keskkonnalahendused

Nicolle Rosen, Martha F. Prantsuse keelest Pille Kruus. Tänapäev, 2006. 198 lk.

Teemad “Freud ja geniaalsus” ning “Freud ja (Mida tahab) naine” on leidnud kultuuriloos mitmetahulist ja vastuolulist käsitlemist. Biograafid pole Freudi jonnaka usu kohta oma erakordsusesse – saatmaks korda vaimuvallas midagi suurt – mitte ainult tõendeid leidnud, vaid seda erakordsust ka romantilisi suurmeeste kujutamise klišeesid maksimumtoonides rakendades paisutanud.

Inimene on aga siiski lihtsalt inimene ja ajastu vaimsed piirid ei lase kellelgi märki jätmata enda kohale kerkida. Nii on leidnud oma faktid ja ainese needki, kelle sooviks pole olnud näidata Freudi mitte geeniuse, vaid nii teadusliku kui inimliku toruloruna. Viimase suuna üht haru võimendab ka psühhoanalüütik ja kirjanik Nicolle Rosen, esitades abikaasa Freudi seksuaalse käpardina, keda tema maailmakuulsad ja revolutsioonilised teooriad oma seksuaalelu probleemidega toimetulekul sugugi ei aidanud. Freudile peenisekadeduse jt šovinistlike mõtete eest ärapanemise üritusse, mis kunagi feministide seas moes oli, Rosen siiski ei panusta, ignoreerides üldse neid äärmusi, milleni naiste õiguste eest seisjad Freudi tõlgendades on kaldunud. Oli ju seisukoht, et antifeminismi “teaduslikuks muutnud” ja naiste alaväärsuse ratsionaliseerinud Freud on naise vabastamise ürituse esimene ja tõsiseim vaenlane, läinud sajandil naisõiguslaste seas laialt levinud. Samas olid ka feministe vaimustanud teooriad iha liikuvast loomusest ning seksuaalse identiteedi ja subjektipositsioonide konstrueeritusest/konstrueeritavusest tugevalt Freudist mõjutatud. Rosenit huvitab ent siiski pigem Freudi mõju ja tähendus lihtsale, vaoshoitud ja tagasihoidlikule inimesele kui sõjakale poliitilisele ja ideoloogilisele radikalismile. Freudi abikaasa Martha, nagu me teda freudiaana marginaalsetest ääremärkustest tunneme, pakub niisuguse probleemipüstitusega tegelemiseks kirjanikufantaasiale suurepärase lähtepunkti.

Roseni raamat esitab taas ühe biograafilise vaate Freudile, korrates Freudi-huvilisele tuntud fakte ja seiku. Pole üritatudki midagi uudset leida, peale omapärase vaatepunkti. Lugu on esitatud Martha Freudi fiktiivsete kirjadena fiktiivsele sõbrannale, kuid seda romaaniks tituleeritud teost ei erista tavapärasest populaarsest biograafiast isegi mitte niivõrd vorm kui just lähenemisnurk. Autor küll väidab romaani lühikeses järelsõnas, et kirjutamisele ja ortodokssete Freudi biograafiate suhtes ka mässumeelsele lähenemisele tõukas teda Martha isiksuse ja selle sügavuste mahasalatus kultuuriloos. Püüdlus tunnetada Martha, kelle vastu keegi pole huvi üles näidanud, mõtteid ja tundeid.  Selles osas ei saa aga Rosen ega keegi teine küllap suurt midagi muuta. Martha on ja jääb kultuuriloos naiseks, kes elas mehe kõrval, kelle arvates oli naise rolliks teha mehe elu meeldivamaks (nii õpetanud Freud oma vanimat tütart Mathildet), 53 aastat ainsagi pahandava sõnata, nagu Martha ise ühes tegelikus kirjas, vastuses kaastundeavaldusele mehe surma puhul, on tunnistanud (vt Jenny Diski, The Housekeeper of a World-Shattering Theory. – London Review of Books 23. III 2006).

Ei allunud feminismi kiusatusele

Kas Freudil olnuks võimalus kirjutada oma alustpanevad tööd, kui tal oleks tulnud käia tütrega tantsutunnis ja pojaga ratsutamas ning Martha ei oleks nii omakasupüüdmatult abikaasale pühendunud, küsib Freudi lapselaps Anton eessõnas Katja Behlingi kirjutatud esimesele ainult Marthale pühendatud biograafiale, mis valmis alles 2002. aastal. “Martha vaatas alati selle järele, et ta abikaasa energia tuulde ei lendaks,” kirjutab Anton Freud. Ja just Antoni isa Martin on kirjutanud raamatu oma isast, mis on üks peamisi allikaid Freudide pereelu kohta.

