Kuidas hiina filosoofia uurimine edendab eesti kultuuri
MARGUS OTT
Peame uurima eesti kultuuri. Kuidas seda teha? Tuleb uurida Eesti ajalugu, eesti kirjandust, kunsti, muusikat, demograafiat, ühiskonda, filosoofiat jne. Aga mis need on? Ütleme, et laias laastus on see kõik, mida on tehtud Eestis või mida on teinud eestlased.
Mis on Eesti? Eesti on Euroopas Läänemere-äärne piirkond, mida meri ühendab Soome ja Rootsiga ning veel teistegi maadega, ning maismaa Venemaa ja Lätiga ning nende kaudu veel teistegi maadega. Eesti on ühest küljest mingite piiride sees, aga teisest küljest saab ta seda olla üksnes seostes sellega, mis jääb piiride taha (muidu poleks ei piiri ega piiritletust).
Kes on eestlased? Need on inimesed, kes kas ise või kelle esivanemad elavad või on elanud Eestis ning räägivad või on rääkinud eesti keelt. Need inimesed on läbi käinud omavahel ja kõige sellega, mis on olnud oma maal, aga alati käinud läbi ka teistega, nii teiste inimeste kui ka võõraste maadega, olgu ise sinna minnes või nii, et sealt on siia tuldud, või et lihtsalt on neist kuuldud. Vastavalt on ka kokku puututud teiste keeltega (ja muidugi ka mitteinimhäältega lindudelt, tuultelt jne).
See tähendab, et nii Eesti kui eestlased on kujunenud ja nad püsivad ühest küljest siselävimisega, tänu vahekordadele sellel maal (kivimlised seosed, maa-mere suhe, ökosüsteem, kultuurmaastik) ja siin elajate vahel (siinsed ühiskondlikud vormid), aga teisest küljest nad on kujunenud ja nad püsivad välislävimise toel, tänu suhetele teiste maadega (Eesti kui geograafiline ja ökoloogiline paik on seotud teiste paikadega) ja läbikäimisega teiste inimestega.
Mida rohkemate teistega me läbi käime, seda rohkem mõõtmeid on meil endal, seda rikkamad, nüansseeritumad, kihilisemad, keerukamad me oleme.
Teistega läbikäimine moodustab seega meid ennast ning seetõttu on teiste uurimine ka enda uurimine. Sealhulgas kaugete uurimine, näiteks hiina filosoofia. Mida rohkemate teistega me läbi käime, seda rohkem mõõtmeid on meil endal, seda rikkamad, nüansseeritumad, kihilisemad, keerukamad me oleme. See kasvatab meie mõistmis- ja teojõudu. Kui me tahaksime eesti kultuuri uurimisest ära lõigata või kängu jätta teiste uurimise, siis sellega köndistaksime ja vigastaksime eesti kultuuri.
Uurida tuleb mõlemalt poolt, sest kultuuri elu tuleb nende kahe vahelt. Lõimida teine enda taustale ja teha ta omaseks, taasmõtestada teist sellisel moel, mille peale ta ise võib-olla ei tulekski. Eristada ennast teise abil oma vanast vormist ning seeläbi seda uuesti mõtestada ja taasluua. Ilma sellise dünaamikata kultuur sureb.
Taas oli näha legendaarset hundisiluetti heitmas valgust Tammsaare pargi lumistele teedele ning mõnda Tallinna trammi muundumas PÖFFi lühifilmitegijate eritranspordivahendiks. Isegi Tallinna lennujaama välireklaamid tutvustasid Põhja-Euroopa suurimat filmifestivali. 26. PÖFF rullis välja „musta vaiba“ ja tema hunditegevus tõi sära ja glamuuri. Elutööpreemia laureaatide hulgas olid nii saksa näitleja Udo Kier kui poola lavastaja Krzysztof Zanussi, kelle viimane film „Ideaalne number“1 linastus ka festivalikavas. Bollywoodi näitlejanna Radhika Madan oli Tallinnas kohal, et esitleda oma uut filmi „Sanaa“2.
Tuntud brasiilia näitleja Daniel de Oliveira ja režissöör Sérgio Machado aga tutvustasid võistlusprogrammi filmi „Himude jõgi“3.
Festivali grand prix läks Hilmar Oddsoni filmile „Teekond emaga“4. See sünge mustvalge retkekomöödia näitab Kirde-Islandi elanike kummalist elu, kui poeg Jon (Þröstur Leó Gunnarsson) asub täitma surnud ema elupõlist unistust. Hakanud koos ema surnukehaga läbi sõitma märgilisi turismikohti, et seal teha ema igatsetud mälestusfotod, satub Jon omaenda küpsemise teekonnale, mis sunnib teda põhjalikult ümber hindama oma eluvaadet. Pealtnäha tõsist teemat pehmendab mahe huumor, Joni elutu ema (Kristbjörg Kjeld) ja tema peamine kaaslane, Brežnevi-nimeline koer on koomiline panus tegevuse käiku.
Parima lavastaja auhind läks Ahmad Bahrami filmile „Tühermaa“5, kus jälgitakse meeleheitliku ema (Baran Kowsari) teekonda oma poja otsingutel pärast seda, kui ta on ära kandnud kümneaastase vanglakaristuse abikaasa tapmise eest. Mustvalge pilt, aeglased relssvõtted ja poeetiline pildikeel, kui näidatakse Iraani kuiva põuast ja tolmust maastikku, toovad välja räpase, filmiliku loo kättemaksust, igatsusest ja meeleheitest.
Kriitikute valiku auhinna võitnud filmi „Meist, kuid mitte ainult“6 autor Jun R. Lana on pannud stsenaariumi oma valulised mälestused ja minevikudeemonid. Lugu leiab aset söögitoas, kus on kaks tooli, laud, toit ja käsikiri. Teemad nagu ühepoolne armastus, homoseksuaalsus ja enesetapp muudavad filmi lihtsa toimumispaiga kohaks, mis on mõlema tegelase ümbersünnini viiva raske teekonna tunnistajaks.
Jón (Þröstur Leó Gunnarsson, keskel) konarlikul eneseleidmise teel festivali võidufilmis „Teekond emaga“, mis on valminud Islandi ja Eesti koostöös.
Šokeeriv ja jälk, aga võrratult puudutav
Vaataja, kes on tüdinenud rohketest mineviku- ja olevikulugudest, leidis PÖFFi programmist filme, mis kujutavad eriskummaliste tegelaste elu. Üks selline on Darren Aronofsky „Vaal“7, mis põhineb Samuel D. Hunteri samanimelisel näidendil. Peategelane Charlie (Brendan Fraser) kannatab äärmusliku ülekaalu all ning mõistagi on määratud siit ilmast vara lahkuma. Algusest peale pannakse vaataja ebamugavasse olukorda, kus paljastatakse üht-teist nii Charlie saladuste kui ka tervisliku olukorra tõsiduse kohta.
Hoolimata eemaletõukavatest kaadritest Charlie kannatuste kujutamisel köidab „Vaal“ vaataja tähelepanu ja tegijad kaevuvad sügavamale, et tuua päevavalgele perekonnatragöödia, mis tegelikult on mehe tervisehädade põhjuseks. Poeetilised viited Herman Melville’i „Moby Dickile“ annavad mõista, et siin antakse ruumi iga inimelu vältimatult kujundavale meeleheitele.
Samasuguse järelmaitse jätab ka Martin McDonaghi „Inisherini hinged“8, kus meile näidatakse Iiri kodusõja aegset nüri argipäeva keskendudes Inisherini saare elanike elule. Erinevalt „Vaalast“ algab McDonaghi film võrdlemisi rõõmsalt, pigem koomiliseltki: Colm Doherty (Brendan Gleeson) otsustab hakata ignoreerima oma sõpra Pádraic Súilleabháini (Colin Farrell), andmata selleks ühtki mõistlikku põhjendust. Väike lugu kahe sõbra vahelisest ebatavalisest konfliktist rullub vaikselt lahti südantlõhestavaks jutustuseks külakese räpastest saladustest ja sõjaaegsest rusutud elust. „Inisherini hinged“ algab iroonilise komöödiana, millest pärast mitut šokeerivat stseeni saab haarav tragöödia. Võrratu, kui meisterlikult McDonagh mängib tunnetel ja jätab publiku täielikku hämmingusse. Hämmingusse täis kurbust, empaatiat, lootust, igatsust tõelise sõpruse järele ja sõjasündmuste peegeldusi.
„Loodus leiab alati tee“
Festivali valikus linastus mitu keskkonnateemadel filmi. Nende hulgas ka kaks vastakate seisukohtadega teost, mis mõlemad paljastavad selle, kuidas inimkond on looduse eest hoolitsemise unarusse jätnud ning toovad välja tarbimisühiskonna väärteod. „Kõik, mis hingab“9 räägib kahest vennast Nadeemist ja Saudist, kes on pühendanud elu mustade harksabade säilimisele. Sellel linnul on New Delhi ökosüsteemis tähtis osa, kuna ta tarbib suures koguses inimese tekitatud jäätmeid. Kuigi need terased olendid on linna karmide tingimustega kohanenud, ei tule nad enam toime elukeskkonna saastega. Filmis vastanduvad öö varjus üles võetud kaadrid võluvast loodusriigist, kus saastatuse epitsentris on ellu jäädud ning päevased võtted inetust tegelikkusest, kõikjal laiuvast prügist ja kõdunemisest. Paralleel inimeste ja teiste elusolendite vahel tuleb teravalt esile selle kaudu, kuidas inimesed on hooletusse jätnud tavaliselt parasiitideks või prügis tuhnijateks sildistatud liigid. Filmist „Kõik, mis hingab“ jääb kõlama mõte, et igal olendil on õigus elada, aga mitte kõik ei leia võimalust ellu jääda.
Keskkonnafilmide spektri teises otsas asub „Kuniks oksad painduvad“10, kus konservitehases hindajana töötav Robin (Grace Glowicki) avastab virsiku seest kummalise parasiidi. Ta püüab seninägematu putukas selgusele jõuda ning hoiatada võime edasise saagikorje ja puuviljade müügi võimalike ohtude eest. Katsel vältida keskkonnakatastroofi põrkab Robin kokku kapitalismi frustreeriva tegelikkusega, kus keegi ei hooli pimetarbimise ohtlikest tagajärgedest. Nagu „Kõik, mis hingab“, keskendub „Kuniks oksad painduvad“ üksikisikule, kes püüab võidelda seest mädaneva kapitalismiga. Siin pakutakse välja võimalik asjade käik, kus loodus osutub tugevamaks. Sürrealistlike, sümbolismist kantud episoodide kaudu osutab lavastaja ka immigrantide probleemidele ning naistele, kes püüavad teha aborti. Võib kinnitada, et mõlemas teoses on jõutud keskkonnateemalise probleemistiku käsitlusega inimkonna tumedama pooleni.
Laste „väikesed“ tragöödiad
Suurest hulgast tänavusest lastefilmidest jäi meelde kolm lugu laste „väikestest“ tragöödiatest. „Murtud naeratustes“11 armub teismeline Lea (Lily McInerny) valesse tüüpi. Võib-olla seetõttu, et tema elus on puudu õrnusest ja mõistmisest. Või kuna tema enesekeskne ema ega silmakirjalikud sõbrad ei suuda talle pakkuda turvalist keskkonda, kus ta võiks end armastatuna tunda. Ta kohtab endast kaks korda vanemat Tomi (Jonathan Tucker), kelle romantilised manöövrid viivad tüdruku kohutavasse olukorda. Algusest peale on Tomi salakavalad ja kurjad kavatsused selged, filmi teeb aga huvitavaks Lea siiras usk puhtasse armastusse ja tingimusteta usaldus. „Murtud naeratused“ näitab usutavalt üksiku, unarusse jäetud lapse meeleheidet.
„Vaikse tüdruku“12 Cáit (Catherine Clinch) on samuti üksik ja armastuseta jäetud tüdruk, kellel avaneb võimalus tunda lähedus- ja turvatunnet, küll aga mitte oma peres. Cáiti vanemad ootavad viiendat last ning neil pole aega ega vahendeid hoolitseda järeltulijate eest, kes vajavad samuti lähedust ja tähelepanu. Seetõttu saadetakse Cáit suvepuhkusele sugulaste juurde. Lapse kardinaalselt erinev kohtlemine kahes peres on üks valus vaatamine. Nagu „Murtud naeratusteski“, saab loo lõpp selgeks juba alguses. Viis, kuidas lavastaja kujutab Cáitile varem kättesaamatut õrnust ja ajutise perekonna toodud järsku muutust, on magus-valus.
„Suveööd“13 on eksperimentaaldokk, mis erineb eelnevatest filmidest, kuna loos räägitakse põlvkondadevahelisest valust, mille on põhjustanud keerulised isa-poja suhted. Lavastaja Ohad Milstein on loo osavalt kokku põiminud omaenda kogemusega. Kolme tegelase, Milsteini enda ning tema isa ja tema poja omavahelised sidemed selgitavad, kuidas kellegi väikesed probleemid ja märkimisväärsed tragöödiad mõjutavad järeltulijate elu. „Suveööd“ mõjub erakordselt siirana lapse silmade läbi üles võetud stseenide ja Milsteini ning tema isa ja poja vahel toimunud vestluste lindistustega. Isegi kui „Suveöödest“ jääb kõlama lootusrikas noot, puudutab see teel sinna südame kõige valulisemaid punkte.
Mässav noorus. Räpparid ja hiphopparid
Kaks filmi andsid eriti hästi edasi nooruslikku popkultuuri ja teismeea katsumusi, mõlema peaosas muusikud, kes püüavad toime tulla kas mittebinaarse seksuaalsuse või lapsepõlveaegse ärakasutamisega. Nad leiavad lohutust uljastes loomingupursetes, leides väljundi traumadele, millega peavad maadlema paljud nende eakaaslased.
„Hingeloomas“14 tuleb soome räpparil Elinal (Elsi Sloan) kolida Lõuna-Prantsusmaale. Uue ümbrusega kohanemine ei osutugi lühikese rohelise punksoenguga Elinale nii keeruliseks, kui poleks uut poolõde, baleriin Sofiat, keda Elina kuidagi mõtteist välja ei saa. Mathieu Kassovitzi tütre Carmeni mängitud Sofiast saab Elina armukadeduse sihtmärk. Elina uus räppsingel „Sofia“ võtab kokku ta ühepoolse armastuse ning ka kiusutegude registri.
„Larry“ (Szilárd Bernáth, 2022) viib meid Ungarisse Borsodi väikelinna, kus Ádám (Vilmányi Benett) töötab lambalaudas ning saab üle kogelemisest siis, kui lindistab hiphopiloo. Muusikaliste vahepalade ja poeetilise, uitava tempoga film puudutab ühiskonnast eemale tõukamise teemat ja kiusamist ja ebavõrdsust ning seda, kuidas Ungari eliit on kaugenenud maaelanikest.
Kinnised kogukonnad
Mitmedki tänavused PÖFFi filmid näitasid seda, kuidas maarajoonides ja väikelinnades ärkavad lugematul arvul ja eri viisil elule ebaõiglus, perekonnadraamad ja varjatud saladused. Just nagu „Larryski“, on „Kuula“15 keskne temaatiline element füüsiline puue. Tegevus toimub Kreeka külas, kuna kurdil peategelasel Valmiral (Efthalia Papacosta) on tulnud lahkuda Ateenast oma vabameelsest koolist. Valmirat, kes valdab viipekeelt ning kasutab kuuldeaparaati, narrivad ja mõnitavad tihti tema kaasõpilased. Olukord muutub komplitseeritumaks, kui Valmira armub rahvuslasest kiusajasse Mariosse (Nikos Koukas), kellel on samuti füüsiline „puue“, vähk, millest ta kellelegi rääkida ei taha.
Perekondade vaen ja arusaamatused leiavad kinematograafilise väljenduse ka Kataloonia maapiirkonnas, filmis „Alcarràs“ (Carla Simon, 2022), mis võitis tänavuse Berliini filmifestivali peaauhinna Kuldkaru. Alguses näeme sealset maailma läbi väikeste olustikupildikeste idüllilisest suvest Alcarràsi linnakeses. Siis aga saab ilmseks, et pealtnäha ühtses Solé perekonnas ei ole kõik korras, sest otsus paigaldada virsikukasvanduse aladele päikesepaneelid tekitab vimma kahe venna vahel. Konfliktile lisab melanhooliat vastandus noore ja vana vahel – vana ja abitu perekonnapea loidus on kontrastis ekstaatiliselt rõõmsate lastega, kes söövad virsikuid, jooksevad ringi päikeseküllases kasvanduses või mängivad peitust. Film põhineb autori Carla Simóni lapsepõlvemälestustel, nagu ka tema varasem „Suvi 1993“16. Tema filmides on meenutustesse ja maaelu kujutamisse segatud põllumajanduse hääbumise poliitiline sõnum ning „Alcarràsis“ näitab autor tegelastevahelist dramaatikat, aga tegelaste elud on rohkem ühenduses nende maaga, veidi vähem tavalise PÖFFi külastajast linnainimesega.
