kestlik eluviis

…ilmestab ida-lääne suhteid seekord alžeeria ja türgi muusikaga (Couperin kõrvuti sufi ansambliga, Mozarti aariate ja lauludega alžeeria sopran Amel Brahim Djelloul, kuulus türgi pianist Fazil Say oma IV klaverikontserdi maailmaesiettekandega jt) ja esitleb kuulsa basiilika kõlalisi võimalusi suurvormide ettekandel: Cherubini “Messe de Chimay” (dirigent Riccardo Muti), Mahleri Sümfoonia nr 2 (Paavo Järvi), Verdi “Requiem” (Myung-Whun Chung), Dvorˇáki IX sümfoonia (Kurt Masur) ja Missa D-duur, Vivaldi vaimulikud kantaadid; 29. ja 30. VI lõpetab festivali Mozarti Missaga C-duur Paul Hillieri ettevalmistatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, siingi solistiks Amel Brahim Djelloul kõrvuti bass Deniss Sedoviga, dirigendiks John Nelson.

Esines ka värske viiuliduo: lätlanna Baiba Skride ja prantslaste noor tippmees Renaud Capuçon. Festivalile on kaasatud Prantsuse Rahvusorkester, Raadio Filharmooniaorkester, Orchestre de Paris, Ensemble Orchestral de Paris. Paavo Järviga tegid kaasa koor Orfeon Donostiarra Hispaaniast ja sopran Christine Schäfer, tema 5. VI kontsert kanti üle 20 EBU riiki, 6. VI kontsert otse programmi “France inter”.

Homme algab Pariisis ka Chopini festival, korraldajaks Société Chopin à Paris. 23. festivali Chopin “võtab seekord vastu Mozartit” ja nii on nad paljudes kavades kõrvuti, vaid vahel mõni kolmas autor; avaõhtul tutvustab Nikolai Demidenko ka Chopini kõige esimesi oopusi. Antakse kokku 19 soolokontserti, järgmiste esinejatena Jean-Claude Pennetier, kaks “avastuspianisti” Henri Bonamy ja Ezequiel Spucches, Vladimir Mišuk, France Clidat, Anne Queffélec, Marek Drewnowski. Esimese festivali organiseeris 1983. aastal Élisabeth Parmentier, praegu on kontserdipaigaks Orangerie du Parc de Bagatelle ja tänaseks on pidustused vastu võtnud enam kui sada tuhat kuulajat.

Klaverifestival Ruhris

Uhkemaid klaveripidustusi Euroopas pakub kokku 74 kontserti ja 90 nii klassika- kui jazzpianisti. Festival toimub 18. korda Ruhri piirkonna mitmes keskuses, selle algupool 20. maist tänaseni, teine pool juulis-augustis, mil märgitakse ka Alfred Brendeli 75. sünnipäeva. Kogu programm esitatakse suurtes tsüklites.

Avakontserdi au sai endale Esseni Filharmoonias duo Nelson Freire – Martha Argerich, ridamisi vene pianiste esineb sarjas “Die grossen Klavierschulen der Gegenwart”: Dmitri Baškirov (praegu alaliselt Madridis), David Kadouch, Deniss Kožuhhin, Dmitri Aleksejev, Nikolai Demidenko. Esimese sooloõhtu au Peter Serkinile, tema järel Emanuel Ax, Jean-Yves Thibaudet ja Mihhail Pletnjov, noorte laureaatide sarjas ka Henri Sigfridsson Soomest ja Chopini konkursi viimane võitja Rafal Blechacz.

Mozarti sarjas “Klavierkonzerte-Extra” mängib Chick Corea Mozarti kõrval oma Klaverikontserdi nr 2, end tutvustab Jeruusalemma kammerfestival, selle juht pianist Jelena Baškirova kaastegev, ka Schumanni, Bartóki ja Hans Werner Henze tähtpäeva-aastad on keskmes.

