Toeta
Otsi

Kreeka

  • Fotokonkursi “Linna parim nali” võitjad on selgunu

    Piret Meos

    E.Vilde muuseum käivitas 01. maist fotokonkursi “Linna parim nali”. Konkursi eesmärk oli leida midagi mõnusalt naljakat meie linnakeskkondadest. Ehk siis tabada naljakat elulist hetke. Konkurss kestis kuu aega 01. juunini 2012 ja toimus näituse “Vildest naljaga pooleks” raames.Konkursile laekus 23 tööd ja nende hulgast valis žürii välja kolm paremat. žürii koosseisu kuulusid: Rain Aduson, Ege Hokkonen, Liisa Pihlak, Piret Meos.

    Võitjaks osutus Agnes Joala Tartust. Esikoha sai foto pealkirjaga “Tahtsime teha hästi, aga välja tuli nii nagu alati”.

    II koha sai Andreas Kivi Tallinnast  fotoga “Meid on kaks”.

    III koha sai Merilin Parts Tartust fotoga “Moodne tänavakoristus”.

    Konkursi peaauhind on mõnus päev Tallinnas. See sisaldab võimalust külastada Tallinna Linnamuuseumi ja kõiki filiaale, teha tunnine sõit segwayga Tallinna Vanalinnas ja kinnitada keha kovikus “Kompott”. Teine ja kolmas koht saavad Tallinna Linnamuuseumi kinkekaardi, millega saab külastada 9 muuseumi Tallinnas. Auhinnad saab kätte E.Vilde muuseumist Kadriorust.

    Suur tänu kõigile osalejatele ja koostööpartneritele (Best Propakanda OÜ, Tallinna Linnamuuseum, Tallinna Linnavalitsus, Kompott OÜ, Blue Super Segway).

    Kuni 18.06.2012 on veel võimalik külastada näitust “Vildest naljaga pooleks” Näitus „Vildest naljaga pooleks“ on esmakordne püüe rääkida Vilde väga rikkalikust huumoriloomingust. Näitus toob külastajani 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestlaste huumorieelistused. Mida rahvas nõudis, seda Vilde kirjutas. Kuna just Vilde oli vaieldamatult tolle perioodi kirjanduslik liider on tema lihtsakoelisel naljaloomingul olnud märkimisväärne roll eesti rahva lugema harjutamisel ( õppimisel). Lisaks lugemisele saab näitusel vaadata videot, kuulata helifaile, mängida Vilde naljaütluste ja memory’t , mõtiskleda keele ja koomika seoste üle.

    Lustakas ja värviline näitus pakub tegevust kogu perele.

  • Jukebox – viiekümnendad – Gene Vincent

    Vello Salumets

    Pärast demobiliseerimist õnnestus Gene Vincentil näha Norfolkis toimunud kantrikontserdi laval päris noort Elvis Presleyt. See kohtumine osutus mustade kräsujuuste ja pruunide silmadega Vincentile saatuslikuks. Mida päev edasi, seda sagedamini hakkas ta külastama kohalikku raadiojaama, kuni sai solisti koha seal tegutsevas ansamblis The Virginians.

    1956. aastal pakkus kohalik diskor Gene’ile võimaluse salvestada paari palaga demolint, et saata see uut Presleyt otsivale Capitol Recordsile. Vincenti üheks valikuks osutus “Be-Bop-A-Lula”. Selle laulu tegelik autor, eriti mis puudutab teksti, oli Gene’i haiglakaaslane sõjaväepäevilt Donald Graves, kes aga müüs Vincentile oma autorsuse 50 dollari eest maha. Capitol Records oli lauljast huvitatud ja sama aasta mais sõlmiti plaadistusleping. Esiksingli A-poolele paigutati “A Woman In Love” ja B-poolele “Be-Bop-A-Lula”. Gene Vincenti saateansambel The Virginians sai singlietiketil uueks nimeks The Blue Caps.

    Pärast singli ilmumist hakkasid raadiodiskorid millegipärast oma saadetes mängima hoopis Vincenti esiksingli B-poolt. On vist ütlematagi selge, et see seksuaalseid hingeldusi ja ohkimisi täis pala läks kuulajatele väga hästi peale. “Be-Bop-A-Lula’st” sai miljonihitt, mis jõudis edetabeli 7. kohale ja noore laulja tee kuulsasse Perry Como telesaatesse oli avatud. Gene Vincenti jaoks osutus menukaks ka osalemine Hollywoodis vändatud kuulsas rock’i-filmis “The Girl Can’t Help It”, kus peale “Be-Bop-A-Lula’t” kõlasid lisaks tema uue singli üllitised “Race With The Devil” ja “Bluejean Bop”.

    Ühe muusikakriitiku artikkel aastast 1959 iseloomustab üsna piltlikult Gene Vincenti kui lavaesinejat: “Kui Vincent ilmus kõrvulukustava kisa ja aplausi saatel longates lavale, tundus ta olevat üsna hirmunud. Ta suu hakkas närviliselt tõmblema, kui avastas, et mikrofon ei tööta. Siis haaras ta kõrvalt pihku teise mikri. Järgnes paus. Nüüd juhtus midagi ootamatut: Gene keerutas mikri juhtme ümber oma vigastatud vasaku jala, haaras siis mikrofoni uuesti pihku ja käristas “Be-Bop-A-Lula’ga” lõhki saalis valitsenud õhustiku. Efekt oli rabav, Jekylli ja Hyde’i lugu oli saanud tõeks! See arg, vaikne ja pabistav kuju transformeerus äkki ennast küüru tõmmanud ründavaks metskassiks. Ta oli laval karm kutt.”

    1957. aasta aprilliks oli Gene Vincenti esiksinglit müüdud üle kahe miljoni eksemplari (tänaseks juba üle üheksa miljoni). Sama aasta sügisel esines Vincent koos oma sõbrast rokkari Eddie Cochrani ja Little Richardiga kontserditurneel Austraalias, salvestas kaks uut singlit “Lotta Lovin’” ja “Dance To The Bop” ning paiskas müügilettidele oma esikalbumi. Kuid siis hakkasid laulja karjääris ilmnema tagasilöögid, mille põhjuseks lahkhelid nii abikaasa kui bändiga, mis viisid mõlemal juhul lahutuseni. Gene Vincent esines mõnda aega üksi kohalikes klubides, kuid jäi siis maksudest kõrvalehiilimise tõttu tööloast ilma. Helge tuleviku asemel laiutas ees umbtee.

