Skulpturaalsed maa-alused ennustajad saabuvad Tallinna Botaanikaaeda
Näitus “Maa-alused ennustajad” toob Tallinna Botaanikaaia palmipuude alla Kohila Sümpoosioni 2022. aastal valminud keraamilised vormid. Näituse kureerib noor keraamik Cristopher Siniväli.
Avamisele ootame 06.07.2023 kell 18:00
Näitus muutub rännakuks müstiliste maa-aluste ennustajate elupaigas, tuues külastajateni skulpturaalsed olendid, kellest igaühel on rääkida oma lugu. Eriteemaline aasta otsis savi ja sõna seoseid Triin Paja luuleridade kaudu, mis said kirja Kohilas ning kostuvad nüüd palmimaja niiskes ja soojas õhus. Peale eripäraste haldjate ja muude peategelaste, muudavad troopilised keskkonnad mütoloogiliseks maastikuks seal sillerdavad ojakäärud, puutumata metsade helid, juurestik.
Näitusel osalevad kunstnikud: Vlad-Teodor Stochita (ROU), Karin Flurer-Bruenger (DNK), Rūdis Pētersons (LVA), Ruth Hazi (ISR), Rosana Tagliari Bortolin (BRA), Callum Trudgeon (GBR), Eike Eplik (EST), Denny Gerwin (USA), Kinga Ráthonyi (HUN) ja Jan Christian Hvistendahl (NOR)
Näitus jääb avatuks kuni 31.08 Tallinna Botaanikaaia lahtiolekuaegadel.
Aitäh toe eest Eesti Kultuurkapital ja Eesti Keraamikute Liit.
Sel suvel toimub XXIII Kohila Sümpoosion 09–31.07.2023. Uus hooaeg toob teieni värvikaid kunstnikke maailma eri paigust: Lätist, Leedust, Soomest, Norrast, Iisraelist, Gruusiast, Kanadast, Küproselt, Filipiinidelt ja Eestist. Teemaks on seatud “savi ja poliitika”.
Olete oodatud Elo Liivi näitusele „Maailma päästja“ Vabaduse galeriis.
Näitus on avatud kuni 19. 07, erandkorras on avatud ka pühapäevadel, 9. ja 16. juulil.
Elo Liiv on meie kunstielus osalenud rohkem kui 35 aastat. Ta alustas klassikalise skulptuuriga ja järkjärgult on üle läinud installatiivsetele lahendustele ja mitmesuguste meediumite kasutamisele. Tema käe all on valminud mitmed tuntud eesti monumendid (Jaan Poska, Kalju Lepik, Heino Kurvet). Koos kunstiakadeemia üliõpilastegaon ta teinud aastaid avalikku ruumi valguskunsti objekte, ta olnud Tartu valguskunsti festivali “TAVA” peakorraldaja ja kunstiline juht, kureerinud Tammiku-Kohila keskkonnakunsti sümpoosione, 2023-2026 esindab ta Eestit rahvusvahelises märgalade kunstiresidentuuris Waterlands.
Viimastel aastatel on kunstnikku huvitanud eelkõige keskkond ja inimese suhe sellega, kuid tema töödest ei puudu ka inimese ja inimese suhe, sest Elo Liiv näeb maailma tervikuna. Vabaduse galerii näitus „Maailma päästja“ koosneb kolmest installatsioonist. „Ma ise olen süüdi“ valmis 2020. aastal ja vägivaldseid suhteid käsitlevat videoinstallatsiooni võis näha isikunäitustel Tartus, Viljandis ja Pärnus. Videoinstallatsioon „Päästerõngas“ valmis eelmisel aastal ja seda võib vaadata kui läbimõtlemata päästmisaktsiooni, mis ei aita ei päästetavat ega ka päästjat. Installatsioon „Maailma päästja“ valmis selleks näituseks ja siingi painab kunstnikku küsimus, kas on võimalik päästa maailma ilma seda või ennast hävitamata ning kuidas seda teha.
Kunstnik ise on võtnud oma näituse kokku: „Planeet Maa vajab rohkem kui kunagi varem päästmist kõikidest inimkonna vastutustundetuse tõttu tekkinud jamadest. Naftareostus, lageraided, õhusaaste, plast või meie vette sattunud mürgised kemikaalid, monokultuuride võidukäik, väärarenguid tekitavad aretused, ökosüsteemide kollapsid – nimekiri on lõputu. Meie eksistentsi nimel tehtavad sammud on kui igapäevased vägivallaaktid, millele aegajalt järgnevad süümepiinade vältimiseks tehtavad saamatud ja fiaskoga lõppevad püüded. Meie maailma või ka iseenese päästmine näeb välja kui graniidist päästerõnga vise appihüüdjale vees. Kuni me ei tegele kuritarvitaja äratundmisega iseendas, oma suhetes, kollektiivides, me vaid tõstame uppuja ümber olevat vett. Suur osa sellest „graniidist“ on inimese jumalik oskus näha valikuliselt ja transformeerida mõtteliselt kõik ebameeldiv heaks või hea ebameeldivaks. See on kaheteralise mõõga kaks poolt, mis loob eelduse ka (lähisuhte) vägivalla tekkeks.
Oma (ökoloogiliste) jalajälgede ümber oleva maa madalamaks rullimine ei aita kuidagi kaasa paremate suhete või elukeskkonna tekkimisele. Kuidas päästa maailma ilma seda vıi ennast hävitamata, selles on küsimus.“
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
8. juulil leiab Saaremaal viiendat korda aset Tagaranna kirjanduspäev. Kohtun suvises Tartus ürituse ühe korraldaja, kirjanik Maimu Bergiga. Meiega liitub tema tütar, riigikohtunik Julia Laffranque. „Julia on minu parem käsi,“ tõdeb Maimu Berg. Julia jääb korraks mõttesse: „Kes on kelle parem käsi?“ Selleks et tütre perele toeks olla, Maimu Berg ju mõne aja eest taas Tartusse koliski. Samasugune sünergia iseloomustab kogu jutuajamist.
„Kirjandust armastatakse,“ tõdevad Tagaranna kirjanduspäeva eestvedajad Julia Laffranque ja Maimu Berg.
Palun kõnelege oma teisest kodust Tagaranna külas.
Maimu Berg: Tagarannas sündis minu ema enam kui sada aastat tagasi. Temalt kuulsin palju sellest, kuidas seal kunagi elati. Olen veetnud lapsest saadik Tagarannas kõik suved ja jäänud mõnikord kauemakski. Ema jõulised juured on Saaremaal igal pool tunda. Isapoolsed juured viivad aga Viljandimaale: tuleb välja, et oleme suguluses nii Koidula kui ka Tammsaarega, muidugi väga kaugelt. Täpselt nii nagu Tammsaare vanemad läksid kunagi Viljandimaalt Järvamaale, tegid ka minu vanavanavanemad. Järvamaal Vargamäe kandis sündinud vanaema mäletas mitmeid Tammsaare tegelaste prototüüpe.
Kuna Tagaranna kirjanduspäev toimub ennekõike teie juures Kipri talus, siis võib seda ehk nimetada omamoodi salongiks?
Berg: See on ikka natuke suurem ettevõtmine. Tagaranna kirjanduspäeva mõtte käisin kunagi välja Tagaranna külaseltsi inimestele, arvates, et nad naeravad mu välja, aga nad võtsid seda väga tõsiselt. Oleme pidanud kirjanduspäeva eri viisil, kord käinud taludes külakorda, teinekord keskendunud oma koduõuele. Möödunud aastal käis sealt läbi oma 150 inimest, publik ei ole sugugi ainult oma küla rahvas.
Julia Laffranque: Igal aastal on kahtlus, kas suudame enam ületada seda latti, mis eelmise korraga on kõrgele läinud. See sõltub väga nendest inimestest, kes esinevad, aga ka nendest, kes osalevad, ja atmosfäärist – alati on tekkinud tõeline fluidum. Sel aastal esinevad Maarja Kangro, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Silver Sepp, Valdur Mikita jt. Kirjanduspäev on läinud mitmekesisemaks: pakume ka muusikat, kunsti ja näitemängu. Meie publik on suurepärane: kohalikud kirjandussõbrad, Sõrve säärest tuleb igal aastal lausa delegatsioon, peale saarlaste ka turistid ja suvitajad.
Berg: Omaette probleem on kaugus, me asume ju maailma äärel. Unistus on, et saaks üürida bussi ja osalejad näiteks Kuressaarest kohale sõidutada.
Laffranque: Teeme kirjanduspäeva täiesti vabatahtlikult. Mina käin tööl ja meil on veel tuhat muud asja. Ema ikka loodetavasti leiab jälle aega, et kirjutada … See kirjanduspäev on niivõrd hobi korras ja põlve otsas nikerdatud, et iga kord hoiame hinge kinni. Meil on nüüd küll üks kuldaväärt naiskond Võrumaalt, kes käib abiks. Ja külaselts pakub alati torti. Rahalise toetuse eest saame olla tänulikud kultuurkapitalile ja meid on sponsoreerinud kohalikud ehitajad, trükikoda, toitlustajad, mesinikud, Vöimalus, sel aastal ka Saaremaa Raamatuklubi.
Berg: Meil on väga kodune õhkkond ja kui midagi lähebki viltu, võtame asja huumoriga.
Laffranque: Viimasel ajal on korraldamist mõjutanud ka sõjaaeg ja elukalliduse tõus, kogu ebastabiilsus. Aga seda rohkem on vaja niisugust üritust. Inimene loeb – inimene loeb raamatut ja ka inimene kui selline loeb. Me ju näeme, kuidas inimelud lihtsalt ei loe mitte midagi praegu, sõja käigus, agressorile.
Berg: Inimestele pakuvad sellised ühesuguste huvide pinnal kokkusaamised tuge. Kohtuvad kirjandussõbrad, saavad kokku vanad koolikaaslased, suguvõsad … võimalusi on mitmeid.
Maimu Berg, kirjanduspäeva avab teie novelli „Hloptšik“ dramatiseering. See lugu ilmus möödunud suvel ajakirjas Vikerkaar. Peagi on oodata teie novelliraamatu ilmumist.
Berg: Tänu sellele, et Julia on ka kogenud näitleja, on meie programmis nüüd juba teist korda näidendid. Mu jutukogu koos „Hloptšikuga“ peaks ilmuma sügisel. Ei ole leidnud aega pikka proosat kirjutada, üks seda sorti tekst on ikka veel pooleli.
Kogumiku tööpealkiri on „Abitu armastus“, aga ma tahaksin midagi veel teravamat. Armastusel ei ole jõudu: müüt armastuse jõust on küll romantiline, aga ei pea kahjuks paika. Vähemalt on see nii minu nendes juttudes. Armastus on seal nõrk, kergesti haavatav, isegi koomiline. Ilmuvas raamatus on mitmeid lugusid, ega neid miski muu seo peale armastuse äpardunud vormide.
Laffranque: Saaremaa motiivi on raamatus sees.
Berg: Jah, aga teistmoodi kui näiteks Tuulikutel. Mul on nagu kurjem pool. Saarlased mind nende motiivide pärast vist eriti ei armasta.
Laffranque: Sa ütlesid saatuslikud sõnad eelmisel kirjanduspäeval. Kui seal müristas ja välku lõi ja kriminaalromaani autorinnad rääkisid, siis oli juttu, et peale Midsomeri mõrvade on olemas Tagaranna …
Berg: … tapmised. Nii hull asi muidugi ei ole, aga küla on ajaloolistel põhjustel olnud sunnitud olema väga militaarne. Tagaranna on õnnetu koha peal, sõdade jalus. Sealt on käinud läbi Esimene maailmasõda, baaside ajast on metsas rannakaitse patareid, Teisest maailmasõjast kaitsekraavid, lapsepõlvest mäletan ka purustatud lahingutehnikat. Peale sõda elasid metsas telkides madrused ja pidasid õppusi. Piirivalve on nagunii olnud kogu aeg kohal. Metsast korjatud padrunikestad olid meie mänguasjad. Kirjanduspäev oma humaansuse mõttega püüab natuke tasakaalustada paiga sõjaga seotud minevikku. Nüüd on militaarobjektid juba rohtu kasvanud ja hakkavad loodusega üheks saama, aga kurjus, vaen ja mingi eriline kurbus on seal ometi kuidagi alles ning võib-olla on see mõjunud ka inimestele. Tagarannat reklaamitakse kui ilusat kaluriküla ja maaliline on ta tõesti, kuid mets on täis sõjamälestusi. Vahest on just kirjandus see õilis jõud, mis küla sellest minevikust üha kaugemale viib ja talle uue dimensiooni, teise sümboli annab.
Üks teie loomingut läbiv teema on piiripealsus, mitme rahvuse ja keele kokkupuude.
Berg: Ma ei ole ise seda õieti tähele pannudki, aga tõesti, ikka on jah.
Teie teoseid on ka üksjagu teistesse keeltesse tõlgitud. Millist kõige rohkem?
Berg: Romaani „Ma armastasin venelast“. On ka mõned jutud, näiteks „Rokokoo daam“, mis sai igal pool hea vastukaja, välja arvatud Venemaal.
Mida toote esile praegusest kirjandusest?
Berg: Nii palju on praegu meil uusi ja noori ja huvitavaid autoreid. Olen aga enda juures täheldanud midagi täiesti kurvastavat: ma ei taha enam endise kirega lugeda. Looming tellis kaastöö rubriiki „Kirjanik loeb“ ja ma ei teagi, mida nüüd teha. Mu kadunud vanaema oli suur lugeja, kui ta oli juba kõrges eas, kinkisin talle järjekordse raamatu. Vanaema suhtus sellesse ootamatult külmalt: „Tead, ma ei loe praegu enam midagi muud kui eesti kirjandust. Ja eesti kirjandusest tegelikult vaid Vilde „Mäeküla piimameest“.“
Laffranque: „Mäeküla piimamees“ on ju väga hea teos.
Berg: Jah, aga kuigi ma pole kesken-
dunud ühe teose korduvlugemisele, ei suuda ma enam naudinguga lugeda. Tekst tekitab justkui mingi tõrke. Kõik on juba olnud. Kirjeldused, võltsilt mõjuv hingevalu, tühised seiklused. Mingi läbinähtav literatuursus. Vähene salapära. Ma ei suutnud korralikult lugeda isegi oma kunagise lemmiku Ingeborg Bachmanni kogumikku, mis ilmus äsja Loomingu Raamatukogus. Küllap on tõrge ajutine. Omamoodi protest ja kadedus, et ma ise ei jõua enam nii palju kirjutamisele keskenduda, kui tahaksin. Ja olen õhtuks väsinud ning lugema hakates n-ö vajun ära.
