Toeta
Otsi

kõre

  • Jälle mängis meister

    Igor Garšnek

    Arvestades Rudini päritolumaad, ei pannudki eriti imestama, et kontserdi kava oli kokku pandud vene, täpsemalt siiski slaavi heliloojate muusikast, kus hästi tuntud autorite (Šostakovitš, Tšaikovski, Stravinski, Silvestrov) kõrval üllatusmomendina ka üks tundmatu komponist (Michael Wielhorsky). Tšellistina astus Rudin publiku ette vaid ühe teosega (seesama Wielhorsky), dirigendina võiks teda aga iseloomustada kui liigse retoorikata ja üsna vaoshoitud natuuri. Muuseas, sama mulje jättis ka tema õpetaja Kitajenko (keda mul on õnnestunud ükskord Tallinnas dirigeerimas näha).

    Õhtu algas paljutõotavalt Dmitri Šostakovitši (1906–1975) “Prelüüdi ja skertsoga” (1925). Teose kirjutamise ajal noore (19) helilooja prelüüdis on tema ea kohta kummaliselt palju dramaatilisi värve ning TKO kõlas siin jõulistes ja massiivsetes fortissimo’tes. Samas joonistusid loo polüfooniline tekstuur, samuti kõik sooloepisoodid välja hästi reljeefselt. Ning skertso neoklassikalisest motoorikast kantud särtsakas põhikarakter kujunes mõjuvalt eks­pressiivseks – siin oli esituses küll keevalist temperamenti, ent samas koosmängulises plaanis ka perfektset artikulatsioonitäpsust.

    Ukraina helilooja Valentin Silvestrovi (1937) “Serenaad” (1978) moodustas eelnenud liikumisenergiaga aga äärmusliku kontrasti: teos kõlas oma tardunud, aeglaselt muutuvates orkestrifaktuurides tõepoolest “hangunud ajana” (Silvestrovi väljend oma muusika kohta). Pikk atonaalsuse piirimail meditatiivne “uitlemine”, veidi salapärane, pisut müstilinegi. Sõnaga helitöö, mis näis oma muusikalist vormi genereerivat justkui esitusprotsessi käigus. Ent dirigent oskas neid atonaalseid kõlasulameid sisemiselt pingestada ja lõpuks kõik need pingesõlmed ka eleegilisse serenaadi veenvalt ära lahendada. Just tolles lõpuepisoodis mõjus keelpillide fraseeriminegi kõige väljendusrikkamalt.

    Järgmine helilooja Michael Wielhorsky (1787–1856), kelle Variatsioonides saime kuulda tšellist Rudinit, vajab aga väikest kommentaari. Tegemist on poola aadlisuguvõsast pärineva Moskvas elanud vürstiga, kes mänginud suurepäraselt (nagu Rudingi!) nii tšellot kui klaverit. Igatahes Schumann, olles Moskvas Wielhorskyga kohtunud, kirjutas oma äiale Wieckile, et “Wielhorsky on kõige andekam diletant, keda ma kunagi olen kohanud.” Selle “andeka diletandi” muusika mõjus klassikaliselt korraliku ja ilutsevana, samas oli tunda ka romantilis-sentimentaalset meloodiaarendust. Rudini mängus sai iga variatsioon omamoodi ereda karakteri: siin oli kantileenseid episoode, skertsolikult kiireid temposid, rõhutatult teravat artikulatsiooni ning arpedžeeritud liikumistes virtuoossust. Ning kui kõrv ka tabas mõne intonatsioonilise küsitavuse, siis artistliku karakterikujunduse kõrval ning solisti rikast dünaamikapaletti arvestades muutusid sellised pisiasjad tähtsusetuks.

    Kontserdi teises pooles tuli ettekandele õhtu n-ö peateosena Stravinski balletimuusika “Apollon Musagète”. See kujunes ootuspäraselt muusikaliste stseenide reaks, kus mõned pildid ettekandeliselt värvikamad ja mõned pisut “hallimates” toonides. Esimestes stseenides tegi Rudin dirigendina kõlaruumi arvukatele soolodele, mis personifitseerivad balletimuusikas tegelasi nagu Apollon, Kalliope, Terpsichore jt. Ent tsükli keskpaigas tekkis paraku mingi väsimise mulje, kuna mõned tempolahendused mõjusid pisut amorfsetena, s.t liigselt kammitsetuna. Millegipärast tundus mulle, et orkestril kukkusid nood “kammitsad” küljest VIII stseeni paiku ja sealt edasi puhkes TKO kogukõla tegelikult ka “õitsele”.

    Selles, et Aleksandr Rudin on meister, pole kahtlustki. Ent sari “Meistri mängud” oleks talle võimaldanud ju ka pianistina esinemist. Mõelda vaid – dirigent, tšellist ja pianist ühes isikus ja ühel kontserdil! Temale oleks see ehk jõukohanegi olnud…

     

  • “Plektrum” ühendab

    Kaur Garšnek

     Installatsiooni autorid Erki ja Merle Kannus. Erki Kannus 

    Kuidas resoneeriks Hongkongi linnaruum Tallinna jalakäijate tunnelis? Millistel ennenägematutel viisidel annaks ühendada muusikat ja liikuvat pilti? Ja arhitektuuri? Ja… keraamikat? Kuidas näeb välja, kui “püramiidikujulistele 3D-ekraanidele projitseeritakse abstraktsed visuaalid”? Aga kui viimased oleksid “interaktiivsed” ja esimesed pöörleksid? Milline kõla on nn 8biti madaltehnoloogilistel elektroonilistel helidel ning missugune ilme samavõrd lo-fi resolutsiooniga visuaalidel? Ent kombineerituna kaasaegseimate vahendite, nt uuema vektorgraafikaga? Missugune oleks 16-bitine kujundusstiil? Pilt läbi anamorfoot-lainurkobjektiivi? Aga katkised ja eksperimentaalsed müraelektroonika biidid? Kuidas kõlaks näiteks eklektiline kiip-muusika ühendatuna maheda ambient’i ja karmi breakcore’iga? Ning mäherdust heli võiks küll teha kahest gameboy’st kokku ehitatud muusikategemise konsool?

    Me ei saa küll ehk teada, millist heli teeb ühe käega plaksutamine, kuid neile ja veel paljudele teistele imestustele lubab vastuseid veel käigus Plektrumi “visuaalsete helide” festival (15. – 19. XI). Üritused leiavad aset üle terve Tallinna kesklinna, alates Viru keskusest ja ühest äsja avatud riidepoest ning lõpetades Von Krahli teatri, Kinomaja ja Polymeri kultuuritehasega. Toimuvad audiovisuaalsed performance’id, workshop’id, seminarid, loengud, elektroonilise ja elektroakustilise muusika elavad esitused ning DJ- ja VJ-set’id nii väliskülalistelt kui ka kodumaistelt tegijatelt. Muusikalisest küljest on tegu peamiselt alternatiivse klubikultuuri üritusega, nii-öelda klubimaailma “tehase” või “eksperimentaal-laboratooriumi” poolega, kuid ettevõte tervikuna hõlmab veel palju muud.

