keskkond

 

Huvitava kokkusattumusena toimus konverentsi esimese päeva, nüüdseks kurikuulsa 26. aprilli pärastlõunal juba kuid varem planeeritud diskussioon ajaloo ja monumentide teemal. Sissejuhatava ettekande “Ajalugu kivis. Põhja-Ameerika mälestusmärkide lugemine” pidas Helsingi ülikooli professor Markku Henriksson. Diskussantideks olid Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse magistrandid (Darja Bahtina, Kristi Kartašev, Keit Korbits, Sigrid Maasen, Pille Põiklik). Järgnes tuline avalik arutelu, kuigi terve päeva konverentsil viibinud kuulajaskond ei teadnud midagi Tallinna sündmustest.

Henriksson esitas kolm nõudmist ajaloole kui akadeemilisele distsipliinile: ajaloouurimus peaks otsima tõde, kahtlema kõiges ja aktsepteerima seda, et miski pole võimatu. Seda on raske saavutada ajalooraamatuis, veelgi vähem muudes ajaloo jäädvustamise vormides. Ajalugu kirjutatakse ju mitmes meediumis, lisaks raamatutele ka näiteks kivisse või metalli.

Henrikssoni väitel on tema kolme nõudmist eriti raske täita kivisse kirjutatud ajalugude puhul. Kui ehk kaljujoonised välja jätta, võib enamikke monumente pidada – ikka nimetatud kolme nõudmise seisukohalt – armetuteks läbikukkumisteks. Tavaliselt need ei otsi tõde, vaid soovivad tõsta oma objektid pigem tõest kõrgemale (tihti sõna kõige otsesemas mõttes samba otsa). Ainus nõudmine, mida need hästi täidavad,  on mitte midagi võimatuks pidada ja just siin jääb enamik ajalooraamatuid neile alla.

Nagu Henriksson oma ettekandes veenvalt näitas, on Ameerika ajaloos üheks markantseks näiteks, kuidas ajaloo- ja poliitikanarratiivid kivis kõnelema hakkavad, eri ajastutel Christoph Kolumbusele püstitatud ausambad. Nii nagu on ümber hinnatud Kolumbuse roll Ameerika ajaloos, on muutunud ka tema “avastuse” kujutamine. Kui varasematel sammastel, nagu näiteks Barcelonas, seisab ta uhkelt samba otsas nagu võidukale maadeavastajale kohane, siis hiljem, kui oli võimatu maha vaikida Kolumbuse vallutuse traagilisi tagajärgi, kujutatakse teda pigem teadlase või vaga usklikuna (nt Baltimore’i ausammas). Kui ükskõik millise interpretatsiooni väljapakkumine on liiga riskantne, otsustatakse mittefiguratiivsete kujude kasuks (nt Philadelphias).

Varasematel ausammastel on kujutatud ka Kolumbuse kohtumist indiaanlastega, kes kohtlevad teda kui jumalat, näidates üles alandlikkust saabuva valge isanda ees. Indiaanlaste puhul pole tehtud katsetki esitada nende kultuuri autentsel kujul. Monumendi tellijatele polnud etnograafiliste detailide jäädvustamine oluline, sest põhirõhk oli Euroopa tsivilisatsiooni saabumisel Uude Maailma. Kogu esitatud ajaloonarratiiv tuleneb eurooplaste vaatepunktist ega vasta kindlasti indiaanlaste ajaloomälule. Nende europotsentristlike mälestusmärkidega seisavad selges kontrastis hilisemad ausambad, kus on üritatud kaasata ka indiaanlaste vaatepunkti. Näiteks üks, kahe maailma kohtumisele pühendatud mälestusmärk Québecis toob Euroopa ja Ameerika maailmavaate erinevuse välja juba vormikasutuses, viidates euroopaliku mõtlemise kandilisele, ehk isegi nurgelisele olemusele ja selle erinevusele ümarast, ringi kujundile keskendatud Põhja-Ameerika põliselanike maailmapildist. Selline katse ajalugu kujutada erineb järsult traditsioonist, kahjuks on selliseid näiteid vähe.

Ka XX sajandi Ameerika ajaloos on konflikte tekitanud narratiive, mis on paisutanud kirgi ka neid kujutavate mälestusmärkide ümber (nt Iwo Jima). Kõige suuremad  erimeelsused  lahvatasid siiski  Vietnami sõja memoriaali ümber, millele Markku Henriksson viitas kahjuks vaid põgusalt, märkides, et ainulaadsest memoriaalist eemale püstitatud tavapärase figuraalse kolme sõjakangelase monumendi avamisele jättis memoriaali autor Maya Ying Lin põhimõtteliselt tulemata. 1993. aastal püstitati memoriaalile lisaks – kuigi samuti mitte väga lähedale – ka figuraalne mälestusmärk Vietnamis teeninud meditsiiniõdedele.

Vajadus traditsioonilisemaid monumente lisada peegeldab ilmekalt memoriaali ainulaadsust ja sellisena ka kontroversiaalsust, mis väärivad siinkohal pikemat käsitlust. Seda maa sisse suunduvat mustast graniidist seina, millesse pole raiutud muud kui kõigi Vietnamis hukkunud Ameerika sõdurite nimed, võib klassifitseerida abstraktseks mälestusmärgiks. Ometi on mälestusmärgi mõju hämmastavalt konkreetne. Piisab isegi fotost, et üksteisele halastamatus reas järgnevad nimed põhjustaksid seletamatut sügavat liigutust. Inimesed, kes tulevad siia otsima oma lähedaste – sugulaste, sõprade, lahingukaaslaste nime, pole sageli valmis omaenese reaktsiooniks: täiskasvanud mehed nutavad, isad veedavad päevi, et kohata kedagi, kes tundis nende poega, lapsed tõstetakse õlgadele, et nad saaksid katsuda oma vanema nime, nime alla jäetakse kirju hukkunuile. Selles mustas peegelsiledas graniidis ja nendes nimedes on mingi maagia, mida pole üheski tavapärases võidukat lahingut tähistavas sõjamonumendis. Maya Ying Lin kirjeldab graniitseina kui piiri meie maailma ja teispoolsuse vahel, kuid isegi need sõnad ei seleta memoriaali maagiat täielikult.

Kordumatuks teeb monumendi nii selle saamislugu kui ka eesmärk. Esimeses on midagi kõige paremas mõttes ameerikalikku: ajal, kui valitsus ikka veel ei teadnud, mida teha ebapopulaarses ja ebaõnnestunud sõjas hukkunute või ka ellujäänutega, sai mälestusmärgi idee alguse ühest inimesest – Jan Scruggsist. Monument rajatigi rohujuure tasandil, eraannetuste toel. Ideekavandite konkursile laekus 1421 tööd, millest välja valitus oli keskendutud nimedele ja jäetud välja igasugused sangarlikud kujud või stseenid, sest just nimi taastab hukkunute individuaalsuse, mille igasugune sõjaväeline väljaõpe teadlikult kaotab. Kõneldes oma eesmärgist, on Maya Ying Lin rõhutanud, et kindralid ei saagi pidada sõdivaid ja surevaid sõdureid indiviidideks, sest nii käiks nende lahingusse saatmine emotsionaalselt üle jõu.

Memoriaali, mis taastab sõdurite individuaalsuse, võikski ehk pidada kordumatuks just seetõttu, et sõdureid mälestades, on see ühtlasi loomult sõja- ja sõjaväevastane. Et niisugune käsitlus paljudele ei sobinud (memoriaali on nimetatud isegi mustaks häbihaavaks), pole eriti üllatav. Pigem on hämmastav, kuigi ka äärmiselt ameerikalik, et monument sellisel kujul valmis. Memoriaal on teinud uskumatult palju – palju enam kui traditsioonilised figuraalskulptuurid – Vietnami sõja lahtiste haavade ravimiseks. Tänast Iraaki võrreldakse üha enam Vietnamiga. Ajalugu kordub, paraku sugugi mitte farsina, seda pole memoriaal suutnud ära hoida.  

Henriksson lõpetas oma valdavalt tavapärastele monumentidele pühendatud ettekande tänaseks tähendusrikaste sõnadega: “Kui loeme mälestusmärke ja meenutame ajalookirjutusele esitatud kolme nõudmist, siis avastame enamasti, et mälestusmärgid kõnelevad küll ajaloost, kuid pigem siiski poliitikast. Kuigi, see kehtib võib-olla igasuguse ajaloo kohta, olgu see kirjutatud raamatusse või kivisse. Tahtsin näidata, et mälestusmärgid mitte ainult ei toeta poliitilist mälu, vaid juhivad ja isegi loovad seda. Kõige sagedamini teenivad mälestusmärgid poliitilise propaganda ja ajaloo ümberkirjutamise huve.”

