Eesti Tekstiilikunstnike Liit tunnustab aastapreemiate laureaate ja avab väljapaneku nominentide töödest
4. mail kell 18 tunnustab Eesti Tekstiilikunstnike Liit ARS kunstilinnakus ruumis Stuudio 98 tänavusi aastapreemiate laureaate – Aasta tekstiilikunstnik 2022 on Elna Kaasik, Aasta noore tekstiilikunstniku tunnustuse pälvis Liisa Torsus ja Aasta tegu 2022 on seminaride sari Villaveebruar, mille algataja ja eestvedaja on Ave Matsin. Samas avatakse preemia Aasta tekstiilikunstnik 2022 nominentide väljapanek.
5. märtsil 2023 kogunes Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis loomevaldkonna esindajatest koosnev žürii, et tunnustada tekstiilikunstnike 2022. aasta erialast tegevust.
Tekstiilikunstnike tegevust tunnustati kolmes kategoorias – Aasta tekstiilikunstnik, Aasta noor tekstiilikunstnik ja Aasta tegu.
Aasta tekstiilikunstnik 2022 nominentideks esitati Aet Ollisaar, Elna Kaasik, Marilyn Piirsalu ja Maryliis Teinfeldt-Grins. Tunnustuse Aasta tekstiilikunstnik 2022 laureaat on Elna Kaasik. Elna Kaasik (1957) pälvis preemia Tallinna Jaani kiriku galeriis toimunud isiknäituse „AjaMustrid“ eest. Karge ja põhjamaise loominguga tuntud Elna Kaasik võttis Tallinna Jaani kirikus toimunud näitusega kokku kolmekümne aasta pikkuse loomingulise tegevuse. Autori inspiratsiooniallikaks ja peamiseks töövahendiks on juba aastakümneid olnud kangasteljed. Elna Kaasiku interjööri- ja autorikangaste traditsiooniline ja väärikas tehnika on sageli seotud kaasaaegsete disainilahendustega ning tema looming kompab disaini, tarbekunsti, käsitööoskuste ja näitusesaalidesse jõudva kontseptuaalse loomingu omavahelisi piire.
Tunnustuse Aasta noor tekstiilikunstnik 2022 nominendid olid Anu Sirkas, Johanna Mauer, Liisa Torsus, Marion Mölder ja Merily Mikiver. Tunnustuse Aasta noor tekstiilikunstnik 2022 laureaat on Liisa Torsus. Liisa Torsus (2000) pälvis preemia bakalaureusetöö „Kivimustud ja natid. Eesti rannarahva etnograafilisest hülgepüügirõivast inspireeritud viltmaterjali loomine umbkuubede tarbeks“ (juhendajad Svetlana Todurova, Piret Valk) eest ja etnograafia, looduse ning taaskasutuse sidumise eest loomingus tänapäevaste tehnikatega. Teostes näitab Liisa Torsus tekstiili võimalusi ja disaineri vastutust kaasaja nõudlikele probleemidele lahenduste leidmisel.
Tunnustusele Aasta tekstiilitegu 2022 esitati Anne Tootma Saaremaa Kunstistuudio pikaajalise ja eduka toimimise eest läbi 30 aasta, Ave Matsin ürituste sarja „Villaveebruar“ algatamise ja korraldamise eest ning Kadi Pajupuu Pallase toimetiste sarjas ilmunud raamatu „MultiWeave. Viis kududa“ koostamise eest. Tunnustuse Aasta tekstiilitegu 2022 laureaat on Ave Matsin. Ave Matsin (1973) pälvis preemia Eesti villamajanduse hetkeseisu ja võimalusi tutvustavate vebinaride „Villaveebruar“ korraldamise eest. Teadlaste, disainerite ja lambakasvatajate poolt ellu kutsutud villateemaline ümarlaud „Villaveebruar 2022“ oli ürituste sari, kus käsitleti villa, selle kasutust ja perspektiive erinevatest vaatenurkadest. Ürituste sarjale andis tõuke teadmine, et 90 protsenti Eestis lambakasvatuse kõrvalsaadusena tekkivast lambavillast ei leia piisavat väärindamist.
Ka Eestis esinenud Cesária Évora portreefilm on muusikadokumentaalide meistriteos.
Portugali režissööri Ana Sofia Fonseca „Cesária Évora”, mis jõuab kolmapäeval ekraanile Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas, on väärikas austusavaldus sellele Roheneemesaartelt pärit maailmakuulsale lauljannale.
Paljasjalgseks diivaks hüütud Évora – ta tavatses esineda paljajalu – oli tõeline anti-staar, lihtne ja südamlik inimene, kes vaesuses üles kasvanuna ei pidanud miskiks tähesära. Ilma piduliku paatoseta läheneb lauljannale ka see film, mis ei varja, aga ei võimenda ka dramaatiliselt üle tema tumedamat poolt, alkoholisõltuvust ja võitlust depessiooniga – muusika on ja jääb siin alati esiplaanile. Just muusika – melanhoolsed morna-ballaadid, mille juured on sügaval saarte ajaloos – aitas Évoral ikka ja jälle püsti tõusta ja elus edasi minna.
„Inimesed ütlevad, et mu vanaemal oli kurb hääl. See oli kurb sellepärast, mis ta pidi läbi elama,” räägib Évora lapselaps selles filmis.
Unikaalsel arhiivimaterjalil põhinevat linateost peetakse üheks 2022. aasta väljapaistvamaks muusikadokumentaalfilmiks.
„Cesária Évora” seanss leiab aset kolmapäeval, 3. mail kell 18 Kumu auditooriumis.
Sissepääs prii.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Matthias Sildnik kutsub uurima infotöötlusmaastikke kui võrgustikke
Olete oodatud Matthias Sildniku näitusele „Ülesküntud uudismaa“ Vabaduse galeriis.
Näitus on avatud 28. 04. – 25. 05. 2023.
Matthias Sildnik (1987) on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja Vabaduse galerii näitus on üks doktorikraadi kaitsmise väljapanekutest.
Sildnik kutsub näitusel „Ülesküntud uudismaa“ uurima võrgustikke kui vallutamist ootavaid infotöötlusmaastikke; paiku, kus intensiivsed andmevood deformeerivad maastikku, kus nad levivad.
Galerii esimese ruumi seinal eksponeeritud seerias on kujutatud aju moodustavate neuronite keerulist võrgustikku. Teosed mõjuvad elusatena, täis energiat, luues dünaamilise ja kaasahaarava keskkonna, kus on tõstetud esile aju kohanemis- ja reageerimisvõime uutele kogemustele, teadmiste omandamisele ja keskkonnastiimulitele.
Aju neuroplastilisus muudab selle dünaamiliseks ning uute andmetele ja stiimulitele reageerimisel ennast ümberkorraldamise võimeliseks (nagu võrgustikud ja turud). Neuroplastilisuse kaks peamist tüüpi on funktsionaalne (aju võime liigutada funktsioone kahjustatud ajupiirkonnast kahjustamata piirkondadesse) ja struktuurne plastilisus (aju võime muuta oma füüsilist struktuuri õppimise tulemusena).
Näituse kese on tagumises ruumis eksponeeritud kaks vasest binaarset puud, mis moodustavad sondilaadse struktuuri, mis sarnaneb ebaõnnestunud katsele katusele antenn paigaldada.
Binaarne puu on andmetöötluse juures tavaline andmete struktuur. Kunstnik on kasutanud okste puhul 45-kraadiseid nurki, mida graafilises disainis kasutatakse metroojaamade ühenduste visualiseerimiseks. Vasetraatide kasutamine tuletab meelde telegraafi, midagi, mis assotsieerub bolševike revolutsiooniga, kus Lenin keskendus telegraafiliinide, postiteenuste ja rongijaamade üle kontrolli saavutamisele. Ühiskond, nagu inimajugi ehitab pidevalt närvirakkude ühendusi ja radasid, et reageerida uutele kogemustele ja stiimulitele.
