„Igatsused. Teadagi kelle järele“, autorid Jaan Kruusvall ja Jüri Kaldmaa, lavastaja ja muusikaline kujundaja Jüri Kaldmaa, video-, valgus- ja helikujundaja Indrek Tobre. Mängivad Rein Annuk, Helle Laanes, Indrek Tobre ja Alla Ird, laulavad Rutt Poolakese ja Raahel Poolakese. Esietendus 29.I Tartu Kirjanduse Majas.
Vaatasin Tartu Kirjanduse Maja saalis Jaan Kruusvalli ja Jüri Kaldmaa tükki „Igatsused. Teadagi kelle järele“. Teadlikult ei nimeta ma seda ei lavastuseks ega näidendiks, sest minu meelest ta seda pole. Ideedest tungil õhtu aga küll. Siiralt loodan, et selle tükiga (loomulikult lisaks eelnenutele) ei pane Jüri Kaldmaa oma teatraalsele tegevusele punkti. Selliseid „hulle“ lihtsalt on vaja, igas valdkonnas. Kui kõik loksuksid üksnes oma turvalises tiigis, ei sünniks midagi uut.
Üks esimesi meeldivaid üllatusi tulenes suures osas tegijatel kasutada olnud raha nappusest. Sellises olukorras hakkab tööle nutikus, mis pani ka seekord mõttes vaimustuma. Pean silmas, kuidas prožektori tavavalguses oleva Rein Annuki nahk muutus järsku surnuhalliks – valguskujundaja Indrek Tobre lülitas tavavalguse välja ja kollase sisse. Vaimukas ja lihtne lahendus (tähelepanu)piiri markeerimisel. Muuseas, iseenesest minimaalsete vahenditega opereerima pidanud ettevõtmist saadab rõhutatult sisukas kavaleht.
Vist 1980. aastate keskel rääkis Madis Kõiv Tartu Kirjanduse Majas (toona asus see veel Õpetaja tänaval): „Soovitan jälgida Mati Undi tegemisi ja sõnavõtte. Võite temaga üldse mitte nõus olla, kuid tal on erakordne anne rääkida üksnes kõige olulisemast. Selline äratundmine on väga harv.“ Midagi selletaolist võiks ütelda ka Jüri Kaldmaa kohta. Sageli pole ma temaga lõpuni nõus, ent möönan, et käsitleb ta alati õiget asja.
„Igatsused. Teadagi kelle järele“ on ideedest tungil teatriõhtu. Mattias – Indrek Tobre, André – Rein Annuk, Naima – Helle Laanes.
Rein Annuki eriilmelistele osatäitmistele ei oska midagi ette heita. (Vana kala, küllap ka seepärast.) Võib-olla oli muutumine liiga järsk, kui armastusest kõnelevate piiblitsitaatide juures muutus naeruvääristav suhtumine pisarateni hingeliseks. Ning – lavastajale – Aarne Üksküla lugemist poleks ma kasutada söandanud (vähemalt mitte nii, et keegi teine Üksküla öeldut kordab), sest paremini ja mõttekamalt pole lihtsalt võimalik.
Helle Laanese ja Indrek Tobre puhul oli küll näha nende kogenematust, kuid (eriti Laanese puhul) mitte lavakrampi. Pigem vastupidi: vahel võinuks miimikaga tagasihoidlikumgi olla, aga küllap see on taas lavastaja teema ning torkas silma ekraani võimendava mõju tõttu.
Arvatavasti võib tulemust seletada järgmiselt. Kaldmaa on läbi lugenud kogu saada oleva Kruusvalli loomingu, tundnud temas ära hingesugulase ning otsustas nüüd selle pisut unarule jäänud väärtkirjaniku loodu elule äratada. Mispärast ei leppinud ta Kruusvalli selle või teise näidendi lavastamisega, ma muidugi ei tea. Kujutlen, et selline lahendus olnuks esteetiliselt mõjusam.
Võib-olla on asi selles, et Kaldmaale meeldivad nii väga Kruusvalli tekstides leiduvad ideed ja ta tahtis neid võimendada – ühest tekstist üks, teisest teine ja kolmandast kolmas mõte või mõttekäik? Sellepärast on ta siis kasutanud katkendeid Kruusvalli näidenditest ja kuuldemängust, filmilõiku Arvo Pärdist, plaadisalvestisi, 18 muusikapala, sh nii klassikat kuika poppi, ja (ennekõike?) piiblit. Nn Kaldmaa punki – teatud üle võlli grotesksust, mis vaatajad nina- ja nägupidi maailma pahedesse surub – võimendas veelgi see, et suur osa nähtud etüüdidest jooksis seinal kahel ekraanil ning näitlejad olid väikeses saalis justkui üleelusuurused.
Liiga lihtsustav oleks tema seekordset ettevõtmist nimetada usupropagandaks. Pigem võib rääkida õhtumaise kultuuri kontekstis hoiatavast ettevõtmisest. Kuna aga õhtumaise vaimuilma taustal on paljuski piibel, siis eks ta sinnapoole kisu. Jüri Kaldmaa jätkab sama teemaga (sellele oli pühendatud ka tema „Patukahetseja“, nobelist Isaac Bashevis Singeri samanimelise romaani ainetel loodud lavastus, mida mängis Vilde harrastusteater), milleks on inimese kergemeelne alistumine kurjale, vaimupimedus.
Vanemuise „Kirsiaed“, autor Anton Tšehhov, tõlkijad Ernst Raudsepp ja Toomas Kall, lavastaja Priit Strandberg, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikalised kujundajad Priit Strandberg ja Ele Sonn, liikumisjuht Marika Aidla. Mängivad Piret Laurimaa, Linda Porkanen, Karol Kuntsel, Helo Kaplinski, Andres Mähar, Ken Rüütel, Margus Jaanovits, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste, Lena Barbara Luhse, Aivar Tommingas, Kristjan Üksküla, Gustav Nikopensius, Tobias Pilv, Einar Susi, Martin Metsanurk ja Margus Kits. Esietendus 4. II Vanemuise väikeses majas.
Anton Pavlovitš Tšehhovi näidendeid ootan lavale alati lootusrikka huviga. Esietendusel Vanemuise teatri väikeses majas küsiti minult, kui mitmes „Kirsiaias“ olen varem viibinud. Jäin vastuse võlgu. Hiljem teatrimärkmikke ja kalendreid lapates selgus, et alates aastast 1987 olen näinud 12 lavastuse 21 etendust. Peale Eesti teatri Peter Brooki, Rimas Tuminase ja Eimuntas Nekrošiuse tõlgendused, korduvalt olen vaadanud Kaarin Raidi (Ugala, 1993), Mati Undi (Vanemuine, 2001) ja äsjast Andres Noormetsa lavastust (Ugala, 2022). Nõnda on Priit Strandbergi „Kirsiaed“ minu teatrielus kolmeteistkümnes – õnnenumber.
Kas võrdlemine on vältimatu? Jah ja ei. On ju võimatu „kustutada mälu kirjatahvlilt kõik märkmed“ (viide Hamletile). Nii et kui kirsiaia ostnud Jermolai Lopahhin roomab Andres Mähari kehastuses põrandal, tuleb silme ette Elmo Nüganen samas misanstseenis, Kaarin Raidi lavastuses. Polegi tähtis, kas tsitaat on teadlik või mitte, mälu on virgunud. Midagi ligilähedast juhtus lavastuse finaalis, aga sellest edaspidi. Kuna Andres Noormetsa isikupärase ja (aja)tundliku sõnumiga „Kirsiaiaga“ puudub veel distants, oli võrdlus sisimas vältimatu ja segas mõnel hetkel.
Siinne vastukaja põhineb üksnes esietendusel. Oli omajagu närveldamist, sekka vahvaid viperusi, mis panevad proovile näitleja valmisoleku. Kui Marika Barabanštšikova Charlottana ajas kaarditrikis sassi padaemanda ja ärtuässa, reageeris ta koos partneritega muigava huumoriga ja see sobis tegelaskujuga igati. Kui oksjonilt naasnud Lopahhini püksid lõhki kärisesid, nentis Andres Mähar kohase kaupmehetooniga: „Ostan uued. Ei naera minu üle!“
Oluline osa lavaõhustikus on Liisa Soolepa stsenograafial, ka kostüümidel. Esmalt püüab pilku valge kiiktool. Teises lavaservas valge kiikhobu, mälestus uppunud Grišast. Hiljem tuuakse kiiktoole juurde, teistmoodi toole laval ei olegi. Korraks hakkas kummitama Samuel Becketti näidend „Kiiktoolilaul“ („Rockaby“), aga sõitlesin end ülemõtlemise pärast, sest Becketti helistikuga Strandbergi lavailm ei haaku.
Andres Mähari Lopahhin on viisaka napi naeratusega self-made man, Piret Laurimaa mängib Ranevskajat daamiliku teatraalsusega. Maris Savik
Isegi kuulsal saja-aastasel kapil on kaarjad jalased. Õõtsuv, püsikindluseta kodupaik. Kui kirsiaed müüdud, kodu kadunud, nutab Ranevskaja (Piret Laurimaa) kiiktoolis kummaliselt kallakil, peaaegu horisontaalses asendis, pidetuna maa ja taeva vahel. Valgete kiiktoolide tähenduslikkust võimendab nende pahupidi pööramine: tekib kalmistu või kiriku kujund, nähtavaks saavad ristid ja pühapildid kiiktoolipõhjadel. Viimaks tassitakse toolid minema. Rullitakse kokku ka valge vaip, mis tuletas meelde Adolf Šapiro lavastuse „Isad ja pojad“ (kunstnik Andris Freibergs, Tallinna Linnateater, 2002), ehkki sealne valge vaip oli sulgjas.
Kui kirsiaed on müüdud, kerkib õhku ja kaob silmist ka ilmatu suur valge lühter laes. Ebatavaline lühter, kus lampide või küünalde asemel on kaunid valged linikud ümarates raamides ja valged suled. Suled seostusid Tšehhovi „Kajakaga“, enne kui taipasin, et lühter tähistab üksiti indiaani unenäopüüdjat – kirsiaia kaotamine on nagu unenäo lõpp.
Lapsemeelset, unenäolist, hõljuvat, ebapraktilist hingust väljendavad ka kostüümid. Kõige ilmekamalt Gajevi (Karol Kuntsel) kollane lehvivate hõlmadega kuub, mille kollane värv seostub tema piljardimängukirega, abitu asendustegevusega: „Kollane keskele …“. Preili moodi teenijatüdruku Dunjaša (Lena Barbara Luhse) roheline heljuv kleit sobib plikapõlve hüüdnimega Kurgike. Praktilise meelega tegelased kannavad maisemaid kostüüme, näiteks Varja ja Lopahhin.
Unenäolisust, viirastuslikkust toonitab lavastaja kavalehe saatesõnas. Esietenduse põhjal ei ole see püüdlus teostunud terviklikuna, eriti kui võrrelda Noormetsa lavastuse hoopis teistsuguse, aga läbiva ja läbimõeldud unenäotajuga.
Strandbergi lavailmas on üks imetabane, uneline viiv. Varja (Linda Porkanen) lööb oksjonilt saabuval Lopahhinil piljardikepiga näo veriseks: eksikombel, tahtes äsada tüütule ja ülbele Jepihhodovile (Jüri Lumiste). Kui Lopahhin hiljem püüab nutvat Ranevskajat lohutada, pühib naine tema näolt verd … Just nagu ükskord ammu, kui poisike-matsike Jermolai oli isalt kolki saanud. Irreaalne meenutus, mõlemale habras äratundmishetk. Sellega haakub kirsiaia vastse peremehe Lopahhini varasem repliik: „Ma näen und, see ainult viirastub mulle, ainult paistab nii … See on teie kujutluse vili, kaetud teadmatuse hämarusega …“ Andres Mähari rollielu on asjalik ja neutraalne, seejuures oma saladusega. Tema Lopahhin on viisaka napi naeratusega self-made man.
Ainsa vaatamisega ei saanud ma jälile uue „Kirsiaia“ inimsuhete süsteemile. Rollidest jääb meelde hetki, vaimukaid kohandumisi, ilmekaid ülesandeid. Aga kui küsida, näiteks, kas keegi kedagi armastab või kellessegi armub, pole lihtne veendunult vastata. Võib-olla ongi eitav vastus selle kirsiaia saatuses määrav? Varja siiski loodab, viimase hetkeni, et Lopahhin teeb talle abieluettepaneku: Linda Porkaneni roll on täpne, lakooniline.
