Kuidas tulla toime leinaga, tühjusega, mille kallite inimeste – aga ka ajastute ja kohtade – kadumine hinge jätab? Mil moel luua ja säilitada oma terviklikkus maailmas, mis kaldub juba aegade algusest saadik vankumatu järjekindlusega üha uuesti ja rohkem kaosesse, kus kurjus on ikka ja alati kohal – ja kõige kindlamalt oleks teadmine ja tõde nende käes, kes ihkavad vahendeid valimata teiste üle võimutseda?
Hinnatud poola luuletaja Adam Zagajewski (1945–2021) viimastest kogudest – „Asümmeetria“ (2014) ja „Tõeline elu“ (2019) – valitud ja tõlgitud tekstidest meisterlikult koostatud tõlketeoses „Hüvastijätt“ võime Hendrik Lindepuu lahke abiga nendele küsimustele vastuseid leida.1 Küll mitte kindlaid ja lõplikke, vaid implitsiitseid, hiilivaid, sest vabas hingelises maailmas peab igaüks lahenduste üle ise otsustama, nendeni viiva raja üksinda, iseenda kannatuste hinnaga läbi tunnetama. Üksnes riigi jõuorganid (nt luuletuses „Ruth“, lk 36) ja parteilised või religioossed dogmaatikud („Kahjutunne sõbra kaotamise pärast“, lk 34; „Nõbu Hannes“, lk 40) soovivad omaenda tõekonservi ligimestele väevõimuga sisse suruda. Teised – näiteks luuletajad – tohivad vaid hella, aga sihikindla veendumusega õige suuna kätte näidata. Ja näidata tõelise elu struktuuri, kas või selle varjule üksnes viidata, sest asümmeetria nähtava ja nähtamatu vahel ei lase neil maailma näha „tõe teravas valguses“ (lk 26). Ometi kaldub seesuguse romantilise dispositsiooniga luuletaja tõearusaam mõistuse teadvustatud loogikast kõrvale, nagu autor näib kinnitavat proosaluuletuses „Luuletajad on presokraatikud“: „Nad ei mõista midagi. [—] Nad ei tea midagi, aga panevad kirja üksikuid metafoore“ (lk 8).
Maailma terviklikkus
Luule eesmärke on Zagajewski intervjuudes ja luuletustes korduvalt välja toonud, ette näidates rohkem või vähem eksplitsiitse programmi. Esmajoones asetub rõhk kommunikatsioonile ja arusaadavusele – luuletuses on oluline mõte, luuletus on ratsionaalne. Aasta enne surma portaalile culture.pl antud intervjuus2 tsiteeris autor oma tõekspidamiste selgitamiseks üht XVIII sajandi lõpu itaalia jesuiidist luuletajat3: „Luule on uni, kus mõistus on kohal.“ See väide on mõneti vastuokslik, sest kui unenäotöösse sekkub teadvuslik ratio, ei ole see enam uni ega lahenda neid allasurutud probleeme, traumasid ja paineid, mis subjekti vaevavad, kuid mille tee teadvusse tsensuur tõkestab.4 Ometi sobib see vabamas tõlgenduses hästi kirjeldama Zagajewski poeetikas rööbiti kulgevat tungi vabaduse ja korra järele ning tema poeetilise mõistuse ligidust intuitsioonile. Samuti haakub sedasi mõtestatud luuletaja sotsiaalne unetöö tema võime ja kohusega „kannatada miljonite eest“, nagu jutustajahääl tekstis „Talvine koidik“ Andrzej Burda tsitaadile vihjates üksnes osalise irooniaga sedastab.
Samas intervjuus väidab Zagajewski, et talle on tekstis peamine metafoor – mitte värsi pikkus ega rütm –, samuti on riim autorile üksnes tüütus. Sealjuures, selgetest kommunikatiivsetest eesmärkidest hoolimata, tuleb luuletusele anda rikkus, mida ajalehest ei leia. Korrapära, loogiline ülesehitus, kujundite ühtsus ja argisest kõrgemale pürgiv paatos on tõepoolest omased kõigile sellesse valikusse hõlmatud tekstidele. Luuletus on enamasti üles ehitatud ühe kindla poeetilise kujundi ümber, tihti jutustatakse lugejale selge narratiiviga lugu ning tekst lõppeb üleva, tõe ja teadmise näilikku ambivalentsust ning kõige kaduvust aimavat elutunnetust postuleeriva värsi või värssidega.5
Sellele väitele leiame kinnituse, kui vaatame kas või mõne üksiku luuletuse kontekstist vabastatud lõpuridu, mis fraktalina väljendavad kogu raamatut siduvat-pingestavat tuuma, kus kohtuvad valu ja kannatuse möödapääsmatu kohalolu („Teadsin üht: ka ööd ei pea / põhjendama, ega valu, eikusagil“, lk 7), vanemlike suhete psüühiline üleinvesteering ja lein („alles nüüd oskaksin rääkida oma vanematega – / aga ma ei kuule enam nende vastuseid“, lk 24), elu lõpp ja lunastus („Aina tiirutavad meie kohal / surm ja pääsemine“, lk 32), äärmusliku õnne ja kurbuse Möbiuse leht („Ma leidsin – palju hiljem – rõõmuhetke / ja melanhoolia sünge õnne“, lk 51) ja entroopia ning kaduvuse seaduspära („Maailm kasvab pidurdamatult / ja ometi on seda aina vähem“, lk 65).
