kõre

Miks peaksime meie, kaks kunstiajaloolast, kes vaevalt oskame skalpelli ja pintslit käes hoida, rääkima konserveerimisest-restaureerimisest?

Ega peagi. Vahel mulle tundubki, et oleme võtnud vanema õe või venna rolli, mis õigupärast ju kunstajaloole kuulubki ja millest selle tõttu on ka raske loobuda. Raske on tunnistada, nii endale kui teistele, et kusagil renessansi algusaegadel sündinud ühemunakaksikutel – nii uuel itaalia keelel kui vulgata puhastamisel kujunenud ladina keelel (nii geeniuse loomingulisel puhangul kui arheoloogial) – on võrdväärne koht meie väärtushinnangutes. Ilma üheta ei ole teist. Kunstiajalugu tegeleb nende mõlemaga: nii innovatsiooni kui traditsiooniga; konserveerimine veel lisaks. Ideede refleksioonist kujunenud materiaalse maailmaga, asjadega mitte nii, nagu nad meile ilmnevad, vaid nagu nad on: see tähendab mitte mimeetilise kujundiga, vaid faktidega, milles sisu, vorm ja aine on kokku sulanud ja kujundavad iseendas hinnatava terviku. Objektiivse reaalsuse, millel on oma ruum, aeg ja lugu, mis kõneleb meiega samavõrra, kui meie kõneleme temaga, ning mis hermeneutilise mälu kaudu annavad meie olemisele sügavama aluse. Uskudes asjade olemasolusse, usume iseendasse, asjad kinnitavad meie endi vajalikkust meie loodud reaalsuses.

Räägime restaureerimiskoolist. Restauraatori igapäevane töö nõuab reeglina süüvimist mateeria füüsilistesse omadustesse. Ja ometi oled restaureerimiskoolis pidanud vajalikuks õpetada selle kasvandikele peale teksti ka konteksti tundmist. Miks?

Siin ehk peitubki minu roll kunstiajaloolasena. Fakt on vaid esimene tasand, objekti poolt vaadates kvaliteet, subjekti seisukohalt meie meelte salajane puudutus, mille kodeeritud tähenduste süsteem eeldab kogu meie senise teadmise, kultuuri ja selle kandja, mälu kaasakutsumist. Kui asjad ise on tekst, siis ajalugu (see inimese üks geniaalsemaid leiutisi) kujundab konteksti, võimaldades mõistmise sillale jõudnul näha meie osalust maailmas, ja mitte valmisprodukti, vaid igavesti muutuva suhtena. Me mitte ainult ei avasta ruumi ja aega, vaid loome seda. Konservaatori loovus ei peitu mitte ajaloo täpses äraseletamises, vaid üha uute võimaluste avamises ajaloo pidevaks ja protsessuaalseks ümbermõtestamiseks.

Kuigi õppeprogramm seda ei kajasta, oled õpetanud restauraatoreid, ja mitte ainult neid, hindama paatina, taluma mõra, leppima maise kaduvusega. Miks ei tohi unustada vana deviisi – memento mori?

Teeksin siinkohal viite Jacques Derridale, kes, väites, et ajaloo (sellest tulenevalt ka eksistentsi probleemi) ei ole kunagi võimalik lahendada, avab mineviku mõistmise allikana surma olulisuse, andes surmaga seotud müsteeriumidele platonismist kristluseni sügavalt isikliku tähenduse (J. Derrida, „Donne la morte”, Paris 1992). Uusajast peale pole surm mitte üksnes õuduse, vaid lõpliku ja lootusetuse sümboliks, häving on tähendanud allaandmist, meie endi mina kadumine on olnud võitlustandriks, mille lippude alla on kutsutud nii moodsa ajastu futuristid kui restauraatorid. Inimesel lihtsalt ei lubata vananeda. Kõik, mis oled, oled selles elus, Nicolas Poussini „Et in Arcadia ego” (ka mina, surm, olin siin) juhatab meid ühelt poolt Kleio (kuulsuse) monumentaliseerimisele mälestustahvlite abil, teiselt poolt igavese (arkaadialiku) nooruse ihaluseni, mille meediumiks on nii laulukonkursid kui noorendavad piimavannid. Otsime igavese elu eliksiiri, mõistmata, et ka häving ja kadu on üks osa inimelu paratamatusest. Varemete kaudu mõistame sageli asjade olemust paremini … . Juba sündides kanname seemnena kaasas lõpu algust. Inimese võitlus entroopia vastu lõpeb paratamatult kaotusega (Nobert Wiener). Kõik on ajutine. Mis järele jääb, on mõte.

Minu arvates on sellel õpetusel oluline tähtsus. Paratamatult tuleb ju restauraatoritel, kui õnn selja pöörab, näha seda, kuidas nende aastatepikkune töö tuulde lendab, tuhaks või mullaks saab.

Minu mõte keerleb leppimise ümber. Kindlasti tegid need, kes restaureerisid enne meid midagi, mis meile tundub vale, midagi valesti, aga valesti teeme ka meie. Mitte teha haiget, mitte kõneleda liiga valjult ega ka mitte keeles, mida ehk ei mõisteta. Kõik, mille olen lisanud, peab järgmine konservaator saama kerge vaevaga eemaldada. Aga see on vaid konservaatori esimene roll. Tema teine ja ehk olulisem ülesanne on avada asjadega seostuv viitekeel, puhastada ja kujundada teostest tervik ja anda nii ajaloo lavastamise võimalus, mida, nagu teame, tahab iga sugupõlv teha uuesti. Seejuures näib mulle siiski, tulles tagasi artikli alguses tõstatud muna ja kana küsimuse juurde, et konservaatori võimalused kellelegi või millelegi liiga teha on koguni väiksemad kui ajaloolasel või kunstiajaloolasel, kelle välja öeldud arvamuse ümberlükkamine võib nõuda hoopis tõsisemaid pingutusi. Ärgem alahinnakem asju, aga ärgem tehkem neist ka kultust. Tähtsam kui Maarja kujutis mõnel kirikust muuseumisse varjule viidud ikoonil on Maarja ise, mälestus ja idee kunagi olnust.

Millise koha on restaureerimiskooli õppeprogrammis endale saanud säilitus- ja hoidmisõpetus?

Olengi vähe kõnelenud koolist, rohkem alustuseks väärtustest ja respektist ning alles siis nende hoidmisest. Usun, et see ongi didaktiliselt sobiv tee. Tegu on vaid tagajärg. Hoidmine ei tähenda sageli muud kui süleshoidmist, silitamist ja imetlemist, millega igal meist on vist pisut erinevad kogemused. Niinimetatud teadusliku (modernistliku) muinsuskaitse vaimustus, mis tähistas pigem tõde kui selle otsingut, on tänaseks asendunud suhtumiste paljususega, analüütiline lähenemine fenomenoloogilisega, seadusekuulekus mõtlemise ja mõistmisega. Ütlen ausalt: kõige rohkem kardan seda, kui elava sõna asemel hakkavad kõnelema tabelid. Muinsuskaitse kui distsipliini eelis ajaloo ees on selle tegelemine asjaga, kehtestatud  mõistete süsteemi asemel elava elu endaga. Ja selleks on restaureerimiskoolis praegu väga hea kollektiiv: maali konserveerimist õpetavad Hilkka Hiiop ja Merike Kallas, skulptuuri Isabel Aaso, sisearhitektuuri ja antikvarismi Mati Raal, museoloogiat Mariann Raisma, arhitektuuri Leele Välja, Maris Suits ja Lilian Hansar, kes on ühtlasi kogu kooli juhataja. Kurmo Konsa, Heige Peetsi, Karl Õigeri, Urve Kallvuse konkreetsed teadmised kindlustavad loovale algele  akadeemilise  aluse. Millestki enamast oleks raske unistada. 

