kliimamuutus

Suurte muutuste ajastud toovad endaga alati kaasa ootamatusi: ootuste ja ootamatuste ajastu kiire tööstuslik-tehniline areng tõi 1900ndate künnisel kaasa vaieldamatu maailmapildimuutuse ka naisküsimuses. Sajandivahetusel levima hakanud sotsialismi-ideed tähendasid naistele aktiivset osalemist poliitikas, aga ka võimalust pääseda välja kitsastest tegevuspiiridest, mida seni ainuvõimalikuks peeti. Oma elu üle vabalt otsustav naine oli sajand tagasi harv nähe.

Küllap just sellepärast on ka Eduard Vilde ?Mäeküla piimamehe? Mari tänini eesti kirjanduse mõistatuslikumaid naisi.

Missugused siis ikkagi olid Vilde ajastu naised ja kes nad olid? Tüpaa?i rikkalikkusest saab aimu Vilde teoseid lugedes. Tema palett on ka naiste osas ülirikkalik, alates Juliette Marchand?ist ja lõpetades ?Casanova jätab jumalaga? tegelaskonnaga.

XIX sajandi lõpu, XX sajandi  alguse kunsti- ja kultuurinaiste kohta on infot teatmeteostes, neid õpetatakse ka koolis: Miina Härma, Hella Wuolijoki, Anna Haava, Aino Tamm, ka Elise Aun on nimed, mida üldiselt teatakse. Ent kui palju teatakse eesti naiste ja laste karskusliikumise rajajat Helmi Põldu, sotsdemokraati Alma Ostra-Oinast, ajakirjanikke Marje Reisikut, Helmi Jansenit, Marie Reimanni, poliitikuid Johanna Sild-Rebast ja Minni Kurs-Oleskit? Või kunstimetseeni Glafiira Lavretsovat Narvast? Ometi olid nemadki oma aja väljapaistvamad tegelased, tehes ilma sotsiaalsfääris, poliitikas, ajakirjanduses, pedagoogikas ja kaunite kunstide maailmas. Neid pandi tähele, neid loeti ning kuulati. Entsüklopeediatest me nende nime enamal juhul aga  ei leia. Vaevalt seetõttu, et nimetatud naiste saavutused olid olulisel määral väiksemad paljude samal alal tegutsenud meeste omadest.

 

Vilde ja kultuuri- ja poliitikanaised?

 

1880ndate lõpus ja 90ndate alguses tõstis ta oma artiklites-retsensioonides esile parnassile ilmunud kirjanaisi Anna Haavat ja Elise Auna. Teatriarvustustes kõneles ta vaimustusega andekatest näitlejataridest Anna Alt-Jakobsonist ja Anna Tedderist. Võimalik, et oma osa oli selles esiletõstmises lisaks hea kriitiku kõikenägevale pilgule ka Vilde lapsepõlve kuulunud emantsipeerunud naistel, alates emast ja selle õdedest, Vilde eakaaslastest täditütardest Julie ja Pauliine Bornhöhest, kellest üks tegutses edukalt eesti esimestes näiteseltsides, lahutades ka oma abielu õiguse nimel olla näitleja,  teine aga ilmutas varakult kirjanduslikke huvisid ja luuletas.

Uue sajandi algul esile kerkinud naiste põlvkond jahmatas üldsust oma vabadusenõuetega veel enne, kui 1905. aasta kätte jõudis. ?Pruunseelikute? esilekerkimine tähendas toonases Tartus palju enamat kui ?torm veeklaasis?. Tasub meenutada sedagi, et Vilde 1908. aastal ilmunud ?Naisõiguslased? on sündinud ei millegi muu kui tõsielu põhjal.

Vilde ajastu naisi iseloomustab ennekõike sisse/läbimurre meestekesksesse ühiskonda. Mis samas ei välista küsimast: kumba olid toonased naised rohkem, kas võitlejad-maailmamuutjad või meeste varjust välja ihkavad romantikud?

Eneseteadlike naiste kilda võib arvata ka kirjaniku mõlemad abikaasad: rajas ju Antonie Wilde Narvas töötamise ajal linna tütarlaste käsitöökooli ja võttis omale kasvandikuks imikueas tüdrukukese vanemateta jäänud töölisperekonnast, elatades end oma kätetööst. Linda Vilde oli Eesti esimesi naisajakirjanikke ja sotsdemokraate. Koos Vildega tegi ta läbi 11 aastat pagulust, töötas aasta Ameerikas väliseestlaste ajalehe Uus Ilm toimetajana, jätkates kogu paguluseaja võimaluste piirides tõlketegevust ja enesetäiendamist.

