komi

Tundub kohatu nii elitaarse muusika festivalist rääkides alustada kommertsedust, aga esiteks on see omaette fenomen ja teiseks on selle põhjuseks kunst, ainuüksi festivali kvaliteet ja õhkkond. Sest reklaamiks korraldajate sõnul raha ei ole! Olla ilmunud paar reklaamkasti Soome enda lehtedes ja kõik. Tänavuse plahvatusliku menu põhjuseks peavad korraldajad eelmise aasta festivali kõrget taset, kuuldused sellest levinud muusikasõprade ringkondades kulutulena. Eelmüügist märkimisväärse osa piletitest ära ostma pani inimesi aga see, et eelmisel aastal kohapeal kõigile neid enam ei jätkunud.

20. mai ajaleht The Independent avaldas ülemaailmse festivalikaardi “The Top 10 Summer Festivals” (10 paremat suvefestivali). Mis siis viib Põhja-Soome kammermuusikafestivali (koos Savonlinnaga, muide) maailma, isegi mitte Euroopa esikümne hulka. Loeb just omapära ja kordumatu õhustik. Ja pakkuda paketis kunsti ning olustikku ongi maailmas uus festivalitrend. Also see (vaata veel) – on kohe programmi järel ära toodud see, mida iga festivalipaiga läheduses ainulaadset näha saab. Nimekirjas on lisaks Euroopa parimaks hinnatud Aix-en-Provance’i festival, Puccini festival Torre del Lagoses, kunstide festival Montrealis, Bregenzi festival Austrias ujuva lavaga Constanze’i järvel jt. “Me ei jäljenda kedagi – oleme täiesti ainulaadsed. Aga juba jäljendatakse meid,” ütles üks korraldajatest Tuulikki Karjalainen. “Individualistide paradiis,” lisas ta, sest gruppe pole võimalik vastu võtta.

Kuhmo linnal on 700 voodikohta kodumajutust, kuhu saab panna vaid üksikkülastajaid. Lisaks hirmkallis tilluke Kalevala hotell ja mõned ümberkaudsed järve äärsed kämpingud. Mina näiteks ööbisin linnast 45 kilomeetri kaugusel. Ja ega eriti kohalegi ei saa – lähimasse põhja suusakeskusesse Kajaani toob kord päevas lennuk. Nii et Euroopa lennuliinidega on juba isegi esinejate reise sobitada väga keeruline. Seni abiks olnud öörong pandi ka seisma. Jääb üle vaid 600 kilomeetrit autosõitu Helsingist.

Ja sellises maailmast ära lõigatud kandis, kalajärvede ja karumetsade vahel esinevad Euroopa tippkammermuusikud. Seda fenomeni tulevad inimesed vaatama, sest festivali kunstilise juhi Vladimir Mendelssohni valikuks on äärmiselt energeetilised muusikud. Teist aastat Kuhmoga seotud ja põhiliselt Madalmaadel elav maailmamuusik Mendelssohn on kokku kutsunud sädeleva karismaga esinejad. Mõistatasin festivalil olles, miks küll inimesed ebamugavuste ja vintsutuste kiuste just siia ründavad. Ja olen kindel, et põhjuseks on põhjamaise eksootika kõrval lavalt kuuldava-nähtava laeng. Ning just kammermuusikas on esineja isiksuse võlu määrav. Siin on interpreedi-kuulaja suhe kõige vahetum ning isiklikum, esineja isikuomadused nähtavamal kui suurte koosseisude – ooperi-, koori- või orkestrimuusika puhul. Ja ei mingeid lavalisi ega muid multimediaalseid vahendeid – vaid energia inimeselt inimesele.

Kes siis viimasel kahel aastal Kuhmos esinenud? Baltimaadelt sel aastal lühidalt vaid Irina Zahharenkova (eelmisel aastal lisaks ka Kremerata Baltica ja Gidon Kremer). Aga muidu nimed, mis Eesti publikule ka Tallinna Kammerorkestri kontsertidelt tuttavad: Ramon Jaffe, Pavel Vernikov, Ralf Gothoni, Jan-Erik Gustafsson, Michel Lethiec, John Storgårds. Ka hulk Ida-Euroopa ja Itaalia muusikuid ning muidugi Soome enda inimesed.

