Reedel, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku ühisnäitus „Tung”. Näituse kuraator on Kerly Ritval.
Näitusel kohtuvad kunstnikud ja kuraator, et võtta luubi alla armastuse mitmepalgeline ja müstiline olemus. Nad kompavad piire ning väljendavad kunstis seda, millest kogu inimeseks olemine tõukub ja teostub – armastust.
Armastus on sõnades väljendamatu, silmale nähtamatu ja käega katsumatu, seetõttu on seda raske leida, hoida, aga ka käest lasta. Kindlalt tuksleva tungina käib ta inimese elus kaasas.
Kuraator selgitab: „Brenda Purtsaku kunstipraktika tegeleb bioloogilise inimkehaga, leides inspiratsiooni muuhulgas otse operatsioonilaualt. Värvidega inimkeha lahates otsib ta vastuseid suurematele eksistentsiaalsetele küsimustele nagu: Mis on see bioloogiline jõud inimese kehas, mis tõukab ja tõmbab üht teise poole? Lisette Lepiku maalipraktika keskseks teemaks on olnud keha, aistingud, seksuaalsus ning sellega seotud traumad. Sel näitusel väljendab kunstnik armastusega seotud mõtteid, tundeid, aga ka hirme talle omases värvi-, kompositsiooni- ja vormikeeles.“
Näitus kutsub vaatajaid kaasa sisekaemustele ja mõtterännakutele tungist, armastusest, puudutusest, hirmudest, aga ka armastuse puudumisest, -otsingutest ja leidmisest.
Brenda Purtsak (s 1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2020) ning kaasaegse kunsti eriala (MA 2022). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.
Lisette Lepik
Lisette Lepik (s 1999) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2022) ning on end täiendanud Islandi Kunstiakadeemias installatsiooni erialal (2019). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.
Kerly Ritval (s 1996) on eesti kuraator ja kriitik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala (BA 2020) ja kuraatori eriala (MA 2023) ning täiendanud kuraatoriõpinguid ka Islandil (2022). Hiljuti täiendas ta end New Yorgis, aidates produtseerida performance’ibiennaali Performa (2023).
Graafiline disainer: Rainer Kasekivi Näitusel kasutatud luule: Andres Anissimov
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Linn.
Näitus jääb avatuks 3. märtsini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Kumu näitab, kuidas saamide varandus rändab tagasi koju
“Kojutulek”
50 000 saamidele kuulunud eset on ikka veel mööda ilma laiali.
Kui Soome rahvusmuuseum otsustab tagastada saamidele üle 3000 etnograafilise eseme, võtab saami dokumentalist Suvi West ette teekonna, mis seab ta silmitsi oma rahva traumaatilise minevikuga – teisestamise, koloniseerimise ja assimileerimise pärandiga.
Tema ja Anssi Kömi tundeküllane ja poeetiline film „Kojutulek” (Máhccan – kotiin-paluu), mis linastub kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sar-jas, näitab, kui oluline on muuseumide dekoloniseerimine ja ainelise kultuuripärandi tagastamine väikesele põlisrahvale, kellelt oli võetud õigus kujundada ise oma mina-pilti.
„Mis tunne on olla uurimisobjekt? Nad võtsid ära teie asjad ja kirjutasid üles teie ime-likud kombed. Nad ütlesid, et me kaome, kui tuleb tsivilisatsioon,” pöördub West oma filmis esivanemate poole, keda veel sada aastat tagasi näidati Euroopa loomaaedades.
Ta sõidab Berliini, et näha üht oma rahva püha eset – nõiatrummi. Teadaolevalt on neid säilinud 71, millest ainult neli on saamide eneste käes. Göteborgist avastab ta omaenda vanavanaisale kuulunud esemeid. Ta jälgib, kuidas sängitatakse mulda saa-mide luid, mis on üles kaevatud, et neid teaduslikult uurida. Kas vanu, sügavale rahva hinge löödud haavu on veel võimalik parandada?
Kaader filmist
„Kojutulek” esilinastus 2023. aastal Toronto filmifestivalil ja kandideerib eelmise aasta parima Soome dokumentaalfilmi Jussi-auhinnale.
Film linastub vahetult enne saamide rahvuspüha, mida tähistatakse 6. veebruaril.
Kolmapäeval, 31. jaanuaril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatavad sisse hõimuliikumise edendajad Jaak Prozes ja Janno Zõbin.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Sissepääs prii.
Lastekirjanduse keskuses on avatud Arta Ozola-Jaunarāja isikunäitus
Kuni 2. märtsini saab Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis ja trepigaleriis vaadata läti kunstniku raamatuillustratsioonide ja postmargipiltide näitust „Pildilugu“.
„Kuna tegemist on niivõrd laia ampluaaga kunstnikuga, siis võiks näitus pakkuda laiemat huvi ja olla isuäratav mitte ainult illustratsioonikunsti huvilistele, vaid ka kujundajatele ja margikogujatele. Kahjuks ei võimalda galerii piiratud pind eksponeerida tervet Lätis üleval olnud kunstniku juubelinäitust, aga mingi ettekujutuse tema loomingust see siiski annab,“ ütles näituse kuraator Viive Noor. „Kunstniku raamatuillustratsioonid on pilkupüüdvad ja detailirikkad, markidel kujutatu on aga oma täpsuses ja korrektsuses kunstiväärtusega entsüklopeediline materjal. Lisaks saame aimu, kui mitmekülgne on kunstniku huvi ja tegevusväli, milline väsimatu katsetaja ta on oma loomingus,“ lisas Noor.
Arta Ozola-Jaunarāja (1963) maalib ja joonistab, kujundab raamatuid, postmarke ja münte ning teeb raamatuillustratsioone nii lastele kui täiskasvanutele. Ta on lõpetanud Riia Rakenduskunsti Kõrgkooli rõivaste modelleerimise erialal (1982), Läti Kunstiakadeemia graafika erialal (1988) ja omandanud humanitaarteaduste magistrikraadi (2003).