Vilde ja Linda suhet peegeldavad kõige paremini Vilde kirjad. Need kõnelevad suhtumisest, mille kohta võib öelda ?võrdne võrdsesse?. Vilde aktsepteeris oma abikaasa arvamusi nii töö kui ka kaasinimeste suhtes. Sotsdemokraatia huvi haaras tollal paljusid naisi. Kuidas nende seast aga ära tunda ?õigeid?, jäi  kõigest hoolimata küsimuseks ka Vildele. 1904. aasta lõpus kirjutab ta Lindale: ?Veidi huvitust pakkus pidul Peetrile (Speegile ? L. V.) ja minule ühe meie-sihilise neiu leidmine. See on keegi prl. Kurs, kes hiljuti Inglismaalt Tartusse tagasi on jõudnud. Ta õppinud Inglismaal (Londonis ja Manchesteris) töörahva sotsialseid ja politikalisi olusid tundma, viibinud seepeale ka 1 ½ kuud Parisis ning tahab nüid Tartus või Tallinnas seltside tegelaseks astuda. Teie naisterahva-seltsi on teda juba kutsutud. Seal lubas ta teatavate elementide vastu kohe radikalselt oppositsioni astuda, nii et Sina, kui ta sõna peab ja vaimliselt vähegi ärgas on, head tuge leiad. Speek ja mina hoiame oma otsuse tema kohta veel tagasi; Sõrmus aga, kes teda varemalt veidi tundnud, avaldas ettevaatlikult arvamist, et neiu Kurs oma radikalismusega vahest koketteerib, vähemalt osalt. Saame näha. Sina saad vististi kõige pealt tõe jälgedele, kui teda naiste seltsi koosolekutel kuuled ja näed.?

Paarkümmend aastat hiljem võib tõdeda, et sajandialguse naiste emantsipatsioon vaid tugevnes. Just demokraatliku ühiskonna meeste ja naiste võrdsusprintsiibist on kantud ka Vilde 1920ndate lõpus tööpuuduse ajal välja öeldud seisukoht. See on pärit hoopis ühest teisest kirjast, kuid siit kõlab vastu kirjaniku õiglane poolehoid naiste kättevõidetud iseseisvusele: ?Abikaasade vallandamise suhtes, kes mõlemad riigi- või kogukonnateenistuses seisavad /—/ pole jälgegi ?onupojapoliitikast?, vaid on tegemist hädaseisukorraseadusega, mis karjuva ülekohtu kõrvaldab, sellega, et ta neile naistele, kes täiesti leivata on ? leskedele ja vallalistele neidudele ? annab võimaluse kohta leida. Kuidas saab õigeks pidada, et mõlemad abikaasad teenida võivad, kui tuhanded vallalised kohata! Neil ilma kohata inimestel on samuti omaksed, keda nad toetama peavad, kuid ei saa.?

 

Berliini performance?igrupp lähtus näituse kontekstist.

Mis asi see ?Diverse Universe? siis ikkagi oli?  Nihkes, keskmest kõrval, kõrvalekaldumine mainstream?ist? Mari Kartau on kasvanud välja oma kurikuulsast ?märatsevast? kambast, viies selle rahvusvahelisele tasandile, eelkõige osavõtjate poolest. Vedades juba aastaid tegevuskunstifestivali ?Aeg. Ruum. Liikumine? Paides, on ta üles ehitanud rändfestivali teljel Paide-Tallinn-Pärnu-Tartu-Helsingi-Lahti.

Kuigi üritus kippus kohati stiihiliseks rahvarahutuseks kujunema, suutis ta siiski säilitada organiseeritud kulgemise.

Tallinna Kunstihoones aset leidnud aktsioon oli lühike ja intensiivne. Eriti torkasid silma sakslased kommuunist Open Space ja Johannes Deimling Berliinist. Nende ülesastumisi iseloomustas pikem protsessuaalsus ning teatraalsus.  Kommuuni performance?id tuletasid meelde Samuel Becketti draamasid irdunud teadvuse teemalisi: taandatud algelementidele, esitatud kehalises liikumatuses, kogu lugu viidud psühhopatoloogilise allegooriani.

Open Space pälvib juba fenomenina äramärkimist. See on struktuur või organisatsioon, mis toimib ja elab justkui riik riigis, olles finantseeritud ei tea millest. Punkaritest, seksuaalvähemustest, muusikustest, luuletajatest, taimetoitlastest ja muidu päevavarastest koosneval kommuunil on hubane pesa Berliini kesklinnas. Autoritele on kunstikultus justkui elust taandumise vorm: tahetakse pigem olla kunstnikud kui elada. Omavahelises sünergias sünnivad kommuunis aga päris pöörased ideed. Neil on pikaajalised soojad suhted NonGrataga, mistõttu Eestis viibivad nad selle aasta jooksul juba teist korda.  