Henrikssoni diskussandid tõmbasid paralleeli Eesti monumentidega, juhtides tähelepanu sellele, et suur hulk neist on pühendatud kultuuriinimestele ja mitte sõjasangaritele. Üksnes Tartu linnapildile heidetud pilk tõestab seda elavalt: Emajõe ääres seisavad teineteise läheduses Kreutzwald ja Luts, all-linnas kõrvuti Vilde ja Wilde, Toomemäel Kristjan Jaak Peterson. Sellest võib järeldada, et eestlaste rahvusliku identiteedi juured peituvad (rahvus)kultuuris, mis on pikka aega olnud olulisemaid eestluse kandjaid.

Meie ajaloonarratiivi loovad kangelasloodki pole sõjakad. Kalevipoja kuju Tartus Emajõe kaldal tähistab Eesti Vabadussõda, kuid näib kandvat ideed uhkest rahvusest, kes kuulutab selga sirgu lüües oma vabadust. Jü
riöö ülestõusule pühendatud monumentki osaleb rahvusliku ajaloo loomises, sest luhtunud ülestõusust on kujunenud tärkava rahvustunde ja vabaduseiha väljendus.

Näiliselt selgete mälestusmärkide kõrval on meil ka neid, mida pole võimalik üheselt mõista, näiteks Lihula monument ja pronkssõdur. Tegu on poliitiliselt keerulist sõnumit kandvate ja vastuoluliste monumentidega, mille olemasolu on sama problemaatiline kui nende kõrvaldamine.

Et mälestusmärkide tähendus võib ajas muutuda ja kujuneda probleemiks, tuleb sündmuste jäädvustamiseks leida teisi võimalusi. Ka Eestis on liigutud kahes suunas. Esimene võimalus on püstitada abstraktseid mälestusmärke, sest kui ei saa täpselt aru, mida monument kujutab, väheneb tõenäosus, et see kedagi riivab. Selge näide abstraktsuse poole liikumisest on Estonia huku monument. Teine võimalus on tagasi minna mõnda ajaloojärku, mille interpretatsioon on konsensuslik ning seetõttu saab püstitada ausamba isikutele, kelle panus meie riigi ja rahva arengusse näib vaieldamatu. Diskussandid rõhutasid, et mingis mõttes tähistavad sellised kujud soovi minna tagasi ajalukku, kuigi sellisesse ajalukku, mille tähendus näib eestlastele “lihtne” ja “turvaline”. Paraku ei päästa see alati ajalooprobleemidest.  

Ettekandele järgnenud arutelus tõusis prognoositavalt keskseks teemaks pronkssõdur. Prohvetlikuks kujunes üks kommentaar saalist: see kuju mitte ei kujuta või tõlgenda ajalugu, vaid taasloob seda, muutudes ise aktiivseks ajaloo tegijaks. Ajalugu ei õnnestu alati kivisse kammitseda.  

Vaadates asju sisulisest küljest, siis soome filoloogia pole Tallinna ülikoolist kuhugi kadunud. On olemas bakalaureusetaseme õppekava, magistriõpinguid saab jätkata lingvistika, kirjandusteaduse, kultuuriteooria ning kirjaliku ja suulise tõlke õppekavadel. Doktoriõpinguid kultuuride uuringu ja lingvistika õppekaval.

Fennougristikale oleme püüdnud luua lisavõimalusi ka valikainete arvel (erikursus soome keele ja lähisugulaskeele võrdlevast grammatikast, valikkursus läänemeresoome või soome-ugri keel(t)est, soome-ugri rahvaste kirjandus jne). Erikursusena õpetati sel aastal vadja ja udmurdi keelt. Maksimaalselt püüame kasutada Erasmuse vahetusvõimalusi nii õppejõududele kui ka üliõpilastele.

Nõustun professor Birute Klaasiga, et sugulaskeelte õpetuse osas napib meil kvalifitseeritud õppejõude ja üliõpilasi.

 

Pea kõigil Ida lõhekaladel on selline looduslik joom, et pärast enda kudema heitmist ligunevad nad koolema seal samas sünnijões, kus kunagi alguse said. Kalal saab sigimise ja surma tsükkel täis, kui ta selles ahelas pole varem jäänud hülgekihvade või karuküüniste haardesse või inimese seatud püünistesse eksinud. Tuntumad on keta ja gorbuuša, kelle karjad alates juulist igasugustesse Kaug-Ida, Siberi ja ka Koola poolsaare jõgedesse kudema tungivad ning neis hinge heidavad. Vähem teatakse suurt tšavõõtšat ehk kuninglõhet, mille kudealad jäävad Kamtšatkale, Korjakkiasse ja on kunstlikult loodud ka Ameerika looderannikule. Lõhelisi esindavad veel sima (valge 2-3 kg), herka (väike tumedatäpiline), golets ehk paalia, kundza, sjomga (Ida merelõhe), mikiža ehk vikerforell… Eks ihtüoloogid tea neid kalu paremini. Pärast marjaheitmist jäävad neist ellu vaid mikiža ja sjomga.

Nagu Vene ühenduse puhul kombeks, tuleb võrrelda mastaape: Kamtšatka poolsaar on pindalalt Eestist kümme korda suurem, aga elanikke on seal kolm ja pool korda vähem kui meil. Kaugevõitu Euroopast sinna palju kalale ei kiputa, peamiselt käivad Moskva ja Peterburi pundid, möödunud suvel olid ka šotlased kohal, Eestist tuleb nüüd paar kampa aastas. Kuid pisikesed jaapanlased on oma naabruse vetel tiheli esindatud ja püügis küllalt kibedad käed. Igatahes kohalikud kalagiidid-jäägrid neid kiitsid ja helikopterite platsidel nad naeratlesid. Peamiselt aga käiakse Siberist. Mõni edukas ärimees toob poolvägisi kohale oma firma jobud, kes pole spinningut enne käeski hoidnud. Kamtšatkal käib kalal igasuguseid, alates haigetest proffidest ja joobunud kuberneridest kuni täielike rohelisteni.

 

 

 

Russki razmer

Moskvas vana Šeremetjevo lennujaama peldikus tuleb meelde, et käes on Eestile leinatooni 14. juuni, aga loomavaguni asemel lastakse meid läbi protseduuride jada hiiglasliku lennuki pardale. See on Venemaa moodsaim pikamaa reisilennuk, nelja mootoriga laiakereline IL-96-300, mille maksimaalne stardikaal on 250 tonni ja lennukaugus kuni 12 000 kilomeetrit. Kuid hädas on sellegi moodsusega oldud: näiteks 2005. aastal, kui president Putin oli Soomes riigivisiidil, ilmnesid pidurdussüsteemi puudused, lennukilt võeti sertifikaat, aga nüüd olevat need probleemid lahendatud.

Avarates salongides on üheksa istet kõrvuti, mida lahutab kaks vahekäiku, kus võib paljajalu vabalt tatsata, taga on kuus WC-boksi ja istmevahe paras. Meie ligi kolmesajapealine lennukitäis huugab ühe hooga Vaikse ookeani äärde Petropavlosk-Kamtšatskisse, kus ajavahe Tallinnaga 10 tundi. Süüa antakse taeva kohta keskpäraselt, paras jagu (kena tahedaks hautatud kalatükk, salat, koorega keedukartul, leivaviil ja kuklike, võikuubik ja juustuamps, lihasalat, šokolaadike, tee sidrunilõiguga), kuid seda lennu jooksul kaks korda. Teenindus on viisakalt talitsetud, stjuuard lükkab ja stjuardess sikutab käru, mahla-vett võib sabaosas pärast vabalt ise valada, kuni jätkub, lapsed möllavad ringi, kalamehed lärmavad, sülearvutid töötavad, aga käraka eest tuleb maksta nagu alati. Punase sildiga viskipoolik maksab 700 rubla pudel, saada on ka veini ja viina, mul on oma väike valge ja õlled seltsis, pardale üle liitri kaasa võtta ei lubata. Ette rutates olgu öeldud, et kümme päeva hiljem tagasilennul selgub selles samas salongis absurdimaiku hindade fleksibiilsus: kui valge viina gramm putlikeses maksab rubla, siis 0,7-liitrine pipraviina lahmakas tuuakse lahkelt kätte 220 rubla eest! Igatahes plasttopsid käisid risti-rästi üle istmekorjude ja kellelgi polnud mingit kobisemist.

Kui vene õhuhiiglase telikurattad Petro-pavlosk-Kamtšatski lennuvälja asfaltbetoonile sahisevad, vallandub salongis aplaus. Kauguses seisab lumiste vaaludega kustunud vulkaan või mine sa teda tea. Poole tunni pärast seisame seitsmekesi oma kodinatega parklas, kuhu on vastu tulnud kohalik turismikorraldaja Aleksandr – üpris intelligentse olekuga asjalik noormees. Tõstame seljakotid ja ridvahülsid veoki kasti, sõit viib viina- ja toidupoodi, mille valik ei jää alla mingile Selverile, rääkimata Säästumarketist ning hinnad on enam-vähem samad.

