Juba mitmeid aastaid tarbekunsti- ja disainimuuseumis eksponeeritud näitusesarja „Klassikud” seekordne autor on Lea Walter. Tunnen teatavat kadedust, et üks väga tabav iseloomustus on Walteri kohta on juba kõlanud. Harry Liivrand on nimetanud Walterit tema eelmise suure muuseumi-isikunäituse ajal kakskümmend aastat tagasi eesti tekstiilikunstis autsaideriks. See on vägagi tõene. Kui tahta, siis on võimalik ehk ühiseid jooni leida kunagi tekstiiliga tegelnud Bruno Tombergi töödega. Ent üldiselt seisnebki Lea Walteri eripära paljus selles, et talle pole kedagi kõrvale asetada, ta ei aja oma loomingus kellegagi sarnast rida. Seda mõtet toetab kunstniku enda ilmekas kirjeldus, et ta on suurte ühisnäituste eel leidnud oma töö kuskilt näitusesaali kaugemast osast, põhjendusega, et see ei sobitu kuidagi teiste kõrvale. Kuid just see ongi tema tugevus kunstnikuna. Ta eristub selgelt ja on jõuliselt iseseisev.
Walter on tuntud eelkõige suurte põimevaipade loojana, mis on oma olemuselt võrdlemisi ajatud – seega klassika kõige paremas tähenduses. Praegune näitus toob kokku Walteri kunstnikutöö kaks poolt: disainerliku loomingu kunstitoodete kombinaadi ajast ja va(i)bakunstniku tööd läbi aastakümnete.
Lea Walter sattus tekstiili juurde üsna juhuslikult. Isiklik elu ei soosinud gümnaasiumi lõpul Tartusse arstiks õppima minemist, kuid kõrgkooli astumise soov oli kindel. Nii sai valitud kunstiinstituut ja algse skulptuurieriala vahetas ta peagi tekstiili-, täpsemalt dekoratiivkudumise ja moeeriala vastu.
Kooli lõputööks oli vastutusrikas ülesanne kavandada tekstiilid Kohtla-Järve kultuurimajale. Tähelepanuväärne oli, et Mari Adamsoni juhendamisel valminud töö ei jäänud ainult kavandina paberile, vaid teostati osaliselt ka materjalis. Säilinud need kahjuks (nii palju kui teada) ei ole. Kohe pärast kooli lõpetamist 1951. aastal suunati ta tööle kunstitoodete kombinaati, kus ta tegutses kahel korral: esialgu 1961. aastani kavandikunstnikuna ning 1967. aastast ligi 25 aastat dekoratiivkudumisateljee kunstilise juhina. Kunstitoodete kombinaat, kuhu ta noore kunstnikuna sattus, oli eesti disaini seisukohalt tolleaegses kunstielus omanäoline ja oluline nähtus. Oluline oli see ka algaja kunstniku jaoks, kes sai nii tõesti tegelda valitud erialaga, kuna tegu oli ettevõttega, mis balansseeris kunstiloomingu ja tootmise vahel. Seal oli kunstnikul tavalise tootmisettevõttega võrreldes rohkem loomingulist vabadust, kusjuures loomeakt ei jäänud üksikeksemplariks, vaid see tiražeeriti.
1950. aastatesse jääb koostöö kolleeg Galina Leškinaga, kellega kavandati ühiselt Walteri ühed vähesed figuraalsed tööd: kohustuslikult propagandistlikud mälestusrätid, noorsoofestivali-teemalised siidrätid (1954-55, 1958) ja tegevusest tulvil gobeläänid „Lääne-Eesti” ning „Randlased” (1960). Tööjaotus toimis nii, et Leškina kujundas figuurid ning Walter kompositsiooni ja koloriidi. Walter andis suuresti näo kunstitoodete kombinaadi 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate toodangule.