    Festivali ideeline eesmärk paistab olevat toimida peeglina ning heiastuses ühendada, lähendada ja mõtestada kaasaegne kõrgtehnoloogiline elukeskkond ning inimene selles ja selle kaudu (ka mujal, näiteks looduses). Parafraseerides – “avada tehnika olemusele meie olemasolu”. Seejuures asub nii lähte- kui ka fookuspunkt nn uuel meedial kui võimsal vahendil tollest pidevalt ümberorganiseeruvast “tehistust” määratletud olemise mitmekülgseks kujutamiseks ja eneseteadlikuks avamiseks. Uus meedia võimaldab luua uusi seoseid ning enda kõikehaaravuses tuua meie infoühiskonnast läbi imbunud eksistentsi teatavasse läbipaistvusse. Nõnda saab nähtavaks nii selle uue inimolemise “efektiivsus” kui ka paratamatus ja, mööngem, “tõelikkus” (mõistetuna asjaolude “ilmsiks toomisena”). Tehnika olemus ise ei pruugi olla tehniline, kuid ehk võib selleni jõudmiseks siiski vaja minna tehnilisi abivahendeid.

    Need ilmsikstoomise võimalused avanevadki nüüd põhiliselt kahel viisil. Esiteks, rakendades tehnoloogiat harjumuspäratul ja innovatiivsel moel, tuuakse tavakasutusega võrreldes esile nende “vahendite” omapära ning vihjatakse ka tõsiasjale, et nüüdismaailmas kipuvad nad tihtilugu salalikult eesmärkideks iseenestes. Eesmärgistumise teadvustamine (kui ka varjatud) sotsiaalkriitikana ning instrumentide teadlik eesmärgistamine ongi juba kunsti pärusmaa. Eriti ilmneb see kaasaegse kunsti puhul, mis jõuab oma eneserefleksiooni püüetes kohati lausa maniakaalsuse (ja tähendusest tühjenemise) piirini. Teiseks saab avada uue meedia ning infoühiskonna olemust loomuliku keele kaudu ning antud juhul teevadki seda festivali programmi kaasatud kunstnikud, meediateoreetikud ja semiootikud, teadurid ja õppejõud Tartu, Tallinna ning Helsingi ülikoolist.

     

     

     

  • Disaineri professiooni eripära

    Kai Lobjakas

     

    Näitused “40 aastat disainiharidust Eestis” ja “Ajast ees. Kultuuriväljaannete kujundus ENSV-s, rõhuga 1970” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 17. IX.

     

    Disainiharidusele pühendatud näitus annab teada eelkõige sellest, milline on toote- ja graafilise disaini eriala areng olnud neljakümne aasta jooksul ja kuivõrd mitmekesine on see eri aegadel olnud. Põhjuse selle korraldamiseks andis 1966. aastal ERKI juurde loodud tööstuskunsti eriala, mis paari aastaga end tõestanuna eraldi kateedriks kasvas. Näituse teema puhul on lähtutud disaini (ehk siis tollase nimetusega tööstuskunsti) kui eraldi distsipliini õpetamise algusest, kuigi näituse pealkirja adekvaatsuse osas võib vaielda. Disaini kui tööstusele suunatud spetsiifika õpetamisega on teistsugustes vormides tegeldud Eestis kindlasti kauem. 1930. aastatel kasutatud määratlus “rakenduskunst” ja 1950. aastatel ning hiljemgi kasutatud “tarbekunst” ja “tööstuskunst” olid “disaini” termini eelkäijad nii nagu ka kunstnikud, kes sellest samast koolist varem väljusid, ja see, milleks paljusid neist ette valmistati, sarnanes eesmärgiga, mis seati 1966. aastaks. Ehkki, nelikümmend aastat tagasi oli selle muutuse algatajal ja eestvedajal Bruno Tombergil varasemaga võrreldes disaini toimivusest kindlasti tunduvalt avaram pilt.

    See, mida näitusel näha saab, on jäämäe veepealne osa ehk valik õppetöö lõpptulemusi, mis koolitööde puhul tähendas kaua valminud korrektselt vormistatud blanšette. Nii on seekordne näitus tegelikult nagu pildiraamat, mida pole kokku pannud ajaloolased, vaid disainerid ise. Nii temaatiliselt kui lähenemiselt on see üsna harukordne. Me ei näe tegelikult väljavõtteid disainihariduse protsessist, vaid resultaatide valikut. Siit koorub ka võrdlusmoment, mis seisneb nelja aastakümne jooksul toimunud muutuste kontrastis, tänaste ja kunagiste teemade, vajaduste ning võimaluste erinevuses. Nii tõusevad 1980. aastatest eriliselt esile vormieksperimendid telefoni teemal ja üks kindel atraktsioon on  loomakasvatustöötaja erirõivastus (Merike Kaunissaare, 1981), mida saatvad ohtrad uurimismaterjalid on väga eeskujulik näide disaineri põhjalikust teemasse süüvimisest ning sellest, mis käib kaasas ühe kujundamistöö lõpptulemuseni jõudmisega. Kaasajast on vastu panna näiteks lõputööna valminud vann (Sixten Heidmets) ja argipäevast tuttavad Aura mahlapudelid (Veiko Liis), rida istmeid ning mitmeid põnevaid ideetasandil lahendusi nagu laud-külmik (Pent Talvet, Kätlin Kangur) või e-politsei (Ingmar Melioranski) terminal.

    Kontrasti loob kahe koos alustanud ja tänaseks eraldi toimiva eriala kõrvuti paiknemine. Graafilise disaini ülesanded ja tulemused on hoopis teisest ooperist, ehkki erinevus on suur ka eriala ajalisel teljel. Visuaalselt tuttavlikele kujunduskäekirjadele plakatikujunduses sekundeerivad kaasaegsed kujundustööd, mis kujutavad endast juba reaalsete tulemuste rida: Helena Tulve “Sula” plaadiümbris ja raamat netikunstist (Tuuli Aule), noortest kunstnikest 22+ (Indrek Sirkel), “Baltoscandali” trükimeedia reklaamid (Mikk Heinsoo, Indrek Sirkel) on vaid mõned näited.

    Näitust vaadates selguvad eelkõige nende erialade lõpetanud inimeste haardeulatus ja tegutsemisvõimalused, tööde valik aga täpsustab  iga vaataja jaoks loodetavasti ka disaineri professiooni eripära.

     

     

     

    Kultuuriinimestele mõeldud ajaleht Sirp ja Vasar oli nõukogude ajal tähtsaim kui ükskõik milline teine leht. Reedet, mil see ilmus, oodati. Kõigile lehte ei jätkunud. Seda loeti kaanest kaaneni, ridasid pidi ja nende vahelt. Sama tähtis kui sisu oli lehe välimus. Baroksed-tehnitsistlikud imekirjad selle esilehel, intensiivne makett ja absurdikarikatuurid tagalehel kehastasid sõnumeid muust, paremast maailmast. Ilmselt pole eesti kultuuril olnud kunagi nii kindlat visuaalset vastet kui 1970. aastate Sirp ja Vasar. Kuid see leht polnud oluline ainult kodumaal. Innovatiivse ja ekstsentrilise graafilise välimuse sõnum jõudis ka välismaale, kuhu me nii kangesti tol ajal tahtsime läkitada teateid oma olemasolust. Aastail 1971 – 1994 kujundas seda ajalehte Tõnu Soo. Tema tööd võivad meeldida või mitte, aga vaieldamatu virtuoossus ja loominguline iseseisvus on kategooriad, mis ei lase temast mööda vaadata ühelgi graafilise disaini rahvusvahelise näituse komplekteerijal – teist sellist kunstnikuisiksust lihtsalt pole.