Tuuma, terviku ja osa reaalsest ja fiktiivsest vahekorrast kõneleb autor ka tekstis „Õitsele puhkev poeem“ (lk 14), milles leiame kahe värsi piirilt autori poeetilise programmi kontsentreeritud väljenduse: „iga luuletus [peab] rääkima / maailma terviklikkusest“. Üksikluuletuse ja Zagajewski poeetika kontekstis avaldub selle imperatiivi mitmemõttelisus. Kui püsida esimeses etapis teksti raamides, näeme, kuidas eelnevalt nenditakse kõikjal maailmas varjuvaid mõõtmatuid imelisuse ja julmuse varusid, mis on „kannatlikult / ootamas meie pilku“. Oodatav pilk ei ole siiski igaühe juhuslik vaatepunkt, vaid luuletaja või kunstniku pilk, mis on suuteline nii kannatusi kui ekstaatilist rõõmu hävitava, tuimestava kaose eest korrastama. Maailma terviklikkus, mida luuletus teadlikult ja sümboolselt kõnetab, hõlmab seega nii pindmisi, nähtavaid liikumisi kui ka psüühe tumedamaid, varjulisi sfääre, nii head kui kurja, aga samuti heast ja kurjast teispoole jäävat ja sümboliseerimisele allumatut.6 Sellest terviklikkusest rääkides esitavad Zagajewski luuletused siiski kindlat lüürilist ja eetilist positsiooni, kus headus ja kurjus on struktuurselt selgelt eristatavad ning luuletaja seisab visalt, ajaloo pealetükkivast ja lämmatavast vastikusest hoolimata headuse eest: „Ta oli hea inimene. Ja tal oli hing. Meile tundub, et teame, / mida see tähendab“ („Ruth“, lk 36).
Inimese elu mõõt on teine inimene
Nagu nägime, peab Zagajewski puhul luuletus „maailma terviklikkust“ ise looma – reaalsus ise on enne sümboolset vormimist kaootiline nagu suurlinna tänav, kus lokkavad „hullumeelsus kannatus ja naer / – veel maalimata“ (lk 56). Lapsepõlvgi ilmub kui „üksnes kaos, laikude, helide ja lõhnade kaos, / džungel, imeline kaos, mida pärast / kogu elu püütakse mõista, korrastada, / aga tulutult, sest alati jääb puudu ajast“ (lk 35). Inimese elulugu, kõik selle mõtestamiskatsed jäävad paratamatult mustandiks, aga see mustand, nagu luuletuse lõpp kuulutab, „on surematu“. Siit võime mõttelõnga pidi jõuda Freudi ja Lacani psühhoanalüüsis korduva hüpoteesini teadvustamatuse surematusest, täpsemini tema asetusest lineaarsest ajast väljapoole. Sestap on ka Zagajewski hilise luule järjepidev pöördumine lapsepõlve mõistetav, seostudes ühtepidi luulekogu tervikuna läbiva leinaga ema ja isa lahkumise pärast, ning teisalt oma teekonna mõtestamisega, kus elatud elule tähenduse andmises pöördutakse nii või teisiti tagasi algusesse, mida raamivad ja millele annavad põhisisu varased suhted vanematega.
Siit tuleneb Zagajewski luulet läbiv põhinoot: inimese elu mõõt on teine, täpsemini, teine inimene. Seda hoolimata looduse pidevast kohalolust tema tekstides7, sest nii puhas kurjus kui ka puhas headus ilmnevad üksnes interpersonaalses ruumis. Psühhoanalüütiliselt väljendudes on subjekti psüühe ülesehitus seega tagasiviidav tema libiido objektidele – inimestele, keda ta on armastanud. Nõnda jõuamegi leinani, selle psüühilise seisundi juurde, mis valdab subjekti siis, kui tema kiindumusobjektid kaovad.
Leinaprotsessis, kui lahkutakse kadunud inimesest, ei saa libiidot hoobilt ühelt objektilt eemaldada. Armastatu kontsept koosneb tuhandest mälukillust, millest kõigist tuleb ükshaaval lahti öelda. Tõsi ta on, et see psüühiline töö võib alata simultaanselt eri paikades, ent on kindel, et iga kild käivitab monotoonse rünnaku subjekti mina vastu ja leiab väljenduse leinas või melanhoolias. Seetõttu on märgiline, kuidas Zagajewski nostalgilistes, minevikulistes luuletustes üritatakse kaotatud aega esile manada ka loeteludena esitatud kujutlusfragmentide kaudu (nt „Džungel“, lk 35; „Ruth“, lk 36; „Meie põhjamaised linnad“, lk 41). Ent juba raamatu esimeses luuletuses iseloomustatakse, kuidas lähedase lahkumisega kaasnev valu ei võta konkreetset, verbaalset, „radikaalset kuju“ („Eikusagil“, lk 7), tema hingeline kõikehõlmavus lämmatab ratio hääle: „saabub vaikus / ja abitu nutt“ („See päev“, lk 30). Lein pakub kontakti reaalsega ega allu sümboliseerimisele – kui siis üksnes kaude, valulike kildudena möödanikust.