Kunstihoones suutsid sakslased kõige osavamalt ära kasutada konteksti, ekspositsiooni ?Homo grandis natu?, esitades seega performance?i näituse kontseptsioonist lähtuvalt. See oli omamoodi sümboolne identifikatsioon, milles juba keskealine kunstnik nägi ennast vananedes meeldiva ning armastusväärsena. Meeleolukas oli ka ekspressionistlik loo jutustamise stiil. Andrea Reichel pidas tõelise estofiilina maha saksa keele tunni. Kunstnik esitas saksakeelseid viisakusväljendid, asetades neile eestikeelsete vastetena roppusi, kus ka president Rüütel häbenematult p-sse saadetakse. Teades ja tundes, millised suhted on läbi ajaloo olnud Eestil ja Saksmaal, kus meil on kultuuriliselt kohati raske end lahti rebida nn saksa hegemooniast, oli selline sarkasm ning iroonia looritatud justkui Weimari vabariigi hõnguga. Üleüldise psühholoogilise ja poliitilise kogemusse kõrval on ka lihtsalt esteetiline kogemus üks vaimu vabastamise ning lõõgastumise variantidest.

Siinkohal meenub üks marksistlik mõttetera, milles kõik nähtused, mis igapäevasele kodanlikule teadvusele paistavad mandumise, juhusliku moonutuse, ühiskonna normaalsest käigust hälbimisena, on tegelikult süsteemi enese paratamatud saadused. Selles avaldubki tegelikult süsteemi tõde ning antagonistlik iseloom. Need kunstnikud-performaatorid olid parimad programmilise avangardismi esindajad, kes viisid läbi vormieksperimente sisu arvel.

Kunstiajaloo tõlgendamise probleemidega tegeles otseselt prantsuse kunstnik S.P-38, kes lebas pudeli õlle ja lillekimbuga Jaani kiriku esisel platsil ning pealkirjastas selle performance?iks ?Eine murul?. Loomulikult sekkus aktsiooni ka Eesti politsei. Selliste avalike aktsioonide esitamine pealinna keskväljakul, linnavalitsuse valvsate pilkude ja mitmekümne kaamerasilma all kindlustab alati tähelepanu paratamatult jäädakse fookusesse.

Fookusesse püüdis jääda ka ESTO TV edev, kärarikas kamp, kes nõudis tähelepanu väsimatu segamispoliitikaga. Mis teha, kui enda tegemiste kõrval ei suudeta lugu pidada ning jälgida teiste omi! Suur osa linnarahvast loomulikult ei saanudki aru, mis toimub, sest (rahvusvaheline) üritus oli teada vaid kitsale siseringi kunstikogukonnale. Võibolla näibki analoogsete aktsioonide vägivaldne tõlgendamine pigem kättemaksuna (kunsti)maailmale. Tõlgendamisega me hoopis kurnaks toimuvat.

Kokkuvõttes võib nentida, et liialdused ja normaalse kulgemise katkestused avavad Eesti ühiskonna töötamise tegeliku mehhanismi.

Rooste helistas mulle ja küsis intervjuud Mülleriga. Et peaks rääkima pahedest, kuna Sirbil tuleb PAHEDE ERI (ometi üks mõistlik eri). Ja Mülleriga loomulikult sellepärast, et ta on tuntud joodik ja sobib pahe erisse hästi. Kuna diktofonimees ma ei ole, siis ma otsisin Mülleri üles (Müller oli Viinahavval ja oli täis, et see oleks teada) ja leppisin kokku, et Müller kirjutab mulle vastused, millele mina kirjutan küsimused otsa. Müller oli nõus tingimusel, et ta saab Roostelt viissada krooni ümbrikus. Sosistas mulle veel kõrva kõkutades, et siis khk, ei pea, khk, makse maksma1. Nii Tõnis Paltsi stiilis. Jürgen oli nõus, aga Mülleril polnd järgmisel päeval miskit meeles, nõudis küsimusi ja viitsada krooni…. aga me ei leppinud ju nii kokku! Hüüdsin mina.

 

 

Mart Kivastiku küsimused Aleksander Müllerile

 

Kui ma sind esimest korda nägin, elasid sa Mülleris. Olid vene ajal omaenda majas üüriline. Ma olin neliteist ja polnud eriti joonud. Ma ei mäleta, kes mind sinna viis. Ei, järsku ma olin ikka kaheksateist! Laine oli parajasti Tartus esinemas ja seetõttu oli Mülleris ka Dixon, Laine mäned?er. Kõik olid väga pahelised, s.t väga täis. Dixon magas, kõht püsti. Paar kuud hiljem ta suri. Sina olid Karvandi plaadid ära käianud. Plaadid olid ära kriimustatud, nende pealt oli söödud ja joodud. Kogu see elamine oli õudne prügimägi. Siis ma nägin esimest korda pahelist elu. Mida on peetud boheemlaste pahelisuseks? Mis sa sellest arvad?