Petropavlosk sai oma nime Vitus Beringi läkitatud teise ekspeditsiooni ajal 1739, laevade “Svjatoi Pjotr” ja “Svjatoi Pavel” järgi, kui nende tosin meeskonnaliiget hakkas sinna ohvitseride jaoks elamuid ehitama. Vene kasakad olid Kamtšatka juba XVII sajandi lõpus asustanud ja nüüd ollakse seal valitsev rahvus; korjakke on järel kaheksa tuhat, itelmeene neli korda vähem, eveenide kohta ei tea.

Poest peab varuma põhiliselt õlut ja viina, sest toitlustamise eest ja loomulikult ka püügilitsentsid on ette makstud. Nii kurb või siis jälle rõõmustav kui see ka pole, on meie seitsmikust tõsisemaid viinavõtjaid ehk vaid kolm. Seetõttu varun omale vaid kaheksa pudelit ja paar kasti õlut, aga hiljem, nagu ikka ja alati, saab kõik juba poole peal otsa.

 

 

 

Töö kiidab tegijat

Sõidame eeslinna, kus paikneb vertadrom ehk helikopterite lennuväli. Ka siin on magnetväravad, pagas valgustatakse rutiinselt läbi, upitame oma varustuse MI-8 pardale ja saame kõva tiivikumüra paisudes tuule alla. Kogu Kamtšatka-sisene õhusõit käibki helikopteritega, mille lennuminut maksab turistidele tuhat rubla – mida suurem punt, seda ökonoomsem sõit. Tunniga viib kahtlaselt naksuv ja sellega kerget kõhedust sisendav kopter meid üle poolsaare lõunaosa mäestiku, mille keskel troonivad keskaheliku majesteetlikud tipud. Kõrgemad neist on alati lumised, madalamal on näha lohusoontesse vajunud vaalusid, mis allapoole sulades nirisevad ojakesteks ja voolavad siis kui üks terve vesine võrestik oma tüvve, milleks on kiirevooluline puhas jõgi. Kogu see kivine massiiv on Maa sisemusest millalgi välja pursanud, paljastelt kaljudelt on varisenud klibu, teravaharjalised seljandikud lahutavad orge, vähenõudliku taimestikuga kaetud alamad nõlvad haljendavad tumeroheliselt. Läbi illuminaatori tehakse pilti ja filmitakse, keskendunud Aleksandr sõrmitseb sülearvutit. Varsti laskume Ohhoota mere poolsele tasandikule, lepistikud on alles pungad avanud, juuni keskel on siin öösel viis ja päeval 15 kraadi sooja.

Kahjuks ei tea, mis Kamtšatka jõge Lennart Meri välisministrina 1990. aastal Valges Majas uhke gloobuse peale risti sodides silmas pidas, kui ta president George Bushi võõra riigi territooriumile kalale kutsus. Ent võib arvata, et väike Kol see jõgi olla ei saanud ja Lennart siin ei käinud. Aga mine sa tea?! Kamtšatkal on küll sadu ja sadu teisi, suuremaid ja lahedama ligipääsuga jõgesid, kuid isand Meri oli ju päri üttega: small is beautiful!

Lennusooja õli järele lehkava MI-8 tagumised luugid tõmmatakse laiali, surume kohalike jäägrite-kalagiididega kätt, nad on oblastilt 80 000 hektarit rendile võtnud ja majandavad seda seaduste ja oma äranägemise järgi. Tõstame varustuse kesale, tassime oranžide telkide juurde. Need on topelt presentseinte ja korstnaga, põhiplaanilt ümmargused, jurta moodi varjualused, kus laudpõrand, kaks välivoodit, lauake ja keskel bensiinist toituv lääne küttepriimus. Majutuse üle ei saa tekkida miskit kobinat, tõtt- öelda polegi varem kalapüügil sellises komfordis pesitsenud.

 

 

 

Nädal aega kammimist

Alumiiniumist ja plastikust põhjaga kummipaadid kannavad kolmveerand tonni, aluste päras tõukab 30hobujõuline Johnson või Yamaha mootor. Elektrit teeb bensiinigeneraator, juba teist aastat siia tulnud Oleg on sauna jaoks ettenägelikult linnast sületäie kasevihtu varunud.

Kergitame sööklaks nimetatud kuurialuses jäägritega sümboolsed klaasikesed ja rebime rohu rindu. Kuulame nende pealiku Viktori lausutud reegleid, millest põhiline on see, et kinni püütud kalad tuleb pärast pildistamist jõkke tagasi lasta. Vene rahvusliku rikkuse heaperemeheliku kasutuse tarvis on K
amtšatka loodusmajandusgruppide juurde määratud nn kuberneri kalavaatleja. Aga tema meiega koos ei söö ja mitme-setme retsepti järgi tehtud kalaroogadest võetud suutäisi ei loe. Pidavat mõistlikult selja keerama, kui jääger paadist omade tarbeks vagaseks löödud purika kaldale tõstab. Muidugi on see loomulik köömes. Ikka ei suudeta piiri panna raske raha eest käivale  mustale punakalaärile: riigi ja rahva jaoks välja traalitud tonnaažidest liigutatakse noosid kusagile vasakule erihärraskonna tarbeks. Lisaks tegutsevad ülemjooksude kudealadel metsikud röövpüüdjate jõugud, kellega inspektorid on lausa tulevahetust pidanud. Alamjooksul Ohhoota ääres läheb juuli keskel lahti töönduslik traalimine.

Mis siis ikka, seame riistad korda ja suundume õhtusele püügile. Tömbi ninaga kummipaat murrab jõevirvet ja tungib kindlal käel tüürituna läbi leppadealuste käänakute, mööda varitsevate kruusaseljakute ja rontide äärest, vesi pole sügav, aga seda kiirevoolulisem. Näe! Huugava paadi eest lõikab risti üle ujuv naarits, kes kaob koltapuhma enne kaamera seadmist. Viktor seletab, et pidavat olema ka saarmaid, rääkimata karudest, kes siin pidevalt ringi kondavad, aga suurt ohtlikud nad pole, sest kevadest sügiseni saavad kala süüa nagu jaksavad. Kümmekond päeva hiljem õnnestub teisel Eestist tulnud grupil naaberjõe ääres filmida mitut karu, kes tatsavad laagrist saja meetri kaugusel ja öösel nuusivad tagajalgadele tõustes haiseva kalalao luukide taga. Aga laikad ajavad nad minema, ähmasest videost paistab, et eriti tigedad üksteise peale ei oldagi – nagu kulunud rähvitsemine ja peletatu porisemine.

Vaatleme piki Koli jõge patrullivat valgepea-merikotkast, kes on ju USA vapilind juba 1782. aastast. 29 tegevvulkaaniga Kamtšatkast on üle veerandi kaitse alla võetud ja poolsaar tervikuna UNESCO looduspärandi nimekirja kantud. Aga seda varjamatult tunnistava Venemaa jaoks on siin tähtsaim ikkagi sõjaline teenistus, alles siis tulevad töönduslik kalapüük, vääriskaevandus ja turism.

Enne külma Ohhootasse suubumist jookseb jõgi mitu kilomeetrit rööbiti merega, vahele jääb mõnesaja meetri laiune kruusavall. Püügibrigaadi vatid laiendavad siin tulevase traalimise jaoks tootmisbaasi: kopsivad kokku angaari, kus hoida soolakalatünne, enne kui laev või tanki moodi roomiksoomuk need viib. Pildistan mingi vaala luitunud luulahmakat ja jõkke jäetud ankrut, üles vallile on veetud väike laev, mis ootab kuival oma tundi. Läbi sina paistavad kauguses lumiste vaaludega mäed.

Heidame lante ja kerime nööri poolile, jääger läidab sigareti, peagi hakkame kätt valgeks saama. Ja see pole enam mingi haugijuraka sikutamine, vaid palju tõsisem rebimine. Lanti haaranud viiekilost kuninglõhet peab vähemalt viis minutit väsitama, enne kui ta pinda saab tirida ja siis sõidab ta veel sama kaua edasi-tagasi. Aga ega meil kuhugi kiiret olegi, peale korralikku väsitamist haarab Viktor kalda äärde veetud kalal sabast ja tõstab välja nagu valge põrsa. Teeme pilti ja toibutame poisi tagasi vette, mille põhja ta pärast mõningat arusaamatust tagasi sööstab.