    1959. aastal kohtus Gene Vincent kitarrist Jerry Merritiga. Koos moodustati uus ansambel, tuuritati Californias ja sõideti kolmenädalasele Jaapani turneele. See oli esmakordne juhtum rock-muusika ajaloos, kus seda laadi muusikat tutvustati tõusva päikese maal. “Paha poisi” imidžiga Vincentile tähendas see aga tööloa taastamist USAs ja suurepärase singli “She She Little Sheila” ilmumist. Nüüd ootas ees Inglismaa.

    Briti kuulus teleprodutsent ja impressaario Jack Good lootis lennuväljal Vincenti oodates kohata pöörast teddy boy’d, kes suudab ühest suunurgast pritsida “Be-Bop-A-Lula’t” ja samaaegselt teise suupoolega lõigata oma žilett-teravate vastustega mitmegi iniseja reporteri kõrvu. Kuid Goodi üllatuseks astus lennukist Vana Maailma pinnale viisakas lõunaosariikide härrasmees, kes koogutas igasse suunda yes sir’e ja yes mam’e pomisedes, nägi välja kui singliplaatide B-poole klanitud kantri-Elvis ja meenutas pigem “His Master’s Voice’i” etiketi vagurat peni.

    Jack Good tundis sellist memmekat nähes õudust, kujutades juba ette noorte inglise ted’ide reaktsiooni. Toibununa uuris ta saabunud rock-staari oma profipilguga. Märgates, et laulja lonkab veidi vigastatud jalga, taipas Good, et see on sobiv puudus, mida väärtuseks vormida. Ta õhutas Vincenti oma jalatraumat avalikult rõhutama. Good riietas laulja üleni musta nahkürpi ja riputas kaela suure medaljoni, nii et Vincent meenutaks Richard III taolist traagilist tüüpi. Kui laulja esines esimest korda Marty Wilde’i tele-show’s, käskis Good tal lonkamise esiletoomiseks kindluse mõttes kõrgest trepist alla tulla. Esimese proovi ajal unustas laulja aga produtsendi nõudmised ja üritas normaalselt astuda. Good läks kaamerate taga marru, karjudes: “Lonka, kuradi idioot, lonka!” Nii vormiti imidžit ja just niisugused tele-show’d mõjutasid Inglismaal ettekujutust rock’n’roll’i sangaritest.

    1960. aastal naasis Gene Vincent koos rock-staarist sõbra Eddie Cochraniga ulatuslikule Inglismaa turneele, mis kandis nime “Anglo-American Beat Show” ja kujunes lõpuks tohutu menukaks. Pärast viimast kontserti istuti taksosse, et sõita Londoni lennuväljale. Chippenhami linna läheduses aga tormas auto vihmamärjal teel suure kiirusega vastu laternaposti. Kui ülejäänud reisijad pääsesid kergemate vigastustega, siis oma karjääri tippu jõudnud Eddie Cochran lendas peaga läbi auto külgklaasi ja kohale saabunud arstid ei suutnud tema elu enam päästa. Gene Vincent pääses avariist purunenud rangluu ja paari murtud ribiga.

    1962. aastal tuuritas Vincent lauljatar Brenda Leega taas Inglismaal, külastades ka Caverni klubi, kus esines tol ajal veel kohaliku kuulsusega ansambel The Beatles.

    1970. aastatel hakkasid Gene Vincentil ilmnema alkoholiprobleemid. Ta tegi küll veel üsna kaootilise Inglismaa turnee, kuid see oli juba mehe paroodia, kellele alles hiljaaegu olid briti noored rokkarid alt üles vaadanud. Ilmselt polnud Vincentil õnne, et saavutada oma parimat vormi ajal, kui teismeliste iidol Ricky Nelson nautis edu ja Elvis Presley oli rock’n’roll’ile selja keeranud. Kahju, et oma kodumaal ei hinnatud teda kui superrokkarit, kes Gene Vincent ju tegelikult oli.

    1971. aasta 12. oktoobril pani vikatimees aga kõigele punkti: Vincent Eugene Craddock suri Newhallis maovähki. Vanust oli tal vaid 36 aastat.

     

  • Eesti ja Ida-Euroopa

     

    Idapoliitika kahvatut seisu pole mõtet põhjendada üksnes maksimaalsete ponnistustega vastassuunal. Targem on tunnistada, et idapoliitikat ei saanudki olla, sest Eesti Vabariik lihtsalt ei pidanud end Ida-Euroopa riigiks ? doktriin, mida aastaid varjutati juttudega Eestist kui Läänemere maast ja Eestist kui Põhjala riigist. Nende juttude edukuse eest tuleb tänusõnu öelda eeskätt ajakirjandusele, kes juba aastaid on Eesti välispoliitika teatud lõikude osas vaikinud koos välisministeeriumiga. Igal juhul teavad isegi täna vähesed, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga tähendas ka

    Eesti ametlikku tagasitulekut Ida-Euroopasse.

    Kõlab küll uskumatult, ent pärast ÜROsse astumist (septembris 1991) kargas taassündinud riigi välispoliitika juhtidele pähe, et Eesti võiks ÜROs olla hoopis… Lääne-Euroopa riik. Täpsemini, Lääne-Euroopaga seotud riik. Asi on selles, et (praegu) 191-liikmelises ÜROs käib töö regiooniti, sest muidu on raske kas või kõnepulti pääseda, regiooniti toimub ka ametikohtade jaotamine jne. Euroopa tarvis on ÜROs kaks regiooni, Lääne- ja Ida-Euroopa oma, ja kui Läti ja Leedu olid kohemaid nõus kuulumisega Ida-Euroopasse, pidasid Eesti tulipead oma arengutaset kõrgemaks (siit ka teine, avalikkusele rohkem tuntud Eesti pürgimine Põhjamaade Nõukogusse) ja esitasid avalduse astumiseks ÜRO Lääne-Euroopa gruppi. (Tasub teada, et sama tegi aastakümneid tagasi Iisrael.) Mõistagi ei tulnud kellelgi pähegi Eestit Lääne-Euroopa gruppi võtta, pisiriik jäi rohkem kui kümneks aastaks taeva ja maa vahele. Eesti häält ÜROs polnud peaaegu kuulda, samas kui Läti ja Leedu diplomaadid tegid ÜROs korralikku karjääri (lätlane A. Baumanis on muuhulgas olnud ÜRO Peaassamblee asejuhataja) ning mõlemad riigid on juba mitu head aastat kirjas kui kandidaadid ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete kohale.

