooli 100 kunstiteost. Koostanud Ingrid Sahk ja Moonika Teenus. Kujundanud Angelika Schneider. Tõlkinud Kristin Lillemäe. Tartu Ülikooli Muuseum, 2019. 280 lk.
2 Raimu Hanson, Kõrgem kunstikool Pallas kinkis kliinikumile head meeleolu. – Tartu Postimees 21. XII 2021.
3 Vt pikemalt Krista Piirimäe, Enn Põldroos pani nõukogude ajal pannoole ülikooli loo. – Tartu Postimees 1. XII 2021.
Telesari „Narkokaubitsejad“ („Narcos“, USA-Kolumbia, 2015–2017), autorid Carlo Bernard, Chris Brancato ja Doug Miro. Osades Wagner Moura, Pedro Pascal, Boyd Holbrook jt. Netflix.
Telesari „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ („Narcos: Mexico“, USA 2018–2021), autorid Carlo Bernard, Chris Brancato ja Doug Miro. Osades Diego Luna, Scoot McNairy, José María Yazpik jt. Netflix.
Sarjas „Narkokaubitsejad“ on keskendutud Colombia narkoärikatele eesotsas Pablo Escobariga. Enne hakkab päike läänest tõusma, kui maailmas Escobarist filmide tegemine ja raamatute kirjutamine ära lõpeb. Iga osa alguses vilkuv kiri, et edasine põhineb tõsielusündmustel, paneb filmifänni kahtlema, kuigi väljamõeldut on minimaalselt. Pigem kipub olema nii, et väljamõeldisena tunduvad sündmused on tegelikult toimunud, ja vastupidi: usutavad asjad on kas laest võetud või väga vaba tõlgendus.
Netflix on siin võtnud paar tõsisemat riski, mis on ennast ära tasunud. Esiteks räägivad latiinod hispaania keeles, mitte ei pursi omavahel aktsendiga arusaamatut inglise keelt, nagu Hollywoodis tavaline. Ka osade režissöörid on kõik Ladina-Ameerika taustaga (sealhulgas ka Colombia oma Andrés Baiz) ning pole tunnet, et valged ameeriklased üritavad rääkida kellegi teise lugu. Vabalt oleks võinud endale jalga tulistada ka tundmatute näitlejate kasutamisega. Escobari osas Wagner Moura on Brasiiliast ja sealkandis mitmeid kordi auhinnatud, aga ingliskeelses kultuuriruumis tuntakse teda vähem. Sama võib öelda ka peaaegu kõigi teiste näitlejate kohta, kes on väljaspool Ladina-Ameerikat enamasti tundmatud. Silmapaistvad erandid on Pedro Pascal („Troonide mängu“1 Oberyn) ja paljude lemmik, Puerto Rico kirvenägu Luis Guzmán, kes on mänginud igal pool, alates „NYPD Blue’st“2 ja lõpetades „Oziga“3.
Tegelased on esitatud inimlikuna; üleilmselt kuulsaid kurjategijaid mängides võib teinekord rängalt mööda panna ja üle pingutada, mis rikub üldpildi täiesti ära. Eks oma osa ole sellel, et paljud näitlejad ongi Colombia taustaga ja elanud Escobari ja tema kaaslastega samal ajal samas riigis. Seega on inimlikku olnud ehk kergem leida. Ei ole mindud ka teise äärmusse, kujutatud narkokaubitsejaid uue vaatenurga nimel kui vääriti mõistetud pühakuid. Tapjad on tapjad, kurjategijad on kurjategijad ja mahhinaatorid on mahhinaatorid, aga neis pole midagi üliinimlikku – kuigi näitlejad võiksid seda sel moel paista lasta. Isegi Escobari näidatakse sellena, kes ta päriselt olla võis. Võinuks ju keskenduda tema elustiilile ja põhjatule rikkusele, mistõttu seadused talle ei kehtinud, näiteks on Colombia riik siiamaani hädas temalt konfiskeeritud jõehobudega (nood oli ta mõistagi ostnud rahvusvahelistele seadustele vilistades). Pigem näeb aga seda, kuidas suvaline pisikurjategija jõuab maailma rikaste ja võimsate hulka ning kaotab pinna jalge alt. Aastaid oma tahtmist saanuna hakkab ta esitama nõudmisi, milleks pole otsest põhjust, ning kui oma tahtmist ei saa, ei kohku ta tagasi isegi terrorismi ja tavaliste inimeste tapmise ees.
Kurjategijad on ehedad, alates Miguel Gallardost (Diego Luna, paremal), ja don Netost (Joaquín Cosio) ning sarjast saab üsnagi ajatruu pildi Mehhiko sündmustest enne narkosõdu.Kaader sarjast „Narkokaubitsejad. Mehhiko“
Isegi ameeriklasi pole kujutatud valge päästja rollis, nagu Ladina-Ameerika puhul pahatihti tehakse, vaid neid on näidatud üsnagi objektiivselt ja erapooletult. USA valitsus on viimased kakssada aastat läänepoolkeral oma huve realiseerinud, eirates seda, kas see toob ka kohalikule rahvale mingit kasu. Keeruliste suhete, valimiste, režiimide ja kodusõdade kaudu (Colombias on sisekonfliktid aktuaalsed aastast 1964, aga lõppu ei paista) joonistub sarjas väga hästi välja, et USA üritab mängida kahel poolel korraga. Selline vaatenurk tuleneb ehk sellest, et tootjafirmaks pole mitte Netflix või mõni muu Ameerika stuudio, vaid prantslaste Gaumont, kellel pole erilist huvi läänepoolkera konfliktis kedagi oluliselt paremaks või halvemaks valetada.
„Narkokaubitsejate“ sarja kõige nõrgem lüli on kolmas hooaeg. See pole päris nii lootusetu, et jääks mulje, nagu oleks mingit sorti loopikendus kõigile osalistele üllatusena kähku valmis vorbitud (nagu näiteks „Tähevärav SG-1“4 kolm viimast hooaega) või ei saadaks aru, millal on aeg lõpetada (vt ka „Simpsonid“5), aga hoog on kadunud. Pärast Escobari mahalaskmist kargavad kuskilt välja Cali kartelli mehed, siiani kolmandajärgulised tegelased, ja seerias keskendutakse edaspidi neile. Ajaloolise tõe huvides peab ütlema, et tegelikult nii oligi: kui Pablo Escobar 1993. aastal kuuli pähe sai, loomulikult narkokaubandus Colombias ei lõppenud, vaid liikus teiste kätte. Teostus võinuks siiski parem olla. Alguses oli plaan teha ka neljas hooaeg, aga õnneks otsustati hoopis kõrvalsarja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ kasuks.
