Toeta
Otsi

kliima

  • On valgus Tartu peal

    JAAK KIKAS

    Kiwa ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos“ tARTu galeriis kuni 23. XII ja Tatsuru Arai, Exotikdoti ja Paola Medina Querini näitus „Kontiinumi teisendus“ Pallase galeriis kuni 20. XI, kuraator Kiwa.

    Oktoobri lõpus oli valgust Tartus jälle rohkem kui tavapärastel kiiresti hämarduvatel sügispäevadel, vaatamata isegi Luunja kasvuhoonete valgusreostusele. Toimus järjekordne esinduslik arhitektuurivalgustuse ja valguskunsti festival „Tartu valgus“ ehk „TaVa 2021“, mille raames avati valgusnäitused ka Tartu galeriides, kunstipoe tARTu galeriis aga Kiwa ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos“. QR-kood mu mobiiltelefonis tõendab, et mu organismi on viidud vaktsiin, et mobiliseerida see vastu panema COVID-19 viiruse geneetilisele koodile, kui too peaks mu organismi sattuma, ühtlasi avades pääsu näitustele.

    Tekstina esitatud pildifail. Must lagi on meie toal, tARTu galeriil ka. Ja põrand ja seinad ka, Kaili Kask on tublisti vaeva näinud. Musta keskel seisab neliteist kõrget postamenti kandmaks helendavaid gloobusi. Need on päris tavalised umbes 30 cm läbimõõduga kooligloobused, ainult et helesiniste ookeanide ja roheliste mandrite asemel katavad neid kummaliste sümbolite jadad. Need tunduvad kuidagi tuttavad … Meenub, et ühte sellist kohtasin Voronja galerii XII korternäitusel Tartus 2017. aasta kevadel Kiwa projektis „mikrorajoon. valitud seosed“. Kunstnik selgitab, et gloobuste paljususe mõte sündis juba siis, selle teokssaamine nõudis aga aega ja vahendeid. Gloobuste valguski pole ühesugune: kerade heledus kasvab ja kahaneb näivalt sõltumatult elektroonika ja arvuti juhituna aeglases juhuslikus rütmis.

    Miks just neliteist? Kunstnik viitab Jorge Luis Borgese novellile „Asterioni maja“, kus arvule 14 omistatakse lõpmatuse tähendus. Novell omakorda tugineb Minotaurose müüdile, kus tuleb koletisele ohverdada 7+7 Ateena noormeest ja neidu. Arvu 14 paljud teised tähendused (matemaatilised, mütoloogilised) võib lugeja ise Vikipeedia artiklist leida. Assotsiatsioon, mis mulle (eks ikka mu füüsiku taustast lähtuvalt) pähe tuleb, on muidugi 14 kristallvõret (Bravais’ võret), mis ammendavad kõik võimalikud kristallitüübid. Aga Kiwa gloobused ei moodusta perioodilist kristallstruktuuri. Küsimusele, millisel põhimõttel need on paigutatud, annab kunstnik ebamäärase vastuse: pigem siis sisetunne kui matemaatiline korrapära.

    Kuigi visuaalne üldmulje ja ka näituse pealkiri loob kosmilisi allusioone, ütleb kunstnik, et planetaarse interpretatsiooniga ei maksa liiga kaugele minna. See pole meie päikesesüsteem või ka muu reaalne planetaarsüsteem. See räägib rohkem tunnetusprotsessist, keel(t)est ja koodidest. Rebinud karmikäeliselt gloobustelt mandrid ja ookeanid, on kunstnik need asendanud sümbolitega. Kui olete kunagi püüdnud mõnda pildifaili (JPGd, näiteks) arvutis avada tekstina, siis võivad gloobustel esitatud sümbolijadad tuttavana tunduda. Kiwa ütleb, et neil gloobustel kujutatu pärineb Maast tehtud kosmosefotodelt. Kontrollida seda väidet vaevalt et saab, aga miks mitte uskuda. Seega paikneb gloobustel põhimõtteliselt sama informatsioon, mis fotodel, aga kujul, millest ainult arvuti võib aru saada. Süüvimata peensustesse, mis on seotud binaarinfo sümbolesitustega, on sisuliselt tegemist keelebarjääriga, mis on olemas igasuguse tundmatu (ka inim-)keele puhul. Aga tundmatus on alati midagi, mis aktiveerib uudishimu. Ehk on seal peidus midagi olulist? Mingi salasõnum?

    Kiwa gloobustele paigutatud info on vähemasti sümbolite tasemel visuaalselt hoomatav, kuigi ei ole tähenduslikult interpreteeritav, vähemalt mitte inimvaatleja poolt.

    Mustad augud või miniuniversumid. Näitusel tuleb mul aga planetaarse interpretatsiooni kõrval pähe veel üks, palju võimsam ja tõepoolest kosmiline assotsiatsioon: holograafiline printsiip. Selle, esialgu küll veel spekulatiivse teooria järgi ei kao musta auku kukkuva mateeriaga seotud informatsioon jäljetult, vaid salvestub selle kahemõõtmelisel piirpinnal (sündmuste horisondil, Schwarzschildi pinnal). Samamoodi võib osutuda, et kogu meie 3D-universumi kirjeldus asetseb mingil kujul selle 2D-piirpinnal ja projekteerub meie tarvis tavapäraseks kolmemõõtmeliseks maailmaks. Samamoodi, nagu tasapinnaline hologramm loob ruumiillusiooni.

    Kui nii, siis täidavad tARTu näitusesaali ehk hoopis mustad augud või kogunisti miniuniversumid ja esmakordselt õnnestub heita kõrvalseisjana pilk salapärasele multiversumile. Kui nüüd edasi spekuleerida, hindan, palju infot saaks maksimaalselt salvestada sellise 30 cm läbimõõduga musta augu pinnale?

    Mitte eriti keerulised arvutused annavad tulemuseks 1068 bitti. Pole paha!

    Kiwa on gloobustele infot paigutanud palju vähem ka võrreldes sellega, mille ta sealt on kõrvaldanud. Aga see on vähemasti sümbolite tasemel visuaalselt hoomatav, kuigi ei ole tähenduslikult interpreteeritav, vähemalt mitte inimvaatleja poolt. Tõsi, ega ühe õige eesti gloobuse tarvis palju infot polegi vaja – punasest värvist aitab küll.

    Valgust on vähe nagu mõnes optika või spektroskoopia laboris, kus kõrvaline valgus ei tohi segada. Aga kui moodsas optikalaboris sähvivad nõelteravad laserikiired, siis Kiwal lähtub valgus gloobustest: need hakkavad aegamööda helendama, püsivad nii mõned sekundid ja kustuvad sama aeglaselt. See valgus on mahe, pigem kollakas kui valge. Huvitav efekt: kui neid kerakesi pimedas mõnda aega jälgida, viirastub, et just kustunud kerake helendab pimedas sinakalt – nagu mälestus muistsetest ookeanidest, mille Kiwa on sealt kõrvaldanud. Ei, muidugi on see tuntud täiendvärvides järel­helenduse efekt. Kunstnik arvab ise, et ehk on need hoopis tulevikumälestused ookeanidest, mis kunagi sellest koodist realiseeruma peavad. Ja olulisemaks kui optilist fenomeni peab Kiwa valguse rolli assotsiatsiooniahelate aktiveerija, taju ja tunnetuse stimuleerijana. Kes saaks vastu vaielda? Lõpuks saame ju valguse abil silmade vahendusel suure osa oma informatsioonist.

    Helid, kuigi need kosmoses sellistena ei levi, on „Koodi ja kosmose“ tähtis komponent. Helid on Maria Listra sisse loetud sosinad olematus abstraktses keeles. See on multiplitseeritud kaheksasse valjuhääldajasse vastasseintes (Vesteinn Ludvikssoni raamatust „Kaheksa torustikust kostvat häält“, Loomingu Raamatukogu 1971, nr 22 – kas meenub?), mis saali keskel seisjat ümbritsevad ja omapärase helimustri loovad. See toob meelde ühe teise hiljutise kunstielamuse Kumu näituselt „Murtud sümmeetriad“: hrm199 „ONE1ONE“. Kirjutasin sellest Sirbis (8. I) nii: „Haroon Mirza poolt algatatud „kollektiivne stuudiopraktika“ esitab selle näituse ehk kõige sügavamale ja kaugemale mineva kunstilise vaate. Ulmelise tagasivaatena kaugest tulevikust aastast 4250 püstitatakse probleem teaduse keelest, matemaatika võimalustest ja selle piiridest reaalsuse kirjeldamisel. … Omaette ruumis asuv video-heliinstallatsioon on totaalne ja immersiivne – minge julgesti sinna ringi keskele!“ Teatud tehnilise sarnasuse kõrval kompab ka Kiwa neidsamu keele (keelte), selle (nende) tehniliste võimaluste-võimatuste probleeme. Maria hääl on mahe, uinutav-lohutav, nagu räägitaks lapse või mõne kalli inimesega. Kas teil tekib tahtmine Maria Listra kõnes tähendust leida, aru saada, millest ta räägib?