Kas paheliseks hakatakse sellepärast, et rohkem kunstiinimesena näida? Täis peaga ju midagi suuremat korda ei saadeta, ainult räusatakse. Sina röögid täiest kõrist, aga see pole huvitav. See on tüütav, aga samas ei meeldi mulle see pahetu kunst ka üldse. Kui on korralikud suurt palka saavad teenelised kunstnikud. Pesevad pidevalt autot jne. Milleks üldse autot pesta? Ei, mulle ei meeldi väga kumbki ots. Aga järsku saavad inimesed lihtsalt vanaks? Uljanov oli Vene telkus, see näitleja, kes mängis kommuniste, kindraleid ja direktoreid, aga mängis Mihhalkovi juures ka. Suurepäraselt. Ta rääkis väga tarka juttu. Et oli nii paheline kui võimalik, aga siis sai jõud otsa. Ei jaksand juua, ei jaksand naistes käia, ei jaksand lihtsalt enam. Mitte et oleks vanemaks ja targemaks saanud, aga jõud sai otsa. Vanal inimesel ei seisa! Ja siis on pahelisusega lõpp. Siis pestakse autot. On sul auto?

Siis tundub vahel nii, et need, kes ei suuda mingil hetkel pahelisusega lõpetada, ei märka seda teha või ei taha, neil võib sandisti minna. Lastakse endale või kellelegi teisele kuule pähe, saadakse muidu surma. Tundub nii, et kui eluisu on suurem kui pahelisus, see õilis pahelisus, mis on mõnikord jäle tüütu, näiteks Varblase väga tüütu pahelisus, siis lõpeb kunst otsa. Siis liisitakse võimaluse korral auto. Tegelikult ma ei teagi ühtegi kunstnikku, kes oleks olnud liialt korralik. Aga pahelised inimesed, mis tavaliselt tähendab lihtsalt joomist ja laaberdamist, ei ole kunagi olnud pahad. Halba pole nad ju kellelegi teinud. Karjuvad kõvasti, et neid tähele ei panda. Sina karjud ka sellepärast?

Üks mittepaheline küsimus ka, kui võib? Kas sa mõnda pilli ka mängid? See klaveriklimberdamine on mingi bluusi näitlemine. Laulmine on ka selline stiililaulmine. Ma olen mõelnud, et mis kunstiliiki sa esindad, peale selle, et sa jood ja räägid anekdoote? Kas sa oled selline üldkunstnik? Mis on su ?anr? Küsimus on tegelikult tõsine? Ja kust lõpeb kunst ja algab lihtsalt pahelisus?

Tegelikult on see loll küsimus, aga räägi ikka. Palun.

See ka veel, et ma ei teagi, kumb on pahelisem. Kas metsikult juua või metsikult tahta kirjanike liidu Tartu osakonna esimeheks. Tegelikult, ma mõtlen päris tegelikult on kõik ikka ümberpöördult. Ma armastan pahelisi inimesi ja kardan kirjanike kiidu esimehi. Ise ka ei tea, miks. Ja isegi nii, et kui paheline juhtub saama (mis tegelikult ei ole võimalik, sest siis ta lihtsalt teeskles pahelist) esimeheks, siis ta muutub tegelikult paheliseks. Niinimetatud kunstnikud ehk köietantsijad, nagu Sass neid kutsub, tavaliselt sellele kohale ei satu. Aga meeletu mäsu käib selle kaheteist tuhande krooni pärast. Pahelistest puudus ei ole.

Mõnikord pahelisus sobib, selles mõttes, et kui tüüp on pahelisuse kaotand, siis ta kaotab rohkem kui pahelisuse. Nüüd Mutt vihastab, aga Mutt meeldis siis mulle eriti, ma olin kohe ta fänn, kui ta magas peadpidi kausis.2 Siis ta kirjutas ?Fabiani?. Kui ta korralikuks hakkas, enam ?Fabian? ei tulnd. Aga peab ju ellu jääma. Kui Volk jookski kogu aeg, siis teda enam ei oleks. Varblane jookseb ka lõpuks arsti juurde, kui t?jortikuid liiga palju saab. Ja kardab Runnelit kui tuld, hakkab sõnu valima ja kannab lipsu. Et elus püsida. Mina olen nõus alla andma küll, peaasi, et tüübid välja ei sureks. Aga need, kes jaksavad nn pahelised olla, andku tuld! Muidu läheb elu puhtaks kapitalismiks kätte. Aga selline elu on mõttetu! See on Kenderi maailm. See võib isegi väliselt paheline olla, mingi narkots ja klubid, aga see on tühi. Nüüd ma tean! Rokkiv pahelisus on hea! Rolling Stonesi ja Doorsi tüüpi (Keith Richards on parim!). Aga tümpsuv pahelisus on mannetu. Küll bravuurikas ja teinekord jõuline, aga andetu. Tööga saavutatud pahelisus. See ei ole õilis, vaid väljaarvestatud müüv pahelisus. See mulle ei istu.

 

Aleksander Mülleri vastused Mart Kivastikule

 

Kui Mart mulle selle austava ettepaneku tegi, andmata isegi küsimusi, mõtlesin, kuidas alata.

Mardi esimene küsimus oli: ?Mis on pahe??

