Triigi Filharmoonia 9. hooaeg koondab kõige hea kvintessentsi
Saaremaal Triigi sadamas paiknev eksperimenteeriv lava ootab sel suvel neljale eriilmelisele kontserdile, mis ometi on selle lava üheksa aasta kvintessents. Kuulda ja näha saab Eesti parimat kontrabassisti, maailma esmaettekandel jazzi, spetsiaalselt Triigile loodud videoinstallatsiooni ning vana lemmikut uute lugudega.
Triigi Filharmoonia eestvedajate Hannaliisa Uusma ja Teele Varese sõnul seobki juubelieelne üheksas suvi kokku vanad ja uued lemmikud. Lisaks heale muusikale pakub vaimu- ja head toitu kohvik Agar-Agar.
“Hooaja avab looming kontrabassisti ja helilooja Mingo Rajandi sulest, kes on meie suur lemmik. Jazzliiduga tähistame viiendat koostöösuve – tänu neile on olnud võimalik siin maailma lõpus tõelisi elamusi pakkuda. Seekord ootame kuulama Raimond Mägi uudisteose maailma esiettekannet. Lisaks astub tänavu esimest korda Triigi lavalaudadele minust endast ja Brigitta Davidjantsist koosnev duo HUNT,” ütles Uusma. Ta lisas, et on Triigil esinemisest kõik need aastad unistanud, aga varem ei ole selleks lihtsalt võhma jagunud. HUNTi kontsert algab hilja, et Kristin Pärna spetsiaalselt Triigile loodud videoinstallatsioon mõjule pääseks. Hooaja lõpetab kirsina tordil Triigi Filharmoonia vana lemmik, Vaiko Eplik, kes esitab lugusid ka värskelt albumilt.
“Kohvikbaar Agar-Agar on tänavu avatud juuni lõpust augusti keskpaigani. Kohviku esimesel suvel 11 aastat tagasi joonistas maja ees muidu Jaapanis resideeruv autodisainer ja kunstnik Björn Koop. Nüüd on Björn tagasi – tema abstraktset pildipilve saab kohvikus näha hooaja lõpuni. Lisaks võtame sel suvel taas ette eksperimendi ja paneme Agar-Agari toidukunsti kokku sommeljeest kirjutaja Keiu Virro veinide ja lugudega. Mis sel õhtul täpsemalt juhtuma hakkab, on veel üllatus, aga kohti jagub vaid kiirematele,” rääkis Vares.
Tänavuse Triigi hooaja on visuaalseks tervikuks kujundanud kunstnik Kristi Kongi ja sinna juurde teinud graafilise disaini Karl-Robert Kagge. “Igal aastal on Triigi Filharmoonia hooaja kujundanud inspireeriv Eesti naiskunstnik. Kuigi Kongi on kohutavalt hõivatud, oli ta Triigi fännina siiski nõus ja tulemus sai väga kihvt,” ütles Uusma.
Triigi Filharmoonia 9. hooaja programm:
4. juulil kell 19.00 Triigi Filharmoonia hooaja avakontsert: kontrabassisti ja helilooja Mingo Rajandi muusika kavadest “Elajannad” ja “Werewolves”. Kontsertesituses musitseerivad koos Rajandiga Erki Pärnoja, Meelis Vind, Tobias Tammearu, Johannes Kiik, Villu Vihermäe ja Ahto Abner.
12. juuli kell 22.00 elektrooniline indie-souli duo HUNT ehk Hannaliisa Uusma (vokaal) ja Brigitta Davidjantsi (elektroonika, kanoon). Kontserdi videoinstallatsiooni loob kunstnik Kristin Pärn. Alustame kontserdiga veidi hiljem, et suvine päike visuaalidele ei säraks.
18. juuli kell 18.00 Eesti Jazzliidu eriprogramm: maailma esiettekandele tuleb Raimond Mägi uudisteos “Purpurpunase liblika lend”, mida esitab See Pole See Trio (Anett Tamm – vokaal, Kristjan Robert Rebane – bass ja akordion, Tobias Tammearu – saksofon ja elektroonika).
27. juuli kell 20 Triigi Filharmoonias astub üles üks selle lava lemmikuid – Vaiko Eplik. Esitusele tulevad nii uue plaadi hullutajad kui ka armastatud hitid.
27. juunist kuni 11. augustini on kohvikbaaris Agar-Agar üleval kunstnik Björn Koopi pildipilv. Pilve moodustavad abstraktsed joonistused linnakeskkonnast ja arhitektuurist. Joonistused on loodud aastatel 2020-2024.
3. august kell 19 veini- ja hõrgutisteõhtu kohvikbaaris Agar-Agar teatrikriitiku, ajakirjaniku ja sommeljee Keiu Virro juhtimisel. NB! Kohtade arv on piiratud.
Triigi Filharmoonia on eksperimenteeriv lava Saaremaal, Triigi sadamas. Rohkem infot seal toimuvast saab Triigi Filharmoonia kodulehelt.
69aastaselt lahkus meie hulgast režissöör, stsenarist ja aastakümneid Eesti filmi ajaloo uurimisega tegelenud filmiajakirjanik Jaak Lõhmus.
25. aprillil Tartus sündinud Lõhmus õppis aastatel 1970–1973 Tartu Kunstikoolis puidu kunstilist töötlemist ning 1981–1988 Tartu Riiklikus Ülikoolis rahvaluule ja soome-ugri keeleteaduse eriala. Samuti tegutses ta aktiivselt ülikooli filmiklubis.
1984. aastast töötas Jaak Lõhmus Tallinnfilmis režissööri abi ja assistendina. Samal aastal alustas ka ajakirjanikutööd, kui sai ajakirja Teater. Muusika. Kino. filmitoimetajaks. Aastatel 1991–1999 töötas ta Eesti Televisioonis filmisaadete toimetajana („Ffriik!“, „Ffriigi teataja“, „Griša“, „Antoša“, „Kaadris“). Aastatel 1995–1998 oli ta Kultuurilehe ja Eesti Ekspressi TV-Nädala filmi- ja teletoimetaja, 1998–2000 Postimehe kultuuritoimetuse filmitoimetaja.