    Hüperseriaalne muusika ja kvantreaalsus. Ühest asjast pole mina aru saanud: kas Kiwa on lõputult ja kompromissitult aus või on ta trikster? Või äkki on ta mõlemat korraga? Kas nii ka saab olla?

    Siirdugem nüüd Pallase galeriisse, kus Kiwa kureerituna on väljas Tatsuru Arai helilis-visuaalne installatsioon „Thermo“, keldrikorrusel Exotikdoti ja Paola Medina Querini installatsioonid. Näitusi ühendab Aldar Talvistelt ehk Psaikolt laenatud pealkiri „Kontiinumi teisendus“. Intrigeeriv ja salapärane (või isegi vastuoluline) pealkiri on ometigi midagi, milles matemaatikutele – topoloogidele, diferentsiaalgeomeetria ja matemaatilise analüüsi spetsialistidele midagi üllatavat pole. Manipulatsioonid pidevate muutkondadega on ju nende leivanumber. See on lihtsalt näide, kuidas konkreetsed teadmised võivad röövida põnevuse ja salapära. Professionaalide kretinism, mis muud.

    Aga sisu juurde. Kui Kiwa enese näitus on kontemplatiivne-rahulik, siis tema kureeritud näitus on märksa aktiivsem, et mitte öelda agressiivsem. Võiks ka öelda, et valgus ise on seal aktiivsem tegija. Seda võib tõdeda ennekõike suures saalis eksponeeritud Tatsuru Arai teose puhul. Kolm projektorit kuvavad seinale kiiresti suures koguses vahelduvaid lillepilte (jah, siin tuleks epileptikuid hoiatada). Tekib dünaamiline assotsiatsioon Kumus eksponeeritud Ryoi Ikeda „Supersümmeetriaga“, kuigi kujutatavad erinevad diametraalselt (lilled versus Cerni ekraanid-diagrammid). Näituse saatesõnas selgitatakse, et „Thermo“ on kunstniku hüperseriaalse muusika suure projekti teine installatsioon. Tatsuru laiendab seriaalse muusika printsiipi uute tehnoloogiate, tehis­intelligentsi ja algoritmiliste manipulatsioonidega, kombates heli kui füüsilise nähtusega inimtaju piire. „Thermos“ keskendutakse inimese võimele tajuda soojust heli ja nägemismeele kaudu. Kas teie tunnete soojust õielehtede kokkuvarisemisel? Pallase galerii „paralleelversiooni“ kõrval oli ehk mõjuvamgi kunstniku esitus aparaaditehase Armastuse saalis. Mõned vaatajad-kuulajad on hinnanud selle valgusfestivali mõjusaimaks elamuseks. Ekraanil transformeeruvate kujundite (enamikus õied-lehed, aga ka Kiwaga dialoogi astuvad kosmilised visuaalid) muundumist näis orkestreerivat hõbedaste joonte võrgustik, umbes nagu mikro­tuubulid juhivad elusrakus meioosi, raku paljunemisprotsessi. Piltide kõrval jooksev arvutikood ei luba vaatajal aga unustada reaalsuse erinevate kihtide olemasolu. Muidugi võimendab visuaalset muljet helidimensioon. Või tegelikult tuleks öelda vastupidi: kuna kunstnik eksponeerib ennast eelkõige heliloojana, toimivad pildid heliteose partituuri lahutamatu osana.

    Exotikdoti nime taga peituv Colombias sündinud ja praegu Stockholmis tegutsev Maria Paz on olnud õige vagabundliku elustiiliga audiovisuaalkunstnik. Tema Pallase galerii installatsioon kannab pealkirja „Kosmokvantiline fantastika“ („Cosmoquantic fantastic“). Exotikdotile meeldib kasutada oma töödes masstoodangut („hiinlaste träni“), aga tema ambitsioonid on seejuures võõratult suuremad. Saatesõnades paisatakse vaatajate peale füüsikaterminite tulevärk: „kvantvaht“, „eksootiline aine“, „alasti singulaarsus“, „kosmilised stringid“, „kvargisupp“, „Plancki aeg“.

    „Soovin kunstnikuna luua ussiaugu, mille läbi saaks ennast ilmutada fantastiline kosmiline kvantreaalsus,“ on ta öelnud. Kõlab kui ülemlaul füüsiku kõrvadele. Sõnalisest interpretatsioonist lahus näivad klaasist valgusobjektid aga balansseerivat bioloogiliste ja tehnoloogiliste vormide piirimail. Eesti tegijatest meenuvad varajane Meeli Kõiva ja Katja Novitskova.

    Panamas sündinud arhitekti ja valgusdisaineri Paola Medina Querini peegelinstallatsioon „Ühendused“ („Connections“) on õige minimalistlik, aga minu meelest ehk näituste mõjusaim. Prismalisse konstruktsiooni ühendatud peeglite vahelistest piludest paistab hämarasse ruumi valgust. Õhukesed valgusnoad lõikavad udust pimedust. Nii nagu oleviku vahe tera lõikab aja minevikuks ja tulevikuks. „AEG .. MIS SEE ON?“ on kunstnik seinale kirjutanud küsimuse. Ta mõtiskleb saatesõnas seostest kõikide asjade ja olendite vahel siin ajalises maailmas. Need pilud peeglite vahel mõjuvad aga vastupandamatu kutsena sinna taha piiluda. Avaneb seal mingi teine reaalsus? Ehk sootuks erinev sellest, kus elame? Põnevam? Ilusam? Hirmutavam? Ei, tegelikult paistavad sealt täiesti tavalised puidust tugikonstruktsioonid. Jääb siiski irreaalne lootus, et kui ma mõnel järgmisel korral sinna vaatan, siis ehk … Tulge valgusesse!

  • Heitlused sakraalsusega

    ILMAR VENE

    Alljärgnevate ridade kirjutamisele on ajendanud Karl Martin Sinijärv, kes loetud raamatuid tutvustades peatub Hans Henny Jahnni teosel tunnistamisega: „Kallasteta jõgi ajab mind lugejana igas seitsmes mõttes segadusse, tõesti on raske mõista, mis värk on, või kas.“ Järgneb põhjendatud kiitus tõlkijale, tänu kellele võidakse nüüd ka eesti keeles manustada „kraami, mille puhul on küsimusele „Millest see raamat räägib?“ praktiliselt võimatu vastata. Või vähemalt võimatu praktiliselt vastata.“ (Raamatukogu 3/2021, lk 39).

    Õnneks pole Jan Kaus oma suhtumises säärase lapidaarsuseni läinud; sissejuhatuseks küll mainitakse, et arvustada olevat keeruline, kuid mööndusele järgneb igati lugemisväärne tõlgendus (vt Sirp 4. VI 2021). Toonitamata jääb selles ainult, et „Kallasteta jõgi“ on diloogia, mille esimene osa kannab pealkirja „Puulaev“, teine aga, mahukuse tõttu kaheks pooleks jagatud, on pealkirjastatud pikemalt: „Gustav Anias Horni kirjapanek, kui ta oli nelikümmend üheksa aastat vanaks saanud“.

    Keerukuse tunnistamine on kõike muud kui erandlik. Praegugi on mu kõrval põhjalik, üksikasjadeni minev kokkuvõte „Kallasteta jõest“, mis kannab paljuütlevat alapealkirja: „Läbitungimatu meistriteos“ („Ein undurchdringliches Meisterwerk“). Esimese hooga saaks sedalaadi kurtmistele vastata: nii peabki olema, sellele osutab juba pealkiri „Kallasteta jõgi“. Karl Martin Sinijärve küsimuse lahendab napisõnaline vastus: „Raamat räägib kõigist iganes teadaolevaist asjust ja veel mõningaist (de omni re scibili et quibusdam aliis).“

    Aga selline lühidus tuleb arvesse ainult naljatusena; tõsimeelsema tõlgenduse üritaja peab kõigepealt tunnistama, et mahukas teos tõstatab tõesti vastamatuid küsimusi. Minu meelest taanduvad kõik arusaamatused kahele pearaskusele. Esiteks: pikk lugu pole ikka veel saanud kokkuvõtlikku määratlust, lugeja ei taipa, missugust tervikut talle pakutakse. Ja teiseks: „Kallasteta jões“ esineb asju, mille provokatiivsus eirab kõiki norme. Siinkohal näide, milleni võib autor tavakujutluste ignoreerimisel minna. Detektiivkirjanduse austaja teab, et mõrvast piisab terve romaani sisustamiseks: alustatakse laiba avastamisest ja teose lõppedes on roimar tabatud. Mismoodi kujutab seda asjandust Jahnn? Esiteks: tapmine esitatakse üsna tähendusetu juhtumina. Teiseks: tapmise põhjus, on see teose käigus selgunud, osutub nii naeruväärseks, et ükski normaalne inimene ei võta seda tõsiselt. Kolmandaks aga – tapetu „kihlatu“ hakkab mõrtsukat armastama igaveseks ajaks igavesti kuni armastatu surmani ja pärast surma ka.