Laffranque: Võib-olla on see ka ajastu märk, võib-olla mitte. Käisin hiljuti tööasjus Poolas ja märkasin Łódźi linnas, jalutades mööda Euroopa pikimat jalakäijate tänavat, et iga natukese maa tagant on seal väike raamatupood. Kahju, et Tartus ei ole samamoodi. Eesti raamatupoed on nüüd kaubanduskeskustes, sinna minnakse muude asjade kõrval ja ka raamatut müüakse seal muu kauba kõrval. Prantsusmaal, kus elasin üheksa aastat, on raamatupoes kõik keskendunud raamatule: müüja astub juurde ja hakkab nõu andma ja soovitama – raamatukaupmehed on seal nagu kirjandusteadlased, niivõrd kursis kõigega. Mul on kahju ja võib-olla ma teen ülekohut, aga mulle on jäänud mulje, et Eestis seda ei ole. Igatsen väikesi raamatupoode tagasi kas või Kuressaares. Mul on üks foto, millel seisan oma kadunud isaga Kuressaare keskväljakul raamatupoe ees. Isa ütles: „Nüüd läheme raamatuid ostma.“ Mul on raamatupoe lõhn ja see tunne siiamaani meeles. Tahaksin, et ka mu lastel võiks olla niisugune tunne.
Berg: Mina ei olnud lääne raamatupoodides ju nõukaajal käinud, esimene suurem šokk oli vist Londonis, Waterstones Piccadilly poes. Mul hakkasid seal pisarad jooksma. Esiteks mind vapustas, et on nii palju erinevaid ja eri keeltes raamatuid. Eks ma ju seda teadsin, aga neid nii koos näha ja lausa füüsiliselt tajuda! Muidugi leidsin sealt ka eestikeelseid raamatuid, kuigi nende valik toona oli kummaline.
Viimasel ajal on juttu olnud, et kirjanikud võiksid ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtta. Mida teie sellest arvate?
Berg: Omal ajal võtsin ka ise ühiskondlikel teemadel sõna. Paarkümmend aastat tagasi ilmus igal nädalal kuskil kolumnike. Alati oli midagi, millest kirjutada. Väga tänuväärt koht oli tol ajal kirjanike maja hoov, mis polnud veel väravate ja lukkudega suletud ja kuhu olid ennast sisse seadnud need, keda kutsutakse elu heidikuteks. Kogu nende elu käis sellest hoovist läbi: kodutu ajas habet klaasitüki ja peeglikilluga, mõned krabistasid ja lugesid huviga prügikastist võetud vanu ajalehti. Ükskord õhtul hilja läksin Soome Instituudist, kus siis töötasin, prahti välja viskama. Oli pime ja prügikasti juures seisis üks suurt kasvu asotsiaal. Nii mulle vähemalt tundus. Hakkasin päris kartma, aga lähemale jõudes tundsin ära: oli hoopis kirjanike majas elav Jaan Kross, kes tegi hilisõhtust jalutuskäiku. Kottpimedas, pikas mantlis. Ta mõjus umbes nagu tema kuju praegu Harju tänava nurga peal. Jaan Kross oli muidugi väga huvitav ja hariv vestluskaaslane, kellel alati oli mõni eriline lugu jutustada. Mäletan, et ka seal prügikasti juures ta rääkis mulle ühe sellise loo.
Aga ühiskondlikel teemadel võiksid ehk kirjanikud rohkem sõna võtta küll, kuigi ilmselt neid asju ei saa tekitada, need tekivad. Ühel hetkel saab mõõt täis ja sa pead kirjutama, sest ei kannata enam välja. Tead, et võib-olla sellest pole mingit kasu, aga sa pead selle endast välja ütlema. Eks tellimustööd on ka, aga üldiselt see ise tuleb kuidagi. Tulema hakkab siis, kui harjud märkama ja teritad oma silma. Muidugi saavad kolumnistid kriitikat, et alatasa virisevad, aga eks oma rahulolematust ühiskonna asjadega võib ju väljendada ka huumoriga.
Laffranque: Ma ei tea, kas sellest mõttest julgen rääkida, aga me oleme siin seda omavahel arutanud. On üldiselt teada, et kui 1980ndatel hakkas Eesti iseseisvuse taastamise liikumine, mängisid loomingulised liidud, sh kirjanikud, selles tohutut rolli. Kui vaadata asjade käiku praeguses väga keerulises maailmas, siis jääb kohati mulje, et pigem kiputakse justkui lõhkuma seda loomeinimeste ühtsust. Sellel ei tohiks lasta üle võlli minna. Debatt näiteks selle üle, kes on teinud võõrvõimuga koostööd või kes teeb seda praeguse Venemaaga, on kahtlemata vajalik. Mingil hetkel tuleb aga mõelda, kuidas kaitsta oma loomeliite, et nad ei killustuks – et me mingites väga elulistes olukordades, nagu toona, ja tegelikult ka praegu, jääksime rahvusena püsima. Sõnal on jõud.
Berg: Vaatamata sõjale, mis praegu on Ukrainas, kerkivatele hindadele ja muudele väiksematele muredele on meil siin ikkagi üsna hea elu. Tekib illusioon, et see kestab igavesti ja ettevaatuseks või hirmuks pole põhjust. Meil on justkui luksus olla lõdvad.
Tõdesite aastal 2017 ühes intervjuus, et Euroopa on muutunud. Kahtlemata on olukord selle ajaga võrreldes veelgi muutunud.
Berg: Jah, loomulikult Euroopa on muutunud. Euroopas käib sõda. (Seltskonnaga liituvad Maimu Bergi kaks vanemat lapselast, Julia Laffranque’i pojad.)
Laffranque: Mu lastel on kindlasti raske olnud, sest nad on Prantsusmaal väga lähedalt kogenud terrorismiohtu, teinud läbi koroona – ja nüüd sõda. Kui mõtlen oma lapsepõlvele, siis toonane külm sõda oli ka muserdav, aga teistmoodi. Euroopast on kadunud kirg ja vaimsus, mis saatsid 1990. aastaid ja Euroopa Liidu laienemist, aga loodetavasti see käib lainetena.
Berg: Väga palju oleneb sellest, kuidas läheb Ukrainal. Piisab ühestainsast valest liigutusest, et tõmmata sõtta teisedki riigid ja NATO. Saame loota, et Ukraina saavutab märkimisväärset edu, et oleks võimalik hakata rahu sõlmima Ukraina tingimustel. Oleme sõja tõttu sattunud piirkonda, kuhu meeleldi ei tulda enam. See võib hakata meid muust Euroopast tasapisi eraldama. Me tahame ja julgeme minna vanasse Euroopasse, aga sealt ei tulda enam endise muretuse ja huviga siia. Oleme nagunii geograafiliselt Euroopa provints, aga niiviisi oleme provintside provints, ääremaa. See on ka meile hetkel halb mõju.
Laffranque: Nendes ringkondades, kus liigun, kurdetakse pinnapealsuse üle: informatsiooni tuleb palju, aga kui sellesse ei süveneta, siis kui tõsiselt võetav see on? Kuidas see mõjub inimeste mentaliteedile? Või siis see, et sageli öeldakse üht, aga võib-olla mõeldakse teist. Kui see vastuolu inimeses kaua koguneb, siis see võib ka plahvatada.
Berg: Tolerantsusega on ka imelikud lood. Mis siis õieti on see lõputu ja kriitikavaba sallivus, kuhu me sellega jõuame? Ülepingutatud sallivus ühtede suhtes võib muutuda põhjendamatuks sallimatuseks teiste suhtes. Aeg-ajalt puhkevad liikumised, nagu Me Too, võivad küsitava hea kõrval kaasa tuua hoopis kellegi kannatused.
Laffranque: Muidugi polariseerumine: dialoogi ei ole, ei kuulata üksteist, vastandamist kasutatakse ära. Võib-olla mõeldakse vähem selle peale, millised on kaugemad ja ühised huvid. Näiliselt mõeldakse kaugemale küll, näiteks rohepöörde puhul. Aga kas selle saavutamise vahendid on õiged?
Berg: Kas see, kui Eesti pannakse tuulikuid täis ja sinna vahele päikesepaneelid, on rohepööre?
(Üks poiss kõneleb, et talle teeb muret see, mis Taiwani ümber toimub. Sealsele suurele ida ja lääne vastasseisule tuleks pöörata samavõrra tähelepanu kui Ukraina sündmustele. Kui lääne ühtsus mureneb, võidakse see kurjasti ära kasutada.)
Kas saab esile tuua ka mõne positiivse muutuse? Mulle teeb rõõmu, et noored on sedavõrd ärksad.
(Teine märgib, et see on nõnda tänu sellele, et praegused noored ei ole pidanud kasvama Nõukogude korra all ning on saanud maailmas vabalt liikuda.)
Laffranque: Olgugi see armastus vilets, on vaatamata virtuaalsusele ja pinnapealsusele kuskil sügavas peidus ikkagi tunded. Kui neid osatakse välja tuua …
Berg: Jah, julgust tundeid välja tuua on praegu kindlasti rohkem.
Laffranque: Loodame ka oma kirjanduspäevaga kasta seda pinda. See pinnas on olemas, see tuleb üles leida ja seda tuleb toetada, et inimesed julgeksid iseendaks jääda.
Berg: Selleks peab olema õhkkond, kus nad seda julgevad.
Laffranque: Turvalisus algab ju tegelikult kodust, aga johtub ka sellest, mis toimub koolis ja ühiskonnas. Turvatunne kõige laiemas mõttes on praegu kannatada saanud.
Berg: Kirjandus on küll üks asi, mis loob turvalise õhkkonna, kuigi ennist ütlesin, et mina enam endise kirega ei loe. Kirjandust armastatakse. Seda on näha kirjanduspäeval, see on nagu laulupeol: inimesed on kõik üksteise vastu nii kenad ja viisakad. Kirjandus ühendab ja õilistab.
Laffranque: Kirjandusest saab ammutada jõudu, mida meile on väga vaja. Kui ma sõidan rongiga või bussiga, näen, et ei olda ainult telefonis, loetakse ka raamatuid. Iga kord tahaksin sellise lugeja juurde minna, kas just kallistada, aga öelda, eriti kui tegu on lastega, et see on nii tore.
Tagaranna kirjanduspäev
Tagaranna kirjanduspäeva peetakse Saaremaa põhjarannikul 2018. aastast peale. Idee autor on kirjanik Maimu Berg. Tänavu astuvad kirjanduspäeval üles Leelo Tungal, Maarja Kangro, Valdur Mikita, Tauno Vahter, Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Esitletakse Vaino Vahingu jutukogu „Meeter riiet tüdrukule“. Musitseerivad Rein Orn ja Lembit Uustulnd, avatud on keraamik Mall Kivimaa näitus ning Playmobili muuseumis loeb lastele jutte Pille Kannisto. Ette kantakse lühinäidend „Hloptšik“, mille on Maimu Bergi novelli põhjal lavastanud Raivo Adlas ja Piret Kuub. Mustjala festivali raames esitab Andres Raag Tagarannas Patrick Süskindi monodraama „Kontrabass“. Rohkem infot leiab Facebooki-küljelt „Tagaranna kirjanduspäev“.
„Nad Pooluse poole teele end seadsid, Öökull ja Notsu ja Jänes ja kõik. Et Poolust peab avastama, nad teadsid“ jne. Need read Karupoeg Puhhi üminast (Harald Rajametsa tõlkes) tulevad ikka meelde, kui kirglikumad poliitikud, politoloogid ja muidu vaatlejad räägivad mureliku suuga ühiskonna polariseerimise ja lõhestamise kuritegelikest õhutajatest ning nende tegevuse saatuslikest tagajärgedest Eesti omariiklusele ja põhiseadusse raiutud eesmärkidele.
Pooluste läheduses on elu teatavasti karm ning seal käimine ränk ettevõtmine ka hulljulgeimatele erivarustusega seiklejatele. Püsiasukaid on polaaraladel vähe, loomariiki polariseerivad seal vaid jääkarud ja pingviinid. Isegi kui inimkonna miljardid hinged suudaksid oma sõgedate juhtide järel Arktika ja Antarktika jääkilpidele rännata ning seal alalisi elupaiku rajada, ei lõhestuks maakera seetõttu ekvaatori kohalt, et jätkata tiirlemist ilmaruumis eraldi konservatiivse ja liberaalse poolkerana, kus elanike massid „revolutsiooniliselt üles ärgitatult teineteist jälestaksid“, nagu paanikaklassik Riina Solmani ettekuulutuse järgi peaks juhtuma (Postimees 7. VI).
Sõpruse sõlmimise tehnikat valdab iga skaut, järelikult ei tohiks see ka poliitikute konte murda.
Märtsis valitud riigikogu esimene istungjärk möödus kodanikkonnale ohutult ning kui rahvaesindajad istungivabale suvetööle läksid, riigikohtu lahend käes ja presidendi manitsussõnad kõrvus kumisemas, ilmnes, et kogu polariseerimine ja lõhestamine toimuski meedia jõupingutuste kiuste masside osaluseta ennekõike riigikogu istungisaalis. Seal ja ainult seal kaotasid mõned parteilised pead silmist eesmärgi, saadud tööülesande ning koosolekute pidamise mõtte, uppudes protseduuride mõistetamatusse rägastikku. Sügisel on tõotatud riigikogus kahe leppimatu leeri vahele Berliini müüri ehitamist jätkata, kuid seejuures ei tohiks müürsepad unustada, millega lõppes külm sõda maailma ajaloos nõrgemale poolele (Gorbatšovi nõrkusehetkel), kes müüri maha võttis ja kelle ilmakord ruumis ja vaimus laienes ning kelle oma kokku tõmbus.