Lapsepõlves oli tal unistus luua postmarke. Kolmekümne aasta jooksul on ta loonud umbes 100 Läti kultuuri ja looduse teemalist postmarki, mis on informatiivsed ja detailirohked. Artal on oskus arendada välja detaile ning võime luua erksaid sõnumeid – miniatuurseid lugusid Lätimaast ja tema rahva väärtustest ning ideaalidest.
Alates 1986. aastast on Arta osalenud rohkem kui 100 rahvusvahelisel ja kohalikul graafika-, raamatuillustratsiooni- ja disaininäitusel. Ta on Läti Kunstnike Liidu liige alates 1993. aastast.
Ta on leidnud rahvusvahelist tunnustust raamatuillustraatorina ja võitnud erinevaid rahvusvahelisi ja kohalikke auhindu.
Arta Ozola-Jaunarāja kauneid illustratsioone ja postmargipilte saab näha tema isikunäitusel „Pildilugu“ Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis ja trepigaleriis kuni 2. märtsini 2024.
Pühapäeval, 28. jaanuaril anti Tartu kunsti aastanäituse viimasel tunnil esmakordselt välja publikulemmiku preemia, noore kunstniku ergutuspreemia ning kuulutati välja Tartu Kunstimaja 2023. aasta publiku lemmiknäitus. Kokku käis aastanäitusel 4325 külastajat!
Tänavusel Tartu kunsti aastanäitusel said külastajad hääletada oma lemmik teose poolt ning valida ka Tartu Kunstimajas 2023. aastal toimunud näituste hulgast oma lemmiku. Tartu kunsti aastanäituse publikulemmik on kunstnik Maris Tuuling maaliga „Kui vihm üle jääb”.
Tuuling sõnas peale diplomi kätte saamist: „See preemia on minu jaoks märk sellest, et mu maalid ei paku mõtte- ja mängulusti ainult mulle endale, vaid lähevad korda veel paljudele. Ma pole teinud tühja tööd.”
Noore kunstniku ergutuspreemia saaja valis välja žürii ning sellele kvalifitseerusid kõik aastanäitusel osalevad kuni neljakümneaastased kunstnikud. Tänavune preemia anti Siiri Jürisele teose „Luuri vedamine” eest. Pühapäeval Rootsis viibinud kunstnik sõnas: „Igasugune tunnustus on kunstnikule vajalik. See on kinnitus ja motivatsiooniallikas. On suur rõõm selle preemia üle, suured tänusõnad.”
Mõlema 3000 eurose preemia väljaandmist rahastavad Veljo Ipits, Reigo Kuivjõgi ja Margus Punab. Nende kolme kõrval kuulusid žüriisse ka Tartu Kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann ja Tartu Kunstnike Liidu esimees Peeter Talvistu.
2023. aasta publiku lemmiknäituseks osutus kevadel kõigis Kunstimaja saalides toimunud Timo Tootsi isikunäitus „Luba kõik küpsised. Valik töid aastatest 2008–2023“, mille eest kunstnik kuulutati aastanäituse avamisel ka mulluse Ado Vabbe preemia laureaadiks. Tootsi eest võttis preemia vastu tema tütar Aki, kes ütles lühidalt: „Aitäh!” ning tõmbas fortuunana, ka hääle andnute hulgast 500 eurose kunstiplatvormi NOBA kinkekaardi uue omanikuna välja Helena Hakkineni nime.
Järgmised preemiad antakse üle juba aasta pärast!
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Reedel, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Vahram Muradyani isikunäitus „Mõttevabad joonistused. Väljavõtteid visandivihikutest ~2014 – 2024“.
Näitusel näeme kunstniku joonistusi, mis enamuses on lehekülgede kaupa vihikutes, kust tal pole kunagi võimalust neid korraga vaadata. Ta ei esita neid näitusesaalis mingis kindlas järjekorras, nii et kui näitusejärjestuses ilmneb loogika, on see tõenäoliselt juhuslik. Graafiline sõnamulin, aga nimetagem seda luuleks.
Neid joonistusi joonistades hiilib paratamatult sisse gravitatsioon oma raskuste, masside, tasakaalu, liikumisega. Pinnad tekivad pliiatsitõmmetega, mis tiksuvad nagu peenike punane sekundiseier. Joonistamine on kunstniku jaoks ajapõhine meedium (nagu muusika või film). Valmis joonistust vaadates on loomulik suletõmbeid uuesti läbi elada, nende kiirust, rütmi, intensiivsust, järjestust arvata püüdes. Vahel ta juhib ja vahel laseb lahti. Laseb joonistusel ise endaga hakkama saada.
„Joonistan neid siis, kui igav on või kui on liiga palju muid asju teha. Kui on külm, valgustamata ja liigub aeglaselt või on suvepuhkus, rannas vedelemine. Kohvikus, näoga akna poole või arsti vastuvõttu oodates, luminestsentskoridoris. Natuke vintis olles muusikafestivalil. Või lihtsalt pärast ärevat telefonikõnet halbade uudistega. Voodis, enne magamaminekut. Autos, enne kui punane roheliseks läks. Lennukis turbulentsi leevendamiseks, mis iganes see ka poleks. Vannis…,“ selgitab kunstnik.
Vahram Muradyan (s 1983) on Tartus elav Armeenia illustraator, disainer ja trükikunstnik. Lisaks kohalikele väljaannetele Müürileht ja SIRP on temalt illustratsioone tellinud erinevad rahvusvahelised väljaanded nagu The New York Times, Newsweek, Financial Times, Wall Street Journal, Washington Post, The Atlantic, Observer, Sunday Times Magazine, Fast Company, Adweek, Politico, ja Wired UK paljude teiste seas. Tema tööd on tunnustanud The Association of Illustrators (Ühendkuningriik), Lürzeri arhiiv (Austria), 3×3 International Illustration ProShow (USA). Ta kuulub Tartu Kunstnike Liitu ja Eesti Kirjastuste Liitu.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 3. märtsini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Kunstiakna näituseaknal on Feliks Sarve graafika “Teelahkmed”
Selle kevade juubilar, 1983. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Feliks Sarve autoritehnikas graafikanäitus tarbekunsti ja graafikagalerii Kunstiaken näituseaknal Tallinna vanalinnas on avatud 22. veebruarini 2024.