Mehhikos toimetatakse sama asja võrdlemisi samal ajal. Sarja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ ühes peaosas on Mehhiko taustaga Michael Peña, keda on kohatud kõikjal, alates „Mu väikese poni filmist“6 kuni „Räpase Mackey“7 seriaalini. Suur osa näitlejaid on Mehhiko taustaga ja üsnagi tundmatud väljaspool hispaaniakeelset filmiskeenet ja telenovela’de maailma. Seekord on keskmes rohkem ameeriklased ja juhtumised mõlemal pool piiri, tegelaste suhtes ollakse kaastundlikud, aga neid ei haletseta. Kuigi Mehhikos notivad narkoparunid üksteist ja ka lihtsurelikke ning asi on kogu aeg olnud rahas, mitte ideoloogias, näeme siiski tänu näitlejatöödele ka kriminaale inimestena. Nende lihtsust ja inimlikkust rõhutavad eriti heliriba narcocorrido’d ehk Mehhiko narkoballaadid, mida narkoparunid tellivad endale oma vägitegude jäädvustamiseks. „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ on tehtud stiilis „meie vs. nemad“, aga ei Peña tegelaskuju, 1985. aastal narkoärikate surnuks piinatud USA narkootikumidevastase võitluse ameti agenti Kiki Camarenat ega tema ülemusi eesotsas James Kuykendalliga (Matt Letscher) ole näidatud liigheroiliselt. Teise poole esindajad on ehedad, alates Miguel Gallardost (Diego Luna) ja don Netost (Joaquín Cosio), hoolimata sellest, et näitlejad pole enamasti olnud seotud krimisarjadega. Isegi El Chapo (Alejandro Edda) on lihtne ja mõistetav. Ka taust on hästi avatud, inimeste, mitte ajaloofaktide kaudu, nii et isegi see, kes neist asjust tõesti mitte midagi ei tea, saab üsnagi ajatruu pildi Mehhiko sündmustest enne narkosõdu. Surnuks piinatud USA agendist rääkivas sarjas võib ju vägagi rappa minna – võib ju unustada tegelikkuse ja teha järjekordse Ameerika kättemaksufilmi –, aga seda ei ole õnneks juhtunud.
Eelmise aasta novembri keskel tuli välja sarja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ kolmas ning ilmselt viimane hooaeg, aga nagu eelkäijaga seoses, on seegi mõneti ebameeldiv üllatus. Ajaloo seisukohalt on kõik üsna õige ja tahaks muidugi lugu lõpuni rääkida, aga miski on väga käest ära: tegelased tuigerdavad ühest kohast teise ja teevad midagi … Peamiselt on keskendutud El Chapo loole (tabamine-põgenemine-tabamine jne). Mehhiko avaliku arvamuse pööramist narkoparunite vastu on kirjeldatud, mitte näidatud, kuigi eelmised kaks hooaega on tehtud hingestatumalt.
Kokkuvõttes on aga mõlemad sarjad head ja neid tasub kas või mitu korda vaadata. Nüüd, kui Fox on Netflixist oma tooted ära võtnud, on ilmselt aega vaatamiseks ka rohkem uusi asju valida.
1 „Game of Thrones“, 2011–2019.
2 „NYPD Blue“, 1993–2005.
3 „Oz“, 1997–2003.
4 „Stargate SG-1“, 1997–2007.
5 „The Simpsons“, 1989–…
6 „My Little Pony: Film“, Jayson Thiessen, Lean Lagonera, 2017.
28. jaanuaril avatakse kaasaegse kunsti galeriis Hoib Kadri Liis Rääki näitus „Xarkaadia“, mille kuraator on Marika Agu (KKEK).
Näituse pidulikku avamist ei toimu, kuid kunstnik ja kuraator viibivad kohal alates kella 17.00-st.
8. veebruaril kell 18.00 toimub vestlus kunstniku ja kuraatoriga @ccaestonia Instagram live’i vahendusel.
Kadri Liis Rääk (1990) on kunstnik, kes kombineerib stsenograafia ja uusmeedia valdkonna meetodeid, luues kõikehõlmavaid ning kombatavaid keskkondi. Tema loomingu keskseks ideeks on tajude võimestamine eri materjalide kasutuse kaudu. Kadri Liis kohtleb oma töid potentsiaalsete kehapikendustena, minapiiride hägustajatena, mida rakendades kasvab võimalus uutmoodi kontaktiks ümbritsevaga.
Näitusel „Xarkaadia“ oleme tunnistajaks ühe olendi aegruumile, mis on lavastatud praegusest ajast etteulatuvalt. Eraldatuses, sunnituna loobuma ülejäänud maailmaga kontaktis olemisest, pesitseb ta kortermaja keldris, luues uusi maailmamõistmise aluseid. Selle tulemuseks on empaatiline, ümbritsevast sõltuv ning ruumiga ühilduv olend, kes sünteesib impulsse kadunud maailmast. Kõnealuses stseenis eksponeeritakse torketikandis ning mitmesugustest tekstiilidest pehmeid skulptuure, keraamilisi objekte ja töid paberil.
Näitusega kaasneb paber-artefakt, mille kujundaja on Eva Rank ning millel esitatud kunstniku tekst laiendab näituse nimitegelase sisemonoloogi, täiendades füüsilisi objekte.
Galerii Hoib on Tallinnas asuv näitusepind, mis on sisse seatud kortermaja keldriboksi Tehnika tänaval. Keldriboks tuli kaasa majas asuva üürikorteriga ning sinna ei juhata ükski silt ega viit. Hoibi galeriisse aadressil Tehnika tänav 15 pääseb eelneval kokkuleppel galeristiga.
Näitust kureerib Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator Marika Agu. Koostööd väiksemate, iseorganiseerunud näitusepindadega, nagu Hoib galerii, on osa KKEKi eesmärgist võimestada ja toetada sisuliselt Eesti kunstiinstitutsioone. KKEK on varem teinud koostööd näiteks videomängude muuseumi LvLup!-iga (jaanuar 2021) ja raamatupoega Lugemik (september 2020).
Näitus jääb avatuks 28. veebruarini.
Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.
Tänud: Kaarin Kivirähk, Raimond Põldmaa
Hoib galerii, Tehnika 15, 10149, Tallinn
Galeriid saab külastada ettehelistamisel.
+372 527 2556, lilian.hiob@artun.ee
JÜRI SAAR: Uut Gorbatšovi oodates Läänemaailma efektiivse poliitika Venemaa suunal saab kokku võtta kahe mõistega: ohjeldamine ja dialoog.
Veebruaris 1946. aastal saatis George Kennan (1904–2005), Ameerika ajutine asjur Nõukogude Liidus, välisministeeriumile nn pika telegrammi, märgukirja, millest sai külma sõja päevil punaimpeeriumi heidutusdoktriini alus. Kennani märgukiri tähistab muutust: võitjate koalitsioonist eraldus stalinlik Nõukogudemaa, mille juhtkond interpreteeris äsja lõppenud suurt sõda ja selle tulemeid maailmarevolutsiooni kontekstis. Edaspidi oli kogu maailm jagunenud kaheks antagonistlikuks leeriks, kus sotsialistlik ja kapitalistlik pool pidasid omavahel lepitamatut võitlust. Külm sõda kestis kuni 1991. aastani, mil leidsid aset uued geopoliitilised vapustused, mis ei jäänud mastaabilt alla Teise maailmasõja tulemustele.
ÜLO MATTHEUS: Elu vaimsel prügimäel Sotsiaalmeedia mõttekaaslased on kui tugigrupid, mis aitavad leida oma veendumustele kinnitust, pinged maha laadida ja endas tasakaalu leida. Võib-olla on see tänases prügilareaalsuses ainus võimalus.