Ka kunstnike liidu liikmeks sai ta 1956. aastal kombinaadile kujundatud linikutega. Varem olid kombinaadi ateljees loodud kattevaibad, linikud, õlasallid, puuvillased mööblikangad ja dekoratiivkangad valdavalt sellised, nagu neid traditsiooniliselt mandril ja saartel kooti, see tähendab oma rütmilt, värvidelt ja tehnikalt väga etnograafilised. Walteri käe all anti võimalus luua tunduvalt kaasaegsem rahvakunsti edasiarendus ja selle kaudu ka arusaam vaadelda kunstniku töid märksa laiemalt kui kohaliku rahvakunsti tõlgendust.
„Rahvuslik” on märksõna, mida Walteri looming kutsub kasutama ja mida on rakendatud ehk liigagi kergekäeliselt, nagu arvab autor ise. Rahvakunstist lähtumine on aga kindlasti teema, millest Walteri loomingu puhul mööda ei pääse. Nii kujundivalik kui värvid on kindlasti paljus tuttavad just etnograafiast, neile võib leida allikaid kultuuripärandist, aga mitte tingimata ja mitte vältimatult just kohalikust. Rahvakunsti on allika või alusmaterjalina kasutanud mitmed eesti tekstiilikunstnikud. Tuntumatena meenuvad esimesena näiteks Elgi Reemets, kes on oma töödes küll moodsalt nurgeline, kuid jääb naivistliku käsitluse juurde, ja Anu Raud, kelle lähenemine on enamasti temaatiliselt romantiline ja figuratiivne. Walteri käekiri eristub mõlemast autorist selgelt, ta laseb ainesel oma töödes vaid kumada, aimata. Nii ongi ta ka selles valdkonnas omaette, lausa üksi.
Teisteks iseloomulikeks joonteks on tema loomingus kindlasti geometriseeriv käekiri ja abstraheeriv laad, aga ka selge, tugev ja kontrastne kompositsioon, jõuline koloriit ning kindel rütm. Walteri loomingulises pagasis on vähe eksperimenteerivaid töid, ta on aastakümneid liikunud kindlameelselt mööda üht trajektoori.
Kui mõelda Walteri kõige aktiivsemale ajale kunstnikuna, siis oli rahvakunstipärandile toetumine tema kunstnikutee alguses elementaarne nõue, nagu edaspidi oli geomeetriline laad omas ajas moodne valik, mis sobis suurepäraselt näiteks tolleaegse ruumikujundusega. Ka 1970. aastate tekstiilikunsti kontekstis mõjub Walter pigem modernistliku uueneja kui eksperimenteeriva loojana.
Tihti näivad tema põimevaibad kui suurendused varasemast, kas või toodanguks kujundatud tööst, ja suhestuvad omas ajas pigem tollaste sisekujundustippude Vello Asi ja Väino Tamme loodud visuaalselt selge maailma kui samal ajal tekstiilikunstis toimunuga.
Kui lähtuda kunstniku tööde pealkirjadest („Igioma”, „Matkamälestused”, „Andreas”), siis saab luua tööde tõlgenduste ümber hoopis isiklikuma kihi, mis väljendab pigem kunstniku püüdu jäädvustada oma personaalset hetke, kui soovi olla külmalt ja kalkuleerivalt tingimata vormiliselt atraktiivne.
Rahvuslikuna käsitletav on tema loomingus vaid kogum ebamääraseid vihjeid, mida vaataja tajub rahvakunsti tõlgendusena. See aga tähendab, et tema kunstiotsinguid tuleks otsida eelkõige väljastpoolt rahvakunsti valdkonda. Lea Walter ongi üllatanud ootamatute konstruktsioonide, valguse-varjumängu, värvikombinatsioonidega. Ta on tegelnud pigem hetkede püüdmisega, mille tabamise tulemusteks on vaibad, mis mõjuvad oma monumentaalsuse ning selge ja ratsionaalse kompositsiooniga kui nende hetkede kontsentraat. Lea Walter on oma töödes oskusliku üldistuse kõrval palju emotsionaalsem, kui esmapilgul näib.