    Juba see näide peaks tõendama, et mahukas teos, näiliselt traditsioonilises vaimus välja peetud, räägib millestki muust, järgides mingit tundmatut kava, nagu see modernse sihiseadega teoste puhul sagedane. Ja just selles peaks meistriteose läbitungimatuse põhjus seisnema ennekõike: kauge ja igavikuline esitatakse nüüdisaegse igapäevasuse vormis, ilma et autor püüaks nende vahele mingit eraldusjoont tõmmata; pigem vastupidi: jääb mulje, et kirjanik pani suurimad lootused just ühendamatute asjade sulandamisele lahutamatuks ühtsuseks.

    Püüdkem siis eritleda. Väliselt, nagu juba osutatud, mõjub „Kallasteta jõgi“ traditsiooni järgiva jutustusena; on Joyce’i „Ulysses“ žanrilt romaaniks määratletud, siis Jahnni suurteosele näib ju see tähis sobivat veelgi paremini. Kuid mis võiks olla selle „romaani“ puhul määrav, autobiograafilisus või peategelase kujunemislugu või ajaloolisus? Pole kahtlust, et autori elulugu teoses suurel määral kajastub, kuid samas pole tal mõtteski kujutada suhteid kaasinimestega romaanižanri kaanoneid järgides; peategelane kohtub inimestega, olgu siis Lõuna-Ameerikas, Aafrikas või Norras, lahkub nendest ja hiljem nad jutustaja vaateväljale enam ei ilmu. Küll aga saab täheldada, et kõigi kõrvaltegelaste tutvustamisel püsib autori tähelepanu kannatustel ja kõikvõimaliku ülekohtu avaldustel: Gustav Anias Horni „kirjapanek“ on romaan kannatamisest.

    Siin oleks sobilik koht tutvustada käesoleva kirjutise pealkirja tähendust; „kannatus“ on ennist vilksatanud, piisab kukesammust, et selle juurest „sakraalsuseni“ jõuda. Möödunud sajandi 75. aastal juhtusin lugema August Messeri „Filosoofia ajalugu“ ja sellest püsib tänini meeles halvustaval toonil tehtud osutus: seksuaalsust, mis peaks meile püha olema, esitatakse jälgina. See tekitas hämmingut; filosoofia ajaloo autor, liiati XIX aastasajal, oleks pidanud teadma, et algselt märkis „sakraalsus“ kõiki põrmlikule mõistusele lähenematuid nähtusi, olid need siis meeldivad või koledad: hümnid tõusvale päikesele ja Mooloki ohvrid käibisid ühtmoodi sakraalsetena. Sakraalsus läbib Jahnni peateost kahel tasandil. Esimeseks ja maisemat laadi vastaseks osutub seksuaalsus: küll katsub autor endale sisendada, et sugulisus on tegelikult pühadus, mille, sarnaselt kõige muuga, on ära rikkunud alles kristlus, kuid täie järjekindlusega tema suhtumine ei avaldu. Peategelane harjub „higist tilkuvate, ammugi häbitunde kaotanud meeste ja naiste kõntsase seksuaallõhnaga“ (I, 112) – sugulisuse pühadust sellised sõnad vist ei ülista. Aga inimloomuse puudulikkuse asjus on autoril varuks ka vabandus: „See laastamistöö, mida pietism on hingedes teinud, on mõõtmatu“ (I, 366). Nii öeldakse pietistide, see tähendab „usklike“ kohta, kes nägid oma ainulist eesmärki inimloomuse puhastamises.

    Mispärast on jutustajal tingimata paarikut vaja? On esimene saatja surnud, siis tema asemele peab tulema teine: hea Enkidu (s.t Gilgameši sõbra) vahetab välja tema antipood, kurjuse kehastus. Pildil Gilgameši sõber Enkidu. Iraagi muuseum Bagdadis.

    Teine tasand osutub kõrgemaks, nii-öelda metafüüsilisemaks: armastav inimene on teadlik oma jumalikkusest, mille esmaseks tunnuseks peetakse teatavasti jäävust, ja seepärast tal kogemusega, mis tõendab tema jumalikkuse puudulikkust, on raske leppida. Ülalpool olen osutanud tutvustatava ainestiku vaheldumisele: diapasoon on lai, elitaarsest muusikast kuni hobusetõugude aretamiseni. Ootuspäraselt räägib autor asjust, mis on talle tuntud kõige paremini; karge Norra olustik asendub pehmema Rootsi ja hiljem veelgi ühtlasema Taanimaaga. Eriline tähelepanu saab osaks kõige elusa ühtekuuluvusele, seob ju neid kõiki kannatuste kett. Jahnni arusaam jumalusest, „suurest Nullist“, toob meelde Hieronymus Lormi, kelle kujutluses kõiksus oli „võrsunud õndsast eimiskist (dem seligen Nichts entstiegen); vastuste subliimsus ei tohi ometi küsimustest maha jääda.

    Üldse väärib indialik traditsioon Jahnni puhul arvestamist; sest mida muud jääks üle, kui kristluse vaimuga immutatud kujutlused vastu hakkavad? On siinpoolsus kord igavene ja sealpoolsusest ilma, siis jääb vaid ahastada kannatuste keti otsatuse pärast. Albert Schweitzer arvas väljapääsu leidnud olevat kristliku jumala loomes, s.t eluslooduses, ja sõnastas isegi vormeli Aukartus Elu Ees, kuid õgimise tarvidus ei jäänud selle läbi väiksemaks; ja nii pidi Eugenio Montale talle oma luuletuses andma õige pentsiku osa: „Doktor Schweitzer pildus elusaid kalu näljastele pelikanidele. / Kaladki on elu, ütles ta, / ainult et madalamat järku“ (Ain Kaalepi tõlge, tsiteeritud mälu järgi).

    Midagi uut selles muidugi polnud, džainismi piires on ussikeste ja putukate kummardamine aastatuhandeid aus püsinud; meenutagem, et indialiku lektüüri mõjul hakkas Lev Tolstoi vett kurnama; kirjanik ei soovinud, et ta magu pisiolendid elust ilma jätab. Ollakse kord oma tarkusega niikaugel, siis jääb veel ainult tunnistada, et meis elav hing on ainus meile tuntud jumalus ja sellega on indialikule maailmapildile kroon pähe pandud. Aga sellest pole Hans Henny Jahnn hoolinud, talle piisas ahastamisest siinset maailma painavate kannatuste pärast: „on, nagu on“.

    Seiskumist ei saa tema suurteosele ette heita, kuid muutlikkuse tohuvabohus on ka midagi konstantset: peategelaste tandem. Siitpeale kerkib küsimus: mispärast on jutustajal tingimata paarikut vaja? On esimene saatja surnud, siis tema asemele peab tulema teine: hea Enkidu (s.t Gilgameši sõbra) vahetab välja tema antipood, kurjuse kehastus.

    Olen nüüd endast ette rutanud, et vihjata ettevalmistavalt esitamiseks kavandatud tõlgendusele. Minu meelest rajaneb „Kallasteta jõgi“ Gilgameši eeposel ja saksa kirjaniku inspireerijaks ma pean Joyce’i „Ulyssest“. Iirlasele tundus, et Homerose eepos võiks olla alusraamiks panoraamile, milles ta võtab kokku kõik; kavatsust arendades hakkas ta tutvuma võimalustega, jõudes peagi Victor Bérard’ini, kes oli „Odüsseiat“ kommenteerinud tervelt neljas köites; see mahukas kommentaar kujunes aluseks „Ulyssesele“. Valminud romaani pealkiri kergendas tõlgendajate tööd; nad said peagi allikate jälile ja juba autori eluajal ilmus tõlgendus, milles näidati, kuidas „Odüsseia“ kakskümmend neli laulu „Ulysseses“ kajastuvad. Esitus mõjus nii usutavalt, et Joyce pidi tõlgenduse aktsepteerima.