Mitmetest restaureerimiskooli kunagistest õpilastest on saanud kooli tänased õppejõud. Mil määral saame rääkida restaureerimiskoolist kui koolkonna loojast?

Arvan, et vastus sellele küsimusele peitub eespool öeldus. Mitte kunagi ega kuskil, ei üheski muinsuskaitse ega konserveerimiskoolis ole õnnestunud koondada arhitektuuri, filosoofiat ja kunstiteadust ühe katuse alla. Restaureerimiskool ei ole sündinud mitte jäljendamise, vaid unistamise kaudu, seda ei ole loodud ühegi riikliku aktiga. Kui kümmekond aastat tagasi (1996) alustasime, siis olid lootus ja usk meie ainsateks instrumentideks.  Toonase EKA rektori Ando Keskküla lahke luba kooli asutamiseks sisaldas võimaluse omateenitud vahenditega alustada akadeemilise hariduse andmist. Paari aasta pärast saime magistriõppes esimese riigi toetusega koha, kulus veel aasta ja alustasid esimesed bakalaureused. Toona võeti ka kaks esimest inimest, restaureerimiskooli ajaloos ülitähtsat rolli mänginud Krista Laido ja allakirjutanu ametlikult kooli tööle. Kunstiajaloo professori asemel hakkasin kandma muinsuskaitse ja restaureerimise professori nime. Kooli kolmanda akadeemilise astmena avanes doktorantuur. Kuni viimase sügiseni tegutsesime hirmus ilusates remontimata ja restaureerimata ruumides Pikk tänav 20, mis jõudsid kooli käsutusse tänu Tallinna  kultuuriväärtuste ametile ja selle juhile Agne Trummalile. Paljuski kujunes selle mõranenud ja pragunenud seinte järgi ka kooli maine. Õieti olid ruumid seal viljeletava fi
losoofia näitlik illustratsioon. 2007. aastal andis EKA koolile Suur-Kloostri tänaval oma maja. Meil on olnud õnne! Elu on juhatanud meie teele ikka uusi ja huvitavaid inimesi, kustutamata seejuures kaardilt vanu. Ma ei tea, kas mõistetakse, mida tahan öelda: restaureerimiskool on inimeste loodud, selle ideeks on olnud algusest peale elava kogemuse edastamine elavatele, kõige selle positiivse edasikandmine, mida endas sisaldab Eesti vaim ja kultuur.

EKA restaureerimiskoolil on hulgaliselt kontakte lääne restauraatorite-konservaatoritega. Mitmed kooli õpilased on leidnud võimaluse studeerida-praktiseerida seal, kus päike loojub. Mitmed lääne spetsialistid on jaganud õpetust meie koolis. Kuidas on lood Venemaaga? Nõukogude ajal restaureerisid Eesti hinnalisemat kunsti- ja arhitektuuripärandit just Moskva ja tollase Leningradi kolleegid.

Ja kus siis päike loojub? Kus on täna inimese kodumaa? Ehk kannab ta seda endaga kaasas, mälestustes, ettekujutustes, siirdudes siit maalt teele, tehes pika ringi nagu inimene Priit Pärna filmis, et veenduda ammu kokku lepitud tõsiasjas: meie maailm on ümmargune. Kui kohtame mõnda oma tudengit täna Roomas, Pariisis, Stuttgardis, Lubljanas, on see sama loomulik kui tõdemus, et oleme pärit ühtedest ja samadest juurtest. Jagame tekste, mis juhatavad meid tagasi Jeruusalemma ja Ateenani, oleme ühe pere lapsed. Euroopas on konservaatorina vähe tähtsust sellel, kas oled eestlane või albaanlane. Visuaalse kultuuri vallas on raske jagada spetsialiste omadeks ja võõrasteks. Tõdemus, et päike tõuseb idast, juhatab meid varem või hiljem tagasi ka Peterburi ja Moskva, Pekingi ja Lõunamere saarteni, kus restaureerimine tähendab ennekõike rituaale, ohverdamistseremooniaid ja igapühapäevaseid lillekette, mis tõmmud tüdrukud on laupäeva öösel džunglist noppinud.

Viimane, seitsmes ja pühapäevasem küsimus: millised on sinu restaureerimiskooliga seotud unistused? Ma ei usu, et oleksid Tartu ülikooli kunstiajaloo professorina neist loobunud.

Üks unistus on tänaseks  täitunud. Oled teinud minuga intervjuu, kus sain palju sellest, mida pean oluliseks, sõnadesse valada. Restaureerimiskool on omamoodi kool. Teist sellist kooli Euroopas ei ole, sest ei ole olnud seda erakordset ajaloolist situatsiooni, mis andis ühes vanas hansalinnas võimaluse millegi uue alustamiseks. Väärtused ei sünni üksnes meist paremal või vasakul, läänes või idas, vaid meis endis. See, mille oleme loonud, on olemas. Taustana ka teadmine, et professionaalsusel on sitked ja sügavad juured – kanda seemet ikka kaugemale ja edasi. Mida hindan kõige rohkem kooli erilist aurat, koostöövaimu, mis viib mitusada väga erineva tausta ja konkreetse elukutsega inimest (ehitajatest muuseumihoidjate ja bakalaureustest doktorantideni) igal kevadel kusagile Eestimaa nurka – Sillamäele või Otepääle, et pärast kahte seminaripäeva tantsida ööst hommikusse, suudelda seni, kuni lääs puutub taas kokku idaga ja kustuvast ehavalgusest sünnib taas koidikupuna. Armastan neid irooniavabasid hetki, mil elu absurdi asemel kohtume selle tegeliku sisu – sünni ja surma lõputu ja rituaalse kordusega.

Steve Vanoni Californiast Sacramentost tutvustas oma kollektiivi HorseCow. Tegemist on 20 inimesest koosneva kogukonnaga: kunstnikest, muusikutest ja luuletajatest elektroonika-ala ülikooliprofessorini. Elatakse bussides, olemas on suured vabaõhustuudiod, korraldatakse suuri pidusid ning kontserte. Omamoodi miniühiskond, kust naljalt lahkuda ei taheta. „Koostöö, et teha kunsti/kultuuri, mis on suurem kui ükskõik kes meist eraldi,” defineeris Vanoni oma kogukonna toimimispõhimõtte, mis kehtib kahtlemata üldisemalt. Ta tutvustas ka pulse jet’i , enda valmistatud agregaati, mille heli kostab kuni miili kaugusele, millega saab tuld teha ning suures koguses värvi välja paisata – tavaliselt alasti inimeste peale – ja mida HorseCow seltskond oma performance’ites sageli kasutab. „Oma lõbuks. See on teatud šokeerimisviis, mis äratab igaühe üles,” kõlas Vanoni vastus küsimusele, miks nad seda kõike teevad.