Nii on Sildnik kombineerinud andmetöötluse kontseptsioone ja ajaloolisi referentse, et ühendada aju võrgustik närvirakkude edasikandmise võrgustikega, et ühendada inimesi ja ideid üle suurte vahemaade, küsides sealjuures, kuidas areneb meie suhe tehnoloogiaga, et mõistaksime ennast. Metafoorid, mis imbuvad läbi meie arusaamise võrgustikest, neuronitest, tsiviilinfrastruktuuridest ja turgudest – ka mõttest – võivad tähistada uudismaad või samavõrd ka oma kuju muutvaid andmed.
Rolf Hughes,
Leuveni ülikooli professor
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.
Maailmaklassi väliskunstnikud avavad A-Galerii akendel oma näitused
Täna, 28. aprillil avavad maailmaklassi väliskunstnikud A-Galerii akendel oma näitused
Täna, 28. aprillil kell 18:00 avavad A-Galerii akendel oma näitused neli eriilmelist ja tunnustatud kunstnikku: Philipp Spillmann Norrast, Carolin Dieler Saksamaalt, Andrei Balašov Eestist ning Mima Pejoska Makedooniast. Avamisel on kohal kõik kunstnikud, kes oma näitustest räägivad ning oma loomingut tutvustavad.
Näitused on A-Galerii akendel üleval kuni 25. juunini.
SHELLS JA KAVIAR Philipp Spillmann (NO)
SHELLS JA KAVIAR teosed on käsitsi graveeritud Põhja-Norra rannikult leitud traalnootade ehk suurte kalavõrkude küljes olevatest poidest, mis on valmistatud naftapõhisest tahkest plastikust. Kunstniku lapsepõlve mälestused rannale uhutud merekarbi aardejahist ning rahvusvahelise naftakompanii nimi ja logo olid inspiratsiooni allikateks, mis ajendasid muutma mereplastijäätmed kantavateks kunstiteosteks. Poide oranž värv seostus kunstnikule Norra kaaviariga (Kaviar).
Näitust toetavad Norra välisministeerium ja Norra Kunsti- ja Käsitöö liidu asutatud MTÜ Norwegian Crafts.
Philipp Spillmann on tunnustatud Norra kunstnik, kes on osalenud mitmetel riiklikel ja rahvusvahelistel autoriehte ja -esemete näitustel. Tema töid leiab Bergeni Kunstimuuseumi – KODE, Oslo riikliku kunsti-, arhitektuuri- ja disainimuuseumi, Tromsø Põhja-Norra kunstimuuseumi ning Šveitsis Lausanne’i kaasaegse disaini ja tarbekunsti muuseumi – MUDAC püsikollektsioonidest. 2022. aastal pälvis ta Norra kunstinõukogu 10-aastase stipendiumi tuntud kunstnikele.
KORRODEERUNUD Carolin Dieler (DE)
Näitusel uurib Carolin Dieler inimkonna ja ookeani vahelist suhet. Näitusetööd on mitmete eksperimentide tulemus – Dieler loob uuesti korrodeerunud ehk roostes metalli tekstuuri – visualiseerides seeläbi vee ja inimese omavahelist sõltuvust ning mõju üksteisele.
Carolin Dieler on ehte- ja aksessuaaridisainer, kes elab Saksamaal Kölnis ning on lõpetanud Maastrichti Kunstiakadeemia. Tema töös on kesksel kohal küsimus, kuidas inimkond saaks taas ühenduda loodusega. Dieleri loomingut innustab tema vaimustus ookeani imedest.
AUTARKIA Andrei Balašov
Näitusel saab näha isepäraseid karaktereid – käsitööna sündinud valejumalad, kes kutsuvad möödujaid ennast imetlema ja kummardama. Tegelaskujud on valmistatud eelmise aasta vältel mõtiskledes tänapäeva poliitikale. Teoste materjaliks on valatud pronks kombineeritult raudnaeltega.
Andrei Balašov (1965) on eesti ehtekunstnik, kes viimastel aastatel on töötanud pisiplastika žanris ja tegelenud antropomorfsete vormidega ning eksperimenteerinud valutehnika ja faktuuridega. 1996. aastal pälvis ta Edde Kurreli nimelise Eesti Metallikunstniku auhinna. Balašov on osalenud grupinäitustel Rootsis, USAs, Saksamaal, Soomes ja Hollandis.
MULTIVERSUM Mima Pejoska
Näituse teosed seavad kahtluse alla meile tuttava maailma/universumi ja uurivad selle võimalikke seoseid teiste universumitega. Ehted on valmistatud heegeldatud roostevabast terasest, hõbefiligraanist ja töötlemata metallplekist.
Mima Pejoska on Makedooniast pärit ehtekunstnik, kes on loomevaldkonnas tegutsenud üle 17 aasta. Pejoska töid iseloomustab multidistsiplinaarsus ja ta armastab ehteid lahata kõigist võimalikest vaatenurkadest. Kunstnik on osalenud paljudel näitustel, sealhulgas Smithsoniani käsitöönäitusel Washingtonis, Savannas, Hongkongis, Taipeis, Atlantas, Berliinis ja Jeruusalemmas.
Philipp Spillmann / Carolina Dieler / Andrei Balašov / Mima Pejoska A-Galerii AKENDEL 28.04–25.06.2023
Mulle meeldib silmitseda töölaudu. Laud kõneleb inimesest, kes selle taga istub, mõndagi. Ajakirja Looming peatoimetaja Indrek Mesikepi lauda, nagu kogu kabinetti Tallinnas Harju tänaval, võib iseloomustada sõnadega „esteetiline“ ja „asjalik“: korrektset pinda ilmestab vaid siin-seal mõni raamatuvirnake või pliiats, trükikojast tulnud Loomingute pakk on asetatud diivanile. Loomingu asutaja Friedebert Tuglase portree Mesikepi pea kohal mõjub nagu Mona Lisa – muigab samamoodi ja ükskõik, missugusesse ruumi nurka pugeda, ta pilk puurib vaatajale ikka täpselt silma, ainult et erinevalt Mona Lisast tõmbab Tuglas suitsu. Indrek Mesikepp ütleb, et pilt on kabinetis „kurat teab mis ajast“, ta sai selle päranduseks – kellelt õigupoolest, on niivõrd auväärses eas ja kirju minevikuga väljaande puhul kui Looming raske kindlaks teha. Täna, 28. aprillil möödub Loomingu esimese numbri ilmumisest sada aastat.
„Paberväljaannete tarbijate hulk väheneb pidevalt,“ tõdeb Loomingu peatoimetaja Indrek Mesikepp. „Väljaandel on kolm võimalust: kas jätkata samamoodi (kuni see on võimalik), kolida mingil hetkel täielikult internetti või kaduda hoopis. Paljudele lugejatele meeldib lehti keerata ja paberit katsuda, aga kui piisav hulk ei ilmuta huvi tellimise näol, jääb ilusatest sõnadest väheks.“
Indrek Mesikepp, oled ajakirjaga Looming olnud seotud üle 20 aasta.
Jah, tulin septembris 2000.
20 aastat on päris pikk lõik su elust, aga Loomingu omast samuti. Kui palju on Looming selle ajaga muutunud?
Võib-olla väljastpoolt paistab pilt selgem, kui palju ja kuidas ta muutunud on. Natuke muutub kogu aeg – see sõltub autoritest ja mingil määral toimetajatest.
Vastutasid pikka aega ajakirja Looming kriitikaveergude ja ringvaate eest, viimased kaks aastat oled väljaannet tüürinud peatoimetajana. Kui palju oled oma plaane jõudnud teostada ning mis veel ees ootab?
Ega ma ei ole tahtnud Loomingust midagi muud teha, kui ta oma olemuselt on.