„Kolm tuhat nummerdatud kildu“17 näitab unikaalsel moel romade probleemistikku, vastandades seda linna teatrikeskkonnale. Brechtilikkust appi võttes lõhub autor Ádám Császi tihti neljanda seina ning privileegitud romadest tegelased meenutavad publikule otse, et loo sees on veel üks lugu. Romade grupis astuvad üles tõelised narkodiilerid, prostituudid ja kooli pooleli jätnud noored, kes etendavad Berliini Deutsches Theateri laval oma elu. Filmis osutatakse irooniliselt, mida kätkeb endas eri huvigruppide võrdne esindatus, ja sellele, et linlik intellektualism on fassaad, mille taga puudub igasugune arusaam sellest, milline on väikekohtades mittevalgete tegelikkus. Tõsieluelukaadrite ja teatriepisoodide erinevus kogu filmi vältel on meeldetuletuseks, et süsteemset rassismi ei saa asendada mingite karikatuuridega, mille ajendiks on olnud valgete süütunne.
#metoo, jagatud traumad ja laetud debatt
Kauaoodatud „Naise sõna“18 linastus Screen Internationali kriitikute valiku programmis. See on stiililt võrreldav „Kõigi presidendi meestega“19 ja keskendub kahele New York Timesi naisajakirjanikule Jodi Kantorile (Zoe Kazan) ja Megan Twoheyle (Carey Mulligan), kes asuvad paljastama Harvey Weinsteini, kurikuulsat Hollywoodi produtsenti Miramax Filmsi eesotsas. „Naise sõna“ kõige olulisem aspekt on selle keskendumine naiseliku trauma jagamisele. Jodi ja Megan jätavad kõrvale oma pereelu, et veenda Miramaxis töötavaid naisi Weinsteini vastu tunnistama, hoolimata mõjutamisest seda mitte teha. Stseenide skandaalse taaslavastamise asemel keskendutakse siin jõulises lähivaates hoopis tunnistustele endile. Visuaalse monotoonsuse murdmiseks lavastab režissöör Maria Schrader tunnistuste katteplaanideks stseene, mis kujutavad šokki ja traumat pärast seksuaalset ärakasutamist.
Spektrumi teises otsas asub Ulrich Seidli „Sparta“ (2022), mis on ise olnud skandaalide keskmes. Toronto filmifestival eemaldas filmi programmist, kui hakkasid liikuma kuuldused võtteplatsil toimunud laste manipuleerimisest ja ekspluateerimisest ebasündsal viisil. „Sparta“ peaosas on pedofiil Ewald (Georg Friedrich), kelle kavatsused pole küll alguses ilmsed, aga saavad üha selgemaks, kui ta sõbruneb vaeses Rumeenia külas poistega ning avab neile džuudolaagri Sparta. Siin on küllaldaselt ebamugavustunnet tekitavaid stseene, mis tõstatavad küsimuse nõusolekust ja eetikast, ning lapsi eksponeeritakse olukordades, mis on tugeva seksuaalse alatooniga. Kuigi pedofiiliateema on psühholoogiliselt väga oluline, käsitletakse seda siin küsitava šokitaotlusega, mis erineb suuresti Schraderi delikaatsest seksuaalse ärakasutamise kujutamisest.
Lõputiitrid
Puudutasime siin loos isikutragöödiaid, perekonnatülisid, keskkonnakatastroofe, poliitilist survet, füüsilist vägivalda ja muid ühiskonna valupunkte, mida kajastati tänavusel PÖFFil uskumatult laias valikus. Oleks ebaaus piirduda vaid selle artikli valikutega, nii et püüdke võimaluse korral sattuda PÖFFi kodukinno, et otsida sealt filme, mis sobivad oma väärtushinnangute, kogemuste ja huvidega. Ja kuigi need teemad on tõsised, võib programmi kokku võttes seda siiski kirjeldada armastusest kantud ja ühiskonnas positiivse muudatuse poole püüdleva valikuna.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Liczba doskonała“, Krzysztof Zanussi, 2022.
2 „Sanaa“, Sudhanshu Saria, 2022.
3 „O Rio do Desejo“, Sérgio Machado, 2022.
4 „Á Ferð með Mömmu“, Hilmar Oddsson, 2022.
5 „Shahre Khamoush“, Ahmad Bahrami, 2022.
6 „About Us But Not About Us“, Jun Lana, 2022.
7 „The Whale“, Darren Aronofsky, 2022.
8 „The Banshees of Inisherin“, Martin McDonagh, 2022.
9 „All that Breathes“, Shaunak Sen, 2022.
10 „Until Branches Bend“, Sophie Jarvis, 2022.
11 „Palm Trees and Power Lines“, Jamie Dack, 2022.
12 „The Quiet Girl“, Colm Bairéad, 2022.
13 „Lei’lot Ka’itz“, Ohad Milstein, 2021.
14 „Heartbeast“, Aino Suni, 2022.
15 „Akouse me“, Maria Douza, 2022.
16 „Estiu 1993“, Carla Simón, 2017.
17 „Háromezer számozott darab“, Ádám Császi, 2022.
18 „She Said“, Maria Schrader, 2022.
19 „All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976.
Jan Kaus: Hiljuti avaldas Märt Väljataga Sirbis artikli „Nn kirjandusvaldkond“, milles ta on võtnud kiretult kokku eesti kirjanduse mitte just kõige roosilisema sotsiaalpoliitilise olukorra. Ta puudutab seal mitmeid võtmeküsimusi, sealhulgas raamatute käibemaksumäära ja kirjanduse seisu kultuuriministeeriumi eelarves. Viimase osas kõlab järeldus nii: „Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjandusprogramm väike.“
Kuigi Väljataga ei käsitle ses artiklis eestikeelse kirjasõna õpetamist, osutab sellegi valdkonna aeglane, ent sujuv tagasikäik üldisemale tendentsile – ilukirjanduse jätkuva sotsiaalpoliitilise marginaalsuse süvenemisele. (Seoses Eesti Kirjanike Liidu juubeliga on olnud siiski rõõmustav näha kirjandussaadete rohkust ETV ekraanil.) Praegu on tõusnud fookusse kohustusliku kirjanduse taandumine, mis seab ohtu ennekõike klassikalise kirjasõna positsiooni ja ühise kultuurilise tähendusfooni. Siin võib muidugi osutada, et kirjanikel on antud teemal mängus isiklikud huvid, ent paistab, et kui eesti keeles kirjutavad inimesed küsimuse kandvat tooni ümber ei püüa sõnastada, ei tee seda keegi. Mu meelest ei peaks küsima, kas kohustuslikku kirjandust on ülepea vaja, vaid seda, miks on ülepea kohustuslikku kirjandust vaja. Sellele võib olla muidugi raske ammendavalt vastata. Aga mitte seetõttu, et vastust oleks raske leida, vaid seetõttu, et see ulatub kirjanduse piiridest kaugele välja. Mis on sulle kohustusliku kirjanduse argumendis kõige olulisem?
Viivi Luik: See Märt Väljataga artikkel, mida sa mainisid, on põhjalik ja äratas mõtteid nii nagu sinu enda artikkel, mis ilmus hiljuti Eesti Päevalehes. Mõlemad lood tekitasid küsimuse, kus on koolilaste vanemad ja kas neid üldse ei huvita, mis Eesti koolis praegu toimub ja mida nende lapsed õpivad. Või ei õpi. Marju Lepajõega rääkisime tihti ja kirglikult harituse ja hariduse vahest ning nende nii sarnaste sõnade nii erinevast tähendusest. Jõudsime ikka ja jälle tulemuseni, et tänane Eesti kool ei anna haritust.
Kohustusliku kirjanduse kadumisest avameelselt rääkida on viimane aeg, sest see ei puuduta tegelikult mitte ühte kitsast valdkonda, mille nimi on kirjandus, vaid see puudutab rahva olemasolu vundamenti ja mõtet. Rahvuskultuuri.
Sa küsid, mis on minu arvates kohustusliku kirjanduse argumendi puhul kõige olulisem. Kõige olulisem on kultuuriside. See omamoodi vereside, mis teeb üksikud, eraldi seisvad inimesed rahvaks, mis annab meile rahvusteadvuse ja ühendab meid. Lahtiseletatult tähendab see, et meid lähendavad üksteisele tekstid, mida me maast madalast tunneme, nimed, mida me kõik teame ja millele võõrsil toetume. Kohustusliku kirjanduse mõte on liitmine, ühendamine, eneseteadvuse tõstmine. Ei ole tähtis, et õpilane autorite eluloo pähe tuubiks, tähtis on, et ta teaks nad ajas enam-vähem õigele kohale asetada. Ei ole oluline, et ta nende teoseid peensusteni tunneks, kuid tähtis on, et ta oskaks teosed ja autorid kokku viia. On ääretult oluline, et kõik eesti lapsed tunneksid ühtesid ja neidsamu autoreid ning tekste, niinimetatud tüvitekste. See ühendabki meid rahvaks.
Kuid vähemalt niisama oluline on inimesele iseenda tundma õppimine raamatute kaudu ehk siis iseenese inimeseks saamise ja inimene olemise üle järelemõtlemine, esimene kokkupuude nende asjadega.
Sealjuures tuleb jääda realistiks ja tunnistada, et lapsi, kes ei loe raamatuid, on alati ja kõigil aegadel rohkem kui lapsi, kes loevad. Kuid mingi jälg koolis õpitust jääb paratamatult kogu eluks ka nendesse, kes ei loe. Siinjuures on eriti oluline põhikoolis õpitu.
See on nii mitmekihiline teema. Kas sa tahaksid siia midagi lisada?
Vaatamata sellele, kas raamat on kohustuslik, soovituslik või vabalt valitud, on kirjandus ikkagi kõnelemis- ja sedakaudu maailmanägemisviiside küllusesarv.
Kaus: Ja kui palju veel! Piirdun praegu vaid mõiste „kohustuslik“ tähendusega. Mulle tundub, et siin on kaks probleemi. Seda sõna kaldutakse mõistma ainult ühelt suunalt: välise sunni või korraldusena. Aga kohustuse mõiste sisaldab ka sisetunde aspekti. Üks „kohustuse“ tähendusi viitabki sisemisele moraalsele sunnile midagi teha.
Seda on raske paari sõnaga kokku võtta, aga üldjoontes võib inimelu väljendada kahe lausega: üks neist ütleb „mina tahan!“, teine ütleb „sina pead!“. Elamine tähendabki nende kahe lause vahelist tasakaaluharjutust, suutlikkust üht teiseks muuta, üht teise üle kanda. Kui taandada õpetamisest kohustuslikkuse nüanss, hakkab domineerima „mina tahan!“. Sa küsisid, kus on lastevanemate silmad. Sageli ongi lapsevanema pilk keskendunud oma laste vabadustele ja õigustele, et kui laps ikkagi ei taha „Naksitralle“ lugeda, siis on tal õigus sellest keelduda.
Eks seegi ole demokraatia harjutamine. Demokraatlikus süsteemis on kerge nõuda täielikku vabadust, „mina tahan!“ ülekaalu. Selle käigus kiputakse unustama, et kui panna kokku tuhanded teadvused, mis lähtuvad imperatiivist „mina tahan!“, võib taanduda oskus teistega arvestada, omaenda tahet piirata, vajadusel kompromisse ja kandvat koostööd teha.
Seega ei tähenda kohustuslik kirjandus mitte ainult mingi raskena tunduva teksti lugemist, vaid see on ka üldise sotsiaalse võimekuse osa. Kohustuslik kirjandus on ühiskondlik küsimus. Mu meelest pole kohustusliku kirjanduse lugemisel ja hilisemas elus keeruliste inimsuhete lahendamisel kvalitatiivset vahet, mõlemad nõuavad inimeselt sisemist jõupingutust. Katse mõista rasket teksti on põhimõtteliselt sama, kui katse mõista teistsugust inimest – seda enam, et raamatud on ju tavaliselt sootuks teistsuguste inimeste kirjutatud. Head raamatud aitavad meil elamise jõupingutusteks valmistuda. Elu pole lihtne, miks peaks olema seda õppimine, sealhulgas teksti mõistmine?
Teine aspekt ka, eelöeldule lisanduseks. Mu meelest ei tohiks ilukirjanduse mõtestamisel mõista „kohustuslikkust“ absoluutsena. Kohustuslik lugemine ei tähenda ju kohustuslikku mõistmist, see ei piira mu meelest mingilgi moel mõistmisvabadust, maailma mõtestamise võimalusi. Seda saab pakkuda ennekõike just kunst. Seetõttu ei piisagi õpetamisel ainult teadmistest, vaid on vaja ka oskust need teadmised ellu üle kanda. Kirjandusklassika pole oluline ju ainult seetõttu, et ta esindab oma ajastut, vaid ka seetõttu, et on ajatult kõnekas ja käsitleb üldinimlikke küsimusi mõjuga, mis ulatub üle selle aja, mil see kirjutati. Vilde on igav?! Meie praegune maailm on prohvet Maltsvette ja Leo Saalepeid tulvil!
Kohustuslikkuse ja vabaduse sidumiseks saavad väga palju ära teha õpetajad, neil on jätkuvalt võimalus hoida kinni pingutust nõudvate tekstide käsitlemisest, takistada pingutuse taandumist – ühiskondlikust survest hoolimata. Kuidas näed sina selles olukorras kirjandusõpetajate rolli?
Luik: Sa küsid otse ja ma vastan ka otse: kirjandusõpetajad vaesekesed on sattunud puu ja koore vahele ehk siis väga ebamugavasse olukorda. Ülemused, haridusministeeriumi ametnikud, pesevad oma käed puhtaks ja veeretavad koorma õpetajate turjale, nii et igal juhul jäävad õpetajad patuoinasteks. Meiesuguste kultuuritegelaste silmis jäävad nad patuoinasteks siis, kui nad valivad oma maitse järgi suvalisi raamatuid, mida lapsed peaksid lugema. Ülemuste silmis jäävad nad patuoinasteks siis, kui nad omal algatusel nõuavad lastelt eesti kirjandusklassika tundmist, kuna seda nii-öelda ametlikult ei nõuta.
Kui palju lihtsam ja arusaadavam oleks olukord, kui koolidel oleks ühtne haridusministeeriumi kinnitatud õppeprogramm, kuhu kuuluks iseenesestmõistetavalt nii eesti kui ka maailma kirjandusklassika. Usun, et õpetajad tunneksid sellest suurt kergendust.
Mis kirjanduse tundmisse puutub, siis annan siin sõna Marju Lepajõele: „Kahtlemata võib ilmneda varakult näiteks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks tegema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea majandusteadlane peaks tajuma elu irratsionaalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklassika lugemine.“
Jah, kuid sa küsisid tegelikult, milles ma näen kirjandusõpetaja rolli. Loomulikult ma ei ootaks õpetajalt, et ta teaks paremini kui kirjanik ise, miks raamat on kirjutatud. Tark õpetaja on see õpetaja, kes aitab mõista, et kunstiteos ei ole kunagi lõpuni lahtiseletatav ja et igal raamatul on oma saladus, mis ei seisne mitte selles loos, mida kirjanik jutustab, vaid seisneb selles, kuidas ta jutustab. Seisneb keeles, sõnades. Ja kui õpetaja veel sedagi suudaks seletada, et igal kirjanikul on oma keel ja et iga raamat kõnetab erinevaid lugejaid erineval viisil – ja kui üldse ei kõneta, pole ka midagi lahti. Hea õpetaja on see, kes suudab selgeks teha, et iga õpilane peab ise teose saladuseni jõudma. Õpetaja asi on seletada, et mõni tekst võib inimesele mõjuda ja arusaadavaks muutuda alles aastate pärast, mitte kohe. Mitte see pole oluline, et õpilane teost lahkaks, oluline on, et ta tajuks keele jõudu ja saladust.
Luuletuste koolitunnis lahkamine ja koost lahti monteerimine, nende väikeseks ja argiseks muutmine tundus mulle kooliajal alati piinlik ja tundub piinlik praegugi, kui ma mõtlen, kuidas seda mõnes kirjandustunnis võidakse teha.
Aga ma ei tee omale illusioone. Pole tõenäoline, et kirjandusõpetajaid üldse selles vaimus koolitataksegi. Võib-olla sa tead sellest lähemalt?