Noor, ilus, lootusrikas Anja (Helo Kaplinski) armub Petja Trofimovisse – või siiski rohkem omaenda armumisse? Võluv on stseen näidendi teise vaatuse lõpus, kui Anja peibutab Petjat mahaunustatud kingaga nagu Tuhkatriinu printsi. Aga hiljem haihtub Anja ja Petja liin õhku nagu püüdmatu uni. Ken Rüütel mängib igavest üliõpilast Trofimovit pigem elukauge idealistina. Koomilisevõitu karakteersuseks lisatud Petja pudistamine ei sobiks nagu Tšehhovi mängureeglitega, näib tarbetu.
Kui jutt karikeerimisele kandus, siis Jepihhodov (Jüri Lumiste) ja Simeonov-Pištšik (Margus Jaanovits) stardivad ansamblist eristuvas stiilis, saabudes justkui otsejoones Turgenevi „Armuleivasööjast“ (lavastaja Robert Annus, 2022). Ent Jaanovitsi rollihelistik teiseneb viimases, jumalagajätu stseenis nukraks ja tundlikuks.
Piret Laurimaa mängib Ranevskajat daamiliku teatraalsusega, mis tuletab meelde näitlejanna Arkadinat „Kajakas“. Kentsakas, isegi kohatu paralleel, sest Laurimaa on küll mänginud Arkadinat, aga hoopis teise groteskikraadiga (lavastaja Andres Noormets, Endla, 2007). Ranevskaja õhulises lavaelus on iseenda ja tõeluse eest pagemist, see vajaks korduvvaatlust. Samuti hõljub oma maailmas Karol Kuntseli Gajev, kes hetkiti ilmutab iseloomu, näiteks suhtub tõrksalt ja valvsalt Lopahhinisse ega taha Pištšikule raha laenata. Täpselt Tšehhovi tragikoomikat tabav moment on imestunud valu Gajevi silmis, kui ta vaatab katkimurtud piljardikeppi.
Marika Barabanštšikova kodutu guvernant Charlotta jätab mõisa ja kirsiaiaga jumalaga rituaalse kummardusega, mis annab tähendusemahu nii rollile kui ka lahkumisele, kontrastiks Dunjaša edvistav lokikese sättimine. Lena Barbara Luhsel on Dunjašana mänguruumi, nii preilimaneerides kui ka klammerduvas kiindumuses Jašasse. Kristjan Üksküla liigub Jaša rollis ootuspärase jultumusega, näpates avalikult proua raha. Ent ootamatu on tema piinlikkustunne, kui teemaks vana Firsi haiglasse viimine: Jaša peaaegu tahaks üles tunnistada, aga seda ei märka keegi. Aivar Tommingas alustab Firsi rolli üpris krapsakana, elupõlise teenri raugastumine mõjub sama äkilise, valusana kui kirsiaia raiumine.
Enne Firsi finaali veel Jakobi mäe teatristuudio vilistlaste osalusest, kuna neil on mitu kõrvarolli. Kelmika sürpriisina ilmuvad noored inglased, kes otsivad innukalt valget savi. Teekäija (Gustav Nikopensius) on paljasjalgne rändur, tema leebe olek kannab sama teemat mis ikoonid kiiktoolidel. Strandbergi lavastustele on omane musikaalsus: siin mängib juudi orkester, järgides Tšehhovi teksti, andes ballistseenile isikupärase koloriidi.
Kui mõisa uksed on lukustatud ja hüljatud Firss heitnud puhkama, kogunevad taamal kõik tegelased ja laulavad, jõuliseks eeslauljaks Kristjan Üksküla. See äratab mälestuse VHK teatrikooli XX lennu lõpulavastusest Esna mõisas, kus noored osalised laulsid Firsile hällilaulu (lavastaja Maria Peterson, Theatrum, 2018). Nii liigutavat ja igavikulist „Kirsiaia“ finaali polnud ma varem kogenud. Strandbergi lavastus kajab nüüd selle hella mälestusega dialoogis.
Muidugi, alati on teatrisaalis inimesi, kellele „Kirsiaed“ pole kolmeteistkümnes või kolmekümne kolmas, vaid esimene.
Lastemuusikal „Sipsik“ Eno Raua raamatu ja Edgar Valteri illustratsioonide põhjal 18. II (esietendus) Vanemuise teatri suures saalis. Heliloojad Ewert Sundja ja Tauno Aints, laulusõnade autorid Priit Strandberg ja Leelo Tungal, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent Martin Sildos või Kristi Jagodin, lavastaja Maria Annus, libreto autor Priit Strandberg, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Heili Lindepuu, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm ja helirežissöör Lauri Kool. Osades Kaarel Targo, Saara Pius, Ott Raidmets või Kaarel Pogga, Veikko Täär, Karin Tammaru, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Simo Breede, Laura Niils jt, Vanemuise ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd.
Siinsete arvamusavalduste konteksti seadmiseks ja pehmendamiseks olgu öeldud, et olen Nõukogude aja laps, kelle „Sipsik“ on kapsaks loetud ja kes armastab seniajani entusiastlikult lastekirjandust ja -teatrit (2020. aasta filmi vaatasin ära küll alles pärast lavastuse nägemist). Sipsikul ja Anul on mu helges lapsepõlves oma soe koht. Paraku on lisandunud ka paarkümmend aastat analüütilist ja praktilist teatrivaatamist, mistõttu ei saa nostalgia lavastuse hindamisel üleliia määravaks.
Sipsik sündis rohkem kui 60 aastat tagasi Eno Raua ja Edgar Valteri peas. Esimene raamat nägi trükivalgust 1962. aastal, seejärel on Sipsik tegutsenud lisalugudes ja rahva mälus, kuuldemängudes ja lavastustes, 2020. aastal näiteks populaarses joonisfilmis ning nüüd Vanemuise muusikalis. Nagu on öelnud selle muusikali lavastaja Maria Annus Kuku raadio intervjuus, on Sipsik ja tema lood eesti lastekirjanduse tüvitekst.* Nõus. Ja kui esietendusel ütles Mardi tegelaskuju, et ta on „lihtsalt üks sipsik!“ (viide kaltsunuku ebakommertslikule välimusele), siis nentis üks laps parterist valju häälega, et „see ongi ju tema nimi!“. Nõustun ka temaga. Sipsikust on saanud samasugune selgepiiriline, aga aja- ja põlvkonna piirideta tegelane nagu Vanapagan, Kaval-Ants, Tipp ja Täpp, Naksitrallid, Pöialpoiss, Pipi, muumid ja paljud teised, kes on oma juturaamidest välja pressinud ja otsivad aina uusi seiklusi. Selliste armastatud tegelaste taaselustamisega käib alati kaasas suur risk, sest kuigi publiku huvi on garanteeritud, kätkeb see endas ka suuri ootusi. Igaühel meist on ajusopis oma Sipsik ning mis tahes interpretatsioon läheb paratamatult sellest tegelasest lahku. Sipsiku puhul on vähemalt üks aspekt juba Valteri joonistuste tõttu olemas: Sipsikul on kõigi lugejate silmis ühesugune välimus, aga kõik muu, nagu hääl, käitumine, iseloom ja liikumine, on olemas vaid kujutluses. Kas nendel kujutluse-Sipsikutel ja lava-Sipsikul leidub ka mõni kokkupuutepunkt, on iseasi.
Esmalt üllatas otsus tuua „Sipsik“ Vanemuises suurele lavale. Samas Kuku intervjuus selgitab küll lavastaja Maria Annus, kuidas paisutati Sipsiku ja Anu intiimne suhe suure lava jaoks dramaturgia ja lavakujunduse abil tihedamaks ja kaalukamaks, kuid ei anna otsest vastust, miks valiti üldse suur lava. Ehk oli selle otsuse taga pragmaatiline repertuaariteatri loogika ja saali suur mahutavus, aga ma pole päris kindel, kas see otsus on ka loo teenistuses.
Juba esimeste stseenidega saab selgeks, et „Sipsiku“ muusikali esmane sihtgrupp on joonisfilmi näinud lapsed, kes reageerivad Ewert Sundja muusikale elavalt. Koos Tauno Aintsiga on sündinud filmiversioonist tummisem ja huvitavam orkestratsioon, mis täidab koos helivõimendusega saali. Läbivalt jäigi häirima heli tugevus, mis kasvas esietendusel teiseks vaatuseks veelgi. Kuna tegemist on lastetükiga, olid saalis enamasti koolieelikud oma vanematega, heli aga liiga vali – lausa nii vali, et pärast vaheaega olid mõnel lapsel peas müra summutavad klapid. Teine suur küsimärk on muusikas korduvad ja põhjenduseta rahvaviisid, mis katkestavad kummalistel hetkedel muu muusika ja tegevuse. Üheski tutvustuses ega intervjuus pole ma kuulnud põhjendust, millist eesmärki või sõnumit need seal kannavad, ent need segasid rohkem kui miski muu. Lavastus on muu hulgas ka liiga pikk (esimene vaatus üle tunni, kokku kestab lausa kaks tundi ja 40 minutit!), mistõttu võinuks just rahvalaulude kärpimine lisada tükile parasjagu kompaktsust ja selgust.
Tegelastest parim on Sipsik (Kaarel Targo ja Kristiina Meril Mere): füüsiliselt ja vokaalselt nõudlik kaksikroll on paaril hetkel kaheks jaotatud, et anda Targole võimalus keskenduda laulmisele ja pakkuda Merele suurepäraseid tantsustseene. Fotol koos Anuga (Saara Pius).
Filmiga võrreldes on dramatiseeringus inspiratsiooni ammutatud eelkõige raamatust ning see sisaldab mitmeid tuntud stseene, nagu Hiina raamat, lend kuule, taksosõit ja teleka ehitamine, aga enamik muidu toredaid stseene on liiga pikad ja ülemõeldud. Näiteks esimene ja vältimatult olulisim, Sipsiku õmblemine: kuigi see, kuidas Mart (Ott Raidmets) ja vanaema (Merle Jalakas) õmblevad, on päris huvitavalt lahendatud, on nende maneer pigem demonstratiivne kui praktiline. Pealegi ümbritseb neid kummalistes (kaltsunuku?) kostüümides koor, kes kipub õmblemist massiga varjama. Olgu, võib-olla oli lavastaja suunanud koori solistide ette selleks, et Sipsiku sünni tehnilist poolt varjata, kuid tegelikult see siiski segab. Ei maksa alahinnata laste (ja ka muu publiku) võimet aktsepteerida mängureegleid ja saada aru teatri tehnilistest vajadustest. Vahel on kasulikum mängida laval lahtiste kaartidega, mitte kangekaelselt traagelniite varjata.
Raidmetsa Mart on sümpaatne ja südamlik, lähedasem raamatu kui filmi Mardile, ning Raidmets näeb kõvasti vaeva, et olla kogu oma füüsisega siiralt lapselik. See mõjub veidralt aga Anu (Saara Pius) kõrval, kes jätab pigem iroonilise teismelise mulje, eriti lauludes. Tegelastes on teisigi küsitavusi, näiteks mängivad ema (Karin Tammaru) ja isa (Veikko Täär) toredalt humoorikas võtmes 1960ndaid, aga vanaema jääb oma suhtlemiselt ja kostüümilt kuhugi müütilisse EW aega, virvendab laval põhjuseta ja laulab suvalistel hetkedel rahvalaule. Oleks see mõeldud irooniliselt, võinuks vanaema olla päris naljakas, aga kui teda tõe pähe võtta, jääb temast paraku läila ja tehislik mulje.
Kõige suuremaid küsimärke tekitab aga koor, sest ikka ja jälle on arusaamatu, miks on koor laval, kui seda ei ole stseenis vaja. Eriti kurvaks teevad nende stseenid herilaste ja lindudena, sest liikumisjuht (Heili Lindepuu) on suure potentsiaaliga momendid maha maganud ja koori päris üksi jätnud. Seetõttu on stseenid, mis võinuksid olla hoogsad ja mängulised, uimased ja mittemidagiütlevad. Tegelastest parim on Sipsik (Kaarel Targo ja Kristiina Meril Mere): füüsiliselt ja vokaalselt nõudlik kaksikroll on paaril hetkel kaheks jaotatud, et anda Targole võimalus keskenduda laulmisele ja pakkuda Mere väiksemale versioonile suurepäraseid tantsustseene. Täiesti ootamatuna on tegelaskonda lisandunud kass (Rasmus Kull) ja koer (Simo Breede), kes viljelevad kõrvaltegelastena jaburat rokk-kabaree stiili ja täiskasvanute huumorit ning pakuvad tänuväärset vahepala.
