kestlik eluviis

Eestis on olemas niihästi traditsioon vaadata end väljaspoolse pilguga kui ka vana tava end sellise pilgu eest kaitsta. Viimane aktualiseerus tugevasti näiteks kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel, kui tekkisid lihvitud strateegiad ametlikust ideoloogiast möödahiilimiseks. Keskvõimu surve oli ühesuunaline, püüti aina sisendada, et kohalik pilt Eesti ajaloost ja kultuurist on ekslik. Selle asemel tulnuks tõeliselt omaks võtta hoopis väljaspoolne pilk ja uskuda, et see on tegelikult ka meie oma, sest et see on õigem, parem, progressiivsem, paratamatum jne. Survet aga õpiti vähehaaval taluma ja eraldati väljaspoolne pilk selgelt oma enesepildist, mis jaatas ka teisi väärtusi.

Üheksakümnendatel aastatel haaras Eestit värskete ideede pealetung. Revolutsioon, mille käigus taastati Eesti Vabariik ja orienteeruti Euroopa Liidule, polnud ju üksnes poliitiline ja majanduslik, see oli ühtlasi sotsiaalne ja kultuuriline revolutsioon. Uusi väärtusi hakati algul looma lihtsalt vanade ümberpööramisega, see primitiivne faas sai peagi nimetatud “üleminekuajaks”. Kuid ümberpööramisega liitus õige pea ka uus väljaspoolne pilk, mõjudes mõnikord kainestavalt, mõnikord tuimestavalt. See väljaspoolne pilk kujunes eeldusel, et “mujal maailmas” nähakse Eestis toimuvat selgemini ja hinnatakse õiglasemalt kui suudavad need, kes sulistavad samas mudaaugus.

Sellise väljaspoolse pilgu sissetoomine on kultuuriliselt väga oluline. Õigupoolest on see just väiksemate kultuuride eelis, sest suuremate puudused tulevadki tihti sellest, et ei suudeta iseennast väljastpoolt vaadata. Paraku on tõsi ka see, et väljaspoolne pilk ise on suuresti meie loodud konstruktsioon. Niisugune konstruktsioon luuakse valikuliselt, võttes omaks mingi juba valitseva nägemuse ja hüljates teised, nii et õiglusest ja erapooletusest on asi tegelikult kaugel. Hea seegi, kui väljaspoolne pilk vallandab vaidluse ja toob nähtavale midagi, mis varem jäi kahe silma vahele. Kuid väljaspool seisja ei saa anda paremat tõde ega sisukamat väärtust, kui on meie endi oma – heal juhul võib tema vaateviis protsessi üksnes käivitada.

Prantsuse kirjandusteadlane Pascale Casanova on selgitanud, kuidas “maailmakirjanduse” äärealade kirjanikud peavad kasutama kavalust, et jääda “prestiiži jagava keskuse suhtes” võimalikult soodsasse asendisse. “Enamik selles struktuuris saavutatud kompromisslahendusi põhinebki “distantseerumiskunstil”, oskusel asetuda esteetiliselt mitte liiga lähedale ega liiga kaugele… Kõige allutatumad kirjanikud manööverdavad eriti peenelt, et leida võimalus olemasolevate kirjanduskriteeriumide kohaselt tajutav olla.” (Vt Vikerkaar 2005, nr 10-11, lk 140.) Niisugune olukord on ehk mugav “keskme” loojate seisukohalt, aga äärealade kultuuri ei pruugi see aidata. Isegi vastupidi – väljaspoolne pilk võib toimida muserdavalt, tõkestavalt, enesetaju moonutavalt. Mõned head ja põhilised asjad paistavad väljastpoolt vaadates tühised, ebaolulised, nende tähtsust võidakse taibata alles siis, kui need on äkki kadunud.

Siit võib teha ühe tarviliku järelduse. Majanduslikult ja poliitiliselt ei saa Eestist kunagi domineerivat riiki, kes võiks teistele teha rangeid ettekirjutusi, et oma elujärge mõnusamaks teha ja asendit kindlustada. Euroopa Liiduga liitumine jäi meie vabariigi nukraks tähetunniks, mille eest tuleb veel kaua maksta trahve ja taluda alandusi. See seisund on paratamatu ega olene meist. Küll on aga Eestis võimalik teatav kultuuriline iseseisvus, oma sõltumatu joon. Selle hindamisel peaks väljaspoolset pilku kasutama küllalt ettevaatlikult, sest mõnikord sisaldab see väärtusi, millele mujal ei leidu otsest vastet ja mida seetõttu ei saa väljast vaadates kohe ära tunda. Kasutades Clifford Geertzi väljendit, võib seda nimetada “omakandi tarkuseks”.

Miks ma tsiteerin Geertzi? Kas see ei tähenda jällegi väljaspoolse pilgu ülevõimu, mille eest äsja hoiatasin? Siiski ei tähenda väljaspoolse pilgu trotsimine kultuurivahetuse vältimist. Omakandi tarkust ei tohi segi ajada kolkapatriotismiga, vähenõudliku endassesulgumisega. Meil on praegu väga sügavalt juurdunud halb komme nimetada kultuurivahetuse saadusi “laenudeks”, justkui peaks need varem või hiljem tagasi maksma. “Suurtel” sellist kommet tavaliselt ei ole, kuigi nende kultuur on kokku kantud igast maailma nurgast. Kui tahaksime kõverpeegli kõrvale heita ja enda omapära jaatada, peaks ka kultuurivahetust jaatama ning sõltumatult hindama. Loobuda ei tohiks ka väljaspoolsetest pilkudest: aga kui lõust vahel tõesti paistab väga viltune, ei peaks alustama oma näo lõikamisest, vaid kasutama mitut peeglit.

Nietzscheismi “mälupaigad”

Uuest ideeajaloost on raske leida teist 1870. − 80. aastail kirjutanud autorit, kes oleks nii ärgitavalt nagu Nietzsche kerkinud XXI sajandi alguseks teadusliku ajaloomõtlemise silmapiirile kaua alahinnatud kvaliteedis: (M. O. Huberi 2004. aasta tabaval määratlusel) “mälukriisi” teoreetikuna. Meie regionaalajaloo kirjutusele näib aga Nietzsche fenomeni integreeritus selle ajaloo kulgu muutuvat üheks mälukriisi objektiks sedamööda, kuidas rahvuslike “alguste” ihaga sobitub teatud fikseerimispunkt oma kultuuri minevikus.

Näiteks seoses 1905. aasta kui tähtaasta äsjase meenutamisega tuleb kindlasti tagasi lükata need fantaasiad, mille toitepinnaseks on müüt Nietzsche “maaletoomisest” nooreestlaste poolt. Eesti rahvusliku nooruse Nietzsche-pildile, mida juba 1960ndate keskel ei jätnud muide märkimata Heino Puhvel, eelneb varasem “baltisaksa ringkondade” retseptsioonilugu. Noor-Eesti liikmete ja nende taotlustele kaasa tundvate mitteliikmete rolli kohalikus Nietzsche-retseptsioonis, kus Aino Kaldale kangastus “Zarathustra Eesti sõnakujul”, see ei vähenda. Võita on nõustav kontekst ja polüsubjektsus: reljeefsemaks muutub nietzscheaana allikaprofiil, mille kaudu teatab Nietzschest ajalooline kultuuriilm; selgemaks saab, mis kvaliteedis kuulub Nietzsche mõne rahvuskultuurile olulise autori isiklikku kaanonisse jne. Sellega korrastub Nietzsche vastuvõtu taseme hindamine Balti ruumis meie regionaalse, geneesilt mitmerahvusliku ajalookultuuri tegurina.

Esindab ju siin retseptsiooni “esikfaasi” (Alfredo Guzzoni vana liigituse järgi u 1890 − 1930) algaastaid detailuurimist vääriv mõjujoonte spekter. Jooned, mis kujundasid tollal Nietzsche-pilti Eesti territooriumil, tulid eri suundadest: (1) Skandinaavia allikaist saksakeelse kultuuriajakirjanduse ja (2) otse Saksamaalt  sotsiaaldemokraatliku poliitajakirjanduse kaudu, (3) Venemaalt vene sümbolismi kultuuri ja (4) Austriast Viini modernsuse atmosfääri kaudu, (5) ning kohaliku baltisaksluse Nietzsche-lektüürist. Kas pole aga oluline ka vastupidine, Nietzsche mõtte allikaks olnud autorite kohalolu Baltimail? Eesti on paik, kus töötas Nietzsche Baseli-aegne kolleeg Gustav Teichmüller. XX sajandi algul omistati Teichmüllerile esmakordselt osa Nietzsche “perspektivismi” kujunemisel, 1990. aastail on seda uurimiskirjanduses taas rõhutatud, peale selle peegeldub Nietzsche väitlus Teichmülleri Aristotelese-käsitlusega tema klassikamõistes ja Sokratese-pildis.