Toodud pilt justkui kisendaks feministliku mässu järele, kuid nagu öeldud, seda Rosen ei paku. Kiusatus Marthast Freudi meesšovinistlikku isekust ja teadus- ning pereelulist küündimatust vaenav õiguslane teha võinuks ju tekkida. Põhjust selleks andis Freudide pereelu küll. Martha polnud kaugeltki harimatu ning puutus juba XIX sajani lõpul kokku nii John Stewart Milli naiste võrdsusest kõnelevate teoste kui ka feministlikke idusid kandvate sõbrannadega. Romaani Martha ei jää ahvatluse suhtes kirjeldada oma abikaasat  ja pereelu feministliku koordinaadistiku toel mitte ainult  reserveerituks, vaid vastupidi, esitab oma mõtteid suuresti Freudi ideelisele pärandile toetudes. Nii on “Martha F” ühtaegu lihtne ja inimlik lugu ühe vaoshoitud ja peenetundelise, kuid intelligentse ja sisemiselt rikka naise mõtetest ning samas ka täiesti Freudi-keskne raamat. Viimast isegi mitte niivõrd seetõttu, et Martha maailm avaneb valdavalt Freudi elu populaarseimate ja tuntumate seikade kujutamise kaudu. Roseni romaan oma pealetükkimatul moel suuresti illustreeribki seda, kuidas Freud, vaatamata oma liialdustele, on siiski tähenduslik ka inimesele, kellele freudistlikud äärmused üldiselt võõraks jäävad. Martha ja ka kõik teised tegelased jõuavad tema pilgu läbi lugejani suuresti Freudi juhatatud keeles.

Debiiliku muljet ei jäta

Vastumeelne on selle delikaatselt ja soojalt kirja pandud teose juures üldse mingit piiridepurustuse püüdu esile tuua. Roseni illusioonitus on küll kohati otsekohesemgi, kui tunneme endast kõigekülgset freudivaenamise hübriidi  kujutavast prof Jüri Alliku õpetusest, aga debiiliku muljet Rosen Freudist ja end temaga ja ta mõtetega sidunud inimestest jätta ei soovi. Näiteks Freudi ja tema sõbra Fliessi üks suuremaid ning karikatuursemaid fopaasid – Emma Ecksteini hüsteerilise kõhuvalu, mida seostati masturbeerimisega, ravimiseks tehtud ja peaaegu patsiendile saatuslikuks saanud ninaoperatsioon (Fliessi arvates sai onanismist vabaneda vaid ninaõõne genitaalsete punktide kirurgilise kõrvaldamisega), selleni viinud teooria ning Fliessi vastavasisuline raamat on tehtud Martha ja ta õe kahetsusega seotud väljanaermise objektiks. Samasuguse otsekohese kummastusega on pandud Martha kõnelema ka Freudi numeroloogiahuvist ja muudest ebausu ilmingutest, usust kokaiini imejõusse jms.

Kui Alliku õpetuses ehitatakse Freudi oma aja eelarvamustes kinniolemise illustratsioon üles Freudi onanismiga seonduvate eelarvamuste korduvale toonitamisele, siis Rosen pikib oma fiktsiooni iseenesest täiesti tavalised ja levinud, aga Freudi puhul veelgi pikantsemana mõjuvad inimlikud seigad. Romaani Freud avaneb omaenda ja oma naise seksuaalprobleemidele reageerides tänaste lastegagi võrreldes võhikuna, kes tühisemategi probleemide esile kerkides piinlikkust tunneb ja väljatõrjumise tee valib. Martha kaebele, et järelkasvu hakkab palju saama (Freudidel oli kuus last), reageeris meditsiiniharidusega kaasa seksuaalse karskuse ja teema täieliku vältimisega. Ka märkab Martha, et “seksirevolutsionäärile” ei ole vahekord midagi enesestmõistetavat, sundimatut  ja vahetut, vaid tekitab temas samasugust kimbatust kui Marthas, kelle soo puhul oli tollal suuresti enesestmõistetav, et naine teeb “seda” ainult seetõttu, et mees tahab, ning enamaks peab olema mitte isegi libu, vaid pervert. Seesugune aines on küllap mõeldud geeniust desakraliseerima ja näitama, et kõik me oleme eelkõige inimesed. Seksil ja pikantsustel on Roseni romaanis siiski marginaalne osa. Nii tegelaste, jutustaja (Martha) kui autori positsioon on Freudi suhtes valdavalt lugupidav. Kibedust esineb Marthas sedavõrd, nagu see on igas kooselus paratamatu.

