Kertu Birgit Anton

Eduard Vilde muuseum 1946 – 2006

 

vilde muuseumi arhiiv

 

Vaid mõned aastad pärast Eduard Vilde surma (1933) algatati ajakirjanduses julge idee asutada kirjaniku mälestuseks memoriaalmuuseum. Üheks idee autoriks oli Vilde hea tuttav Johannes Vares-Barbarus. Mõttega haakus kohe ka kirjaniku lesk, 66aastane Linda Vilde, kes pakkus muuseumi asupaigaks Vildede viimast ühist korterit Kadriorus Kastellaanimajas Koidula 34 (nüüdne Roheline aas 3).

Keerulise aja tõttu ei leidnud julge idee esialgu isegi kultuuritegelaste seas poolehoidu. Alles 1945. aasta suvel saadi luba asuda tegema eeltöid Eduard Vilde nimelise muuseumi organiseerimiseks. Peamiseks organisaatoriks sai kirjandusteadlane Karl Mihkla (oli muuseumi esimene direktor aastatel 1946 – 1951), kes uuris ja kogus Vilde elulugu puudutavat materjali ja käis isegi Moskvas tutvumas vene kirjandusklassikute muuseumide väljapanekutega. Need olid tol ajal väga modernsed ja neist sai kõiksugu teadmisi ühe kaasaegse ekspositsiooni kohta. Loomulikult kinkis Linda Vilde muuseumile kogu säilinud mööbli, kirjaniku kirjavahetuse, dokumendid jpm. Tema ja Vilde õe Auguste Landbergi juhendamisel kujundati muuseumi interjöör sellisena, nagu see oli kirjaniku eluajal. Linda Vilde pani akende ette ka kardinad ja täitis vaasid lilledega, just nagu oli seda teinud paarkümmend aastat tagasi oma kodus.

Muuseum avati pidulikult 1946. aasta 29. augustil. See oli kultuurimaastikul suursündmus. Kõik nimekad kirjandus- ja kultuuritegelased ning ajakirjandus olid kohal. See oli Eestis teine suurkirjanikule pühendatud memoriaalmuuseumi avamine  (esimene oli Kreutzwaldi muuseum Võrus). Esimestel aastatel  kuulus muuseumile vaid maja esimene korrus, kus lisaks ekspositsiooniruumidele oli ka väike ruum direktorile ja teadustöötajale.

Esialgu oli muuseumijuhtkonna suurimaks mureks, kuidas suurendada fonde, kes ja kuidas kogub suulisi mälestusi Vilde kaasaegsetelt ja kuidas rohkem külastajaid kohale kutsuda.

Õnneks kandis suulise pärandi kogumine vilja. Üles kirjutati mitmekümne kultuuritegelase ja Vildega seotud isiku mälestused kokkupuudetest Vildega. See on tänini Vilde muuseumi arhiivfondi kandev osa. Küll on aga läbi aegade olnud muuseumide üks suuremaid eesmärke külastatavuse suurendamine. Nii ka 50-60 aastat tagasi!

Karl Mihkla meenutab oma mälestustes: “Otsustasime igas kuus korraldada muuseumis ettekande- ja vestluskoosolekuid E. Vilde elust ja tema loomingust. Neil koosolekuil esinesid lühikõnedega Linda Vilde ja Karl Mihkla. Kirjaniku abikaasa tavaliselt jutustas oma mälestustest, kuidas ta Vildega tutvus, välismaal rändas ja teda loomingulisele teele virgutas. Koosolekupäevadel käis muuseumis tavaliselt külastajaid mitu korda rohkem kui muudel päevadel.”

1952. aastal pandi külastajate arvu tõstmiseks Tallinna piires üles sada muuseumi reklaamplakatit. Järgmisel aastal viidi läbi lausa üle-eestiline reklaamikampaania, mille käigus levitati suuremates linnades 200 plakatit tekstiga: Sõites Tallinna, ärge unustage külastamast Eduard Vilde korter-muuseumi. Nii suurt reklaamikampaaniat suudab täna Eesti muuseumimaastikul ilmselt  vaid Kumu teha.

1954. aastast sai muuseumi direktoriks kirjandusteadlane Elem Treier. Algas ligi viiskümmend aastat kestnud legendaarne “Treieri ajastu”, mille jooksul saavutas muuseum oma populaarsuse tipu. Direktor Treierist on igal temaga koos töötanud inimesel kuhjaga lugusid pajatada.

Vilde muuseumi aastaplaanide raamatus tuhnides jäi mulje, et kõige suurem muudatuste aeg on olnud 60ndad aastad. Juba kümnendi alguses alustati suurejooneliste Eduard Vilde 100. sünnipäeva tähistavate ürituste kavandamist ja organiseerimist. 1965. aastaks pidi valmis saama nüüdseks juba kahel korrusel paiknev ülevaatlik uhke ekspositsioon, korraldati konverentse, kirjandusüritusi ja väljasõite kogu Eestis. Muuseumi külastatavus oli tõusnud üle 11 000 inimese aastas, mis oli enneolematu. Muuseum ja Vilde olid nõukogudeaegse kirjanduskäsitluse järgi  ääretult populaarsed.