TEELAHKMED on väljapanek töödest, millesse on kätketud erilist tähelepanu väärivad hetked elust, sündmused, mis viivad järgmise teelahkmeni, et seal korraks peatuda ja mõtiskleda ning mõista, kirjutab kunstnik. „Aeg ümberringi kulgeb omasoodu, kuid meie endi sees saame mingitesse ajahetkedesse jääda kauemaks, kui viivuks. Küllap on see loomeinimese kulg, süveneda ja arutada lahti enda ees/sees seisvaid elu keerdkäikude lõpmatuid ahelaid, selleks et mõista eelkõige paremini iseennast ja aru saada oma missioonist,“ on Feliks Sarve saatesõnad näitusele.
Mininäitusel on väljas valik graafilisi lehti läbi kolme aastakümne. Tööd on teostatud autoritehnikas, nii sügavtrükis kui ka kõrgtrükis.
Feliks Sarv on osalenud rohkem kui 60 näitusel, pälvinud tunnustusi oma tööde eest Tallinna graafikatriennaalil, erinevatel joonistustriennaalidel ja plakatikonkurssidel. Juba ERKIs õppides saavutas ta 1979. aastal üliõpilaste Moskva olümpiamängude kujunduskonkursil II koha.
Feliks Sarv on aastast 2007 Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna õppejõud ja töötanud õppejõu ja kunstnikuna ka Tallinna Tehnikaülikoolis.
Feliks Sarv kuulub Eesti Vabagraafikute Ühendusse ja Eesti Kunstnike Liitu.
Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid, samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat. Näituseaknal on olnud rohkem kui sada väljapanekut.
Vene 20, 10123 Tallinn www.kunstiaken.ee www.facebook.com/Kunstiaken
Galerii avatud esmaspäevast laupäevani kell 12-18, pühapäeval kell 12-16.
Näitus aknal avatud ööpäevaringi.
Portreefilmide konkursil valiti välja neli uut projekti
Marju Lauristin
Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitali portreefilmide konkursil valiti välja neli uut filmiprojekti, mis jäädvustavad Eesti kultuurilukku ja ühiskondlikku ruumi mõjuka jälje jätnud inimesi.
Novembris välja kuulutatud portreefilmide konkursile esitati 17 filmiprojekti, mida hindas žürii koosseisus Marianna Kaat (sõltumatu žüriiliige), Marko Raat (Eesti Kultuurkapital), Viola Salu (Eesti Filmi Instituut) ja Mart Luik (Eesti Rahvusringhääling).
Konkursile esitatud projektide seast valis žürii välja neli ideekavandit, mis peaksid valmima aasta-pooleteise jooksul. Uute portreefilmide keskmes on Epp Maria Kokamägi, Marju Lauristin, Raine Karp ja Raun Juurikas.
Portreefilmide konkursiga välja valitud tööd 1. „Eluilma neli ruumi“ (Marju Lauristin): režissöör Kaupo Kruusiauk, produtsent Kaie-Ene Rääk, tootja F-Seitse OÜ.
2. „Epp Maria. Elu maalides“ (Epp Maria Kokamägi): režissöör Anu Aun, produtsent Maie Rosmann, tootja Ilmatar Film OÜ.
3. „Raine Karp“: režissöör Keiti Väliste, produtsent Johanna Maria Paulson, tootja Stellar Film OÜ.
4. „Uskudes lähitulevikku. Raun Juurikas“: režissöör Heli Reimann, produtsent Erik Norkroos, tootja Rühm Pluss Null OÜ.
Portreefilmide konkurssi korraldavad ja rahastavad Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Ühe filmi tootmiseks eraldatakse tänavu 42 000 eurot.
Portreefilmid linastuvad esmalt kinoekraanil ning jõuavad seejärel ERR-i telekanalite ja Jupiteri vahendusel vaatajateni. Varasematest konkursivoorudest valitud filmidest esilinastus kinos äsja Aljona Suržikova portreefilm Kaarel Kurismaast. Nii see kui režissöör Kullar Viimse portreelugu Seaküla Simsonist jõuavad peatselt ka ETV ekraanile.
Igaühel on võimalik osaleda 2023. aasta keeleteo valimisel ning anda oma hääl ühele või mitmele kandidaadile Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel.
Keeleteo konkursiga tunnustatakse tegusid, mis tõstavad eesti keele tuntust ja mainet, väärtustavad eesti keele õpetamist, õppimist ja oskamist, soodustavad eesti keele kasutamist ja staatuse kindlustamist ning edendavad eesti keele talletamist ja uurimist.
Aasta keeleteokonkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna saaja otsustavad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel.
aasta keeleteo tiitlile jäi pärast Emakeele Seltsi juhatuse sõela kandideerima 32 mullust keeletegu, mille põhjalikumad kirjeldused on kättesaadavad siin.