Looming peaks olema see koht, kus ilmub parem osa meie kaasaegsest heast värskest kirjandusest. Hoiatav näide on ajakiri Kultuur ja Elu, mis on liikunud kuhugi sfääri, mille vastu kultuurihuvilisel – kui me ei räägi kultuurist antropoloogia tähenduses – enam huvi ei ole. See on nüüd päris äärmuslik näide. Aga ega Loomingu roll ei ole kopeerida ka intelligentseid ajaloo-ajakirju või muutuda kirjandusmuuseumi väljaandeks.
Kui ma siia tööle tulin, siis oli peatoimetaja Udo Uibo. Mulle on ta peatoimetajana olnud hea elus eeskuju. Tuglasega ei ole ma ühel ajal elanud: Tuglas suri samal aastal, kui ma sündisin – ja Loomingu rajajaga ma end üldse ei võrdleks. Mul ei ole ambitsiooni end ka Udoga võrrelda, aga mu ettekujutuses võiks Looming olla sama huvitav ja sama elav, kui ta oli siis, kui ma siia tööle tulin. Kas ma selle olen saavutanud? Arvan, et täielikult mitte, ja võimalik, et ei saavutagi – siis peab järgmine inimene jätkama. Ma ei jää kindlasti viimaseks. Kui ma tahaksin Loomingut ära hävitada, siis ma ei oleks kandideerinud peatoimetajaks, vaid võib-olla kultuuriministeeriumi kantsleriks.
Ühte ja teist olen muutnud, aga uuendus ei ole eesmärk omaette. Tähtis on, et inimestel, kes tahavad eesti kirjanduse parema osaga kursis olla, oleks põhjust Loomingut osta, tellida ja lugeda ning et nad ei pettuks.
Ajakirja peab sisuliselt tasemel hoidma, aga samuti tuleb potentsiaalsetele tellijatele meelde tuletada, et nad ajakirja telliks: see on see, mida peakorter ootab, tellijate arvu kasvatamine.
Kas see on sul õnnestunud?
Ei. Kui palju mingite muude asjaolude korral oleks tellijate arv langenud, ei tea muidugi ka, aga see on kehv eneseõigustus.
Loomingu lugejaskonna suurust ei saa hinnata ainult paberväljaande tellijate arvu järgi.
Ei saa tõesti. Selle üle arvet ei peeta, kui palju ostetakse üksiknumbreid.
Isegi eesti kirjanikuga on suures osas niimoodi, et ta loeb Loomingut kolm korda aastas: siis, kui ilmub tema luuletus või jutt, teine kord, kui ilmub tema teose arvustus, ja kolmas kord, kui ilmub vastavalt luule või proosa aastaülevaade. Nad ei telli. Muidugi oleks hea, kui saaks nende suhtumist muuta, aga see ei sõltu ainult minust.
Mis tellijate arvu puutub, siis, nagu sa kindlasti tead, enamikul paberväljaannetel see langeb. Niisuguse tendentsiga peab võitlema. Inimesed, kes töötavad kultuurisfääris, peavad olema pigem Sisyphosed kui Jüri Mõisad.
Võib oletada, et Loomingu toimetusel on eesti kirjanduse seisust parem ülevaade kui näiteks aastaülevaadete kirjutajatel, Eesti Kirjanike Liidu juhtkonnal või mõne ajalehe kirjandustoimetajal. Missugune paistab praegune eesti kirjandus praktiku pilgule?
Nagu ikka: palju on jama, aga päris hea hulk ka seda, mille pärast ei pea eesti kirjandust häbenema, aeg-ajalt võib päris uhke olla. Vahepeal on hall tsoon, n-ö poeetiliselt korrektsed tekstid, mis võib-olla ei kirgasta, aga mis ka otsapidi ilmuvad.
Aga sa vist tunned huvi ikka selle isikupärase ja tähelepanu vääriva osa vastu. Luule puhul tundub, et realistlikumat laadi, elulähedane ja sotsiaalne luule ei ole enam kõige uuem ja elavam, kuigi seda endiselt kirjutatakse. Silmapaistvamad tipud, näiteks Tõnis Vilu, Kristjan Haljak, Triin Paja kirjutavad teistmoodi, aga ka üksteisest erinevalt. Ühte uut valitsevat laadi ma ei oska praegu näha.
Proosas on realism psühholoogilise usutavuse tähenduses aga väga tugev ja elujõuline, näiteks Lilli Luuk, Maarja Kangro. Maagilist realismi ja sürri on muidugi ka: Ave Taavet, Paavo Matsin ja endiselt Mehis Heinsaar.
Hiljuti nimetas Märt Väljataga Sirje Oleski raamatu „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“ arvustuses eesti kirjandust, kirjanike liitu ja ajakirja Looming murdmatuks liiduks (Sirp 14. IV). Selles naljas on tõetera, kas pole?
Need kolm on olemas ja omavahel seotud, aga eesti kirjandus sõltub ka paljust muust kui Looming ja kirjanike liit. Kõik autorid ei kuulu liitu. Loomingu kõrval on teisi väljaandeid, kus avaldatakse algupärast eesti kirjandust. Omaette institutsiooniks on kujunenud poetry slam või kuidas ka algupärase kirjanduse elava ettekandmise võistlusi nimetada. Eriti paljude noorte jaoks seisneb kirjanduselu eelkõige säärastes nähtustes. Etableerunud kirjanik vaatab aga võib-olla hoopis Eesti Kirjanduse Teabekeskuse poole, et oma surematut loomingut kogu maailmaga jagada. Eesti Lastekirjanduse Keskus ja raamatukogud vahendavad kirjandust ja küllap kujundavad ka paljude ettekujutust eesti kirjandusest. Kaks suurt kirjandusfestivali toovad siia maailmanimega välisautoreid, see on samuti meie kirjandusele oluline, tõlkimine niikuinii. Tegelikult tuleb väljend „murdmatu liit“ muidugi teisest sõnavarast ja mis ma siin ikka hümnide või loosungitega väitlen.
Loomingu esikaanele on märgitud, et tegu on Eesti Kirjanike Liidu ajakirjaga. Kui tihe on teie koostöö, kui iseseisev on Loomingu toimetus oma otsustes?
Meil ei ole need ajad, kus oli parteipilet ja see andis eeliseid. Ei ole nii, et EKLi liikmelt peab igal aastal üks luulevalik või jutt avaldatud saama: kui need ei ole piisaval tasemel, siis liidu liikmesus ei muuda asja. Liit hoolitseb oma liikmete eest teistmoodi. Loomulikult on meil väga sõbralikud suhted, Loomingu peatoimetaja kuulub ka EKLi eestseisusse.
Kui rahul oled eesti kultuuriajakirjanduse üldpildiga? Mil määral erineb see mõne muu keeleruumi kultuuriajakirjandusest?
Tunnistan, et ei ole teiste keelte kirjanduselu mehhanismide ja muu säärasega hästi kursis. Olen jälginud küll ingliskeelseid kirjandust käsitlevaid väljaandeid, aga need ei anna kogu kirjanduselu kohta pilti. Ma ei oska öelda, milline on teistes keeltes nende väljaannete kaal. Läti kohta üht-teist tean ja tundub, et Eestis on asi parem.
Loomingu üle ma ei hakka otsustama, kuigi ega see päris viimaste seas ei ole. Vikerkaar, Värske Rõhk, Sirp on kõik tasemel. Mis puudutab aga seda osa väljaannetest, kes peaksid vahendama kultuuri inimestele, kellel ei ole kirjandusest sügavamaid teadmisi, aga tunnevad siiski huvi, siis nendega võiks igapäevane ajakirjandus rohkem tegeleda. Ingliskeelsetes jooksvates väljaannetes on poliitika ja majanduse kõrval kultuur, sh kirjandus, ikkagi võrdväärsel kohal – see on meil puudu. Kultuuril ei ole süsteemis oma kohta, selle kajastamine on kuidagi juhuslikum. Tegu on juba mõnda aega süvenenud tendentsiga.