Üldiselt jätab esimene vaatus väga eklektilise mulje, nii mängustiililt kui ka tegevuselt. Kõike on liiga palju ja liiga pikalt ning seda peegeldab publik, kes hakkab nõks enne tunni aja piiri kuuldavalt nihelema. Teatritegijate seas kehtivat reegel, et lastetüki vaatus ei tohi ületada kolmveerandtunni piiri, aga sellega pole siin arvestatud. Sellest on kahju, sest sisuline potentsiaal ja laste huvi loo vastu on suur. Kuigi dramatiseering on struktuurilt aus ja tugev, jääb esimese vaatuse dialoog paraku tegelastele alla: publikule pakutakse rohkem elutuid loosungeid ja eksalteeritud hüüdeid kui sisulist teksti. On tõeliselt südamlikke ja huvitavaid stseene, nagu Anu üksijäämise laul, teleka ehitamine ja lend kuule, aga needki on paisutatud ebavajalikult pikaks ja rahvarohkeks.
Täieliku möödalaskmisena mõjub Hiina stseen: kuigi raamatus oli idamaale rändamine Nõukogude aja lastele kindlasti huvitav mõttemäng, on vananenud stereotüüpide kasutamine 2023. aastal palju reisinud laste ees lihtsalt vale. Rääkimata sellest, et tänapäeval on lausa solvav laulda hiigelsuurte nukkude saatel plastikule ülistuslaulu. Samuti on äärmiselt kriipiv stseen, kui peolt tulnud lapsed viskavad oma üleriided suvaliselt põrandale ja kõik peale ema jalutavad neist lihtsalt üle. 1960ndail oli selline käitumine täiesti mõeldamatu ja tänapäevalgi ei tohiks lastetükis sellele mõjuva põhjenduseta kohta olla. Täiskasvanute peo- ja rannastseen võinuksid mõlemad olla leidlikud ja tabavad, aga esimene tekitab segadust momendiks ilmuvate täiskasvanute nukkudega (need on nii toredad, et neid võinuks olla näha rohkem kui vaid poole laulu ajaks), teine sunnib aga küsima, miks on rannas nii suur seltskond, seda enam et kostüümivahetuse ajaks on loodud eraldi Sipsikute tants. See on küll tore, aga publik tõlgendab seda etenduse lõpuna ja on eklektika jätkumise peale silmanähtavalt pettunud. Ja muidugi, nagu eespool juba mainitud, võinuks igasugune rahvalaul ja -tants olemata olla, sest lõpuks haaras mind tunne, et „Sipsikul“ on olnud mitu lavastajat.
Lavakujundus ja kostüümid (Iir Hermeliin) pakuvad lavastusele rohkem mänguruumi ja -võimalusi, kui see kasutada jaksab. Eeslava argisusele annab tagalava fantaasiamaa sügavust, üleelusuurused ploomid, telekas, aken ja klotsid on proportsioonilt lähedased Sipsikule ning kostüümid, eriti Sipsik, koer, kass, herilased ja linnud, on tõeliselt leidlikud. Samuti tabab märki video (Taavi Varm), mis tundub alguses küll veidi üleliigse kirjususena, aga lülitub mitmesuguste seikluste ajal sujuvalt tegevusse ja rikastab seda. Kokkuvõttes on põhjust kiita sama palju kui kritiseerida ning esietenduse publik rõkkas rõõmust nii ehk naa. Raske on siiski varjata pärast etendust mind tabanud suurt segadust ja pisukest pettumust, et tummise idee tulemus pole ei liha ega kala.
* Tiiu Rööp, Vanemuise Veerand: Lastemuusikal „Sipsik“. – Kuku Raadio 9. II 2023. https://kuku.pleier.ee/podcast/vanemuise-veerand/150899
Valter Ojakääru 100. sünniaastapäeval tema tegemistele tagasi vaadates saab taas kinnitust väide, et inimvõimetel pole piiri. Tema 93 aasta pikkuse elukaare alla mahtuvate saavutuste loetelu on pikk ja võimatu on nende hulgast välja sõeluda kõige olulisemat. Tegemist oli ajalookirjutaja, raadio ja kirjutava meedia ajakirjaniku ning helilooja ja saksofonistiga, kelle arhiivikogu teatri- ja muusikamuuseumis koosneb 167 kaustast ning kelle nime peale annab ERRi arhiivi otsingumootor 1318 viidet. Kõigi Ojakääru tegemiste ühendav lüli on suuremal või vähemal määral kirg džässi vastu, mis sai alguse lapsepõlves, kui ta kuulis raadiost äsja areenile ilmunud Count Basie ja Benny Goodmani muusikat.
Ojakääru elu ei jäänud ajaloo tõmbetuultest puutumata. Vabatahtlikult sunniviisiliselt Pärnu hävituspataljoni astununa viis saatus ta võitlusväljal vastakuti isa ja vennaga, kes sõdisid vastupanuvõitlejate poolel. „Oli pühapäev, 1. oktoober (1944). Wehrmacht oli võtnud mu elust 510 päeva, ent olin elus,“ 1 kirjeldab Ojakäär teenistuse lõppemist Saksa armees. Tema isa, ema ja õde kui bandiitide perekond saadeti 1945. aastal Siberisse. See intsident rikkus Ojakääru „isikliku toimiku“, mille tõttu ebaõnnestus tema esimene katse konservatooriumi astuda. Vaatamata tuntusele oli Ojakäär tagasihoidlik inimene, kes endast rääkida ei armastanud. Ojakääru tundnud iseloomustavad teda kui inimest, keda igapäevases suhtlemises väga sageli ei kohta: ta oli tähelepanelik, taktitundeline, peenelt vaimukas, sõnatundlik, osavõtlik ja viisakas.2 Milline on aga Ojakääru mitmetahulise pärandi tähendus?
Kuigi Ojakäär elas väikeses eesti keeleruumis ja suurema osa elust Nõukogude Liidu suletuse tingimustes, oli tema tegevusel üleilmne mõõde. Ta kuulus ilmselgelt kokku vanema põlvkonna džässipopulariseerijate, -ajaloolaste ja -kirjutajatega, kelle elu ja tegevus kulgesid muusika arenguga paralleelselt. Siinkohal väärivad nimetamist näiteks Saksa muusikaajakirjanik ja produtsent Jochim-Ernst Berendt, USAs tegutsenud mõjukad džässipopulariseerijad ja ajakirjanikud Leonard Feather, Nat Hentoff või Barry Ulanov, keda ühendas entusiasmist kantud džässialane tegevus.
Oma loomingust rääkides oli Valter Ojakäär skeptiline, öeldes, et ta ei kahetse kirjutamata jäänud oopusi, sest kui need jäid kirjutamata, siis polnud need tõenäoliselt kirjutamist väärt.
Ojakääru üleilmsest haardest annab tunnistust ka tema laiaulatuslik kirjavahetus, mis tänu mitmete keelte oskusele võimaldas laiendada suhtlusruumi Eestist väljapoole. Seega ei olnud Nõukogude-aegne suletus Ojakääru tüüpi uudishimu ja andekusega varustatud isikule takistuseks. Kirjasuhtluse praktiline eelis oli ligipääs nootidele, kirjandusele ja helisalvestistele. Talle omasel humoorikal kombel on Ojakäär raamatus meenutanud: „Mõeldes tagasi ajale, kui polnud veel internetti, meenub sadu ja sadu kirjaümbrikke, kuhu sai hügieeninõudeid eirates kleebitud keelega limpsitud Eesti, Nõukogude või Saksa postmarke, sõltuvalt sellest, kes meid parajasti juhtus valitsema.“3 Ojakääru kirjasõprade hulgas olid näiteks Berkelee muusikakolledži juhataja Robert Share, USA plaadiprodutsent John H. Hammond ja džässiautor James Lincoln Collier, Soome raadiotoimetaja Pekka Gronow ja paljud teised.
Ka Nõukogude muusikaringkondades ei olnud Ojakäär tundmatu tegelane. Sellest annab tunnistust osavõtt üleliidulise heliloojate liidu kongressidest, samuti NSV Liidus pälvitud tunnustus. Näiteks tema ajastu meeleoludega kooskõlas loodud laul „Rannakolhoosis“ (1950) levis üle Nõukogude impeeriumi ja on 40 väljaandega üks Eesti enim trükitud laule.
Ojakääru tegevus väärib kõrvutamist kahe Nõukogude Liidu ja Vene džässi prominendi, Aleksei Bataševi ja Vladimir Feiertagi omaga. Kui esimene 1960. aastal Feiertagi ja Valeri Mõssovski välja antud džässiraamat „Džaz: kratki otšerk“ ehk „Džäss. Lühike ülevaade“4 oli oma mahu tõttu pigem brošüüri tüüpi üllitis, siis Ojakääru 1966. aastal ilmunud „Džässmuusika“ kui esimene Nõukogude Liidus ilmunud džässiajaloo ülevaade oli Bataševi arvates tõsine originaalne töö, mis peaks ka vene keeles kättesaadav olema.5 Kahjuks seda viimast teha ei õnnestunud. Esimene nõukogude džässi käsitlev raamat ilmus Bataševilt 1972. aastal. Ojakääru 1950ndate lõpus eetrisse läinud esimesed džässiteemalised raadiosaated olid pärast sõda Nõukogude Liidus teedrajava tähendusega. Võrdluseks: Moskvas läks esimene džässiteemaline raadiosaade eetrisse 1963. aasta detsembris.
Ojakääru suur panus Eesti muusikalukku on kindlasti neljast osast koosnev koguteos, kus ta on üle 2000-l leheküljel andnud ülevaate meie levimuusikast selle algusest eelmise sajandi algupoolel kuni XXI sajandi algusaastateni. Sõna otseses mõttes kroonikuna on ta suutnud teose lehekülgedel talletada lugematul hulgal fakte tegutsenud ansamblitest ja muusikutest ning toimunud üritustest. Üht Ojakääru raamatut saatis ka suur müügiedu: 1978. aastal ilmunud „Popmuusika“ esimese trüki 10 000 eksemplari müüdi ära mõne päevaga. Raamatu teine trükk ilmus 1983. aastal tiraažiga 40 000.6
Laiale publikule on Ojakäär eelkõige tuntud raadio saatejuhina, kelle tasakaalukas hääl kõlas eetris rohkem kui 60 aastat. Üle raadiomaja läve astus Ojakäär esimest korda 1945. aastal, et osaleda raadioteadustajate konkursil. Pärast seda, kui ta oli edukalt läbinud katse, kus tal tuli muu hulgas korrektselt hääldada sõna „Massachusetts“, kinnitati ta ametipostile. Ent nädala pärast kadus Ojakääru nimi tööplaanist, kuna tema toimik osutus hääle eetris kõlamiseks ebasobivaks. Küll aga osutus sobilikuks Ojakääru saksofoni hääl: samal aastal sai temast Eesti Raadio džässiorkestri (hilisema nimetusega estraadiorkestri) saksofonirühma liige. Kuigi orkestris mängimine oli ansamblis mängimisega võrreldes pigem tüütu tegevus, kujunes stabiilse sissetuleku tõttu orkestrikarjäär 25 aastat pikaks. Ojakääru esimene džässisaade „Mida teie arvate?“ läks eetrisse 1950. aastate lõpus. Aastatel 1965–1970 oli eetris saade „Džässmuusika sõpradele“, kus Ojakääru „džässivalgustuslik“ tegevus hõlmas džässiuudiseid Eestist ja välismaalt, intervjuusid muusikutega ja džässi ajalooliste tegelaste tutvustamist. Aastate jooksul eetris olnud saatesarju sai kokku neliteist.
Oma loomingust rääkides oli Ojakäär skeptiline, öeldes, et ei kahetse kirjutamata jäänud oopusi, sest kui need jäid kirjutamata, siis polnud need tõenäoliselt kirjutamist väärt. Maailmas on niigi palju head muusikat ja miks peaks tema seda juurde kirjutama!7 Ojakääru tagasihoidlikkuse taga on tegelikult mahukas loominguline pärand. Selles on ligikaudu 150 estraadilaulu, mille hulgast näiteks oma armastatule Heljule kirjutatud lugu „Õhtu rannal“ või „Oma laulu ei leia ma üles“, „Tihemetsa Tiina“ ja „Rublane ring“ kuuluvad Eesti levimuusika „kuldlauluraamatusse“. Hariduselt klassikalise helilooja loomingu nimekirjas on kokku 271 teost, mille hulgas on kolm ooperit, muusika kaheksale filmile ja 11 teatrilavastusele.8
Vastuse küsimusele, miks ta seda kõike teinud on, on Ojakäär andnud oma 90 aasta juubeli saates: „Uudishimu iseloomustab minu kassi ja mind, sest tahaks alati teada, mis asja sees või taga on. Kirjutasin rohkem iseenda kui teiste jaoks.“9
1 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika. Naeru ja nuttu pikalt eluteelt. Tea Kirjastus, 2013, lk 145.
