Toeta
Otsi

Kreutzwald

  • Kontseptsiooni ei saa mängida, aga seda peab teadma

    EERO EPNER

    Näitleja Marika Vaarikut teatakse ja hinnatakse eelkõige tema tehtud töö tõttu teatris NO99 aastatel 2009–2018 ning Von Krahli teatris, mille trupiga ta 2019. aastal Ekspeditsiooni raames liitus. Need mõlemad on teatrid, kus tähtsal kohal on olnud trupi ühised otsingud, impro­visatsioonilisus, nõudlikkus enese ja kaaslaste vastu ning jagatud autorsus.

    Miks oled soovinud mängida lavastustes, kus ei ole rolle või karaktereid? Oled sa tahtnud neist vabaneda?

    Olen tahtnud neist vabaneda juba pikemat aega, sest mind see ei huvita. Jah, kõlab suureliselt ega tähenda, nagu ma oleksin laval päris mina ise. Mina olengi endale karakter ja roll. Laval ei ole mitte mina, vaid laetud mina – täidetud mõtete, tunnete ja kogemustega, mis olen proovisaalist saanud.

    Ent kui rääkida rollist ja karakterist mõne näidendi kontekstis, siis mind see ei paelu. Mind huvitab laval – nii iseenda kui ka teiste – kohalolemine. Just selle nimel ma seda tööd teengi: et laval hakkaks midagi juhtuma, õhtust õhtusse. Sest sa pead kõigele, mida teed, alla kirjutama. Pead endale aru andma, mida teed – ja miks. Ma ei kujuta teistmoodi ette: läheme õhtul lavale ja ainult mõni teab, mida ta teeb. Miks peaks siis üldse lavale minema? Kokkulepped ei tule lavastajalt, vaid neid küsimusi peab esitama trupisiseselt üha uuesti ja uuesti, kogu aeg, igal õhtul. Siis muutub laetus, lavaline olemine ennustamatuks. See on algolek selleks, et midagi saaks juhtuda, ning selle käigus ma vabanen ka iseendast. Minek igal õhtul lavale peab olema sellise laetusega ja selliste kavatsustega, et lahustumine etenduses sünnib selle eesmärgi nimel, miks me üldse seda teeme.

    Küsimus ei ole eneseteostuses, enese esitlemises, vaid see on kõigi ühine olek, mis on omakorda lavastuse teenistuses. Seetõttu pole ka sugugi tähtis, kui suurt rolli mängida. Teatris räägitakse sageli: näe, mul on ainult kaks sammu, polegi laval midagi teha. Aga ma võin teha ka ainult kaks sammu, kuni tean, mille teenistuses see on – siis ma lahustun ning võin kas või ainult lavalt läbi tuhiseda, sest see on millegi kõrgema teenistuses.

    2009. aastal teatris NO99 esietendunud lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“ mängis Marika Vaarik Marthat, näidates erakordseid kraade, kohastumisi ja elu mõistmist.

    Kas näitlemine on sulle eneseväljendus?

    Mind ei huvita näitlemine. Mind huvitab ainult olemine. Ühine autorsus, mis üheskoos laval läbi viiakse, peab olema kõige olulisem ega saa sõltuda tahtmistest, vaid see peab olema nõue. Mulle on väga lähedane mõte sellest, kuidas vabaneda näitlemisest. Sa hakkad siis tegelema laval hoopis teiste küsimustega: mitte rolli, karakteri, näitlemisega, isegi mitte tekstiga, vaid laval olemises on nüüd üks teine konstruktsioon. Need inimesed, kes laval on, peavad suhtlema nii, et nad on tõesti kohal ja on tõesti huvitatud sellest, mida küsitakse ning mida vastatakse.

    Nullist ülesehitamine ja edasi­minek on alati väga suur töö, aga kuidas siiski jõuda poeesiasse, kus tekib ilu? Ehitamine on raske, ebaõnnestumine on kogu aeg kõrval, kuid ma räägingi ideaalist. Sest kui ideaal õnnestub, on see tõesti ilus ja selle nimel tasub minna otsima. Ainult selle nimel.

    Millele või kellele sa kõige rohkem nendes otsingutes toetud?

    Proovis vundamendi ladumine tähendab kokkuleppeid ning need käivad lavastaja ja partnerite kaudu. Kui hakata improviseerima, siis eeltöö peab olema palju suurem kui see, et lähed lihtsalt proovisaali ja hakkad improviseerima. Juba teemapüstitus peab olema väga täpselt läbi mõeldud, samuti tuleb töötada lisamaterjalidega, olgu selleks näidend, film või raamat – ükskõik mis.

    See aitab pilti luua, sest loob teadlikkuse. Teadlikkust me peamegi trupina ühiselt kasvatama ja sellega töötama, sest improviseerima saab minna ainult teadlikult. Lihtsalt niisama midagi proovida ei ole kuigi huvitav, see tekitab müra, aga teadlikkusest sündiv laetus toob kaasa materjali, mida on võimalik ka lavastuses kasutada. Kokkulepped peavad seetõttu olema täpsed ja ühised, materjaliteadlikkus peab olema ühesugune, sest lõpuks peab kõik jõudma ühise eesmärgi nimel liikumiseni.

    Mis sulle improviseerides meeldib?

    See, et improviseerides juhtub midagi, mida ma ei tea. Alustuseks peab olema julgust üleüldse proovida. Kuidas ületada barjäärid ning kuidas lahustuda teemas nii, et ei tea täpselt, mida julged, lihtsalt proovid. Ent kui oled teadlik ja julge, siis võib juhtuda kõike. Niimoodi tekivad uued kihistused, uued minekud.

    Muidugi on ebaõnnestumine kogu aeg seal kõrval, aga kui sinu katsetus ebaõnnestub, siis ega see tähenda, et idee on ebaõnnestunud. Tuleb proovida uuesti ja uuesti, sest ebaõnnestumine võib järgmisel katsel anda üha parema võimaluse veel edasi minna, veel latti tõsta. Tühistamine, nullist alustamine, millegi leidmine, aga siis selle tühistamine. Lepid millegagi, aga järgmisel päeval jälle tühistad – niimoodi proovisaalis ehitamine on mulle huvitav.

    Õnnestumised on seevastu alati kaheldavad, sest nad teevad omamoodi tuimaks. Pidev kahtlemine, ebaõnnestumine, õnnestumise küsimärgi alla seadmine või parimate asjade minemaviskamine on vajalikud, et aru saada, kui palju see materjal üldse kandma hakkab. Seetõttu on ka küsimus „miks ma üldse täna lavale lähen?“ vajalik, et see minek kahtluse alla seada. Kui kahtled kogu aeg, ainult siis võid kuhugi jõuda.

    Kas see protsess on valulik või meeldiv?

    Võib olla valulik ja hirmus, aga võib olla ka ilus. Ma ei ütle, et niimoodi töötades on alati higi ja pisarad – ei ole, see võib olla väga vaimustav. Pettumus võib olla nii suur, et vihkad kogu maailma ja iseennast kaasa arvatud, aga järgmisel päeval teed midagi sellist, mida ei osanud ettegi kujutada. Laetus on nii tugev, eelmise päeva pisarad on järgmisel õnnepisarad – nii võib kergesti juhtuda. Nende väikeste imede nimel tasub seda kõike teha.

    Sedaviisi kulutad ennast palju, aga veel rohke kulub vist siis, kui ei kahtle ega kõhkle ning kõik on ruttu valmis. Mingid ideed ei ammendu ühe lavastusega, vaid käivad läbi mitme. Ideed on alati suuremad ja pikemaajalised kui üks lavastus – seetõttu võib üks lavastus olla küll õnnestumine, ent idee raames pole see veel lõpp. Tuleb edasi minna.

    Seetõttu meeldib mulle mängida mõnda lavastust tsüklitena, nii saab järgmisel õhtul edasi minna, leida uusi nurki. Ka pikemaajaliselt vaadates: kogemused ilmselt midagi aitavad, aga iga kord tuleb siiski hakata uuesti leiutama. Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.

    Mis on sulle tähtsad mõisted laval?

    Mängurõõm ja ilu on kindlasti väga tähtsad, aga samuti kontseptsioon. Kontseptsiooni ei saa mängida, aga seda peab teadma. Kui suudad ühe lausega sõnastada selle, mida mängid, on see väga tähtis, sest kõik muu läheb kujutluspilti. Kannatlik tuleb olla – paljude asjade tarvis läheb väga palju aega. Ajas olemises ei tohiks kärsitu olla, aga aja tühja kulutamise suhtes tuleb jällegi olla kärsitu.

    Ja armastus. Mitte olla ainult ise armastatud, vaid armastada ka ise kedagi või midagi. Kui laval toimub lahustumine, sa ei mäletagi hiljem täpselt, mis juhtus, siis see ongi minu meelest armastus. Seda ei juhtu tihti, aga kui juhtub, siis oled parem ja õnnelikum inimene.

    Kas sa tahaksid elu lõpuni näitleja olla?

    Tahaksin elu lõpuni olla nende inimestega koos, kes me siin sarnaselt mõtleme. Kas see tähendab just näitleja olemist, selles ma ei ole kindel. Tahan olla koos nende inimestega, kellega olin teatris NO99 või nüüd Ekspeditsioonis. Mõttekaasluse hoidmine, millest sünniksid uued vormid ja otsingud, on päris keeruline – see ei tule iseenesest ja neid asju peab hoidma. Trupi loomine ja areng, et midagi sünniks – seal tuleb olla kannatlik, ei juhtu kõik esimesel aastal, see on pikk protsess, mida tuleb hoida.

    Mida tähendab sulle trupp?

    Trupp ongi see, mille nimel tasub vaeva näha, kuna trupi loomine on keeruline, aeganõudev ja kulutav. See eeldab nõudlikkust ja halastamatust, sest üksteise suhtes tuleb olla korraga väga usaldav ja seejuures halastamatu. Me ei pea olema sõbrad, aga kui usaldus tekib, siis saab rääkida nõudlikkusest ja halastamatusest, kuna halastamatu saad olla ainult siis, kui oled teise suhtes armastav ja lugupidav. Kui lihtsalt mõnuletakse, ei olda omavahel halastamatud, siis pole üldse huvitav. Nõudlikkus tõstab latti ja see tuleb väga kõrgele seada, sest ideaalide poole liikumine on väsitav, jube, põletakse läbi, kõike võib juhtuda – aga tõesti võib juhtuda kõike. Ka armastust, ilu ja imesid. Seetõttu ongi trupp tähtis.

    Kui sageli oled endas pettunud?

    Pettumine ei ole päris see, mis mind huvitaks. Pettumine on lootusetus ning ma olen olnud lootusetutes olukordades, aga enamasti olen ma enda peale pigem tulivihane. Veel ei ole ma alla andnud, aga …

    Mille peale sa vihane oled olnud?

    Enda saamatuse peale.

    Kas mängid publiku ees või publikule?

    Publiku ees. Publik ei pane mind mängima, võiksin mängida vabalt ka ilma publikuta. Publikule mängimine on mängimise teesklemine, partnerid justkui mängivad omavahel, aga tegelikult mängivad publikule. Mind huvitab, mida partner tol hetkel mõtleb, aga olen kohanud ka partnerit, kes annab teksti ja samal ajal mõtleb, mida ta õhtul süüa teeb. Ja seda on näha. Siis võime publikule mängida küll, aga see on mahavisatud aeg ja publiku petmine. Mitte midagi tõelist laval ei juhtu.

    Hoopis olulisem on ruum. Publik ei ole kunagi ruumis passiivne pealtvaataja, ma tegelen temaga aktiivselt, aga mitte sel moel, et mängin talle, vaid ma pean täitma ruumi, kus pealtvaataja on. Terve ruumi täitmine on energeetiliselt raske, aga hädavajalik. Kui ruum õnnestub energiaga täita, siis hakkab pealtvaataja ka laval olijaid oma energiaga toitma. Niimoodi ma mõistan publikule mängimist: tegeleda mitte otse temaga, nuruda reaktsioone, vaid täita ruum, kus me oleme ühiselt koos publikuga.

    Kaasteeliste kaja

    Gert Raudsep,

    trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2009–2018

    Põhiolemuses ei ole Marika muutunud: sama tugev on ta kogu aeg olnud, aga võib-olla on ta endale selgemaks saanud, mida ta tahab. Seda on näha ja see on teinud teda veel võimsamaks. Ta on tähelepanelik, läheb sügavuti, impulsiivne, mingitel hetkedel tagaplaanile hoidev ning heas mõttes pedagoogiline – ta ootab teised endale järele, kuna ise on juba ees, kuid ta ei tee seejuures oma eesolemisest mingit numbrit. Ootab ja aitab teistel kaasa tulla. Ühtlasi on ta endas väga suur kahtleja. See on loomulik: mida kauem sa millegagi tegeled, seda vähem tead ja seda vähem oled kindel, et see, mida sa teed, on „õige“. Sest kas üldse on olemas „õiget“?