    Muidugi oli tema teos kõike muud kui teisend Homerose lugulaulust; raamatus, nagu juba osutatud, on esituse saanud kõik, isegi inglise kirjanduslugu võetakse kiirkorras läbi. Joyce’ile piisas ideest ja veelgi suuremal määral piirdus sellega Jahnn, kui ta oli otsustanud näidata, mismoodi võiks Gilgameši ja Enkidu lugu ilmuda XX sajandi oludes. Juba ette paistab ära, et tema sõltuvus „allikast“ pidi kujunema veel palju vabamaks kui Joyce’il. Küll tohib oletada, et ajapikku on ilmunud mahukas „gilgamešoloogia“, aga paika peab seegi, et usaldusväärsemat ettekujutust teose mahust ja terviklusest, olgugi fragmendid sellest säilinud neljas keeles, eales ei saada. Jahnnile annetas „alusraam“ ainult tegelaste tandemi, ühtekuuluva sõbrapaari.

    Käesoleva kirjutise „sõnum“ taandub seega väitele: Joyce alustas äratundmisest, et raamatus, milles „Odüsseia“ tegevustik kajastub hädavaevu äratuntavalt, oleks võimalik esitada kõik, milleni tal on õnnestunud jõuda aastakümnete jooksul; Jahnn esitab oma peateose veelgi iidsema eeskuju, Gilgameši eepose najal, jättes endale tunduvalt suurema vabaduse: Gilgameši ja Enkidu lugu jutustades on kirjanik esitanud, mis talle elu jooksul kogetust tundus oluline, ja mõistagi eelistas ta rääkida asjust, mis olid talle tuntud kõige paremini.

    Jääb vaid lisada, mismoodi ma oma meelevaldse oletuseni olen jõudnud. Esmalt kallutavad selles suunas arvama autori osutused Gilgamešile ja assüroloogilise hõnguga tekstilõigud (Ungnad); neid on nii ohtralt, et ka väljaande kujundaja, Andres Rõhu, kes mu meelest väärib lausa ülistusi, pidas kõige kohasemaks kasutada Baabüloni meenutavaid artefakte. Aga kaudsemaid kajastusi täiendavad ka otsesõnalised vihjed; minu meelest on kirjanik „plaanile“ kõige selgemini osutanud „Gustav Horni kirjas oma surnud emale“, olgugi et ka need osutused jäävad ühetähenduslikkusest kaugele. Iseäranis käib see esimese lause kohta, millega „plaani“ tutvustamist alustatakse: „Alfred Tutein kägistas mu armastatu ja see oli põhjus, et ma pidin vaheldusrikastel, mõrudel ja tiivustatud aastakümnetel teda armastama õppima“ (II, 634). Võib-olla leidub lugeja, kes selle lause arvab arusaadavaks, kuid mina paraku selliste hulka ei kuulu. Mõistetavamaks pean teist lauset: „Kuid Ellena oli surnud ja seejärel oli mul ülesanne, et läbistada ühte inimest tervenisti oma mõistuse, hinge ja meeltega“ (II, 635). Nii ütlen sellepärast, et „läbistamine“ toob mulle otsekohe meelde vereülekanded, mis peavad (vist) sõprade hingedele ühtekuuluvuse andma, ning sellele järgnevad kirjeldused, mille käigus näidatakse, missuguse hoole ja armastusega Horn „palsameerib“ sõbra surnukeha; ei usu, et leiduks lugeja, kes neid kirjeldusi võtaks kõige otsemas tähenduses, tõenäolisem on, et need järgivad mingit mõistukõnelise tagapõhjaga kava. Kõige selgemalt aga kõlab kolmas lause: „Me tegime teineteisele seda, mis inimeste arvates on ainult jumala päralt: andsime andeks kogu elu, kogu eksituse, kõik tehtu“ (II, 637). Arvan selle kõige selgemaks, kuna siin saab sõnastuse Gilgameši eepose peateema, püüd jumalatega võrdseks saada.

    Muidugi tuleb ennist öeldut võtta ettevaatusega; sest mida oleks meil võimalik teada inimeste tahtmistest, kes on elanud aastatuhandeid tagasi ja kelle sooviavaldusi me tunneme väga katkendlikult. Isegi tollased käibetõed pole meile enam mõistetavad; kõik vististi ei tea, et kaugminevikuline kujutlus lahutamatust sõbrapaarist (mida Freudist peale seostatakse homoseksuaalsusega) rajanes nii-öelda filosoofilisel alusel. Tegi täiusliku sõpruse (või armastuse) võimalikuks hingeline ühtsus, siis sellest igati loogiliselt tulenes, et täielikuma sulandumise saavutavad samasooliste inimeste hinged; hing ju tollal, erinevalt nüüdisajast, oli kõigiti reaalne üksus ja sellepärast tuli inimese sugu selle küsimuse puhul tingimata arvesse. Oli (südame)sõber surnud, siis see tähendas, et paarik, kes ikka veel elavate hulka kuulus, oli poolest hingest ilma. Selles vaimus on rääkinud isegi Aurelius Augustinus, olgugi et ta vanuigi varem kirjutatuga tutvudes pidas sellist väljendusviisi liialduseks.

    Vahest see poolehingelisus koguni seletab, miks Hornil on tingimata uut paarikut vaja, kuid ütelda midagi ühetähenduslikku pole võimalik; Jahnni peateos on ikka tõesti kallasteta. Eespool on juba mainitud, et selgus jääb saavutamata isegi kõige põhilisemas, suhtumises seksuaalsusse. Selles suhtes oleks saksa kirjanik võrreldav Maupassant’iga, kes pidas küll suguühet ülimaks väärtuseks, kuid kelles ühtaegu elas oskus kujutada kõnealust ainulisust kõige jälgimas valguses. Niisama lahtiseks osutub küsimus Jahnni puhul. Kuldsed rinnanibud jäävad hiilgama igavesti (kummalisel kombel räägib ka Thomas Mann oma päevikus ikka poisslaste ülakehadest), kuid üldiselt esineb sugulisus esimese tandemi puhul sündsas valguses; alles teisik, Tuteini äraspidine kehastus, kurjuse vaimu kandja, muudab seksuaalsuse nuriilminguks. Tuleb selles näha autori suhtumise väljendust? Ma ei tea; nii palju ainult peaks olema selge, et saatana sigidiku saadab kohale autori kavatsus: vastasel korral ta kohe pärast saabumist ei valiks tõelise Tuteini kirstukaant endale meelisasemeks. Kübemeke müstikat pole määratus pannoos ülearu.

    Kuid ka deemonlikkuse esitab Jahnn liiga siinpoolsena. Juba mainitud Thomas Mannil on „Doktor Faustuses“ ainult kaks teemat: muusika ja deemonlikkus; ja kui kurjus lõpuks oma eesmärgi saavutab, siis ikka oma nime vääriliselt, s.t vaimse jõuna tegutsedes. Jahnnil tegutseb kurjuse vaim vulgaarsuseni madalalt: talle ei piisa sellest, mis kolju taga, ta peab kolba raudkangiga sisse lööma. Tuleb tunnistada, et see on ilmselgelt allpool kuradi väärikust.

    Gilgameš, kelles põrmlast oli ainult kolmandiku võrra, ei saanud sõpra tagasi ja pidi leppima paratamatusega; Gustav Anias Horn paraku sai, ju siis autorile oli tundunud, et tema tegelasel, üürikese maailma asustajal, ei sobi kestvuse kehastajana esineda. Muidugi toimus nii autori kavatsuse kohaselt, kuigi ka see pole enamat kui oletus; järginuks autor ettekavatsetud plaani järjekindlamalt, siis ta meistriteos oleks ehk kujunenud läbipaistvamaks. Aga ühtaegu tohib oletada, et läbipaistmatus ei esine ainukese põhjusena, mille tõttu teos pole leidnud väärilist tunnustust; kirjaniku kalduvus ebameeldivaid asju nimepidi kutsuda hakkab silma liiga pealetükkivalt. Niisama märgatavalt tuleb esile ülemääraseks võimendunud kalduvus provotseerida; meenutagem veel kord, et Ellena tapmine, mahuka suurteose keskpunkt, millest kõik välja kasvab, saab põhjenduse, mida on raske võtta tõsiselt. Aga see on kõike muud kui ainus äraspidisus; ilmekas näidis autori maailmanägemisest leidub esimese köite 390. leheküljel: „Ta astus oma tuppa. Ta nägi oma naist. Ta kägistas naise. Põhjusetult. Ta ei tundnud seejuures midagi.“ Nii eriskummaline kirjeldus võib ka lugeja tundetuks teha.