Kuigi üks ja teine valitud poliitik kippus läbi kevade kõnelema kogu rahva nimel (unustades, et partei, nagu nimigi ütleb, on alati osa, mitte tervik ja saab seega ka esindada ainult osa), manada esile pilte õnnest või õudusest, mis kogu rahvast tabab mõne õigusakti muutmisel, ei läinud seesama rahvas nende juttudega ülearu innukalt kaasa. Iseenesest ei tohiks seda, kui ühe inimrühma vaated ja arusaamad on teise omadest väga kaugel ehk polariseerunud, ühiskonna toimimise seisukohalt hädaohtlikuks pidada. Pigem on see teatud piirini ühiskonna loomulik olek ja asi on hapu alles siis, kui hakkab seadusevastase vägivalla võimaluse järele lõhnama. Aga sellest piirist ollakse Eestis väga kaugel ja vägivalla valivad, kui saavad, ikka väikesed jõugud, mitte enamus.
Kui väidetavalt polaarjoonte taha kogunenud hulkadele mingi nende meelest vale otsus ikka väga tähtis oleks, siis ootaks ju selle vastu võitlemist mõnes traditsioonilises vormis, nagu massimeeleavaldus, marss, streik, vandaalitsemine, rahutused slummides ning kokkupõrked politseiga. Midagi sellist aga ei ole toimunud. Meeleavaldustel on rahvast hõredalt, tänavasillutist võtab pealinnas jätkuvalt üles ainult linnavalitsus, aga mitte käibemaksu tõusust meeleheitele viidud lehetellijad, lämmatatud ettevõtjad või homoteerulli tõrjekomandod.
Millised on eeldused, et presidendi allkirja saanud seadused, milles sisalduvad muutused ei jõustu kohe, üheaegselt ja pauguga, erutavad valijaskonda sügisel rohkem kui nende vastuvõtmise eel? Kitsamalt võttes, kas riigikogu vähemuse ehk opositsioonierakondade juhid suudavad iseennast ja oma lähemaid kaasvõitlejad kevadisele polariseerumistasemele külma kätte tagasi viia, kui igapäevaste formaalsete lahinguteta, soe ja meelelahutusküllane suvi on nii mõnegi vähem karastunud hinge pehmeks sulatanud? Pealegi, nagu nii koalitsionäärid kui ka opositsionäärid söögi alla ja peale on kinnitanud, ei otsi nemad ju võitlust, vaid kompromissi.
Kevadel ei näinud erakondade suhtlemine aga sugugi välja kompromissi ehk vastastikuste järeleandmistega saavutatud kokkuleppe otsinguna. Suuri kunstnikke, kes suutnuks loomingu ja teostega pakkuda kinnitust tihti Otto von Bismarckile omistatud ütlusele, et poliitika on kompromisside kunst, ei leidunud. Väite teisendite, nagu võimalikkuse kunst või paremuselt teise leidmise kunst, realiseerumist võiks isegi möönda, sest otsustatu ei olnud peaaegu kellegi esimene eelistus, kuigi oli tehtav vähimagi kompromissita.
Kuna küsimuses, mis üldse on kompromiss, valitseb poliitikkonnas segadus, siis soovitan natuke kodulugemist, et kõigepealt mõista, mis ei ole kompromiss. Koalitsiooni kuulujad peaksid lugema või üle lugema Sergei Dovlatovi „Kompromissi“, mille sõnum on, et kui jõupositsioonilt sundida teisitimõtlejat tegema pidevalt midagi talle ebameeldivat või eetiliselt vastuvõetamatut ning sellest olukorrast väljapääsuteed ei ole, siis ajab see otsima ja tarvitama valu tuimestavaid abivahendeid. Seega peaksid võimuerakonnad väga hoolikalt jälgima, et nende jõuline tegevus ei põhjustaks vastasrinnas kollektiivseid joomasööste ja ainult viinas lahustuvat püsivat kurvameelsust. Risk on õhus seda enam, et alkohol oli praeguste opositsioonierakondade juhtide truu töökaaslane juba ajal, mil koos valitsuses oldi. Kes tahaks oma südametunnistusele võtta EKRE, Isamaa ja Keskerakonna heade kolleegide lagunenud tervise, kaotatud eluaastad ja perekondade purunemise või talumatute elamistingimusega maalt sootuks lahkumise? Pealegi, Dovlatov ei suutnud halbadest harjumustest vabaneda ka emigratsioonis ning purjutas vabas New Yorgi keskkonnas muudkui edasi.
Midagi ka opositsioonile, kelle väljaütlemistes on tihti üsna ähvardavaid noote ning kelle arusaamas võrdub kompromiss nende esitatud tingimuste absoluutse täitmise ehk vähemuse terroriga, mis valimistuulte pöördumisel ka elanike peal füüsiliselt maksma pannakse. Ühesõnaga, kompromiss on välistatud, nagu kõlab Ivan Papulovski koostatud ENSV tšekistide elust jutustava, 1984. aastal ka eesti keeles ilmunud ning kohaliku KGB ülema Karl Kortelaise eessõnaga varustatud kogumiku pealkiri. Kas te ikka tahate vähemasti näida kompromissitute ja fanaatiliste ideoloogiatöötajatena, kelle pimeusklikud tööriistad võivad juhuse saabudes teid sõna-sõnalt võtnuna hakatagi „päid veeretama“? Ehk leiate lugedes enda seest midagi, mis teeks teid inimesena pisutki suuremaks kui Lenini õpetus?
Koosmeel, kahest Eestist ühe tegemine, sidusus ja õmblusteta ühiskond. Need Eesti presidentide sõnastatud hädavajadused ilmestavad, et lõhed, konfliktid, polariseerumine jm pahed on olnud taunitud läbi kõigi iseseisvuse aastakümnete. Hoolimata juhtide isiklikest ja üldrahvalikest jõupingutustest on need endistviisi elus, mis kõneleb nende olemasolu paratamatusest ehk normaalsusest, kuhu siiski ei maksa pikalt kinni jääda. Seega, kes läks poolusele või kukkus lõhesse, püüdku sealt võimalikult kiiresti tagasi tulla, sest Eesti suvi on täis kultuuriküllaseid kohtumispaiku kenade inimestega, sealhulgas poliitiliste oponentidega, kellega sõbraliku suhtlemise luba (peasekretäri allkirja ning partei vapitempliga) peaks sügiseni taskus olema ka kõige karastunumal ideoloogilisel võitlejal. Kokkupuuted kunstiga raamatu, kontserdi, näituse, etenduse või muul kujul annavad lisaettevalmistuse osalemaks aruteludes, millega kultuuriminister on lubanud sügisel riigikogu tülitama minna.
Muidugi on keeruline teha vahet, milline praegusel soojal ajal esietenduv lavastus paigutub olemuslikult suveteatri alla ning milline satub sinna vaid oma etendumisaja tõttu, kuid nii või teisiti oleme taas samalaadses olukorras, nagu paljudel varasematelgi suvedel. Kuidagi ei taha vaibuda teatritegijate kihk astuda mõnes mõisas, küünis või karjamaal publiku ette ka ajal, kui nad võiksid rahus puhata ja (mitte näitlemise tähenduses) mängida. Kui võtta Eesti Teatri Agentuuri veebilehel1 lahti suvelavastuste nimekiri, siis kiire arvutus näppudel näitab, et kolmel suvekuul (ja kui lisada neile ka mõned selgete suveteatri tunnustega isendid maist) jõuab esietenduseni tubli poolsada uuslavastust (ning lisaks neile veel harrastajate ja poolprofessionaalide tehtav). Peale selle on paarkümmend lavastust eelmis(t)e suve(de) pärandina vaatamiseks ning samuti rikastavad tänavust teatripilti mitu prisket festivali: Eesti Noorsooteatri korraldatuna mai lõpul juba toimunud „Tallinn Treff“, augustis tulevad Vabaduse festival Narva Vabal Laval ning Kanuti gildi saali etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ jt. „Pole paha!“, nagu ütles kord kunagine keskkonnaminister Villu Reiljan keset „Õllesummeri“ melu.2
Millised on seekordse suveteatri silmatorkavamad palgejooned? Nagu liikumisaastale kohane, on mängukavas mitu rännaklavastust või vähemalt selliseid lavastusi, mille puhul kaua ühes mängupaigas ei püsita, vaid antakse koos näitlejate-etendajatega jalgadele valu. Otsa tegi aprillis veel jahedate kevadilmadega lahti Eesti Draamateatri „Sammud“ Tallinna vanalinnas, seejärel tulid mai lõpul BodyCartography Projecti „Vastupanu väljasuremisele“ („Resisting Extinction“) Merimetsa kaitsealal ja Stroomi rannas, juuni algul Prothemuse „Läbi linna. Ülejõe“ Tartu samanimelises linnajaos ning kohe sinna otsa uuenenud Paide teatri esimese lavastusena „Väljak“ sealsel keskväljakul. Sel suvel ei saa mööda vaadata ka näitekirjanik Jaan Tätte taastulekust: Saueaugu teatritalu tõi välja tema „Meeletu“ ja Jäneda Pullitalliteater mängib „Ristumist peateega ehk Muinasjuttu kuldsest kalakesest“.
Kui suunata pilk ettepoole ja keskenduda varasemal kogemusel põhinevale kõhutundele, siis veel esietendumata lavastustest äratavad usaldust ja põhjustavad mõningast ootusärevust Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“, Viimsi Artiumi, Nargenfestivali ja Tallinna Filharmoonia „Dissonantsed“, Kinoteatri „Kohver“, Eesti Draamateatri „Onu Bella tähestik“, Ekspeditsiooni „Reis metsa lõppu“ ja Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“. Kõigi nende puhul võib juba ette tunda kunstitaotluse hõngu. Kui arvestada, et normaalne inimene käib paar-kolm korda suve jooksul teatris, siis poleks justkui põhjust virisemiseks. Millest siis ärritus ja pahameel?
Kuigi ma niidan koduaias viksilt muru, olen siiski kahel käel elu- ja liigirikkuse säilimise poolt. Sama kehtib ka teatri puhul: ka kõige topakamal meelelahutusel (küll oma raha eest tehtuna) võiks ju demokraatia tingimustes olla eluõigus – kuskil leidub ka sellele tänulik vaataja. Küll aga häirib mind suvises teatripildis see, et võimalus koperdada keskpärase või suisa kehva lavastuse otsa on kahetsusväärselt suur ning küsimusele, miks oli vaja just see materjal selles kohas ja praegu lavastada, on tihtipeale raske rahuldavat vastust leida. Vastusevariant, et suvi on ju teatritel lõikuse aeg, siis tulebki lavastajatele ja näitlejatele tööd anda ning vihtuda nii palju, kui jaksu on, jääb lahjaks. Ja veel: mitte kuidagi ei saa pidada normaalseks, et lavastaja toob suvel välja kolm lavastust – mingist kunstilisest süvenemisest ei saa siin juttugi olla, isegi tavaliseks käsitööks jääb aega väheks.
Näiteks sellepärast, et on suvi, vallatu suvi, laotuses päiksenaer, nüüd on rõõmudeks antud aeg. Just praegu saame kasutada haiguste hooaja ajutist järeleandmist, nautida gripivabu hingamisteid ja vahelduseks natuke ka õues lõõritada.
Meie, Eesti noored (kelle hulka end veel soovin lugeda, palun!), armastame oma kodumaad, meile meeldib Eesti suvi, me ilus eesti keel ja laul. Tänu värskele abieluvõrdsusele hakkabki Eesti saama selleks riigiks, kus unistame elada. Kuna suve saab siinmail soojas ja päikeselises kliimas pühitseda vaid mõned kuud aastast (mida kliimakriis küll juba tuntavalt pikendab), soovime kohe võimalust kasutada. Esimene vastus ongi – laulame, sest õues on hea soe! Mets mühiseb ja kägu kukub ra’al jne.
30. juunist kuni 2. juulini toimub Tallinnas suve suurim muusikaüritus, XIII noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“. Vana koorilauljana olen elevil, et pärast hiiglama pikka vaheaega taas laulupeole pääsen. Küll kuulajana, aga ikkagi! Hiljuti vastas üks tavaline täiskasvanu minu õhinale veidi üleolevalt: „Ah, see ei ole ju kellegi päris laulupidu.“ Risti vastupidi!, ütlen mina. „Suurte“ laulupidu on küll, nojah, suurem, auväärsem, teenib rohkem meedia tähelepanu jne, ent kas selle ebavõrdsuse põhjused ei tärka teatavast täiskasvanu perspektiivi eelistamisest? Noorte pidu tunnetan isegi olulisemana. Nagu ütles tänavuse peo kunstiline juht Pärt Uusberg: ta on oma nahal kogenud, kuivõrd sügavalt võib üks laste- ja noortekoor mõjutada noore inimese tulevast elu, kasvatades järk-järgult hinge armastust (koori)-muusika ning elu ja inimeste vastu.* Just noorte laulupeod kujundavadki suurte pidudega vaheldudes korraga tuhandetes noortes maast-madalast harjumuse laulda, laulda koos, laulda nii keerukat uudisloomingut kui ka laule, mis alati olemas on olnud ja mida suurem osa meie väikese riigi elanikest teab. Niisiis, teine vastus: me oskame hästi laulda, sest me oleme palju harjutanud!
Kindlasti on meil ka per capita võrdluses palju häid lauljaid – harjutades saadakse ikka meistriks, paratamatult. Ja mitte üksi häid lauljaid, vaid – nagu Uusberg osutas – ka häid inimesi. Neid on aga hädasti vaja, kui me niigi kõik omavahel riius oleme ja üleaedseteks on hullud.
Läbi ajaloo oleme ikka laulnud. Ei üllata, et meil on USA mustanahalistega sarnane suulise pärimuse traditsioon. See tuleneb meie ajaloost: vaeste, põllumajandusest sõltuvate ja orjastatud rahvaste jaoks, kes kirjagi ei osanud, oli laulul seda rohkem asendamatuid sotsiaalseid funktsioone. Bluusirahva muusikakooliks sai kirik, meil laulupidu. Laul on vabaduse tööriist, meie ühisvara, keelevaramu, rahvuslik mälu ja teadmine, vajaduse korral agitatsioon ja hädasireen. Kavaluse abil võis mõisa/istanduse põllul jagada teistega ümberütleva laulu abil priiusesõnumeid, millest rõhujad aru ei saanud. Emakeelne laul kannab ajalugu, mütoloogiat, olmeharidust, kombestikku ning on sõna otseses mõttes meie järjepidevuse garantii. Kolmas põhjus: tänu laulule olemegi vabad eestlased.