    Teda huvitab trupis töötamine, samuti töötamine konkreetse eesmärgi nimel ja küsimus, mis on „tavapärasest mängimisest“ järgmine samm. Mis saab siis, kui sellise kategooriaga nagu „roll“ saab mängida, žongleerida, seda üks­teisele visata.

    Olulisim on talle aga trupp. Trupi puhul on võimalik pikemalt süveneda ega pea tegelema mingisuguse teisejärgulise juraga, mis tekib inimeste vahel, kui nad ei saa üksteisest aru. Seda juhtub ka trupis, ent seal pingutatakse veidi rohkem, et erinevused unustada, ning kõik panustavad, kuna nad tahavad trupis olla. See on minu meelest teatri­tegemise ideaal ja nii palju, kui me oleme Marikaga rääkinud – see on ka talle parim viis, kuidas teatrit teha. Seetõttu saan ma ka temast aru, miks ta ei taha olla proovisaalis alati nii jõuline, kui ta oskab ja suudab, ning hoiab ennast tagaplaanile. Ta soovib, et kõik jõuaksid tulemuseni ise, mitte et keegi teine kõrvalt hakkab õpetama.

    Tihtipeale pärast meie lavastuste salvestisi vaadates on olnud mul tunne, et alati me ei ole olnud talle väärilised partnerid. Ma ei teagi, kes oleks. Ta töötab küll tagasihoidlikult, kuid tema töömeetod on süsteemne: kuidas ta järk-järgult lisab ja ehitab ning nõnda valmib vundament, mille pealt ta hiljem mängima hakkab. See on miski, mida ma olen proovinud temalt õppida, ehkki tulemusteta …

    Ene-Liis Semper,

    lavastaja ja kunstnik

    Marika iseloomustamiseks kõlbab ainult üks sõna: parim. Mulle on Marika parima loomingulise partneri võrdkuju. Ja ta ise hindab kõrgelt partnerlust laval. Loodan, et sellises kontekstis mu esimesena välja pahvatatud sõna „parim“ ei pahanda teda, sest samavõrd kui Marika on parim, on ta ka enesekriitiline.

    Öeldakse, et inimese kehas vahetuvad seitsme aastaga kõik rakud. Minu meelest on see ilus mõte. Seda mõttekäiku jätkates on mul olnud suur õnn tunda juba nelja erisugust Marikat. Igaühelt neist olen ma õppinud või tänu temale avastanud väga palju.

    Minu õnneks on Marika nõudlikkus materjali ja tööprotsessi suhtes pidevalt kasvanud. Ta tuleb proovi nii, et esimesena tahab teada teemat ja miks me seda teemat arutame ning kuidas sellele läheneme. Kui teemast ja selle kihtidest juttu ei tule, siis võib multiandekas Marika istuda päevi vaguralt proovisaali nurgas, tegemata sammugi keskpõranda suunas. See pole passiivne istumine. Pigem üliteravdatud tähelepanu.

    Ma ei ole seda tema käest kunagi otse küsinud, aga kui peaksin oletama, mida ta sellistel puhkudel seal saali nurgas teeb, siis pakuksin, et loeb veel kehtestumata olukordade potentsiaali kehtestuda. Lavastuse infoväli pannakse kokku nii paljudest killukestest, iga järgnev samm või liigutus võib saada määravaks või muuta tähendusi totaalselt. Marika on näitleja, kes ei hakka umbropsu rabelema, enne kui lähtepunktid pole selged. Ta otsib ühist reaalsust, ühist arusaamist, millises tasandis seekord liigutakse. Seejuures ei säästa ta kunagi jõudu, kui need kokkulepped paika saavad. Nõudlikkus enda vastu teeb Marika partnerina väga usaldusväärseks.

    Ilus on tema puhul see, et ta on loojana korraga väga tugev ja väga haavatav. Haavatavus tuleb tema absoluutsest empaatiast ja inimesetundmisest. Ta ei karda end laval mõne terava või valusa situatsiooni avamisel „luuüdini lahti teha“ – mul puudub selleks parem väljend. See ei tähenda, et Marikal oleks haavatav olemine kuidagi lihtsam või mugavam kui teistel. Kindlasti mitte, me kõik oleme inimesed. Ent Marika on heas mõttes teadlik oma vastutusest kunstnikuna, kel puudub õigus alla anda, kui jutt käib millestki suuremast, millestki sügavamast kui isiklik mugavus.

    Lavastajalt ootab ta ennekõike adekvaatset tagasisidet. See tähendab, et lavastaja peab teadma, mida otsitakse – kui täie jõuga asutakse improviseerima või liikuma kuhugi vaid aimatavale maa-alale, kus hakatakse sügavuti kaevama, siis on Marikale väga oluline, et tema enda seesmisele tõetundele lisanduks adekvaatne peegeldus väljastpoolt.

    Marikas on õnnelikul moel põimunud intuitsioon, sügav inimlik tarkus ja rütmitunne. Lihtsamas keeles öeldult tähendab see, et ta võib teha kõike. Piirid sellise näitlejaga töötades on ainult meie endi vaheliste kokkulepete ja kujutlusvõime küsimus.

    Mart Kangro,

    lavastaja

    Marika on stiihia. „Näitleja“ on tema kohta liiga lihtne öelda, „stiihia“ on palju täpsem, sest ta annab minu arvates teatrile võimaluse olla see, mis teater on. Ta annab põhjuse, et ma pean minema tõesti teatrisse kohale, sest see on ainus viis, kuidas seda stiihiat kogeda. Umbes nagu virmalistega: kui tahad neid kindlasti näha, siis pead minema Lapimaale kohale, teisiti ei ole võimalik. Seal ruumis, konkreetsel hetkel on võimalik stiihiat kogeda – mujal ja muul ajal mitte.

    Marika puhul on fundamentaalne tema tohutu kohalolu: ta pole mitte ainult mõttega, vaid kogu kehaga kohal. Ta on väga füüsiline ning tema kehaline kohalolu mõtestab kõiki lavalisi olukordi. Selleks, et materjal saaks üldistuse ning kehtestaks kujundi, on vaja, et keegi oleks kogu kehaga kohal – ja Marika alati on.

    Jäägitu lavalisse olukorda panustamine on midagi, mida tema puhul väga imetlen. Ma ei pea silmas täie auruga publikusse projitseerimist või suureks mängimist. See on palju peenem olemine. Kas või kui vaadata, kui ta laulab „Einmali“ lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“ (2022). See laul näitab Marika geniaalset võimet panna triviaalsetesse sõnadesse maailma kvintessents. Tühine muutub kujundiks – ja see ei ole tingitud ainult jõulisusest, kuidas Marika laulab, vaid ka tema meeletust tundlikkusest situatsiooni suhtes, kus ta seda laulu esitab ning mida ta kehaliselt ka väljendab.

    Marika on sparringupartner, kellega põrgatad ideid, et neist oluline välja sõeluda ja see mängulisus mingis materjalis leida. Oleme päris palju kokku puutunud ka väljaspool tööd ning mulle tundub, et tajume nii elu kurbmängulisust kui ka koomilisust ja nende pidevat põimumist mingil määral sarnaselt.

    Tema mängus on alati ka lootus, see on väga tähtis: on jäetud alles võimalus, et elu läheb edasi. Tal on oma agenda. Seetõttu ongi mul raske tema kohta öelda lihtsalt „näitleja“, sest ta on mulle kui lavastajale partner: koos liigume selle poole, et ära teha tehe, mis meil ühiselt plaanis on.

    Juhan Ulfsak,

    lavastaja

    Üllataval kombel vajab Marika teatud hetkedel enesekindlust. Kinnitust, et kõik on hästi. Ta ei vaja seda isegi lavastajalt, vaid ta peab ise jõudma tundeni, et kõik on hästi, sest ta jõuab proovides alati hetkeni, kus ta tajub, et kõik ei ole hästi.

    Koos oleme teinud lavastusi, mida on kirjeldatud mängulaadilt kui sürrealistlikke või dadaistlikke. Ent sürrealism ja dadaism ei ole kontekstid, seejuures kui Marikal on väga hea kontekstitaju – juhul kui kontekst üleüldse olemas on. Näidelda lihtsalt „sürrealistlikult“ pole võimalik, vastupidi, Marika on oma näitlemises alati väga täpne.

    Kõige enam on Marika näitlejana ohtlik. See on alati hea näitleja tunnus: temaga koos töötades tunned alati, et pead vormis olema. Ka siis, kui ta hakkab küsimusi esitama, sest neil hetkedel tuleb lavastus defineerida. Marika ei ole keeruline inimene, temaga ei ole raske töötada, aga nii laval vaatajale kui ka tööprotsessis ei saa näitleja olla „mugav“ mitte kellelegi. Marika on sõbralik ja kollegiaalne koostööpartner, kuid temas on mingi ohtlikkus – ja mina hindan seda.

    Rasmus Kaljujärv,

    trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2009–2018 ja Ekspeditsioonist aastatel 2019–2022

    Maailmas on paar inimest, kes on teinud minust selle näitleja, kes ma praegu olen, ning kujundanud viise, kuidas ma üleüldse teatrist mõtlen – ja üks neist on kindlasti Marika. Me ei käi väga tihedalt läbi, kõik need mõjutused on tekkinud laval koostööd tehes.

    Esimesena seostub mulle temaga nõudlikkus. Nõudlik on ta materjali, lavastaja, partnerite ja ennekõike iseenda suhtes. Võib-olla kõlab „nõudlikkus“ kellelegi ebameeldiva sõnana, kuid Marika nõudlikkus on kaugel ebameeldivusest. Ta on nõudlik alati põhjusega ning ega ta teisiti vist oskagi. Ja kuna Marika on nõudlik, siis on ta valmis kivist veegi välja pigistama. Vahel tundub, et mingist stseenijupist ei tule midagi, kuid siis hakkab Marika seda tegema ja valmib midagi suurt. Aga nii oskab ainult tema.

    Vahel võib tema nõudlikkus mulle kui partnerile olla ka päris raske: tahaksin suuta vähemalt nii hästi talle alla mängida, et ta tunneks ennast sama väärtuslikuna, nagu mina temaga mängides end tunnen. See seab mulle kõrgemad nõudmised ja ülesanded ning võib olla kohati piinav, sest arusaamine enda oskamatusest käib iga prooviprotsessiga kaasas. Igaks juhuks veel kord: Marika nõudlikkus pole absoluutselt negatiivse alatooniga. Ta ei jäta kunagi hätta.

    Olen temaga aastaid koostööd teinud ega kujuta ette, et ilma nõudlikkuseta oleks võimalik üleüldse lavale minna. Kuid igal prooviperioodil on ka hetk, kus Marika jõuab kohta, kus ta hakkab kahtlema kõiges: partnerites, materjalis, lavastajas ja ennekõike iseendas. Iga kord. Talle on see väga valus koht, seda on näha – ta piinleb, kannatab. On valmis loobuma kõigest – mitte ainult lavastusest, vaid üleüldse näitlemisest ja teatrist.

    Seda tähendab nõudlikkust iseenda suhtes: ilmselt ta tunneb, et ei küündi kõrgusele, kuhu ta tahaks jõuda. Aga kui ta selle punkti ületab, siis sellel hetkel on tal jalg maas ja lavastus olemas. Pikk tee on veel esietenduseni minna, ent tal on teadmine, mismoodi seda konkreetset lavastust peab tegema. Ilma kannatuse ja nõudlikkuseta seda ei juhtu.

    Ma ei ole kindel, et ta proovisaali minnes tahaks otsida uusi väljendusvahendeid. Tema palett on nii rikkalik ja kirju, et seal on niigi juba kõik olemas – vähemalt mulle tundub nõnda. Ma ei ole tajunud, et ta proovi tehes prooviks teatud vahendeid vältida või teatud kindlaid vahendeid proovida, sest talle on kõik lavastuse teenistuses. Ta on valmis kasutama ükskõik milliseid vahendeid, peaasi on see, et lavastuse idee välja tuleks.

    Mis puudutab Marika tähtsust Eesti teatris, siis ta on elav näide, kuidas natuke äkilisem teatrimõte ei kuulu ainult kahekümneaastastele noortele. See tee ei ole sedapidi määratud: noorelt oled radikaalne ja keskeas sumbud konservatiivsuse sohu. Ta näitab, et saab ka teistmoodi.