Lõhmus on avaldanud Eesti ajakirjanduses rohkem kui 400 filmikirjutist. 1996. aastal valiti ta aasta filmiajakirjanikuks. Samal aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia filmikriitika eest.
Aastatel 2000–2006 töötas Lõhmus Eesti Filmi Sihtasutuse (tänase Eesti Filmi Instituudi eelkäija) peaeksperdina, olles väga oluline tegija Eesti filmi toetamisel ja arendamisel. 2012. premeeriti teda kultuurkapitali aastapreemiaga panuse eest projekti Eesti Film 100, mille raames sai tema eestvõttel teoks Eesti filmiklassika DVD-sari.
Lõhmus oli 2006. aastal üks initsiaatoritest Eesti Filmimuuseumi loomisel Eesti Ajaloomuuseumi osakonnana. Lisaks restaureeriti tema algatusel Johannes Pääsukese film „Noored kotkad“, mis linastus pidulikult Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva sarjas. Ta võttis südameasjaks ka teiste väärtuslike Eesti filmide digitaalse taastamise.
Jaak Lõhmus on andnud loenguid Eesti, Euroopa ja maailma filmiajaloost Tallinna Pedagoogikaülikooli, Balti Filmi- ja Meediakooli ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastele ja magistrantidele.
Ta oli Eesti Kinoliidu ja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige. 2023. aastal autasustati Jaak Lõhmust EV presidendi Valgetähe V klassi teenetemärgiga panuse eest Eesti filmivaldkonda.
Lõhmuse loomingusse kuulusid mitmed filmid: „Karoliine hõbelõng“ (1984, režissööri abi), „Emb-kumb“ (1986, stsenarist ja režissöör), „Lünk“ (1988, stsenarist ja režissöör), „Kolmkümmend aastat hiljem“ (1989, stsenarist ja režissöör), „Põgenemine“ (1991, stsenarist), „Griša (1996, toimetaja), „Šamaan“ (1997, konsultant), „Kuidas tuli „Kevade““ (2006, kaasstsenarist), „Universitas Tartuensis 375“ (2007, stsenarist ja toimetaja), „Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3“ (2008, stsenarist ja toimetaja), „Hurda kutsikad. Eesti Üliõpilaste Selts“ (2009, režissöör ja stsenarist), „Filmilooja profiil: Lennart Meri. Esimene visand“ (2009, režissöör ja stsenarist), „Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt“ (2010, režissöör ja stsenarist), „Tagasi Kadriorus“ (2010, stsenarist) ja „Kosmos68“ (2011, kaasstsenarist).
Lahkunud on töökas ja erialale pühendunud metallikunstnik Tiia Eving. Tiia Eving sündis 17. septembril 1947 Saaremaal Kihelkonnal. Kooliõpetajate perekonnast pärit Eving (Tõkman) läks pärast Kihelkonna põhikooli kooli lõpetamist õppima Tartusse. Õppis aastatel 1963–1968 Tartu Kunstikoolis kunstnik-dekoraatori erialal ja aastatel 1969–1974 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistööd. Eving töötas aastatel 1968–1969 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis, aastatel 1974–1975 Balti Laevastiku muuseumi kunstnikuna ja aastatel 1976–1997 Kunstikombinaat ARS metallehistööde ateljees ARS-Juveel. Alates 1997. aastast töötas vabakutselise kunstnikuna ja oli 1994. aastal loodud ehtekunstigalerii A-Galerii osanik ning asutajaliige, osales galerii ülesehitamisel ja tegevustes, olles kolleegidele tagasihoidliku ja rahuliku meelega kaasteeline.
Ligi 40 aastat on tema töölaud olnud Eesti Kunstnike Liidu metallikunstnike „mesipuus” Hobusepea tänav 2. Ta on loonud ehteid, ehisvorme, seinaplaate ja medaleid. Kavandanud ja teostanud tellimustöid ning esitanud näitustele peegeldusi oma mõtetest seoses aja ja eluga. Aastatel 1975–1991 esines Eving regulaarselt vabariiklikel tarbekunstinäitustel, triennaalidel ja välisnäitustel. Tema suhe loodavasse oli tõsine ja mõtisklev ning meelisteemaks geomeetriliste vormide kontrastsuse sobitamine loodusvormide pehmusega. Teostuses oli Eving nii traditsioonilistele tehnikatele toetuv kui ka autoritehnikaid katsetav. Ta oli ka üks viimaseid töömahuka ja reljeefse kohrutustehnika kasutajaid. Eving alustas aktiivset osalemist näitusetegevuses 1974. aastal, esimene isiknäitus toimus koos Krista Virkusega 1982. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis ja astus samal aastal ka Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. Eving kuulus ka Eesti Metallikunstnike Liitu.
26. juunil 2024 lahkus meie hulgast teenekas geoloog, õpetaja ja hea sõber Kaisa Mens. Kolleegid jäävad teda meenutama energilise, heatujulise ja tohutu teadmiste pagasiga humoorika kaasteelisena, kellelt sai alati head nõu nii teaduse, ajaloo, kultuuri, kirjanduse, meditsiini kui teiste geoloogide kohta.
Kaisa on pärit Virumaalt Vaivara vallast. Tartu ülikooli geoloogia osakonna lõpetas ta 1952. aastal ning jätkas õpinguid petrograafia eriala aspirantuuris Moskva Ülikoolis, kus kaitses 1956. aastal geoloogia- ja mineraloogiateaduste kandidaadi kraadi. 1956–1960 oli Kaisa Tallinna Polütehnilise Instituudi mäekateedri õppejõud, 1961–1962 töötas Eesti Geoloogia Valitsuses. Põhiline osa Kaisa akadeemilisest karjäärist möödus teadustöötajana Teaduste Akadeemia ja Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudis (1963–2002). Kaisa oli ka ühiskondlikult väga aktiivne, Eesti Geoloogia Seltsiga liitus ta 1989. aastal.