Eraldi peab märkima “feminiinse joone” osatähtsust Nietzsche retseptsiooniloo algjärgus. Mitmed kõige esimesed Nietzschest kirjutajad või tema tekstide vahendajad-tõlgendajad, kes liikusid sajandilõpul ringi Euroopa kultuurikeskustes, olid balti-saksa ja vene-juudi päritolu naised. Kuulsaim neist on õigusega Nietzsche 1882. aasta sõbratar, 1894. aastal huvitavate analüüside raamatu “Friedrich Nietzsche oma teostes” avaldanud Lou[ise] Andreas-Salomé (1861 − 1937), kes on läinud ka psühhoanalüüsi varaajalukku. Kas venelannaks või soomlannaks nimetatud Salomé oli tegelikult ema poolt saksa-taani verd, isa poolt Balti taustaga naisintellektuaal (Peterburis sõjaväekarjääri teinud Gustav v Salomé oli baltisakslane). Salomé artiklitena juba 1891/92 ilmunud Nietzschet käsitlevate tekstide venendaja kuukirjas Severnõi Vestnik ja üldse innukas Nietzsche propagandist (tarvitas kirjavahetuses väljendit “minu Nietzsche”) oli 1890ndate teisel poolel Zina[ida] Vengerova (1867 − 1941), vene kirjandusloolase Semjon [Šimon] Vengerovi õde, sündinud Helsingis (Viaporis). Vengerovid olid õieti euroopalikult haritud, modernsete vaadetega Leedu juudid, kelle etnilise perekonnaloo jäädvustas nende saksa kirjanikuks nimetatav ema Pauline Epštein, abielus Polina Vengerova (1833 − 1916). Nietzsche oli aga mõne Lou Salomést ja Zina Vengerovast põlvkonna võrra vanemagi Eestimaa-baltlase nagu Fanny von Anrepi kirjandusliku erakiindumuse objekt. Tuleb ka arvata, et osa Nietzsche teoseid jõudis esmalt Eestisse autori saadetisena, adressaat baltisakslanna Isabella von Ungern-Sternberg, neiuna von der Pahlen, kellega ta tutvus 1876. aastal Itaalias ja kes avaldas tema kohta 1902. aastal grafoloogilise uurimuse. “Ecce homos” uhkustab Nietzsche linnadega, kus teda autorina tuntavat (“Viinis, Peterburis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Pariisis ja New Yorgis”). Need viimati nimetatud Balti daamid, sündinud 1840ndail, olid Nietzsche eakaaslased; ei Riias ega Tartus ja ka Tallinnas polnud ta eluajal tundmatu.

Esimese kultuskümnendi lõpuks, kui Nietzsche oli Weimaris haigevoodis ja harva näitamisobjekt, ei olnud tema kohta temaatilisi käsitlusi veel kuigi palju. Seetõttu võib ära mainida ka pedagoog Reinhold Tantzscheri venna, Riias ajakirjanikuna töötanud Georg Tantzscheri (1861 − 1916) teose “Fried­rich Nietzsche ja uusromantism”, mis ilmus saksa keeles 1900. aastal Eestis, “Jurjevis (Dorpatis)”. Nietzsche töid üsna hästi tundva, nende peal arenguloolist meetodit rakendava baltisaksa ajakirjaniku raamat ennetas šveitsi filosoofi Karl Joeli sajandialguse tuntud Nietzsche ja romantismi käsitluse esitrükki umbes viie aastaga. Tantzscheri raamatu kultuurilooline tähtsus seisneb aga minu arvates milleski muus. Eelkõige selles, et seal on vaadeldud – ilmselt esimest korda – üksikasjalikumalt Nietzsche mõju XIX sajandi lõpu Põhjamaade kirjandusele. Oluline ei ole ainult see, et Tantzscher on eritlenud “Nietzsche-natuuride” rolli tollases kirjanduses, vaid ka see, et ta on tõstnud esile hiljem Brandese kuulsuse varju jäänud isikuid, kelle vastakas tähendus Nietzsche retseptsiooniloole on Nietzsche teaduslikus uurimises taasavastatud alles meie päevil. Õiged on muide Tantzscheri väited, et “üleinimese-filosoofile pöörati kõigepealt tähelepanu välismaal”, et “Skandinaavias ja Taanis leidis Nietzsche Saksamaast palju varem vaimustatud poolehoidu” ning et rootsi kirjanik Ola Hansson (1860 − 1925) koos oma Riiast pärit naise Laura Marholm-Mohriga oli “üks esimesi Nietzsche pooldajaid”. Brandese suhtes ebakorrektselt käitunud Hansson, kelle Nietzsche-huvi äratas Strindberg, on (Alessandro Fambrini hiljutiste täpsustuste kohaselt) siiski esimene skandinaavlane, kes tutvustas 1889. aastal sakslastele trükisõnas Nietzsche “isiksust ja süsteemi”.

Nietzsche ja Lenini vahel

XIX ja XX sajandi vahetusel Nietzschet ümbritsenud vaimustuse õhkkond on eri maade kultuuris tajutav väga mitmesuguste austusavalduste kujul, millest annavad aimu uued publikatsioonid. Elava kirjanduse jälgijatele avanes Nietzsche kunstniku eksistentsina, nietzscheismi pinnal väitles “subjektile” panustav kunstipositsioon “vooludega”. Austust õhkub näiteks Maksim Gorki (1868 – 1936) autoriseeritud kirjaridadest Elisabeth Förster-Nietzschele (märtsist 1906): “Ei saa olla maailmas mõtlevat inimest – või ta pole kunstnik –, kui ta ei oska armastada ja hinnata Teie venda. […] Minu naine tänab Teid kogu hingest armastusväärse küllakutse eest…, mina aga suudlen mulle kallist Nietzsche õe kätt.”

Sellele alles 1990. aastate teisel poolel Konstantin Azadovski avastatud ja trükki toimetatud kultushõngulisele lausele, mis pidi Förster-Nietzschele meeldima, sest ta oli Nietzsche “esindaja” osasse nii sisse elanud, kirjutanuks alla mõnigi vene literaat. Vahest isegi bolševistlik publitsist Lev Trotski – noor Trotski oli ju Gorkit ja Nietzschet 1900. aastal võrreldes näinud neis sarnaseid ühiskondlike normide vastu protestivaid kirjanikke. Kas Lenin, kes “poliitilise sõbrana” (sest kirjanduslik sõber oli Leonid Andrejev) veenis Gorkit nietzschelikest sümpaatiaist taganema ja aitas kaasa tema muutmisele sotsialistliku realismi märgiks, oleks sama teinud? Gorki sajandivahetuse kirjadest ilmneb ta kriitiline suhtumine realismi traditsiooni, nietzschelik vaimsus: sellise “heroilise kunsti” nõudmi
ne, mis oleks “elust kõrgem”. Nietzsche-motiivid ilmestavad Gorki mõtteavaldusi hiljemgi, ja need puudutavad ka tema ajaloomõistmist. Ühes kirjas Konstantin Fedinile (detsembris 1924), kellega ta oli aastaid usaldussuhetes, on ta nimetanud peasihina inimese kujutamist tema “poolfantastilises reaalsuses”, suunatuses eneseületusele oma elutahtelise püüdega “pääseda püünistest – ajaloolise mineviku kammitsevaist võrkudest”: “Inimese tõelist ajalugu ei kirjuta ajaloolane, vaid kunstnik.” Passus kõlab Nietzsche ideede laiendatud kommentaarina, seda enam, et Gorki tees on mõeldud kontrastiks historistlike ajaloolaste tööle. Gorki aastakümneid teadmata olnud kirjasuhet Nietzsche õega, viimase saadetud kutset külastada Nietzsche arhiivi, vahendas Nietzsche-austaja krahv Harry Kessler Gorki Berliini-külastusel ta pagulaspõlves. Teema “Gorki ja Nietzsche”, mis XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimesel kümnendil oli vene kirjanduskriitika aine, ent kuulutati nõukogude teaduses 1960. − 70. aastail “legendiks”, on kirjandussuhete loona aktuaalne. 1931. aastal, seega Nietzsche uue politiseerimise ajastul lõplikult Stalini riiki naasnud, hoidis Gorki oma “nietzscheaanlusega” distantsi. Aga ta möönis ka siis kunagist Schopenhaueri tähtsust endale, hästi varast (1889/90) tutvumist Nietzschega ja Nietzsche mõju oma loomingule (“et ma andsin neile [kirjanduslikele kujudele] … üht-teist Nietzsche filosoofiast – seda ma ei hakka eitama”). Gorki hindas “Zarathustrat” Nietzsche “parimaks raamatuks”, armastas sümboleid, mis olid Nietzsche loomingu meedium, andis neile ka omalt poolt sümboolse lisatähenduse. Kriitikas esinev Gorki “nietzscheaanlike harrastuste” ideoloogiline nimetus on selle kunstilise suhte brežnevistlik hüüdnimi, veel on meil Gorki puhul teabelünki tema Nietzsche-kirjanduse tundmise ulatuse kohta.