Ja nii hakkab see päevast päeva korduma, iga mees saab päevas kätte keskeltläbi kolm-neli pildistamisväärset kala ja sama palju läheb ka otsast. Hiljem selgub, et oleme tulnud kahe satsi vahele, osa suuri on ülesvoolu ära tõusnud ja uus kari kohe-kohe peale tulemas. Meie püütud kuninglõhede ehk tšavõõtšade kaal kõigub 3–17 kiloni, aga kuberneri kalavaatleja toob ühel õhtul baasi 18-kilose. Jõe rekord olevat ainult 23 kilogrammi, eelmisel aastal oli üks mees alamjooksul sellega tund aega mööda kallast edasi tagasi jooksnud. Sest suurel kalal on looma jõud, mille tarvis on ka vastavad riistad: mitmekiuline ekstreemkalastuse nöör Whiplash hoiab õhus 38 kg, kolmemeetrine süsinikkiust elastne ritv, rullidest ja lantidest ärme parem räägi, aga peamiselt ikka Shimano 6000, Blue Fox, Mepps, vooblerid…

Meil kehtib sihuke poolsõjaväeline kord: kell kuus või pool seitse aetakse end jalule, hommikusöök (seda antakse koka ja koka abi poolt kogu aeg väga rikkalikult, nii et kõike ahvatlevat ei jõuagi maitsta), sõit ennelõunasele püügile, üles-alla kohtade peal kammimine, tagasisõit baasi, lõunasöök, uinak paar tundi, õhtune püük, õhtusöök, saun enne seda või hiljem, muljeline jobutamine ja viinavõtt, öörahu. Ja nõnda seitse päeva järjest.

Üldiselt on ilm kogu aeg sombune, suurt vihma ei tule, aga tunde tibutades kipub läbi leotama, mille vältimiseks on vastav kummikeep ja põues tulivee sorts. Tõele au andes peab mainima, et mu kaheksast putlist kuus on 0,25-liitrised Pjat Ozjori marki taskuviinad, sest ega ma ju mingi joodik ole. 18. juuni on Hannes Varblase sünnipäev, mis on targu Tartus juba kuu aega ette maha peetud. Ent Hannes ei lähe siingi meelest, õige päeva hommikul tõotan ma talle siin mingi sümboolse kingituse teha. Olen päris hoos, aga mingit korralikku tšavõõtšat välja kangutada ei õnnestu. Juhtub hoopis väike tööõnnetus, sest kala asemel jääb ette rebane.

 

 

 

Rebane saab nuumatud

Oleme alamjooksul ühes tõotavas lõigus ametis, kus parajasti mingi kolmekilosega jändan, kui mööda kallast tuleb joostes jääger Volodja ähkides, et võtame ära, rebane tuli. No ja see lisab mu teatavale konditsioonile hasarti, rebin liiga järsu nurga all ridva üles, et kala kõrgevõitu kaldale saada, ja saangi, aga spinningu tipp murdub prõksti. Jookseme siis tšavõtšoonokiga üle õitsva kesa rebase juurde, kes näeb välja väga nälginud. Saba pea sama suur kui kere, kargutab rebane meist kõigest kümmekonna sammu kaugusel närviliselt ringi. Jääger viskab lõhejuraka rohule, passime eemalt, fotokad särtsumas, mis juhtub edasi? Nina ees läheneb rebane ettevaatlikult, ikka meile vilksti pilke heites, kala nuusutama, aga see on korralikult väsitamata, kiiruga ja kahjuga välja rebitud, pool võimu veel sees ja hakkab visklema. Rebaseemand, kes näeb välja pigem kui revolutsiooniaegne turutüdruk, kargab ehmunult eemale, kuid ei jäta jonni. Sest kusagil läheduses juurikate all ootavad teda sama nälginud pojad. Pärast mõnd ebaõnnestunud haaramist saab aga loom lõhekala kindlamini hammaste vahele ja traavib raskel taaruval sammul võsa vahele.

Natukese aja pärast, kui olen oma murdunud ridvaotsa tugevasti külge tagasi teipinud, selgub tõsiasi, et oleks võinud julgemini lähemale pildistama minna. Loomulikult on mul hülsis ka tagavararitv kaasas, aga see on baasis ja palju pehmem kui Erki Noole teivas. Uhan parajasti karge jõeveega nägu, kui rebane läntsib mööda kallast tagasi ja jääb minust kõigest nelja-viie sammu kaugusel seisma. Vahime hetke tõtt, siis nuusutab ta mu lati kiiruga üle, tõmbab tänutäheks keelega paar korda üle murdunud ridvatipu ja teeb sääred. Olen sel päeval emotsionaalselt nii erutatud, et balansseerin end Diiki Gus valge tuliveega, jätan õhtuse püügikorra hoopis vahele ega suuda kuidagi mõistatada, mis seos võiks olla nälginud rebase ja Varblase sünnipäeva vahel?

Käes on juba neljas püügipäev, aga ikka mul ei vea. Pea kõik mehed on juba oma 10–15-kilosed välja tõmmanud, aga mina siputan ikka kuue-seitsme tasemel. Kas asi on kinni tõesti pelgalt selles, nagu õhtuti selgub, et kogu aeg on mul miski sokk või särk pahupidi seljas? Vaevalt.

Vahelduseks luusime kohiseva Ohhoota klibusel kaldal, kus kohalikud etendavad enne töönduslikku püüki väikest vahepala. Moival, teate küll, sellisel väiksel räimelaadsel ja üpriski rammusal kalakesel on komme kah rannakruusale kudema tungida. Hommikuse tõusu ajal on rannikule rulluvad laineharjad nende kibinast lausa mustad. Meri heidab moiva mõneks sekundiks klibule, kuhu ta oma karedate külgedega kiireks kudemiseks kinnitub. Aga tõus alaneb, järgmine laine on nõrgem ja osa moivaparvedest jääb värskena kaldakruusale siputama ning nüüd on pidu igasuguste kajakate ja vareste majas. Aga
ka brigaadi mehed viitsivad rannal vedelevat värsket noppida justkui marju ja seda kartulikottide kaupa. Moiva järel luuravad meres neid kugistavad navaagad – tursa moodi poolekilosed kalad, kes on küllalt maitsva valge lihaga, nagu õhtusöögil selgub. Navaagade järel aga passivad omakorda hülged, kuni 150 kilo rasked nerpad, kelle kerkivaid peanuppe võib näha kaldast sada meetrit eemal tantsivatel lainetel. Nerpadel on komme ka jõgede suudmetes suuri kuninglõhesid varitseda; pea poolte kinnipüütud suurte kalade küljed ja sabaosa on hülgekihvade rabamisest armilised.

 

 

 

Ka Ohhoota toidab

Mõned meist katsetavad brigaadimeeste järel: moivatükk pannakse konksu otsa, heidetakse merre, keritakse väga aeglase tundelisusega mööda põhja lohistades ja navaaga haarabki just viimase laine alt. Kaldale tragitakse ka mõni merihärg ja lest. Aga tšavõõtšapüük jões on loiuvõitu, hõredalt ja aina väiksed. Ja kõiges on süüdi, kes muud, kui ikka ameeriklased! Päevi hiljem, kui Peterburist uus grupp kohale lennutatakse, teavad nad rääkida, et need kolme-neljakilosed pole üldse venemaine põlisliin, vaid ameeriklaste aretatud kunstlikud kuninglõhed, kes ranniku segi ajavad ja siiapoole püüki solkima tulevad. Õhtul pärast sauna teen lahti viimase seedriviina, õlut jätkub heal juhul ehk ainult leiliks.

Edasised päevad lähevad lõbusamaks, hommikuti saab tavaks, et korralik kala on kohe esimese või vähemalt kolmanda heite järel otsas, aga kena suurt ikka ei tule. Kuninglõhe mängib, lööb laksu, hüppab veest välja, kuid lanti võtta ei taha. Hüppavat ta kahel põhjusel: et vabaneda meres külge kleepunud parasiitidest ja et marja või niiska lahti raputada.

Oleme jaos meie kalaretkede põlise teejuhi Semjonovi Valeri ja 25 aastat Venetzuelas töötanud Henry Radevalliga, Wiiralti graafikaauhinna ühe rahastajaga, kes pani eelmisel aastal Baikali peal oma 72. sünnipäeva puhul laevalauale suure uhke viski. Nüüd grillime kuninglõhet, võtame pipraviina, pildistame karujälgi, jändame mõne sima või goletsiga. Fileerin ühe sümboolse kuninglõhe ja soolan (sool-suhkur 3:1 vahekorras) sisse, et Eestis midagi peale oleks hammustada. Jääger Viktor räägib, et läheb tavaliselt pärast uut aastat põhja poole kütionni talvituma, kus jahib soobleid ja polaarrebaseid. Aga üksikisikutest ettevõtjail on bürokraatiaga ilgelt raske asju ajada, soositakse rohkem juriidilisi firmasid, suuremad jõed antakse oksjonil rendile.

Õhtul toob tanki moodi roomikveok ehk vezdehod baasi ehituseks prusse ja meie janusele kambale liitrise “taksoviina”, mis muudab õhtusöögi anekdoodirohkeks. Lähimasse külla on 40 kilomeetrit.