    Jörgen Liik,

    trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2014–2018 ja Ekspeditsioonist aastatel 2019–2022

    Mäletan meie esimest kohtumist „Pedagoogilise poeemi“ (2012) proovides, kui olin alles tudeng. Tundsin, et sellise partneriga tahaks otsekohe põrutada tundmatusse, utoopiatesse. Nüüdseks oleme kümme aastat koos töötanud, ent see tunne pole kadunud.

    Teatrit tehes ei mõtle me ainult üksikuid lavastusi pidi, vaid teeme läbi pikemat protsessi, mis kulgeb läbi eri lavastuste. Pikem idee, pikem mõte, pikem püüdlus. Marikat ei huvita kunagi lihtsalt näitemängude nühkimine. Saavutamaks ideaali, kus trupp on kunstiline üksus, mis iga järgneva tööga võtab endale uue proovikivi, on vaja latt ühiselt iga kord tõsta sinna, kus esimese korraga seda ära ei hüppa. Võib-olla tükk aega ei hüppa. Aga kui lõpuks hüpatakse, siis juhtub vaata et ime.

    Selleks, et see kohati kurnav teekond vastu pidada, peab näitlejal alati all olema tugev ja teravalt tänapäevas olev väide või statement, ilma milleta lavale minna ei saagi. Kui tahta olla nii terav kui Marika, siis ei ole sul mitte kunagi ei proovisaalis ega laval mugav, sa ei tee ühtegi otsust meeldimise või mittemeeldimise pärast, vaid selle nimel, et päriselt midagi juhtuks. See hoiab kõik erksad.

    Eksimused on paratamatud, aga miks võtta endale kergeid ülesandeid? Sealt huvitavaks lähebki, sest mida suuremad on ideaalid, seda tõenäolisemalt me neile alla jääme, kuid tuleb olla vapper ja edasi püüelda. Marika on üks vapramaid inimesi, keda tean. Ta ei anna mitte kunagi alla, ei too kunagi latti allapoole, vaid vastupidi, virutab seda alati kõrgemale. Idee on talle palju olulisem iseenda mugavusest. Mul on tunne, et mugavus tapaks ta. Sest kõik käib lõpuks ikkagi kunsti nimel ning allahindluste üle mingisuguseid läbirääkimisi ei peeta.

    Jaak Prints,

    trupikaaslane teatrist NO99 aastatel 2009–2012

    Ma ei tunne Marikat eraeluliselt just väga lähedalt, aga mulle on ta näitleja ka siis, kui ta pole laval või proovis. Pean silmas elamise viisi. Mõni, kes näitleja ametit peab, võiks vabalt ka midagi muud teha. Mulle tundub, et Marika ei saaks pidada ühtegi teist ametit, ta on mõistetud olema näitleja.

    Proovides on ta toetav, ilma oma tuge eksponeerimata. Ma saan temalt tuge, kuid tema toetus võib peituda hoopis vaikimises ja silmavaates. Olen sealt lugenud endale vajaliku välja: olgu see julgustus, karge kõrvalpilk või uudishimu.

    Ta võib olla väga õrn ja habras ning seejuures väga jõuline. Ta võib olla kindel, stabiilne, ent seejuures otsinguline, uudishimulik. Selline vastandlikkuste koostoime iseloomustab Marikat.

    Trupiloogika tähendab teistest lähtumist, teistest otsimist, teistele pakkumist. Fookus on endalt eemale suunatud – umbes nagu orkestris. Kõigil on oma funktsioon, kuid ühiselt ollakse ühe suurema asja teenistuses. Näitleja sellises trupis on nagu halg puuriidas: üheskoos seisame püsti, kellelgi on oksakoht, kellelgi on koor lahti, igaüks on oma kujuga, aga koos moodustatakse riit, kust õhk läbi käib, et siis ühel õhtul kellelegi sooja pakkudes ereda leegiga üheskoos ära põleda. Selline loogika on Marikale vist kõige olulisem.

    Tiit Ojasoo,

    lavastaja, teatri NO99 juht aastatel 2005–2016

    Marika on omaette nähtus, absoluutne õnn igale trupile, mille arengusse ta paneb oma südame, kire ja usu. Talle on tähtsad lavapartnerid ja kuigi teatris NO99 oli supertrupp, siis mõne näitlejaga mängimist pidas ta eriliseks õnneks. „Perikleses“ (2008) haakus ta kohe Sergo Varesega. Risto Kübar avanes veidi hiljem, ent ilmselgelt on ka Risto üks tema suure tähega Partnereid. Praeguses trupis ilmselgelt Jörgen Liik, kellega tal on match made in heaven. Kui nad „Pedagoogilise poeemi“ (2012) ettevalmistamisel proovisaaliks olnud mahajäetud rannal seisnud tipis kohtusid, oli Jörgenil julgus esimesest hetkest minna Marikaga mängima, improviseerima. See side on kestnud. Mängu kvaliteet, teineteise kuulamine ja reageerimine on see, mida minu arvates Marika partneris üle kõige hindab.

    Tal on eriline tõe- ja rütmitunne, mis on omakorda seotud tema sügava musikaalsusega. Vaga vesi, sügav põhi – ta võib olla vait, aga kui ütleb, siis kõik kuulavad, sest öeldu on tark ja tõeline. Lavastajate ja materjali suhtes nõudlik. Mida selgemalt lavastaja suudab huvitava hüpoteesi püstitada, seda rohkem on Marika valmis minema läbi tulest ja veest ning kas või pikalt poris roomama. Ma ei ole kindel, et ta vajab lavastaja kiitust, küll aga peegeldust: mis toimib, mis ei toimi, mis on hästi.

    „Tavaliste näitlejaoskuste“ poolest (tekstianalüüs, rollikaar, pealisülesanne) on ta äärmiselt professionaalne. Kord ütles ta, et üks tema suuremaid koole oli „Meelelahutajas“ osalemine, sest igal pühapäeva hommikul sai ta mitte eriti naljaka teksti ning tal oli aega viisteist minutit ette valmistada, et lugeda see tekst välja nii, et see ikkagi kõlaks naljakas.

    Kui tegime aktsiooni „Savisaare kõne rahvale“ (2014), siis ühes proovis sai Marika umbes kaheksaleheküljelise Savisaare kõne (Eero Epneri kirjutatud, mitte tõelise) ning kohe esimesel korral luges ta mitte ainult igast lausest, vaid ka igast lõigust puändi välja ning rütmistas lõpuks terve kõne ka ära. Esimesel lugemisel. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea – müstika. Terve trupp oli naerust kõveras ja jahmatusest selili: kuidas on võimalik, et näitleja täiesti võõra materjaliga kohtudes suudab niimoodi lugeda? Ilmselt valdab ta elutõde.

    Ma ootan juba mõnda aega Marika kohtumist dramaturgiliselt tugeva materjaliga, loodetavasti ka tekstiga. „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2009), kus ta mängis Marthat, oli materjal, kus ta pakkus kraade, kohastumisi ja elu mõistmist, mida „tuleme täna kokku ja hakkame improviseerima“ tüüpi lavastustes on keeruline näidata. Marika on suurel laval suurema liini läbiviija – ta vajab väljakutseid. Mäletan siiamaani, kuidas mängisime pika vaheaja järel Münchner Kammerspieles „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (2009) ning kuidas ülejäänud trupp ei olnud päris selles kohas, kus me oleks tahtnud, aga siis tuli sellele hiiglaslikule lavale Marika. Ta mängis nii täpselt, nii puhtalt, nii targalt, nii aplombikalt … Jäi üle ainult saalis istuda ja imetleda.

    Tema suurus tuleneb küllap sellest, et ta pole enesega rahul. Tema kogemusega kolleegid on enesega enamasti rahul ja teevad seda, mida nad on viimased kolmkümmend aastat teinud. Ilmselt on rahulolematus ka üpris kurnav, aga kunstiliselt on tulemus imeline. Temaga väikeseid töid ei ole – Marika ei ole kunagi serva peal.

    Kasutatud Marianne Kõrveri portreefilmi „Marika Vaarik. Radikaalne loobuja“ tarvis antud intervjuusid.

  • Disainer, kes loob elusaid materjale

    LAURA REITER

    Ühendkuningriigist pärit disainer ja avastaja Paula Nerlich astus tänavuse festivali „Disainiöö“ konverentsil „Rohe-olemine: WTF?* (*Way to the Future ehk tee tulevikku) („Green-being. WTF?“) üles ettekandega „Elus aine. Elus materjalide ja ringsüsteemide poole“. Materjalidisainerina loodab ta ümber kujundada jäätmemajanduse, toiduainetööstuse ja inimesegi. Nerlich räägib lähemalt, kuidas ta biomaterjalide juurde jõudis, mis teda selle teema juures huvitab ja kuhu loodab jõuda. Tema järgmine suurem püüdlus on seotud doktoritööga, mille eesmärk on luua tekstiil elusorganismidega, kes hakkavad aktiveerudes lõhna eritama.

    Paula Nerlich: „Maailm koos kõige elusa ja elutuga püsib ja jääb igal juhul, isegi kui osa ökosüsteeme ja nendega seotud liigid ei pruugi ellu jääda.“

    Rääkige palun oma taustast. Kuidas jõudsite elusmaterjalide põneva maailma juurde?

    Paula Nerlich: Olen õppinud tekstiilidisaineriks, aga tudeerisin ise biomaterjalide valmistamist ja liikusin materjalidisaini suunas. Sellest sündis portfoolio, mis avas mulle võimaluse taotleda kohta biotehnoloogiakeskuses (Hub for Biotechnology in the Built Environment ehk HBBE). Olin selle asutuse uurimisrühmas, mis tegeles just nn elusate tekstiilidega. Rühma juhtis Jane Scott. Seal alustasin oma uurimistööd doktoritöö tarbeks, et ühendada tekstiilid elusorganismidega.

    Mis teid selle teema juures huvitab ja kas avastuste tegemise kõrval on teil ka mingi eesmärk, kuhu soovite välja jõuda?

    Töö elusa materjaliga on põnev uurimisprotsess, mis nõuab paljude uute oskuste omandamist näiteks mikrobioloogialaboris. Minu doktoritöö eesmärk on luua tekstiil elusorganismidega, kes hakkavad aktiveerudes lõhna eritama. Saan seda teha ainult tänu oma juhendajatele HBBEs.

    Millised olulised avastused olete elusmaterjalide valdkonnas teinud?

    Kuna olen praegu veel doktoriõppes, siis ei saa ma oma tööga seotud avastusi jagada, kuid neid on oodata.

    Kas elusmaterjalid on midagi nii-öelda ulmelist, millega alles laborites katsetatakse, või on ehk neid igapäevaelus juba rakendatud?

    Niinimetatud elusmaterjalid on juba kasutuses. Tahan siinkohal tähelepanu juhtida asjaolule, et eelkõige on jutt siin tehislikest, inimese loodud ja toodetud elusmaterjalidest, inglise keeles engineered living material ehk ELM.

    Hiljuti jõudis moetööstusse seeneniidistik materjalina. Sellised ettevõtted nagu Mogu ja Mylo on edukalt loonud seeneniidistikust materjale, mida kasutatakse näiteks kingade, aksessuaaride ning ka sisustuspaneelide ja põranda­katete valmistamisel. Nende materjalidega on töötatud aastaid, võib isegi öelda, et aastakümneid. Uute materjalide turuletoomine nõuab kannatlikkust ja visadust.

    Iduettevõte Loop tõi aga hiljuti turule seeneniidistiku komposiitmaterjalid kirstude kujul. Need materjalid on hämmastavad, kuna säilinud on seente ainevahetus, mille käigus lagundatakse peaaegu kõike, sealhulgas ka seda, mis on kirstu sees, ehk inimkeha, mis sisaldab tänapäeval palju toksiine. Seened lagundavad selle kõik puhtaks mullaks. Lisaks on ELMe seni kasutatud lihtsates arhitektuuristruktuurides. Need on vaid mõned näited, aga selle valdkonna tulevik on paljutõotav!

    Millised teadusharud ja distsipliinid see teema hõlmab? Kui palju teete koostööd teiste erialade esindajatega?

    ELMe uuritakse, kujundatakse ja luuakse mitme valdkonna ühistööna, näiteks on hõlmatud mikrobioloogia, keemia, sünteetiline bioloogia, arhitektuur, biodisain, tekstiil ja mood. Neid kasutatakse ka meditsiinis implantaatide jaoks. ELMid, mida HBBE uurib, on mõeldud kasutamiseks tehiskeskkonnas ja nende eesmärk on ühendada arhitektuur mikrobioloogia, keemia ning inseneriteadused. Vaja on paljude ekspertide teadmisi ja see omakorda soodustab koostööd uuenduslike materjalide loomisel.

    Cocoa on materjal, mille Paula Nerlich on välja töötanud šokolaaditööstuse jääkidest. Näiteks toodetakse sellest korduvkasutatavaid kosmeetikavahendite pakendeid Kusk.