Ooperifestival “Bartók +”

Miskolcis

Festivali peetakse tähtsopran Éva Martoni algatusel ja juhtimisel kuuendat korda, seekord teemal “Bartók ja verism”, Bartóki kõrval kavades Mascagni, Leoncavallo, Giordano ja Alfano lavaloomingut. Eilsel avakontserdil kõlasid Bartóki mälestusaasta puhul ta “Ungari eskiisid”, III klaverikontsert (solist Dezsö Ránki) ja tosin veristlikku ooperikatkendit koos Budapesti SOga Ondrej Lenárdi käe all. Kui tänagi toimub Bartóki õhtu samas Suures teatris (“Võlumandariin”, “Tantsusüit”, “Hertsog Sinihabeme loss”), siis hilisõhtul suveteatris Novi Sadi ooperitrupilt tõelise avastusena (esmakordselt Ungaris) Franco Alfano Tolstoi-aineline ooper “Ülestõusmine”.

Homme järgneb Moskva teatri Helikon Umberto Giordano “Siberia” (dirigent Vladimir Ponkin) etendus, edasi Giordano “Andrea Chénier” Slovaki Rahvusteatrilt, Leoncavallo “Boheem” Praha Riigiooperilt, “Talupoja au” ja “Pajatsid” Bukaresti Rahvusooperilt, Giordano “Fedora” kontsertkorras koos Ungari Rahvusooperiga, kus nimiosas ka Éva Marton ise, lõpupäeval 25. VI kohal Milano La Scala koor ning õhtul “Verismo Gala”, solistide hulgas Agnes Baltsa ja Paolo Gavanelli. Erakordselt mitmekülgne programm, kus laval nähtud ooperid on veel filmide ja vestluste aineks (lisaks Bartóki filmid, sh Tallinnaski näidatud “Roots”), kolme noore ungari tenori õhtu, “Verism laste silmadega”, nukuetendused, kammerkavad eeskätt Bartóki ja Mozarti muusikast diskussioonini Peter Konwitschnyga “How far can the modern musical theatre go?”.

Dirigentide töömailt

Juubilar Zubin Mehta (70) lõpetab selle hooajaga oma töö Baieri Riigiooperi muusikadirektorina (aastast 1998), sügisel asub ametisse  Kent Nagano. 16aastase tegevuse märgiks Los Angelese FO ees anti Mehtale Distinguished Service Award.

Ka Deutsche Oper Berlin saab sügisest uue GMD: Christian Thielemanni järel asub sellele ametikohale Renato Palumbo.

Salzburgi Osterfestspiele kunstiliseks juhiks saab aastast 2007 (kolmeks aastaks) paar hooaega juba ametita olnud Riccardo Muti. Herbert von Karajani algatatud festivali ees oli elu lõpul ka Georg Solti.

2008. a lõpetab oma kümneaastase töö City of Birmingham SO ees Sakari Oramo, teinud seda juba ka Soome Raadio SO kõrvalt, 2008. aastal saab Oramost Rootsi Raadio SO peadirigent.

Olnud viis aastat Sydney SO ees, lõpetab seal lepingu 2008. aastal Gianluigi Gelmetti.

Bambergi Sümfoonikute peadirigent Jonathan Nott, ametis aastast 2000, pikendas lepingut veel kolme aasta võrra aastani 2010.

Winnipegi SO (Kanada) juures tegutses väga edukalt Andrei Boreiko, kes juhtides samas ka uue muusika festivali ja lõpetab seal sel hooajal. Sügisel astub ametisse Alexander Mickelthwate.

Rheinland-Pfalzi Staatsphilharmonie peadirigent Ari Rasilainen sai õnnestunud koostöö eest lepingupikenduse aastani 2009.

Juhatanud Berliini Riigiooperis juunis “Armujooki” (Adina – Anna Samuil), dirigeerib Vello Pähn taas Pariisi Rahvusooperi balletitrupi etendusi alates 19. VI. Maurice Béjart’i lühiballettide õhtuid (Bartóki “Võlumandariin”, P. Henry “Variations pour une porte et un sapir”, Raveli “Bolero”), on juunis-juulis kokku kümme.

New Jersey SO muusikadirektor Neeme Järvi vääris New Jerseys elutöö ja saavutuste eest muusikaelu edendamisel 125 kandidaadi hulgast aumärgi “Walk of Fame”, Detroidis püstitati aupeadirigent Järvile Max M. Fisheri muusikakeskuses pronksbüst.

Müncheni Kammerorkester ja Christoph Poppen teenisid teistkordselt Saksa muu­si-ka­ruumis ära määratluse “Beste Konzert­programm”: sel hooajal on neil peateemaks olnud “Hellas – Griechenland und klassische Mytologie”.

