keskkond

Tiit Vähit oleks hädasti vaja, temal oli kõva hääl ja tema käske täideti. Loomulikult ei soovi ma näha Vähit peaministri kohal, vaid hoopis Alliklepa või Nõva rannas naftareostuse tõrjumist ja lindude päästmist juhatamas. Miks Vähi? Sest just tema valitsus kehtestas Eestis transiidi-ideoloogia ja maalis suureks unistuse “helesinisest torust”. Tänu sellele saidki vägevateks kõik need Luukased, Siffid, Lugtmeijerid, Ossinovskid ja muud naftavedajad ning kellele muule kui Vähile nad ikka alluksid? Ja just need mehed, mitte vabatahtlikud keskkonnasõbrad, peaksid olema praegu esimesed naftaklimpide kokkukorjajad.

Loomulikult on lootus näha valgesse kaitseülikonda riietunud kütusekaupmehi päästetöödel sama naiivne kui arvata, et fossiilkütuste transiitkaubandus kasvatab rahvuslikku rikkust. Mis neil lindudest? Hukkunud, hukkuvaid ja hädaga hukatavaid linde on ainult mõni tuhat – kõige väiksem arv, mis riigi tähtsamatele tünniratsanikele korda läheb, on seitsmekohaline. Mis väiksem, on nii väike, et pole nähagi. Peale muu ei saa linde barrelites mõõta ja rahavooge nad ka ei genereeri (kui üldse, siis ehk ainult farmaatsiatööstusele).

Viis aastat tagasi oleks olnud mõeldamatu, et terve valitsus praegu looderannikul toimuva mõõtu katastroofi puhul tervelt neli päeva vaikiks. Ja mitte ainult vaikiks, vaid hoiduks ka igasugusest tegevusest. Ainuüksi kommunikatsiooni osas on riigi taandareng ilmne. Aga ka praktilise tegevuse osas. Ei räägita, ei tegutseta. Peaminister Ansipist võib muidugi aru saada, tema peab ju Rootsi kuninga rõõmuks ja lõbuks homme pealinna suurimal laadaplatsil oma sportlikku vormi näitama ning küllap määrib ning katsetab suuski.

Naftareostus looderannikul ja saartel on vägagi mitmekihiline probleem. Rahvusvaheliste kohustuste ignoreerimisest ning ametkondade abitusest on meedias juba palju juttu olnud. Samuti sellest, et valitsuse tegevusetus on täiesti ilmne kuritegevuse mahitamine. See on makrotasand. Mikrotasandil paneb seesama valitsus loodust armastavad inimesed hoopis väljakannatamatusse olukorda. Nad teavad, et naftaloikudest päästetud lindude ellujäämisvõimalused on ka pärast puhastamist ülinapid. Tähendab, vabatahtlikud on sundolukorras: kuidas ka ei tahaks linde päästa, tuleb neile hoopis oma käega halastussurma jagada, linde tappa ja põletada.

Kuna on selgunud, et ei peaminister Ansip, majandusminister Savisaar ega keskkonnaminister Reiljan, rääkimata siseminister Laanetist, ei saa käimasoleva surmaralli tähendusest üldse aru, ei aita ilmselt muu, kui et nemadki peaksid oma käega linde lõpetama ja põletama. Küllap siis ka kogu üleriigiline meedia kohal oleks ja küsiks spordimehelikult, et kuidas ka tunne on lindu tappa. Et kas tahaks teinekordki sama teha. Pole raske ette kujutada telepastorist peaministrit siis vastuseks midagi seletamas naturaalsest konkurentsivõimest või keskkonnaministrit muhedalt pajatamas, et “me oleme ju alati rääkinud, et kellest ikka elulooma pole, see tulebki ära tappa”.

Tapmist jätkub kõigi eelduste kohaselt kauemakski. Eesti loodeosas ulatuvad metsad otse mereni välja. Keskkonnakaitsjad ennustavad juba praeguseks nähtud märkide järgi, et surevad naftaga koos linnud on juba jõudnud kotkaste ja imetajate toidulauale. Sealt pole enam pikka sammu haruldasemate linnuliikide hävinguni ega mitmesuguste väärarenguteni näiteks veel sündimata rebasepesakondades. Looduse tasakaalu lüüakse auk sisse võib-olla aastateks.