Freudi elulugusid on toetanud alati mingi ideoloogiline karkass. Olgu Freud siis nähtud meesšovinisti, bioloogilise deterministi, läbikukkunud teadlase või geeniuse, tabude purustaja ja revolutsionäärina jne. Loomulikult ei ole Roseni romaani näol tegu romantilisel ajal äärmustesse arendatud žanriga “narratiiv suurmehest”. Kuid kui Martha räägib oma väga sügavatest inimlikest murede
st, tunnetest ja pereelust, saame aru, et paljugi sellest inimlikult olulisest, mida Rosen esitab nii delikaatselt ja liialdusteta, lubab endast rääkida suuresti tänu Freudi teooriatele. Martha ei ole kaugeltki hüsteerik, jalgevahega mõtlev moor või depressioonist, kompleksidest jm kaasaegsetest moehaigustest vaevatud psühhomaniakk. Martha suhted inimestega on põgusad hetked, millest ei oodata enamat kui mõistmist, ärakuulamist, tunnet, et üksteisest hoolitakse. Ometi ei saa Martha oma pikas elus mööda teemadest nagu armukadedus, intsestihirm, pereliikmete rivaliteet ja vaenud, naise allasurutus, naiste seksuaalne pühendamatus ja vahendina käsitlemine, unistuste ja ebakonventsionaalsete salamõtete ühtaegu häiriv ja meelitav kohalolu ja lõpuks ka surm. Peaaegu kõigi nende teemade pihtimisel tajume Martha jutu taga Freudi konstruktsioonide vaevumärgatavat, täiesti ebateoreetilist ja ebateaduslikku kohalolu.

Loomulikult ei ole Rosen desakraliseerinud ainult Freudi romantilist kujutamist, vaid romantilist illusoorsust tervikuna. Martha pihtimustest ilmneb, et unistused, mõtte- ja sageli eluteedki on saanud algimpulsi sattumuslikest suvalistest seikadest. Armastuski pole taevalikus idealismivaimus aset leidev keemia, vaid romantiline pimestus avaldub eritlemisel nii mõnigi kord argistes, pragmaatilistes ja nilbeteski detailides (lk 96), mis siiski ei röövi elult mõtet ega võlu. Antakse mõista, et oleme kokku klopsitud keele või Teise otsepilgule varjatuks jääva tagupoolega (lk 129), nagu me seda hilisematest lacanlikest arendustest tunneme. Nendegi lähenemiste tagant kumab Freudi pärandi mõju.  

Tundub, et just Roseni Martha tüüpi tegelases on Freudi suhe geniaalsusega leidnud oma kõneväärseima avaldumisvormi. Richard Rorty on Philip Rieffi toel osutanud, et Freud demokratiseeris geniaalsuse, näidates, et kellegi alateadvus ei ole igav (“Sattumuslikkus, iroonia, ja solidaarsus”, lk 73). Selleks, et su elu sisaldaks üldinimlikult huvitavaid ja tähenduslikke seiku, ei pea maailma muutma.

Geoffrey Hartman on märkinud, et Freud on leiutanud uue hermeneutika, enesevaatluse või pihtimusliku vormi, mis laseb esile tuua seni põlatud sundseosed meie isiksuses (Akadeemia 1991, nr 7). Nicolle Roseni romaan illustreerib ilmekalt just seda Freudi pärandi aspekti. Tegu on ühtaegu nii inimlikult kaasahaarava loo kui täiesti arvestatava ja tasakaaluka sissejuhatusega Freudi isiksusse ja töösse.

Mida tuleks teha, et Narvast saaks hästi toimiv (kaasaegne) linn?

Narva on võimsa energiaga linn. Narvas on ülikiiresti üles ehitatud oma barokne vanalinn, mis oli omalaadne põhjamaade pärl. Ja see on ka hävitatud ülikiiresti mõne päevaga. Narva on kunagi ehitatud Euroopa moodsaim tekstiilivabrik, mis paisus nõukogude ajal suurimaks tööandjaks ja on tänaseks mõne aastaga minetanud oma tähtsuse isegi Eesti mastaabis, seda vähemalt kaasaja tööstuse seisukohast. Põlevkivi põletamise oskus oli kunagi maailmas kindlalt esikohal, nüüdseks vaieldakse sellise kütuseliigi kaevandamise mõttekuse üle. Narva suutis kasvada peaaegu nullist 30 aastaga 70 000 elanikuga linnaks, kus vaid mõni protsent linnaelanikest räägib keelt, mis praegu on riigikeel. Narva on ägedate ja vastuoluliste energiate põrkumise tanner. Narva linna tunnuslause on: “hea energiaga linn”.

Nii saabki olla võimalik, et Eesti linnas elavad mitte-eestikeelsed elanikud, ihaldavad tagasi oma kodulinna rootslaste ehitatud vanalinna, kus asub Euroopa idapoolseim raekoda koos seda ümbritseva platsiga. Õppisin seda linna seal elades austama, võib ka öelda armastama. Miks? Ja mis edasi?

Kindel on, et Narvas on jõudu, see kuulub koha juurde, mis tahes inimesed seda linna oma kohalolekuga ei austa. Selle jõu peaks ära kasutama, õigemini tuleks seda suunata. Kõik tugevad poliitilised korrad on aru saanud ehitatud keskkonna suunavast mõjust ja jõust, mis kujundab elaniku. Enne kui pole muutunud linna struktuur, ei muutu ka Narva.