Kogu selle menu taustal oli aga muuseumi direktor hädas kaadrivoolavuse pärast. Vähese palga tõttu (50 rbl kuus) vahetusid tihti teadustöötajad, mistõttu muuseumi sisuline töö kannatas kõvasti. Arvatavasti oli kogu selle töökoormuse all puudus ka lisatööjõust.

1970. aastate alguses asutati naabrusesse A. H. Tammsaare muuseum, mis liideti juriidiliselt Vilde majaga. Ühismuuseum oli 80ndatel ülimenukate näituste toimumise paigaks, külalisi käis kõikjalt üle maailma. Külalisteraamatus on sissekandeid teiste seas vietnami, hiina, jaapani, hispaania jt keeltes. Kümnendi keskpaigaks oli muuseumi külastanud ligi pool miljonit inimest. Aastas külastas maja  üle 30 000 inimese. Sellist taset ei ole muuseum hilisematel aastatel enam saavutanud.

1990. aastad algasid muuseumile pikka aega väldanud kapitaalremondiga. Kuna aga raha oli vähe, hakkasid tööd venima ja muuseum vajus unustusse. Aastaid seisis maja kõrge rohu sees, luugid suletud. Fassaadi pruun kulunud värv peletas inimesi lausa eemale. Maja oli muutunud tondilossiks Kadrioru serval. Alles 1995. aastal hakkas lootuskiir vaikselt paistma. Teisel korrusel avati Kastellaanimaja galerii, kus esimeseks näituseks sai ”Kolm karpi Kadrioru ajaloolisi plaane”. Näituse aluseks oli remondi käigus juhuslikult pööningult leitud materjal, mis sisaldas ainulaadseid Kadrioru pargi hoonestuse kavandeid XVIII sajandi lõpust.

Lõpuks sai ka fassaad uue näo. 1995. aastal avastas Elem Treier, et esialgne Kastellaanimaja värv võis olla roosa. See oli muidugi uus ja julge väljaütlemine, sest eksperdid olid kümmekond aastat varem laboratoorsete värviuuringute käigus leidnud, et fassaadi algne toon oli sinepikarva. Värvimõistatuse aitas lahendada vihm, mis oli lahti leotanud peasissepääsu kõrval varasemaid värve. Roosat tooni võis arvata ka tänu baltisaksa kunstniku Gehlhaari kahvatute toonidega litografeeritud teosest, kus kujutatud Kastellaani elamut 1850ndate aastate paiku. Maja võõbatigi roosaks.

2004. aasta suvel muudeti Vilde muuseum Tallinna Linnamuuseumi filiaaliks. Tänu sellele on suurenenud finantsilised võimalused ja juurde on tulnud hulga professionaalseid nõuandjaid.

Täna on filiaalis 10 töötajat, muuseumis toimub erinevas eas inimestele kirjandus- ja kultuuriüritusi, muuseumi unikaalsetes kogudes on arvel ligi 10 000 museaali, alustatud on rariteetsemate museaalide digiteerimist. Lähiaja suurim eesmärk on leida vastused küsimustele, kuidas oleks tänapäeva inimesele võimalik tutvustada eelmise sajandi eesti üht mõjukamat ja viljakamat kirjaniku, milliseid kaasaegseid museoloogilisi võtteid selleks rakendada ja milliseid mitte. Peamine on säilitada kirjanduskesksus ja mitte muutuda kõike pakkuvaks kultuurimajaks. Usun, et härra Vilde 145. sünnipäevaks on muuseum taas täiel rinnal oma missiooni täitmas, külastatavus on tõusnud, maja on kaasaegne nii ekspositsiooni kui rariteetsete kogude hoiutingimuste poolest. Mis peamine, noored kirjanduse tudengid on ringiga taas jõudnud Vilde juurde…

 

Kairi Toomet on muuseumi juhataja alates 2005. aastast.

Helmi Reiman-Neggo pani aluse meie rahvakunsti süstematiseerimisele.

Helmi Neggo (1892 ? 1920, kuni 1916 Reiman) oli üks huvitavamaid ja haritumaid naisi XX sajandi teisel aastakümnel. Tal oli õnn ja õnnetus sündida Villem Reimani vanima tütrena. Isalt, kes kindlasti oli tema suur eeskuju, päris ta nii süsteemse teadusliku mõtlemise ja suurepärase kirjutamisoskuse kui ka kehva tervise.

Villem Reiman saatis tütre juba  kaheksa- aastaselt Helsingisse kooli. See oli rahvusluse ja hõimumeelsuse ning saksa- ja venevaenulikkuse avaldus. Helsingi ülikooli lõpetas ta 1916. aastal filosoofiakandidaadina, kusjuures põhiained olid soome-ugri rahvateadus ning Soome ja põhjamaade ajalugu, lisaks kunstiajalugu ja maateadus. See oli tugev humanitaarteadmiste pagas, millega ta kodumaal Eesti Rahva Muuseumis tööd alustas.