Me ilmselt ei mõtle eriti selle peale, et peale otsese keskkonnasaaste toodame ka mentaalset ehk vaimset prügi. Kurjad sõnad, vaen, ärritus – see on prügi, mida me pillume sageli ja hooletult end ümbritsevasse ruumi. Oma kodu põrandale me ei sülita, ei loobi sinna plastpudeleid ega biojäätmeid, käime kenasti WCs ja peseme pärast vetsupoti puhtaks. Aga psühholoogilise ruumi puhtusele me väga ei mõtle. Ükskord peame ilmselt endale otsa vaatama ja olukorda hindama. Kui puhas on meie vaimne ruum? Kas pole sellest kogemata saanud jäätmehoidla, kus me oleme pidevalt ärritunud ega oska oma vihahooge enam taltsutada?! Kas me suudame selle ruumi jälle puhtaks küürida nagu oma füüsilise kodu? Kas me tahame? Kesk kõiki neid kriise, mis meid piitsutavad.
EERO EPNER: Maastiku vaatamisest eesti vanemas maalikunstis Igasugune loodusmaal on loodusest võõrandumise tunnistaja, ent eesti maalikunstis on püütud leida viise, kuidas asendada turisti pilk kohalolija omaga.
Kunstiajaloo problematiseerimine lähtuvalt praeguse aja vaatenurgast võib ohtlikult külgneda kõrkusega, kus aja jooksul kogunenud teadmiste mäetipult võetakse mineviku suhtes mitte ainult kriitiline, vaid ka üleolev hoiak. See on kolonialismi teatud invariant, kus kunstiajaloolased ajavad oma tõlgenduste aedikusse primitiivsed minevikuinimesed ja koondavad nad oma patroneeriva vihmavarju alla, neid korraga mõista püüdes, kuid nende algelisi impulsse nähes siiski ka nukralt pead vangutades. (Midagi sellesarnast teeb ka alljärgnev.)
Sophie maailm. Tristan Priimägi intervjueeris Sophie Marceaud Sophie Marceau: „Mul ei ole eutanaasia osas kindlat seisukohta, kuid sellest tuleb rääkida ja mõelda, mitte teeselda, et seda teemat pole olemas.“
Ma pole vist kunagi varem intervjueerinud Bondi-tüdrukut. Selle mõttega alahindan kahtlemata sellist näitlejat nagu Sophie Marceau, kes mängib pärast mitmeaastast näitlemispausi François Ozoni uues filmis „Kõik läks hästi“ peaosa, neurootilist tütart, kes peab hakkama aitama oma haigel isal siit ilmast lahkuda. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi samanimelisel autobiograafilisel romaanil (2013) ja Marceau mängibki Bernheimi, kellel tuli oma isaga see kadalipp läbi teha. Nii raamat kui ka Ozoni film püüvad kaitsta eutanaasia vajalikkuse ja võimalikkuse mõtet.
AURORA RUUS: Aja- ja rahvavaim postsovetlikus muusikas Konverents „Baltic Musics After the Post-Soviet“ ehk „Baltimaade muusika pärast Nõukogude Liitu“ 21. ‒ 23. I veebis.
Paradoksaalsel kombel algas kolm päeva väldanud konverents tõdemusest, et keegi ei oska päris täpselt seletada, mis oli sovetlik, mis oli või on postsovetlik või post-postsovetlik muusika. Märkimisväärne on ka asjaolu, et mitu korda toodi Baltimaade hulgast esile just Eesti, mis on Nõukogude ajast justkui üle saanud ning kvalifitseerub seeläbi omal moel suisa kategooriaväliseks. Kuigi siin on nii vaidlemis- kui ka tõlgendamisruumi, võib ehk teatava ettevaatlikkusega tõesti nentida, et eesti muusikast on saanud võrdlemisi iseseisev nähtus, mille jõudsat ja hoogsat arengut pole enam niivõrd sageli kombeks seostada ei Nõukogude aja ega ka laiemalt ning põhjapanevamalt Balti riikidega.
Siinkohal räägib Eesti arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Marika Lõoke 2021. aasta võistlustest ja koostööst tellijate ning omavalitsustega põhjalikumalt.
Kooserdamise kiituseks. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Tauri Tuvikest
Eelmise aasta septembris sai Tallinna ülikool linnauuringute professori. Tauri Tuvikene on linna kui kultuuri mõtestanud nii akadeemilisel kui rohujuure tasandil. Ta on uurinud autostumist, kõndija õigusi ja piiranguid, mõtestanud postsotsialistlikku tänavaruumi. Praegu on ta lõpetamas ühissõidukeid kui avalikku ruumi uurivat rahvusvahelist projekti ning asub kureerima linnakorralduse magistriõppekava.
Võisteldes parema ruumi poole. Intervjuu EALi võistluste töögrupi kuraatori Marika Lõokesega
MARTI JELTSOV: Teel süsinikust vabaks I. Võidujooks ajaga Võitlust kliimamuutusega tuleb alustada energeetikasektori puhastamisest, sest ligi kolmveerand kõikidest kasvuhoonegaasidest on pärit energeetikasektorist.
Sügisel ja talvel on koroonaviiruse kõrval saanud põhiteemaks elektri hind. Kui viirusega oleme tasapisi õppinud elama, siis elektritootmises seisavad katsumused alles ees.
Energeetikast rääkimise põhjus on selge – energiat vajame kõik, pidevalt ja kõikjal. Energiat on tarvis soojendamiseks ja jahutamiseks, toidu valmistamiseks, transpordis, suhtlemiseks, kaitseks ja meelelahutuseks – seega elus püsimiseks. Ja see, mis juhtuma hakkab, kui näiteks elekter kaob, võib olla üsna hirmus. Raamatus „Blackout“ („Elektrikatkestus“, sks 2012, ingl 2017) kirjutab Marc Elsberg, et esimesel päeval on kõige tähtsam omada sularaha, teisel toiduvaru ja tikke ning kolmandal päeval on võitja vaid relvaomanik. Kui palju sellest fiktsioonist tõsi võiks olla, ma tegelikult teada ei soovigi.
Arvustamisel
Olga Tokarczuki „Rändajad“
Urmas Vadi „Hing maanteeserval“
Kiwa „Kummiliimiallikad“
näitused: „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“, „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ ja Vano Allsalu „Maailm peas“
Arkadi Snegirjovi ja Adele Sildmetsa maalide näitus
„Autoritunni“ sarja avakontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“
kontsert „URR-32: Eesti asi“
Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Sihtisid pole sel sillal“
Kellerteatri „Hingede tund“
Netflixi sarjad „Teenijatüdruk“ ja „Narkokaubitsejad“
Kumu eriseansil näeb Pärnu filmifestivali võidutöid
Kopp-kopp! „Kes seal on?”
Mida te teeksite, kui avaksite koputamise peale koduukse ja leiaksite end ootamatult filmikaamera eest? Sõnagi selgitust saamata, miks.
Just nõnda juhtub tavaliste inimestega Hollandi režissööri Guido Hendrikxi mängulis-provokatiivses filmis „Inimene ja kaamera” (A Man and a Camera), mis jõuab vaatajate ette kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas.
