koht

Leszek Kołakowski on legendaarne filosoof ja mõtteloolane – loetud, auhinnatud, ühtaegu sügavamõtteline ja vaimukas. 1927. aastal Poolas sündinuna õppis ta Saksa okupatsiooni ajal põranda all, astus pärast sõda ülikooli ja komparteisse, asus 1950. aastatel marksismi inimnäoliseks revideerima, kaotas seetõttu 1968. aastal töökoha Varssavi ülikoolis, emigreerus Läände ja pidi Münchenis ja Californias kokku põrkama üliõpilasradikaalide nõmedusega, õpetas Kanadas, Chicagos ja Oxfordis. 1960. aastatest peale on ta avaldanud lisaks emakeelele saksa, prantsuse ja inglise keeles. Tema suurimateks teosteks on kapitaalsed ideeloolised käsitlused  “Kirikuta kristlased” XVII sajandi ketserlikest usulahkudest ning kolmeköiteline “Marksismi põhivoolud”. Ta on avaldanud raamatu mahus ülevaateid positivismist, Bergsonist, Husserlist; Pascali, jansenismi ja jesuiitluse seostest, suure hulga esseesid ning isegi filosoofilisi jutukesi.

Tõenäoliselt esimene eesti keeles ilmunud Kołakowski tekst oli vene keele kaudu vahendatud “Konservatiivliberaalse sotsialisti katekismus” (Vikerkaar 1992, nr 12). Akadeemia on “Marksismi põhivooludest” tõlkinud George Soreli käsitleva peatüki (1995, nr 4-5) ning Looming avaldanud essee “Saatan” (1999, nr 4). Raamatutena on ilmunud Kołakowski filosoofianägemust kõige kokkuvõtlikumalt esitav “Horror metaphysicus” (Valgus, 2000) ja põhjalik sissejuhatus “Religioon” (Vagabund 2004).

Enne 40. eluaastat kulus Kołakowski intellektuaalne energia peamiselt fenomenoloogia ja eksistentsialismi tutvustamisele Poolas ning marksismi lepitamisele demokraatia ja humanismiga, hiljem pööras ta juba marksismi kriitikuks. Iseloomuliku kuiva huumoriga põhjendas ta pööret nii: “lõppude lõpuks leidub ka paremaid argumente demokraatia ja vabaduse poolt kui tõsiasi, et Marx ei olegi nende vastu nii vaenulik, nagu esmapilgul paistab”.

Maailm ei allu loodusteaduslikule seletuseleNiisiis on Kołakowski väga palju tegelenud mitmete mõttevoolude ja filosoofide tõlgendamise ja seletamisega. Milles seisneb aga tema enda filosoofia? Laias laastus iseloomustab seda naturalismivastasus, kindel veendumus, et maailm tervikuna, ammugi mitte teadvus, kõlblus jne, ei allu loodusteaduslikule seletusele vaatlusandmete ja seaduste põhjal, sest naturalism ise on ideoloogia, mida pole võimalik naturalistlikult põhjendada. Teiseks rõhutab Kołakowski inimese transtsendentaalsete tungide vaibumatust ja täitumatust. Filosoofia seisneb tõsikindluse otsingus, mis on paratamatult nurjumisele määratud. Samuti näib Kołakowski põhiveendumuseks olevat, et absoluudita ei ole mingid hierarhiad võimalikud, see tähendab, et me ei saaks pidada üht arvamust teisest õigemaks ega üht tegu teisest paremaks, kui puudub absoluutse tõsikindluse ja headuse mõõdupuu või kui selle olemasolu vähemalt ei eeldata.

Kołakowski kuulub resigneerunud filosoofide hulka, kes jätab mulje, et tunneb filosoofia võimaluste piire läbi ja lõhki. Ta jätab filosoofiaga kõigi austusavalduste saatel jumalaga, teades, et see tuleb veel tagasi meid kummitama. Kuigi tõsikindluse otsing nurjub niikuinii, on selle kultuuriline ja kõlbeline tuum lugupidamist väärt. Religioonist kõneldes armastab Kołakowski rõhutada, kui tihedalt on ka moodne ilmalikkus ja koguni ateism kristlusest läbi imbunud. Ühiskonnast pagendatud religioon ilmub ikka kusagil välja, kas või jabura ebausu kujul.

Kirjutisest kirjutisse kohtame Kołakowski niisuguse kujuga arutlust: kui Jumalat / absoluutset vaimu / tõsikindlat teadmist / lunastust ei oleks olemas, siis oleks kõik lubatud / “tõe” mõiste sisutu / üks arvamus sama hea kui teine / inimelu hale farss. Selle dilemma kehtivusega ei maksaks siiski pikemata nõustuda ja Kołakowski ise hülgab oma praktilisema suunitlusega esseedes just nimelt säärase “kas kõik või mitte midagi loogika” kuldsete kompromisside nimel. (Uljamad või kergemeelsemad vaimud võivad ka seda dilemmat aktsepteerida, haarates selle teisest sarvest: jah, inimelu ongi naeruväärne, miski pole teisest parem ega tõesem jne.)  

Mitmes arutluses läheb Kołakowski religioonifilosoofiast sujuvalt üle filosoofilisse teoloogiasse. Neis kordub pidevalt küsimus, kas kurat ja kuri on reaalsed ja kas kurat pälvib aegade lõpul lunastuse – vastus esimesele on jaatav ja teisele eitav. Selles mõttes võiks olla virgutav seminariharjutus lasta tudengitel võrrelda Kołakowski esseed “Saatan” Jaan Kaplinski etüüdiga religiooni ökoloogiast “Kurat ja Vanapagan”.