2 Järjehoidja. Valter Ojakäär. https://arhiiv.err.ee/vaata/jarjehoidja-valter-ojakaar-10-03-1923-27-10-2016
3 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika, lk 212.
4 В. С. Валерий Мысовский, В. Б. Фейертаг, Джаз: краткий очерк. Музгиз, Ленинград 1960.
5 Bataševi kiri Ojakäärule. Dateerimata. Teatri- ja Muusikamuuseum, Ojakääru kogu f 19.
6 Teemaõhtu kommentaarid. Valter Ojakäär 90. https://arhiiv.err.ee/vaata/teemaohtu-kommentaarid-valter-ojakaar-90
7 Estraaditähetik. Valter Ojakäär. 22. XI 1987. https://arhiiv.err.ee/vaata/estraaditahestik-valter-ojakaar/same-series
8 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika, lk 256–286.
Berliinlane Senegali ehk Kuidas rändest mitte mõtelda
TRIINU PAKK
Thilo Sarrazin, olgu kohe ära öeldud, on paras šarlatan. Sellega võiks siinne arvustus alata ja lõppeda, aga hea tava nõuab väite põhjendamist.
Niisiis, tegu on 384-leheküljelise raamatuga, mille mahust 50 lk moodustavad järelmärkused viidetega – andmaks asjale akadeemilist jumet – ning 14 lk register. Peale vaadates soliidne. Teemaks on ootuspäraselt1 migratsioon, mille vaatlus algab kindluse mõttes lausa Homo sapiens’i algse väljarändamisega Aafrikast ja liigub enam kui 100 lk ulatuses üle mitmesuguste kõrgkultuuride tänapäevani välja. Edasi otsitakse mõneteistkümne lehekülje vältel saksalikkust kõige selle vaimuga (kusjuures selgub, et „saksa rahvuslikus iseloomus pole pikk tee rahvuslikust alaväärsuskompleksist kuni „väljavalituse“ tundeni“ (lk 138) – mis seletab nii mõndagi …), ning jõutakse siis sisserändepoliitika eetiliste aspektide, rändesurve põhjuste ja haldamise juurde, pillates sekka tabeldatud arvandmeid. Põhimõtteliselt väidetakse, et rändama peaksid ideed, mitte inimesed (maavaradest tagasihoidlikult vaikitakse), ja eriti aafriklased ei peaks kohe üldse mitte rändama – selle kaitseks tuuakse väiteid ja näiteid, mis igakord just kriitikat ei kannata.
See, et faktide ja arvude osava valiku toel võib tõestada mida tahes, ei tohiks tänapäeval kedagi üllatada. Sarrazini tendentslikkus ilmneb selgelt juba ajaloolisest ülevaatest; seega piirdun oma lapidaarse väite põhjendamisel endale südamelähedaste teemadega. Kui autor oskab fakte selektiivselt leida, tendentslikult esitada ja sundimatult maha vaikida ühes valdkonnas, pole ju põhjust uskuda, et ta talitaks erapooletumalt mõnes teises.
Niisiis ajaloost ja Aafrikast. Pärast Homo sapiens’i Aafrikast väljumist jõuame kiirete sammudega üle Euroopasse saabunud küttide-korilaste ja esimeste maaviljelejate ajani u 4800 aastat tagasi, mil Euroopasse jõudsid indoeurooplased – Sarrazini sõnapruugis aarjalased –, kellest on autorile teada, et nad olid valdavalt noored ilma perekonnata mehed (lk 26). Indoeurooplaste tulek on Sarrazini sõnul „Euroopa ürgkatastroof“ (lk 28), mille kõrval osutuvad „läbinisti kitsapiirilisteks“ kõik muud ränded 2015. aastani, mil selle ürgkatastroofiga hakkab konkureerima Süüria kodusõja eest põgenejate sissevool. Tahtmata põgenikevoolu kuidagi pisendada, toon ära Sarrazini enda loetelu neist „läbinisti kitsapiirilistest“ rännetest, mis 2015. aasta sisserändele ligigi ei saa: 1) hunnide sissetung umbes 400 pKr; 2) Pürenee poolsaare vallutus araablaste poolt VIII sajandil; 3) mongolite sissetung Euroopasse XIII sajandil; 4) Balkani vallutamine osmanitürklaste poolt alates XIV sajandist (lk 146-147).
Muretult ei tehta numbrit tõigast, et kõik need sündmused kujutasid endast sõjalisi vallutusi, kusjuures tihti olid liikvel terved rahvad. Mongolite vallutatud aladele maha jäänud kolbapüramiidide üle on itketud, neist lugulaule loodud ja kroonikaid kirjutatud sajandite pikku. Hunnide hord on saanud halastamatu tapa- ja laastamistöö sümboliks. Araablaste veretööd Ibeeria poolsaare vallutamisel – eriti Toledo ülikkonna reetlik massimõrv2 – on kuulsad ja kurdetud vähemalt Hispaanias, ehkki vahest mitte nii tuntud põhja pool. Ja Balkani vallutamisest pruugib vaid mainida Kosovo lahingut (1389), milles Serbia kaotas peaaegu kõik oma võitlusvõimelised mehed ja mille järellainetused virdavad tänapäevani. Kõik need sündmused, kinnitab meile üleoleva muretusega Sarrazin, on aga „läbinisti kitsapiirilised“, võrreldes 2015. aastal Euroopasse sisenenud sõjapõgenikega, kelle kõige ohtlikum relv oli ilmselt mobiiltelefon.
Vaadates Sarrazini ajalooliste kõrgkultuuride ülevaates kasutatud allikaid, jääb silma, et suur osa neist pärineb 1950. ja 1960. aastatest. Kas on tegu majandusteadlase üleoleva suhtumisega ajaloouurimisse või on valik tehtud sihilikult nii, et saaks tänapäevaks kõrvale heidetud, ent autorile parajasti sobivaid seisukohti serveerida loodetavalt võhikust lugejale akadeemiliste pähe? Teinekord hoidub ta aga allikaviitest, näiteks väidab lk 73, et Induse oru kultuuri kokkuvarisemise juures 1900. aasta paiku e.m.a mängis „igatahes“ rolli indoaarjalaste sisseränne – ehkki tänapäeval nimetatakse oluliste tegurite seas kliimamuutusest tingitud põuda ja sidemete katkemist Mesopotaamiaga. Peale aegunud või täpsustamata jäetud allikate väärib märkimist, et ka keerulistele ja paljuvaieldud küsimustele teab Sarrazin üheseid ja lihtsaid vastuseid: näiteks Lääne-Rooma kokkuvarisemist, mille seletuseks Gibboni päevist saadik on formuleeritud ei vähem kui 210 teooriat3 ja mille juures üsna ilmselt oli mängus hulk eri tegureid, „teab“ tema põhjendada ainuliselt germaanlaste sisserändega.
Eesti lugejale pakub huvi Sarrazini ülevaade Saksa idakolonisatsioonist, mille kokkuvõtteks ta, libisedes kergelt üle veristest sõdadest, sedastab, et „kõrgemad kultuurilised oskused ja paremad põllutöövõtted, mida saksa kolonistid läänest kaasa tõid, ei tulnud niisama“ (lk 85) – veretööd olid nähtavasti vajalik hind siinsete pärismaalaste kultuurilise arendamise eest. Selle teemaarenduse juures ei anna miski märku teisal väljendatud arvamusest, et sisseränne olevat alati kasulik sisserändajaile, mitte põlisrahvale. Ja lugenud üles rea sakslaste toodud kasulikke uuendusi, oskab Sarrazin koguni härduda: „inimene, kes jalutab avasilmi … läbi Flandria linna Brügge, Pommeri linna Stralsundi ja Eesti linna Tallinna …, on paratamatult liigutatud alamsaksa linnakultuuri ruumilisest ja vaimsest ulatusest, aga ka esteetilisest terviklusest“ (lk 86). Tallinna vanalinna alamsaksalikkuses ei saa kahelda, ent pärismaalane mäletab sedagi, et see kultuur toodi siia tule ja mõõgaga. Ja kui lk 87 veel kinnitatakse, et „Keelelised ja etnilised erinevused ei mänginud Ida-Euroopas isegi XIX sajandil veel erilist rolli“, tekib eestlasel küsimus, millisest reaalsusest Sarrazin ikkagi kirjutab – või kui palju ja mis sorti seeni ta hommikuks sööb.
Rääkides migrantidest neid vastu võtva Euroopa vaatepunktist, teab Sarrazin, et nende „kooliharidus on kehv või seda polegi“. Rääkides aga neistsamadest migrantidest lähteriikide seisukohalt, kurdab ta, et need kaotavad kodanikke, kes on „iseäranis vitaalsed, aktiivsed, ettevõtlikud, julged ning üldiselt keskmisest parema haridusega“.
Eestiga seoses kõlab huvitavalt ka väide, et „kultuur, tema eripära ning riigi ja tema ühiskonna olemus ei tulene geograafilisest asukohast ning johtuvad vaid piiratult riigi ajaloost“, vaid on tingitud pigem „konkreetse riigi elanikkonna sotsialiseerumisest, elavatest traditsioonidest ja koostisest“ (lk 197). Niisiis Vene ja Saksa, Rootsi ja Taani vallutused võinuks meid tabada ka siis, kui asuksime kusagil mujal? Või ei suuda vallutus ja pikaajaline okupatsioon Sarrazini meelest kultuuri mõjutada? Ja näiteks eesti omakeelse kirjanduse eeskujuks sai saksa kirjandus mitte geograafiliste ega geograafiast johtuvate võimutingimuste tõttu, vaid mingist eestlaste veidrast uiust ajendatult – ehkki oleksime võinud sama hästi võtta eeskuju näiteks portugali või suahiili sõnaloomingust?
Eraldi huviväärsus on Sarrazini hinnangud mitmesuguste riikide toimetulemise või -tulematuse põhjustest, alustades koloniaalajast ja lõpetades tänapäevaga. Ühe põhilise „faktina“ rõhutab Sarrazin korduvalt, et kolonialismi ei saa mingil juhul pidada areneva maailma riikide hädade põhjuseks. Vastupidi, ta heldib väärtuslikust infrastruktuurist, mille emamaad oma hõlmast vallapäästetavaile tibukestele pärandasid (miks meenub mulle siinkohal Eestile Nõukogude Liidult pärandiks jäänud Paldiski tuumaobjekt või, going light, ekskavaatoritehas?). Kolooniaid õpati ja varustati heldel käel, ent ometi pole nad tänapäevani saanud sama rikkaks kui Euroopa. Ehkki Sarrazin teab, et rikastumises pole midagi võimatut. Juba raamatu alguses kinnitab ta üldiselt: „Põhimõtteliselt võib iga riik, mille haldus töötab nii korruptsioonivabalt nagu Rootsis, mille kodanikud saavad ligikaudu sama hea hariduse nagu rootslased ning mille elanikkond on innovatiivsuse ja töökuse poolest sarnane, jõuda paari põlvkonnaga võrreldavale elujärjele“ (lk 9-10). Ja konkreetsemalt, tsiteerides briti rändeuurijat Paul Collieri: „Kui Malil oleks Prantsusmaaga sarnane ühiskonnamudel ning ta hoiaks sellest aastakümneid kinni, siis ta jõuaks sarnasele sissetulekute tasemele“ (lk 153). Niisama lihtne see ongi. Kui Mali seda ei tee, siis pole süüdi näiteks arvukate rahvaste (Wikipedia andmeil üheksa suuremat ja hulk väiksemaid rahvarühmi) meelevaldne ühtede piiride vahele pressimine, mille tagajärjel on sisekonfliktid kerged puhkema; ega ärandatud loodusvarad (teatavasti kontrollib Mali suuri kullamaardlaid ja õigupoolest kõike muudki väärtuslikku pärast prantslaste lahkumist peaaegu eksklusiivselt Prigožin oma Wagneriga4); ega ka kolonistide imporditud, kohalikele oludele sobimatud majandus-, õigus- ja ühiskonnamudelid5, vaid Mali nähtavasti ajab lihtsalt kuritahtlikku kiusu.
Liiatigi ei olevat emamaad kolooniaid kuidagi vaesestanud, kui vahest orjade väljavedu maha arvata – seda peab Sarrazin siiski mõnevõrra kahjulikuks. Muus osas aga vabandusi pole: lk 206 korratakse meile taas, et igal riigil on võimalus saada sama rikkaks kui lääs, kui ta vaid arendab samasuguseid mentaliteete jne. Jah, see olevat raske: läänel kulus selleks tagasihoidlikud 3000 aastat. Aga vähem arenenud maadel olevat ometigi „privileeg lõigata kasu lääne teadmistest ja kogemustest, mida on teinud edukad riigid Kaug-Idas“ (lk 206).