Kuid juba eeltoodud Gorki tsitaat tähistab nähtust, mis Nietzsche järgses maailmas kaasneb Nietzsche-tülide ja -kultusega: see on Nietzsche-tsensuur poliitilises ühiskonnas, ka enesetsensuuri vormis. Sellest hoolimata on nii vene- kui eestikeelne Gorki-kirjandus lahutamatu ikka jälle korduvast väljendist “Gorki vigade” kohta (mida “parandas” Lenin), samuti Gorki ajaloo- ja sotsiaalfilosoofiliste esseede puhul, mis ilmusid lõpuks pealkirja all “Indiviidi purustamine” (aprill-mai 1909). Peale tolstoiluse, kodanluse, nihilismi jms. kriitika sisaldavad need ebapuhtal kujul hulgaliselt Nietzsche järel- ja vastukaja, inimest käsitab ta “tahte tulvana”, Nietzschet “aktiivsuse nõudjana”. Gorki rakendas ühiskonna ajaloole teatud ulatuses, oma tõlgenduses ja arenduses Nietzsche “dekadentsi”-mudelit. Oma kuulsates “Vestlustes kutsetööst” (1930/31) läks ta aga mõnevõrra kaasa “fašistliku” Nietzsche-pildiga, sellega, millest stalinistliku klassitsismi filosoofide käes sai Nietzschele negatiivse identiteedi meisterdamise alusmaterjal.

Teemal Gorki ja Nietzsche on vaja teha kaks põhimõttelist märkust, mis näivad olevat kohased suurte ideoloogiliste narratiivide võitluse järgses maailmas. Esiteks: Gorki nietzscheanism, mis ei avaldu üksnes tema ilukirjanduslikus, vaid ka sotsiaalkriitilises loomingus, individualismi ja kollektivismi eritluses, vaevalt lubab ristida ta kõhklusteta “marksistlik-proletaarseks” revolutsionääriks (olgu 1890. aastail või 1905. aastal). Seda dogmat on õiendanud Nigol Andresen, teades, et Tsaari-Venemaal tõlgendati Nietzsche ideid “üsna sagedasti kui revolutsioonilisi”. Teiseks: Gorkit ei pea stiliseerima vastu-usu loojaks Vene sotsiaaldemokraatias, “kollektiviseeritud Nietzsche-mõõtme” isaks või siis nietzscheliku individualismi “marksistliku üleinimsuse” usundiks muundanud parteisuuna esindajaks. Seda pilti levitab täna ajaloolase Steven E. Aschheimi monograafia Nietzsche pärandi saatusest poliitikas ja kunstis aastail 1890 − 1990. Eeldades, et varase, kujuneva Gorki jooned jäid allutatud moel alles hilisema Gorki kirjanduslikus identiteedis, on teda kui nietzscheaanliku lõikega revolutsionääri raske kujutleda sajaprotsendilise leninlasena. Ometi on meil põhjust säilitada Gorkist, kes ühes saksandatud autoritekstis (1922) kõneles süngelt “poolmetslaste miljöös” etenduvast “Vene revolutsiooni tragöödiast”, vastakas poleemiline kuvand. Faktiks jääb, et ta on hurjutanud teisi vene nietzscheaane nende tema omast erineva kultuurikäsituse tõttu ja kirjutanud vahel Lenini kohta sama ebajumaldavalt kui Nietzsche kohta. Võib-olla on Gorki ajaloolastele sobiv objekt, käsitlemaks poliitilise isikukultuse probleeme Nõukogude Venemaa kultuuris. Sotsialism muutis tegelikult Gorki elu poliitiliseks draamaks, selle eesriie pole ligi 70 aastat pärast tema surma veel langenud. Episood oli ta nime kustutamine Eesti pealinna raamatukogu sildilt rahvusriikliku poliitika aktina, kui see Tammsaare-nimeliseks “mälupaigaks” ümber nimetati. Samas on Gorki, kelle nime Tammsaare seadis Nietzsche ja Dostojevski kõrvale, üks väheseid eestindatud teostekoguga maailmakirjanikke, kes on uuendanud ka ajaloofilosoofilist romaani. Meie probleem on suhtumine kirjaniku evolutsiooni, tema parteistumise küsimusse, nagu selle püstitas kriitik Lvov-Rogatševski juba 1914. aastal: “Maksim Gorki läheb tolstoilusest ja nietzscheaanlusest üle leninlikku bolševismi.”

 Nietzsche akadeemilisel  Venemaal

Arvamuse, nagu poleks Nietzsche XIX-XX sajandi vahetusel mõjutanud ülikooliteadust ja -filosoofiat väljaspool Saksamaad ja Austriat, kummutab Venemaalgi edenema hakanud Nietzsche-retseptsioon. Õigusega loevad vene mõtteloolased praegu “oma” retseptsiooni osised üldse varaseimate hulka; seoseid võib juurde luua, olgu ajalooliste pisilisandustena või kõrvaltvaadetena regionalismi vaimus.

Vene Nietzsche-retseptsiooni mõnda haru soodustas teatud määral natsionalism, tähendab, kriitikavaba usk Nietzsche omamüüti, et ta polevat sakslane, vaid slaavlane. Piisavalt ei pöörata tähelepanu ideoloogiafaktile, et varane Nietzsche-tõlgendus oli avatud nii pangermanismile (seda viljelesid sakslane Julius Langbehn ja rootslane Ola Hansson) kui ka panslavismile. Slaavluse müüdi tõstis kilbile Nietzsche kreeka tragöödia käsitlust saavutuseks pidanud Peterburi ülikooli antiigifiloloog Tadeusz [Faddei] Zielinski (1859 – 1944), rahvuselt poolakas. “Poolslaavlase Nietzsche” tragöödia-raamat oli talle “imeline” ja Nietzsche esimene, kes “tunnetas Dionysost”, mõistis seda kuju “sügavasti ja õigesti”. Võib-olla oli Zielinski, kelle professuur Peterburis vältas 1880ndate keskelt 1920ndate alguseni, tollal Läänemere-ruumis esimene omataoline nietzscheaan õppetoolil. Temaga 1905. aastal sõbrunenud Vjatšeslav Ivanov (1866 − 1949), filoloogi-ajaloolase kutsega vene poeet ja nietzscheaanlik kulturoloog, kelle Nietzsche-lugemus algas aastast 1891, kui ta sõitis Berliinist Pariisi, “kaasas Nietzsche köited”, oli Dionysose usundi uurijana 1920 − 24 Bakuu ülikooli õppejõud. Ivanovil, kel oli sidemeid ka Noor-Eesti väliskaastöölistega, on ajalookultuuri teooriale aktuaalseid Nietzsche-variatsioone; näiteks 1907. aasta essee “lõbusast käsitööst” selle keskse (Nietzsche ajalootraktaadis eritletud) aleksandrinismi probleemiga, muuseumliku alge kasvutendentsiga historistlikus nüüdiskultuuris. Zielinskil on antiigialase koolikirjanduse autorina olnud teatavasti oma roll eesti kultuuriski; pole aga teada, kuidas võeti Eestis vastu ta Nietzsche-alased seisukohad. Kaasaegsete silmis Nietzsche-spetsialisti mainega Zielinski oli I maailmasõja ajal pooleli jäänud Nietzsche venekeelse täieliku teostekogu üks toimetaja ja sellele sissejuhatuse kirjutaja. Vene teadus- ja kunstikultuuris aga ei moodusta see tõlkeüritus, milles etendasid suurt osa kirjanikud-sümbolistid, esmaetappi Nietzsche omastamisel.

Vene akadeemilises filosoofias tekkis juba 1890. aastate algul Nietzsche loomingu aspektide ümber diskussioone. Näiteks v
õivad siin olla Moskva ülikooli professorite Lev Lopatini ja Nikolai Groti 1893. aasta (mitte just soodsad) Nietzsche-artiklid. Kuid seda tüüpi käsitlustel on rohkem historiograafilise fakti väärtus, pärast oma aega nad ei osale enam mõtteloome protsessides.

Nüüdsele intellektuaalajaloole on professorifilosoofiast tähtsam, et jumalinimsuse kristliku idee seisukohalt asus 1897 − 99 Nietzsche üleinimese-kontseptsiooniga väitlusse XIX sajandi teise poole suurim vene mõtleja Vladimir Solovjov (1853 – 1900), kes oma viimaseil eluaastail Platoni tõemõistele lähenes. Et juba paaris 1896. aasta olulises tekstis kajastub Solovjovi poleemika Nietzschega ja et tema tähelepanekutest lähtub ilmselt ka Konstantin Leontjevi tavaiseloomustus (“vene Nietzsche”), siis on Solovjovi Nietzsche-tutvus kindlasti neist aastaist varasem. Lääne-Euroopa filosoofia ajaloo parimaid tundjaid Venemaal Solovjov nägi Nietzschet Marxi ja Tolstoi konkurendina, seega siis sajandilõpu ideede ja nende kandjate avaras kontekstis. Solovjovi nägemuses ei vallanud kaasaegseid üks peaidee, vaid kolm “moodsat ideed” (“majanduslik materialism, abstraktne moralism ja ‘üleinimese’ demonism”), neist viimast ta pidas tulevikule tähenduslikuks ning “kõige huvitavamaks”. Nietzsche inimesepildi kriitikale vaatamata on ilmne, et Solovjovi köitis Nietzsche “kõrgema inimese” idee, tema sõnul oma “tõesusega”. Teostamata jäi Solovjovi plaan kirjutada Nietzschest põhjalik analüütiline töö, kus jätkunuks nende poleemika, kus ta vastanuks ajastu kriisile mitte ainult apokalüptilise kirjanduse traditsioonis, nagu oma “Kolmes vestluses sõjast, progressist ja maailmaajaloo lõpust”. Seoses sellega on kohane märkida, et Solovjovi esile toodud Nietzsche seosed romantilise kirjandustraditsiooniga (nt “nietzschelik” Lermontovil) ennetavad mõneti allikauurimishuvi tänapäeva Nietzsche-kirjanduses (nt lord Byron Nietzsche “mudelina”). Kontekst lubab siinkohal osundada ka ühe väljapaistvama Nietzsche-uurija, Giuliano Campioni 2000. aasta arvamust: “Jumala surm ja kõrgema inimese eksistents on tihedasti seotud: kõrgem inimene – tema kannatus, nurjumine, murdumine – on osa suurest kriisist, mille on vallandanud Jumala surm ning millele on olemas erinevaid vastuseid. Kõrgem inimene kui selline ei ole õige vastus: kuid ta kannatus, ta häda, ‘suur põlgus’, resigneerimatus tähendavad juba vastupanu, kui isegi mitte vastandliikumist nüüdisaja enesekinnitusele, mis liigub viimaste inimeste suunas.”