    Aga õiglane see mingil juhul ei oleks; Jahnn kuulub autorite hulka, kelle puhul peab paika, mida William Faulkner ütles Joyce’i „Ulyssese“ kohta: sellele raamatule, nagu piiblilegi, tuleb läheneda usuga; seda enam et usuga oli autoril nüüdisaegselt hõre vahekord. Tema kreedo on kirjas esimese köite 139. leheküljel: „Ma küsin. Ma loodan vähe.“

  • Ühine ruum

    KADRI KLEMENTI

    Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus „Tänav I“ Fotografiskas kuni 16. I 2022. Kuraatorid Raul Kalvo ja Tõnis Savi.

    Mõelda vaid, kui kodudeski oleks üks selline tuba, mida vältida ei saa, isegi kui tahta, ja kogu ruumist moodustaks see veerandi või kolmandiku. Ilmselge, et tegu on ühe tähtsa toaga. Ja on väga oluline, et seal kõik toimiks: takistusi, seisakuid, umbeminemisi ei salli oma igapäevas keegi. Asjad peaksid olema enam-vähem mõõdu järgi tehtud ning miski ei tohiks olla liiga kõrgel või kaugel, või vastupidi, liiga madalal või lähedal. Mitme inimesega majapidamises on oluline, et kõigil oleksid ruumi kasutamisel võrdsed võimalused, vastasel juhul põhjustab olukord stressi ja suurendab konfliktide või õnnetuste tõenäosust. Selles toas võidakse ka lõõgastuda, veeta seal aega vaadeldes või vaadates, mõelda või uitmõtteid mõlgutada, tervist turgutada või kiirustamata asju ajada, kui selleks on loodud sobivad tingimused. See on kõigi meelte tuba, kuid rohkem vist kui teistes ruumides on siin väga tähtis, et helid ei häiriks, ja muidugi, et ei haiseks.

    Tegelikult ongi selline tuba olemas, sest linn on meie kõigi kodu ja peaaegu iga välisukse taga on ka eelkirjeldatud ruum – tänav. See on meil kõigil nina ja jalge all, kuid praegu on Tallinnas vaadata ka arhitektide Raul Kalvo ja Tõnis Savi kureeritud näitus „Tänav I“.

    Mida tänavateemalisel näitusel näha saab? Inimesi, ja ainult inimesi! See on tänavanäituse puhul geniaalne kontseptsioon, selge seisukoht: tänavad – need oleme meie.

    Geniaalne näitusekontseptsioon

    Mida siis tänavateemalisel näitusel näha saab? Inimesi, ja ainult inimesi! See on tänavanäituse puhul geniaalne kontseptsioon, selge seisukoht: tänavad – need oleme meie! Inimesed on kõigest segavast hoolikalt välja puhastatud, eksponeeritud ruumiväliselt, ainult oma (üle)inimlikkuses, mustal (näituseruumi) või valgel (videokaadri) taustal. Kõik nad kirjeldavad tänavat või mõnd sellega seonduvat nähtust just niimoodi, nagu nemad seda teavad või näevad, rahulikult, detailselt, veenvalt. Kakofoonilise koori asemel astuvad nad näitusekülastaja ette küll ükshaaval, kuid kuraatorite tahtel mitmekordselt võimendatult: sama intervjuuklipp jookseb korraga seitsmel ekraanil, mis moodustavad vaataja ümber kõhedust tekitava äraspidise panoptikumi. Ühe esineja vaatepunktist saab võtte „kopeeri-kleebi“ abil arvukalt identseid, monotoonseid, samakõlalisi seisukohti, näitusekülastaja on aga ikka esindatud paratamatult vaid oma ainukordsuses. Seitse häält ühe vastu mõjub jõuvõttena, isegi kui mitmete intervjueeritavatega sõna-sõnalt nõus olla.

    Raul Kalvo ja Tõnis Savi kureeritud näitus „Tänav I“.

    Küllap ei lase ostukeskuste elektroonikapoodide teleriseinte ees karastunud tarbija end sellest kärbsesilma kaleidoskoopilisest vaatest häirida ega sel end sisust kõrvale kallutada. Mõneminutised kümblused ekspertide maailmades, mis paistavad tõesti mõnikord üksteisest kosmilisel kaugusel paiknevat, on värskendavad, köitvad, infoküllased. Sellest küljest on tänavanäitus eeskujulik kaasamisprojekt: sõna on antud lausa 23-le oma ala asjatundjale. Seegi on muljetavaldav seisukohavõtt: tänava teema on avatud rohkem kui paarikümnel viisil, kusjuures ükski lähenemine ei ole vähem tähtis kui teine – ja nii on seda ka kuraatoritel õnnestunud näidata.

    Ligipääsetavuse kivi kuraatorite kapsaaias

    Piinlikumat sorti kivi arhitektidest kuraatorite kapsaaeda on paradoksaalsel kombel selle hiidmõõtmetega rändrahnu lähisugulane, mis istub pealinna valitsuse peenramaalgi juba aastaid või pigem aastakümneid. Kohalike valimiste eel võimendunud etteheited diskrimineeriva, liiklejaid ebavõrdselt kohtleva tänavaruumi teemal on kohased ka kõnealuse näituse puhul. Ligi kahetunnise (!) inter­vjuu-kollektsiooniga tutvumine nõuab tippsportlase vormi nii kehalt kui ka vaimult. Kuhugi istuda ega isegi nõjatuda näitusesaalis ei saa. See on väljakutse ka noortele ja tervetele (mida vastata küsimusele „miks ma seda kõike diivani peal arvutist või telefonist vaadata ei võiks?“), rääkimata eakatest, liigeseprobleemiga kimpus inimestest, rasedatest ja mitmetest teistest. Võib-olla on seegi üks näitust tutvustavas tekstis viidatud „vimkaga“ lahendustest, mis toob „muige suule nii mõnelegi külastajale“?

    Võib ju ollagi, ilma irooniata, see jääb iga külastaja enda otsustada. Minu meelest on selliste vimkadega tänavaid küll liiga palju, et mina sellesse muigega suhtuda jaksaksin. Samuti pole ma ligilähedaltki objektiivne külastaja, sest kuulun ka ise ühte ebavõrdselt koheldavasse inimrühma ja pean tunnistama, et vaatasingi videomaterjali tervikuna läbi alles kodus diivanil. Pealegi julgen oma huvi tänavateema vastu pidada keskmisest suuremaks. Arvan siiski, et kui juba ette võtta niivõrd tähtis, niivõrd keeruline, niivõrd paljusid puudutav teema nagu tänav, mis on „nii maailmas kui ka Eestis kuumem kui laava“, nagu kuraatoritekstiski kirjas, ja kui anda enneolematus tervikus hääl kõigile ekspertidele, keda on avalikkuses seni kuuldud nii ajas kui  ka ruumis vaid üksteisest eraldi, siis tuleks sellesse suhtuda ju samamoodi nagu tänavatessegi. Tulemus peaks olema võimalikult paljudele ligipääsetav ja nauditav, et sõnum jõuaks nii kaheksa- kui ka 80aastaseni. Seda eesmärki täidavad mõningal määral intervjuudest välja lõigatud ja näituseruumis plakatitele paigutatud tsitaadid, mis annavad oma esinduslikkuses ja kokkuvõtlikkuses põhjust kiita kuraatorite toimetajatööd. Ometi trügib pärast näituselkäiku kuklast esile sõna „andmeladu“. (Kuigi, kas see peaks mind häirima, on ju näitus pealkirjastatud nagu mitmes köites välja antav infotihe entsüklopeedia – „Tänav I“?).

    Tänav ei saagi kunagi valmis

    Aga eks ole tänav (planeeringulise protsessina) ju mingis mõttes samamoodi tohutu andmebaas ja selles häda ongi. Igaüks tuleb piltlikult oma kalluriga ja puistab oma kastitäie teistega kõrvuti, kokku ja segamini, sest ei ole suurt plaani või pilti, kuidas need omavahel kokku sobitada. Ehk kõneleb sellest ka liivakastina esitletud tänavaruumi installatsioon: igaüks võiks seal justkui oma äranägemise järgi sonkida, riisuda, siluda, kaevata, kuhjata, vormida jne. Või viitab see hoopis lootuskiirena IT-terminile sandbox’ile, liivakastile, kus testitakse turvaliselt arendamisel tarkvara? Kui see üle kanda linnale, siis ehk disainivaldkonnast tuttava prototüüpimisena ehk uue lahenduse päriselt järeleproovimisena enne selle valmistegemist või tootmist? Mõelda vaid, kui tänavatelgi oleks oma ilme ja lugu ja meeleolu, mis on valdkondadevahelises koostöös loodud just kohapealseid olusid arvestades, ideid järele proovides ja neile kinnitust saades või neid täiustades! Mis oleks, kui tänavadki oleksid midagi muud kui näituse osana õues eksponeeritud installatsioon? Viimane on irooniline (kahjuks tõsielul põhinev) väljapanek meie tänavate koostisosadest. Kaunilt, nauditavalt korrastatud, raamitud, esitletud, aga lõpuks ikkagi junnid purgis, standardmaterjal, mida kohtab kõikjal Nõmmest Lasnamäeni ja Koplist Peetrini ning kaugemalegi veel. Etteheide ei puuduta loomulikult mitte tüüpiliseks saanud mateeriat, vaid tüüpotsuseid, mille alusel nendega avalikku ruumi üheülbastatakse.