Transiidimajanduse advokaat võib öelda, et kuriteo sooritaja vedas naftat hoopis Primorskist ja meie vedajad, ümberpumpajad ja logistikageeniused on täiesti süüta ning tegutsevad kõrgeimate rahvusvaheliste standardite alusel. Võimalik, et see on tõsi. Ent sel juhul on valitsuse asi avaldada survet ainsale Läänemere-äärsele põhimõttelagedale riigile, kes tekitab meile suuri probleeme. Venemaale aga suudab valitsus nõudmisi esitada ainult siis, kui kohalikud huvirühmad ei soovi vastupidist. Transiidimehed on alati nõudnud valitsuselt Venemaa ees pugemist ja enesesalgamist. Vastasel juhul ei pruugi äri edeneda. Seega, valitsuse välispoliitiline suutlikkus saab ilmneda alles pärast seda, kui kütusetransiit Eesti kaudu on lõpetatud.

Nädala ainus hea uudis naftaäri alalt oligi see, et Läti raudteefirma tariifipoliitika tõttu liigub Valgevenest veetav nafta nüüd Läti sadamatesse ja oht meie keskkonnale väheneb seetõttu kuni 10%. Lätlaste peale ei saa aga lõpuni loota, mingil viisil tuleb siit minema peletada ka ülejäänud 90% kütusevaguneid. Seejärel võib Eesti Venemaa sadamate naftavedu koos soomlastega kas või täielikult blokeerima hakata. Kuni seis selline ei ole, jäävad linnud edaspidigi surema ja keskkonnakaitsjad hingetraumasid saama. Kaupmehed aga loevad raha ja valitsus vaatab ükskõikselt pealt.

Öeldakse, et demokraatia toimib, kui on kokku lepitud selged protseduurid, kuidas lahendada üht või teist küsimust. Nii arvajad väidavad seega ka, et demokraatia hädad nagu asjaajamise aeglus ja tegevuse näiv otstarbetus tulenevad protseduuride puudumisest. Ent kas meil üldse saabki kuskil peidus olla teadmist kõigist ette tulla võivatest küsimustest, millele on vaja protseduuride abil vastus või lahendus leida? Kus on see isik või masin, millel on kõigi probleemide ettenägemise võime? Pigem selliseid polegi.

Viimaste nädalate-kuude seltskonnamängudel (kroonitrall turvalaiguta sajakroonistega, õli- ja linnutrall Loode-Eestis ning Kadrioru lossitrallid) on kahtlemata ühiseid tunnuseid. Vertikaalse võimujaotuse pooldajad peavad ühisnimetajaks “demokraatia kriisi”. Nemad on meile juba ammu rääkinud, et ega kõigi otsustada/arvata riiki ei saagi pidada. Pole võimalik kõiki kontrollida ja hoidku jumal, kui enamjaolt haritud rahvas asjast midagi ise arvama hakkab. Pealegi, ega rahvas ju ometi saagi teada, mida talle vaja on. Just siin tulevadki appi valitsejad! Soov kõige juhtimisega toime tulla päädib aga üsna pea (ja Eestis on see juba vist juhtunudki) kojameestenähtusega.

Pean silmas kojamehi, mis pühivad auto esiklaasi vihmast ja porist puhtaks. Teada lugu – nende käivitamiseks pole vaja muud, kui vastavat nuppu vajutada. Aga ülejuhitud ühiskonnas lisandub lihtsat toimingut sooritavale autojuhile veel kaks selli auto tagaistmel, kes end kojameeste taktis kõigutama hakkavad ning seejuures kõva häälega räägivad oma üliolulisest rollist nähtavuse parandamisel ning auto suunamisel läbi pimeda ja pori. Veenvat kõikumist tagapingil jätkub täpselt niikaua, kuniks tegelikke kojamehi liigutaval mootoril jaksu. Kui seal midagi rikki läheb, pole kaasakõikumisest enam abi ning siis järgnevad süüdistused ja süüdlaste otsimine.

Ülejuhitud ühiskonda iseloomustab võimetus toime tulla tegelike vigadega või edukuse illusiooni hoida. Õli- ja linnuõnnetus Eesti rannikul on surmavalt tegelik õnnetus ja see, mida möödunud nädalate vältel näinud oleme, paraku tagaistmel kaasakõikujate kära. Kurb on mõelda sama käitumise tagajärgedele juhul, kui samal moel tegutsetaks näiteks epideemia või sõjalise konflikti puhkemisel.