Etnograafiliste esemete kogumist muuseumile oli Helmi Reiman oma kodukihelkonnas Kolga-Jaanis alustanud juba 1912. aasta suvel. Seda tööd jätkas ta kõigil ülikooliaegsetel suvedel. Välitööde tulemusena sai muuseum sadu huvitavaid esemeid. Praeguseks on kahjuks kaduma läinud nii fotod kui joonised. Fotod illustreerivad tema juba ülikooli ajal Soomes ilmunud põhjalikku teadusartiklit Kolga-Jaani naiste rahvariietest ja hiljem on osa neist ilmunud ka Ilmari Mannineni raamatus ?Eesti rahvariiete ajalugu?.

Teadustöö vallas jäigi Helmi Reimani otsese kureerimise alla rahvakunst. Ta organiseeris muuseumi esemete ja nende mustrite joonistamist. Helmi Reiman oli ERMi kogudega töötanud lühikest aega ja ometi suutis pidada igati tasemel loengu ?Stiilist meie rahvakunstis?. Ettekanne peeti 27. XI 1916. aastal muuseumi ruumides. Kuulajaid oli kokku tulnud nii palju, kui ruumi üldse jätkus. Ettekanne ilmus muuseumi omaette väljaandena alles 1918. aastal pealkirjaga ?Eesti rahvakunstist?. Rahvakunstialase uurimistöö tulemusena valmis ka käsikiri, mis ilmus alles 1926. aastal koguteoses ?Eesti?. Helmi Reiman oli rohkem kirjutaja kui kõneleja tüüp. Sellest annab tunnistust ka tema tegevus kultuurikriitiku ja ajakirjanikuna. Ta kasutas Tõramaa varjunime, mis oli võetud küla järgi, kust Reimanid ammustest aegadest pärit olid.

1916. aastal, kui Helmi Reimann varakevadel muuseumisse tööle oli asunud, abiellus ta suvel sõjaväearst Gundemar Neggoga. 1917. aasta kevadel oli surnud ta isa Villem Reiman ja suvel sündinud tütar. Mõlemad sündmused traumeerisid Helmi Neggot, esimene vaimu ja teine tervist. Sellest hoolimata jätkas ta muuseumi juhatuse koosolekutel osalemist juba septembri alguses. Millal täpselt ja mis põhjustel 1917. aastal ta Tallinna kolis, ei ole teada. Eesti Rahva Muuseumist lahkumine ei olnud aga jäädav otsus. Muuseum oli Helmi Neggole ainus võimalus oma teaduslikku kirge rahuldada. Seda tunnistab ka Oskar Kallase kiri seoses tema abiellumisega: ?Teie lubasite küll 1) et Te Museumi pärast ülepää abielusse ei astu. 2) et kui Te astute, siis mehel Teie + Museumi kohta vähemat ütlemist ei ole. 3) kui mees ehk muud põhjused Teile ära keelavad Museumis olemast, siis jne ? ei mäleta hästi, mis ise siis lubasite, vist lahutamist.?

Tallinnas tegutses Helmi Neggo ajakirjaniku ja rahvaülikooli lektorina. Oma arstist abikaasa eestvedamisel viibis ta suure osa 1919. aastast Lõuna-Euroopas. Hoolimata suurest armastusest eesti rahvakultuuri vastu, algab tema esimene reisikiri hõikega: ?Pärast viieaastast kodumaa aresti välja suurde maailma!!?

Kindlasti tundus kodumaine segane sõjaaegne olukord omamoodi ahistav ja laiema vaatenurgaga harjunud inimesele kohalikud nääklemised väiklased ja vastikud. Tagasiteel koju sattus ta laevaõnnetusse: laev Eros sõitis Muhu väinas miini otsa ja läks põhja, reisijad pääsesid. Helmi Neggo oli laeval oma kajutis juba magama läinud ja nii hüppas ta vette vaid õhukese särgiga. Ehmatusest ja külmetusest halvenes tema tervis järsult ning lõunamaadel saadud kasu oli kadunud.

Elu viimane aasta möödus tal Tartus ja Elvas lamades, kirjutades ja joonistades. Ta kirjutas põhiliselt filosoofilisi esseesid ja joonistas rahvakunstiesemeid. Osaliselt avaldatud memuaaride reas on üks, mis on pühendatud surmale. Laiemas kontekstis jõudis ta järeldusele, et suure vaimuandega eestlased surevad noorelt. Siinkohal pidas ta silmas küll oma isa, aga mitte ennast. Ta leidis: ? /—/ on olemas sügav sisemine vahekord elutöö ja eluhaiguse vahel, et järgmine on olnud eelmise puhastustuleks ja vaimlise peenenemise põhjuseks. Jättes oma saatuse psühhofüüsilise parallelismi juhuslikkuse hooleks, ei suuda me tahta oma elutööd. Me räägime ainult keha mõjust hingesse; rääkigem ka hinge valitsusest keha üle?. Helmi Neggo suri Tartus 1920. aasta novembris luutuberkuloosi. Vaatamata sellele, et ta tahtis olla maetud väikesele Eesti külakalmistule, maeti ta Tartu Maarja surnuaiale. Hiljem maeti tema kõrvale üliõpilasest tütar, kes suri ainult paar päeva enne oma pulmi.