Kaus: Su küsimus osutab otsapidi juba laiemale teemale: kirjandusõpetuse rollile ülikoolides, eesti filoloogia õppekavadele. Üldhariduskoolide kohta tean niipalju, et õpetajate järele on üha suurem nõudlus. Mullegi on tehtud vastavaid ettepanekuid. Kõrvalt vaadates on tunne, et on ülepea hea, kui keegi õpetama saadakse. Samal ajal tunnen mitmeid häid kirjandusõpetajaid, kellest mõnedki on koolist lahkunud, sest see töö pole kergete killast. Ma ausalt öelda imetlen pedagooge, kes suudavad päevas viis või kuus korda hästi esineda ning enamasti ilma publiku entusiastliku aplausita. Rääkimata sellest, et õpetajal on ülimalt raske jätta tööd koduukse taha. Üks hea kirjandusõpetaja on kullatükk.
Ega mul polegi su öeldule suurt lisada. Saan vaid nõustuda: pole oluline, et me räägime või mida me räägime, on ka oluline, kuidas me räägime. Ja kirjandus ongi seetõttu oluline, et osutab kuidas-küsimuse möödapääsmatusele. Kirjandus on erinevate kõnelemisviiside ja sedakaudu maailmanägemisviiside küllusesarv.
Saan loomulikult aru, et teadmisi maailma kohta tuleb pidevalt juurde, kas või loodusteaduslike teadmiste hulk on palju mahukam ja iseloom kihilisem kui minu nooruses. Maailmatervikust on üha keerulisem üldpilti saada, reaalsus on otseses mõttes ammendamatu. Mina õppisin keskkoolis astronoomias ennekõike Päikesesüsteemi, mis on kosmilises mõõtmes praeguseks umbes sama kaalukas kui pool koma ühes jõgiromaanis. Nii et küsimus on ka selles, kas üha kasvavate teadmiste raames on võimalik kirjandust kuidagi uutmoodi õpetada – seejuures klassikalise kirjasõna kohustuslikkusest, selle ühendavast jõust loobumata. Olen mõelnud, kuidas saaks nihutada õppimist ainekesksuselt seostekesksusele, sest mäletan poisipõlvest, et sain Jules Verne’i „Kapten Granti laste“ lugemise käigus selgeks suure osa Maa lõunapoolkerast, s.t õppisin põnevat raamatut lugedes geograafiat. Äkki peakski vaatama lugemist kohustuslikkuse raames, ent kirjandust kui ainet siiski avatumalt?
Luik: Mul on sama kogemus.
Kirjanduse kui aine vundament on justnimelt avatus. Inimene võib raamatust endale leida hoopis midagi muud kui see, mis autor omast arust sinna pani. Selles mõttes on raamatud tõesti inimesed raamatute kujul, sest et inimesed, inimsuhted, õpetavad meile pidevalt midagi, mis on ette äraarvamatu ja üllatav. Kirjandus peidab endas neidsamu üllatusi, mida peidab inimene.
Mis puutub sellesse halasse, et lapsed raamatuid ei loe, siis haakub see teema hariduse devalveerumise teemaga. Niisamuti haakub sellega see kibe õpetajate puudus, millest sa ennist rääkisid. Kas tõesti on vaja igat kõva peaga tüdrukut ja poissi väevõimuga gümnaasiumist ja ülikoolist läbi utsitada!? Kellele sellest kasu on? Osa inimestest ongi kõva peaga, on alati olnud, ja mis siis! Kui nad läheksid õigel ajal ametikoolidesse, poleks meil nii suur puudus oskajatest töötegijatest. Võib-olla nad jõuavad raamatute lugemiseni hiljem. Iga inimese käest ei või nõuda, et ta loeks või laulaks või pilli mängiks. Mina ei taha jalgpalli mängida, aga paljud tahavad, ja mis sellest. Elus ongi nii.
Õpetajad kuluvad, õppejõud kuluvad, kui nad peavad päevast päeva seinale rääkima. Pole mingi ime, et õpetajaks enam ei taheta õppida. Õpetajat innustab ju ikka ainult terane õpilane. Hariduse väärtustamine peaks algama sellest, et gümnaasiumi- ja kõrgharidust saavad põhiliselt need, keda õppimine tõesti huvitab. Muidu lihtsalt raisatakse õpetajaid. Mis sina arvad?
Kaus: See on keeruline küsimus. Olen absoluutselt nõus, et kõik inimesed ei pea olema süvalugejad – kuigi mõtestamine kuulub inimolemisse. Samuti tundub mulle, et gümnaasiumiharidust idealiseeritakse ja kutseharidus ei tähenda sugugi sisurikka elu lõppu või andetut eksistentsi. Teisalt on üldistusi raske teha, sest inimesed arenevad nõnda erinevalt ja liiguvad väga kummalisi teid pidi. Mõni, kes tundub kooli ajal kõva peaga, võib hiljem ootamatultki avaneda. Ja vastupidi: lapsgeenius ära väsida.
Aga teema on akuutne ja kui lepime kokku, et Eestit on meile vaja, siis ma ei kujuta ette, kuidas saaksime seda vajadust ilma eesti keeleta ja sedakaudu eestikeelse kirjasõnata rahuldada. Selles keeles, milles me suhtleme, milles oma probleeme lahendame, kajab siiani kaasa piiblitõlkijate, Kreutzwaldi, Koidula, Petersoni, Liivi, Suitsu, Tammsaare, Underi ja teiste hääl. Kui me need hääled hooletusse jätame, võib meid haarata ühiskondlik dementsus, elu ilma sügavusteta.
Mõned aastad tagasi ütles näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak, et me peame tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse. Kohustusliku kirjanduse marginaliseerimisega tehakse liiga neile, kes ei saa ennast enam ise kaitsta. Kuigi just nende mõeldu-kirjutatu on meid õpetanud häält tegema, olgu sellel siis sea kisa, ööbiku laksutamise või siili sosina kõla. Kõige laiemas ühiskondlikus mõttes pole kirjandus mitte niivõrd kohustuslik, kuivõrd paratamatu.
Luik: Lohutagu meid see, et mõnedest, nagu näiteks Tammsaare, Under või Alver, said hoolimata võõrkeelsest haridusest siiski suured eesti kirjanikud.
Lõpetan meie vestluse Justus Lipsiuse sõnadega aastast 1572, kui ta sõitles oma sõbra Langiuse näol kõiki tolle aja inimesi: „Sa väidad, et meie ajastu on kõige masendavam. See sinu laul on mulle ammu tuttav: tean, et su vanaisa esitas sedasama, et su isagi, tean, et su järeltulijad ja lapselapsedki hakkavad seda esitama. Loodus on inimloomuse nii sättinud, et kurva poole pöördub meie pilk teraselt, rõõmsast aga läheb mööda.“
Jah, räägime, mis me räägime, lõpuks selgub ikka, et keel, sõna, tekst on inimolemise juurde kuuluv paratamatus. Meie vaidlused ning ajas muutuvad hinnangud ei maksa selle paratamatuse ees mitte midagi. George Steineril on kuulus essee pealkirjaga „Meie kodumaa – tekst“. Oleme kõik kodutud, kui me ei mõista ega tunne oma emakeelt ega neid tekste, mis on võimalikud ainult selles keeles.
Keelekorralduse või -arenduse diskussioonis on vähe räägitud sellest, kuidas peab teaberikkas keelekeskkonnas eesti keelt emakeelena õpetama. Kuidas läheb emakeeleõpetusel ning missugused suunad siin valitsevad?
Emakeeleõpetajad uues olukorras
Koolis õpetatakse ja õpitakse kirjakeelt. On selge, et kirjakeele normi allikana ei kao ÕS seadusest, veebist ega eesti keele klassiruumidest kuhugi. Kirjakeel kui polüfunktsionaalne sotsiaalne keelevorm1 vahendab õpilastele mis tahes aineteadmisi õpikutes, videoloengutes, töökäskudes, uurimistöödes ja ettekannetes või klassiaruteludes. Eesti kirjakeel on meie kultuuris välja kujunenud tunnetus, mille rohkeid nüansse õpitakse tundma kogu elu vältel. Koolis laotakse kirjakeele vundament, millele ehitatakse tulevase elu (kirja)keelekogemus. Keelekogemus on aga igal põlvkonnal ja keelekasutajal erinev, seepärast on tähtis haridussüsteemi kaudu tagada kirjakeel kui ühisosa, keeletuum.
Muidugi on kõigil, eelkõige emakeeleõpetajatel, kahju tunnistada, et õpilaste keele-eeskujud ja sestap ka keelepruuk on sootuks teistsugused kui veel kümme aastat tagasi. Pole parata – maailm ühtlustub ja üha enam tuleb mõtestada emakeeleõpetust tõlkimise ja omakultuuri skaalal. See asetab emakeeleõpetaja uude olukorda: sageli tuleb õpilasele tema enda keele seaduspärasid seletada nagu teise keele kõnelejale. Selles pole süüdi noored, vaid elu katkematu ja seaduspärane pürgimus uue ja innovaatilise poole. Nutitelefoni ei osta seitsmeaastane koolimineja endale ise ja wifit ta koju ise paigaldada ei saa – keelelise kasvukeskkonna loovad täiskasvanud. Teistpidi võttes on kogu internet (ja paraku ka sellest hoovav inglise keel) kirjaoskuse triumfi märk. Kui kirjaoskus ei oleks maailmas nii levinud, ei saaks me ka veebis toimetada. Õpilasel tuleb kuidagiviisi selles keelerikkuses orienteeruma õppida – tarvis on mõista, kuidas suhelda teksti kaudu ametlikus kontekstis või vabamal ühismeediaplatvormil. Emakeeletunnis tuleks õpetada selgeks elementaarsed keelevalikute langetamise põhimõtted ning ühes noortega mitmesuguste näidistekstide keelekasutust võrrelda ja analüüsida.
Nii nagu enam ei anta lastele kodus vitsa, ei passi verbaalselt nüpeldada õpilasi ega teisi keelekasutajaid, kes kiirsuhtluses mõne eksimuse teevad, inglise sõna asemel täpset eesti vastet ei tea või vastaja silmis rumala keeleküsimuse üldse esitada söandavad. Õpetama ei peaks mitte seda, mis on õpetaja silmis „õige“, vaid seda, missuguseid keeleregistreid leidub ning kuidas ja mis olukordades kirjakeele tavade kohaselt väljenduda.
Keel on ühtaegu sotsiaalne ja lingvistiline süsteem
Keelevahendid on alati sotsiaalse suhtluse teenistuses, mistap ei saa keelevalikuid vaadelda üksnes lingvistika vahenditega. Keelt käsitletakse sotsiaal-lingvistilise süsteemina, mis allub keerukale toimimisloogikale. Selle keeruka süsteemi keelevalikuid ei suuda ammendavalt kirjeldada mitte ükski keelekäsiraamat ega sõnaraamat. Keel kui sotsiaal-lingvistiline süsteem on ise nagu lõputult valmiv raamat, mida loeb ja kirjutab igaüks ise terve oma elu, selle lugemist peab aga õpetama kool.
Keelelised valikud sõltuvad ennekõike keelevälistest mõjuritest: esiteks kultuuritavadest ja teiseks vahetust suhtlusolukorrast. Igas kultuuris on oma ideoloogia, kombed, ajalugu, võimusuhted ja tekstitraditsioon ehk žanride süsteem. Me ei pane ise tähelegi, kuid oleme sarnastes suhtlusolukordades harjunud valima kindlaid tekstiliike ehk žanre, ehitame need sarnasel viisil üles ja kasutame tuttavaid väljendusvahendeid. Koolis on aga tarvis kultuurikontekst õpilasele nähtavaks teha, et ta iseseisvalt suheldes seda arvestada oskaks.
Suhtlusolukorra määravad tegurid on suhtluseesmärk, suhtlejate roll ja võimalikud suhtlusmoodused: kas suuline või kirjalik keelevorm, pilt, heli, tekst jne. Ka neid tahke peab õpilane oskama märgata.
Sotsiaalsed tegurid – kultuuri- ja olukorratasand – on keelevälised, ent mõjutavad keelesiseseid valikuid alates teksti ülesehitusest, grammatikast ja sõnavalikust kuni õigekirjani. Nii moodustub tekst kui tähendustervik, milles on iga keeleline valik omal kohal. Kui muuta tekstis üksikut sõna, lauset või vormivalikut, muutub terve teksti tähendus.
Kui keel on korraga sotsiaalne ja lingvistiline süsteem, peaks õpilasel kooli jooksul välja kujunema selle kaksiksüsteemi terviktunnetus. Niisugune tunnetus saab kujuneda mitmesuguste keelenäidete varal, mida tundides sügavuti analüüsitakse ja mille eeskujul kirjutatakse. Kui lahutada üksik keeleteema, nt mõni komaküsimus sotsiaal-lingvistilise süsteemi tervikust ja vaadelda seda koma eraldi objektina, jõutakse keeletarkuse omandamisel vaid poolele teele. Samuti ei pruugi vastust anda üks konkreetne keeleallikas, vaid abi tuleb otsida mitmest kohast, liita sellele oma keelekogemus ja võtta arvesse konteksti, millest ajendatuna küsimus tekkis.
Selleks et langetada otsus, missugune keelevalik suhtlusolukorda sobib, on kasulik tunda keeleallikate funktsioone ja osata lugeda allikateavet. Elektrooniline ÕS (eki.ee/dict/qs/). Kuvatõmmis
Keeleteadlikkus
Üks põhikooli ja gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ainevaldkonna keskseid sihte on keeleteadlikkus. See tähendab oskust analüüsida, kõrvutada ja ammutada vajalikku teavet leksikaalse ja grammatilise tähenduse kohta ning teha keelekasutuse kohta oletusi ja järeldusi.2 Lihtsamini öeldes on tegemist keelekasutaja võimega suheldes keelt teadvustada. Emakeeleõpetuse puhul seisneb keeleteadlikkus ennekõike kirjaliku keele peegeldamises – suuline keel on õpilasel kooli tulles olemas ja toimib meediumina niigi, seevastu kirjalikule keelele omane tihe ja asjalik lausestus sama loomulikult külge ei hakka. Keeleteadlik õpilane oskab analüüsida oma lauseid, katsetab eri sõnastusi ning on võimeline oma valikuid keeleterminitega kirjeldama.
Paraku keskendutakse emakeeleõpetuses eelkõige keeleteadmistele, mitte keeleteadlikkusele. Eesmärk peaks aga olema just viimane. Tähtis ei ole mitte üksnes teadmine, kuhu koma panna, vaid ka see, miks kuhugi koma käib. Koolitundides ja üliõpilaste praktikaaruannetes esinevad näited, kus piirdutakse grammatikakategooriate nimetamise või äratundmisega, ent avamata jäävad keelenähtuse funktsioon ja tähendusloomevõimalused. Näiteks õpetatakse sõnaliike või lauseliikmeid ära tundma lihtsates nn õpikulausetes. Tõhusam oleks aga arutleda, mida tähendab öeldise kontseptsioon ning mis saab siis, kui öeldis lausest välja jätta või asendada millegi muuga. Peaasi, et õpilane oleks aktiivne ja vastaks keerukatele küsimustele, millele pole üheseid vastuseid – nagu keeles ikka.
Kuivõrd tuntakse seejuures keeleallikate võimalusi? Eesti keele kasutaja valduses on neid palju: korpused, sõnaraamatud, veebilaused, terminibaasid, keelerakendused, käsiraamatud jne. Selleks et langetada otsus, missugune keelevalik suhtlusolukorda sobib, on kasulik tunda keeleallikate funktsioone ja osata lugeda allikateavet. Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppe tudengitega töötades on aastate jooksul selgeks saanud, et kahjuks seda oskust koolist kaasa ei anta. Ka elektroonilise ÕSi võimalustega ei olda piisavalt hästi kursis: ei osata kasutada otsinguvälju, ei tunta ÕSi märke, häguseks jääb EKSSi ja ÕSi erinevus, terminibaase pole nähtudki ning keelerakendused on võõrad, samuti pole harjumust kasutada keeleabi, õigekeelsuskäsiraamatut või ka eesti keele käsiraamatut.
Keeleõpetuse suunad
Vähene keeleteadlikkus ei ole imekspandav. Keeleteadmiste õpetuses on levinud kolm peamist suunda: 1) preskriptiivne ehk ettekirjutuslik suund või õigekeelsusele orienteeritud suund; 2) deskriptiivne ehk keelt kirjeldav suund ja 3) reflekteeriv ehk kaalutlev suund.