    Ivar Sakk

     

    Tõnu Soo:

    Ühed esimesed minu tehtud esikaane-kujundused olid seotud Eduard Wiiralti juubeli ja Johann Köleriga. Wiiraltile sain ma läheneda teise stilisatsiooniga kui Kölerile, kes oli paadunud akadeemik, “tsaari kuld ja kard”. Siin ei saanud kunstimuuseumi Köleri-uurijatega üldse vaielda. Ometi sai ka Köleri kujundusse oma konksu sisse panna. 1970. aastate graafilises disainis oli valeperspektiiv, n-ö lõngakerimine à la Cornelis Escher, küllalt levinud. Köleri kiri on ka varjude andmisega natuke valeperspektiivi pööratud.

    Wiiralti puhul oli võimalik teha puhas uue šrifti mäng. Tema sünnipäeva tähistati esimest korda võimsalt. /—/

    Enam-vähem oli teada, millised kultuuritegelased olid ametlikult soositumad ja kelle puhul sai kasutada rikkalikumat kujundust. Need olid Puškin, Leo Tolstoi, Beethoven, ka Schuberti sünniaastapäev jäi 1970. aastatesse. Iga kirjatüüp sai valitud nii-öelda euroopahõnguline. Ringi liikus juba Letraseti ja Mecanorma katalooge, tohtis tellida ka Tšehhi tüpograafia ajakirja. Välismaalt toodud raamatud võidi muidugi piiri peal konfiskeerida. Ma arvan, et ma olin üks esimesi, kes sai Graphis Annuale, mida kolleegid “tagataskus” kaasa tõid. /—/

    Valeperspektiivis tegin selle eest Oktoobrirevolutsiooni loosungi Sirbi kaanele, see töö oli raske ja võttis kohutavalt aega. See oli lõputu mäng perspektiiviga, Escheril on selleks näiteks Möbiuse leht. See oli võimalus teha kaasaegset disaingraafikat. Ilma kompuutrita, sirklite, plastiklekaaliga, mis oli suur väljapääs: esimese tõi mulle Enn Loo Kanadast, hiljem hakkasid seda tootma ka tšehhid, kuid need olid palju jäigemad. Lekaal andis mulle võimaluse teha kõiksugu kujundusi, Heino Elleri heliplaadi näiteks. Püüdsin olla trendikas, graafiline disain peab ikka olema moodne. Võtsin riski ja ei valinud hüüdlauseid mitte sealt, kus olid partei poolt ette antud loosungid, vaid valisin ise tüpograafide “visuaalse luule”, sõnad kõik ühepikkused.

    (Intervjuukatkendid kunst.ee 2001, nr 4,

    graafilise disaini lisa, lk II – V.)

     

  • Sügissümpoosium “Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarne uurimus” toob Tallinnasse üleilmselt tunnustatud interdistsiplinaarsed mõtlejad, sh Alan N. Shapiro, David Rothenberg jt

    Eesti Kunstiakadeemia

    16. ja 17. novembril toimub Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli koostöös sümpoosion “Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarne uurimus”.

    Eesti Kunstiakadeemia ja Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli sügissümpoosium toetub seisukohale, et vaatamata “vastastikusele mittemõistmisele” on kunstis ja teaduses aspekte, mis kattuvad ja põimuvad. Põimumist muusika, kunsti, loodus- või arvutiteaduste vahel on võimalik näha uut meediat, telekommunikatsioone ja biotehnoloogiat kasutavas kunstis, samuti teistes eksperimentaalse iseloomuga kunstipraktikates. Planeeritava inter- ja transdistsiplinaarseid nähtusi uuriva sümpoosiumi eesmärk on kunsti ja teaduse koostöö ja sellest tekkiva sünergiaga seonduvate küsimuste arutamine.

    Sümpoosiumil kõnelevad ülemaailmselt tunnustatud interdistsiplinaarsed mõtlejad, filosoofid ja kunstipraktikud Alan N. Shapiro, David Rothenberg, Erich Berger, Marina Gržinić, Carolyn Wittendal and Benjamin Jacquemet-Boutes.  Sümpoosium toimub Tallinnas, Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna hoones, Kiriku plats 1 ja õhtune kontsert Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis, Rävala pst 16.

    Käesolev sügissümpoosium on teine üritus sündmuste reas, mis valmistab ette suursündmust, näitust ja konverentsi “Kunst ja teadus – hübriidne kunst ja interdistsiplinaarne uurimus” 2014. aastal.


  • Muusika, mis tulvil ootamatusi

    Igor Garšnek

    Arvan, et ma eriti ei liialda, kui ütlen, et Johannes Brahmsi (1833–1897) Viiulikontsert D-duur op. 77 (1878) kõlas Goldfeldi ettekandes imetlusväärse mängutehnikaga ja sugestiivsest muusikasse sisseelamisest kantuna. Mõistagi sai see õnnestunud esitus võimalikuks tänu solisti ja dirigendi ühel lainepikkusel koosmõtlemisele.

    Suure instrumentaalkontserdi lavastamine algab tavaliselt ekspositsiooni lavastamisest ja Brahmsi Viiulikontserdi puhul on see kahtlemata nii – Allegro non troppo pateetikavarjundiga sissejuhatus mõjus solisti peapartii omamoodi emotsionaalse hüppelauana. Goldfeldi mängus oli seda Brahmsi klassikalis-romantilise stiili mõttes hästi natuke tagasi hoitud emotsionaalsust. Mis tähendab, et ettekande tundeskaala tõi oma nüanssiderohkusele vaatamata esiplaanile muusika dramaatilised aktsendid. Ehk teiste sõnadega: detail ja kulminatsioonikujundus olid vastastikuses sünergias. Samas hämmastas Goldfeldi viiuli tämbririkkus ülipuhtalt kõlavas kõrges registris. Just see loomulikkus, kuidas solist sidus heroilise (n-ö beethovenliku) karakteri teiste, romantilisematega – juba see oli haaravalt kulgev protsess. Ja muidugi virtuoosne soolokadents, mis näitas emotsionaalset tulevärki, ning seda kõike nii briljantse tehnika kui tundeskaala peenlihvis.

    Selle viiulikontserdi Adagio on tegelikult omamoodi romantiline sümfooniline poeem ning seda eeskätt solisti- ja orkestripartii homogeensuse, täpsemalt tekstuurilise läbipõimituse mõttes. Sel kombel kujunenud dialoogilisus liitiski solisti-orkestri kui võrdsete partnerite „kahekõne” ühtsesse esituslikku tervikusse. Väärika punkti pani ettekandele aga ootuspäraselt finaal, mille lennukas karakter sai tuule tiibadesse ungaripäraselt bravuurikast temperamendist.

    Kontserdi teine pool algas Joseph Haydni (1732–1809) Sümfooniaga nr 60 C-duur „Il Distratto” („Hajameelne”, 1774). Sümfoonia ebatraditsiooniliselt kuueosaline vorm vajab kommentaari: nimelt kirjutas Haydn kõigepealt Regnard’i samanimelisele koomilisele näidendile muusika. Ja kuna etendust saatis edu, otsustas helilooja tolle näidendimuusika ümber töötada iseseisvaks, kuigi mitte eriti „tõsiseks” sümfooniaks.