Helmi Reiman-Neggot pole järeltulevad põlved vääriliselt hinnanud. Viiteid tema töödele leiab harva ja paljudele tänapäeva ajaloolastele on tema nimi üldse teadmata. Rahvakunsti uurimises on alusepanijaks peetud hoopis teist Helmit, samuti erakordselt tarka ja võimekat teadlast Helmi Üprust. Helmi Reiman-Neggo puhul on piirdutud põhiliselt vaid kahe tõe nentimisega: et tegu on meie esimese koolitatud etnograafiga ja Villem Reimani tütrega. Mõlemad väited on ju õiged, kuid mitte see ei ole tema panus eesti kultuuri. Tõeline väärtus on eesti rahvakunsti territoriaalsele süstematiseerimisele alusepanemine ja tolle aja kohta erakordselt julged mõtted ning järeldused. Ta viis etnograafiateaduse võrdleva teaduse tasemele. Helmi Neggo kohta võib julgelt väita, et ta oli loomult uurija, lisaks süstematiseerimisele ja võrdlemisele on teda kogu aeg huvitanud põhjuse-tagajärje seos. Etnograafiateadus on selles suhtes tänuväärne, et annab tohutuid võimalusi oma mõtetega mängida ja tõde otsida. Seda on Helmi Neggo teinud kire ja naudinguga.

Varasematel aegadel oli tavaks uskuda kõrgemat: inimlikkust peeti seda usutavamaks, mida rohkem see sarnanes jumalikkusega.

Tegelikult, kui toetuda kõige varasematele allikatele, milleks ka nüüdsete arusaamade järgi ikkagi ja ennekõike on Markuse evangeelium, ei leia me kuskilt selliseid vastandamisi. Jaan Kaplinski

Aga mispärast õieti peaksime toetuma ?kõige varasematele allikatele?? Kohtlaselt võib selline küsimus ju kõlada. Iga loomuliku intelligentsiga inimene teab, et ajaliselt varaseimad allikad on ühtlasi kõige usaldusväärsemad; nende kaudu jõutakse tõeni, inimelu suurima väärtuseni. Ja ometi: olgu Pilatuse küsimus pealegi ära leierdatud  ?  jälle kord tuleb meil teda õhkamisi jäljendada: Mis on tõde?… Pärast seda aga tuleb möönda, et nii hõlmav küsimus muutub mõttekaks alles killustatuna. Markuse evangeelium on kõige tõelähedasem, aga miks me niimoodi arvame? Mispärast on praegused uurijad veendunud, et Kristuse surma põhjustas vastasseis tollase riigivõimuga? Põhjust, mis esitatakse Markuse evangeeliumis (?Kas sina oled Kristus, Kiidetava poeg??), nad justkui poleks üldse kuulnud.

Et sedalaadi küsimusi mõista, tuleks alustada kõige elukaugemast, ajastulisest üldhoiakust; oma ühekordsuses kaldume me arvama, et meile omased üldsuhtumised on iseloomustanud kõigi ajastute inimesi. Praegu näiteks peame endastmõistetavaks, et sõdu peetakse vaid ainelise kasu saamise sihiga; järelikult oli niimoodi ka antiik- ja keskajal. Ja kui tollased ajaloolased seda ei mõistnud, siis oli põhjuseks, tundub meile, nende vähene arusaamine. Mingi antiikaegse sõja teemal arutledes poetab Friedrich Engels: Ainult vana Appianos ütleb meile, mille pärast seda sõda õieti peeti: maaomandi pärast. Oli siis saamahimu osatähtsus tollal tõesti tundmatu? Mitte sugugi; Lukianos on oma satiirides meeldejäävalt näidanud, et kõik inimesed tahavad tegelikult ainult raha. Iseäranis himukaina esinevad tema kirjelduses filosoofid, nood, kes üldist kujutlust mööda kullast üldse ei hooli. Kogu pilajutt kõlab nii uusaegselt, et jääb vaid imestada: mispärast ei tõuse ainelise külje osatähtsus esiplaanile ka tollaste ajaloolaste ja filosoofide töödes? Seletus on üle ootuste lihtne: tollane üldsuhtumine, mis vaimsust pidas määravaks kogu maailmakorralduse puhul, lihtsalt ei võimaldanud, et ainelisi põhjusi nähtaks peamistena. Igapäevane elu küll veenas, et rahast pole inimeste silmis miski ülem, kuid kellelgi polnud mõttes üldistada see igapäevasus ajaloo arengut suunavaks suurteguriks. Kuni XIX sajandini tegi küsimus sedavõrd vaeva, et üks marksismi-leninismi klassikuid ? Plehhanov ? on ?monistliku ajalookäsituse arengu küsimusest? kirjutanud terve raamatu. Selles näidatakse üksipulgi, kuidas mõtlejaid üha uuesti kimbutas vastuolu: ainelise teguri ülisuur tähtsus ilmnes igal sammul, aga samas oli ometi teada, et kõige rohkem kujundab arengulugu vaim. Alles Karl Marx tegi nendele kõhklemistele otsustava lõpu.