Dirigent Valeri Gergijevi viimatised autasud: Jaroslav Targa orden Ukrainast, teeneteorden Soomest, Eduard Tubina Ühingu medal, valimine Rootsi Raadio SO audirigendiks; 12. VII antakse talle Baden-Badeni festivalimajas kätte Herbert von Karajan Musikpreis 2006, pidukõne peab Anna Netrebko, kelle maailmatoomisel on Gergijevi teened suurimad.

Meie muusikakultuuri üheks fenomeniks on teatavasti võimas rühm maailmatasemel dirigente. Enamik nende tegemisi leiab aset merede ja mägede taga, tavaliselt metropolides, mis kuhjavad kokku kaunite kunstide hiilgust. Pigem reegli kui erandina on neil raja taga ?oma? orkester või isegi mitu, kus nad on peadirigendiks või muusikadirektoriks. Legendaarne on olnud Neeme Järvi töö Göteborgi orkestri rahvusvahelisse tippu viimisel, värvikaid näiteid tema ja teiste Eesti dirigentide viljakast partnerlusest välismaiste orkestritega leidub rohkesti.

Laias ilmas palju saavutanud maestrod pole unustanud kodumaiseid orkestreid, Eestis juhatavad nad ? kes vähem, kes rohkem ? päris tihti. Võimalus osa saada meie tippdirigentide musitseerimisest nende juhtimise all välisorkestrite ees on arusaadavatel põhjustel palju haruldasem. Need visiidid on meeldejäävad suursündmused.

Hiljutisel Tubina festivalil osalesid Eri Klas, Olari Elts, Kristjan Järvi oma orkestriga Tamperest, Riiast, Viinist. Mäletame Neeme Järvit Detroiti ja Göteborgi orkestriga, Eri Klasi Hollandi RSOga. Oleks tore, kui tulevastel hooaegadel ilmuks siia näiteks Neeme Järvi New Jersey või Haagi SO või ka Paavo Järvi Cincinnati SO eesotsas.

Selletaolist sündmust saame kogeda algaval nädalal. Paavo Järvi juhatusel esineb esmakordselt Eestis Deutsche Kammerphilharmonie Bremen. Tegu on kammermõõdus sümfooniaorkestriga, mida peetakse kunstiliselt kvaliteedilt ning esituste elamuslikkuselt võrdseks suurekoosseisuliste maailma tippsümfooniaorkestritega. Järvi on orkestri kunstiline juht aastast 2004. Orkester põhjendas Järvi valimist veendumusega, et selle dirigendiga kaasneb kõrgeima kunstilise kvaliteedi jätkumise ning arengu garantii.

Deutsche Kammerphilharmonie Bremen on solistide orkester. Kollektiivi liikmeid ühendab solistlik mängukvaliteet ning kammermuusikaline kogemus, tulemuseks orkestri ebatavaliselt intensiivne sisemine kommunikatsioon ning jõuline üldkõla. Paljud orkestri liikmed esinevad regulaarselt solistina ja eri kammeransamblites, millest tuntuimaks Bläsersolisten der Deutschen Kammerphilharmonie Bremen.

Orkester kuulub muusikutele: kõik liikmed on ettevõtte osanikud. Kõrvuti loominguliste uuendustega arendatakse innovaatilisi juhtimis- ning finantseerimisstruktuure. Kollektiivi peetakse üheks eeskujuks Saksamaa arvukate sümfooniaorkestrite reformimisel.

Igal aastal annab orkester 25 kontserti kodulinnas ja umbes 50 kontserti rahvusvahelistel turneedel, külastades regulaarselt kõige hinnatumaid festivale ja kontserdisaale nagu Salzburgi festival, Londoni promenaadikontserdid, Carnegie Hall, Berliini Filharmoonia, Théâtre des Champs-Elysées. Vahetult enne Eestit saabuti USA turneelt, mis hõlmas kontserte kahel USA kuulsamal klassikafestivalil: ?Mostly Mozart´il? New Yorgis ning Ravinia festivalil Chicagos.

Tähelepanuväärne on ka kontsertide solist Baiba Skride. Läti viiuldaja kuulub pärast kuninganna Elizabethi konkursi võitmist 2001. aastal vaieldamatult oma põlvkonna rahvusvahelisse tippklassi.