„Mida te filmite?”, „Miks te ei vasta?”, „Kas te olete uhhuu?”, „Palun astuge sisse!”, „See on naljakas”, „See pole naljakas”, „Me kutsume politsei!”, „Ma löön su peakolu puruks!”… – inimeste vahetuid reaktsioone jäädvustades visandab Hendrikx hollandlaste teravmeelse portree, küsides ühtlasi olulisi küsimusi dokumentalistika ja selles kehtivate mängureeglite kohta.
„Kui palju meil üldse selliseid dokumentaalfilme on, mis algavad nagu õudusfilm ja lõpevad nagu deadpan-komöödia?” tutvustas seda Kopenhaageni dokumentaalfilmide festival, kus „Inimene ja kaamera” eelmisel aastal esilinastus.
Kumu eriseanss on pühendatud 2021. aasta Pärnu filmifestivali auhinnafilmidele ja lisaks „Inimesele ja kaamerale”, mis võitis grand prix´ , linastuvad parim lühifilm, Saksa režissööri Lutz P. Kayseri „Uuringud Huningues. Basel ehk Magamise puu” (Etudes à Huningue / Bâle ou l’Arbre pour Dormir) ja parim tudengifilm, Poola režissööri Adam Buka „Komeet” (Kometa).
Esimene neist mõtiskleb Philip Glassi muusika saatel selle üle, miks linnuparved taevasse enneolematuid mustreid joonistavad. Teine üritab aga mõõta emaarmastuse suurust, jälgides suures kortermajas elavat perekonda, kus on juba viis last ja kuues kohe tulekul – see on maailm täis muinasjutte ja põnevaid tegemisi, millele vaadatakse laste endi pilgu kaudu.
Kolmapäeval, 26. jaanuaril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse Pärnu filmifestivali juht Mark Soosaar.
Seansile pääseb ainult COVID-tõendi esitamisel. Mask on kohustuslik.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF. Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.
„i nagu interpreet“ pakub kõrgetasemelisi kontserdielamusi
Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning SA Eesti Interpreetide Kontserdid koostöös toimuv sari ootab alates jaanuarist kuulajaid EMTA kontserdi- ja teatrimaja suurde saali (Tatari 13), et pakkuda parimas võimalikus keskkonnas suurepärast muusikat tipptasemel interpreetide esituses.
„Meie koostöö näol on tegemist ühe sammuga selles suunas, et kontserdielu ilmestaksid regulaarsed, ideaalis iganädalased, kõrgetasemelised kammermuusika kontserdid. Eesmärk on pakkuda publikule erakordseid elamusi – seda nii esinejatevaliku kui ka EMTA suure saali ainulaadse akustika kaudu,“ sõnab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia prorektor Henry-David Varema.
Selle aasta esimene kontsert sarjast „i nagu interpreet“ toob lavale väljapaistvad noored interpreedid Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja, kes pakuvad publikule kuulamiseks saksa ja prantsuse heliloojate loomingut.
„Oleme kavasse võtnud pigem ebatavalised teosed – kontserdi esimeses pooles kõlavad Jolivet’ nukrameelne nokturn ja Poulenci mänglevalt lõbus sonaat. Teises pooles mängime Schnittke metsikut esimest sonaati, millele järgnevad kaks Brahmsi imeilusat laulu „Feldeinsamkeit“ ja „Wie Melodien zieht es mir“ ning legendaarne „Skertso“ motoga F-A-E (Frei, aber einsam – Vaba, aga üksi),“ avavad valikuid Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja.
Tšellist Marcel Johannes Kits on saavutanud hulgaliselt auhinnalisi kohti nii kodu- kui ka välismaistel konkurssidel, sealhulgas I koht George Enescu nimelisel rahvusvahelisel konkursil Rumeenias (2018), I koht ja kaks eripreemiat Johannes Brahmsi nimelisel konkursil Austrias (2016), I koht Eesti keelpillimängijate konkursil Tallinnas (2015) ja I koht telekonkursil “Klassikatähed” (2013). Ta on astunud üles mitmetes tuntud kontserdisaalides nagu Berliini Konzerthaus, Hamburgi Elbphilharmonie, Berliini Pierre Boulezi saal, Hamburgi Laeiszhalle, Berliini Filharmoonia, Müncheni Prinzregententheater, Bukaresti Ateneul, Moskva konservatoorium, Peterburi filharmoonia, Iisraeli ooper Tel Avivis ja Jeruusalemma teater ning esinenud solistina nii Eesti kui ka välisorkestrite ees. Kammermuusikuna seob teda tihedam koostöö pianistide Sten Heinoja ja Naoko Sonodaga, ta kuulub klaveritrio Trio ’95 ja keelpillikvartett M4GNET koosseisu. Marcel Johannes Kits mängib Francesco Ruggieri 1674. aastal Cremonas valmistatud tšellol ja kasutab Prantsuse meistri Victor Fétique’i valmistatud poognat, mis mõlemad on tema kasutusse andnud Saksa fond Deutsche Stiftung Musikleben.
Pianist Sten Heinoja on edukalt esinenud mitmetel konkurssidel nii Eestis kui ka välismaal. Ta on muuhulgas saavutanud I koha VIII Eesti pianistide konkursil (2014), III koha (2009) ja kahel korral I preemia koolidevahelisel konkursil (2012 ja 2011), finalistidiplomi noorte pianistide konkursil Jūrmalas (2010) ning dilplomi ja žürii eripreemia konkursil „Klaviermusik“ Leedus (2007). 2016. aasta kevadel võitis Sten Heinoja telekonkursi „Klassikatähed“. Solistina on ta soleerinud Eesti orkestrite ning muuhulgas ka Tel Avivi ooperiorkestri ees. Viimastel aastatel on Sten Heinoja olnud seotud Florida Lakes Symphony Orchestraga Ameerika Ühendriikides, kellega ta käib iga-aastaselt tuuridel.
Kontsert toimub 26. jaanuaril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja suures saalis.
Huupi kujutatud objektid on küll puhastatud kõigest üleliigsest, ent heidavad siiski varje. Huupi. Paeva palee.14:25.
1.
Huupi pildiseeria „Päeva palee“* kehtestab selge omailma. Selle maailma võlu avaneb tõsiasjas, et ühelt poolt mõjub see arusaadavalt, teiselt poolt aga täiesti võõralt. Äratundmine ja võõristus ilmnevad Huupi vaateid jälgides korraga, samaaegselt.
See, mida „Päeva palee“ maalidel kujutatakse, tundub lihtne. Näeme keskpäevases või varapärastlõunases valguses seisvaid ehituslikke objekte ja nendest moodustuvaid kombinatsioone (täpsemalt vaateid kombinatsioonidele). Objektid on oma olemuselt samuti selgepiirilised, enamasti mitmesugused risttahukad, nende lihtne vorm ja omavaheline asetus liigitab neist tekkivad kompositsioonid ilmselgelt arhitektuuri-, mitte loodusvaadete hulka. Seega võib öelda, et „Päeva palee“ visuaalne kese on arhitektuur (või arhitektuurne maastik), kus mängib olulist rolli värv – ja sedakaudu muidugi ka valgus. Küsimuse valgusest jätan oma siinses käsitluses kõrvale, sest maalikunsti puhul tundub see enesestmõistetav. Samuti pole raske tuvastada Huupi loomingu seost värvi oluliseks pidavate arhitektide, näiteks Luis Barragáni või Ricardo Bofilli loominguga. Aga mu meelest leiab Huupi maalidel värvikasutuse kõrval aset ka palju muud huvitavat: valgus on lihtsalt lava, objektid loovad misanstseeni, ent kõige huvitavam tundub „Päeva palee“ maalidel see, mida pole näha, mida pole võimalik empiiriliselt tajuda, mis paistab puuduvat.