Tähelepanu väärib, et nii Lopatini kui tema sõbra ja oponendi Solovjovi (ja lisaks Grotile ka veel teiste) lähteajend oli “tundmatu autori” Vassili Preobraženski (1864 – 1900) nietzscheaana: sisukas Nietzsche-käsitlus altruismi kriitikast (1892) ja “Zarathustra” vene tõlke arvustus (1899). Autorist pole aga peale selle, et ta oli noore filosoofilise kirjaniku ja toimetajana Nietzsche-retseptsiooni algataja Venemaal, suurt rohkem teada. 1900. aastal “Nietzsche tragöödia” ilmutanud Grigori Ratšinski (1859 − 939) pühendas oma töö talle sõnadega: “Sina kõnelesid esimesena vene kirjanduses Nietzschest kogu pika uurimise autoriteediga ja peene mõistmise meisterlikkusega.” Varasurnud Preobraženskile kirjutas hingestatud nekroloogi tema õigeusu preestrist isaga koostööd teinud Solovjov. Ühenduses sellega tekib ajalooline hüpotees, et Solovjovil, kelle suhet Nietzschesse on käsitletud vähe ja liiga üheplaaniliselt, on olnud mitmekülgne osa vene nietzscheaana lähetel.

Esmapilgul kõnelevad faktid sellest, et Nietzschele avatumad olid noorema põlve publitsistid, need, kellel puudus veel staatus ja positsioon, mistõttu neid ei memoreeritud. Preobraženski avalöök püsis vene kultuuriteadvuses siiski arvatust kauem: 60 aastat hiljem meenutab seda Apolloni toimetaja Sergei Makovski oma pagulasmälestustes, 40 aastat hiljem Maksim Gorki “võidetute anarhismi” kui 1880ndate lõpu haritlaste iseloomulikku mentaliteeti vaagides. Teatud aja konstruktsioon ühildub niiviisi meenutustraditsiooniga. Selle anarhismi “filosoofiline vormistus” pärinenud peale Dostojevski “rohkemal määral” Nietzschelt, kellega tutvuti “artiklite kaudu ajakirjas Voprossõ Filosofii i Psihhologii 1892. aastal”. Nimetatud (1889. a ilmuma hakanud) ajakiri, mis levis ka Baltikumis, oligi ülalviidatud Nietzsche-diskussioonide tribüün. Senise teabe põhjal oli Moskvas toimetatud filosoofiaajakiri maailma esimene akadeemiline perioodikaväljaanne, kus toimus mitme osavõtjaga (Lääne suhtes kriitiline) jätkuarutelu, mille keskpunkt oli Nietzsche.

Nietzsche-tsensuur ja teine ajalugu. 

Mitmeti kuulub nietzscheanismi algajalukku usundiaspekt, tuntud Nietzsche järgijad on vahetanud kultust, läinud katoliku usku, samas kui varane saksa katoliiklik Nietzsche-retseptsioon tunneb mõtlejat “keelatud filosoofina”. Nietzsche on algse retseptsioonipildi järgi olnud paljudele siiski pigem kriitik kui filosoof. Seda muljet kinnitab fakt, et tema mõtlemise “metafüüsilisi aluseid” käsitlevad tööd ja teesid on peamiselt 1930. aastaist, ja osa neist on ka poliitiliselt kompromiteeritud. Kriitiku kujundisse vangistatud Nietzsche seoseid ajaloolise traditsiooniga see kujundilevi ei ammenda, ent seal, kus retseptsiooni areng II maailmasõja järel katkes, kannab ta “immoralisti” ja “antikristlase” pitserit. Teine, kultuuriliselt sallivam vaatenurk oli liberaalsel protestantismil. Selle Eestist pärit juhtkuju Adolf Harnack, tundmata ise Nietzsche filosoofia vastu sümpaatiat, möönis (1899/1900) “mitte ainult Tolstoi, vaid isegi Nietzsche” ideelist “sugulust evangeeliumiga”. Kas just Harnacki-taoline ristiusku kõlblusõpetusele taandav uusprotestant ei pidanuks vastustama Nietzschet? Sest kristluse vastu võideldes võitleb Nietzsche ühtlasi Schopenhaueri vastu, kes samastas oma moraalikäsituse õige kristliku eetikaga; ta võitleb igasuguse “tingimatu moraali” vastu. Juba 1970. aastaist on sellele küsimusele enim valgust heitnud Nietzsche-uurija Jörg Salaquarda (1938 − 1999): võti Nietzsche mõistmiseks on arusaam, et “elu on midagi essentsiaalselt mittemoraalset”. Ristiusu kriitikas tuleb negativismi asemel näha “elu vastandväärtustuse” katset, meie “eluinstinkti” langusmoraali eest kaitsvat positiivset filosoofiat. Nietzschelt sai tõuke Albert Schweitzer oma “aukartus elu ees”-eetikale, mida ta tutvustas alles pärast I maailmasõda kõigepealt Põhjamail, esmalt Rootsis. Schweitzeri “Kultuuri ja eetika” teoreetilises platvormis on anarhismi ideoloogiast seatud kõrgemale nietzschelik religioossus, “püha aukartus elu ees, nagu see on olemas Nietzschel”.

Balti ruumist vaadates torkab silma, et 1890ndate ja veel 1900ndate alguse vene akadeemilis-filosoofilise Nietzsche-tõlgenduse arengut takistas õigeusu traditsiooni mõju vene kultuuris. Seda ka hoolimata intelligentsi liberalismi ja Pobedonostsevi monarhismi mentaliteedikonfliktist ning faktist, et mõnele vene poeedile-mõtlejale mõjus Nietzsche religioosse teadvuse elavdajana. Berdjajevi “Vene idee” ütlus (“Nietzsche mõju oli sajandi alguse vene renessansis põhiline. Kuid Nietzsche teema tundus venelastele olevat eelkõige usuline”) ei ole tema liialdus. Antud kontekstis tuleb ära mainida kaks aspekti. Esiteks, Nietzsche teoste väljaandmisse Venemaal sekkus kiriklik tsensuur, kohati muudeti tekstide kirjatähte sedavõrd, et mõned varased venendused võiksid kanda isegi Pseudo-Nietzsche autorinime. Teiseks, Nietzsche arvustamisel (ka Solovjovil ja Lopatinil) tuli autoriteksti analüüsist märksa rohkem ette oma usundilis-kultuurilist hoiakut. Kindlasti ei olnud see – religioosseil põhjusil – kultuslike joontega vastuvõtt nagu näiteks mõnel kunstikultuuri või antiigiteaduse esindajal, pigem tasemelt kõikuv, küll ausalt üht või teist “tõetera” sedastav, ent negatiivsevõitu retseptsioon. Et Nietzsche vaated ajaloolisele kultuurile ja teadusele ei
mänginud religiooni- ja moraaliküsimuste kõrval tollal veel erilist osa, siis neid ilmselt nende eripäras ka ei tajutud. Erandiks jäi narodnikluse sotsioloogi Nikolai Mihhailovski (1842 − 1904) positiivne sissevaade Nietzsche ajaloomõtlemisse – tema “Veel Nietzschest” oli 1894. aastal klass omaette. Arusaamist Nietzsche ideedest oli sel retseptsiooni etapil mõõdukalt, kuid see oli paljulubav kohanemine Nietzschega. Bolševike võimuletulekule järgnenud ideoloogiatsensuur (mainitud ajakiri suleti 1918, mõtlejate eliit saadeti maalt välja 1922) viis Dzeržinski kaudu ellu Lenini “võitleva materialismi” poliitikat.