    Euroopa Liidu liikmeks saamine tegi paratamatult lõpu meie välispoliitika kummalisele soleerimisele ja Eesti maandumine ÜRO Ida-Euroopa gruppi oli seaduspärane. Ehkki tegemist oli terve perioodi lõpuga Eesti välispoliitikas, pole tänaseni olnud kuulda hinnangut sellele, mida Eesti oma vahepealse pürgimusega on võitnud või kaotanud.

    Ent ega?s Eesti polnud ainuke, kes nii mängis või kellel soovitati mängida. Jätkub ju tänagi 

    vaidlus Ida-Euroopa koosseisu üle

    ja seda otseseoses Euroopa Liidu tulevikuga. Siinkohal tasub teada, et esimene ELi (toonase Euroopa Ühenduse) itta laienemist puudutav otsus langetati samal päeval, kui Eesti NSV deklareeris oma seaduste ülimuslikkust NSVL omade suhtes (16. XI 1988). Plaan, millega 1989. aasta novembris kohe pärast Berliini müüri langemist tulid välja Prantsuse president François Mitterrand ja prantslasest Euroopa komisjoni president Jacques Delors, pidi täide viidama kolmes etapis: EÜ maade endi integreerumine, EÜ laienemine EFTA riikidele (itta jäid viimastest Austria, Soome ja Rootsi) ja EÜ laienemine Ida-Euroopale (Poolast Balkani poolsaareni).

    Selle vaatekoha alusel (mida hakkas kiirelt toetama ka Saksamaa) olnuks Nõukogude Liit EÜ naaber. Sama olukord püsis ka pärast Balti riikide taasiseseisvumist, NSVLi lagunemist ja Venemaa asumist NSVL järglase rolli. Uued muutused olid seotud Venemaa vägede lahkumisega Saksamaalt ja Balti riikidest, mille järel EL alustas läbirääkimisi tulevaste liikmesmaadega Ida-Euroopas ja sõlmis sellega paralleelselt partnerluse ja koostöölepinguid sääraste riikidega nagu Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova. 1997. aastal algasid liitumiskõnelused ja käivitusid Euroopa konverentsid, kuhu kutsuti neid, keda peeti silmas kui tulevasi ELi liikmesmaid. Fakt on see, et 2001. aasta kevadel said Euroopa konverentsile kutse Moldova ja Ukraina?

    Eeltoodu iva ongi meeldetuletus, et Venemaast sai ELi asjades vahetu kaasarääkija alles pärast 11. septembri sündmusi Ameerikas, kui ta esmakordselt kutsuti Euroopa konverentsile.

    Kahe organisatsiooni, ELi ja NATO ittalaienemine erines selle poolest, et Bill Clintoni juhitud USA demokraatide administratsioonile tähendas NATO laienemine ka NATO kahe idapartneri strateegia kiiret väljakujundamist: 1997. aastal sõlmiti nii NATO-Venemaa kui ka NATO-Ukraina leping. Nagu teada, on esimene neist arenenud 16+1 koostööst 19+1 koostööks ja sealt koguni 20 (praegu 26) koostööks (klubiks?). NATO-Ukraina koostöö on aga jäänudki vaid NATO-Ukraina vaheliseks asjaks. Kiiev pidi leppima sellegagi, et Venemaa sai turumajandusliku riigi staatuse, Ukraina aga mitte jmt.

    Pöördelised sündmused Ukraina jaoks toimusid 2002. aastal, kui Kiiev avaldas (23. V) valmisolekut saada 8 ? 10 aasta pärast NATO liikmeks, 21. novembril keeldus aga president Bush Prahas NATO tippkohtumisel istumast president Kut?ma kõrvale, kuna polnud rahul viimase valitsemisstiiliga. Just seda hetke ? Lääne avalikku seljapööramist osale Ukraina võimuladviku tipust ? tuleb pidada stardipauguks poliitilisele vastuseisule, millest kasvas välja Oran? revolutsioon.

    Võib julgelt öelda, et Bushi käitumine Prahas kajastas üsna selgelt ka ELi ladvikus 2001/2002. aastal toimunud ümberhindamisi, mille peasisuks oli

    uus Ida-Euroopa määratlemine

    Euroopa Liidu nn Laiema Euroopa (Wider Europe, 2002) ja Euroopa uue naabruspoliitika (European Neighbourhood Policy, 2003) näol. Nende plaanidega jäeti n-ö Euroopa taha Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova, kellega 2004. aasta suvel liideti Gruusia, Armeenia, Aserbaid?aan, veel varem olid seal Maroko, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Jordaania, Palestiina ja Iisrael. Seega on ELi huvi- ehk naabrusala tohutult laiaks aetud. Vahemere lääneosas on ilmselt suuresti tegu omaaegsete koloniaalriikide sooviga hoida suhteid endiste asumaadega, Vahemere idaosas on aga peamõtteks silla ehitamine Iisraelini, üritus, mida teenib ka ELi ja Türgi suhete forsseeritud arendamine. ENP tähendas, et Samuel Huntingtoni ?Tsivilisatsioonide kokkupõrke? kuulus eraldusjoon võib muutuda poliitiliseks reaalsuseks, ja tõotas jätta tuuletallajaks Zbiegniew Brzezinski, kelle motost ?Venemaa on impeerium üksnes koos Ukrainaga, ilma Ukrainata pole Venemaa impeerium? oli juhindunud Clintoni meeskond. Oran? revolutsioon on siiski kinnitanud, et Brzezinskil on õigus, ja nüüd jääb vaid loota, et Ju?t?enko ei hakka liialt vankuma? Paraku pole asi üksnes Maidanil nädalaid seisnud vabatahtlikes revolutsioonitegijates.

    Kõige tähelepanuväärsem moment ENP väljakuulutamises oli ikkagi selle koostamine enne, kui Ida-Euroopa riikidest said ELi pärisliikmed (1. mail 2004). On ju selge, et ELi uued naabrid (Venemaa jt) on eeskätt Ida-Euroopa riikide naabrid, mistõttu tulnuks ENP koostamisel kuulata just nende arvamust. Tulevaste liikmesmaade esindajad võtsid küll vähemalt aasta osa otsustusprotsessist, ent seda mõistatuslikum on näiteks Moldova perspektiivide kärpimine. Fakt on see, et kuni ENP väljakuulutamiseni võis see väikeriik, kes jagas 6. augustil 1940. aasta Eesti NSV saatust, loota pääsu Euroopa Liitu läbi Kagu-Euroopa stabiilsuspakti (Horvaatia, Serbia ja Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Albaania + vaatleja Moldova), millele tõmbas kriipsu peale tema arvamine ENP loetellu koos Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga. Kuna tegemist on selgelt mitteslaavi riigiga, meenub paratamatult kunagise salaprotokolli kolmas punkt, kus üks suurriik teatas, et tunneb, ja teine kinnitas, et ei tunne huvi Bessaraabia vastu. Huvitav, kas tõesti ükski Molotovi-Ribbentropi pakti läbi kannatada saanud riigi esindaja ei öelnud sõnagi, kui Moldova lihtsalt tõsteti kindlat lootust andvast nimekirjast üle teise, ebamäärast lootust andvasse nimekirja? Juhul kui nad ikka olid päris otsustamise juures… ELi uute riikide eemalhoidmisest teatud otsuste langetamisel signaliseerib seegi, et tänaseni pole suudetud kujundada