Deutsche Kammerphilharmonie Bremen, Paavo Järvi ja Baiba Skride esinevad teisipäeval, 16. augustil Tallinnas Metodisti kirikus ja kolmapäeval, 17. augustil Pärnu kontserdimajas: kavas Sibelius ja Beethoven.

Pagana raske on kirjutada kontserdist, mis ei jätnud just kõige soodsamat muljet… Kuid samas pean tunnistama, et olin Metsatölli ja RAMi ühiskontserdil oma mitte eriti entusiastliku olekuga vaat et uhkes üksinduses, kuna enamik publikust nautis laval toimuvat kogu hingega ja elas emotsionaalselt kaasa (mõnel lehvisid juuksed nii, et veel natuke ja ta oleks oma kaela ära katkestanud).

Kava ja kogu kontserdi imidž olid piisavalt pretensioonikad: eesti etno-metal’i lipulaev Metsatöll ja Eesti Rahvusmeeskoor lõid kokku käed (ja häälepaelad), et tuua lagedale hulk laule nii Metsatölli repertuaarist kui ka eesti koorimuusika suurkuju, elava klassiku Veljo Tormise varasalvest. Kogu seda kirevat sulamit hoidsid aga koos Tauno Aintsi väga head koori-bändi seaded. Ning üldse, ega kontserdi “klassikalisele osapoolele” polegi mul midagi ette heita: RAMi mehed tundsid oma tööd ja tegid seda ka tasemel (ja oskasid isegi megafonidesse õigest otsast sisse räppida!).

Ent minu arvates oli ürituse nõrgim lüli hoopis Metsatöll ise. Ei taha väita, et nende esinemine poleks olnud professionaalne, seda see kõigele vaatamata siiski oli. Kuid isiklikult sooviksin selle stiili muusikas kuulda pisut rohkem lihvi – on ju tegemist metal-rock’iga, kus pillimeeste individuaalne täpsus ja bändi kokkumäng peaksid olema esimesel kohal.

Juba kontserdi alguses, kui kitarr hakkas mängima sissejuhatuseks üsna lihtsat figuuri paaril keelel, tekkis mul tunne, et mängija kas närveerib liigselt (kuigi kahtlen, kas keegi Metsatöllist oleks üldse suuteline närveerima!), või ei pidanud ta otstarbekaks enne lavaleminekut sõrmi pisut lahti mängida. Kui mõned noodid jäävad takerduma kusagile Pirita jõe kanti, siis tulevad sellised mõtted paratamatult pähe!

Samuti oli problemaatiline kitarride sound – Metsatölli kohta kõlasid need kuidagi liiga “kõhetult”. Ja kui trummimats paranes märgatavalt juba neljanda loo kandis, siis kitarrid hakkasid piisavalt vihaselt kõlama alles siis, kui kontserdi lõpuni oli pool tundi. Või olid minu kõrvad selleks ajaks nende lahja tämbriga juba ära harjunud?

Ja ka rütmiliselt logises bändi koosmäng vahetevahel liiga palju. See võis ehk sellest tingitud olla, et bändi liikmed ei kuulnud teineteist laval piisavalt hästi, või tont seda teab. Igatahes muusik minus oli küll natuke pettunud.

Kava ise oli aga üsna põnev: Veljo Tormise laulud said heavy-metal’set dopingut ja Metsatölli omadele lisandus koorimuusika massiivsust ning polüfooniat. Sai ilmseks, et nende vahel on rohkem ühist, kui keskmine kuulaja arvatagi võiks. Muide, esitusele tuli ka üks Valter Ojakääru laul ja kuigi ma pole vist kunagi kuulnud selle originaali, kõlas mainitud uus versioon piisavalt uhkelt, nii et mu kõrvad läksid kikki.

Vahepeal kõlanud regilaul tõi mulle aga meelde, et miks ma küll ei ole autentse Eesti rahvamuusika fänn. (Pealegi sai mu õlleklaas tühjaks enne, kui see tore lugu otsa sai.) Päris huvitav oli kuulata, kuidas RAM esitas ühe Metsatölli laulu ilma ansamblita – see kõlas küll nii, nagu üks korralik eesti koorilaul kõlama peab. Kokkuvõttes tuleb öelda, et mida aeg edasi, seda veenvamaks läks esitus ja paremaks sound… ka valjemaks.