Kandidaadid on (esitamise järjekorras):
O&K jutukaardid
Eestikeelsele õppele üleminek Paldiski lasteaias Sipsik
Väike-Maarja keeletammiku nime- ja infotahvlite uuendamine ja kauane eesti keelt väärtustav tegevus
Arendavad õppevideod eesti keeles
Jõekääru lastelaager Kanadas
Raamat „Eesti keele teetähised“
Grupp „Räägi minuga“ Facebookis
Raamat „Keele konksvingerdusi“
Keelekümblusprogramm lasteaedades 20
Tallinna Kunstigümnaasiumi emakeelenädal
Algupärane eestikeelne rakubioloogia ülikooliõpik
ET Teater „Lydia Koidula. Minu elu“ Soomes
Eesti keele maja projekt „Kirjutame KOOS raamatu“ ja lugemik „Lõpuks leidsin sind“
Belgia eesti laste luulekogu „Jõuluriim“
Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi lugemisprogramm „Täna lugeja, homme tegija!“
Eesti keele kui teise keele tööraamat „Tore eesti keel“ (I ja II osa)
Võru keele õpik-tööraamat esimesele kooliastmele
Artiklikogumik „Sõna sekka“
Eesti keele õppe ja analüüsi keskkond ELLE
Eesti punktkirja aabits
Eesti kirjanduse päev riikliku tähtpäevana
Narva eestikeelse hariduslinnaku loomine
Eesti Keeletoimetajate Liidu kodulehe rubriik „Keeletoimetaja soovitab“
Üritustesari „Soome-ugri kirjanduskohvik“ ehk SUKK Eesti Kirjandusmuuseumis
Noor luuletaja ja laulukirjutaja EiK, kelle erakond on eesti keel
Vabaduse kool: Ukraina põgenike keeleline ja sotsiaalne lõimimine Eesti ühiskonda
Väikelaste jutustamisoskuse arendamine: Kirjastuse Studium väljaanded „Jutustades jutustama“ (I ja II osa)
Kas kadunud maastikud elavad edasi, kui neid kauem mäletame?
AET OLLISAAR
Maryliis Teinfeldt-Grinsi näitus „Kes mäletab viimasena, kes mäletab paremini?“ galeriis Tütar 19. I – 25. II.
Maastik mäletab nii mõndagi, kui osata lugeda nähtavaid ja nähtamatuid märke. Maryliis Teinfeldt-Grins on maastikku uurinud juba mitu aastat ning jõudnud üha sügavamate kihistusteni. On tähenduslik, et eri riikides peatudes või lühiajaliselt elades on kodukoha teema saanud autorile üha olulisemaks, ulatudes loomeuurimuse kaudu nii tekstiiliteostesse kui ka kodumurdes avaldatud luuletustesse. Geograafiline kaugus kodukohast on omal kombel võrreldav hääbunud küla, kadunud maastiku ja üha vähem kasutusel murdekeele kaugenemisega tänapäevast. Koplimetsa küla ja küla keskel asunud Niinemägi on sümbolid, mis kannavad endas ka üldisemat sõnumit kultuuri kadumisest ja teisenemisest ajas.
Tulin näitusele jala, tuisusel päeval, läbi Tallinna lumme mattunud tänavate, et saada maastikukogemus ka teel näitusele. Peatsest päralejõudmisest annab märku juba eemalt läbi galeriiakna paistma hakkav värvilaik. Galeriiruumis võimendub suur värviline rüiuvaip jõuliseks kujundiks, millele annab tähenduse argine kruusahunnik. Hall ühtlane kruus on pärit karjäärist, mille rajamine lõpetas küla loomuliku arengu. Vaiba pehme, veidi hägune kujutis seostub nii ajas kaduma läinud maastikupildi kui ka nüüdseks veega täitunud karjääri muutuva ja virvendava pinnaga. Rüiu kui vahepeal unustusehõlmas olnud tehnika on saanud uue eluõiguse ning kõnealune väljapanek on selle tõenduseks. Kasutatud värvipalett erineb autori varasemast roosa-kollasest värvigammast, kuid ei viita ka kunagisele ega praegusele maastikule. Pigem tõmbab intensiivne värvikooslus oma rikkalikkuses vaataja tähelepanu vaiba kujunditele ja detailidele ning rõhutab maastikumälestuse ruumilist ja ajalist kihistumist. Teose valmimise avab näituseruumis videoülevaade protsessist. Ent kas seda ongi sinna vaja? Mastaapse tekstiili ja väheldase kruusahunniku omavaheline kahekõne on nii võimas, et laeb vaataja jaoks tugevalt kogu ruumi ja loob konteksti edasimõtlemiseks.
Maastike kadumise ja muutumise teema pole sugugi vaid kauge mineviku elustamine, vaid ulatub tänasesse päeva seoses uusarenduste ja näiteks Rail Balticu trassi ehitusega. Kas ja kui palju saab kunstnik oma loomeprotsessiga neid muutusi pehmendada või neile tähelepanu tõmmata? Kogukonna kaasamine loomeprotsessi on üha levinum ning sageli näiteks kunstnikele mõeldud rahvusvaheliste residentuuriprogrammide eeltingimus. Siinkohal on kogu näitusekontseptsiooni ja uurimisprotsessi seisukohalt väga oluline, et tekstiiliteos valmis just Kadrinas ja selle tegemises osales mitusada inimest vaibal kujutatud maastiku lähikonnast. Aeglane tööprotsess andis võimaluse rääkida ikka ja jälle selle paiga lugusid, ent jutuks võeti ka päevakajalised olulised teemad. Kui vaadata ekspositsiooni kogukonna kaasamise vaatepunktist, on video vajalik ja aitab tajuda pooleteise kuu jooksul toimunud ühistöö meeleolu. Näitus sunnib mõtlema, kuidas hoida alles üle mitme inimpõlve ulatuvaid teadmisi ja kogemusi, kui maastikud seda enam edasi ei kanna.
Uurisin Maryliis Teinfeldt-Grinsilt, kuidas ta näituseni jõudis ja kuhu jõuab edaspidi.
Millised teemad ja loomepraktika on sulle praegu kõige olulisemad?
Mulle on juba pikalt huvi pakkunud kaasavate kunstiprojektide formaat (participatory art) ja töö kogukondadega. Olen kaasa elanud projektile „Kunstnikud kogudes“. Üks suund, kuhu see projekt saab laieneda, on rahvamajad, seltsingud, kultuurikeskused. See näib olevat miski, millesse oma aega tulevikus panustan.