2.
Kui rääkida sellest, mis „Päeva palee“ piltidel toimub, siis esimesel pilgul tundub see kuuluvat äratuntava, mitte võõristava valda. Nimelt ei toimu nende risttahukate vahel suurt midagi. Pole ei liikuvust ega elu. Aga elu puudumisest võõristus alguse saabki.
Tõsi, mõnel maalil terendab taamal meri või maa, ent ka seda laadi maastik mõjub tüünelt, see ei paku ühtegi võbelust. Maailm, millesse Huupi on oma arhitektuurikompositsioonid asetanud, paistab sama sile ja staatiline kui klotsilaadsed vormid selle ees. Sellise seisundi loomine on olnud kahtlemata taotluslik: kuigi Huupi kasutab oma maalidel värve julgelt, kohtab seal väga harva (selgelt) rohelisi toone. Roheline seostub klorofüllinimelise pigmendiga ning taimede värvusega. „Päeva palee“ maalidel aga taimed puuduvad, rääkimata muudest organismidest nagu loomad või inimesed – olgugi et valgus piltidel tundub kuuluvat pigem (lähis)troopikasse kui parasvöötmesse. Mõni maal toob – osalt just ehituslike nüansside tõttu – silme ette Vahemere ranniku, mis on ju nii looduslikus kui ühiskondlik-ajaloolises plaanis üks õige külluslik piirkond.
„Päeva palee“ võõristava efekti teeb eriti mõjuvaks asjaolu, et elu puudumine võib pidada paika vaid pealispinnal. Ei saa öelda, et kui vahetult, maalil kujutatud hetkes, pole liikumist näha, siis järeldub sellest, et ei toimu ülepea midagi. Osalt on selline mulje seotud sama paratamatu asjaga nagu valgus – vaatamisega.
Kui saab öelda, et iga pilt on lihtsalt seiskunud pilk, võib ka öelda, et iga pilk loob paratamatult ka pildi – või vähemalt osaleb pildi loomises. Vaadates võtab inimene küll vaadatu vastu, aga seda tehes ta juba kadreerib, fookustab, võimendab üht, eirab teist, s.t loob vaatest pildi. Tajusin seda Huupi maale vaadates teravalt, sest „Päeva palee“ arhitektuursete kompositsioonide pealispindse selgusega ei kaasnenud vähemalt minu vaatamiskogemuses kognitiivset selgust. Ja seda võib-olla just seetõttu, et tegevuse puudumine maalidel tekitas paratamatu, lahendamatu ootuse, unenäolise või ulmelise efekti.
3.
Püüan selgitada. Alguses arvasin, et asi on piltidel kujutatud risttahukates. Need meenutavad küll hooneid, on näha ka konsoole, läbikäike, sammastikke, treppe, üht basseini meenutavat ava, üks struktuur sarnaneb pisut-pisut Frank Lloyd Wrighti Fallingwateri majaga, ent puuduvad objekte ilmestavad ja nende funktsioonidele osutavad detailid: aknad, uksed, soklid, ärklid, karniisid, vihmaveetorud, korstnad jne. Mingi hiiglaslik olend oleks nagu asetanud maastikule erineva kujuga klotse. Kui arvata välja üks massiivne valge sein, puuduvad ka kaarduvad või painduvad pinnad. Kõik need objektid ja seinad jätavad väga abstraktse mulje, neil polekski justkui mõistetavat funktsiooni. Seega pole ime, et „Päeva palee“ vägagi maise valguse käes kümblevaid maale vaadates viivad mõtted ulme radadele – nagu jälgiks tundmatu tsivilisatsiooni maamärke. Võib kujutada ette ratsionaalsust kummardavat kultuuritraditsiooni, mille jumalaks on paralleelsete joonte geomeetria, tsivilisatsiooni, mis põlgab kõike väljaspool sirgjooni ja täisnurki, nii et juba kolmnurgad ja ringidki tunduvad kahtlased. Sellises traditsioonis on elu rakendatud funktsiooni teenistusse, mitte vastupidi, nii et funktsioonist saab seeläbi kunst. Meenub, kuidas räägitakse marslaste linnadest Ray Bradbury „Marsi kroonikates“: „Jah, nende linnad on head. Nad teadsid, kuidas siduda kunsti oma elamisega“.1
4.
Ent ulmelise efekti kese ei seisne ainult „Päeva palee“ arhitektuurilises abstraktsuses. Võõristus avaldub ikkagi selles, mis on maalidel puudu ning mida võib hakata sinna asetama vaataja pilk. Pilk täidab ruumi ootustega. Just vormide vahel ja taga avanevat tühjust vaadates sain aru, et kuigi elu on Huupi maalidelt näiliselt eemale peletatud, on pildid just seetõttu võimelised emotsionaalselt köitma, tekitama tugevaid tundeid. Olgu, tunded on kahtlane teema, väga isiklik värk. Nagu juba kirjeldasin, võib „Päeva paleed“ vaadelda emotsioonidest eemaldunult, teatud sorti arhitektuurilise ideaalina, kõigest üleliigsest puhastatud sotsiaal-esteetilise utoopiana, ent vähemalt minu kogemus andis märku, et piltidel kujutatud maastike tühjus kutsub neid täitma lugudega. Huupi loodud struktuurid on justkui tühjade lehekülgedega raamatud, mis ootavad, et lugeja pilk asetaks neisse oma kujutlused. Tähtis polegi niivõrd see, et vaataja tekitaks vaatamise käigus Huupi maalitud maastikele mõne konkreetse loo, vaid see, et sellisele loole leidub neil maastikel ruumi. Kujutlusvõimele jäetud laia diapasooniga ruum – õieti aegruum – on aga emotsionaalselt köitev.
Olgu siiski lisatud, et minu pilgu ja Huupi piltide kohtumisest sündinud emotsionaalne laetus pole ehk siiski niivõrd juhuslik, kui esmapilgul paistab. Nimelt võisid kõige siin kirjeldatu vallandumises mängida oma rolli „Päeva palee“ maalide korduvad, kunstniku lähteülesandest tulenevalt lausa paratamatud elemendid. Pean nimelt silmas varje. Huupi kujutatud objektid on küll puhastatud kõigest üleliigsest, ent heidavad siiski varje. See mitte ainult ei võimenda nende selgust, kombatavust, vaid ka mingit nihestatust. Vari on kummaline asi, umbes nagu kaja või peegeldus, ühtaegu reaalne ja sürreaalne. Võib-olla osalt ka seetõttu, et vari saab ulatuda sinna, kuhu teda tekitav keha ulatuda ei saa.