Niisiis on selge, et me ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta, vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema. Laulu kui kõige erilisema pilli olemus on mitmetahuline. Seda on küll väga mugav kaasas kanda, aga tuleb ka arvestada, et muusika sünnib kehas, mis laulmisest tervenisti osa võtab. Kompleksse füüsilise tegevuse ajal on väga raske midagi muud teha, kasutuses on nii suured kui ka miniatuursed lihased, mis muidu väga treeningut ei saa, parandades niiviisi kopse ja siseelundkonda, rääkimata psühholoogilistest hüvedest. Neljas põhjus: laulmine turgutab füüsist.
Laulmine stimuleerib korraga nii vasakut kui ka paremat ajupoolkera, treenib mälu ja probleemide lahendamise oskust, endorfiinide vabanemine aitab kõrvaldada meeleoluhäireid ja väsimust. Viies põhjus: laulmine teeb tuju heaks! Eestis kasvab rõõmsaid ja lootusrikkaid noori tänu sellele, et oleme saanud laulukaare all koos laulda, et ilu see edeneb õuede õlal ja me lendame mesipuu poole.
1 Üle heliseva luiteliiva
2 keerleb kajakate legendaarne lend.
3 Üle virvendava, valge liiva
4 matkan ma, käekõrval väike vend.
5 Vahupärleid ritta lükib meri,
6 hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
7 Lainte rütmi kajastab mu veri,
8 igas libles tuikav päiksekiir.
9 Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
10 pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
11 Vennakesel silmad kinni vaovad,
12 käies väsinuks jääb väike kand.
13 Aga kõrgelt nägematu käsi
14 hoiab hellana meid kangastuval teel.
15 Astu, vennakene, ära väsi,
16 rõõmsad ended ootavad meid eel.
17 Näed neid sinirünkaid mere taga,
18 sinna manitses meid ükskord isa hääl.
19 Pilved vestlevad sääl jumalaga,
20 kuldne valgus luilab nende pääl.
21 Tule, tule! Üle valge neeme,
22 läbi helge päeva virvendab me rand.
23 Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
24 igavese päikse võrsuv and.
Oi kui vahva, et sajad tuhanded eestlased tegelevad eeloleval nädalavahetusel eesti luuleklassikaga. Kes esitavad üheskoos Juhan Liivi, Hando Runneli, Juhan Viidingu või Heiti Talviku poeesiat, kes võtavad suvepäeval koos perekonnaga aja maha ja kuulavad lauluväljakul või televiisori vahendusel eesti luule tüvitekste. Tõeline lüürikapidu!
Teadagi käivad laulupidude traditsioon ja eesti luulelugu juba algusest peale käsikäes. Koorilaulu mõju luulekaanoni kujunemisprotsessile on määratu. Näiteks Juhan Liivi loomingust võib ju esile tuua palju erakordseid tekste, aga ennekõike on kultuuriteadvusesse – vähemasti nüüd ja praegu – kinnistunud mesipuu-luuletus. XIII noorte laulupeo ühendkoori repertuaari kuulub sedapuhku ka Heiti Talviku „Legendaarne“, millele on tänavuseks peoks seade teinud Tõnu Kõrvits, muusika Peeter Konovalovilt.
Arbujad ja armastajad Betti Alver ja Heiti Talvik. Heiti Talviku „Legendaarse“ sõnadele ja Peeter Konovalovi viisile on Tõnu Kõrvits teinud seade, mille kannab 2. juulil XIII noorte laulupeol Hirvo Surva juhatamisel ette ühendkoor.
Talvik on eesti luule üks müstilisemaid kujundeid. Tema mahult ahtakest loomingut seostatakse 1930. aastate teise poole vormitäiusesse püüdleva estetismi ja nn uussümbolismiga. Talvikut on peetud suisa keskseks arbujaks, kuivõrd just tema värssides leidub sildu ka teiste arbujate loomingusse. Koos Uku Masinguga on Talvik kindlasti kõige metafüüsilisema kallakuga poeet, kes avab inimese olemust, teispoolsust, skeptilist eluhoogu klassikalises vormiranguses ja rikkaliku sümbolikeele abil. Siinkohal tuleks aga rõhutada sümboli kui kõnekujundi olemisloogikat. Nimelt on sümbol sündmus, mida ei saa n-ö ära lahendada – hää sümbol püsib ikka avatuna, tema tähendus on hägus, mitmetine, paljune. Keegi ju ei ütle, mida „must lagi“ eesti kultuuris täpselt tähendab.
Talviku sümbolistlik kujundiloome annab ühtlasi aimu põhitõdedest, millele tugineb luulelugemise eetika: tähelepanu, ammendamatus ja sündmuslikkus.
Eetiline luulelugeja on kõigepealt tähelepanelik, sest iga kirjavahemärk, fraas, sõna, häälik on oluline, neil tuleb lubada kõneleda. Sageli keskenduvad lugejad üksnes luuletuse nendele osadele, mis on ligipääsetavad, jättes varju niisugused fragmendid, mis võivad küll olla otsustava kaaluga, aga ei näi esiotsa tähenduslikud. Juba lugejalt eeldatava tähelepanu tasandil lahknevad kolm eri laadi nähtust: laul, selle sõnad ja luuletus (olgugi et neist kaks viimast võivad sõnaliselt kattuda). „Legendaarset“ kuulates kerkivad esile üksikud fraasid, kuulaja tähelepanu on suunatud tervikule, mõjule. Muusikapala kujutabki kuulamisprotsessis fragmentide jada, mille vahel luuakse metonüümilisi seoseid. Muusikat kuulates on ju olulised need sõnad, mis jäävad meelde, hakkavad kummitama. Sageli polegi tähtis, kas kuulaja kuuleb n-ö õigesti. Näiteks võõrkeelsete lugude puhul on täiesti mõistetav, et kummitama jäävad n-ö valed sõnad, mis õigupoolest polegi valed, sest tegu on kuulaja tõlgendusega helidele. Kes meist poleks duši all lõõritanud mõnd angloameerika poplugu rangelt asemantiliste sõnadega?
Niisiis, keele materiaalsus varjab semantika: luule tihedus ja keerukus hakkavad tõrkuma, luule ei saa olla muusikana. Eks kuulamise semantika olegi võrreldes luulega hoopis iseasi, mistõttu keskendumine laulusõnadele nagu kirja pandud luulele on nagu maali kirjeldamine pelgalt sellel äratuntavate esemete järgi. Seega kogetakse „Legendaarset“ ühendkooride esituses hoopis teistmoodi kui sedasama Talviku luuletust: lugeja ja kuulaja kogemus on põhiolemuselt erinevad. Oluliseks saab näiteks (inim)hääl, teiseneb lausujapositsioon (laulja, koor), meloodia muutub tähenduslikumaks jne.
Olen viimasel ajal märganud, et kirjandusõpetuses mõistetakse luule mitme- või paljutähenduslikkust kuidagi vildakalt. Selle all peetakse silmas, et iga lugeja võib lahendada luuletuse ära omamoodi, aheldada luuletuse enda äranägemise järgi sepistatud jalaraudadega. Aga kui igaüks määratleb luuletuse oma ühese tähendusmustriga, on tegu ikkagi ühetähenduslikkusega igas ainulises lugemiskogemuses. Luuletust ei maksa tahta ära lahendada, oma tõlgendusse aheldada. Luuletus on ammendamatu ja just ammendamatuseni võikski lugeja oma tähelepanelikkusega küünitada. Jõuda ammendamatusesse, jätta luuletus avatuks. See on ka põhjus, miks sageli pole näitlejate esituses luuleklassika üldsegi luule, sest nn koolnukangestuses (kui kasutada Meelis Oidsalu sõnastust) näitleja vajutab luuletuse kindlatele tähendusrööbastele.
Traditsiooniliselt jaguneb luulele lähenemine kaheks. Luuletust võib käsitleda kui objekti või kui sündmust. Neist esimene keskendub pigem ajaloolistele faktidele, moraalsele ja poliitilisele tähendusväljale, formaalsetele tunnustele (riim, rütm, narratiiv jne). Luuletust objektina käsitledes, nagu väidab Derek Attridge monograafias „The Experience of Poetry“ („Luulekogemus“), ei selgu aga, mida see tekst endast õieti kujutab, kas ja miks tuleks seda lugeda, mis muudab selle väärtuslikuks. Kas pole ses mõttes nõnda, et suitsunurga rubriik läheb paljuski vastuollu luule olemusega, kuivõrd tõukub ennekõike formaalsetest tunnusjoontest ning eirab suuresti luuletuse elujõudu? Lüürikale kohasem lugemisviis vaatleb luuletust kui sündmust või kui elusorganismi, astub temaga dialoogi, küsib, mis on väärtuslik ja kuidas see konkreetne luuletus siin olevikus juhtub, aset leiab. Kuidas ta just nüüd end tähendustele avatuna hoiab. Nagu öeldakse, lüüriline sündmus leiab aset siin ja praegu, kui ma seda teksti loen. Ühesõnaga, oluline on kogemus, mitte luuletus kui fakt. Lüüriline luuletus leiab aset olevikus, tegelikus ajas, mistõttu võimendub keele materiaalsus. Ja siin hakkavad muusika ja lüürika omakorda teineteisele lähenema, sest keskmeks muutub mõju, rütm.
„Legendaarse“ viisistamine pole kübetki üllatav: on ju luuletuse prosoodia, nn rituaalne võttestik, mis muudab luuletuse suunatuks väljahääldamisele (nagu on seda sõnastanud nüüdisaja kõige prominentsem lüürikateoreetik Jonathan Culler), sedavõrd jõuline, et tahes-tahtmata mõjub lugedes suisa füüsilise kogemusena, mida muusikapalana esitus omakorda võimestab. Vaatame pelgalt avastroofi, kus juba algriim põimib sisuliselt kõik sõnad tihedasti kokku (le-he-se-te jne; li-lui-lii jne; va-va-ka jne).
Üleheliseva luiteliiva keerleb kajakatelegendaarnelend.
Ülevirvendava, valgeliiva
matkan ma, käekõrval väikevend.
Niisama jõuline on ka alliteratsioon (kaashäälikualgriim):
Üle heliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva matkan ma, käekõrval väike vend.
See kõik on kokku pandud rangesse trohheilisse värsimõõtu, kus iga stroofi teine värss on kuuejalaline ja ülejäänud viiejalalised. Lisaks seovad luuletust kordus ja liitriim (ne lend: ke vend; teliiva: ge liiva). Täiuslik tihedus!
Heiti Talvikult jõudis lisaks perioodikas avaldatud tekstidele ilmuda vaid kaks luulekogu, „Palavik“ (1934) ja „Kohtupäev“ (1938). Vormirangus ja estetism iseloomustavad ka laulupeo repertuaari jõudnud kuuest katräänist koosnevat teksti „Legendaarne“ Talviku esikkogust. Luuletus jaguneb kaheks osaks: esimesed kolm stroofi määratlevad lüürilise olustiku, paigutavad lausuja koos väikevennaga piki mereranda jalutama; viimased kolm stroofi avavad aga hoopis laiema metafüüsilis-religioosse tähendusvälja, mida varasemalt tähelepanelikult ette valmistatud: kaht rännumeest juhatab teispoolsuse käsi, mille juhtimisel liigutakse horisondi poole, kuhu lõpuks tegelased kaovad. Raske on aga öelda, mida see luuletus endast õigupoolest kujutab. On see elujaatav või -eitav? On see helge või üdini traagiline?
Kolme esimese stroofi struktuur on sarnane: kahe esimese värsireaga antakse edasi meelolu, kirjeldatakse välist, ümbritsevaid loodusdetaile, kahes viimases värsireas seotakse see lausuja ja/või väikevenna siseilmaga. Avastroof annab kätte lähtepunkti: lausuja on koos väikevennaga teekonnal („matkan ma“) rannas, rannaliiv heliseb ja virvendab, pea kohal tiirleb kajakaparv. Teises stroofis seotakse lausuja looduse, mere ja päikesega kokku, nendevaheline piir tühistub: vahutavad lained peksavad rannale, merepiir „hiilgab“ ja „hõbetab“, aga lausuja on sedavõrd looduspilti kätketud, et tema veri tuksleb juba lainete rütmis, tema veres tuiklevad päikesekiired. Kolmandas stroofis venitatakse aeg laiali, selgub, et matk piki mereäärt on väldanud kaua (9. rida) ning päevast on võib-olla saanud juba õhtu (10. rida). Kui varasemalt on väline seotud ennekõike lausujaga, siis nüüd tuuakse mängu väikevend, kes on matkast väsinud, silm vajub looja, jaks on otsakorral.
Talviku kaks raamatut on teineteisest võrdlemisi erinevad, aga püsiv on näiteks maine piiratus, religioosselt laetud tung suhelda teispoolsusega, kristlikud sümbolid. „Kohtupäeva“ traagikat täis filosoofiliselt laetud värsidki sisaldavad liikumist lunastuse, puhastumise poole. „Legendaarse“ kolm esimest stroofi sellest aimu ei anna. Nood on pigem animistlikud, isegi panteistlikud, aga kui animism jätkub kuni luuletuse lõpuni, siis panteisimi vahetab välja Jumal-isa kuju ja hääl.
On palav päev, lained raksudes rannale löövad, sund on liikuda edasi. Kust leida jõudu? Näete, kaugel on pilverüngad, mis servast heledad. Meenub, et isa ütles kunagi, et need pilved seal kaugel räägivad Jumalaga. See on ju hea enne, kas pole? Isa annab jõudu edasi minna. Loodus ja armastus annavad jõudu edasi minna. See on raske ja pikk rännak, mida pole keeruline võrdsustada elu endaga. Neljandas stroofis mainitud metafüüsiline register, teispoolsusega suhestumine eksplitseerubki: lausuja ja väikevenna rännakut juhatab midagi kõrgemat, mis hellalt hoiab neid õigel teel (read 13 ja 14).
Luuletuse viimased kümme värsirida kujutavad endast võrdlemisi traditsioonilist lüürilist pöördumist. Nagu mitmed luuleteoreetikud (sh Baudelaire) on väitnud, kujutab apostroof (pöördumine millegi poole, mis ei saa vastata või ei vasta, nt surnud inimene või päike) lüürika tuuma. On ju ka meie luuletraditsioon apostroofikeskne, Käsu Hans pöördub enda kui Tartu linna, Kristian Jaak millegi transtsendentse poole (kas siis selle maa keel…). Tasub tähele panna, et juba traditsiooniliselt kasutatakse vähemasti ühendkooride repertuaari kuuluvates luuletustes ikka ja jälle apostroofi: Liiv pöördub hinge, Koidula, Veske ja Jannsen ikka isamaa poole.