Kaisa tegeles mitmesuguste geoloogia küsimustega, kuid suurima teadusliku panuse andis ta Eesti ja Baltikumi Ediacara (Vendi) ning Kambriumi stratigraafia, litoloogia ja paleontoloogia uuringutesse. Kaisa osalusel on ilmunud üle 130 publikatsiooni, sh mitmed raamatud. Suur osa neist on tänaseni säilitanud oma olulisuse. Lisaks leiab jätkuvalt aktiivselt kasutust Kaisa käsikirjaline pärand, eriti välipäevikud, ning unikaalsed Ediacara ja Kambriumi kivimite ning fossiilide kollektsioonid.
Avaldame kaastunnet Kaisa sugulastele ja sõpradele.
Teatrifestival Draama toimub sel aastal 1.–8. septembrini Tartus ning programmi on kokku pannud festivali loomenõukogu liikmed Hedi-Liis Toome, Liisi Aibel, Karin Allik ja Meelis Oidsalu.
Festivali programmi kuuluvad sel aastal Eesti Draamateatri “Teoreem” (lavastaja Juhan Ulfsak), Von Krahli ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia “Ei usu!” (lav. Juhan Ulfsak), Theatrumi “Mõõt mõõdu vastu” (lav. Lembit Peterson), Tartu Uue Teatri “Mis saab siis, kui meid enam ei ole?” (lav. Kirill Havanski), Kanuti Gildi SAALi produtseeritud “Fun Fact” (autorid Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner), Ekspeditsiooni “Reis metsa lõppu” (lav. Lauri Lagle), Musta Kasti “Lilli” (lav. Kaija M. Külm), Vaba Lava ja Kiievi Dramaturgide Teatri “(elu) sunnitud valikud” (lav. Valters Silis), Teater Vanemuine “Sada grammi taevasina” (lav. Urmas Vadi), Vene Teatri “Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus” (lav. Timofey Kulyabin) ja Kanuti Gildi SAALi produtseeritud “Tädi Õie 65. sünnipäev” (lav. Urmas Lüüs). Draama lisaprogrammi kuulub sel aastal Tartu Uue Teatri “Tundmatute asjade mets” (lav. Andreas Aadel).
Festivali juht ja kuraator Hedi-Liis Toome: “Draama programm on sel aastal veidi väiksemamahulisem kui eelmistel aastatel, kuid peegeldab jätkuvalt Eesti teatri mitmekesisust. Mitmeid lavastusi ühendava teemana võib välja tuua indiviidi ja süsteemi vastasseisu. See ei tähendab ilmtingimata poliitilist lavastust, vaid teema tegelemist erinevate nurkade alt. Silma paistab kindlasti Juhan Ulfsaki osalusel tehtud lavastuste rohkus. Kuna tegemist on Euroopa kultuuripealinna aastaga, on hea meel, et kavas on ka kaks rahvusvahelist koostöölavastust – üks sloveenlastega (“Fun Fact”) ja teine ukrainlastega (“(elu) sunnitud valikud”).
Festivali staap asub seekord Tartu Saksa Kultuuri Instituudis aadressil Kastani tn 1, kus on festivali ajal 2.–7. septembrini avatud eesti näitekirjanduse keskus, mis kannab nime Äratundmishetkede Maja. Terve nädala vältel on majas avatud Eesti Teatri Agentuuri ja kunstnik Illimar Vihmari koostöös valminud interaktiivne näitus, kust leiab ka näidendite hüpikraamatukogu. Nädala teisel poolel saab Äratundmishetkede Majas teoks aga ainulaadne näidendite lugemise maraton. Programmist leiab veel raamatuesitlusi ja arutelusid, ühtlasi toimub seal Draama festivali lõpupidu. Äratundmishetkede Maja on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist ja sellega tähistab Eesti Teatri Agentuur oma 30. sünnipäeva.
Draama festivali suurtoetajad on Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Eesti Kultuuriministeerium.
Kogu programmiga saab tutvuda festivali kodulehel: draama.ee
Reedel 21.06 kell 18 avaneb A-Galerii SEIFIS Elize Hiiopi isikunäitus TUNNETUSLIKUD RUUMID, kus kunstnik tegeleb välise ja sisemise ruumi seostega. Ehteseeria kujutab reaalselt eksisteerivaid ruume ja objekte, mis on ajaga omandanud autori jaoks märgilise tähenduse.
Tuttavad arhitektuursed elemendid on esitatud teisenenud skaalas, nende korduste ja kohtumiste kooskõlas on tekkinud uued miniatuursed maailmad.
Mitmed teoseid inspireerinud paigad on olemas veel ainult autori mälestustes. Tunnete, lõhnade, helide ja valguse ajendil kerkivad sealt ähmased ja romantiseeritud pildid. On kohti või esemeid, mis said väärtuslikuks inimliku puudutuse kaudu – maja ees trepil ootav vanaema, kes on praeguseks lahkunud teispoolsusesse; hommikuti klaveril harjutav tütar, kes on alustanud iseseisvat elu või lapsepõlves isaga ehitatud lumelossid, mis kadusid esimese sulaga. On ka paiku, mis on ennast sügavale hinge kirjutanud pikkade aastate jooksul nagu Kalamaja kodu või vanalinna ateljee, aga ka mõni selline, mis ereda taipamise või kogemise kaudu sähvatusena silme ees püsib.
Näitus koondab asukohapõhised mälupildid käegakatsutavasse vormi tekitades ajakapsli, kuhu on võimalik tagasi pöörduda vabalt valitud hetkel. Ehted on vormistatud prossideks, et kanda armsaks saanud paikasid endaga kaasas. Südame kohal kantav ehe on kui sild, mis hoiab tugevat ühendust sisemise ja välise maailma vahel. Domineerivaks materjaliks on portselan, mida saadab eebenipuu, hõbe, luu, korall ja puuvillapaber.