    Nüüd selle ettekandest märksõnade kaupa: I osa iseloomustasid elegantne liikumisenergia ja täpne karakterikujundus, II osa (Andante) oleks võimaldanud ehk diferentseeritumat dünaamikat, III osas (Menuetto) sai kuulda kenasid karakterivastandusi ja kontrastiderohket dünaamilist plaani, IV osa (Presto) oli lahendatud artistliku karakterpalana ning kujunes ettekandeliselt siinkirjutajale kõige põnevamaks, V ja VI osa attacca (Adagio ja Finale) olid jälle kõige teatraalsemad sõna otseses mõttes – omamoodi krutskina mõjus siin dirigendi ja kontsertmeistri (Arvo Leibur) koomiline sketš, kus Leiburi viiul justkui ei häälestuks, ning sellest tingitud hetkeline (kakofooniline) „segadus” orkestris. Kokkuvõttes pretensioonitult lõõgastav ettekanne, ent see (näidendi)sümfoonia oleks võimaldanud ka mõnevõrra teatraalsemat esitust, näiteks temaatiliste kujundite teravamat vastandamist väikese kunstilise liialdamise tähenduses.

    Ent võib-olla hoidsid Boreiko ja ERSO nimme püssirohu kuivana viimase teose, Béla Bartóki (1881–1945) balletisüidi „Võlumandariin” (1923) plahvatama panemiseks – see on ju ka teatrimuusika. Dirigendi poolt oli hästi efektselt lavastatud kogu selle grotesksevõitu muinasjutu (kus tegelasteks prostituut, kolm röövlit ja salapärane hiinlasest Mandariin) muusikaline režii. Iga orkestrisolist ja solistide ansambel lisas sellesse pöörasesse karakterite kaleidoskoopi oma koloriitse kõlavisiooni või tämbrikillu. Tulemuseks oli väga haaravalt kõlav muusika, mis tulvil ootamatusi.

     

  • Kirjanikud häälitsesid leedu uduses vaikuses

    Tarmo Teder

     

    Ristimägi on tihedam kui võsa või pilliroog.

    Šveitsist pärit Markus Roduner veab Šiauliai kirjanduspäevi. 2 x EEVA PARK

     

    Väikese proosafestivali, mil pealkirjaks “European literary days in Šiauliai”, kutsus 2004. aastal ellu idealistist klassikaline filoloog Markus Roduner. Siis esinesid Šveitsi, Austria ja Itaalia prosaistid, tänavu olid kutsutud Läti, Eesti ja muidugi Leedu omad autorid, järgmisena plaanib Roduner kohale tuua Hollandi, Belgia ja Luksemburgi kirjanikke. See pole aga üldse lihtne, kuna Leedus ei korju alkoholi, tubaka ja hasartmängu aktsiisirahad mitte eraldi kultuurkapitali, vaid ministeeriumi kultuurifondi, mis siis jaotab.

    Nagu tunamullu, jõuti ka tänavu Šiauliai kirjanduspäevadeks välja anda leedukeelne proosakogumik “Po Šiaurės dangum II”, mis hõlmab festivalil esinenud autorite loomingut. Eestikeelne analoog peaks trükist tulema paari nädala pärast, kuna kohalikel polügrafistidel andis otsida meie õ-tähte.

    Ammu teada, et ühest entusiastist-juhtoinast piisab, et ettevõtmine käima tõmmata. Omavahelistes jutuajamistes avanenud Markus Roduner ei eitanud, et see ongi tema, muidugi mitte päris isiklik festival. Seitse aastat Šiauliais elanud Roduner paistab huvitav kuju – klassikalise filoloogi taustaga idealistlik festivalisehkendaja, kes on sündinud 1967. aastal Šveitsi talupoegade perekonnas Reini ülemjooksu äärses väikelinnas ja õppinud samas Baseli humanitaargümnaasiumis, kus kunagi Nietzsche. 12aastase poisi kirjanduslikeks lemmikuteks said Kafka ja Harms, Roduner on õppinud Berni ülikoolis orientalistikat, slavistikat, indoeuroopa keeli ja baltistikat, huvitudes juba siis leedu kirjandusest. Vene keelt hakkas ta mõikama prantsuse keele õpetajanna suust, kes oli kunagi ka Solženitsõnit õpetanud ja siis diplomaadiga emigreerunud. Nüüd loeb Venemaal kriminaalidega suhelda jõudnud Roduner 12 keeles ja räägib seitset, esimeseks keeleks on mingi saksa-Šveitsi dialekt. Väikerahvaste keeli armastav Roduner, kes jagab ka viit retoromaani dialekti, seikles 1990. aastate alguse Euroopas. Tal oli probleemid Šveitsi sõjaväega ja nii jäi ta Leetu keelekursustele. “Siin on väga, tead, sellised ilusad tüdrukud nagu Eestiski ja siis ma jäingi siia,” ütles mulle Markus, kes oli kolm-neli aastat välisministeeriumi riigiametnik, õpetas leedukatele saksa keelt ja õpetab ka nüüd tütre isana seitse aastat ankrus Šiauliais.

    Leedu kirjanikega arutledes tuli Roduneril idee, et neil (nagu meilgi) pole proosafestivali. 2002. aastal oli Leedu kirjandus Frankfurdi raamatulaadal erilise tähelepanu all ja nad nautisid seda, nagu hilisemaid tõlkeidki saksa keeleruumi. Eesti aga ütles üritama hakkamatagi sellest Frankfurdi eritähelepanu võimalusest ära, kuna kümnete miljonite saamine polevat siis realistlik olnud. Meist suhteliselt vähejõukamal Leedu riigil aga oli tahtmist, meie raputasime endale ilma majandusliku kakluseta juba ette tuhka pähe.

    Šiauliais iseenda ja seega ka Eesti proosat esindanud Eeva Park, kes on kolm korda Saksamaal esinemas käinud, ütles: “Iga kord, kui ma olen Saksamaal esinenud, on minu käest küsitud ja ette heidetud, et miks teid eestlasi oma kirjandusega 2002. aastal Frankfurdis polnud?!” Miks, Eesti Kirjanike Liidu eksesimees Mati Sirkel ja ekskultuuriminister Urmas Paet?

    Markus Roduner, kes vahendanud leedu proosa saksa keelde tõlkimist ja ka ise vaikselt tõlgib, arvas, et ehk võiks keegi (juhtoinas-entusiast) Eestis üritada analoogilist proosafestivali ellu kutsuda ja siis Šiauliai omaga koostööd teha? Millalgi tulevikus ehk isegi suure Balti proosafestivali püsti panna!

    Niisiis oli tänavu Šiauliai proosapäevade fookuses Balti kirjandus. Tutvustati autoreid, loeti ette jutte või romaanikatkendeid, jagati selgitusi, vastati küsimustele. Leedust olid kohal: Alvydas Šlepikas, Rolandas Rastauskas, Andrius Jakučiūnas, Juozas Aputis, Ugnė Barauskaitė ja Vidmantė Jasukaitytė.