Kui kontsert lõppes ning publik nõudis veel ja veel, hakkasin korraks pelgama, et nüüd võib tulla veerandtunni võrra (või rohkemgi) lisalugusid, kuid õnneks tuli taasesitusele ainult Tormise “Raua needmine”, mis oli kontserdi üks muusikalisi tipphetki (ja muuseas seesama eelmainitud ruuporitega laul). Muide, pärast “Raua needmise” esimest esitust põhikavas tekitas paar korda ruuporisse karjutud “Eesti vabaks!” publiku seas elevust ning pani inimesed muigama, tekitades aga ka lisaaplausi. Õnneks või mitte, ent sama “trikk” jäi lõpus kordamata.

Nii et tol õhtul kogesin isiklikult nii positiivseid kui vähem positiivseid emotsioone. Kuid peamine on siiski vahest asjaolu, et rahvale paistis kontsert üldiselt meeldivat. Ja kohati tundus, et isegi väga.

Festivali “KLAASPÄRLIMÄNG” (8. VII – 6. VIII) avakontsert: RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAORKESTER, koor ja solistid ARVO VOLMERI dirigeerimisel Pärnu kontserdimajas 8. VII, kavas Mozart ja Sibelius.

Johann Christian Bach, Leopold Mozart, Wolfgang Amadeus Mozart, Joseph Haydn, Dmitri Bortnjanski, Franz Schubert, Franz Liszt, Niccolo Paganini, Charles Gounod, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Giacomo Puccini, Hector Berlioz, Jean Sibelius, Philip Sousa, Irving Berlin, George Gershwin, Louis Armstrong, Duke Ellington, Count Basie, Nat King Cole, aga ka Isaac Newton, Benjamin Franklin, George Washington, Thomas Jefferson, Robert Livingstone ja kõik Gemini, Mercury ja Apollo projektide astronaudid, lisaks veel Otto Wilhelm Masing ja Karl Friedrich Karell. Nimekiri on kaugel täiuslikkusest, kuid üsna kõnekas, kuna on teada nende liikmelisus vabamüürlikes loožides.

Festivali “Klaaspärlimäng” avakontsert, ühtlasi ka Rahvusooper Estonia hooaja lõppkontsert oligi pealkirjastatud “Vabamüürlus muusikas” ning kavas kahe vabamüürlasest suurmehe Wolfgang Amadeus Mozarti ja Jean Sibeliuse teosed. Kontserdi pealkiri on päris pretensioonikas ja variatsioone võiks pakkuda üsna mitu, kas või esialgne “Vabamüürlik muusika”, ehk “Vabamüürlus ja muusika” või “Vabamüürlastest muusikud” jne. Alati on võimalik välja lugeda mitmeid alltekste, kuid see ei olegi ehk oluline. Olulisem on hoopis fakt, et Wolfgang Amadeus Mozart oli vabamüürlaste looži liige ja Jean Sibelius looži Suomi nr 1 vastuvõtmisest kuni elu lõpuni selle looži organist. Mõlemad on kirjutanud vabamüürlike rituaalide muusikat. Näiteks Jean Sibeliuse “Musique religieuse” op. 113 on looži Suomi nr 1 poolt omandatud. W. A. Mozarti “Eine kleine Freimaurer-Kantate” KV 623 on üks autori viimaseid teoseid (lõpetamata jäänud Reekviem on KV 626) ja oli vabamüürlaste looži tellimusteos ning tuli ettekandele loožis mõned päevad enne raskelt haige autori surma, siiski tema enda juhatusel.

8. juuli kontsert Pärnu kontserdimajas algas just selle teosega, kus esinejaiks Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester, ooperikoori meeste koosseis, solistid Vladislav Horuženko (tenor), Urmas Põldma (tenor) ja Mart Laur (bass) ning dirigendipuldis teatri loominguline juht Arvo Volmer. Kuna vabamüürlus on vennaskond, siis seda järgib ka Mozarti kantaadi esitajate koosseis, sest teisiti ei olekski olnud võimalik teose esitus vabamüürlaste loožis, kuna sinna naised ei pääse. Kindlasti oli ka orkester esiettekandel ainult meeskoosseisus, kuid meil siin ja tänapäeval vist polegi võimalik sarnast kooslust kokku kutsuda.