Hoopis teistsugust suhtumist ja elulaadi esindab „Diverse Universe’ile” sojaõlil töötava veoautoga sõitnud kollektiiv GoGoTrash, kellele kuulub klassikaline ökokommuun Berliini lähistel Kesselbergis. Asutakse kunagises Stasi pealtkuulamiskeskuses mäe otsas, ehitiste kompleksis, mida paar aastat skvotiti, enne kui 2004. aastal GoGoTrashi liikmete poolt oksjonil kollektiivselt ära osteti. Permanentselt elab kommuunis 30–50 inimest, rõhutati oma avatust kõigile huvilistele. Selle miniühiskonna suurim ühendav põhimõte on looduslähedane eluviis ja distants tarbimisühiskonnaga. Toitu valmistatakse niipalju kui võimalik elaval tulel, võimalikult palju tehakse tööd lahtise taeva all, tegeletakse nii orgaanilise maaviljeluse kui traditsiooniliste käsitööliikidega, milleks on olemas töökojad. Sedakaudu jõuame GoGoTrashi peamise kunstina kvalifitseeruva eneseväljenduseni, milleks on (tarbimis)ühiskonnakriitilised atraktiivsed moe-show’d leidmaterjalidest kostüümidega. Ostetakse vaid teipi, kogu muu materjal on taaskasutatud leitud prügi, et etenduse kaudu edastada oma rohelise mõtteviisi sõnumit.

Samamoodi miksib poliitilist aktivismi ja performance’i-kunsti Berliini kunstnikerühmitus Open Space, keda esindasid selleaastasel „Diverse Universe’il” Andreas Stadler ja Michael Steger. Orion Maxted, kunstnik ja kirjutaja Brightonist, ehitas oma mänguteooriat ja kunsti siduva ettekande üles nn vangi paradoksile, mida ingliskeelses maailmas tuntakse nime all „Tuvid ja haukad”.

Kim Baek-Ki ja Jung Ki Bok Koreast rääkisid 500  sealset performance’i-kunstnikku koondavast isetekkelisest organisatsioonist KOPAS – Korea Performance Art Spirit. Koos tegutsetakse 2002. aastast. Juba kuus aastat korraldatakse Korea eksperimentaalkunsti festivali, samuti väiksemaid performance’i-üritusi. Tohutult muljetavaldav oli aga korea tegevuskunst ise: suurejoonelised paljude osalejatega etendused, mis mõjuvad oma läbimõeldud visuaalsete kujunditega pigem abstraktselt kui narratiivselt või deklaratiivselt. Suur osa on värvil kui sellisel. Ühte etendust valmistatakse ette kuni kuus kuud ning neid käib vaatamas keskmiselt kahe tuhande pealine publik. Korea kunstnike sõnul on seal viimase kümne aasta jooksul suhtumine performance’i-kunsti tuntavalt muutunud ja üha rohkem neid kunstiringkondadest kaugel seisvaid inimesi, kes tulevad seda vaatama.

1938. aasta 2. märtsi varahommikul oli minu kohver pakitud. Tõttasin sadamasse, et astuda laevale, mis kuulus tookordsele Inglise-Balti laevaseltsile ja mis kandis nime „Balt-Tallinn”, et alustada pikemat reisi Inglismaa kaudu Pariisi, siit Viini, Berliini ja Varssavisse. Saatmas olid minu vanemad ja veel mõned sõbrad. Reisiseltskonda aga kuulusid minu vend Olev ja Ruut Tarmo Draamateatrist, Kaarel Karm ja mina „Estonia” teatrist. Oli küll juba 2. märts, aga ilm oli vilu ja puhus vinge tuul. Seetõttu olid ärasaatmisjutud lühikesed ja neid tuli pidada kusagil laeva siseruumides või vahekäikudes.

See oli minule siis juba teine pikem reis kaugetele randadele. Oli põnev ja meie väikses kambas valitses rõõmus ning uljas meeleolu.

Jälle kaugenes Tallinna siluett, mis mere poolt vaadatuna on ikka kõikide silmi võlunud. Ükskõik, kes nad siis on olnud, kas omad või võõrad. Jäi lõpuks kaugele ka Hiiumaa rand ja „Balt-Tallinn” suundus Kieli kanalisse, lastiks eksportvõi ja peekon ning lisaks veel neli reisijat.

Uudistasime läbisõidul Kieli kanali kaldaid. Oli väga kummaline vaadelda seda elu ja sagimist. Kuna siin oli soojem kui meie mail, nokitseti juba põldudel. Kanalist väljudes, möödudes Elbe jõesuust – tulelaevad Elbe 1 ja Elbe 2. Viimasega oli eelneval ööl õnnetus juhtunud. Torm oli selle kummuli keeranud. Ja tõesti, Põhjameri võttis meid vastu pahurana. Mäletan nagu täna, kuidas Ruut Tarmo seisis reelingu ääres, kaabu sügavasti kõrvadele tõmmatud, ja vaatas väikest Hollandi kalalaeva, mis lainete vahele ära kadus ja siis jälle vahuharjal nähtavale tuli, roolimees ahtris märjas süüdvestris ja kinni seotud. Lõpuks kostis Tarmo sügavamõtteliselt: „Mere elu.”

See polnud enam see peegelsile Põhjameri, kuhu 4 aastat tagasi „Sulevi” pardalt sulpsatasime, et end kuumuses karastada. Thames’i jõesuus aga oli udu. Kuulsas Londoni udus oleksime peaaegu ühe teise laevaga kokku jooksnud, mis end ankrusse oli pannud. Asi oli vist tõsine olnud, sest kapten kirus ankrus seisvaid laevu, mis udusireeni ei anna, vaid kõlistavad aeg-ajalt laevakella. Laev jõudis siiski viimasel hetkel ära pöörata. Kui siis lõpuks Londoni kai ääres seisime, oli jumalakartlik kapten kohe kirikusse läinud.

Kuna hotellis elamine oleks kalliks tulnud ja meil olid kaasas mõningad vastavad soovitused, siis kasutasime neid ja leidsime endale korteri eramajades, nn. pansionides, kus toa juurde kuulus ka hommikueine: traditsiooniline ham and eggs, võisai džemmiga ja tee või kohv.

Elasime kõik ühel tänaval Earls’ Court’is. Mäletan, et Tarmol oli alati raskusi selle nime meelespidamisega. Kord oli ta mingile etendusele üksi läinud, pärast koju jõudes aga aadressi ära unustanud. Sõitis siis niikaua mööda Londonit, kuni äkki tuli see nimi talle jälle meelde. Jõudis sellele tänavale küll, ainult teisest otsast. Majad aga olid seal kõik täpselt ühesugused, mingid inglise tüüpelamud (keskklass). Koputas ühele uksele, mille arvas õige olevat, ja muidugi, kuna oli juba hiline aeg, löödi ta n.-ö. tagurpidi välja. Katsus veel õnne paari järgneva majaga ja jälle sama skandaal. Öö oli vaikne, kui minagi koju jõudsin ja selles öövaikuses teises tänava otsas mingit lärmi kuulsin. Sekka kostis ka nagu eesti keelt. Samas tundsin ära Ruut Tarmo vabaõhuteatri-hääle.