Seega usun ja loodan, et raekoja kõrvale valmib mõne aasta pärast Tartu ülikooli kolledži maja, mis mõtestab vanalinna endise keskuse uue elutsükli. Loodan, et raudteesse investeeritud sadade miljonite kõrval suudab riik toetada ka omavalitsust ja korraldada uue keskuse loomist.  Just nimelt loomist, mitte ehitustegevust.

Riik  peab Narvale tähelepanu pöörama, sest teisiti ei suuda Narva kasutada oma võimalusi ja kontroll hirmunud inimese üle jätkub. Suuruselt kolmas Eesti linn Narva vajab linnaarhitekti, sest viimased aastad on näidanud, et niisama paremaks ei lähe. Narva vajab riigi tuge, nii nagu vajavad ka teised omavalitsused Eestis.  

Huvitav on jälgida Narva kolme keskuse omavahelist jõukatsumist:  vanim on Raekoja plats (kõrghariduskeskus), järgmine on Peetri plats (administratiivkeskus), mis on “raha-arhitektuurist” veel puutumata. Samal ajal teeb raskuskeskmena ilma lõpuni välja ehitamata nõukogude keskus, kus ristuvad Kreenholmi, Kangelaste ja Võidu prospekt Tallinna maanteega. Ristmik, kus asub 2003. aastal koostatud koolilaste küsitluste järgi keskuse ilusaim ehitis Statoil-Mc Donald’s üheskoos. Lisandunud on kaasaja urbanistika vaimus odav, kuid vajalik ehitiste kobar, mis sisaldab kõik vajaliku, autodest kinoni.

Narval on jõudu ja energiat nagu noorukil, kes esimest korda vägijooki pruugib, vaja on küpsust koos õppimise ambitsiooniga.

Ootan ja vaatan, mis on see järgmine “maailma kõige-kõige kõrgem” hüpe, mille Narva teeb, sest vaikne tammumine ei ole sellele kandile omane.

Lisaks soovitan kõigil kiiresti Narvas ära käia, hiljem ei või teada, kas ongi näha, milline oli hüppe lähtekoht.

Kujutlege end koos lapsega õppimas: otsite forssi juhul a, mille tingimused on A ja B. Võtab aega, enne kui pihta saate: otsitakse objektile mõjuva jõu arvulist väärtust. Tõlkeõpik on jõu mõiste jaoks laenanud uue tüve “paremast” keelest. Kaua on vaieldud, kas terminiks sobib paremini jõud või tung. Üks assotsieerub hästi massiga, teine liikumisega. Kummalgi juhul on Juku emakeeles kogemusega toetatud sõna olemas. Füüsikaline jõud ei ole muidugi seesama, kuid üld- ja erimõistet ühendab kimbuke jõuga seostuvaid tähendustunnuseid. See on omasõna eelis alati. Termini kui oskussõna ja -mõiste sisuline omandamine läheb libedamini. Jääb üle pähe õppida või pihku kirjutada jõu valem. Lisaks mõtte selgusele kannab eesti sõna keele omapära ja ilmekust.

Patt, mida ülal kirjeldasin, on kujuteldav laenamine olemasoleva sõna asemele. Üks laenaja väidab: oskussõna on midagi muud, üldkeele sõna ajab argi- ja oskustähenduse segi; teine lisab: inglise sõna on palju täpsem kui eesti oma. Nii räägitakse hirmunult oma longitudinaalsest uurimusest, selmet leppida pikaaegsega, uuritakse pilgukontakte, mitte silmsidet, sätestatakse millegi mediaanväärtuse, mitte keskväärtuse arvutamise tingimused jne. Seaduses on alaealiste kuritegevuse ennetamisest saanud alaealiste kriminaalpreventiivne tegevus, mis tähendab, et lapsed kellegi kuritegusid vältida püüavad – võõrsõnad ei lase kirjutajal endalgi kohati mõtet jälgida.

Tegelikkuses tuleb iga oskusmõiste nii ehk teisiti teadlikult defineerida, seada tema tunnused mingi tekstina (lauses, lõigus) ritta. Kooliõpik teeb seda lühidalt ja vähema täpsusega, kitsas eriteadlane aga võib mõistele pühendada raamatu, mille… teine teadlane ümber lükkab. Argumenteeritud väitlus on teaduse olemus. Mitte midagi pole lahti, kui pesukaru teadlase jaoks karu ei olegi, raamatukogust on sisuliselt saanud midagi muud ning pikaaegne uurimus tähendab peale kestuse nii objekti kui ka tingimuste püsimist. Sõna on lihtsalt sümbol.