Vene nõukogude kommunism oli Nietzsche küsimuses vene õigeusust tunduvalt rangem. Struktuurilt võiks kogu seda poliitikat üldjoontes iseloomustada kolmeastmelise meetmepaketina: (1) otsene ja juhendlik keelustamine – Nietzsche teosed kõrvaldati avalikest raamatukogudest, nende kättesaadavus allutati kontrollile; (2) lubamatus või kõlbmatus uues kultuuripildis (nt rahvalikkus vs. individualism) – Nietzschest loodi ebahumaanse autori puhtnegatiivne kuvand, nietzscheanismile tehti vigade parandus; (3) professionaalne vulgarisatsioon – Nietzsche ideed “kanditi” nn. kaadrifilosoofide poolt sotsiaalajalooliseks välistamisobjektiks. Enam-vähem samasuguse barbaarse jõukasutuse stsenaariumi järgi käitusid nõukogude okupatsioonivõimud 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse Weimaris: Nietzschega seotud asutused suleti, pärand läks erifondi, Nietzsche-nimeline tänav linnapildist kaotati. Ka viimane Nietzsche arhiivi töötaja, uute barbarite sissetungi eest filosoofilise pärandi kaitsele jäänud Nietzsche emapoolne sugulane Max Oehler “kadus”. Nagu on 1997. aastal tõendanud Manfred Riedel, koheldi teda julmalt: lasti julgeoleku “töötluse” järel enne Siberi-teekonda nälga surra. Marksistlikule ajaloole ja esteetikale oli Nietzsche “pimedusejünger”, kelle töid sovetiseeritud ülikoolis ei peetud mõttekultuuri allikaks, ta olnud ajaloolise mälu kahjulikkuse väitja ja “reaktsioonilistele ajaloolastele” imponeerija. Püha vale, mida levitati Nietzsche-renessansi eelõhtul! Selle 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse renessansi poliitilise eelajaloo ahistavad faktid ei luba “nietzscheistil” suhtuda nõukogude-nostalgiasse postmarksisti leplikkusega.

Õnn oli, et saksa patriootide operatiivse tegutsemise tulemusel suudeti 1946. aastal üle noatera päästa Nietzsche arhiivi materjalid sõjatrofee saatusest, viimisest erirongiga Moskvasse kingituseks Hitleri võitjale Stalinile. Küll aga saabusid Moskvast tagasi uued füürerid, stalinistlikud “antifašistid”-marksistid, kelle juhtimisel alustati kohe plaanipärast Nietzsche-vastast kampaaniat. Parteitegelaste kultuurifašismi järelkaja kostis aastate taha, näiteks marksistliku Nietzsche-pildi “revideerimise” üle käinud ägedate vaidlusteni 1980. aastate teisel poolel. Kultuuriline sallimatus, mis valib oma objektiks “klišeede ajaloole” vastava Nietzsche, ei ole paraku kadunud uue sajandi algulgi, ka Eestis, kus 2003. aastal on populaarajaloolises kirjanduses taas esitatud absurdseid väiteid Nietzsche ja holokausti teemal. Tegelikult Nietzsche ei pooldanud antisemitismi kui rahvusvaenu ideoloogiat ei saksa klerikaalses ega ka wagnerlikus variandis, Hitler teda ei lugenud (kuigi laskis end 1934. aastal tema büsti kõrval pildistada) ja natsismi eelkäija ta ei olnud. See, kes on koos Nietzschega XIX sajandi kultuuris välja töötatud “kõrgema inimese” idee poolt, on ühtlasi väikeste isandate, Hitlerite ja Stalinite vastu. Võib-olla on tõetera ka Hugo Raudsepa 1929. aasta teesis, et “kui Nietzsche nooreestlasi enese poole tõmbas, siis oma vaimsuse üldise õilsusega”. XX sajandi järel näib olevat “Zarathustra” hoiatusel (“ärge laske endale ühtki võltsväärtust sisendada!”) autorimõttest laiemgi ideoloogiausu kriitika tähendus.

Üks mõistuslik seletus toimuvale on raudteefirma ümberstruktureerimine. Erastatav ER oli jäänud olemuselt nõukogudeaegseks kombinaadiks, kus tegeldi kõige raudteega seonduvaga. Jah, väiksemaid tükke (Elektriraudtee, Edelaraudtee) sealt küll eraldati, kuid tõelise reorganiseerimiseni ei jõutud. (Aga olgem õiglased, BRS ostis 66% ERist ühe miljardi krooni eest, nüüd tunnistab ministeerium sama tüki õiglase hinnana 2,1 – 2,2 miljardit krooni). Võrdluseks võib tuua Eesti Energia ümberkujundamise kontserniks, kus tegevusharud jagati tütarettevõtete vahel ja see võimaldab kõiki tegevuskulusid selgelt jälgida ning leida kuludele vastavad tulud. AS Narva Elektrijaamad toodab elektrit, OÜ Põhivõrk veab selle üle riigi laiali ning OÜ Jaotusvõrk toob selle tarbijale koju kätte. Tegevuse jagamine ettevõtete vahel on muidugi äärmuslik viis probleemi lahendamiseks. Probleemi all tuleb siin mõista kulude ja sellest tulenevate tasude õiglast arvestamist.

Ministeeriumi ja ERi vahel hõõguv tüli jõudiski avalikkuseni tülina kulude jaotamise pärast. ERi tegevus jaguneb kahte ossa: raudtee korrashoidmine ja kaupade vedamine. Kuna ER pole ainuke kaupade vedaja, kuid peab katma kõik relsside jms hooldamise kulud, on siin kavaldamiseks ruumi küllaga. Praegu ei ole kõrvalseisjal mingit šanssi hinnata, kellel vaidlejast on õigus. Tülitsejad vahetavad avaldusi nagu kahurilaske – ning võitja üle ilmselt kohut ei mõisteta.

Tegevuse jagamine eri omanikele kuuluvate firmade vahel on äris tavakujutlusest palju ulatuslikum. Oleme küll harjunud, et Nokia mobiiltelefonid ei valmi Nokia tehases, vaid hoopis Elcoteqi või mõne tema võistleja tehases. Autotööstus toetub tuhandetele alltöövõtjatele. Näiteid võib leida ka lähemalt: paljud hotellid tegutsevad kinnisvarafirmalt renditud hoones. Ka Rimid, Prismad, Selverid ei pea tingimata olema kaubanduskeskuste omanikud. Kaupmeestele meeldib tegelda sellega, mida nad kõige paremini oskavad – kauplemisega. Kui panna oma raha kinni majade alla, siis kaotatakse kapitali tootluses. Kauplemiseks vajalikke hooneid rentides teenivad nad rohkem.

Erasektori eeskuju on kindlasti kasulik. Lõviosa juhtimisteooriast on alguse saanud erasektori probleemide uurimisest ja lahendamisest. Jõudumööda võtab avalik sektor erasektoris rakendatut üle, kuid äriilma tippudele jõutakse järele väga harva. Siiski ei saa vaba turg olla kõikjal ja kõiges eeskujuks, rääkimata kopeerimisest. Vaba turu eelduseks on palju ostjaid ja müüjaid, lisaks turuosaliste hea informeeritus ja väikesed tehingukulud. Paljud olukorrad tegelikus elus ei vasta nendele nõuetele. Lisaks raudteele näiteks vee- ja elektrivarustus ning telefoniliinid, tinglikumalt ka sadamad, lennujaamad ja raadiosagedused. On ettekujutamatu, et ühte majja tulevad veetorud või elektrijuhtmed kahest firmast. See oleks ühiskonnale suur raiskamine ja keegi ei lähe selle peale välja.

Siiski pole loomuliku monopoli võimuala tingimata täielik. Koduni jõuavad tõepoolest ainult ühe jaotusvõrgu traadid, kuid elekter võib pärineda mitmelt tootjalt. Lennujaam on üks, kuid kasutavad seda paljud lennufirmad. Samadel rööbastel sõidavad Eestis praegu 17 ettevõtte rongid. Üldise ootuse kohaselt peaksid sellega kaasnema suurem konkurents ja madalamad hinnad.

Loomulike monopolide reguleerimise ja konkurentsi kasvatamise tänuväärses töös ei puudu ka ohud. Eesti toetub siin Euroopa Liidu reeglistikule, kuid need on välja töötatud Euroopa suurriikide kogemuste alusel. Majanduslikus mõttes on Eesti väiksem Saksamaa mis tahes liidumaast – ja oodatud konkurentsi ei pruugigi tekkida. Raudtee ja energeetika puhul lisandub Venemaa naabruse mõju. Üldiselt oodatakse Euroopas konkureerima demokraatlike riikide firmasid, keda 99% ulatuses motiveerib kasum. Vene firmade tegutsemisajendid võivad olla palju mitmekesisemad.

Teine Eesti väiksusest tulenev oht on meie ametnikkonna väiksus. Tegemist on väga suure rahaga ning riik peab olema nii õiguslikus kui ka finantsanalüüsis väga täpne. Ehk oleks siin just hea mõned tööd üle anda Euroopa Komisjonile? Või vähemalt koopereeruda Põhjamaadega?

Vanasti armastati öelda: seal, kus algab raudtee, lõpeb mõistus. Loodetavasti pole see enam nii. Aga 2 miljardit krooni on ikkagi kujutletamatult suur raha (mitu Kumu, mitu koolimaja see ikkagi on?). Kuid küllap kunagi saame teada, kas majandusminister tapab praegu raudteel Püha Jürina lohet või püüab hoopis oma Vene sõpradele meeldida.