Niisiis Mozarti teose “Väike vabamüürlik kantaat” KV 623 (1791) esiettekanne (?!) Eestis toimus nüüd meie muusikatemplis Pärnu kontserdimajas. Kantaat on väga hea millegi üdini positiivse alguseks või ka lõpetamiseks, seega väga täpne valik nimetatud kontserdile. Karakterilt mehine, paatoslikult ülistav, parajalt vormilises dimensioonis, mis ei ületa kontserdi sissejuhatavat funktsiooni. Ettekanne oli vormiliselt terviklik ja väike, aga tubli meeskoor kõlas piisavalt võimsalt. Kõlalist kadu oli kuid tunda keelpillirühmalt, mis selles konkreetses teoses küll eriti ei seganud.

Jean Sibeliuse Viiulikontserdi d-moll op. 47 ettekannet pean kontserdi peateoseks – seda enam, et iga päev ei juhtu solistiks olema eesti viiulikunstnik, kelle ametikoht on hoopis Soome Rahvusooperi orkestri kontsertmeister, ristinimega Andrus Haav. Kas sellest sõbralikust suhtest meie rahvusooperiga võib formaliseeruda ka midagi enamat, seda näitab aeg, ennustamine pole teatavasti kuigi tänuväärne töö. Tänuväärne on igatahes meie rahvusooperi solisti valik nimetatud teose ettekandeks, see väärib järgimist kõigi poolt, kes kontserte korraldavad.

Ülipalava ilmaga Pärnus on kõigil raske, kes lavale astuvad, kuid eriti probleemne on see ülesanne keelpillimängijatele. Mäletan seda aastate tagant iseenda kogemustest. Hilisemast ajast meenuvad kas või Liana Issakadze, kes 2003. aastal pärast Brahmsi esitust tahtis temperamentselt oma poogna katki lüüa, või samade probleemide käes vaevelnud Maris Villerus ning Erkki Rautio. Probleem on aga järgmine: mida kuumem on ilm, seda niiskem on hoonetes õhk – olgu see siis Eliisabeti kirik, raekoda või isegi töötava konditsioneeriga Pärnu kontserdimaja. Sellest õhuniiskusest tulenevalt venivad välja ka parimad naturaalsed poognajõhvid sinnamaani, et neid pole võimalik enam pingutada. Edasine on raskelt prognoositav ja sõltub esitaja närvisüsteemist, et kas ta hakkab kangelaslikult “kangutama” või leiab mingeid muid lahendusi.

Andrus Haava kiituseks tuleb öelda, et ainult talle teadaolevate vahenditega võttis ta olemasolevatest võimalustest maksimumi. Ka orkestri, solisti ja dirigendi koostöö oli teineteist mõistvalt tasakaalukas ja elastne. Solisti kommentaar oli üheselt mõistetav: “Mul puudub kogemus mängida viiulit 1,5 käega.” Mina isiklikult jään kannatamatult ootama järgmist võimalust kuulata Andrus Haava orkestri ees, sest tema võimed on selgelt kristalliseerunud viiulikunstnikuna ta parimas eas ning miks me peaksime seda võimalust ignoreerima, et ka meil on kõrgtasemel keelpillimängijaid.

Kontsert lõpetati W. A. Mozarti muusikaga Tobias Philipp von Gebleri heroilisele draamale “Thamos, Egiptuse kuningas” KV 345 (1773) segakoorile, orkestrile ja solistidele: Kristina Vähi (sopran), Riina Airenne (metsosopran), Urmas Põldma (tenor) ja Mart Laur (bass). Seegi teos arvatavasti küsi- ja hüüumärgiga Eestis esiettekandel. Helitöö on iseenesest põnevam ja huvitavam kui vabamüürlik kantaat ning seisab kindlalt nende Mozarti suurvormide nimistus, mida ikka ja alati esitada vaja. Esitus oli korrektne, aga mingi kõlaline kommunikatsioonihäire nagu avateoseski oli ka siin kohal. Kooris domineerisid ootamatult sopranid ja orkestri keelpille tundus vähemalt kõlaliselt vähe olevat. Muide, seda viimast puudujääki Sibeliuse partituuri esituses ei märganudki.

“Klaaspärlimängul” oli tegemist avalöögiga ja tulemas on veel seitse erinevat kava ning iga programm on selge idee ja suunitlusega. Täiesti tajutavalt on tuntav “mängureegel”, mis ei lase mängijal mängu iial lõpetada.