Võimalik, et just varjude tõttu meenus mulle Huupi pilte vaadates üks tugev lapsepõlveelamus, teoses „Kunstiraamat noortele“ nähtud Giorgio de Chirico maali „Ühe tänava saladus ja melanhoolia“ mitte just kõige kvaliteetsem reproduktsioon. Ma pole vist ainus, keda see pilt on kütkestanud. Hiljuti andis Vano Allsalu intervjuu, kus ta kirjeldab Andra Ornile sedasama maali, rõhutades muuhulgas just ühe maja nurga tagant paistvat varju: „see venib teravana väljakule, andes aimu kellestki, kes jääb meile nähtamatuks“.2 Võib eeldada, et varju allikaks on mõni imposantne skulptuur, mõne suurkuju monument, aga selles ei saa olla siiski lõpuni kindel, sest vari paljastab küll kohalolu, ent mitte päritolu. Võib-olla seisab vari paigal, võib-olla on de Chirico tabanud hoopis tema liginemise, monumendi elluärkamise, ühtaegu ähvardava ja paljulubava nihke.
Huupi piltidel ma ühtegi sellist varju ei avastanud, ent varjude olemasolu tema maalidel võib vabalt viidata millelegi varjatule. Näiteks ulatub pikliku risttahuka vari otsapidi seinapinnas asuvasse läbikäiku, justkui osutav sõrm, see kutsub liikuma ruumiossa, mida pole näha. Vari liigub me ees, läbikäik on varju täis, nii et ava mõjub otsekui varju materialiseerunud raam. Võib mõelda ka nii, et kui Chirico pakub maalil „Ühe tänava saladus ja melanhoolia“ näha nähtamatu objekti varju, siis Huupi on loonud maailma, kus võivad eksisteerida ka parasjagu nähtamatud varjud. Neid pole veel või enam näha, sest need liiguvad objektide taga või ees. Nähtavad vormid pakuvad sel juhul nähtamatutele varju: kõik need tahukad, astmed ja vertikaalsed pinnad on ise omamoodi miraažid, mis takistavad meil päriselt nägemast.
5.
„Päeva palee“ maastikke võib kujutada ette kohtadena, kus on keegi tegutsenud, loonud utoopilise keskkonna, mille otstarve pole päris selge – ja see võibki selgusetuks jääda. Ent maalidel on kujutatud hetke, mis pole tähenduslik ainult päikesevalguse, s.t kellaaja, vaidka aja kui sellise kontekstis. Võib mõelda nii: need ruumid on hüljatud, võib-olla igaveseks, keegi on just pühkinud seinte vahelt ära viimase kühvlitäie liiva ja lahkunud viimase alusega. Ja võib mõelda vastupidi: need ruumid ootavad täitumist, need on juba täitumas, kohe astub keegi nurga tagant või sammaskäigu varjust välja. Ehk siis: pildid kujutavad sekundit maastikel, millel puudub elu, ent elu on kas kohe maastikule ilmumas või äsja just maastikult eemaldunud. Huupi maalitud objektid võivad seega mõjuda kui elu ettekuulutused või elu jäänukid. Esimesel juhul võivad maalid pakkuda sissejuhatust põnevasse, kohe algavasse lukku. Kes tuleb? Mis otstarbel? Kuidas ta siia satub? Või siis hoopis lõpetatusse: kes otsustas lahkuda ja miks, kas ta tuleb ka kunagi tagasi? Seega – elu puudumine maalidel kujutatud minutis ei pruugi vaataja pilgu tõttu tähendada elu absoluutset eemalolekut. Puudub vaid ühene arusaam, miks elu maalidel kujutatud hetkedest puudub. Hetk on elutu, aga ajakett, millesse see kuulub, ei ole. Arhitektuuriobjektid asuvad maalidel küll väga kindlas ajahetkes, ent need ei ole sellest hetkest pärit.
6.
Siitkaudu avaneb mu meelest „Päeva palee“ laiem sisuline fookus: teadmatus. Teadmatus, asjade (osaline) varjatus, on üks elu seaduspärasid. Huupi maalidel ilmneb see nähtamatusena. Vano Allsalu ütleb de Chirico maali varjust rääkides, et sellesse on „kätketud üks kultuuri ja kogu inimliku olemise keskseid mõisteid – see on saladus“. Saladus aga on teadmatuse ammendamatu läte, „virmaliste määratu leib“, kui tsiteerida surematut Laabanit. See, mida on Huupi piltidel näha, võimendab seda, mida seal näha pole. Miski ei ütle ega garanteeri, et seina või nurga taga pole mitte kedagi (nagu see ei kinnita ka seda, et seal miski ilmtingimata on). Aga kes või mis võiks seal asetseda? Või kui ei asetse, siis miks? Võib öelda, et sellised küsimused kehtestavad piiri, mida pole võimalik ületada. Vaatajal pole võimalik pildi sisse minna, nii nagu pole võimalik ühtegi objekti, näiteks üht risttahukat, vaadata korraga kõikidest tema külgedest. Sellised küsimused paljastavad aga seevastu teadmatuses pesitseva loomingulise jõu, soovi astuda samm edasi, vaadata nurga ja sealt edasi silmapiiri taha, avastada, asetada end ohtu, eksi minna.
Niisiis avaneb teadmatuse mõõde Huupi maastikel nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Küsimus, mis asub ruumi taga, osutab ka küsimusele, miks need abstraktsed paleed üldse on maastikule kerkinud. Mis need põhjustas ja mis neist saab? Maalidel kujutatud valgus on seotud küll täpse kellaajaga, ent maastike kõnekas vaikus osutab ajas tagasi ja edasi. Mis õieti juhtus? Mis edasi saab? Kaks igati elulist küsimust, mis käivad igaühega kaasas päevast päeva. Sedasi kutsub maalide petlik staatika meid rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.
* Käsitlen siin tegelikult kahe, eelmise aasta augustis Tartus Pallase galeriis ja septembris Tallinnas Solarise galeriis „Päeva palee II“ nime all avatud näitusel esitatud töid. Olen keskendunud siinses käsitluses küll Huupi maalidele, ent tahan igaks juhuks rõhutada, et Pallase galeriiruum oli seatud Huupi maalidega aktiivsesse seosesse: maalide mõned esteetilised elemendid – värvid ja jooned – olid valgunud laiematele seinapindadele ja sammastele. Solarises oli tegu tavapärasema ekspositsiooniga, kus fookus on ainuüksi maalidel.
Kuni 1. III on Huupi maal eksponeeritud Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.
1 Ray Bradbury, Marsi kroonikad. Tlk Linda Ariva. Eesti Raamat, 1974, lk71.
2 noba.as/et/vano-allsalu-vabalt-korrastatud-kaos/. Avaldatud 20. XII 2021.
Kes ei karjuks, kui maja põleb? Vastutustundlikumad hakkavad hüüdma ammu enne, kui tuli räästasse kargab. Eestiski on välja kujunenud traditsioon, et kevaditi, kui valitsus vormistab riigieelarve strateegiat, ja enne septembri lõppu, mil valitsus peab riigikogule üle andma järgmise aasta riigieelarve eelnõu, täitub meedia appikarjetega. Kaks korda aastas on väljasuremise ohus kiirabi, politsei, üli- ja väiksemad koolid, uurimine ja õigusemõistmine, riigipiir ja vanuriabi – kõik elutähtis, mida rahastatakse avalikust eelarvest, maksudest.