Üldsuhtumise teisendumine haaras kõiki valdkondi, teoloogia kaasa arvatud. Varem tegeldi eelkõige inimüleste tõdedega, uusajal võrsub ?piiblikriitika?. Paugupealt sedalaadi asjad ei käi; ka XIX sajandil, kui Prantsuse revolutsioon oli kiriku riigist lahutanud, kuulus avalik ateism ikka veel soovimatute nähtuste hulka. Aga piibli ?teaduslikku? uurimist see ei takistanud; pühakiri muutus ilmalikuks tekstiks ja selle tekkeolusid hakati selgitama täie innuga. Sealtpeale siis teamegi, et kanoonilistest evangeeliumidest tuleb pidada vanimaks Markuse teost. Ja tõepoolest, kui Markuse aines kahes ülejäänud evangeeliumis täielikult sisaldub, siis see näib osutavat, et varasem võeti aluseks hilisemate koostamisel.

Aga mispärast koostati need hilisemad? Luukas teatavasti alustab tõdemusest: paljud on sellest juba kirjutanud ja seepärast tahame niimoodi toimida ka meie. Kas siin viimati ei sisaldu vastuolu? Enamasti ju püütakse kirjutada asjust, mis veel pole kirjasõnas kajastunud. Ilmselt oli antud juhul tegemist millegi erilisega. Paljud olid kirjutanud, aga Luukale tundus, et väga olulised asjad on ikka veel ütlemata. Niisiis jäi vaid üle tulla välja omapoolse ja kõige parema esitusega.

Ja ta tõepoolest kirjutas, andes ühtaegu oma Rõõmusõnumiga tõendi selle kohta, kui ilmekalt näitab kirjutatu autori isikupära. Evangeeliumid on kirjandusmälestistena õige väiksemahulised ja nende sisu tundub ainulisuseni eriline, kuid inimliku autorsuse pitser iseloomustab neidki. Iga evangelist näitab, missugusena ta jumalikkust kujutles ennekõike. Luuka evangeeliumis lasub pearõhk halastusel ja andestusel, Johannes seevastu toonitab vaimsust. Sellest ülevusest jääb Markus kõige kaugemale. Võib vist tõesti uskuda varakristlikku pärimust, mille kohaselt Markus on vaid kuuldu ümber jutustanud; kogu evangeeliumi vältel kostab, kuidas evangelist, olles pikka aega elanud erakordsete lugude lummuses, jutustab need lood lõpuks ka teistele. Nn imed, vaimse väekuse usutavaim avaldus, mõjutasid Markust esmajoones. Jeesuses oli erakordne vägi, järelikult tuli tema jumalikkust uskuda.

Imedes saab väljenduse vaimsus, mis praegust elulähedase suhtumisega lugejat häirib kõige vähem; teame, kui lihtsalt võime meiegi nähtu mõtestamisel eksida, kõnelemata tollaste aegade inimesest. Juba E. Renan pidas oma kohuseks selgitada valgustatud lugejaile, kuidas nood imed võisid toime saada tegelikult ja tema seletused äratasid innukat poolehoidu. Markuse evangeelium, milles argisus vaheldub imedega, mõjub kõige elulähedasemalt. Selles seisnebki peatagatis tema autentsusele.

Näiteid selle kohta, kuidas varasem ülevus pidi XIX sajandil taanduma suurema eluläheduse ees, leidub teisigi. Tuntuim nendest seostub ehk Sokratesega, kelles juba uusaja algaegadel hakati nägema paganlikku pühameest. Sokratese puhul ilmneb seesama seaduspära: esialgu lasti end mõjutada platonlikust ülevusest, kuid XIX sajandil jõuti äratundmisele, et Xenophoni kujutust tuleb pidada usutavamaks; isegi Lenin jättis gümnaasiumis meelde, et eelistada tuleb Xenophoni. Leidub ka autoreid, kes Sokratese kaasaegseid kujutajaid vaagides on andnud esimuse Aristophanesele.

Samasuguse tee tegi läbi ka Kristuse tõlgendamine: kõigepealt Johannese ülevus, siis Markuse elulähedus ja lõpuks Leo Taxili pärisinimlikkus. Viimast võiks võtta tagantjärele loodud paralleelina Aristophanesele. Keskaegses judaistlikus kirjanduses leidub ju Kristuse-kujutusi, mis Aristophanese satiiri kõvasti üle trumpavad, aga need polnud laiemalt teada ja nii pidi Leo Taxil tõsielu taasloomise enda peale võtma.