Taanlaste õnnelike nägudega turismirühm laseb end pildistada sildi all, kus seisab Pikk 26. Uurige, miks. Greip – mäletamisi Ellen Niidu sõnaga jõmmelgas – on meile tsitruseline, aga inglane mõtleb seda kuuldes viinamarjadele. Üks keel pole teisest täpsem ega parem. Missuguse sõnaga või mitme sõnaga mõisteid, nende tunnuseid ja seoseid edasi anda, see sõltub keelest. Keelte vahel pole mitte midagi peale tähenduskimpude, millest koosneb inimese mõte. Sõnad tuleb leida igas keeles eraldi.

Võtke ja tõlkige koos sõbraga inimese võõrkeeleoskuse teatud taset kirjeldav lause: Can write straightforward connected texts on a range of familiar subjects within his field of interest, by linking a series of shorter discrete elements into a linear sequence. See, mis kooliajast meenuvaid keskseid tähendusi teades ja tuttavlikke tüvesid mehaaniliselt üle tõstes kokku saab, ei ole eesti keel. Üsna nüüdiseestlase igapäevakeelega sarnase tulemuse võib nõnda saada küll, ainult mõte läheb kaduma. Tükkhaaval saadi punaparteile pugedes munakiviteest jaitsekamennaja doroga ja nüüd teostatakse puuinglase kombel vere koostise testi, selmet vereproovi võtta. Eggstoneway to heaven.

Eesti keel on alati olnud laenualdis ja võõrsõnalembene, sest rangelt võttes uus teadmine, leiutis või mõtteviis tuleb enamasti mujalt. See nali siinkohal on aga  pisaratega pooleks. Just nii me tihti talitame: loeme inglise keeles, ei saa mõttest aru, loome selle kuidagi käsikaudu ning edastame eesti ja inglise tüvesid näivemakeelena segades. Ise mõistame, suhtluses saab mõttest mõttetus. Teie kirjutate õppekava disainist ja lugeja ei mõtle seda või teist tüüpi alusmudelile (Šotimaal üks, Soomemaal teine), vaid arvab, et räägite õppekava kujunda­mise protsessist. Te kirjutate, et suur osa eesti venelasi oskab vabalt linkida seeria lühemaid diskreetseid elemente lineaarsesse sekventsi, ja lugeja mõtleb: jah, näe, reaalainetes on ikka vene koolid tugevamad olnud! Paraku on asja mõte, et nad suudavad eesti keeles lihtsakoeliselt üksteise järele lükkida halvasti seotud lauseid ja fraase. Nagu eestlane… mis keeles?

Laenamine on loomulik, aga sisutäpne ja arusaadav tekst on veel loomulikum. Selge emakeel aitab aru saada, kas kuningal on uued rõivad, aitab kultuuriruumil ajaga sammu pidada ja moodsana püsida. Vastasel juhul ei ole meie lastel head haridust või on meie emakeel õhumull ja nemad…

Mälu-uurijate üks radikaalsemaid samme on olnud piiri hajutamine ajaloo ja mälu mõiste vahel. Pärimuslike ajalugude esiletõus, aga ka ametlike ajalookäsitluste vahetumine (mõelgem kas või 1980. aastate lõpule Eestis) on toitnud ajaloo paljususe ideed. Mälu ja ajalugu on hakatud mõistma kultuuris põimunud fenomenidena, mida struktureerib “keele võim”. Näiteks mälu-uurimise vaatepunktist sisaldavad nii mälu kui ajalugu mütoloogilisi elemente, mis etendavad olulist rolli sotsiaalses (ja rahvuslikus) ideoloogias, õigustades ja kinnitades teatud sotsiaalseid mustreid, “õige” ja “vale” ühiskonna kujundeid.

Mälestused ei põhine ainult individuaalsetel kogemustel ja individuaalsel meenutamisel. Ka grupid ja institutsioonid kannavad mineviku representatsioone, varustades indiviide elu eri sfäärides “ajalugude”, “traditsioonide” ja “päranditega”. Nii on palju viise, kuidas indiviid puutub kokku isegi võistlevate või vastanduvate minevikutõlgendustega. Selle kompleksse suhte iseloomulikuks näiteks on mäluprotsessid tänapäeva Eestis, mille keskmes on jätkuvalt Teise maailmasõja järelmõjud ning Nõukogude Liidu lagunemine. Rahvuslik ärkamine Eestis ja iseseisvuse taastamine tõid kaasa intensiivse meenutamislaine, kus keskenduti sündmustele, mis tähistasid rahvuslikku kannatust XX sajandil. Siiski on jätkuv monumendisõda näidanud, et 1990. aastate intensiivsetele mäluprotsessidele vaatamata on Teise maailmasõja kogemus veel “läbitöötamata” valdkond, mida iseloomustavad avaliku ja privaatse vastuolulised suhted. Teise ilmasõja autobiograafiline tõlgendus mõjutab põlvkondadevahelises interaktsioonis ning kodanikualgatuse tasandil oluliselt mäluprotsesse XXI sajandi Eestis. Lisaks on viimaste aastate arengutendentsid näidanud, et Eesti ühiskonna olevikutunnetust hakkab üha rohkem mõjutama see, kuidas mõistetakse elu nn küpse sotsialismi ajal, erinevalt varasemast, kui rõhk oli sõjajärgsel “rahvuslikul katkestusel”.