Eesti koolitraditsioonis on tuttavad eelkõige esimesed kaks, s.o ettekirjutuslik ja kirjeldav suund. Need seisnevad selles, et õpetaja tutvustab õpilastele keelesüsteemi mingit osa tahvli ja õpiku abil, vihikusse tehakse skeeme või kirjutatakse üles reeglid koos näidetega, ühtlasi õpetatakse hoiduma ühe või teise enamlevinud keeleeksimuse eest. Niisugused võtted ei õpeta aga õpilasi keelesüsteemi suhtluses teadvustama, keelematerjali analüüsima ja sünteesima või keeleallikate toel ise keelevalikuid langetama. Seda viimast, kaalutlemisele orienteeritud lähenemist jääb tundides vähe silma, kuigi just niisugust suunda eeldab teisenenud keelekeskkond ja keele kui sotsiaal-lingvistilise süsteemi keerukas toimimisloogika.
Reflekteeriv lähenemine on seotud tekstikeskse keeleõpetusega: keelt ei õpetata üksnes lingvistilise süsteemina, eraldi suhtlusõpetusest ja tekstiloomest. Tekstikeskne õpetus tugineb arusaamale, et keel on ühtaegu nii abstraktsioon kui ka konkreetne nähtus.3 Keel kui abstraktsioon tähendab kõiki keelesüsteemi võimalusi, üüratut keeleladu, mis on kogu aeg olemas, kuid mitte korraga kasutuses. Konkreetses suhtlusolukorras avaldub keel tekstide kujul. Tekstid on inimsuhtluse põhiühikud, milles kehtib oma loogika ja millele on keelesüsteem allutatud. Seega tuleks keelt õpetada nii süsteemi kui ka tekstina.
Pre- ja deskriptiivse didaktilise traditsiooni pärand on tekstikeskse õpetuse põhimõtete juurdumist takistanud juba aastakümneid. Keeleteadmised on õpikutes praegugi süstematiseeritud keeletasandite, mitte teksti loogika alusel. See on vastuolus eesti keele ainekava eesmärgiga, mis eeldab, et põhikooli lõpus oskab õpilane keeleteadmisi rakendada tekstiloomes ning tekste analüüsides ja hinnates.
Juba 1970ndatel kõnelesid emakeeledidaktikud sellest,4 kuivõrd tähtis on arvestada ja toetada õpilase loomulikku keeletaju ning suunata teda kasutama oma eelteadmisi. Emakeeleõppijal on kooli tulles juba olemas esialgne tunnetus, kuidas mingites olukordades suheldakse, ta taipab juba nii mõndagi keelest kui sotsiaal-lingvistilisest süsteemist. Niisugused teadmised on ta omandanud loomulikult ja niisama loomulikult peaks keeleharidus koolis jätkuma. Kui õpilase eelteadmisi arvesse ei võeta, jäävad keeleteadmised, näiteks käändesüsteem või astmevaheldus, talle eraldi objektiks, mille õppimise väärtus on küsitav. Esikohal on keele kui terviku õpetamine, mitte fragmentide kallal pusimine. Mõttetu on täita pelgalt töövihikuharjutusi, kus tuleb parandada üksikute lausete, fraaside või sõnade õigekirja. Seda võib teha aeg-ajalt kordamiseks, kuid muul juhul teenib see vaid kitsast eesmärki ega vii õpilasi keeleteadlikkuse või tähendusliku keeleloomeni.
Traditsioonide püsimisel on mõistagi omad põhjused. Nõukogude okupatsiooni ajal täitis deskriptiivne grammatikaõpetus rahvuslik-rituaalset funktsiooni, kirjakeeleõppe kaudu kujundati ühtekuuluvustunnet. Selline arusaam keeleõpetusest on eesti kultuuri nii sügavalt juurdunud, et hilisemad ideed muuta keeleõpetus elulähedasemaks ja inimese loomulikku keeletaju ning iseavastamist toetavaks ei ole saanud esile pääseda.5 Tõsi, võrreldes keeleteadusega on tekstiuurimus veel nooruke, paarikümneaastane, ega ole seni teeninud esmajoones didaktilist eesmärki. Eestis ei ole veel paika loksunud tekstikeskse keeleõpetuse alused, millele saaks tugineda metoodika.
Tõhus õpetamine
Eesti keele tunde jälgides on näha, et enamasti saab tähelepanu sõnade tähenduse üle arutlemine, vähem suunatakse arutlema lausestuse üle. Ometi peaks lausetasandi kallal töötamine olema emakeeleõpetuse tähelepanu keskmes: tihe kirjakeelne lause erineb palju suulisest suhtlusest. Samuti peab keelenäiteid vaatlema lausekontekstis. Kui sõna funktsiooni ja lausekonteksti ei uurita, võibki õpetaja jääda lõputult korrutama, mida üks või teine sõna tähendab, ilma et teadmine õpilase mällu kinnistuks.
Teatud keeleküsimuste käsitlust pärandatakse põlvest põlve, neist rääkimine tundub olevat peatähtis keeleteema ka ringihäälingu eetris. Näiteks kiputakse sarnassõnu õigesti ja õieti õpetama sõnatasandil. Seejuures jääb tähelepanuta, et lausekontekstis on neil sõnadel erinev otstarve: õigesti on viisimäärsõna, õieti aga rõhumäärsõna. Kui võtta lahti veebikorpus etSkell ja panna ritta kümme lauset, kus need kaks sõna esinevad eri funktsioonides, mõistavad õpilased kiiresti, et neil sõnadel on lauses erinev ülesanne. Seesuguseid näiteid uurides ja nende üle arutledes on õpilane võimeline keelejärelduseni ise jõudma, samal ajal kui õpetaja teda küsimustega suunab ja toestab. Niisugused õpilaste avastused on tõhusaks õppimiseks väärtuslikumad, suisa ainuvõimalikud.
Ühtlasi paistab, et keeleõpetuses kipuvad domineerima rusikareeglid. Didaktikas aga soovitatakse mitte kõnelda keelereeglitest, vaid keele toimimise põhimõtetest. Näiteks ei saa öelda, et eesti keeles on verb alati teisel kohal – eelkõige on tegemist põhimõttega, mis võib mõnes kontekstis teisiti olla. Rusikareeglid võivad tekitada segadust, tunduda koguni tähendusetud, kui kasutus ja õpetaja jutt ei lange kokku. Reeglite ilmestamiseks võib õpikukoostaja või õpetaja valida väga kindlad näited, kus tõesti nii on, nagu reegel ütleb, kuid suhtlusolukorras, tekstis see kehtida ei pruugi. Ambivalentsetest keeleküsimustest ei tasu siiski hoiduda, vaid vastupidi – neid soovitatakse koos õpilastega analüüsida, võttes appi keeleallikad. Õpetajal on vaja julgust nentida, et üks või teine keeleküsimus ongi segane, kuid väärib sellegipoolest uurimist ja ühist arutelu.
Tähenduslik keeleõpetus eeldab arutelumeetodite rakendamist, ent koolitunnis on aktiivne pigem õpetaja, kel tunni lõpuks selg märg, samal ajal kui õpilasel on mahti nutitelefonis surfata või lamaskleda. Õpetajad kipuvad vastuseid ette ütlema ega malda oodata, kuni õpilane kas või kobamisi oma vastust formuleerib. Õpilase passiivsus on kindlasti üks põhjuseid, miks sügavad teadmised välja ei kujune, ent arusaam, et õpetamine ei seisne õpetaja monoloogis, on visa murduma. Ei olegi vaja mingeid erilisi innovaatilisi meetodeid või digitaalseid torusid-vilesid, vaid vanade heade pedagoogilis-didaktiliste põhimõtete järgimist: näiteks peab õpilane olema tegevuses, tunnil peavad olema koos õpilasega sõnastatud eesmärgid, häälestus- ja refleksiooniosa. Just tunni lõpufaasi, refleksiooni pinnapealsus või ärajäämine avaldab õpilase igasugusele teadlikkusele, sh keeleteadlikkusele negatiivset mõju. Kui õpilasele ei anta võimalust ise järeldusi või üldistusi sõnastada, ei jõua ta ka teadlikkuseni, olgu eesti keele tunde nädalas kas või kümme. Ühtlasi ei saa õpetaja mitte kunagi teada, mida õpilane ei tea. Nii jätkub õppimise matkimise mäng: üks teeb nägu, et ta õpetab, ja teine teeskleb õppimist. Mõlemad on ajapikku mängus osavaks saanud ja pärandavad oma oskusi järgmistele generatsioonidele.
Õpetaja pedagoogilistest oskustest ja teadmistest oleneb, missuguseks kujuneb õpilase hoiak ja keeleteadlikkus. Selleks aga, et õpetaja läheneks keeleõpetamisele reflekteerivalt, õpilasi aktiveerivalt, on tal vaja tuge.
Emakeeleõpetuse olukord
Enamik eesti keele õpetajaid on ametit õppinud siis, kui elektroonilisi sõnaraamatuid ei olnud, kui ülikoolis ja kooli keeleõpetuses domineeris preskriptiivne või deskriptiivne suund, kui enamik kirjalikke tekste oli toimetatud ja ei olnud tarvis kahelda ajaleheteksti või tõlketeose keelekvaliteedis.
Emakeeleõpetajateni ei ole piisavalt jõudnud metoodilisi materjale, mis seletaks, kuidas keelt tekstikeskselt ja keeleteadlikult õpetada, kuidas sõnaraamatuid kasutada või missuguseid keeleallikaid üldse eesti keele kohta leidub. Keelealaseid uurimusi vahendab ajakiri Oma Keel, mis peaks õpetaja hoidma kursis sellega, mida keeleteaduses parasjagu uuritakse, kuid spetsiaalselt eesti keele õpetajale mõeldud ainedidaktilist kompaktset teavet napib. Uudisteave on fragmentaarne ja puistatud üksikute koolituste, seminaride, teabepäevade ja paarileheliste näidisülesannete sisse, mida levitatakse sporaadiliselt. Samal ajal kõneldakse eufemistlikult pedagoogide elukestvast õppest.
Emakeeleõpetuse arenduse nimel peaks käima pidev, süsteemne ja kvaliteetne didaktiline arendustöö, millele saaks tugineda metoodika. Praegu on mulje, et psühholoogia, pedagoogika ja keeleteadus on eest ära kõndinud ning emakeeledidaktika sörgib nende sabas. Ei ole ka ühtki institutsiooni, kes emakeeleõpetuse arendamise eest vastutaks.6 Niisugune olukord tuleb kiiremas korras muuta – seda nõuavad nii teisenenud keelekeskkond kui ka uue aja võimalused.
Keelekeskkonda me endiseks pöörata ei saa ning vaevalt et kuskilt eesti keele tunde juurde pudeneb. Muuta saame aga õpetusviisi. Kui õpilane saab kas või neis kahes äärmiselt väärtuslikus 45 minuti pikkuses emakeeletunnis, mis talle nädalas ette nähtud, juba praegu ise tegevuses olla, tõsiselt mõelda, pingutada, keelevalikute üle arutleda, arvata, eksida, end parandada ja toimetada ning uuesti proovida, võib ta jõuda keeleteadlikkuseni, elutervete keelehoiakuteni. See tagab ka kirjakeeletavade kestmise üle aegade.
Merilin Aruvee on Tallinna ülikooli emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor.
1 Krista Kerge, Eesti kirjakeele mõtteruum. – Emakeele Seltsi aastaraamat 2004, nr 49, lk 7−22.
2 Ulrike Jessner, On multilingual awareness or why the multilingual learner is a specific language learner. Rmt: Essential Topics in Applied Linguistics and Multilingualism. Studies in Honour of David Singleton. Springer, 2014, lk 177.
3 M. A. K. Halliday, Literacy and linguistics: A functional perspective. Rmt: Language and education. Volume 9 in the collected works of M. A. K. Halliday. Continuum, 2007, lk 97–129.
4 Vt arutlusi: Nikolai Remmel, Eesti keel õpilase pilguga. Rmt: Nikolai Remmel eesti keelele ja koolile. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2008, lk 76–139; Johannes Valgma, Grammatika või elav keel? Rmt: Keele- ja koolimees Johannes Valgma. Tallinna Ülikool, 2008, lk 76–139.
5 Martin Ehala, Emakeeleõpetuse paradigmad, Eduard Vääri ja tema „Eesti keele õpik keskkoolile“. Rmt: Keeleteadlane Eduard Vääri. Artikleid ja bibliograafia. Tallinna Ülikool, 2011, lk 29−49.
6 Pean siin silmas, et praegu ei ole Eestis emakeeleõpetuse valdkonna professoritki, seega kiratseb ka teadustöö. See on aga omaette teema, mis on seotud nii kõrghariduse rahastuse kui ka akadeemilise järelkasvuga laiemalt.
Tallinna Pühavaimu kiriku eesti koguduse pastori Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“ uus väljaanne emeriitprofessor Jüri Kivimäe suurepärases tõlkes on olnud raamatulettidel juba poolteist kuud. Selle esimene trükk kadus sealt mõne päevaga ja ka lisatiraaž püsib endiselt müügiedetabelite tipus. Russowi kroonika on üks tuntumaid allikaid Liivi sõjaks kutsutud sõdade ja konfliktide puntra kohta, ehkki enamasti unustatakse, et otseselt kroonika on sellest vaid kolmas ja neljas osa, esimene ja teine aga varasemate või teiste autorite tööde kompilatsioonid.
Selle teose olulisusest meie aja- ja kultuuriloos pole Sirbi lugejaile vaja seletama hakata: see on üks meie tüvitekste, vaatamata sellele, et seni puudus eesti keeles kroonika adekvaatne tõlge. Kaarel Leetbergi oma saja aasta tagant on lihtsalt ajast ja arust, Dagmar ja Hermann Stocki aastal 1967 paguluses ilmunu küll kõvasti parem, ent autori keelepruuki liigselt lihtsustav ja moderniseeriv. Mõlemas on lisaks hulk eksitusi. Too teine, parem tõlge polnud Nõukogude Eestis küll otseselt keelatud, kuid siiski väga defitsiitne raamat. Minu peres oli see juba mu lapsepõlves olemas ja ehkki ma ei kavatsenud sellal ajaloolaseks saada, kulus kroonika tekst mulle kohati lausa pähe. Vist teise kursuse tudengina juhtusin seda, et mul on see väljaanne olemas, paarile õpingukaaslasele mainima. Üks neist küsis seda veidikeseks laenuks. Õhtuti oli tal mingi tööots Tartu ülikooli raamatukogus ja viimast korda nägingi oma kaunist raamatut mõni päev hiljem toda selli seal väisates – köitest lahti võetult, paljundusmasinas. 1993. aastal ilmunud uustrükk pole mu kaotusvalu vähendanud.
Nali naljaks, aga nüüdset tõlget oodati juba pikka aega. Et see töös on, oli laiemalt teada, ja tõlkija isik tõstis ootusi. Jüri Kivimäe on meie ajalooteaduses omaette nähtus. Meil üldiselt ei ole ajaloolaste seas koolkondi, mis on mujal küllaltki tavalised. Tekivad needsinatsed enamasti mõne väljapaistva õppejõu ümber, tema õpilastest ja järgijatest. Väikeses Eestis on nii esimesi, teisi kui ka kolmandaid lihtsalt liiga vähe. Kivimäe koolkonnast võib meil aga kõnelda juba oma neli aastakümmet, ehkki ta ise oli peaaegu poole sellest ajast Eestist eemal, Toronto ülikooli juures.
Uue tõlke trükitud ja ühismeedias ilmunud vastukaja on olnud eranditult kiitev ja ka mina ühinen selle kooriga. Tõlge on tõesti õnnestunud ja originaalilähedane, Russowi iseloomulik ja ajastupärane stiil on väga hästi edasi antud. Muidugi pole see kõikjal sajaprotsendiliselt võimalik olnud: lõivu on tulnud maksta teksti arusaadavusele, lihtsustada mõnd liiga keerukat lõiku, siin-seal võib keegi teine tahta pisut teisiti öelda jne. Kohati on siiski sisse jäänud tarbetuid moderniseerimisi (näiteks ’lips läbi’ lipsude-eelsel ajastul ’laul lauldud’ vmt asemel). Väljaanne on eeskujulik kogu skeemi tekst – kontekst – intertekst seisukohast. Rõhutada tuleb lisatud ees- ja järelsõna kaalukust. Eessõna annab ülevaate kroonika ja selle tõlgete varasematest väljaannetest ning nüüdse väljaande tõlkimis- ja toimetamispõhimõtetest ja -valikutest. Järelsõna aga laiendab märkimisväärselt lugeja arusaama kroonikast, selle autorist ja kogu tema ajastust.