Apostroof on võimas kujund. Olen viimasel ajal pidanud sageli matustel kõnelema ja vahest keskseks strateegiliseks küsimuskohaks ongi saanud apostroofi kasutamisdünaamika: kas kõneleda siinviibijatega või pöörduda kadunukese poole? Või neid kaht registrit vahetada? Kadunukese poole pöördumine pole niisama üks võimalik retooriline võte – see on rituaal, see on kinnitus, et pärast surma jätkuvalt mõtleb meist keegi, see on intiimne, see on pöördumine ka iseenda ja teiste kuulajate poole. Apostroof kehtestab lüürilise aegruumi! Heiti Talvik ei kasuta nn puhast apostroofi, kus konkreetselt adressaadilt nõutakse midagi võimatut. Pöördumise eripära seisneb asjaolus, et lausuja on ebamäärane ja muutuv, kuivõrd lausuja, isa ja Jumala positsioon sulanduvad vaikselt kokku, lõppeks ei kõnelegi lausuja enam justkui väikevenna, vaid iseendaga.
Mis aga kindel, nüüd hakatakse järk-järgult kehtestama matka/rännaku sihtpunkti. Esmalt selgub, et see sihtpunkt on heaendeline (16. rida). Viies, eelviimane stroof kirjeldabki kaugust, silmapiiri, meretagust, kuhu kunagi manitses surnud isa. Siin hakkavad hägustuma isa ja Jumala piirjooned. Kauguses on igatahes kuldne ja ilmselt jumalik valgus.
Viimases stroofis jätkatakse kutsungit. Kas kutsub kaugus või julgustab lausuja väikevenda, polegi selge, aga igatahes tuleb minna edasi, jätkata pikka ja väsitavat rännakut. Minna ei tule mitte üle mere, kus luilab valgus, vaid üle neeme. Kas see on otsene kutse teispoolsusesse või kutse jätkata paratamatut teekonda? Kas tegu on äreva ja ängistava või malbe ja õndsalt õrna matkaga? Nendele küsimustele ei anta luuletuses selget vastust. Viimased kaks värsirida liiguvad olevikuhetkest tulevikku, lausuja ja väikevend kaovad kunagi kuhugi kaugusesse. Kui varem tuikasid vaid minategelase verelibledes päikesekiired, siis luuletuse lõpuks on „igavese päikse võrsuv and“ ehk kuldne seeme mõlema tegelase rinnas.
Kirjandusteadlane Franco Moretti on väitnud selle aastatuhande alguses, et luule kaotas XIX sajandi keskpaigas oma sotsiaalse funktsiooni. Seda pööret on lihtne seostada muusikast ja laulust kaugenemisega. Olgugi et nüüdisaegses tarbimiskultuuris ongi muusika meedium, mille kaudu kõige intiimsemalt ja intensiivsemalt puututakse kokku (nüüdis)luulega, kujutab laulutraditsiooni kandev roll luule levimisel (ennekõike digitaalsel ajastul) enamikus kirjanduslugudes jätkuvalt pimetähni. Luule ja laulu lõimumist vaadeldakse peamiselt turvalisest kaugusest, keskendudes ennekõike suulistele traditsioonidele, rahvaluulele jne. Laulusõnad on aga nii üks vanimaid, ent ka nüüdisaja kõige populaarsem luulevorm. Mesopotaamia hümnid ulatuvad enam kui nelja tuhande aasta taha, Sokrateski hindas vaid hümne jumalatele ja oode suurmeestele. Eel- ja varauusaegsetel žanritel (nt hümnid ja ballaadid) on akadeemilises käsitluses alati oluline roll. Alles viimastel kümnenditel on esile kerkinud ka nüüdisaegne suhe muusika ja luule vahel. Olgu selle põhjuseks kas siis hierarhiate lammutamine või levimuusika sedavõrd kandev roll kultuuris. Kõige selle krooniks muidugi Bob Dylani Nobeli kirjandusauhind 2016. aastal. Kirjanduse ajaline keerukus ilmneb paljuski just siis, kui võtta vaatluse alla kuuldavaks tehtud luuleklassika ringlemine, kujunemine ja teisenemine.
Olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et lüürikasse on koondunud kõiksugused patriarhaalse ühiskonna dogmad, mida, tõsi, üritatakse nendesamade dogmade abil lammutada. Laul – alates juba meie rahvalaulust – on aga näide vabadusest. Nõnda on hoopis teistlaadse kuju saanud ka Talviku „Legendaarne“, mis lauluväljakul kaotab ilmselt oma potentsiaalsed traagilised ja ängistavad tähendusvarjundid, et avada hoopis teistsugused sotsiaalsed ja rituaalsed aspektid, kollektiivsed esteetilised luulekogemused.
Heidy Purga: „Otsime, kas me kuskil raiskame, aga ma ei ole leidnud kultuuris kohti, kus raha põleb.“
KAAREL TARAND
Heidy Purga: „Kultuuridebatt riigikogus ei saa jääda ainult tasemele, et minister tuleb ja teeb arengukava ettekande või aastaülevaate ja muud väga ei olegi.“
Valitsuse moodustamisest on nüüd juba kaks kuud läinud ning mitmesugused tähtajad hakkavad valitsuse tegevusprogrammis kätte jõudma. Alustan algusest: kas teie ettekujutus, mida kultuuriministeeriumis juhitakse ja mida üldse saab juhtida, on osutunud tegelikkusega kooskõlaliseks või toimub valitsemisalas hoopis midagi muud kui see, mis paistis riigikogu kultuurikomisjonist?
Kultuur kui selline on pidevas muutuses koos inimeste ja ühiskonnaga. Ei ole ministrit, kes eelmiste ministrite tegevusele tagasi vaadates ei mõistaks, et tegutsetud on väga erinevas olukorras. Mitte ainult riigieelarvest tulenevalt. See, mis on tähtis inimestele ja ühiskonnale, puudutab ka ministeeriumi maja väga palju. Muidugi ei olnud ega saanudki mul olla kõigest väga täpset ettekujutust. Tööd on kahe kuu jooksul olnud väga palju, kuid kõigi valdkondade esindajatega ei ole ma veel jõudnud isegi kohtuda. Pilt sellest, mis valdkondades toimub, on hakanud kujunema küll, ehkki ma ei ole jõudnud veel süvitsi iga koma taha piiluda ega igasse sahtlisse vaadata. Mõistmine on aega võtnud, sest ministeeriumi töös on pikkade aastate jooksul igale ministrile langenud oma vastutus poliitika eest, mida igaüks teeb. Minul on omad ülesanded.
Kõigepealt pandi mingid suunised kirja koalitsioonilepingusse, mis harutati detailsemaks valitsuse tegevusprogrammis. Meil on ka mõne aasta vanused strateegiadokumendid, mis peaksid kultuurielule suuna andma. Kas sellest kõigest on abi ka tegutsemiseks ning tulemuseesmärkide sõnastamiseks?
Loomulikult on strateegia- ja visioonidokumendid olnud aluseks otsuste tegemisel. Kui valitsuse koosseis muutub, nagu nüüd kevadel, on ka uus olukord, mille määrab paljuski riigieelarve seis, ja kõiki eesmärke ei ole paraku võimalik nii kiiresti täita, nagu kirja on pandud. Kerkinud on ka mõned kiiremat lahendamist vajavad akuutsed probleemid. Kuid, jah, strateegiadokumente ei ole sahtlisse pandud, nende alusel toimetatakse edasi.
Tegevusprogrammi kultuuripeatükki on suurstrateegiast „Eesti 2035“ sattunud kaks näitajat: kultuurielus osalemine ja ühiskonnarühmade-vahelised kontaktid. Kas seda vähe ei ole, sest need ei ütle midagi selle kohta, mida teevad kutselised asutused ja loojad? Kas kuskil on midagi veel, mis rohkem liha luudele annaks?
Keeruline. Minu ülesanne on, aluseks võttes kõiki plaane, mida ministeerium kõigi oma väga professionaalsete ametnikega täitnud on, saada ülevaade valdkondades toimuvast. On pikk visioon, kuid palju asju, mida on tarvis lahendada hoopis kiiremini. Vaja on nägemust, milline roll ministeeriumil võiks olla, et inimestel oma valdkonnas oleks võimalik paremini tegutseda, kuidas sõlmkohti lahti harutada ning tõkkeid teelt eemaldada. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena olen mõõdetavaid näitajaid vaadanud ja kolleegidega ka kritiseerinud, et miks neid on nii vähe ja miks need on nii ebaühtlaselt välja töötatud. Kuid ütlen ausalt, et selle osaga ei ole ma veel põhjalikult tegelenud.
Valitsemisala põhikorpuse moodustavad suured institutsioonid, mis on küll erinevas õiguslikus vormis, kuid üldistatult ühtmoodi käsitletavad. Olete enam-vähem kõigi nende juhtidega kohtunud. Mida saadud infost üldistatult välja tuua, millised on rõõmud ja mured?
Üldistus on see, et me kultuur on kahtlemata väga kõrgel tasemel, osalejad ja eestvedajad on äärmiselt professionaalsed, ka väga kirglikud inimesed. Kultuur on tugev, see teeb rõõmu ja seda hindab ka publik. Miinuspoolel on vähesed vahendid.
Keegi kõrgema juhtimise ebaselguse või tegevusvabaduse piiratuse üle ei kaevanud? Näiteks nn asutaja ootuste osas sihtasutuste puhul.
Asutaja ootustega tegeletakse, mõne sihtasutuse puhul on need juba paika loksutatud, ülejäänud komplekteeritakse aasta lõpuks. Sellega on palju tööd tehtud, ootused muuseumidele on juba suudetud mingisse sõnastatud vormi viia ja mõnele ka edastatud.
Kas mõõdetavad näitajad on täpselt sõnastatud?
Ei. Iga valdkonda peab sihtima tema eripära arvestades. Kunsti teadupärast päriselt joonlauaga mõõta ei saa, aga kirja saab panna näiteks ootused programmide, investeeringute, publiku jne osas.
Kas tekib ka tasakaal tegevustoetuste, finantspoolega?
Ideaalis peaks tekkima, aga teame, et ees ei oota head ajad. Praegu tegeleme ministeeriumis kokkuhoiukohtade leidmisega ja see on päris valus. Kultuuriministeeriumi eelarve on aastate jooksul nii õhukeseks lihvitud, et ega siin enam midagi väga lihvida ei ole. Saab ministeeriumi tegevuskulusid vähendada, valdkonnast ei ole mitte midagi võtta. Ehk on võimalusi midagi ümber mängida. Põhimõtteliselt oleme võtnud valge lehe ja hakanud kõiki asju uuesti üles kirjutama, et näha, kas meil pole jäänud kogemata kuskile midagi, mida pole ehk ilmtingimata tarvis teha. See on hullult raske ülesanne.
Kas selle, mida peab tegema ja millest saab loobuda, peavad asutused ja nende juhid ise sõnastama?
Jah, asutustel on pädevad nõukogud ja see on nende kompetents.
Aastate jooksul on juhtunud ka tihti nii, et kui asutus on oma kohustuste järgi eelarvetaotluse kokku pannud, ilmneb järgmistes etappides, et asjad on hoopis teisiti ja öeldakse, et tehke kõike, mida olete plaaninud, aga hoopis väiksema toetusega.
Eelnevalt kokku leppides saab ootusi ka sihtida. Toon paralleeli kultuurkapitalist, kus sihtkapitalid hiljaaegu taas vahendeid jaotasid. Jagada oli näiteks 500 000, aga taotlusi oli enam kui kahe miljoni peale. Ministeeriumi ootused ja võimalused on tarvis ka täpsemalt edastada, et soovid ei läheks teisel pool liiga suureks, mis võib tülinat tekitada.
Kas tülin ei teki sellest, et ministeeriumil on sihtasutuse nõukogus esindaja, ametnik, kes nõustub nõukogus taotlusega, kuid ministeeriumi jõudes peab hakkama iseendaga läbi rääkima? Peale kipub seal jääma tema teine, ametkonna või poliitika seisukoha ja võimaluste esindaja pool ehk „vabandust, aga raha ei ole!“.
Mul ei ole veel tekkinud pretensioone sihtasutuste nõukogude koosseisu küsimuses, ma ei ole tõesti jõudnud kõigiga tuttavaks saada. Aga minu vaade on kindlasti see, et seal peab valitsema tasakaal, mis on kindlalt ekspertide ja sisuinimeste poole kaldu. Ministeeriumi esindaja seal peab olema õiglane info edastaja. Asutaja ootuste sõnastamine aitab infoliiklust paremini reguleerida ja selgemaks muuta.
Mulle tundub, et info jõuab sihtasutustest ministeeriumi ka vahendajata, sest riik on pannud asutuste peale ka kõva bürokraatliku koormuse arengudokumentidest siseaudititeni. Kas ehk selles vallas saaks midagi õhemaks teha?
Ühistesse süsteemidesse panustamine, et igaüks ei peaks midagi põlve otsas arendama ja sellega kimpus olema, on vajalik, olgu see tugiteenuste või IT-keskus, millega mõnel läheb liitumine hõlpsamalt, mõnel raskemalt. See õhemaks tegemise suund on olnud ja vähendanud koormust.
Minu kogemus mõnest asutusest on vastupidine: midagi lihtsamaks ei lähe, aga dubleerimist tekib küll.
Ei tea. Me oleme neid dubleerimise kohti ka üle vaadanud ja püüame aidata, nagu võimalik liitumisel ja ülesannete üleandmisel tugiteenuste keskusesse. Aga eks riigil läheb ka natuke aega asjade paikaloksutamiseks. Ma olen kahe kuu jooksul eeskätt keskendunud sisu küsimustele ja püüdnud leida lahendusi, mis aitaksid kultuuriinimestel ja loojatel tegevusega paremini hakkama saada. Saan aru, et struktuurid ja süsteemid seal taustal on vajalikud, kuid ei ole selleni veel detailselt jõudnud.
Paljude institutsioonide eelarves kulub märkimisväärne osa kinnisvarale, oma ruumide ja vara ülalpidamisele. Kas kelleltki on tulnud ka sõnumeid, et Riigi Kinnisvara ASiga suhtlemine ei ole kõige toredam ja odavam? Kas seal ei ole kokkuhoiu potentsiaali?