 

 

 

Viimselaupäeva võidukas hommik

Viimase püügipäeva hommik, kui Eestis algab Võidupüha öö, on frustreerivalt päikeseline. Kuid päev osutub võidukaks. Pärast mitmeid tavalisi kalu saame Henryga ülemisest august, sõna otseses mõttes viimasel püügitunnil oma kenad kobedad jurakad kaldale. Viktor lööb nad samas uimaseks, sest uus kalameeste grupp, siin juba viies sel aastal, on kohe peale tulemas ja neid on vaja meie kätest toita. Teeme oma pildid ja paneme ridvad sedakorda lõplikult kokku.

Õhtul tuleb helikopter Peterburi bandega, kel kaasas ka naisi. Tõstame oma tagi pardale ja laseme Valeri kaheksa kilomeetrit eemal baasis välja, kus kari jaapanlasi vahemaandumist jälgib. Ja Valeri, kes jääb ootama veel üht gruppi Eestist, saab siin järgmistel päevadel oma elu seni suuremad kalad, 15–17-kilosed kuninglõhed, mis kõik kah pealetulevate kuberneride pundi tarvis kasti lüüakse.

Meie aga veedame ühe meeleoluka öö Bel-Kam-Touri neljatärnihotellis, mis on ehitatud kuumaveeallikate äärde ja mille aknast avaneb suurepärane vaade Avatšinski lumisele vulkaanile. Alles kuu aega  hiljem Eestis selgub, et pärast meid pidasid Siberi ja Kaug-Ida kubernerid seal hotellis ühe kolleegi ametissepühitsemise prallet, kus olevat ka Abramovitšit nähtud. Ka ööbaar ja resto on Bel-Kam-Touris küllalt soolased, seetõttu väisame mitte kaugel rohelises hütis paiknevat kauplust ja vaidleme kalameeste lokaaliks muutuvas hotellitoas päris kirglikult lõpuks ka poliitilisel teemal: kas Ansip tegi pronksjurakat maha võttes õigesti või mitte? All mustendava öö ja kustunud hotelliakende supleme helesiniste seintega välibasseinides, süsteemis kuum-leige-jahe ja vastupidi ning seda ihualasti.

Jaanipäeva lõunal pääseme pealt tuhanderublalise luna eest suurema sabata nn VIP-tsooni ja sealt lahedasti edasi lennujaama kohvikusse. Moskvasse tagasi jõuame 20 minutit varem, kui Vaikse ookeani äärest välja lendasime, sest see sama lennuk, mis meid ka tõi, lendab veidi kiiremini kui maakera pöörlemisest taadeldud aeg. Pool jaanipäeva palavas Moskvas on nii imevalt kurnav, et pääs rongikupeesse mõjub kui palsam.

 

Karin Hallas-Murula: 1960ndate arhitektuuri näitust oli tõeliselt põnev teha. Avastasin enda jaoks palju uut, mitmeid projekte ja konkursitöid, mida varem polnud näinud. Muu hulgas hakkas tunduma, et hilisemate noorte arhitektide põlvkonna protest selle kümnendi tegijate vastu oli omal ajal üsna ülekohtune. Selle perioodi arhitektuuril on oma kindel nägu selge vormileksikaga ja sooviga luua oma ajale vastavaid kaasaegseid hooneid – tuldi ju pealesurutud stalinismist. Uue otsingud tõid sisse laenud paotunud läänest, hakati ju käima Soomes, rääkimata reisidest sotsialismimaadele. Raudne eesriie ei olnud siis veel üldse nii raudne.  

Näitust ajendas tegema ka see, et muuseumisse kogunenud huvitav fotomaterjal lausa kutsus ennast eksponeerima. Reaalsuses pole selle kümnendi originaalarhitektuuri just eriti palju alles (tüüpehitisi küll). Nagu kunagi juugendarhitektuuri puhul, nii kogesin nüüdki, et 1960. aastate arhitektuuri tuleb uurida fotodelt, sest ehitised on kaotanud oma detailid ja nüansid, paljusid pole enam üldse. 1960ndad on juba ajalugu – ja nii me peaksime sellesse ka suhtuma: mitte lammutama, vaid juba taastama.  

Tolle aja meelsust saan mina aimata vaid kaudsete allikate järgi. Kuidas seda aega ja oma rolli selles tajusid toona töötanud arhitektid, seda saavad ainult nemad rääkida. Tänavu 75aastaseks saanud Udo Ivask on projekteerinud mitu selle aja märkehitist. Et kooliaasta on algamas, siis alustaksin omas ajas edumeelsest Mulla tänava koolimajast, mis nüüd värskelt renoveeritud. Tollal otsiti sellele koolile teistest erinevat, kunstipärasemat ja erksamat lahendust: fassaad tehti mitmevärviliseks, mida juhtus tollal harva ning fuajeesse telliti Enn Põldroosi pannoo. Kuidas autorile tundub, kas renoveerijad on oma tööga hakkama saanud?

Udo Ivask: Praegune värvilahendus on liiga kontrastne. Omaaegsed ja praegused värvikataloogid ei lange kokku. Mul oleks olnud vaja öelda ainult kolm värvitooni, vaid korra helistati ja sellega asi piirdus. Nüüd pole midagi teha.

Reet Varblane: Kuivõrd on 1960ndate hoonete ümberehitamine õigustatud? Paljudel juhtudel võrdub see ju ajastule kriipsu pealetõmbamisega?

U. I.: Eks see sõltub sellest, kuivõrd ümbertegija respekteerib eelmist tegijat. Jämedalt võib ju öelda, et kõik see, mida enne mind tehti, on jama. See on kasvatuse viga. Enne kui midagi torkima hakata, tuleb mõelda, mida ja miks teha. Kuid 1960ndate ehituste nõrk külg on nende halvad, kehva kvaliteediga materjalid.

K. H.-M.: Kas oleks jumet mõttel taastada mõni 1960ndate interjöör? Need olid nii stiilsed, elegantsed, mis peaasi – meie oma sisekujundajate tehtud, miks peab retrona mingit inglise pubistiili importima? Harju tänava nn julgete meeste baari interjöör, aga ka Varblase kohvik jm. Eesti kaasaegne sisekujundus siis õieti sündiski.

R. V.: 1960ndate arhitektuuri näituse nimetuses on lisand “Eesti moodne arhitektuur”. Seda aega oleme kõige rohkem seostanud terminiga “modernism”. Kui modernistliku kultuuri hoiaku peale mõelda, siis selle põhipaatos nõudis ainult uut, progressiivset, kõige varasema eitamist.

U. I.: Huvitav, meil ei tulnud see pähegi, et kõike, mis teised enne teinud, peaks niiväga eitama. Mõtlesime, et kui enne meid on õppinud arhitektid kaine peaga midagi teinud, siis seda ei tule ümber teha. Õnneks ei antud meile sellist ülesannet.

K. H.-M.: Lõpetasite kunstiinstituudi 1958. aastal. Kui palju tollal lääne modernismist kõneldi?

U. I.: Meile tundus paratamatult, et kui võrrelda ida ja läänt, siis lääs on muidugi huvitavam: Corbusier ja Mies van der Rohe… Ida poolt polnud kelleltki midagi õppida. Kui vaadata Moskva kremli arhitektuuri peale, siis seegi on ju tehtud itaalia eeskujude järgi. Ei saa ju öelda, et see on ürgvene oma.

R. V.: Aga vene konstruktivism?

U. I.: Eks selle mõju oli küll, aga võiks öelda, et rohkem olime ikka Bauhausist mõjutatud. Bauhausis rõhutati eelkõige funktsionaalsust: teha mõistlikult, minimaalsete kulutustega mõjukas objekt.

K. H.-M.: Kas instituudis räägiti konkreetselt Corbusier’, Miesi jt ehitistest?

U. I.: Nimeliselt neid programmis ei olnud, kuid meile õpetati arhitektuuristiile ja selle kaudu saime teada ka modernistlikust arhitektuurist. Mind mõjutas tollal väga tugevalt ka poola arhitektuur. Meil oli võimalus külastada Varssavi kunstiakadeemiat, käisime Krakówis jm. Sealne õhkkond oli väga loominguline. Saksamaal oli see natuke kuivem.

K. H.-M.: Te õppisite disaini Halles. Kui palju see on teid mõjutanud?

U. I.: See oli pigem stažeerimine, kuid Halle kool oli ju Dessau Bauhausi  otsene järglane. Sealne vaim kestis. Praegu kirutakse kangesti hruštšovkasid, aga ega Hruštšov ju neid välja ei mõelnud. Optimaalse elamispinna ideoloogia töötati välja Saksamaal. Seinakapi ja garderoobi suurus lähtus sellest, kui palju riideid inimene optimaalselt vajab. Inimene pole ju sajajalgne. Alati võib tahta ikka rohkem ja rohkem, kuid need olid mõistlikku elamist silmas pidades välja töötatud normid. Kui mõelda praeguse ökoelamise peale, siis see on ju seesama.

1960ndate korteripinna normid võeti ju ka Neuferti saksa süsteemist. Humanistlik mõte oli, et kui igaühele väike korter teha, siis selle võrra saame rohkem ehitada. Korteri optimaalne kõrgus aitab sooja hoida. Milleks kõrged laed? Kui korter ehitada 30 cm madalam, siis saab selle arvel terve korruse lisaks. See oli humanistlik mõte.