    „Disainiöö“ konverentsil rääkisite muu hulgas sellest, kuidas näha materiaalset maailma uutmoodi. Kas saate pisut avada, millised need uued võimalused on?

    Mitmete erialade kogemused ja interaktiivsed töötoad olid väga inspireerivad. Innustav on näha, kuidas loojad, teadlased ja muidu uudishimulikud materjale uurivad. Ettekandes puudutasin mõningaid lähenemisviise, mida saab kasutada materjalide vaatlemisel, tunnetamisel ja füüsilisel kogemisel. See võib anda inspiratsiooni ümbritsevate süsteemide ümberkorraldamiseks.

    Olete elusmaterjalide eest seismisel ja loomisel keskendunud toidujäätmete vähendamisele, loote toiduaine­tööstuse ülejäägist jätkusuutlikke biomaterjale. Kuidas see käib ja kus neid biomaterjale kasutada saab?

    Paljuski töötan „tee ise“ põhimõtte järgi ja olen selliste hõlpsalt tehtavate võtete eestkõneleja. Toidujäätmetest lihtsate biomaterjalide loomine on jätkusuutlikuma süsteemi osa. Need biomaterjalid luuakse töötubades koos huviliste, loojate ja äriklientidega. Seda saab teha nii veebis kui ka vahetus kontaktis olles. Põllumajanduslikku päritolu või toiduainete jäägid segatakse kompostitavate sideainetega. Sellised materjalid on elutud ja eeldavad ELMist erinevat lähenemist.

    Meie töötubades loodud materjalid suunavad mõtisklema praeguse majanduse ülesehituse ja ühiskonnakorralduse peale ning pikas perspektiivis on neist abi uute ringmajanduse põhimõtetel toimivate ühenduste arendamisel.

    Loodud materjale ei saa veel turule tuua, kuna need nõuavad teadus- ja arendustegevust, kuid neid saab hõlpsasti meisterdada peaaegu kõikjal maailmas. Selle avastasime veebipõhistes töötubades, kui õppega liitusid huvilised peaaegu kõigilt kontinentidelt. Kaugeim riik oli Uus-Meremaa. Neist materjalidest saab valmistada väikseid majapidamistarbeid või loomingulisi skulptuure.

    Lõpuks ka filosoofilisem küsimus: kas maailma on võimalik veel päästa?

    See sõltub sellest, kuidas maailma vaadata. Kas see on inimkeskne? Sel juhul seisame ilmselt silmitsi paraja väljakutsega. Maailm koos kõige elusa ja elutuga püsib ja jääb igal juhul, isegi kui osa ökosüsteeme ja nendega seotud liigid ei pruugi ellu jääda, teised arenevad aga see-eest edasi. Selles peitubki looduse võlu.

  • ​​Ilusate plaanide aeg

    KERLY RITVAL

    Eesti Planeerijate Ühingu rändnäitus Viljandis Vabaduse platsi väliraamidel kuni 11. XI 2022. Kuraatorid Pille Metspalu ja Ingrid Sahk, kujundanud Epp Leesik.

    Planeerijate ühing asutati 20 aastat tagasi Viljandis. Ümmarguse aastapäeva tähistamiseks on ühing kokku pannud välinäituse, et end avalikkusele rohkem tutvustada.

    Näituse kuraatorid on seadnud eesmärgiks pakkuda välja põnev ja pisut nostalgiline ülevaade: väligaleriisse on kokku toodud 1922. kuni 1995. aastani Eestis valminud planeeringud. Sel ajal oli planeerimisjooniste koostamine valdavalt veel käsitöö, seepärast on näitusel pööratud tähelepanu just planeeringute visuaalsele poolele, võluvale teostusele ning üllatavale mitmekesisusele. Näitusele on välja otsitud Eesti suuremate linnade suured plaanid, näiteks Arnold Matteuse Tähtvere planeering, Tallinna Mustamäe kavand ja Pärnu kuurordi arendamine. Planeerimist on vaadeldud aga ka teemati, tehtud väljalõikeid mustvalgest planeerimisgraafikast, välja toodud värvide ilu jms.

    Rändnäitus avati Viljandis, kuid läheb pärast seda üle Eesti rändama. Kohtusin videosilla teel väljapaneku kuraatori ja planeerijate ühingu asutajaliikme Pille Metspaluga, et arutada näituse üle ja rääkida planeerijate ühingust.

    Enne intervjuu juurde asumist tuleb aga ära märkida Viljandi väligalerii asukoht. Nimelt on Viljandi Vabaduse plats viimase aja ruumiloometrendi hea näide. Sellest sai pärast pikki aastaid taas väljak, kui möödunud suvel oli „Hea avaliku ruumi“ programmi raames teoks saanud kesklinna uuendamine. Muu hulgas lammutati linnaruumi värskendamise käigus ka Eestimaa Kommunistliku Partei Viljandi rajoonikomitee hoone ehk ametite maja. Selle asemele tuleb enne seda sealsamas seisnud 1926. aastal valminud Amandus Adamsoni Vabadussõja monumendi koopia.

    Pille Metspalu loodab, et planeerimisajaloo näitus toob kokku eri aegade planeerijad, kes on abiks Eesti ruumilise planeerimise ajaloo talletamisel.

    Väligalerii jääb hiljuti uuendatud Vaksali tänava äärde, kus on eeskujulikult rajatud ratta- ja jalakäijatee. Vabaduse plats on ka koht, kus on nähtaval mitme ajastu arhitektuurikiht: kõrvuti seisavad 1927. aastal valminud arhitekt Karl Burmani pangahoone, stalinistlik spordihoone, 2000. aastatel rajatud pangahoone, kus praegu tegutseb maadlusliit, ning taamal paistab hiljuti korda tehtud XIX sajandist pärit Viljandi mõis.

    Seega on Vabaduse plats hea koht, kus korraks peatuda, vaadelda plaane ning mõelda selle üle, kuidas seesama väljak on aastate jooksul muutunud. Plaanid ise pakuvad eelkõige silmailu, on filigraanselt teostatud, tihti tindi ja vesivärvidega.

    Tere, Pille, ja tervitused Edinburghi! Kas planeerijate ühing korraldab tihti selletaolisi näitusi?

    Pille Metspalu: Tegemist on meie täiesti esimese näitusega.

    See on suur samm, palju õnne! Miks valisite kõikvõimalikest lähtenurkadest just ilu? Miks keskendusite planeeringute esteetilisele poolele?

    Alguses oli plaan muidugi suurejoonelisem: tahtsime vaadata tagasi ja keskenduda ka sisule. Saime siiski üsna kiiresti aru, et materjali on tohutult palju, kuid Eestis on veel üsna vähe uuritud planeerimise ajalugu. Saime küll kultuur­kapitalist toetust ja tänu sellele tuli meile kuraatorina appi Ingrid Sahk, kuid kuna ühingu liikmed tegutsevad õhinapõhiselt, siis ausalt öeldes ei olnud me suutelised oma esialgset plaani täitma.

    Pidime valima materjali koondamise ja mõne sügavama uurimuse vahel ning otsustasime, et alustuseks oleks hea teha ülevaatenäitus, et näidata meie värvikat planeeringupärandit. Lootust on, et edaspidi saab juba kaugemale minna ning uurida teemat süvitsi.

    Niisiis on tegu esimese näitusega Eesti linnaplaneerimise ajaloost ja üks eesmärke tundub olevat teemaga edasi minna?

    Just, siit saab nüüd jätkata kas mõne konkreetse teema, piirkonna või ajastuga, võimalusi on palju. Nüüd on meil vähemalt ülevaade, millised teeotsad meil võtta on.

    Suuresti on tegu nostalgianäitusega: vaadatakse tagasi ja tuuakse esile mineviku parimad küljed. Mis teile endale äratundmisrõõmu pakkus?

    Kõige suurem rõõm oligi nostalgia. Osa meie ühingu juhatuse initsiatiivgrupi liikmeid on ka ise käsitsi planeeringuid teinud ning eks oli teada, et see on üks puhas ilu, mis lõpuks välja tuleb.

    Planeerijate ühing korraldab sageli õppereise. Välisreisidel on meil olnud võimalus külastada näitusi, kus eksponeeritakse imelisi akvarellidega teostatud planeeringujooniseid. Ka sellest tuli inspiratsioon näituse kokkupanemiseks.

    Kui palju oli materjali? Mitu planeeringut pidite läbi töötama?

    Planeeringute jooniseid kogunes kokku paarsada, nii et kaust oli lõpuks päris suur. Otsustasime näitusele panna joonised, kuigi planeeringus on sama tähtis ka tekstiosa ehk seletuskiri. Tekstiosa on enamasti põhjalik ja mahukas, aga mida kaugemale ajalukku minna, seda vähem on kirjutatut säilinud. Pigem oli võtta jooniseid, mis on riigiarhiivis, arhitektuurimuuseumis või säilitatud linnade arhiivis. See oli samuti üks kaalutlus, miks me ei läinud sügavamale: ei tundunud õige hakata kõike ise tõlgendama.

    Näitus on üles pandud avalikus ruumis ning publikuks on põhimõtteliselt kõik möödakäijad. Kuidas mõtestate näituse nn hariduslikku poolt?

    Esimene eesmärk on näidata, et linnaplaneerimine on Eestis ammune asi. Paljud seda ju ei teagi, rohkem on tuntud arhitektide ja maastikuarhitektide igapäevatöö. Nii nemad kui ka geograafid ja teiste erialade inimesed on aga Eestis planeeringuid teinud juba pikka aega.

    Ma saan aru, et linnaplaneerimise juured ulatuvad Eestis 1922. aastasse.

    See aasta pole kivisse raiutud, pigem on see kokkuleppeline, sest eks ole varemgi tehtud krundijagamise plaane ja muid väiksemaid projekte ka. Eliel Saarineni „Suur-Tallinn“, Eesti vahest kõige legendaarsem planeering, pärineb lausa aastast 1913.

    Planeerijate ühingu aastapäevanäitus „Ilusate plaanide aeg“ Viljandi väligaleriis.

    Võib ju siiski uhkelt öelda, et ka planeerimine tähistab sajandat aastapäeva, juubelit! Kes on läbi aastate – läbi aastasaja – olnud see spetsialist, kellel on õigus planeeringut koostada?

    Algusaegadel oli planeerimine arhitektide töö, tegeleti ju ka kitsalt linnadega. Praegu on planeerimise oskusteave erialade vahel lahustunud. Õhus on olnud küsimus, kas meil peaks olema üks terviklik ruumilise planeerimise õppekava. Praegu on planeerimine siiski kõrvaleriala või saadakse vastav pädevus hoopis paari loengukursusega. Eks sellel ole plusse ja miinuseid. Palju on öeldud, et nii väikses riigis pole ühe tervikliku õppekava loomine mõistlik. Ma arvan, et seetõttu ongi meie planeerijad sellised tublid iseõppijad. Kohati pole saadud erialast ettevalmistust ning seda on näha ka, õpe on õhuke. Aastaid tagasi võeti ette ka sisukas õppekavade ühendamise projekt, kus Tartu ülikool, kunstiakadeemia, Tallinna ülikool ja maaülikool tahtsid kokku panna ühiskava, kuhu igaüks annaks oma osa, aga see plaan jäi raha taha toppama.

    Linnade planeerimises on aja jooksul fookus kindlasti nihkunud. Näiteks, kuidas suhtuti rohealadesse Nõu­kogude ajal või Eesti riigi alguses, 1920. ja 1930. aastatel?

    Planeerijatele on haljastus alati tähtis olnud. Näiteks Nõukogude ajal tehtud plaanidel on rohealad suured ja võimsad, kuid nende rajamiseks ja hooldamiseks ei jätkunud tihti enam vahendeid. Võib-olla oli vabariigi algusaastatel planeerimine tõesti pigem hoonestuskeskne: pandi paika see, kuidas hooned paiknevad ja millised on nende peamised parameetrid. Alleed ja väärikas linnahaljastus mängivad siiski ka vanemates planeeringutes olulist rolli. Roheluse ökoloogilist väärtust ei rõhutatud ehk nii palju nagu praegu.

    Nõukogude ajal planeeriti suuri linna­osasid, nagu Annelinn või Lasna­mäe, tänapäeval planeerijatel aga nii suuri projekte pole. Millised on planeerija väljakutsed praegu?

    Tol ajal lääne arhitektid tõesti lausa kadestasid Eesti arhitekte, et nood said tohutuid utoopilisi linnaosasid mitte ainult planeerida, vaid need ehitati ka valmis. Eks uusarenduste projekte leidub ka praegu, kuid väljakutse pole enam laiendamine, vaid tihendamine. See peab toimuma hoolikalt läbi mõeldes, kindlasti mitte avaliku ruumi arvelt või nii, et see on Eesti inimesele vastukarva.