Õliõnnetuse olulisim õppetund on aga, et vabaühenduste iseorganiseerumisvõime ületas mäekõrguselt riikliku tegutsemise tõhususe. Eks siin ole mõtlemisainet kas või selleski kontekstis, miks lähikonna tsaaririikides (Venes ja Valgevenes) on kodanikuühendusi hakatud pidama peaaegu kuritegelikeks rühmitusteks, välja arvatud juhul, kui need on võimu otsesele kiitmisele keskendunud kogumid. Meiegi võimurahvale meeldiks pigem vaikides ja väljaspool kriitikat võimuhoidja positsioon. Mille muuga seletada Eesti Panga arvamust, nagu ei taluks rahvas teadmist vildakate sajakrooniste kohta. Pangajuhtide arust oleks teadmine põhjustanud vähemasti paanika. Vaikimise meem istub meie kultuuris veel mitu põlve pärast seda, kui nõukogude meistrid selle sinna istutasid. Ja nagu näha, piisab selle käivitamiseks väikesestki ettekäändest või ka tuuleiilist, mis paneb nafta liikuma, informatsiooni aga seisma.

Demokraatia murede leevendamise rohi pole demokraatiast eemaldumine, vaid vastupidi, riigi lahustamine rahvas ning ühiskonnas. Mitte täielikult, aga kindlasti palju suuremal määral, kui seda praegu näha on. Vaikima kaldumise ja vaikima sundimise meemid otsivad oma väljapääsu, kuni need on olemas. Kindlasti raviks neid esindusdemokraatia mehhanismide täiendamine otsedemokraatia vahenditega, nagu ka kodanikuühendustele kaalukamate rollide jagamine ja tagamine ühiskonnas. Riik on muutunud paljude kujutlustes ühiskonna sünonüümiks, mis sest, et ta seda kuidagi olla ei saa. Tulemuseks on paraku ka riigi muutmine muhameedlikult pühaks ja puutumatuks ning arusaadavalt ka kojameestele sekundeerivate isikute arvukuse kasv.

Valija tahtel võimule saanutega on aga sageli nii, et kord juba võimul, tundub neile, et mandaat kasvatab samal määral nii otsustusõigust kui ka selle kasutaja terve mõistuse hulka. Nii see ju pole. Pealegi on otsustaja nõunikud paraku enamjaolt muteerunud poliitilisteks närvikanaliteks või siis tänuväärseiks lobistide tagauksehoidjaiks. Teadev ja oskav ning seoseid taipav nõunik riigiasutuses on harv nagu lendorav Eesti metsades.

Lisaks asjaolule, et riigivõim kõnetab kohustuslikku vastust oodates kodanikke ja ettevõtmisi mahus, millele vastamine kulutab 5 – 7 miljardi krooni ulatuses aega ja raha, on akadeemiliselt avalikeks haldureiks koolitatud, ent erialaste teadmisteta isikud üksteise pideva ja massilise kõnetamisega umbe ajanud kõikvõimalikud infokanalid. Silmamoondajalegi kadestusväärse osavusega teisendab riigiaparaat informatsiooni hajutatud vastutuseks, ühiskonnale on see aga suuremalt jaolt müra. Ametnikele ja poliitikutele aga teoreem, mis päädib pea alati lausega: “Aga juriidiliselt on kõik korrektne. M.O.T.T.”

Isetegevus on töökorras

Kuigi infotupikut ülal hoidvad ja soosivad poliitolendid kõnelevad sageli teadmistepõhisest majandusest, teadmusühiskonnast ja õppivast Eestistki sinna sekka, on nende teod kaugel kõnealuste nähtuste olemuse mõistmisest. Teadmusühiskond ei saa põhineda avaliku haldamise oskusele liidetavatele arvututel koolitustel, seminaridel ja muul asendustegevusel. Teadmusühiskond tähendab teadva kodanikkonna ja riigi lähedust ja läbipõimitust ühiskonnas, teadjatelt küsimist ja tegutsemisvõimeliste usaldamist – just seda, mida paari nädala jooksul oleme vabatahtlike ja vabaühenduste tegevuse näol ja toel näinud õlireostuse leevendamisel. See võiks olla süsteemsem ja puudutada tegevust ka muudes kriisisituatsioonides, mis meid tabavad: loodust ja keskkonnakaitset laiemalt, haridust, innovatsiooni, osa majandusestki.

Ladina keeles tähendab minister teenrit, meie teenrid, nagu ka rahvaesindajad parlamendis aga tõlgendavad oma rolli aina sagedamini veidi nihestunult. Mõistagi leidub tõelisi teenreid, kes teevad peremehe heaks kõik vajaliku, kuid seda laadi praktika meie aja ministerteenreile ei saagi sobida, sest riigiameteist ja rahvaesindamisest on saanud vaata et omaette äriharu.