Näitust saab vaadata 3. augustini.
KUNSTNIKUST
Elize Hiiop (1977) on Eesti ehtekunstnik ja disainer, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti eriala 2005 aastal. Ta on osalenud arvukatel näitustel Euroopas, Hiinas, Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides ning tema töid on mitmetes erakogudes. Hiiop on pühendunud portselani kui materjali võimaluste uurimisele olles viimastel aastatel keskendunud 3D printimisele orgaaniliste lisanditega. Ruumitunnetuslikke teemasid on ta eelnevalt käsitlenud mitme isiku- ja grupinäituse raames.
Tänud: A-Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Lovisa Luka Hiiop, Lauri Kilusk, Meriti Ilves ja kõik, kes toetasid hea sõna või teoga.
Muusikateatri lavastus „Vankumatu“ 15. VI (esietendus) EMTA black box’is. Lavastaja-helilooja Astra Irene Susi, tugidramaturgid Heneliis Notton ja Martin Kirsiste, kostüümikunstnik Karl-Christoph Rebane, stsenograaf Kairi Mändla, loovprodutsent Anita Kodanik. Laval Eva Maria Aru, Olga Bulavina, Toomas Hendrik Ellervee, Ms Elsa, Lauren Grinberg, Alana Proosa, Katariin Raska, Karl Tipp, Anne Türnpu ja Florian Wahl.
Minu meelest on selle lavastuse keskmes kas jutustus või tunne. Laval nähtust selle kogemiseks mulle ei piisanud. Lavastus on kui selle jutustuse või tunde võimalik tõlgenduste kobar. Kobar, sest tükk on võtnud vormi poolest eeskujuks varietee, mis sisaldab erisuguseid tantsu- ja laulunumbreid. Numbrid ühtset tervikut ei moodusta ega peagi, sest varietees seda ei taotleta. Minu arvates oli vorm ka selle lavastuse üks põhimõõtmeid. Numbreid ühendab ühine alge.
Ositi on see alge idamaine – kõige igavene muutumine ja selle kogemine.Lavastuse tugidramaturg Heneliis Notton on küsinud lavastuse kavas: „Lasta minna, anda teatepulk kellelegi edasi, lõpetada väärikalt, panna sajaga lõpuni välja, vaikselt hajuda?“ Ta kirjutab õhulossidest, et mida nendega teha. Teine tugidramaturg Martin Kirsiste küsib aga, et kui kord tunda vabadust, kuidas siis minna tagasi. Sekka lisab oma sõna ka loovprodutsent Anita Kodanik, öeldes, et suur osa vabaduse kontseptsioonist põhineb just nimelt binaarsuse teise pooluse poole pürgimisel ja kõige vabam on see, kes oskab leida pooluste vahel tasakaalu.
Anita, Heneliis ja Martin räägivad vabadusse jõudmisest ning sellest, mis see nende meelest on. Lavastuse algimpulss tuli Hans Christian Anderseni muinasjutust „Vankumatu tinasõdur“, kus vapper sõdur jõuab oma armastatuni: mingit sorti vabaduseni, mingit sorti õhulossini. Anderseni muinasjutt kõneleb pigemini armumisest, sest armastuseni seal ei jõuta. Armastus on ikka kestev protsess, mitte rõõmus lõpp. Ka armumisest või armastusest saab vahepeal õhuloss, mille torni võib kergesti kinni jääda. Või isegi kui selle aknast kuidagi ära põgeneda, jääb ta ikkagi silmapiirile kõrguma. Nagu kirjutab Heneliis, leiame me selle lossi varemeist innustust, et oma tulevikku ette kujutada. Kõigest jääb midagi järele – aga kuidas edasi liikuda?
Kuigi nn rolle oli lavastuses palju, ei mänginud need kuigi suurt rolli, sest puudus ühene narratiiv. Teksti, muusika, karakterite ja stsenograafia eesmärk oli luua õhustik. Vormi kõrval kandis lavastust ennekõike selle muusikaline sisu.
Lavastus koosneb erisugustest muusikalistest ja teatraalsetest numbritest, mida õhtujuht (Florian Wahl) palistas kabareelikult nii tekstis kui ka laulus. Eva Maria Aru ja Lauren Grinberg olid kui krõpsuõed, kes mängisid ühtlasi efektsete kannelseelikutega. Teineteise embuses Olga Bulavina (hääl) ja Toomas Hendrik Ellervee (viiul) esitasid igatseva armastuslaulu. Ms Elsa (Martin Kirsiste) laulis klausnomiliku Händeli ooperi „Xerxes“ ava-aaria „Ombra mai fù“. Alana Proosa oli varieteefotograaf ja esitas minu meelest lavastuse kõige kõnekama soolo basskitarril. Katariin Raska (sopransaksofon) ja Karl Tipp (altsaksofon) esitasid mitu muusikalist duot. Eesti teatri geenius Anne Türnpu oli ühes Florian Wahliga nii laulus kui ka kõnes aga lavastuse raskuskese.
Kuigi nn rolle oli lavastuses palju, ei mänginud need kuigi suurt rolli, sest puudus ühene narratiiv. Teksti, muusika, karakterite ja stsenograafia eesmärk oli luua õhustik. Lavastusega ei soovitud midagi öelda, vaid näidata, näitlikustada. Publikule ei antud kätte midagi peale kaudse kabareeolustiku, millest kinni haarata, see-eest esitati numbreid, millega kommenteeriti ühel või teisel moel lavastuse ideelist tuuma, millest artikli algul natuke kirjutasin. Mulle sai lavastuse vorm olulisimaks, sest see määras minu meelest lavastuse kulu, lubas mul millestki kinni võtta. Ühtlasi jäädi lavastuses sellele truuks ning seeläbi leidsid paljud valikud minu peas põhjenduse.