    2020. aastal vastu võetud Tallinna arengustrateegias „Tallinn 2035“ on kirjas, et „Tallinna tänavad on midagi enamat kui liikumistee, need on ka avaliku ruumi osa, kus on hea olla“. 2021. aastal remonditud Virmalise tänaval jäi viimane sõna teerullile.

    Miks siis ikkagi minna tänavaid vaatama näitusele, kus neid üleüldse polegi, kui võib ka lihtsalt uksest välja õue minna? Kas pole ehk teekond näitusele ja tagasi koju osa näitusest? Kahtlemata on, ja võib igati mõistlikuks pidada otsust tuttavat ruumi näitusel mitte dubleerida.

    Kuigi intervjueeritavadki kirjeldavad tänavat pigem kui valmis kohta, siis tänav ei saagi kunagi valmis ja lõplik olla – liikumine ehk muutumine on tänava olemuslik osa. Tänavate kujundamine nii, et tegu oleks pigem elutoa kui hiidpeldikuga, on läbimõtlemist ja -rääkimist vajav keeruline ja põnev protsess. Jääb vaid loota, et järgmises köites saavad need targad „rääkivad pead“ kokku suure laua taga, mitte üksteisest eraldatud ekraanidel, ja mitte abstraktset tänavat lahates, vaid näiteks Liivalaia, Suur-Ameerika või Koidu tänava arutamiseks ja kavandamiseks. Kõigi linlaste vajadused, soovid ja ettepanekud olgu ka laual ning meil, linlastel, tasub igatahes alustada tänavanäitusega tutvumisest, et samuti üheks rääkivaks peaks saada. Igaühel on õigus oma kodukoha avaliku ruumi kujundamises kaasa rääkida, nagu on kirjas ka planeerimisseaduses.

  • ,

    Inimvaatlused – Kodu tutvustab elanikku

    SUSAN LUITSALU

    Uurides Londoni kaardilt, kuhu täpselt seal elav sõbranna vahepeal jälle kolinud on, sattus mulle Hackney linnaosas sõrme alla muuseum, mis tähelepanu algselt soovilt täielikult kõrvale juhtis – Museum of the Home. Kodumuuseum, mille eesmärk ongi mõtestada lahti kodu kontseptsioon viimase 400 aasta vältel. Ruumid on küll esemeid täis, aga sait lubab, et vaadatakse kaugemale mööblist ja interjööridest ning keskendutakse lugudele esemete taga.

    Londoni kodumuuseumi väljapanekuga saab osaliselt tutvuda omaenda kodust: vt museumofthehome.org.uk.

    Suurepärane! Kodu kui nähtus on mu huviorbiidis olnud juba sellest ajast saadik, kui umbes kümme aastat tagasi esimest korda elus sellisesse kohta tööle sattusin, kus loovisikuid üheksast viieni puuris peeti. Eelnevalt oli mul olnud õnne töötada kollektiivides, kus kõik olid ühel nõul, et on eraldi aeg ühiseks aruteluks ja aeg iseseisvaks tööks ning selle viimase osas on parem, kui üksteisele jalgu ei jääda. Kui varem aktsepteeriti töötegemise kohana kodu, siis uues kohas selline asi kõne alla ei tulnud. Veel enam – haigena kontorisse roomamisega teeniti ära lausa kangelase aupaiste ning kööginurgas uhkustati tihtipeale sellega, kui mitu päeva on kellelgi puhkust välja võtmata. Pärast tööpäeva jäid mõned kontoriloovikud (või kontorihoolikud?) veel sinnasamasse kööki trimpama kah ning ma ei imesta, kui selguks, et osa neist ka ööbis koosolekuruumi diivanil.

    Mind hakkas see tööpostil viibimise kultus hirmsasti häirima. Isegi kui midagi parasjagu teha ei olnud, pidid kunstmaterjalist vaipkattel päevavalguslampide all oma tunnid täis sahistama. Olin aastaid suunanud energiat sellesse, et mu kodu oleks maksimaalselt mugav koht nii puhkamiseks kui ka töötamiseks – elamiseks. Et mul oleks võimalikult suur kirjutuslaud, mille taga on hea töötada ja millele mahub ära ka natuke segadust. Et diivan oleks pehme ja sellel leiduks tekke, millesse novembrikuus mähkuda. Et jaguks taldrikuid ja veiniklaase ning saaks sõbrad külla kutsuda. Nüüd aga olin päevad läbi kontoris, õhtuti aga kuskil asju ajamas, sportimas või kinos. Oma mõnusasse kodukesse nagu polekski jõudnud!

    Kui kord pärast jõuluolengut kambakesi ühe kolleegi pool maandusime, sain aru, et olengi vist ümbritsetud inimestest, kellele kodu on nagu kahe tööpäeva vaheline ooteruum, kus saab külje maha panna, kui kontor ööseks valve alla pannakse.

    „Mul on ainult kolm klaasi, sest mind pole kunagi kodus, peate vist jagama,“ vabandas kolmekümnendate eluaastate lõpus poissmees uhkusenoodiga ja kraamis köögikapist logode järgi otsustades välja klaasid, mis olid tõenäoliselt baaridest koos joogiga välja nihverdatud. Sama lõbus oli ka tema autodega voodipesu keset stuudiokorterit lebaval madratsil – kahtlustan, et selle luitunud komplekti oli ta kunagi noore kutina ülikooli minnes kodust kaasa saanud. Käepäraste vahenditega punutud askeetlik pesa ei ole taunitav, aga lisame konteksti – omaenda väljanägemisele garderoobist habemelõikuseni pööras sama inimene väga suurt tähelepanu. Samuti ei leidu maailmas eset, mille disainivigade kohta ei osanuks ta midagi vaimukat öelda. Olin eeldanud, et ka tema eluaseme iga detail on hoolikalt läbi mõeldud, aga võta näpust. Kodu oli talle vaid kulissidetagune ruum, kus kostüüm selga ajada ja maailmale esinema minna …

    Hiljem televisioonis töötades mõistsin, et inimese põhjal midagi tema kodu kohta ennustada ongi mõttetu, küll aga kehtib vastupidine – kodu võib öelda midagi, mida inimene ise ei räägi. Pidime nimelt saadete jaoks tihti osaliste kodudes filmimas käima ning empiiriliste vaatluste käigus selgus, et jah, vahel on tõesti boheemlasliku tüübi elamises üks akvamariinsinine aktsent­sein, nagu boheemlaseks olemise käsiraamat ette näeb, aga ei pruugi olla. Tema kodu võib välja näha hoopis nagu keskmise mööblipoe näidiste väljapanek – kõik asjad kenasti ühest komplektist ja raamatud tähestiku järjekorras riiulile sätitud. Ühe filigraanselt hooldatud aia omanike elumaja oli seest jällegi nii segamini, et ma ei osanud tuppa astudes öelda muud kui „oi“. Igati viksi välimusega naisterahva korteris elas neli tänavalt korjatud täiesti metsikut kassi, kes vist tavatsesid pissida sinna, kuhu juhtus. Peen daam ise tundus olevat sellest täielikus teadmatuses. Ka soole ega seksuaalsele orientatsioonile ei tasu kodu kujundamise ja korrashoiuga seotud stereotüüpseid võimeid omistada.

    Aga kodumuuseumist. Loomulikult läksin sinna kohale. Muuseum on üllatavalt suur, põnev ja väga mitmekülgne. Pandeemia lisab kodu teemale ilmselgelt täiesti uue mõõtme. Näiteks kogutakse muuseumis projektile „Stay home“ („Püsi kodus“) lugusid ja pilte karantiinis istumisest. 28. novembrini on avatud näitus, kus kodus olemise teema üle mõtisklevad dokumentaalfilmide, fotode ja installatsioonide kaudu kümme briti kunstnikku: „The soft prison“ („Pehme vangla“). Üks varasem, 2008. aastast pärinev väljapanek on fotosein Londoni kortermajas nimega Ethelburga Tower: Mark Cowper on pildistanud oma naabrite identse planeeringuga korterite täiesti erinevalt sisustatud elutubasid. Osa piltide juures on tutvustatud ka elanikke. Projekti eesmärk on näidata, kuidas isiksus, maitse ja identiteet mõjutavad kodu kujundamise valikuid.