Igapäevane filosoofiline olelus kulgeb KołakowskitaKuigi Kołakowski on ühtmoodi skeptiline filosoofia taotluste ja nende hülgamise suhtes (kuigi esimestesse suhtub ta lugupidavamalt), on ta ise arvatavasti üks kõige kuulsamaid elavaid filosoofe maailmas. Ent akadeemiline peavoolufilosoofia ei oska Kołakowskiga suurt midagi peale hakata. “Kirikuta kristlased” ja “Marksismi peavoolud” on küll mõtteloo suursaavutused, kuid igapäevane filosoofiline olelus kulgeb tänapäeval (vähemalt väljaspool Poolat) nii, nagu poleks Kołakowskit olemaski. Ühelt poolt on tema filosoofia selle peavoolu suhtes liiga sügavamõtteline, käsitledes suuri põhiküsimusi, nagu olemine ja eimiski, Jumal ja saatan, hea ja kuri, igavik ja lunastus. Teiselt poolt teeb ta seda kuidagi liiga lennukalt ja elegantselt, et mitte öelda pealispindselt, vaevumata oma argumentatsioonis igat i-d täpiga ja igat t-d kriipsuga varustama.

Eriti kehtib see tähelepanek “Miniloengute” puhul, aga see on ka igati arusaadav, sest raamatu tuumiku moodustavad Poola televisioonis enne õhtusi uudiseid peetud lühivestlused. Nende kokkukogumise ja viimistlemise tulemusel on sündinud raamat, mis žanrilt jätkab Voltaire’i  “Filosoofilise sõnaraamatu” traditsiooni. Tõlkes tuleb Kołakowski huumor ja elegants ilusti esile. Ainult kaks nurinat: mitmel pool esineva “algpatu” all on ilmselt mõeldud “pärispattu” ning lex naturalis’e harjumuspärane vaste on pigem “loomuõigus” või “loomulik õigus” kui “inimloomuse seadus”. “Miniloengute” filosoofilise tõsiduse aste varieerub, enamikus neist tegeldakse teatud poliitiliste, kõlbeliste, usuliste ja antropoloogiliste probleemidega, sekka mõned päris argielulised teemad nagu “Reisimisest” ja “Rekorditest”. Mõni käibetõde võetakse koost lahti ja lükatakse ümber, mõni jälle vastandatakse teistele käibetõdedele. Arutlustesse on pikitud eruditsiooni, anekdoote ja näiteid. Kord on loengute järeldused triviaalsed (arvutid ei hakka asendama inimfilosoofiat), kord küsitavad (looduse austamisele puudub hea põhjendus, argumendid surmanuhtluse poolt ja vastu on sama tugevad), sageli jäetakse järeldus kas õhku rippuma või delegeeritakse teoloogidele. Enamasti kuulutatakse mõõdukust ja kuldset keskteed (igavus on kiiduväärt ja hädaohtlik, luksusega ei maksa liialdada jne). Filosoof demonstreerib hiilgavalt oma kasuistlikku oskust argumenteerida “ühelt poolt – teiselt poolt”, lasta äärmuslikel positsioonidel teineteist tühistada, et siis ilmuda välja omaenda keskteega. Tõepoolest, ega praktiliselt filosoofialt maksakski oodata midagi enamat kui seda, et see paneb meid kahtlema ja teeb ettevaatlikumaks teatavate kõlbeliste klišeede suhtes.

Filosoofia neile, kes filosoofiat ei loeKołakowski üldine suhtumine inimesse on leplik, resigneerunud, alalhoidlik, kaastundlik ning üritab olla ka optimistlik. Ta on oma varasemateski kirjutistes sageli rõhutanud, et parem on jesuiitide kombel näha teistes inimestes headuse alget kui pidada kalvinistide kombel inimesi lootusetult rikutuks. Selles mõttes oleks põnev “Miniloenguid” tasakaalustuseks kõrvutada rumeenia-prantsuse nihilisti E. M. Ciorani “Lagunemise lühikursusega” (Vagabund, 2002). Mõlemad autorid kirjutavad ühtviisi aforistlikult ja vaimu
kalt, kuid nii nagu Kołakowski juba põhimõtteliselt ei loobu oma mõistlikust, sündsast ja heast toonist ka oma kõige kummalisemate kinnismõtete puhul (näiteks kuradi lunastamise probleem), läheb Cioran alati maksku mis maksab äärmustesse.

Kellele võiks “Miniloenguid” esmajoones soovitada? Kõigepealt inimesele, kellele meeldib (kaasa) mõtelda, aga kellel filosoofiasse süvitsi puurimiseks huvi ega aega ei ole – see tähendab enamikule täiskasvanud inimestest. Samuti sobiks see raamat väga hästi algajatele, keda need väikesed esseed võiksid juhatada filosoofia uksest sisse – enne kui “Sinn” ja “Bedeutung”, “Dasein” ja “Ereignis” või “différance” ja “écriture” ta päästmatult oma embusse haaravad. Need, kelle kokkupuude filosoofiaga on juba kauasem ja lähedasem, võiksid alustada tutvust Kołakowskiga pigem “Horror metaphysicus’est”.

Teise kadalipu moodustavad eksperthinnangud, reeglina ühelt välismaa ja ühelt Eesti eriala­eksperdilt, seega on nüüd otsustusaluseks asja sisu. Ekspertkomisjon paneb taotlused ekspertidelt saadud hinnete alusel pingeritta ja tõmbab joone vahele sinna, kus raha otsa saab. Raha on valdkondadele, s.t ekspert­komisjonidele ette määratud. Varem oli pisut raha ka valdkondadevahelises ühises katlas, eelmisel aastal oli aga ühine ainult esmakordselt granti taotlenute konkurss. Komisjonil on küll õigus muuta taotluse üldhinnet poole punkti võrra, kuid seda kasutatakse üksnes kindla vajaduse korral, näiteks siis, kui mingist suuremast teadusalast ükski taotlus ei saaks rahastatud.  