Maryliis Teinfeldt-Grins: „Viimased aastad olen töötanud peamiselt maastikuga ja uurinud üht kaduma läinud küla.“
Viimased aastad olen töötanud peamiselt maastikuga ja uurinud üht kaduma läinud küla ja lugu mäest, mis seisis kunagi selle keskel. Mina tundsin huvi küll vaid ühe Lääne-Virumaa küla vastu, ent usun, et minu töö pakub otsihimu ja välja tuleb ka teiste kadumaläinud kohtade lugusid. Nimelt drastilise maastikumuutuse läbi teinud kohtades, uusasulates ja pealtnäha napi kohalooga paikades. Mis aga eriti oluline: usun ja loodan, et kohalikud omavalitsused, seltsimajad, ühendused ja aktiivsed külaelanikud saavad minu tööst innustust, et kutsuda külla kunstnikke, kes aitavad lugusid leida, pakkuda võimalusi nende hoidmiseks ja edasikandmiseks. Näen, et kaasaegsetel kunstnikel on meetodite, praktikate ja kogemuste jagamisel potentsiaali, millest võiks kasu olla kogu ühiskonnal. Küsimus on aga selles, kas seda osatakse näha ja neilt abi küsida.
Eesti kunstielu on kaua aega koondunud vaid Tallinna ja Tartusse, ent nüüd on see seeneniidistikuna katmas tervet maad. Hea näide on mitmed residentuuriprogrammid maapiirkondades, äärealadel, linnainimesele kaugetes külades.
Kas sõna- ja kunstiloome on sinu puhul seotud? Kas ja kuidas on su tööd ja luuletused omavahel põimunud?
Meedium peab toetama ideed, olema kättesaadav ja käepärane. Mõne mõtte edasiandmiseks sobib foto või hoopiski luuletus, teinekord passib selleks skulptuur või gobelään.
Tegin mitu aastat loomeuurimust, kui õppisin meie kunstiakadeemias. Töö sai üpriski mahukas: dokumenteerisin murret ja maastikku, kudusin gobelääni, töötasin foto, video, tikandi ja luulega. Loomeuurimus on kui veimevakk, kuhu on kogutud rohkelt infomaterjali, mis on läbi töötatud ja uuritud. Tänu veimevaka rikkalikule sisule saab luua tähtteose, ent see annab võimaluse töötada ühes valdkonnas pikka aega, luua teoste ja teadmiste võrgustiku. See on jätkusuutlik töömeetod, mille abil saab keskenduda ühele teemale, valdkonnale või kogukonnale, minna süvitsi.
Kui alustad uue töö kavandamist, siis millises etapis teed tehnilised otsused, määrad mõõdud, materjali, tehnika vms?
Olen tähele pannud, et mulle meeldib kavandeid teha suviti. Need kipuvad hästi välja tulema, kui peas on lihtsad mõtted ja ei tahagi rohkemat kui lahket suvetuult, jäätist ja lõunauinakut. Mulle on käepärane pastell ja kesksuve värvid ning mulle meeldib joonistada eeskätt õues, päike lõõskamas ja värve põletamas. Mis neist kavanditest aga sügisel saab, on omaette lugu.
Noore algaja kunstnikuna, kes tahtis esineda näitustel ja teha suuri töid, tuli teha valik, mis tol hetkel küll lähtus igati tehnilistest võimalustest. Gobelään on suurepärane meedium ja tahaksin suurima heameelega peaasjalikult kududa. Küll aga oleksin saanud nõnnaviisi toimetades teha oma esimese näituse alles mitu-setu aastat pärast lõpetamist ja kes teab, millal oleks olnud oodata järgmist. Iga kunstnik teab, et tehnika ja meedium peab toetama algideed. Seni olen teinud rohkelt tikandit. See on olnud hea valik, andnud edasi kavandil kujutatu ja võimaldanud teha suuremõõtmelisi töid. Suuri töid soovitas mul teha Aleksejs Naumovs, Läti maalikunstnik ja sealse kunstiakadeemia endine rektor, kelle käe all oli mul suur au õppida. Esimestel maalitundidel läksin klassiruumi väikese lõuendiga. Iga kord, kui kohtusime, utsitas ta mind järgmine kord ikka suuremat valima. Ja mitte lihtsalt suurt, vaid veelgi suuremat! Ja veel! Nõnda saingi aru, et suur formaat on minu formaat.
Sel sügisel olen rohkelt teinud rüiut, mille kasuks kõneleb see, et materjal ning selle käsitlusviis annab edasi minu meelispärast pastellijoonist. Tehnika toetab kavandit. Praegu ongi üks minu suur rüiu vaadata galeriis Tütar. Tööd üles pannes pidin hea meelega tõdema, et töö näeb välja nagu kavand. Seda ei ole lihtne saavutada. Torketikandi puhul juhtub tihtilugu, et kavand ja töö erinevad. Pean kavandit ikka niivõrd oluliseks, et kavand on alati eesmärk. „Kavandil on alati õigus,“ nagu ütles Aija Baumane, üks minu õppejõude Läti kunstiakadeemias.
Mul on ääretult hea meel, et rüiu on bumerangina kaasaegsesse kunsti ja interjööridisaini tagasi tulnud. Kui õppisin kõrgemas kunstikoolis Pallas telgedel kudumist, siis mäletan selgelt, et küsisime kursusekaaslastega kudumistehnoloogia õppejõult kangakudumise õpikut sirvides, kas rüiut ka proovima hakkame. Rüiu oli õpikus viimastel lehekülgedel. Õppejõud vastas selle peale: „Ah, see on nii vanamoeline! Kes tahab, võib ise proovida, aga koos me seda läbi ei võta.“ Kuna tehnikaid on tekstiili õppekavas rohkelt, siis õpingute ajal ma rüiut ei proovinudki. Näen, et nooremad kolleegid juba töötavad rüiuga. Usun, et rüiuusu aitas tagasi tuua tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitus „Fookus. Rüiuvaibad“, mille kureerisid Helen Adamson ja Kai Lobjakas.