Teenri kutseoskused peaksid aga sisaldama kindlasti võimet haritud ja aruka rahva hulgas esile kutsuda ühistegevust nii teadmiste loomisel kui ka jagamisel. Teadmiste kättesaadavus ja kasutuskõlblikkus ilmneb kõige paremini just kriiside ja hädade korral. Praegu võib aga öelda, et teenrid on nii näota, peata kui ka sellest tulenevalt keeletud. Meie õnneks pole rahva isekorraldumisvõime veel kadunud. Seetõttu on võimalik võimu poolt meile vastu vaatavat rahva peegelpilti valimistel ilusamaks ja selgemaks kohendada. Seda siis, kui need, kes suudavad oma vabadust ja tarkust kasutades iseseisvalt toimida, ka õigel ajal valima lähevad ning igal sobival hetkel oma sõnavabadust kasutavad. Vaikimata seal, kus on vaja rääkida.

Tuleval nädalal vestetakse arvatavasti tavapärasest rohkem muistseid lugusid – iseseisvuspäeva lähenemine annab meenutamiseks hea ettekäände. Ka Sirp meenutab, erileheküljed on pühendatud juba kirja pandud lugudele. Sellistele, mille avaldamine poleks iseseisvuse taastamiseta mingil juhul võimalik olnud, aga mida poleks ka Nõukogude okupatsioonita kunagi kirjutada saanud. Need on ainult üksikud vaated minevikku nende tuhandete hulgas, mida Jakob Hurdast ikka veel innustust saav rahvas oma vaimuvarahoidlatesse kogub. Kui me ka praegu veel ei suuda kokku leppida selles, kes oli kes anastatud Eestis, siis mälestuste koormad kõrvuti rohkete dokumentidega kindlustavad selguse saabumise tulevikus igal juhul.

Kui sündmuste asjaosalisi ükskord enam meie hulgas ei ole, jäävad nad ainult lugulauludesse. Ja pole ime, et nii mõnegi jaoks on neisse positiivse kangelasena pääsemine peaaegu elu ja surma küsimus. Tõsi ta on, et seda, kes räägib esimesena, valjemini ja rohkem, võidakse ajutiselt isegi uskuma jääda – kõike seda “seestpoolt õõnestamist” ja “vabadusvõitluse pidamist kompartei katte all”. Dokumendid ja mälestused kõnelevad valdavalt siiski teist keelt. Näiteks kirjandusmuuseumi on kogunenud inimeste vintsutuste ja kõige kiuste ellujäämise kohta arvukalt mälestusi ja tõendusmaterjali. Huvitav küll, miks ei domineeri mälestustes “jutustused heast kommunistist”? Ometi kinnitatakse meile ju lausa oma riigi kõrgeimatelt tribüünidelt, et just tänu NLKP rohkem kui 100 000 Eestis tegutsenud liikme ennastsalgavusele eestlased üldse praegu rahvana olemas ongi.

President Rüütli kujundimeistrid on pakkunud seekordseks iseseisvuspäevaks välja tõlgenduse, mille järgi iseseisvuse taastamine oli “kogu rahva osalusel valminud kunstiteos”. Küllap nii oligi, aga teose loomisel täitsid inimesed väga erinevaid rolle. Iseseisvuse taastamise töö algas paljudele juunis 1940 ja see vältas aastakümneid. Oleks ka kiiremini valmis saanud, kui nii paljud poleks sellele risti vastu töötanud. Kõik osalesid, aga paraku mitte samal poolel, ja selle asjaolu eitamine ei muuda ajalugu.

Presidendi arvates on aeg küps mineviku “konjunktuurivabaks käsitlemiseks”. Euroopa Nõukogu kinnitas kommunistlikud režiimid jaanuaris kuritegelikeks. Eesti riigikogu omalt poolt tegi sedasama juba ligi neli aastat tagasi. Mõlemal juhul on rõhutatud, et hukkamõistule ei järgne ega tohigi järgneda kättemaksu. Ei järgnegi, sest südamega inimestel pole kättemaksuhimu raasugi. Seega peaks mineviku konjunktuurivaba käsitlemine tähendama eelkõige siiraid selgitusi neilt, kelle südametunnistus päris puhas ei ole. Neid me millegipärast ei kuule. Aga neid teisi jutte ka keegi ei usu. Sest keegi ju ometi kirjutas (ja mitte Moskva) kõik need paberid ja langetas kõik need otsused, mille alusel inimesi sõja järel surmavalt, hiljem pisut pehmemalt represseeriti.