XX sajandi ajalookogemuse mäletamine (ja unustamine) on tänases ühiskonnas nähtav mäletamise viis. Kuid mäletamise problemaatika on esil ka vähem nähtavates – ehk loomulikuna näivates – valdkondades nagu näiteks turism, pärandipoliitika, keskkonnasäästlik (traditsiooniline) eluviis või eesti toit. Kõigi puhul rakendub kolm põhilist mäluloome viisi: historiseerimine (suhestamine minevikuga), legitimeerimine autentsuse kaudu (“ehtsuse” ja “tõe” loomine) ning estetiseerimine (nt visualiseerimine). Mäluloome kõigi oma mudelitega on eelkõige kultuuripärandi tõlgendusviiside vaheline võimumäng, kus põimuvad ideoloogilised taustsüsteemid, tõekspidamised ja toimetulekustrateegiad. Mälu problematiseerimine on üks võimalus neid pingeid ühiskonna eri tasanditel märgata.

Estonia 1940 – 1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Published by Estonian Foundation for the Investigation of Crimes Against Humanity. Edited by Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle. Tallinn 2006, 1337 lk.

Eesti Vabariigi president Lennart Meri nimetas oktoobris 1998 minister Max Jakobsoni juhtima rahvusvahelist inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti komisjoni. Jaanuaris 1999 peetud esimesel koosolekul seadis komisjon oma ülesandeks koostada raport Eesti Vabariigi territooriumil Nõukogude Liidu ja Saksa okupatsiooni ajal toime pandud Eesti kodanike vastu või inimsusevastaste kuritegude kohta.

Eesmärgiks polnud olla kohtumõistja, vaid püüd välja uurida ning võimalikult ühemõtteliselt selgitada, milliseid kuritegusid inimsuse vastu Eestis tehti ning siduda need ajaloolise taustaga. Lähteülesandeks polnud niisiis süüdistuse kokkupanek ega mingi tõekomisjoni asutamine.

Lähtekoht oli teadusliku, kriitilise raporti koostamine, aga ka ilmselgelt moraalne: rahva hinge ravimine ning ka kindaviskamine neile suurriikidele – Saksamaale ja N Liidule / Venemaale, kelle tegevuse tõttu said sündida inimsusevastased kuriteod. Saksamaal on rahvuslikku enesekriitikat natsimineviku pärast tehtud aastakümneid, Venemaal pole aga sama protsess isegi mitte alanud.

Ulatuslik ja mitmekülgne analüüs

Nüüd on Lennart Mere nimetatud korralduse alusel valminud suure formaadi ja lehekülgede arvuga mitu kilo kaaluv raport. Kohe alguses tuleb öelda, et lõpptulemus võtab lausa tummaks oma sügava ja mitmekülgse analüüsi ning täpse dokumentaalsuse tõttu, millega teema lugejale serveeritakse.

Tekst rajaneb Eesti, Läti, Venemaa, Saksamaa, Rootsi, Soome Suurbritannia ja USA arhiividel, mälestustel, trükidokumentidel ja teaduslikul kirjandusel. Allikaviited on täpsed ning tervet raportit pärgab hoolikas toimetajatöö, mis on haruldane tänapäeval, mil raporteid avaldatakse pahatihti A4 formaadis paljundustena.

Toimetajad on teinud kõik, mis nende võimuses, raporti tarbeväärtuste tõstmiseks ning lugeja töö hõlbustamiseks. Nii on teoses näiteks 60 lehekülge ehk mitmesaja inimese lühielulugu, alustades Dmitri Abakumovist ja lõpetades Andrei Ždanoviga. Teemasse sisseelamist hõlbustab ka detailne, ligi 50-leheküljeline kronoloogia, rääkimata siis üksikasjalikust arhiivi- ja kirjandusloetelust, nime- ja koharegistrist ning kaartidest. Eriti põnev on raporti mitmekülgne, mitmest arhiivist kogutud pildimaterjal (Aivar Niglas). Paljud pildid on varem avaldamata.

Kuid täpsel dokumenteerimisel ja jahedalt kriitilisel esitusviisil on ka teine eesmärk: raportis esitatud andmeid ei saa liiga lihtsalt ümber lükata. Loomulikult võib aja jooksul ja uurimistöö edenedes koguneda veel uut teavet, kuid igal juhul moodustab “Estonia 1940 – 1945” vundamendi, mida edaspidine ajalookirjutus ei saa kõrvale lükata.

Mis on inimsusevastased kuriteod?