Siinkohal tahab nördimus prahvatada korraga kahte suunda. Võtkem kõigepealt need Kaug-Ida edukad riigid: Jaapani, Lõuna-Korea, Hiina. Jaapanit pole kunagi koloniseeritud, tema institutsioonid on arenenud oma sisemisest loogikast lähtudes ja ise arengusuundi valides. Korea sattus Jaapani kolonisatsiooni alla hilja ja viibis seal lühikest aega (1905/1910–1945). See võimaldas neil ühiskondadel säilida suhteliselt tervena, erinevalt suurest osast Aafrikast. Hiina on muidugi omaette kaasus; keerulist ajalugu kõrvale jättes on aga eriti imekspandav, millise innuga Sarrazin seda jõhkrat autokraatiat ülistab. Või mis imekspandav – ammu on selge, et Sarrazinil on riikide hindamiseks üksainus kriteerium – majanduslik edu –, tulgu see või genotsiidi hinnaga. Hiina puhul on eriti vastupandamatu ta tähelepanek lk 117, mille järgi see riik tundvat oma etniliste vähemuste üle uhkust, kiites ja jälgides meelsasti nende folkloorilisi ettekandeid! (Miks meenub mulle siinkohal „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“?) Lausa valus, et keegi pole teavitanud sellest uhkusest ja heameelest uiguure või tiibetlasi …
Nördimuse teine haru suundub väite vastu, et kolooniatel on „privileeg“ lõigata kasu lääne teadmistest ja kogemustest. See mõjub heldekäelisena vaid seni, kuni me ei meenuta, et lääs lõikas koloniaalajal kasu mitte ainult koloniseeritute mitmesugustest teadmistest ja kogemustest, vaid ka maadest, maavaradest, tööjõust ja inimeludest ning ehitas just nende toel üles oma heaoluühiskonna. (Kas teadsite, et näiteks India vürtsidel põhinevat curry’t õpetati inglise kokaraamatuis esimest korda valmistama 1747. aastal? Mida eestlased sel ajal sõid?) Sarrazini järgi näib emamaade rikkus olevat tärganud lausa pühast vaimust või Euroopa rahvaste erilisest alkeemiavõimekusest eimillestki kulda teha – sest kolooniatest kokkuveetavate materiaalsete ressurssidega ei olnud sellel ometi pistmist!
Sellele seenesöömisest tärganud uiule kontreerin pikema tsitaadiga Sarrazinist mitte ehk kehvemalt majandusteadlaselt John Maynard Keynesilt, kes arutleb Suurbritannia välisinvesteeringute mahu ja lätte üle järgmiselt: „[M]a viin Briti välisinvesteeringute alguse tagasi varanduseni, mille Francis Drake 1580. aastal Hispaanialt varastas. Sel aastal pöördus tema Golden Hind Inglismaale tagasi võrratu röövsaagiga. Ekspeditsiooni rahastanud sündikaadis oli arvestatav osanik kuninganna Elizabeth. Oma osast maksis ta ära kogu Inglismaa välisvõla, viis riigieelarve tasakaalu ja talle jäi kätte veel umbes 40 tuhat naela. Selle investeeris ta Levandi Kompaniisse, mis tõusis õitsvale järjele. Levandi Kompanii kasumitest asutati Ida-India Kompanii ja selle suurettevõtte kasumid panid aluse Inglismaa edasistele välisinvesteeringutele. Nüüd aga tuleb välja, et 40 tuhat naela, mis akumuleerub 3,25% liitintressiga, vastabki ligilähedaselt Inglismaa välisinvesteeringute tegelikule mahule eri aegadel ja ulatuks praegu 4 miljardi naelani, mis, nagu ma juba mainisin, ongi meie tänaste välisinvesteeringute tegelik suurus. Nii on igast naelast, mille Drake 1580. aastal koju tõi, saanud tänaseks sada tuhat naela.“6
Paraku jääb Keynesil nagu Sarrazinilgi märkamata, et hispaanlased olid löönud aarde üle indiaanlastelt, kes küllap oleksid pikema aja jooksul osanud oma hõbedale ka ise tulusaid rakendusi leida. Sama kehtib muidugi Aafrika kulla ja teemantide, Austraalia boksiidi ja raua, India söe ja mangaani jne kohta, kui mainida vaid mõnd kohe meelde turgatanud maavara. Kõige leebemalt väljendudes: lääs sai kolooniatest märksa enamat kui vaid teadmisi ja kogemusi ning just nende materiaalsete väärtuste pealt ehitati üles oma heaoluühiskond. Nõuda, et paljaksriisutud ja meelevaldsetesse, tihti omavahel vaenutsevatesse rahvuskooslustesse kokkusurutud põlisrahvad peaksid seda – ikkagi mööndavalt 3000 aastat nõudnud! – protsessi pelgalt „teadmiste ja kogemuste“ varal mõne aastakümnega kopeerima, on selgelt küüniline.
Eriline maiuspala on Sarrazini nägemus kliimaprobleemide lahendamisest, mille üks võti oleks see, kui näiteks Dakarist ei kipuks Berliini see pahakspandav aafriklane, kes Senegalis „ilma autota, ilma kütteta ja vaid tühise ostujõuga“ (lk 213) tekitab üsna pisut CO2, Euroopas aga hakkab otsekohe kliimat kahjustama. Selle tarkuse valgel tasuks ehk hakata vedama berliinlasi välja Senegali, et lõpuks ometi kliimakriisiga kuidagi ree peale saada.
Muidugi eksib kogu selle tendentsliku jutu sekka ka tõeteri – näiteks et lokkav korruptsioon on halb ja toimiv õigusriik edukaks arenguks vältimatu. Aga säherduste tõdede uudisväärtus on praeguseks alla nulli. Samal ajal on huvitav oskuslik vaatepunkti valik – rääkides migrantidest neid vastu võtva Euroopa vaatepunktist, teab Sarrazin, et nende „kooliharidus on kehv või seda polegi“ (lk 200); rääkides aga neistsamadest migrantidest lähteriikide seisukohalt, kurdab ta, et need kaotavad kodanikke, kes on „iseäranis vitaalsed, aktiivsed, ettevõtlikud, julged ning üldiselt keskmisest parema haridusega“ (lk 201). Kirjeldanud sisuliselt Belgia kuninga eraomandiks olnud Kongo DVs asetleidnud õudusi (nende näitlikustamiseks võiks lugeda nt Joseph Conradi „Pimeduse südant“), teatab Sarrazin, et pärast neist tingitud skandaali ning seda, kui Belgia riik koloonia üle võttis, tõi „toorainete küllus kolooniale majandusliku õitsengu“ (lk 99) – või ikkagi emamaale? Kui vaadata SKTd inimese kohta, on Belgia maailma majanduste seas 17., Kongo 190. kohal …
Samal leheküljel saame teada, et Saksa koloniaalaeg Ida-Aafrikas „jättis vähe kestvaid jälgi. Tehtud oli tõsiseid püüdlusi kolooniate edendamiseks hariduse, tervishoiu ja infrastruktuuri vallas, ent esines ka ülestõusuliikumiste halastamatut mahasurumist“. Püüdlusi ei saa vaidlustada, küll aga seada küsimuse alla tulemusi. Neile võiks kontreerida katkega tunamulluse nobelisti Abdulrazak Gurnahi romaanist „Järelelud“ („Afterlives“, 2020). Sealne „hea aafriklane“ Hamza võitleb Saksa Ida-Aafrikas ühes koloniaalvõimu Schutztruppe’s ja satub sedamööda, kuidas vaenutegevus, igasuguse toidu ja varustuse puudus, haavad, haigused ja kohutav ilmastik lahingugruppi verest tühjaks lasevad, süvenevalt vaimsesse – ja ka allasurutult erootilisse – suhtesse oma sakslasest ohvitseriga. Ühel päeval teatab ohvitser Hamzale, parafraseerides äratuntavalt Tacitust:7 „Me valetasime ja tapsime selle impeeriumi eest ja nimetasime seda siis oma Zivilisierungmission’iks“.8
Paistab, et Sarrazinist on uudised valetamise ja tapmise kohta üsna puhtalt mööda läinud.
Aafrika – kolonialismist küllap kõige rängemini segi paisatud manner, vaadatagu vaid neid emamaade sõdades joonlauaga paikaveetud piire! – on Sarrazinile kõige suuremaks pinnuks silmas. Aafrikale on „omane“ oskamatus valmistada konkurentsivõimelisi kaupu (lk 266); aafriklaste kognitiivsed pädevused jäävad alla keskmise (lk 157 ning mrk 51 ja 52 lk 345, täpsustamata viitega mingile uuringule); Aafrikal on olemas kõik vahendid, et ise omaenda pinnal saavutada euroopalik heaolu (lk 264), aga millegipärast ta justkui lihtsalt ei taha seda. Ainus hea aafriklane (välja arvatud ehk surnud aafriklane) on Sarrazini silmis ilmselt see, kes jääb Aafrikasse ja saab seal mingil imeväel eurooplaseks. Ja sellelegi seisukohale pakub hea kontreeringu Gurnah juba osundatud romaanis, lastes Hamzal pärast Saksa koloniaalaja lõppu siirduda Saksamaale ja saada seal heaks natsiks.
Muidugi ei taha ma selle kõigega öelda, et ohjeldamatu sisseränne on hea. Tahan vaid märkida, et maailma asjad pole nii lihtsad, nagu tahaks arvata Thilo Sarrazin – ja et tema moodi kallutatud mõtlemine asja ei paranda. Selleks et koloniaalajal katki tehtud rahvaid, kultuure ja maailmajagusid parandada, ei piisa lihtsalt kahjustuste eitamisest. Selleks et teha Aafrika vaesest arengumaast majanduslikult Euroopaga võrreldavat riiki, ei piisa ütlemisest, et võtke ennast nüüd ometi kokku ja hakake rootslasteks. Arusaadavalt on Sarrazinil suur hirm – sest selleks, et näha 2015. aastal Euroopat kohutanud sõjapõgenikke hirmsamatena kui tule ja mõõgaga sisse tunginud hunne või mongoleid, peavad inimese hirmul olema ikka väga suured silmad. Aga ajalugu on korduvalt näidanud, et väga suured väga hirmunud väed jäävad alla väikestele, ent vapratele. Väikse kuid vaprana võiks Euroopa nüüdisajal käsitada ennastki. Eriti kuivõrd tal, erinevalt Sarrazini veendumusest, on moraalne ja ka materiaalne võlg ülejäänud maailma ees, kelle varadest on ta enda heaolu üles ehitanud.
Viimase sõna jätan taas Gurnahile, kes romaanis „Mere ääres“ („By the Sea“, 2001) laseb Tansaaniast Inglismaale pageval migrandil mõtiskleda: „Mõelge minust kui ühest noist esemeist, mille Euroopa endaga kaasa viis. [—] Te teate ju neid lõputuid katalooge asjadest, mis viidi ära Euroopasse, sest need on liiga haprad ja õrnad, et jätta nad pärismaalaste kohmakatesse ja hooletutesse kätesse? Minagi olen habras ja hinnaline, püha teos, liiga õrn pärismaalaste kätte jätmiseks, nii et võtke parem nüüd ka mind.“
1 Sest me ju juba tunneme Sarrazini. Vt Toomas Hiio, Saksamaal nii ei räägita. – Sirp 5. XI 2010. Ahto Lobjakas, Sisseränne on sotsiaalse valiku küsimus. – Sirp 13. I 2017 (intervjuu). Mikael Raihhelgauz, Jälle see onu … – Sirp 4. V 2018.
2 Mitte Sarrazini nimetatud läänegootide sisevastuolud, vaid Toledo hõivamine ja Toledo piiskopi ning ülikkonna hukkamine reetlikult väljakuulutatud pidusöögil oli tegelik põhjus, miks Ibeeria alad langesid nii kergesti araablaste kätte – nimelt olid läänegoodid sidunud oma kuninga valimise ja ametissepühitsemise eksklusiivselt Toledo linnaga ning Toledo aukandjate ja piiskopiga. Kui need kõik korraga said araablaste käes hukka, kaotasid läänegoodid ühe hoobiga kõik legitiimsed vahendid oma kuningluse jätkamiseks, uute juhtide valimiseks ja veel allesjäänud jõudude koondamiseks.
3 Selle arvuga tuli saksa antiikajaloo uurija professor Alexander Demandt välja 1984. aastal – küllap praeguseks võiks mõne juurdegi leida.