    Kas linnade tihendamine tähendab infrastruktuuri või ka majaehitust?

    Mõlemat, ent tuleb tõdeda, et paljudes paikades Eestis asustus hoopis kahaneb, ainult Tallinn ja Tartu kasvavad suures pildis. Juba mõnda aega on planeerijale väljakutse asustuse kahandamise planeerimine. See on planeerimises olemuslikult ja ideoloogiliselt uus ja harjumatu valdkond: ollakse ju pigem harjunud midagi uut kavandama, näiteks koole, poode, teid, tänavaid jne. Nüüd tuleb mõelda aga, kuidas saaks asustuse kokku tõmmata. Tihti on need poliitiliselt keerulised otsused ja valus teema. Pealegi suhtutakse meil eraomandisse väga kaitsvalt ning kiivalt, mis teeb ka väga raskeks inimeste ümbersuunamise kesklinna.

    Ärakolimine on ju kõigile raske …

    Muidugi, aga raske on ka vaadata, kuidas ümbrus tühjeneb, kaugküte ei tööta jne. Olulised teemad planeerijatele on ka näiteks taastuvenergeetika ja tuulepargid, nende planeerimine võtab kõvasti aega.

    Arhitekt Rein Ailt toob oma mälestustes välja, et vanasti võttis plaanide joonistamine kaua aega, bürokraatiat oli aga vähe. Eraomandi puudumine oli samuti suurte planeerimisvisioonide elluviimist kergendav asjaolu.

    Bürokraatia käes vaevlevad kõik kõvasti. Pikalt on räägitud bürokraatia vähendamisest. Ametkondi, kes peavad mitu korda üht ja sama planeeringut üle vaatama, on lihtsalt palju.

    Lõpetuseks: mida loodate näitusega „Ilusate plaanide aeg“ korda saata?

    Loodan, et kui nüüd näitusega üle Eesti ringi käime ja järjest väikseid avaüritusi korraldame, tulevad kohale ka kunagised planeerijaid, kellel on jagada kogemusi ja mälestusi. Näitusest võikski välja kasvada uurimisprojekt, et talletada Eesti ruumilise planeerimise ajalugu.

  • Ajakirjaniku käsitööoskused ja kutsumus

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Ajakirjandushariduse andjate valmisolek uuendusteks on vähene – sellisele järeldusele jõuti Saksamaal tehtud uuringuga.1 Detailsemalt toodi välja, et puuduvat innovaatiline mõtlemine ja soov teha midagi uutmoodi. Uuringu järgi on muudatustel ees mitmesuguseid takistusi alustades lihtsast vastumeelsusest uuenduste suhtes ning lõpetades vähese koostöö ja läbipaistvusega toimimises.

    Paljudes ajakirjanduskoolides üle maailma koolitatakse ajakirjanikke ikka veel osavateks käsitöölisteks, kes valdaksid kõrgel tasemel veebi-, video- ja audiosisu loomise tehnilisi võtteid, aga kes ei pea oskama ülearu detailselt kaasa mõelda sündmuste ja protsesside finessidele. Kui vaadata nt suuremate Saksa ajakirjanduskoolide õppeprogramme, nt väljaande Zeit online-akadeemias, siis neis lubatakse, et õppija saab selgeks, kuidas kirjutada reportaaži, kolumni ja retsensiooni. See on klassikaline ajakirjandusõpe – õpetatakse, kuidas lugu komponeerida ja kuidas seda kirjutada korrektses arusaadavas keeles.

    Kas me tõepoolest tunneme ajakirjaniku ära ainult tema käsitööoskustest? Kas ainult lugude komponeerimise meisterlikkus ja tehniliselt osav teostus on kvaliteetse ajakirjanduse aluseks? Kvaliteedi pärast on igal juhul põhjust muret tunda. Ka Eestis. Just veebimeedias tuleb pealevoolava uudisnuppude laviini kaasandena esile vähene toimetajatöö ja piiratud käsitööoskus. Sisust rääkides on raske otsustada, kas peale reporterite teostavad end ajakirjanduses ka suunamudijad ja sisuloojad, pildiallkirjastajad, pealkirjanikud ja nuputreialid.

    Lühhike öppetus oli esimene eesti keeles ilmunud perioodiline väljaanne, mis ilmus aastatel 1766–1767 Põltsamaal Peter Ernst Wilde väljaandel.

    Mitte ainult sisult nõudlikumad ajakirjanduslikud väljendusvormid, vaid ka käsitööoskuste erosioon sundis 2016. aastal Saksa ajakirjandust õpetavaid koole (nt Kölni, RTLi ja Burda ajakirjanduskool) allkirjastama kvaliteetse ajakirjandusõppe harta.2 Osutus vajalikuks leppida kokku minimaalsed standardid, millest allapoole langevat kvaliteeti ei tunnistata. Need avalduvad miinimumnõuetes käsitööoskustele – et kooli lõpetanud ajakirjanik valdaks „käsi­töiselt puhtaid“ töövõtteid, et asuda tööle kolmes meediumis viiest (trüki-, video-, audio-, online- ja ühismeedia). Kuigi, nagu näitab hiljuti tutvustatud uuring kolleeg Marju Himma-Kadakalt, ei ole esmatähtis vorm, vaid vormi sees peab olema ka tummine sisu.3

    Tollast Saksa ajakirjanduskoolide hartat võib käsitleda märgilise reaktsioonina lääneriikide ajakirjanduse usaldusväärsuse vähenemisele. Ka Eestis ei ole ajakirjandus usalduse kaotusest puutumata. Just alternatiivmeedia mõjuväljas tegutsevad kaasmaalased tajuvad, et üldauditooriumi ajakirjandus ei vasta tekkivatele küsimustele maailma ja ühiskonnas toimuva kohta. Alternatiivmeedia juurde liigutakse põhjusel, et ajakirjandusest ei leita vastuseid oma küsimustele – ja mitte sugugi info puudumise tõttu. Seega oodatakse ka meil ajakirjanduselt selgitusi ja tõlgendusi, mitte pelka korrektses formaadis info edastamist.

    Tõlgendamisoskus peaks kaasnema hariduse ja haritusega. OSKA-uuringutest teame, et kolm neljandikku Eesti ajakirjanikest on kõrgharidusega. Aga teisalt teame ka, et vähem kui pool ajakirjanikest on erialase kõrgharidusega. Käsitööoskusi saab õppida ajakirjanduskoolis. Maailma nüansirikka mõtestamise oskust õpitakse intellektuaalselt laetud keskkonnas, nt ülikoolis. Selleks et osata keerulist maailma seletada, peab ajakirjanik tajuma, millised on ühiskonna suundumused, milliseid riske kannavad endas andmestumine ja digiteerumine, kuidas kujuneb haavatavus ning kuidas ühiskonna toimepidevus, ning lõppeks – „kuidas keedetakse konna“ ehk millised märgid osutavad sallimatuse ja suletuse, s.t ebademokraatlike tendentside tugevnemisele ühiskonnas. Ajakirjaniku tööriistakasti võiks sellepärast kuuluda ka sotsiaalteooria ja süsteemimõtlemine, ajalooalased teadmised ja riigiteaduse alusmõisted, statistika- ja andmepädevus, filosoofia ja loogika, info- ja digikirjaoskus.

    Aga nii käsitööoskused kui ka üldine haritus on kasutud, kui sellega ei kaasne arusaam oma rollist ühiskonnas. Seega võiksimegi ajakirjanikku mitteajakirjanikust eristada rollitaju ja kutsumuse järgi. Ajakirjanik on see, kes hoiab toimimas infovahetust ja avalikku arutelu meie ühiselu reeglite üle. Ajakirjanik teenib avalikkust, on avalikkuse hääl ja südametunnistus. Ta ei teeni võimulolijaid. Ta ei teeni isiklikke huve. Samuti mitte meediaorganisatsiooni omi. Ajakirjanik annab kõlapinna ühiskonnas olevatele arvamustele, kuulab ära ja näitab tegelikkuse mitmekesisust. Ajakirjanik kajastab siis, kui muudmoodi ei saa, aga ei tooda tarbetut infomüra. Tal on vastutus. Ta kaalub hoolikalt, millised on tema lugude tagajärjed ja hoidub põhjendamatutest kahjudest nii ühiskonnale kui ka üksikisikule.

    Ärme defineeri enam ajakirjanikku tema käsitööoskuste kaudu. Defineerime teda tema kutsumuse alusel. Ja see tähendab, et ajakirjanik ei peagi kaasa jooksma uuega, oma rolli pidevalt uuesti mõtestama. Vastupidi, selline rollikäsitlus on ajatu ja pole üldse paha, kui ajakirjandus teeb kas või sada aastat järjest kõige paremini seda, milleks see on kutsutud – teenib avalikkust ja avalikku hüve.

    1 Christopher Buschow, Christian-Mathias Wellbrock, Die Innovationslandschaft des Journalismus in Deutsch­land. Düsseldorf 2020.

    2 Charta für Journalistenschulen für Qualitäts-Journalismus 

    3 Maarja Merivoo-Parro, Uuring: uudiste noorteni viimiseks peab ajakohastama sisu, mitte vormi. – ERR 7. X 2022.

  • Näitleja Sepping pakkus lavastuses vaatajale peaosa

    KAJA KANN

    Paide teatri „Übermensch“, lavastaja ja etendaja Johannes Richard Sepping, lavastusdramaturgid Roos Lisette Parmas ja Oliver Issak, kunstnikud Taavi Teevet ja Kairi Mändla, helikunstnik Kirill Havanski, valguskunstnik Kermo Pajula, konsultant Tambet Tuisk. Esietendus 30. IX Paide muusika- ja teatrimajas.

    „Übermensch“ on Paide teatri eelviimane lavastus ja Johannes Richard Seppingu esimene soololavastus. Taavi Teevet ja Kairi Mändla on sättinud suure teatrisaali pühalikuks. Lava ja saali keskelt poolitav hõbedane madal vahesein tekitab küll vaatevälja takistuse, ent ei jäta ühtegi vaatajat millestki ilma. Kermo Pajula valguskujundus liigub kas katkestatud punktvalgusena või pidevat jälgimist võimaldava prožektori saatel lavasügavusest eeslavale, ikka koos näitlejaga. Ruum on võimas.

    Suur Paide muusika- ja teatrimaja on rahvast täis ning laval on üks mees, kes teeb oma esimest soolot. See tohutu heatahtlikkus ja koostegemise atmosfäär, nii laval kui ka saalis, võtab jalust nõrgaks. Atmosfäär on kurb ja seejuures imeilus. Ühel hetkel taban end mõttelt: ju on Paide rahvas ühiselt otsustanud, et kõik viimased etendused, mida Paide teatris veel mängitakse, peavad olema täissaalile. See on nende ülesanne.

    „Übermensch“ on Johannes Richard Seppingu esimene soololavastus.

    Johannes Richard Sepping on valinud stand-up’i vormi selleks, et teada anda: „Tere, mina olen Johannes Richard Sepping ja mul on teile midagi öelda!“ Tema tahe teha soololavastust on siiras. Jutt käib peamiselt naljategemisest: kui pikk paus on hea, mitu lauset või sõna võiks hea nali sisaldada jne. Selline metavärk, et sisu kommenteerib tegevust, sest nalja püüab ta teha palju.

    Alguse poole mängib ta läbi Paide linnavalitsuse ja EMTA lavakunstikooli piduliku koostöölepingu sõlmimise. Siis on ta juba siin tööl ning öeldes kellelegi, et ta on Paidest, veel enam, et töötab Paide teatris, et selline on tõesti olemas, jäävad inimesed mõistmatu näoga vait. Selle loo ülesehitus on kogu lavastuse võti. Ükskõik, millest on jutt, ükskõik, mida alustatakse, astutakse ainult üks, võib-olla kaks sammu ja siis visiseb etteastest õhk välja nagu õhupallist. Sellist dramaturgiat järgib iga sketš ja ka lavastus tervikuna.

    Sepping osutab igale kohale laval, kus ta on alustanud järjekordset lavastust, hiljem kirjeldab samal moel paljusid istekohti saalis, kus on istunud tema vanaisa ja ka tema ise, kus ta on vaatajana tundnud rõõmu, huvi, põnevust või pettumust. Teksti esitab ta konkreetsele vaatajale otse silma vaadates, seob selle inimese ja toimuvaga. Vormivõttena kasutab ta jutustamist ja ka dialoogi iseendaga.