Vähemalt romantismist on teineteisele vastandatud kaht ühiskondlikku ideaali. Üht neist võib nimetada atomaarseks: ühiskond olgu vabade ja võrdsete indiviidide hulk, mida reguleerib ükssama seadus ja mis püüab takistada korporatiivsete liitude teket. Teist ideaali on mõnikord nimetatud orgaaniliseks. Sel juhul on kõigepealt tähtis kogukonna terviklikkus, mida korraldab varieeruv tavaõigus; igaühel on kindel koht ja üksikisik on ennekõike suurema koosluse osa, kogukondliku organismi organ.

XX sajandil hakkas orgaaniline ideaal seostuma totalitarismiga. See seos pole päris täpne, sest orgaaniline ühiskond ei eelda mingi keskvõimu kontrolli ega poliitilist ideoloogiat. Küll võib öelda, et totalitarism on võimalik alles pärast demokraatia tulekut, sest totalitaarsed struktuurid saavad tekkida ainult atomiseeritud massiühiskonnas, kus seisused enam ei mängi erilist rolli. Orgaaniline mudel näib sel juhul jäävat nii individualismist kui diktatuurist lahku.

Orgaanilist ühiskonda on meie kultuuris peetud ka “traditsiooniliseks”, s.t ta näib olevat kõige lähemal neile kogukondadele, mida tavaliselt uurivad antropoloogid. Traditsioonide taandumine võrduks siis sellega, et orgaaniline mudel jääb järjest kaugemale ja indiviid tunneb end järjest vähem mingi terviku osana. Nii kirjutab Ulrich Beck oma “Riskiühiskonnas”: “Koos detraditsionaliseerunud elulaadidega tekib indiviidi ja ühiskonna uus vahendamatus, kriisi ja haiguse vahendamatus selles mõttes, et ühiskondlikud kriisid näivad individuaalsetena ning nende sotsiaalsus on tajutav veel vaid väga piiratud ulatuses ja kaude… Klassisidemetest vabanenud, individualiseeritud elukeskkonnas on kollektiivsest saatusest saanud isiklik saatus, mille ühiskondlikkus nähtub veel ainult statistikast ega ole vahetult tajutav.” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 94 ja 115-116.) Demokraatia levik peaks seega tähendama, et üle terve planeedi kasvab individualism ja üksikisik muutub kõikjal järk-järgult vabamaks, makstes selle eest küll veidra tundega, et tema vaevadel ja hädadel pole ühiskonna kui tervikuga vähematki pistmist.

Ometi jääb tänase maailma majanduslikku jagunemist jälgides mulje, et liigutakse pigem ühe uue orgaanilise mudeli suunas. Paradoksaalsel kombel näitab seda tööjõuturu avardumine, migratsiooni lakkamatu surve ja ka kuulus “rahvusvaheline terrorism”, mis suuresti just sellele arengule püüab kive teele ette veeretada. Tööjõuturu avardumine tähendab kõigepealt odava tööjõu lokaliseerimist: selleks, et seda hõlpsalt kätte saada, on vaja ainult minna õigesse kohta. Näiteks inimene, kes on sündinud piirkonnas, kus toodetakse kummijalanõusid või arvutiprotsessoreid, peab suure tõenäosusega alistuma saatusele ja muutuma ülemaailmse keha organiks, mille eesmärk on juba algusest peale määratud. Tema teine valik oleks muuta asukohta, toetudes individualismi doktriinile: nii võiks ta heal juhul jõuda paika, kus tema asend organismis nõuab midagi hoopis muud. Kuid enamasti on see väga raske ja lihtsam on toimida valmis organina kord juba paikapandud globaalses süsteemis.

Tõsi küll, kõikjal üle maailma on olemas eluvõimaluste spekter, mis pealtnäha avab väga paljudele tee sõltumatu enesemääramise poole. Eks ole ju peaaegu igas riigis mingi võimalus saada ametnikuks või õpetajaks, arstiks või politseinikuks, ärimeheks või poliitikuks, kunstnikuks või tuletõrjujaks? Tõepoolest. Aga need variandid on samuti määratud olemasoleva organismi nõudmistega. Olla see või teine Indias, Saksamaal või Kolumbias – need on kolm erinevat asja, sest saatused, millega ma kokku puutun, on orgaaniliselt erinevad. Täpsemalt, kuigi ma kõigil kolmel juhul suhtlen kahejalgsete kõnelevate olenditega, kuuluvad need olendid funktsionaalselt erinevate organite koosseisu. Sama kehtib mis tahes muu enesemääramise kohta. Selleks, et oletatav vabadus teostuks, peab mingil muinasjutulisel kombel muutuma inimese saatus, mis tema tahtest ei olene.

Selline orgaaniline maailm erineb varasemast mudelist selle poolest, et organiks muudetud inimene ise ei pea tervikut tajuma. Organism, millesse ta kuulub, ei ole mitte tema kogukond; tema kogukonna saatus on justkui “isiklik saatus”, mille kriisid ja haigused pole muu maailmaga seotud. Katse taastada tervikutaju oleks koguni ohtlik, sest nii võib ilmsiks tulla süsteemi põhjendamatus või ebaõiglus. Seepärast on ainus võimalus süvendada veelgi praeguse maailmakorra orgaanilisust. Lihtsamalt öeldes, demokraatia edasine levik ei too enam kaasa vabaduse, vaid üksnes saatuslikkuse ja ettemääratuse kasvu: see on liikumine ühe kummalise, kuigi võib-olla ka väga ajutise orgaanilise maailma poole.

Kas ajalugu peaks esitama nii, nagu see oli… … või nii, nagu me sooviksime seda näha?

1. Millega paistab seniste Eesti ajaloo üldkäsitluste taustal silma “Eesti ajaloo” VI köide?

2. Milline on selle koguteose kõige olulisem ja jõulisem sõnum?

3. Kuidas hinnata koguteost ülesehituslikust küljest? Millistele küsimustele otsitakse vastust ja mis jääb autorite küsimuseasetuste varju? Millised vajadused ja võimalused on XX sajandi Eesti ajalooga tegelemisel vähem tähelepanu saanud?

Rein Ruutsoo:

1. Arvestades, et tegu on Hans Kruusi töö jätkuga ja riiklikult rahastatud teosega, peaks tegu olema meie ajalooteaduse tipuga. Silmapaistmiseks peaks see “ületama” eelmised ajalood. Analüütiliselt tugeva Toivo Ülo Rauna kirjutatud “Estonia and the Estonians” monograafia tihedus ja sügavus (2001) on jäänud ületamata. Raamat paistab silma hämmastava ebaühtluse, toimetamisvaeguse ja ka rahvusliku kitsarinnalisega. Näiteks Vabadussõja ülevaates tehakse Pitka paugutamisest Riia all suur number, jättes pea täiesti kõrvale Inglise laevastiku vägitöö, kuigi brittide kaitse all ja armust Pitka seilas ja Eesti Vabariik sündis.

Raamatus on ka tänapäevaselt kirjutatud peatükke: 1920.-30. aastate majanduselu käsitlus, ka poliitiline areng (Ago Pajur) ja Saksa okupatsioon (Andres Kasekamp), aga ka sissejuhatus nn nõukogude aja süsteemi juurutamisse (Tõnu Tannberg). Häirima jääb aga esituse konspektiivsus. Tegelikult vääriksid sajandi esimene ja teine pool mõlemad oma köidet. Teine köide vajanuks veel olulisi alusuuringuid ja kirjutajatest tegevpoliitikute (Mart Laar, Lauri Vahtre, Mart Nutt) kõrval/asemel ikkagi akadeemilisi uurijaid. 

Naani/Maamäe toimetatud ajalugusid pole mitte tervenisti mõtet prügikasti visata. Seal olid kesksel kohal ühiskonna ja sotsiaalelu probleemid (ehkki väärastunud esituses), selles raamatus on sotsiaalajalugu peaaegu olematu. Sotsiaalajalugu on aga ajalookirjutuse keskseid huvisid. 1930. aastaist pärit “rahvusühtsuse” diskursus on taas tõusnud au sisse. Eestis poleks nagu olnudki ei klasse, sotsiaalseid probleeme, olme, tarbimise jne sotsiaalset kihistumist jne. Ajaloo vaesestamine pole juhus, sest nagu deklareeritud, olevat “klassi” mõiste üldse vananenud. Sellise ideoloogilise tarkustega (selle poliitiline vaste: “ühiskonda pole olemas”) saab hea ajaloolane olla vaid Eestis. Katsuge näiteks Soomes millegi selletaolisega välja tulla.

Nii on kõrvale jäänud olemuslik osa ajaloost, mis on suuresti arengu, aga ka kriiside allikas: sotsiaalsete huvide kokkupõrge, ühiskondlik dialoog ja konkurents. Võitlus elujärje ja võimu pärast on ajaloo alus. Ilma sotsiaal-poliitilise taustata taandub ajalugu, sealhulgas suured murrangud (nii 1940. aasta katastroof kui Laulev revolutsioon), aga suuresti poliitikute isiklikeks intriigideks. Küsimused nagu rahvusliku töölisklassi, kodanluse ja rahvusliku eliidi kujunemine on jäänud tagaplaanile. Ja koos sellega on hõredavõitu ka poliitiline ajalugu.