Vormi kõrval kandis lavastust minu arvates ennekõike selle muusikaline sisu. Pahviks lõid lavastuse alguses kostvad ülemhelid, mis panid black box’i konstruktsioonid endaga ühes resoneerima. Leitud olid helikõrgused, mis ühtisid saali trusside jm helikõrgusega (à la lööd trussi ja siis ta kõlab). See lõi tunde, nagu kõrguks ümber suur loss. Seejärel algas juba mainitud Alana soolo ning kõlasid ka Katariini ja Karli duod. Saksofonid täitsid ruumi kenasti, ent viiul ja hääl vajanuksid puhkpillide ja muidu võimendatud heli kõrval võrdväärselt kõlamiseks akustika abi, mida black box ei pakkunud. Muusikalisi ja koreograafilisi osiseid oli lavastuses mitme tüki jagu. Mõneti oli kahju kuulda kannelseelikuid ja näha kokkukleepuvaid krõpsukleite vaid ühe korra, kuid seda võib põhjendada lavastuse varieteevormiga. Lõpetav, kogu trupi esituses (taas)kõlanud „Hea tuju laul“ mõjus lavastuse selges vormis ehk pisut kunstlikult järeldavalt – nullis mu varieteekujutelma ja mõjus (teatris) kohustusliku koguansambli kulminatsioonina.
Numbrid seondusid unistamisega, igatsusega, valatuna varieteevormi, mis leidis aset (vist) kabarees. Kairi Mändla stsenograafia, Karl-Christoph Rebase loodud veenvad kostüümid ning Karoliina Villemi jumestus ja efektsed soengud andsid alust seda uskuda. Lavastuse toimumiskoht pandi võrduma õhulossiks jäänud endise Von Krahli teatrimajaga, mille võimalikke tulevikuväljavaateid ajurünnati. Ajaliselt paikneti ajatuses, kus seisis õhk, ja lavastuse algul paistsid ka unistajad kui nukud, kes on jäetud teatri lavaportaali najale lösutama. Näis, nagu oleks publik ühes õhtujuhiga neile hinge sisse puhunud. Õhulossiks on vaja ju hinge.
Nõnda loodi väike mullmaailm, kus sain viivuks transsi vajuda. Nii nagu muusikas. Sellele tagasi mõeldes on tunne, nagu olnuks ma oma vanas magamistoas. Käes on öö hakk ja ma vahin voodist toa seina või lage. Võib-olla teen suitsu ja võib-olla kuulan järjest Julee Cruise’i. Tuju on äraolev. Ma ei mõtle, vaid tunnen seda, mida olen tundnud. Olen filmis või luuletuses. Õnnepalu raamatus. On kohalolu, aga kuskil mujal. See tunne oli minu meelest selle lavastuse pinnas. Ainult et Astra võtmes.
Aga see tunne pole vabadus. Kuidas saada vanast lahti ja edasi liikuda? Heneliisil oli õigus, et tuleb unustada. Me peame unustama, et teha ruumi uuele kogemusele. Tänu unustamisele oleme need, kes me oleme. Emanuele Coccia kirjutab, et unustamises pole midagi juhuslikku. See on tingimus, mis üldse võimaldab meil hakata ennast nägema.* Nägema ennast eraldi oma emast, kelle kehas me viibisime. Mitte ainult ei viibinud, vaid kelle keha me sõna otseses mõttes olime. Oleme unustanud ka kellaaja, päeva, lõhna, oma tunded ja mõtted, kui sündisime. See sünniga ühte langev unustus on mälu kõige sügavam element. Sünd ei ole lihtsalt millegi uue esiletõus, vaid ka tuleviku eksimine põhjatusse minevikku. Sünd tähendab, et unustame, mis me olime varem. Unustame, et teine elab meis edasi. Me olime juba olemas, aga teistmoodi. Vaid läbi unustuse oskame end üha uuesti ette kujutada ja edasi liikuda. Unustamine on vabadus. Vaid see teeb võimalikuks kogeda igavest muutumist.
Muusikateater pole Eestis kuigi viljakas teatriharu (rahvusooper lonkab juba pikemat aega jalga) ning nüüdisaegne muusikateater on olnud seni üpris tundmatu, sest iseseisvatele tegijatele ei jagu toetust. Muusikateater on väga kallis ja meie ooperimajad napsavad raha ära, et mängida valdavalt üksnes meeste muusikat ja meeste lavastusi. Meenub vaid Eesti muusika päevadeks produtseeritud Tatjana Kozlova-Johannese „söövitab.tuhk“. Seetõttu olen õnnelik, et akadeemia lõpetab inimene, kellel on tahet ja loomejõudu, kes suudab oma huvid ühendada ja kõige kiuste ka midagi ära teha. See pole üldse kerge. Ma loodan, et tema jõud ei rauge, sest Astra Irene Susi suguseid inimesi on meil vaja! Kokku oli aetud võimekas trupp ning pärast esietendust jäi mulje, et loodi ka viljakas töökeskkond. Karl Tipp ütles, et vaata, me oleme siin üks pere. Seda oli nii hea kuulda. Natuke kade olin ka.
* Emanuele Coccia, Metamorfoosid. Tlk Mirjam Lepikult. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 22.
Tänane Sirp kannab järjekorranumbrit 4000. Nädalalehel ei tule juubelit ette just liiga tihti. Viimati juhtus midagi sama ümmargust (3000) 20. veebruaril 2004, kui Eestil olid küll juba kutsed käes, kuid ametlikult ja pidulikult vormistamata nii Euroopa Liidu kui ka NATOga liitumine: esimene pidi kindlustama eestikeelse kultuuriruumi kestmise aegade lõpuni ning teine lahendama kõik Eesti julgeolekuprobleemid.
Sirbi toonase juubelinumbri peateema ei olnud aga sugugi sõjaline julgeolek, vaid ühiskonna päevakorras põletavalt seisnud küsimus „rahvuslikust infoväljast“, mis kitsamalt kätkes endas Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamist rahvusringhäälinguks, aga laiemalt võimalikku kultuurilist lahustumist välismaise ja võõrkeelse (eeskätt inglise) infovoo pealetungis. Tagasivaates ei olnud Eesti ajakirjandusel toona häda midagi: paberlehed võistlesid reipalt praegusest mitu korda suurema trükiarvu tasemel. Postiljonidel ei olnud elektrirattaid, aga see-eest suured lehepakid igal hommikul seljas. Keegi ei teadnud karta tasulist veebi ega ühismeediakolle, kuigi inforuumi reostav anonüümne kommenteerimine oli juba avatud ja kurja seeme külvatud.