    Sepping liigub hästi, füüsiline vorm on muljetavaldav, hoolimata august põlves. Seda kõike meile ka esitletakse. Efektne miimitehnikas sisenemine lavale, siis jäljendab ta füüsisega kohvi­joomist, suitsetamist, Michael Jacksoni tantsu ning kõike muud esmast ja mõjuvat. Idee on hea, aga teostatud lohakalt. Liigutuste algused ja lõpud on „ära söödud“, vahetused on kiired, tugevad rõhud puuduvad. Kogu liikumine on tasapaks.

    Keskmise pikkusega tants ühel jalal, mittetoimiv keskmise pikkusega moderntants eesmärgiga olla täiesti vaba ning selle asemel kohe otsa samuti viieminutine ja mittetoimiv, suunaga allapoole hüppamistants, täpselt samal eesmärgil. Vabadust ei tule, tuleb vigastus. Iga järgnev lõik on täpselt sama pikk, noh, sellise keskmise pikkusega, puudub teravus ja rõhuasetus.

    Teoreetiliselt on lavastuse eesmärk arusaadav: näidata naljategemise taotluse kaudu selle ebaõnnestumist, saamatust. Seejuures ei keskendu ta ka läbikukkumisele, kõik on nagu mis tahes kulgemine, et vaatame, mis saab. Lavastuses pole ei head ega ka halba nalja, mis oleks lõpule viidud, saamatus ei ole üksnes kontseptuaalne.

    Naljast, kuidas eestlane, soomlane ja sakslane tulid ning mis siis kõik juhtus, hoiab Sepping pikalt kinni. Küsib igalt vaatajalt, et kuhu nad siis tulid, ja improviseerib sellest nalja. Põnev on jälgida vaatajate reaktsiooni. See, kes ütles koha, kuhu need kolm tulid, püüab ikkagi heatahtlikult naerda, mis sest, et nalja pole. Stseeni lahendusvariante oleks palju. Nii nagu Sepping ise laval varem seletas, on naljal reeglid. Nali on võimalik. Kui näitlejal oleks seljakotis vähemalt kolm erisuguselt üles ehitatud toimivat nalja, oleks mõni nali tulnud superhea, mõni jälle superhalb näitlikustamaks lavastuses võetud ülesannet. Sepping esitles meile aga ainult oskust kiirelt sõnu ritta seada. Nalja reeglitest ta ise ei hoolinud.

    Helikunstnik Kirill Havanski on loonud tohutult kiire ja kirju heliriba, mis hoiab etendust hooga käigus. Siis enne lõppu teatab Sepping, et tema lõpetab ja lavale astub peaesineja. Too peaesineja on ikkagi Sepping ise, see, kellega ta on etenduse esimesel poolel dialoogis olnud, kes ronib nüüd redeli otsa ning mängib flöödil ja saksofonil loo. Sepping mängib hästi, palju paremini, kui ta teatrit teeb.

    Ma ei pea silmas, et ta üldse on halb näitleja, ei ole. Lavastustes „Richard3“ või „Kaitseala“ – eriti eredalt meenub „Ma olen tuul“ – tegi ta oivalisi rolle. Just praegu ja siin esitles ta meile sellist keskmist näitlejat, kellel on suur soov, aga oskustest või tahtest nii nalja teha kui ka seda läbi kukutada jääb puudu. Ükski inimene ei oska kõike, ei saa korraga olla kõik.

    Kui lõpuks tahta pealkirjale „Übermensch“ mingi tähendus leida, siis seda kehastabki ehk toosama pillimees, kes on üliinimene, normaalsetest kõrgemal. Teoreetiliselt võiks kujund taas toimida: Sepping teatab lahkumisest, aga tuleb siis tagasi, saab iseendast kõrgemaks, paremaks ja ideaalsemaks. Kui see kõik nii on, võib tegemist olla Seppingu tööotsinguga. ERSO võiks silma peale panna küll ja teater Olari Eltsile etenduse kutse saata.

    Aplausi ajal tõuseb publik püsti, et teatrile südamlikult tänu avaldada. Just Paide teatrile üldiselt, sest konkreetne lavastus ja laval toimunu ei andnud selleks põhjust. See tuletab meile meelde, kui väheoluline on üks etendus, võrreldes kõige ümbritsevaga. Kui on teada, et see kõik lõpeb, järgmist etendust ei tule, siis vaataja kohalolu ja tema vastutus teatrisündmuse õnnestumise eest on tohutu. Peaosatäitja oli sel etendusel publik ise.

    Nii soovitangi hoolimata kõigest eelöeldust seda lavastust vaatama minna, et mõista, kui palju on etenduse õnnestumine vaataja kätes.

  • Intellektuaalne bigbändimuusika

    SIIM AIMLA

    Kristjan Randalu ja New Wind Jazz Orchestra plaadi „Sisu“ esitluskontsert 6. X Kumu auditooriumis.

    New Wind Jazz Orchestra on Eesti džässi­maastikul juba kenasti kanna kinnitanud. Nelja aasta jooksul on ta pakkunud orkestraalse džässi austajatele nii mõnegi vahva kontserdi klassikalise bigbändimuusika vallast, aga ka uuemast repertuaarist.

    Nimele kohaselt üllitas uusi tuuli puhuv orkester oma esikplaadi just tänapäevase muusikaga ning koostöös rahvusvaheliselt tuntud eesti pianisti Kristjan Randaluga. Randalu sulest on kogu muusika, nii originaalteosed kui ka mõned arranžeeringud, peale selle on ta mõistagi plaadi peamine solist. Plaati esitleti turneega kontserdisaalides mitmel pool Eestis: Paides, Põlvas ja Viljandis. Tallinlasi rõõmustati kontserdiga Kumu auditooriumis.

    Kristjan Randalu klaverimäng on väga selgekõlaline, perkussiivne ja filigraanne, palju kasutab ta repetitsioonitehnikat (sama noodi kiiret kordust eri sõrmedega). Kohati löökpillina kõlava klaveri on helilooja seadnud dialoogi orkestriga: väga palju on omavahelisi rütmimänge ning meloodilise materjali põrgatamist klaveri ja pillirühmade vahel.

    Enamikku lugudest iseloomustabki väga mitmekihiline rütmi­faktuur, vahelduvad taktimõõdud ning mitmekesine dünaamiline diapasoon. Pianisti ja ka arranžeerijana on Randalul välja kujunenud täiesti oma keel, mida kuuldes saab kohe aru, kelle mängu või muusikaga tegemist. Teoste harmooniakäsitlus kaldub tihti pigem nüüdismuusika kui traditsioonilise džässharmoonia poole – paralleele võiks ehk tõmmata Maria Schneideri bigbändimuusika käsitlusega.

    Kontserti dirigeeris New Wind Jazz Orchestra asutaja ja kunstiline juht Lauri Kadalipp, kes on teinud bigbändi arendaja ja eestvedajana väga head tööd ning leidnud orkestrile ikka ja jälle ambitsioonikaid projekte ja tasemel koostööpartnereid.

    New Wind Jazz Orchestrale kirjutatud muusika kõlas huvitavalt ja intellektuaalselt. Kogu elementide pakett pakkus publikule suurel hulgal muutujaid, mida jälgida. Pidevalt arenev tihe faktuur, polürütmilised sekventsid, mitmekesine orkestratsioon ja lai dünaamiline diapasoon on katsumus ka tähelepanelikule kuulajale.

    Energiat tulvas publikusse juba esimesest taktist. Kontserdi avas Uno Naissoo lastelaul „Hiirejaht“, mille 7/4 takti­mõõtu sobitatud nüüdisdžässi võtmes arranžeering haarab oma põneva rütmikaga. Tihedat faktuuri ning keerulisi, kiht-kihilt tihenevaid rütmi- ja meetrilisi sekventse jagus terve kontserdi vältel kuhjaga.

    Leebe vahelduse tõi kontserti Ülo Vinteri „Pipi Pikksukk“, teine laste­lauluseade, mille teemaesitlus on pehmem ja originaalilähedasem. Selles loos võlusid ka vabaimprovisatsioonilised soolod Markus Eermannilt flöödil ja Jason Hunterilt trompetil.

    Kuigi improviseerimine Randalu etteantud parameetrite järgi – keerukad taktimõõdud ja ebatüüpilised harmooniad – on proovikivi ka parimatele muusikutele, tulid kõik solistid sellest auga välja, rääkides heliloojaga (kui mitte alati nii soravalt, kuid siiski) sama keelt. Väga tugeva etteaste tegid taas Aleksander Paal saksofonidel ning Martin Kuusk klarnetil.

    Niisuguse muusika puhul peab kindlasti mainima ka rütmigruppi kui muusikalise vundamendi ladujat, milleta kogu see muusikaline ehitis koos ei püsiks. Bassist Mihkel Mälgand, tõeline raudnael ja tugipost igas muusikalises koosluses, on džässiringkonnas juba elava legendi staatust omandamas. Lootusi ei petnud ta ka seekord ja hoidis koostöös trummar Karl-Juhan Laane­saarega kõik lood kindlal kursil.

    Kontserti dirigeeris New Wind Jazz Orchestra asutaja ja kunstiline juht Lauri Kadalipp, kes on teinud bigbändi arendaja ja eestvedajana väga head tööd ning leidnud orkestrile ikka ja jälle ambitsioonikaid projekte ja tasemel koostööpartnereid. Nii suure kollektiivi töös hoidmine nõuab peale kunstiliste jõupingutuste ka tohutut finantskoreograafiat. Loodetavasti toob õnnestunud esikplaat ka selles vallas veidi leevendust. Palju õnne plaadi puhul ja aitäh kontserdi eest! Uute põnevate kohtumisteni!

  • Märgakem kangelasi!

    KERSTIN ELISABETH KULLERKUPP

    Eesti Kontserdi festival „Tubin“ 6. – 9. X Tartus, kunstiline juht Mihhail Gerts.

    Mõeldes, kui harva mängitakse Eestis Eduard Tubina sümfooniaid, võib kohati tekkida küsimus: kas me saame ikka aru, mis on meie kultuuris tõeliselt väärtuslik ja mida saab nimetada maailmatasemel kunstiks? Ehk pole meid selle mõistmiseks lihtsalt piisavalt palju? Kultuuriväärtus vajab kollektiivset heakskiitu ning selleks on tarvis rahva ühtsustunnet. Kokkuhoidmine pole aga ilmselt eestlaste kõige tugevam joon. Helilooja Jüri Reinvere on käinud eestluse alalhoiuinstinkti kohta välja huvitava mõtte: eestlased pidavat just sellepärast üksteisest pigem eemale hoidma, et hunnikus koos oleks meid väikese rahvana kergem hävitada.1

    Nende mõtete taustal on Tubina festivali kunstiline juht, dirigent ja pianist Mihhail Gerts tabanud otse naelapea pihta: peame rohkem märkama oma kultuuris just selliseid kangelasi, nagu oli Tubin, ja neile austust avaldama. Praegune aeg näitab meile eriti selgelt, millised väärtused on püsivad ja millest sõltub ühe kultuuri püsimine. On ju Juhan Liivgi öelnud, et „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.

    Ülikoolilinnale on erakordselt suur õnnistus, et just Tartus toimub juba teist aastat festival „Tubin“, ja üleüldse saab seda nimetada üheks eesti kultuuri suursündmuseks. Õige ongi seda korraldada linnas, kus Tubin õppis, elas, oli Vanemuise dirigent ning lõi heliloojana omale tugeva aluse. Tubina festival on kohtumispaik, aga ka võimalus hetkeks seisatada ja mõtiskleda. Väikse rahvana peaksime oma kultuuri veel rohkem hoidma. Kui mitte meie, siis kes veel peaksid olema Tubina sümfooniate juhtivad esitajad?

    Siinkohal tunnustan festivali kunstilist juhti Mihhail Gertsi, kes on võtnud Tubina mängimise oma südameasjaks. Tubina festivali programm oli niivõrd läbimõeldud, et sellest sai ka tema enda sõnul nagu omaette sümfoonia. Tõepoolest avaldas muljet nii asjatundlik kavade kokkupanek ning muusikast saadud teemade edasiarendamine, samuti sidumine teiste kunstide ja kultuuriteemadega Joonas Hellerma juhitud vestlustes.

    Festivali avakontserdil „Leegitsev süda“ kõlas Tubina viies sümfoonia, üks tänavuse festivali juhtteostest, ning selle kõrval ka Kodály ja Hindemithi teosed. Kuna Tubina sümfooniate kuulamine nõuab põhjalikku süvenemist ning need ei pruugi esmakuulamisel end kergesti kätte anda, avasid dirigent Mihhail Gertsi ettekandele eelnenud sissejuhatus ja muusikaliste teemade tutvustus sümfoonia kindlasti paremini. Tubina sümfooniaid on eestlasena alati uhke tunne kuulata ja tõsiasi, et neid mängiti just Vanemuise sümfooniaorkestriga, on samuti kaunis austusavaldus.