„Ants! Kurat!” pidi ta peaaegu rõõmust nutma hakkama, kui mulle piki Earls’ Court’i vastu kalpsas.

Oli ju selge, et kodus istuda pole mõtet, kui oled juba kord Londonis, kus siin viibimise aeg on ikkagi piiratud ning vaadata on nii palju. Keegi suurte elu- ja reisikogemustega mees hoiatas mind juba Tallinnas. Kuigi me sõidame õpireisile oma erialal, ei maksa liialdada teatrite külastamisega, vaid tuleb hoida silmad lahti ning jälgida elu ja olu igakülgselt. Ja tõesti, meid jätkus igale poole. Nii võis meid leida Briti muuseumis, mille varad on nii arvukad, et neid tuleks uurida eluaeg. Siis kunstivarad, Madame Tussaud’ panoptikum ja palju muud. Peatähelepanu jäi siiski teatrile. Ei kavatse siin enam üksikutest etendustest rääkida, kuna aega on möödunud sellest liiga palju ja nii mõnigi mulje näiks praegu juba petlikuna. Eluajaks jääb aga meelde see, mille inimene viib kaasa üldiselt. Teatava maa eluolu, tema tänavaelu.

Mina olin Inglismaal juba teist korda. Kui esimesel korral külastasin Cardiffit ja Hulli, siis nüüd olin Londonis. Nende vahele võrdlusjooni muidugi ei maksa tõmmata. London on London. Seda tundsin ma ka siis, kui mu tasku veidi kergemaks tehti. Kus ja kuidas see just täpselt sündis, seda oleks ehk seletada osanud inglise taskuvaras, kui oleks tabatud. Aga selleks oligi ta Londoni kooli spetsialist, et temaga seda ei juhtunud. Tänu sellele ebameeldivusele olin ma teatava ajani esimene eestlane, kes on käinud Scotland Yardis. Teine oli Ruut Tarmo. Ta jäi nimelt alla tänavale ootama ja 5 minuti pärast paluti ka teda üles tulla.

See oli kohe pärast seda kahetsusväärset juhtumit. Kui me Tarmoga otse Londoni südames, Piccadillyl, policeman’i ehk Bobbi juurde astusime ja oma loo ära seletasime. Palusime juhatada politseijaoskonda. See viisakas mees viipas veel paar korda liikluse jätkamiseks, jättis oma posti maha ja palus meid kitsasse tänavasse, kus asus siis kuulus Scotland Yard, mida tunnevad kõik Sherlock Holmesi ja Nat Pinkertoni lugenud.

Sherlock Holmes küsitles mind, kes ja kust tulnud, kus ma oma raha kannan. Näitasin oma põuetaskut. „Aga te olete ju Londonis,” ütles seepeale mister Sherlock Holmes. Meie Tarmoga jäime selle külastusega väga rahule, kuigi selle ajend kaunis kulukas oli, eriti mulle. Aga Tarmogi pidi ohvri tooma ja mulle mõni aeg „välja tegema”, kuni mulle Tallinnast raha järele saadeti. Ka nüüd, kus Ruut Tarmot pole enam meie hulgas, tahaksin hea sõnaga mälestada head sõpra, suurepärast inimest ja toredat kolleegi.

Õppisime, nagu kõigest näha, Londonit igakülgselt tundma. Tajusime selgesti tema pulsilööki, nähes tänavail ummistusi tekitavat tõttamist ja rüsinat. Kohtusime inimestega, kui see vähegi võimalik oli. Eks ütle ju inglane: „My home is my castle” ja tema kodu nelja seina vahele pääsemine on raske – eriti lühikese aja vältel.

Üksi reisida on kindlasti igav ja mõnel puhul isegi raske. Neljakesi aga võivad tekkida lahkarvamused, grupp võib jaguneda kaheks. Nii oli ka meiega, kui tekkis küsimus, millal edasi sõita. Lõpuks tuli juhus appi. See juhus oli Tarmo uus ülikond imeilusast riidest, mille me nelja mehega olime avastanud ühe Londoni poe aknal. Riie oli tõesti imeharuldane. Kui aga sellest tellitud ülikonnale järele mindi, selgus, et uus kehakate oli täiesti ebaõnnestunud. Kaarel Karm küsis: „Kas sa tellisid palitu või pintsaku?” See „nässukeeratud” ülikond rikkus meie meeleolu niivõrd, et otsustasime – otsemat teed Pariisi!

On hiiglama tore tunne, kui seljataga on London, rahanatuke on jälle taskus ja ees on Pariis. Seisad parajasti laevukese tekil, mis viib sind Doverist Calais’sse. Mõtled, et näe, siit on isegi üle ujutud. Kõige pikem maa, mis mina olen ujunud, on Leetse rannast üle lahe Laulasmaa randa. Ainult veidikene jäi puudu, tuli paati ronida, vesi oli liiga külm ja kangeks võttis.

Pariisis võtsime kohad sisse minule juba tuttavas hotellis „Hôtel de France” rue d’Antin’il. Oma varasematest kogemustest teadsin, et paremat ega odavamat ei leia. See on meie jaoks hea küll. Pariisis elas noil aegadel palju meie kaasmaalasi – Viiralt, Adamson-Eric. Siin tegi ka Peeter Linzbach oma kujunduse kuulsale filmile „Pariisi katuste all” ja paljudele teistele. Olid siin ka täies loomingujõus Johani ja Liimand. Ka meie ise olime siis teised.

Kaarel Karm nöökis heatahtlikult Tarmo kallal. Ka tema polnud siis veel see Karm, kellele Jago-Tarmo sellise vingerpussi-intriigi valmis keerutab, et Karm-Othello oma Desdemona ära kägistab. See kõik oli alles ees, nag
u oli ees veel palju muud – nii halba kui head.

Mulle meeldis Pariis ja meeldiks ka praegu, kui oleks võimalik sinna sõita. Sellel linnal on midagi sellist, mida teistel pole ega saa kunagi olema, kui toredaks ja uhkeks nad ka ehitataks. Asi ei seisnegi tema välimuses, vaid tema hinguses ja vaimus. Veendusin selles eriti nüüd, kus ma teistkordselt siin viibisin. Ei hooli ma sellest, et Pariisile on armastust avaldanud juba õige paljud enne mind. Kõike, mis ma näen ja tunnen, avastan ainult enda jaoks. Ja see kiindumus ja soojus on mind kord haaranud ning sellisena ta mul meeles püsibki. Nii nagu mõne inimesega – heameel, et ta olemas on.

Mingi rahakursimuutuse tõttu oli siin elu suhteliselt odav, odavam kui eelmisel korral. Võisime endale mõndagi lubada, millest muidu oleks tulnud ära öelda. Kõige peamiseks jäid jälle muidugi teatrid ja nagu ikka ja igal pool – linna minevik, tema muuseumid. Mõndagi olin juba näinud, kuid seda huvitavam oli avastada uut ja senitundmatut. Pariis elas oma tavalist rahulikku elu ja pealiskaudsel vaatlemisel ei olnud märgata ärevust, mis sel ajal juba Euroopas valitses.