Levinud on arvamus, et humanitaarteadlastel on järjest võimatum saavutada, et Eesti Teadusfond tema uurimistöö rahastaks. Eelmisel aastal oli edukaid projekte siiski üle kahe kolmandiku (70%), kõrgem oli edukate taotlejate protsent (75%) ainult keemias ja molekulaarbioloo­gias. Nii kõrged suhtarvud on rahvusvaheliselt tavatud, näiteks Soome teaduste akadeemia konkurssidel on need mitu korda väiksemad. Minu isiklik tähelepanek humanitaaria kohta on, et mida n-ö kunsti­lähedasema erialaga on tegemist, seda kõrgemad on ekspertide hinded ja suuremad edukuse väljavaated.

Samas on tõesti näha kasvavaid pingeid, mis on peidus uhkete arvude taga. Olgu näiteks kas või keskmise grandi suurus, mis humanitaarteadustes tõusis eelmisel aastal esma­kordselt üle saja tuhande krooni piiri (104 500). Praegu eeldab teadusfondi grant mitmest teadlasest koosnevat uurimisrühma, kus osaleb ka doktorante ja magistrante, ning tingimata põhjalikku teoreetilise suunitlusega uurimiskava. Tegemist on kindla uurimisprojekti formaadiga, millesse ei mahu – ega peagi mahtuma! – kõik, mida humanitaarteadlased teha tahavad ja mida neilt oodatakse. Veel palju suuremat uurimisrühma nõuavad HTMi sihtfinantseeritavad teadus­teemad. Mida aga teha praktiliste kultuurisuunitlusega töödega, mida sobiksid tegema magistrikraadiga uurijad ja võiksid väga hästi teha üksinda? Riiklikes programmideski on tegevussuunad täpselt ette kirjutatud, Kultuurkapital paraku ei rahasta praegu projekte, mis lõhnavad teaduse järele. Kuigi – kui jälle põhjanaabri poole kiigata, siis Soomes saab sellisteks töödeks toetust just kultuurifondidest.

Rahastusvormide nappus ja vähene paindlikkus paistab praegu olevat Eestis humanitaarteaduste loomuliku toimimise suuremaid takistusi. Mõnigi kord ei ole võimalik teha uurimistööd sellisel kujul, nagu see asja loomust arvestades oleks kõige otstarbekam, vaid see tuleb valada ette pandud Prokrustese sängi. Maakeele uurijana toon näite oma alalt: kes peaks toetama laiemale kasutajaskonnale mõeldud murdekogumike ja -ülevaadete tegemist? Nende vastu on huvi ja vajadus, on ka asja­tundlikke tegijaid, aga ei ole selge, kes sellist tegevust peaks rahastama. Küllap selliseid teadust ja kultuuri ühendavaid, kiiret tegemist ootavaid ettevõtmisi leiab praegu igalt humanitaaria alalt. Arvan, et teadusfondi kõrvale oleks vaja kultuuriuuringute fondi kas Kultuurkapitali allfondina või iseseisva rahastuna, mis toetaks just rakenduslike eesmärkidega töid. Ning kõige parem oleks, kui see fond oleks avatud võimalikult erinevat tüüpi projektidele.  

Muidugi ei juhtunud; kultuuriloolise terviku seisukohalt oli tegu kõigest ühega arvutuist üksikavaldusist, mis kõik kokku kõnelevad ilmalikustumise järjepidevast võimendumisest. Ja kui  tahaksime mõista kõnealuse otsuse tähendust, siis tuleks minna ajas tahapoole, et tutvuda eellooga, otsust ette valmistanud ajenditega. Täpselt seesama käib ka minevikus toimunu kohta. Paavst Innocentius VIII tahtis oma bullaga tõhustada nõiandusega peetavat võitlust ja ühekordsus peibutab meid selles teos nägema nõiajahi peapõhjust, kuigi õigem oleks huvituda bulla andmiseni viinud eelloost. Kuid mismoodi seda „eellugu” piiritleda? Tundmaõppimise võimalustest parem ei räägigi.

On areng järjepidev, siis sellisena peaks avalduma ka põhjuslikkus, kuid just selle tunnistamist, nagu ennist osutatud, me üldreeglina ei soovi. Ja just sellepärast tundub uusaja kultuuriloo tõlgendamine õige tänamatu tegevusena; annab ju uusajale peasisu ilmalikustumine, kristlusest eemaldumine, järjepidev passiivne negatiivsus, seega siis ilmetuim kõigist põhjusist. Mida saaks see öelda, kui keegi väidab kristluse osatähtsuse kahanenuks? Kas me pole siis kuulnud autoriteetidest, kes kristluse õitsengu määravad tulevikku? Ja praegugi esineb kultuuritegelasi, kes sõnasõjast „usumeestega” ära ei ütle. Näib lausa, et rääkida muutustest, mis kristluse piires teoks saanud, pole üldse mõtet.

Ja ometi pole olukord kaugeltki nii lootusetu. Kuidas üldse kujutleda usundit, mis on kahe aastatuhande vältel muutumatuks jäänud? Kristlus, sarnaselt muude vaimsete püsinähtustega, on ajas pidevalt teisenenud ja ajapikku on mõnigi asi tema piires  iseenda vastandiks muutunud. Võtame näiteks seksuaalsuse. Pole vähimatki kahtlust, et kristlus, hinnatuna uusaja tasandilt, on „eluvaenulik” religioon; kes sellega nõus pole, võtku meenutada, et kristluse peasõnum seisneb kuulutamises: siinpoolne elu pole tõeline! Püha perekond, keskaegse elu nurgakivi, oli seksuaalsest rüvetusest puutumata jäänud. Lihatoit polnud manilastest äravalituile lubatud sellepärast, et liha saab sündida ainult kahe liha ühtumise tulemusel. Seksuaalne vägevus kuulus Saatana endastmõistetavate atribuutide hulka. Niisama hästi teati sedagi, et sugulisuse kaudu saab Saatan inimese hinge enda valdusse kõige hõlpsamini. Täiendused, millest selgunuks, et seksuaalsus ja kurjus on päriskristluses peaaegu samatähenduslikud, võinuksid koha saada ka Juri Lotmani raamatus, kuid neid seal paraku ei leidu: „kõrgendatud seksuaalsuse pitserit” ja kuradi „küllastumatut himurust” mainitakse ilma kommentaarideta.