K. H.-M.: Eks seda tehti igal pool Euroopas pärast sõda.

Te olite ka Tallinna arhitektuurinõukogu liige. Mida see nõukogu tegi?  

U. I.: Kõik projektid anti ekspertiisi. Kogemustega arhitekt pidi andma oma hinnangu. Ekspertiisi juures tuli eelkõige tähelepanu pöörata arhitektuursetele liialdustele, et need siis välja rookida.

K. H.-M.: Kui palju seal linnaplaneerimisega tegeleti, arutati Mustamäe planeeringuid ja muid?

U. I.: Neist arutlustest mina otseselt osa ei võtnud. Sellega tegeles linnaplaneerimisosakond. Mis puutub linnaplaneerimisse, siis ka seal on oht liialdusteks. Vabaplaneerimine on ju iseenesest tore asi, kuid see pole nii lihtne. Corbusier ütles, et eesli rada on tiira-taara, aga mõtleva inimese rada on sirge. Selles on iva sees. Corbusier tõstis 2-3-korruselised pikad hooned püsti. Inimeste tihedus jääb samaks, aga haljastuseks on rohkem ruumi. Kui vaadata praegusi madaltihedaid uusrajoone, siis seal on halb elada, naabrid on üksteisel kukil. Õues puudub igasugune privaatsus.

R. V.: Kuidas 1960ndate eramuehitusega lood olid?

U. I.: Kruntide suurus oli paika pandud. Taas sama mõte: kui keegi saab liiga palju, siis teisele jääb liiga vähe. Meie lähim eeskuju ka selles (nagu vabaplaneerimiseski) oli Soome. Seal tehti L-kujulisi eramaju. Sellega saavutati privaatsus, sest ka järgmine eramaja pandi samuti paika ja nii varjas üks tiib naabermaja. Tiheda planeeringu juures oleks selline kuju ju optimaalne.

R. V.: Kuivõrd meie 1960ndate arhitektuuris tohtis Soomest eeskuju võtta?

U. I.: Ega meid ei keelatud. Ainus, mida jälgiti, oli õige ideoloogia. Meid peeti ju Nõukogude lääneks. Meie tegevusse suhtuti liberaalsemalt, sest meist taheti teha eeskuju: näidissovhoosid, näidiskolhoosid. Turisti polnud vaja vedada süda-Venemaale, kui paarkümmend kilomeetrit piirist sai näidata midagi, mille kõrval öelda: vaat kui hästi me elame!

K. H.-M.: Samal ajal pidi kortermaja eriprojekti tegemiseks taotlema ei vähemat kui ministrite nõukogu luba. Kooperatiividele suruti ju ka algul peale tüüpprojekte, hiljem hakkavad tulema eriprojektid, kas siis väiksema krundi või mingi muu erisuse puhul, nagu näiteks heliloojate maja puhul, kus ju igas korteris pidi klaver olema. 1960. aastate kooperatiivmajad oma eriliste planeeringutega on väga huvitav ja õieti läbiuurimata teema.

U. I.: Kui krunt võimaldas, siis pidi tegema tüüpprojekti järgi. Vaata
sin hiljaaegu Pärnus ringi: seal on ka vanalinnas hulga tollaseid tüüpprojekte. Aga see oli ka arhitektide mõttelaiskus: välisilmet kunstilisemaks muutes oli võimalik tüüpprojekti miljöösse sulatada. Välisviimistlus oli suhteliselt odav. Kahju, et Pärnus seda vaeva ei nähtud. Eriprojekti pidi motiveerima kas krundi suurus või eriline asupaik (nurgakrunt).

K. H.-M.: Või siis erilised nõuded, nagu heliloojate, näitlejate jt puhul, tollal suhtuti loomeinimestesse ju üsnagi hästi.

U. I.: Loominguliste liitude esimehed võitlesid ka tugevasti nende õiguste eest.

R. V.: Eks see oli “piitsa ja prääniku” poliitika.

U. I.: Heliloojad, jah, said suure saali oma majja. Selle hoone juures läksid kõige kallimaks vaheseinad: need pidid olema helikindlad. Hiljem räägiti nalja, et kui ülemisel korrusel üks helilooja oma oopust kirjutas ja korraks mõttesse jäi, siis alumisel korrusel jätkas teine seda oma klaveril.

K. H.-M.: Heliloojate maja tegite koos Paul Härmsoniga. Kelle kätt seal rohkem on?

U. I.: Kuna mina olin tollal suhteliselt noor arhitekt ja teised olid vanemad, siis oli viisakas, et vanem kirjutas oma nime ettepoole ja noorem tahapoole. Kuigi tahaksin öelda, et heliloojate maja põhiidee oli minu oma.

K. H.-M.: Milline osa oli teil Kosmose kino fassaadide juures?

U. I.: Peaarhitekt (siis oli vist Šumovski) käis majas ringi, joonistas ka vahetevahel midagi täiesti mõistetamatut, sest ta pidi oma tegevust õigustama. Pärast tuli välja, et tal polnud üldse arhitektiharidust. Eks allkirjad määrati direktori arusaamade kohaselt. Nooremad jäid paratamatult tagaplaanile.

K. H.-M.: Kosmose kino oli esimene suur modernistlik kino. Olid juba ka Raul Kivi väiksemad kinod, aga Kosmos ikka lausa panoraamkino. Aluseks oli tüüpprojekt, aga seda muudeti palju, arhiivis on mitmeid variante. Ilmar Laasi allkirjad, aga ka teie olite asja juures. Kas ainult fassaadi osas?  

U. I.: Ei, mitte ainult. Nõukogude aja arhitektuuriga oligi selline asi, et büroos töötades ei olnud arhitekt mitte niivõrd indiviid, vaid kollektiivi liige. Ka Mulla tänava koolimaja juures oli sama lugu (kaasautor oli Herbert Rüütlane – K. H.-M.). Tegime seda projekti hästi kaua, kuid tollal nõuti plaanist kinnipidamist või selle ületamist, sest meile maksti kuupalka. Kui hiljem kasutati seda projekti teistkordselt ka mujal, siis läksin küsima, et kas ka autoritasu on ette nähtud. Öeldi, et nõukogude süsteemis autorit kui sellist ei ole.

K. H.-M.: Suhtumine autorsusse oli tollal hoopis teine, ka arhitektide endi seas. Olen varemgi tsiteerinud arhitekt Boris Mirovit, kes ütles: “Geeniusi meie hulgas ei olnud,  see polnud moes.”

R. V.: Kuivõrd arhitekt vastutas oma ehituse eest? Kui palju saite ehitamist jälgida ja kas teie sõna maksis, kui nõudsite millegi ümberehitamist?

U. I.: Objekti järelvalve oli ette nähtud. Kui arhitekt objektile läks, eks siis läks ehitaja nägu krimpsu, et teda segama tuldi. Ükskord läksin objektile ja nägin, et ehitajad istuvad trepil. Ütlesin, et pole varem näinud, et istmikuga ehitatakse. Suhetele see muidugi kasuks ei tulnud. Aga eks ümbertegemise nõudmine käis ikka ülemuste kaudu. Otse ei saanud arhitekt suurt midagi teha.

K. H.-M.: Kas tollal olid ehitajad juba kõik enamasti venelased?

U. I.: Üldiselt jah. Maaehituses oli rohkem kohalikke.

R. V.: Kuivõrd oli võimalik materjali valida? Kui suur see valik üldse oli?

U. I.: Materjalivalik oli tohutult väike. Klinkertelliseid ja dolomiiti oli raske saada ja need olid juba ka nagu arhitektuursed liialdused. Eks ma sellepärast läksingi enamasti krohvi peale. See oli suhteliselt odav ja selle puhul sai hõlpsasti erinevaid värve kasutada. Kui Mulla tänava koolimaja vastu võeti ja mujalt Nõukogude Liidust käisid kolleegid seda vaatamas, siis kiideti, et ongi kommunism käes.  

K. H.-M.: Mulla tänava koolimaja oli juba ka kunstiga kaunistatud (Enn Põldroosi pannoo), mille vajadusest nüüd jälle räägitakse. Kas seda kunstide sünteesi, Mustamäe kuulsaid pannoosid jm finantseeriti eraldi?

U. I.: Ehituse maksumusest oli ette nähtud teatud protsent monumentaalkunstile. Monumentaalkunsti lisamine on ju igati positiivne mõte. Sellel on puhtalt esteetilise efekti kõrval ju veel teinegi funktsioon: tavakodanikule jääb hoone paremini meelde, taksojuhil on kergem seda üles leida. Kas kast on üht- või teistpidi, see ei jää meelde, aga atraktiivne detail küll. Tollased motiivid vastasid oma ajastule. Võib-olla olid need liiga üllad, liiga head.