Jätkasime oma reisi marsruudi järgi, mis oli Tallinnas kindlaks määratud ja kulges läbi Viini, Berliini, Varssavi – koju. Viinis õnnestus näha omaaja silmapaistvat naisnäitlejat Paula Wesselyd, kuulsat Werner Kraussi ja Berliinis Gustaf Gründgensit ning Paul Wegeneri. Need nimed olid hästi tuntud ka filmide kaudu. Eriti avaldas mulle mõju Gustaf Gründgens Hermann Bahri „Kontserdis” (Draamateatris, Panso lavastuses, kannab see nime „Mees, naine ja kontsert”).

Viin oli juba täielikult fašistlikest jõukudest haaratud. Nädal enne meie siiasaabumist oli toimunud kurikuulus Hitleri „anšluss” – tema sissetung Austriasse. Suurem osa kavas olnud etendusi oli muudetud, teised jäid üldse ära. Tänavail marssisid väeosade ja esseslaste suuremad või väiksemad jõugud. Kauplused, mis kuulusid juudi soost omanikele, olid suletud ja ainult mõni üksik julges pooleliavatud ukse vahelt välja piiluda. Viinlastele sunniti peale hitlerlik tervitus avalikes paikades, nagu kauplused jne. Kohvikutes olid välja pandud plakatid, millelt võis lugeda: Tritts’du hier als Deutscher hinein, muss dein Gruss Heil Hitler sein. Nii see algas ja me kõik teame, kuidas see lõppes.

*  * *

Tookord jõudsime õnnelikult koju ja hooaeg läks edasi. Nähtud fašismipiltide järel oli eriti haarav mängida Čapeki „Emas” koos ürgjõulise Liina Reimaniga.

Enne seda, kui sõda meieni jõudis, toimusid Eestimaal pöördelised juunisündmused. Aga esimene nõukogude hooaeg 1940/41 katkes minu jaoks ootamatult.

Ants Eskola mälestusteraamat „Näitleja on ajastu lühikroonika”  on ilmunud 1986. aastal (toimetaja Lea Tormis). Mälestused on kirja pandud aastatel 1966 –1974.

Kunagi püüdsime koos Lauri Vahtrega pidada vestlust, kus räägitaks poliitika ja kultuuri omavahelisest lõhest ning võimalustest seda lõhet ületada. Paraku ei saanud keskustelu kunagi valmis, lõhe jäi ületamata ja seda eelkõige minu süül, kuna tuli ilmsiks, et mul kui kultuurivaldkonna esindajal pole vastuseid Vahtre kui poliitilise valdkonna esindaja küsimustele. Mõni idee või ideaal, mille parteipoliitikast ülemaks seadmist poliitiliselt sfäärilt eeldasin, sai Vahtrelt vastuse küsimuses, kuidas sellist ületamist tegelikkuses ellu viia. Teate ju seda lugu Oskar Lutsu “Suvest”: üks on teooria, kuidas kive veeretada, teine kivide veeretamise praktika. Ning kuigi sellist küsimist võiks ju süüdistada demagoogias, tuli mul tunnistada, et vastust sellele polnud ma tõesti võimeline leidma. Professor Rein Raud lisaks siin, et kultuurisfääri esindajad ei peagi leidma vastuseid poliitiliste, sealhulgas kultuuripoliitiliste probleemide lahendamisele, piisab probleemide avastamisest, nendele osutamisest, nende “paljastamisest”.

Paraku on paljud poliitilise valdkonna probleemid juba mõne aja eest avastatud ja neile korduvalt osutatud, kuid mingeid muutusi paremuse poole pole see reeglina kaasa toonud. Poliitika muutub üha enam parteipoliitikaks ja parteipoliitika kujutab endast üsna hajusat tegutsemissüsteemi, mille tagajärjed on küll avalikult näha, kuid mille põhjusi ei anna avalikkusel (sealhulgas ka kultuuriavalikkusel) vajalikul määral mõjutada. Parteipoliitikast välja jäävaid inimesi sunnitakse üha enam arvama, et ainuke viis mängus osaleda on käia valimas või astuda parteisse. Ometi – tunnistades, et ma ei tunne (partei)poliitilise valdkonna toimimismehhanisme – on näha, et poliitiline sfäär paneb seal osalevad inimesed teatud viisil ühtlaselt või sarnaselt tegutsema.

Ehk üks suuremaid erinevusi kultuurisfääri ja poliitilise sfääri vahel avaldubki selles, et kui esimene püüab ühiskonda erineva loomingulise praktika kaudu laiemalt mõtestada, peegeldada, erinevatele ilmingutele tähelepanu juhtida, siis viimane ei saa olla niivõrd kontemplatiivne. Seega – kultuuri ja poliitika kõnelaadil on suuri erinevusi. Poliitilise valdkonna kõnelaad toimib ühtlasemalt ja ühtsemalt, lainetades kogu poliitilist struktuuri haaravate intervallidega (näit valimiste-eelne ja -järgne keel). Opositsioonijõudude väljendus kordub ükskõik millises parteipoliitilises konstellatsioonis, samamoodi ka koalitsioonijõudude väljendus. Parteipoliitik, kes satub koalitsioonist opositsiooni, räägib oma parteilisest taustast hoolimata valitsuse “pidevatest vastuoludest põhiseadusega”; see, kes satub opositsioonist koalitsiooni, räägib “ebapopulaarsetest otsustest”. Kultuurisfääri keel pole kaugeltki niivõrd ühtne, õieti ei saagi siin rääkida ühest keelest, vaid suurest hulgast dialektidest, mis sobiksid sümboliseerima olukorda, mille kohaselt kultuurisfäär koosneb eriarvamustest või seisabki neil eriarvamustel, arvamuste paljususel, konflikte tulvil olekul. Tõsi, suhtluses poliitilise valdkonnaga tuleb kultuurilisel sfääril kohaneda ja ühildada oma väljenduslaadi – näiteks apelleerides põhiseaduse preambulale jne. See on aga seotud just kultuurisfääri kõnelaadi mõtlikkusega, vähesema agressiivsusega – reeglina peab ta poliitilise sfääriga suheldes asuma kaitsepositsiooni. Olukord poliitilise ja kultuurilise sfääri omavahelise suhtlemise osas tundub olevat lühidalt selline: kultuur kaitseb ennast poliitiliste rünnakute ees, mis sunnib mõnikordki unustama, et kultuur on sama tähtis riigi osa kui poliitika.

Poliitilises loogikas asub kultuur tagaplaanil, tema tähtsus jätab vähemalt kultuurisfääri esindajate silmis soovida. Kas siin on tegu kultuuriinimeste teatud pirtsakusega, osaga poliitilises valdkonnas mitteosalevate huvigruppide permanentsest rahulolematusest, mis ei kao ükskõik kui õitsvas heaolu kasvus? Või on ikkagi poliitiline sfäär hakanud unustama, mida kultuur tähendab – et see ei tähenda vaid uusi hooneid kultuuriasutustele, hoogsat kinnisvaraarendust, kultuuriinimeste liitumist parteidega, vaid terve rahvusliku koosluse vaimse võimekuse ja erksuse pidevat hoidmist?