    Euroopa Liidu idadimensiooni

    (ELi põhjadimensiooni ja ELi lõuna- ehk Vahemere dimensiooni
    eeskujul). Selle päevakorda võtmist on korduvalt üritanud Poola ja Leedu (jätk 1997 ? 99. a aktiivselt toiminud Balti mere ja Musta mere koostööle, milles lõi kaasa ka Eesti). Lõunasuunalise regionaalse koostöö (Balti Assamblee) suhtes pidevalt allergiat üles näidanud Eesti on end püüdlikult eemal hoidnud kõikidest idadimensiooni tekkimise kavadest. See hoiak ühtib teatavate Lääne-Euroopa vanade riikidega, kes ei soovi, et seal, kust lähevad läbi neile ja sõber Vladimirile nii elulised gaasi- ja naftatrassid, hakkaks kümmekonnast riigist koosnev grupp mingit oma poliitikat ajama.

    Ometi tundub, et idadimensioonist pole pääsu: Ukrainas kiirelt tekkinud vastasseis nõudis vahendajaid ning sündmuste kulg ja rahvusvaheline konjunktuur kinnitasid, et kõige paremini sobisid sellesse rolli ja said ka kenasti hakkama Poola ja Leedu president (ka Lech Walesa). Pole ka ime, sest just need kaks riiki olid arendanud oma suhteid Ukrainaga (ühised rahuvalveväeosad, parlamendiassambleed jmt). Poola ja Leedu äsjane poliitiline edu kinnitab, et samaga võiksid hakkama saada teisedki Ida-Euroopa riigid, k.a Eesti. Meie ENP raames antav abi ongi suures osas läinud just Ukrainale ja Gruusiale. On teada, et seda (ekspertabi, ametnike koolitus jmt) hinnatakse kõrgelt. On aga ilmne, et kui sellele ei lisandu kahepoolne poliitiline suhtlemine, riisuvad koore teised. Kuna Eesti on ametlikult hakanud taas Ida-Euroopa riigiks, oleks aeg välja töötada ka korralik idapoliitika, mis enesestmõistetavalt peaks algama suhetest suurima idanaabri Venemaa Föderatsiooniga.

     

  • ARHITEKTUURITUDENGITE NÄITUS PAKUB LAHENDUSI RAEKOJALE, POSTKONTORILE JA LASNAMÄELE

    Solveig Jahnke

    Täna, 11. juunil kell 16 avatakse Draakoni galeriis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna üliõpilastööde näitus LÕPPMÄNG 2012.  Näitusel on esindatud möödunud õppeaasta kursusetööde paremik.

    Viimase õppeaasta kestel loodud katsetused, läbitud protsessid ja lõpusirgeni jõudnud kursuseprojektid annavad sissejuhatuse teemadele, mis kõiki ruumilise keskkonna kasutajaid igapäevaselt puudutavad. Sealhulgas pakuvad noored arhitektid lahendusi Lasnamäe ja Tallinna lähialade elurajoonidele ning raekojale praeguse peapostkontori asukohal.

    “Selleks, et tekitada laiemat diskussiooni meid ümbritsevast ruumilisest tehiskeskkonnast, on aegajalt hea avada oma arhitektuuri sõnaraamat ja seda tutvustada. Millised sõnad paiknevad selles raamatus eespool, sõltumata väljakujunenud tähestikust, kuidas neid seletatakse ja kirjeldatakse.  Milliseid küsimusi neist sõnadest moodustatakse, milliseid vastuseid leitakse ja kuidas neid tulevikku projitseeritakse,” mõtestab näitust Lõppmängu kuraator prof Andres Ojari.

    Lõppmäng 2012 on avatud 22. juunini.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näituse avamisele järgnevad arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja selle hooaja viimased loengud LHV saalis: Minsuk Cho (Mass Studies) ja Sioux Clark, Tim O’Sullivan (Multiplicity).  Loengud toimuvad inglise keeles.

    11. juuni – Sioux Clark, Tim O’Sullivan – kell 18.00-18.45

    The Australian office Multiplicity is the coming together of talents – those of interior designer Sioux Clark and architect Tim O’Sullivan. Together, they have won a number of awards for sustainable architecture and design, among them (IDEA) and RAIA (Victorian Chapter) Awards in 2005, as well as 2000 Museum of Victoria “House of the Future” Ideas Competition in conjunction with AlsoCAN Architects. Tim&Sioux’s work deals with the challenge of reinterpreting existing buildings, the benefits of re-using old materials to give the space texture and history, and the importance of forming a sympathetic relationship with clients when engulfing a multiplicity of disciplines in architectural practice.

    www.multiplicity.com.au

    http://architectureau.com/articles/tim-osullivan-sioux-clark-of-multiplicity/

    11. juuni – Minsuk Cho – kell 19.00-20.30

    Title: under construction

    Graduate of Yonsei University (Seoul, Korea) and the Graduate School of Architecture at Columbia University (New York, NY U.S.A.), Cho won the Architectural League of New York’s “Young Architects Award” in 2000 for his work at his former office Cho Slade. In 2003, Minsuk Cho founded Mass Studies in Seoul, Korea. The office has been keen on critical investigation of architecture in the context of mass production, intensely overpopulated urban conditions and other emergent cultural niches that define contemporary society. For each architectural project, Mass Studies explores issues such as spatial systems/matrices, building materials/techniques, and typological divergences to foster a vision that allows the discovery of new socio/cultural potential. Currently working on projects of various scales, ranging from small residential projects to large towers, Mass Studies also designed the Korea pavilion at Shanghai Expo 2010.

    www.massstudies.com

  • Igatahes – põhja!