Eestlastekeskne ajaloojutustus jätab täiesti tähelepanuta vähemuste poliitilise ja kultuurilise rolli. Ajalookirjutust Jörn Rüseni toel traditsiooniliseks, eksemplaarseks, kriitiliseks ja geneetiliseks narratiiviks lahterdades leian raamatu valdavalt esindavat esimest. Kriitiline ja eksemplaarne käsitlus lisaksid ideaaltüüpilisi arutlusi ja lülitaksid “meie jutustuse” avarama jutustuse üldkonteksti, geneetiline jutustus aga aitaks kaasa püüdele meie möödanikku seletada. Viimast iseloomustavad laused on üsna harv juhus. Raamat on ühe koolkonna ajalookirjutuse täiuse saavutanud kehastus.

2. Olulisemat tunnetuslikku sõnumit kannavad tavaliselt seletavad ja kriitilised narratiivitüübid. Ajalookirjutus on rahva enesekehtestus, sümboolne võitlus kaduvuse ja igavikuga. “Sõnum” sünnib oma rahva paigutamises suurde narratiivi ja sümboleid loovas ajaloopoeesias (selle sõna algupärases tähenduses). Eesti kohta maailma ja Euroopa ajaloos pole ka siis, kui selleks on olnud võimalus, püütud nähtavaks kirjutada. Mitte niivõrd meie “vaprates idapataljonides”, kuivõrd 40 aastat “kodurindel” taasiseseisvumise eest võideldes tegi meie rahvas oma “suurt” ajalugu. Kuid rekonstrueeriv tekst on “madala profiiliga” ja sõnumit esindab päevapoliitika. Hans Kruusi mastaapi autorit-toimetajat autorite hulgas lihtsalt pole. Teose keel, kui see just žurnalismiks ei taandu, on asine ja säratu.

Sõnumiks annab põhjust suuresti möödunud sajandi teine pool meie rahva ajaloos. Kuid ideoloogilistel põhjustel eelistatakse seda perioodi käsitleda pigem üksikute leppimatute ja kollaboratsionistide vastasseisuna kui vabaduse uue tuleku üldrahvaliku ettevalmistusena. Võitlus kestmise eest haaras ju kogu rahva ja muutus nähtavaks Laulvas revolutsioonis. Kuid raamatust ei leia me isegi nn vastupanukultuuri käsitlust. Laulev revolutsioon ei sündinud ju tagatubades!

Orja-aja manamine ja rehepapluseks vaibunud mässud – see näib olevat Eesti ajaloo põhiskeem. Ajalookirjutusest on saanud lõpuks taskust tõmmatud rusika näitamine minevikule – see virildub trääsaks. Stalinismi õuduse, brežnevismi totruse ja üldse nõukogude süsteemi jaburuse paljastamine ja manamine ei saa olla alusteose sõnum. Vastus küsimusele, kuidas Eesti rahvas sellest soost ikkagi läbi tuli, just see ootab ajaloolase sulge. Teosest pole võimalik leida kauaoodatud intellektuaalset sõnumit ajaloolastele, mis rikas uutest nägemisnurkadest ja ideedest. See on postkommunistliku ajalookirjutuse eilne päev. Mitmed teised kommunismi ohvrid olnud riigid on aga ajalookirjutuse ideoloogilise faasi juba ületanud.

Raamatu intellektuaalset taset iseloomustab hämmastav vastuolu, mis valitseb poliitiliselt “õige” jutustuse ja selle abitu kontseptuaalse raamistuse vahel. Sotsiaalteaduste, etnoloogia, semiootika jne saavutused pole jätnud just palju jälgi, leninismist aga ei saada kuidagi jagu. Pealkirjadessegi ulatuvad nagu mingit üldistust kandvad kujundid “sula”, “stagnatsioon” jne on tegelikult ju nõukogude ideoloogide väljamõeldised, bolševistlikud mõistust uinutavad hellitusnimed terrori ja diktatuuri pehmenemisele või kokkuvarisemise varjamisele.

Stagnatsiooni (mida on tõlgitud kohati ka kui seisakuaega) mõiste on veidigi sisukas, kui nn nõukogude aega käsitleda arenguna. Kuid selle teose narratiivi kohaselt pole millelgi “stagneeruda” – kogu periood on valdavalt suur hädaorg. Sellest vastuolust ajaloolise mäluga tullakse välja fraasiga, et “paradoksaalsel kombel” oli ka “helgemaid hetki”. Saame lugeda pealkirja, mis kukkunud nagu Maamäe-Naani suust (“Nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis”) ja ometigi leidub eespool väga selge pealkiri “Nõukogudeta nõukogude võim”. Mis siis taaskehtestati? Mis võiks olla “hilisstalinistlik Eesti NSV”? Selline lahterdamine oleks sisukas vaid siis, kui leiduks ka periood “varastalinistlik ENSV” või “küpse stalinismi ENSV”. Mille poolest saab lugeja targemaks või muutub ajaloolase töö selliste tühjade siltidega sisukamaks? Põhjendust pole.

Sellest, et Eesti NSV kohta ei julgeta veel midagi head ütelda, saaks ehk üle moderniseerumise diskursuse vahendusel. Lääne ajalookirjanduses on moderniseerumise patoloogiliste vormide uurimisel tugev traditsioon. Elu kvaliteet tõstatab küsimuse riigisotsialistlikust heaoluühiskonnast. Mõningasele tsivilisatsioonilise kompetentsi vaegusele vaatamata oli ju 80. aastate lõpu Eesti võimeline integreeruma läänega. Ehk tuleks tegeleda ka nende protsesside mõtestamiseg
a ja vähendada tühisõnutsemist kollaboratsionismi ümber 1960.-70. aastate Eestis. Poliitiline vajadus selleks väheneb, tunnetuslik roll on aga tühine. Seda enam, et Eesti Vabariigi eliidi/haritlaskonna massiline kollaboreerumine 1940.-41. aastal on nii piinlik seik, et seda ei juleta veel uurida. Lähiminevikku see raamat senisest sügavamalt mõista ei aita, kõnelemata lähiajaloo seletamisest. Selles mõttes on raamat sõnum ka Sulev Vahtre juhitud tippajaloolaste tänase suutlikkuse kohta.

3. Tervete valdkondade (sotsiaal- ja kultuurielus) puudumine ja käsitluse hõredus, rahvusvähemuste rolli, eestlaste saatuse Venemaal jne käsitlemise puudumine kõneleb läbimõtlematusest. Raamatute pealkirju ümberjutustaval “historiograafial” on vähe mõtet – valikbibliograafia on ju lisatud. Ajalooteoste sügavam väärtustav käsitlus aga raamatus puudub. Historiograafia osa osutub kohati rohkem poliitiliseks häbimärgistamiseks kui kirjutatu teadusliku kaalu ja taseme hindamiseks. Asja tundev inimene küsib kohe, miks mõnda ajaloolast on kiidetud ja miks teine on sama asja eest räigetes võltsingutes süüdistatuna “pika puuga” saanud. Probleemiks pean tavaliselt lisadena antud statistika, tabelite ja muu selletaolise puudumist. See muudaks raamatu ülevaatlikuks. Pildivalik, eriti aga nende tunnetuslik sisu on rohkem kui küsitav, kui mitte skandaalne. Miks peab siis sel aastatuhandel tehtud pilt esindama “Luther’i vabrikut” (lk 77). Kas riigivanema maja pilt (lk 69) peab illustreerima peatükki poliitilisest süsteemist? Teaduste Akadeemiat esindab jälle kesine arhitektuur – hoone Tartus! (lk 119), vastupanust peab kõnelema Raua tänava koolimaja (lk 178) jne. Pihuga on pandud nõukogude aega esindama seavabrikuid, tehasehooneid, isegi maastikke, nagu need aastal 2000 on pildistatud jne. Nõukogude okupatsioonivägede kohalolekut markeerib tänapäevane pilt tsaariaegsest Tondi kasarmust. Mõni pilt on lausa eksitav. Kekkoneni saunana pildil tutvustatu on hulga modernsem uusrajatis (lk 293) – vana saun põles maha! Kas siis mõnda kõnekat pilti Kekkose vastuvõtust oli nii raske leida, et selle pidi asendama saunaga? EKP KK hoonena tutvustatakse värskelt remonditud Lenini kujuta välisministeeriumi!

Raamatu kokkupaneku haprus ja kehv toimetamise tase, elementaarsed vead, millele olen osutanud juba mujal (PM 10. II), kõneleb läbimõtlematusest, mehaanilisusest, kuidagi “ära tegemisest”. Mõnede haltuurat teinud inimeste kõlavate fraaside taga pole mitte tõsist isamaalist, Hurda vaimus pühendumist või Hans Kruusi intellektuaalset avarust.