Päriskristlik hoiak jõudis sajandite vältel toimida nii tõhusalt, et selle nõrgukesi järelkajasid võib kosta tänase päevani. Nii näiteks on Jaan Kaplinski meenutanud huumoriga ühe austerlanna ütlust: „Minu ema oli vaga naine, tal oli kaksteist last.” Küllap läheb autoriga kaasa ka lugeja, sest tõepoolest: olgu muuga kuidas on, kuid lasterohkus ei taha vagadusega kuidagi sobida. Tegelikult sobib üsna hästi: uusaja algussajandeil sai sellest, mida varem oli peetud surmavaenlaseks, hoopis liitlane. Ja põhjustena võiks antud juhul välja pakkuda õige mitmeid. Reformatsioon, nagu juba tollal õigesti mõisteti, oli kristluse seisukohalt tähendanud katastroofi; võitluseks selle vastu mobiliseeriti kõik jõud. Ja mobiliseerimise käigus tuldi mõttele, et mees ja naine, kes on hõivatud kümne lapse kasvatamisega, ei saa ketserlustest kohe kuidagi huvituda (lihtrahva kaugendamises ketserlusest seisnes tollaseid peasihte). Sellele lisaks aitas lasterohkus kindlustada perekonna ühtsust: oli ju Calvin kindlaks teinud, et abielulahutus ei käi Jumala tahtmise vastu ja samale seisukohale jõudsid peagi ka luterlased. Selliseid kitsama kandepinnaga mõjutajaid võiks leida teisigi. Üldisema põhjusena aga tuleks arvesse uusaegne „tagasipöördumine” Vana Testamendi juurde. Judaism, kaugel pidamast lasterohkust patuks, näeb lastes hoopis Jumala suurimat õnnistust. Sealtpeale muutus lasterikkus kristliku meelsuse väljenduseks; Joseph Haydn kasvas perekonnas, kus oli kakskümmend last (kahest abielust). Niisiis too austerlanna, kes nägi lasterohkuses oma ema vagaduse tõendit, edastas vaid veendumust, mis oli teda saatnud kogu elu vältel.

Aga mõistete paljutähenduslikkusest saaks rääkida lõputult, praegu on kõne all vaid meie kalduvus eelistada positiivseid ja ühekordseid põhjendusi. Raamatus, mis sedapuhku vaatluse all, nähakse nõiajahi peapõhjust hirmus: olude tormilise muutumise tõttu kadus inimestel endisaegne orientatsioon ja nad hakkasid kartma. Või siis autori sõnul: „Kogu elu /—/ muutumine sünnitas rahvahulkades ebakindlus- ja peataolekutunde, kutsus esile hirmu ja aimduse lähenevast ohust. Ainult sellega saab seletada massipsühholoogia uurija jaoks huvitavat, aga seni ikka veel lõpuni selgitamata hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat 15. sajandi lõpust 17. sajandi keskpaigani.”

Mõte kõlab arusaadavalt, kuid konkreetsemal kujul jääksid hirmu põhjused justkui esile toomata: me ju teame, et uusaja algussajandite üldilme määrasid positiivsed muutused. Kuid mispärast pidanuks teadlikkus oma suutluse võimendumisest hirmu sisendama? Vastupidi, inimene oli end tundma hakanud maailma peremehena ja see sai tema iseteadvust ainult suurendada. Selles mõttes tavapärane väärkujutlus, milles keskaegsetele tuleriitadele vastandatakse renessansilik elurõõm, vastab loogika nõuetele suurepäraselt.

Kui soovida üldisimat seletust nõiajahile, mida sakslased nimetavad muide nõiahulluseks (Hexenwahn), siis kõigepealt tuleks küsimus seada kitsamalt: mispärast epideemia, mis ju keskaegsetele oludele sobinuks palju paremini, puhkes alles uusajal? Õigele lahendusele osutatakse Juri Lotmani raamatus (mille väärtused on mõistagi väljaspool igasugust kahtlust) korduvalt, kuid lõpuni mineva selguseni need osutused ei jõua. Nii näiteks saame raamatust teada, et Dantest peale hakkas Saatan suuremat iseseisvust ja tähendust omandama, kuid nähtuse ootuspärane saatja – Jumala tähenduse kahanemine – jääb miskipärast toonitamata. Seda, et maailm oli seitsmeteistkümnendaks sajandiks muutunud kuratlikuks, üteldakse otsesõnu, aga mispärast ei lisata, et kuratlikuks muutunud maailm tähendab jumalatut maailma? Iseäranis ilmekalt mõjub raamatus tsitaat Jean Delumeau’ monograafiast: kurja vaimu välja ajav vaimulik pärib väljaaetavalt, kas nad, s. t vaimulik ja Saatan, ikka suudavad Issandalt saavutada, et too nende soovi rahuldaks? Delumeau’ meelest märkis Saatana võimu kujutlemine nii suurena paradoksaalselt mõõdutut liialdust, kuid tegelikult pole siin midagi paradoksaalset: küll aga pakutakse meile ülimalt ilmekat näidet ilmalikkuse võimendumise astmest. Osad on vahetunud. Varem oli Saatan tohtinud halba teha ainult Issanda loal, nüüd aga kristlik vaimulik pärib Saatanalt, kas nad koos ikka suudavad Issandat piisavalt mõjutada?! Too, kes varem oli Selle Maailma Vürstina toiminud ainult nimeliselt, tegutses nüüdsest peale kogu elu suunajana. Ja selles, et ta ei hoolinud vaimulikust, kes oli tema poole pöördunud, me ei tarvitse kahelda.