Muidugi viib see küsimuste juurde Balthasar Russowi rahvuse ja identiteedi kohta, mis on eesti kultuuriloos ebaproportsionaalselt ületähtsustunud. Jüri Kivimäe ei soovi – otseste allikate puudumise tõttu ei saagi – siin ühes või teises suunas seisukohta võtta, peab seda küsimust tolles ajas kohatukski. Osalt võib sellega nõustuda. Rahvuslik identiteet pole seesama asi, mis põlvnemine, ja Russowi enesetunnetusega näib asi üsnagi selge olevat – (alam)saksakeelne tallinlane. Rahvus on eelkõige kultuuripõhine fenomen: kuulud selle rahvuse hulka, millises kultuuriruumis end tunnetad ja teostad. Muu on päritolu, juured, kaugem taust. Millisesse kultuuriruumi saanukski alamsaksakeelse üla- ja keskkihtidega hiliskesk- või varauusaegses Tallinnas kuuluda alam- ja pisut ülemsaksakeelses keskkonnas hariduse saanud luterlik pastor, kes pealegi pisut karjääri tegi, sotsiaalselt edenes ja kirjamehena laialt tuntuks sai? Olgu ta siis pealegi olnud ühtlasi kogu oma tööelu vältel eestikeelse koguduse õpetaja.
Päritolu on aga sootuks teine küsimus ja ehkki pole võimalik tõestada Russowi sünnipärast eestlust, kehtib sama ka tema mitte-eestluse kohta. Pealegi on meieni jõudnud kolm otsest kriitilist vastukaja tema kroonikale tema kaasaegsetelt Elert Kruselt, Heinrich von Tiesenhausenilt ja Tönnes Maydellilt, kes kõik otsesõnu või vihjamisi krooniku talupoeglikule päritolule osutavad. Millisest rahvusest või miskeelsed olid üldse enamasti Eesti ala talupojad? Kõigel sellel Kivimäe muidugi peatub, kuid seisukohta ei võta. Õigemini, võtab küll: pole tõestuseks piisav! Muide, liignimest tulenevalt on Russowit päritolult ka venelaseks peetud, s.t tal vene juuri oletatud, ehkki tema kroonikast on otsitud ja leitud hoopis (osalt muidugi ajastu iseloomust tulenevat paratamatut) russofoobiat. Ent olgu Russowi päritolu milline tahes, ta on siiski just meie kroonikakirjutaja. Ligemale poole aastatuhande taguse aja Eesti ja Tallinna saksakeelsed asukad on üsna samal määral meie ehk tänapäeva eestlaste esivanemad kui tollane talurahvaski.
Kuid kõike Russowi kroonika tekstis kajastuvates hoiakutes ei saa seletada üksnes sellega, et ta oli saksakeelne tallinlane. Ka mitte sellega, et ta oli liivimaalane, ehkki lõpuks ei kirjutanud ta ju mitte Tallinna ega Eestimaa, vaid Liivimaa kroonika. Paul Johansen on oma artiklis „Kronist Balthasar Rüssowi päritolu ja miljöö“ (Tulimuld 1964, nr 4) tähelepanu juhtinud, et Russow oli kõigepealt luterlik pastor, kes oma kroonika esmatrükis julges lugeda leevitit isegi Rootsi kuningale, kuid kes siiski nägi luterluse peamist kaitsjat Liivimaal Rootsi ülemvõimus; teises järjekorras tundnud ta end siiski tallinlasena. Seda tähelepanekut tuleks veidi korrigeerida: teiseks tunneb Russow end oma kroonikas Rootsi truu alamana, sest neil – ja ainult neil! – puhkudel, kui Tallinna raad läheb tema jutustuses vastuollu Rootsi krooniga, kritiseerib ta selgelt ja ühemõtteliselt oma kodulinna magistraati; ning alles kolmandas lähenemises oli ta tallinlane.
Jah, see tähendab, et Russowi kroonika on kirjutatud varjamatult Rootsi-meelselt positsioonilt ning oli omas ajas poliitiliselt ja propagandistlikult laetud. Tagantjärele on küll usutav, et ühtegi kestvamat alternatiivi Rootsi võimu alla langemisele meie esivanemail – nii eesti-, saksa- kui ka muukeelsetel – tollal mitmetel objektiivsetel, ent pahatihti ka subjektiivseil, ajaloolistele tegelastele, nende isikuomadustele ja huvidele taanduvail põhjusil väga polnudki, vähemalt tallinlastel ja ümberkaudsetel mitte. Kuid Rootsi ei olnud tollastele liivimaalastele nende omas ajas siiski ei parim ega ainus valik. Kui Tallinn nõustus Rootsi ülemvõimuga osalt seetõttu, et Lõuna-Soome oli talle majanduslikuks tagamaaks samavõrra sõjast laastatud ja osalt juba venelastele kaotatud Põhja-Eestiga, siis rüütelkonna, maa-aadli puhul olid esikohal olnud rahulootused: Rootsi oli 1561. aastal ainus Liivimaa naaber, kes polnud parasjagu Moskooviaga sõjajalal. Saadi aga mitte rahu, vaid uued ja vaat et hullemad, nii kodu- kui ka päris võõrad sõjad. Saadi petta.
Osalt võib Russowi aadli ja mõisameeste (sisuliselt aadlimaakaitsevägi) vastast või vähemalt neid teravalt arvustavat hoiakut seletada tema Rootsi-meelsusega ning mingil kujul omariikluse säilimist ja Saksa-Rooma keisririigiga seotuks jäämist lootnud mõisameeste avaliku või poolavaliku Rootsi-vastasusega eriti kroonika peamise, kolmanda osa sündmuste toimumisajal. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Russow avaldas oma kroonika ajal, mil Rootsi pealejäämine võimuvõitluses Tallinna ja Eestimaa pärast oli juba enam-vähem selge, mõisamehed aga (pool)iseseisva jõuna ajalooareenilt kadunud – läbi kukkunud. Kuid kas mõistame näiteks muistse vabadusvõitluse või Jüriöö hukka, sest need olid nagunii läbikukkumisele määratud, nagu nüüd ilmne? Kas suudame aduda meiena (osana sellest) küll Liivi sõja aegseid (ka saksakeelseid) tallinlasi, kuid mitte põlist maa-aadlit, kes orduriigi varemeil midagi päästa püüdis? Seesugune hoiak on muidugi arusaadav, kuid tuleneb omas põhiosas pigem hulga hilisematest asjaoludest ega märka, et eelkõige transiidile rajatud hansalinnad olid siinmail palju kolonialistlikum, võõram nähtus kui feodaalses majandus- ja ühiskonnaelus, eriti aga maakaitses loomulik ja vajalik aadel.
Järelsõnas on juttu ka Russowi väga tõenäolisest – kuid mitte tõestatust, tahaks sõbralikult torgata – tegevusest mitmete Saksamaal trükitud, Liivi sõja uudiseid kajastanud lendkirjade või lendlehtede autori või vähemalt allikana. Kaudseks tõestuseks tuuakse leheküljel 399 näide ühest 1572. aastal Maini-äärses Frankfurdis Niklas Basse trükikojas trükitud anonüümsest lendkirjast, kus kirjeldatakse Ivan Julma ja tema opritšnikute pogrommi Novgorodis 1570. aasta alul ja kus Volhovi jõge nimetatakse ekslikult Volgaks – viga, mis esineb ka Russowi kroonikas (nüüdses väljaandes lk 220) ja viitavatki lendkirja autorsusele. Arvatavasti lähtub see viga siiski tuntud ajalooliste tegelaste, tsaar Ivan Julma diplomaatiliste agentide, ka kroonikas korduvalt esinevate Johann Taube ja Elert Kruse eneseõigustuskirjadest pärast seda, kui nood tegid poole vahetamiseks ja oma pattude lunastamiseks katse vallutada 21. oktoobril 1571 moskoviitidelt Tartu ning pagesid selle üllatusrünnaku nurjumise järel alul Rootsi ja seejärel Poola-Leedu võimualale. Sama viga esineb nimelt nende kirjas Üleväina-Liivimaa asehaldurile Jan Hieronimowicz Chodkiewiczile (allikapublikatsioonis ekslikult adresseeritud Kuramaa hertsogile Gotthard Kettlerile), mille avaldas juba kahe sajandi eest Johann Philipp Gustav von Ewers väljaandes Beitraеge zur Kenntniss Russland’s und seiner Geschichte (Dorpat 1816). Teame, et Russow sai kasutada Tallinna raearhiivi materjale ja ta on oma kroonikas refereerinud mitut Taube ja Kruse läkitust. Kuid see ei välista sugugi võimalust, et teiste samalaadsete näidete puhul just Russow lendkirjade autor võis olla. Ei välista tegelikult ka antud juhul.
Lisaks saatesõnadele hõlbustavad teksti konteksti panemist sellele lisatud arvukad joonealused märkused. Kohati on neis selgitatud ka tõlke sõnavalikut. Nendelgi puhkudel taandub asi siin-seal maitsele või tahaks vahel pisut teisiti tõlkida. Näiteks äsjase näitega seotult: kas Haueluden Regiment, mille/kellega hertsog Magnuse tee „seekord lahku läks“, on ’mõisameeste valitsemine’ või ongi ’mõisameeste rügement’? See sõna oli ka selles mõistes juba kasutusel. Joonealune on pigem liigagi napp. Kohati oodanuks põhjalikumat Russowi või tema trükkalite eksitustele osutamist. Toon ainult ühe näite. 23. jaanuaril 1573 said moskoviidid Koluvere all suures vähemuses olnud „rootslastelt“ lüüa. Kaotatud olevat 7000 meest (väidetavalt 16 000st) või enamgi, voor, tuhat valitud hobust, lipud ja kogu suurtükivägi. Suure polgu esimene vojevood (s.t kogu väe juhataja) vürst Ivan Mstislavski ja kolmas vojevood Mihhail Morozov said haavata, veel üks vojevoode vürst Ivan Šuiski (hilisema tsaari Vassili Šuiski isa) surma, tsaari endine naisevend vürst Aleksandr Tšerkasski (rahvuselt kabardiin) jooksis juba enne lahingut rootslaste poole üle … Venelaste kaotus oli nii ränk, et ka samal ajal Kaasanimaal puhkenud suuremast ülestõusust häiritud ja pingsalt Poola-Leedu olukorda (seal oli parasjagu interregnum) jälginud Ivan Julm käskis Rootsiga vaherahuläbirääkimisi alustada ja rahu seejärel ka sõlmida (kehtis 1573–1577, kuid alates 1574. a-st vaid Soome suhtes).
Rootsi asehalduril ja ülemjuhatajal Liivimaal Claes Åkesson Tottil (kroonikas Claus Akesen) olevat Russowi ühest ajalooraamatust teise rändaval teatel (vt lk 252) olnud ainult 600 ratsanikku ja 100 musketäri pluss lahingu alul Vene väeliinist küll läbi murdnud, ent siis eri suundades hajunud ja kaotuseteadet levitanud mõisameeste pooleteise-kahetuhandeline ratsavägi. Nähtavasti on siin jalaväelaste arvust trükikojas või juba kirjapanekul lihtsalt üks null kaduma läinud. Mujalt on teada (vt Hendrik Sepp, Põhja-Eesti ala Rootsile allutamine. – Sõdur 1931, nr 41-42, lk 1073, autor ei esita küll viidet arhiiviallikaile), et rootslastel oli 25 välisuurtükki, neist 12 küll kerged falkonetid, mis olid asetatud kuude saanidest „vankerkantsi“ ja tegid lahingu vältel u 1200 lasku. Ülekaal tulejõus arvatavasti otsustaski võitluse tulemuse. Juba need suurtükidki eeldasid toeks ja kaitseks palju rohkem jalamehi. Lisaks oli Tott aegsasti kogunud suurema väliväe, u 5000 meest, ja sellega juba enne aastavahetust mitmes salgas Põltsamaad piirama suundunud. Kui ta siis ootamatult teada sai, et tema selja taha on ilmunud tsaar ise palju suurema Vene armeega (Russowil 80 000 meest, mis küll ilmvõimatu, kuid sõjavangid, kes seda väitsid, võisid ise selles usus olla, ja ka alampealike arvu järgi saadav maksimum 32 000 oleks omas ajas erakordselt palju), pages Tott ringiga linnamüüride varju tagasi. Saanud kuulda Paide piiramisest, väljus ta oma väega uuesti Tallinnast, ent pööras juba Vaidas uute ehmatavate teadete peale tagasi.
Paide vallutamise ja selle kaitsjatega arveteõiendamise järel lahkus Ivan Julm kolmandikuga oma väest ja piiramissuurtükkidega, oht Tallinnale niisiis kadus. Peapõhjuseks oli ilmselt erakordselt karm talv, kuid ka kaotused olid nähtavasti rasked – teiste seas sai surma kurikuulus Maljuta Skuratov. Osa ülejäänud väest suundus Karksi alla, mis ka ära võeti, põhiosa aga läks Läänemaad rüüstama. Nüüd väljus Tott kolmandat korda müüride tagant, et lahingut otsida. Kui suure väega? Russow: „mis polnud küll nii tugev kui varem“ (lk 252), s.t väiksem kui 5000, kuid konteksti arvestades vaevalt et kuigi märkimisväärselt.
Kas nüüd, kui uus tõlge on ilmunud, on kõik nii-öelda ära tehtud? Ei. Nagu Jüri Kivimäe ka ise on järelsõnas rõhutanud, on endiselt puudu kitsale ajaloolaste ja keeleteadlaste ringkonnale oluline kroonika teaduslik, tekstikriitiline väljaanne. Vähegi laiema lugejaskonna jaoks on töö aga küllap mitme põlvkonna jaoks ära tehtud nii süvenenult ja hästi, et juba on kõlanud üleskutsed lisada Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“ või vähemalt selle kolmas osa, just Jüri Kivimäe tõlkes, gümnaasiumiastme kohustusliku kirjanduse hulka.
Romaani „Risti vägi“ tegevus algab millalgi 1220. aastatel, täpsemat aega mainitud ei ole, ning lõpeb 1236. aastal. Keskseid tegelasi on kaheksa: Saksa ordu käsknik Arnouf Hernafur, Valkena eestlaste vanem Edda, Valkena ehk Kärkna kloostri abt Theodor, Ungari arst Zoltan, Transilvaania talutüdruk Lucia, Lübecki kaupmees Hansen Zmeerwalde ja tema poeg Peper. Need tegelased kannavad ligikaudu sama suurt hulka tegevusliine: Saksa ordu saabumine Läänemere-ruumi, eestlaste ülikute kohandumine ristisõjajärgse ühiskonna ja võimukorraldusega, misjonitöö ja kirikuelu, hansakaubanduse laienemine Läänemere idakaldale ja Vene aladele ning ristisõda Vahemere-ruumist Läänemereni.
Valdav enamik romaani tegevusest leiab aset väljaspool Liivimaad. Ainsaks erandiks on Valkena ehk Kärkna kloostri ümbrus ning vähemal määral Riia linn. Muidu aga reisib lugeja Süüriast üle Vahemere ja läbi Kreeka tollal Ungari kuningriigile kuulunud Transilvaaniasse, sealt edasi põgusalt Tšehhisse ning siis juba Läänemere äärde: Lübeckisse, Gotlandile, Pommerisse, Kulmimaale ja Preisimaale. Sündmustiku kulminatsiooniks on 1236. aasta septembris aset leidud Saule lahing, kus Riiast lähtunud ristisõdijate väed said žemaitide käest hävitavalt lüüa. Lahingus hukkus nii Mõõgavendade ordu meister Volquin kui ka umbes pool rüütelvendadest, rääkimata kõigist teistest tapetutest. Sündmus, mille tagajärjel jõudsid kiire lõpuni juba mitu aastat kestnud liitumisläbirääkimised Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu vahel, nii et 1237. aasta kevadel liitusid mõõgavennad Saksa orduga ning Saksa ordu saabus Liivimaale.
Peategelaste, sündmuspaikade ja tegevusliinide rohkus jätab mulje justkui oleks teksti eesmärgiks maalida ajaloolisele tõelisusele või vähemalt tõenäolisusele pretendeeriv pilt. Seda muljet tugevdavad raamatu lõppu lisatud kommentaarid ja märkused, tähtsamate sündmuste loeteluga ajajoon ning tolleaegse Euroopa kaart kaane siseküljel. Teisalt on raamatus mitmeid teksti tõsiseltvõetavust vähendavaid seiku. Näiteks Benjamin Franklini teadlikult anakronistlik tsiteerimine püha Benjamini nime all; kohmaka naljana mõjuv kombinatsioon ühiskondlikust positsioonist ja isikunimest „vanem Edda“ näol, või siis stereotüüpselt transilvaanialik sündmus Transilvaanias, kus Nadassy lossi emand laseb tappa ilusaid talutüdrukuid, et neilt verd saada, kasutades selleks mingisugust Raudse neitsi sarnast aparaati. Raudne neitsi muide on üks XVIII–XIX sajandil välja mõeldud keskaegne piinariist, mida keskajal veel olemas ei olnud.