Rahvusringhäälingu tulevikku lahkavat lugu numbris 3000 on alustanud toonane ETV juht Ilmar Raag tõdemusega, et ei tea Sirbist „ühtegi paremat lehte, kus oleks võimalik päevakajalistesse teemadesse süveneda, tegemata mööndusi kõige rumalama lugeja intelligentsist johtuvalt“. Ma väga loodan, et ta oleks nõus sellele väitele alla kirjutama ka 4000. Sirbi numbri puhul, sest mööndusi pole endiselt kellelegi teha. Rumalad pole Sirbi juurde jõudnud, stabiilselt kasvab aga nende teiste, tarkade hulk, kellele Sirp on jõukohane. Parematel lugemiskuudel leiab Sirbi veebiukse üles enam kui sada tuhat külastajat kuus, mis annab aastas kokku peaaegu miljon külastust.
Sirbi nr 3349 lugemiseks mugavas kohas ja mõnusas asendis kulus keskmise lugemiskiirusega haritud lugejal 3 tundi ja 10 minutit. Nr 4000 kaanest kaaneni lugemine võtab vähemalt neli tundi.
Kas see aga tähendab, et Sirp saab aastal 2044 muretult tähistada ka numbri 5000 ilmumist ning aastal 2040 sajandi möödumist Sirbi (Sirbi ja Vasara) asutamisest? Sisu poolest küll, vormilt aga mitte tingimata. Leht sünnib ahelas autorid-toimetus-trükk-levi, millest esimesele kahele võib ennustada stabiilsust ka kahekümne aasta perspektiivis. Eestikeelse lugemise, kirjutamise ja selle aineks oleva vaimuelu saab hävitada ainult tuumapommiga. Tõenäosus null koma null null üks protsenti. Seega: oskajad ja vajajad on olemas, ehkki pidevalt muutuvas koosseisus.
Ahela tagumise otsaga aga tegeleb vabaturumajandus ja selles on määramatust palju, üldkurss senise järgi aga siiski selge. Nagu Rein Lang ja Väino Koorberg oma raadiosaates „Olukorrast ajakirjanduses“ ikka ja jälle meelde tuletavad, taibati ka Eesti meediamajades viimase tehnoloogilise revolutsiooni paratamatuid tagajärgi juba viieteist aasta eest ning sellest ajast saadik on usinalt arendatud uusi ärimudeleid, kuigi töö on veel pooleli. Paberleht on selle revolutsiooni esimene ja loodetavasti ainus ohver.
Mittetulunduslikule kultuuriajakirjanduse süsteemile ei ole seatud ülesannet olla ärilise innovatsiooni eesrindlane, jäägu see teistele. Kuid loomulikult tõmbavad mujal tehtavad äriotsused piire ka Sirbi tegutsemisvõimalustele. Eesti vähesed ajalehtede trükkijad ei ole teinud saladust sellest, et kriitilisest mahust, millest allpool trükipressi enam käivitada ei tasu, ei olda kaugel ning firmadele otsitakse-leitakse uusi ärisuundi. Iga kord, kui mõni meediamaja otsustab paberlehe trükkimist vähendada või sellest hoopis loobuda, toob lähemale päeva, mil Sirbi iga-aastasele trükihankele ei pruugi pakkumist tulla, olgu põhjuseks raha või suure vurri varuosade puudus. Mida me siis teeme, kas läheme kuskilt Poolast või Balkanilt otsima veel töötavat vanaaegset trükikoda, kust igal reedel lehepakke Eestisse lennutada ja teha Sirbi süsinikujälg suureks nagu põlevkivi põletades? Ajutine oleks seegi variant ja kas me kliimateadlik ja vastutustundlik lugeja selle heaks kiidaks?
Sama käib riigi postiasutuse kohta. Tagajärjed tulevad toimetusse igal juhul, mida tahes otsustab parlament kirja panna uude postiseadusesse, kuidas ka ei sõnastata nn omaniku ootusi Eesti Postile või kas üldse ja kui palju suvatseb valitsus toetada ajakirjanduse kojukannet. Mida väiksemaks jääb meediamajade surve otsustajatele, seda väiksemad on ka Sirbi šansid.
Olemata eesliinil, valmistume siiski. Praeguseks on väljaandjal leping tehnopartneriga, kellega koostöös peaksid aasta pärast olema uuel tasemel Sirbi ja nii mõnegi ajakirja veebileht. Loomulikult ei tähenda see ainult disaini, väljanägemist, vilesid ja sähvatusi, vaid ka kõike seda, mis pildi taga. Mootorit ja muud, tellijate andmebaasist kuni mugava maksmise võimaluseni. Viimane ei pruugi olla meeldiv sõnum. Tõesti, kas siis veebileht tasuliseks? Toimetus ja sihtasutus ei kiirusta selle otsusega sugugi, aga see võib millalgi juhtuda eespool kirjeldatud välismõjude ja asutaja (riik kultuuriministeeriumi kaudu) rahastamisotsuste tõttu.
Tänavuse Sirbi aastakäigu kulueelarve on ümmarguselt 700 000 eurot, millest 85% on, nagu vaimse töö saaduste puhul asi käib, tööna ka ühtlaselt kõrgelt maksustatud ehk riik võtab toetuseks antud rahast peaaegu poole maksudena tagasi ja poodiminekuks jääb toimetajatele ja ligikaudu viiesajale autorile (mõni regulaarne, mõni ühekordne) kokku napilt üle poole sellest. Kulupoolel on Sirbi ühe lehekülje hind kõigi maksude, tootmise ja leviga 350–400 euro vahel, aga sisaldab ka minimaalselt 20 tundi kõrgprofessionaalset tööd. See lõik on kirjutatud otsustajatele mõtteharjutuseks ja -arvutuseks, et mitu protsenti riigi keskmisest palgast keeruka vaimse töö tund kultuuriajakirjanduses välja annab ning kas sealt on midagi veel juurde krabada kavandatavaks riigikaitsemaksuks või „jõhkraks, valusaks ja metsikuks“ kärpeks, kui kasutada välisminister Tsahkna lemmiksõnu.