Muidugi võib öelda, et kuskile New York Timesi või Guardiani kirjanduskülgedele on ingliskeelsel autoril raskem pääseda, kui oleks seda laadi väljaannete puhul Eestis, aga see on teine küsimus. Kui vaadata lugeja seisukohalt, siis intelligentsel Guardiani lugejal on kultuuris toimuvast ülevaade, seevastu intelligentsel Eesti Päevalehe või Postimehe lugejal ei ole. Ehkki sisukaid artikleid ikka ilmub, Alvar Loogi või Janar Ala omi tasub alati lugeda.
Palun kirjelda Loomingut 50 või 100 aasta pärast.
Arvan, et inimesi, kes loevad, on ka tulevikus piisavalt palju. Ajakirjaga on paraku niimoodi: võime teha kui tahes head asja, aga kui ühel hetkel tellijate hulk kriitilisse punkti jõuab, siis leiavad riiklikud institutsioonid, et inimesed on oma sõna öelnud ja see sõna on „ei, ei huvita“. See sõltub mitmest asjaolust: autoritest, tegijatest, maailmast ümberringi …
Paberväljaannete tarbijate hulk väheneb pidevalt. Väljaandel on kolm võimalust: kas jätkata samamoodi (kuni see on võimalik), kolida mingil hetkel täielikult internetti või kaduda hoopis. Paljudele lugejatele meeldib lehti keerata ja paberit katsuda, aga kui piisav hulk ei ilmuta huvi tellimise näol, jääb ilusatest sõnadest väheks.
Selge on see, et ei ole mõtet teha ajakirja, mis on orienteeritud ainult vanemale või vanemas keskeas lugejale. Ma ei halvusta siin sugugi, ma ei ole ise ka enam noor inimene. Teaduslikult on tõestatud, et vanemana ollakse üha vähem avatud muudatustele igapäevaelus ja see on bioloogiline paratamatus. Kindlasti on erandeid, aga tõenäosus, et vanemast vanusegrupist tuleb juurde uusi tellijaid, on suhteliselt väike. Küsimus on, kuidas jõuda noore lugejani. Noori kirjutajaid on ikka tulnud ja nad saadavad kaastöid – mul on hea meel näha Loomingus debüteerimas originaalse mõtlemisega autoreid. Aga kui palju noored üldse ostavad või tellivad ajakirju? Internetil on siin oma osa.
Lugevatel inimestel on muidugi koduriiulid juba raamatuid ja mõnel ka plaate täis. Saan väga hästi aru, kui inimesed ei taha paberväljaannet juurde tellida, aga on ka e-tellimuse võimalus. Aga kas noortel on millegi tellimise harjumus, kas nad leiavad selle vajaliku olevat? Ma isegi ei tea, kas seda on uuritud. See on praktiline küsimus, mitte mõni ametniku välja mõeldud uurimus, et linnuke kirja saada. See ei puuduta ainult konkreetset väljaannet, vaid üleüldse kultuuri tarbimist.
Ei maksa alahinnata ka inimese omamiskirge. Aga kas sellest, et noored ei kuula ainult Spotifyst tasuta muusikat, vaid ostavad ka vinüülplaate, saab järeldada, et neil võiks olla huvi ka ajakirju tellida, või on see väga eluvõõras paralleel?
Lühidalt: ma ei söanda ennustada tulevikku ei 50 ega 100 aasta pärast. See näitaks vaid mu mõttelennu kõrgust või madalust. Sooviks küll, et paberil ilmuvad kultuuriväljaanded lähema 15 aasta jooksul ei kaoks. Saja aasta pärast saabuv tulevik sõltub nii paljudest välistest asjadest, kas või ökoloogilistest. Mul on hea meel, et ühiskond on muutunud minu noorusaegsega võrreldes vabamaks ja noored avatumaks, hoolivamaks ja vastutustundlikumaks. Prognoos, et inimkond läheb kogu aeg targemaks, ei pea aga kahjuks paika. Aeg-ajalt tulevad ootamatud tagasilöögid ja nihestused, mida ei osata ette näha. Ettearvamatud muutused võivad olla ka head. Võib-olla hakatakse paberväljaannete asemel välja andma meediatooteid millestki muust, nii et ei tule ühtki puud või põõsast maha võtta? Ja võib-olla saavad need väljaanded väga popiks. Võiksin veel igasugust lora kokku rääkida, sest saja aasta pärast mind ei ole ja keegi ei saa seda mulle nina alla hõõruda.
Loomingu ajalugu ühismeediapostituse mõõdus
1923. aastal ilmuma hakanud almanahhi tüüpi kirjandusajakiri Looming on praegustest eesti kultuuriväljaannetest vanim. Selle eesmärk on uudiskirjanduse avaldamine ja eesti kirjanduse hetkeolukorra kajastamine kogu selle mitmekülgsuses.
Loomingu asutaja Friedebert Tuglas oli ühtlasi selle esimene peatoimetaja, talle järgnesid Jaan Kärner ja Johannes Semper. Aastatel 1940–1941 juhtis Loomingut taas Tuglas. Alates 1941. aasta suvest kuni 1944. aastani Looming ei ilmunud, ajakirja puudumine korvati almanahhi „Eesti looming“ nelja numbriga. 1945. aastast peale on Looming ilmunud järjepidevalt. Toimetuse tööd on selle aja jooksul juhtinud Jaan Kärner, Mart Raud, August Alle, Ilmar Sikemäe, Paul Kuusberg, Anton Vaarandi, uuesti Kuusberg, Kalle Kurg, Andres Langemets, Udo Uibo, Mihkel Mutt, Janika Kronberg ja Indrek Mesikepp. Kuna ajakiri asutati kirjanike liidu juurde, valib liit ka selle peatoimetajad.
1957. aastal asutati Loomingu n-ö tütarväljaanne Loomingu Raamatukogu.
Looming ilmub üks kord kuus, iga numbri maht on üldjuhul 144 lk (juubelinumber on paksem). Ajakirja annab praegu välja SA Kultuurileht kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali, kirjanike liidu ja muidugi tellijate-ostjate toel. Loomingu tiraaž on praegu 1200 eksemplari: ajakirjal on 700 tellijat, üksikmüüki läheb 500 eksemplari.
Kui tunneksin end eaka rahvusliku suurmehena, kes teeb tulevaste ajaloolaste väärtõlgenduste ennetamiseks kogu faktiloometöö ise õigeaegselt ära, kirjutaksin, et minu titekorv oli vooderdatud kirjandusajakirjadega ning juba ajast, mil veel vaid lebasin, ei pööranud ega roomanud, kaunistas mu vaatevälja tähistaeva asemel lõputusse kahanev riiul Loomingu aastakäikudega.
Aga ei tunne ega hakka siin valetama. Need aastakäigud olid koduriiulil küll kogu aeg olemas, kuid jõudsid minu teadvusse alles teismeeas, kui otsustasin kogu kodus leiduva kirjavara järjest läbi lugeda ning iga päev loetud lehekülgede arvu ka üles märkida. Õige pea sellest täpsusastmest siiski loobusin ja pidasin arvet vaid riiulimeetri kaupa.
Valge mees, kes näeb paberil teksti, viib silmad automaatselt lehe vasakusse ülanurka, sest sealt ju jutt algab. Sama kehtib raamaturiiuli kohta ja seal, vasakul üleval lae all, kuhu ulatus vaid toolil turnides, seisid reas Loomingu aastakäigud 1923–1940. Vanavanemad, küll liiga hilja sündinud, et olla kohe ajakirja ilmuma hakkamisest saadik püsitellijad, olid selle komplekti, mis juba poolaasta kaupa õhukese pappkaanega köiteisse liimitud, millalgi pärast sõda ametliku hävitamise, põletamise või peeneksraiumise eest varjule toonud. Või kuskilt antikvariaadist, kus seda sorti kraami leti all liikus, soetanud. Ei tea täpselt. Neis iseseisvusaja Loomingutes oli ära trükitud tähtsam osa eesti kirjandusest ja neisse trükistesse ka suhtuti teisiti kui hilisematesse, nõukogude masstiraažilistesse.