Põnev ettevõtmine oli Vivaldi “Aastaajad” – iga osa erineva solistiga. Solistid vaheldusid orkestri enda hulgast. Soleerisid (samas dirigeerides) Gordan Nikolić, Massimo Quarta (ka Patricia Kopatchinskajat asendades) ja John Storgårds. Põnev oli jälgida, kuidas püüti oma isikut maksma panna ja ennast ses solistide “võistluses” näidata. Nikolić mõjus ekstravagantselt ja isegi klounilikult, Quartast õhkus kurja võimukust, mis andis aga maad üllatavalt sügavatele lüürilistele episoodidele.

Kõige paremini (eredalt ja intelligentselt) mõjus Eestiski korduvalt üles astunud Storgårds, kelle see esinemine tema intensiivsema poole vägagi võimekalt välja tõi. Festvali armastatuimaks ansambliks kujunes Storioni trio oma ühtse positiivse energia ja laitmatu üksteisemõistmisega. Näiteks Rosamunde kvarteti hämar-tõsisem ning individualistlikum esinemine ei sütitanud publikut pooltki nii palju, kuigi head professionaalid on kõik.

Mendelssohn oskab kammermuusikat inimesteni tuua. Aasta programmi üldpealkiri oli “Rännak” – Euroopa kultuuris nii oluline märksõna, kavad “Viin enne päikeseloojangut”, “Heliloojate salaaed”, “Reis Lõuna-Ameerikasse”. Ajaloolised kommentaarid (Chopini Polonees A-duur, mida lasti raadiost enne Poola alistumist II maailmsõjas), katked kirjavahetusest (Clara Schumann kirjutab Brahmsile pärast tema tütrele Juliele abieluettepaneku tegemist ja “Liebeslieder Walzer’i” pühendamist, et Julie kosib krahv Radicati di Marmorito).

Niisiis – kavad laiale publikule. Soome muusikaladvik sosistab, et isegi liialt laia publiku kavad. Aga järgmisel aastal see-eest julgustükk: festivali põhiideeks nii elitaarne suund nagu “Keelpillikvarteti ajalugu”. “Ma arvan, et me oleme selleks valmis,” on Mendelssohn isegi ärevil. “Ega me armastatud naise juures vaid make-up’i ja figuuri ei vaata. Tahame tundma õppida ka tema südant. Aga keelpillikvartett on kammermuusika süda!”

Tegutsenud 2003. aasta kevadest saadik, on Led R lõpuks ometi saanud hakkama oma esikalbumiga “Led The R Out”. Salvestatud tänavu talvel-kevadel, koosneb plaadi materjal 11  Led Zeppelini klassikalisest laulust ja (oh imet!) ühest akustilisel kitarril esitatud originaalpalast nimega “Fairytale to Little Roosi” (“Muinasjutt väikesele Roosile”). See pärineb kitarrist Jaanus Nõgistolt ja haakub stiililiselt ülejäänud materjaliga nii kenasti, et seda on serveeritud lühikese (alla kahe minuti) sissejuhatusena loole “Friends”. Veel leiduvad plaadil sellised üldtuntud Led Zeppelini hitid ja fännide lemmikud nagu “Kashmir”, “Stairway to Heaven”, “All My Love”, “Immigrant Song” “Dancing Days”, “That’s The Way”, “Four Sticks”, “Rain Song”, “Ramble On” ning “The Rover”.

Led R-i koosseis on juba aastaid stabiilne olnud, nii et peale Jaanus Nõgisto rokkivaid kitarre saab plaadil kuulda veel Indrek Patte über-plantilikku laulmist, Priit Kuulbergi soliidset bassimängu, Andrus Lillepea täpset tööd trummikomplekti taga ja Igor Garšneki elegantseid klahvpillide partiisid (olgugi, et mõned neist on minu arvates liiga vaikseks miksitud). Kuid see pole veel kõik. Ka Narva Linna Sümfooniaorkester Anatoli Štšura dirigeerimisel (kellega Led R-i seob tihe koostöö 2004. aastast) teeb kaasa pea igas laulus. Orkestrantide käsutuses on filigraansed orkestratsioonid (meisterdanud põhiliselt Tõnu Kõrvits), mis ei kõla üksnes lisandina, vaid moodustavad iga looga ühtse ja lahutamatu terviku.