Olen raske nägemispuudega. Raamatulugemisel isegi kahe erineva luubi mees. (Luubi all pole mõeldud veesõidukit.)

Millegipärast, nagu nägemispuudega inimesed ikka, fokuseerin enda pilgu, kuhu juhtub, mõnikord ka vastutulija silmadesse.

Kui läksin Mardiga sellesama intervjuu asjus trehvama, tuli mulle päise päeva ajal, tõsi, inimtühjal tänaval, vastu umbes 13 ? 15-aastane poiss. Ütles: ?Mis sa passid!? Ei mõistnud teistmoodi kontreerida kui: ?Ich bin ein Lustmorder?. Küll oli poisil minek.

Mardi järgmine küsimus oli: ?Kuidas see muusika või muu kunstiga on seotud??

Vastus: ?Rõõm ja ahastus või vastupidi ? ka kapten Ahabi armastus Moby Dicki vastu. ?

Kivastik: ?Naised??

?Pole probleemiks. Sir Elton Johnil ehk??

?Viin??

?Teataval määral paneb aju liikuma ja kui liiga liigub, siis seisma.?

?Kuidas Eestiga on? Kas pahelised on halvemad või paremad kunstnikud??

Vastus: Kas mära rautamine on kunst? On küll! Tervel ilmamaal on Eesti parim kunstnik Eduard Viiralt. Oli ta paheline??

?Millal sa jooma hakkasid??

?Siis kui mõistus pähe tuli.?

Küsimus (mu meelest loll): ?Kas kohe lapsena või ajapikku??

?Mõistus ei tule nagu usk, et saad Jumalaga vastu pead ja nüüd on kõik ühel pool. Ikka ajapikku.?

Küsimus: ?Kas pahe on hea??

Vastus: ?See võtab mõnedki hinged maha, aga kui ei oska balansseerida nende vahel, siis on su karjäär köietantsijana läbi. Ma ei tahaks rääkida endast kui poeedist, pigem olen juhuluuletaja. See väheke poeesiat, mis on ilmunud. Pean ennast konglomeraadiks Anto?a T?ehhontest, Oskar Lutsust, keegi on maininud veel Daniil Harmsi, kuid peaasjalikult olen ma Jumal. PÄRAKU Mülleri Sass. Kui rääkida eeskujudest, siis Roald Dahl.?

 

P. S.

Mulle lollikesele on viimastel aastatel paar fakti rõõmu ja hõlpu valmistanud. Esiteks, kui Sirje Ginter kandideeris Ugala teatri kunstilise juhi kohale, ja nüüd, kui Olev Remsu tahab saada kirjanike liidu Tartu osakonna päälikuks.

Tooks siin ära Johnny B. aastakümneid tagasi kirjutatud epigrammi:

 

Olevik ja minevik

O. Remsujev falloslik

Õlal paun ja perses seep

Toimetaja tööd ta teeb

 

P. P. S.

Ja veel üks asi, armas Jürgen. Ma ei oska seda lugu kuidagi kokku monteeri
da. Palun tee ise.3 Sest nagu Tartus kombeks, olen ma juba eilsest (neljapäevast saadik) täis. Aga viimse selge pildiga tahaksin veel öelda, et pärast mitmepäevast asjaajamist Aleksander Mülleriga sai selgeks, et paheline inimene on väga hea, väga tüütu, väga purjus, väga andekas ja kohutavalt edev. Müller oli oma intervjuu ammu enne, kui talt seda paluti, endale pähe õppinud. Ta oli SUUREKS MOMENDIKS valmis. Ta kordas oma vastuseid sõnahaaval, kui mul midagi segi läks. Ta helistas mulle igasugu tuttavate mobladelt (tal endal pole), et kuidas intervjuu ikka kulgeb. Praegu istub ta Viinahavval ja ootab teksti. Ma olen väsinud. Aga päris õnnelik, et Mülleriga asju pidin ajama. Et jummalapärast temasugused päriselt otsa ei lõpeks. Sest luuserid viivad elu edasi, kuigi näib ju vastupidi.

Ja lõpetuseks olgu see segane lugu pühendatud kõigile, kes vastu ei pidanud ja ennast surnuks elasid, nagu Konrad Mägi, Mauri Raus ja teised pahelised. Ja ka kõigile neile, kes alla andsid ja ?tööle? hakkasid (kuigi surid kunsti jaoks), nagu Wiiralt ja Mutt. Kõik nad on oma elu ohverdanud. Et meil oleks huvitav olla.

 

P. P. P. S. Sass peab end hetkel siiski põhiliselt poeediks. Isegi pimedaks, nagu Jeff Healy, Ray Charles või Homeros. Ja põhjusega, mitte nagu? (seda lauset ma ei lõpeta, ei mahuks kümne tuhande märgi sisse ära).

 

¹ Sellest polnud meil päriselt juttu; rääkisime ikka honoreerimisest.