Näitest selgub seega, et Jumal, varasem ainuvalitseja ja Saatana käsutaja, oli muutunud oma endise käsualuse sõltlaseks. Selline tõdemus kõlab ju elukaugelt ja väheütlevalt, aga selle tähendus peaks kasvama, kui oleme võtnud meenutada varasematel aegadel valitsenud üldolusid. Ja esmajoones noid viimasena mainituid iseloomustas loodusteaduslike aabitsatõdede mittetundmine: arvutud pisiasjad, mida praegune laps oskab seletada arusaadavaiks, olid ammuse inimese meelest seletamatuseni imelised. Sellest tulenes too „imedeusk”, mida keskajaga seoses on tavaks mainida. Iseenesest pole imedeusk muud kui platonliku maailmapildi ootuspärane kaasnähe: tundub ilming loomulikul teel seletamatu, siis põhjust hakatakse nägema vaimses väes, mis omakorda pärineb vaimse väe nähtamatust allikast. Laiade h
ulkade teadvust iseloomustas säärane lähenemisviis niihästi keskajal kui ka uusaja algussajandeil; pole ju vähimatki alust arvata, et halvaloomulisi imesid, mis uusajal hirmu tekitasid, oleks keskajal esinenud vähem. Aga miks neid siis keskajal vähem kardeti? Kõige arusaadavama üldpõhjusena ilmub Jumala osatähtsus, mis tollal oli suurem: pahaloomulised imed tegid hirmu ka keskajal, kuid seda leevendas teadmine nende jumalikust päritolust; oli ju Jumal igasuguse headuse allikas ja seepärast kõike halbagi, mis tema lubamisel oli inimesele osaks saanud, tuli võtta õiglase karistusena inimlike pattude pärast. Saatan polnud enamat kui teisejärguline käsutäitja, keda jumalik õiglus pidas rangelt ohjes ja kes  müsteeriumides võis ilmuda lausa hädise mehikesena: juhtus ta oma jultumuses liiale minema, siis talle näidati, kuidas Luukas õlut teeb.

Just see suhtumine, üleolev suhtumine kuradisse, hakkas uusaja algussajandeil asenduma oma vastandiga: varem oli kõik halb lähtunud jumalikust õiglusest, nüüd aga hakati põhjustajat nägema kuradi meelevaldsuses. See mõistagi sai hirmutunnet ainult teravdada. Ja muu hulgas jõuti selle teravdumise käigus ka kuratlike toimemehhanismide üldarusaadava selgitamiseni. Kurat polnud kõikvõimas; küll oli tal arvutu hulk kõikvõimalikke pisiabilisi, kuid nonde viirastuslike olendite peletamiseks piisas juba õige tillukesest pühadusest, näiteks ristimärgi tegemisest. Niisiis tuli tal mõelda oma jõudude tugevdamisele. Incubus’ed ahistasid öötundidel naisi ja succubus’ed pugesid meestele külje alla, et lõpptulemuse korras saaksid olemise pooleldi vaimsed, pooleldi lihalikud värdolevused, kes puhtvaimseist olendeist olid ilmselt väekamad. Iseäranis õnnestunuks aga kujunes tulemus siis, kui küllastumatult himur kurat oli jõudnud suguühteni lihaliku naisega. Juba pinnaline mõtisklus tegi selgeks, et kurat toimib kõige tõhusamalt, kui tal on abilisi ja käsikuid inimeste endi hulgas. Sellest äratundmisest sai uusaja algussajandeil üks meelismõtteid: Luther kasvas juba maailmas, mis kuradi käsikuist lausa kihas. Oleks sulaselge liialdus, kui väidaksime, et uusaegne nõiahullus nakatas eranditult kõiki, kuid samasugust liialdust tähendaks ka erandite kujutlemine liiga arvukaina: Spinoza ja Descartes jäävad mängust välja täielikult, kuid juba Francis Baconi kohta ei saa enam sedasama öelda. Baconi valitseja aga, kuningas James I, oli nõianduse küsimustes nii õpetatud, et seda tõendab isegi kuningliku päritoluga kirjasõna. Aga kui vaimusuurused ja kroonitud pead olid kõnealuses küsimuses nii üksmeelsed, siis mida jäi teha vaestel nõidadel? Kui leiduski nende seas mõni säärane, kes oma suutluses kahtles, siis ligimeste tähelepanelikkus ning sellele järgnenud ülekuulamised tegid lõpu igasugusele kahtlemisele. Polnud ometi mõeldav, et kedagi oleks üle kuulatud alusetult!

Nii sai alguse too nõiaring selle sõna otseses mõttes: iga uue nõia avastamine tõendas nõianduse kasvanud elujõudu, sundides omakorda üha uusi pahategijaid avastama. Loogika seaduste kohaselt pidanuks see võimendumine jätkuma tänase päevani. Miks siis hoog lõpuks vaibus?

Ilmselt tuleb seletust näha maailma muutumatuses; me ju täie kindlusega teame, et nõiajaht maiseid olusid kübeme võrragi ei parandanud. Niisiis pidid ka tollased inimesed jõudma aegamööda äratundmiseni: terved nõidade armeed on põletatud, kuid maiste hädade hulk püsib muutumatult endine. Jäi vaid kahelda: vahest nonde nõidade osatähtsus polegi nõnda suur, nagu räägitakse?