Ei puudu ka üks silmapaistev külalisesineja – nimelt laulus “Friends” pole virtuoosse ja fantaasiarikka viiulisoolo esitaja ei keegi muu kui legendaarse Hortus Musicuse rajaja, eestvedaja ja interpreet Andres Mustonen. Seda soolot ei pruugiks häbeneda ilmselt ka Nigel Kennedyl!

Kõik see tõstab “Led The R Out’i” pea ja õlgade võrra kõrgemale mitmetest teistest säärastest produktidest üle terve maailma. Veel tahan mainida plaadiümbrise väga stiilset ja maitsekat kujundust. Nagu ümbriselt lugeda võib, tuleb selle eest au anda kunstnik Heino Prunsveltile.

Kui vaielda teemal, et mis lugu Led R-il paremini välja kukkus ja mis kehvemini, siis usun, et see on puhtalt maitse küsimus. Isiklikult arvan, et kõik lühemad laulud (ja need on plaadi peal enamuses) kõlavad Led R-i tõlgenduses üsna värskelt ja veenvalt. Ent mis puutub sellistesse oopustesse nagu “Kashmir” või eriti “Stairway to Heaven”, siis mulle tundub, et uued versioonid ei suutnud siiski kõigutada originaalide maagiat.

Võtame kas või selle väikese “praagi” – kiirenduse originaal-“Stairway” lõpus. Tegin ühe väikese eksperimendi: panin samaaegselt mängima originaali (arvutis) ja Led R-i versiooni (CD pleieris) ning esimesed viis (!) minutit kõlasid mõlemad lood ideaalselt sünkroonis. Kuid pärast hakkas Zeppelin “tormama” ja Led R jäi “toppama” praktiliselt sama tempo juurde. Tulemus – loo emotsionaalne kulminatsioon tiimi Page-Plant-Jones-Bonham esituses jäi minu arvates ületamatuks.

Nii et kellele seda CDd ikkagi vaja on? Kõigepealt loomulikult Led R-i fännidele, keda tänu bändi üsna aktiivsele kontserttegevusele peaks vähemalt Eesti piirides jätkuma (kuuldavasti on ka selliseid tibisid-tüüpe, kes sõidavad ansambli järel linnast linna ja lehvitavad kontsertidel kas siis oma või naabri aluspesuga)…

Kuigi kõik plaadil esitatud Zepi laulud on väga originaalitruud, on neis piisavalt palju meeldivaid üllatusi ja uusi nüansse, mis peaksid rõõmu pakkuma ka traditsioonilistele Led Zeppelini muusika austajatele. Ja ma ei kujuta ette, miks see plaat ei võiks meeldida ka lihtsalt hea muusika sõpradele? Lõppude lõpuks on see ju kompetentselt ja professionaalselt teostatud ning koosneb peaaegu täielikult rock’i kullafondi kuuluvatest lauludest.

Kas on midagi, mille kallal tahaks norida? Mitte just palju. Ent plaati kuulates tulid mulle aeg-ajalt pähe siiski sellised mõtted nagu “siinkohas tahaks kitarridest rohkem drive’i saada…” või “siin võiksid trummid pisut agressiivsemad olla”. Ja kui võrrelda CD üldist sound’i Led Zeppelini originaalsalvestistega 70ndatest, siis võiks väita, et see on säärase repertuaari jaoks ehk liialt steriilne, kuid… tegemist pole ju Led Z-ga, vaid hoopis Led R-iga! Ning õues tormab mööda 2007. aasta koos kõigi oma i-Podide ja mp3-dega… Nii et ärme parem võrdle.

Ah jaa, imelikul kombel puudub plaadil Zeppelini üks kuulsamaid visiitkaarte, laul pealkirjaga “Whole Lotta Love”. Kui ma küsisin Indrek Patte käest, miks see nii on, vastas ta, et “Whole Lotta Love’i” esitatakse ilma orkestrita. Teisisõnu, kui Led R kunagi puhtalt bändi plaadi teeb, siis jõuab see geniaalne hard rock’i evergreen sinna päris kindlasti. Nii jääme lootma, et varem või hiljem saab ka järgmine CD teoks.