K. H.-M.: Sealt õhkub jah optimismi.

U. I.: Samamoodi peavad olema linnas orientiirid. Linnaplaneering ei tohi olla kiira-käära nagu Disneyland. Juba muistse Hiina linnad olid lihtsa, selge planeeringuga. Kes keelab kasutada värvi, muuta aknasuurust. New Yorgis Manhattanil on ka iga maja isemoodi. Aga planeering on ülilihtne.

R. V.: 1960ndatel ei olnud arhitektide seas moodne olla geenius, kui taas tsiteerida Mirovit, kuid ikkagi: kui tähtis oli arhitektile siis midagi suurt, uhket, väljapaistvat luua? Kui mõelda tollase kunsti peale, siis seal hakatakse küll järjest hindama isikupära: räägitakse, et kunstnikul on oma stiil, oma nägu. Kas arhitekt ei mõelnud nii, et kui ikka teeks midagi täiesti unikaalset?

U. I.: Absoluutselt ei mõelnud selle peale. Ainuke rõõm oli see, kui sai teha vabamalt kui tavaliselt.

K. H.-M.: Valve Pormeistril näiteks vedas küll unikaalse arhitektuuri tegemisega, oli hea tellija. Aga ega temagi teadlikult mingit isikupära taga ei ajanud, ta lihtsalt teadis täpselt, mida ta teha tahab.  

R. V.: Millist leksikat kasutati, kui mõnda arhitekti või tema loomingut kiideti?

K. H.-M.: “Isikupärane” küll sageli esineva sõnana ei meenu. Pigem tõsteti esile, kui asi juhtus kvaliteetne olema, sest see saavutati suure vaevaga. Tõsteti esile detaile, mida arhitektid õppisid kasutama Soome poole vaadates.

U. I.: Kui mõjutuste peale mõelda, siis ega tühjalt kohalt sünnigi midagi. Kui võtta mõni arhitekt kusagilt Uraalide tagant, kes pole näinud ei Euroopa ega ka Aafrika kunsti või arhitektuuri, siis sealt ei tulegi midagi. Alati on mõjutused olemas. Isiksus seisneb selles, kuipalju osatakse mõjutusi kasutada.  

K. H.-M.: Kunstis on naivism, mis suure kunstiga võrdsele pulgale tõstetud, arhitektuuris lõpeb see enamasti veiderdamisega, mille eesmärk on tähelepanu võitmine.

R. V.: Kas 1960ndatel võis rääkida ka moepürgimustest?

U. I.: Eks need hädad on alati. Tuleb vaadata, kuipalju keegi suutis neile vastu panna. Arhitekti konflikt või paradoks on ju selles, et peab trendi järgima.

K. H.-M.: Arhitekte on võrreldud näitlejatega: mida vanemaks nad jäävad, seda huvitavamaks lähevad, isiksus saab küpseks. Noortel on alguses tugev protestikramp ja alles hiljem kujuneb oma käekiri.

R. V.: Kas teil, 1960ndate noortel arhitektidel, lõi ka kuskilt protest eelneva vastu välja, stalinismi vastu näiteks?

U. I.: Mina stalinismiga otseselt kokku puutunud ei ole. Kuid seda tunnet, et see, mida minu õpetajad või vanemad kolleegid on loonud, on halb, pole ka olnud. Loomulikult miski meeldis rohkem, miski vähem. Aga seda mõtet, et mina olen kõva poiss ja teised ei kõlba kuhugi, ei ole küll olnud.

R. V.: Kas 1960ndad olid helgem aeg kui 1970ndad või 1980ndad?

U. I.: 1960ndail oli vene kontrolli vähem. Eks siis hakati aru saama, mis meil siin toimus, ja kraan keerati kinni. Arhitekt tahab igal ajal oma tööd võimalikult hästi teha ja tema optimism tuleneb ikkagi sellest, kui hästi  projekt on õnnestunud.

 

 

Maailma suuruselt viienda riigi Brasiilia kohta on kaks nädalat tõesti kokku surutud aeg. Kuid tundes oma võimeid pigem jäljekütina kultuurmaastikul kui rajaleidjana madudest ja insektidest kubisevas ürgmetsas, jätsin kõrvale tungivalt soovitatud Iguasso joad Uruguai ja Argentiina vahele jäävas Brasiilia lõunakiilus, Amasooniast ja kaugetest põhjapoolsetest kolgastest rääkimata. Piirdusin suurlinnade São Paulo ja Rio de Janeiroga, põigates ühel pealelõunal ka Rio lähedal mägedes asuvasse Petrópolisse. Just selles linnas oli Karl Ast elanud oma viimaseil Brasiilia aastail ja siin lahkus 1942. aasta 22. veebruaril vabatahtlikult elust kirjanik Stefan Zweig koos oma noore abikaasa Charlottega. Alles pimeduse hakul leidsin piki orupõhja veninud linnas üles õige tänava, maja ja kalmistu – suuresti tänu kohalikule vanaraamatukaupmehele ja mind ainukesena sel reisil tüssanud taksojuhile. Viimane seik ei tumestanud aga päevavalgel avardunud hunnituid vaateid orgudesse ja banaaniistandustele mäenõlvadel ega teadmist, et viibin Brasiilia esimeste imperaatorite suveresidentsis. Linn ongi oma nime saanud riigi esimese monarhi Pedro I ehk täisnimega Pedro de Alcântara Francisco Antônio João Carlos Xavier de Paula Miguel Rafael Joaquim José Gonzaga Pascoal Cipriano Serafim de Bragança e Bourboni (1798–1832) järgi. Just tema kuulutas São Paulos 7. septembril 1822. aastal välja sõltumatuse emamaast Portugalist.

Ehkki indiaani verd inimest võib Brasiilia suurlinnade tänavail kohata tõenäolisemalt kui Põhja-Ameerikas, on ka Brasiilia ennekõike immigrantide maa. Eurooplaste suurte maadevallutuste pahupoolt ilmestab kohalike pärismaalaste tõrjumise ja hävitamise kõrval tõik, et just Brasiiliasse veeti XVI – XIX sajandil ligi 35% kõigist Aafrikast püütud orjadest. See teeb ligi 5 miljonit neist 12 miljonist, kes Uude Maailma jõudsid ja siin tekkinud riikide majandusele aluse panid. São Paulo afroameerika muuseumi ekspositsioon annab selge pildi siin toimunud rasside segunemisest, religioonist, olmest ja kultuurist. Hiljem, kui orjapidamine 1880. aastail lõpetati, aga kohvimõisates vajati töökäsi endiselt, tuli maad ja teenistust otsima jaapanlasi, itaallasi, ukrainlasi, soomlasi, lätlasi… Eestlaste tulekust siia maale annab hea pildi Erika Aland-Verniku memuaarne romaan “Kohvipõllu leib” (1990) ja suurest sisserändest kõneleb São Paulo Immigratsiooni Memoriaal, mille ühes saalis rippus paljude lippude hulgas ka sinimustvalge. 

Muuseas, üks mu esimesi põgusaid tutvusi kongressi avamise õhtul oli XIX sajandil Brasiiliasse asunud sakslaste järeltulija Brunilda Reichmann, kes tunnistas mu nimesedelit uurides siira hämminguga, et olen esimene eest­lane, keda ta oma ihusilmaga näeb. Pakkusin talle võimaluse seda elamust kahekordistada ja viipasin lähemale parajasti maracuja-kooki hammustanud Tartu ülikooli dotsendi Arne Merilai. Aga see oli kongressil ettekandega mulle tundmatu autori loomingust rääkinud daamile ilmselt juba liigne annus eksootikat. Meie asemel keskendus ta järgmisele troopikaöös läidetud sigaretile.

Kuigi kuuepäevane ülimahuka kavaga kongress oli kokku toonud kireva seltskonna kirjandusteadlasi igast maailma nurgast ja töökeeli oli mitu, oli valdavaks portugali keel, minu üllatuseks ka sektsioonides, kus pealkirjadki olid antud inglise keeles. Kehakinnitust pakkunud kohvipauside ajal olid saalid tulvil, kuid mõnedki istungid jäid ära publiku või esinejate puudumise tõttu. Meie ei saanud selle üle õnneks kurta, kuid Arnel tekkis probleeme tehniliste vidinatega. Et soodsa hinnaga Interneti-kohti tänavanurkadel jagub rohkem kui Eestis ja mõni hotell pakub wifit tasuta, ei tähenda see veel, et arvuti kasutamine auditooriumis oleks enesestmõistetav. Vanamoelisemale jutuvestjale näis aga olulise märgina hoopis see, et mu ettekande ajal paistis läbi avatud akna Eestist kaasa toodud Rumori “Krutsifiksi” esmatrükile päikeseloojangus kõrguv Rio üks sümboleid – Corcovado Kristuse kuju.