 

2  Mihkel Muti kommentaar: Mõtlesin algul selle maha tõmmata, sest ma ei tavatsenud magada ?peadpidi kausis?, vaid vähe esteetilisemalt, ka ei ole me sõltuvalt staa?ist hr Kivastikuga kunagi koos pidutsenud,  nii et mis tema sellest kõigest teab, noku sihuke? Siis aga lõin käega, las laulab.

 

3 Pole eriti midagi tehtud. ? Toim

 

 

Teiseks on liberalismi ja liberaalse ideoloogia võidukäik Eestis seletatav sellega, et individuaalseid väärtusi eelistatakse kollektiivsetele. Pendel on lihtsalt liikunud teise äärmusse, tahetakse põgeneda nõukogude ajal pealesurutud kollektivismi eest. Paraku aetakse segi totalitarism ja kollektivism. Nõukogude sõjalise okupatsioonivõimu ametlik ideoloogia väärtustas tõepoolest kollektiivseid väärtusi, tegelikkuses aga tegi kõik selleks, et ühistunnet ei saaks tekkida. Ühiselu vormid, mida propageeris nõukogude võim, olid eestlaste loomule võõrad ja suuresti vastuvõetamatud. Niipea kui inimesed tahtsid koonduda gruppidesse mõttekaasluse või huvide alusel, läks võim valvsaks ja keelas vähimagi kahtluse korral kooskäimise. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid keelustati kohe, kui nõukogude võim saabus. Samuti pandi kinni kõik ideoloogilise kallakuga seltsid ja ringid. Vaba aja veetmise eest pidid hoolt kandma kultuurimajad, mis pidid hoidma parteiliselt õiget joont. Tõsi, oli ka neid kollektiivse tegevuse vorme, mis inimestele omaseks said, näiteks õpilas- ja üliõpilasmalevad, mille asemele praegu pole suudetud luua midagi samaväärset. Lapsevanemad meenutavad härdusega ametiühingute poolt lastele organiseeritud nääripidusid ja suvelaagreid. Töökollektiivid kasutasid ettevõtete puhkekodusid ja muid hüvesid. Ent need olid üksikud valged laigud pimedas okupatsiooniajas ja nendegi eesmärk oli tegelikult ideoloogiline mõjutamine.

Õigem oleks öelda, et Nõukogude okupatsioonivõimu ideoloogia polnud mitte kollektivism, vaid totalitarism. Sovhooside ja kolhooside loomine üksikute talude asemele, ettevõtjate ja omanike klassi hävitamine ning suurte ettevõtete asutamine oli küll sõnades töörahva huvides, ent tegelikult teenis totalitaarse võimukliki huve. Okupatsioonivõim rääkis kõikide inimeste võrdsusest, tegelikkuses olid aga mõned võrdsemad kui teised: nad said eelisjärjekorras kortereid, autoostulube, turismituusikuid, puhvetist viinereid ja rohelisi herneid ning sõitsid välismaale ?neetud? kapitalismi imetlema. Paremaid inimesi raviti erihaiglas ja kuulekatele intelligentidele anti võimalus lastele erikallakuga koolides paremat haridust anda ning pooltõtt rääkida. Need, kes olid ?pumba juures?, tõid hõlma all töö juurest koju varastatud kaupa või teenisid oma tulu defitsiidi vahendamisest sõpradele ja tuttavatele. Kardan, et just see eluvorm ? igapäevane võitlus oma privileegide eest ? on saanud eestlastele viimaste aastakümnete jooksul liiga omaseks. Ma ei pea siin silmas rehepaplust, mis õigustab üksteise tagant varastamist ja vanakuradile oma hinge müümist. See eestlaste kirjeldus on ilmselgelt utreeritud. Varastamine on meie ühiskonnas siiski taunitav ja seetõttu ei saa ärastamine kesta lõputult. Mida tugevamaks muutub õigussüsteem, seda vähemaks jääb ka rehepaplust.

Mõtlemapanev on, et eestlased hoiavad ikka veel kiivalt kinni arusaamast, nagu oleksid inimesed teeninud ära ebavõrdse kohtlemise. Nagu oleks see, mida inimene oma eluga teeb, puhtalt tema enda asi. Need, kes on jõudnud haljale oksale, on selle ise ära teeninud. Ja need, kes on puu all, on ise süüdi, et ei ole suutnud kõrgele ronida. Ei osata näha, kuidas ühiskond ise oma ebaõiglase korraldusega soodustab ühtede inimeste edasijõudmist ja teiste mahajäämist.

Oleme unustanud, mida tähendab tegelik solidaarsus. Eesti ühiskond pooldab individualistlikke väärtusi, sest tal on ühenduste tähendusest vale arusaam. Kollektiivsed eluvormid, mida okupatsioonivõim ette nägi, polnud head mitte selleks, et anda inimestele võimalus sidemete tõttu kaasinimestega arendada vabalt oma individuaalsust, vaid et omandada see identiteet, mida totalitaarne võim ette nägi. Meil pole mingit põhjust põgeneda kollektivismi eest individualismi, sest kollektiivsed väärtused on meile nõukogude võimu ajal tegelikult võõraks jäänud. Ühishüve ei tohi võrdsustada ühe grupi erahuvil põhineva hüvega, mida esitati kui ühishüve.