Aga mine tea, võib-olla muutub päikese kõrval püsivaks valgusallikaks ka rahandusministeeriumist väljastatud lootuskiir, et kaalutakse tööandjatele võimaluse pakkumist hüvitada töötajatele spordi kõrval ka kultuurikulu ning suurendada kulu maksuvaba piirmäära. Tund spordisaalis, vähemalt kümme eurot füüsilise tervise heaks. Kui tööandja sama summa kulutaks töötajale näiteks Sirbi, Vikerkaare, Loomingu ja Müürilehe tellimuseks, annaks ta sellele kakskümmend tundi vaimset tervist kuus, mis kulub kogu selle kirjavara lugemiseks ja nautimiseks.
***
Kuidagi vinguv juubelijutt sai, aga see-eest aus. Et oleks vähem hädaldamist ning rohkem riigis moekat kulu kokkuhoidu, läheb toimetus neljaks nädalaks kollektiivpuhkusele, leht ei ilmu ja toimetajaid võib kohata vaid maa parimates akulaadimisjaamades ehk suvekultuuri sündmustel. Ajutist hõlpu antud lubaduste ja tähtaegade painest saavad ka kõik Sirbi armsad autorid. Andke see meile andeks, lugejad! Kohtumiseni 26. juuli varahommikul!
Kujutage ette sellist vaatepilti: noor multitalent Gregor Kulla lamamas Kopli tänaval värskes õhus madala laua peal, mängimas oboed ja samal ajal teine multitalent Marta Vaarik tõmbamas Kulla pärakust välja sädelevat roosat linti, kuhu on kirjutatud jurist Robert Sarve saadetud nõudekiri. Linti, mis ära lõppeda ei tahagi … Seda kõike kannavad samal ajal liveʼis üle noored filmitalendid Raul ja Romet Esko kõigile neile, kes kohapeal seda hullust mingil põhjusel kaemas pole. Fotoreportaaži on tegemas vähemalt kolme väljaande piltnikud. Näib, et kunstnikud võtavad viimast vaatemänguühiskonna klikimajandusel töötavast loogikast – outsider-kunsti häbitu enesepromo töötab siin täistuuridel. Ning – mulle see meeldib! Vägagi. Sest tegemist on muuhulgas ka meedia nahaalsuse tagasikaaperdamise (õnnestunud) katsega.
Kunstnike Vaariku ja Kulla viimastel nädalatel tekitatud kõva meediatorm, mille käigus leidis nende väidetav polüamoorne aseksuaalne suhe kollases meedias justkui kinnitust, oli tegelikult loomingulise platvormi e–lektron „Performatiivsete gestuuride“ sarja raames eelmisel nädalal etendunud performance’i reklaamistrateegia. Sest mille muuga saakski rahva eksperimentaalset kunsti vaatama või sellest rääkima, kui mitte vana hea haibiga elu24/Kroonika/Õhtulehe veergudel, eks? Tegelikult võibki öelda, et kõik see, mis eelnes ja järgnes Koplis toimuvale, meedias tekitatud furoor ja Anu Saagimi saates „Hommikusöök staariga“ osalemine etenduse järgselt, ongi duo tegelik kunstiprojekt, mitte niivõrd see, mis toimus kohapeal. Või isegi: nii meediamull kui performance on kunstiprojekti üks kontiinum, kus kõik osised on võrdselt olulised. Ilma üheta poleks teist.
Näiteks mõtestati toimuva käigus retrospektiivselt meedia käitumist Vaariku kujutamisel ajakirjanduses ning kui traumeeriv oli see tollase 15aastase näitleja jaoks, kes, olgem ausad, oli tol ajal laps. Sellest rakursist võibki performance’it vaadata kunagi meedia poolt ära kasutatud Vaariku kättemaksuaktsioonina. Lisaks siis Kulla enese raamidesse mittemahtuva kunsti, välimuse ja isiksuseteemalised performatiivsed pihtimused, mis mõtestasid teatud kategooriatesse sobimatusest johtuva kriitika ja pideva ohuga elamisega silmitsi seismist.
Mina ei näe probleemi nn enese haipimises kollase meedia kaudu. Need, kellele kultuur on mingi kõrgem sfäär, kus on esile tõstetud vaid igavikulised väärtused, minuga vahest siinkohal ei nõustu. Aga kui mõelda, et kulturnike endi tähtsus on aja jooksul ühiskonna silmis devalveerunud ja marginaliseerunud, polegi nii halb mõte õppida sellistelt turundusgeeniustelt nagu Brigitte Susanne Hunt. Kuna meedia oma neoliberaalse klikimajandusega ei kao lähitulevikus nagunii kuhugi, võiks selle samahästi panna enda heaks hetkiti tööle. Sest millal viimati tegeles nii anonüümne kommentaatorite bande kui ühismeedia nii kirglikult polüamooria ja aseksuaalsuse mõtestamisega? Las prevaleerib meedias pigem see kui Silvia Ilvese järjekordne suhtestaatus.