Et praegust vabadustunde naudingut veelgi suurendada, lugesin 1949. aasta Loomingut ning Sirpi ja Vasarat. Magusamad tükid seal on loomulikult parteilehe Rahva Hääl ümbertrükid. Leht-lehelt rullub kultuurielu kajastuses ellujäänud loojate alandamise sünge kroonika. Praegu meil tõsiseltvõetavat parteilehte polegi, peale ühe nurgataguse, mis õnneks kultuuriküsimustesse pole sekkunud. Ja kui sekkukski – mis siis?! Toona pidi inimene oma nime “formalistide” loendis nähes hakkama mõtlema kohvripakkimisele. Aga nüüd? Tsiteerin õrnalt aktualiseeritult (kursiivis) artiklit “Paljastagem lõplikult kodanlik-esteeditsevad antipatriootlikud teatrikriitikud”: “Suure pahameelega on meie avalikkus nentinud ajalehe Sirp jämedaid vigu, desorienteerivaid seisukohavõtte ja ebaprintsipiaalsust rea ideoloogiliste küsimuste käsitlemisel. Juba käesolevas artiklis [—] toodud näidetest [—] ilmneb, et Sirp on oma toimetaja Tarandi ja toimetuse kolleegiumi vastutustundetuse ja ebaprintsipiaalsuse tõttu muutunud formalismi tribüüniks Eestis. Sirbi toimetus ei võitle vajalikult erakonna juhatuse ideoloogiliste otsuste elluviimise eest ega ole teinud ka järeldusi erakonna kongressi otsustest. Ka sellised faktid, nagu kuivalt “akadeemiline” toon, kohapealsete aktuaalsete ja teravate ideoloogiliste küsimuste ignoreerimine, huvi puudus autorite aktiivi laiendamise ja kasvatamise vastu, tõendavad tõelise rahvusliku võitlusvaimu puudumist Sirbi toimetuses. Rahvuskultuuri arengu huvid nõuavad aga süsteemikindlat ja armutut võitlust sotsialistlike igandite vastu, suurt valvsust ideoloogilisel rindel, [—] parteilisuse põhimõtte ranget teostamist.”

Tekst kõneleb iseenda eest. On kasulik mäletada, et sellised tekstid ei olnud 1940ndate eripära, neid tehti ainult pisut muutunud sõnastuses ja mitte alati ajalehes trükkimiseks kuni 1989. aastani välja. Aga need on olemas ja meie ehe ajalugu, mis juba nii kindlalt paberil, et seda ei muuda enam ühegi muinasjutuga huulil ega teenetemärgiga rinnas. Faktid lihtsalt on konjunktuurivabad. Vähemasti meie jääva vabaduse tingimustes kindlasti.

Kuigi Euroopa riikide senise praktika järgi eelneb tuumajaamade rajamisele pikk ja põhjalik avalik arutelu, otsusetegemine parlamendis ja sageli ka rahvahääletusel, ei pea dünaamilises ja teistest targemas Eestis ju ometi samamoodi tegutsema. Kõigepealt ehitame ikka jaama valmis ja küll siis jõuab arutada.

Iseenesest on praegu, aasta enne riigikogu valimisi, arutamiseks päris hea aeg. Ja kui oleks vähimatki põhjust kahtlustada valitsuse liikmeid siiruses, siis võiks ju ka uskuda väiteid, et Ansipi allkiri tähistab arutelu algust ja midagi ei otsustata enne kui uuritakse ja arutatakse. Ja et ühtki siduvat kohustust pole võetud. Kõrvalmärkusena uuringute kohta peab siiski märkima, et kuna Ignalina jaam oli Leedu ELiga liitumisläbirääkimiste keskne teema, siis on seal nii olemasolevat kui uut jaama uuritud juba aastaid ülima põhjalikkusega. Meie raha on praeguses seisus vaja ainult seetõttu, et EL on lõplikult ja jäigalt keeldunud uue jaama ehitust rahastamast ning jäänud sealjuures kindlaks sellele, et vana tuleb sulgeda.