Oleme võib-olla liiga hästi omandanud okupantide propaganda tulemusena sündinud arusaama, et kapitalistlik majanduskord tähendab vereimemist ja üksikute rikastumist. Oleme selle tõe omaks võtnud ja nüüd omal maal teoks teinud. Vahe rikaste ja vaeste vahel suureneb hirmuäratava kiirusega. Ja seda saadab küüniline õigustus, et need, kes elus edasi ei jõua, on kas laisad või rumalad. Hoolimata sellest, et nii haridus, teadus kui ka tervishoid kiratsevad, alandatakse makse. Lootes, et kui inimestele jätta kätte rohkem raha, siis saavad nad omaenda äranägemise järgi realiseerida oma hea elu mudeli. Ometi on raske ette kujutada, kuidas veidi rohkema rahaga, mis inimestele alanevate maksude ja mitmesuguste maksusoodustuste tõttu kätte jääb, saaks aidata jalule hariduse või meditsiini. Veelgi mõistetamatum on, kuidas tahetakse jõuda teadmistepõhisesse majandusse, kui teadust ja arendustegevust toetatakse ainult näpuotsast.

Kõik see näitab, et Eesti ühiskonna väärtused on tasakaalust väljas ja sotsiaaldemokraatlik vaakum alles ootab täitmist.

Tallinna Kunstihoone näitusesaalides on sadade silmapaaride ees igasugust pulli tehtud: must kontsertklaver sepavasaratega pilbasteks haamerdatud, stalinistlikku staatikat ja postmodernset pornograafiat pandud, loomi ahistatud, kust, veini ja verd joodud. Meenub, et mullu suvel oli mul au ühte performance’i sekkuda ja alasti naisrektorit mingi õliga võida.

Kunstihoones on kunstilises võtmes ka spordi moodi asja aetud: eelmise jõulu eel peeti Raul Meele installatiivsetel raudplaatidel välkmaleturniir Sirbi rändkarikale, nüüd on järg ei millegi muu kui kuningas jalgpalli enda käes. Vile antakse täna pärastlõunal kell viis.

Et Inessa Josing jõudis oma fotograafiga ka mind teisipäeval üles võtta ja mingi pilt jalgpalliga Tedrest peaks seega “Kas te räägite jalgpalli?” näitusel rippuma, ei kirjuta siin alljärgnevalt mitte Sirbi filmitoimetaja, vaid räägib jalgpallipalavikus eksponaat kui selline.

Kui vutiprojekti “Kas te räägite jalgpalli?” raames lastakse linale ka 13 täispikka mängu- või dokumentaalfilmi, mille kõigi läbivaks teljeks on jalgpall. Goethe instituudi vahendusel antud valikus on tervelt üheksa Saksamaal toodetud linateost. Seoses selle ülekaaluga tuleb kohe teadvustada, et järgmisel suvel peetakse Saksamaal jalgpalli maailmameistrivõistluse finaalturniir, kuhu 32 edukama vutiriigi hulka Eesti, Venemaa, Läti ja Soome jälle ei pääsenud. Planeedil on üle 190 riigi, mis kuuluvad ÜROsse, aga rahvusvahelisse jalgpalliföderatsiooni ehk FIFAsse mahtus neid juba tosin aastat tagasi tervelt 210. Brasiilia on tulnud maailmameistriks viis, Itaalia ja Saksamaa kolm, Argentina ja Uruguay kaks korda ning Inglismaa ja Prantsusmaa korra. Tipus on väga kitsas ja ilmameistrite “klubis” vaid seitse riiki. Kindlasti tuleb Saksamaal kui MMi korraldajamaal tuleval suvel kanda rõhuvamat vastutust, erilist missiooni.

Kui päike, õhk, vesi ja toit välja arvata (seksiga on lugu kahtlasem), siis on just jalgpall see imeliselt siduv mängude mäng, mis inimkonda, riike ja rahvaid, kõige rohkem üheks rõõmust rõkkavaks või vihast sisisevaks kuhilaks suudab liita. Täna võid sa olla mingi vulkaani armust pursatud ja ilmakolkasse unustatud Island või Trinidad ja Tobago, aga homme kordud sa maagilise võitjariigi nimena miljardite murjanite ja paksude tarkade meeste huulil.