Küsimusega tegeletakse, aga ma ei tea, kui kaugele eesmärkide seadmisel on jõutud. Meie siin püüame küll oma asutusi viia paremale tasemele, kasutades struktuurifonde ja muid võimalusi, et suurendada energiatõhusust, kulusid kokku hoida, et riigil ei oleks edaspidi nii suurt finantskoormust. Kinnisvara küsimused on äärmiselt keerulised. Näiteks pärandihoidla osas on kokku arvutatud, millist kokkuhoidu annab selle rajamine. Otsustamata on aga, millises vormis seda teha, nimelt, kas seniste ettepanekute alusel, et hoidlad on kolmes kohas, kuhu on kõik kokku kogutud ja hoiustatud nullenergia tingimustel. Aga mis saab nende väljaviimise ja püsieksponeerimise kuludest? Ühesõnaga, hoonete küsimus on kompleksne. Riigieelarvega seoses oleme suutnud üle vaadata oma kinnisvara, eeskätt räägin maatükkidest, mida meil võib-olla ei ole tarvis ja mille kulust võiksime vabaneda.
Kas sellist vara on palju?
Tegelikult oleme leidnud ainult ühe asja, aga see on väga väärtuslik.
Kliimajutu jätkuks: valitsuse tegevusprogrammis on kultuuriminister määratud kaasosaliseks väga paljude kliimaeesmärkide saavutamisel, eeskätt ruumi planeerimise ja kujundamise, aga ka regionaalpoliitika osas, kuigi juhtiv minister on keegi teine. Kuidas kultuuriminister ses protsessis osalema hakkab ja kas ja keda peab juurde palkama, et tekiks pädevus tegeleda teemadega, millega siiani ei ole tegeletud?
Meil käib see põhiliselt kultuuriväärtuste asekantsleri ja osakonna kaudu, sest neid, nende hooneid ja rajatisi puudutab see enim. Linnaplaneerimise raskuskese on ikka kliimaministeeriumis, meil koordineerib seda nõunik.
Regionaalsuse mõttes on meil ülioluline roll täita, et kultuur oleks kohal kõigis Eesti paikades. See ei puuduta kindlasti ainult hooneid, nendega käivad kaasas programmid ja tegevus. Riik peab igal pool kohal olema.
Kas eelarves tähendab see seda, et vähem antakse välja püsiva tegevustoetusena end juba tõestanud tegijatele, kes suudaksid enamat teha, ja rohkem mitmesuguste programmide, taotlusvoorude ja projektirahastusena otse ministeeriumist?
Seda tasakaalupunkti ma alles otsin. Igasuguste taotlusvoorude kriteeriumide väljatöötamine on siin maja inimesed päris võhmale võtnud …
… ja iga kord tuleb jama …
Nii see on. Aga kus on see õige koht ja kes need õiged inimesed, kes taotlusi menetlema peavad? Sellega ma praegu tegelen ka, eriti järgmise riigieelarve vaates: kui meil ei ole ressursse, aga on väga mahukad taotlusvoorud, siis kus jookseb voorude väljatöötamisel, kriteeriumide määramisel ja komisjonide töös rahanatukese jagamisel piir? Milline on riigi osaluse baas, kui tahame sihtasutustele anda suurema vabaduse hakkamasaamiseks, see piisav, mille kõrvale saavad teised pakkuda eriilmelist lisa? Mida ja kui palju on juurde vaja, see tuleb paika saada, aga ma ei tea, kas ministeerium on kõige õigem ja vajalikum koht, kuhu luua komisjone reegleid kirjutama. Need peaksid ikkagi koosnema ekspertidest.
Mõtlen päris tõsiselt kultuurkapitali peale. Hasartmängumaksu ja aktsiiside tõusu järel prognoositakse kultuurkapitalile päris korralikku tulu kasvu. Kulu aga on praegu betooni poole kaldu, 60,4 protsenti. Minu meelest liiga palju. On küll tore nimetus – kultuurkapital –, aga see peaks olema inimeste loodav sisu, mida toetatakse. Ma ei tea, kas praegu on õige aeg panna betooni raha. Pigem mitte, mina selle poolt ei ole.
Riigikogu on ju andnud ette suunise viieteistkümneks aastaks, et tuleb panna.
Seda küll, mõni objekt on juba lepinguga kaetud, nendega ei saa enam midagi ette võtta. Aga miks ei saa riigikogu seda üle vaadata või vähemasti küsida, kui kaugel või valmis nad oma paberite ja asjaajamisega on? Kas ressurss, mis meil vabaneb või kasutada on, peab tingimata selle 60,4 protsendi taga kinni seisma, kuni keegi on valmis suure hoone rajamise alustamiseks? Ma kindlasti ei ole selle poolt. Seda vaadet peaks muutma ja osakaal peaks liikuma sisu ja tegevuse poole. Kui kultuuriministeeriumil tuleb järgmisel aastal nulleelarve, siis kuidas me toetame kultuuri?
Ja kus see kompetents asub? Kultuurkapital on oma süsteemi väga hästi tööle saanud. Muidugi on see üle koormatud, aga hasartmängumaksust ja aktsiisidest tulenevate võimaluste arvutusi vaadates arvan küll, et kui ka nimekirja mitte lahti võtta, on selge, et riiklikult tähtsate objektide nimekirjas olijad on väga erinevas seisus. Mõnel on kultuurikomisjonile esitatud perspektiiv üldse muutunud. Mis saab Narva kultuurikvartalist? Selle kontseptsioon oli suunatud ainult Vene turistidele. Piirid on kinni teadmata aastateks. Milline on uus kontseptsioon? Loodan, et kultuurikomisjon ja kultuurkapitali esindajad saavad enne riigikogu sügisest istungjärku kokku parema ülevaate saamiseks. Toonitan üle, et minu meelest tuleks maksude juurdelaekumise osa suunata taotlusvoorudesse.
Kas sellele mõtteviisile on erakonnas ja koalitsioonis laiem toetus? Nagu julgeoleku näitel teame, siis valdkonnale, mis on tähtsuse järjekorras kõrgel kohal, tuleb ka kenasti ja kasvavas tempos raha juurde. Kas ja kuidas saaks poliitilistes ringkondades tekitada olukorra, et kultuur ja selle rahastamine nihkuksid pingereas ülespoole?
See on minu missioon küll. Esiteks, jah, toetus on. Me ei ole valitsuses veel detailidesse läinud ja loodan, et ei pea hakkama oma sõnu sööma, aga hoiak on täiesti olemas. Ka hoonete ülalpidamine on edaspidi ju riigi kohustus. Oleme riigikogus kinnitanud tähtsate objektide nimekirja ja kasutame nende rajamiseks avalikku raha. Näiteks filmipaviljoni puhul on selge, et selle ülalpidamiskulu ei ole riigilt vaja, mis on tore, ja ehitamisega võiks pihta hakata. Aga nüüd on see probleem, et esialgsest 10–13 miljonist on äkki saanud 28 miljonit. Ehituse hinna kasvu võib ju juurde arvutada, aga nii ei tule lõppsumma kokku. Mis plaan siis ikkagi riigikogule esitati? Kontseptsioon on teekonnal ambitsioonikamaks muutunud, mis ei ole vale, aga – millised on meie võimalused? Ja mida on tegevuse käivitamiseks kõigepealt vaja?
Kahes asjas ollakse üleüldiselt veendunud. Esiteks, et avalikku raha kulutatakse Eestis kultuurile Euroopa võrdluses protsentuaalselt kenasti, aga teiseks on kogu aeg hästi palju puudu. Milline peaks olema rahastamine, et kõik oleksid õnnelikud?
Ma ei tea. Kultuuril on muidugi investeeringute komponent juures, aga kui kogueelarvest ära koorida palgad, varasemad saavutatud kokkulepped ja muu, siis on seis üsna nutune. Kultuuriministeerium riigieelarves päris viimane ei ole, aga olukord on ikkagi traagiline. Mul on tunne, et ka riigikogu võiks võtta kultuuri teemadel suurema rolli, olla eestkõnelejaks. Ehk on see sinisilmne, kuid ka kaheksa aasta järel riigikogus arvan, et kultuurikomisjon võiks rohkem kultuuriteemasid arutada, sest nii jõuavad arutelud fraktsioonidesse, inimeste teadvusesse, ka suurde saali. Sest miks meil riigikogu on? Mitte ainult selleks, et kiirkorras maksuseadusi menetleda, vaid et arutleda, debatte pidada. Sellest on jäänud vajaka.
Kultuuridebatt riigikogus ei saa jääda ainult tasemele, et minister tuleb ja teeb arengukava ettekande või aastaülevaate ja muud väga ei olegi. Mul on kahju, et varem ei ole midagi sisulisemat olnud. Püüan omalt poolt kultuuri põletavad küsimused saadikute ette tuua, et nende arvamusi kuulda, käia fraktsioonides kitsaskohtade üle arutlemas. Kultuuriministeerium ei saa olla ega olegi suletud asutus, kuid arutelu näiteks kultuuri rahastamise üle peaks laiem olema, et ei nähtaks riigikogust ainult eelnõude menetlemist, millest meedia kirjutab. See annaks ka riigikogule kultuuri juurde, inimesed on seal ju täiesti võimelised kultuuri teemadel arutlema, ja eks see tooks ka muudesse teemadesse tasakaalu.
Koalitsioon soovib – ja see väärib laia arutelu – astuda samme hariduses ja teaduses ammu tuttava teema, nimelt eraraha kaasamise asjus. Kuidas seda teha, milliseid ideid on?
Mudeleid võib teha igasuguseid, aga kõik algab sellest, kas kultuuri väärtustatakse, kui oluline see ühiskonnas on. Viimase kuu jooksul on väga toredad inimesed avalikkuses sõna võtnud ka mulle olulistel teemadel, näiteks, kuidas me teatreid rahastame, ja see on tekitanud debati. Selle kaudu tekib ka ühiskonnas ühtlasem tunnetus, mis kultuuri väärtus meie jaoks tegelikult on. Ajad on erinevad ja praegu käes see aeg, kui on tarvis kultuurist rohkem rääkida, et kultuuri toetamisest tekkivat kasu ka ettevõtjad võiksid rohkem näha. Ministeeriumis on valminud ka eraraha kaasamise analüüs, kus on ka ettevõtjailt küsitud, kuidas nad asja näevad. Ettepanekuid on ja mul on ülesanne moodustada koalitsiooni töögrupp asja arutamiseks.
Peamine lähenemisnurk on siiamaani olnud maksuerisuste loomine. Aga äkki on veel võimalusi, loovaid lahendusi? Hea näide on väga hästi käivitunud pillifond. Ma ei ole kindel, et maksusoodustus on eraraha kaasamiseks ainus võimalus.
Igast kunstivaldkonnast leiame ühe või paar metseeni, aga neid ei kasva piisavas tempos juurde. Kui tahta, et kultuuri toetataks massiliselt, siis kas ei peaks püüdma massidelt raha koguda?
Riikides on sellele teemale lähenetud mitmeti. Olen poliitikute sellise retoorika üle mõnikord üllatunud, aga on fakt, et Eesti riik toetab eelarvest kultuuri üsna aktiivselt. Mitmel pool on see aga põhiliselt erarahale üles ehitatud. Meie kultuuriruum vajab teistsuguseid lahendusi, kombineerimist seal, kus põimumiskohad võimalikud on. Meid on nii vähe ja me kultuur seetõttu kallis.
Meie suurtest kutselistest kollektiividest ja asutustest mõnel on suur erasponsor ja mõnel mitte. Kas viga on pigem selles, et ei ole asutustele antud selget suunist sponsorite hankimiseks või ei ole nõukogudes sellealast pädevust, inimesi, kes teaksid, kellel raha on ja kuidas küsida?
Aja jooksul on aktiivsus siiski kasvanud. Kas selleks on eraldi inimesi vaja, aga nutika juhi ülesanne on kindlasti vaadata selle pilguga ringi ja võimalusi otsida.
Miks on maksusoodustuste pakkumine kehv plaan?
Ma ei öelnud, et see on kehv plaan, vaid küsisin, kas see on ainus võimalus. Ettevõtjad on analüüsi kohaselt peamiselt arvanud, et ei ole lihtsalt kultuuri toetamisele varem üldse mõelnud. Hariduses on häid näiteid, nagu iduettevõtjate loodud kool Jõhvis. Ka kultuuri võimalused tuleb ettevõtjatele arutelude käigus paremini kohale viia ja plaanin seda teha.
Tulen tagasi nulleelarve juurde. Mismoodi selle tegemine käib?
Rahandusministeeriumist on antud kõigile ministeeriumidele ülesanne leida kokkuhoiukohti. Esialgu just sellises sõnastuses, meile ei ole veel protsenti antud. Kõik on seda äärmiselt tõsiselt võtnud ja eks ole näha, mis kamba peale kokku saadakse. Oleme korra seda juba valitsuses arutanud ja võrrelnud, kes kuskilt ja mida leidnud on. Peamiselt otsime, kas me kuskil raiskame, aga ma ei ole leidnud kultuuris kohti, kus raha põleb. Aga asju, mida saab tõhustada – nagu moesõnaga armastatakse öelda –, olen leidnud küll. Ministeeriumi sees. See ei tähenda, et miski läheb odavamaks, aga võib muutuda efektiivsemaks. Ma soovin küll edasi minna nii, et valdkonda ei peaks puutuma. See oleks küll kõige viimane kaart, mida ei tahaks taskust välja võtta. Püüan leida teistsuguseid lahendusi, millele viitasin enne kultuurkapitalist rääkides.
Sageli on läinud nii, et raha saab juurde see, kes kõvemini kisendab. Või siis korraldab suhtekorraldusliku avantüüri, nagu kaitseväe orkestri juhtumi puhul. Kas ootate praegu, et valitsemisala hakkaks häälekalt hädaldama või peaks pigem tegema vapra näo pähe ja ütlema, et mõistame kõiki ja teistel on ju veel suurem häda käes?
Kõigepealt tuleb eelarve läbirääkimisteks ülevaade saada, milline olukord täpselt on. Nulleelarve tähendab seda, et leiame ministeeriumis kokkuhoiukohti. Kas me midagi juurde saame, on keeruline küsimus. Hea, kui ei pea midagi kokku tõmbama.
Kolleeg haridusminister juba jõudis õpetajatele öelda, et järgmisel aastal palka juurde ei saa. Kas kultuuris on samamoodi?