Ajakirjandus vahendab neid sõnumeid mõnuga, aga ka õiguse ja kohustusena, sest võimu informeerimiseks ei ole teist, paremat viisi kui massimeedia kaudu. Reeglina eelneb meediasse minekule mitu raundi kirjavahetust ja läbirääkimisi ametivõimu väiksemate esindajatega, kellelt saadakse oma taotlustele segaseid või eitavaid vastuseid. Raha ei ole, käed jäävad lühikeseks, kontrollarv ei anna välja. Ja lõpuks: riigieelarve peab olema tasakaalus, sest nii ütleb ülim seadus.
Ainus erand ses pildis on meedia ise, täpsemalt selle avaõiguslik osa, sest teiste muredest rääkides ollakse erapooletu vahendaja, kuid oma rahahäda teemal mitte. Iseärnis otsustajad, rahvusringhäälingu toimetuleku eest vastutavad isikud, panevad üksmeelselt ja häälekalt pahaks, kui rahvusringhäälingu saadetes oma rahapuudusele kas või vihjatakse. Olevat ebasünnis raisata eetriaega iseenda probleemide peale või on tegu koguni väljapressimisega. Lisaks ei jäta oma võimalust kasutamata ka ERRi ekslikult konkurendiks pidav erameedia, mille kriitika järgi ERR suplevat rahas ning tegelevat asjadega, millega ei peaks ega tohiks. Mitte kopika eestki valdkondlikku solidaarsust, ehkki erameedia omanikele võiks olla selge, et kvaliteetne ja mainekas rahvusringhääling pigem toetab kui kahjustab nende äri. Erameditsiini ettevõtetelt ei kuule kriitikat riigihaiglate või turvafirmadelt etteheiteid politsei ülerahastamise kohta. Miks peaks see meedia alal teisiti olema?
Kui nüüd rahvusringhäälingu rahapuudus täiesti ebatraditsioonilisel ajal äkki avalikuks teemaks tõusis, avanes üldsusele üks pahupidi maailm. Igal kaubal ja teenusel, sealhulgas avalikul, on oma hind, millest odavamalt kaupa toota või teenust pakkuda ei saa. Äris nii ilmne, avalikus sektoris vist mitte. Ringhääling ei ole ainus, mida riigivõim ülalpidajana on aastaid närvutanud. Kuid vähe on neid, kelle suhtes samaväärset mõistmatust üles näidatakse. Selmet tunnistada, et faktide keeles kõnelevatel rahvusringhäälingu juhtidel on õigus, on taretäis tarku asunud rahvusringhäälingut hoopis õpetama ning näpuga näitama, kus ja millelt saaks kokku hoida, millistest tegijatest ja saateformaatidest loobuda. Tühi jutt, mis viib tähelepanu põhiküsimusest kõrvale. Ühiskond on isegi kergelt pääsenud: seni veel ei õpeta needsamad targad sama avalikult ülikoole ja haiglaid, kuidas pakkuda ühiskonna kasvava jõukuse tingimustes kõrgharidust ja meditsiiniteenust aina odavamalt.
Kui poliitikute näod ja hääled aastaks eetripausile saata, ei kaotaks auditoorium mitte midagi peale ärevustunde.
Rahvusringhääling on ühiskondliku kokkuleppe kohaselt avalik asi, mis on loodud seaduse alusel ning täidab seadusega talle pandud ülesandeid. Seaduse järgi on ta kaitstud täitevvõimu meelevalla eest, aga rahastamist puudutavas osas paistab seadus mitte kehtivat. Ringhäälinguteenuse osutamiseks vajaliku raha peaks määrama parlament, kuid juba aastaid teeb ta seda vaid formaalselt, kui kinnitab valitsuse poolt ette pandud eelarve, õiguseta teha kuluridades muutusi ka siis, kui selleks on sisuline põhjendus olemas. Ühel pool on ringhäälingu juhid täpselt välja arvutanud teenuse hinna, teisel aga määrab rahandusminister igal aastal mingi laest võetud kontrollarvu, mis ringhäälingu puhul ei ole juba aastaid kaasas käinud majanduskasvu ning riigi tulude suurenemisega. Eelarve eelnõusse tekkiva kontrollarvu mõjutamiseks, tegeliku kuluvajadusega kooskõlla viimiseks ringhäälingu juhtidel võimalust ei ole.
Pahupidises maailmas planeeritakse kulu alt üles ainult näiliselt. Vastavalt seadusele koostab ERRi juhatus igal aastal oma eelarve ja pikema finantsplaani ning selle kinnitab ringhäälingunõukogu, mille liikmete enamuse moodustavad riigikogu liikmed. Nõukogu on aruandekohuslane riigikogu kultuurikomisjoni, mitte valitsuse või ministeeriumi ees.
Ja ometi ei tee needsamad, ERRi rahavajadust täpselt tundvad riigikogu ja selle kultuurikomisjoni liikmed aastast aastasse mitte midagi, kui valitsus ilmub nende ette riigieelarve eelnõuga, milles kirjas põhjendatud vajadusest hoopis väiksem tegevustoetuse summa. Kaude ütlevad riigikogu liikmed (kes ise on ERRi juhatuse arvutused kinnitanud) sellega, et ringhäälingu juhid on ikkagi valesti arvutanud ning valetavad oma toodangu kvaliteedi tagamiseks vältimatute kulude kohta. Ja et nagu alati on õigus rahandusministeeriumil ja rahandusministril, kes „näeb suurt pilti“. Kui nii, siis peaks ju kohe järgnema ERRi juhatuse väljavahetamine ja nii mitu korda, kuni saadakse õigesti, valitsusele meelepäraselt arvutada oskav juhatus. Ma ei tea küll, miks üldse peaks ERRi rahastamise küsimuses kultuuriministeeriumi uksi kulutama, kuid hiljuti see jälle juhtus ning andis kultuuriministrile võimaluse öelda, et ERRi eelarve on „küllaltki suur“. Absoluutarvus tundub 35 miljonit tegevustoetust aastas tõesti suur raha, aga küsimus ei ole ju selles, vaid selles, kas aastaid närbunud tegevustoetus võimaldab ERRil täita seadusega pandud ülesandeid.
Avaõiguslike institutsioonide rahastamisel ei tohiks valitsus üldse asjasse puutuda, vastasel korral võib öelda, et rahvusringhäälingu seaduse § 3, millega on sätestatud ERRi sõltumatus „saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel“, ei kehti. Kui nii, siis on riigikogu kohus kehtetu paragrahv seadusest eemaldada, et avalikkust mitte eksitada ning vabastada asjaosalised meeleheidet tekitavast illusioonist.
Paljude poliitikute suhe ERRiga on kirglik ja pendeldab täie hooga armastuse ja vihkamise vahel. Südames on salasoov teha nii, et ainult õiged pääseksid eetrisse ja teised mitte, kuid ERRi otsest allutamist täitevvõimule ei julge keegi siiski algatada. Konstruktiivset plaani ERRi sõltumatuse ning pikaajalise stabiilse rahastamise kindlustamiseks ka ei ole. Seega jääbki parlamendi liikmetel üle vaid kilpkonna mängida, pea kilbi varju tõmmata ning surnut teeselda, kui keegi tuleb faktidega tülitama. Äkki läheb see tülin mööda? Ehk saab ka ringhäälingu probleemide lahenduse lükata kuskile kaugemasse tulevikku, vähemasti riigikogu järgmise koosseisu tööks? Kui vaid ei peaks otsustama – see on kunst, mida rahvaesindus valdab aina meisterlikumalt.