4 Jared Thompson, Catrina Doxsee, Joseph S. Bermudez Jr, Tracking the Arrival of Russia’s Wagner Group in Mali. Center for Strategic and International Studies, 2. II 2022. https://www.csis.org/analysis/tracking-arrival-russias-wagner-group-mali
5 Omaette teema on veel see, et individualistliku ja konkurentsipõhise lääneliku majandussüsteemi vastuvõtmist võib raskendada ka Aafrika ubuntu-filosoofia – mõiste, mida mh on tõlgitud fraasiga „mina olen tänu sellele, et meie oleme“ ning mis rõhutab individualismi asemel inimeste vastastikust sõltuvust ja kollektiivsust. Ometi võiks ubuntu planeedi tulevikule mõeldes osutuda ehk lootustandvamaks mudeliks kui läänelik majanduskord, mille egiidi all kolooniaid on laastatud ja mille edukat kehtestamist neilt nüüd oodatakse.
6 John Maynard Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 2013 nr 7. http://www.vikerkaar.ee/archives/287
7 solitudinem faciunt, pacem apellant – „seda, kui nad maa lagedaks on teinud, [nimetavad nad] rahuks“. Tacitus, Gn. Julius Agricola elulugu. Tlk Ülo Torpats. Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn, 1971, lk 461.
See raamat juhtus minu öökapile pooljuhuslikult. Isale oli selle keegi kinkinud ning ta andis mulle selle muiates lugeda, et vaata, mis sina ka sellisest raamatust arvad. Kui ma seda õhtul kodus lähemalt uurisin, läksid ohutuled kohe põlema: tagakaanel iseloomustab Martin Ehala (!) Lauri Vahtre (!!) tõlgitud raamatut sõnadega „Vajalik raamat, et kultuurisõja lahinguväljal mitte langeda“ (!!!). Et mitte olla iseendale sotsiaalmeedia sisufiltriks, otsustasin tugevale eelarvamusele vaatamata raamatuga siiski lähemat tutvust teha. Kas või selleks, et paremini mõista Ameerika vabariiklaste äärmuslikuma otsa mõttemaailma.
Kui raamat oli autoril ja Eesti väljaandjatel mõeldud inimeste silmi avama, siis seda eesmärki see kindlasti täidab. Ma küll ei suutnud kuidagi paremini mõistma hakata asjaolusid, mis võiksid intelligentse inimese panna ka veel pärast 2021. aasta jaanuari sündmusi (mil raamat on originaalis välja antud) arvama, et Donald Trump on USA presidendiks sobiv kandidaat. Sissevaade sellise inimese mõttemaailma oli siiski paariõhtust lugemispingutust väärt.
Raamatu kandev idee on lugejale näidata, et kuskil pesitseb üks ülikaval kommunismi armastavate vasakpoolsete liberaalide (USAs tuntud kui demokraadid) kõikehõlmav salasepitsus, mille põhieesmärk on lääne kultuuri alavääristamine ja totaalne hävitamine. Need vandenõulased on muu hulgas vallutanud kõik akadeemilised ringkonnad ja lõviosa ametkondadest (süvariik?) ning autor pajatab meile samm-sammult, kuidas nad oma roojast kava ülikavalate võtetega ellu viivad. Peamine tööriist on seejuures meile kavalalt peale surutav „poliitiline korrektsus“, mille abil nihutatakse justnagu humanistlike moraalsete põhjendustega pisitasa keeleruumi mõisteid ja tähendusvälju, keerates nõnda tükk tüki haaval meie hea ja armsa lääne ühiskonna pea peale.
Raamat on vormistatud kui tõsine akadeemiline mõtisklus ning väljaandest ligi veerandi moodustab viidete loetelu 70-l leheküljel. Seejuures on väga paljude allikatega ringi käidud ülimalt meelevaldselt, moodustades kombineeritud lauseid, millesse autor on oma eesmärgile sobivas kastmes ja kontekstis sisse põiminud üksikuid kursiivis sõnu või fraase viidatud allikatest, nagu parimas propagandistlikus telemontaažis. Knowles ei hoia ennast tagasi ka värvikate hinnangutega: näiteks, kritiseerides Obama tervishoiureformi läbisurumist demokraatide poolt, toob autor sisse Nancy Pelosi ühe pressikonverentsi kõneteksti toimetamata ülestähenduse ning varustab selle omapoolse saatelausega: „lalises ta kõige lihtsamaid grammatikareegleid eirates“ (lk 150). Raamat lausa kubiseb sellistest stiilinäidetest.
Olgu öeldud, et arvan end olevat parempoolse maailmavaatega ning praegu aktuaalsel konservatismi ja liberaalsuse teljel pigem kuskil keskel või keskkohast natuke liberaalsuse poole kalduvat. Nõnda tuleb nentida, et mõned ekstreemsemad liberaalse maailmavaatega seostatavad ühiskondlikud veidrused, mille autor väga värvikalt välja toob, on ka mind pannud tihti mõtlema, kuhu me ikkagi lääne maailmas täpselt teel oleme. Olgu sellisteks näideteks siis kirjandusklassika tsenseerimine kordustrükkide väljaandmisel, mingite teemade käsitlemise täielik välistamine avalikus debatis, nn tühistamiskultuur, või näiteks autori ühe poisi eluteed puudutav kirjeldus. Tolle ema hakkas teda kaheksa-aastaselt tüdrukuna riietama, sest avastas lapse sügaval südamepõhjas peituva soovi naiseriideid kanda, kui too kaubanduskeskuses Kate Perry laulu kuuldes tantsima hakkas, ja kes nüüd üheteistkümnesena drag’ina geiklubides üles astub ja „perverdid pilluvad poisile kokkukäkerdatud rahatähti, nagu oleks tegemist strippariga“ (lk 185). Olgu siinkohal samuti välja toodud, et mul ei ole midagi selle vastu, et mustanahalist mitte kutsuda selle kurikuulsa „n-sõnaga“, kui see teda solvab, kuid üle saja aasta tagasi ilmunud kirjandustekstide puhul eelistaksin teose konteksti selgitamist väljaande kommentaaris selle tsenseerimisele või suisa ümberkirjutamisele. Alaealise drag’i loo puhul ei ole ma allikaid kontrollinud, kindlasti on see raamatu üldist stiili arvestades ka riskantne ettevõtmine. Seda kirjeldust kui teoreetilist konstruktsiooni analüüsides oleksin aga ka ise seisukohal, et võib-olla ei ole oma lapse asetamine sellisesse situatsiooni ühest emast eriti mõistlik tegu. See viitab pigem ema enda kui lapse probleemidele ning tekitab terve rea küsimusi aktsepteeritavusest lapse ja ema õiguste ja huvide puhul tänapäeva ühiskonnas.
Aga siinkohal ka minu maailmapildi kattuvus autori omaga lõppeb. Knowles näeb probleeme ka seal, kus tundub palju mõistlikum tunnustada inimkonna saavutusi. Kui mainida vaid mõnesid, on autorile vastukarva naiste abordiõigus, feminism või võrdõiguslikkuse ilmingud mis tahes vormides, igasugune minevikus tehtud lääne ühiskonna vigade tunnistamine, vähemuste huvidega arvestamine, teadlaste ja ekspertide kaasamine ühiskonna otsustusprotsessidesse, sh eriti terviseekspertide kaasamine koroonakriisi ajal langetatud otsustesse (mil, meenutame, soovis president Trump uurida desinfitseerimisvahendite seespidise manustamise võimalusi võitluses viirusega) jne.
Knowles vihjab siin-seal kurja juurtena ka mõnedele konkreetsetele isikutele: mainitakse George Sorosit, Bill Gatesi, Warren Buffetti, Oprah Winfreyd, aga veel olulisemana rõhutab autor Frankfurdi koolkonna intellektuaale Herbert Marcuset, Erich Frommi ja Max Horkheimerit (raamatus mainitud korduvalt). Pildil kurjuse pesa, sotsiaaluuringute instituudi hoone Frankfurdis.
Knowles kordab mantrana, et kõige halva taga siin ilmas on radikaalide (loe: liberaalide) sihikindel tegevuskava, mille peaeesmärk on alt ära saagida kõik lääne ühiskonna alustalad, et see kummuli keerata. Seejuures ei ole need radikaalid vist autorile avaldanud ei oma nime ega lõppmotiive, sest valdavalt on käsitletud seda salasepitsust umbisikuliselt. Jääb ka selgusetuks, mis on siis nende radikaalide lõplik eesmärk, sest lammutamine lammutamise nimel ei saaks ju nii sihikindlat plaani koos hoida. Ühiskondlike protsesside ükski muu võimalik seletus, mis ei lähtu sellest vandenõust, raamatus kajastamist ei leia.
Näiteks võimalust, et uuemaid kukalt kratsima panevaid ühiskonnailminguid võiks vaadelda hoopis normaalse progressi ühe vaheetapina, Knowles ei tunnista. Sarnaselt evolutsiooniga looduses peabki ühiskond arenemiseks katsetama erinevaid muteerumisi, et aja jooksul nendest välja sõeluda elujõulisemad ja kasulikumad versioonid ning heita kõrvale kasutud või kahjulikud. Seetõttu on ju täiesti normaalne, et olles ise oma eluga ühiskonna evolutsiooni katseklaasis toimuva lõputu eksperimendi aktiivsed osalised, näevad inimesed iga päev ka arengusuundi, mis on neile võõrad või mis nende hinnangul tulevikus ebamõistlikena kõrvale heidetakse.
Natuke autori mõttemaailma süvenedes jääb tunne, et ta tunnistab ennast selles võitluses ette kaotanuks, sest oma vandenõuteooria defineerimisega asetab ta iseennast katseklaasi hädaldama ja paigutab kavalad vandenõu anonüümsed niiditõmbajad mikroskoobi taha muiates pipettidega mängima. Ei hakka parem süvenemagi mõtetesse, milliste järeldusteni üks tubli ja pühendunud katoliiklane võiks seda mõtet edasi arendades jõuda …
Knowles küll vihjab siin-seal kurja juurtena ka mõnedele konkreetsetele isikutele: mainitakse George Sorosit (lk 22), Bill Gatesi, Warren Buffetti, Oprah Winfreyd, Mike Bloombergi ja taas George Sorosi salakohtumist (lk 196), aga veel olulisemana rõhutab autor Frankfurdi koolkonna intellektuaale Herbert Marcuset, Erich Frommi ja Max Horkheimerit (raamatus mainitud korduvalt) ja omaaegset Itaalia Kommunistliku Partei juhti Antonio Gramscit (samuti mainitud korduvalt), kelle aktiivsem tegutsemisaeg jääb eelmise sajandi algusesse. Juba nende niiditõmbajate tegutsemisaegade erinevus ja kattumatus võiks anda mõtlevale inimesele viite, et nõnda pikk strateegiline juhtimine ületab paratamatult inimvõimete piiri ning ehk tuleks põhjusi otsida laiematest ühiskondlikest protsessidest.
Irooniat ja mahlakaid näiteid autori kõverpeeglist saaks pikalt ja värvikalt jätkata, kuid ilmselt on juba arusaadav, millega on selle raamatu näol tegemist. Lugedes tekkis tugev paralleel McLuhani „Gutenbergi galaktikas“ kirjeldatud katsega, kus Aafrika n-ö suulise pärandiga maailmas üles kasvanud inimestele näidati filmikatkendeid ja uuriti, kuidas nad vaadatu sisu mõistavad. Selgus, et lihtne tegevus kinolinal kätkeb endas nii palju meie kultuurile omaseid kontseptsioone (näiteks tervikpildile keskendumine detailide asemel või mida tähendab filmis see, kui tegelane kaadrist välja jalutab ja hiljem jälle kuskilt välja ilmub, jne), mida tundmata jääbki näidatu vaatajale täiesti seosetuks piltide liikumiseks. Peab tunnistama, et seda raamatut lugedes tajusin, et minu ja autori vahel on meie arusaamade alustes sama tüüpi lõhe. Tundub ju mõistetamatu, kuidas haritud ja suure lugemusega inimene suudab värvikalt kirjeldada meie ühiskonna küsitava väärtusega arenguteid, aga rakendab nende põhjuste analüüsis nii mustvalget seletuste mustrit, nähes kõige taga üht suurt koordineeritud rünnakut valge mehe ja lääne ühiskonna vastu. Ühtlasi mõistan, et kui autor saaks lugeda minu mõtteid selle raamatu kohta, saaksin tema peas võtta koha sisse riiulil, kus istuvad reas kõik need õnnetud, kes on langenud radikaalide kavalalt seatud lõksu. Raamatu kokkuvõttes on ta ka selle riiuli juba valmis klopsinud, ennustades, et teda vandenõu nägemises süüdistama hakatakse. Ja ma ei usu, et me suudaksime teineteise seisukohti ka kui tahes hästi argumenteerides muuta, sest meie lähtepositsioon on selles diskussioonis liiga erinev.