Kuna vana liim lagunes, viis ema vastavalt sellele, kuidas väike sissetulek võimaldas, neid Loomingu esimesi aastakäike oma köitekojas töötanud klassiõe juurde kõvasse kalinguri mähkimiseks. Seda au väärisid aga ainult sõjaeelsed aastakäigud. Loomingut muidugi telliti, loeti ja arutati edasi, olgu aastad ja olud kui tahes närused, aga köitmisest ei olnud juttugi. Minu teismelise mustvalges maailmas tõmbas see selge joone eesti ja nõukogude eesti kirjanduse vahele.
Erinevus vormis määras ka suhtumise sisusse. Lähtekoht oli, et kõik enne punast riigipööret ilmunu oli hea, kõik pärast seda trükitu automaatselt kõlbmatu. Siiski ei läinud kaua, kui tuli seda arusaama korrigeerida ning hakata kuni 1940. aastani avaldanud autoreid väärisloojate täisnimekirjast maha tõmbama. Esiteks ei saanud ka enne sõda kuidagi olla hea kirjanik või kriitik ükski, kes oli hiljem kaasajooksikuks või koguni kurjategijaks muutunud. Seega, maha Barbarus, maha Andresen! Aga vähemasti kahtlane oli igaüks, kes oli sõja-aastatel olnud Nõukogude tagalas. Ja vastupidi: tingimusteta meister oli igaüks, kellel oli õnnestunud kommunistide eest läände pageda ning seal avaldamist jätkata või oli vangistatud, Siberisse viidud või hukatud.
See primitiivne tee viis õige pea lahendamatute ülesanneteni. Vaid üks näide Loomingu esimese aastakäigu septembrinumbrist, kus Hans Kruus arvustab üsna hävitavalt üliõpilasselts Veljesto koguteost „Mõtteid valmivast intelligentsist“ ja eriti selle „pääideoloogiks ja tüürimeheks heitnud“ August Anni (hiljem Annist) artiklit, resümeerides, et „midagi uut ütlemata on autor valinud keskpärasuse tee“. Nojah, aga seda ütleb Kruus, ajalooprofessor küll, kuid hilisem rahvakomissar. Ning Annisti kohta, kes pärast sõda mitu aastat vangis istus.
Asja ei lihtsustanud sugugi, kui oma samuti veljestolasest vanaisalt selgust nõutama läksin. Kruus oli loomulikult renegaat, aga Annisti kohta pajatas vanaisa loo, kuidas Gustav Suits ühes värskemat kirjandust käsitlenud loengus märkinud, et „luuletaja Laanessaare kambriaknast ei ole loorberioks eales sisse ulatunud“. Suitsul olid Annistiga muidugi oma arved, sest viimase akadeemiline edasipüüdlikkus ja saavutatud teaduskraad ohustasid tema professorikohta ülikoolis. Võta siis kinni, kumb neist õigem mees või parem kirjutaja oli!
Kirstunaela mu primitiivsesse kirjanduskäsitlusse lõi see, kui jõudsin lugemisejärjega eestiaegsete ajakirjade kapini, mis lisaks Noorusmaale, lõbulehele Nädal Pildis, Eesti Noorusele jpm sisaldas ka täiskomplekti kirjanduse, kunsti ja kultuuri ajakirja Varamu. Seda hakati teatavasti Henrik Visnapuu toimetusel välja andma 1937. aastal, kuid väidetavalt riigi propagandatalituse mahitusel ning ühtlasi Loomingust heldema rahastusega, mis tekitas omajagu hõõrumist. Legendi järgi (mis veebiavarustes tänini paljuneb) asutatud parempoolsete kirjanike Varamu vastukaaluks Loomingu liigsele vasakpoolsusele. Kirjanike parem- ja vasakpoolseteks jaotamine oli toona küllap sama jabur tee kui praegugi, Varamu toimetuse maailmavaatelist järjekindlusetust näitab aga vasakpoolse eluläheduslase Juhan Sütiste või põlise sotsialisti Karl Ast-Rumori loomingu avaldamine.
Kuid omajagu mõtlemisainet pakub näiteks tõik, et Varamu 1937. aasta jõulunumbri lõpu reklaamikülgedel leidub Kreenholmi manufaktuuri, Franz Krulli vabriku ja Eesti Metsatööstuse ASi kuulutuste vahel terve külje suurune Loomingu reklaam, kus toimetus kinnitab, et „Eesti Kirjanikkude Liidu ajakiri (asutatud 1923. aastal) on olnud vabamõtteliseks parlamendiks kõigile meie kirjanduslikele ja kultuurilistele suundadele ja jääb selleks ka tulevikus“. Niisiis, mingi hõõrumine, konkurents ja ehk ka riid ajakirjade ja kirjandusleeride vahel oli, kui pidi konkurendile eraldi maksma omamoodi vastulause avaldamiseks. Kuid mis tähtsust sel, kui kirjanikud ning kirjandus sellest ainult võitis, et ühe asemel ilmus kaks kaalukat kirjanduslehte.
Nii lõppes mu keskkoolipõlve sissejuhatav kursus vaba Eesti kirjandusse mustvalge maailmapildi kokkuvarisemisega – saatan pesitses detailides, nagu alati. Kui millestki on nüüd tagantjärelegi kahju, siis sellest, et Pätsi aja lõpuks jäi Eestis korralikult välja arenemata kollane ajakirjandus, kust oleks reaalajas teada saanud teiste hulgas ka kõigi kirjanike eraelu üksikasjadest, pikantsetest seikadest, sellest, kes on rikas ja kes vaene, kes kellega käib ja kellega joob. See oleks aidanud nende loomingu tõukejõude paremini mõista. Õnneks (irooniaga öeldult) on kirjandusloolased aastakümnete jooksul suure osa sellest teabest jaksanud avalikkuse ette tassida, kuigi küllap on midagi skandaalset ja paljastavat ikka veel arhiivides peidus.
Sain teada, et aegumatut või väheväärtuslikku teksti on võimalik kirjutada iga riigikorra ajal, vabaduses ja tsensuuri rõhumise all. Need oranžid, 1970ndate Loomingud on endiselt kokku köitmata, kuid meelelahutuseks pärle otsides on nüüd nende järele haarata sama kerge kui sõjaeelsete köidete puhul.
Ja ükski toimetus, juhatagu seda või Tuglas isiklikult, ei ole lõpuni eksimatu, veel vähem aga on tal võimet näha kaugele tulevikku ja ennustada, milline geniaalne looja võib väliste olude mustaks muutudes isiklikus elus mölaklikuks või töösuhetes moraalituks lurjuseks moonduda.
Eks selles teadmises peab ka Loomingu toimetus oma teist aastasada alustama. Eesti kultuuris kehtib reegel, et kui mõni institutsioon on suutnud elus püsida inimelu kestusest kauem, on talle tagatud surematus, kellelgi – vähemasti omariikluse tingimustes – ei ole enam väge teda kinni panna, lõpetada, kaotada. Vabana eksistentsiaalsest murest võib vanim kirjandusajakiri seega iga uue ilmumist rõõmuga tervitada, sest üks on hea, kaks parem ja mitu veel parem. Jõudu!
Täna sada aastat tagasi ilmus ajakirja Looming esimene number. Oluline verstapost on ka Keelel ja Kirjandusel, mis tähistab tänavu 65. ilmumisaastat. Nendele on lisandunud aja jooksul ka teisi olulisi ajakirju, nagu näiteks Teater. Muusika. Kino, Vikerkaar, Tuna ja Oma Keel. Kui meil on nii pikk ja rikas keele- ja kirjandusajakirjade ilmumistraditsioon, siis on ehk põhjust arutleda, kuidas erialaajakirju kasutatakse koolide õppetöös.