Kõik peamised tegelased on fiktiivsed, samal ajal on reaalsete ajalooliste isikute roll pigem tagaplaanil. Ajalooliste romaanide puhul on see suhteliselt levinud võte. Kõnealuses romaanis leidub ka mitu fiktiivset kohta, mis ajaloolisele tõelisusele pretendeeriva teksti puhul enam niivõrd enesestmõistetav ei ole. Seejuures on kummaline, et need fiktiivsed paigad seostuvad esmajoones Böömimaa ja Ungari kuningriigiga. Böömimaal on tegevus kahes fiktiivses tsistertslaste kloostris, millest ühest, prior Theodorist saab romaani käigus Valkena abt. Ungari puhul aga Corvinburgi nimeline Saksa ordu linnus ning parun Nadassy loss. Nadassy perekond oli tõepoolest XIII sajandil juba olemas, aga nad elasid Horvaatias, mitte Transilvaanias. Samuti mainitakse raamatus Nysa peapiiskopkonda, mida pole kunagi eksisteerinud.
Fiktiivsuse kõrval on romaanis ka momente, mis on vägagi autentsed. Näiteks kirjeldus ristisõdijate ja kuralaste vahelisest merelahingust Ojamaa lähistel, mis ilmselgelt tugineb Henriku Liivimaa kroonika kirjeldustele merelahingutest. Üldjoontes on näha, et Läänemere-ruumi ajaloo osas on raamatu autor ajaloolaste töödega tuttav. Tõsi, ka siin esineb mõningaid lapsusi. Nii ei olnud Segebergis mitte tsistertslaste klooster, vaid hoopis augustiinlaste-koorihärrade oma. Mindaugas ei olnud mitte üks žemaitide, vaid hoopis aukštaitide vürste. Ristisõjas või palverännul käimise eest ei pälvitud mitte patukustutust (patte kustutada ei saa), vaid patukaristuse kusutust ehk siis purgatooriumis veedetava aja vähendamist. Vatikani künkale Rooma linnas asusid paavstid elama alles XIV sajandi lõpus, ning paavsti legaadid (ega ka Preisi piiskop Christian) ei püüdnud Liivimaal-Preisimaal asutada mingit otse paavstile alluvat kirikuriiki.
„Inimesed pole tuhande aasta jooksul põrmugi muutunud,“ nende sõnadega raamatu esikaane siseküljele volditud osal iseloomustab autor oma romaani tegelasi. Üdini positiivseid kangelasi ja täiesti paadunud kurikaelu siit ei leia, samuti puudub õilsate eestlaste ja õelate sakslaste vastasseis. Sakslased käituvad eestlastega küll ebaõiglaselt ja ülekohtuselt, kuid eestlased on omakorda äärmiselt julmad näiteks žemaidi külaelanike suhtes. Kuigi paljudel tegelastel on häid omadusi või saadavad nad korda mõndagi head, domineerivad raamatus negatiivsed iseloomujooned. Julmus, võimuiha ja ahnus iseloomustavad nii ordurüütleid kui vaimulikke, nii kaupmehi kui ristisõdijaid, nii sakslasi, eestlasi kui ka preislasi. Kummalisel kombel jääb kõige positiivsem kuvand žemaitidest, aga ilmselt seetõttu, et nad tegutsevad raamatus üksnes eelkõige kodu kaitsjatena.
Valkena abt Theodor torkab seetõttu silma kui üks väheseid juhtivaid isikuid, kes ei ole julm ja salakaval, vaid peab eduka valitsemise aluseks head läbisaamist kloostri lähikonna eestlaste liidrite, eriti vanem Eddaga. Vanem Edda seevastu kasutab koostööd sakslastega ära oma konkurentide vastu kohalike eestlaste seas, tagamaks oma võimupositsiooni säilimist. Theodor on aga paadunud alkohoolik, kes ei lähe Eestisse sugugi mitte omal initsitatiivil. Ta saadetakse siia Bremeni peapiiskopi Gerhard zur Lippe käsul, kes tahab, et Theodorist saaks Valkena abtina tema poliitiliste huvide esindaja Liivimaal. Gerhard lubas anda Theodorile „kõik volitused ning enneolematud valdused teenistuse suurendamiseks, alamad ilmikutest teenijavennad, kõik õigused kohalike üle, hoolimata nendega sõlmitud lepingutest“ (lk 208). Seejuures jääb selgitamata, kuidas Bremeni peapiiskop sai üleüldse selliseid lubadusi anda. Ei olnud tal ju mitte mingeid valdusi Liivimaal, mida kloostrile seal kinkida, polnud ta ju sõlminud mitte mingeid lepinguid eestlastega, et neid ühepoolselt murda. Samuti puudus tal igasugune kiriklik autoriteet nii Valkena kloostri kui ka selle Saksimaal asunud emakloostri Pforta üle. Valkena asus Tartu piiskopkonnas, Pforta aga Magdeburgi peapiiskopkonnas. Uue abti valisid tsistertslaste kloostri mungad endale ise, pole usutav, et nad oleksid selle õiguse loovutanud mingile kaugel viibivale ja asjasse mitte puutuvale peapiiskopile. Samas jah, kuna Theodor on fiktiivne tegelane, siis on see ju autori enda asi kuidas ta tema loo konstrueerib.
„Risti väes“ tõmbavad Euroopa tuumikalal pesitsevad mõjukad isikud nagu paavst, keiser, Bremeni peapiiskop, aga ka näiteks suhteliselt tähtsusetu Naumburgi krahv – mõõgavendade ordumeistri Volqini isa – niite ja näivad kontrollivat Preisimaal ja Liivimaal toimuvat või vähemalt püüavad seda. Romaanist jääb mulje, nagu kohapeal tegutsenud piiskopid ja orduvennad on nende mõjukate isikute agentideks, kuigi otseseõnu seda alati välja ei tooda. Ajaloolased on aga viimastel aastakümnetel rõhutanud hoopis vastupidist. Seda, et Liivimaal ja Preisimaal tegutsenud piiskopid ja vaimulikud rüütliordud lähtusid endi huvidest ja püüdsid oma huvide edendamiseks kasutada ära tutvusi nii Põhja-Saksa mõjukate vaimulike ja ilmalike isandate kui ka paavsti ja keisri juures. Kõnealuses romaanis asjade selline külg kahjuks esile ei tule.
Suurimaks erinevuseks tänapäeva ajaloolaste seisukohtade ja Sverre Lasni minevikukujutuse juures on hoiak ristisõdade ideelis-ajaloolistesse tagamaadesse, mille romaani autor võtab elegantselt kokku lausega: „Sõjapidamine on kallis ja sõdimise põhjused alati majanduslikud ja võimu laiendamisega seotud“ (lk 364). Ristisõjaga kaasnenud ideed ja ideaalid olid järelikult üksnes vahendid suuremate rahvahulkade liigutamiseks ning sõjaliste vallutuste õigustamiseks. Selle seisukohaga on raske nõustuda. Ristiretkedel käimine oli majanduslikus mõttes pigem kahjumlik tegevus, mis võis teatavatel juhtudel viia isegi ülikust ristisõdija laostumiseni. Majanduslikud põhjused XIII sajandi esimese poole Ladina-Euroopa ülikuid – ka kõrgvaimulikud olid pärit ülikuperekondadest – sõdima ei ajendanud. Pigem oli ajendiks au, väärikus ja tõesti ka võimuiha. Ristisõda aga pakkus tolleaegsele rüütlile hea võimaluse ühendada meeldiv kasulikuga: teenida Jumalat harjumuspärasel moel oma vahvuse demonstreerimisega lahingus „usuvaenlase“ vastu ning pälvida ka indulgents.
Kuigi see-võiski-kunagi-tõepoolest-nii-olla tunnet „Risti väe“ lugemisel ei tekkinud, peab tõdema, et muheda irooniaga vürtsitatud intriigidele ja sõjapidamisele keskenduv romaan pakub head vaheldust detektiivilugudele ja rahvusromantikale.
Igal aastal novembri neljandal laupäeval mälestab Ukraina suure näljahäda golodomor’i ohvreid. Sedakorda toimus see 26. novembril, andes põhjust tõmmata paralleele Venemaa nüüdse terroriga Ukraina vastu ja nimetada see holodomor’iks.2Kui möödunud sajandi kolmekümnendatel aset leidnud golodomor’ipeamine eesmärk oli näljasurma abil välja juurida Ukraina jõukas talupoegkond, maa kollektiviseerida ja lämmatada sellega viimasedki iseseisvuse püüdlused, siis sedakorda, Ukraina energiataristut hävitades soovib Venemaa viia Ukraina humanitaarkatastroofini ja sundida ukrainlased alistuma külma kaudu. Kõikidest elumugavustest ilmajäämine peaks Venemaa lootuste kohaselt ära vintsutama ukrainlaste vastupanutahte ja sundima Ukraina valitsust Venemaaga läbi rääkima.
Ikka ja jälle kostab hääli, et Ukraina ja Venemaa peaksid konflikti lahendama läbirääkimiste teel. Sageli sisaldab see soovitust Venemaa nõudmistele järele anda või pakkuda julgeolekugarantiisid ka Venemaale, millega on välja tulnud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Mõnevõrra rahustavalt mõjus novembri lõpus Bukarestis NATO riikide välisministrite kohtumisel NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnum, et Putinit ei tohi lasta seda sõda võita, sest see näitaks maailma autoritaarsetele liidritele, et sõjalist jõudu kasutades on võimalik saavutada oma eesmärke. Stoltenbergi sõnul muudaks see maailma veelgi ohtlikumaks kohaks. NATO peasekretär kordas ka üle, et Ukrainat aidatakse nii kaua, kui see on vajalik, ja kinnitas, et Ukrainal on täielik õigus saada NATO liikmeks.3 Sealsamas Bukarestis NATO tippkohtumisel 2008. aastal lükati nii Ukraina kui ka Gruusia liitumine ebamäärasesse tulevikku, mille üks tagajärgi oli Venemaa kallaletung Gruusiale samal aastal ja Ukrainale 2014. aastal. Seekordne sõnum palju selgust juurde ei toonud, kuid on arvatud, et uks NATOsse avaneb Ukrainale pärast territoriaalse terviklikkuse taastamist ja sõjategevuse lõppemist.
Infomüra on väga suur ja samavõrra kui Stoltenbergi sõnad mõjuvad rahustavalt, mõjub rahutukstegevalt kaevikusõjaks taandunud lahingutegevus, millega koos pole vaibunud ka seisukohad, et olukorrale tuleb leida poliitiline lahendus. Sõjapidamist raskendav bezdorižžja,kus pinnase pehmenemise tõttu tuleb lahingut pidada sageli vööni jäises vees ja mudas, on paraku üle kandunud ka poliitilisele tasandile. Seisukohtade pinnas on pehme ja sellest võib kergesti läbi vajuda.
Eriti rahutukstegevalt mõjutab Ukraina ühiskonda ja meediat see, kui Ukraina sõjalises võidus kahtlevad sellise kaaluga tegelased nagu USA kindral Mark Milley.4 Venemaaga läbirääkimiste pooldajate või Ukrainale relvatarnetest loobumise eestkõnelejate nimekiri on olnud õige pikk alates Macronist, Rooma paavstist Franciscusest, USA endisest presidendist Donald Trumpist, Ungari peaministrist Viktor Orbánist, Forza Italia juhist Silvio Berlusconist jt. Viimase aja poliitiliste sõnumite rõhuasetus on siiski nihkunud kindlalt selle poole, et mis tahes kõneluste eelduseks saab olla sõjategevuse lõpetamine Venemaa poolt ja Vene vägede tingimusteta lahkumine Ukrainast. Seisukohaga, et tegemist on kahe riigi territoriaalse vaidlusega, kus nn vaidlusalused piirkonnad tuleks ära jagada, pole keegi enam välja tulnud. Mais pakkus sellist rahuplaani mäletatavasti Itaalia.5
Mis puudutab USA vahevalimiste aegu kõlanud sõnumeid, et Ukrainale antava abi osas tuleb kontrolli suurendada või abi ennast vähendada, siis pärast valimisi on ka USA poliitikute seisukohad selgemad ja toetus Ukrainale kindlam nagu pinnas pärast bezdorožžija’t. Väidetavalt pani Venemaa vabariiklaste võidule ja koos sellega USA relvatarnete vähendamisele suuri lootusi ning see olevat üks põhjusi, miks Putin sõjaga venitab, oodates mingit välist imet, mis olukorra päästab. Reaalsuses peab Ukraina toetamist vajalikuks mõlema USA suurpartei tuumik.
Bideni administratsioon liigub siiski ettevaatliku planeerimise teed, ei söanda ette võtta liiga järske samme ega välja pakkuda selget stsenaariumi, kuidas oma olemusliku kurjuse taas paljastanud diktatuuririigiga toimida. Bideni liigagi suur ettevaatlikkus võimaldab võtta vabariiklastel tema suhtes kriitiline hoiak ja arvestades nende edu Esindajatekojas survestada teda andma Ukrainale rohkem ja efektiivsemat relvaabi. Selliste seisukohtadega on juba välja tulnud näiteks vabariiklaste liider senatis, senaator Mitch McConnell ja Esindajatekoja väliskomitee vabariiklasest liige Michael McCaul,6 kellest 1. jaanuaril saab komitee esimees.
Armee või kõrilõikajate bande?
Need on õige kummalised peatükid, mille Venemaa seoses invasiooniga Ukrainasse sõjaajalukku kirja paneb: hübriidsõda ja Krimmi hõivamine nn roheliste mehikeste poolt, sõda Donbassis meetodil „meid siin pole“, „kiire“ „sõjaline erioperatsioon“ Teise maailmasõja mastaabis enam kui 1000 kilomeetri pikkusel rindel, tuumajaamade kasutamine tugipunktidena, kaevumine Tšornobõli radioaktiivsesse mulda (lolluse tippsaavutus!), terroristlikud raketirünnakud elektri- ja soojusvõrgu hävitamiseks, natsisümboolika rikastamine tähtedega Z ja V jne. Värvi lisavad kadõrovlastest Tiktoki-sõdurid, Wagneri grupi kõrilõikajad, kuvalda fetišeerimine taparelvana. See kirju sõjardite seltskond ja nende sõjapidamise metoodika on toonud Ukraina sõja leksikasse ka uusi väljendeid, ilma milleta pole enam võimalik lahingutegevust kirjeldada.
kadõrovlased – Ramzan Kadõrovi kontrolli all olevad tšetšeenidest üksused ja nende liikmed, tegutsevad valdavalt Rosgvardija (sh OMON, SOBR), kuid ka Venemaa siseministeeriumi, Vene regulaarväe ja DNRi üksuste koosseisus;
zek, zekid (tuletis lühendist ЗК, заключённый, ’süüdimõistetu’) – tähistab Wagneri grupi poolt sõjategevusse värvatud vange;
DNRlased, LNRlased – nn Donetski ja Luhanski rahvavabariigi relvaüksused;
tšmobikud (tuletis mõistest частичная мобилизация, ’osaline mobilisatsioon’) – nn osalise mobilisatsiooni käigus armeesse võetud sõdurid.
Neil gruppidel on oma hierarhia ja lahingukord. Kõige vähem väärtuslikud on napi väljaõppega või täiesti ilma ettevalmistuseta zekid ja tšmobikud, nn kahuriliha, keda kasutatakse luure eelsalkadena, et välja selgitada vaenlase positsioone ja teostada esmaseid rünnakuid. Neid saadetakse lahingusse väikeste gruppidena ja halvasti relvastatult, grupp grupi järel, et Ukraina kaitse ära kurnata. Mingil hetkel, kui peaks avanema läbimurdevõimalus, järgnevad neile väljaõppinud wagnerlased. Zekkidel ja tšmobikutel on vaid käsirelvad, zekkidele antakse relvad kätte vahetult enne rünnakut. Soomukeid ja tanke neil toetuseks enamasti pole. Võib juhtuda, et ka laskemoona käsirelvadele ei anta. Kadõrovlaste ülesanne on tagada, et zekid ja tšmobikud ei deserteeriks ja sundida nad uuesti lahingusse. Kuuldavasti lastakse desertööre ka maha. Telegrami kanalitelt võib leida videoid lahinguväljade kuumadest paikadest nagu Bahmut, Pavlivka, Adijivka, Marjinka jt, mis on kaetud zekkide ja mobikute laipadega. Venemaa laipu ei loe ja ära neid ei vii. Ukraina kaitseministeeriumi andmeil langeb päevas 400–600 Vene sõdurit, 2. detsembril oli neid koguni 650.7
DNRlasi ja LNRlasi hinnatakse kõrgelt, sest neil on pikaajaline lahingukogemus. Ometi Vene relvaüksused neid omaks ei pea ja võivad nad kergesti hätta jätta, nagu juhtus Harkivi oblastist taganemisel. Ka ei kajasta Vene poole statistika nende hukkunute ja haavatute arvu, s.t neil ei ole Venemaa jaoks isegi mitte statistilist väärtust.