Siit jõuame ka teise olulise tähelepanekuni. Nimelt jaotuvad Knowlesi maailmas inimesed rangelt kahte leeri: olla saab kas hea parempoolne konservatiiv (loe: vabariiklane) või halb kommunismi kalduv vasakpoolne liberaal (loe: demokraat) ning rohkem valikuid ei ole. Küllap tuleb siin selgitust otsida kahest teineteist mõjutavast alustalast, Ameerika kaheparteisüsteemist ja vandenõusse uskuva persooni mõttemustrist, kus inimesed jagunevadki nendeks, kes mõistavad, ja nendeks, kes ei mõista. Aga lugejana, kes autoriga võrreldes enda teaduseusku mõõdukaks liberaaliks liigitab ja on seejuures selgelt parempoolsete poliitiliste vaadetega, ei leidnud ma endale selles raamatus üldse kohta. Liberalismi ja vasakpoolsuse vahele on läbivalt tõmmatud nii rasvane võrdusmärk, et autori seisukohad välistasid minu ebasobiva käsitlusega maailmavaate juba eos. Mis aga ainult kinnitab meie teoreetilise omavahelise diskussiooni lõppemist igasuguste tulemusteta juba enne algust.
Kokkuvõttes, vaatamata kõikidele puudustele, mida ma siin olen kirjeldanud, arvan siiski, et see on raamat, mis väärib lugemist, vähemalt diagonaalis. Peale mõningate sümptomite enam-vähem adekvaatse kirjeldamise ei saa küll nõustuda autori diagnoosi ja arusaamatuks jääva raviplaaniga, kuid ehk just see terav erimeelsus autoriga pakub lugejale võimaluse ühiskonnas olulistel teemadel kaasa mõelda.
Ajendatuna Knowlesi korduvatest viidetest Erich Frommile kui ühele tänapäeva maailma hädade arhitektile otsisin riiulist üles tema märgilise raamatu „Põgenemine vabaduse eest“. Iroonilisel kombel kattub Frommi kriitika tegelikult väga paljudes aspektides Knowlesi omaga, aga pakub ehk tänapäeva probleemidele natuke arusaadavamaid selgitusi. „Inimene tunneb, et on kaootilises andmete massis abitult lõksus ja ootab kaastunnet äratava kannatlikkusega, kuni spetsialistid välja selgitavad, mida teha ja kuhu minna. Niisugusel mõjutamisel on kahetine tagajärg: üks on skeptilisus ja küünilisus kõige suhtes, mida öeldakse või kirjutatakse, samas kui teine on kõige selle lapselik uskumine, mida autoriteetne isik räägib. Niisugune küünilisuse ja naiivsuse kombinatsioon on nüüdisaja inimesele väga tüüpiline,“ on kirjutanud Fromm aastal 1941 (ee 2020, lk 227).
Meri ühendab ja lähendab hõimusid, rahvaid ja riike – nii nagu ta on seda teinud inimasustuse algusest peale.
Väike on tore olla, teadis juba ligi poole sajandi eest Briti majandusteadlane Ernst Friedrich Schumacher. Eriti siis, kui sellega kaasneb arusaam, et loodusvarad, ka meie aia taga ja osaliselt aia sees sillerdav meri, ei ole mitte tuluallikas, vaid põhikapital. Väike ei tähenda tähtsusetust. Viimase aasta kogemus tuletas meelde, et isegi nanosuuruses tegelased, kui nad leiavad üles suure organismi nõrga koha, panevad selle organismi enda huvides tööle.
Mere kontekstis vahetavad aga kategooriad „suur“ ja „väike“ vahel lausa oma kohad. Taani veteranpoliitik Uffe Ellemann-Jensen tuletas meelde talle mällu sööbinud Eesti presidendi Lennart Meri sõnu.1 Ametlikul riigivisiidil 1994. aastal ütles president Meri Taani kuninganna suveresidentsis Fredensborgi lossis peetud kõnes tähendusrikkad ja sügavad sõnad: „Riiki, millel on vaba juurdepääs merele, ei saa nimetada väikeriigiks.“
Need sõnad peegeldavad midagi väga sügavat meie mõtte- ja tundeilmas. Eestlased ei ole kunagi olnud monumendirahvas.2 Meie kollektiivne mälu on loomult mittemateriaalne. Muistised ja monumendid täiendavad ja nüansseerivad, aga kindlasti ei asenda seda. Pigem on need meie kultuuri sulandunud komponentide tummad tunnistajad. Loomulikult püstitame monumendi merel hukkunutele ja ehitame-pühitseme rannakabeli, kus enda piiratuse üle järele mõelda. Aga sama loomulikult tellime uued, palju paremad ja veel uhkemad reisilaevad, et olla jätkuvalt oma regiooni vaieldamatu turuliider.
Meri on olnud meist paljude jaoks võõrvõimu sunni all ligi pool sajandit midagi kauget, peaaegu kättesaamatut. Keskkond, mis lahutas siinseid inimesi tuhandetest teisele rannale jõudnud lähedastest. Rand oli seejuures pigem raudse eesriide sünonüüm, millest sai küll üle avarusse vaadata, mille lähedale aga minna ei tohtinud. Nüüd oleme tagasi normaalsuses, kus meri ühendab ja lähendab hõimusid, rahvaid ja riike – nii nagu ta on seda teinud inimasustuse algusest peale.
Kummaline, kuidas on leidnud kandepinda arusaam, nagu oleks meie rahvas elanud justkui moonakas suurvõimude ristteel ja muudkui saanud muserdatud siitkandist üle käinud tormituultest. Tegelikult on ju asjad täiesti teisiti. Olgu, Sigtuna mahapõletamine ei olnud vist ei tark ega kiiduväärt tegu. Pole ka teada, palju seal meie esiisade käsi tegelikult mängus oli.
Muidugi on mugav ja mõnus seda kauget viikingite aega käsitleda rahvusliku uhkuse valguses, sättides sobivatest kildudest kokku eneseteadvust paitava kuvandi. Adekvaatse pildi loomine on aga ränkraske töö. Sest tuhat aastat tagasi oli meri sügiseti sama tormine, päevad olid sama pikad ja pingelised, tunded sama võimsad, inimeste iseloomud sama keerulised ja rahva juhtide ambitsioonid sama suured kui praegu.
Tasapisi hakkab selguma, et Läänemere idarannik ei olnud homogeenne kant või lihtsalt koht, millest ajalugu üle sõitis ja meid sujuvalt sadade aastate pikkusesse orjaöösse juhtis. Lausa vastupidi, arheoloogiline leiuaines näitab, et see oli äärmiselt keeruline paljude võimkondade ja keelte vahel jagatud ja pingestatud ruum.3
Juba siis meri ennekõike ühendas; samas ei toiminud ta kõike ühtlustava massimeedia tüüpi buldooserina. Meie maal ja lähinaabrite juures kombineerusid aspektid, mis on tänapäeva ühiskonna lahutamatu osa ja kohati ka see, mille poole alles püüdleme. Olgu selleks Läänemere idaranniku kultuuride elujõulisus, paljusus ja keerukus või siis meie kandi eri kogukondade, regioonide ja ühiskondade kõiki rikastavad iseärasused. Aga ka soorollide eripära. Sarnaselt Eesti Vabariigi juhtidega 2021. aasta kevadel ei pruukinud tippviikingid olla meesterahvad. Või siis nüüdseks tasapisi meie mõtteviisi imbuv teadmine, et Eesti pole minevikus sugugi olnud maa- ja loodusvarasid pea ilma väärindamata eksportiv piirkond. Lausa vastupidi. Eesti oli pärast ristisõdalaste võimu alla langemist ja isegi pärast kohaliku ülikkonna osalist hävitamist veel aastasadu arvestatav regionaalne rauatootja4 koos kohaliku võimekusega seda metalli väärindada mitmesugusteks toodeteks, sh relvadeks. Nii võimekas, et isegi Vatikani materjalides on seda märgitud.
Selliste asjade mõistmine ei sünni lihtsalt minevikku vaadates. Ei piisa vaid klassikalise loodusteaduse vaatest. Kui jutt on raua ja relvade tootmisest ja turustamisest, siis tuleb kindlasti ühendada klassikaline arheoloogia ja uusimad analüüsi- ja dateerimismeetodid ning rakendada materjaliteaduse ja geokeemia võimalusi.
Kui aga tahame päris adekvaatset vaadet minevikku, et mitte elada tulevikuta, ei saa mööda kultuurisfääri tunnetamisest. Võtmeks on siin just mere ühendav ja siduv roll. Nimelt selle tõttu kujunes juba paljude aastasadade eest Läänemere põhjaosa kõiki rannikualasid hõlmanud ühine, peamiselt küll sõdalaste materiaalse kultuuri sfäär. See ulatus palju kaugemale tavapärastest kontaktidest ja vististi ka kaugemale, kui on suutnud meid viia senised Euroopa Liidu rahastatud lühiajalised ühisprojektid. Selleks on vaja mõista maailma tervikpilti. Arheoloogiale tuleb lisada mitte ainult ajalugu, vaid ka kultuuriantropoloogia, folkloristika, logistika, inimgeograafia ja mitmed teised uurimissuunad.
Mis siis selgub, on kaugel enesehaletsuslikust ohvri maailmapildist. Otse vastupidi. Juba tuhat aastat tagasi oli väga tõenäoliselt tegemist meie mere lääne- ja idaranniku ühise meresidusa vaimse, majandusliku ja poliitilise kultuuriga. Juba siis oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbisõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.
„Eesti merenduse ajalugu“
„Eesti merenduse ajalugu“ on suur samm sellise adekvaatse enesepositsioneerimise poole. See ei tähenda, et peaksime selles suunas rabelema hakkama. Maismaa kontekstis on sügavalt õigus J.R.R.Tolkienil, et puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal. Meie ülesanne ei ole valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Mere kontekstis: künda oma laevadega puhast merd ja nautida hüvesid, mida pakub üks Euroopa pikimaid rannikuid. Milline ilm tulevastel põlvedel tuleb, pole meie määrata. Aga liigume selle poole, et meri oleks mitte lihtsalt meie kodu osa, vaid selle üks tugisambaid. Aidaku meid mõte vanast keldi palvest Valda Raua tõlkes: „Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu.“
2 Koostanud Pille Petersoo, Marek Tamm, Monumentaalne konflikt. Mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Varrak 2008, lk 6.
3 Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes. Argo 2017.
4 Jüri Peets, The Power of Iron: Iron production and blacksmithy in Estonia and neighbouring areas in prehistoric period and the Middle Ages = Raua vägi: raua tootmine ja sepatöö Eestis ja naaberpiirkondades muinas- ja keskajal. Teaduste Akadeemia Kirjastus 2003.
Residentuur Molini di Trioras Põhja-Itaalia Liguuria maakonnas, mis pühendatud Eesti kunstnike Malle Leisi (1940–2017), Villu Jõgeva (1940–2019) ja Andrus Joonase (1970–2021) mälestusele.
21. II, täiesti juhuslikult Malle Leisi ja Villu Jõgeva 54. pulma-aastapäeval, alustasime Frankfurdi kaudu lendu Nizzasse, Põhja-Itaalia Liguuria maakonnas asuvasse Arma di Taggia linnakesse. Eesmärk oli järgmisel päeval, 22. II aset leidev notaritehing, et osta kolme peale Arma di Taggiast 24 kilomeetri kaugusel asuvas keskaegses mägikülas Molini di Triora XIX sajandi lõpus ehitatud majas 80ruutmeetrine kolmetoaline korter. Meie seltskond koosnes erakorralise meditsiini arstist ja Tartu ülikoolis meditsiinitudengeid õpetavast Triinu Keskpaigast (ühtlasi kunstikoguja) ning Malle Leisi ja Villu Jõgeva pärijatest Henrik ja Sandra Jõgevast.