Praegu kehtiv gümnaasiumi riiklik õppekava on meil aastast 2011. Kui vaatame, missuguseid soovitusi annab keele ja kirjanduse ainekava kultuuriajakirjade kasutamise kohta, siis näeme, et ajakirjandusega seonduvad teemad on eelkõige plaanitud keeletundidesse, kus on eraldi kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille raames tuleks anda süstemaatiline ülevaade meediast ja mõjutamisest. Kui uurime täpsemalt, mida see tähendab, siis loeme, et emakeeletundides tutvustatakse erinevaid ajakirjandustekste, õpetatakse neid kirjutama ja lugedes mõjutusvõtteid ära tundma. Arvustus kui tekstiliik tuleb sisse kursusel „Teksti keel ja stiil“ meediateemast eraldi. Siit võib järeldada, et enamasti ei ole kultuuriajakirjadel keeletundidesse asja, kui just ei võeta alusmaterjaliks mõne teose arvustust ega otsita sealt stiili- ja mõjutusvõtteid. Paraku ei ole õppekavas soovitusi ka keeleajakirjade kasutamise kohta. Keel ja Kirjandus võib muidugi osutuda gümnaasiumiõpilasele üle jõu käivaks, kuid Oma Keele artiklid sobivad ka juba põhikooli keeletundi.
Kirjanduskursustel käsitletakse esseistika, arvustuse ja kriitika mõistet nii kirjandusteoste, teatri kui ka filmiga seonduvalt, kuigi nii teatri- kui ka filmiarvustusi ja -kriitikat käsitletakse vaid valikainetes. Ehkki otseselt ühtki viidet kultuuriajakirjade kasutamisele ei ole antud, siis õpitulemus „[gümnaasiumi lõpuks õpilane] mõistab kirjanduse ühiskondlikku, ajaloolist ja kultuurilist tähtsust“ saavutatakse loodetavasti just eeltoodud ajakirjade toel, sest lihtsalt raamatuid lugedes ei pruugi õpilane ju kirjandusteose tausta teada. Muidugi toetavad eeltoodud õpitulemuse saavutamist ka õpikud, kuid kultuuriajakirjade lugemisharjumus võiks tekkida just gümnaasiumi kirjandustunnis.
2024. aasta sügisest hakkab kehtima gümnaasiumi uuendatud õppekava, mistõttu vaatame, mida tulevik toob. Kuna uuendatud õppekavas enam õppesisu välja ei tooda, siis saab tutvuda vaid kursuste sisu ja õpitulemustega. Endiselt on sees kursused „Meedia ja mõjutamine“, mille käigus hakatakse arendama „ka oskust kujundada ja väljendada oma arvamusi ja hoiakuid“, ja „Praktiline eesti keel II“, kus harjutatakse arvamuse, arvustuse ja essee kirjutamist. Kuna eri žanrite kirjutamisoskus ei teki tühjalt kohal, saab õpetaja pakkuda alustekstidena kultuuriajakirjades ilmunud artikleid, mida analüüsides kasvab noorte žanriteadlikkus. Praktilise vene keele kursus aga keskendub õigekeelsus- ja kirjakeeleoskusele ning ainet „Meedia ja mõjutamine“ saab õppida vaid eesti keeles.
Gümnaasiumi kirjanduskursustel on aga ees põhimõttelised uuendused. Nimelt eelistatakse uuendatud õppekavas sünkroonilist käsitlust diakroonilisele, mis on olnud tavapärane käsitlusviis juba aastakümneid. Seega hakatakse enam keskenduma kirjandusvoolule, žanrile ja teemale ning tekstikeskselt analüüsilt liigutakse tekstivälise kontekstini. Just viimane annab suurema võimaluse tuua kirjandustundi kultuuriajakirju, mis pakuvad keele- ja kultuuriajaloolist tausta nii uuematele kui ka vanematele teostele. Ka on uuendatud ainekavas selgelt kirjas, et tegeletakse aime- ja teadus- ning kirjanduskriitiliste ja -looliste tekstidega. Seega võib loota aasta pärast kultuuriajakirjade tellimuste kasvu, et õpetajad ja õpilased saaksid kooliraamatukogus ajakirjade toel õpitulemusteni jõuda. Muidugi, kui kooliraamatukogud selleks ajaks veel alles on.
Lootusrikkalt tulevikku vaadates soovin ajakirjale Looming tervist, värskust, palju lugejaid ja pikka iga.
Jalutasin soojal õhtul Pärnus mereviirul, kui saabus rühm tiinekaid. Vääneldi ja võeti poose, suudeldi ja kallistati. Suhtemõnu salvestati napid paar minutit, misjärel mindi mornilt atomiseerudes, omaette nutikaga nohistades öhe. Võimalik, et üsna kohe levis Facebooki jm jälplate toel ka teave, kui lahe ja kõva pidu ühtedel kusagil on, ning jagamis- ja kaasaelamisrõõmu lehvis laiemalt.
Üldiselt nii soovitataksegi küünilise mõistuse ajastul toimida. Ära küsi, miks meedia edastab vaid möödaminnes lakoonilisi pressiteateid, kus Lauri Läänemets saab kriitikavabalt kireda solidaarsusprintsiibist ja teatada, et ettevõtteid ja üksikisikuid koheldakse nüüdsest võrdselt. Hõlmavalt ja järjepidevalt keskendume kõik siiski Brigitte Susanne Hundi meeletu edu saladustele. Lõbutse! Selles Immanuel Kanti tõotatud vaimsest alaealisusest väljumise läbikukkumises ei puudu omamoodi andekus ning kindlasti ei ole see lõpuni ebameeldiv.
Pole vaja pärida, kas Läänemetsa Kallasele kingitud roosisülemid või mis tagas, et Reformierakonna ülekaalukale valimisvõidule järgneb nüüd tõotatud sotsiaalliberaalne tulevik. Miks muretseda, et äkki on midagi küsimata ja tähelepanuta jäänud? Milleks muutuda paranoiliseks ja tunda ärevust, kuis seostub lubatud solidaarsusega nt meie kuulus ettevõtete reinvesteeringute tulumaksuvabastus? Kas peaks olema kellegi asi küsida, kas nüüd võimaldatakse ka Selveri saalipersonalil oma töö ettevõtlusena vormistada ja kasum aluspükstesse ja tööletulekutõuksi investeerida, nii nagu meie popstaarid saavad oma keikatasud väljasõidu-Volvodeks konverteerida?
Miks uurida, kas välisosalusega firmadest raha maksuvabalt väljakantimine on nüüd paremini ohjeldatud, kui see oli Keskerakonna osalusega „ikete“ ajal? Tookord maksudega mängijaid vähemasti hirmutati pandimaksunimelise kolliga jne. Kelle asi, kas Läänemets on oma seisukohavõttudes arvestanud ning kuidas kommenteerib ta kunagist kuulsusetult unustatud Praxise ettevõtete jaotamata kasumi mittemaksustamisele pühendatud uuringut?* Kas on vaja kergitada katet traktaadilt, mille turvaliselt selged ja haaratavadki laused näevad välja nii: „Võttes reformieelse maksuamortisatsiooni väärtuseks d=0,4, tuleneb eelnevalt toodud valemite alusel parameetri z väärtuseks 0,66 (kui r = 0,2, d = 0,8 ja g = 0,02). Funke ja Strulik (2003) samuti kasutavad tundlikkuse analüüsis ka väärtusi d = 0,2 ja d = 0,6“?