    Festivali avakontserdil „Leegitsev süda“ kõlas Tubina viies sümfoonia, üks tänavuse festivali juhtteostest. Vanemuise sümfooniaorkestrit dirigeerib festivali „Tubin“ kunstiline juht Mihhail Gerts.

    Paul Hindemithi kontserdis vioolale ja orkestrile solistina üles astunud Liisa Randalu mäng jääb kindlasti veel kauaks kummitama jutustava mängustiili, sumedatoonilise kõla, lopsaka vibraato, fraaside konkreetse läbiviimise ja karismaatilise lavaolekuga. Teises pooles kõlanud Tubina viies sümfoonia andis aga tunnistust, et sisutiheda sümfoonilise muusika esitamine näib dirigent Mihhail Gertsile ideaalselt sobivat. Tema dirigeerimisstiili iseloomustavad aristokraatlik hoiak, konkreetsed žestid, täpne vormi haldamine, näos väljenduv soojus ja muusikavaimustus, mis allutab orkestrandid sellele vastama.

    Festivali kammerkontsertidest tõstan eriti esile kolm kõrghetke. Suure elamuse pakkusid keelpillikvartett M4GNET ja nüüd pianistina üles astunud Mihhail Gerts Erich Wolfgang Korngoldi klaverikvintetiga. Eriliselt domineeris selles Robert Traksmanni tulihingeline ja kaunikõlaline musitseerimine. Ei mäletagi, millal oli viimati kuulda nii kaasakiskuvalt kirglikku musitseerimist. Nauditav oli ansambli ühtsus muusika tõlgendamisel, tunda oli üksteise täielik usaldamine. Esituses oli erilisi kõlavärve ja maagiliselt tunnetatud piano’sid. Tuleb võrdlemisi harva ette, et kontserdilt saab lahkuda nii suure annuse hea energiaga. Kõigi kontserdikülastajate silmad särasid kontserdilt lahkudes, kuid ilmselt on põhjust selles süüdistada ennekõike viimasena kõlanud Korngoldi muusikat. Siiramat ja ausamat eneseväljendust ja sedavõrd haruldast ilupüüdlust kui Korngoldi muusikas annab otsida. Kena oli avastada Mihhail Gertsi osavus ja tundlikkus kammermuusikuna. Ta tabas alati, millal olla esiplaanil, millal tagasi tõmmata – ja seda kõike peene kõlatunnetusega.

    Sama koosseisu sai kuulda ka kontserdil „Tartu motiivid“ ERMis. Eduard Oja klaverikvintetti just eriti tihti ei kuule, aga see esitus andis võimaluse jälle imestada, kui fantaasiaküllane võis Oja oma loomingus olla. Kerged assotsiatsioonid tekkisid ka näiteks Frank Martini muusikaga, milles on meeldivalt ootamatuid harmooniaid, aga ka César Francki klaverikvintetiga, kus on nagu Oja kvintetis kõhedaid, tumedaid ja sügavamõttelisi meeleolusid. Oja muusika on täis ootamatusi ja müstilisust, mis haaravad kuulaja täielikult oma tundlikku helikeelde. Enn Lillemets lõi oma sõnalises osas osavalt ajastu­pildi Tartu koolkonna heliloojatest ning Pallase kunstnike kokkupuudetest, jagades põnevaid leide eesti maalikunsti ja muusika seostest.

    Pärast kontserti ei tasunud jätta kasutamata võimalust külastada näitust „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“. Just sellistel üritustel eri kunste sidudes võiks eesti kultuuri ka ERMis sagedamini serveerida. Kammerkontserdil „Rahvaste hääled lauludes“ pakkus aga suurima elamuse Mart Saare soololauludega metsosopran Tuuri Dede ja pianist Sten Heinoja ansambel. Tuuri Dede elas esitusse nii värvikalt sisse, et tema väljendusrikas, selge ja jõuline hääletämber kehastus pidevalt eri karakteriteks. Sten Heinoja oskas aga oma tabavate kõlamaalingutega luua sobiva atmosfääri ja selle tulemusena kõlas teineteist täiustav ja inspireeriv ansambel.

    Festivali lõppkontserdil „Uus algus“ rõõmustas publikut Heino Elleri, Eino Tambergi ja Eduard Tubina sümfoonilise muusikaga täispikk kava. Tambergi „Concerto grosso“ mõjub alati värskendavalt, kuna selles on nooruslikku energiat, mis väljendub just teose rütmikuses ning eri karakterite kontrastses vaheldumises. Selle väga tugevad muusikalised ideed on meisterlikult arendatud. Just selliseid jooni ihkan meie nüüdismuusikas rohkem kuulda. Puhkpillisolistidest meeldisid mulle eriti Kerstin Laanemets (flööt) ja Rene Laur (saksofon). Mõlema mängus oli nõtkust ning seda iseloomustas selge fraseerimine, kandev ja tundlik kõla.

    Kontserdi viimase teosena kõlanud Tubina kuues sümfoonia on aga sedavõrd sisutihe teos, et jätab vaevalt oma intensiivsuses kedagi puudutamata. Selles on tunda džässimõjutusi ja mitme­suguseid tantsurütme ning teemade arendus on erakordselt fantaasiaküllane. Džässi pidas Tubin küll vaimse ja moraalse allakäigu sümboliks ning kartis, et see tõrjub tõsise muusika täiesti välja.

    Tubina muusika erilisuse on hästi kokku võtnud tema sõber Olav Roots: „Tubina kunst pole kunagi lihtne, ajaviiteline, leige. Ta hinge on nagu sadestunud esivanemate rasked katsumused ja kannatused. Need saavad ilmsiks karmides, sügavtõsistes helides, milledes võitleb oma igavest võitlust tõe ja õiguse otsing ning murrab enesele teed elujaatus. See on mingi paratamatu optimism, mis Tubina juures ikka võidule pääseb. Tubina helitöis muutub elavaks meie saatus, Eesti saatus.“2

    1 Kerstin-Elisabeth Kullerkupp, Suvila. – Klassika­raadio 8. VII 2019. https://arhiiv.err.ee/vaata/suvila-kulaline-on-helilooja-juri-reinvere

    2 Eesti Looming. Toim Karl Ristikivi, Valev Uibopuu. Stockholm 1946.

  • Kahanev Kiviõli ajatunnelis ja Le Corbuser’ ideedes

    JOHANNA HOLVANDUS

    VIII koolinoorte arhitektuurikonkurss „Minu kahanev linn“

    I preemia – „Laboratoorium“, Leo Bartosik

    II preemia – „Kiviõli“, Holger Rosenroth

    III preemia – „Kogukond“, Karl Jõgila

    Äramärkimine – „Ida-Viru Le Corbusier“, Kaarel-Vahur Vingisaar

    Äramärkimine – „Ajatunnel“, Heli Valgeväli

    Näitusel on väljas ka Elisabeth Tominga töö „Kiviõli agoraa“, Iti Tulevi kavand „Keelekümblus“, Otto-Herman Lukase, Art Hirvesoo, Ragnar Kikka ettepanek „Lothbrocki park“ ning Laura Järve võistlustöö „Tiik“.

    Žürii: ruumiringluse eestvedaja Liina- Liis Pihu, arhitekt Urmo Mets ja aednik Ave Pärn.

    Konkursi korraldas MTÜ Linnalabor. Eelmiste aastate konkursi ja kõigi töödega saab tutvuda aadressil www.nooredarhitektid.ee või noorte arhitektide Facebooki lehel. Juba mitu aastat on Ida-Virumaa peaasjalikult kultuuritegelaste eestvedamisel pakkunud taasavastamise rõõmu. Ida-Virumaad on külastama meelitanud muusika- ja linnakultuuri festival „Station Narva“, festival „Mägede hääl“ ja muud põnevad üritused. Need on toonud esile Ida-Virumaa võlu ja valu ning paelunud kuulajaid-vaatajaid-külastajaid. Paralleelselt sellega, või siis kultuurihuvi jälgedes, on kasvanud ka riigi tähelepanu. Eelkõige on hakatud rääkima (linnaruumi) kahanemisest. Kagu-Eesti kõrval on Ida-Eesti ju kiiremini tühjenevaid piirkondi. Tühjaks jäänud ehitised Nõukogude ajal rajatud monofunktsionaalsetes linnades on kõigile koormaks, need kuulutavad allakäiku, mõjuvad moraalile laastavalt ning kurnavad kohalike omavalitsuste eelarvet.

    PÕXIT ja sellest tulenev, eelkõige põlevkivisektori kahanemine ja töövõimaluste ahenemine, sunnib elanikke piirkonnast lahkuma. Jäävad eakad või need, kellel pole võimalik mingil põhjusel minna, ja ka need, kelle juured on sügavamal.

    Kiviõli linnavõim on 20 aastat tühjenenud kortermajade elanikke oma kulu ja kirjadega ümber kolinud ja hüljatud hooneid lammutanud. Suurejoonelise planeeringu järgi ehitatud linna „ehib“ Keskpuiestee, Kalevi ja Soo tänava vahel „igav liiv ja tühi väli“, mis ootab kannatlikult, et keegi selle ruumi ümber mõtestaks, kasutusele võtaks. Kaks viimast lammutamisele määratud kortermaja, mille aknad on sisse visatud, trepikojad lõhutud ja korterid väärtuslikust tühjaks varastatud, meenutavad veel Kiviõli hruštšovkade ajastut.

    Avalik rahakott on teatavasti õhuke, vahendid piiratud ja ega ideidki, mida kahanevas väikelinnas teha võiks, pole niisama lihtne varnast võtta. Seega otsustas Linnalabor korraldada koolinoortele arhitektuurikonkursi „Minu kahanev linn“, millega kutsuti lahendama seda tühjaks jäänud piirkonda.

    Leppimine

    „Metafüüsiline noor otsib elu ja surma küsimusi Kiviõlis,“ just nii iseloomustas selle aasta žürii Heli Valgevälja tööd „Ajatunnel“. Töö andis žüriile rohkemgi mõtteainest: „Aga äkki ongi autor eksistentsialist. Et Kiviõli ongi hukule määratud ja peaks olema muuseum. Selline filmistsenaariumilik, igale lõigule on antud mingi oma tähendus. Mahlane ja loominguline.“

    Ehk polegi olukord nii sünge ja pessimistlik ning tarku ruumiotsuseid tehes kahanetakse pigem nii, et elukeskkond vastab paigale jääda otsustanud elanike ootustele. Ehk pole enam mõtet ka kasvu taga ajada – olgu see siis majanduskasv või elanike arvu suurenemine – ning kohanemisel võetakse eesmärgiks hoopis stabiilsus.

    Võistlusele saadetud lahenduste läbiv teema oli hoopis taaskasutus ja jätkusuutlikkus. Osavalt osati ära kasutata olemasolevat potentsiaali, nii inimtekkelist kui looduslikku.

    Näiteks konkursitöö „Lothbrocki park“ autorid Otto-Herman Lukas, Art Hirvesoo ja Ragnar Kikas panevad ette kavandatud pargi liigendamiseks kasutada elektri tootmisel tekkinud tuhka. Žürii leidis mõtte hea olevat. „Kiidame ideed tuua põlevkivi tuhamaastik ka linnaruumi, see on praktiline ja ka tugeva sümboolse väärtusega. Muidu tagasihoidlik idee alale park luua saab tuhaküngaste kaudu jõudu juurde,“ arvab žürii võistlustöö kohta.