Idee asutada residentuur ja soetada selleks Lõuna-Euroopasse kinnisvara oli tekkinud peaaegu aasta varem. Ma ei varja, et seda ajendas Ukraina sõja algus ja teatav vastutus meie kui pärijate käes veel oleva Malle Leisi ja Villu Jõgeva loomingulise pärandi ees. Elada nii, et kogu meie käes olev meie vanemate kunst on ühes Tallinnas asuvas ruumis – Malle Leisi endises ateljees –, tundus tekkinud olukorras vastutustundetu. Konkreetsema kuju võttis idee aga eelmise, 2022. aasta augusti lõpus, kui galeristidest ja kuraatoritest sõbrad Marian ja Jan Grau kutsusid mind endaga kaasa Liguuriasse kinnisvarareisile. Liguuriat peetakse Itaalia parima kliimaga kohaks, kus rannikujoone ja mägede vahel on oma mikrokliima. Tähendab see aga seda, et suvel pole tohutult palav (augusti viimasel nädalal, kui oma ekspeditsioonil käisime, oli temperatuur 28–32 kraadi) ega talvel külm ja rõske, vaid pigem kuiv ning päikseline. Jõudsime oma autoreisil Nizzast mööda Itaalia Riviera väikeseid ajaloolilisi linnu ja külasid kulgedes mõnikümmend kilomeetrit sisemaale mägedesse sõites Molini di Triorasse. Väike keskaegne küla, kus on praegu umbes 500 elanikku. Kunagi oli see kuulus kui viimane Itaalia koht, kus inkvisitsioon pidas XVI sajandil oma nõiaprotsesse. Veel umbes sada aastat tagasi moodustasid Triora ja Molini di Triora (ee ’Triora veskid’, hiilgeajal oli külas üle 20 vesiveski) ühe administratiivüksuse ning Trioras on praegu isegi nõiakunstile pühendatud muuseum. Praegu on Molini di Triora jalgratturitele oluline sihtkoht, aga sealsetes külades on hulganisti matkaradu ja metsad on sügiseti populaarsed ka seenelkäijate hulgas. Küla ise oma mäkke viivate kitsaste keskaegsete kivisillutisega tänavate ja käikudega on loomulikult erakordselt romantiline ja meeleolukas. Väga ruttu võid ülesmäge ronides jõuda keset metsikut loodust, mida ilmestavad sealsele piirkonnale iseloomulikud astmelised aiad. Kuskil kasvatab keegi viinamarju ja teisal keegi lehtkapsast. Mäe otsas on vana surnuaed koos kirikuga, maastikku ilmestavad ka kevadel tulvaveega täituv, aga muidu kuiv jõesäng ning isegi üks järv, Lago dei Noci.
Molini di Triora residentuur asub ajaloolise külasüdame lähedal ja kahelt rõdult on hingemattev vaade mägedele.
Pole vist ime, et see korter, mida mu sõprade leitud Briti maakler Jenny oma agentuurist Casa Antica (nad on Itaalias oma tööd teinud 35 aastat, müünud palju kinnisvara välismaalastele) mulle Molini di Trioras näitas, avaldas kohe muljet. Ajaloolise külasüdame lähedal, läbi maja planeering, kahelt rõdult hingemattev vaade mägedele. See asub mäeküljel, mis ühelt poolt tähendab madalat esimest korrust, võimalust autoga ligi pääseda ja suuri asju korterisse hõlpsasti sisse viia, teiselt poolt aga vaadetega kõrget teist korrust.
Broneeringu tegin natuke rohkem kui kaks kuud hiljem, novembri algul – pärast seda, kui olin Raul Oreškini veetavas tARTu kunstigaleriis avanud Malle Leisi peamiselt suurtest efektsetest akvarellidest koosneva näituse ning öelnud Oreškini podcast’i salvestamisel sealsamas välja, et oleme vennaga nõus neid akvarelle müüma, kuna eesmärk on osta korter Itaalias ning asutada Malle Leisi ja Villu Jõgeva mälestusele pühendatud residentuur.
„Sul on kaasinvestor olemas,“ ütles mulle kohe pärast podcast’i salvestust minu juurde tulnud erakorralise meditsiini arst, õppejõud ja kunstikoguja Triinu Keskpaik. Triinu tegi ka ettepaneku pühendada loodav residentuur ühtlasi Andrus Joonase mälestusele, kelle kunsti koguja ning sõber ta oli. Ka mina tundsin Joonast hästi, õppisime 1996. aastal ju isegi pool aastat EKA samal kursusel maali. Idee nimetada residentuur Andrus Joonase maali „Tee kadunud linna“ järgi tekkis kohe samal õhtul. Itaalia keeles kõlab see „La via nella città perduta“. Mõnikord viib juhus, saatus või siis suur müstiline jõud inimesed, asjad ja õhus hõljuvad ideed väga kummalisi teid mööda kokku. Igal juhul pidasin vajalikuks nüüd veebruaris kohal käies panna küünla sealses kirikus Molini di Triorast pärit pühakule, üle 200 aasta tagasi Hiinas märtrisurma surnud Giovanni Lantruale. Ühtlasi kuulsin alles nüüd, et Itaalia ebausu kohaselt tähendab kinnisvaraga seotud toimingutes vihm head õnne: kui esimest korda augustis Molini di Trioras käisime, siis sattusime pärast korteri vaatamist erakordse paduvihma kätte …
Niipalju siis müstikast, edasi asja praktilise külje juurde. Residentuuriga oleme algusjärgus, kuid ideed on kahtlemata juba välja kujunenud. Loodetavasti jõuame mõne aastaga selleni, et saame välja anda residentuuristipendiume, aga praegu on kulud loojate endi kanda. Ka on kavas võtta residente vastu eelkõige soojemal aastaajal ehk siis maist augustini, arvestades sellega, et suur osa loovisikutest teenib lisa õppejõu- või õpetajatööga, mis jätab vabaks just suveperioodi. Loomulikult pole välistatud residentuuris olemine ka teistel aegadel, samuti pole fikseeritud seal viibimise aeg. Kunstnikele ja kirjanikele mõeldud residentuure on maailmas eraldatud, oma karakteriga kohtades palju. Viimased kümme aastat dokumentaalfilme tehes olen aga avastanud, et ka selle loomingulise tegevuse juures on pikki, üksildasi ning süvenemist nõudvaid etappe, mille kallal võiks olla hea toimetada teistsuguses keskkonnas. Seega ei sea me residentide erialale tingimusi – eelduseks on vajadus teha loomingulist tööd ning soov selleks eralduda. Miks mitte teha seda Molini di Trioras! Ja loomulikult on residentuuris väljas väike ülevaatlik valik Malle Leisi, Villu Jõgeva ja Andrus Joonase loomingut ning nende kohta välja antud kunstiraamatud. Lähitulevikus on plaanis korraldada Molini di Trioras Eesti kunstialasid tutvustavaid üritusi, ennekõike aga võimaldada Eesti loojatele loomingulist eraldatust ja töökeskkonda.
Uno tee viib Mainale, minu ema kodutallu Saaremaal.
Aastal 2014 saatis Ester Reinart-Purje (1927–2020) Kaarma vallavalitsusele taotluse, et tema kena kodutee Muratsi asunduses saaks nimeks Uno tee. Ema kirjutas: „Minu vend Uno Johannes Reinart (1933–2011) oli meie 8-liikmelise lastepere kuues laps, kes juba maast madalast oli tegija. Tee meie kodust maanteeni rajas ta 1951. aastal, 18-aastase noorukina veel enne sõjaväkke minekut. Kraavi tegemisel olnud abiks kolhoosi traktorist. Selle 60 aasta jooksul on ta püüdnud seda teed läbitavana hoida: laasides teeäärseid puid-põõsaid, vedades kruusa ja killustikku ning tundes meelehärmi, kui kolhoosi rasked veokid tema kätetööd lõhkusid … Nii Muratsi, Vaivere, Praakli ja ka kaugem rahvas on seda teed aastakümneid kasutanud ja teab seda kui Uno teed.“ Taotlus sai eitava, aga hooliva vastuse.
Olen mööda Uno teed sammunud lugematu arv kordi. Põiganud Maina kaasikusse metsmaasikaid noppima või kukeseeni otsima. Kõndinud Pihtla teele, edasi Kuressaarde. Tagasi koju.
Õige mitu aastat juba ei ole mu jalg Uno teele astunud. Nüüdseks on kaheksa Maina last lahkunud. Nemad oskasid hoida ühte, tulla üheskoos koju. Selgus, et meie, lapselapsed, ei oska. Sellise juhtumi puhul noogutatakse mõrkjalt ja kurvalt: tüüpiline eesti suguvõsa värk. Lugu, mida ajalehes klaarida pole vaja. Ei ole mõtet.
Ometi on see minu koht – hinges, mälestustes, unenägudes. Hommikukohvi joomine koos emaga Maina lehtlas, kus lauaks veskikivi. Metsmaasika toormoosi ruitamine. Pärnaõite korjamine mesilaste suminas – pärnaõieteed jätkus kevadeni. Ja suvepäeva parim osa, rännak ujuma: varem Sepamaale, hiljem Muratsi randa.
Kaua aega ma ei aimanud, et ka armsad kohad kaovad – ja et sellega leppimine on osa täiskasvanuks saamisest.
Vikerraadio kutsub 14. märtsil e-etteütlust tegema
Emakeelepäeva üks oodatumaid sündmuseid, Vikerraadio e-etteütlus tuleb taas. Järjekorras juba 16. korda toimuva e-etteütluse tekst on inspireeritud noorte laulu- ja tantsupeost, aga ka liikumisaastast ja Artur Alliksaarest.
Vikerraadio kutsub kõiki 14. märtsil tähistama e-etteütlusega emakeelepäeva. Osalema on oodatud koolid, organisatsioonid, üksikisikud ja kindlasti ka kõik laulu- ja tantsupeolised, kes saavad end etteütluse lehel eraldi ära märkida.
E-etteütluse päeval, 14. märtsil kell 10.25 loetakse raadioeetris ette e-etteütluse tekst, mis tuleb sisestada Vikerraadio kodulehel olevasse tekstiaknasse. Etteütluse aken aktiveerub kell 10 ja etteütlust saab kirjutada kella 11ni, teksti loetakse raadios ette korduvalt.
E-etteütlust on võimalik kaasa teha ka nägemis- ja kuulmispuudega inimestel. Samaaegselt raadioeetris kõlava tekstiga ilmub ERR.ee portaali video, kus teksti saab lugeda huultelt. Etteütluse lehekülg on kohandatud nägemispuudega inimestele. Raadioeetris loeb teksti Kaja Kärner, videos Veronika Uibo.
Ühise traditsioonina saab etteütlust kasutada nii koolitundides kui ka ettevõtetes, et võtta päevast pool tundi ilusa emakeele tähistamiseks.
Vahvad fotod e-etteütluse kirjutamisest on oodatud aadressile viker@err.ee.
Sotsiaalmeedias palutakse kasutada teemaviidet #vikerraadioetteütlus.
Osalemise kategooriad Vikerraadio kuulutab võitjad välja samal päeval kell 14.05 algavas saates, kus selgitatakse tekst ka lahti. Saates avalikustatakse parimad kuues kategoorias: õpilased, täiskasvanud, filoloogid ja emakeeleõpetajad, muu emakeelega inimesed, vaegkuuljad ning välismaal elavad-õppivad eestlased. Eriauhind antakse parimale nutiseadmega kirjutajale ning auhindu loositakse välja kõikide osalejate vahel.
Korrektne tekst koos paralleelvariantide ja veaohtlike kohtade selgitustega pannakse üles Vikerraadio kodulehele. Etteütluse päeval saab kirjutamise käigus tekkinud küsimusi täpsustada keelenõuande telefonil 631 3731 (töötab kell 13-16).
Kuidas etteütluseks valmistuda? Etteütluse eel, 8.-14. märtsil on “Vikerhommikus” keelesäutsud, kus Õigekirjagurmaan Kert Kask jagab näpunäiteid korrektseks kirjutamiseks ning üks säuts annab otsese vihje ühele tänavuses e-etteütluses esinevale veaohtlikule sõnale või keelendile. Õigekirjagurmaani ja Vikerraadio Instagrami lehel toimuvad iga päev ka auhinnalised keeleviktoriinid.
Menu portaalis saab juba praegu teha e-etteütluse eelharjutust, mille on eelmise aasta e-etteütluse vigade ja muude eksimuste põhjal kokku pannud EKI vanemkeelekorraldaja ja e-etteütluse meeskonnaliige Maire Raadik. Harjutuse leiab: https://menu.err.ee/1608899717/eelharjutus-treeni-vikerraadio-e-etteutluseks
Tänavuse e-etteütluse teksti koostajad Tartu Ülikooli eesti kirjanduse doktorant ja Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor Joosep Susi
Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll
Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik
Eesti Keeletoimetajate Liidu esimees, Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi
Tallinna Ülikooli emakeeledidaktika lektor Merilin Aruvee
Rocca al Mare Kooli Vodja Individuaalõppekeskuse eesti keele ja kirjanduse õpetaja Triin Toome
Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna nõunik Sirli Zupping
Vikerraadio vastutav toimetaja, “Keelesaate” autor Piret Kriivan
Tänavuse e-etteütluse tekst on inspireeritud noorte laulu- ja tantsupeost, aga ka liikumisaastast ja Artur Alliksaarest.
Etteütluse auhinnad on välja pannud Haridus- ja Teadusministeerium, Rahva Raamat, Apollo ja Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA. E-etteütlust korraldab Vikerraadio koos Eesti Keele Instituudi ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga.