Peale nimetatud üksuste on väidetavalt loomisel uus eraarmee, milleks samuti hakatakse värbama vange.8 Seda rahastavat armeenia päritolu ärimees Samvel Karapetjan, kes on Gazpromiga seotud ettevõtte Tashir Holding omanik. Uue vangidest eraarmee loomisega hakkab tegelema Ukrainas okupeeritud territooriumeil vanglate ülemaks määratud ärimees ja kriminaalne autoriteet Armen Sarkisjan, tuntud ka hüüdnime Armen Gorlovkast all. Uut eraarmeed olevat Ukraina luure allikail vaja selleks, et tekitada Prigožini palgaarmeele vastukaal, mis kõneleb Putini režiimi kasvavast ohutundest ja kardetavast võimuvõitlusest.
Putini õlekõrred ja Zelenskõi rahuvalem
Kõik Venemaa algatused, sh mobilisatsioon, uute palgaarmee üksuste loomine, katsed osta sõjavarustust Iraanist, Põhja-Koreast ja Hiinast kõnelevad Putini meeleheitlikust pingutusest tagasi võita kaotsi läinud initsiatiiv sõjategevuses või jõuda mingigi arvestatava positsioonini, et sundida Ukraina läbirääkimiste laua taha.
Selleks on kasutatud eri laadi terrorit, sh tuumaohu ja globaalse näljahädaga manipuleerimist ning Ukraina tsiviiltaristu ründamist.
Enamik sõjanduse eksperte on jõudnud siiski veendumusele, et need meetodid ei kõnele mitte Venemaa soovist läbi rääkida, vaid nende eesmärk on sundida Ukrainale peale oma ultimatiivsed tingimused. Teatavasti nõuab Venemaa, et Ukraina loovutaks juba vallutatud territooriumid, loobuks NATOga ühinemisest, lepiks alalise neutraliteediga, kärbiks suurel määral oma relvajõude jne, mis oma olemuselt tähendavad kapituleerumist. Nn vaherahu on Venemaal vaja selleks, et uuesti jõudu koguda ja Ukraina vallutamist jätkata. Seejuures on Venemaa küüniliselt teada andnud, et jätkab Ukraina tsiviiltaristu tulistamist rakettidega niikaua, kuni Ukraina on nõus Venemaa tingimused vastu võtma.
Venemaa motiividest pole raske aru saada ka inimesel, kes sõjandusest ega välispoliitikast suurt midagi ei jaga. Heaolumaailma häda ei seisne mitte selles, et üldse ei saada aru, vaid mingi kriitiline osa sellest soovib, et neid võõraste muredega ei segataks ja nad saaksid rahulikult oma heaolu edasi nautida. See on üks asjaolusid, millele ka Putin apelleerib. Et kui ka eurooplase dušipihustist tuleb vaid külma vett, toatemperatuur on jaheda piiril, kütuse hind tõuseb, siis ükskord tulevad nad tänavale ja nõuavad seda, mida Putin soovib – Ukraina kapituleerumist ja sõja lõpetamist. Eurooplaste mugavuslembus on üks Putini õlekõrtest, nii nagu seda oli ka loodetud vabariiklaste võit USAs. Selle nimel, et mingigi endale soodus muutus läänemaailmas ära oodata, on Putin valmis saatma lahingusse aina uusi ja uusi mobiliseerituid.
Putini ultimaatumi kõrvale on Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi asetanud oma rahuvalemi.9 See on selge ja loogiline, aga ka üksjagu idealistlik. Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise, kahjude korvamise ja vangide vabastamise kõrval räägib see maailmast, kus Venemaa on oma tuumarelvad loovutanud, maailmas puudub tuumaoht ja näljahäda ning seal valitseb energiajulgeolek. See sisaldab endas suure annuse lootust, et Venemaagi on kunagi selle ideaalse või ideaalide lähedase maailma osa. Iseküsimus, kas niisugune maailm koos Venemaaga on ka võimalik. Aga see ei tähenda, et selle poole ei tuleks pürgida.
Kui kõikides arukates peades küpseb mõte Venemaa tuumadesarmeerimisest, siis vene mõte liigub vastupidises suunas. Novembri lõpus teatas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et 2023. aastal keskendub Venemaa oma tuumarajatiste arendamisele, üritades sellega ilmselt läänele koha kätte näidata. See on osa Venemaa superriigiks muutmise plaanist, kuhu kuulub ka Ukraina hõivamine, kuid nüüd kõlab see juba õõnsalt ja sõja seis kõneleb sellest, et oma superriigiks saamise plaanid võib Venemaa kalevi alla panna.
Kui pikka aega on räägitud tripolaarsest maailmast, kus on kolm suure sõjaväelise potentsiaaliga riiki – USA, Venemaa ja Hiina –, siis maailma teiseks peetud Vene armee on osutunud õhumulliks. Nüüd juba räägitakse bipolaarsest maailmast, kus domineerimise pärast võistlevad USA ja Hiina. Iseenesest võiks kahele suurele tegijale ju meeldida, kui kolmas platsilt minema lüüakse, aga see eeldab, et sellega lahendatakse ka Venemaaga kaasnevad julgeolekuriskid.
Ennekõike ahistab otsustajaid pelgus võimaliku kodusõja ees Venemaal, sellega kaasnev stiihia ja tuumarelvastuse kontrollimatus. Välistatud pole ka kontrollimatute relvaüksuste sissetung Venemaa naaberriikidesse. See on see valik, mis tõenäoliselt vaevab ka Bidenit, kui ta piirab Ukrainale antavaid relvatarneid, sest kui segadus Venemaal kasvab liiga suureks, on NATO ja sellega ka USA sekkumine vältimatu. Aga mida kauem see kõhklus otsustajate peades istub, seda rohkem ohvreid tuleb kanda Ukrainal, kelle kätega ehitab läänemaailm praegu oma julgeolekut teda seejuures piisavalt abistamata. Mitte sel määral, et see sõda kiiresti lõpetada.
1 Ukr бездоріжжя – teedelagunemine, teetus. Tuletis sõnadest без – ilma, ilma olema, доріг – teed, teedest. Vn распу́тица.
2 Ukr голодомор ja холодомор – näljahada ja külmahäda. Tuletised sõnadest голод – nälg, холод – külm, морити – hävitama.
3 NATO pressimaterjalid 29. XI 2022. https://www.nato.int/cps/ru/natohq/opinions_209371.htm https://www.nato.int/cps/en/natohq/opinions_209381.htm
4 Oren Liebermann, US general arguses Ukraine may be in a position of strength to negotiate Russian withdrawal. CNN 16.XI 2022. https://edition.cnn.com/2022/11/16/politics/milley-ukraine-strength-russia/index.html
5 Tommaso Ciriaco, La pace in 4 tappe. Sul tavolo dell’Onu arriva il piano del governo italiano.
6 Vt McConnell on Ukraine’s Progress and Needed Next Steps. https://www.republicanleader.senate.gov/newsroom/remarks/mcconnell-on-ukraines-progress-and-needed-next-steps 14. IX 2022.
Majorities on both sides of the aisle’ support continued Ukraine aid: Rep. McCaul. ABC, This Week. 27. XI 2022. https://abcnews.go.com/ThisWeek/video/majorities-sides-aisle-support-continued-ukraine-aid-rep-94034155
7 Vt Ministry of Defence Ukraine. https://www.mil.gov.ua/en/news/
8 Russian Offensive Campaign Assessment, November 26. https://understandingwar.org/backgrounder/russian-offensive-campaign-assessment-november-26
9 Address by the President of Ukraine, the Halifax International Security Forum. 19. XI 2022. https://www.president.gov.ua/en/news/shob-buv-mir-mayemo-zrobiti-nemozhlivimi-vsi-elementi-rosijs-79253
Selle aasta veebruarist saati maailma tähelepanu keskmes püsinud sõda Ukrainas on muu hulgas olnud suurte narratiivide surmaheitlus. Venemaa nihilistlikus retoorikas on tegu põhimõttelise lahinguga fašistliku lääne vastu, kelle eesmärk on lämmatada oma julgeolekustruktuuride kaudu õigeusklik kultuuriruum. Ukraina silmis on aga tegu tervet vaba läänemaailma kaitsva väikese riigi kangelasliku vastupanuga tegelikule hiiglaslikule fašistlikule agressorile, Taaveti astumisega Koljati teele.
Seesuguseid narratiive toidavad ühel või teisel moel nii meediapealkirjad, poliitikute kõned kui ka militaarentusiastide parastavad tviidid ja võitudest tiivustatud kirjeldused. Inforuum on sama tähtis lahinguväli kui Donetski mudased põllud ja puruks pommitatud linnade rusud. Pole seega põhjust imestada, et Venemaal on investeeritud aastaid tohutuid summasid infotrollide armee loomisse ning ukrainlastele omakorda omistatud kommunikatsioonisõja must vöö.
Suured narratiivid on olulised, sest määravad suures plaanis eksistentsiaalse stardipaku ja edasise suuna ning sihtmärgi, olgu selleks kultuuri ja rahva püsimajäämine, sõja võitmine või Euroopa viie rikkama riigi sekka jõudmine. Suured narratiivid motiveerivad ja distsiplineerivad. Paraku need ka paratamatult lihtsustavad ja kitsendavad, kippudes määratlema ideoloogilisel lahingutandril rinda pistvaid poolusi ühemõtteliselt halbadeks ja headeks.
Erandid ja pilti hägustavad detailid on suurte narratiivide vaenlased, kuna tekitavad ebamugavust ja sunnivad esitama liiga keerulisi küsimusi, võivad pidurdada indu ning kahandada usku lõppeesmärki. Sõja puhul määrab see aga muu hulgas, kui kaugele ollakse valmis võidu nimel minema, mida ja keda ohverdama, milliseid vintsutusi ja kaotusi taluma. Suure narratiivi puhul saab enamasti kõneleda vaid absoluudi kategooriates, olla poolt või vastu. Ja kui ei ole poolt, oled vastu.
Ukraina selle sajandi tuntumaid kirjanikke Serhi Žadan on Ukraina poolt, selles pole kõige vähematki kahtlustki. Demokraatliku ja lääneliku Ukraina poolt, mille nimel on kirjanik mütanud terve lõppeva aasta mööda rindejoont: postitanud tööstuslikus koguses värsket teavet oma paarisajale tuhandele jälgijale ühismeedias, kogunud väsimatult raha Ukraina armeele, vedanud ise kohale varustust ja esinenud rea toetuskontsertidega väljaspool Ukrainatki. Septembris väisas ta oma ska punk’i viljeleva bändiga Žadan i Sobaki teiste seas Tallinna.
Žadani viimane romaan, värskelt eesti keelde tõlgitud „Internaat“, nägi ilmavalgust juba 2017. aastal, kuid selle sündmused võiksid sama hästi aset leida ka praegu, mil maailm näib suurele osale läänest pöördumatult muutununa. Õigupoolest meenutabki raamat, et sõda ei alanud mitte üheksa kuu, vaid peaaegu üheksa aasta eest. Ometi ei räägita „Internaadis“ ideoloogiast ega suurtest narratiividest, vaid pillutakse kõiksugu narratiivid, väärtuspositsioonid ja hoiakud keset lahingukaost kiiresti kümne tuule poole.
Ukraina kirjanik Serhi Žadan pälvis 23. oktoobril Frankfurdi raamatumessil Saksa kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu rahuauhinna (Friedenspreis des Deutschen Buchhandels).
„Internaadi“ keskmes on ukraina keele õpetaja Paša, kes läheb sõja alguspäevil isa pealekäimisel tooma lahingute teelt ära oma internaatkooli saadetud õepoega. Esmapilgul üsna sirgjoonelisena näiv edasi-tagasi sõit kujuneb kolmepäevaseks võitluseks ellujäämise nimel keset verist ja porist eikellegimaad, kus inimelu hind kahaneb võrdseks ühe kuuli omaga.
Žadan on oma eelmistes raamatutes kirjeldanud suhteliselt hinnanguvabalt metsikut läänt – või õigemini ida – Ukraina piiril: Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgne minnalaskmismeeleolu, kuritegevus, vaesus, alkoholism, korruptsioon, pendeldamine vene, ukraina ja euroopaliku identiteedi vahel. Kui väga ka vastupidist ei sooviks, pole Žadani raamatutes kakerdavad inimvared tingimata kellegi poolt või vastu. Kõiksugu suured narratiivid, nii vähe kui nendega kokku puututakse, on ses maailmas pigem pöördunud eneseparoodiaks, banaalseteks propagandakildudeks, mida neid kuuldavale tuues isegi ei usuta, või suurlinlikuks elitarismiks, millega ei haakuta, kuniks hing palju maisematest argimuredest paelaga kaelas.
Žadani debüütromaanis, säravas ja kuratlikult vaimukas „Depeche Mode’is“ (2004, eesti keeles 2020 ja 2022) on kirjeldatud enese kiiremas korras surnuks joomist üheksakümnendate alguses. Tema seni ehk tuntuim teos, ka filmiks saanud „Vorošilovgrad“ (Ukraina idapiiri lähedal asuva Luhanski linna endine nimi) räägib aga sürrealistlikest seiklustest ühe bensiinijaama omandiõiguste ümber.
Žadani tegelased ei ole kangelased ja kindlasti pole nad ühiskonnas nii-öelda võitjate poolel. Halvemal juhul on nad „Politseikroonika“ parimate palade materjal, paremal juhul lihtsalt tavalised inimesed, kes püüavad ajaloo tõmbetuules ellu jääda. Kuigi Paša on ametilt õpetaja, pole ka tema moraalne selgroog ühetiselt sirge. Või kui ka mingis osas on, lööb kuulirahe alla sattumine selle kiirelt paigast.
Mürskudest ja miinidest rohkemgi tekitavad „Internaadis“ kõhedust napid vestluskatked teel kohatud inimestega. Kõik räägivad meist ja neist, kuid enamasti täpsustamata, kes on täpselt meie ja kes on nemad. Eristusjoon on ühtaegu fundamentaalselt määrav ja jääb täpselt markeerimata: iial ei või teada, kes seisab sinu vastas ja mida ta saadud teabega täpselt teha võib. Raamatut kannab luud ja liha läbiv ohutunne, mis kandub lõpuks peaaegu igale kohatud inimesele, märgatud liikumisele, kuuldud helile.
Paša suurim õõv saabub äratundmisega, mis jääb hävitustöö järel järgmisele põlvkonnale päranduseks – kahtlema hakkab ta muu hulgas ka oma senises töös ja rollis. Ühes raamatu meeldejäävamas lõigus mõtiskleb ta oma õpilastest: „Dikteerin neile muudkui kõiki neid nõmedaid etteütlusi, taon nende peakoludesse raskeid ja arusaamatuid näiteid, õpetan reegleid, mida neil iial tarvis ei lähe. Õpetan vigadeta rääkima. Aga vaat lihtsalt rääkima, rääkima niiviisi, et sind kuuldaks ja mõistetaks, seda ma ei õpeta. Ja ei oska ise ka.“
Kui „Depeche Mode“ oli Žadani „Trainspotting“, siis „Internaat“ on tema „Tee“. Cormac McCarthy lohutu postapokalüptiline jutustus isa ja poja piinarikkast teekonnast ühiskonna rusudes, kui tahes realistlik, on siiski fiktsioon. „Internaadi“ nappi, kangelastest ja suurtest dramaatilistest pööretest priid stiili on aga kerge võtta vastu dokumentaalsena. Edasi liigutakse hingematva tempoga, kuid ometi näivad kolm päeva igavikuna. Žadan kirjeldab toimuvat suurte emotsioonideta, ent vahetult, ehedalt, inimlikult. Autoril pole vaja dramatismi nimel pingutada, lõikavalt valus ja laastav lugemine on „Internaat“ kirjeldatavate olude tõttu niigi.
Fantaasiaks pole põhjust. Seda sai näha kas või mitmes äsja lõppenud Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud dokumentaalis, olgu tegu pommitamise keskel filmitud „Mariupolis 2“ või just internaadile eelneva varjupaiga elu näitava „Kildudest majaga“. „Internaat“ meenutab, et maailmalõpp ei pruugi olla üks suur apokalüptiline sündmus. Päevi, kuid, aastaid kestev sõda koosneb paljudest väikestest maailmalõppudest – inimene inimese järel – ka parimal juhul saab otsa vähemasti kogu senine elu.