Muidugimõista dikteerib töö väljanägemise ka loovisiku majanduslik olukord. Mida rohkem on erinevaid ressursse ja lihtsam nendele ligipääs, seda paremad on ka loometöö viljad. Oluline roll on ka tugistruktuuridel. Tuleb tõdeda: kunstnik on üsna omapäi. Peaaegu iga kunstieriala lõpetanud tudeng avastab end ühtäkki suure külma tuule käes. Ateljee üür, materjal ja abikäe palkamine on kallis, rääkimata sellest, et kunstnik peab veel suutma iseendale ravikindlustust maksta ja tulevikuks palukesi kõrvale panna. Iga loovisik peab olema kunstnike liidule ääretult tänulik, et eelmisel aastal algatati kampaania „Ravikindlustus kõigile!“. Tean vägagi hästi, nii iseenda kui ka oma kolleegide pealt, et ravikindlustus on üks esimesi asju, milles järeleandmisi tehakse.
Miks kasutad oma ideede väljendamiseks kunstnikuna enamasti tekstiili?
Mõne aasta eest otsisin praktikavõimalust välismaal. Võtsin ühendust paljude tekstiilikunstnikega, ent üsna tihti sain vastuse, et seda võimalust nad mulle pakkuda ei saa. Seda nimelt seetõttu, et töötavad laste ja põhitöö kõrvalt, õhtul hilja oma köögilaua taga. Tollal olin naiivse tudengina sellest šokeeritud, ent see avab ka midagi muud kõnekamat. Enamik tekstiilikunsti-tehnikaid on nii-öelda külmad tehnikad: võta kätte, tee tööd ja jäta südamerahus pooleli ning nii kas või kümme korda päevas. Tekstiil on meedium, mida on hõlbus teha, kui vahendeid napib, aega on vähe ning oma tähelepanu peab mitme kohustuse vahel jagama. Kõlab nagu miski, millega naised on pidanud silmitsi seisma nii minevikus kui ka praegu. Tekstiili ajaloolises pagasis leiab valusat veelgi: mehed on teinud suurejooneliste gobeläänide ja tikandite kavandeid ning naised need nähtamatu tööjõuna teostanud. Näeme sedasama ka tänapäeval …
Näib, et koroonaviirus tõi tekstiili kui materjali ka teiste kunstnike portfooliosse. Miks? Sest tekstiil on hõlpsalt töödeldav ja kättesaadav. Lisaks sellele on tekstiil tugevalt põimunud igaühe isikliku eluga, mistõttu on ta pidevalt kohal ja tugevalt mõtestatud. Tekstiil on lai valdkond: rohkelt on tehnikaid, materjale, käsitlusviise. Tekstiil võib olla pehme ja õrn, nagu seda on näiteks Aune Taamali tööd, aga ka karm ja jõuline nagu Anu Põdra skulptuurid. Tekstiil võib olla nutikas, nagu on seda korduvalt tõestanud Kärt Ojavee, ja humoorikas, nagu on seda Krista Leesi teosed. Eesti kunstnike töödest meeldivad mulle väga Edgar Tedresaare düstoopilised maastikuvaated ja Eva Mustoneni sügavalt läbi mõeldud mõtiskelu. Tekstiil kui materjal on tema töödes ehk kadunud, ent tekstiilikunstniku mõtlemine on selgelt selle taga.
Kuidas oled määratlenud kodukoha? Kas see on geograafiline mõiste või pigem kogetul põhinev emotsionaalne seos kohaga? Millal on ruum? Millal saab ruumist koht? Kas või kuidas on kodu(koha) mõiste sinu puhul aastate jooksul muutunud?
Olen väga palju reisinud, kolinud, ringi uidanud. Kui noorena oli kibekiire, et saaks ometi sellest masendavast maakohast ära linna, ja võimalikult suurde, siis enam ma õnneks nii ei mõtle. Küll aga tuleb tõdeda, et mida rohkem olen käinud ära, seda rohkem tahan tulla tagasi. Kodust kaugel reisilisel on alati üks raske kivi seljakotis ja see pole miski muu kui kodu ja selle koha maastik. Seetõttu on ka minu töödes läbiv joon mu enda kodukoht. Kui olen väga kaua kodust eemal olnud, leian end tegemast Google Mapsis jalutuskäike sealsamas, kus olen üles kasvanud. Ka suur osa minu vaibakavanditest on vaated tagasi, mälestusmaastikud, nagu mulle meeldib neid kutsuda.
Hiljuti teostasid oma näitusetöö kogukonnaprojektina ning töö valmimisse andsid oma panuse paljud Kadrina inimesed. Mida see kogemus sulle andis? Kas pidid midagi oma tööprotsessis muutma?
Kogukonnaprojekt leidis Kadrina rahvamajas aset eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses ning päädis näitusega galeriis Tütar: valmistasime 350 inimesega suure rüiuvaiba. Kuigi minu ateljee on pealinnas, näis igati mõistlik minna vaipa kuduma just Kadrinasse, sest vaip räägib selle koha loo. Üsna loomulikult tuli mõte, et iga sealne inimene võiks sellesse vaipa panna oma sõlmekese. Üks asi viis teiseni, nõnda vist heade mõtetega juba on, ja ühest vaibakudumise ettevõtmisest sai kogukonnaprojekt. Võiksin sellest rääkida pikalt, sest projekt oli menukas. Usun, et palju uut õppisin mina ja samuti kohalikud.
Küll aga tasub vahest välja tuua, et projekti jooksul kerkis esile hulgaliselt küsimusi, mis jäid mõtetesse kõlama. Laua taga räägiti muidugimõista paljustki, ent üks teema oli kunstniku roll ühiskonnas ja tema käekäik. Üsna teravalt tuli esile, et inimesed julgesid küsida selliste asjade kohta, mida kultuuriüritustel Tallinnas või Tartus ei kuule. Omaette teema on ka ühise sõnavara puudumine. Üsna varsti harjusin aga oma töödest kõnelema ka inimestega väljaspool kunstivaldkonda. Inimesi huvitavad praktilised asjad: kust ikka lõng on pärit ja palju see kõik maksis, millest ma muidu elan, mis sellest vaibast pärast saab, kas ma teen vabatahtlikku tööd? Mulle jäi ühest vestlusest kõrvu ka see, et üks osalejatest viitas ühisele vaibakudumisele kui heategevusprojektile.