Katsume nüüd seni räägitust saada mingi üldpildi. Varasematel aegadel oli tavaks uskuda kõrgemat: inimlikkust peeti seda usutavamaks, mida rohkem see sarnanes jumalikkusele. Uusajal ilmub äraspidine suhtumine: tõesuse panti hakatakse nägema pärisinimlikkuses. Sellist väärtustamisviisi rakendatakse ka kaugmineviku käsitlemisel. Kõik inimülesuse avaldused tuuakse mõistuse kohtu ette, kus mõistagi selgub nende illusoorsus.

Üldsuundumus avaldub mitte ainult suhtumises inimestesse, vaid ka ammuste tekstide tõlgendamisel. Vahest kõige ilmekamalt tõendab seda salm Luuka evangeeliumi 17. peatükist, mida saab mõista kaheti: ?taevariik?, millest räägitakse, on kas meie ?sees? või meie ?seas?. Esimene tõlgendusviis ütleb, et oleme jumalikud, sellal kui teine piirdub teadaandmisega: Jeesus, taevariigi kehastaja, liikus meie hulgas. Algusest peale, nagu ammused tõlked tõendavad, on meeldinud esimene. Eesti keeles ei saa lauset ?taevariik on teie sees? mõista kahtpidi, kuid niiöelda igaks juhuks seisab juba piibli esitrükis ?seestpiddi teie sees?. Ja see ?seespidi teie sees? on elanud lahedalt kuni Toomas Pauli tõlkeni, mille ilmumise ajaks oli tõlgendus ?teie seas? juba üsna levinud. Kahekümnendal sajandil nimelt ilmus mingi seletamatu jõud, mille sunnil tõlgendajad üha uuesti tõstatasid küsimuse: kas toda ?teie
sees?, mis inimesi juba aastatuhandeid on innustanud, ikka tohib pidada õigeks? Ja pärast seda hakkas levima tõlgendus ?teie seas?. Vaieldamatuna see pole veel aktsepteeritud; kasvõi juba sellepärast, et ümberlükkamatult ei suudeta uue tõlgenduse õigsust vist kunagi põhjendada. Ometi väärivad tähelepanu ka senised osalised põhjendused. Kõige huvitavam nendest piirdub viitega: vt järgnevad salmid! Ja tõepoolest: järgnevates salmides räägitakse sõnaselgelt Kristusest, niisiis võiks arvata, et sedasama tehakse ka 21. salmis.

Niisiis on ?teaduslik piiblikriitika? rikastanud meid äratundmisega: tekstilõik, mis eeldatakse üldtuntuks ja mida seepärast tsiteeritakse allikale viitamata, on ilmunud väära tõlkimise tulemusel. Mingi kinnituse saab sellele ka Tooma evangeeliumist, kus kõnealune ütlus kõlab: Taevariik on laotunud maa peale. Mida parandust aktsepteerides saaksime? Eks ikka kinnituse tarkusele, mis meile nõndagi oli ammuilma teada: arengulugu on kõige tõhusamalt suunanud kõiksugu pettekujutlused. Kuni illusiooni uskuda suudame, on kõik hästi.

Teiselt poolt jälle ei taha me mõistuslikkus seda tõsiasja kehtivaks tunnistada; on ju ?pettekujutlus? mõistena negatiivne ja seepärast ta edasiviijaks lihtsalt ei sobi. Teaduslikkuse vaim ilmus just selleks, et luuludel rajanenud arusaamu kaotada. Üldjoontes võib sihi ka saavutatuks lugeda, kuigi teaduslikkuse vaimu võidukäik ikka veel jätkub: kõigepealt tõelus selgitatakse ja seejärel tõlgendatakse selgitus meelepäraseks.

Õigus on nendel, kes väidavad, et ajalugu pole end kunagi korranud. Aga seegi tõde, nagu suurtõed ikka, saavutab täiskehtivuse alles koos mööndustega. Inimesel pole pääsu oma pärisosast ja seepärast ei saa mööda ka ajaloolistest kattuvustest. Ütle meile, pärivad jüngrid Tooma evangeeliumis Jeesuselt, missugune saab olema meie lõpp? Jeesus vastab: Kas siis algus on teile teada, et te lõpu vastu huvi tunnete? Keskajal oli algus teada ja seepärast võeti lõppu millegi endastmõistetavana. Veel 1492., Ameerika avastamise aastal, on ilmunud ehtsalt keskaegne ?ajalugu?, mis algab maailma loomisest ja lõpeb Viimsepäevaga. Ameerika avastamine juhatab sisse ajastu, mille käigus hakatakse varasemaid väärtusi nägema äraspidiselt: lõplik maailm kaob, asendudes suurejoonelise lõputusega. Aga imelik asi: maailma algus hajus tundmatuks kõigest esialgu; praegu on Suure Paugu lajatamise aeg juba arvuliselt kindlaks tehtud ja selle maine lõpptulem nihkub üha lähemale. Tuleb välja, et pole vahet, kas kummardada Jumalat või Teadust; mõlemal juhul saame teada vaid selle, mis meile määratud.