Ajakirjanik Hannes Rumm küsis mult eelmisel aastal Eesti Ekspressi intervjuu tarvis, et kui sada aastat tagasi olid eesti ajakirjanduses sädelevad seltskonnategelased Marie Under, Henrik Visnapuu ja Friedebert Tuglas, siis praegu on selle koha täitnud n-ö tühja sisu tootvad „staarid“. Ehk siis lisaks sellele, et Under ja Tuglas olid andekad kirjanikud, olid nad tänapäeva mõistes ka tõsiseltvõetavad meelelahutustegelased. Iseenesest oleks tore näha kunstnike-kirjanike-teatraalide renessanssi ühiskondliku tähtsuse näitelaval: õppida oleks neilt vahest rohkem kui BSH lõpututest heteroseksuaalsetest paaritumisrituaalidest ning content kvaliteetsem kui Zevakinil. Miks mitte korraldada üks vaatemänguühiskonna vääriline mega-show olulistel teemadel, nagu tegid seda Kulla ja Vaarik, kaaperdades klikimajandusel töötava ajakirjanduse kõrvaliste-imelike-marginaalsete teemade keskmesse tõstmiseks. Sestap, ära karda end müüa, kallis kultuurirahvas! Kui meie seda ei tee, teevad seda (sama edevad, aga) palju igavamad tegelinskid. Meedia ju tühja koha ei salli, miks mitte täita seda parema kui täiesti tühisega?
1. juulil paneb pillid kotti Tallinna keskraamatukogu veebikeskkond Ellu, kust on seni saanud lugeda e-raamatuid Tallinna kodanikud ja pandeemiaajal kogu Eesti elanikud. Aasta algupoole kuulutati välja 15. juunini kestnud kampaania „Loeme Ellu tühjaks!“, mis tähendab, et uusi e-raamatu litsentse enam juurde ei soetatud ja juuni lõpuni on kättesaadavad vaid raamatud, millele veel litsentse jagub.
Ellu sulgemise põhjus on pealtnäha lihtne ja arusaadav, sest 2023. aastal avas rahvusraamatukogu veebikeskkonna Mirko, kus on saadaval nii e-raamatud kui ka audioraamatud ning mille kaudu saab tellida koju ka paberraamatuid. Ainult et kasutajamugavuse poolest on need kaks nagu öö ja päev. Ma ütleksin suisa, et Mirko ei ole mitmes aspektis Ellule ligilähedastegi omadustega, teiseks on asju, mida uue üleriigilise keskkonna puhul oleks võinud teha Ellust paremini, aga on läinud pigem vastupidi.
Õnneks on Mirkos nüüd vähemalt raamatute otsingut algusega võrreldes tublisti edasi arendatud. Algul oli kategoriseerimine nii napakas, et tuli sisestada konkreetne autori nimi või raamatu pealkiri, mida lugeda tahan, muidu polnudki võimalik seal ringi vaadata.
Otsing on nüüd parem, aga lugemismugavus jätab kahjuks endiselt soovida. Kui Ellu toimib brauseris, siis Mirko on ehitatud nii, et lugeda ja kuulata saab ainult Mirko rakenduses, tahvelarvutit või mobiiltelefoni kasutades. See võib tunduda jube edumeelne, aga näitab, et Mirko väljamõtlejad ja arendajad ei ole ise just kõige suuremad e-raamatute lugejad. Kes ikka pikalt lugeda tahab, ei ole oma silmade piinamisest tahvelarvuti või telefoniekraaniga vaimustuses, eriti kui töö tähendab samuti ekraani ees olemist. Lühikest aega on muidugi kena võtta äpp lahti ja vajalik info läbi lugeda – nii on paras näiteks teadustöö jaoks infot otsida. Aga ilukirjanduse lugemiseks see viis pikaajaliselt ei kõlba. Varem või hiljem hakkab lugejal oma silmadest kahju. Huvitav, mida arvatakse sellisest riiklikust lahendusest silmaarstide seas või Tervisekassas?
Kas brauserist loetav Ellu oli parem? Jah, see oli mitut pidi mugavam kasutada, kuid brauseris lugemine andis sellele veel märkimisväärse eelise. Selle brauseriakna sai avada ka internetiühendusega e-ink ekraaniga tahvlis – natuke edasijõudnumas lugeris, mis võimaldab internetiühendust ja millel on brauser. Mina ostsin omale ühe sellise spetsiaalselt, et mitte e-raamatutega silmi rikkuda. Selliseid on, kuigi valik pole suur. Ja kasutada sain seda siis pisut alla aasta. Selle hankimisele eelnes põhjalik uuring, ka raamatukogudesse sai helistatud ja küsitud, kuidas neid pidulikke Mirko-raamatuid lugeris saaks näha. Selgus, et selle peale polnudki mõeldud. Peale selle, et lugeda saab ainult selleks mõeldud rakendusest, häirib mind Mirko puhul väga, et ma ei tea, kui kaugel ma lugemisega parasjagu olen: ma ei tea, kui palju on jäänud peatüki ja kogu raamatu lõpuni, puudub ka igasugune võimalus vahepeal sisukorda kiigata (näiteks novellikogu puhul ei ole autoreid mainitud isegi tutvustustekstis – nii et täielik üllatus).
Kui kedagi huvitaks lugemismugavuse parandamine, siis lahendus olukorrale on olemas ja see pole just raketiteadus: riiklikult tuleb välja töötada faililaiend, mis on aeglukuga, s.t selle saab alla laadida ja kasutada seejärel seda e-lugeris teatud aja jooksul, pärast näiteks kolme nädala ehk laenutusaja möödumist aga enam mitte. Selle lahenduse väljatöötamine ei peaks olema kirjastuste asi, vaid neile tasuta kättesaadav.
Omaette kurb lugu on aga see, et aastaid on tulnud raamatu autoritel oodata, et ka e-raamatute laenutamise pealt makstaks neile samamoodi tasu, nagu see toimib paberraamatute puhul. Mina lugejana soovin väga, et autor oleks ikka autor ja tema loomingut väärtustataks sama palju, ükskõik kas seda loetakse füüsilise või e-raamatu vormis. Eriti olukorras, kus raamatute laenutustasu edetabel on igal aastal tähelepanu keskpunktis, võiks ometi midagi sel alal muutuda. Kuuldavasti ongi huvirühmad juba e-raamatute laenutustasuga tegelemises kokku leppinud ja pall on jõudnud justiitsministeeriumisse.