Põhiosas sisaldab uuring lehekülgede kaupa aga seda laadi mõtteid, mis jäävad ilma tasulise programmita Wordi formaati konverteerudes täiesti kättesaamatuks: „) ( ) ( )¸ ø ö ç è æ + – – – + – – + + – – t t t t t t m K K r m V1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 (1 ) 1 1 1 1 0 1 1 1 1 1 1 0 1 1 1 1 t a d t a d t a d t t a.“
On ju parem vist ka mitte kõige selle kallal pead murda ja tunda piinlikkust oma kesise arvutusoskuse pärast. Kahtluseta nunnum on tiksuda Brigittega. Pole võimatu, et maksustamata jätmise uuring ei räägigi muust, kui et meie küünilise mõistuse ajastul on Läänemets ja Praxise pärimised ning Brigitte saladused ühe sellesamuse eri nägarad?
Kas eeltoodute hulgas on üldse vajalikke ja mõttekaid küsimusi, mis peaksid segama Brigitte müsteeriumide, suhete, kaebuste ja lahendite ühtlaselt paitavat voogu? Siiski, miks keskenduvad nii Mark Fisheri sugused popikriitikud, aga ka kõrghariduse ja inimarengu aruanded tusale ja armetusele, depressioonile ja vaimuhädadele? Miks arvavad Ivan Krastev ja Stephen Holmes, et liberaaldemokraatiast on saanud oma väljakuulutatud triumfi ohver ja „Minu veetleva leedi“ loo asemel, kus lilleneiuga seltsimehelikult kõiki edu nippe jagatakse, on elustunud fukuyamalikus ajaloo lõpus hoopis kibestumiskaosest tulvil frankensteinliku alatooniga stsenaarium?
Miks terendavad „nõrkade asümmeetrilise ülestõusu“ kontuurid ning maamuna kubiseb ligimestest, kes eelistavad moraalitut kaost sellele, et nende üks ja ainuke elu möödub kaotajana? Meilgi soosivad paljud EKREt, kes peab ukrainlaste toetamist ohuks ja kuulutab valikuta omaks siinsed venelased? Miks on ühtäkki saatanlikud valikuid nii populaarsed? Miks me ei naudi?
Kui käisin kunagi 1970. aastate alguses esimest korda Loomingu toimetuses, jättis Harju tänava kirjanike liidu pikk koridor mulle sügava mulje. Ma teadsin hästi, millistes ruumides tehti soomlaste samaväärset kirjandusajakirja. Parnassot.
Parnassot toimetati kahe poole päevapalgaga mehe jõul: kaks kirjutuslauda vastakuti toas, mida tuli jagada kõigele lisaks veel ajakirjadega Metsästys ja Kalastus ning Kanava. Ja kui mina 1980. aastal Parnasso peatoimetajana alustasin, siis pidas Soome tollase juhtiva filmiajakirja Filmihullu peatoimetaja Peter von Bagh ka seda mitme peale ruumi vürstlikuks ja ütles: „Meie ajakirja tehakse lihtsalt tänaval.“
Suur oli toimetuste ruumide erinevus, ja suuri erinevusi oli ka teisi.
Soome kirjandusajakiri Parnasso asutati 1951. aastal. Seda annab välja Otavamedia kirjastuskontsern ning selle tiraaž on praegu 5500 eksemplari. Valik Parnasso numbreid Tartus Soome Instituudi raamatukogus.
Parnasso trükiarv oli minu ajal pisut üle 6000 eksemplari. Kuna eestlasi on viis korda vähem, siis oleks selle suhte seisukohast Loomingu tiraaž pidanud olema 1200. Selsamal ajal, 1985. aastal, oli see 22 000.
Erinevusi on niisiis piisavalt ning üks on käega tunda, kui võtan riiulist Parnasso aastakäigu. Ajakiri ilmus kaua aega kaheksa korda aastas (praegu valmib seitse), lehekülgi on numbris 64 ja aastakäigus 500–600. Kõvade kaante vahele köidetud aastakäik on siis suuruse ja raskuse poolest sama, mis näiteks „Eesti Entsüklopeedia“ VIII osa „rai – sum“.
Võrreldes Eesti juhtiva kirjandusajakirjaga on Soome juhtiv kirjandusajakiri väike, otsekui piibli kõrvale pandud lauluraamat. Sellel on oma põhjus.
Soome ja eesti kirjandus on oma maa kultuuris eri positsioonidel. Mitte raamatud, romaanid ja luulekogud ise, vaid mõttevahetus, mida raamatute üle peetakse, ja kus neid esitletakse.
Soome ja eesti kirjandus on oma maa kultuuris eri positsioonidel. Mitte raamatud, romaanid ja luulekogud ise, vaid mõttevahetus, mida raamatute üle peetakse, ja kus neid esitletakse. Katkend Iida Rauma loomingust kõnelevast artiklist (Parnasso 2022, nr 2).
Kirjanduslikku mõttevahetust ja eriti kirjanduskriitikat avaldatakse Soome ajalehtedes mitu kohta rohkem kui Eesti omades. Eriti Helsingin Sanomate, Põhjamaade kõige laiema levikuga ajalehe rikkalik kultuurikülg on meil igati keskne foorum. Seal kirjutavad kriitikud on meie kirjanduselu tuntud tegelased, selle veergudel avaldavad artikleid kirjanikud ja kirjandusloolased ning kirjanikud jälgivad oma ja teiste loomingu arvustusi, sedagi, kas ühtlasi on avaldatud ka nende foto või ei ja kas see on kahe või kolme veeru laiune. Samuti on kirjandusele ruumi leitud maakonnalehtedes Turus, Tamperes, Oulus ja nii edasi.
Parnassol on siiski olnud Soome kirjandusilmas tähtis koht. 1953. aastal asutatud ajakirjast sai hiljem modernismi lipukandja ehk Paavo Haavikko ja teiste uuenduste edendaja. Nende tehtut võrreldakse Jaan Krossi, Ain Kaalepi, Ellen Niidu ja hiljem 1960. aastate noore põlvkonna tööga Eestis. Kui läbimurre oli toimunud, jätkas Parnasso kriitika ja eriti kõrgel tasemel kirjandusesseistika foorumina ning on seda tänini.
Kuidas jõudis Looming Soome?
Erinevad on kahe naabermaa ajakirjad ja eri moel on neid ka lugeda saadud.
Minu peatoimetaja-ajal jõudis Parnasso Eestisse, kui soome estofiilid need Tallinna sõites kohvrisse pakkisid, Kulta Mokka kohvi ja sukkpükste vahele. Loomingu numbreid polnud tarvis salakaubaks teha. Soomes sai ajakirja koju tellida.
Pealegi käis see väga lihtsalt: tuli vaid täita tellimisblankett firmas, mis võttis vastu välismaiste ajalehtede ja ajakirjade tellimusi. Kas selle omanik oli Akateeminen Kirjakauppa või riiklik kioskikett, ma ei mäleta. Kuid ma mäletan pakse kirjaümbrikke, milles ajakirjad postkasti tulid. Ja hinda, see oli poolmuidu. Selleltsamalt Soome firmalt tellisin varsti ka ENE, selle teie vana pruuni seljaga entsüklopeediasarja. See maksis küllap niisama palju kui kolm soome romaani. Eks ole see too Nõukogude diplomaatia, kus kaubavahetus ja poliitika segunesid, rikastades Soome suurettevõtteid hiigelkasumitega ja rõõmustades kirjandussõpru.
Kui esimene mulle postkasti tulnud Loomingu aastakäik, 1971. aasta oma, oli ka Soomes tuntud formaadis, siis alates aastakäigust1979 kasvas ajakiri kõrgusse, nii et ei mahtunud enam Lundia raamaturiiulisse ära. Ma pidin oma Lundia riiulite lahtisi riiuleid ümber tõstma ja see ruumitegemine mõjus nagu ahelrektsioon kogu seinatäiele, sest ümber tõsta tuli mitmeid teisigi riiuleid. Lundia firma riiulisüsteem oli Soomes kõigil tolle aja vaimuinimestel, nendel, kes end selleks arvasid või siis tulevikus saada tahtsid.