Jagaksin mõnele ehk ketserlikuna näivat mõtet, et n-ö õige vastuse leidmine eelnevale küsimustikule polegi ehk kõige tähtsam. Kui kultuurisfääri ning poliitilise sfääri keel püsivad niivõrd erinevatena, siis võiksin siin selle asemel, et poliitilist sfääri järjekordselt paljastama kippuda – püüdes näiteks selle teguviisi võrrelda mingite eetiliste kategooriatega –, esitada hoopis konkreetsed ettepanekud, mis ei puuduta nii otseselt eetikat või väärtushinnanguid, vaid konkreetseid tegusid kultuuripoliitika vallas, kuid mille rakendamine või omaksvõtmine võivad ehk parandada nii kultuuri ja poliitika omavahelist läbikäimist kui ka Eesti ühiskonna kogu moraalset enesetunnet.

Alljärgneva puhul tuleb meeles pidada, et ma ei kõnele ei loomeliitude ega ka oma liidu liikmete nimel – ja just seeläbi nende kõikide nimel kõnelengi. Miks? Sest kuigi leiab palju kultuuriinimesi, kelle arvamus alljärgnevaga kas osaliselt või täielikult ei ühti, on ehk praegu üheks kultuurisfääris tegutsevaid inimesi ühendavaks faktoriks mure kultuuri kui Eesti ühiskonna vaimu marginaliseerimise pärast. Need punktid, mida allpool ette kannan, ei tundu mõnelegi piisavad, kuid teisalt tundub olevat loomingulistel jõududel õige aeg püüelda enne riigikogu valimisi ühise, konkreetse programmini. Kõnealune programm võiks kirjeldada loodetavaid olemuslikke muutusi, mis ei nõua eelkõige või ainult suuri investeeringuid, vaid pigem kultuuri (seda sõna kasutan siin nii omastavas kui ka osastavas käändes) suhtumise, väljenduslaadi muutumist.

1. Riikliku toetussüsteemi väljatöötamine Eesti kultuuri tippude jaoks*

Hiljuti ilmus ajakirjanduses uudisnupp “Reps lobib perekond Kiige akadeemiat”. Uudis kõlas nii: “Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tegi valitsusele ettepaneku arutada Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia asutamist. Uue akadeemia idee pärineb 90. aastatest. Algatuse taga on kirjanik Heino Kiik, kes esineb mittetulundusühingu Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia presidendina. Kiige algatusrühm ühendab kümmetkonda kultuuritegelast, kes nimetavad ennast akadeemia liikmeteks. Nende hulka kuuluvad näiteks Ando Keskküla, Jüri Arrak ja Eri Klas. Ainus naisakadeemik on balletitantsija Helmi Puur, kes on Kiige abikaasa. Algatajate arvates on akadeemiat vaja selleks, et pädev asutus annaks “hinnanguid kunstialade olukorrale Eestis”. Selle töö eest peab riik kõigile akadeemikutele palka maksma.”

Ühtimata selle uudise pahatahtliku tooniga, mis viitab meedia vajadusele igast kivist palju vett (või verd) välja pigistada, suhtun härra Kiige algatusse kahtlevalt – kuigi olen nõus selles algatuses peituva vajadusega. Usun, et riik peaks toetama oma kultuuri suurkujusid ilma mingite põhjenduste või vastuteeneteta. Kahtlemata peaks Eestis eksisteerima süsteem, mis tagaks meie kultuuri tippudele korraliku sissetuleku – kuid ilma toetuse saajate “vastuteeneteta”, mille kohaselt peaksid nad pakkuma mingeid hinnanguid, üldistusi või seisukohti. Toetus ei pea kaasa tooma toetusesaajate organiseerumist, initsiatiivi näitamist või taotluste kirjutamist. Jah, kohe saab vastu väita, et kultuurkapital juba jagab stipendiume, kuid antud juhul peaks rääkima täiesti teisest mõõtkavast – toetusest, mida eraldatakse ilmselgete teenete eest elu lõpuni. Süsteemi täpse toimimise nüansid tuleks välja töötada kultuurivaldkonna ning riigi esindajate koostöös, mitte mõne üksiku aktiivse isiksuse peas.

2. Kultuurivaldkonna esindajate ja riigi senisest organiseeritum suhtlus

Tunnistan, et on kurb vaadata, kuidas kultuuriminister Raivo Palmaru ikka ja jälle avalikult rapitakse. On tõenäoline, et tema tegutsemises on tulnud ette suuremaid valearvestu
si või eksimusi, eks asu ju kultuuriminister selles pudelikaelas, kus poliitiline loogika ja kultuurivaldkonna loogika kohtuma peaksid, kus segunevad kaks keelt ning minister peaks neid mõlemaid vilunult kõnelema ning on raske jätta üht keelt oma keeleks valimata. Siiski, kirjanduse valdkonna esindajana tunnistan, et mul pole Palmarule vähimatki ette heita, pigem isegi vastupidi. Miks see siin välja sai öeldud? Sel lihtsal põhjusel, et kaldun arvama, et paljud konfliktid jäänuksid olemata või oleksid kerkinud ja lahenenud rahulikumalt, sujuvamalt, kui kultuuriministeerium suhelnuks organiseeritult ning regulaarselt ja otse loomeliitude ning teiste oluliste kultuuriorganisatsioonide esindajatega. Ma ei taha väita, et kõik ministeeriumi nõunikud tekitavad nõutust või et otsesuhtlust pole siiani olnud, kuid see on toimunud vastavalt vajadustele ning suuremat hulka loomingulisi inimesi ning ministrit ühise laua taha regulaarselt kokku toomata. Tegin ettepaneku ministrile hakata kohtuma regulaarselt loomeliitude seltsingu esindajatega, kus saaks ühiselt läbi rääkida eri valdkondade kitsaskohti ning mõtiskleda laiemalt kultuuripoliitikast. Muide, kunagi eksisteeris kultuuriministeeriumi juures Kaunite Kunstide Nõukoda, kus loomeliitude juhid käisid ministriga regulaarselt kohtumas; nendest kohtumistest kasvas välja muu hulgas ka loomeliitude seadus, mille parandamisega peaks hakkama tegelema uus loomeinimesi ja ministeeriumi juhte koondav kooslus.

Ühesõnaga – kõnealune otsesuhtlus parandaks huvigruppide läbikäimist ja info liikumist, võimaldaks parandada ministeeriumi ja tema objektide ühistegevust. Muuseas, olgu öeldud, et midagi sellesarnast käib regulaarselt koos Urmas Paeti juures ning, tervitades igati Paeti algatust, julgen arvata, et kultuuriministeeriumis oleks sellisel “üksusel” palju rohkem võimalik korda saata.

3.  Kultuuritööstuse tähenduse ja tähtsuse avamine

Ka minule kõlab mõiste “kultuuritööstus” pisut võõralt, st. ma ei oska seda täpse sisuga täita. Kuid mõistan, et see tähistab olukorda, kus kultuurivaldkonda ei saa enam käsitleda “maksumaksja rahakoti” tühjendajana, vaid vastupidi – majanduslikult perspektiivika valdkonnana. See kõlab pisut uskumatuna praeguse Eesti kultuuridiskursuses, kus kultuurkapitali stipendiumid tekitavad paljudes pahameelt, kuna seda tajutakse “niisama saadud rahana”. Kuid näiteks Kultuurikatla projekt ei tähenda ju vaid mingi hoone “vallutamist” loomingulise tegevusega ja seeläbi justkui kinnisvaraarenduse “pidurdamist”, vaid elukeskkonna rikastamist ja selle kaudu ka märki atraktiivsest keskkonnast, kuhu on hea investeerida ja mida on hea külastada.