    Šlepikas (s 1966) on luuletaja, prosaist, dramaturg, näitleja, kes oli aastatel 1995 – 1999 kultuuri nädalalehe ehk meie Sirbi analoogi Literatura ir Menase peatoimetaja. Praegu samas toimetuses kirjandust ohjav boheemlik intellektuaal töötas aga kunagi pärast tehnikakooli hoopis lukksepa ja treialina.

    Peente kommetega ja kirjanduslikult mitmeti auhinnatud Rastauskast (s 1954) tuntakse luuletaja, esseisti, dramaturgi, inglise filoloogi ja tõlkijana, kes osaleb pidevalt paljudes rahvusvahelistes kunstiprojektides.

    Leedu nooremat proosapõlvkonda esindanud Jakučiūnas (s 1976), kes lõpetas hiljuti romaani (ja seda sündmust jätkuvalt tähistas), lõi humoristliku kirjandusportaali www.nevykeliai.lt, mis sai hiljem ametliku toetuse osaliseks.

    Teraste hallide silmadega Aputis (s 1936) on valge habeme ja kiilaslakse pärjaga, jutustavas laadis sõja lõpust kuni tänapäevani tagasivaatavalt Leedu külaelu kujutav viljakas prosaist (14 novelli-jutukogu ja romaane).

    Kaunases 1975. aastal sündinud Barauskaitė õppis kunstiteadust ja on nüüd tele- ja raadioajakirjanik, kes lõpetas hiljuti oma teise romaani “Kümme”. Selles on avameelselt kujutatud naiseelu psühho-füsioloogiat, sünnitust ja seksi, mis mõjub mulle kohati nagu Peeter Sauteri “Kõhuvalu”. Kriitika on Barauskaitė kaks romaani heatahtlikult vastu võtnud ja tema pihtimuslikku laadi võrreldakse Helen Fieldingu “Bridgitte Jones’i päevaraamatuga”.

    Jasukaitytė (s 1948), kelle suguvõsa üks haru on Siberis ja teine Ameerikas, kurtis, et ei saanud kümme aastat kirjutada, kuna kuulis kogu aeg KGB-laste tekitatud hääli (kontsakõma jm). Ta oli Leedu Ülemnõukogu saadik ja üks neist, kes kirjutas alla 1990. aasta 11. märtsi Leedu iseseisvusdeklaratsioonile ning on ka praegu aktiivne ühiskonnategelane. Kohvik Pegasuses keelt pehmitada aitava laua ääres koorusid välja Leedu tipp-poliitikute üksteisele jala tahapanemise skeemid, mida pole mõtete siin edasi levitada. Vidamantė hämmastas mind hoopis rohkem oma väga empaatilise spiritualistlik-lihaliku romaanikatkendiga, kus naine ja mees hullumaja aias oma mineviku suurt südameromantikat süvendavad. Kuus luulekogu, kolm romaani ning teatri- ja filmidramaturgiat avaldanud Vidmantė Jasukaitytė tervitab siin oma eesti tõlkijat Ilmar Vananurme!

    Seekordseks Läti proosatäheks Šiauliais oli Laima Muktupāvela (s 1962), kes on kaasaegse läti lühiproosa üks ilmekaim esindaja. Üldse teevad läti proosapõllul, eriti novellistikas praegu ilma naisautorid (Nora Ikstena, Inga Ābele, Andra Neiburga), romaanidega olevat asi ahtram.

    Kuna ei mõista läti keelt, ma Alise Tīfentāle (s 1977) loomingust sotti ei saanud, ta toimetab fotoajakirja, tegutseb televisiooni ja reklaami alal ja on avaldanud raamatud “Hotell Riia” ja “Rygos Šiluma”.

    Vladimiras Kaijakis (s 1930) on kõmiseva häälega viljakas proosataat, kelle spetsiifikaks ulme.

    Olime väljas Eeva Pargiga, Jan Kausi keerasid probleemid teisele teele, aga tema katkend romaanist “Tema” on kenasti leedukeelses kogumikus.

    Laupäeva hommikul viidi meid ekskursioonile. NSVLi ajal 150 000 elanikuga (elektroonika, tekstiil, pedagoogikainstituut) Šiauliaist on viiendik välja rännanud, kümnendik praegustest üliõpilased. 770aastane linn on seitse korda kas tule, sõja, katku või vallutajate (saksa, rootsi, poola, vene, leedu jt) tõttu pea maatasa või tühjaks tehtud, viimati 1945. aastal hävis 90 protsenti. Tänaval ei soovitatud mul Brazauskase, Prunskienė, Paksase või Uspaskihhi kohta küsida, sest Šiauliai on üpris rahvuslikult ja radikaalnoorsookultuuriliselt meelestatud linn, kus suvel said kolki NATO kaitselenduri
    d, kes ju sealsamas Šiauliai lähedal baseeruvad.

    Linnast 10 kilomeetrit põhja poole jääb legendaarne Ristimägi koos väikekloostriga  selle kõrval. Ristimäele, millega on seotud mitmed pärimused, pandi dokumenteeritud alus 1851. aastal, aga legend pajatab, et millalgi pärast Leedu ristiusku pööramist, olevat seal kabel koos lapsega maa alla vajunud ja kui naine oma lapse sealt jälle kätte saanud, oli sellel olnud kuldrist kaelas. Teise legendi järgi tapeti seal keegi reeturist keelekandja, kellele pandi rist. Igatahes väljakaevamistel on leitud seal paiknenud kindlustuse jälgi. Põhiliselt tõlgendatakse Ristimäe tähendust kolmeti: puhas katoliikluse sümbol, rahvuslik-religioosne vastupanu, kõikide ristide kogum. Tõesti, kümnete tuhandete maasse pandud ristide ümber kuhjub omakorda sadade tuhandete väikeristidega hunnikuid nagu heinalasusid; kui värk määnduma läheb, korjavad skaudid pude välja ja põletavad puhastav-vabastavas tules.

    1961. aasta 5. aprillil tegi nõukogude võim Ristimäe puhtaks, aga juba öö jooksul olid sinna uued ristid püsti pandud ja külv jätkus, sest inimesed olid Siberist tagasi tulnud, oli, mida mälestada ja seda ka välja näidata julgeda. 1978. aastal laastas Ristimäe tulekahju, ent tänaseks on “võsastik” jälle hämmastavalt tihe, ilmekalt on näha leedu keskaegse rahvusliku baroki ja paganlik-religioosne puuskulptuuri traditsioon.

    Leedu kirik vaatas Ristimäele kuni 1993. aastani väga kõõrdi, aga siis tuli sinna paavst Johannes Paulus II ja andis oma õnnistuse. Ristimäe ette rajati paavsti saabumise puhuks neljale sambale toetuv puidust poodiumiga sakraalne katusealune kui vabaõhukabel. Pool kilomeetrit edasi on viie mungaga frantsiskaani väikeklooster, mis valmis 1998. aastal ja mahutab kuni 20 pühendunut.

    1. novembril, kõigi pühakute päeval, on Leedus vaba päev, kõik kalmistud täituvad sadade mälestavate inimestega. Šiauliai uduuniste õunapuuaedadega ja kreemikatest tellistest väikemajadega äärelinnas klähvatab mõni peni, kesklinna läbib NSVLi esimene jalakäijate esplanaad, järve ääres kõrge samba otsas on kuldne alasti vibulaskur oma noole põhjakaarde läkitanud, kuid kirjandus elab edasi.