Festival „On the Edge Fest. Ukraina dokumentaalfotograafia“ Okapi galeriis, Telliskivi Loomelinnaku välialal, Balti jaama kunstitänavas ja Georgia restoranis Lendav Maaler. Festivali algataja Okapi galerii, kunstnikud Šilo grupp (Serhi Lebedõnski ja Vladõslav Krasnoštšoki), Maksim Dondõjuk, Anna Melnikova, Kirill Holovtšenko, Ksenia Petrovska, Mõhhailo Palintšak, Serhi Vaganov, Jana Sidatš, Tarass Bõtško ja Andrii Mur. Väljapanekud on valminud koostöös Odessa fotopäevade festivali (Katerõna Radtšenko), fotograafide ühenduse ja online–galeriiga Untitled (Mõhhailo Palintšak).
Juba festivali pealkiri „On the Edge Fest“ ehk „Piiripealne fest“ ja alapealkiri „Ukraina dokumentaalfotograafia“ osutavad mitmele kihile. Seega on sissejuhatuseks sobiv need esmalt tükkideks lahti võtta, liikuda nii-öelda tagantpoolt ettepoole: rääkida fotograafiast, siis dokumentaalfotograafist ja lõpuks päevakajalisest ja äärmiselt delikaatsest teemast, nagu seda on olukord Ukrainas, ja selle kaudu sõjafotograafiast. Mõisteni „festival“ jõudes tekitab sõna etümoloogia kognitiivse dissonantsi: mis on sõjasituatsioonis pidutsemisväärset?1 Lõpuks osutab väljend „on the edge“ selle festivali kontekstis konfliktiohule, piiripealsele olukorrale, kus väärtused põrkuvad ja ka kattuvad.
Esmapilgul võikski piiripealsuse mõistet ehk kattumise ja põrkumise tulipunkti võtta kui võtit, mille abil läheneda kunstilisele nähtusele, mis hõlmab niivõrd erinevaid tasandeid – võimatu ja kohatu oleks seda käsitleda üksnes ühe rakursi alt. Igast eespool nimetatud teemaklotsist võiks aga ka kirjutada kokku vähemalt viis omavahel seotud artiklit, mis ei oleks küll kuigivõrd optimaalne. Alternatiivseks lahenduseks on noppida kunstiajaloo teoreetilisest diskursusest üldistavaid tähelepanekuid. Mida ütlevad need fotomeediumi järjepidevuse ja arenemise kohta? Kuidas aitavad toimuvat mõista? Kas fotoga suudetakse ravida ühiskonna valupunkte?
Tänuväärseks teejuhiks on Peter Burke’i raamatu mõõtu essee2, kus osutatakse pealtnägemisele kui tõsiasja tunnistamisele. Seal räägitakse pigem „piltidest, kujutistest“ kui „kunstist“ – mõistest, mis leidis läänes kasutust renessansi tuules, kui kujutiste esteetiline funktsioon hakkas domineerima teiste, rakenduslike üle. Burke on jätnud esteetilised kvaliteedid kõrvale ja keskendunud pildile kui ajaloolisele asitõendile. Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et Ukraina sõja puhul on mis tahes pildimaterjal (olgu tegu sõjapõgenike mobiiliklõpsude, rindeajakirjanike fotoreportaažide või sealsete kunstnike visuaalsete tõlgendustega) puhtakujuline tõendusmaterjal, mis peegeldab nii purustatud materiaalset reaalsust kui ka purustatud elu sõjaohvrite südames.
Balti jaama kunstitänaval kulgevad pika rivina Mõhhailo Palintšaki, Serhi Vaganovi ja Jana Sidatši dokumentaalsed kaadrid.
Pilt kui kommunikatsioon
Burke viitab omakorda kommunikatsiooniteooria kroonimata kuningale Marshall McLuhanile, kes selgitab, et mustvalge pilt (graafika, foto) on kommunikatsiooniviisina külmem kui illusionistlik värviline variant (maal) ja soodustab vaataja distantseeritust. See soodustab omakorda stereotüüpse Teise kinnistumist, selle juurde jõuan edaspidi. Lisaks osutab Burke, et 1930ndate USA dokumentaalfotograafias kandis mustvalge tonaalsus „karmi reaalsuse“ sõnumit, pehme seepia tähistas aga nostalgilist ja sooja meeleolu. Seda kõike pidasid silmas toonased organisatsioonid, kelle tegevuse eesmärgiks oli kajastada kehvemal järjel klasside argielu, et nende suhtes poolehoidu kujundada. Need tõed kehtivad ka praegu: mustvalged fotod mõjuvad eemalolevana, värvilised detailid puudutavad aga vaataja närvi ilmselt valusamalt juba neuropsühholoogilistel põhjustel.
Hea võimalus seda omal nahal kogeda on kunsti- ehk reisijate tänav Balti jaama ja Telliskivi loomelinnaku vahel kulgeval kergliiklusteel, kus pika rivina kulgevad Mõhhailo Palintšaki, Serhi Vaganovi ja Jana Sidatši dokumentaalsed kaadrid. Millise kujutise mõju on suurem? Kas pikali kukkunud veripunase STOP-märgi, kahvatute käte tumesiniseks tõmbunud küünte, evakueeritavas akvaariumis ujuva üksiku neoonlilla kalakese või kuulirahest tabatud luigemaali oma? Või mõjuvad kõige rohkem hoopis monokroomsed mustrid, mis on moodustunud lagunevatest skelettidest ja laigulistest sõjaväemundritest, okastraadikeerdudest ja sisse langenud seinte rägastikust, raagus puudest tühermaal ja küntud vagudest põllul, kuhu keegi enam tükk aega midagi külvata ei pruugi? Kui kriitiliselt siinjuures mõeldakse? Kas pruun ja pealtnäha puhas kaisukaru sattus tolmuste varemete vahele rippuma juhuslikult? Kas need on vaid üksikud fragmendid või koosnebki Ukraina praegu vaid fragmentidest?
Pildi kasutamist asitõendina saab Burke’i käsitluses vaadata kolmes järgus. Esiteks võib täie veendumusega tõdeda, et „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“: pilt võib kõneleda sellest, mida keegi pole kunagi kirja pannudki. Teiseks tuleb arvestada, et kujutav kunst ei ole siiski nii realistlik, kui ehk mõelda meeldib, ning võib peegeldamise asemel tegelikkust moonutada. Kolmandaks on ajaloo uurimise seisukohalt ka igasugune moonutus tähelepanuväärne nähtus, distsipliini osa, üks muutujatest valemis, mis koondab suhtumisi, ideoloogiaid ja identiteete. Esemeline või sõnaline kujutis on hea tõend mentaalsest või metafoorilisest kujutisest enda või teiste kohta.
Pilt kui perspektiiv
Eelpool viitasin Teise stereotüübile ja mõistele, mida kultuuriajaloolased on hakanud kasutama alles suhteliselt hiljuti ja seda just nimelt suure algustähega. Pidades silmas neid, kes meist endist erinevad, oleks Burke’i arvates küll loogilisem rääkida neist mitmuses, kuid ta oletab, et diferentseerimata Teise aluseks on homogeniseerimine. Teisega tähistatakse nähtust, mis leiab aset, kui kultuuride kohtumisel kujutatakse endast erinevat eelarvamuste kohaselt, luuakse üldistus. See ei ole küll tingimata vale, kuid enamasti võimendab ühtesid omadusi ja vähendab teisi. Sellist kujutamist võib nimetada „vaatepunktiks“ või Jacques Lacanilt laenatuna „pilguks“.3 Olgu siis tegu kunstniku enda pilgu või tema töid vaatava publiku pilguga, tasub silmas pidada, et see on paratamatult heidetud teatud perspektiivist. Burke toob näidetena nii-öelda lääneliku, teadusliku, kolonialistliku, turisti või mehe pilgu. Mina lisan loetellu ohvri pilgu.
„On the Edge Fest’i“ partneri Odessa fotopäevade (Odesa Photo Days) korraldaja Katerõna Radtšenko on täheldanud, et kui rahvusvahelise meedia esindajad viibivad Ukrainas mõnda aega ja kajastavad sõda oma igapäevatööd tehes, siis Ukraina fotograafide olukord on hoopis teistsugune. Nendele on see nende oma riik, linn ja kodu, perspektiivid ja narratiivid on hoopis teised. Just seetõttu on äärmiselt tähtis näidata visuaalseid lugusid seestpoolt, sealsete autorite jutustatuna, ning seda on „On the Edge Fest’i“ korraldajad ka taotlenud ja teinud. Nõustun Katerõna Radtšenkoga, kuid tulen tagasi ohvri pilgu juurde. Ohvri pilk ei ole Teise, vaid enda oma, kuid ka enesekuvand pole lõpuni objektiivne.
„Pilgus väljendub sageli suhtumine, millest selle omanik ei pruugi isegi teadlik olla, olgu tegu vaenu, vihkamise, hirmude või ihadega … Vaenu taga peitub hirm, mistõttu projitseeritakse oma ebasoovitavad ihad teisele. Ilmselt seetõttu võtavad stereotüübid vaataja enesekuvandis sageli tagurpidi pööratud vormi,“ on konstateerinud ka Burke. Vastuvõtjana võiksime endalt küsida, mida ja miks ikkagi tunneme, kui näeme neid kaadreid. Kas need kajastavad seda, mis juhtub kusagil kaugel kellegi teisega, või puudutavad meid kuidagi isiklikult?
Mõhhailo Palintšak. Sõda. Borodjanka, 2022.
Pilt kui asitõend
Burke toob esile, et XIX ja XX sajandil sai sõjakunstnikust ja -fotograafist institutsioon ning enam ei kujutatud sõda võitluse, lahinguna, vaid see asetati laiemasse konteksti, nii et põletavast emotsioonist olulisemaks sai kuiv informatsioon. Teine suurem muutus lääne sõjakujutamise traditsioonis oli nihe heroiliselt stiililt faktikesksele ehk antiheroilisele (see tähendab stseeni konkreetse kangelaseta). Võitlusvälja nähti ja vaadati nii-öelda altpoolt, lihtinimese tasandilt: jäädvustati reasõduri või mööda tänavat jooksva karjuva alasti lapse tragöödia. Nii anti edasi sõja mõju tsiviilisikutele ja „On the Edge Fest“ kulgeb just selles vaimus. Burke rõhutab ka, et tihti on sõjafotograaf toimetuse surve all, sest huviorbiidis on humanismi puudutavad lood. Sellegipoolest on fotod suusõnalistest aruannetest võimsamad, andes vaatajale mingigi aimu ajast ja kohast, sõjakogemusest eri aegadel, ning peegeldades muutusi sõtta suhtumises.
„„Miks sa tegid sellest kerjusest foto?“ uurib ülekuulaja. „Sellepärast, et oleks olemas dokumentaalne tõend selle kohta, kui raske oli elu 1933. aastal Harkivis,“ vastas fotograaf, keda süüdistati muu hulgas holodomori ehk 1930ndate Ukraina näljahäda jäädvustamise pärast, mis ei olnud Nõukogude võimudele ilmselgelt meeltmööda.“ Sellise sissejuhatusega alustavad oma artiklit4 Ukraina kunstnikud Lia Dostljeva ja Andrii Dostljev, kes toovad veel teisigi näiteid toonastest fotodest. Olgu neil kujutatud siis nälga surnud inimesi lebamas tänaval, kus neist tihtilugu tuimalt mööda kõnnitakse; näiliselt rahulikult üksi istuvat poissi, kes alles äsja vestles oma sealsamas surnud vennaga; või mööda jõekallast kulgevat pikka leivajärjekorda, mille taustal paistab taamal Nõukogude Liidu suursaavutus ehk uus ja uhke tamm. Kõigi nende puhul on tegu asitõenditega, millele juba puhtalt kirjelduse järgi otsustades lisandub siiski ka esteetiline kvaliteet ülevuse ehk õõva ja kaastunde tekitamise tähenduses.
Dostljevid küsivad endalt, kas, mida ja kuidas nemad kui praegusaegsed kunstnikud saaksid holodomori kohta üldse veel öelda, ning tõdevad, et näljahäda või mis tahes muu massitrauma visuaalne kujutamine kunstis on keeruline. See nõuab autorilt annet, arusaamist ajaloolisest kontekstist ja tundliku teema puhul ka eetilist lähenemist. „Nälg on nähtamatu vaenlane. Kuidas näidata, et miski puudub täielikult? Kuidas visualiseerida aeglast suremist?“ küsivad nad endalt. Ellujäänute mitmenda põlve järeltulijatena on nemadki justkui Teised, kuid osutavad, et trauma on universaalne ning isegi vaatleja ja kaudse tunnistaja rollis tunnevad nad selle ära, suudavad kaasa tunda nendele, keda see on otseselt tabanud. Varasematele visuaalsetele ja verbaalsetele tunnistustele toetudes on nad lisanud sellele oma kogemust peegeldava kihi praegusaegses keeles. Sellega hoiavad nad ajaloolise asitõendi jätkuvalt elus, nii et see on kõnekas ka nende endi aegruumi kontekstis.
Konkreetne loomis- ja esitlemiskontekst on möödapääsmatu raamistik ka „On the Edge Fest’i“ puhul. Kõigi teostega ei jutustata seal sugugi ainult sõjatandrist, vaid ka laiemast tunnetuslikust sfäärist. Erinevais eksponeerimispaigus (galeriiruum, restoran, linnaruum) jõuti ja Balti jaama Telliskivi loomelinnakuga ühendaval kunstitänaval jõutakse siinse publikuni samuti väga avaras vaates. Märkimisväärseks võib pidada ka kunstiväliste institutsioonide, nagu näiteks Eesti Raudtee kaasamist, kelle territooriumil saab ekspositsiooni pikendatud kujul siiani vaadata. Selline struktuur moodustab sotsiaalsete ja globaalsete valupunktide käsitlemisel tervikliku süsteemi, mis annab tunnistust vajadusest näha ja näidata seda, mida mitte kunagi mitte kusagil ei tohi sallida.
1 Vrdl Kadri Karro artikli pealkirjaga „Veneetsia biennaal: kunstipidu sõja ajal“ (Eesti Ekspress 27. IV 2022). „Pidu katku ajal“ oli levinud pealkiri koroonakriisi ajal toimunud kunsti- ja kultuurisündmuste kajastamisel.
2 Peter Burke, Eyewitnessing: The Uses of Images as Historical Evidence. University Press, London, Cornell 2008.
3 Kuigi EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi seminaril „Teise pilk“ 18. XI 2022 ei räägitud teistsuguse kultuuriruumi kajastamisest kunstis, vaid instituudist teiste erialade ja valdkondade perspektiivist, on analoogia asjakohane: üks asi on näha ja määratleda ennast seestpoolt, teine, kui seda tehakse väljastpoolt.
4 Lia Dostlieva ja Andrii Dostliev, Visual Representation of the Holodomor: From Commemoration Practices to Contemporary Art. – Baltic Worlds, erinumber, 2020 detsember.
30. novembril selgusid Finlandia kirjandusauhinna tänavused laureaadid.
Ilukirjanduse Finlandia laureaat Iida Rauma.
Ilukirjanduse Finlandia laureaat on Iida Rauma romaaniga „Hävitys. Tapauskertomus“ ehk „Hävitamine. Ühe juhtumi lugu“ (Siltala). Rauma käsitleb „Hävitamises“ koolivägivalda ning ülekohtu mõju psüühikale. Laureaadi valis piiskop Mari Leppänen. Publiku lemmikromaani tiitli sai hääletuse tulemusel Eeva Turuse teos „Sivistynyt ja miellyttävä ihminen“ ehk „Haritud ja meeldiv inimene“ (Siltala).
Laste- ja noortekirjanduse Finlandia pälvisid Sofia ja Amanda Chanfreau raamatuga „Giraffens hjärta är ovanligt stort“ / „Kirahvin sydän on tavattoman suuri“ ehk „Kaelkirjaku süda on tavatult suur“ (Schildts & Söderströms / S&S). Otsuse langetas näitleja, saatejuht ja õpetaja Ernest Lawson. Publiku lemmik on selles kategoorias Reetta Niemelä „Mustan Kuun majatalo“ ehk „Musta Kuu võõrastemaja“ (Lasten Keskus).
Mõttekirjanduse Finlandia laureaat on Ville-Juhani Sutinen kogumikuga „Vaivan arvoista. Esseitä poikkeuskirjallisuudesta“ ehk „Vaeva väärt. Esseed kirjandusest“ (Avain). Teose valis välja Hanna Nohynek, arst ja vaktsiiniuurija. Lugejate soosikuks osutus Hannu Salmi „Tunteiden palo. Turku liekeissä 1827“ ehk „Tunded leekides. Turu linna tulekahju 1827“ (Otava).
Finlandia kirjandusauhindu annab välja Soome Kirjandusfond. Traditsioon on alguse saanud 1984. aastal. Preemiasumma on praegu 30 000 eurot.