Lootkem siiski, et järgmiste riigikogu valimiste eel korjab vähemasti ükski erakond ERRi rahastamise teema üles. Kuigi mitte elu põhiküsimus, võiks tegu olla siiski valijaskonnale meelepärase teemaga, sest avaliku arvamuse silmis on rahvusringhääling kõrge usaldusväärsusega nähtus, mille poolt on lihtne olla. Kuid alustama peab siiski kaugemalt. Nagu sel nädalal on Jaak Allik varasematele ütlejatele lisaks Eesti Päevalehes kirjutanud, on parlamentaarsel demokraatial tulevikku vaid juhul, kui riigikogu suudab talle põhiseadusega antud võimu ning riigi strateegilise juhtimise täitevvõimult ja parteidelt enda kätte tagasi võtta. Selleks ei ole vaja muud kui parandada riigikogu enese tööd ja rahastamist reguleerivaid seadusi. Sellega võib aga riigikogu ise pihta hakata, mitte oodata, et ehk kirjutavad asjatundlikud ametnikud kuskil ministeeriumides aastate jooksul valmis eelnõu algatamise kavatsuse ning ehk leiab rahandusminister kunagi tulevikus raha nii parlamendi jaoks kui ka kõigile neile, kes on seni täitnud seadustega pandud ülesandeid alla omahinna.
Mida aga rahvusringhääling ise saaks teha, kuni parlament otsustab end kokku võtta, tööle hakata ning millalgi järjega ka rahvusringhäälingu seaduse muutmiseni jõuab? Ikka radikaliseeruda. Provotseerida, eskaleerida ja mitte kunagi vabandada, nagu õpetab suur juht Martin Helme. ERRi puhul tähendaks see kogu tühjajuturahva ehk poliitilise eliidi eetriaja drastilist vähendamist, sest neil etteastetel puudub reeglina sisu ja uudisväärtus, eetrikeeldu, mida muidugi ei tohi nii nimetada. Seaduses on selline kasvatusvahend kaudselt kirjas rahvusringhäälingu eesmärgina „aidata kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele“.
Mul oli rõõm teadusuuringut tehes töötada läbi üle 80 intervjuu, kus fookuses olid Eesti asutajatega ükssarvikud. Ükssarvik on iduettevõte, mille väärtus investorite silmis on üle 1 miljardi dollari. Eesti seitse ükssarvikut 2021. aasta seisuga on Skype, Playtech, Bolt, Wise, Pipedrive, Zego ja ID.me. Kõik on tehnoloogiapõhised ettevõtted, globaalse haarde ja ühe tugeva sõnumiga: eduka ettevõtte ehitamine ei ole 100 meetri sprint, see on maraton, mille läbimisel tagab edu kolm peamist aspekti.
Esiteks, tegevuste prioriseerimine. Töötegemise viisid on muutunud ja suur osa inimestest on 24/7 tööks kättesaadav. Eriti need, kes oma tööd hinge ja kirega teevad, on ka altimad tööl läbi põlema. Oskus ise, aga ka juhtide seatud prioriteetsuse järjekord tagavad tervisliku töökultuuri. Prioriseerimise oskus on ilmselt tänapäeva kõige tähtsam oskus, eriti ettevõtetes, mis tuginevad suuresti inimestele, sh tehnoloogiaettevõtted ja ülikoolid. Inimene ei ole loodud rööprähklemiseks. Seda näitasid juba Daniel Kahneman ja Amos Tversky oma teoses „Kiire ja aeglane mõtlemine“. Inimene on võimeline tegema mitut asja korraga vaid siis, kui need on kaks lihtsat ülesannet, nt jalutamine ja kõrvaklappidest muusika kuulamine. Proovige näiteks samal ajal kõndida ja raskemat matemaatikatehet teha – võimatu! Keskendudes keerulisele tehtele, lakkab inimene automaatselt kõndimast, sest keha mobiliseerib ressursid sinna, kus seda enim vaja. Miks eeldame, et töö juures on teisiti? Töötajatele on kõige rängemad need tööperioodid, mil on korraga väga palju tarvis ära teha. Igale tegevusele tuleks nn lisandväärtuse silt külge kleepida: kui raske on ülesanne ja kui tähtis see on.
Eristada tuleb suurepärast töötajat lihtsalt heast töötajast. Kindlustusükssarviku Zego asutaja Sten Saar: „Nad [suurepärased töötajad] on need, kelle kohta võid küsida – mis juhtuks, kui nad lahkuks? Kui vastuseks on „Oh jumal, kõik kukub kokku“, siis ilmselt ongi tegemist suurepäraste inimestega.“1 Head inimesed järgivad käske, suurepärased inimesed teevad ka ilma ütlemata seda, mis organisatsiooni edasi viib – nad ei jää ootele. Mikromanageerimise kalduvusega juhid koondavad oma alluvusse rohkem häid inimesi, aga peletavad ära suurepärased inimesed, sest suurepäraste inimeste loomuses on teha ka kriitilisi ettepanekuid, mis ei pruugi juhile meeldida. Suurepärased töötajad mõtlevad, justkui oleksid nad organisatsooni asutajad või juhid. Need on töötajad, keda peab hoidma, sest nad teevad juhi töö kordades kergemaks ja tagavad organisatsiooni arengu.
Kõik ei ole rahas kinni, vaid suhtumises.
Ükssarvikud on toonud esile ka kitsaskoha, et suurim kasvu pidur on suurepäraste inimeste puudus. Eeskätt tehnilise haridusega inimestest. Kuidas see seostub eelnevalt väljatooduga? Tänapäeva organisatsioonide juhid on väga lühinägelikud, kui nad tööjõupuuduse olukorras ei tegele läbipõlemise ennetamisega. Zego algusaegade kogemuse järgi põletati ettevõtte arengu jooksul läbi ca 20–30 töötajat ning 95% neist on ettevõttest pärast seda lahkunud.2 Organisatsioonil on targem läbipõlemist ennetada kui tegeleda uute töötajate värbamisega olukorras, kus pole enam kedagi värvata. Kas olukord on tõesti nii hull? „Olukord oli hull juba ammu, nüüd on see väljakannatamatu – meil on täna üle 700 tööpakkumise“ (Bolt3); „Tõenäoliselt on ikkagi inimeste palkamine see, mis kasvu natukene takistab. Me suudaks teha veel rohkem ära, kui meil oleks rohkem inimesi.“ (ID.me4); „Töötajate põud on väga suur. Kõikidel tehnilistel aladel. [—] Kogu maailmas on meil hetkel 220 vaba töökohta.“ (Wise5)
Kõik ei ole rahas kinni, vaid suhtumises: prioriseeri, märka suurepärast töötajat, ja enneta suurepäraste töötajate läbipõlemine. Kuna tööjõupuudus tippspetsialistide puhul kasvab, siis peavad organisatsioonid tegema juhtimise ja sisekultuuri alal korraliku kvalitatiivse hüppe. Mingist astmest alates ei ole töötasu enam see, mis töötajat kinni hoiab, vaid töökeskkond ja suhtumine.