Siinkohal võikski lõpetada, kuid üks asi seoses tribuutbändide olemasoluga jääb hinge kripeldama… Enamasti siirduvad neist paljud pärast seda, kui nad on mitu aastat teiste loomingut esitades oma oskusi lihvinud, varem või hiljem oma muusika komponeerimise ja esitamise juurde. Paraku on meie Led R-iga lood siiski vastupidi. Ansambel koosneb ju pillimeestest, kes on juba endale nime teinud, mänginud originaalkollektiivides (kellelegi pole vist saladus, et Led R-i viiest muusikust neli on endised Ruja liikmed), ja kelle loominguline potentsiaal on piisavalt suur, et ka edaspidi produtseerida omi ning põnevaid asju, kuid kes võõra loomingu esitamisele pühendudes kasutavad sellest umbkaudu 10–15 protsenti. Mis teha? Selle eest peame ehk tänama kohaliku eesti muusikaturgu ja meie “lihtsa rahva” maitset.

Ja päris lõppu veel üks kurioosne tähelepanek. Kui valmistusin seda arvustust kirjutama, kuulates nii mõndagi ehtsat Zepi lugu, leidsin end äkitselt mõtlemas: “Küll see Plant ikka laulab Patte moodi!”

Jerry Lee on mul müütilise kujuna meeles Johnny Cashi eluloofilmist “I walk the line”, ning muidugi vanast muusikakõmupressist. Märatseja, alkohoolik, skandalist, narkar, kakleja, ülbik, keda tõmbasid enim lapseohtu nümfetid. Rock’n’roll oli ju Ameerika moraalsele ehitussõrestikule ohtlik (nagu neegrid, juudid, kommunistid, biitnikud, erinevad naisõiguslaste liikumised jms) kuni selleni välja, et paljud usuvad, et suurimate rock’i-sangarite enam-vähem üheaegne kadumine areenilt USAs polnud juhus, vaid hästi organiseeritud tegutsemiskava: Elvis saadeti sõjaväkke, Buddy Holly kukkus lennukiga alla, Chuck Berry pandi vangi, Little Richard hakkas usukuulutajaks (spekuleeritakse, et hirmus, millal ta homoseksuaalsus paljastatakse) ja Jerry Lee Lewis… langes avaliku põlu alla, sest abiellus oma kolmeteistaastase nõoga. Roy Orbison oli sel hetkel vahest kuulsaim tegutsev rock-staar.

Igatahes muutis too 1950ndate lõunaosariikide kamp üleilmastuva popkultuuri laineharjal me arusaama muusikast ja seksuaalsest vabadusest, muutis me elustiili ja mõtteid siin, “läänes”. Pool sajandit on sellest möödas, kui Jerry Lee rokkima hakkas. Ja veel, veel viimaseid aegu saame me teda kuulata, laivis, otse, näost näkku.

Ma olen veidi ärevuses ja ähmis oma viimase hetke otsuse üle, et siiski Jerry Lee Lewist vaatama tulin. Kõigele lisaks on ta mu jaoks “mees, kes tundis Elvist”, kes käis temaga koos tuuril, kellega nad laulavad kurikuulsal “miljoni dollari kvarteti” lindil vanu armsaid gospeleid ja spirituaale (alul Elvis klaveril, siis Jerry Lee, Elvis ütleb: “Poiss, tule, sa mängid seda paremini!”).

Välimuse järgi öeldes ongi siin Helsingi jäähallis küll rohkem Elvise, Hurriganese ja soome-rock’i fänne (soomlastele tähendab austus ja oma juurte tunnistamine, selline tänutunne palju rohkem kui meile, eestlastele, on mulle tunduma hakanud – nad on tulnud siia “papile” austust avaldama). Sekka mõned stiilitruud modid, vanakooli skinhead’id ja muidugi true-hard Jerry Lee Lewise fännid.

Mõtlen Elvise lõpuaja kontsertidest: kas ma maksaksin selle eest, et näha, kuidas ta kahekümnest laulust vaevalt kolm ära suudab laulda? Muidugi! See polnud üldse ammu, kui Jerry Lee Lewise kontserdid pahatihti ära jäid, sest Tapja oli joomatsüklisse langenud. Sageli tuli ette kohtuprotsesse, sest ta ei käitunud just sõbralikult ja talitsetult, kippus vägivallatsema. See on nüüd seljataga, Jerry Lee on karske ja hoiab end, ju hakkas elu uuesti maitsema. Veidi kahju muidugi: ette teada, et midagi skandaalset täna õhtul ei näe, keegi klaveritoolilt maha ei kuku ja helimehele pasunasse ei anna.