Kuna raporti eesmärgiks on välja selgitada Eestis toime pandud inimsusevastased kuriteod, siis on hakatuseks vaja olnud määratleda, millised kuriteod sellisteks liigituvad. Komisjon on valinud definitsiooniks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17. VII 1998 heaks kiidetud Rooma statuudi 7. artikli, kus kuriteod inimsuse vastu on detailselt defineeritud.

Statuudi järgi tähendab inimsusevastane kuritegu “ühte järgmistest tegudest, mis on teadlikult toime pandud osana massilisest või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu”. Seejärel loetletakse kuritegusid, näiteks mõrv, hävitamine, orjastamine, elanike väljasaatmine või sunniviisiline ümberasustamine, piinamine, vägistamine ja palju muid.

Teos on kokku pandud nii, et lõviosa hõlmavad eesti ajaloolaste kirjutatud uurimusartiklid, mida komisjon on oma koosolekutel arutanud ning mille põhjalt loonud sünteesi ehk võtnud oma seisukoha. Komisjoni arvamus on paigutatud teose algusesse (lk VII – XXIII).

Komisjoni seisukoha järgi “vastutus Eesti Vabariigi annekteerimise ja Nõukogude Liitu inkorporeerimise eest lasub peamiselt Stalinil ja ÜK(b)P juhtkonnal ning eelkõige selle poliitbürool, mis langetas või kinnitas kõik olulisemad otsused Eesti Vabariigi okupeerimisel.” Ja veel: “…vastutus Eesti annekteerimisele kaasaaitamise eest lasub ka nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes koos Nõukogude ametnikega valmistasid ette ja viisid ellu võimu ülevõtmise ning aitasid rakendada tegelikke meetmeid Eesti annekteerimiseks.”

Samal viisil on komisjon oma analüüsis kaalunud üksikasjalikult inimsusevastaste kuritegude vastutuse küsimusi Saksa okupatsiooni ajal 1941 – 1944.

Eesti ajaloolaste jõudemonstratsioon

“Estonia 1940 – 1945” on seega ülimal määral eesti ajaloolaste jõudemonstratsioon. Tänavu valminud köide hõlmab aastad 1940 – 1945, sellele järgnenud aega käsitlev uurimistöö peab valmis saama aastal 2008.

Raportit võib lugeda kaheti. Sellesse võib süveneda kui ajaloolisse uurimusse või lugeda kui Eesti saatuse lugu Teises maailmasõjas. Kuid seda võib ka võtta – ja see võibki olla teose algne peaeesmärk – kui kroonikat inimväärikuse mahatallamisest väikeses, rünnaku ja okupatsiooni sihtmärgiks saanud riigis.

Kuid loe mil viisil tahad, loetu sulandub sünteesiks, ka raportist kasvab välja tegelikkuses juhtunu mõõdutundeline esitus. Just seda on saksa ajaloolase Leopold von Ranke kuulus maksiim “wie es eigentlich gewesen” meile, ajaloolastele õpetanud.

Nõukogude okupatsioon 1940-1941

On võimatu analüüsida kõiki raporti üksikasju, küllap piisab tõdemusest, et raport pakub üksikasjaliku, ulatuslikule allikmaterjalile ja kriitilisele analüüsile rajatud pildi Nõukogude okupatsioonist Eestis 1940-1941 ja Saksa okupatsioonist 1941 – 1944. Need kaks moodustavad teose põhiosa, mis on omakorda jagatud mitmeks eripeatükiks.

Eesti liitmist N Liiduga 1940. aastal ja selle tausta käsitletakse põhjalikult, ehkki neist asjust on juba saanud lugeda uurimistöö uusimaid tulemusi nagu näiteks Magnus Ilmjärve “Hääletu alistumine” (2004) ja sarja “Sõja ja rahu vahel” esimesest köitest “Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani” (2004).

Johannes Varese valitsust, mille kohta raportis kasutatakse hoolikalt vormi “nukuvalitsus” – mida see ka olemuselt oli, ehkki mitte ametliku nimena –, tutvustatakse nii loomise kui liikmete osas ning eriti täpselt valgustatakse 1940. aasta suve riigivolikogu valimisi ning nende profiili. Detailsuse süvendamiseks on mõnel peatükil lisad, ja näiteks riigivolikogu peatüki teine lisa loendab nende kandidaatide, keda Eesti Töötava Rahva Liit ei olnud üles seadnud, nimed ja saatuse.

Raport sisaldab terve hulga selliseid nimekirju, mis kogu oma jubeduses on lugejale suureks abiks. Näiteks koosneb üks nimekiri Varese valitsuse kõrvaldatud Eesti Vabariigi kõrgematest ametnikest, teise on kogutud teave Eesti kindralite ja valitsuskabinettide liikmete (1918 – 1940) saatuse kohta.

Eraldi peatükkides leiavad käsitlemist muu hulgas Eesti majanduselu, kohaliku võimu, ajakirjanduse ja ülikoolide sovetiseerimine. Raporti olemuse seisukohalt on oluline Toomas Hiio artikkel Eesti Vabariigi õiguslikust kestvusest N Liidu okupatsiooni järel ning välisriikide suhtumisest sellesse.