Vaikimisi seostub Zagajewskil surmaga ka teispoolsuse kujutelm, mis lisab nähtava ja nähtamatu vastandusele metafüüsilise ja transtsendentaalse mõõtme, sest nagu poeet on öelnud: „Ma olen üksnes turist nähtavas maailmas, / üks tuhandetest varjudest“ („Kohver“, lk 11). Ometi väidab autor teisal, kuidas just nimelt nähtavale surnute kuningriigile vastandub elavate kuningriik, mis on nähtamatu ja lõpmatu, sest asub meis endis, me kuulume sinna („Poppi tegemas“, lk 20). Surmaga kaasneks luuletaja omailmas äärmuslikule terviklikkusele omane lõplikkus, surnu saavutab viimaks „täiuslikkuse, suurima võimaliku täiuse, / ta on nii täiuslik, nii suur, nii hiilgav, et ei mahu / ellu ära, purustab elu hapra anuma“ („See päev“, lk 30). Niiviisi näeme taas, kuidas teadmise ja teadmatuse ning elu ja surma vastandused pole kunagi fikseeritud ega radikaalsed, vaid paindlikud ja eksisteerivad koos, jäljendades sedasi hinge sügavamaid struktuure ja jäädes truuks vabale poeetilisele peegeldusele maailma terviklikkusest.
Lõpetuseks võin kinnitada, et Zagajewski „Hüvastijätust“ kumab läbi tugev usk headusse ja armastusse – ja sõda inimliku rumaluse ja kurjuse vastu. Just nimelt tema põhimõttekindlus ja usk kunsti ja kujutlusvõime jõusse sunnib meid koos tõlkijaga vaidlema, et Zagajewski luule pole mitte „pealetükkimatu ja pehme nagu angooravillane sall“8, vaid, laenates kujundit poeedilt endalt, südi ja veendunud kui „vikerkaarevärvilise mürsu ohtlik liikumine“ („Jäälind“, lk 15).
1 Adam Zagajewski varasema loominguga saab eesti lugeja tutvuda Hendrik Lindepuu tõlgitud ja 2010. aastal ilmunud raamatus „Valitud luuletused“.
2 culture.pl/en/article/interview-adam-zagajewski-poetry-future-childhood, 19. VI 2020 (vaadatud 17. I 2023).
3 Arvatavasti peab Zagajewski silmas itaalia matemaatikut ja kirjanikku Tommaso Cevat (1648–1737), kes kirjeldas luuletust sõnadega „un sogno che si fa in presenza della ragione“.
4 Tänapäeva prantsuse sotsioloog Bernand Lahire sõnastab oma monumentaalses uurimuses „Unenägude sotsioloogiline tõlgendamine“ ühe kõige olulisema erinevuse unenäo ja kirjandusteose vahel: „Erinevalt kirjandusest, isegi kõige autobiograafilisemast, pole uni enamasti ilmselgelt vastus teiste unenägijate unedele, vaid põhineb otseselt unenägija enda kogemuslikel skeemidel“ („L’interprétation sociologique des rêves“, La Découverte, 2018, lk 100). Lahire rõhutab unenäo puhul ka teadvustatud intentsiooni puudumist ja idiosünkraatilist „sisemist keelt“, mida subjekt kasutab üksnes publiku puudumisel – suhtluses iseendaga.
5 Ühtpidi võib seega väita, et esmamuljel on Zagajewski tekstid alati kergelt puänteeritud. Ent suuremas plaanis on peaasi ehk lihtsalt selles, et ta oskab – nagu hea luuletaja ikka – oma tekste lõpetada. Ja mis see puänt lõppeks muud ongi kui punkt, le point.
6 Võib nentida, et teoreetiliselt võimaldaks „maailma terviklikkusest rääkimine“ ka teistsugust poeetilist dispositsiooni, mis kujundaks luuletust metonüümiliselt, sundides teda nii sisus kui ka vormis tegelikkusekogemust tema täies vastuokslikkuses jäljendama. Ent seda täheldades juhime tähelepanu üksnes sellele, et Zagajewski viis mõista luuletuse terviklikkusetaotlust ja tema suhet reaalsusega on vaid üks mitmete rohkem või vähem efektiivsete meetodite seas.
7 Moodustab ju nooruse õidepuhkemine, tema „esimene kaootiline ekstaas“ („Poppi tegemas“, lk 22), Zagajewski poeetilises omailmas paralleeli kastanitega, mis „õitsevad igal aastal ekstaatiliselt“ („Pan Władzio“, lk 12).
8 Nii iseloomustas Adam Zagajewski luulet Märt Väljataga 2010. aastal ilmunud „Valitud luuletuste“ saatesõnas.