    Kodu ei ole ainult ruum, kus elame – kodu on ka tunne. Paha lugu, kui kellegi kodu puhul on parim see, et ta seal eriti olema ei pea. Järjekordsete piirangute vaimus kohe eriti paha. Loodetavasti on härra Mind-pole-kunagi-kodus ostnud endale rohkem klaase ja võib-olla ka toolid ja laua, sest baarid pannakse varakult kinni. Ja loodetavasti on ta avastanud, et ka see on hea tunne, kui oma kodu saab jagada toredate inimestega.

  • Kirsi Kunnas 14. XII 1924 – 8. XI 2021

    8. novembril suri 96aastasena oma kodus Ylöjärvil armastatud soome lastekirjanik, luuletaja ja akadeemik Kirsi Kunnas.

    Kirsi Kunnase tuntuimad teosed on luulekogud „Tiitiäisen satupuu“ („Trollilapse muinasjutupuu“, 1956) ja „Hanhiemon iloinen lipas“ („Hane-ema rõõmus laegas“, 1954). Tema luule on soomlaste rahvuslik aare. Mitu põlvkonda oskab peast ette kanda värsse „Härra Pii Poost“ või „Trollilapse unelaulust“.

    Kunnas oli luuleuuendaja ja osav sõnadega mängija, kes peitis teksti üllatusi. Oma riimidega viis ta lastekirjanduse uuele tasemele.

    „Trollilapse ema“ Kirsi Kunnast tunti kui humoorikat, nutikat ja sooja südamega kirjanikku. Tema töövõime säilis viimse hingetõmbeni. Möödunud aastal avaldati raamat „Tiitiäisen metsä“ („Trollilapse mets“), mille abil koguti raha Ylöjärvil asuva samanimelise kaitseala heaks.

    Kirsi Kunnase populaarsusest räägib tõik, et niipea kui tuli teade tema lahkumisest, hakkasid soomlased spontaanselt jagama Kunnase või tema luulega seotud mälestusi.

    Kunnas oli sagedane külaline ka Eestis, eriti Aino Perviku ja Eno Raua peres. Ta tõlkis soome keelde näiteks Perviku teosed „Kunksmoor“ (soome keeles „Konkkamuori“) ja „Kunksmoor ja kapten Trumm“. Eesti keeles on ilmunud Kunnase luulekogud „Siil ja kuu“ (tlk Eno Raud, Eesti Raamat, 1978) ja „Kolks-puu ja Käbipoiss“ (tlk Olga Prints, EÜS Veljesto kirjastus, 1997).

    Soome Instituut

  • ,

    Johannes Luik avab Tartu Kunstimajas füüsilist mälu käsitleva isikunäituse 

    Laupäevast, 13. novembrist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Johannes Luige senist loomingut kokkuvõttev näitus pealkirjaga „Ma tean, mis oli eile homme”. Näituse kuraator on Mailis Timmi.

    Peamiselt kunstniku tunnetest ja mälestustest seoses erinevate füüsiliste paikadega lähtuv näitus uurib, kuidas isiklikke kogemusi materjalide ja ruumidega saab vaadata kui füüsilisi mälestusi. „Enamik näitusel väljas olevatest töödest on tihedalt seotud mälestustega mulle olulistest paikadest ning nendega seotud materjalidest ja vormidest. Kuna minu taust on tihedalt põimunud skulptuuri meediumiga, on mulle omane käsitleda materjali mitte pelgalt idee teostamise vahendina, vaid millegina, mis kannab endas teatud mälu ning on võimeline meiega dialoogi astuma. Näitusel esitatud tööde kaudu püüangi oma mälestusi lahti kodeerida, kasutades selleks ruumi ja materjali kui mälu edasikandjaid ning mäluimpulsside äratajaid,” selgitab Luik.

    Kuraator Mailis Timmi sõnul ei ole näitus siiski üksnes tagasi vaatav, vaid püstitab muu hulgas küsimuse ka selle kohta, millist rolli mängivad mineviku kogemused edasise reaalsuse kujundamisel. „Kuigi mälestused on midagi, mida käsitleme reeglina minevikku suunatuna, esitavad Johannes Luige teosed küsimuse ka selle kohta, kui suurt rolli mängivad mälestused käesoleva hetke ning tuleviku tajumisel. Aastaid tagasi loodud mälupildid ning aja jooksul paika loksunud seosed ja refleksid käivad meiega iga päev kaasas, aidates tõlgendada tänapäeva ning luues läbi mineviku filtri pildi olevast. Nagu eluski, on paljud näitusel esile toodud seostest jagatud, aga paljud ka sügavalt isiklikud,” ütleb Timmi.

    Johannes Luik (s 1988) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri ja installatsiooni. 2017 aastal võitis Luik Noore Skulptori Preemianäituse grand prix ning 2020. aastal pälvis ta Adamson-Ericu noore kunstniku stipendiumi. Varasemalt on tal 2019. aastal toimunud Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ühisnäitus koos isa, skulptor Jaan Luigega.

    Näitust “Ma tean, mis oli eile homme” saadab publikuprogramm, mille raames toimub kunstniku tuur ning vestlus semiootik Timo Marani ja Johannes Luige vahel. Täpsem info programmi kohta on leitav sündmuse Facebooki lehelt.

    Näitust aitavad publikuni tuua Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ning Tartu Kunstnike Liit. Näituse graafilise disaini autor on Henri Kutsar.

    Näitus on avatud 12. detsembrini.

  • ,

    Anu Hindi maalid Vabaduse galeriis

    Olete oodatud Anu Hindi näitusele “Puude puudutus” Vabaduse galeriis alates 12. novembrist.
    Näitus on avatud 12. XI – 1. XII 2021.

    Moekunstnik  ja moekunsti innukas tutvustaja Anu Hint tuleb seekord avalikkuse ette maalidega, mida täiendab ka T-särkide kollektsioon.

    Minu Vabaduse galerii näitus koosneb 12-st maalist, millel loodus – puud  ja Euroopa kristlik sümboolika ühinevad vaimses ilmaruumis. Maalidel on kasutatud ikoonide taustamotiive ja jumaliku valguse maist peegeldust sümboliseerivaid kuldseid-hõbedasi aktsente. Näitust täiendab T-särkide kollektsioon, millele on trükitud samade maalide moe-kunsti võtmes teisikud.

    Maalinäituse idee ja vorm said viimistluse, kui olin viimasel koroona-talvel Itaalias. Ainsaks meelelahutuseks oli matkamine, nii õnnestus Firenze lähiümbruse küngastel avastada aastatuhandeid vanad teedevõrgustikud,  mida kaunistasid nii vanad väärikad puud kui väikesed altarid. Puutüvede loomulik ebakorrapära ja okste dekoratiivne dünaamika mõjusid nii pühalikena, et tekkis mõte ühendada kaks võimsat jõudu. Puutüvesid hoolega jälgides võis näha neil kristliku sümboolika detaile, vahel asetses vana puutüve sees Neitsi Maarja pilt.

    Kuivanud puud maalidel kannavad  sõnumit  kõige kadumisest,
    nad on mälestus elust, mälestus keskkonnast, mis toimis tänu tervele keskkonnale.
    Kuid puude ja taimede hukk pole lõplik, kändude all on juured, milles
    tuksub endiselt elu oodates uut ringkäiku- ülestõusmist.
    Puud on justkui jumalikud olendid,
    mis eksisteerivad ilma kopsude, selgroo ning
    mõistuseta ning suudavad end taasluua isegi siis, kui enamus nende
    maisest olekust on hävinud vastupidiselt hääbuvatele inimkehadele.

    Itaalias kogesin, kuidas esteetilisse maastikuvaatesse kinnitunud kultuurimälu aitab inimestel mõista traditsioonide olulisust ja võimaldab aru saada sellest, kes ollakse ja kuhu liigutakse.
    Inimkonnal on viimane aeg aru saada, et loodusest võimsamat jumalat pole olemas. Kes aitab meid siis, kui pole enam puhast vett ega värsket õhku?  Oleme ennast paigutanud liigina keskkonnast väljapoole. Siiamaani ei saada aru, et suurim keskkonnaprobleem on inimene ise. Ristiusk inimest ei pidurda, kuid looduse au sisse tõstmine võiks päästa nii meid kui meie planeedi. Peaksime ehk pöörduma taaskord animistlike usundite poole.
    Anu Hint

    Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

  • ,

    Kristen Rästas Tartu Kunstimajas

    Laupäevast, 13. novembrist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Kristen Rästa isikunäitus „Kuskil teisel pool vikerkaart II”.