Hiljem Loomingu suurus jälle muutus ja siis muutus ka oranžis toonis värv. Praegu on mul maakodus teistsugune, üle terve seina riiul, kus Loomingute oranžid read jätkuvad Vikerkaare valgete, madalamate ridadega, kuid ka Parnassode ja paljude teiste kirjanduslehtede aastakäikudena. Seal on ka ajakirja Tulimuld aastakäigud, need olen saanud osta siit, Soomest.
On tõesti nimetamist väärt, et Loomingu tellimine Soome oli nii kerge, kui kõik muu ühendusepidamine meie vahel oli nii raske. Seda märkasid kindlasti ka paljud teised. Neist teistest tellijatest ehk ajakirja soomlastest tellijaskonnast ei ole mul küll mingit ettekujutust, üldse tundsin toona Eestist ja eesti kirjandusest vaid väheseid huvitatuid. See oli niisiis üksildane, isemoodi harrastus – ja veel iseäralikum oli see, et kuna juhtusin olema tööl kirjastuses, siis võisin lisaks eesti kirjanike teoste lugemisele neid ka avaldada. Kirjastus oli Gummerus ja minu kirjanikud Lennart Meri, Mati Unt ja Ülo Tuulik.
Järgmisel aastakümnel olukord muutus täiesti. 1982. aastal asutati Tuglase selts ja peatselt kutsusid „Runosilta/Luulesilla“kavaõhtud saalid kuulajaid täis nii Helsingis kui ka Oulus. Eesti sai hulganisti huvilisi sõpru. Oli alanud täiesti uus aeg.
Ei ajaleht ega raamat
Niisiis oli Looming Nõukogude (Eesti) ajal Soomes täiesti saada. Kuid peab tunnistama, et see oli meile raske lugemine. Olime harjunud lugema uusi luuletusi ja proosat raamatutest, mida ostsime nende ilmudes raamatupoest või saime raamatukogust kohe laenuks. Soome raamatutel olid ilusad kaanepaberid, raamatute kirjastajad reklaamisid uusi väljaandeid ajalehtedes ja sisust rääkisid veel isutavad reklaamlaused tagakaanel. Eesti Loomingu lugejal olid ees pikad, üksluised veerud, mis jätkusid lehekülgede kaupa läbi kogu selle kummalise trükise. Kummalise jah, sest meile ei olnud Looming ei ajaleht ega raamat.
Aiman põhjust, miks sõjajärgne Nõukogude administratsioon nõustus nii toeka ja suure formaadiga ajakirja tegemisega: taustal oli juba XIX sajandist pärit vene traditsioon ehk paksud, terveid romaane avaldavad ajakirjad. Meile on nende pärand tundmatu. Saime sellest teada vaid ajalehtede uudistest 1960. aastatest, kui Novõi Mir avaldas ootamatult Solženitsõni esikromaani. Kui vaatan saja aasta taguseid Soome ajakirju, nagu Valvoja, Aika ja teised, siis nende köidetud aastakäigud on Parnasso omadega ühesuurused. Neis avaldati uurimusi, esseid, arvustusi, kuid üldsegi mitte ilukirjandust, kõige rohkem mõni luuletus või üks novell.
Omal ajal imestasin, miks kas või Mats Traadi romaan avaldati Loomingus, see ju ilmus ükskord raamatunagi. Põhjus selgus kohe, kui kohtusin oma eesti sõpradega. Selgus ka, et Eesti ja Soome kirjastustegevus on otsekui eri planeetidelt. Töötasin ju tollal kirjastusalal, enne ühes ja siis veel teises ettevõttes.
Tänapäeval avaldatakse eesti kirjandust igati samal moel kui soomegi kirjandust. Kuna Loomingul ei ole vaja enam paigata Nõukogude ajal arutult veninud raamatukirjastamise protsessi, mida noorematel on raske mõista, siis kuidas on võimalik, et ajakiri ilmub endiselt samas formaadis niisama suure ja uhkena kui varemalt?
See on ime. Veel suuremaks imeks pean seda, kui tuleb meelde üks kirjandusajakiri, mida lugesin usinasti juba enne, kui eesti kirjandus mu ära võlus.
Loomingu radar
Rootsi BLM ehk Bonniers Literära Magasin oli nii minule kui ka paljudele teistele soome kirjandussõpradele tähtis ja huvipakkuv ajakiri. See oli vägagi sarnane Parnassoga, seesama suurus ja välimus, sees sisul samasugune struktuur. Ja see oli vaimult seesama kirjanduskäsitlus mis meie ajakirjal.
BLM ei ilmu enam, see on lõpetatud, kinni pandud. Ta surm oli aeglane ja sündmusterohke ning see räägib ennekõike interneti kasutuselevõtmise mõjust, kuid kindlasti ka muust, kogu kirjandusinstitutsiooni positsiooni muutumisest ühiskonnas. Lõpetamise otsus langetati 1999, kuid jätkata püüti veel kolm aastat hiljemgi. Ilmumiskordi harvendades õnnestus teha veel 14 numbrit, aga kuna tellijaid oli vaid 1300, tuli 2004. aastal teha lõplik otsus.
Kuhu jäi riigi toetus sellele kultuurilehele? Ehk seda oli. Arvaksin küll, et jõukas Rootsis oleks BLM tuge saanud, sest ka Soomes hakati just minu Parnasso peatoimetaja-ajal toetama, nagu öeldi, arvamuslehti ehk eri kunsti- ja kultuurialade väljaandeid, mis on alati olnud väikese levikuga, kuid tähtsad.
Tänapäeval tundub kirjandusajakirjade toetamine enesestmõistetav. Riiklikul toetusel töötavad ka teatrid, sümfooniaorkestrid, muuseumid, filmistuudiod, kogu kultuurielu. Kuid see ei ole enesestmõistetav, ükskõik missugune valitsus võib hakata neid toetusi kärpima. Meil Soomes kuulutas populistlik partei äsja enne valimisi, et kultuur on „luksus“, ei mingeid toetusi!
Niisugune mõttevahetus võib süttida millal tahes. Kui Looming satuks kunagi selles olukorras kaitsepositsioonile, võiks ta kohaldada mutatis mutandis üht Soomes kasutatud ütlust. Meie Talvesõja ajal öeldi: „Lahingus on Sibeliuse sümfoonia niisama võimas kui üks diviis.“
Tabavalt öeldud. Ehk oli see mõeldud vaid neile sõjakuudel Helsingi parimas hotellis elavatele välismaistele sõjakorrespondentidele, kes armastasid klassikalist muusikat? Ajakirjanikke oli kohal tõesti palju, meie sõda oli ju natuke aega maailmas uudis number üks.
Võib-olla olekski Loomingu väärtust riigikaitse seisukohalt põhjust mõõta diviiside või üldse meeste arvu asemel nüüdisaegsemalt: nüüd ei ole ju relvastus enam raud, mis mehele pihku pistetakse, vaid arvutite juhitud relvasüsteem. Kohe turgatab pähe ettepanek.
Öelge, kui tarvis läheb, et Looming vastab ühele tasemel radarile. Oma õhuruumi valve on esmatähtis ja seda teeb just radarite võrgustik. Lisaks on Looming kujundlikult ka ise radar: ta näitab Eesti kirjanduse ja kultuuri seisundit. Loodetavasti mõistab riigivõim ka edaspidi kirjandusajakirja tähtsust eesti kultuurile ja eestlusele üldse. Igatahes mõistavad seda ajakirja lugejad. Neid paistab jätkuvat nii palju, et Tallinna tulles rõõmustan alati, kui näen lehekioski riiulis Loomingu kaant. Meie Parnassot ei ole olnud kioskites müügil juba kolmkümmend aastat. Teie, eestlased, olete tõeline kultuurrahvas.