4. Kultuuriuudised avalik-õiguslikus televisioonis

See punkt võib paista kistuna – et kui ettekandjal pole sobivalt mastaapset ettepanekut, on hea hakata rääkima ühest saatest. Kuid tunnistagem, et “Aktuaalne kaamera” ei kujuta endast vaid ühtainsat saadet, vaid riigi olulisemaid uudiseid. “Aktuaalse kaamera” juurde kuuluvad igapäevased spordiuudised. Olgu kohe ära öeldud, et mul pole mingit soovi hakata ründama eesti sporti, mis on pakkunud eelmisel aastal palju rõõmu. Sporti ja kultuuri ei anna võrrelda, kuna tulemuslikkus spordis väljendub palju kiiremalt, selgemalt ning konkreetsemalt kui tulemuslikkus kunstis. Seda drastilisem, et ETVs, riigi enda telekanalis, puuduvad kultuuriuudised. Kultuurisaate “Op” eesmärk pole vahendada uudiseid.

Riigitelevisioon peab millegipärast vajalikuks kanda üle uudist käsipalli kohaliku meistrivõistluse kolmanda ringi mängudest, kus saalis vähem publikut kui keskmisel või keskmisest tagasihoidlikumalgi luuleõhtul. Kindlasti ei taha ma väita, et käsipalli pole vaja, tahan väita hoopis, et kultuuriuudiste olemasolu aitaks ehk kaotada ettekujutust, mille kohaselt on kultuur süsteemina suletum kui sport, et kultuur läheb “rahvale” spordist vähem korda – seda olukorras, kus Eestis käis 2006. aasta jooksul teatris üle miljoni külastaja.

Praeguseni kestnud olukord aga on toonud kaasa sügava probleemi, kus põhjus ja tagajärg on vahetanud kohad. Teadmatus kaasaegsest kirjandusest või kunstist on tekitanud arusaama, et kaasaegsel kirjandusel ja kunstil pole enam midagi üldist ega üldistavat öelda. Seega võib “Aktuaalse kaamera” kultuuriuudiste tekitamine paista alul pisiasjana, kuid – kasutades jällegi professor Rein Raua öeldut – see on pisiasi, mis omab väga suurt tähtsust kogu meie vaimsuse säilimisel.

Lubatagu üle korrata, et olen teadlik tõsiasjast, et ülalmainitud nelja punkti võivad mõnedki pidada kas ebapiisavaks või eksitavaks, kuid loodetavasti jagate veendumust, mille kohaselt peab siin nimme sisu kõrval rõhutama ka vormi – see tähendab, et loomeliidud peavad tajuma endas peituvat jõudu ja muut(u)ma selle jõu võimukoldeks. Selle väljenduseks võiksidki kujuneda konkreetsed ettepanekud uuele valitsusele ning nende ettepanekute taha võiks – hoolimata kultuurivaldkonna killustatusest ning vastukäivatest huvidest, isiksuste kirevast võrgustikust – asetuda kui mitte kõik, siis lõviosa kultuuriga seotud huvigruppe. Või kui väljenduda pisut poliitilisemas, valimiste keeles, siis: “Aitab tagantjärele tarkustest, siin on meie ettepanekud!”

* Hiljem lisatud märkus – loomeliitude peol tõi Margit Sutrop esile kõnealuse programmi esimese punkti nõrkuse, mille kohaselt kujuneb probleemiks kultuuris tegutsevate inimeste jagamine “tippudeks” ja ülejäänuteks ning küsimus “tippude” valijatest. Täiesti õigustatud märkus. (J. K.)

Sada aastat tagasi, 1907. aasta 4. jaanuaril (vana kalendri järgi), kogunes õhtul kell seitse Tartus Vanemuise väikesesse saali kaksteist meest vaikseks arupidamiseks. Oli Jakob Hurda matusepäeva õhtu. Just Vanemuise seltsimajast Maarja kalmistule liikunud leinarongis oli Hurda saatjatel tekkinud mõte, et Hurda mälestust tuleks austada nii, et see kestaks põlvest põlve. Ja et algatust sellega tuleks teha kohe, sest rahvas olevat selleks valmis, nagu kogunemisel sõnaselgelt kinnitas ka Madis Jaakson, Peterburi eesti seltsielu üks aktiivsemaid tegelasi.

Koosolekut juhatanud Jaan Tõnisson rõhutas seda avades Jakob Hurda soovi, et tööd vanavara kogumisel jätkataks ning seda kadunu soovi peab rahvas sel moel püüdma täita, et sinna, kust üks suur jõud on kadunud, pannakse tööle mitu väikest.

Villem Reiman, kes oli päeval Vanemuises pidanud Hurdale jumalagajätukõne, avaldas arvamust, et Hurda kogutud vanavara ei tohiks jääda ühe isiku ega ka ühegi tegutseva asutuse või organisatsiooni valdusesse, vaid selle jaoks tuleks asutada “iseäraline Hurti museum”. Kuigi Kristjan Raud pani ette, et Hurda muuseumi asemel võiks ellu kutsuda kahe osakonnaga seltsi, mille üks osakond tegeleks Hurda pärandusega ja teine kujutava kunsti kogumisega, ei leidnud see ettepanek toetust. Kindla liikmeskonnaga seltsi peeti Hurda vanavarakogude jaoks sobimatuks, kui taheti järgida Hurda soovi, et tema kogutud vanavara talletataks nii, et see oleks rahvale ligipääsetav ja kättesaadav.

Sada aastat tagasi toimunud koosolek lõppes asjaliku otsusega: asutada “iseäraline organisatsion, iseäraline Hurti museum” ning kogu asjaajamise ettevalmistamiseks moodustati ajutine 14-liikmeline toimkond. Veel täpsemate piirjoonteta asutusega seotud kirjatoimetamine jäi Oskar Kallase ülesandeks, kes pidi seda toimetama Bergmanni Abiraha toel ja nimel¹.

Just sellest praktilisest vajadusest ja tunnetatud vastutusest tuleviku ees sündis 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum. See vastutus kui kohustus oli sõnastatud ka muuseumi 1909. aastal kinnitatud põhikirjas muuseumi tegevuse kõige olulisema eesmärgina: “Eesti rahvateaduse igakülgseks edendamiseks”. Põhikirjast lähtusid tööle asunud muuseumi esimesed ülesanded: “vanavara korjamine, täieliku keskraamatukogu asutamine ja Dr. Hurti vanavara alalhoidmine”². Viimase punkti sõnasõnalise täitmiseni jõuti küll alles 1927. aastal, Max Hurt oma isa  rahvaluulekogude pärijana annetas need Eesti Rahva Muuseumile ning need said ERMi uue arhiivi, Eesti Rahvaluule Arhiivi aluseks. Päranduse vastuvõtjatena kirjutasid lepingule alla riigivanem Jaan Teemant, haridusminister Jaan Lattik ja riigisekretär Karl Terras. 