    Näitus on edasiarendus samanimelisest isiknäitusest ning neid siduvaks teemaks on „neljanda seina lõhkumine” kunstiteoste tehniliste struktuuride võimendamise ehk kunsti kui eksponaadi demüstifitseerimise abil. Skulpturaalsed ja maalilised kunstiteosed ning ready-made esemed jäljendavad nii looduslikke elemente kui tehislikult loodud keskkondi seades kahtluse alla selle, kui hästi me maailma tajuda suudame. Tegelikkuses puutume kokku vaid üheselt mõistetavate kokkuleppeliste terminite ja visuaalse keelega, mis maailma omadusi ainult kirjeldavad.

    Installatsiooni saatev videoteos kujutab visuaalset teadet tuleviku minale, mis on loodud käimasoleva kliimakriisi ning ülemaailmse pandeemia esimeste kuude ajal. Visuaalid esitlevad kujuteldamatut keskkonda, kus füüsiline maailm on asendunud killustunud digitaalse kujutisega, mis on täis tõrkeid ja moonutusi ning mis koosneb fantaasiatest ja mälestustest sellest, milline maailm oleks võinud olla. Narratiiv esitab argiseid mõtteid igapäevasest kohalolekust ning selle hajameelsuses varjutab süvenevat ärevust võimalikust maailmalõpust.

    Kristen Rästas (s 1992) on Berliinis ja Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ning täiendanud ennast Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Tema teoseid on näidatud Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Rästas on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest autorites ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja see on avatud 12. detsembrini.

  • Finlandia kirjandusauhinna kandidaadid 2021

    Soome Kirjandusfond on teinud teatavaks Finlandia auhinna 2021. aasta kandidaadid. Kolme kategooria laureaadid kuulutatakse välja 1. detsembril.

    Ilukirjandus

    Ilukirjanduse Finlandia antakse parima soome- või rootsikeelse romaani eest.

    • Joel Elstelä, „Sirkusleijonan mieli“ ehk „Tsirkuselõvi meel“ (WSOY)
    • Rosa Liksom, „Väylä“ ehk „Tee“ (Like)
    • Marjo Niemi, „Kuuleminen“ ehk „Kuulamine“ (Teos)
    • Matias Riikonen, „Matara“ (Teos)
    • Pirkko Saisio, „Passio“ ehk „Passioon“ (Siltala)
    • Jukka Viikilä, „Taivaallinen vastaanotto“ ehk „Taevalik vastuvõtt“ (Otava)

    Laureaadi valib režissöör Zaida Bergroth.

    Rosa Liksomi, Pirkko Saisio ja Jukka Viikilä teoseid on tõlgitud ka eesti keelde. Liksom oli romaaniga „Kupee nr 6“ (tlk Kadri Jaanits, Koolibri 2013) Finlandia laureaat 2011. aastal. Saisio võitis romaaniga „Punainen erokirja“ ehk „Punane lahkuminekuraamat“ Finlandia 2003. aastal, kokku on Saisio olnud Finlandia kandidaat kuus korda. Viikilä pälvis romaaniga „Akvarellid Engeli linnast“ (tlk Kai Aareleid, post_factum, 2017) Finlandia 2016. aastal.

    Laste- ja noortekirjandus

    • Anne-Maija Aalto, „Mistä valo pääsee sisään“ ehk „Kust valgus sisse saab“ (Otava)
    • Laura Ertimo, illustratsioonid Mari Ahokoivu, „Aika matka! Lotta, Kasper ja luontokadon arvoitus“ ehk „On vast reis! Lotta, Kasper ja looduse kadumise mõistatus“ (Into Kustannus)
    • Malin Kivelä, Martin Glaz Serup ja Linda Bondestam, tõlge soome keelde Malin Kivelä, „Om du möter en björn / Jos kohtaat karhun“ ehk „Kui kohtad karu“ (Förlaget / Teos)
    • Pia Krutsin, illustratsioonid Jani Ikonen, „Kaupunki Kukaties“ ehk „Linn nimega Kesteab“ (WSOY)
    • Timo Parvela, illustratsioonid Pasi Pitkänen, „Kepler62 Terra: Kloonit“ ehk „Kepler62 Terra: Kloonid“ (WSOY)
    • Dess Terentjeva, „Ihana“ ehk „Imeline“ (WSOY)

    Laureaadi valib futuroloog-kirjanik Perttu Pölänen.

    Kirjanik Laura Ertimo külastas hiljuti Soome Instituudi kutsel Eestit. Tema kuues eesti keelde tõlgitud raamat ilmub detsembris kirjastuselt Avita. Timo Parvela ja Pasi Pitkäneni „Kloonid“ on kosmosesarja „Kepler62“ 11. raamat, Rain ja Piret Kooli on vahendanud eesti keelde sarja neli esimest osa (Ajakirjade Kirjastus).

    Mõttekirjandus

    • Markku Henriksson, „Tähtilipun maa – Yhdysvaltain alueen histooria“ ehk „Tähelipu all – Ühendriikide ajalugu“ (Tammi)
    • Ritva Kylli, „Suomen ruokahistoria. Suolalihasta sushiin“ ehk „Soome toiduajalugu. Soolalihast sušini“ (Gaudeamus)
    • Kristiina Markkanen ja Leena Virtanen, „Wivi ja Hanna – Arkkitehdin ja kauppaneuvoksen yhteiset vuodet“ ehk „Wivi ja Hanna – arhitekti ja kaubandusnõuniku ühised aastad“ (Atena)
    • Osmo Tapio Räihälä, „Miksi nykymusiikki on niin vaikeaa“ ehk „Miks on nüüdismuusikat nii raske mõista“ (Atena)
    • Osmo Soininvaara: „2020-luvun yhteiskuntapolitiikka“ ehk „Ühiskonnapoliitika 2020. aastatel“ (Teos)
    • Julia Thurén: „Kaikki kuluttamisesta – Näin aloin käyttää rahojani paremmin“ ehk „Kõik tarbimisest – Kuidas ma hakkasin oma raha paremini kasutama“ (Gummerus)

    Parima mõttekirjandusteose valib Miltton Oy asetegevjuht Katri Makkonen.

    Markkaneni ja Virtaneni kirjutatud elulooraamat „Wivi ja Hanna“ räägib arhitekt Wivi Lönni ja kaubandusnõunik Hanna Parviaineni kooselust ja karjäärist. Lönn on koos Armas Lindgreniga projekteerinud muu hulgas Estonia teatrihoone Tallinnas ja korp! Sakala konvendimaja Tartus.

    Teate on vahendanud Soome Instituut.

  • ,

    Henri Hütt Tartu Kunstimajas

    Laupäevast, 13. novembrist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Henri Hüti isikunäitus „Põhjuseta tagajärjed”.

    Näitus koosneb erinevatest misanstseenidest, mille järjekord on ruumis kindlaks määratud. On valgus, on vari. On allikad, on vaatemängulisus. Kas nimetatud üksuste vahel peab eksisteerima loogiline seos? Kas kõik, mis ühtviisi paistab, selline ka on?

    Ka Kuu peegeldab valgust nagu see oleks ta enda oma…

    Lavastud ruum võimaldab külastajal kogeda põhjuste ja tagajärgede seostest pääsemise seisundeid ning arusaamise ülehindamise järgseid hetki. Miski, mis algselt tundus loogiline ning mõttetööd mitte kulutav, saab süvenedes üha põhjendamatumate seoste osaliseks.

    Kuidas kuvada musta valgust; kuidas mõõta armastust; kuidas liikuda nii, et vari jääb paigale? „Põhjuseta tagajärjed” kui ruumikogemuslik meelepete, jättes peategelaseks sinu segadused.

    Henri Hütt (s 1985) on (etendus)kunstnik, kelle laia loominguspektrisse kuuluvad tehnoloogilise dominandiga etenduskunsti vormid, helietendused, lavastatud näitused, kureerimised, kirjutamised, installatiivsed juhtumid, nihkes instruktsioonide produtseerimine ja muu tabamatu. Lähtub kestuses olemisest, sest kes palju teeb, see jõuab vähe ajalukku. Hüti loomingulistest näidetest leiab lavastusi, mis hõlmavad kõiki teatreid kui ka tühja ruumi mikrotonaalset värelust. Käesolev näitus on Hüti esimene isikunäitus Tartus ning üldse üks energiline come-back visuaalkunsti skeenel

    Autor: Henri Hütt
    Tehnilised lahendused: Taavi Suisalu
    Graafiline disain: Jaan Evart
    Installeerimise tänud: Marten Esko, Siim Hiis, Mihkel Ilus, Henry Kasch, Evelyn Raudsepp, Allan Räim
    Toetab: Eesti Kultuurkapital

    Näitus on avatud 12. detsembrini.

Sirp