Selle, linna kohale 710 meetri kõrgusele Corcovadole ehk Küüraka mäele 1920. aastail rajatud Lunastaja Kristuse monumendi kuulutas mingi seltskond hiljuti maailmaimeks. Kuju kahtlemata imponeerib, aga on ka natuke tontlik. Selle taustal on tuhanded turistid ajanud käed õieli ja lasknud end jäädvustada Kristuse poosis. Muidugi on see kuju üks tuntumaid Rio magneteid Suhkrupea mäe, favela’de, Copacabana ja Ipanema liivarandade, sambakarnevali ja Selaroni trepi kõrval.

Magnetid ometi tõmbavad! Kavatseme parajasti võtta ripptrammi Suhkrupea otsa tõusuks, kui leiame oma teenuseid pakkuva Sandra. Statistika andmeil vohava kuritegevuse ja legaalse prostitutsiooni maal alluda riskile ja lasta end sõidutada vähem või rohkem legaalset giiditeenust pakkuval Sandral on aga tõeline vedamine! Ta pakib meid oma autosse ja sõidutab kõigepealt linna teise otsa Corcovado jalamile, kust edasi ülespoole tiirutavad vaid osavad juhid mikrobussidega. Mäge ümbritseb Tijuca rahvuspark, mida reklaamitakse kui vihmametsa suurlinna südames. Tagasiteel viib Sandra meid H. Sterni juveeliärisse, kuhu ei lubata brasiillasi ega hiinlasi. Brasiillasi ei peeta piisavalt ostujõulisteks ja hiinlaste jaoks on kuskil teine ruum. Nende tavad pidavat olema liiga erinevad teiste kultuurrahvaste omadest.

Nii seletab meile siin ametis eestlanna Laine Andreoni, ja mul on hetkeks pisut piinlik. Istume riiulite ja laudadega liigendatud saalis, kus vahetavad omanikku suured rahad. Seljatunne ütleb, et keegi jälgib meid, sest me oleme “kahtlasemad” mustakuuelistest valgekraedest, kellest saal kubiseb. Kuid see on noor neiu, kelle eesmärgiks on lugeda žestidest ja silmadest meie soove. Tal on hea koolitus: tassid täituvad hõrgu kohviga ja lauale ilmub tuhatoos.

Siia, vääriskivide juurde, meid toodi. Aga mis puutub kurikuulsatesse favela’desse, linnaosadesse, kus vohavad viletsus ja vägivald ning kuhu ka politseil pole asja, siis sinna ma ei lähe. Kongressi kavas on küll seegi võimalus välja pakutud. Mulle jääb arusaamatuks, miks peab inimeste vaesust vaatama turvatud džiibist ja raha eest? Rios väidetakse olevat umbes 400 favela’t, ühes sellises on vändatud film “Jumala linn”. Favela’d ei ole Rios sugugi selgepiirilised agulid kusagil linna serval, vaid paiknevad segiläbi rikkamate linnaosadega. Kõrgustest avaneva vaate järgi saab neid üsna hõlpsalt muust linnast eristada, üks säärane ronib mäenõlva mööda ülespoole ka mõnesaja meetri kaugusel meie peaaegu mererannas asuvast hotellist. Tõeliselt aus tegevus favela’des kõneldakse olevat prügisorteerimine, kuid elanikele tõotab väljamurret sellest kehvusest vaid narkoäri. Selle äri põhiturg on aga “korralike” linnaosade hästi turvatud villades ja lisaks metallvõrele ka fuajees istuva valvuriga kaitstud kortermajades… 

Mis on parem – magamisase linnatänaval lageda taeva all või elu favela’des, kus on küll olemas elekter ja seebiooperit näitav telekas, mis meenutab vaatajale teistsuguse, “hea elu” võimalikkust sellessamas linnas? 

Mu Brasiiliasse saabumise ja ka sealt lahkumise linn on São Paulo. Päikeseloojangu eel maandudes näen veel selgesti mägedevahelise tasandiku nukras troopikatalves külmetavaid palme. Teisel korral saabun bussiga Riost kesköö paiku.

Mõlemal korral on mu esimene emotsioon: siit tahaks kohe ära! Pealegi olen Euroopast saabudes siin linnas ja selles maailma nurgas ihuüksi. Ent ka hoomamatus suurlinnas on võimalik üksindusängi ja pelgu urbaanse monstrumi ees muuta iseäralikuks naudinguks. Lohutu mulje getostuvatest kvartalitest, millest sööbib mällu pilt tänava ääres lõkke paistel end ja oma koera soojendavast neegrist, kahaneb kohe, kui lennujaama buss peatub Praça da Repúblical baari ees, kus õlut või õhtust cachaça’t – suhkrurooviina – rüüpavad vanamehed tervitavad iga saabujat kui kallist külalist. Väärikalt, kerjamata vähimatki sentaavot! Lõplik leppimine selle
linnaga toimub mõlemal korral aga alles järgmisel päeval, kui meid võõrustavad siin 1940. aastal Eesti konsuli pojana sündinud Olev Saukas ja tema lellepoeg Leiger.

Ja ikkagi jääb küsimus – kas see linn ongi  s e l l i n e ? Milline?

Päikesepaistes ja ülaltvaates ei saa salata selle linna ülendavat jumet. Me oleme mingi Itaalia korporatsiooni kõrghoone katusel, umbes 43. korrusel, mis on piiriks, kus peatub umbes 18 miljoni elaniku koduks oleva São Paulo pürg pilvedesse. Ilm on haruldaselt selge ja kõikjal ümberkaudu laiub linn. Siin näib kokku olevat 4-5 Manhattanit ja lõunapoolkera Manhattaniks ongi seda linna nimetatud. Ainult et siin näib puuduvat igasugune plaan ja kese, puudub ka saar kui New Yorgi linnakujundust soosiv element. Ehkki mõnes suunas kerkib silmapiiril mäeahelik, siis selle taga linn veel ei lõpe. Kusagil läbi linna voolav Ipiranga jõgi jääb nähtamatuks. Detsembris oma 100. sünnipäeva tähistava Oscar Niemeyeri autoriteedist hoolimata moodustavad selle linna, kui erandid välja arvata, valdavalt isikupäratud kõrghooned.

Allpool ja eriti õhtupimeduses on pilt teistsugune. Tänavatele on kogunenud tonnide viisi saasta, rahvarohketes kohtades särisevad lahtisel tulel lihavardad, lehvib popkorni ja veel mingi terav hapukas lehk, sealsamas asutavad end öö saabumisel magama kodutud, kõrvaltänavatel liiguvad tumedad varjud. Paljude hoonete tühjad aknaavad mustavad mahajäetult. Mind hämmastab, kui kõrgele nende seintele on küündinud erilise andeta grafitijoonistajate käed.

Jääb mulje, nagu erinevalt Riost roniksid siinsed favela’d mahajäetud hoonetes kõrgustesse. Äärelinnades ulatuvad nad sillaaluste pugerikena otse maantee äärde ja kihutavasse autosse avaneb läbilõige majapidamistest.

See on küll vaid põgus ja poeetilise paisutusega mulje. Tänu meie võõrustajatele käime katedraalis ja paigas, kust linn sai kunagi alguse. Muidugi on siin hubaseid kohvikutega raamatupoode, väljakuid, parke ja haljaid oaase, mille leiab mõningase uitamise ja metroosõidu järel ka ise üles. Kuid ma saan suurepäraselt aru Ibirapuera pargi muuseumide kompleksi (muidugi Niemeyer!) betoonil jalgratastega trikitavatest poistest, kes uurivad Euroopasse pääsemise võimalusi.

Neil oleks seal läbilööki, sest nad on vinged jalgpallurid, arvavad nad ise.

Nii rahvarohkeis paigus nagu siin ei jagu kõigile soovitud võimalusi. Ometi imbub õnneotsijaid põhjapoolsetest provintsidest siia järjest juurde. Meie riik kasvab siis, kui valitsus magab, ütles üks brasiillane. Ja lisas: aga õigupoolest sellel riigil ei olegi valitsust.

Need mõrkjad laused samastavad riigi ainult suurlinnadega. Kuid oleksin ometi jõhkralt ülekohtune, jättes mainimata osakese looduslikust eksootikast. Kongressi reisibüroo korraldatud turnee troopilistele saartele pakkus kultuuriprogrammi kõrval piisavalt ajuvaba lõdvestust, võimaldades suurürituse raames süümepiinadeta loksuda rannikulähedases saarestikus mootorjahi pardal, imeda caipirinha’t ja paaris ankrukohas palmisaartele ujuda. Delfiine ei näinud küll keegi ja ahvikari sõelus meie üllatuseks ringi hoopis Rio keskel Suhkrupea otsas kasvavas tihnikus.

Kuid nende turistidele pakendatud elamuste kõrval oli kohalikust publikust täitunud ja ehedat elavat muusikat pakkunud sambaklubi Carioca da Gema külastamine Rio de Janeiros juba nii ilmselge kultuuriline tegevus, et seda tuli harrastada mitmel ööl järgemööda.