Saksamaa kui riigi tõusu tuhast kujutab Ku näituse koosseisus linale toodav Sönke Wortmanni täispikk mängufilm “Berni ime” (2003). 1954. aastal peeti Šveitsis teine pärastsõjaaegne MM jalgpalliturniir. Saksamaa oli end varemetest üles rebinud, baarides vahiti juba telekat, turule toodi esimesed transistorraadiod, kuid sõja vallapäästnu ja natsismi süü rõhus sakslasi nagu pruuni pleki väljapesematu needus. Ja millest siis veel, kui mitte vuti MMi tiitlist võis üks segi tambitud rahvas üldiselt liitva ja kosutava puhangu saada. Enne sõda olid vuti ilmameistriks tulnud vaid Itaalia (1934, 1938) ja Uruguay (1930, ka 1950). Kolmanda uue riigina hõiskas 1954. aastal Saksamaa LV, kes finaalis sai 3:2 jagu legendaarsest (Lorant, Kocsis, Bozsik, Puskas!) Ungarist. Selle võiduga seoses pole liialdus rääkida Saksamaa rahvuslikust uuestisünnist.

Wortmanni (s 1959) linateose “Berni ime” keskmes on üks usin ja ettevõtlik saksa perekond. Isa pääseb NSVLi sõjavangist tagasi alles 11 aasta ja nelja kuu pärast, kuna talle lisati sabotaažis süüdistatuna viis aastat tööorjust. Naasnuna tekib tal korraks isegi kahtlus, kas Matthias ongi üldse ta poeg, ent aastad klapivad. Pärast ahastab isa Richard aga lausa pisarais, kui vanem, propagandast pimestunud poeg tõotavasse Saksa DVsse pageb. Tütar on tubli baariteenija, naine aga üpris klišeelikult karm ja vapper saksa “pärastsõjanaine”. Matthias taob koos oma nagade kambaga kaltsukera, sest õhku täis puhutud jalgpall on veel luksuskaup. (Seoses sellega meenuvad kohe meie Richard Janno “Vutimehed”.) Kuid perekond peab baari, mille lae all ripub ka sinisilmne telekas ja vutiseanssi vaatama pääsemine maksab eraldi õllest 50 penni! Matthiase iidoliks on saksa rahvuslik jalkastaar Helmut Rahn, kellele poiss kirikus küünla süütab. Kuid katse pääseda Berni finaalturniiri vaatama katkeb vaksalis isale vahelejäämise, paari siraka ja koduarestiga. Vutilahingutega Bernis seob Matthiast nüüd venna toodud raadio.

Mäletan, et just raadiost kuulsin oma esimest jalgpalli MMi finaali 1966. aastal minagi, sest Rekord 6 oli meil veel ostmata ja ehitusvalitsuse rahvateleviisorisse ei suutnud ka suurim spetsialist peale ebamääraste udukogude mingit vaatemängu ette võluda. Orissaares polnud siis veel töötavat telemasti ja Pärnu torn jäi kaugeks. Londonis Wembley staadionil peetud finaali ajal olin millegipärast Saksamaa poolt, ema hoidis pöialt inglastele, kes kõigi aegade dramaatilisema ja ka vaieldavama MMi vutifinaali lisaajal lõpuks 4:2 sakslasi lõidki.

Tolleaegses Kingissepas mängisid jalgpalli peamiselt venelased: soldatid ja sõjaväelaste pojad. Käigu pealt valides moodustati ka segavõistkondi ja minusugusele kümneaastasele pallipoisile oli suur päev, kui kusagile kaitsesse augutäiteks platsile pääsesin. Kooli staadion oli meil kohe pika puukuuri taga. Vanemad poisid käisid metsast värava põiklatti langetamas, aga laasituna ja postide peale tõstetuna vajus see ikka keskelt looka. Väravavõrku prooviti kalurite tagant noolida või rüüstati linna servast mõni võrkpallilina. Sest värav, mille taga rippus palli sahistav võrk, oli tol ajal kõva sõna!

Hiljem moodustasime täiesti omaalgatuslikult linnajagude kaupa kuus võistkonda, panime välja karika ja mängisime oma turniiri. Polnud meil mingit treenerit, kohtunikku ega õpikut; teadmised, vile ja nõksud, mida näiteks ainsa saarlasena ENSV noortekoondisse kuulunud Jaak Maripuu saarele tõi, liikusid suust suhu ja leidsid konti mööda rakendust. Ja siis tuli jälle sihuke aeg, kui palliltagumine alles hämaras lõpetati, küünal keset platsi põlema pandi ja murul hakati raha peale kaarti lööma.

See polnud Sönke Wortmanni lavastatud patriootilis-kunstiline koguperedraama “Berni ime”, vaid üks teine, ülesvõtmata dokfilm. Kahjuks või ka õnneks polnud mul/meil 1970. aastal päris oma riiki, kellele jalka MMil hingest kaasa elada. Asja ajas siis ajutiselt aseainena ära Brasiilia, kellest on tänaseks mulle jalgpallis saanud vaat et surmavaenlane. Aga Saksamaa on jätkuvalt sümpaatne. Eks näis, mis see järgmine suvi neile kodus toob!?