Kes ei taipaks, mis seda laadi kahtlusele järgnes? Nood vähesed, kes varem olid kartnud end üldsuse hoiakule vastandada, hakkasid häälekalt kuulutama: muidugi ei ole! Ja aastakümneid hiljem, kui nõiajuttude luululisus oli põhjani paljastatud, kajastus uuenenud suhtumine ka riiklikus seadusandluses.

Kokkuvõtlikult: nõiahullus ilmub seletamatu kurioosumina ainult esmapilgul; lähemal vaatlusel selgub, et tegemist on ilminguga, mis näitlikustab ilmalikustumise käiku lausa astmelise järjepidevusega. Pole juhus, et nõiajaht saavutas haripunkti XVII sajandil, mil jutt ateismist (selle sõna praeguses tähenduses) ei märkinud enam midagi erakordset. Nõiahullus oli lunaraha, mida tuli maksta keskajast lahtisaamise eest. Maisuse mõõdutu halvustamine, mida kogu keskaja vältel harrastati, ei saanud mööduda karistuseta. Muule lisaks olid uusaja algussajandid karistuse kandmise aeg: inimesed, kelle maailmataju oli juba uusaegne, nägid maailma endistviisi keskaegselt ja selle vastuolu väljenduseks kujunes nõiajaht.

Ei saa öelda, et lunaraha olnuks väike; kristlusele igatahes kujunes hoop saatuslikuks. Pärast nõiahullust, mille vältel vaimulikud end lootusetult kompromiteerisid, ei suutnud ilmalikustumist enam miski peatada. Või siis äraseletavalt: vaimulikud, nagu nimigi juba ütleb, peavad oma esmast ülesannet nägema vaimsusetuse vältimises, kuid just sellega ei saadud uusaega sissejuhatavas tohuvabohus hakkama. Valgustajate tööd kergendas see määratult. Üha uuesti pidi kristlik maailm kuulma valgustajate kokkuvõtvat hinnangut: säärased nad siis olid, kõik nood teie tunglakandjad…

Ometi poleks õige arvata, et nõiahullus möödus täiesti tagajärjetult; kes seda ei usu, võtku täheldada, missugusel toonil kõnelevad vaimudest ja nõidadest mittekristlikes kultuurides kujunenud inimesed. Kõigest kuu aega tagasi anti Hiinast teada, et tabatud on jõuk, kes oli teeninud raha mõrsjate hankimisega vallalistena surnud meeste jaoks(?!). Sõnumi rabavat sisu veidi tasakaalustamaks näidati uudise edastamisel ka vanemat hiinlannat, kes kuulutas kujutluse hauajärgsest kooselust ebausuks. Usume teda. Aga ühtaegu paneme imeks, et sellised asjad meie päevilgi selgitamistööd vajavad. Mõte hauajärgsest kooselust ei saa eurooplasele üldse pähe tulla. Nõiahullus on ta lunastanud ja nii tema hingeke, animula, suudab hõljuda allilma elukaaslase toetust vajamata.

Äsja eestindatud “Võrgutaja päevaraamat” on osa Kierkegaardi magnum opus’est, “Emmast-kummast”. Antud osa on algusest peale eraldi loetud ning juba pikalt eraldiseisva teosena tõlgitud, kuigi Kierkegaard ise oli sellele selgelt vastu. Kirjanduslikust küljest on “Võrgutaja päevaraamatu” näol tegu briljantse kirjanduspalaga, mille võib kahtlemata lugeda klassika hulka. Rõhutatakse selle romantilist suunitlust: tekst valgustab romantismi ajastu suhtumist naisesse ning lubab ühtlasi kaaluda romantilise iroonia temaatikat.

Kierkegaard ise lausub “Võrgutaja päevaraamatu” määratluseks, et teos on kirjutatud Reginest ajendatult. Tõlkija Jaan Pärnamäe kirjutab oma saatesõnas: “Nagu teada põhineb lugu Søreni armastusel Regine Olseni vastu, Reginega Kierkegaard kihlus ning hiljem katkestas kihluse. Antud märkus on peale teose lugemist siiski leebelt öeldes eksitav. Kas võrgutaja tegelane on Kierkegaardi kaasaegne Peder Ludvig Møller, nagu väidab raamatus “Det er svært at dø i Dieppe” Henrik Stangerup, ei oska käesoleva kirjatüki autor öelda.

Ent üksnes pelk pilguheit Kierkegaardi päevikutesse minetab võimaluse, et talle kuuluvad Reginega suhestatult Johannese mõtted: “Armastasin teda, aga nüüdsest peale ei täida ta enam minu hinge” (“Võrgutaja päevaraamat”, lk 173). “Kui ma ei oleks patukahetseja, ei oleks omanud oma vita ante acta, ei oleks olnud melanhoolne, siis minu ühendus temaga oleks teinud mu õnnelikumaks kui ma eales olen unistanud. Kuid kuivõrd ma paraku olin, mis ma olin, pidin ma ütlema, et ma võin oma õnnetuses olla õnnelikum ilma temata, kui temaga… ma pidin varjama tema eest nii tohutult paljut, rajama kogu asja millelegi ebatõesele,” kirjutab Kierkegaard oma päevikutes (“The Journals of Søren Kierkegaard, 1834 – 1854”, lk 93).

“Võrgutaja päevaraamat” on üks osa ebatõest, millele Kierkegaard päevikutes viitab. Kierkegaardi püüd on muuta ennast Regine jaoks põlastusväärseks, muuta end eemaletõukavaks. Tõrjuda Regine nii, et tüdrukust endast saaks loobuja. Selleks loob ta enesest pildi kui nautlevast esteedist ning seda mitte üksnes “Võrgutaja päevaraamatus”. Paroodia esimene vaatus viiakse läbi Kopenhaageni tänavail. See kannab endas ühtlasi soovi säästa Reginet kaaslinlaste keelepeksu käest, mis saab mõistetavaks, kui maname silme ette, mida tähendas kihluse katkestamine XIX sajandil.