  • Paul ja Kristjan Raua näituse lõppemise eel

    Mai Levin

    Kristjan Raud. Poeet (Inspiratsioon).

     1928 – 38, Paul Raud. Kasesalu.

    1900-1901, õli. pliiats, tušš, guašš. Repro

     

    Täna oodatakse kõiki huvilisi Kumu auditooriumisse konverentsile “Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud”.

    Kl 10 – 10.20 Kumu direktori Sirje Helme tervitussõnad; kl 10. 20 – 11 Düsseldorfi Ehrenhofi lossi kunstimuuseumi maaliosakonna juhataja Bettina Baumgärtel, “Eestimaalastest professorite osa Düsseldorfi kunstiakadeemias”; kl 11 – 11.40 Kumu kuraator Tiina Abel, “Daamid poolpöördes. Paul Raua portreeloomingu taustast”; kl 11.40 – 12.20 Mart Kivimäe, “Sümbolismi kultuuri rahvuslikkus ja rahvusvahelisus”; kl 12.20 – 13 Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialist Mai Levin, “Kristjan ja Paul Raud omaaegse kunsti kontekstis”; kl 13.40 – 14.20 folklorist Elo-Hanna

    Seljamaa, “Rahva ja rahvuse, traditsiooni ja modernismi dünaamika Kristjan Raua vaadetes”; kl 14.20 – 15 Ateneumi teadur Erkki Anttonen, ““Kalevala” illustreerimisest”; kl 15 – 15.40 folklorist Ülo Tedre, ““Kalevi-poja” uurimine ja väljaandmine 1920. – 1930. aastatel”.

     

    Vähem kui pool sajandit tagasi arvati üldiselt, et juugendstiil oli üks veider stiil, mis jättis vähe väärtuslikku. Veel 1970ndatel kisti Luxembourg’is maha juugendvillasid, et rajada asemele klaasist pangamaju. Meil tähistasid läbimurret Leo Lapini 1970ndate algul ilmunud artiklid juugendstiilist, art déco’st, historitsismist. Koos juugendstiili rehabiliteerimisega hakati vähem kõõrdi vaatama ka dekadentliku sümbolismi ja selle klišeede peale. Hakati taipama, et ei puudu oma dekadents ja klišeed ühelgi voolul-suunal. Sümbolismi uurimine on aastakümnetega laienenud ja süvenenud ning on selgemaks saanud selle laiaulatusliku suuna roll näiteks ikonoloogia ämmaemandana.

    Ühtaegu tekkis uurijahuvi selle vastu, millele sümbolism end 1880ndatest peale selgelt vastandas: realismi, naturalismi vastu – see termin on jälle käigus nagu Armeleutemalerei’gi –, mille proosalisus, jutustavus, sotsiaalne suunitlus olid talle vastuvõetamatud nagu impressionismi muljelisuski ja sõltuvus nähtavast maailmast. Ometi need vastandid ei saanud teineteiseta eksisteerida, need mõjutasid teineteist: realism, naturalism, impressionism ja neoimpressionism sümbolismi vormis, sümbolism neid omakorda sisuliselt, püüdes väljendada üksikjuhtumi kaudu üldisi ideid, lasta selles aimata peidetud tähendusi.

    XIX sajandi lõpukolmandiku realismi eripalgelisust, naturalismi ulatust ja sotsiaalset paatost taasavastades on mõneti revideeritud ka impressionismi käsitust, on jälgitud selle geneesi ja suhteid teiste suunade-vooludega. Suurte monograafiateni on jõudnud selle eelkäijate (Eugene Boudin) või ebatüüpiliseks peetud esindajate (Gustave Caillebotte) loomingu uurimine. Pariis on mitmete suurte ülevaate- ja isikunäituste kaudu avastanud saksa ja itaalia impressionismi enda omast erineva palge ja seda aktsepteerinud. 1980ndatest peale on toimunud mitmeid suuri “Nordic Light” tüüpi näitusi, mis näitasid impressionistliku valgusprobleemistiku alternatiivsete lahendusvõimaluste küllust Põhjamaade la belle epoque’i najal.

    XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kunsti komplitseeritumaks ja objektiivsemaks muutunud ettekujutuse taustal, mis mõjutab paratamatult ka seda muutumist mitte dokumenteerinud vaatajat, pole üllatav Paul Raua väljapaneku retseptsioon kaksikvendade näitusel Kumus. Ei saa öelda, et Paul Raua etüüde poleks enne näidatud. Eesti Kunstimuuseumis on neid eksponeeritud isikunäitustel aastatel 1960, 1965, 1975 – 76, 1985, Rüütelkonna hoone püsiekspositsioonis 2000. aastate algul, korduvalt Kristjan Raua majamuuseumis. Tõsi küll, mitte nii suurel hulgal kui nüüd (ühtekokku 200 teost). Igatahes on Paul Raua maalijatalendi austajaid jätkunud läbi aastakümnete. Mida ulatuslikumalt ühe kunstniku loomingut esitatakse, seda reljeefsemalt tema karakter, mõistagi, esile tuleb, seda selgemaks saab tema koht üldises kunstipildis.

    Arvan siiski, et Paul Raua taasavastamise sügavamaks põhjuseks on kitsalt vooluloolise, uuenduslikkusele keskendunud käsituse taandumine kunstiajaloos laiapõhjalise, mingi ajastu kunsti selle paljutahksuses hõlmava käsituse ees. Paradigmade muutus oli tuntav ka kevadel Tartu ülikooli muuseumis peetud klassitsismikonverentsil. Usutavasti ei ole Paul Raud paljude silmis enam igavavõitu, stagneerunud, peamiselt “Muhu raugaga” kunstiajalukku kinnistunud akadeemik. Seda enam, et ka Düsseldorfi akadeemia ja koolkond on aastakümnetepikkuse revideerimise tulemusel soodsamasse valgusse tõusnud, rääkimata baltisakslastest düsseldorflaste kiirelt kasvanud populaarsusest siinsete kunstihuviliste seas.

    Paul ja Kristjan Raud moodustavad teineteist täiendades sajandivahetuse omamoodi mudeli: maalija Paul Raud esindab realistlik-impressionistlikku tiiba selle vastuvõtlikkusega ka juugendstiili, sümbolismi, rahvusromantismi suhtes. Kristjan Raud, peamiselt joonistaja, on loomenatuurilt sümbolist. Seda kinnitab tema looming 1880ndate joonistustest kuni viimaste eluaastate töödeni. Tema sümbolismi eripära, selle suhteline ratsionaalsus nagu ka orgaaniline sümbioos realismiga 1890ndatel või Pedaspea-Riguldi perioodil tulenevad ilmselt talupoeglikust Eesti miljööst, kus ta võrsus. Osalt rahvuspoliitilistel põhjustel on meil seni rõhutud tema rahvaluule- ja eeposeainelisele loomingule. Selle kunstilist kaalukust ja tähtsust eitamata peab siiski märkima, et ta oli juba sajandivahetusel küps kunstnik, kelle I maailmasõja eelne ja hilisem sümbolism on iseseisva ja suure väärtusega originaalne, sügavalt humanistlik peatükk mitte ainult tema loomingus, vaid kogu eesti kunstis. Niisamuti ei kujuta rahvusliku kunsti arengut ette tema 1890ndate realistlike joonistusteta, milles on tuntav niihästi impressionismi kui ka sümbolismi mõju.