Õppisin palju, aga ennekõike oli see väärtuslik kogemus. Kuigi ma olen palju ära käinud ja pärast maakooli lõpetamist ka ära kolinud, siis kogukonnaprojekt andis mulle suurepärase võimaluse tagasi minna. Tutvusin intensiivkursuse korras kõigi sealsete tegijatega, aktiivselt kaasamõtlejatega ning panustajatega. Sain suurepärase ülevaate, kuidas see konkreetne kogukond toimetab, millest mõtleb ja unistab. Mina rääkisin oma murest, tõstatasin ühe teemavaldkonna, ent teised lisasid oma mured, probleemid ja raskused. Vahel leidsin, et olen sotsioloogi ja noorsootöötaja rollis, mitte kunstnik.
Kõige tänulikum olen kahele inimesele, kelle abita poleks sellest kõigest asja saanud. Üks on galerii Tütar galerist Mailis Timmi, kellega meil on olnud pikk koostöö, milleni viis ühine õpitee kunstiakadeemias. Teine on Ahto-Lembit Lehtmets, kes on Kadrina kultuurikoja juhataja. Mõlemad tegid mulle ukse lahti, mõtlesid minuga kaasa ja aitasid igal võimalikul viisil. See on hindamatu, kui leiad üles inimesed, kes sinusse usuvad, ja kõige olulisem – nad usaldavad sind.
Kuhu edasi?
Mul tuleb veebruaris meie tarbekunsti- ja disainimuuseumis uus näitus. Suve lõpp viib mu kaheks kuuks Itaaliasse Mazzano Romano residentuuri ja üheks kuuks Lätti kirjanike ja tõlkijate loomemajja.
Õpetaja Laur ja koolijuhataja Maurus on hariduselu armastatud ja tsiteeritud klassikutena inforuumis kõvasti üle esindatud. Kaalukate kõrvaltegelastena esineb koolmeistreid ju paljudes teostes. Näiteks Mats Traadi jõgiromaani „Minge üles mägedele“ esimese jao juhatab sisse aastasse 1885 dateeritud dialoog, kus kaks külaharitlast, noor aateline koolmeister Teder ning vanem ja kogenum vallakirjutaja Zirk, vahetavad mõtteid ei millegi muu kui rahvus- ja hariduspoliitika põimituse üle. Koolireform ehk venestamine on just hoogu sisse saamas ning Koidula ja Hurt ei ole veel surnud. Kokkusurutult kõlab see nii:
Teder: „Ühel naisterahval, olgu ta nii kõva isamaalane kui tahes, ei jõua rahvas ometi üleval seista.“
Zirk: „Kellel veel kui mitte naisterahval? Kellel peale naise seisab üleval ükskõik milline rahvus?“
Teder: „Elu üleüldine edenemine on see aade, kui asi lühidalt paari sõnaga ära öelda.“
Zirk: „Tollest nõndanimetatud edenemisest tulebki ots. Edenemine on ainult silmamoondus. Tõelikult ei ole edenemist olemas, see on ilus muinasjutt, mis midagi ei maksa. Kas see on edenemine, kui ülevalt poolt tuleb ühtevalu uusi ja uusi pabereid? Ei jõua nendega üksinda toime saada. Tuleb abiline võtta.“
Teder: „Ega siis see, et pabereid järjest juurde tuleb, ei tähenda veel eesti rahva otsa.“
Zirk: „Õkva otsa. Kus paber, seal ots. Paber uputab kõik ära. Sest paber ei ole tühi, paber on täis keeldusid ja käskusid. Kas Noa-aegsest veeuputusest tuli maailma ots või ei tulnud?“
Teder: „Tuli küll, aga paber ja vesi on kaks ise asja.“
Zirk: „Vesi kuivab ära ja maa taheneb, rohi pistab nuki välja. Aga paberirisust ei võta ükski taim ega puu läbi.“
Teder: „Taara tamm võtab küll läbi.“
Zirk: „„Virulases“ võib võtta. Aga vallamajas ei võta.“
Ei sõnnikut, ei piima, kirjaoskajate relv on poeesia.
Kui aktuaalne, sest millest muust siin jutt käib kui haridus- ja riigireformist, omavalitsuse ülesannetest ja tulubaasist, bürokraatia vohamisest, aina uutest käskudest ja keeldudest, mis töökoormust muudkui suurendavad. 140 aastat õigel teel ja ikka tulemuseta! Ajalehed ja muu meedia on täis analüüse, selgitusi ja õpetussõnu, aga vallamajades valitseb vaikus, sealt ei ole tänaseni keegi tahtnud õpetajate ja valitsusega ühte ruumi läbirääkimistelegi tulla. Ainus, millest toonased aatemehed midagi ei tea, on organiseeritud töövõitlus, streik.
Haridusminister Kristina Kallas võib lõputult ringi käia, taara tamme tõru taskus, aga mitte kuskile ei ole seda kasvama pista. President Alar Karis paneb haigele nädalast nädalasse sama diagnoosi ning soovitab lihtsat ravivõtet, kuid vastuseks on solvumine ja ravist keeldumine. „Kõige rohkem ilmestab olukord oskamatust kokku leppida, mis on Eesti ühiskonnas muutumas krooniliseks,“ räägib president. Ja teisal: „Ei ole süüdlaste otsimise aeg, on tööle hakkamise aeg. Ei ole ultimaatumite aeg, vaid on kokkulepete otsimise aeg.“ Aga oskamatud ei hakka oskajaks, ultimaatum püsib ning kuni kinnistelt koosolekutelt ei väljuta senisest teistsuguse sõnumiga, peab kokkulepete otsimist vaid teeskluseks pidama.
Ka heatahtlikem vaatleja ei jaksa end lõputuseni veenda, et häda on kõigest kommunikatsioonis ja (võib-olla) juhtimises. Sellelt sibulalt on nüüdseks kõik juhtimis- ja kommunikatsioonikihid ammu kooritud ning alles jäänud ainult lihtlabane jonn. Jonn ei kuulu kummagi valdkonna põhirelvastusse, vaid lasteaeda. Aga jah, sellesse Sirtsu sohu ei saa teda praegu ajada, sest ka lasteaedades on streik.