Paroodia-Kierkegaard sammub vastutustundetu flirtijana naerul sui teatrisse, siseneb rõõmsameelselt lärmitsedes klubist klubisse, et siis öö saabudes kirglik-valusa irooniaga täidetult paberile jõuda. Johannese näol saab temast võrgutaja par excellence. Musta hambaga karistatud pettur. Kategooriaga “huvitav” varustatu. Kierkegaard lausub “emb-kumb” ning eetilisele teele ta ei astu, abielu ta ei vali. Tõsimeeli ühineb Kierkegaard Johannesega tolle jäävas poissmehepõlves.

Kierkegaardile lähenemisel on see raskus, et kui teda ei loe originaalis, siis jääb ilma tema sõnaseadmise geniaalsusest ning võib märkamatult olulisest mööda sammuda. Kui aga tema mõtestamisel jäetakse kõrvale tema isikliku elu sisim ahastus, siis on sooritatud ränk eksimus. Sel puhul kiputakse temast tegema tölplast. Kierkegaardi armastuse määratlus säärasena, nagu see kajastub tema olemises Regine suhtes, on kolmandate isikuteni jõudnud eeskätt tema päevikute kaudu, tõstab esiplaanile kättesaamatuks jääva armastuse.

Kierkegaard ja Johannes ühinevad kättesaamatuses ja selles samas kättesaamatuses ilmneb ka lõhe nende vahel. Püsima jääb asjaolu, et “Reginega Kierkegaard kihlus ning hiljem katkestas kihluse”: Reginest ei saa Kierkegaardi kaasat, nagu ei saa Cordeliast Johannese oma. Erinevus seisneb selles, et Kierkegaardile on kättesaamatus eesmärk, Johannesele ideaal, mille lakkamise poole ometi püüeldakse. Võrgutaja Johannes on võrgutaja. Tema silmis kättesaadud naise ilu hääbub – “ta on kaotanud lõhna” (“Võrgutaja käsiraamat”, lk 173). Tegelik kättesaamatus aga murraks ta. Kierkegaard seevastu tõuseb loobudes: “Kui ma ta jätsin, valisin surma – see on põhjus, miks olen suutnud nii tohutult töötada” (“The Journals of Søren Kierkegaard, 1834 – 1854”, lk 201).

Johannese ja Kierkegaardi püüdluste lähtealused seisavad erinevas lähenemises vastavalt Cordeliale ja Reginele.  “Ja kui inimene ei suudaks mälestuspilti hoida isegi siis, kui see on veel lähedal, peaks ta ju kogu aeg soovima ilust eemal olla, mitte nii lähedal, et maine silm ei näeks, kui ilus on see, mida ta endamisi hellitab. Ja mille väline pilk on kaotanud, selle võib inimene võita taas seda endast eemaldades; aga ta võib seda hoida ka oma hingesilmale…” (“Võrgutaja käsiraamat”, lk 24). Johannes püüdleb olemust. Ta võtab Cordelia iseendast lähtuvalt enesesse ja seda mälestuspiltidena. Kierkegaard püüdleb pilku. Ta võtab enesesse tunde Regine vastu ja jätab Regine püsima.

Situatsiooni tasandil püüdleb Johannes Cordeliaga kohtumist, et petliku jäävuse kaudu (kihlusest abieluni) jõuda paratamatult ära-pööratusse (“iga suhe on läbi niipea kui kõik nauditav on nauditud”; (“Võrgutaja käsiraamat”, lk 84). Kierkegaard otsib Regine pilku, kuid üksnes selleks, et jäädvustada petlik eemale-pööratus ja saavutada seeläbi pöördumatu jäävus.

Johannes tõuseb  samm-sammult koos Cordeliaga kõrgustesse ning heidab siis tüdruku üle järsaku. Kierkegaard tõstab Regine keelatusse ja jääb alati tema jalge ette. Kierkegaardis säilib Regine lõppematult. Tema Regine-suhet hoidev lõppematu jaatuse alus on tema eituses. Johannes ootab – ootab uut hetke, uut võimalust. Ootab momenti, mil nauding saavutab oma haripunkti, et seejärel heita tüdruk kõrvale, jättes enesele meenutusena meeldivad hetked, olemasolnu igavikulisena. Kierkegaard seevastu loobub piinas ja saavutab seeläbi säilivuse. Ta taandub armastusega ülistuses. Reginest saab tema jääv muusa, tema “vai ihus”. Regine ilu jääb püsima. Ta on puutumatuna alatise ilma-olekuna alatiselt kohal-olev. Väljendamatu kannatuse taaselustuse allikana lakkamatu mõtte-võime alus. Mitte meenutus ei ole usu eeldus vaid loobumine. Iseni ei vii mitte Erindring, vaid Gjentagelse.

Venemaa poliitilised ning majanduslikud huvid, ambitsioonid ja suutlikkus on valdkond, kus Eesti analüütikute arvamused silmapaistvalt lahknevad. Diametraalsed erinevused, kui need on samal ajal kivinenud, ei tooda paraku ei debatti ega lisateadmist. Venemaa ise  on vaatlusobjektina samuti pidevas teisenemises ja nii saavad analüütikud elada oma arvamusega just selles ajastus kuhu nad teadlikult või suutmatusest uusi mõtteviise omandada kinni on jäänud. On neid, kes elavad külma sõja bipolaarses õhustikus, neid, kes Jeltsini demokraatia ja anarhia ajastus, neid, kes unustaksid vahepealsed reformiaastad ja kelle jaoks Putin on kõige ehedam isik Venemaa poliitikat sümboliseerima. Vastavalt valitud isikule või ajastule nähakse ka tänast Venemaad kui uppuvat endist suurvõimu, taastugevnevat regionaalset liidrit,  igavest vallutajat ja anastajat või üht paljudest multipolaarsest jõukeskustest.