    ?o Krigul

     

     

    See on trummar Toomas Rullil juba teine kord teha plaadil koostööd norra muusikute Per Willy Aaserudi (trompet) ja Frode Barthiga (kitarr): 2002. aastal ilmunud plaadile “Rull’s Royce – Rull’s Choise” osalema kutsutud pillimeestega ilmselt hästi sujunud koosmäng jätkub ka vastsel salvestisel. Nende plaatide olulisim erinevus seisneb selles, et kui eelmise puhul oli tegemist Rulli autoriplaadiga, siis “Going North” koosneb valdavas enamuses Frode Barthi loomingust, sekka paar Aaserudi ning üks Rulli lugu. Vaatamata eri salvestuskohtadele Eestis ja Norras, on plaadi sound küllalt ühtlane, mille eest tuleb vääriskivi visata ilmselt helirežissöör Jan Erik Kongshaugi kapsaaeda. Seesama ühtlustatud sound’ipilt aitab tervikuks siduda plaadi iseenesest üsna kirju muusikalise algmaterjali.

    Plaadi kõlamaailma iseloomustab akustilis-naturaalsete ja elektrooniliselt töödeldud helide kooselu, kusjuures peamiseks sobitajaks siinjuures tunduvad olevat Barthi erinevad kitarrid ja neist tihti kostuvad üsna “ebakitarrilikud” helid. Üheks võluvamaks näiteks sellise kooskõla kohta on plaadi ava- ja nimiloo alguse kitarri ja trompeti duett, kus volume-pedaaliga mängitud elektrikitarr ja delikaatselt kajamasinaga vürtsitatud trompet sulavad elektroonilisel helifoonil kokku justkui üheks instrumendiks. Hästi balansseeritult, selge kõla ja piisava akustilise sügavusega on lindile võetud trummikomplekt: üleminekud taustakahinatest agressiivsemale biidile on loomulikud, jäävad olemasoleva akustilise ruumi piiridesse ega vaja pidevat helitehnilist sättimist. Ootamatult naturaalselt (isegi pisut steriilselt) kõlab Jürmo Eespere rhodes-elektriklaver, mis siin on ilmselt – erinevalt selle instrumendi traditsioonilisest käsitlusest – mängitud “otse pulti”, s.t ilma eelneva (tavaliselt moonutava) võimenduseta. Ainukese miinusena sound’i puhul tundub, et bassil jääb vihuti puudu vajalik “nätakas” – seda just groove’iga lugude puhul. Õnneks on plaat vaba sagedusriba kompresseerimist ja kajamasinaid üleekspluateerivast popmuusikapärasest kõlaesteetikast, mis on minu arvates nii mõnegi Põhjamaadel produtseeritud jazziplaadi kehvemaks keeranud.

    Kui rääkida bändi kokkukõlamisest, siis lisaks sound’ide valikule on vahest sama olulisedki arranžeeringud. Kuna lood on enamasti kitarrist Barthi kirjutatud, siis on “kitarrism” arusaadaval põhjusel ka seadetes üldiselt tunda. Enamikus palades on kitarripartiisid mängitud mitu ja üsna julgelt vahelduvate sound’idega. Barth valdab oma instrumenti stiililiselt siinmail äsja kuuldud robertfripplikest kõlaväljadest jazzrock’ilike soolodeni võrdselt maitsekalt. Muuseas on plaadil kasutusel ka spetsiaalselt talle ehitatud fretless-kitarr, lisaks poognamängutehnika ja mitmed elektroonilised abivahendid. Kirjapandult kõlab võib-olla eklektiliselt, kuid heliline tulemus on päris hästi tasakaalustatud ja vaheldusrikkalt ühtlane. Samas ei tähenda see jutt sugugi, et plaadil peale kitarrisoolode ja rikkalikke sound’igammade muud kuulda polekski. Päris tihti on temaatiliselt juhtiv või soleeriv roll jäetud trompetile.

    Oma soolo saab mängida ka bassimees Mats Eilertsen, teise bassimängijana on plaadil kaastegev Mihkel Mälgand, kelle juba pikem koostöökogemus Rulliga on plaadilt kaugele kuulda. Plaadil ongi selles mõttes õnnelikult kokku saanud kaks sellise kogemusega paari: Barth-Aaserud ja Rull-Mälgand. Nad toimivad omavahel esiteks suurepäraselt “paarisuhtena”, aga mingi omalaadse muusikalise ühisosa toel (miskipärast tundub, et eriti just tänu Rulli ja Barthi sarnasele tunnetusele) ka ansamblina. Tähelepanuväärne on, et Rulli musitseerimine põhimõtteliselt ju helikõrguseta trummidel tundub tänu oma nõtkusele ja kaasakuulamisoskusele samuti justkui meloodiline, kontrapunkteerides võrdväärsena kitarri ja trompeti meloodialiinidele. “Meloodia” ongi kindlasti plaadi üsna kirjut muusikalist materjali vaadates üks olulisi märksõnu.

    Maitsekalt tagasihoidlik on Eespere rhodes, peamiselt rütmifaktuuri ja harmoonilist plaani toetavas funktsioonis, saades siiski sõna ka üheks lühikeseks sooloks.

    Plaadi pealkiri “Going North” määratleb selgelt oma kuuluvuse ja suuna. Mis siis on see müstiline “põhjamaine”, millest räägitakse nii Erkki-Sven Tüüri, Bygge Wesseltofti kui Aki Kaurismäki puhul? Ei tea. Ilmselt on see alati erinev ja ka sõltuvuses rääkija “põhjalikkusest”. Selle plaadi puhul tekivad minul seosed põhjamaa geograafilise ruumi tunnetuse ja muusikalise ruumi vahel. Kuigi viimast saab lineaarselt n-ö mõõta eelkõige ajas, on just helidel omapärane võime ja võimalus transformeerida see aeg omalaadseks energeetiliseks ruumiks.

    Põhjamaine ajatunnetus on ilmselt seotud siinse keskkonnaga: temperatuuride, kaugete vahemaade, valguse varjuks muutumise pikkade üleminekutega. Ja eks ole nii, et kui on palju ruumi, peab ka palju aega olema. Mulle tundubki, et selle plaadi muusikal on kuidagi palju ruumi – kaugust ja sügavust. Kuigi lood tunduvad esialgu AEGlased, on see tajutav pigem avara ruumi PÕHJAliku (vaat kui tore seos tekib eesti keeles nende sõnade vahel!) läbitunnetamisega. Pillide meloodialiinid põimuvad üksteisega, kadudes märkamatult taustale ning sealt jälle esiplaanile hiilides; kiirema rütmiga korduvad struktuurid moodustavad aeglaselt teisenevaid üksusi; igal pillil on piisavalt nii ajalist kui akustilist distantsi teise pilli kõlaga suhtestuda, ühineda ja eemalduda.