Muuseumi nimi ja tegelikkus

Algallikatele toetudes ja muuseumi asutajate tahte ning idee suurust tunnistades ei saa ma  mööndusteta nõus olla Mariann Raisma 2006. aasta 8. XII Sirbis esitatud väitega, et Eesti Rahva Muuseumi idee lähtus algselt kõikehõlmavast printsiibist koguda kokku kõik, mis aegade jooksul on iseloomustanud etnost, ja saada oma kogude täielikkuse toel  “riigi ja rahva mineviku mõjusa versiooni” kujundajaks.  Villem Reimani, Oskar Kallase, Jaan Tõnissoni, Henrik Koppeli, Hans Laipmani jt ERMi asutamist ette valmistanud ja selle algust juhtinud isikute näol polnud tegemist inimestega, kes oleksid võtnud endale kohustuse, mille täitmist nad ei pidanud võimalikuks. ERMi asutamisajal tegutsenud seltskond oli vastutustundlik nii oma sõnades kui ka tegudes. ERMi asutajate tahtmine oli jätkata vanavara kogumist, et päästa tulevastele põlvedele kõik see, mis kannab ühe rahva arenemislugu. “Riigi ja rahva mineviku mõjusa versiooni” kujundamine on siiski alles hilisem ambitsioon, mis kujunes ajapikku, kui võideldi kätte oma riik, kasvasid kogud, saadi ruumid jne. Kuigi pretensioonikus selliseks kõikehõlmavuseks on muuseumi nimes tõepoolest alates 1909. aastast olemas.

Veelgi nõutum olen aga samas tekstis avaldatud Raisma teise väite puhul, mille kohaselt  Eesti Rahva Muuseum on end ise piiranud ja oma tegevusvälja kitsendanud: “Oma tegevussfääri aja jooksul kitsendades on muuseumist saanud soome-ugri rahvakultuuri uuriv ja säilitav asutus, mis tegeleb ka kultuurantropoloogia ning eesti pärimuskultuuriga nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.” Eesti Rahva Muuseumi lõhkus ära 1940. aastal nõukogude võim, mis laostas ja hävitas muuseumi kogusid ning tegi ühe tervikliku ja tugeva asutuse asemel kaks muuseumi, etnograafia- ja kirjandusmuuseumi. Ma küll ei julge öelda, et ERM oleks vabatahtlikult oma tegevussfääri kitsendanud. Tegelikult võttis see vägivaldne ümberkorraldus Eestilt keskuse, mis oleks väärinud rahvusmuuseumi nime. 1940. aastani arenenud ERMi, oma tegevusvabaduselt küllalt sõltumatute arhiivide põhiselt üles ehitatud muuseumi suur eelis oli laiapõhjaline ühiskondlik kandepind, mis tulenes sellest, et muuseum ja rahvas olid koos kasvanud, teineteist toetanud ja kujundanud (ERMi loteriid, annetused ERMi toetuseks jne). Selle muuseumi tugevus oli ka kogude süstematiseerituses, nende kättesaadavuses, arusaadavas kogumispoliitikas, trükiste ja väljundite vahendusel esitatud seisukohtade ja hinnangute teaduslikus pädevuses, pidevas koostöötahtes ja dialoogivalmiduses ühiskonnaga.

Rahvusmuuseumi koht ja sõnum 

Rahvusmuuseumi puudumine on Eesti muuseumisüsteemi nõrkus, millest on ajapikku kujunenud Eesti kultuuriväärtuste säilituspoliitika nõrkus. Me saame palju küsimusi lahendatud keskmuuseumide baasil ja koostöös (ma ei ole kursis kriteeriumidega, mis lubavad Raismal eristada  “kolme vaala” teistest keskmuuseumidest, ning näen rahvusliku mälu hoidmisel ja kandmisel erialakeskseid ülesandeid kõikidel keskmuuseumidel), kuid jääme hätta ja raiskame palju aega väga lihtsate asjadega ainult seepärast, et vastutus on hajutatud, üks loodab teise peale ja kellelgi pole nagu otsest kohustust ikka ja alati kinnitada, et see kultuur on püsinud ja püsib, seda hoitakse ja armastatakse. Pigem otsime me kõik uut ja huvitavat, kord kogudes, kord lähenemisviisis, kord külastajates. Turule ja tarbimisele orienteeritud ühiskonnas on see omamoodi paratamatu. Rahvusmuuseum peaks sellest ajalisest piiratusest uuendusmeelselt, kuid kindlalt kõrgemal olema. Seega pole minu meelest küsimus niivõrd rahvusmuuseumi kogude täielikkuses ja kõikehõlmavuses, vaid eelkõige selle asutuse suutlikkuses ja vastutusvõimes vaadata kaugemale iseenda ja oma valdkonna toimimisest. Rahvusmuuseumi staatus pole aunimi, vaid kohustus, mida ei saa täita kordamööda ja korraga.  

Muuseumid on institutsioonid, mis terves maailmas arenevad tormiliselt ja võtavad enda kanda üha rohkem ülesandeid. See lubab neil esile tõusta mälu-, haridus-, kultuuri- või hoopis vabaajaasutustena. Muuseumid peavad olema meeldivad ja meelitavad suhtluskeskkonnad.  

Üks tuntumaid muuseumiteoreetikuid Stephen E. Weil rõhutas juba 1999. aastal oma ettekandes Briti Muuseumide Assotsiatsiooni aastakonverentsil Edinburghis³, et muuseumid on üha pidetumas ühiskonnas ainsad asutused, mis suudavad pakkuda kõigile kõike, et just muuseumid saavad ja võivad olla inimestele nende elu- ja töökoha kõrval seda vahemaad liitvaks peatus- ja puhkekohaks. Just muuseumid inspireerivad teaduse ja kunsti saavutusi, tugevdavad perekondlikke ning isiklikke ja inimlikke sidemeid, aitavad ühiskonnal saavutada ja säilitada sotsiaalset stabiilsust, suudavad ja oskavad toimida advokaadi või läbirääkijana, toetada ja edendada loodussäästlikku tootmist ja tarbimist, suurendada eneseaustust ja vastastikust lugupidamist, pakkuda väljaõpet ja võimalust targaks saada. Kusjuures Weili sõnade järgi on oluline ka see, et kõiki neid ülesandeid suudab muuseum täita nii, et ta on inimesele üheaegselt meenutamise ja mäletamise, avastamise ja leidmise ning ka lennuka fantaasia koht. Mu
useum on kõikidele oma ja muuseumis on kõik omad.

Selliseks ühiskonna sidususe tekitajaks ja hoidjaks kujunevas muuseumide võrgus on rahvusmuuseumi kanda senisest veelgi suurem roll: rahvusmuuseum peab suutma luua “/—/ konkreetse kultuuri (antud juhul eesti kultuuri) vaimse kokkukuuluvuse niidistikku ning genealoogiat”4 nii läbitunnetatult ja kindlalt, et see seob, kuid ei piira, et see on ainuomane, kuid selles ainuomasuses kodune ja kordumatu.  

¹ Koosolek arupidamiseks, kuidas Dr. Hurti töösid jätkata ja rahvale kättesaadavaks teha. – Postimees  11. I 1907.

² E. R. M-i põhjuskiri § 2. Tartu, 1909; E. R. M-i juhatuse koosoleku protokoll 2. IV 1909.

³ Stephen E. Weil, Beyond management: Making Museums Matter. – INTERCOM Study Series 2006/12, pp 7.

4 Raoul Kurvitz, Kumu: väited ja teesid. – Sirp 13. IV 2006.