Järgmisel aastal palgaraha juurdesaamiseks mingeid lisataotlusi esitada ei saanud, see on see reaalsus. Aga enne kõva häälega hüüdma hakkamist soovitan tulla vestlema. Ma ise annan parima, et valdkonnas tegutsejaid informeerida – keegi ei peaks teadmatuses kannatama. Nagu öeldud, ülesanne on leida kokkuhoiukohti, protsenti ei ole, mis laseb mõne kuu hingata.
Iga ministeeriumis tehtava hea teoga kaasneb ka raharida. Seega võiks arvata, et vabakutseliste loovisikute sotsiaaltagatiste teema jääb pigem seisma ega leia lahendust.
Seaduse väljatöötamise ettepanek formuleeritakse sügiseks, mis tähendab, et riigieelarve strateegiasse ei jõua see enne kui ülejärgmisel aastal. Aga kuskilt otsast saab probleemi lahendama hakata, näiteks kasutades kultuurkapitali stipendiumide võimalusi, nii et see kataks ka sotsiaalkindlustuse. Tean, et seda ei ole palju, aga annab mõnele natukenegi leevendust.
Kõige raskema küsimuse jätsin kõige lõpuks. Valitsuse tegevusprogrammis on kirjas „Arendame igakülgset koostööd USA kui strateegilise partneriga riigikaitses, majanduses ja kultuuris“ ja et kultuuriminister arendab tänavu novembriks välja Eesti-USA suhete tugevdamise tegevuskava. Mis see on ja kuidas Eesti-USA kultuurisuhete tegevuskavaga läheb?
Eestis, kus tapatalgud Ukrainas on uudiste peateema, peaks olema kõik selge. Ometi andis ligi pool narvalastest – Eesti Vabariigi kodanikud – sel kevadel hääle Venemaa hävitussõda õigustanud Mihhail Stalnuhhinile ja Aivo Petersonile. Erik Gamzejevi arvates jagavad Stalnuhhini ja Petersoni vaateid veel kümned tuhanded mittekodanikud. Nagu on ka sõnatud, „mis Toomil meelel, see Stalnuhhinil keelel“. Putini Venemaa propaganda on tõhus. Kuid kui Yana Toom, Maria Jufereva-Skuratovski jt Putini hävitusõja toetamist Eestis üksnes naabri meediaga põhjendavad, esinevad nad silmakirjalikult.
Putini kaasosaliste, Kremli esipropagandistide Solovjovi ja Skabejeva saadetes kaasalööjatena on Keskerakonna juhtpoliitikud Mihhail Kõlvart ja Yana Toom propagandistide usaldusväärsust usinalt kasvatanud. Maksumaksja kulul „Tallinna uudiste“ tellimisega Kremli kanaleilt nad lausa kodustati. Linnaleht Stolitsa reklaamib Putini propagandakanaleid. Vene imperialismi metastaaside, mille ühisnimetajaks on Vene maailm (Russki mir) ja Venemaa kaasmaalaskond (Rossiiskoje sodružestvo) toetamine, mille tuumaks on vene rahva ülimuslikkuse, Vene riigi „vabastaja missiooni“ jne sisendamine, kallaletungide õigustamine Gruusiale, Ukrainale jt on olnud Keskerakonna võimustrateegia keskmes.
Savisaare ja Boroditši poolt Moskvaga sõlmitud lepinguga kavandati Lasnamäele Moskva pargi rajamist. Park kopeerinuks Moskva metrood – mänguväljakud jms oleks tähistatud metroopeatuste (Oktjabrskaja, Leninskaja jne) nimedega. Algatus venis, kuid juba okupatsiooni ajal Lasnamäed „õilistanud“ Moskva puiestee (pildil) nimevahetusele seisab Kõlvart ikka veel vastu.
Keskerakonna võimustrateegia
Keskerakonna kriisi juured ulatuvad Edgar Savisaare aastakümnete taguste võimustrateegiliste valikuteni, kui ta sidus oma poliitilise tuleviku Vene maailma laieneva mõjuga, s.t venekeelsete valijate häältega. Savisaare algatusel 2004. aasta sügisel Putini käepikenduse Ühtse Venemaaga sõlmitud leping, mis hõlmas sõsarparteide saadikute ühisüritusi, noorsoolaagreid jm, oli strateegiline valik, mis peegeldus kohe ka suhtumises Euroopa Liitu. Venekeelsete toetuse kasv parteile kõneles äratundmisest, kelle asja Savisaar ajab. Järgnes parteijuhi vastuseis Venemaa agressiooni hukkamõistmisele Gruusias. Gruusia reetmise järel pudenes eestlasi parteist enamgi kui ELi tõrjumisel.
Avalikkuse kasvav hukkamõist Moskva-meelsusele ei olnud takistuseks Savisaare juhitud partei delegatsiooni osalemisele Ühtse Venemaa kongressil. Mitmemiljonilise sponsorsüsti norimisele Moskvast tõmbas Savisaart hoiatades kriipsu juba kapo. Kuid koostöö sõsarparteiga sujus endiselt. Värvikaim seik selles oli Mihhail Kõlvarti juhitud noorkaadri instrueerimistuur Putini noorte Seligeri koolituslaagris. Avalikest aktsioonidest tõmbas enim tähelepanu pronkssõduri teisaldamisse panustanud Eesti poliitikute mõnitamine.
Eesti mentaalne taaskoloniseerimine kogus hoogu. Savisaare ja Boroditši poolt Moskvaga sõlmitud lepinguga kavandati Lasnamäele Moskva pargi rajamist. Park kopeerinuks Moskva metrood – mänguväljakud jms oleks tähistatud metroopeatuste (Oktjabrskaja, Leninskaja jne) nimedega. Algatus venis, kuid juba okupatsiooni ajal Lasnamäed „õilistanud“ Moskva puiestee nimevahetusele seisab Kõlvart ikka veel vastu. Donbassi ja Krimmi anastamise hukka mõistnud erakondlaste (Eesmaa, Sõtnik jt) püüdlused Ühtse Venemaaga lepingu lõpetamiseks ei murdnud Savisaare, Toomi, Stalnuhhini, Kõlvarti, Korbi jt vastuseisu. Avalikkuses Savisaar distantseeris enese lepingust, väites, et sellel ei olevat tema allkirja ja seejärel valetades, et polevat lepingut lugenudki!
Venemaa sõda Ukrainas õigustavat propagandat, valesid väidetavast genotsiidist jne toetati humanitaarabi kogumise kampaaniatega „Kiievi hunta“ ohvritele. Keskerakonna tuumik boikoteeris riigikogu 5. märtsi 2014 avaldust, kus mõistetakse hukka Donbassi ja Krimmi okupeerimine (vastu hääletas Mihhail Stalnuhhin). Tallinna linnavolikogus kindlustasid mittekodanikud Savisaarele ja Kõlvartile nii palju hääli, et iga Ukraina terviklikkust toetav resolutsioon saaks vetostatud. Eestlaste vastumeelsus parteile süvenes. Veebruaris 2015 toetas Keskerakonda üksnes 9,9% eestlastest kodanikest.
Partei liidrite – Savisaar, Stalnuhhin, Toom jt – toetus Ukraina riikluse hävitamise plaanile seati omakorda kindlustama Kremli-meelsete tuge. Plaani tuumaks oli Moskva diktaat „Ukraina kõigi piirkondade elanikke“, sh okupeeritud Donbassi!, esindava „rahvusliku ühtsuse valitsuse“ moodustamiseks. Agressiooni avaliku toetamisega antakse heakskiit imperialistlikule poliitikale, mille haardeulatusse jäävad ka Baltimaad. Savisaare sisendusel esindavat Zelenskõi pelgalt Maidani „kaikameeste võimu“. Toom, Stalnuhhin jt toetasid Moskva sõjakäiku õigustusega, et võimu haaranud president Zelenskõi viib ellu Venemaad hävitada sooviva USA plaane.
Eesti saadikust Brüsselis Yana Toomist (omandas Eesti kodakondsuse Savisaare ettepanekul 2006. aastal) sai Venemaa huvide kõigutamatu kaitsja Euroopa kaalukaimas esinduskogus. Süüria rahva timuka president Bashar al-Assadi kutsel Damaskust külastades (seda koos Venemaa föderatsiooninõukogu esindajatega) mõjutas Toom Euroopat Putini klientrežiimi toetama. Putini režiimi kuritegude, nagu Hollandi reisilennuki hävitamine Venemaa raketiga või mürgitamised (Skripalid, Litvinenko jt) hukka mõistvatele resolutsioonidele hääletas Toom vastu. Ukrainas vallandatud tapatööde lõpetamist nõudvate Euroopa Liidu sanktsioonide vastu ja nende tühistamise poolt agiteerimisest pole Eesti eurosaadik tänini taganenud. Eesti venekeelsete toetusele Putini hävitussõjale Ukrainas valmistas pinna ette Eestit juba ligi kümnendi lõhestav Venemaa neoimperialistlikule poliitikale kaasakiitmine Keskerakonna poliitikute poolt. Täiesti ühemõtteliselt järgivad Venemaa soovi kasvatada mõju ELi struktuurides Toomi algatused, et mittekodanikele tuleb anda õigus valida ELi saadikuid.
Keskerakonna ja Moskva patriarhaadi sümbioos
Moskva patriarhaat on juba ajalooliselt Vene imperialismi tööriist. Vene maailm kui Moskva vallutuspoliitika õigustus kopeerib natside rassistlikku kultuurtreegerlust. Eesti välisluure 2019. aastal antud hinnangul „jääb VÕK ka tulevikus sõltuvusse Vene võimudest ja eriteenistustest“. Dokumendis hoiatatakse, et „Venemaa agressiooni korral ei ilmuta VÕKi ega selle filiaalide juhid teistes riikides solidaarsust agressiooni ohvriga, vaid toetavad Kremlit“. Selguse mõttes meenutagem, et kõik Vene Õigeusu Kiriku vaimulikud saavad ettevalmistuse ja lähetuse Eestisse Moskvast! Keskerakonna koostöös Kremliga on kirik üks selle instrumente. Leping Putini parteiga avardas hüppeliselt Vene maailma, sealhulgas Moskva patriarhaadi võimalusi Eesti poliitilisse ellu sekkuda.
Metropoliit Korneliuse (kodanikunimega Vjatšeslav Jakobs) üldteada töösuhe Venemaa luure ja jõuametitega sai nähtavaks pronksiöö provotseerimisel. Keskerakonna ja metropoliidi „vastastikune mõistmine“ tugevnes veelgi, kui Savisaare initsiatiivil anti 2002. aastal Moskva kirikule tähtajatult ja tasuta rendile Eesti riigile ja Tallinna linnale kuuluvad rohkem kui kaks tosinat sakraalhoonet. Uue kiriku rajamist Lasnamäele linna kingitud maatükile koordineeris juba Venemaa Föderatsiooni raudteeminister ja Vene maailma üks ideolooge, Savisaarega sõbrunenud FSB ohvitser Vladimir Jakunin. Donbassi tapatalgute ühe kavandajana sattus ta peagi USA sanktsioonide alla. Ehitamist kureeris Venemaa luure eksjuht (organites nn endisi ei ole) Sergei Stepašin. Kiriku sisseõnnistamispidustustest propagandistliku maksimumi välja pigistamiseks kutsus Savisaar aukülaliseks Jakunini enda. Lasnamäelastel ei saanud jääda kahtlust, kes on kelle mees.
2012. aastal tegi Tallinna linn Eesti-vaenuliku riigi kirikule uhke kingituse –
üle anti neli hoonet koos maaga. Abilinnapea Eha Võrgu selgituse kohaselt ei olnud tegemist „avalikuks otstarbeks ega linna valitsemiseks vajaliku varaga, seega võib kõnealuse linnavara võõrandada“. Tallinna poolt Eesti-vaenuliku riigi käepikendusele kingitud hoonete, sh Kopli Nikolai kiriku, remondikulud 90 000 eurot kandis linnakassa. Tallinna Jumalaema Sündimise Kaasani pühakuju kiriku (Kaasani kiriku) remonti toetati 180 000 euroga, Püha Jüri (Георги Победоносeц) kabeli taastamiseks andis Tallinn 530 000 eurot.
Linnaisade kutsel väisas 2013. aastal „põliseid Vene alasid“ (Pühtitsa kloostri väljaanded sisendavad seda ikka ja jälle) nüüdsel ajal Ukraina laastamist õhutav patriarh Kirill. Piduliku vastuvõtuga Tallinna raekojas peeti varjamatult silmas lähenevaid valimisi. Moskva kiriku mõjuvõimu laiendamist peegeldas imbumine pehme jõuna Eesti riiklusse. Meediakampaaniaga kavandati Keskerakonna seadusalgatuste, nt Moskva õigeusu kiriku jõululaupäeva 7. jaanuari tunnustamist ametliku pühana, läbisurumist. Nõudmistel on kindel koht ka erakonna valimisprogrammides. Tallinna linnavalitsuse juhid Taavi Aas, Mihhail Kõlvart survestasid sedalaadi üleskutsega valitsust pea igal aastal.
Moskvast inspireeritud „rahuvõitlus“, nt korjandusaktsioonid „Ukraina hunta genotsiidi ohvrite“ toetuseks Donbassis jne, on kaasa toonud kiriku mõju kasvu. Viimasel kümnendil on uusi kogudustega liitunuid kuni 40 000. Juba metropoliit Korneliuse ja linnapea valimisvõitu tsementeerivad rohked vastastikused tunnustused viisid Eesti ELi saadiku järeldusele, et Keskerakond töötab „Moskva patriarhaadi kontrolli all“. Mihhail Kõlvarti teeneid Vene maailma haarde Eestis avardamisel on tunnustanud ka Kreml! Moskva patriarhaat autasustas Kõlvartit Radoneži Püha Sergei ordeni esimese järguga. Väga iseloomulik on seegi, et Kremli tunnustust reklaamitakse üksnes venekeelses meedias!
Korneliuse ametijärglane, juba okupeeritud Ukraina aladel tegutseda jõudnud metropoliit Eugeni külastas kohe pärast saabumist Hundisilma peremeest. Eesti Kirikute Nõukogu Venemaa kallaletungi hukka mõistvast deklaratsioonist Putini nime kõrvaldamise läbisurumisel demonstreeris metropoliit head ettevalmistust. Venemaa hävitussõjale Ukrainas selgesõnalist hinnangut nõudnud Eesti valitsuse esindajad sattusid kohe metropoliidi advokaadi rolli võtnud keskerakondlaste rünnakute alla. Riigikogulane Jufereva-Skuratovski süüdistas siseminister Lauri Läänemetsa koguni patriarhile lojaalselt metropoliidilt „poliitilise avalduste regulaarses välja peksmises (vn võbit)“.