Hiio jagab riigid nelja rühma. Esimesse kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Vatikan ja Iirimaa, kes ei tunnustanud okupatsiooni ei de jure ega de facto. Suur hulk riike ei tunnustanud okupatsiooni de jure, kuid siiski de facto (Taani, Saksamaa LV, Prantsusmaa, Suurbritannia…), samas kui Rootsi oli esimesi de jure tunnustajaid. Soomes on kinnistunud seisukoht, et de jure tunnustamist ei toimunud, kuid Soome käsitles Eestit siiski de facto N Liidu osana. Selles raportis liigitatakse Soome siisk
i nende riikide hulka, kes ei väljendanud oma seisukohta üldse mingil moel.

Kõige kaalukamad inimõiguste rikkumised olid hukkamised ja pagendamised. Käsitledes 1940.-1941. aasta arreteerimisi ja kohtuprotsesse, jõuavad Meelis Maripuu ja Argo Kuusik järeldusele, et 1940. aastal vangistas NKVD umbes 1000 Eesti kodanikku ja 1941. aastal umbes 6000. Enamik neist mõisteti süüdi ja saadeti N Liidu vangilaagritesse (kus suurem osa neist suri) või hukati Eestis või N Liidus. Aastal 1940 vangistatutest hukati umbes 250 ja umbes 500 suri vangistuses. Aastal 1941 vangistatutest hukati umbes 1600 ja ligi 4000 hukkus vangistuses. Saksamaa ja N Liidu vahel sõja puhkemise järel juunist oktoobrini 1941 hukati ilma kohtuta 2199 isikut. 1941. aasta 14. juunil küüditatud eestlaste koguhulka hindavad uurijad umbes 10 000 inimese peale.

Eestlased ja juutide hävitamine

Raporti teine põhiosa käsitleb Saksa okupatsiooni Eestis aastatel 1941 – 1944. Indrek Paavle loob põneva tervikpildi Eesti omavalitsusest ja selle ülesehitusest Saksa okupatsioonivõimu alluvuses, samuti selle teenistusse värvatud eestlastest. Omavalitsuse eesotsas (Erster Landesdirektor) oli Hjalmar Mäe ja tema alluvuses tegutsesid eri valdkondade direktoraadid.

Eesti omavalitsuse kõrval käsitleb raporti see osa Saksa ja ka eestlaste politseiorganite, eriti ülevaatlikult julgeolekupolitsei tegevust. Üksikasjalikult käsitletakse eesti juutide saatust, tšehhi ja saksa juutide hävitamist Eestis 1942.-1943. aastal ning Eestis paiknenud vangi- ja koonduslaagreid.

Eesti sõjaväeliste üksuste ja politseipataljonide osa kohta juutide hävitamisel väljaspool Eesti piire tõdeb komisjon: “…Eesti leegion ja mõned eesti politseipataljonid osalesid aktiivselt juutide vastu suunatud haarangute korraldamisel ja juutide mahalaskmisel vähemalt ühes Valgevene linnas –, valvekohustuste täitmisel vähemalt neljas Poola linnas – ning mõnedes Eestis ja muudes riikides asuvates laagrites, samuti aitasid nad kaasa teadmata arvu tsiviilelanike küüditamisele Valgevenest ja Poolast Saksamaale.”

Kaalukas rahvusvaheline sõnavõtt

Olen saanud esile tõsta ainult üksikuid seiku ulatuslikust raportist. Rahvusvaheline inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti komisjon ja raporti eestlastest toimetajad ning autorid on võtnud ette suure ülesande ja sellega hästi hakkama saanud. Nad on järginud ajaloo uurimise kuldreeglit sine ira et studio, vihata ja erapooletult sel määral, nagu seda suurriikide inimsusevastaste tegude puhul on üldse mõistlik eeldada. Oluline on, et eestlaste enda osalus juhtunus saab samuti kriitilise käsitelu osaliseks. Lõpptulemuseks on Eesti saatuseaastate sügav ajalooline analüüs ja vältimatu abivahend tulevastele ajaloolastele.

On selge, et raport pole just igal pool saanud vaimustatud vastuvõtu osaliseks: ajaloolise uurimuse ülesanne ei olegi pakkuda ainult meeldivaid asju. Arvata võib, et proteste tuleb nii omal ajal inimõiguste rikkumisi toime saatnud eestlaste ja nende omaste kui ka mõttekaaslaste poolt eeskätt Venemaal.

Raport “Estonia 1940–1945” on väikerahva kaalukas rahvusvaheline sõnavõtt, mis esitab väljakutse okupantriikide ja ka muu maailma südametunnistusele. Just seetõttu on olnud vältimatu raporti avaldamine inglise keeles, kuid selle lühema versiooni võiks teha kättesaadavaks ka eesti keeles.