    “Going North” läheb suunas, kust jazz varemgi on käinud uut ammutamas. Plaat tõestab, et seal on ikka veel tõesti palju ruumi ja puutumatuid paiku, kuhu tasub minna ja kuulajad kaasa võtta.

    Ehk on sobilik lõpetada parafraasiga Eesti filmiklassikast: “Mis?! Kas tahate jazzi põhja lasta või?” – “Igatahes, PÕHJA!”

     

  • ?opeNBaroque 2005? 28. I ? 6. II

    Aare Tammesalu

    Muusikafestivalil ?opeNBaroque? on viimastel aastatel olnud keskmes erinevate rahvuskultuuride vastastikused mõjutused ja sidemed, mis annavad lõputu hulga võimalusi sünteesiks ning vaimseks rikastumiseks. Seekord on tähelepanu all põhi ja lõuna, Inglismaa ja Itaalia, pakkudes mõlema piirkonna muusikakultuuri erakordseid aardeid ning ühinedes kõige viljakamal moel suurejoonelisel lõppkontserdil ?Veneetsia missa?, mis kõlab Paul Hillieri dirigeerimisel Pärnu kontserdimajas (5. II) ja Estonia kontserdisaalis (6. II).

    Esinejate nimekiri on traditsiooniliselt esinduslik: Briti vokaalkunsti kroonijuveel The King?s Singers ning sealse vaskpillimängu au ja uhkus, vanamuusikaansambel His Majesty?s Sagbutts and Cornetts, kes on pühendunud varajase muusika ajastupärasele interpreteerimisele. Ning muidugi barokkviiuldajate eliiti kuuluv Monica Huggett ja tema loodud ansambel Sonnerie, värvikas Neapolis Ensemble, flöödivõlur Patrick Gallois ja dirigent Paul Hillier koos meie Eesti Filharmoonia Kammerkoori, ERSO ning Andres Mustoneni juhitava Hortus Musicusega on vaid lühike valik artistidest ja ansamblitest, keda lähipäevil kuulda ning näha saame. Rääkida võiks veel paljustki, näiteks Händeli oratooriumi ?Saalomon? ettekandest või RAMi ja Hortus Musicuse Orlando di Lasso loomingule pühendatud kontserdist, ent kindlasti on parem seda kõike ise kuulata.

    Nii et peatse kohtumiseni kontserdisaalis!

     

  • Kimberly Bianca esitlus Kunstnike Majas

    Pärnu Linnagalerii

    Teisipäeval, 12. juunil kl 13.00 toimub Pärnu Kunstnike Maja galeriis kohtumine austraalia kunstniku Kimberley Biancaga.

    Biancal on käsil projekt, mille käigus ta läheb jalgsi Tallinnast Polymeri Kultuuritehasest Riiga Totaldobže kunstikeskusse. Mõlemad need on omaalgatuslikud kunstikeskused, kus Bianca on eelmisel aastal residentuuris olnud. Oma projektiga soovib ta juhtida tähelepanu omaalgatuslike kunstiprojektide ühiskondlikule positsiooni(tuse)le ja (mitte)rahastamisele.

    Täpsem info allpool inglise keeles. 

    For two weeks in June Australian artist Kimberley Bianca will journey 315km by foot from Polymer Culture Factory (Tallinn, Estonia) to Totaldobže Artist Center (Riga, Latvia). Making stops at cultural landmarks and selected events. Kimberley will do a presentation of the recorded spoken word, imagery and documentation from the journey on the way. 

    www.facebook.com/obswalk

    Optimum Biomechanical System is a multi-faceted research project, endurance performance, and metaphorical statement on the current view of  cultural activity. 

    The biomechanics of the artists organism on such a journey is symbolic of the effort going into initiatives that nevertheless continue to be under looked, denied support and lack cultural recognition. 

    Kimberley was involved with these two cultural centres as artist-in-resident and guest performer in 2011. Alike many other arts initiatives and non-profit organisations involved with for the last 8 years, she has developed immense appreciation and interest in how they  communally operate, often without funding, and yet be crucial hubs of ecology and socially active artistic culture. 

    By pushing her body and mind out of the everyday system Kimberley will record spoken word, imagery and document from an unconfined perspective and bring new inspiration to these cultural initiatives and their audiences. The project aims to generate interest and awareness of these initiatives. 

    Post-journey Kimberley will do performance-presentations of the material gathered globally as she continues on her journey-life.

  • Särav sulnidus Sausti mõisas

    Anu K?

    Kas teie teate, et vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele pealinnast jääb Sausti mõis, suurepäraselt taastatud, erakordset silmailu pakkuv hoonete, parkide ja veemängude kompleks? Mina ei teadnud ega aimanud sedagi, et Sausti härrastemaja saal on oma toreda akustika ja stiilse interjööriga igati sobiv paik peente kammerkontsertide korraldamiseks. See viimane mitteteadmine on ka andestatav, sest 18. septembri barokiõhtu oli alles teine avalik kontsert ses avastamist väärivas majas.

    Esinejad olid pealkirjastanud oma kontserdi “Särav ja sulnis”, mis osutus nii kõlanud muusika, selle interpreteerimise kui üldise õhkkonna kõigiti täppi läinud kokkuvõtteks. Kavasse kuulunud heliloojad esindasid säravat, kontrastiderohket, pidulikku ja tundeküllast kõrgbarokki, erandiks vaid Barbara Strozzi, kes nii oma isepäiselt stiililt kui eluaastailt kuulub pigem itaalia varabaroki ajastusse (muide, erinevalt kavalehel toodust pakuvad teatmeteosed Strozzi surma-aastaks 1677). Värske, siinmail ilmselt suhteliselt harva kõlanud teostest moodustatud programm oli kokku seatud hästi osavalt, pakkus vaheldust ja mitmekesisust nii ansamblikoosseisude kui muusikaliste karakterite osas. Samas kujunes kavast aga ilus tervik, mis kulmineerus kontserdi eelviimases teoses, tõelist virtuooslikku tulevärki esindavas Georg Friedrich Händeli “Nachtigallenarie’s”. Õhtu lõputeosena kõlas taas rahulikum, kaunilt õpetliku sõnumiga Georg Philipp Telemanni “Hemmet den Eifer”.

    Kontserdil üles astunud muusikud olid suurepärased, pakkudes väga meeldivaid elamusi nii isikupäraste solistide kui erinevate ansamblitena. Kaheldamatult võib nende lähenemist pidada “ajalooliselt informeeritud esituseks”, kui tarvitada muusikakirjanduses levinud väljendit interpretatsiooni kohta, mis ühendab ajaloolised pillid, ajastuteadliku aktiivse musitseerimise ja julguse olla nüüdisaegselt isikupärane.