Vene maailm ja „vabastaja“ mütoloogia
Keskerakonna võimustrateegia sai kõigile adutavaks ka pronkssõduri loos. Tollaste nooraktivistide ja praeguste linnajuhtide Vladimir Sveti ja Mihhail Kõlvarti toetatud nn valgete käesidemete kampaania, et provokatsioonide objektiks muutunud sammast Tallinna südalinnast ära ei toimetataks, finaaliks oli linna laastamine 2007. aasta aprillis. Ei olnud saladus, et selle peamised inspireerijad Öisest Vahtkonnast kohtusid šašlõkibaarides ja botaanikaaias Venemaa saatkonna „spetsiifilise kaadriga“. Kaks ööd väldanud märatsemistes paljastus nüüd Ukrainat laastavate ja vägistavate „vabastajate“ mentaliteet. Pealtvaataja rollis märatsemist mahitanud linnapea selgitus, miks ta ei takistanud linna puruks peksmist, oli küüniline: „Mina tegelen lihtsamate asjadega – tänavate koristamisega, klaasikildude kokku kogumisega“ jne.
Moskva provokatsiooni on Kõlvart hiljem korduvalt kasutanud oma valijates Eesti-vastaste hoiakute kinnistamiseks. Seda kas väites, et süü juhtunu eest lasub Eesti valitsusel, või siis vandaale taltsutanud Eesti politseid ja Valgevenes protestijaid mõrvanud surmaeskadrone kõrvutades. Narva punatanki demonteerimise vastu protestides ähvardas ta pronksiöö kordumisega Narvas. Õnneks on juba kogemusest õpitud. Eesti riigi loomise vastu astunud punamõrtsukaid Daumani ja Tiimanni au sees hoidnud Narva keskerakondlaste pühendumuse vääramiseks kulus kaks kümnendit!
Kõlvarti ja Moskva patriarhaadi koostöös Vene impeeriumi taastamise katses hukka saanud Judenitši valgekaartlastele püstitatud kabeli taastamist rahastas Tallinn 530 000 euroga. Kabeli avamisel sõna saanud Mihhail Kõlvart põimis Vene monarhistide tunnustamise Putini vaimus Eesti Vabariiki diskrediteeriva ajalookäsitlusega. „Eesti võimude otsusega Loodearmee sõdurid ja ohvitserid relvitustati ning neist umbes 5000 paigutati sisuliselt koonduslaagrisse. Nälja, epideemia ja külma tagajärjel suri seal mitu tuhat sõdurit.“ Punaste poolt puruks löödud monarhistide saatus oli tõesti karm. Demoraliseerunud, sh marodööritseva, ja tüüfusest räsitud armee riismete lõplikku hävingut vältiva Eesti territooriumile taandumise tingimuseks oli monarhistide desarmeerimine. Ajaloolase Maltsevi sõnul interneeriti tagalateenistuseta, s.t meditsiinipersonalita, ja epideemiast haaratud väeriismed nakkuse levimise vältimiseks Koplisse nelja hospidali. Tavapäraselt oma valijaskonda Eesti võimudele vastandav Kõlvart laskus seega isegi mälestusteenistusel valedeni.
Vene imperialismi õigustav „vabastaja“ mütoloogia küünilisim pool on selle roimade mahavaikimine. Nagu Tallinna volikogus, nii ka riigikogus põrkasid inimsusevastaseid kuritegusid (deporteerimisi) hukka mõistvad resolutsioonid keskerakondlaste vastuseisule. Riigikogu avaldust „75 aastat juuniküüditamisest“ Keskerakonna saalis viibinud venekeelse tiiva liikmed (Dmitrijev, Ivanova, Valeri ja Mihhail Korb, Repinski, Velman ning Stalnuhhin) boikoteerisid. Mihhail Korb selgitas, et „kaunisõnalisest pressiteadetel“ (!) pole mõtet ja minevik väärib arutamist „mitte parlamendisaalis, vaid „perekonna ja lähedaste ringis“. Ei erakond ega Jüri Ratas näinud kogu eesti rahvast solvavalt küünilises demagoogias probleemi!
Erakonna süstemaatiline putiniseerumine peegeldub selleski, et ei parteilehes Kesknädal ega linnalehes Pealinn (Aleksandr Tšaplõgini kureeritud Stolitsast kõnelemata!), mille igas numbris on ka ajalooleheküljed, mööduvad okupantide inimsusevastaste kuritegude aastapäevad ilma ühegi meenutusreata. Kõlvarti alamate seas nagu poleks ohvreid olnudki? Ootuspäraselt täiendab küüditamiste olematuks vaikimist okupatsiooni eitamine. Eesti ajaloo „õigeks käsitlemiseks“ kordas Venemaa Föderatsiooni saatkonnaga konsulteeriv Kõlvart teese Eesti „vabastamisest“ Punaarmee poolt ka veel 5. mail 2022! Kõlvarti mure on, et tõest, s.t Vene okupatsioonist, rääkimine võivat kedagi solvata. Nii võiks ajaloo tõsiasjade, natside kuritegude kõneks võtmise ju samuti keelustada (solvab sakalasi!) Kõlvartile ei tule pähegi, et kuritegude salgamine solvab eestlasi.
Putinliku „vabastamise“ narratiivi teine eestkõneleja Yana Toom nõuab lausa programmiliselt, et lõpetataks Eesti okupeerimisest rääkimine, okupatsiooni meenutamise madaldab ta „minevikus urgitsemiseks“. Sõjakuritegude kaasosaliste, Kremli propagandistide vestlussaadete püsikülaline Yana Toom toetas Baltimaade okupeerimist naeru alla panevat Solovjovi valega, nagu toimunuks 1940. aastal Eestis värviline (rahva)revolutsioon.
Vene maailma kandepinna laiendamist soodustas Tallinna linnavalitsuse korruptiivsus. Deržaava mentaliteedist pakatavasse okupatsioonivägede ohvitseride majja lõi linnavalitsus vene kultuurikeskuse. Tallinna linnalehtede toimetusega analoogiliselt patroneerib kõike Keskerakonna aparaat. Partei kontrollitud volikogu kinnitas linnapea, s.t Savisaare või Kõlvarti, ette pandud kandidaadi. Kultuurikeskuse tegelik peremees, ehkki „nõunikuna“, on kapo aastaraamatu püsiklient Oleg Bessedini isa. Vene kultuurkeskuse tiiva all tegutseva Puškini instituudi üheks eesmärgiks sai Vene maailma ülistava kirjavara levitamise kõrval Venemaa ülikoolide ajaloo- ja politoloogiakursuste vahendamine.
Tallinna võimudelt on mõttetu küsida, kas venelastele antud privileegide kõrval vääriksid linna rahastatud, tulevikus ehk avatud kultuurikeskuse kasutamisõigust teisedki vähemused. Venelaste pommirahes põgenevate ukrainlaste õigust end rahvana tunda tühistatakse juba Eestiski! Põgenikud on taas sunnitud neid vaenavast Narvast põgenema. Vene maailmast lummatud Maardu linnavõim nimetas ukrainlaste rahvuskultuurilise peo nn Sorotšintsõ laada ümber sügislaadaks. Selgitused, et „kremlimeelsed“ võivad ukrainlasi peksma hakata, osutavad, et ühes Eesti linnas kuulub võim putinistidest gopnikutele!
Kõlvarti algatatud Tallinna-Peterburi koostöös (ikka kultuurisidemete arendamiseks!) täiendati Tallinna linnaraamatukogu sadades eksemplarides Putini-Venemaa ajaloopropagandaga.
Stolitsa tollase peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgini töövõiduks on Kremli-meelne ajaloo- ja poliitikakäsituse propageerimine (pean silmas Margarita Tšernogorova ja Kremli TVs koguni autorisaadet omanud Eduard Tinni jt kirjatöid). Ukraina tragöödia ajaloolisele paralleelile – katsele Soome hävitada, anti Stolitsa veergudel kangelasliku kaitsesõja ilme. Eestikeelne Pealinn omakorda sisendas, et 9. märtsil 1944 pommitasid Tallinna rusudeks mitte venelased – vaid inglased! Toimetaja-ameti kõval Putini-meelse ja väga populaarseks saanud veebisaidi asutanud-hallanud Tšaplõginit premeerisid lasnamäelased valimisega riigikokku! Veelgi impeeriumimeelsemat Oleg Bessedini ligi 50 000 jälgijaga lehekülge toetas linnavalitsus teenuste tellimisega (kuni kapo kasvav tähelepanu sedalaadi koostöö lõpetas)!
„Totaalne diktant“
Vene maailma pealetungi üks demonstratiivsemaid koostisosi oli nn totaalne diktant – Moskva koordineeritud ja vene koole kaasanud propagandistlik promoüritus. Venemaa presidendi fondidest rahastatud „kaasmaalasi“ koondavat algatust toetanud Tallinna linnavalitsusest sai Kremli algatuse üks eestvedajaid. Venemaa välispoliitika n-ö pehme jõu kohalikuks patrooniks pürgiv Kõlvart toetas Vene maailma üritust omalt poolt meie pealinna eelarvest, mõnel aastal ligi 40 000 euroga.
Pühendumus „totaalsele diktandile“ on üksnes jäämäe tipp. Keskerakondlased mõistsid hästi, et nende poliitilise tuleviku pant on venekeelsete getostamine ja sulgemine Vene maailma. Selle peamine oht oli lõimumine, s.t euroopaliku ajalookäsitluse ja põlisrahva keele omandamine. Keskerakond on ainus, juba programmiliselt, „kahe kogukonna“ ja okupatsiooni põlistanud nõukogudeaegse haridusekorralduse säilimise eest seisnud partei. Tallinna volikogu otsusega aastast 2014 põhjendatakse „venekeelse hariduse ning õppe- ja kasvatustegevuse“ arendamist just sellega, et see on „toimunud vene keeles juba nende lasteasutuste asutamisest alates nõukogude ajal“. Kahel viimasel kümnendil – aastail 2002–2003, 2005–2007, 2016–2020 on nad valitsuses olles võtnud just hariduspoliitika enda haardesse. Selles rollis on nad eelmiste koalitsioonide kavad eestikeelsele õppele üleminekuks kas edasi lükanud või tühistanud.
Eesti keele oskuse vajaduse naeruvääristamist saadab samal ajal vene keele staatuse tõstmine. Eesti keele oskuse avaliku naeruvääristamise eeskujuks sai Lasnamäe vene kooli direktor, kes selle ametikoha täitmist nõudnud eesti keele omandamise üle avalikult irvitas. Ei hakkavat külge! Keeleseaduse ligi kaks kümnendit kestnud küünilist mõnitamist tunnustas keskerakondlik linnavalitsus järjekindlalt 4000–5000 euro suuruse aastapreemiaga! Yana Toomi selgitused, et eestlaste puhul on tegemist tulevikuta, väljasureva rahvaga, väljendavad ja samal ajal kinnistavad üldisemat riigikeele omandamist takistavat mentaliteeti. Eesti keele prestiiži lammutavad Toomi üha häälekamad süüdistused: kodakondsuse sidumine riigikeelega rikkuvat venelaste inimõigusi!
Eesti keelt madaldava retoorikaga on kooskõlas mitte ainult Ida-Virumaa linnade, vaid ka Tallinna praktika teenuste võimaldamisel, teabekorralduses jm, mille muster kinnistab arusaama Tallinnast kui ametlikult kakskeelsest linnast. Jüri Ratase esimese peaministriks oleku ajal (astus ametise
22. novembril 2016) tehti Eesti Vabariigi peaministrigi lehekülg korraga kakskeelseks! Selles peegeldus võimuhaardeks valmistunud Kõlvarti tiiva mõju kasv. Vene keele staatuse tõstmiseks ründas ta oma avalikes ülesastumistes nii president Kaljulaidi kui ka peaminister Kallast selle eest, et nad ei kasuta oma ametlikes pöördumistes vene keelt! Pole kahtlust, et Venemaa ultrapatriootiline ajakirjandus, nt Krasnaja Vesna, on Tallinna linnapead põhjendatult kiitnud kui Vene maailma Eestis edendamise „peamist eestvedajat“.
Ukraina ründamise eelõhtul võimendasid Toom, Oudekki Loone jt veel viimase minutini Kremli propagandistide valesid genotsiidist Donbassis, nurka aetud Putinist jne. Kremlimeelsed riigikogulased (Malleus, Kravtšenko, Loone, Stalnuhhin, Jufereva-Skuratovski, Dmitrijev, Korobeinik, Repinski, Kotka) boikoteerisid riigikogu avaldusi „Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks“ ja „Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu“. Repinski, Korobeinik jt väitsid end Eesti Venemaa-poliitikat põhimõtteliselt mitte toetavat. Riigikogus Venemaa terroristlikuks riigiks tunnistamisel hääletas Keskerakond juba eelnõu poolt. Keskerakonna valijad, kes oli parteid, eelkõige Kõlvarti-Toomi tiiba, toetanud kui mitte Venemaale, siis vähemalt Vene maailmale andunud poliitikuid, olid ehmunud. Kuid Putini poliitika avalik toetamine ja lepingu Ühtse Venemaaga jõus hoidmine ka pärast
23. veebruari, oleks jätnud partei, nagu Oleg Samorodni selle sõnastas, „inimsööjate poolele“.
Keskerakonna juhtpoliitikute palge nähtavale toomine võib eesti lugejale olla mitmeti ootamatu. Partei Vene maailmale panustavat võimustrateegiat suudeti aastaid keelebarjääri varjus hoida. Ratase ja Karilaiu tiib, mis kindlustas eestlaste hääli, kasvavat ohtu püüdlikult ei märganud, s.t mängis võimu nimel kaasa.
Ukrainas vallandatud tapatalgute „teene“ on Keskerakonnas arenev võimuvõitlus ja partei toetuse vähenemine. Vene maailmaga küünilisele kokkumängule panustanud võimustrateegia enam ei tööta.
Näitus “Maa-alused ennustajad” toob Tallinna Botaanikaaia palmipuude alla Kohila Sümpoosioni 2022. aastal valminud keraamilised vormid. Näituse kureerib noor keraamik Cristopher Siniväli.