    Kristjan Raua kunst on sisulises plaanis universaalne. Tema teostest võiks koostada erinäituse teemal “Mure” ja samas on neis palju elujõudu, mille juurde käib omapärane huumoritaju: tarvitseb vaadata kas või tema “Magavat Kalevipoega”. Tema kunsti ilmestab läbi erinevate perioodide naiviseeriv joon, kord lõbustades ja ajastu stiilile silma tehes, kord oma tundelisusega liigutades. 1919. aasta ülevaatenäituse puhul panid noored vihased mehed Kristjan Rauale tema tundelisust pahaks, ent eesti kunst oleks selleta vaesem, nagu see oleks vaesem tema mehise monumentaalsuseta. Need on ühe ja sama medali kaks külge. Kumu näituse valik peaks andma ettekujutuse nii Kristjan Raua loomingu terviklikkusest kui ka rikkusest. Suuruselt (233 teost) jääb see küll alla 1946. ja 1960. aasta isikunäitusele Kadrioru lossis, millest viimase eriti tugevat resonantsi veel mäletan: Kristjan Raud vastas tollal ülihästi kaasaegse eesti kunsti pürgimustele.

    Nüüd juba üle kolme kuu lahti olnud näituse menus on suur osa nii väljapaneku kui ka kataloogi kujundajal Tiit Jürnal, kes on teinud mitmetest hädadest voorused. Üks neist oli etüüdide suur hulk, millest oli võimalik vormistada ainult osa: need saidki eksponeeritud nii, nagu nad on – ja mõju on väga hea. Kas nende väikeste maalide, mille eesmärk pole enamasti olnud harjutamine või ettevalmistus mõneks suuremaks tööks, nimetamine etüüdideks on üldse õigustatud, sellele oleme kataloogis vastanud “ei ”.

  • “Cross Time” Lineaarsus/ kestvus/ temporaalne kaos Eesti nüüdses fotograafias

    Galerii Noorus

    “Cross Time” Lineaarsus/ kestvus/ temporaalne kaos Eesti nüüdses fotograafias 

    avamine 06.11.2012 kell 17

    Galerii Noorus 

    Teisipäeval, 6.novembril kell 17 avame Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna professor Peeter Linnapi kureeritava fotonäituse. Peeter Linnap näitusest: „Praeguse halvaendelise identiteedi-poliitik valguses, mille raames loodud ettekujutustes pole “iseseisval kunstnikul” praktiliselt mitte mingit kohta, tahaks küsida – kuidas võiksid nüüdisaegsed kunstnikud mentaliteedi niivõrd segases seisundis üldse tõlgendada „meie aegu“? Millised on ajast-arusaamad praegu? Kuidas tajume aega olukorras, kus meid ümbritseb aina kahanev vaatajaskond, kellel on üha vähem-ja-vähem aega külastada näitusi? Situatsioonis, kus näituste formaat tervikuna on kaotamas nii mõju kui jõudu ? Muutumas ebaoluliseks ajapuuduse ning internetis rohkelt pakutavate vaatamisvõimaluste tõttu. Ja kaotamas iseseisvust kunsti allaneelamise tõttu nn loometööstuse poolt. Sellel näitusel oleme püüdnud neist muutustest üle olla – kuigi see pole päriselt võimalik. Selle näituse kunstnikkond on tänapäevaselt multikultuuriline. Ka Eesti fotograafia ei võrdu enam ainult rahvusliku kultuuriga, vaid selles kunstnikke, kes elavad, õpivad või lihtsalt töötavad Eestis. Nõnda on meie maastikul kunstnikke Horvaatiast, Lätist, Armeeniast, Saksamaalt, Türgist, Hispaaniast… – ka praegune väljapanek kaasab nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi; täiskasvanuid ja lapsi; kogenud kunstnikke ning noviitse. Omal moel on iga sellel näitusel eksponeeritud teos seotud aja kategooriaga.”

    Kunstnikud: Peeter Oja & Mart Juur; Taavi Piibemann; Toomas Kalve/ Madis Katz; LENIN; Tõnu Tamm; Peeter Linnap; Theodor Peeter Linnap; Uku Linnap; Raivo Kelomees; Sten Eltermaa; Triin Rebane; Getter Kuusmaa; Kristi Mägi; Diana Tamane; Tiit Joala; Sirje Joala; Sirli Õunap; Vallo Kalamees, jt

    Näitus jääb avatuks 17. novembrini.

    Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L kella 11-18. Näituse külastamine on tasuta.

  • Küberstuudio audiovisuaalne panoraam

    Igor Garšnek

    Loomulikult pole Küberstuudio meil Eestis praegu ainus loominguline kollektiiv, kes sünteesib akustilist ja elektroakustilist muusikat muude kunstivaldkondadega, kuid tänu Monika Mattieseni interpreedi-meisterlikkusele (samad sõnad ka Margo Kõlari teostatud elektronsfääri aadressil) on latt tõstetud, kas või juba esitatavate teoste taseme poolest, vägagi kõrgele. Tõsi, ega Küberstuudio puhul ei pruugi kõik projektid alati sujuda ühtsel tasemel kõikides parameetrites – mõni audiovisuaalne lahendus võib meelde jääda rohkem auditiivses, teine jälle ehk visuaalses plaanis. Kuid oluline on see, et ambitsiooni siht on ilmselt selge nii Küberstuudio tegijatele endile kui kuulajaile-vaatajaile. Ja selleks on lihtsalt väljendudes kunstide kõrgtasemel süntees, millest sai nüüd osa ka Kunstihoone multimeediaetenduse publik.

    Pean etteruttavalt märkima, et Küberstuudio kõnealuse kontsertetenduse „After touch”, kus kõlasid Philippe Manoury kompositsioon „Jupiter” ja Toivo Tulevi esiettekandeline „velum, aftertouch”, kõige tugevam, s.t kunstilises mõttes kõige mõjuvam külg oli (vähemalt minu meelest) seotud ikkagi muusika, selle esituse ja elektroonilise helidifusiooniga. Kõik, mis puudutas visuaali, jäi oma väljendusjõult ja -sisult kõrvaga kuuldavast mõnevõrra maha. Siin on peidus üks väike (aga võib-olla suur?) paradoks: võrdselt sisutihedat heli ja pilti on ühte kunstilisse ruumi korraga küllalt raske võrdselt hoomatavalt mahutada. Siin ei paista kehtivat fifty-fifty printiip – ka 50:50 proportsioonis on üks pooltest väga suure tõenäosusega n-ö kannataja pool. Sest mõjuvõimas pilt tapab üldreeglina muusika, ja ka vastupidi (vähemalt filmikunstis paistab see küll nii olevat). Ent kui mõelda (ning kuidas Manoury ja Tulevi teose puhul siis teisiti), et tähelepanu keskmes on heliteosed, siis lähevad kontsertetenduse audiovisuaalsed proportsioonid tegelikult ju paika.