Enamasti mahuvad need erinevad Venemaa paradigmad meedias ja akadeemias üksteise kõrvale ära, sest Venemaa pakub piisavalt vigast ja kaheldavat statistikat segamini tõesega, et kõik arvamusavaldajad  võiksid oma nägemust ka argumenteerida. Vahel harva võtab mõni alalistest Venemaa mõtestajatest aga siiski vaevaks teisi mõistusele kutsuda „enne kui hilja on, sest Venemaa protsessid on võtnud saatusliku pöörde”.

Mart Helme oma raamatus „Pronksiöö proloog” on võtnud just selle raske koorma kanda. Ühtaegu kirjeldav, utreeriv, emotsioone otsiv, kuid eelkõige üht „õiget” ja ähvardavat nägemust kõigest väest pakkuv. Nägemust, milles kõige keskel asub võimsa, kuid hääbuva tähena Venemaa, kes oma käivitunud kataklüsmidega vältimatult väikeste naabrite saatust määrab ja mille arvates teised tähed on vaid taustsüsteemiks. Regionaalsetele naabritele on see protsess pigem kõrvalt imetlemiseks ja vältimatu lõpu õige kuupäeva ennustamiseks kui kaasalöömiseks.

Varasemale kogemusele toetudes ja arvestades, et vaevalt Venemaa ja venelased lähemate aastakümnete jooksul siiski otsa lõpevad või maailma valitsema hakkavad, tekib sellelt pinnalt kohe küsimus, et kui raamat ei paku uusi ja usaldusväärseid fakte ega õhuta kaasa mõtlema, siis mida on teistel ekspertidel või poliitikutel sellest leida ja õppida.

Eesti julgeoleku- või majandusanalüütikutel, kelle mõttemaailmas enamasti USA, EL või Hiina on tulevikku vaadates kaugelt olulisemad kui Venemaa, pole raamatu autoriga suuremat haakumise või debati võimalust ega tarbekust. Seda enam, et autor on Venemaa tähtsuse tõstmiseks USA ja ELi võimekust kas teadlikult kallutatult näidanud või siis isegi märkamatult Vene propaganda mõju alla sattununa neid pooltõdesid/unistusi uskumas.

Eesti poliitikutel, kellele autor heidab ette õige perspektiivi puudumist, pole Helme nägemusega samuti palju kasulikku peale hakata. Mil moel ikka püüda kodanike toetust või annetusi autori nägemusega, et meie välispoliitika on Venemaa suunal küündimatu ja vales mõõtkavas, kuid õige mõõtkava muretsemiseks pole meil oma väiksusest tulenevalt ei teadmisi, inimesi ega raha. Ühtaegu on meil liiga vähe ja asjatundmatud ametnikud, et efektiivset Venemaa poliitikat ajada, ja teisalt, arvestades, et progressi oodata ei ole, on neid mitte midagi tegemiseks ometi liiga palju.

Antud perspektiiv kõlbaks ehk ainult suuremate tagasilöökide järel põhjendamiseks, miks pakub Venemaa-suunaline välispoliitika meile nii vähe võite ja rõõmu. Mitte meie ega poliitikud pole süüdi, vaid olukorra üldine lootusetus. Analüütilisele lugejale pakub Mart Helme raamat aga küllaga kaasamõtlemist küsimuses, kuidas tekib ja areneb kujund võitluse lootusetusest kurjuse impeeriumiga ja kuidas see naaberriikidesse levib, seejärel nende riikide isamaaliste kodanike peas võimendub-areneb ja viimaks kogu ülejäänud ratsionaalset mõtlemist ning maailmanägemist välja lülitama hakkab.

„Pronksiöö proloog” annab lugejale võimaluse seda protsessi autori kogemuse najal hinnata: esimeste artiklite fokuseeritud ja tasakaalukas analüüs asendub igas järgmises üha vastuolulisemate järeldustega (isegi anarhia teenib Venemaal režiimi huve), vulgaarsemate hinnangute, jumalikemate soovitustega ja mangilike ettekuulutustega peatsest kataklüsmist. Artiklites, kus alguses oli sihiks teatud protsesside vaatlemise abil hinnata Venemaa arengut laiemalt, hakatakse hindamise asemel tõestama autori kujutlust Venemaast kui ideaalse kurjuse kehastusest.

Kui paljudest Euroopa integratsiooni eestvedajatest saavad kogemuste najal euroskeptikud, siis on Mart Helmest ja veel paljudest Venemaa analüütikutest oma ainest mõtestades  saamas ideaalseimad impeeriumi propagandistid, kes väsimatult kuulutavad, kui ajutine, tühine ja perspektiivitu on Eesti tänane riiklus ning kuidas kurjuse impeerium õige pea oma võtab – kas meid taasvallutades või kokkukukkumise rusudesse mattes.

Ehk peaks lugeja teist raamatu poolt aga hoopis ilukirjanduse vandenõuklassikana lugema? Kujutledes, et siin kaugel perifeerias õitseb segastel aegadel eraldunud Asimovi väikemaailm Asum (Isaac Asimov, „Asum ja Impeerium”)  ja silmapiiril on endise Impeeriumi asemel vormumas uus, mis on asunud taasneelama endisi valdusi. Sõjalise jõu asemel või eel on aga lähiterritooriumidel vaja levitada masendust, lootusetust ja kurbust, maalides võimalikult elavaid pilte impeeriumi kurjusest ja mastaabist ning eelseisva kohtumise koledusest. Sõnumitoojateks on Asimovi loodud müütilise kosmosetegelase Muula analoogina aga Impeeriumis praktiseerinud teenekad saadikud, kindralid, ajakirjanikud ja analüütikud.