Mida sellises olukorras siis teha? Kõige sündsam oleks vist, kui tunda end osakesena inimkonna arenguloost. Tundmise ehedust peaksid tõendama teod: varem usuti endast kõrgemat, niisiis tuleks meilgi oma eellasi jäljendada. Uskugem seda, mis meile ette on pandud; uskugem, et inimene tõuseb kord kõrgemale oma pärisosast!

 

Kai-Mai Olbri:

Vastus on mõistagi ülimalt subjektiivne: minu loovust see soodustab. Kõlvatus on nagu magnet, mis mind ligi tõmbab, et tema tekkepõhjuseid otsida ja tagajärgi kokku lugeda. See sunnib mind süvenema ? ja mida sügavamale minna, seda põnevamaks läheb. Kõik see kokku annab loovusele hoogu juurde.

 

Jaan Paavle:

Mis on üldse pahelisus? Või surmapatt, keelatud vilja  jms pruukimine? Või teadlikult pikema aja jooksul sooritatud ühiskonna (inimkonna) vastu suunatud tegu? (Vt Vana Testament, Uus Testament, koraan, Rooma seadused, ?Bhagavad gita?, Laozi, budistlikud tekstid.)

Arvan, et on olemas lollus. Iga inimene on millegi koha pealt loll (kellegi teise arvates, mõnikord ka enese arvates). See nn pahelisus on lolluse üks väljendusvorme (Napoleon, Lenin, Stalin ? lõputu rodu haigeid indiviide, lolle, igavaid, ka suur hulk meie väikese Eesti tänaseid poliitikuid).

Seksuaalkuritegudeks tituleeritud (eri ajastuil, eri rahvastel erinevad) toimingud. Täpsemini: haigused.  Kolm kõige süngemat: suguiha loomade, laste, laipade vastu. Pean neid haiguseks, mille juuri on väga raske leida, seetõttu ka võimatu ravida. Viivad alumistesse inkarnatsioonidesse.

Kuna lollus on lollus, mitte haigus, pole lootustki seda kunagi meie endi seast kõrvaldada. Proovida võiks. Äkki, ehk??!

Nn pahelisus loomingut ei mõjuta. Loomepõhjused kuuluvad Looja valdkonda. Kes tahab uskuda, et ikkagi suunab (või koguni põhjustab), neile ütlen: geenius kasutab KÕIKE, mis temas (ja ta ümber) eksisteerib, kasutab seda oma loomes geniaalselt, loll lollisti.

Ainus pahe on lauslollus.

 

Tarmo Teder

Nii ühte kui teist. Üldiselt tundub, et mul kipub ilmnema tendents: nooruses soodustab, aga vananedes pidurdab. Nooruses soodustas alkohol, nitrolahusti, seks ja pisikriminalistika, aga praegu need enam nii väga ei süüta. Ka kanepis pole midagi ekstra erilist, selle tarvis peab veel Amsterdami sõitma. Alkohol alguses süütab plaane, lööb ideestiku leekima, aga järgmine päev on kõik ära põlenud, kritseldused agressiivsed ja labased, millest enamasti ei kõlba midagi võtta.

Muidugi võiks tundide kaupa vaielda, mis see ?pahe? üldse on. Antud küsimuse kontekstis vastates käsitlen ma seda kui kodanlikus õigekspeetuses levinud arvamust, et tubakas, alkohol, liiderdamine, narkomaania, mängurlus jm on pahed. Kõik need avalduvad pealispindselt, silmanähtavalt, kodanike põlastavat hinnangut ja ühiskonna hukkamõistu lubavalt.

Seitsme surmapatuga, mis loogiliselt võiksid, kuid ei pruugi olla pahede fundamentaalsed toiteallikad, paistab asi keerulisem ? ositi on need näha, ositi aga käärivad varjatult. Pealegi on alpus, omandihimu, kiim, kadedus, õgardlus, vihapidamine ja tujutus omavahel läbipõimunud kombinatsioonides, muunduvates vahekordades ning lisaks veel terminoloogilises laienduses. Viimaks, võta või jäta, võib paadunud moraalijünger pea kõik inimtoimingud siin planeedil paheliseks hinnata.

Minu meelest on suurim pahe aga hoopis vaimset laadi, kus oma mõistuse ja südametunnistusega sooritatakse kokkuleppeid, tehinguid ja kuritegusid. Seda nii poliitilisel, intiimsel, religioossel kui ka kunstilisel põllul. Mulle näiteks tundub, et Semperi ?Punased nelgid? on palju pahelisem raamat kui Baudelaire?i ?Kurja lilled?.

Üldiselt on pahe seotud mingi salapärase mõnu või tungitäite ja nende häbenemisega. Aga kui sa oma pahega kellelegi kannatusi ei tee, siis lase aga käia ja tule turule! Näete, lendan siin iseendale peale ja, ooh, see on päris mõnus.

Valijaskonna hoiakute puhul räägitakse sageli eestlaste loomupärasest individualismist, mis vastanduvat sotsiaaldemokraatliku ideoloogia aluseks oleva ühiskonna kui terviku ühishuvi rõhutamisele. Samuti viidatakse nõukogude aja mõjudele, mille tulemusel kipuvad paljud valijad samastama sotsiaaldemokraatiat sotsialismiga. 