    Imbi Tarum, meie hinnatuim ja kogenuim klavessiinimängija, esines tuntud headuses tundliku ansamblipartnerina ning väga mõjusalt sooloteoses, Georg Böhmi “Prelüüdis, fuugas ja postluudiumis”, kus iseäranis viimase osa mõistis ta kujundada lausa dramaatiliseks. Kaido Suss sulandus barokkmuusikas hädavajaliku ja samas delikaatse basso’na paindlikult ja täpselt ansamblitesse. Heili Meibaum (barokkflööt) näitas taas end initsiatiivika ja erksa muusikuna, kes pani end kuulama nii virtuooslikes duolõikudes koos lauljaga (Vivaldi “All’ombra di sospetto”, Händeli “Nachtigallenarie”) kui ka tundeliselt “kõnelevates” aeglastes osades (Dolce Georg Philipp Telemanni Sonaadist h-moll flöödile ja basso continuo’le).

    Kõige ilusam üllatus oli aga sopran Eve Kopli. Õieti on ta küll varemgi oma puhta ja selge tämbri, delikaatse ning loomuliku musikaalsusega pakkunud meeldivaid elamusi. Nüüd aga, õppides viimast aastat Baseli muusikaakadeemia juures vanamuusika-kõrgkoolis Schola Cantorum Basiliensis, näib tema tehniline arsenal olevat veelgi täiustunud ning stiilitunnetus ja -julgus kasvanud. Igal juhul laulis ta tõelise vabaduse ja üleolekuga nii virtuooslikke kaunistusi täis pikitud osi kui ka kantileenseid ja retsitatiivseid lõike. Kui lisada puhas intoneerimine, lai dünaamiline diapasoon ja – veel kord – musitseerimise rõõmus loomulikkus, siis jääb vaid kinnitada, et Eve Kopli näol on tegemist tõesti silmapaistva vanamuusika-lauljaga.

    Niisiis, särav muusika, kaunis esinemiskoht ja sulnid muusikud. Rohkem polegi ju vaja, et mured ja väsimus taanduksid ning annaksid maad lootusele ja rõõmule. Ansamblile Kopli-Meibaum-Tarum-Suss tasub soovida koospüsimist ja võimalusterohkust nii repertuaaris kui esinemisel.

     

     

     

  • Läti presidendi soolo

    Mihkel Mutt

    On endastmõistetav, et säärased rebimised toimuvad ka muidu heade sõprade vahel, ehkki alati eksisteerib kirjutamata seadus, kui kaugele sobib seda väljapoole demonstreerida. Eesti pressile antud  intervjuudes ei annagi Läti president  konkreetset  vastust küsimusele, miks siiski ei olnud võimalik koordineeritult tegutseda, rääkides rohkem üldist kontekstuaalset juttu. Ta ütleb, et me oleme suveräänsed riigid. Selle peale tahaks küsida, kuidas välistab suveräänsus  ühise tegutsemise mõnes situatsioonis? 

    Aga Austria ajalehe Die Presse 26. jaanuari numbri intervjuus vastab Läti president  sellekohasele küsimusele järgnevalt: ?Meil on olnud Eesti presidendi Arnold Rüütli ja Leedu presidendi Valdas Adamkusega  mitmeid vestlusi. Me olime põhimõtteliselt täiesti ühel meelel, mida 9. mai meie maade jaoks tähendab. Probleem on selles, et mina tegin ettepaneku koostada ühine deklaratsioon,  kus oleksime oma seisukohad teatavaks teinud, aga mu kolleegid ei olnud valmis säärast deklaratsiooni  nii kähku vastu võtma. Samuti oli  meil, kolmel riigipeal, raskusi jõuda kiiresti ühiselt kooskõlastatud selgituseni. Aga selle asjaga lihtsalt pole  palju aega.? Varjatud sõnum maailmale  on lihtne:  ?vanamehed? kohmitsesid ega tulnud järele.

    Ent mõelgem,  mida ikka tähendab ?pole palju aega?? 9. maini on tubli veerand aastat. Millest siis säärane tuli takus? Konkreetselt seoses  Eestiga on Viķe-Freiberga teisal väitnud, et Rüütel tahtnud ära oodata oma Moskva visiidi tulemused. Ent ka see visiit toimus ju tosin päeva pärast Viķe-Freiberga soolot. Miks poleks võinud ühisdeklaratsiooni kallale asuda paar nädalat hiljem? Küsimus on, kas selleks oli tahtmist. Ja vastus kipub olema, et Lätil vist polnud.

    Miks? Inimlikul tasandil tegi Viķe-Freiberga võib-olla tõesti kärsituks Eesti ja Leedu ?vanamehe? kohmitsemine. Kui Eesti ja Leedu pool  jäid selles küsimuses tõepoolest loiuks, siis ei räägi see mõistagi nende kasuks. Aga selle kohta puuduvad meil objektiivsed andmed. Üldmetodoloogiliselt võiks öelda, et  riigipeadel on sobiv üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata.  (Muide, vahepeal juba hakkasin arvama, et Rüütel on taoist, sest järgib  reeglit ?toimida toimimata?. Ja õige ka, sest  nii kui ta läks Moskvasse Aleksiuse juurde ?toimima?, tuli segadust kui palju.)

    Ent kindlasti on isiklikust olulisem  riiklik tasand. Viķe-Freiberga on oma maa suur patrioot ? ja au talle. Eks ta tahtis Lätit rambivalgusse viia. Võib-olla ta aimas, et kui Rüütel Moskvast tuleb, siis koondub tähelepanu talle, ja nii läkski. Viķe-Freiberga initsiatiiv oli seega õigesti ajastatud, sest tema sõnum leidis maailmas laia ja valdavalt positiivset  kommenteerimist.  Lätist sai maailma silmis mõneks ajaks Baltimaade dünaamilisim lüli,  mis pole Lätile just sageli osaks saanud. Igatahes kui Bush tuleb peatselt Brüsselissse, siis on Viķe-Freiberga see, kes on kutsutud tema juurde Baltic case?i esitama.

    Aga pikemas perspektiivis? Niinimetatud balti ühtsust pole hetkel enam isegi formaalselt. Samas tunnistagem, et ühtsus kõlab ilusti, aga praktikas ei mängi see kolme  riigi elus suuremat rolli. Just sellepärast ei pööra me ka praegu omavahel mingil juhul tülli. Olulisemad on võimalikud tagajärjed Läti enda huvidele ? just idarindel.