    I preemia pälvinud töö „Laboratoorium“ autor Leo Bartosik säilitas aga mõlemad lammutamisele määratud Keskpuiestee majad. Žürii kommenteeris ettepanekut nii: „Ala kasutus on rikkalik ja põhjalikult läbi mõeldud, nimetused erinevatele aladele sisaldavad juba vihjeid olustikust ja visioneeritavast (m)elust. Vaated hoonetest on ilmekad ja annavad elavalt edasi materjalide kasutust ja kirjut keskkonda.“ Lisaks kiitsid asjatundjad selle töö puhul, et ettepanek tugineb Kiviõli arengukavas rõhutatule – noortele, nende ideedele ja ruumiootustele. Ehk just seda lahendust peaks kohalik omavalitus tõsiselt võtma, kuna antakse vihjeid selle kohta, milliseid funktsioone ja võimalusi noored avalikku ruumi juures hindavad. Konkursitöö „Kogukond“ autor Karl Jõgila pakkus aga välja lahenduse, mille kohaselt tuleks praegune olukord osaliselt säilitada. Žürii kirjutas ettepaneku kohta nii: „Hoonete seinte osaline säilitamine maastikus ning nende kasutamine lõuendiks on väga hea idee, mida võiks juba praegugi kasutusele võtta, see võiks saada Kiviõli sümboliks ning suudaks kohale meelitada tänavakunstnikke üle Eesti.“ Žürii nägi võimalust ideed rakendada mujalgi: „Miks ehitada uusi liigendusi, kui saame vanade elementidega neid liigendusi teha, oleks palju mängulisem: koos aknaavadega. See on mälujälje nähtavale jätmine. See on miski, mida võiks kõikjal, kus lammutamisega tegeletakse, olla mõttes või meeles.“

    Praegusest olukorrast ja piirkonna tööstusidentiteedist oli inspiratsiooni saanud ka Iti Tulev, kes tegi ettepaneku „Keelekümblus“. Töös arendatakse leitud potentsiaali hoogsalt edasi. Žürii kirjeldab ettepanekut nii: „Keskkonnas võib olla ka mängulisust. Kui meil on kahanemine, tööstusest tekkinud ülejäägid – torud, konstruktsioonitükid –, siis on oluline neid kuidagi taaskasutada. Ettepanek arendab seda mõtet edasi.“

    „Keelekümblus“ oli ka Lüganuse valla esindaja lemmiktöid „Kiviõli“ (autor Holger Rosenroth) ja „Kiviõli agoraa“ (autor Elisabeth Tomingas) kõrval. Žürii leidis, et võistlusettepanekus „Kiviõli“ on kõige enam mõeldud loodusmaastikule ja kommenteeris ettepanekut nii: „Töö paneb rõhku looduskeskkonnale, mis on sümpaatne, sest tegeleme ju inimtekkelise keskkonna kahandamisega. Lahendus pole üledisainitud, kõigele on ruumi jäetud.“ „Kiviõli agoraa“ jäi silma põhjalikkuse ja mitmekihiliste ette­panekutega.

    Näha on töölusti!

    Linnalabor on koolinoortele arhitektuurivõistlusi korraldanud 2014. aastast. Tööde hindajad ja tagasiside andjad on aastast aastasse tõdenud, et noortel on palju ideid, mida võib ja isegi peab ruumiotsuste tegemisel arvesse võtma. Kuigi ideed on kohati ehk liiga lennukad ja nende teostamine võib olla keeruline, inspireerivad need kogenud ruumispetsialiste edasi mõtlema. Samuti annavad õpilaste ettepanekud aimu, millist ruumi noored praegu, aga ka 15–20 aasta pärast näha soovivad või eelistavad. Eelistatakse taaskasutust, rohelisemat mõtteviisi, lemmikloomadega arvestamist, mitmekülgsust, rohkeid kasutusvõimalusi ja mängulisust.

    Kindlasti on praeguste ruumiotsusetegijate seas neid, kes 20–25 aastat tagasi õhinaga arvutis „Sim Cityt“ mängisid ja seal endale ideaalse linna rajasid. Seda mängulusti kumas ka Kaarel-Vahur Vingisaare võistlustööst „Ida-Viru Le Corbusier“. Žürii tõstis esile ettepaneku peensust: „Autor on tõesti detaili läinud ning ta on pisiasjade kallal väga lõbutsenud ja töötades mõnulenud.“

    Koolinoorte arhitektuurikonkurss näitab selgelt, et peaksime endas üles leidma nooruses kujunenud ruumi­ideaalid või taasavastama need koos noortega ning kujundama ühiselt elukeskkonna, mis lähtub kõigiga arvestavatest universaalse disaini põhimõtetest, mängulustist ja jätkusuutlikkusest.

    Linnalabori korraldatud koolinoorte arhitektuurikonkurss sündis eelkõige soovist anda arhitektuurihuvilistele (aga mitte ainult!) noortele võimalus arhitektuurivõistlustest inspireeritud praktilise ülesande kaudu kogeda, mida kujutab endast töö arhitekti ja ruumiloojana. Teisalt toetab konkurss ruumiteema koolidesse viimist ja õppetöösse põimimist, et noortel tekiks oskus ja huvi ruumiplaneerimises ja -kujundamises mõelda ja kaasa rääkida.

  • Tark põllumees on lahkunud

    Vaid tark põllumees on põline rikas. Peab olema väga tark, selleks et kohendada looduse käiku liikide ja sortide tasemel. Et tekiks kultuurid, mis kõige paremini kasvavad just meie maal, kus suvi lühike, ilmastik heitlik ja mulla omadused varieeruvad. Et vili kasvaks mühinal sõltumata sellest, mida masin valesti teeb või kuhu terad on kukkunud. Just nii, nagu J. R. R. Tolkieni vaimusilmas kujutletud puud, mis kasvavad kõige paremini oma esiisade maal.

    Akadeemik Hans Küüts on klassikaline näide, et head teadust, mis kogu riigile tuge pakub, saab teha väljaspool klassikalisi ülikoole. Tema elu ja saavutused ütlevad: nimesilt majal võib olla küll oluline, aga saavutused tulevad seal töötavatelt inimestelt. Neilt, kelle unistus on head teadust teha ja oma valdkonda edasi viia. Kes on lapsest saati oma unistuste valdkonnas näppupidi sees olnud. Nii nagu tulevane akadeemik juba lapsepõlves Põlvamaal karjapoisina. Asutuse ametkondlik kuuluvus ei sega hea teaduse õitsele puhkemist. Pigem aitab ületada kurikuulsat „surmaorgu“ baasteaduse edusammude ja nende praktilise rakendamise vahel.

    Eriti hästi läheb asutusel siis, kui selle juht näeb kaugele ja õpib parimatelt nii enda ümber kui ka üle maailma. Nii nagu akadeemik Küüts kogu oma elu tegi. Kõigepealt kolmelisest koolipoisist kiitusega ülikoolidiplomini 1956. a. Seejärel end üles töötanud Jõgeva sordiaretusjaamas (nüüd Eesti taimekasvatuse instituut). Võidelnud läbi tõelise kadalipu välja võimaluse täiendada end Rootsis Svalöfi aretuskeskuses, keskkonnas, kus on kasvanud nobelistid; asutuses, mille eeskujul pandi sada aastat tagasi Jõgeval käima meie endi süstemaatiline sordi­aretus. Ja siis rakendanud kogu korjatud pagasi oma asutuse ülesehitamiseks terve veerandsajandi vältel ja andnud oma teadmisi edasi Eesti maaülikooli professorina.

    Akadeemik Küüts on üks neist, kes on teinud Eesti suureks nii omal ajal Nõukogude Liidus kui ka kogu maailmas. Ta oskas ületada piire. Ka riigipiire. Tema tugevuse aluseks olid arvukad rahvusvahelised sidemed ning otsesuhtlust oma valdkonna liidritega. Olgu need siis rahvusvahelise sordiaretajate organisatsiooni liikmed või odra ja kaera geneetika komiteed. Tema nähtavus rahvusvahelistel teaduskonverentsidel tegi Jõgeva tähtsuse ja tulemuslikkuse tegelikkusest palju suuremaks. Nii nagu mitme teise Eesti akadeemiku puhul, kujunes tema juhitud kollektiiv – Jõgeva sordiaretusjaam – oma valdkonnas kogu Nõukogude Liidu üheks juhtivaks jõuks. Jõgeva sordiaretusele lisas kaalu siia Nõukogude Liidu teenindamiseks loodud sordiaretusliku katsetehnika keskus.

    Peaksime akadeemik Küütsile mõtlema iga kord, kui kõneleme toidujulgeolekust ja meenutame, et meie üsna kehvade muldadega ja vahel väga vastiku ilmaga väike maa toodab kaks korda rohkem vilja, kui me ise tarbime. Oluline pole siin kvantiteet, vaid kvaliteet. Akadeemik Hans Küütsi juhtimisel hakati pärast taasiseseisvumist Eestis uuesti omamaist suvinisu aretama ning toiduvilja kvaliteedile suuremat tähelepanu pöörama. Riigikogus tutvustas ta selle suuna olulisust niivõrd veenvalt, et vajalikeks töödeks otsustati eraldada algselt küsitust kaks korda suurem summa. Nüüd saame olla kindlad, et – erinevalt elektrist või autokütusest – leivavilja osas nälg meid ei ähvarda. Selle taga on paljuski akadeemik Küütsi elutöö: mitme uue odrasordi aretamine ja teiste sortide jaoks aretamise võimaluste loomine.

    Põllumajandusülikooli professorina pidas Hans Küüts oluliseks, et õpetatud agronoomid tunneksid põhjalikult kaasaegse sordiaretuse meetodeid ja aduksid uute sortide olulisust taimekasvatuses ning toidutootmises. Ühine teadustöö Jõgeval ja Tartus andis toiduteravilja teadusuuringutele veelgi hoogu juurde.

    Tema käe all õitses teadus, õpetati välja uus põlvkond sordiaretajaid, hangiti vajalik tehnika ning ehitati üles ajakohane teadusinstituut. Kõik see sai võimalikuks tänu akadeemik Küütsi oskusele ehitada üles inimsuhted, kombineerides selleks muheduse kiire ja terava mõistusega. Võib-olla vahel isegi varjates viimast maaläheduse taha.

    Kunagi ei tulnud tal puudust mõnusatest liigutustest ja veidi riukalikest ütlustest. Need püüdsid tähelepanu ja samas andsid signaali, et partner teab väga täpselt, mis on oluline ja mis mitte. Legendaarseks on saanud teravmeelne ja südamesoe värskelt akadeemikuks valitud (1994) targa põllumehe jõulukink vanematele kolleegidele – kotikesed ubade ja hernestega.

    Akadeemikud on ikka suured isiksused. Hans Küütsi mäletame erakordselt sõbraliku ja tähelepaneliku kolleegina, kes pani tähele pisiasju ning oskas näha ka teiste raskusi ja neid oma leebel moel leevendada. Pole siis ime, et kalamehena tal alati vedas. Sest oskus pisiasjadele tähelepanu pöörata, aga neisse mitte kinni jääda, on klassikaline edu vundament ka selles vallas. Võib-olla nimelt see oskus hoidis teda tagasi poliitikasse minemast. Kuigi teda kutsuti ja ta oleks võinud ka seal meie ühiskonnale palju head teha.

    Need inimesed, kes tagavad meile toidu, on rohkem kui lihtsalt teadlased või tippteadlased. Nendest sõltub meie ellujäämine. Seda on mõistetud kõikide riigikordade ajal. Nõukogude Eesti ajal pälvis Hans Küüts teenelise teadlase nimetuse ja riikliku preemia. Eesti Vabariik tunnustab teadlasi üldiselt Valgetähe teenetemärgiga. Akadeemik Küütsi tööd pidas aga riik nii oluliseks, et tunnustas teda Riigivapi V klassi teenetemärgiga riigile osutatud teenete eest. Nii on tema näol lahkunud tükike tõelisest maa soolast, millele on ehitatud oluline osa meie tulevikust.

    Eesti Teaduste Akadeemia

    Eesti Maaülikool

  • ,

    Ärme räägime rõhumisest

    ART LEETE, Tartu ülikooli etnoloogia professor
    Art Leete

    Vahepeal kirjutasin ma palju põhjarahvaste ülestõusudest Nõukogude võimu vastu. Ilmnes, et kõige rohkem relvastatud vastuhakke korraldasid just arktilised uurali rahvad. Sellel on ka loogiline ajaloolis-ruumiline taust. Uurali põhjarahvad on kõige lähemal Euroopa-Venemaale, neil on pikaaegsem koloniaalse kontakti kogemus ning Nõukogude reformid jõudsid uurali rahvaste alale varem kui kaugemale Siberisse.

    Osa ülestõuse, ühe saami ja kaks mansi mässu, julgeolekuametnikud lihtsalt joonistasid paberil valmis ja seejärel hakati põliselanikke sadade kaupa karistama, s.t tapma. Et handid, neenetsid, eenetsid ja nganassaanid olid juba ülestõuse korraldanud, siis oli usutav, et see võiks olla ka teistele meie põhja hõimurahvastele omane eneseväljendusviis.

    Seepeale öeldi mulle, et rõhumise ja vastupanu mudel on liiga lihtsakoeline. Selle küsimusega tuleks tegeleda tundlikumalt, tasakaalustatumalt ning kõneleda ka kohanemisest ja kollaboratsionismist. Täheldati ka, et nii väike ohvrite arv ei õigusta kaastunnet, sest teisi rahvaid, eeskätt venelasi, hukkus Nõukogude vägivallamasinas miljonite kaupa. Ja üks kolleeg märkiski, et mu uurimistöös on liiga palju pimedat venevastast viha.

    Kui kõik on ümberringi rahulik, siis tundub, et milleks vana asja pärast põrkida. Aga kui mõelda ennast nende sündmuste sisse, siis seal ei olnud mingit tasakaalustatud tõde ega valutu kohanemise võimalust. Kas on tõesti nii, et kui ma valin põlisrahvaste poole, on see iseenesest teistele ülekohtu tegemine?

Sirp