Eesti erakonnamaastikul on kujunenud situatsioon, kus Keskerakond, mis programmiliselt end sotsiaaldemokraatlikuna ei määratle, suudab haarata lõviosa vasakpoolsete ideede toetajate häältest. Ta teeb seda jõulise populismi kaudu, millest sotsiaaldemokraadid on hoidunud.

Ühe või teise partei toetamise peamine mõjur on tema üldine märgiline kuvand avalikkuse silmis. Kui Georg W. Bush tänas vahetult pärast 2004. aasta presidendivalimiste tulemuste väljakuulutamist inimesi, kes kindlustasid talle teise valimisvõidu, tegi ta kõige sügavama kummarduse oma valimiskampaania juhi suunas. Tagasivalitud president ütles paljutähendavad sõnad: ?Karl Rove ? the Architect.? 

Milles Karl Rove?i hiilgav poliitarhitektuur väljendus? Bushi administratsiooni algatatud Iraagi sõda muutus ameeriklaste seas iga päevaga ebapopulaarsemaks. Michael Moore?i menukas dokumentaalfilm paljastas Bushi ärisidemeid bin Ladenite perekonnaga. Traditsioonilises presidendikandidaatide teledebatis kuu enne valimisi oli Bushi esinemine John Kerry kõrval täielik häving.

Karl Rove suutis peensusteni läbi mõeldud poliitilise ruumi kujundamise kaudu mängida vabariiklaste suhteliselt kehva algseisu presidendivalimiste selgeks võiduks. Tema taktika põhines keskmise valija psühholoogia heal tundmisel ja võimalike reaktsioonide täpsel väljaarvestamisel. Näiteks tõi ta jõuliselt valimiste päevakorda moraali ja perekonnaväärtuste teema. Bushi kampaaniameeskond konstrueeris valimiseelses meediadebatis lihtsustatud kahemõõtmelise maailma, milles traditsioonilistele pereväärtustele vastandati mitmete avalike skandaalide abil homoabielud ja kombelõtvus ning demokraate seostati agressiivselt just selle äärmusega.

Selle asemel et arutada sotsiaalseid probleeme (näiteks on USAs 45 miljonit inimest ilma igasuguse tervisekindlustuseta) või läbikukkunud välispoliitikat (Iraagis hukkunud USA sõdurite arv jõudis vahetult enne valimisi üle tuhande piiri), keskendus valimiseelne meediadebatt pigem emotsionaalsetele moraaliga seotud skandaalidele. Vabariiklaste valimismeeskond kujundas valimistel kõige suuremat rolli mängiva üldise poliitilise ruumi Bushi kui pereväärtuste tuntud kehastaja jaoks soodsasse vormi.

Eesti sotsiaaldemokraatia probleem on samalaadne. Parempoolsed erakonnad on suutnud näidata, et elame lihtsas kahemõõtmelises maailmas, kus on valida kas valge vabaturu või punase kommunismi vahel. Sellises maailmas on kerge eksponeerida vasakpoolse ideoloogia nõrku külgi. Kuna eestlastel on kommunismi ideoloogiaga klaarida vanad arved, toob seesuguse mudeli alusel konstrueeritud poliitiline ruum parempoolsetele automaatselt hulga poolehoidjaid, kes lihtsustamata poliitilises ruumis hoiaksid pigem vasakule.

Eesti sotsiaaldemokraadid ei ole suutnud valijaid veenda, et poliitiline maastik pole mitte kahe-, vaid kolmemõõtmeline; et tegelikult eksisteerib kolm poliitilist alternatiivi, kuna turumajandus jaguneb sisemiselt kaheks, ?nähtamatu käe? fundamentalismiks ja sotsiaalseks turumajanduseks. Sotsiaaldemokraatia strateegiaks peaks olema näidata, et nende eesmärk on turumajandusele inimlikuma näo andmine. Tuleks formuleerida selge ja mõistetav sõnum, et turumajanduses, mida nad pooldavad, on inimeste ebavõrdsus küll paratamatu, kuid turumajanduse edukaks toimimiseks ei ole vaja nii suurt ebavõrdsust, nagu seda näeb tänases Eestis.

Lühidalt: kui parempoolsete seisukohalt on kasulik kujutada sotsiaaldemokraate nii punasena kui võimalik, siis sotsiaaldemokraatidel tuleks näidata, et nende seisukohad jäävad äärmuste vahele. Selliselt konstrueeritud poliitilises ruumis on äärmuslikud pigem paremerakonnad, kes propageerivad turufundamentalismi.

Seni on paremerakonnad olnud oma sõnumi edastamisel edukamad, kuid võib eeldada, et sotsiaaldemokraatidel on üks oluline ressurss, mis töötab nende kasuks. See ressurss on aeg. Kui uskuda, et valija on ratsionaalne olend, siis aja jooksul õpib ta nägema must-valgete lihtsustuste taga ka poliitilise ruumi kolmandat mõõdet ning oma tegelikku huvi.