    Läti suhted Venemaaga on veel keerulisemad kui Eestil. Läti venekeelsete surve on ka antud küsimuses  tugevam kui Eestis, kus seda ju ei märkagi. Samas on näiteks kuulda, et Venemaa on Ventspilsi transiiti vähendanud. Ent just siin ei saagi  ma Läti presidendi tegevusest hästi aru. Ühelt poolt on ta avaldanud valmisolekut Moskvasse minna, teiselt poolt aga kuulutanud, et kavatseb seda kasutada ?tõe väljaütlemiseks?. Vaevalt aitaks viimane praegu kaasa suhete silumisele.  Rääkimata sellest, et sellisel foorumil ei viitsi tõenäoselt keegi kuulata teksti  à la ?me küll tulime, aga ei ole nõus?.  Jääb tunne, nagu  oleks Läti presidendi vastuoluline otsus kantud paanikast, soovist igal juhul ?käituda?.

     

    Läti kontekst

     

    Iga asja tuleb vaadata kontekstis. Mõnikord me vist unustame Läti puhul näiteks geopoliitilised paratamatused. Eestil on  suuremad ja jõukamad hõimuvelled üle lahe, kelle osa meie praeguses suhtelises edenemuses suudab täiel määral hinnata  üksnes  tulevik. Ausalt, see teeb ju kadedaks, ja Viķe-Freibergagi on  ironiseerinud vodkaturistide üle.  Ja vähemasti abstraktsioonina on Eestil ju sidemed Ungariga. Leedu ja Poola on tülitsenud ja sõbrustanud, aga kui juba mõlemad peavad Mickiewiczit oma luuletajaks? Läti seisab ses suhtes maailmas harvanähtavalt üksi. Ja paratamatult määrab see üht-teist nende hoiakutes.

    Umbes samal ajal kui Viķe-Freiberga tegi oma avalduse, lõikas Adamkus loorbereid eduka vahendamisega Ukrainas. Ja ülbed eestlased peavad end juba vaata et Põhjala riigiks. Me sööme küll heal meelel Laima ?okolaadi, aga kuidas mõjutaks meie suhtumist lõunanaabritesse näiteks see, kui  Läti suurpanga hoone kõrguks keset Tallinna? (?Hansapank on jõudnud Lätti??) Olgem ausad, Eesti on enda meelest Lätile palju sagedamini ?ära teinud? kui vastupidi.

    Viķe-Freiberga on intelligentne ja temperamentne daam. Mäletan, kuidas ta BBC Worldis  Tim Sebastiani (ka ?vanameest?) vastu hammustas. Tundsin sel hetkel uhkust ? tähendab mingi  Balti identiteet on siiski olemas. Praegu mängis  Viķe-Freiberga oma kolleegidele ninanipsu. Ainult et kas pikemas perspektiivis pole see siiski Pyrrhose võit?

  • Kunstivahetus Tam Galeriis

    Tam Galerii

    Olete oodatud osalema Tam Galeriis toimuval eksperimentaalses kunstivahetuse projektis!

    Tam Galerii on otsustanud augusikuus tuulutada kodumaise galeriitegevuse tagatube ja näitusesaale ning taaskord korraldada ametliku kunstivahetuse.

    Esmakordaselt Eestis paar aastat tagasi Tam Galerii algatusel korraldatud üritus, tekitas kunstnike seas elevust ning oli väga edukas. Üritus osalesid ligi nelikümmend Eesti tuntumat kusntnikku, nende seas Uno Roosvalt, Jasper Zoova, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Nukke, Sorge ( Margus Tiitsmaa), Markus Kasemaa, Maarit Murka, Anna-Maria Ulas, Meiu Münt, Lembe Ruben, Priit Pajos, Enn Tegova, Andrus Joonas, Enno Ootsing, Sirje Protsin-Petersen, Raoul Kurvitz, Ilmar Kruusamäe jpt tuntud kunstnikud, vahetusse läks ligi kümmekond tööd.

    Ürituse eesmärk on traditsioonilise hooajalise kunstioksjoni asemel pakkuda uuenduslikku võimalust täiendada oma isiklikke kogusid.

    Sedapuhku aga astume sammu pigistavast majanduslangusest väljapoole ning tõestame, et kunstitöö mõõdupuu ega soetamise põhiargument ei pea olema rahaline. Kunstivahetus on väljakutsuv katse mõõta, hinnata ja vahetada, võttes valuutana aluseks loomingu ning saades seejuures ühe või mitme kunstitöö võrra rikkamaks.

    Kunstnikel on ainulaadne võimalus tuua näitusesaali mõni taies oma isiklikust varasalvest ning vahetada see mõne teise tunnustatud eesti kustniku meelepärase töö vastu.

    Kunstivahetuseks osalemiseks, tuleb saata e-mail aadressil: info@tamgalerii.ee kus on välja toodud kunstivahetuses osaleva kunstniku cv, teose või teoste foto. Tuua välja ka teose tehnika, mõõdud, aastaarv ning kindlasti hind.

    Kunstivahetuses osalevate teoste nimekiri pannakse lukku 8. juulil 2012. Vahetuses osalevatest teostest koostame kataloogi 1. augustiks, mille põhjal saavad kunstnikud teha oma valiku.

    Kunstivahetus leiab aset augustikuus:

    Augustikuus on Tam Galeriis üleval kunstnike seas vahetuses olevad tööd. Eelmiste aastate kogemus näitas, et osalejaid on palju ning seetõttu on väljapanek kuu jooksul muutuv. Info väljapaneku kohta leiate meie kodulehelt. Lisaks kogutakse maalivahetuses osalevad tööd kataloogi, mis edastatakse osavõtjatele aegsasti enne väljapanekut, et hõlbustada lemmikute väljavalimist. Osavõtjad peavad täitma ankeedi, kuhu märgitakse, millist teost soovitakse vahetada ning mida vastu soovitakse.

    Kunstivahetust kureerib Tam Galerii.

    Kunstivahetusest võtavad vahetult osa kunstnikud. Tavakülastajatel on samal ajavahemikul võimalus oma silmaga vaadata näitusesaali ülespandud töid ning soovi korral teha neile ka pakkumine.

    Osavõtumaks kunstnikule 10  EURi (Saaja MTÜ Ürg Org a/a 221027313083)

    Täpsem info e-posti teel: info@tamgalerii.ee või telefonil 53 300 122

    Kunstivahetus võib alata!

Sirp