Kohtun tõelise Jerry Lee fänniga, tal on üle-eelmise tuuri T-särk, tal on kõik plaadid, ta on pool tundi enne kontserdi algust maani täis ja vannub kõigile kontserdile tulnuile igavest sõprust. Soojenduseks mängib soome rockabilly-ansambel Melrose, kuskil poolel teel Hurriganesest Stray Catsiks või isegi Billy Idoliks. Koridore pühib mopiga puhtaks öötumeda nahaga kena neegritüdruk: hetkeks tekib mul tunne, et ta on stiili pärast palgatud, et oleks tunne nagu 1950ndatel USAs, sääl lõunaosariikides. Üks teine soomlasest fänn näitab mulle varandust: Suni stuudio vana vinüüli – originaal, kulunud, Jerry Lee autogrammiga. Vanal mehel on silmad veekalkvel, õrnalt silitab ta plaadiümbrist.

Kõik Lewise taustabändimehed on Memphisest (kidramees Nashville’ist), alguses ongi show nende päralt – õhtu staar viibib, et pinevust tõsta, ja muidugi ka selleks, et end mitte liialt kurnata. Kuigi tõtt-öelda kõlab “Big Boss Man” nende esituses nii loiult, et isegi Elvise 1977. aasta kontsertversioonides on rohkem sädet sees – kui tal vahepeal meelde tuleb laulda. Ja “Wully Bully” tundub vanemate härrasmeeste esituses kuidagi piinlik… Aga eks see kare vanameeste rütmibluusi-bänd sobikski parem pisikesse suitsusesse baari kui siia suurde, rahvast täis jäähalli.

Kui Jerry Lee lavale tuleb, tõuseb rahvas püsti, soome turvamehed liigutavad end rahutult, aga peale tervitusovatsioone võtavad kõik jälle istet, lava ette hüppama kedagi ei lubata, fotograafidele antakse aega pildistada vaid esimese loo ajal, milleks on Chuck Berry “Roll Over Beethoven”. Lewis saab näpud soojaks, tema klaver on tegelik õhtu täht, see äratab tolle muusika ellu.

Kui poleks Jerry Lee uitavat timberdamist, klimberdamist, alati lõppeks rütmi tagasi jõudvat raiumist ja ikka veel uljast ja ülbet fraseerimist, võiks see olla lihtsalt üks “iga teine” keskmine hea vana rütmibluusi ja kantri cover-bänd Memphisest. Muidugi, vahest üks paremaid, mida sa XXI sajandil veel näha saad. Kummituslikem lugudest on Lewise unistav, ekslevalt-kobavalt esitatud “Somewhere Over the Rainbow”, see kumiseb veel järgmisel päeval mu sees ja teeb kuidagi kurvaks, rahutuks.

Hakkan Jerry Leed vaadates mõtlema, et kui sa oled seitsekümmend, tunduvad viiekümneaastased pea patuselt noored ja iharad, terve maailm rokib: mida vanem sa oled, seda laiem on su seksuaalsete ihade skaala. Noored on lollid! Mõtlen hetke, et panen loo pealkirjaks “Möödunud aja kaja”, aga siis ei tahaks seda keegi lugeda. Paraku nii see on: kui lõpuks kõlavad “Great Balls of Fire” ja “Whole Lotta Shakin’ Going On”, on terve saal taas püsti, Jerry Lee unustab end pikalt-pikalt soleerima, üks soomlane mu kõrval ütleb pisaratega võideldes: “Last man standing!” ja teine sekundeerib talle, kinnitades, et vanaisa rokib. “Viimane mees rivis” ise tatsab pääle lugusid vaevalisel vanainimesesammul – sest eks ole elustiil oma võtnud – üle lava minema.

Ma usun hetkel küll, et see on ta viimane kontsert Helsingis, enam ta siia ei jõua, nii väsinult läheb too vana mees. Eks seepärast tulidki kõik siia teda vaatama – viimaseid kordi näha vanu võlumaailmu, see ju ometi tähendab miskit! Selle taadi sees on kuskil peidus üks hullumeelne noor mees, kes aitas välja mõelda rock’n’roll’i, mis on mu arust praetud liha, ülla õllepruulimismeetodi, trükikunsti, kanalisatsioonisüsteemi, moodsa meditsiini ja interneeduse kõrval üks inimkonna paremaid leiutisi.