    Aga aitab filosofeerimisest. Audiovisuaalse terviku mõttes oli kõnealusel kontsertetendusel muljetavaldav Philippe Manoury (1952) “Jupiter” (1987, esiettekanne Pariisi IRCAMis samal aastal). Atonaalselt lahti rulluvad kõlamaastikud, mis vähemalt videopildis seostusid Jupiteri kui hiidplaneediga (pärast ka roomlaste peajumalusega). Ja midagi hiiglaslikku oli ka selles muusikas – flöödiheli ja elektrooniline kosmos omavahelises põnevalt muutuvas sümbioosis. Mida edasi, seda selgemaks kujunesid teose kompositsioonilised piirjooned: sisemiselt pingestatud audiovisuaalne panoraam oli küll mõttetihe, ent mitte liiga kontsentreeritud. Mis tähendab, et iga heliline komponent oli nii eelneva kui järgnevaga sidusas kunstilises korrelatsioonis, kõik kompositsioonilised peenstruktuurid olid hästi jälgitavad.

    Monika Mattieseni flöödimäng, täpsemalt lavaline performance, on hoopis omaette teema: ta valdab lavaruumi ja suhestub sellega (ning kuulajate-vaatajatega) väga orgaaniliselt. Nii võibki jääda uskuma, et Mattieseni artistlikkus leiab sõna otseses mõttes pidet galaktilistest sfääridest. Võib-olla ongi nii.

    Toivo Tulevi (1958) esiettekandeline “velum, aftertouch” (2007) oli lummav jälle teisest rakursist, mille märksõnaks oli Monika Mattieseni ja Vambola Kriguli (midi-löökpillid) ühismõtlemise tandem. Pluss elektroonika, millest kokku moodustus päris müstiline, ajuti irratsionaalnegi kõlapanoraam. Ei oska öelda, kas fonogrammilt (või arvutist, mis seal vahet?) tulnud naisterahva häälitsused, mis mõjusid ekstaatiliseltki, vajanuksid teose kui programmilise terviku mõttes ka kavalehel mingit kommentaari. Jah ja ei samaaegselt, kuna kujutlusvõime on meil kõigil olemas, ning ega näpuga näitamine (vähemalt Tulevi kunstis) tegelikult ju ka kuhugi ei näita.

     

     

  • Maailma valvatuim vang

    Kaarel Tarand

    Euroopa Liit sundis eestlasi igasuguseid asju tegema. Ema kehtestatud kodukorda mäletame kui õigussüsteemi harmoneerimise nimelist protsessi. Otse öeldes õpetati meid lihtsalt meist kui tahes erinevaid teisi inimesi lugupidavalt kohtlema, ise puhtust ja korda pidama ning oma emotsioone kontrollima. Raske oli. Aga EL tõmbas osavalt kogu tähelepanu endale, samal ajal kui isa ehk USA lükkas meie teele hoopis tõsisemat proovikivi. NATO ja sealt tulevate kohustuste vastu ei märganud tollal õieti keegi sõdida, rahvas leppis riigijuhtide üsna pealiskaudsete seletustega NATO-liikmesuse kui vältimatuse kohta. Veel vähem tuli mõttesse, et USA võib ka NATO-väliseid sõdu pidada ja seal osalemist nõuda.

    Siis olukord ühtäkki muutus. EL jõudis paratamatusena kätte, oli kodune ja mõnus kogu oma pehmuses, tõi seda, mida oli lubanud, ja ei nõudnud enam palju vastu. See, et suhkruvarguse eest vastu näppe saab ja taskurahast ilma jääb, on teismeliselegi ju täitsa mõistetav. Tõsi, ta võib ka mõelda, et teos endas polegi midagi halba, ainult vahele ei tohi jääda (mis ei viita just erilisele vaimsele küpsusele). EList sai sõjasündmuste tõttu isegi omamoodi liitlane kasvueas Eesti vaistlikule protestile raskemat sorti täiskasvanu töö vastu, mida meilt soovis USA. Eks igal Euroopa rahval olid oma unikaalsed põhjused Iraagi operatsioonides osalemiseks või sellest hoidumiseks. Aga paljudele meist tundus mugav olla pigem nahahoidjate kui eesliinil olijate poolel.

    Küllap pole kõigil veel päriselt meelest läinud see, millise õhinaga mitmed Eesti poliitikud jutustasid kümmekond aastat tagasi USA elukorralduse eelistest “aeglase, tagurliku ja arenemisvõimalusi pärssiva liiga sotsiaalse” ELi ees. Eriti hästi töötas Ameerika kaart põhjamaise heaoluriigi mudeli kehtestamispüüete vastu. Sest USA=isikuvabadus ja Põhjamaad=sotsialism. Oli ju nii?! Aga eks meiegi rahvas küpses, ent mitte veel sedavõrd, et suuta endas maha suruda soov oma eksikujutelma purunemise eest kätte maksta ja mitte karistada täiuslikuks peetud isakuju, kui tema puudulikkus lõpuks selgeks sai. USA (ja sealse kollektiivse võimu isikustatud kehastuse George W. Bushi) süü Eesti rahva ees seisneb praegu selles, et ta ei olegi nii laitmatu, nagu me endale ette kujutasime; et vabadus polegi piiritu; et eduga käivad kaasas ohvrid. Omamoodi pime viha, millega küll karistatakse pigem iseennast kui Bushi või tema kaaskonda. Nii või teisiti oli teisipäeval matslik mitte vastu lehvitada, kui autoaknast lehvitav Bush mööda sõitis. Aga samas nii ehedalt narr teismelise käitumine – küll me alles näitasime talle! Võib-olla oli taskusse surutud käsi koguni rusikasse pigistatud?

    USA president on tänapäeva maailmas ilmselt suurimat koormat vedav üksikisik. Jah, mingi piirini on tema karjäär olnud vaba valiku tulemus, aga ühest hetkest alates enam mitte. Ma ei arva, et talle peaks kaasa tundma, sest USA demokraatlik riigikorraldus ei võimalda tõesti kedagi vastu isiku tahtmist presidendiks valida. Ametivande andmise hetkel kerib aga isikliku vabaduse näitaja end nulli. Kujutlegem näitlejat, kes peab kaheksa aastat järjest mängima Hamletit, aga nii, et rollist “välja tulla” ja kostüümi seljast visata võib ainult öösiti kodus. Muidu, olgu laval või tänaval, peab suus olema ainult autori tekst või selle sobiv edasiarendus. Raske, peaaegu ilmvõimatu ülesanne. Olla oma rolli vang. Kusjuures vang, kelle vaateväljast koristatakse kõik üleliigne ja kelle kongiaknast avaneb kogu aeg samasugune pilt, mis tahes maailma nurka see kong ka ei viidaks.

    Inimlikku mõistmist ja ratsionaalset suhtumist USA presidendi töösse võiks siiski juba ka eestlastelt oodata. Meie igaühe väike tigedus ei mõjuta kuigivõrd maailma ajalugu. Veel vähem teeb kellegi vihapurse tema enda elu õnnelikumaks. Purskajal võiks vähemasti iseenda jaoks olla ka põhjendatud vastused küsimustele, mida USA president võinuks ja saanuks teisiti teha ja missugune oleks maailm selle tagajärjel praegu; mis tehtust üldse oleks tagasipööratav ja olematuks muudetav ning millist kasu tõuseks maailmale sellest, kui USA president ennast milleski tagantjärele süüdi tunnistaks.

     

     

Sirp