Seniste uuringute järgi otsustades ei kuulu eestlased tuumaenergia suhtes kõige kriitilisemate rahvaste hulka. Kui tuumaenergeetika lähiajal mingeid ülemaailmseid hävitavaid tagasilööke ei peaks saama (näiteks õnnestunud terrorirünnak mõne tuumajaama vastu), võib ennustada, et valitsus ja Eesti Energia saavad rahvalt tuumaseikluseks Leedus volitused küll. Isegi majanduslikud põhjendused võivad olla täiesti veenvad. Ent majanduslikud argumendid ei tohiks olla primaarsed rahvusliku julgeoleku küsimuste ees.

Euroopa riikides väga kaua valitsenud veendumuse järgi on elekter sedavõrd strateegiline ressurss, et omavajaduse jagu peab iga riik seda tootma territooriumil, mida ta 100% kontrollib. Iga riik toodab oma elektri kindla peale ise, ELi riikide hulgas on ainus erand ja elektri importöör Läti. Samas ei mäleta Euroopa ajalugu juhtumit, mil ka kõige palavam vendlus riikide vahel oleks osutunud igaveseks. Sõbrad tekivad ja kaovad.

Kui Eesti oma elektrimunad Leedu korvi paneb, saab ka Eestist elektri importöör. Vastupidiselt peaministri ootustele ei suurenda investeering Leedu tuumajaama Eesti-Leedu sõprust, vaid saab hoopis uute tülide ja tõenäolise poliitilise väljapressimise allikaks. Energeetikas hakkab toimuma seesama, mis juba aastaid toimub Balti riigikaitselises koostöös, mida Leedu sihikindlalt on pidurdanud ka üsna alatuid võtteid kasutades ning kus suurema avaliku pahanduse on ära hoidnud vaid USA pidev järelevalve ja surve.

Võime siin ju kavalate rehepappidena arvata, et meil õnnestub Leedu häda pealt teenida. Jah, Leedu ise on kinni jooksnud mõttesse, et tuumaenergiale pole alternatiivi, ja kui vana jaam on kästud sulgeda, siis tehakse uus ükskõik millise hinnaga. Soomlaste uuest Olkiluoto jaamast see odavam kindlasti ei tule. Turvariskid Leedus on aga väga palju suuremad kui Soomes. Ja mitte seetõttu, et tehnoloogias mingi viga oleks. Asi on, nagu ikka, Venemaas. Kõige jämedam kaabel, mis ühendab Balti elektrivõrke kaugema ilmaga, läheb paraku Venemaale, mitte Poolasse. Seega, vähe sellest, et me Narva jõge ületava liini kaudu juba niikuinii Venemaa võrkudest mingil määral sõltume. Nüüd tahame seda sõltuvust Leedu kaudu veelgi tugevdada.

Teine ja mitte vähem oluline rahvusliku julgeoleku küsimus on see, kas valitsus suvatseb täita iseendale võetud kohustusi või mitte. Detsembris sai peaministri allkirja elektrimajanduse arengukava aastani 2016, mille sissejuhatuses on väga selgelt kirjas, et selle ajani “kaetakse kohaliku elektri tootmisvõimsusega sisemaine elektriline tarbimiskoormus”. Kuna Soome-Eesti elektrikaabli äriidee järgi peab Eestil veel ka ekspordiks võimsusi jääma, siis ainus viis juba tehtud otsuste täitmiseks on uute elektrijaamade ehitamine Eestisse. Eesti turg tuumajaama ära ei mahuta ja tuumaelektrit Põhjamaade börsil kõrge hinna tõttu müüa ka ei saa. Veel vähem saab see õnnestuda, kui jaam asub kaugel Leedus, mis tähendab suuremaid transpordikulusid.

Kui Eesti Energia tahab paigutada välismaale minimaalselt 15 miljardit krooni, peab tal järelikult sellevõrra vaba raha käes (või pankadest saadaval) olema. Kuidas on see kooskõlas ettevõtte pideva jutuga vähemalt 40 miljardi krooni suurusest investeeringuvajadusest Eestisse, mida pole elektrihinna tõstmiseta võimalik katta? Ei olegi kooskõlas.

Elektritootmise kandmine Leedusse on Eesti riigi jaoks samaväärne sellega, kui pool Eesti kaitseväest või toidutootmisest paigutataks “ärilistel kaalutlustel” Mongooliasse. Balti tuumakokkuleppe osas pole siiski põhjust meelt heita. Andrus Ansipil on ju teatavasti kaht sorti allkirju. Võimalik, et ka Leedus kirjutas ta paberile “mittekehtiva”. Lihtsalt, et võõrustajate vastu kena olla.