Küsimust, milline on raamatu sihiasetus, mis on peamised probleemid ja ka võimalikud “lakuunid”, pole sissejuhatuses eksplitsiitselt esitatud. Üldises sissejuhatavas historiograafia ülevaates, mis teenib enamasti just sellist eesmärki (peaks analüüsima eelkõige varasemaid üldkäsitlusi), pole käsitletud võtmeteoseid, vaid on peatutud suvalisel valikul. On täiesti selge, et nõukogude aja üldkäsitlus on “hädatapmine”, selleks pole me valmis ei vaimselt ega alusuuringute mõttes. Vähemalt selles võiks aga kokku leppida, millised on peamised probleemid, mis vajavad arutamist.

Lääne kolleegide kavandatud kogumikku taasiseseisva Eesti aja uurimisest ülevaadet kirjutades pingutasin, et avastada, milliste probleemide üle diskuteeritakse, millised on mikro- ja makroajaloo kirjutamise alased saavutused, millised kaasaegsed ajaloo uurimise suunad on mõjukad jne (seda sooviti). Piirdusin eelkõige institutsionaalse arengu ja teemade loeteludega. Mu kolleegid ei suutnud uskuda, et mõttevahetust selle üle, kuidas lähiminevikku uurida õigupoolest ei ole jne.

Raamat, eelkõige selle teine pool, veenab, et üldpildigi loomises on ees tohtu töö, peamine aga on muuta arusaama, mida taotleb tänapäeva ajaloolane. Mikroajalooni, kui mõned etnoloogid ja sotsioloogid välja arvata, pole veel jõutudki. Isegi keskse sündmustiku rekonstrueerimine on alles algusjärgus. Seegi pole mitte alati allutatud tegelikkuses toimunu kindlakstegemisele, vaid poliitiliselt “representatiivsete” maamärkide/vaiade maassetagumisele. Ollakse ajaloolise ideoloogia faasis. Nõukogude ajalookirjutuses seati reaalsete protsesside asemele põrandaalused salakoosolekud. Meie möödanik lagunes siis reaktsiooniliseks, olemuslikult tähtsusetuks, isegi fiktiivseks “kodanlikuks Eestiks” ja substantsiaalseks tõeliseks maailmaks ehk “põrandaaluseks”. Põlisleninliku ajalookirjutuse märke leidub nüüd juba järgmisse periood üle kantuna ka selles raamatus. See seletab, miks nõukogude tegelikkusele vaadatakse ülalt alla, piirdudes selle “sildistamisega”. Minevikus on jälle keskne “õige vaimu” kehastaja, see tuleb vaid suureks kirjutada. Nii jääb ajaloo olulisim subjekt rahvas tegelikult kõrvale. Minevikuga arveteõiendamisele peab järgnema selle seletamise ja  mõistmise faas.

Inimesed on õnneks ratsionaalsed olendid ning mitte maailmavaate maailma kehastused. Mikroajalugu ootab kirjutajat – selles uuritaks, millised olid tegelikud valikud. Kõikvõimalike valikute, kas siis ühe või teise maailmavaate toetamise, NLKPsse astumise, metsamineku, KGBsse tööleasumise, aga veel paljude ametite valiku puhul on oluline teada, kes olid need inimesed, milline oli nende hariduslik, sotsiaalne, kultuuriline, etniline  jne  taust. Ei ole mõistlik eeldada, et ühel puhul laskuti teadlikult kurja teenistusse ja teisel puhul oli “tehingul saatanaga” “õige asja ajamise” absoluutne indulgents. Ajaloo kui järelkonstrueeritud ideoloogilise valiku asemel on mõttekas uurida seda kui sotsiaalset protsessi. Poliitiline võim pole vaid terror, see on alati lepingulise loomuga.

Nõukogude süsteemi lagunemise erinevad põhjused (ideoloogia ja ratsionaalsuse vastuolu), rahvusliku ja üldhumanitaarse elemendi kombineerumine vastupanukultuuriks jt probleemid pole sellesse raamatusse veel jõudnud. Maksistlik-leninliku ideoloogia sisemise vastuolulisuse nägemine ja võimu eri kihistuste ühitamatuse mõistmine eeldab loobumist režiimi demoniseerimisest. Siis saame seletada, miks oli võimalik mitte ainult eesti rahva säilimine, vaid küpsemine kaasaegseks poliitiliseks subjektiks, aga ka selle mõistmine, mis eristab meid tänapäevasest tsivilisatsioonist ja ka ajalookirjutusest, mida Kesk- ja Ida-Euroopas juba ammu viljeldakse.

David Vseviov:

1. “Eesti ajaloo” VI köide on tüüpiline üldkäsitlus, koos kõigi üldkäsitlustele omaste plusside ja miinustega: siin on kokku võetud meie ajalooalased teadmised, samas on reljeefsemalt esile tulnud süvauurimustega katmata lõigud. Varasemate eesti ajaloo üldkäsitlustega võrreldes on selle autoritel mitmekümnete aastate võrra suurem ajalooline kogemus. Arusaadavalt on tohutu vahe, kas heita pilk minevikule aastal 1952, 1971 või 2005. Ainuüksi oleviku tellimus, mis maksis varasemate üldkäsitluste puhul, tingib juba iseenesest nende väljaannete suure erinevuse. Seega on VI köide eelmistest parem nii objektiivsete kui subjektiivsete (tõetaluvus) parameetrite alusel. Kuid kolmes üldkäsitluses leidub ka midagi ühist: need kannavad kõik oma ajastu pitserit. 1952. aasta oma robustsel moel, otsaette lööduna, ennast häbenemata ideoloogiakandjaks kuulutades. 1971. aasta oma vaoshoitumalt, teaduslikkusele pretendeerides ning 2005. aasta oma  alajaotustes “Annekteeritud Eesti 1944 – 1991” ja “Taasiseseisvunud Eesti 1991 – 2004” vastupidiselt varasematele teatud deklaratiivsusesse kaldudes.

2. Iga kirjutatud ajalugu sisaldab eneses mingit sõnumit. Isegi siis, kui ajaloolane ei püstita enesele otseselt mõnda didaktilist ülesannet, on see sõnum paratamatult ajalookirjutaja peas, jõudes lõpptulemusena teose lehekülgedele. Selle koguteose kõige olulisem sõnum sisaldub teekonna kirjelduses, mis tõi meid raamatu väljaandmise aastani. Lõppjaama. Seega on meie aja kontekstis tegemist unikaalse raamatuga, mis ei tähenda, et paarikümne aa
sta pärast ei seisa ajalooteadus vajaduse ees koostada uus üldkäsitlus. Sest ajaloo vaatevinklist osutuvad lõppjaamad sageli vaid vahejaamadeks. Lisaks toovad eelseisvad aastad kindlasti meile uusi ajalooteadmisi tänase päeva seisuga suhteliselt vähem uuritud lõikudes.

3. XX sajandi jooksul sattus Eesti korduvalt maailmaajaloo suurtesse keeristesse, mis tegid võimalikuks riikluse rajamise, aga viisid ka omariikluse hävingu ja taasiseseisvumiseni. See tähendab, et siin, piiririigis, on vähe neid põlvkondi, kes poleks oma elu jooksul näinud drastilisi muutusi, võimuvahetusi, rahareforme jne. Kõik inimesed ei tõlgenda (Eesti ajalugu peaks ju olema vähemalt valdavalt eesti inimeste ajalugu) neid muutusi aga kunagi üheselt. Mõni muutus tõi ühele head ja teisele halba, äärmuslikus variandis võis see viia vennad vastastikku rindejoonele. Seejuures on XX sajand andnud Eestile ajaliselt iseseisvusaega vähem kui iseseisvuseta aega. Nii muudabki Eesti keeruline ajalugu selle ajaloo kirjutamise samuti eriti keeruliseks. Ning püstitab ajalookirjutajate ette mitmeid teoreetilis-metodoloogilisi küsimusi. Näiteks: kuidas defineerida mõistet annekteeritud. ENSV – see on peaaegu pool XX sajandi Eesti ajaloost, mis tähendab mõne inimese puhul peaaegu terve teadliku elu elamist annekteeritud riigis. Annekteeritust täpselt defineerimata, andes sellele intuitiivselt ja emotsionaalselt negatiivse sisu, on väga raske paigutada sellesse ajajärku midagi positiivset. Tulemusena saame me lauseid nagu “Eesti teadus jäi kodumaal siiski alles ja arenes kõigele vaatamata edasi”. Sest teaduse areng on hea ja anneksioon halb ja seega saab teadus areneda vaid kõigele vaatamata. Ning siis oleks loogiline järeldada, et tasub vaid anneksioonist pääseda, kui teadus puhkeks vabades tingimustes õitsele. Tegelikult on aga kõik hoopis keerulisem; paljudes teadusvaldkondades ei saavutata vist kunagi suhteliselt niivõrd kõrget taset kui annekteeritud Eesti aastatel. Nii vajakski antud näite raamides mõtestamist küsimus, miks üldiselt halb anneksioon võis tuua enesega kaasa (NSVLi sõjatööstuse vajadused jne) mõnes teaduse valdkonnas suure edenemise – mis ei toimunud kaugeltki mitte kiusust annekteerijate vastu.