Kujunenud pildil on peaminister Kaja Kallas koos oma ustava sõjasulase Mart Võrklaevaga üsna toetajateta jäänud. Kaks kõigi vastu, lähevad oma saatusele vastu nagu kaks saarlast Betti Alveri ballaadis. Need kaks eksimatut teavad, et viga on teistes. Raske krooniline haigus peitub mujal, mitte Stenbocki majas. Ja vahet ei ole, kas haavast verd ainult immitseb või purskab, rahaga peaminister seda plaasterdama ei hakka. Enne neli aastat reforme, alles siis plaaster, kuulutab peaminister, andmata oma haridusministrile läbirääkimisteks sentigi kauplemisruumi. Neli aastat on peaminister seadnud ka tärminiks, mil kavatseb täielikult pühenduda oma raske töö viljade nautimisele.
See jonn alahindab tõsiselt ühiskonna keskmist võimet suuri ja kaugeid asju lähedaseks ja väikeseks teisendada. Kümme miljonit eurot, mille „leidmine“ nii ilmavõimatu on, moodustab vaevu pool promilli riigieelarve tulust või kulust. Keskmise palga saajale taandatult tähendaks see ligikaudu ühte eurot, mille võib leida nii rahakoti nurgast kui ka mõnest taskust ja mille olemasolu või puudumine toimetulekut ei mõjuta. Riigieelarves mahub kümme ja enamgi miljonit rahandusministeeriumi normaalse ennustusvea piiridesse.
Aga peaminister on valmis pigem hukkama koalitsioonipartneri kui väikseimatki rahalist lepitussammu tegema, see on põhimõtte küsimus. Juhul muidugi, kui jonn on põhimõte. Võimalik valitsusremont on samuti tülikas, kuid mandaatide seis Toompeal võimaldab partneri vahetamist iga kell. Mõistagi ei oleks lepliku Eesti 200 asemele saabuv ja rahva armastuse paistel kohevile läinud Isamaa mingi lihtne teekaaslane, aga parem ikka kui välja näidata kas või murdosakest empaatiat, mis peaministri sõnastikus on irratsionaalsuse ja nõrkuse sünonüüm.
Jäiga hoiaku korduvalt väljendatud peapõhjus on, et kui ühele annad, siis tulevad „nad kõik“ raha järele. Või vastupidi öeldult: kui praegu ühele plaastrit ei pane, siis saavad teisedki selge sõnumi kätte ja loobuvad vastutustundliku valitsuse tülitamisest oma tühise rahamurega. Kas see võiks olla ka põhjendatud lootus? Mitte sugugi.
Juba sügisese meeleavalduse ajal andis oma toetusest õpetajate nõudmistele teada rida ametiliite. Sama juhtus vahetult enne haridustöötajate streigi algust. Solidaarsust väljendasid teiste seas arstide liit, muuseumi- ja teatritöötajad. Avaliku sektori palkade külmutamisel ei jää õpetajate streik ainsaks, on teatriliidu avalduses kindla veendumusena kirjas.
Seega, kevadel tulevad nad igal juhul ning ummistavad koridorid ja majaesised sise-, sotsiaal-, kultuuri- ja ühisministeeriumis. Nad tulevad sõltumata sellest, millise partei lipp parajasti neil hoonetel on heisatud ning kes peab ministri ametit. Tõenäoliselt saavad tulijad senisest enam solidaarsustuge ka erasektori töövõtjatelt. Põhiosa tulijaist on ka kuulikindlad reforminõuete vastu. Sest neil on reformid ammu tehtud, oma süsteemid õhukeseks ja tõhusaks lihvitud ja nad ei jää iial uskuma rahapakkide miraaži kaugel horisondil. Ja mine tea, võib-olla võtavad linnapead ja vallavanemadki vapruse kokku ning sisenevad oma nõudmistega koosolekuruumi.
Algusotsaga rahvusliku ärkamise aega ulatuva „üleüldise edenemise“ kultuuri imeline ajalooline järjepidevus avaldub selles, et just koolmeistrid on jälle tõrvikukandjad, tee lahtilükkajad. Kui tahes erakorraline ja äärmuslik streik kõrvaltvaataja silmis ka poleks, tegu on siiski vaid tööturu ühe poole euroopalikuks normaliseerimisega. Tunduski imelik, et sellega on nii kaua aega läinud ja varem ei ole palgasaajatel peale tulnud julgust teha sama, mida täiesti argiselt ja praegugi tehakse Soomes, Saksamaal, Leedus, Poolas, Prantsusmaal ja mujal. Streigivaba Eesti oligi Euroopas hälve, mitte normaalsus.
Kuid nagu tantsusaates öeldakse, saab tangot tantsida ainult kahekesi. Avalik sektor kubiseb headest kohtadest, kus seda tingimata teha ka juhul, kui president ei ole tangot riigi sünnipäevapeo tantsukaardile pannud. Esimese tantsusammuna võiks peaminister – ja see on täiesti tasuta – oma lemmikfraaside kogumikust välja visata väljendi „haridus on haigus“ ning igal hommikul peegli ees kümme korda korrata, et „haridus on investeering“. Kuni pähe kulub ning ka tegudele sunnib.
Pühapäeval, 28. jaanuaril anti Tartu kunsti aastanäituse viimasel tunnil esmakordselt välja publikulemmiku preemia, noore kunstniku ergutuspreemia ning kuulutati välja Tartu Kunstimaja 2023. aasta publiku lemmiknäitus. Kokku käis aastanäitusel 4325 külastajat!
Reedel, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Vahram Muradyani isikunäitus „Mõttevabad joonistused. Väljavõtteid visandivihikutest ~2014 – 2024“.
Selle kevade juubilar, 1983. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetanud Feliks Sarve autoritehnikas graafikanäitus tarbekunsti ja graafikagalerii Kunstiaken näituseaknal Tallinna vanalinnas on avatud 22. veebruarini 2024.
